Veel ajast

Kord oli meil juba juttu sellest, mida śotlaste kohtunikuraamat räägib malekelladest ja mõtlemisajast (4. VIII Ajast ja kelladest). Heidame veel korraks pilgu sinnasamasse.
Mõnevõrra näivad raamatu koostajad olevat idealistid. Teame ju kõik hästi, et koodeksi art. 1.1 ütleb Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Käigu tegemine ei hõlma kellavajutust ja see tähendab, et niipea kui käik laual tehtud, võib ka vastasmängija kohe käia. Śotlased kirjutavad art. 6.7a kommentaarides sellest, et nii pole ilus ja enne vastamist tuleks ikka ka kellavajutus ära oodata. Ilus või mitte, aga lubatud küll ning ilmselt oleks tulnud kirjutada hoopis sellest, kas ja kuidas peaksid sel juhul reageerima kohtunikud.

Juhtides tähelepanu iga käigu järel kella vajutamise olulisusele, tuuakse elektronkellade puhul esile asjaolu, et muidu ei toimu üleminek partii lõpuosas võimalikult rakendatavale teistsugusele ajakontrollile ja selleks lisaminutite saamine õigeaegselt.
Aeg laual käigu tegemise ja kellavajutuse vahel on osa mängijale eraldatud ajast. Kui mängija teeb kontrollkäigu ja nooleke langeb enne kellavajutust, on ta partii kaotanud. Oluline on siin kohtuniku kohene sekkumine, mis peaks ära hoidma edasised vaidlused. Ainult juhul, kui käik lõpetab mingil põhjusel partii (juhud on loetletud art. 5 ja 9.6), pole kellaseiskamine vajalik. Mati puhul loeb moment, millal käsi malendi küljest vabastati. Siin on kohtuniku terav silm veel olulisem: mis ikkagi oli kiirem, käsi või nooleke?

Artiklisse 6.7b pole ma leidnud sobivat terminit. Koodeksi eelmises väljaandes kirjutasin kellanupu kohal rippumisest, uues hõljumisest (on keelatud hoida oma sõrme kellanupul või selle kohal hõljuda). Śotlaste arvates on asi üle võetud kirimale reeglitest ega ole üldse vajalik, kuna käima ja kella vajutama peab sama käega ning midagi muud sellega samal ajal teha ei saa.
Art. 6.9 puhul peetakse väga soovitavaks kohtuniku kohalolekut, kui kellegi aeg hakkab täis saama. Muidu lasub vastutus nõutava käikude arvu täissaamise eest ainult mängijatel. Kui mõlemad noolekesed on langenud, pole oluline, kes sellest esimesena teada andis. Mida teha, kui esimesena langenud noolekest ei õnnestu kindlaks teha, selle ütleb ära art. 6.11.
Ajaületuse fikseerimisel kontrolligu kohtunik partii tulemust otsustades nii laualejäänud materjali kui ka seisu. Jutt pole ju ainult üksikust kuningast, vaid ka matistamiseks ebapiisavast materjalist või blokeeritud etturiseisudest.

Ilmsete defektidega malekelli nagu art. 6.10a esineb harva, aga siiski. Näited vigadest: kell ei käi, käivad mõlemad pooled, osutid on jäänud kokku, vedru on lõtvunud, nooleke ei tõuse või on ta pärast 12-st möödumist üles jäänud. Aegade määramisel loeb kohtuniku parem äranägemine. Eks ta siis asendagu kellad ja korrigeerigu aegu.
Raske juhtum on see, kui nooleke näib langevat liiga vara. Mittelangenuks võib noolekest lugeda vaid väga selgetel juhtudel. Piiripealsetel juhtudel loetakse nooleke langenuks. Parema äranägemise jaoks võtku kohtunik arvesse kogu kulutatud aega, üleskirjutatud aegu, mängijate protokolle. Aegade korrigeerimine ei tohiks mängijaid panna liiga raskesse olukorda.

Art. 6.12 kõneleb teatavasti partii katkestamisest. See tähendab nii olukordi, mis puudutavad kogu turniiri (elekter läheb ära, tuletõrjehäire, mingi äärmuslik segamine) või ka ainult üksikut partiid (määrustevastasuse korrigeerimine, vigane malekell, viigitaotlus, mängija haigestumine, etturi muundamine).
Ja muidugi tuleb meeles pidada, et art. 6.12b annab mängijale endale vajaduse korral õiguse kellade seiskamiseks.

Vaatasin täna läbi Kalevi Meenutades Paul Kerest turniiri juhendi (koestraldajate ajaarvestuse järgi on see juba 20.). Kõik peaks toimuma tavapäraselt 8.-10. jaanuaril 2010. Väike erinevus vaid selles, et 15-minutilisele põhiajale ei lisandu 10, vaid ainult 5 sekundit. Praktika on näidanud, et mingi viimane veniv partii võib kogu turniiri kinni pidada.
Lembit