Kuidas lõppes välk?

Ühel Saksa leheküljel vaieldi hiljuti selle üle, kuidas oleks pidanud üks välkpartii lõppema. Päris tavaline olukord. Valge teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Must ütleb, et valge on teinud võimatu käigu, aga kella ei vajuta. Nii läheb ta aeg kohe üle ja nüüd on valge see, kes kuulutab, et tema on võitnud vastase ajaületuse tõttu. Mida peaks kohtunik otsustama? Üks võimalus, et teda laua juures polegi, teine aga, et ta nägi kõike toimuvat ning ka seda, et must esitas taotluse enne aja ületamist.

Algul ei öeldud, missuguse tulemuse kohtunik selles partiis fikseeris. Esimene arvamuseavaldaja leidis, et kuivõrd asi on mõneti selgusetu, oleks kõige targem, kui mehed omavahel lihtsalt viiki lepiksid. Lõpuks selgus, et ka antud partii oli kohtuniku otsusel lõpetatud viigiga. Selline oleks küll liiga lihtne lahendus.

Mitteküllaldase järelevalve puhul ei ütle koodeksi välkmalelisa ära, missuguseid formaalsusi tuleks pärast määrustevastast käiku ette võtta. Koodeks ei ütle  ka seda, et sel juhul tuleks kell tingimata seisma panna. Muidugi oleks siis asja selgeks saanud.
Mida kohtunik ei näe, ei pea ka ta ilmtingimata uskuma. Problemaatiline on ka tunnistajate kasutamine, sest nad ei tarvitse olla päris erapooletud.

Kui just kuningas tules pole, võib välgus olla küsitav seegi, kas määrustevastase käiguga üldse oli tegemist. Antud juhul oli kuningas tules, seega määrustevastasus kõigile näha. Koodeksi art. 6.9 pole rakendatav. Määrustevastasuse taotlusest ajaületuseni olevat kulunud umbes 5 sekundit. Nii peab küll kohtuniku viigiotsust pidama ebaprofessionaalseks.

Näib, et arutlejate enamus jõudis lõpuks samasse, kuhu mina oma 2004.a. kirjatöös "Mõnda välkmale reeglitest". Tsiteerin seda materjali: Valge teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Musta nooleke kukub. Mõlemad nõuavad võitu. Selle saab must, sest ajaületusel pärast määrustevastast käiku pole enam tähtsust.
Lembit

Käikude kirjutamisest

Sakslaste Schach-Zeitungi viimase numbri kohtunikeveerg on pühendatud käikude üleskirjutamisele, õigemini küll rohkem sellele, mida teha, kui need jäävad  millegipärast kirjutamata. Koodeksi artiklist 8 leiame üsna üksikasjaliku seletuse, kuidas kirjutama peaks.
Tähelepanu koondab FA Kehr artikli kahele lõpulausele: Kui mängija ei saa partiiprotokolli pidada, võib ta hankida käikude kirjutamiseks abilise, kes peab olema kohtunikule vastuvõetav. Kohtunik korrigeerib tema kellanäite õiglasel  moel.

Enamikul turniiridest tema arust abilist kasutada ei saa. Saksa kohtunikekogu otsusel tuleb juhul, kui partiid kirjutada ei saa, vähendada mõtlemisaega 10 minuti võrra. Tekib aga küsimus, miks ei saa. Kehri arvates pole vastus kaugeltki ühesugune.
Esmane on muidugi, et tegemist on mingi alalise või ajutise kehalise hädaga, kasvõi käeluumurruga. Kehri arvates oleks sel juhul ajalise karistuse rakendamine ülekohtune. Kas tuleks tõesti karistada seda, kelle osavõtt turniirist on juba omaette saavutus? Liiati on koodeksi uude teksti lisatud: Kellanäitu ei korrigeerita puudega mängijal. Nagu nüüd koodeksi lõppu lisatud sõnastikust näha, loetakse võimetuseks (disability) nii füüsilised kui ka vaimsed puuded.

Teine võimalus on see, et keegi pole üldse kirjutama õppinud. Siia kuuluvad ka lapsed, kes veel koolis ei käi. Kehri arvates tuleks ka neilt ajaline karistus ära jätta.
Ja jäävadki vaid juudid, kes laupäeviti kirjutada ei tohi. Nende suhtes olevat mõtlemisaja kallale minek küll põhjendatud.

