kolmapäev, 7. november 2012

Kuidas lõppes välk?

Ühel Saksa leheküljel vaieldi hiljuti selle üle, kuidas oleks pidanud üks välkpartii lõppema. Päris tavaline olukord. Valge teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Must ütleb, et valge on teinud võimatu käigu, aga kella ei vajuta. Nii läheb ta aeg kohe üle ja nüüd on valge see, kes kuulutab, et tema on võitnud vastase ajaületuse tõttu. Mida peaks kohtunik otsustama? Üks võimalus, et teda laua juures polegi, teine aga, et ta nägi kõike toimuvat ning ka seda, et must esitas taotluse enne aja ületamist.

Algul ei öeldud, missuguse tulemuse kohtunik selles partiis fikseeris. Esimene arvamuseavaldaja leidis, et kuivõrd asi on mõneti selgusetu, oleks kõige targem, kui mehed omavahel lihtsalt viiki lepiksid. Lõpuks selgus, et ka antud partii oli kohtuniku otsusel lõpetatud viigiga. Selline oleks küll liiga lihtne lahendus.

Mitteküllaldase järelevalve puhul ei ütle koodeksi välkmalelisa ära, missuguseid formaalsusi tuleks pärast määrustevastast käiku ette võtta. Koodeks ei ütle  ka seda, et sel juhul tuleks kell tingimata seisma panna. Muidugi oleks siis asja selgeks saanud.
Mida kohtunik ei näe, ei pea ka ta ilmtingimata uskuma. Problemaatiline on ka tunnistajate kasutamine, sest nad ei tarvitse olla päris erapooletud.

Kui just kuningas tules pole, võib välgus olla küsitav seegi, kas määrustevastase käiguga üldse oli tegemist. Antud juhul oli kuningas tules, seega määrustevastasus kõigile näha. Koodeksi art. 6.9 pole rakendatav. Määrustevastasuse taotlusest ajaületuseni olevat kulunud umbes 5 sekundit. Nii peab küll kohtuniku viigiotsust pidama ebaprofessionaalseks.

Näib, et arutlejate enamus jõudis lõpuks samasse, kuhu mina oma 2004.a. kirjatöös "Mõnda välkmale reeglitest". Tsiteerin seda materjali: Valge teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Musta nooleke kukub. Mõlemad nõuavad võitu. Selle saab must, sest ajaületusel pärast määrustevastast käiku pole enam tähtsust.
Lembit

pühapäev, 4. november 2012

Käikude kirjutamisest

Sakslaste Schach-Zeitungi viimase numbri kohtunikeveerg on pühendatud käikude üleskirjutamisele, õigemini küll rohkem sellele, mida teha, kui need jäävad  millegipärast kirjutamata. Koodeksi artiklist 8 leiame üsna üksikasjaliku seletuse, kuidas kirjutama peaks.
Tähelepanu koondab FA Kehr artikli kahele lõpulausele: Kui mängija ei saa partiiprotokolli pidada, võib ta hankida käikude kirjutamiseks abilise, kes peab olema kohtunikule vastuvõetav. Kohtunik korrigeerib tema kellanäite õiglasel  moel.

Enamikul turniiridest tema arust abilist kasutada ei saa. Saksa kohtunikekogu otsusel tuleb juhul, kui partiid kirjutada ei saa, vähendada mõtlemisaega 10 minuti võrra. Tekib aga küsimus, miks ei saa. Kehri arvates pole vastus kaugeltki ühesugune.
Esmane on muidugi, et tegemist on mingi alalise või ajutise kehalise hädaga, kasvõi käeluumurruga. Kehri arvates oleks sel juhul ajalise karistuse rakendamine ülekohtune. Kas tuleks tõesti karistada seda, kelle osavõtt turniirist on juba omaette saavutus? Liiati on koodeksi uude teksti lisatud: Kellanäitu ei korrigeerita puudega mängijal. Nagu nüüd koodeksi lõppu lisatud sõnastikust näha, loetakse võimetuseks (disability) nii füüsilised kui ka vaimsed puuded.

Teine võimalus on see, et keegi pole üldse kirjutama õppinud. Siia kuuluvad ka lapsed, kes veel koolis ei käi. Kehri arvates tuleks ka neilt ajaline karistus ära jätta.
Ja jäävadki vaid juudid, kes laupäeviti kirjutada ei tohi. Nende suhtes olevat mõtlemisaja kallale minek küll põhjendatud.

Siiski jäävat õhku paar küsimust, millele Kehr vastata ei oska. Kõigepealt see, kuidas kohtunik peaks kindlaks tegema, et mängija partiid üles märkida ei saa. Võib-olla ta lihtsalt teeskleb ega viitsi kirjutada. Päris suurtel võistlustel on küll võimalus pöörduda arsti poole, aga need on siiski vaid erandjuhud.
Sakslaste probleemiks on seegi, et madalamate liigade võistlustel ei kasutata seal neutraalseid kohtunikke ja peamiseks otsustajaks on vastuvõtva meeskonna kapten. Täiesti neutraalne olla on nii raske või vähemalt võib mingi kahtlus tekkida.
Lembit