Otsisin hulk aega teemat kuu viimaseks kommentaariks. Lõpuks leidsin, et ka MonRoi firma lehele on ilmunud malereegleid puudutav rubriik, toimetajaks Chris Bird. MonRoi toodab mitmesugust maleinventari, sealhulgas ka kelli, mis võtavad mängija eest partii üleskirjutamise enda hooleks. Antud juhul on tegemist küll tavakelladega.
Esialgu on nähtaval vaid üks materjal, kus juttu Tulsas peetud USA meistrivõistluste valikturniirist. Muide USA Maleföderatsiooni lehel kirjutatakse, et sellele turniirile taheti mängima saada ka Kamskit ja Ehlvesti, kuid kahjuks ei saadud nendega kuidagi kontakti. Ajakontrolliks oli seal tavaline poolteist tundi partiile ja 30 sekundit käigule.
Teises voorus olid vastamisi FM Andrews ja GM Alex Ivanov. Pärast vankri kahimist kolme seotud etturi saamiseks oli suurmeister tugevas ajapuuduses. Tema protokollis olevat niigi vaid varesejalad olnud, hiljem oli ta aga kirjutamise hoopis pooleli jätnud. Vastase 4 või 5 korda väljendatud protest lisas protokolli vaid mõned kriipseldused. Lõpuks kutsus Andrews kohtuniku. See otsustas piirduda hoiatusega. Aga selleks ajaks olid tänu iga käiguga saadavatele lisasekunditele ajad juba võrdsustunud. Andrews pidi vankri tagasi andma ja enametturi realiseerimiseks oli suurmeistril piisavalt tehnikat. Loomulikult oli meister partiid alla andes väga vihane, nimetades vastast petiseks ja öeldes, et ka suurmeistrid peavad reegleid järgima. Aga sai ta ise midagi paremini teha ja kas kohtunik (muide IA) toimis õigesti?GM Jermolinski olevat partiid kommenteerides öelnud, et Ivanov on mänginud palju turniire ja tunneb reegleid.
Milles asi? Mulle tundub, et Eesti turniiridel jääb kirjutamisega probleeme järjest vähemaks, paar kroonilist erandit ehk välja arvatud. Ollakse juba harjunud koodeksi artikliga 8.4 Kui mängija kellal on mingil ajaperioodil jäänud ajakontrollini vähem kui viis minutit ja tal pole igale käigule lisatuna 30 sekundit või rohkem täiendavat aega, pole ta kohustatud täitma artikli 8.1 nõudeid ehk partiid korrektsel viisil käik-käigult üles kirjutama.
Kui varem oli segane, mis saab siis, kui vahel oli kellal üle ja vahel alla 5 minuti, siis tsiteeritud artikkel ütleb selgelt, et juhul, kui partiis on olnud kordki mõtlemisaeg vähem kui 5 minutit, hiljem kirjutama ei pea. Ütleb koodeks ära sellegi, et käiku enne selle laual tegemist üles kirjutada ei tohi, erandiks vaid 50 käigu ja kolmekordse kordumise reegli rakendamine. Sellest pidevat kinnipidamist on küll raske kontrollida.
Aga miks siis ameeriklastel on kirjutamisega probleeme? Peamine häda näib olevat selles, et sealpool ookeani mängitakse paljuski oma reeglite järgi ja kuigi neil võistlustel, mis lähevad FIDE reitinguarvestusse (nagu Tulsas), peaks kasutatama FIDE reegleid, seda ehk isegi 95 % juhtudest ei tehta. Nii tuleb seal ilmselt iga turniiri eel öelda, mis reeglid parajasti kasutusel on, kuigi antud juhul ju Ivanov ei vaielnud vastu, et kirjutama peab. USA reeglid lubavad lõpetada kirjutamise 5 minuti piiril, sõltumata sellest, kas ajalisandit on või mitte. Mõnede diskussioonis osalenute arvates võivad seda siis teha koguni mõlemad, sõltumata sellest, kui palju teisel aega on.
Andrewsi viga oli selles, et ta pöördus korduvalt vastase poole. Kui ta nägi, et see ei kirjuta nii nagu vaja, oleks ta pidanud kohe seiskama kellad ja kutsuma kohtuniku. Küllap siis oleks ehk süüdlane ka korduva määrusterikkumise eest võinud nulli saada. Aga esmakordselt oli hoiatus ilmselt õige ja küllap alustaksid analoogilistel juhtumitel sellest ka meie kohtunikud. Teine kord võiks tuua ajalise kompensatsiooni (näiteks 2 minutit) ja kolmas kord oleks kaotus.
Kui aga keegi peaks juhtuma Ameerikas mängima, siis olgu ta veendunud, mis reeglite järgi mängitakse ja kas neist ka kinni peetakse.
Üritasin 64 toimetuse kaudu saata 70 aasta juubeliks õnnitlust Eduard Dubovile. Moskva matemaatik, IA, kes oli pikka aega Moskva malesektsiooni esimeheks ja on praegu Venemaa kohtunikekogu aseesimees. Tema poolt pidevalt arvutatavad reitingud leiab ajakirja 64 koduleheküljelt.
Ehk keegi mäletab teda veel 1988. aastast, kui ta oli Tallinnas NSVL I kiirmale karikavõistlusi paarimas. Tal on śveitsi süsteemist oma, FIDE poolt ametlikult tunnustatud variant, mis märgatavalt erineb tavapärasest. Nimelt püüab see igas voorus võrdsustada vastaste reitingute summasid. Ratsionaalne iva siin on, kuid paarimine muutub liiga keerukaks. Selle järgi ta Tallinnas paariski. Vist turniir siiski õnnestus, sest mind kutsuti Lvovi ka teiste karikavõistluste peakohtunikuks. Kahjuks polnud parajasti lennuilma ja jõudsin ainult Ülemistele.
Meie koostöö Duboviga algas aga märksa varem, näiteks 1983 abistas ta mind Levitina - Aleksandria matśil Dubnas. Olime Duboviga ainsad mitte-suurmeistritest liikmed komisjonis, mis loodi 1988 NSVL meistrivõistluste süsteemi ümbertegemiseks. Aga enne sai NSVL otsa kui see komisjon kokku.
Lembit
kolmapäev, 30. aprill 2008
laupäev, 26. aprill 2008
Sakslastel sama seis
Üllatavalt on viimastel päevadel Saksa Maleliidu leheküljel elava vaidluse esile kutsunud seis
V - V+R, seega sama, mis austraallastel eelmises kommentaaris. Õigemini oli see küll laiema arutluse lähtekohaks. Arutlus, kus küll mõned osalejad ei tundunud reeglitega hästi kursis olevat, nii et keegi juba arvas, et puudub vaid küsimus, mis on käik, ning mõned leidsid, et kohtunikeveerus peaks lasta sõna võtta vaid kohtunikupaberite omanikel.
Juhtum ise on aga selline. Teise liiga turniir. 40. käigul tekib lauale ülaltoodud materjali vahekord. Kohtunik eeldab, et siin võib midagi juhtuda, ja jälgib asja tähelepanelikult. Tema arvates jõuab valge selles teoreetiliselt viigilises lõppmängus ka mänguga viigile. Kui valgel jääb vaid 30 sekundit aega, teeb ta käigu, pöördub kohtuniku poole, taotleb viiki ja seiskab kellad. Mida peaks tegema kohtunik?
Taotlus iseendast on juba põhimõtteliselt vale. Viiki võib taotleda vaid käigul olles. Mõnede sakslaste arvates olevat kummaline, et maletaja pole enam käigul, kui ta kell on veel vajutamata. Artikkel 9.2 (3-kordne kordumine) ja 9.3 (50 käiku) ütlevat selgelt, et taotleda võib ainult käigul olev mängija, 10.2 aga mitte. Aga ütleb ju ka see! Ning käigu tegemisest on selgelt juttu juba artiklis 1.1 Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud (mitte sooritatud).
Vastuvaidlevad sakslased toovad põhjenduseks, et pärast käigu tegemist on mängijal veel õigus määrustevastast käiku korrigeerida või vastasele viiki pakkuda. Neid protseduure saavat aga korrektselt teha vaid siis, kui olakse käigul.
Kus koodeks midagi konkreetselt ära ütleb, siis tuleb ka niimoodi toimida. Ainult siis, kui koodeksi mingi artikkel midagi täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi.
Niipea kui vastasmängija teeb määrustepärase käigu, on mängija käigul. Kui ta käigu teeb, läheb käigu tegemise õigus vastasmängijale. Küll aga võib mängija ikkagi kella vajutada, kui ta seda ei jõudnud teha. Kella vajutamise hetkest on käik sooritatud.
Mistahes formaalse taotluse võib mängija kohtunikule esitada vaid enda käigul olles. Nii püütakse ära hoida üht võimalikku vigade allikat. Välditakse ka vastase segamist tema mõtlemisajal. Kui sa käigul pole, pole sul midagi öelda.
Tavaliselt peaks kohtunik mängijalt küsima, mille alusel see viiki taotleb (kolmekordne kordumine, 50 käiku või 10.2). Antud juhul sai mängu jälginud kohtunik ilmselt ise aru, et kaks esimest varianti langevad ära. Küll aga oleks pidanud ta seletama, kuidas artikli 10.2 järgi taotlust korrektselt esitada. Järgmisel korral teeb siis mängija seda õigel ajal ja saab oma pool punkti kätte. Kohtuniku otsustada jääb, kas on tegemist ülemäärase taotlusega artikli 12.6 mõttes ja kas selle eest peaks määrama karistuse. Kuivõrd taotlust kontrollima ei hakatud, ei tarvitse kohtunik artiklis 10.2 mainitud kaht minutit vastasele lisada.
Sakslased on tõstatanud küsimuse, kas mängija peaks lugema käigul olevaks ka siis, kui vastane on teinud määrustevastase käigu (Rc3-e5 või Oc1-g6). Koodeks annab teatavasti väga selged juhendid, kuidas määrustevastasuse avastamisel toimida. Praktiline toimimine on filosofeerimisest märksa olulisem. Kui tegemist pole kiir- ega välkpartiiga ja asi avastatakse partii jooksul, tuleb määrustevastast käiku alati korrigeerida.
Kui partii on juba läbi, pole enam midagi parata. Baieri noorte meistrivõistlustel olevat mängitud järgmine partii: 1.Oc4 e5 2.Lf3 Rc6 3.Lxf7++ Ja kuna artikli 5.1 järgi piisab võiduks sellest, et matiseisu tekitanud käik oleks määrustepärane ja enne matti määrustevastasust ei märgatud, siis ongi selleks korraks kõik. Võimalik, et nii mängitigi. Igatahes kui paar aastat tagasi Eesti 10-aastaste turniiril kohtunikuks olin, oli seal määrustevastaseid käike palju. Esimesel käigul küll mitte. Ja loodan, et nad seal enam-vähem avastati. Must oli pärast 1.Oc4 käigul seepärast, et keegi ei märganud selle käigu määrustevastasust.
