Miks koodeksis on nii?

Malekoodeksi artikkel 5 kõneleb mitmesugustest partii lõppemise juhtudest. On selliseid punkte, mille järel öeldakse, et partii lõpetamiseks on vaja viimase käigu määrustepärasust (mati- või patiseisu, aga ka surnud seisu tekitanud käik). On aga ka punkte, millele niisugust tingimust pole lisatud (vastasmängija alistumine, viikileppimine, viik 50 käigu või seisu kolmekordse kordumise reegli alusel). On see juhuslik või peitub selle taga mingi olulisem põhjus? Viimases Chesscafes püüdis üks austraallane seda välja selgitada RC esimehelt.

Kui matikäik oli määrustevastane, siis polnud ju tegemist matiga. Määrustevastane käik tuleks tagasi võtta ja selle asemel määrustele vastav käik teha.
Austraallane toob näiteks aga sellise olukorra. A tegi määrustevastase käigu ja pani sellega mati. Sel hetkel ei taibanud kumbki, et tegemist oli määrustevastase käiguga. Mõlemad arvasid, et oligi matt ja nii partiiprotokollidele ka märgiti. Aga siis märkas B, et käik oli määrustevastane (aga võib-olla märkasid seda partiid analüüsides koguni mõlemad). Kas jääb nüüd tulemus püsima või peaks partiid jätkama määrustevastasusele eelnenud käigust? Aga võib-olla olid protokollid veel alla kirjutamata.

Kui tulemus püsima jääks, oleks määrustele vastamise nõue olnud ebavajalik. Aga määrustevastane oleks võinud olla ka see käik, mis kusagil teises partiis oleks sundinud mängija alistuma (art. 5.1b) või viiki leppima (art. 5.2c).
Seisu kolmekordse kordumise ja 50 käigu reegli võib lugeda erandjuhtudeks. Nendest kinnipidamist kontrollib ju tavaliselt kohtunik, kes teeb ühtlasi kindlaks ka selle, kas tehtud käigud olid määrustepärased või mitte. Viikileppimisel loeb aga mängijate nõusolek - muidugi ei tohi ka sel juhul partii olla varem kuidagi teisiti lõppenud.

Mati puhul võib võitja ka kutsuda kohtuniku ja lasta tal viimase käigu õigsust kontrollida. Kindlasti juhtub üliharva, et käik pole määrustepärane.
Päris üheselt ei võiks siin siiski kohtuniku toimimise kohta soovitusi anda. Meenutan kommentaari inglaste raamatule (15.VII Kohtunik noorteturniiril), mida on tsiteeritud ka meie kohtuniku käsiraamatus. Noortevõistlustel ei soovitata mängijale öelda, kas ta on mati pannud või mitte. Kui matti pole, võiks kohtuniku ütlus anda vastasmängijale suure eelise. Minu arust on mängijate mänguoskus olulisem kui nende vanus. Kui ei või poisile öelda, kas laual on matt või mitte, ei võiks seda öelda ka vanakesele, kellele käigud probleeme tekitavad.
Kui aga mõlemad oleksid nõustunud, et B kuningas sai mati ja hiljem selgub, et matti ikkagi polnud, jääb tulemus püsima, sest B oli alistunud. Tõsi küll, on üks erand. Siis, kui laual oleks olnud patiseis. Sel juhul oli partii art. 5.2a järgi juba viigiga lõppenud ja hilisem allaandmine enam ei lugenud.
Lembit