Jälle Sofia reeglitest

Katsetest võidelda viikidega olen korduvalt juttu teinud. Viimati vist 27.III On see lahendus?, 28.III Lahendust ei paista ja 8.IV Ikka viikide vastu. Üheks mooduseks on teatavasti Sofia reeglite rakendamine. Nende järgi võib viigi vormistada ainult kohtuniku osalusel ning ka siis vaid juhul, kui laual on igavene tuli, seisu kolmekordne kordumine või teoreetiline viigiseis.
Aga neidki ei saa mingiks imerohuks pidada. Taas juhib sellele tähelepanu IM Ilja Odesski "64" vastses juulinumbris, kus ta kirjutab pikemalt FIDE Grand Prix esimesest turniirist Bakuus. Selles väidab ta, et eksperiment lihtsalt takerdub. Reeglid ei teinud mängu dünaamilisemaks, küll aga tõid kohtunikele peavalu juurde ja tekitasid lausa totraid olukordi.
Odesski oli jälginud viikide fikseerimist ka Venemaa superfinaalis. Seal oli asjale lähenetud formaalselt: kui laual oli vähe malendeid, siis oli viik, kui palju, siis pidi "võitlus" jätkuma. Sel juhul mängijad veidi sosistasid omavahel, vahetasid siis kiiresti liigsed malendid ja kutsusid kohtuniku tagasi.

Bakuus vastutas Sofia reeglite rakendamise eest GM Zurab Azmaiparaśvili. Tema ei olevat tahtnud klouni mängida ja olevat lubanud viiki leppida ka malendeid täis lauaga. Muidugi oli vaja formaalset põhjendust, tavaliselt siis kolmekordset kordumist. Tüüpiliseks näiteks on ajakirjas toodud partii Tśeparinov - Gaśimov, kus malendite edasi-tagasi käimine pärast 25. käiku näib üsna mõttetuna, kuid oli samal ajal loogiline eesmärgi (s.o. viigi) saavutamiseks.
Odesski artiklis tõstatub veel üks aspekt, millele varem on vähe tähelepanu juhitud: kohtunik võib asjade käiku mõjutada või tahtmatult ette ütelda, eriti kui ta on ise tugev mängija või kui tema käsutuses on hea arvutiprogramm. Laual võib näiteks olla keeruline seis, kus aga mõlemad näevad varianti, mis nende arvates viib forsseeritult viigile. Kui nad kohtuniku kutsuvad, palub see neil mängu jätkata. Miks? Üks võimalus on, et ta täitis lihtsalt formaalselt oma kohustusi. Aga on võimalik, et ta leidis mingis variandis augu ja forsseeritud viigi asemel on ühel mängijatest olemas võidutee. See oleks siis juba etteütlemine.

Azmaiparaśvili arvates oleks vaja kohtuniku õigused ja kohustused Sofia reeglite rakendamisel täpsemalt fikseerida ning hoida teda maksimaalselt võimalike vigade eest. Seda on lihtne öelda, aga märksa raskem teha. Muidugi on olemas vastupidine suund: kutsuda vahekohtunikuks vaid tippsuurmeistrid, kes võtaksid endale kogu vastutuse. Ise arvan, et sellestki ei tarvitse palju kasu olla: ainuüksi seisu analüüsi ja hindamise oskusest ei piisa. Lissitskigi arvab, et see viiks ikkagi sunnitud taandumisele ja kohtunike endassetõmbumisele, nagu see olevat ilmnenud Bakuus.

Veel tõstatatakse artiklis vastuseta jäänud küsimus sellest, kas ja mida teha Wang Yue taoliste mängijatega. Mis kompvekid need küll olid, mida ta enne iga partiid näris ning kas need mõjutasid tema keskendumist ja mälu? Ja mis mõju oli neil lõhnavatel määretel, mida varem on teatavasti kasutanud hiina naismängijad? Või kuidas mõjutas mängu tema kiikumine tugitoolis või ainiti tardunud pilk? Igatahes kogu turniiril ei olevat ta saanud ainsatki halba seisu.
Bakuu korraldajad olid küll põhjalikult kontrollinud, kas voorule tulnud mängijal pole kaasas mingeid elektronseadmeid, aga taimse iseloomuga dopinguainete suhtes ei võtnud nad midagi ette. Ning ega anna ka koodeks kohtunikule tegutsemiseks mingeid võimalusi, kui tegemist pole kaasmängijate otsese häirimisega. Nii et ootame vaid teateid uutelt turniiridelt.

Ise olen tänagi eile Viljandist tulnud kurva teate mõju all: Jüri Sammulit ei ole enam. Oma mitmekülgsuses oli ta ehk küll eelkõige mängija, korraldaja ja treener, aga ka kohtunikuna kuulus ta kindlasti pikka aega meie esikümnesse. Meenub tema asjalikkus kasvõi meie ühisel tegutsemisel rahvusvahelisel Kerese-turniiril Pärnus 1996. Peaaegu igal kohtumisel oli tal jälle varuks mingi küsimus või juhtum, mida ühiselt arutada. Mitte ainult Viljandi, vaid kogu Eesti male on jäänud ilma ühest väga olulisest inimesest.
Lembit