Sakslased leiavad, et on juhtumeid, kus on kasulikum protestist määrustevastase käigu vastu loobuda. Üks mees toob näite partiist, kus valge oli teinud O-O, aga must Oc4 hoidis välja f1 oma kontrolli all. Pärast protesti tegid valged lihtsalt lühikese vangerduse asemel pika.
Teisel mehel oli 10-aastaste turniirilt tuua analoogiline vastupidine näide. Must tegi O-O, aga f8 oli valgeoda tules. Valge lõi Oxf8 ja võitis kvaliteedi. Aga nüüd protestis must ise. O-O võeti tagasi, selle asemel tehti O-O-O ja partii võitis hiljem must.
Sageli jõutakse taolistes diskussioonides hoopis kaugele sellest, kust alustati, ja nii pole meil siinkohal mõtet neid arutlusi rohkem jälgida.
Lembit
V - V+R, seega sama, mis austraallastel eelmises kommentaaris. Õigemini oli see küll laiema arutluse lähtekohaks. Arutlus, kus küll mõned osalejad ei tundunud reeglitega hästi kursis olevat, nii et keegi juba arvas, et puudub vaid küsimus, mis on käik, ning mõned leidsid, et kohtunikeveerus peaks lasta sõna võtta vaid kohtunikupaberite omanikel.
Juhtum ise on aga selline. Teise liiga turniir. 40. käigul tekib lauale ülaltoodud materjali vahekord. Kohtunik eeldab, et siin võib midagi juhtuda, ja jälgib asja tähelepanelikult. Tema arvates jõuab valge selles teoreetiliselt viigilises lõppmängus ka mänguga viigile. Kui valgel jääb vaid 30 sekundit aega, teeb ta käigu, pöördub kohtuniku poole, taotleb viiki ja seiskab kellad. Mida peaks tegema kohtunik?
Taotlus iseendast on juba põhimõtteliselt vale. Viiki võib taotleda vaid käigul olles. Mõnede sakslaste arvates olevat kummaline, et maletaja pole enam käigul, kui ta kell on veel vajutamata. Artikkel 9.2 (3-kordne kordumine) ja 9.3 (50 käiku) ütlevat selgelt, et taotleda võib ainult käigul olev mängija, 10.2 aga mitte. Aga ütleb ju ka see! Ning käigu tegemisest on selgelt juttu juba artiklis 1.1 Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud (mitte sooritatud).
Vastuvaidlevad sakslased toovad põhjenduseks, et pärast käigu tegemist on mängijal veel õigus määrustevastast käiku korrigeerida või vastasele viiki pakkuda. Neid protseduure saavat aga korrektselt teha vaid siis, kui olakse käigul.
Kus koodeks midagi konkreetselt ära ütleb, siis tuleb ka niimoodi toimida. Ainult siis, kui koodeksi mingi artikkel midagi täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi.
Niipea kui vastasmängija teeb määrustepärase käigu, on mängija käigul. Kui ta käigu teeb, läheb käigu tegemise õigus vastasmängijale. Küll aga võib mängija ikkagi kella vajutada, kui ta seda ei jõudnud teha. Kella vajutamise hetkest on käik sooritatud.
Mistahes formaalse taotluse võib mängija kohtunikule esitada vaid enda käigul olles. Nii püütakse ära hoida üht võimalikku vigade allikat. Välditakse ka vastase segamist tema mõtlemisajal. Kui sa käigul pole, pole sul midagi öelda.
Tavaliselt peaks kohtunik mängijalt küsima, mille alusel see viiki taotleb (kolmekordne kordumine, 50 käiku või 10.2). Antud juhul sai mängu jälginud kohtunik ilmselt ise aru, et kaks esimest varianti langevad ära. Küll aga oleks pidanud ta seletama, kuidas artikli 10.2 järgi taotlust korrektselt esitada. Järgmisel korral teeb siis mängija seda õigel ajal ja saab oma pool punkti kätte. Kohtuniku otsustada jääb, kas on tegemist ülemäärase taotlusega artikli 12.6 mõttes ja kas selle eest peaks määrama karistuse. Kuivõrd taotlust kontrollima ei hakatud, ei tarvitse kohtunik artiklis 10.2 mainitud kaht minutit vastasele lisada.
Sakslased on tõstatanud küsimuse, kas mängija peaks lugema käigul olevaks ka siis, kui vastane on teinud määrustevastase käigu (Rc3-e5 või Oc1-g6). Koodeks annab teatavasti väga selged juhendid, kuidas määrustevastasuse avastamisel toimida. Praktiline toimimine on filosofeerimisest märksa olulisem. Kui tegemist pole kiir- ega välkpartiiga ja asi avastatakse partii jooksul, tuleb määrustevastast käiku alati korrigeerida.
Kui partii on juba läbi, pole enam midagi parata. Baieri noorte meistrivõistlustel olevat mängitud järgmine partii: 1.Oc4 e5 2.Lf3 Rc6 3.Lxf7++ Ja kuna artikli 5.1 järgi piisab võiduks sellest, et matiseisu tekitanud käik oleks määrustepärane ja enne matti määrustevastasust ei märgatud, siis ongi selleks korraks kõik. Võimalik, et nii mängitigi. Igatahes kui paar aastat tagasi Eesti 10-aastaste turniiril kohtunikuks olin, oli seal määrustevastaseid käike palju. Esimesel käigul küll mitte. Ja loodan, et nad seal enam-vähem avastati. Must oli pärast 1.Oc4 käigul seepärast, et keegi ei märganud selle käigu määrustevastasust.
Sakslased leiavad, et on juhtumeid, kus on kasulikum protestist määrustevastase käigu vastu loobuda. Üks mees toob näite partiist, kus valge oli teinud O-O, aga must Oc4 hoidis välja f1 oma kontrolli all. Pärast protesti tegid valged lihtsalt lühikese vangerduse asemel pika.
Teisel mehel oli 10-aastaste turniirilt tuua analoogiline vastupidine näide. Must tegi O-O, aga f8 oli valgeoda tules. Valge lõi Oxf8 ja võitis kvaliteedi. Aga nüüd protestis must ise. O-O võeti tagasi, selle asemel tehti O-O-O ja partii võitis hiljem must.
Sageli jõutakse taolistes diskussioonides hoopis kaugele sellest, kust alustati, ja nii pole meil siinkohal mõtet neid arutlusi rohkem jälgida.
Lembit
teisipäev, 22. aprill 2008
Küsimusi kiirmalest
Austraalia lehel kurtis neljapäeval üks Sydney juunioride turniiril koos oma õega mänginud poiss, et neile tehti seal ilmselt liiga. Samal ajal tunnistab ta, et ilmselt ei tea nad küllalt hästi reegleid. Küllap see nii ongi. Olukorrad ise on tüüpilised ja nendesarnaseid oleme siingi korduvalt vaadelnud.
Ühes partiis oli tal lauale jäänud ainult vanker, vastasel oli aga vanker ja ratsu. Aega oli jäänud talle 7 sekundit, vastasele 15. Kohtunikku parajasti laua lähedal polnud. Tugevam tahtis ajaga võita ja võitiski. Aga kui kohtunik oleks olnud, kas ta oleks siis nõrgema taotlusel viigi fikseerinud?
Tollel lehel vastab talle üks sealseid malejuhte Kevin Bonham, selgitades artikli 10 põhitõdesid. Kui ajalisandeid igal käigul ei kasutata, võib võitu taotleda viimasel kahel minutil. Kiirmales see teatavasti kehtib, välkmales mitte. Selleks on vaja: 1) seisata kell, 2)ütelda vastasele, et taotled viiki ja 3) kutsuda kohtunik.
Kui üht neist komponentidest pole, siis pole ka taotlust ja mäng jätkub. Kui laual on V+R - V, siis laseb kohtunik tõenäoliselt partiil jätkuda ja hakkab toimuvat jälgima. On ju sellise materjali vahekorraga seise, kus matt võimalik. Kui kellale on jäänud vaid 7 sekundit, on oht selles, et mängija jõuab teha liiga vähe käike, et kohtunik jõuaks veenduda, kas vastane püüab võita või mitte. Seepärast soovitatakse esitada viigitaotlus võimalikult vara.
Kindlasti on artikkel 10.2 arusaamiseks raske ja mitte ainult noortele. Malekohtunik käsitles seda põhjalikult 20.IX Viik artikli 10.2 järgi. Võib vaadata ka minu 2003. a. artiklit Märkmeid malekoodeksi artiklist 10.2.
Õde sai ühes partiis mati, aga vastase aeg oli just enne seda otsa saanud. Kohtunik andis ometi vastasele punkti, sest tüdruk polevat ajaületuse fikseerimist taotlenud. Mis ikkagi pidi partii tulemus olema?
Muidugi oli kohtunikul õigus. Kiirmales jõustub ju ajaületus hetkest, millal seda taotletakse, mitte noolekese langemisest. Nii et taotleda tuleb enne mati saamist. Püüdke siis võimalikult kohe malekell seisata. Sellest, et mõni pealtvaataja sündmuste järjekorda märkab, ei tarvitse kasu olla.
Sakslaste veebilehel arutati aga eelmisel nädalal, kas peaks kohtunik kiirpartiis mati puhul sekkuma. Leiti, et matt lõpetab partii. Ainult laual toimuv otsustab, kas partii on läbi või mitte. Erinevalt ajaületusest ei olene partii tulemus sel puhul kohtuniku sekkumisest.
Eriti 8- ja 10-aastaste turniiridel olevat Saksamaal (aga muidugi ka mujal) sageli määrustevastaseid käike, ei nähta matti ega patti või mängitakse seisu K+R - K. Kohtunik muidugi ühel ajal kõikjal olla ei saa. Kui ta juhtub parajasti laua juures olema, on partii läbi. Kui ei ole, siis läheb partii tavaliselt edasi, kuni määrustevastaste käikudega jälle normaalne seis tekib. Probleem on selles, et raske on kindlaks teha, kas matti ikkagi oli. Pealtvaatajaid usaldada ei saa. Nad võivad eksida või toimida ühe poole kasuks.
Lembit
Ühes partiis oli tal lauale jäänud ainult vanker, vastasel oli aga vanker ja ratsu. Aega oli jäänud talle 7 sekundit, vastasele 15. Kohtunikku parajasti laua lähedal polnud. Tugevam tahtis ajaga võita ja võitiski. Aga kui kohtunik oleks olnud, kas ta oleks siis nõrgema taotlusel viigi fikseerinud?
Tollel lehel vastab talle üks sealseid malejuhte Kevin Bonham, selgitades artikli 10 põhitõdesid. Kui ajalisandeid igal käigul ei kasutata, võib võitu taotleda viimasel kahel minutil. Kiirmales see teatavasti kehtib, välkmales mitte. Selleks on vaja: 1) seisata kell, 2)ütelda vastasele, et taotled viiki ja 3) kutsuda kohtunik.
Kui üht neist komponentidest pole, siis pole ka taotlust ja mäng jätkub. Kui laual on V+R - V, siis laseb kohtunik tõenäoliselt partiil jätkuda ja hakkab toimuvat jälgima. On ju sellise materjali vahekorraga seise, kus matt võimalik. Kui kellale on jäänud vaid 7 sekundit, on oht selles, et mängija jõuab teha liiga vähe käike, et kohtunik jõuaks veenduda, kas vastane püüab võita või mitte. Seepärast soovitatakse esitada viigitaotlus võimalikult vara.
