Korraks ka kabest

Chesscafe viimasest veerust jäi mul silme ette Yasser Seirawani meenutus Kasparovi ja Karpovi matśi viimastest partiidest Sevillas 1987. Tundub, et nii mängudes endis kui ka kohtumise ümber valitsenud pinge ja dramaatilisus on seal hästi edasi antud. Juhtusin nende partiide ajal istuma malelauale kõige lähemal. Nii palju siis nostalgiat.

Eelmisel nädalal aga vaatasin ja seda juba neljandat aastat järjest, kuidas Tallinna rahvusvahelisel turniiril kabet mängitakse. Tean sellest mängust küll veel vähem kui malest
ja selle üks leedu suurmeister kohe pärast partiide lõppu ka välja ütles. Asi oli kohtade jagamises. Kunagised maailmameistrid võtsid kaks esikohta, tema ja üks hollandlane said aga punkte võrdselt. Auhinnarahad läksid jagamisele, seda ei saanud aga teha kolmandale kohale väljapandud karikaga. Võite olid nad saanud võrdselt, omavahel aga viiki mänginud. Turniiri võitjaga oli vaid hollandlane viiki mänginud, leedulane aga sellele kaotanud. Niisiis läks karikas kahjuks hollandlasele ja leedulane hakkas mind süüdistama selles, et olin kasutanud mingit totrat maletajate koefitsientide süsteemi.
Õnneks suutsin dokumentaalselt tõestada, et malega polnud sel süsteemil küll midagi tegemist. Küll on Ülemaailmse Kabeliidu FMJD koodeksis selgelt kirjas, et kohtade jagamisel otsustavad: 1) võitude arv, 2) omavaheline kohtumine ja 3) tulemused kõrgematele kohtadele tulnud mängijatega. Males jätavad turniirimäärused teatavasti valikuks mitu võimalust ja võistlusjuhend peaks ära ütlema, mida just parasjagu rakendatakse. Kabes on asi selgeks tehtud ka selleks juhuks, kui võistlusjuhendit ehk parasjagu üldse pole (ei näinud ma seda ka sel korral). Vast peaksid seda ka suurmeistrid teadma. Aga kohtunikul peavad nii male- kui kabevõistlusel käepärast olema kõik vajalikud dokumendid, sest kes teab, kellele jälle midagi tõestama peab.

Sisuliselt ei söanda öelda, kas see kabetajate kohajagamissüsteem on maletajate omadest parem või halvem. Võitude arvu esikohale seadmine tundub ehk veidi kummaline, kuid peab arvestama, et kabes on viigiprobleem veel teravam kui males ja resultatiivsete partiide protsent jääb turniiridel tublisti alla 50. Ja kui tulemus võitja (või siis järgnevatele kohtadele tulijate) vastu näib olevat liiga juhuslik, siis on see samal ajal hästi lihtne ega nõua mingit Sonneborn-Bergeri arvutamist.
Enamus probleeme on aga male- ja kabevõistlustel samad. Nii pidin sealgi mõtlema, mida teha noormehega, kellel tööasjad väidetavalt nõuavad turniiri ajal mobiiltelefoni kasutamist (kabes annavad reeglid küll kohtunikule ka väikese laveerimisruumi) või suurmeistriga, kelle ajapuuduses partiiprotokolli kantud kõverikest ei osanud ühtki käiku välja lugeda. Liiati pole ju kabelaual malelaua tavapäraste tähtede ja numbrite asemel mingeid koordinaate.
Ja kui reeglid keelavad enne 40. käiku viiki leppida, siis ma ei tea, mis on halvem: kas see, kui vastastikuse soovi korral kaks meest need käigud sedavõrd kiiresti täis saavad, et partiid jälgidagi ei jõua, või see, et kolmekordne maailmameister otsustab mängu 30 käigu järel lõpetada, sest tema arvates on seis end ammendanud. Tean, et rikkusin reeglit, aga jätsin vajalikud viimased käigud lauale ja protokolli nõudmata.

Üks male ja kabe ühine probleem on seegi, et mängijad ei tavatse iga käigu järel (kabes eriti sundlöökide korral) kella vajutada, kellad aga ei loenda ju tehtud käikude, vaid kellavajutuste arvu. Males on FIDE tehniline komisjon otsustanud käiguloenduritest loobuda, kabes selget seisukohta pole. Nii tegutsesin mullu ilma käiguloenduriteta, tänavu võtsin need jälle kasutusele. Saitek-kella pidin küll seetõttu keset partiid mitmel korral välja vahetama, ometi teadsin mõnevõrra paremini, millal just aeg otsa sai. Hakkama sai mõlemat moodi.
Male ja kabe on küll üsna sarnased mängud, ometi tuleb arvestada, et nende reeglid ei lange päriselt kokku ka nendes punktides, kus nad langeda võiksid.
Lembit