Siiski jäävat õhku paar küsimust, millele Kehr vastata ei oska. Kõigepealt see, kuidas kohtunik peaks kindlaks tegema, et mängija partiid üles märkida ei saa. Võib-olla ta lihtsalt teeskleb ega viitsi kirjutada. Päris suurtel võistlustel on küll võimalus pöörduda arsti poole, aga need on siiski vaid erandjuhud.
Sakslaste probleemiks on seegi, et madalamate liigade võistlustel ei kasutata seal neutraalseid kohtunikke ja peamiseks otsustajaks on vastuvõtva meeskonna kapten. Täiesti neutraalne olla on nii raske või vähemalt võib mingi kahtlus tekkida.
Lembit

Hilinemised ja puudumised

Partiile hilinemisest. Näide Chesscafest, sedapuhku Hispaaniast. Turniirijuhend nägi lubatud hilinemisajaks ette  pool tundi. Voorud algasid tavaliselt kell 18, seega kaotused fikseeriti 18.30. Ühel päeval olid aga korraldajal tekkinud mingisugused probleemid, nii et kellad pandi käima alles kell 18.15. Mis kell tuli siis sel päeval kaotused fikseerida?
Partii algab siis, kui valge kell käivitatakse (art. 6.5), seega kell 18.15. Sellest peale arvestatakse ka hilinemisaega, mis saab otsa 18.45. Ka art. 6.6 kõneleb mänguaja (tegelikust) algusest. Varem olid asjad teisiti. Näiteks meil 1997 ilmunud koodeksis kõneleb sama artikkel mängukorra ettenähtud algusest.

Aga kui mängija üldse ei tule, vähemalt mitte ettenähtud ajal? FIDE reitinguvõistlustel kusagil Indias (nulltolerants!) ei jõudnud üks mängija õigeks ajaks kohale, sest tegi parajasti mingit eksamit, II vooru algul sattus liiklusummikusse, III vooru ajal aga ei saanud arsti juurest õigel ajal tulema. Niisiis kolm vooru ja mitte ainsatki mängitud partiid. Kas IV voorus tuleks teda paarida ja mitu korda võib turniiril  nulltolerantsi kasutada?

Olukord on halb ju vastasmängijate suhtes. Kui keegi lülitub turniiri, siis arvestab ta ju sellega, et saab iga voor mängida. 9-voorulisel turniiril võib nii kaduda mingi normi täitmise võimalus. Kuigi reeglid täpselt ei ütle, poleks Geurt seda meest IV vooruks paarinud, sest risk oleks olnud liiga suur.
Turniirimäärustes (end. art. 11a, nüüd 9a) seisab: Kui mängija on kaotanud ühe partii mitteilmumise tõttu põhjustel, mis pole arvestatavad, kõrvaldatakse ta võistlustelt pärast üht partiid, kui peakohtunik ei otsusta teisiti.
Tegemist pole niivõrd ühe mängija karistamisega, kui teiste julgeoleku tagamisega.

Kõige pikemalt on Chesscafes tsiteritud  ühe śveitsi mängija kirja, mis käsitleb elkõige elektroonilisi sidevahendeid ning seda, kuivõrd erinevas olukorras on suurturniiridel mängivad professionaalid ja pärast tööpäeva mängivad amatöörid. Kui esimesed võivad turniirile minnes oma mobiilid rahumeeli jätta hotellituppa, siis teistele võib nende kaasavõtmine turniirisaali olla eluline vajadus. Pettustega on vaja küll võidelda, aga samuti ei tohi male ka amatööride tasemel oma veetlust kaotada. Parim moodus on panna oma väljalülitatud seadmed malelaua kõrvale, et nendega ei saaks petta. Kuigi jah, laualt on kergem varastada kui laua kõrvalt kotist.