Kindlasti on artikkel 10.2 arusaamiseks raske ja mitte ainult noortele. Malekohtunik käsitles seda põhjalikult 20.IX Viik artikli 10.2 järgi. Võib vaadata ka minu 2003. a. artiklit Märkmeid malekoodeksi artiklist 10.2.
Õde sai ühes partiis mati, aga vastase aeg oli just enne seda otsa saanud. Kohtunik andis ometi vastasele punkti, sest tüdruk polevat ajaületuse fikseerimist taotlenud. Mis ikkagi pidi partii tulemus olema?
Muidugi oli kohtunikul õigus. Kiirmales jõustub ju ajaületus hetkest, millal seda taotletakse, mitte noolekese langemisest. Nii et taotleda tuleb enne mati saamist. Püüdke siis võimalikult kohe malekell seisata. Sellest, et mõni pealtvaataja sündmuste järjekorda märkab, ei tarvitse kasu olla.
Sakslaste veebilehel arutati aga eelmisel nädalal, kas peaks kohtunik kiirpartiis mati puhul sekkuma. Leiti, et matt lõpetab partii. Ainult laual toimuv otsustab, kas partii on läbi või mitte. Erinevalt ajaületusest ei olene partii tulemus sel puhul kohtuniku sekkumisest.
Eriti 8- ja 10-aastaste turniiridel olevat Saksamaal (aga muidugi ka mujal) sageli määrustevastaseid käike, ei nähta matti ega patti või mängitakse seisu K+R - K. Kohtunik muidugi ühel ajal kõikjal olla ei saa. Kui ta juhtub parajasti laua juures olema, on partii läbi. Kui ei ole, siis läheb partii tavaliselt edasi, kuni määrustevastaste käikudega jälle normaalne seis tekib. Probleem on selles, et raske on kindlaks teha, kas matti ikkagi oli. Pealtvaatajaid usaldada ei saa. Nad võivad eksida või toimida ühe poole kasuks.
Lembit
laupäev, 19. aprill 2008
Välkpartiides juhtunut
Ka seekord on Geurt Gijssen oma Chesscafe veerus vaatluse alla võtnud mõned välkpartiides esinenud juhtumid. Vaatame neid meiegi.
Ühes Kanada partiis ületasid valged võiduseisus aja. Mustad seda ei märganud ja jätkasid mängu, kuni ka nende aeg üle läks. Nüüd lõpuks taotlesid mustad endale võidupunkti. Nimelt oli tegemist digitaalkellaga, kus esimese ajaületaja ekraanile ilmus väike nooleke. Kuivõrd teisel poolel analoogilist noolekest näha polnud ja seetõttu oli selge, kes ületas aja esimesena, otsustas kohtunik lugedagi partii mustadele võidetuks, viidates seejuures koodeksi artiklitele B8 ja B9. Kas ta toimis õigesti?
Kindlasti mitte. B8 ütleb: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kell seisatakse.
Noolekese langemine tähendab siin vaid mängijale ettenähtud aja lõppemist (vt. art. 6.1). Antud juhul olid mõlemad aja ületanud, kuna mõlemad noolekesed loetakse langenuks ja sealjuures ka taotleja oma.
B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
Nii ju oligi ja õige tulemus turniiritabelis pidi olema viik.
Probleem on selles, et kasutusel on mitmesuguseid kelli. Osal neist ilmub ajaületamist tähistav nooleke ühele, osal mõlemale poolele, osa jääb aga pärast ühe poole ajaületust üldse seisma. Koodeksis olev reegel püüab olla universaalne, kuigi näiteks Saitek-kelladel kahepoolset ajaületust olla ei saa. Kiir- ja välkmales loetakse aeg ületatuks alles siis, kui mängija vastava taotluse esitab. Kohtunikul pole seal õigust noolekese langemist fikseerida. Reeglite komitee püsib seisukohal, et ei saa olla erinevaid reegleid mehaaniliste ja digitaalkelladega.
Hollandis teeb üks pool määrustevastase käigu. Teine seda ei märka, küll aga näevad seda pealtvaatajad. Nüüd märkab seda ka kohtunik ja laseb mängijal teha sama malendiga uue käigu. Kas kohtunik võis sekkuda? Ja kui võis, kas ta tegi seda siis õigesti?
Muidugi ei võinud sekkuda. C3: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu ... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida.
Kohtunik asub välkpartiis (nagu kiirpartiiski) tegevusse vaid siis, kui üks mängijaist seda taotleb. Antud juhul oleks mängija võinud reageerida ka mingi pealtvaataja märkuse peale. Kohtunik oleks pidanud siis selle pealtvaataja mängualalt eemaldama, mängija taotlust aga igal juhul arvestama.
Belgiast on pärit järgmine seis:
Valged: Kh1, Va8 ja b8, Ef3, g4 ja h3 (6).
Mustad: Kf2, Rg3, Ea6 ja b6 (4).
Valgel oli jäänud ainult 4 sekundit, miustal rohkem kui minut.
Jätkati 1. Kh1 Rf1+. Must mängis ajale ja jättis valgele igal käigul vaid ühe võimaluse. Kui seis oli juba 4 korda kordunud, taotles valge seisu kolmekordse kordumise tõttu viiki. Must ütles, et seisu kordumise kohta pole mingit tõendust ning kui valge nooleke kukkus, nõudis ta endale võitu. Mis siis pidi partiist saama, kas viik või ajaületus?
Kõigepealt pidagem meeles, et nii kiir- ja välkmalet mängitakse üldiselt samade reeglite järgi kui tavamaletki. On küll mõned erandid, aga artikkel 6.13b nende hulka ei kuulu. Järelikult: Mängija võib seisata kellad, et kohtunikult abi otsida. Nii oleks tulnudki teha, partiiprotokolli pole ju välgus vaja. Kui kohtunik oleks nentinud kolmekordset kordumist, oleks ta mängija taotluse alusel pidanud viigi fikseerima. Aga antud juhul lasti aeg lihtsalt üle.
Geurti arvates oleks must võinud küll kavalamalt toimida: korraku käike vaid kaks korda ja tehku siis mingi muu käik. Allesjäänud sekunditega valge matti teha ei jõuaks, valge ajaületuse koorral on aga mustal matitegemiseks piisavalt materjali.
Lembit
Ühes Kanada partiis ületasid valged võiduseisus aja. Mustad seda ei märganud ja jätkasid mängu, kuni ka nende aeg üle läks. Nüüd lõpuks taotlesid mustad endale võidupunkti. Nimelt oli tegemist digitaalkellaga, kus esimese ajaületaja ekraanile ilmus väike nooleke. Kuivõrd teisel poolel analoogilist noolekest näha polnud ja seetõttu oli selge, kes ületas aja esimesena, otsustas kohtunik lugedagi partii mustadele võidetuks, viidates seejuures koodeksi artiklitele B8 ja B9. Kas ta toimis õigesti?
Kindlasti mitte. B8 ütleb: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kell seisatakse.
Noolekese langemine tähendab siin vaid mängijale ettenähtud aja lõppemist (vt. art. 6.1). Antud juhul olid mõlemad aja ületanud, kuna mõlemad noolekesed loetakse langenuks ja sealjuures ka taotleja oma.
B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
Nii ju oligi ja õige tulemus turniiritabelis pidi olema viik.
Probleem on selles, et kasutusel on mitmesuguseid kelli. Osal neist ilmub ajaületamist tähistav nooleke ühele, osal mõlemale poolele, osa jääb aga pärast ühe poole ajaületust üldse seisma. Koodeksis olev reegel püüab olla universaalne, kuigi näiteks Saitek-kelladel kahepoolset ajaületust olla ei saa. Kiir- ja välkmales loetakse aeg ületatuks alles siis, kui mängija vastava taotluse esitab. Kohtunikul pole seal õigust noolekese langemist fikseerida. Reeglite komitee püsib seisukohal, et ei saa olla erinevaid reegleid mehaaniliste ja digitaalkelladega.
Hollandis teeb üks pool määrustevastase käigu. Teine seda ei märka, küll aga näevad seda pealtvaatajad. Nüüd märkab seda ka kohtunik ja laseb mängijal teha sama malendiga uue käigu. Kas kohtunik võis sekkuda? Ja kui võis, kas ta tegi seda siis õigesti?
Muidugi ei võinud sekkuda. C3: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu ... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida.
Kohtunik asub välkpartiis (nagu kiirpartiiski) tegevusse vaid siis, kui üks mängijaist seda taotleb. Antud juhul oleks mängija võinud reageerida ka mingi pealtvaataja märkuse peale. Kohtunik oleks pidanud siis selle pealtvaataja mängualalt eemaldama, mängija taotlust aga igal juhul arvestama.
Belgiast on pärit järgmine seis:
Valged: Kh1, Va8 ja b8, Ef3, g4 ja h3 (6).
Mustad: Kf2, Rg3, Ea6 ja b6 (4).
Valgel oli jäänud ainult 4 sekundit, miustal rohkem kui minut.
Jätkati 1. Kh1 Rf1+. Must mängis ajale ja jättis valgele igal käigul vaid ühe võimaluse. Kui seis oli juba 4 korda kordunud, taotles valge seisu kolmekordse kordumise tõttu viiki. Must ütles, et seisu kordumise kohta pole mingit tõendust ning kui valge nooleke kukkus, nõudis ta endale võitu. Mis siis pidi partiist saama, kas viik või ajaületus?
Kõigepealt pidagem meeles, et nii kiir- ja välkmalet mängitakse üldiselt samade reeglite järgi kui tavamaletki. On küll mõned erandid, aga artikkel 6.13b nende hulka ei kuulu. Järelikult: Mängija võib seisata kellad, et kohtunikult abi otsida. Nii oleks tulnudki teha, partiiprotokolli pole ju välgus vaja. Kui kohtunik oleks nentinud kolmekordset kordumist, oleks ta mängija taotluse alusel pidanud viigi fikseerima. Aga antud juhul lasti aeg lihtsalt üle.
Geurti arvates oleks must võinud küll kavalamalt toimida: korraku käike vaid kaks korda ja tehku siis mingi muu käik. Allesjäänud sekunditega valge matti teha ei jõuaks, valge ajaületuse koorral on aga mustal matitegemiseks piisavalt materjali.
Lembit
neljapäev, 17. aprill 2008
Määrustevastastest käikudest
Lugesin Ülar Laugu huvitavat reportaaźi tema mängudest Põlva turniiril. Ainult ühest asjast ei saanud ma aru: kuidas oleks kolmest viimasest partiist eemalejäänud Lauri Teelem võinud tema tulemust negatiivselt mõjutada? Turniirimäärustes öeldakse selgelt: Kohtade jagamise eesmärgil loetakse mängimata partiide tulemus viigiks mängija enda vastu. Pole seejuures tähtis, kas kasutatakse Bergeri või Bucholzi süsteemi või kas partiid ei toimunud seetõttu, et osavõtjaid oli paaritu arv või et vastane kohale ei tulnud või oli juba turniirist loobunud. Niisiis oleks Teelemi tulemuseks kohtade jagamisel arvestatud mitte 4,5, vaid 6 punkti ja vastavalt oleksid vähenenud ka temalt plussi saanud vastaste tulemused.
