Ajast ja kelladest

Karksi-Nuia seminaril oli üsna palju juttu malekelladest, mõtlemisajast ja kõigest sellega seonduvast. Vaatasin täna, millele vastava koodeksipeatüki puhul juhib tähelepanu śotlaste kohtunikeraamat. Suurt vahet polnud. Mõned mõtted siiski. Pidin muidugi arvestama, et seal lähtuti koodeksi eelmisest väljaandest.
Näib, et seal pole elektroonilised kellad veel sedavõrd levinud kui meil. Aga arvavad, et kui
digitaalkellade hind langeb või suudavad korraldajad sponsoreid hankida, tuleb nende kellade võidukäik ja lisasekunditega turniirid muutuvad üldiseks. Tippmängijatele need ju meeldivad, kuigi FIDE ajakontrollid on olümpiatel ja mujalgi tekitanud kriitikat.

Ettenähtud mõtlemisaeg olgu enne turniiri kindlalt määratletud. Kui aeg läbi, kontrolligu kohtunik ja mängijad, kas ettenähtud arv käike on täis või on üks mängija kaotanud, ja seadku protokollid korda. Kui seda peab tegema vaid üks mängija, teine on aga noolekese langemiseni protokolli korralikult pidanud, tuleb seda teha oma kella käies.
Kui valge peab protokolli korda tegema, pole suurt probleemi. Tema kell käib ning ta võib kasutada vastasmängija või kohtuniku protokolli. Kui must on kirjutamise pooleli jätnud, haarab ta sageli vastase protokolli ja hakkab sealt maha kirjutama. Kuigi mängijad sageli lubavad nii toimida, ei tohi ta ometi vastast segada. Kui tekib vaidlus, ei tohi must protokolli võtta, kuni valge pole käiku lõpetanud. Siis käivitab valge musta kella ja ulatab talle protokolli.

Digitaalkelladega pole noolekese langemine nii selge. 0 ilmumine ekraanile ei tähenda tingimata kaotust, kuna tegelik käikude arv ei tarvitse kokku langeda kellavajutuste arvuga.
Laua ja malekella paigutus sõltub täielikult kohtunikust ja seda kõigis mänguliikides. Ometi oleks kiir- ja välkmales mõistlik, et kohtunik lubaks mustal valida kellale sobiva asendi, seda kasvõi mängulaua ümberkeeramisega. Kohtunik peab nägema kella mitte ainult noolekese langemise fikseerimiseks (mida ta kiir- ja välkmales mängijatele ütelda ei tohi), vaid ka selleks, et jälgida, kas kellad toimivad õigesti.
Valge kell pannakse käima sõltumata sellest, kes on kohal. Kui turniiri reeglid üldse mingit hilinemist lubavad, läheb valge arvele kogu hilinemisaeg, kui kohtuniku arvates pole tegemist mingi erandolukorraga. Muidugi peab ka must oma kohalolekust kohtunikule märku andma.
Hilinemisaega mõõdetakse mitte malekella, vaid kohtuniku käekella või seinakellaga.

Artikkel 6.7a ütleb: Mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata. Ometi võib mängija unustada oma kella seiskamata ja võib-olla läheb ta laua juurest koguni ära. Art. 13.6 järgi ei tohi kohtunik talle kellavajutust meelde tuletada. Aga kuidas peaks käituma vastasmängija? Śotlased olid noortele mängijatele soovitanud mõtelda oma käiku normaalne aeg, siis teha käik ja vajutada kellanupule, mis sest et nende pool ei käinudki. Muidugi võib ka nii, aga eetilisem oleks vist siiski vastasmängijale meelde tuletada.
Kui kell jäetakse meelega (?) vajutamata, võiks mängijat karistada vastase häirimise eest (?). Oma käigul olles ei tohiks mängijad mängukohast lahkuda. Kella seiskamine või seiskamata jätmine on osa käigust. Kui mängijat saalist lahkudes karistada, on see ju etteütlemine, et ta pole kella vajutanud. Śotlased soovitavad lükata karistamine edasi mängija tagasitulekuni. Aga kas ikkagi peaks üldse karistama? Laual oli ju käik tehtud, mingeid eeliseid mängija väljaminekuga ei saanud ja karistuseks olid juba kaotatud minutid.

Vanad head tuttavad lahkuvad. Seekord IA meister Jakov Damski (75). Kohtunikuna me küll koos tegutsenud pole ja rahvusvaheliseks arbitrikski sai ta alles 1997, kui meil enam mingeid kontakte polnud. Aga paari-kolmekümne aasta jooksul võisin teda sageli kohata üleliidulistel võistlustel, kus tema oli paigal kesktelevisiooni või raadio kommentaatorina.
Lembit