Reeglite komitee esimees ei poolda loomulikult erinevaid reegleid proffidele ja amatööridele, eriti kui need puuduta nulltolerantsi ja sidevahendeid. Küll aga viitab ta sellele, et art. 12.3b järgi võivad võistluste reeglid ette näha leebema karistuse ning et art. 13.9d toob uue karistusena sisse trahvi, mis võiks olla näiteks 10 eurot. Küllap alustab mõistlik korraldaja amatöörvõistlustel hoiatusest, siis järgneb trahv ja alles siis partii kaotus. Ometi tuleb iga vooru algul teatada, et mobiilid on keelatud ja peavad olema vähemallt välja lülitatud.
Lembit

Reeglid täpsemaks

Olulisi muudatusi koodeksi uus variant endaga teatavasti  kaasa ei too. Üks, millest juttu on olnud, on etturi muundamist käsitlev artikkel 3.7e. Selle lõppu otsutati kongressil lisada: Etturi võib laualt eemaldada ja uue malendi vastavale väljale asetada mistahes järjekorras. Artikkel ise jäeti endiseks. Viimases Chesscafes leiavad aga kaks tähelepanelikku meest - üks LAV-ist, teine Itaaliast -, et uus versioon tekitab veel rohkem segadust kui vana. Seal kõneldakse ju ikkagi algasendist kõige kaugemale reale jõudnud etturist. Nii et kui ettur ikkagi viimasel  real ära ei käi, kas ta on siis ikkagi muudatud?

Ka reeglite komitee esimees on kahtlema pandud. Siit siis umbes selline reeglivariant: Kui käigul olev mängija kavatseb viia etturi tema algasendist kõige kaugemale reale, peab ta selle etturi sama käigu osana vahetama muundumisväljal  oma lipu, vankri, oda või ratsu vastu. Mängija valik pole piiratud eelnevalt löödud malenditega. Seda  etturivahetust teise malendi vastu nimetatakse muundamiseks ja uue malendi toime on  viivitamatu. Muundamistoimingut võib teostada mitmel viisil: etturit pole vaja asetada muundumisväljale ning etturi eemaldamine, mistahes löödud malendi  eemaldamine ning uue malendi panemine muundumisväljale võib toimuda  mistahes järjekorras.  

 Nii peaks asi küll kõigile  selgeks saama, aga koodeksi üldiselt lakoonilisest esitluslaadist kipub selline tekst erinema ja toimub see ju tükk aega pärast kongressi. 
Väikese selgituse leiame Chesscafest ka ühe teise koodeksiartikli kohta.   Artikkel 10.2 näeb teatavasti ette mooduse, et mängija taotlusel võib edaspidi lisasekunditeta mängides partiid jätkata ka nii, et kummalegi mängijale antakse iga käiguga 5 lisasekundit (vastasmängijale küll kõigepealt 2 minutit juurde). Küsiti, kas lisasekundite taotleja ei võiks vastase eksimust arvestades hakata nüüd hoopis võidu peale mängima. Siiski mitte, sest niipea kui on tegemist lisasekunditega, artikkel 10 enam ei kehti. Nii et maksimaalne tulemus on viik.

Mängu ajal ei tohi mängija teatavasti endale abiks kasutada mingisuguseid märkmeid ega infoallikaid (art. 12.3), ilmselt kuulub siia ka käik, kui see kirja panna enne selle tegemist laual (art. 8.1). Ometi võib partiiprotokolli märkida mingi taotlusega seotud asjaolusid ja muid asjakohaseid andmeid (art. 12.4). Ega need piirid siin päris selged olegi. Kas võiks näiteks märkida ära viimase etturikäigu või löömise, mis olulised seisukorduste puhul? Või kasvõi see koht, kus sama seis juba korra laual oli? Seda püüdis teada saada üks inglane.

Reeglite komitee esimehe seletus oli umbes selline: Kui mängija tahab viiki taotleda, siis kutsugu kohtunik ja taodelgu. Sel hetkel võib ta näidata protokollis, millal oli sama seis laual esimesed kaks korda. Ka 50 käigu reegli puhul võib nüüd protokolli märkida, millal oli tegemist viimase löömise või etturikäiguga. Mingi tulevase taotluse suhtes aga protokolli märkusi teha ei tohi.
Lembit

Reeglite muudatused 2013

Viimasel nädalavahetusel 19.-21. oktoobril toimus verstade kaugusel Tallinnast, Kuremaal, treenerite täiendkoolitus, kus esitasin ettekanded kolmel teemal. Lisan siinjuures esitatud materjalid pdf-failidena. Juhin tähelepanu, et materjalid on mõeldud ettekandeks ja seega kasutamiseks koos kuuldud kommentaaridega.
Lisaks, sõnastused muudetavates reeglites on enamasti vabatõlge ja ei pruugi täita kogu vajalikku rangust.

