Veel 10.2 teemast

Ka Saksa Maleliidu leheküljel hakati aprilli algul taas arutama artikli 10.2 rakendamist. Pärast lühikest soikumist elavnes arutlus juuni lõpupoole uuesti. Sealsele mõttevahetusele tavapäraselt taandus see aga peagi repliikide vahetamiseks paari aktiivsema vahel, oma viimases osas on aga tegeldud peamiselt meie jaoks ebatüüpilise olukorraga - kohapeal polegi ametlikku kohtunikku ja kusagil eemal on keegi, kes peab langetama otsuse, kas lugeda partii viigiks või mitte alles tagantjärele artikli D1 alusel. Nii et diskussiooni lõpuosa jälgimisele pole kolleegidel minu arust mõtet aega kulutada, algupoolest aga leiab mõne kasuliku mõtte küll.

Meenutatakse, miks see artikkel koodeksisse üldse tuli. Mäletan seda isegi. RC oli koos Jerevanis 1996. Partiide katkestamine hakkas sel ajal järjest harvemaks jääma, üha rohkem mängiti partiisid, kus polnud loota mingit ajalisa ükskõik kui palju käike ka ei tehtaks. Nii et artikkel pidi mingil määral tagama, et võiduseise ei kaotataks, vaid et pool punktigi kätte saadaks. Niisiis oli eesmärk veidi teistsugune kui praegu.
Śveitsi Maleliidu väljaandes kommenteeriti veidi hiljem: Asi pole selles, kas taotleja suudab saavutatud seisus teoreetiliselt, s.t. parima mänguga viiki hoida. Asi on selles, kas võimalus vigadeks on nii väike, et mängijat võib usaldada, et ta ka suures ajapuuduses üsna oskamatu mänguga vigu ei teeks.
Oluline on, et taotleja suudaks allesjäänud ajaga kohtunikku veenda, et ta soovikohaselt viigi teeb.
Mõlemad pooled peavad art. 10.2 rakendamisel midagi tõestama, ometi peab viigitaotleja tõestama veidi rohkem. Ta ei saa lasta oma ajal lihtsalt maha joosta, vaid peab andma ka oma vastasele võimaluse võidukatseid ette võtta. Aga kui 10.2 on ju ühtlasi viigipakkumine ja see tagasi lükatakse, siis peab ehk hoopis tagasilükkaja veidi rohkem tõestama - et võita saab.

Üks saksa kohtunik on öelnud: "Kellel vähe aega, see teeb vigu. Kellel väga vähe aega, see teeb palju vigu. Kellel enam aega pole, see on teinud otsustava vea."
Viigitaotleja lootused viiki saada on seda väiksemad,
1) mida rohkem malendeid laual on;
(Mõttetuks osutusid küll sakslaste katsed püüda defineerida, mis on (malendeid) täis malelaud. Ehk on hoopis olulisem see, missuguseid taktikalisi võimalusi seis peidab. Paljude nuppudega on eksimisvõimalusi rohkem.)
2) mida keerulisem seis on ja
3) mida vähem on mängijal aega.

Koodeksi uue väljaande tegemisel on tehtud ettepanek piirata viigitaotluste esitamise aeg rangelt ära ning alustada vastavat artiklit:
Kui käigul oleva mängija kellal on jäänud vähem kui kaks minutit ja rohkem kui üks minut, võib ta taotleda viiki, ...
Aga näiteks hispaanlased on sellele ettepanekule vastu vaielnud. Mida teha siis, kui vastane seisu normaalsete vahenditega võita ei saa, aga mängijal on jäänud alla minuti aega? Kas siis tuleb kaotus vastu võtta? Vast võiks näiteks ääreetturi ees seisev kuningas kasvõi viimasel sekundil viiki taotleda. Aga muidugi tuleks üldjuhul taotlus esitada võimalikult vara, et siiski ka laual oleks midagi võimalik tõestada.

Mõndagi oleneb kohtunikust. Sakslased kritiseerisid arutluse käigus oma madalama astme turniiridel tegutsevaid kohtunikke, kes põhiliselt vaid ajalehti loevad ja kui nad siis kuhugile 10.2 alusel otsustama kutsutakse, on see nende esmakordne kohtumine selle partiiga üldse. Vähemalt kord tunnis võiks ju laudadele ikka pilgu peale heita. Kui me teame, mis selles partiis on seni juhtunud, on meil otsuse langetamine kergem. Või peaks kohtunik laskma mängijal endale teisel laual näidata, milliseid võidukatseid ta on juba ette võtnud?

Kohtunik ei või kõike taandada ainult seisuanalüüsile. 10.2 pole ju koodeksis ainult seepärast, et aidata nõrgemal mängijal viiki saada seetõttu, et mingis lõppmänguõpiku järgi on vankrite lõppmäng, kus ühel veel a- ja c-ettur, viigiline.
Art. 10.2a järgi peaks taotluse kategooriline tagasilükkamine toimuma vaid siis, kui viigitaotleja vastasel on parem seis või kui on veel väga palju võimalusi.
Kui kohtunik aga kõhkleb art. 10.2b rakendamisel, siis on kaks asja, mis nõuavad viiki:
1) see, et taotleja vastase käigud näitavad, et ta püüab vaid ajaga võita ning
2) see, et taotleja vastase võidukatsed ei lähe läbi ja ta kordab neid.
Aga muidugi on vaja taotluse õigeaegsust. Muidu võib vastane liiga kergelt punkti saada.
Nii palju siis sakslastest ajendatud mõtteid.
Lembit