Vaatlesin küsimust lähemalt oma 18.II Plussid ja miinused (seoses veteranide Kerese-turniiriga) ja 24.III Veel märtsiveerust (seoses Geurt Gijsseni järjekordse veeruga). Tookord kommenteeritud rubriigis toonitab RC esimees, et ainult sel juhul, kui turniiri eeskirjades seisab, et seda FIDE reeglit ei rakendata, võib selle tähele panemata jätta (mitte nii et reeglites peaks märkima, kui seda rakendatakse). Kuivõrd Ülaril kohajagamist polnud, ei teagi ma, kas talle taheti teha liiga või mitte.
Aga tulgem ikkagi Geurti viimase veeru juurde, seekord seoses määrustevastaste käikudega. Nagu näha, oleks kohtunikul kasulik reeglid enne turniirile minekut läbi lugeda.
Lõuna-Aafrikast on pärit järgmine lugu: Tavamale. Valge on kahekäigulist matti panemas, aga kellale jäänud vaid viimane sekund. Mustal on veel üle kahe minuti. Nüüd teeb must määrustevastase käigu ja vajutab kella. Enne kui valge jõuab kellaga midagi teha, on ta aeg läbi ja kui kohtunik laua juurde jõuab, taotleb must endale võitu. Kohtunik leiab, et valge poleks niikuinii jõudnud sekundiga kaht käiku teha ja arvates, et minutite lisamine on suvaline, loeb võitjaks musta. Siis hakkab ta reegleid lugema ja leiab, et oleks ikka pidanud kella keerama, nii et võidu oleks ilmselt saanud valge. Mängijad on vahepeal juba ära läinud. Nüüd teeb kohtunik saalomonliku otsuse: viik(!), mis näis talle õigemana kui ühe poole võit. Sellest, kuidas mängijad otsuse vastu võtsid, ajalugu vaikib.
Usun, et kõik meie kohtunikud teavad, kuidas oleks tulnud partiis juhtunud olukorras toimida:
1) asetada lauale seal enne määrustevastast käiku olnud seis,
2) korrigeerida kellanäidud, lisades valgele tema poolt taotletud 2 minutit (täpsed ajad olid ju teada)
ning 3) jätkata partiid.
Valgele kaotuse fikseerimine oli muidugi päris vale. Ka viigi panek on rohkem kui kahtlase väärtusega, sest laual oli ju kahekäiguline matiseis.
Huvitava probleemi on tõstatanud argentiinlased seoses vangerdusega: Valge Ke1 ja Vh1 on algseisus, lühike vangerdus täiesti määrustepärane. Valge paneb kuninga g1 ja jätab vankri paigale. Käik on määrustevastane, aga samal ajal on see ka vaid pool käigust. Kas peaks valge nüüd ikkagi vangerdama või võiks ta panna kuninga kuhu tahab?
Peaks nagu vangerdama. 4.6b: Kui mängija on kuninga käest vabastanud, pole käik veel tehtud, kuid mängijal pole enam õigust teha mingit muud käiku peale vangerduse sellele poolele, kui see on määrustepärane.
Kui aga mängija vajutab pärast kuninga ümbertõstmist kella, siis on ta teinud määrustevastase käigu ega ole sunnitud vangerdama. 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik ... , tuleb taastada seis, mis oli vahetult enne vea tekkimist. Määrustevastast käiku asendava käigu kohta kehtib artikkel 4.3 (käia puudutatud malendiga).
On kolme liiki käike, mis koosnevad kahest osast: löömine, vangerdus ja etturi muundamine. Kui käigu esimene pool on määrustepärane, peab mängija ära tegema ka käigu teise poole. Nii et kui Ke1-g1, siis võib mängida vaid Vh1-f1.
Geurt tõlgendab seega käiku Ke1-g1 määrustepärase käigu esimese poolena, mitte määrustevastase käiguna. Küll aga lubab ta asja Dresdenis reeglite komisjoni aritusele panna.
Lembit
Vaatlesin küsimust lähemalt oma 18.II Plussid ja miinused (seoses veteranide Kerese-turniiriga) ja 24.III Veel märtsiveerust (seoses Geurt Gijsseni järjekordse veeruga). Tookord kommenteeritud rubriigis toonitab RC esimees, et ainult sel juhul, kui turniiri eeskirjades seisab, et seda FIDE reeglit ei rakendata, võib selle tähele panemata jätta (mitte nii et reeglites peaks märkima, kui seda rakendatakse). Kuivõrd Ülaril kohajagamist polnud, ei teagi ma, kas talle taheti teha liiga või mitte.
Aga tulgem ikkagi Geurti viimase veeru juurde, seekord seoses määrustevastaste käikudega. Nagu näha, oleks kohtunikul kasulik reeglid enne turniirile minekut läbi lugeda.
Lõuna-Aafrikast on pärit järgmine lugu: Tavamale. Valge on kahekäigulist matti panemas, aga kellale jäänud vaid viimane sekund. Mustal on veel üle kahe minuti. Nüüd teeb must määrustevastase käigu ja vajutab kella. Enne kui valge jõuab kellaga midagi teha, on ta aeg läbi ja kui kohtunik laua juurde jõuab, taotleb must endale võitu. Kohtunik leiab, et valge poleks niikuinii jõudnud sekundiga kaht käiku teha ja arvates, et minutite lisamine on suvaline, loeb võitjaks musta. Siis hakkab ta reegleid lugema ja leiab, et oleks ikka pidanud kella keerama, nii et võidu oleks ilmselt saanud valge. Mängijad on vahepeal juba ära läinud. Nüüd teeb kohtunik saalomonliku otsuse: viik(!), mis näis talle õigemana kui ühe poole võit. Sellest, kuidas mängijad otsuse vastu võtsid, ajalugu vaikib.
Usun, et kõik meie kohtunikud teavad, kuidas oleks tulnud partiis juhtunud olukorras toimida:
1) asetada lauale seal enne määrustevastast käiku olnud seis,
2) korrigeerida kellanäidud, lisades valgele tema poolt taotletud 2 minutit (täpsed ajad olid ju teada)
ning 3) jätkata partiid.
Valgele kaotuse fikseerimine oli muidugi päris vale. Ka viigi panek on rohkem kui kahtlase väärtusega, sest laual oli ju kahekäiguline matiseis.
Huvitava probleemi on tõstatanud argentiinlased seoses vangerdusega: Valge Ke1 ja Vh1 on algseisus, lühike vangerdus täiesti määrustepärane. Valge paneb kuninga g1 ja jätab vankri paigale. Käik on määrustevastane, aga samal ajal on see ka vaid pool käigust. Kas peaks valge nüüd ikkagi vangerdama või võiks ta panna kuninga kuhu tahab?
Peaks nagu vangerdama. 4.6b: Kui mängija on kuninga käest vabastanud, pole käik veel tehtud, kuid mängijal pole enam õigust teha mingit muud käiku peale vangerduse sellele poolele, kui see on määrustepärane.
Kui aga mängija vajutab pärast kuninga ümbertõstmist kella, siis on ta teinud määrustevastase käigu ega ole sunnitud vangerdama. 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik ... , tuleb taastada seis, mis oli vahetult enne vea tekkimist. Määrustevastast käiku asendava käigu kohta kehtib artikkel 4.3 (käia puudutatud malendiga).
On kolme liiki käike, mis koosnevad kahest osast: löömine, vangerdus ja etturi muundamine. Kui käigu esimene pool on määrustepärane, peab mängija ära tegema ka käigu teise poole. Nii et kui Ke1-g1, siis võib mängida vaid Vh1-f1.
Geurt tõlgendab seega käiku Ke1-g1 määrustepärase käigu esimese poolena, mitte määrustevastase käiguna. Küll aga lubab ta asja Dresdenis reeglite komisjoni aritusele panna.
Lembit
kolmapäev, 16. aprill 2008
Viigitaotlustest
ParGeurt Gijsseni äsjane veerg kannab pealkirja "Viigitaotlused". See ongi sedapuhku põhiteema. Vaatame ka, millest seal juttu. Ehk saame targemaks.
Aluseks on võetud juhtum Saksa bundesliiga võistlustelt. Mängija mõistab, et tema poolt kavatsetud käik viib seisu kolmekordsele kordumisele. Seepärast seiskab ta kellad ja kutsub kohtuniku. Ühiselt kontrollitakse: taotlus on õige, seis on kordunud. Kohtunik aga leiab, et mängija pole seda käiku, millest ta teatas, protokolli kirjutanud. Ilmselt siis unustas. Kohtunik seetõttu taotlust ei rahulda, teeb hoopis mängijatele selgeks, milline oleks pidanud olema õige taotlusprotseduur, reguleerib kelli vastavalt artiklile 9.5b (lisab 3 minutit vastasmängija allesjäänud ajale ja vähendab taotlejal allesjäänud aega, kui seda oli üle minuti) ja paneb need uuesti käima. Mängija kirjutab nüüd teatatud käigu üles, seiskab uuesti kellad ja saab nüüd kohtunikult viigi kirja.
Asi on nagu selge, küll aga võib selle põhjal tõstatada terve hulga küsimusi.
Ka varem on küsitud, mis tähendab, et mingi taotlus on ebaõige (9.5b: Kui leitakse, et taotlus ei ole õige...). Peab see tähendama sisulist või ka vormilist viga? Antud juhul ju seis tegelikult kordunud oli, ainult taotlus esitati valesti. Ja kas artikli 12.b ülemäärased taotlused või viigipakkumised tähendavad midagi muud? (Ilmne on, et selle artikli haare on laiem.)
Vastuseks tsiteerib Geurt oma väljakujunenud tava järgi pikalt nii kolmekordse kordumise kui ka 50 käigu reegli kohta käivaid artikleid 9.2, 9.3 ja 9.5 ning meenutab siis üht varem käsitletud juhtumit (tegelikult küll mitte eelmisest, vaid üleeelmisest kuust, vt. ka minu 20.II Ikka seisukordustest).
Seal oli seoses ühe võistkondliku EM partiiga arutusel, millises järjekorras tuleb sooritada kolm toimingut: kavatsetud käigu üleskirjutamine, kella seiskamine ja kohtuniku kutsumine. Geurti arvates on seejuures võimalikud mitmed võimalused. Praktiliselt parim on seisata kellad, kutsuda kohtunik ja siis kirjutada käik. Kui aga leitakse, et taotlus pole õige, partii jätkub ja teha tuleb kavatsetud käik - see, mis üles kirjutati.
Selle, kas mingi taotluse või viigipakkumise puhul on tegemist ülemäärasuse ja põhjendamatusega, otsustab kohtunik, lähtudes sellest, et vastasmängijat on keelatud ükskõik mis moel häirida või segada.
Küllalt põhimõtteline on küsimus, kas mängija võib uue viigitaotluse esitada samal käigul, kui kohtunik on rakendanud artiklit 9.5b ehk taotluse tagasi lükanud.