Malekoodeksi muudatused (pdf)

FIDE malekohtunike reeglistik, malekohtunike litsentsid (pdf)

Šveitsi süsteemi, reitingu süsteemi muudatused, varia (pdf)

Võib-olla saab tulevikus ka mõne punkti pikemalt lahti kirjutada. Kohtunike valdkonnas on suurim muudatus see, et FIDE reitinguarvestusse läheb ainult see turniir, mille korral esitatud kohtunikud omavad kehtivat FIDE malekohtunike litsentsi. Huvitav on asjaolu, et sellega kogu lugu ei piirdu, vaid korraldaja peab arvestama veel mitme muu aspektiga.

Osad muudatused on veel lahtised. Näiteks ei ole täna teada, mis saab kiir- ja välkmale reitingute tasudest.

Jätkates samal teemal

Just siis, kui oma eelmist kommentaari arvutisse toksisin, mängis ettepanekute esitaja Landa Saksa bundesliiga teist vooru Mülheimis. Sealt võis ta oma väidete kinnituseks materjali juurde saada. Tähelepanu tõmbas endale Eppingeni meeskonnas  mänginud noor GM Bindrich. Juba eelmises voorus Mülheimi esindanud GM Tregubovi vastu oli ta oma käigul korduvalt laua tagant kadunud. Kohtunik ometi ei sekkunud, protesti ei esitatud ning Bindrich võitis partii ja tema meeskond ühe punktiga ka matśi.

Asjade kordumisega läks pühapäeval aga asi kahtlaseks. Eppingeni vastaseks oli Katernberg, Bindrichi vastas istus laua taga GM Siebrecht. Kui Bindrichi kord oli parajasti 10. käiku teha, jättis ta kella käima ja läks jälle tualetti. Seekord läks kohtunik järele. Küsimusele, kas tal ka mobiil kaasas on, vastas Bindrich jaatavalt, keeldus aga seda kohtunikule näitamast. Ei aidanud kohtuniku kinnitus, et kui seal midagi malega seotut pole, võib ta rahumeeli partiid jätkata, ega ka oma meeskonna kapteni palve.

Õigupoolest oli ju tegemist mitte pettuse endaga, vaid ainult vastava kahtlusega. Bundesliiga reeglites on aga päris selgelt kirjas mängija kohustus sel juhul kõik oma kaasasolevad asjad  inspekteerimiseks anda. Kohtunik tegi seda, mida tegema pidi, ja fikseeriski kaotuse. Ühe punktiga kaotas matśi ka Eppingeni meeskond.
Pärast selle matśi lõppu esitas ka Tregubovi meeskond protesti eelmise partii kohta. Loomulikult ei saa siin kohtunik enam midagi tagantjärele muuta, vaid asjaga hakkab nüüd tegelema  Saksa Maleliidu apellatsioonikomisjon.

Muide ilmus pärast Lance Armstrongi dopinguloo selgumist teateid selle kohta, et mõnede suursponsorite huvi jalgratturite vastu olevat märgatavalt vähenenud ja mitmed Saksa maleklubid lootvat seda oma ala huvides kasutada. Nüüd pole see võimalus enam nii selge.
Lembit

Kuidas kaotada pettusi?

Küsimus mängu ajal sooritatud pettustest või vähemalt nendega seotud katsetest tõuseb seoses suurte võistlutega ikka ja jälle esile. Tavaliselt ongi tegemist vaid kahtlustega, sest midagi tõestada on üpris raske. Nüüd on omapoolsete ettepanekutega välja tulnud vene suurmeister Konstantin Landa. Põhjenduseks viitab ta sellele, et hiljutisel Bakuu turniiril olevat üks mängija (kes, seda ei täpsustata) kadunud peaaegu iga  käigu järel teatavasse kohta. Loomulik, et see kahtlusi tekitas. Landa pakub omalt poolt välja 6-punktilised reeglid, millega asju paika panna.

1. Esimese mängutunni ajal olgu tualetid suletud. Sel ajal on võimalik tualetti külastada vaid erandkorras kohtuniku saatel. Pärast esimest tundi tualetid avatakse. Nii välditaks avanguvariantide kordumist, mida muidu kuidagiviisi ei avastaks.

2. Mängijal ei tohi partii ajal olla mingeid sidevahendeid ega muid elektronseadmeid peale meditsiiniliste. Mobiiltelefonid tuleks kohtunike kätte hoiule anda, veel parem neid üldse mitte kaasa võtta.

