Kiir- ja välkpartiist

Otsustav kohtumine kuu aega tagasi Berliini kiirturniiril. Mustadel on olnud võiduseis ja mõni sekund rohkem aega, aga üldiselt on tempo samasugune. Kui valgete elektronkellale nullid tekivad, on mustadel veel 2 sekundit aega. Teeb veel käigu. Kui ta "aeg!" ütleb, on jäänud veel viimane sekund. Siis saab seegi otsa. Ilmselt näitas aja esimesena otsasaamist kellale ilmunud märk, partiis otsustati aga lõpuks fikseerida viik, mõnede arvates küll ebaõigesti. Kas kiirmales on erireegleid nendele kelladele, mis selgelt näitavad, kelle aeg enne otsa sai? Mis vahe on siin tava- ja kiirmalel?
Vastuse leiame artiklist B8: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kellad seisatakse.
Kelli õigel ajal ei seisatud, nii et pole teha muud kui võtta järgmine artikkel B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
Niisiis tuleb teada reegleid ning seda, kuidas kelli seisata ja ajaületuse fikseerimist taotleda. Teine asi on see, kas keegi neid reegleid peab õiglaseks või mitte. Reeglid ei erine sõltuvalt sellest, kas kellanäidu järgi saab esimese ajaületaja kindlaks teha või mitte või kas kellad on elektroonilised või mehaanilised. Õigupoolest ongi ju asi selles, et kuivõrd mehaaniliste kelladega pole esimene ajaületaja tuvastatav, siis ei saa seda arvesse võtta ka elektronkelladega mängides.
Tavamales on oluliseks erinevuseks kohtuniku teistsugune roll. Kiirmales ajaületuse korral partiisse ei sekku, tavamales küll. Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik selle fikseerib, ning mis pärast seda sünnib teise noolekesega, pole enam oluline. Piisab ka ühe mängija põhjendatud taotlusest, kui ajaületaja saab nii tõesti selgeks.
Käsitlesin sellist situatsiooni juba 2003 artiklis Mõnda kiirmale reeglitest: Mängija ületab aja, vastasel on veel mõned sekundid, aga ta ei oska elektroonilist kella seisma panna. Siis läheb ka tema aeg üle. Nii kohtunik kui ka pealtvaatajad märkavad, kelle aeg läks esimesena üle. Ometi ei või kohtunik sekkuda ja fikseerib viigi.

Veidi kurioossem asi. Samal maal mängiti 4 laual mingit matśi välkmales. Ühel mängijaist on suur ülekaal, aga ta paneb vastase patti. Tema meeskonnakaaslaste hämmastuseks aga ütles ta seejuures "annan alla!" ja surub vastasel kätt. Kohtunik fikseeribki kaotuse ja nii kaotas too meeskond matśi 1,5:2,5. Matt ja patt lõpetavad ju partii ja siis ei peaks saama enam alla anda. Võis ka olla, et mängijal oli nooleke kukkunud.
Artikkel 5.2a ütleb tõepoolest, et patt toob viigi. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et patiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
See, et mängijad jätkasid seda mängu (= üks alistub), oli nende endi süü. Mängijad olid nüüd tegelikult muutunud pealtvaatajateks ja neil polnud selle partii suhtes enam midagi öelda.
Kui partii kohe pärast matti alla anti ja seetõttu patiseis veel laual oli, oleks ehk kaotanute meeskonna kapten võinud oma meeskonna mängija vastu protesti sisse anda ja kohtunik oleks pidanud viigi ära panema. Kui nad pärast patti veel käike tegid, oleks patiseis ära kadunud ja selline toimimine poleks olnud võimalik.
Analoogiline juhtum on ka: Mängija paneb vastasele mati. Ei pane aga tähele, et see on matt, ja pakub ühtlasi viiki, mis ka vastu võetakse. Matiga oli partii lõppenud ja seepärast peab ta saama võidu (minu Mõnda välkmale reeglitest, 2004).
Lembit