Kui mängija pole seisu kordavat taotluskäiku üles kirjutanud, ei või kohtunik tema taotlust isegi kontrollima hakata ja peab laskma partiid jätkata. Kui mängija taotleb viiki ja kirjutab käigu üles, siis jääb see käik püsima.
Kui artikkel 8.1 keelas käikude üleskirjutamise enne nende tegemist malelaual, tekkis lühikeseks ajaks koodeksis vastuolu kahe artikli vahel, kuni lisati juurde: kui mängija ei taotle viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel.
Kui mängija keeldub taotluskäiku, millega ta kohtuniku poole pöördus, kirjutamast, võib kohtunik teda isegi karistada ebaõige taotluse esitamise eest, kui arvab, et sellega vastast häiriti. Geurti arvates on uue taotluse esitamine samal käigul võimalik, muidugi siis juba korrektselt protseduurireegleid järgides.
Geurt meenutab üht juhtumit Kortśnoiga. See oli öelnud, et kavatseb teha seisu kolmandat korda kordavat käiku, kuid keeldunud käiku üles kirjutamast, kui kohtunik seda palus. Kui aga kohtunik seejärel keeldus taotlust kontrollimast, otsustas ta ikkagi kirjutada ja kohtunik sai hakata kontrollima.
Mis puutub aga juhtumisse, millest kõik alguse sai, siis oli seal seis tegelikult kordunud juba enne mängija kavatsetud käiku, kuid see polnud seda tähele pannud. Aga mis siis, kui ta oleks pärast partii jätkamist ja oma käigu kirjutamist esitanud nüüd taotluse mitte 9.2a, vaid hoopis 9.2b alusel? Probleemi tõstataja arvates võib sel juhul olla tegemist artikli 12.2a nõuete rikkumisega: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida partiid teisel malelaual. Kaob pealegi vajadus rangelt kinni pidada artiklist 9.2.
Geurt tunnistab teatud probleemi olemasolu, aga leiab, et selle likvideerib artikkel 12.3: Partiiprotokolli võib kasutada ... mingi taotlusega seotud asjaolude ... ülesmärkimiseks.
Ja veel. Ebaõige taotluse korral tuleb kavatsetud käik laual teha. Aga mis siis, kui selgub, et see on määrustevastane? Seda laual teha loomulikult ei saa, aga kuidas selle eest karistada? Kas lugeda see käik ainult määrustevastaseks ja anda vastasele selle eest kaks täiendavat minutit (7.4) või karistada teda artikli 9.5b alusel? Geurt asub esimese, leebema karistuse poolel. Kohtunik saab ju kohe näha, et käik on määrustevastane ja tal ei tarvitse alustada kontrollimise protseduuri nagu määrustevastase käigu puhul.
Lembit
Aluseks on võetud juhtum Saksa bundesliiga võistlustelt. Mängija mõistab, et tema poolt kavatsetud käik viib seisu kolmekordsele kordumisele. Seepärast seiskab ta kellad ja kutsub kohtuniku. Ühiselt kontrollitakse: taotlus on õige, seis on kordunud. Kohtunik aga leiab, et mängija pole seda käiku, millest ta teatas, protokolli kirjutanud. Ilmselt siis unustas. Kohtunik seetõttu taotlust ei rahulda, teeb hoopis mängijatele selgeks, milline oleks pidanud olema õige taotlusprotseduur, reguleerib kelli vastavalt artiklile 9.5b (lisab 3 minutit vastasmängija allesjäänud ajale ja vähendab taotlejal allesjäänud aega, kui seda oli üle minuti) ja paneb need uuesti käima. Mängija kirjutab nüüd teatatud käigu üles, seiskab uuesti kellad ja saab nüüd kohtunikult viigi kirja.
Asi on nagu selge, küll aga võib selle põhjal tõstatada terve hulga küsimusi.
Ka varem on küsitud, mis tähendab, et mingi taotlus on ebaõige (9.5b: Kui leitakse, et taotlus ei ole õige...). Peab see tähendama sisulist või ka vormilist viga? Antud juhul ju seis tegelikult kordunud oli, ainult taotlus esitati valesti. Ja kas artikli 12.b ülemäärased taotlused või viigipakkumised tähendavad midagi muud? (Ilmne on, et selle artikli haare on laiem.)
Vastuseks tsiteerib Geurt oma väljakujunenud tava järgi pikalt nii kolmekordse kordumise kui ka 50 käigu reegli kohta käivaid artikleid 9.2, 9.3 ja 9.5 ning meenutab siis üht varem käsitletud juhtumit (tegelikult küll mitte eelmisest, vaid üleeelmisest kuust, vt. ka minu 20.II Ikka seisukordustest).
Seal oli seoses ühe võistkondliku EM partiiga arutusel, millises järjekorras tuleb sooritada kolm toimingut: kavatsetud käigu üleskirjutamine, kella seiskamine ja kohtuniku kutsumine. Geurti arvates on seejuures võimalikud mitmed võimalused. Praktiliselt parim on seisata kellad, kutsuda kohtunik ja siis kirjutada käik. Kui aga leitakse, et taotlus pole õige, partii jätkub ja teha tuleb kavatsetud käik - see, mis üles kirjutati.
Selle, kas mingi taotluse või viigipakkumise puhul on tegemist ülemäärasuse ja põhjendamatusega, otsustab kohtunik, lähtudes sellest, et vastasmängijat on keelatud ükskõik mis moel häirida või segada.
Küllalt põhimõtteline on küsimus, kas mängija võib uue viigitaotluse esitada samal käigul, kui kohtunik on rakendanud artiklit 9.5b ehk taotluse tagasi lükanud.
Kui mängija pole seisu kordavat taotluskäiku üles kirjutanud, ei või kohtunik tema taotlust isegi kontrollima hakata ja peab laskma partiid jätkata. Kui mängija taotleb viiki ja kirjutab käigu üles, siis jääb see käik püsima.
Kui artikkel 8.1 keelas käikude üleskirjutamise enne nende tegemist malelaual, tekkis lühikeseks ajaks koodeksis vastuolu kahe artikli vahel, kuni lisati juurde: kui mängija ei taotle viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel.
Kui mängija keeldub taotluskäiku, millega ta kohtuniku poole pöördus, kirjutamast, võib kohtunik teda isegi karistada ebaõige taotluse esitamise eest, kui arvab, et sellega vastast häiriti. Geurti arvates on uue taotluse esitamine samal käigul võimalik, muidugi siis juba korrektselt protseduurireegleid järgides.
Geurt meenutab üht juhtumit Kortśnoiga. See oli öelnud, et kavatseb teha seisu kolmandat korda kordavat käiku, kuid keeldunud käiku üles kirjutamast, kui kohtunik seda palus. Kui aga kohtunik seejärel keeldus taotlust kontrollimast, otsustas ta ikkagi kirjutada ja kohtunik sai hakata kontrollima.
Mis puutub aga juhtumisse, millest kõik alguse sai, siis oli seal seis tegelikult kordunud juba enne mängija kavatsetud käiku, kuid see polnud seda tähele pannud. Aga mis siis, kui ta oleks pärast partii jätkamist ja oma käigu kirjutamist esitanud nüüd taotluse mitte 9.2a, vaid hoopis 9.2b alusel? Probleemi tõstataja arvates võib sel juhul olla tegemist artikli 12.2a nõuete rikkumisega: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida partiid teisel malelaual. Kaob pealegi vajadus rangelt kinni pidada artiklist 9.2.
Geurt tunnistab teatud probleemi olemasolu, aga leiab, et selle likvideerib artikkel 12.3: Partiiprotokolli võib kasutada ... mingi taotlusega seotud asjaolude ... ülesmärkimiseks.
Ja veel. Ebaõige taotluse korral tuleb kavatsetud käik laual teha. Aga mis siis, kui selgub, et see on määrustevastane? Seda laual teha loomulikult ei saa, aga kuidas selle eest karistada? Kas lugeda see käik ainult määrustevastaseks ja anda vastasele selle eest kaks täiendavat minutit (7.4) või karistada teda artikli 9.5b alusel? Geurt asub esimese, leebema karistuse poolel. Kohtunik saab ju kohe näha, et käik on määrustevastane ja tal ei tarvitse alustada kontrollimise protseduuri nagu määrustevastase käigu puhul.
Lembit
reede, 11. aprill 2008
Kolleegide kahtlusi
Küllap on kasulik jälgida, milliste probleemidega meie kolleegid teistest maadest kokku puutuvad ja internetis tõstatavad. Mis sellest, et midagi uut neis küsimustes pole. Kindlustunnet ühe või teise asja otsustamisel või lahendamisel on ikka vaja.
Siinkohal kaks seika, mis mõlemad ilmusid nähtavale üleeile.
Üks Prantsuse kohtunik kirjutab, et oli olnud kohtunikuks sealse III liiga võistlustel. Üks pealtvaataja tulnud ütlema, et ühes partiis tehtud määrustevastane käik. Kohtunik saanud selle kohta kinnitust veel kahelt juuresolnult. Siis oli ta kellad seisma pannud ja lasknud partii kontrolliks läbi mängida. Oligi selgunud, et mõni käik varem oli tõepoolest olnud määrustevastane käik. Mis siis muud kui sellest kohast uuesti mängima ja vastasele preemiaks 2 minutit aega. Tagantjärele on kohtunik aga mures, kas see oli ikka parim lahendus. Pealtvaatajad partiisse sekkuda ei tohi, vaid peavad pöörduma kohtuniku poole, mida aga peab tegema kohtunik, seda koodeks otseselt ei ütle.
Prantsuse esikohtunik Stéphane Escafre leiab, et toimiti just nii nagu vaja. Pealtvaatajad pöörduvad kohtuniku poole sageli, eriti tihti teevad seda lapsevanemad veendumaks, et nende lapse partiis on kõik korras. Pealtvaatajate märkusi tuleb kindlasti arvestada ja hea, et sellel juhul küsiti ka teiste arvamust. Kohtuniku otsustada jääb, kuivõrd usaldusväärseks ta saadud infot peab. Üldiselt tuleks seda kasutada ja vajadusel ka partiisse sekkuda.
Üht Saksa treenerit vaevab samal päeval mure, et poisid löövad malekellale sageli malendiga. Ta teab küll, et on artikkel 4.1 käiku võib teha ainult ühe käega ning artikkel 6.8c Mängijad peavad käsitsema malekella korralikult. On keelatud seda jõuga taguda, seda üles tõsta või seda pikali lüüa. Kella väära käsitsemise eest karistatakse vastavalt artiklile 13.4. Aga kiirmales keelab artikkel B5 kohtuniku sekkumise, mis võib toimuda ainult siis, kui üks või mõlemad mängijad paluvad tal seda teha. Aga mis siis, kui mõlemad mängijad käivad kellaga halvasti ümber? Kohtunikuna peab ta korraldaja ees vastutama, et kellad võimalikult töökorda jääksid.