3. Kohtunik võib üks kord vooru jooksul omal valikul või teise mängija taotluse alusel kontrollida käsi-metalliotsija abil sellise mängija taskuid, kes parajasti mängib turniiripartiid ja otsustab lahkuda üldisest mängusaalist.

4. Igal mängijal on õigus üks kord turniiri jooksul kontrollida ükskõik millist teist mängijat, kui see lahkub üldisest mängusaalist.  Nii saaks võidelda komputeriseeritud mängijatega.

5. Pealtvaatajate pääs üldisesse mängusaali on esimesel mängutunnil keelatud.

6. Peakohtunikul on õigus paluda ükskõik millisel parajasti mittemängival osavõtjal, aga ka pealtvaatajal lahkuda üldisest mängusaalist.

Landa arvates looksid kaks viimast reeglit teatud barjääri mitteverbaalsete etteütlemiste takistamiseks. FIDE peaks välja töötama maletajate Hippokratese vande Fair Play Rules, mis paigutataks FIDE kodulehele ja avataks mängijatele allakirjutamiseks. Väidetavalt hoitaks nii ära isegi väikesed kahtlused ebaaususes ja arvutidopingu kasutamises. Igasuguste pettusekatsetega tuleks karmilt võidelda. Kuus punkti võiksid olla rakendatavad mistahes tugevusega turniiridel ja takistaksid ebaausaid mängijaid.
Igatahes teatud diskussiooni on projekt küll vallandanud. Arvamusi on väga  erinevaid. Näiteks üks esimene sõnavõtja leiab, et 1. ja 5. reegel  olevat kõige idiootlikumad, millega kunagi välja tuldud, samal ajal kui 2. olevat üsna mõistlik, ülejäänute üle võiks aga vaielda ja vajaduse korral neid ümber sõnastada.
Lembit

Noorkohtunikud teadku

Prantslased korraldasid suvel tavapäraselt eksamid ka noorkohtunikele. Milliste turniiridel esinevate juhtude kohta pidid vastava nimetuse taotlejad lahenduse leidma?

Ühes küsimuste blokis oli tegemist Fischeri kontrolliga  50 minutit partiile ja 10 sekundit igale käigule.
1. Üks kuueaastane poiss ütleb, et ta ei oska käike üles kirjutada.
- Võimaluse korral peaks leidma käikude kirjutamiseks abilise. Mängija mõtlemisaega peaks seejuures 5 või 10 minuti võrra vähendama. Kui abilist ei leia,  jäävad ühe poole käigud kirjutamata (art. 8.1).
2. Ühes partiis on tehtud 5 käiku. Üks mängija kutsub teid, sest must lipp paikneb e8.
- Partii tuleb tühistada ja alustada uuesti (art. 7.1a).
3. Üks käigul olevatest mängijatest tõuseb ja käib mängukohas ringi.
- Mängukohas ringiliikumine pole keelatud. Kohtunik sekkub alles siis, kui mängija püüab mängualast lahkuda (art. 12.2).
4. Üks mängija käib ratsuga mööda diagonaali ja vajutab siis kella.
- Taastame seisu ja laseme ratsuga teha määrustepärase käigu, kui see on võimalik. Vastane saab 2 minutit täiendavat aega (art. 7.4).
5. Ühel mängijal jääb aega 4 minutit ja ta lõpetab kirjutamise. Mida teeb kohtunik?
- Ei tee midagi, sest kirjutamise võis lõpetada (art. 8.4).

Teises blokis on ajakontrolliks 20 minutit partiile. Laual on seis:
Valged: Kh5, Lf6, Ef2 ja g3 (4).
Mustad: Kb8, Vb5, Of7, Ea7, b7 ja c6 (6).
1. Valge kutsub teid ja küsib, kas see on matt.
- Kohtunik partii käiku sekkuda ei tohi ja ütleb, et mängija peab selles ise selgusele jõudma (art. 13.6).
2. Valge käib Ld8 ja ütleb matt. Must on sellega päri.
- Kohtunik peab asjasse sekkuma, sest mõlemad kuningad on tules (art. A4c).
3. Valge kutsub teid ja ütleb, et must on teinud määrustevastase käigu, sest vanker ja oda ei saa ju korraga tuld anda.
- Ütlete, et viimane käik oli Od5-f7+. Kui viimane käik oleks olnud määrustevastane, saaks vastasmängija lisaaega.
4. Valge lööb Lf6xf7.
- Sekkute, kui sellel turniiril rakendatakse küllaldast järelevalvet. Mitteküllaldase puhul reageerite ainult mängija taotlusele.
5. Valgetega mängija ema ütleb oma pojale: "Käi ometi kuningaga, näed ju, et see on ainus võimalus!"
- Nõuate korraldajalt, et  see eemaldaks segaja turniirisaalist.

