Olümpia korrigeerib paarimist

Esmakordselt sundis võistkondade suurenenud arv FIDE-t maleolümpial śveitsi süsteemi kasutama Haifas 1976. Variandi oli töötanud välja Kanada maletegelane P.G. Haley. Mõni kuu varem peeti Kuortanel pimedate maleolümpia ja selle peakohtunikuna tuli mul olla Kuortanel süsteemi esmakatsetajaks. Hiljem on võistkondliku śveitsiga kõige rohkem tegelnud Almog Burstein Iisraelist, kellenimelise süsteemi kinnitas FIDE 1993. Olümpiatel on seda kasutatud alates 5. voorust ning see reastab punktigruppides mängijad Buchholzi järjekorras. Veidi on sellest juttu minu "Märkmetes śveitsi süsteemist". Ise ajasin mõlema mehega pikemalt juttu alles FIDE Kiśinjovi kongressil 1996. Muide novembris 1995 kinnitas Eesti Maleliidu juhatus olümpia avavoorude reeglid kohustuslikuks kasutamiseks kõigil Eestis toimuvatel võistkondlikel śveitsi süsteemis turniiridel. Kas see otsus veel püsib, ei tea.

Pikka aega üsna muutmatutena püsinud reeglid elasid järjekordse muutuse üle hiljutistel FIDE Täitevkomitee istungitel Antalyas ja tulevad kasutusele juba eeloleval Dresdeni olümpial. Muutuste autoriks on ikka toosama Burstein.
Probleemid seostusid ka seekord eelkõige olümpiast osavõtjate arvu suurenemisega. Teisalt tähendab suur voorude arv suuri kulutusi. Esimeste voorude kohtumised ei oma aga lõpliku paremusjärjestuse seisukohalt peaaegu mingit tähtsust, sest nendes kohtuvad paarid on väga ebavõrdsed. Omaette probleemiks on olnud veel punktiarvestus. Aastakümneid peeti pea kõigil võistkonnavõistlustel arvestust partiipunktide järgi, viimastel aastatel on hakatud aga järjest rohkem eelistama matśivõite. See aga tähendab, et niipea kui ühel minimaalnegi edu tagatud, võib teistes partiides viiki leppida. Ehk saab siingi kiriku keset küla ehitada?

Kõigepealt niipalju, et mehed ja naised on nüüd olümpial peaaegu päris võrdsed (naiskondades siiski veel mehi mängida ei tohi). Nii meeste (mida ametlikult küll lahtiseks nimetatakse) kui ka naiste turniiril mängitakse edaspidi matśid neljal laual. Varumängijaid on mõlemal ainult üks. Voorude arv, mis tavaliselt oli 13 või 14, viiakse nüüd 11-le.

Aga paarimisest. Tegelikult on tegemist kiirendussüsteemi rakendamisega. Praktiliselt tehakse seda niimoodi, et enne I vooru paarimist saavad reitingute järgi ülemises tabelipooles olevad võistkonnad endale kirja kujutletavad 2 punkti. See tähendab, et juhul kui olümpial peaks mängima 120 meeskonda, pole vaja I voorus kokku viia väga ebavõrdseid 1-61, 2-62 jne., vaid tekiksid tõenäoliselt märksa tasavägisemad matśid 1-31, 2-32 ... ja allpool 61-91, 62-92 jne.

Teises voorus kohtuksid omavahel ülemise poole võitjad 1-16, 2-17 jne. ja alumise poole kaotajad 91-106, 92-107 jne. Praktiliselt oleks niiviisi terve voor kokku hoitud. Enne III vooru paarimist kujutletavad punktid kaovad ja jätkatakse tavapäraselt.
Lõppjärjestus on nüüd kindlalt matśipunktide järgi. Matśi võidu eest saab võitja 2, kaotaja O, viigi puhul aga mõlemad 1 punkti. Küll tahetakse senisest mõneti rohkem väärtustada kohtade jagamise korral. Esmapilgul näeb asi välja üsna keeruliselt.

Nimelt otsustab matśipunktide võrdsuse korral Sonneborn-Bergeri süsteem. Selleks jäetakse kõigepealt ära vastane, kes sai kõige vähem matśipunkte. Kõigi ülejäänute poolt saavutatud matśipunktid korrutatakse aga selle partiipunktide arvuga, mis antud võistkonna vastu saadi. Kellel selliste arvude summa suurem, paigutataksegi ettepoole. Mida rohkem partiipunkte tugeva vastase vastu saad, seda parem. Nõrgima vastase ärajätmine peaks neutraliseerima mängimata matśide mõju lõpptulemusele.

Kui Sonneborn-Bergerist ei piisa, võetakse kasutusele Buchholz, mis on lihtsalt vastaste punktide summa (jälle kõige nõrgem ära jäetud). Kui aga sellestki abi pole, loetakse lõpus kokku üksikutes partiides saadud punktid.
Ehk on sellistest korrektiividest kasu. Kuivõrd meil nii suuri võistkondlikke śveitse ei korraldata, pole siit otseselt midagi üle võtta, aga kohtunikel võiks neid uuendusi siiski olla kasulik teada, kasvõi paremusjärjestuse arvestamist.
Lembit