Veel juuliveerust

Võtame veel kord Geurti juuliveeru ja vaatame, ehk leiame sealt veel midagi tähelepanu väärivat. Ega seda palju ole.
On paar küsimust määrustevastase käigu kohta välkmales. Üks norrakas kirjutab, et kui vooru algusest teatati, pani ta valgetega mängides käiku tegemata kogemata käima musta kella. Must käis impulsiivselt kohe d7-d5. Siis laskis valge küll mustal käigu tagasi võtta ja partii algas normaalselt. Tagantjärele aga küsitakse, et kuivõrd välkmales määrustevastane käik kaotab, kas oleks siis võinud seal võitu taotleda.
Geurti arvates toimis aga määrustevastaselt kõigepealt valge, kes musta kella käima pani. Kogemusteta mängija käib muidugi automaatselt, kui näeb, et tema kell käib. Mingit taotlust seal polnud. Nii et lihtsaim lahendus: kellad seisma, osutid tagasi ja hakata uuesti peale.

USA-st päritakse selgitust sellise juhtumi kohta: A teeb määrustepärase käigu, lükkab aga ühe malendi ümber, kui hakkab kella vajutama. Enne kui seisu laual korda seab, vajutab ta vastase kella käima. Kas nüüd võiks B taotleda võitu või saada vähemalt ajalist kompensatsiooni?
Kuivõrd määrustevastast käiku polnud, ei saa ka vastavat artiklit rakendada. Küll aga kehtib ju välkmaleski art. 7.3: Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult. Karistuseks võiks olla näiteks vastasele aja juurdeandmine. Kui sama asi juhtub aga partii jooksul korduvalt ja kohtuniku arvates sihilikult, võib ta lugeda partii ka kaotatuks.

Uus-Meremaalt on pooleldi filosoofilist laadi küsimus artikli 10.2 rakendamise kohta. Mis viik see siis ikkagi on, kui ühel mängijal on lihtsalt absoluutne ülekaal, aga tal pole piisavalt aega? Või peavadki seis ja aeg teineteist niimoodi tasakaalustama?
Geurt toob seal ära kogu artikli 10.2 teksti, kuid lisab, et tal endal on selle artikliga vähe tegemist olnud, sest peaaegu kõikjal mängitakse ju lisasekunditega - mis on ju iseeńdast hea.
Art. 10.2 näitab, et laual olev seis polegi kõige olulisem. Väga tähtis on taotleja vastasmängija käitumine. Kas ta tõesti teeb jõupingutusi, et partiid normaalsete vahenditega võita või teeb ta käike, üks silm laual, teine kellal, eriti vastase kellal?
Kui kohtunik ei jälgi mängu edenemist, on tal peaaegu võimatu otsustada. Muidugi võib ta kohe viigi fikseerida, kui vastasel on ainult kuningas. Aga siin võib ju vähese ajaga mängija riskeerimata mängu jätkata, sest vastane ei saa kunagi matistada ja isegi noolekese langemise järel oleks viik. Kohtuniku parim toimimisviis on otsustamine edasi lükata ja mängu jätkumist jälgida. Oma tähelepanekute põhjal teeb ta siis hiljem otsuse. Kui mängija ootab, kuni tal vaid sekundid järele jäävad, saab kohtunik fikseerida vaid noolekese langemise.

Ka üks Geurti väike mälulünk eelmisest veerust saab ühe teise hollandlase abil ära parandatud (vt. ka minu 19.VI Puudutatud - kas ka käidud?). Nimelt Ivantśuki ja Kasparovi partiis (Linares 1997) hakkas Kasparov pärast valge avakäigu tegemist oma musti malendeid kohendama, öeldes "j´adoube" /kohendan/. Ivantśuk oli vastanud "S´il vous plait" /palun/ ja vaadanud naerunäol publiku poole. Kasparov polnud sellega rahul.
Aga nädalavahetusel kohtume paljude kolleegidega arvatavasti Kilingi-Nõmmel.
Lembit