Kummagi bloki küsimuste õigete vastuste eest võis eksamineeritav saada 5 punkti. 10 punkti andsid ka eksami ülejäänud osad, kus oli vaja teada  noorkohtunikuks saamise tingimusi ning Prantsuse individuaalsete ja võistkondlike noortevõistluste juhendeid. Ehk võiks meilgi kohtunike järelkasvu saamiseks noorkohtuniku nimetuse sisse seada?
Lembit

Küsivad prantslased - 2

Vaatame sama prantslaste kohtunikeeksami teise poole küsimusi.
6. Ajakontrolliks on 90 minutit 40 käigule ja siis 30 minutit partii lõpuni. Kogu aeg lisandub iga käiguga 30 sekundit. Must teeb oma 40. käigu ja vajutab kella. Musta kellapoolele ilmub seejuures näit -0.00. Valged taotlevad võitu. Mida otsustab kohtunik?
- Kui laual pole mati- või patiseisu ning valgel on mati konstrueerimiseks piisavalt materjali, siis peabki ta võidu saama (art. 6.9, 6.7). Aeg malelaual käigu tegemise ja kellavajutuse vahel loetakse ju mängijale ettenähtud aja osaks.

7. Peetakse mingeid meeskonnavõistlusi. Ajakontrolliks on 2 tundi 40 käigule ja siis 1 tund partii lõpuni. Enne esimest kontrolli on mõlemad ajapuuduses ega kirjuta käike, küll teeb seda aga kohtunik. Valge teeb käigu, kohe seejärel aga kukub tema kellal nooleke. Must ei jõua sellele kiiresti reageerida ja teeb oma käigu. Kohal on ka tema meeskonna kapten, kes hüüab: "Nooleke kukkus!" Mida teeb kohtunik?
- Eemaldab kõigepealt mängu sekkunud kapteni mängusaalist (art. 13.7a). Kuivõrd tegemist oli aga siiski ametiisikuga, võtab kohtunik tema poolt öeldu arvesse. Nõuab, et protokollid tehtaks korda, siis otsustab, kas partii on kaotatud või võib see jätkuda (art. 8.5a, 8.6).

8. Ajakontrolliks on 90 minutit partiile, iga käiguga lisandub 30 sekundit. Laual on seis:
Valged: Kg1, Ld1, Va1 ja f1, Oc4 ja f6, Rd5 ja f3, Ea2, b2, c2, d3, e4, f2, g2 ja h2 (16).
Mustad: Kg8, Ld8, Va8 ja f8, Oc5 ja g4, Rd4, Ea7, b7, c7, d6, e5, f7, g7 ja h7 (15).
Selles seisus mängis valge Ld1-g5. Must ei öelnud midagi, kohtunik aga oli laua juures. Mida otsustab kohtunik ja kuidas ta tegutseb?
- Selle ajakontrolli juures peab kohtunik määrustevastasele käigule reageerima. Ta taastab seisu enne käiku Lg5. Siis korrigeerib ta vajadusel kelli ja laseb valgel lipuga teha määrustepärase käigu. Art. 7.4 järgi saab must täiendavalt 2 minutit.

9. Ajakontroll on nagu 6. küsimuses. Laual on seis: valged Ke5, Va5, mustad Kf7, Oe7. Siin langeb valge kellal nooleke. Mida otsustab kohtunik?
- Vastavalt art. 6.9 lõpeb partii viigiga, sest odaga vankri vastu matistada ei saa mistahes määrustepäraste käikude seeriaga.