Teised dialoogi sekkujad tegid talle selgeks, et koodeksi üldosa artiklid, kaasa arvatud siis ka 6.8c, kehtivad nii kiir- kui välkmale jaoks. B lisa ei keela aga põrmugi kohtunikku sekkumast, kui kelli tõepoolest halvasti koheldakse. Kui märkused ja manitsused ei mõju, siis pakub ju artikkel 13.4 terve karistuste gradatsiooni, kus hoiatusele järgneb vastasmängija kulutamata aja suurendamine. Küllap siis ikkagi mõjub.
Lembit
Siinkohal kaks seika, mis mõlemad ilmusid nähtavale üleeile.
Üks Prantsuse kohtunik kirjutab, et oli olnud kohtunikuks sealse III liiga võistlustel. Üks pealtvaataja tulnud ütlema, et ühes partiis tehtud määrustevastane käik. Kohtunik saanud selle kohta kinnitust veel kahelt juuresolnult. Siis oli ta kellad seisma pannud ja lasknud partii kontrolliks läbi mängida. Oligi selgunud, et mõni käik varem oli tõepoolest olnud määrustevastane käik. Mis siis muud kui sellest kohast uuesti mängima ja vastasele preemiaks 2 minutit aega. Tagantjärele on kohtunik aga mures, kas see oli ikka parim lahendus. Pealtvaatajad partiisse sekkuda ei tohi, vaid peavad pöörduma kohtuniku poole, mida aga peab tegema kohtunik, seda koodeks otseselt ei ütle.
Prantsuse esikohtunik Stéphane Escafre leiab, et toimiti just nii nagu vaja. Pealtvaatajad pöörduvad kohtuniku poole sageli, eriti tihti teevad seda lapsevanemad veendumaks, et nende lapse partiis on kõik korras. Pealtvaatajate märkusi tuleb kindlasti arvestada ja hea, et sellel juhul küsiti ka teiste arvamust. Kohtuniku otsustada jääb, kuivõrd usaldusväärseks ta saadud infot peab. Üldiselt tuleks seda kasutada ja vajadusel ka partiisse sekkuda.
Üht Saksa treenerit vaevab samal päeval mure, et poisid löövad malekellale sageli malendiga. Ta teab küll, et on artikkel 4.1 käiku võib teha ainult ühe käega ning artikkel 6.8c Mängijad peavad käsitsema malekella korralikult. On keelatud seda jõuga taguda, seda üles tõsta või seda pikali lüüa. Kella väära käsitsemise eest karistatakse vastavalt artiklile 13.4. Aga kiirmales keelab artikkel B5 kohtuniku sekkumise, mis võib toimuda ainult siis, kui üks või mõlemad mängijad paluvad tal seda teha. Aga mis siis, kui mõlemad mängijad käivad kellaga halvasti ümber? Kohtunikuna peab ta korraldaja ees vastutama, et kellad võimalikult töökorda jääksid.
Teised dialoogi sekkujad tegid talle selgeks, et koodeksi üldosa artiklid, kaasa arvatud siis ka 6.8c, kehtivad nii kiir- kui välkmale jaoks. B lisa ei keela aga põrmugi kohtunikku sekkumast, kui kelli tõepoolest halvasti koheldakse. Kui märkused ja manitsused ei mõju, siis pakub ju artikkel 13.4 terve karistuste gradatsiooni, kus hoiatusele järgneb vastasmängija kulutamata aja suurendamine. Küllap siis ikkagi mõjub.
Lembit
kolmapäev, 9. aprill 2008
Mobiilihelinad jälle päevakorral
Pühapäeval teatas Austraalia veebileht, et taas on tõusnud päevakorda, kas mitte asendada heliseva mobiili eest määratav kaotus esimene kord hoiatusega. Kriitikat koodeksi artikli 12.2b kohta Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal partii ajal, kaotab see mängija partii on vahetevahel varemgi kuulda olnud, kuid seekordne teade vajab rohkem tähelepanu seetõttu, et selle taga on FIDE reeglite komitee sekretär ja korraldajate komitee esimees Stewart Reuben.
Nagu reeglitega ikka nii jagunevad ka seekord austraallaste arvamused vähemalt kaheks. Need, kes on juba reegliga harjunud, leiavad, et mängijad teavad nii reeglit kui karistust ja seda, et see ellu viiakse. Reegel lahendab pettuste probleemi, milleks ta ju koodeksisse võetud oligi. Lihtne reegel lihtsa karistusega - lülita välja või riski helisemise korral kaotusega. Kui minna üle hoiatustele, siis hakkaksid mobiilid turniirisaalis pidevalt helisema. Keegi ei hakkaks siis enam mobiile välja lülitama, vaid teeks seda alles pärast hoiatust. Nii korduks see iga voor.
Need, kes leiavad, et karistuse automaatse määramisega mindi liiale, ei vaidle vastu, et petmise eest vääriks mängija küll turniiritabelisse nulli. Tavaliselt rakendatakse seda karistust aga vaikuse häirimise eest. Teistsuguse segamise eest, mis ehk veel rohkem häirib, aga kaotust ette nähtud pole. Petmise eest leiab karistuse ka koodeksi varasematest punktidest. Eriti on mobiilireegel tekitanud ebameeldivaid olukordi kohalikel võistlustel, kus pole alust uskuda, et keegi petaks ja kus täiesti piisaks karmisõnalisest hoiatusest telefoni väljalülitamiseks ja kasvõi selle lähimasse järve viskamiseks.
Sel juhul, kui mängija ütleb, et ootab mingit tähtsat kõnet, paluvad kohtunikud tal telefoni ümber lülitada vaiksele reźiimile ja võtta kõne vastu väljaspool saali. Muidugi on erinevaid mobiile. On neid, mida raske välja lülitada ja neid, mis kipuvad ise taskus tagasi lülituma. Reeglid peavad arvesse võtma kõiki asjaolusid.
Ise olen arvamusel, et kui reeglid ei suuda kindlaks määrata konkreetseid karistusi kõigi süütegude eest, siis poleks seda ehk ka mobiiliartikli puhul vaja olnud. Praeguseks näib siiski, et mobiilikeeluga ollakse juba harjutud ja see enam turniiridel probleemiks ei saa. See ei välista juhtumeid, et ikkagi on mõni mees oma mobiiliga hädas, nagu kasvõi viimasel klubide valikturniiril. Ja keegi ei keela meil voorude algul mängijaid mobiilide suhtes hoiatamast.
Esialgu on tegemist vaid ühe ettepanekuga reeglite muutmiseks. FIDE ametlikku koodeksiprojekti veel pole. Näeme, mida see endaga kaasa tob.
Lembit
Nagu reeglitega ikka nii jagunevad ka seekord austraallaste arvamused vähemalt kaheks. Need, kes on juba reegliga harjunud, leiavad, et mängijad teavad nii reeglit kui karistust ja seda, et see ellu viiakse. Reegel lahendab pettuste probleemi, milleks ta ju koodeksisse võetud oligi. Lihtne reegel lihtsa karistusega - lülita välja või riski helisemise korral kaotusega. Kui minna üle hoiatustele, siis hakkaksid mobiilid turniirisaalis pidevalt helisema. Keegi ei hakkaks siis enam mobiile välja lülitama, vaid teeks seda alles pärast hoiatust. Nii korduks see iga voor.
Need, kes leiavad, et karistuse automaatse määramisega mindi liiale, ei vaidle vastu, et petmise eest vääriks mängija küll turniiritabelisse nulli. Tavaliselt rakendatakse seda karistust aga vaikuse häirimise eest. Teistsuguse segamise eest, mis ehk veel rohkem häirib, aga kaotust ette nähtud pole. Petmise eest leiab karistuse ka koodeksi varasematest punktidest. Eriti on mobiilireegel tekitanud ebameeldivaid olukordi kohalikel võistlustel, kus pole alust uskuda, et keegi petaks ja kus täiesti piisaks karmisõnalisest hoiatusest telefoni väljalülitamiseks ja kasvõi selle lähimasse järve viskamiseks.
Sel juhul, kui mängija ütleb, et ootab mingit tähtsat kõnet, paluvad kohtunikud tal telefoni ümber lülitada vaiksele reźiimile ja võtta kõne vastu väljaspool saali. Muidugi on erinevaid mobiile. On neid, mida raske välja lülitada ja neid, mis kipuvad ise taskus tagasi lülituma. Reeglid peavad arvesse võtma kõiki asjaolusid.
Ise olen arvamusel, et kui reeglid ei suuda kindlaks määrata konkreetseid karistusi kõigi süütegude eest, siis poleks seda ehk ka mobiiliartikli puhul vaja olnud. Praeguseks näib siiski, et mobiilikeeluga ollakse juba harjutud ja see enam turniiridel probleemiks ei saa. See ei välista juhtumeid, et ikkagi on mõni mees oma mobiiliga hädas, nagu kasvõi viimasel klubide valikturniiril. Ja keegi ei keela meil voorude algul mängijaid mobiilide suhtes hoiatamast.
Esialgu on tegemist vaid ühe ettepanekuga reeglite muutmiseks. FIDE ametlikku koodeksiprojekti veel pole. Näeme, mida see endaga kaasa tob.
Lembit
teisipäev, 8. aprill 2008
Ikka viikide vastu
See peaks nüüd olema viimase seitsme kuu jooksul juba sajas nupuke meie veebilehel. Male on mäng, mis pidevalt muutub ja areneb, kohtunikutöös juhtub aga midagi uut üpris harva. Nii on ehk veebilehe peamine mõte mingi ülevaate omamises sellest, millega tegelevad meie kolleegid kusagil kaugel.
Üks huvipakkuvaid teemasid on mõnda aega taas olnud küsimus kiirviikidest (vt. ka 27.III On see lahendus? ja 28.III Lahendust ei paista.) Muidugi hakkab asi tegelikku kohtunikutööd puudutama küll alles siis, kui mingid otsused on juba vastu võetud ja praktikasse rakendatud. www.chessbase.com külastajatel näib ideesid piisavat. Millegipärast aga püüavad seal paljud selgeks teha, et just nende poolt pakutu on see õige, teiste omad ei kõlba aga peaaegu kuhugi.
On tehtud kõikvõimalikke ettepanekuid:
1) keelata näiteks mingi seisu kordamine kolmandat korda, vähemalt esimesel ajakontrollil;
2) panna viigipakkumise korral programm Fritz otsustama, kes kuulutada antud juhul võitjaks;
3) kui partii lõpeb viigiga, siis otsustatakse tegelik tulemus välguga (umbes nagu Eesti Ekspressi meistrivõistlustel);
4) kui partii läheb viiki, pane kellad seisma ja alusta vahetatud värvidega uut partiid. Nüüd ikka keegi aja ületab või mati saab;
5) lugeda üksik lauale jäänud kuningas kaotanuks;
6) lugeda võitjaks see, kes jõuab oma kuningaga vastase lauapoolele;
7) lugeda pattipanek samavõrdseks matistamisega jne.
