Kohtade jagamisest

Sain "64" uhiuue augustinumbri. Muidugi otsisin, kas seal kohtunike jaoks ka midagi on. Kahjuks ei nagu tavaliselt. Siiski. Jevgeni Surov kirjutab Tbilisis peetud Maia Tśiburdanidze karikavõistlustest. Śveitsi süsteem, 52 mängijat. Lõpuks oli kahel mängijal võrdselt punkte. Otsustas kurikuulus "progress", see, mida me ametlikult tunneme voorujärgsete punktide summa nime all. Tsiteerin autorit edasi: Kõigist halbadest võitja väljaselgitamise viisidest on see kõige halvem seepärast, et järjestus saab selgeks ammu enne turniiri lõppu. Seega saab parima "progressi" omaja varieerida taktikat. "Varieerimine" viimases voorus seisneb selles, et kokku leppida vastasega viigis, mis on võrdne võiduga, tulla partiile, teha nägu, et mängid tõsiselt ja paari tunni pärast võtta vastu õnnitlusi.

Teatavasti liidetakse selle süsteemi järgi kokku kõik punktid, mis mängija iga vooru järel kogunud on. Kui selgub, et sel moel saadud punktide summad on mängijatel võrdsed, jäetakse ära 1. vooru järel tabelis olnud punktid; kui võrdne tulemus püsib, siis ka 2. vooru omad jne.
"64" ei leidnud selles mooduses midagi head olevat ja ega kriitika päris põhjuseta olegi. Pealegi ei soodusta see ainult viimase vooru viikileppimist, vaid turniiril võib tekkida ka teistsugune olukord. RC sekretär Stewart Reuben on toonud sellise näite: mängija A progress on 1, 2, 3, 4, 5, 5, summa seega 20, mängijal B on aga analoogilised näitajad 0, 1, 2, 3, 4, 5, summa 15. Loomulikult loetakse A paraja ülekaaluga võitjaks. Ometi on üsna tõenäoline, et ta viimases voorus omavahelise kohtumise kaotas.

Miks siis sellist süsteemi ikkagi kasutatakse? Peamine on ilmselt süsteemi lihtsus. Igaüks võib turniiritabelist kergesti välja lugeda, milline just parajasti olukord on. Eriti on see tähtis just enne viimast vooru. Nagu näha, lähevad selles süsteemis varasemate voorude punktid mitmekordselt arvesse. Tingitud on see aga sellest, et avavooru(de) võitjad saavad endale tugevamad vastased kui kaotajad. Mingil määral püüab süsteem siis seda ebaõiglust tasa teha. Viimaste, otsustavate voorude osatähtsus on väiksem.

Sageli suuri erinevusi erinevate süsteemidega arvutatud paremusjärjestuses polegi. Vaatasin, kuidas oleksid kohad erinevaid arvestussüsteeme kasutades jagunenud Hiiumaa suveturniiril.
2. ja 3. koht jäid ikka ühtviisi, kasutasime siis progressi, Buchholzit või Bergerit. 4.-7. kohal langesid Buchholzi ja Bergeri järjestus täiesti kokku, progress oli ära vahetanud vaid 5. ja 6. koha. 8.-13. kohal oli juba mõnevõrra rohkem erinevusi, sest sinna kuulus ka 4 vooru järel täiseduga juhtinud mängija, kes progressiga oleks olnud 8., Bergeriga oleks jäänud koguni 12., tegelikult oli aga Buchholziga 9. Muidugi on arvestusviis erinev.
Ise kasutan voorujärgsete punktide summat heameelega eriti nendel juhtudel, kus suur osa mängijaid on ilma reitinguta või on näiteks tegemist eri maade reitingutega, mida raske omavahel võrrelda.

Aga ega siis ainult sellel süsteemil puudusi pole. Toosama Reuben on kusagil kirjutanud, et Buchholz on veel kehvem või lausa mõttetu, sest sinu koha otsustavad omavahelises võistluses mingid tagumised mängijad (võistkonnad). Geurt Gijssen on küll vastupidisel arvamusel.
Näitena on toodud Malta olümpia 1980.
Mäletan seda isegi väga hästi. NSVL ja Ungari lõpetasid võrdse partiipunktide arvuga ja kuigi NSVL-l oli 1 matśipunkt rohkem, oli sellest tähtsamaks näitajaks Buchholz. Nii sõltus siis olümpiakuld sellest, kuidas mängivad omavahel Śoti ja Kreeka. Katkestatud partiide analüüsis aitas NSVL Kreekat (keda oli võitnud 3,5:0,5), Ungari aga Śotit (olles seda 4:0 võitnud). Partiid venisid kaugelt üle kesköö, 18 km eemal asunud kohtunike majutuspaika tagasi pöörduda ei saanudki. Varahommikul hulkusin mööda Valletta inimtühje tänavaid. Vastu tuli NSVL Maleföderatsiooni tollane president kosmonaut Vitali Sevastjanov, kuidagi äärmiselt pinges ja ilmselt midagi joonud. Võisin talle teatada rõõmusõnumi, et Kreeka oli 3,5:0,5 peale jäänud ja 27. kohale tulnud, śotlased jäid 51. kohale. Nii oli NSVL-l 1,5 Buchholzi punkti rohkem ja kuldmedalid ootasid. Moskvas oli enne ärasõitu selgelt öeldud, et need tuleb igal juhul ära tuua. Sevastjanov näis korrapealt kogu pingest vabanevat, ütles mingi üsna vänge venekeelse sõna ja lisas: "Oi, Lembit, siin on palju hullem kui kosmoses".

Ega ringsüsteemis turniiridel kohtade jaotus selgem pole. Samas "64" numbris on veel artikkel "Tsaarinna Olga ja koefitsiendi salasepitsused", kus juttu ka sellest, kuidas Olga Rubtsova jäi kunagi Bergeri süsteemi tõttu ilma kirimale maailmameistri tiitlist. Muidugi ega see , et autor tähtsaks peab asjaolu, et Rubtsova partiisid ajakirjandus avaldas, tema konkurendi Lora Jakovleva omi aga mitte, ka mingi argument pole. Aga jah, mitmeaastase töö tulemusi Bergeri punktidega hinnata pole ehk kõige õigem. Ka Eestis oli mõni aasta tagasi juhtum, kus meistritiitlit jagasid koguni kolm kirimaletajat, kahel neist pealegi ka Berger sama, kolmas jäi maha vaid 0,25 punkti. Tuli siis välja anda kaks kulda, kukesammukese mahajäänu sai vaid pronksi.
Ideaalset kohajagamissüsteemi vaevalt et ongi.
Lembit