10. Ajakontrolliks on 25 minutit kogu partiile. Küllaldast järelevalvet ei rakendata. Pärast käike 1. d4 Rf6 2. c4 g6 3. Rc3 märkab käigul olev must, et tal on kaks mustaväljalist oda, sest kogemata on liputiival oda ja ratsu asukoht ära vahetatud. Kõigepealt paneb must nupud õigetele väljadele, siis käib ta 3. ... Og7. Valge ütleb, et kuna partii on juba alanud, siis ei saa sellist ümberpaigutust enam teha ning must peab jätma oda  b8 ning 3. ... Og7 asemel mängima Rc8-b6 või d6, sest ratsut on puudutatud ja sellega saab teha määrustepärase käigu. Kohtunik on kohal. Mida ta otsustab?
-  Vastavalt art. A4a pole kolm käiku veel tehtud. Vastavalt art. 7.1a tuleb partiid alustada uuesti.

8. ülesanne annab 4 punkti, iga ülejäänu 2 punkti.
Kui keegi vaatab originaalteksti, siis märkab, et prantslastel ei vasta korduvalt koodeksiartiklite numbrid nende sisule.
Lembit

Küsivad prantslased

Ees on järjekordsed kohtunike litsentsieksamid. Ehk on seetõttu mõttekas vaadata, millistele küsimustele pidid vastama Prantsuse kolleegid nende viimasel põhieksamil UV1 tänavu juunis. Leiame need sealse kohtunikelehe  Bulletin des Arbitres Federaux äsjasest, juba 132. numbrist. Seal kestab eksam 2 tundi. Kõiki vastuseid peab põhjendama.

1. Mustadega mängija kavatseb teha  käigu h8 asuva vankriga. Küünarnukiga lükkab ta aga ümber b7 asunud oda ja see kukub laualt maha. Mees võtab oda maast, paneb selle endisele kohale tagasi ja teeb siis  käigu Vh8-h1+, millega võidab valge a1 seisnud vankri. Valge seiskab kellad ja kutsub kohtuniku, teatades, et must on puudutanud oma oda ja peab nüüd sellega käima. Mida otsustab kohtunik?
- Kohtunik loeb sooritatuks käigu Vh8-h1+ ja jätab selle jõusse. Art. 4.3 kõneleb ainult malendi meelega puudutamisest, malendite paigast nihutamist käsitlev art. 7.3 käiku ei nõua.

2. Mängija kaotab partii ja kirjutab mõlemale partiiprotokollile alla. Hakkab siis koos vastasega partiid analüüsima, seejärel aga pöördub kohtuniku poole, öeldes, et partiis oli tehtud määrustevastane käik, mida siis kumbki mängija ei märganud. Taotleb partii tulemuse tühistamist ja partii jätkamist määrustevastasele käigule eelnenud seisust. Mida otsustab kohtunik?
- Kohtunik jätab partii tulemuse jõusse. Art. 8.7 järgi jääb allakirjutatud tulemus kehtima isegi siis, kui see on vale..

3. Ajakontrolliks on 90 minutit 40 käigule, siis 30 minutit partii  lõpuni, kusjuures iga käiguga lisandub 30 sekundit. Kohtunik märkab, et kellatabloolt on näidud kadunud. Mida ta teeb?
- Vastavalt art. 6.10 asendab ta kella ja toimib uute aegade seadmisel oma parema äranägemise järgi.

4. Ajakontroll on sama nagu eelmises küsimuses. Valge pakub viiki ja vajutab kella. Must lükkab suuliselt viigi tagasi, pärast lühikest mõtlemist ütleb aga siiski, et on viigiga nõus. Nüüd pole aga enam valge ise viigiga päri. Mida otsustab kohtunik?
- Must on viigi suuliselt tagasi lükanud ega saa oma otsust enam muuta (art. 9.1b).

5. Ajakontrolliks on 25 minutit partiile. Küllaldast järelevalvet sellel turniiril ei rakendata. Valge teeb käigu Rc1-c3. Must ei märka, et tegemist on määrustevastase käiguga, ja teeb ise määrustepärase käigu. Kohtunik seisab laua kõrval. Mida ta teeb?
- Mitte midagi. Vastavalt kiirmale reeglite A4c sekkub kohtunik peale paari erandjuhu vaid siis, kui selleks on olemas vastava mängija taotlus.
Küsimustes 1-3 annab iga õige vastus kaks, küsimustes 4 ja 5 ühe punkti.
Lembit

Üsna tavaline turniir

Oktoobri algul tegin ma oma ainsa malekohtunike eksami. Linna spordikomitees, eksamineerijateks Kaljus Pettai ja Hubert Villup. Igatahes päriti määrustevastaste käikude ja partiide katkestamise kohta (viimane on  praeguseks küll juba kadunud teema). Ah jaa, juhtus see 58 aastat tagasi. Varsti pärast seda pandi koolipoiss kohtunikuks  linna täitevkomitee meistrivõistlustel, kus Pettai oli küll formaalselt pea, aga turniirile põikas ta vaid haruharva.