Ameeriklane Brian Theismann leiab, et süüdi on rohkem mäng kui mängijad. Tipud on juba jõudnud peaaegu täiuslikkusele. Halvasti mõjub ka śveitsi süsteem, kus pärast viiki või kaotust saavad mängijad endale nõrgemad vastased. Siit siis ettepanekud kiirendada ajakontrolli ja sundida tugevamaid sagedamini mängima nõrgematega. Partiid oleksid kehvemad, küll aga oleks mänge rohkem ja need oleksid pealtvaatajatele arusaadavamad. Siis ei saaks tugevamad endale viike lubada. Võiks kasutada pahupidi śveitsi süsteemi. Pärast teatud arvu kaotusi ja viike võiks mängijad turniirilt kõrvaldada. See süsteem ergutaks võite varasemates voorudes ja looks tasakaalustamata partiid. Jõulureegel (viigipakkumine püsib partii lõpuni) viib vaid pikematele ja igavamatele viikidele.
Ühe viimase pikema artikliga on välja tulnud Microsofti spetsialist Gene Milener. Tema juhtmõte on, et muudatustest väljaspool malelauda ei piisa, vaid need peavad toimuma mängus endas. Näiteks toob ta, et Tali memoriaalidel 2005-07 tehti vaatamata Sofia reegli kasutamisele 56 % viike.
Niisiis olevat vaja konstrueerida mingid uued malega sarnased mängud. Mängud, mis hoiaksid viikide arvu madalal, aga samal ajal tunduksid maksimaalselt malena. Ta tugineb ka tuntud treeneri Mark Dvoretski töödele, kes on kõnelnud, et sajanditepikkust traditsiooni on raske maha jätta. Kui seda aga tuleb teha, tuleb seda teha kõige ökonoomsemalt (vabanedes näiteks avanguteooriast) ja võimalikult väikeste muudatustega.
Katseid on juba tehtud: shogi, gooti male, Fischeri ja Dvoretski juhumale. Vähemalt kahe esimese puuduseks on see, et nad on malest siiski liiga kaugel.
Nüüd pakub Milener ise välja uue mooduse Chess-3. Seda iseloomustavad ulatuslikum liikumine (mitte aga löömine) kummagi poole ühel vankril (tornil), ratsul (rüütlil) ja odal (vikaaril). Algasendis võiks varieeruda 48 võimalust - seega mitte nii ulatuslikult kui Fischeril. Õiglane avakäik: valge teeb käigu, siis otsustab teine mängija, kumma poole ta valib. Vangerdama peaksid mõlemad erinevatele tiibadele (õieti on küll vabalt valida, millisele liinile kuningas tõsta). Selle süsteemi üksikasjad ja põhjenduse leiavad huvitatud kindlasti ise üles. Aga esialgu ei näi ka see veel lahendusena.
Lembit
Üks huvipakkuvaid teemasid on mõnda aega taas olnud küsimus kiirviikidest (vt. ka 27.III On see lahendus? ja 28.III Lahendust ei paista.) Muidugi hakkab asi tegelikku kohtunikutööd puudutama küll alles siis, kui mingid otsused on juba vastu võetud ja praktikasse rakendatud. www.chessbase.com külastajatel näib ideesid piisavat. Millegipärast aga püüavad seal paljud selgeks teha, et just nende poolt pakutu on see õige, teiste omad ei kõlba aga peaaegu kuhugi.
On tehtud kõikvõimalikke ettepanekuid:
1) keelata näiteks mingi seisu kordamine kolmandat korda, vähemalt esimesel ajakontrollil;
2) panna viigipakkumise korral programm Fritz otsustama, kes kuulutada antud juhul võitjaks;
3) kui partii lõpeb viigiga, siis otsustatakse tegelik tulemus välguga (umbes nagu Eesti Ekspressi meistrivõistlustel);
4) kui partii läheb viiki, pane kellad seisma ja alusta vahetatud värvidega uut partiid. Nüüd ikka keegi aja ületab või mati saab;
5) lugeda üksik lauale jäänud kuningas kaotanuks;
6) lugeda võitjaks see, kes jõuab oma kuningaga vastase lauapoolele;
7) lugeda pattipanek samavõrdseks matistamisega jne.
Ameeriklane Brian Theismann leiab, et süüdi on rohkem mäng kui mängijad. Tipud on juba jõudnud peaaegu täiuslikkusele. Halvasti mõjub ka śveitsi süsteem, kus pärast viiki või kaotust saavad mängijad endale nõrgemad vastased. Siit siis ettepanekud kiirendada ajakontrolli ja sundida tugevamaid sagedamini mängima nõrgematega. Partiid oleksid kehvemad, küll aga oleks mänge rohkem ja need oleksid pealtvaatajatele arusaadavamad. Siis ei saaks tugevamad endale viike lubada. Võiks kasutada pahupidi śveitsi süsteemi. Pärast teatud arvu kaotusi ja viike võiks mängijad turniirilt kõrvaldada. See süsteem ergutaks võite varasemates voorudes ja looks tasakaalustamata partiid. Jõulureegel (viigipakkumine püsib partii lõpuni) viib vaid pikematele ja igavamatele viikidele.
Ühe viimase pikema artikliga on välja tulnud Microsofti spetsialist Gene Milener. Tema juhtmõte on, et muudatustest väljaspool malelauda ei piisa, vaid need peavad toimuma mängus endas. Näiteks toob ta, et Tali memoriaalidel 2005-07 tehti vaatamata Sofia reegli kasutamisele 56 % viike.
Niisiis olevat vaja konstrueerida mingid uued malega sarnased mängud. Mängud, mis hoiaksid viikide arvu madalal, aga samal ajal tunduksid maksimaalselt malena. Ta tugineb ka tuntud treeneri Mark Dvoretski töödele, kes on kõnelnud, et sajanditepikkust traditsiooni on raske maha jätta. Kui seda aga tuleb teha, tuleb seda teha kõige ökonoomsemalt (vabanedes näiteks avanguteooriast) ja võimalikult väikeste muudatustega.
Katseid on juba tehtud: shogi, gooti male, Fischeri ja Dvoretski juhumale. Vähemalt kahe esimese puuduseks on see, et nad on malest siiski liiga kaugel.
Nüüd pakub Milener ise välja uue mooduse Chess-3. Seda iseloomustavad ulatuslikum liikumine (mitte aga löömine) kummagi poole ühel vankril (tornil), ratsul (rüütlil) ja odal (vikaaril). Algasendis võiks varieeruda 48 võimalust - seega mitte nii ulatuslikult kui Fischeril. Õiglane avakäik: valge teeb käigu, siis otsustab teine mängija, kumma poole ta valib. Vangerdama peaksid mõlemad erinevatele tiibadele (õieti on küll vabalt valida, millisele liinile kuningas tõsta). Selle süsteemi üksikasjad ja põhjenduse leiavad huvitatud kindlasti ise üles. Aga esialgu ei näi ka see veel lahendusena.
Lembit
pühapäev, 6. aprill 2008
Milleks see artikkel?
Eelmisel nädalal käis Austraalia veebilehel arutlus selle üle, kas ikka artiklit 12.1 vaja on: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet.
Leiti, et artikkel on ähmane ja seda võib kasutada mistahes eesmärgil. Küsiti, kuidas ikkagi kohtunik selle artikli järgi oma otsuse langetab. Austraalia malejuhte Kevin Bonham tõstatas näiteks küsimuse, mis saab siis, kui kohtunik leiab, et male maine kahjustamise tõenäosus on näiteks 57,3 %. Ja kas maletajad oma mainet võivad kahjustada või mõjub see igal juhul halvasti ka malele. Küllap mõjubki.
Oli seal mõttevahetuses asjalikke tähelepanekuidki. Nii juhiti tähelepanu sellele, et artiklis ei peaks mängijad olema mitmuses, sest ei mõelda ju kaht parajasti omavahel kohtuvat mängijat. Asi ei tarvitse üldse partiiga seoses olla, olgu siis selleks kasvõi mingi kohtuniku või ametimehe ründamine partii vaheajal. Küll on artiklit võimalik rakendada ka koodeksi püsiva eiramise eest, sest kõik artiklid ei tarvitse kõiki juhtumeid katta. Kui aga samaaegselt rikutakse ka artiklit 12.1, siis ühe asja eest tavaliselt kaht korda ei karistata. Mõneti kummaline ongi, et artikkel 12.8 ütleb, et mängija pidevat keeldumist malekoodeksist kinni pidamast tuleb karistada partii kaotusega, samal ajal võib aga kohtunik mistahes muude süütegude eest võtta kasutusele kogu artiklis 13.4 sisalduva karistuste gradatsiooni.
Ise pean artikli 12.1 olemasolu koodeksis positiivseks, isegi siis kui me teda praktiliselt üldse ei kasuta. Artikkel ongi kasulik nii kaua, kui teda ei hakata kuritarvitama. See annab kohtunikule võimaluse potentsiaalseteks karistusteks kõige erinevamate asjade puhul, millest koodeks otseselt ei kõnele. Paljude spordialade võistlusmäärustes on midagi sarnast.
Siinkohal mõned loetud näited sellest, kus artiklit on praktiliselt pruugitud.
Ühel USA turniiril olid kaks meest juba taganud endale esikoha jagamise ja leidsid, et viigiprotokollide allakirjutamise nad lihtsalt vormistavad auhinnaraha kättesaamise.
Iisraelis polnud mängijal jäänud muud teha, kui vastasele matt panna. Millegipärast otsustas ta hoopis alistuda. Või oleks viigipakkumine olnud parem? Muidugi võis ju matti mitte märgata.
Saksamaal käisid ühes meeskonnavõistluse matśis kaks meest ratsudega 1. Rf3 Rf6 2. Rg1 Rg8 ja nii edasi-tagasi kuni 40. käiguni välja.
Näidetele võib lisada seisud kuningas ja vanker kuninga ja vankri vastu, kus üks pool pikisilmi ootab vaid noolekese langemist vastasmängija kellal.
Ise olen mõelnud, et artikkel võiks olla kasutatav ka siis, kui üks pool jätkab visalt vastupanu masendavas ülekaalus olevale vastasele, pealegi ei muudaks ju sel juhul kohtunikku sekkumine tegelikult partii tulemust. Aga tavaliselt on ju tegemist noortega, kes ei tarvitse suurtest sõnadest malemängu maine hoidmise vajadusest veel aru saada.
Ja ilmselt peaks igal juhul ette hoiatama, et kui laual midagi ei muutu, siis tuleb artikkel 12.1 kasutusele. Nii et suurem tähtsus ongi selles artiklis peituval potentsiaalsel jõul kui sellel, mida me temaga praktiliselt ette võtame.
Lembit
Leiti, et artikkel on ähmane ja seda võib kasutada mistahes eesmärgil. Küsiti, kuidas ikkagi kohtunik selle artikli järgi oma otsuse langetab. Austraalia malejuhte Kevin Bonham tõstatas näiteks küsimuse, mis saab siis, kui kohtunik leiab, et male maine kahjustamise tõenäosus on näiteks 57,3 %. Ja kas maletajad oma mainet võivad kahjustada või mõjub see igal juhul halvasti ka malele. Küllap mõjubki.
