Kas hilinemisega või ilma?

Kaotustele leidub alati mingi põhjendus. Nii ka inglise suurmeistril Nigel Shortil, kes maailma karikavõistlustel Hantõ-Mansiiskis pidi oma mängud üllatavalt kiiresti lõpetama juba esimese ringiga. Põhjuseks allajäämine Saksamaad esindanud 19-aastasele David Baramidzele. Ehk pole ülearune sellel ka meie veebis veidi peatuda.
Teatavasti näeb juhend ette, et MK-l mängitakse igas ringis kaks partiid vahetatud värvidega. Kui need tulemusi ei anna, järgnevad kaks kiirpartiid ajaga 25 minutit partiile ja 10 sekundit käigule. Kui ka siis on , oleks järgmises kahes partiis 5 minutit partiile ja 10 sekundit käigule ning kui ka siis keegi võitu ei saa, otsustab kõik armagedon (äkksurm) aegadega 6 : 5.

Short jäi alla esimeses kiirpartiis. Kõik võib juhtuda, aga antud juhul oli Baramidze seoses sõidust tingitud ajavahega alles hommikul magama jäänud ja ärganud alles siis, kui toateenija oli tulnud minibaari sisu kontrollima. Kui ta tormates malelaua juurde jõudis, oli ta kell jõudnud ära kulutada juba ... 24 minutit. Aga viimasest minutist ja iga käiguga lisandunud sekunditest piisas, et vastast üllatada ja võita. Shorti arvates oleksid näiteks 10-partiilises matśis śansid küll tema pool olnud. Miks sellest kõigest nii pikalt kõnelda? Seepärast, et Shorti järgnenud intervjuu tõstatab taas mõningaid küsimusi (kuigi kaugeltki mitte uusi).

Short ei eita, et vastasel oli kehtivate reeglite järgi täielik õigus hilineda. Ta kirjeldab aga, kui psühholoogiliselt raske oli tal seda partiid mängida. Oleks vastane lihtsalt hilinenud, mitte aga sedavõrd abstraktselt, poleks see teda häirinud. Aga kui ta siis ühel hetkel mõtles, et kui Baramidze just nüüd ei tule, siis on kõik. Ja just siis too ilmus. Short meenutab ka, kuidas kunagi olevat Fischer Reshevsky vastu hilinenud 58 minutit ja siis saavutanud võimsa võidu.Short tuleb välja nõudmisega, et FIDE reegleid tuleks otsekohe muuta.

Varem on korduvalt tõstatatud küsimust sellest, kas malepartiile üldse võib hilineda. Kui seda teha näiteks tennises või jalgpallis, oleks tulemus selge. Mingil määral on see hilinemisprobleem takistanud ka malel olümpiaalaks muutumast. Seekord Short hilinemist päris ära kaotada ei ürita, vaid leiab, et mingi tegutsemisruum peaks jääma. Tavamales võiks see olla ehk 15 minutit. Kiir- ja välkmales polegi ju lubatud hilinemise pikkust tegelikult reeglitega määratud. Oleme harjunud kelli käigustama ja fikseerima kaotuse siis, kui aeg on täiesti läbi. Nüüd pakub Short kiirpartiile võimalikuks lubatavaks hilinemiseks (ehk) 5 minutit. Siis fikseeritaks kaotus.

Teine Shorti poolt taas tõstatatud probleem on see, et samal turniiril tuleb mängida väga erinevate ajakontrollidega. Kuigi male jääb maleks, võrdleb ta tavamalet 10 000 meetri ja välkmalet 100 meetri jooksuga, kiirmale oleks siis kusagil vahepeal. Staier pole tavaliselt edukas sprindis ja vastupidi. Méxicos oli üks kontroll, Hantõ-Mansiiskis mitu. Pealtvaatajaile on see põnev, mängijad aga istuvad nagu kasiinos ja võivad pealegi iga hetk sarjast välja langeda. Niisiis tuleks loobuda erineva kontrolliga lisapartiidest (sportmängude lisaajad ei taha siin tõepoolest võrdluseks hästi sobida.

Tõetera Shorti seisukohtades (mis kaotusejärgselt on küllalt emotsionaalsed) kindlasti on. Kuivõrd neid aga õnnestub praktikas realiseerida, on üsna kahtlane. Hilinemisaja puhul takistab traditsioon, järelmängude puhul vajadus võitja kindlaks tähtajaks välja selgitada. Ka ACP ettepanek ühtsete ajakontrollide kehtestamise kohta pole veel FIDE ametlikku heakskiitu saanud. Alguse peaks asi saama reeglite ja turniirimääruste komiteest, kus Short on praegu ainus suurmeistrist liige (nagu omal ajal oli Paul Keres).
Mis puutub kohtunikesse, siis pole meil võimalust teha muud kui lihtsalt kehtivaist reegleist kinni pidada, olgu nad siis meie arvates optimaalsed või mitte.
Lembit