Oli seal mõttevahetuses asjalikke tähelepanekuidki. Nii juhiti tähelepanu sellele, et artiklis ei peaks mängijad olema mitmuses, sest ei mõelda ju kaht parajasti omavahel kohtuvat mängijat. Asi ei tarvitse üldse partiiga seoses olla, olgu siis selleks kasvõi mingi kohtuniku või ametimehe ründamine partii vaheajal. Küll on artiklit võimalik rakendada ka koodeksi püsiva eiramise eest, sest kõik artiklid ei tarvitse kõiki juhtumeid katta. Kui aga samaaegselt rikutakse ka artiklit 12.1, siis ühe asja eest tavaliselt kaht korda ei karistata. Mõneti kummaline ongi, et artikkel 12.8 ütleb, et mängija pidevat keeldumist malekoodeksist kinni pidamast tuleb karistada partii kaotusega, samal ajal võib aga kohtunik mistahes muude süütegude eest võtta kasutusele kogu artiklis 13.4 sisalduva karistuste gradatsiooni.
Ise pean artikli 12.1 olemasolu koodeksis positiivseks, isegi siis kui me teda praktiliselt üldse ei kasuta. Artikkel ongi kasulik nii kaua, kui teda ei hakata kuritarvitama. See annab kohtunikule võimaluse potentsiaalseteks karistusteks kõige erinevamate asjade puhul, millest koodeks otseselt ei kõnele. Paljude spordialade võistlusmäärustes on midagi sarnast.
Siinkohal mõned loetud näited sellest, kus artiklit on praktiliselt pruugitud.
Ühel USA turniiril olid kaks meest juba taganud endale esikoha jagamise ja leidsid, et viigiprotokollide allakirjutamise nad lihtsalt vormistavad auhinnaraha kättesaamise.
Iisraelis polnud mängijal jäänud muud teha, kui vastasele matt panna. Millegipärast otsustas ta hoopis alistuda. Või oleks viigipakkumine olnud parem? Muidugi võis ju matti mitte märgata.
Saksamaal käisid ühes meeskonnavõistluse matśis kaks meest ratsudega 1. Rf3 Rf6 2. Rg1 Rg8 ja nii edasi-tagasi kuni 40. käiguni välja.
Näidetele võib lisada seisud kuningas ja vanker kuninga ja vankri vastu, kus üks pool pikisilmi ootab vaid noolekese langemist vastasmängija kellal.
Ise olen mõelnud, et artikkel võiks olla kasutatav ka siis, kui üks pool jätkab visalt vastupanu masendavas ülekaalus olevale vastasele, pealegi ei muudaks ju sel juhul kohtunikku sekkumine tegelikult partii tulemust. Aga tavaliselt on ju tegemist noortega, kes ei tarvitse suurtest sõnadest malemängu maine hoidmise vajadusest veel aru saada.
Ja ilmselt peaks igal juhul ette hoiatama, et kui laual midagi ei muutu, siis tuleb artikkel 12.1 kasutusele. Nii et suurem tähtsus ongi selles artiklis peituval potentsiaalsel jõul kui sellel, mida me temaga praktiliselt ette võtame.
Lembit
laupäev, 5. aprill 2008
Meistrid jälle selgunud
Laupäeval lõppesid Eesti Ekspressi järjekordsed meistrivõistlused. Maleliidu juhatuse otsusel jagati neil jälle ka Eesti meistritiitleid klassikalises males, mis tähendab vist niisugust mänguviisi, kus proovitakse võimalikult erinevaid ajakontrolle. Arvan, et võistlused õnnestusid, Malemaja uksed olid külalislahkelt pärani ja Maleliit teinud omalt poolt vajaliku korralduse seisukohalt.
Kohtunikutöös juhtunust pole õieti midagi kõnelda, sest mingeid probleeme selles valdkonnas polnud. Käikude pideva üleskirjutamisega ollakse juba harjutud ja ka mobiilid vaikisid. Ajapuudusi, kus tuli elada vaid 30-sekundilisest ajalisandist, oli küll palju. Kusagil hakkas mulle silma, et kiirelt käies libises kusagil vanker käest lahti ruudule, kuhu teda panna ei tahetud, aga kuna asi käis kiiresti ja mängijad ise probleemi ei tõstnud, ei sekkunud muidugi ka mina. Ja üldse võis see vaid näida, sellist videolindi läbivaatamise võimalust nagu Geurt Gijssenil mul polnud. Seepärast siis siinkohal vaid jällegi mõned uitmõtted.
Turniiri koosseis pole loomulikult kohtunike, vaid korraldajate asi. Kohtunikud ajavad asju vaid nendega, keda korraldajad välja valivad. Kui võtame FIDE praeguse aktiivmängijate edetabeli, siis näeme, et Eesti esikümnest oli kohal vaid kaks (need võitsidki) ja kui ka järgmine kümme võtta, lisanduks veel kaks nime. Ikkagi vähevõitu. Kas oleks pidanud juhendist kinni pidama, kus öeldi (kuigi ei mõeldud), et meeste ja naiste turniiril kokku on kümme mängijat? Kui eesmärgiks kogemuste hankimine, siis neid siit kindlasti sai.
Oleme sageli kurtnud kiirviikide (kasvõi meie eelmises kommentaaris) ja madala võiduprotsendi üle. Seekord nendega probleeme polnud. Resultatiivseid partiisid oli seekord koguni 75 %. See aga näitab eelkõige väga ebaühtlast koosseisu. Kui kaks kolmandikku turniirist oli läbi, oli kolmel viimasel kokku turniiritabelis vaid pool punkti. Lõpuks küll asi veidi paranes.
Võimalik, et siit tulenes ka pealtvaatajate vähesus. Isegi viimase vooru ajal oli turniirisaalis momente, kui seal polnud ainsatki pealtvaatajat. Muidugi on võimalik, et kõik jälgisid kodus meie moodsat internetiülekannet, mis on ju tõepoolest väga hea asi. Televiisoris ju vahel ka mõnda pilti näidati. Aga ajakirjandus oli üsna vait, Eesti Ekspress kaasa arvatud.
Ja kuidas ikkagi parimaid selgitada? Andku Olav Sepp mulle andeks, aga mul oli tõesti hea meel, et tema konkurent vahepeal juba terve punktiga ette jõudis. Lihtsalt seepärast, et näis, et selleks korraks on kõik selge ja võitja selgitamiseks piisab tabelis punktide kokkulugemisest. Aga ei, Kaido finiś jäi veidi nõrgemaks ja Olav tegi kõik mis ta sai ning koos nad olidki. Kiirmale on siiski tavamalest märksa erinev, välk aga hoopis teistsugune. Õnn, et seekord ei pidanud äkksurma ehk armageddonini välja minema nagu mullu. Minu parimad õnnitlused ka siinkohal veel mõlemale võitjale, aga minu arust peab ühe mänguliigi võitjaid just sellesama mänguga kindlaks tegema. Hirmsat ajahäda ei paistnud ju ka olema.
Ja lõpuks veidi nostalgiat. Just 50 aastat tagasi oli mul koos Harry Ello ja Jevgeni Kaljundiga võimalus esmakordselt tegutseda Eesti meistrivõistlustel. Malemaja veel polnud, selle asemel oli artelli Parkett punanurk, Eesti Ekspressi veel ei ilmunud, seepärast siis ENSV tśempionaat. Ja mäng kestis mitte nädala vaid 16 osavõtjaga 25 päeva (vähevõitu, sest tavaliselt mängiti 18 või 20 osavõtjaga). Ka siis olid kolm tippu puudu, aga teised ometi kõik kohal.
Lembit
Kohtunikutöös juhtunust pole õieti midagi kõnelda, sest mingeid probleeme selles valdkonnas polnud. Käikude pideva üleskirjutamisega ollakse juba harjutud ja ka mobiilid vaikisid. Ajapuudusi, kus tuli elada vaid 30-sekundilisest ajalisandist, oli küll palju. Kusagil hakkas mulle silma, et kiirelt käies libises kusagil vanker käest lahti ruudule, kuhu teda panna ei tahetud, aga kuna asi käis kiiresti ja mängijad ise probleemi ei tõstnud, ei sekkunud muidugi ka mina. Ja üldse võis see vaid näida, sellist videolindi läbivaatamise võimalust nagu Geurt Gijssenil mul polnud. Seepärast siis siinkohal vaid jällegi mõned uitmõtted.
Turniiri koosseis pole loomulikult kohtunike, vaid korraldajate asi. Kohtunikud ajavad asju vaid nendega, keda korraldajad välja valivad. Kui võtame FIDE praeguse aktiivmängijate edetabeli, siis näeme, et Eesti esikümnest oli kohal vaid kaks (need võitsidki) ja kui ka järgmine kümme võtta, lisanduks veel kaks nime. Ikkagi vähevõitu. Kas oleks pidanud juhendist kinni pidama, kus öeldi (kuigi ei mõeldud), et meeste ja naiste turniiril kokku on kümme mängijat? Kui eesmärgiks kogemuste hankimine, siis neid siit kindlasti sai.
Oleme sageli kurtnud kiirviikide (kasvõi meie eelmises kommentaaris) ja madala võiduprotsendi üle. Seekord nendega probleeme polnud. Resultatiivseid partiisid oli seekord koguni 75 %. See aga näitab eelkõige väga ebaühtlast koosseisu. Kui kaks kolmandikku turniirist oli läbi, oli kolmel viimasel kokku turniiritabelis vaid pool punkti. Lõpuks küll asi veidi paranes.
Võimalik, et siit tulenes ka pealtvaatajate vähesus. Isegi viimase vooru ajal oli turniirisaalis momente, kui seal polnud ainsatki pealtvaatajat. Muidugi on võimalik, et kõik jälgisid kodus meie moodsat internetiülekannet, mis on ju tõepoolest väga hea asi. Televiisoris ju vahel ka mõnda pilti näidati. Aga ajakirjandus oli üsna vait, Eesti Ekspress kaasa arvatud.
Ja kuidas ikkagi parimaid selgitada? Andku Olav Sepp mulle andeks, aga mul oli tõesti hea meel, et tema konkurent vahepeal juba terve punktiga ette jõudis. Lihtsalt seepärast, et näis, et selleks korraks on kõik selge ja võitja selgitamiseks piisab tabelis punktide kokkulugemisest. Aga ei, Kaido finiś jäi veidi nõrgemaks ja Olav tegi kõik mis ta sai ning koos nad olidki. Kiirmale on siiski tavamalest märksa erinev, välk aga hoopis teistsugune. Õnn, et seekord ei pidanud äkksurma ehk armageddonini välja minema nagu mullu. Minu parimad õnnitlused ka siinkohal veel mõlemale võitjale, aga minu arust peab ühe mänguliigi võitjaid just sellesama mänguga kindlaks tegema. Hirmsat ajahäda ei paistnud ju ka olema.
Ja lõpuks veidi nostalgiat. Just 50 aastat tagasi oli mul koos Harry Ello ja Jevgeni Kaljundiga võimalus esmakordselt tegutseda Eesti meistrivõistlustel. Malemaja veel polnud, selle asemel oli artelli Parkett punanurk, Eesti Ekspressi veel ei ilmunud, seepärast siis ENSV tśempionaat. Ja mäng kestis mitte nädala vaid 16 osavõtjaga 25 päeva (vähevõitu, sest tavaliselt mängiti 18 või 20 osavõtjaga). Ka siis olid kolm tippu puudu, aga teised ometi kõik kohal.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)