Sellest peale olen vist küll vastu võtnud iga pakutava turniiri, kui see vaid ajaliselt kuidagi võimalik on. Kuni äsjase Viimsi turniirini. Ütlesin ettepanekust ära. Kui kaua siis ikka võib. Kui uuesti helistati ja lubati suurem osa tööst ära teha, siis andsin ikkagi järele.

Korralduselt oli turniir võrreldes mullusega üsna sarnane. Mängijaidki vaid ühe võrra rohkem, paar suurmeistrit ka hulgas, kuigi neil turniiri ära võita ei õnnestunud. Turniiriruum korralik, malendid ja kellad ka. Liiati on moodsatel DGT kelladel vaja õige vähe vajutamisi, et neil jällegi algasend taastada. Juhendis oli kõik vajalik ära öeldud (ühel hiljuti külastatud noorteturniiril polnud juhendis isegi seda, kuidas toimida võrdsete punktide korral). Kui esialgu tõid toetusühingu turniirid meie maleellu uusi tuuli, siis nüüd ollakse nendega juba harjunud ja suurt tungi neisse enam pole.

Gert tegi tõepoolest põhitöö (või peaaegu kogu töö) ära. Jõudis teha arvutipaarimise ja jälgida ka tähtsamaid partiisid. Piisavalt tugeva mängijana nägi ta hästi, mida just parajasti vaja teha (korralduskülje poolt muidugi Margus kõigeks vajalikuks olemas). Kuivõrd mingeid probleeme ei tekkinud, kofliktidest kõnelemata, siis jäi minu hooleks lihtsalt toimuva jälgimine. Aga igaks juhuks (ei me ette tea!) peaks sellistel turniiridel teine kohtunik kindlasti olema (antud juhul oleks võinud sellesse rolli loomulikult ka Margus astuda).

Üldiselt oli vaikne nagu turniiridel ikka, aga ajuti püüdis küll keegi oma arvamuse ehk liiga valjuhäälselt välja öelda. Kui tegemist oli nimeka kohtunikuga, siis tõmbas see endale asjatult tähelepanu.
Määrustevastase käigu puhul peaks vastasmängija saama 2 minutit täiendavat aega. Kasutasime seda reeglit vaid viimasel 5 minutil. Aga isegi siis näis see ajarütmist välja minevat. Nägin juhtumit, kus mängijat üldse asjale tähelepanu ei pööranud. Aga  oli ka juhtum, kus enne kui kohtunikud tulid aegade ümberseadmisega  toime, olid mängijad juba partii tulemuses kokku leppinud.
Aga muidu oli täiesti normaalne tavaline kiirturniir.
Lembit

Koodeks ikka peamine

FIDE on suutnud oma kodulehele üles panna Istanbuli kongressi dokumendid. Huvipakkuvat peaks seal olema iga malehuvilise jaoks. Kohtunike  jaoks on muidugi kõige olulisem koodeksi uus tekst, mida võib nüüd siis päris ametlikuks lugeda (mida ei saanud ju öelda näiteks Venemaa lehel avaldatu kohta). Ei oska küll öelda, kas ei võiks sinnagi veel paar parandust tekkida, kui võtta arvesse kongressi poolt presidendinõukogule antud redigeerimisõigusi.

Reeglite komitee käis koos mitu korda ja osavõtt oli väga elav. Kahju, et keegi meie Istanbulis olnud esindajatest asja vastu huvi ei tundnud. Üldse näis kongress meid ükskõikseks jätvat. Ma ei tea, kas ma päris igale poole vaatasin, aga peale koolimale komisjoni ei hakanud lühend EST küll kusagil silma. Huvitavat on materjalide hulgas siiski piisavalt, olgu selleks kasvõi Eesti Maleliidu avaldus loobumise kohta maleolümpia korraldamisest või teade sellest, et edaspidi kavatsetakse ka autasustatavate reisikulud osaliselt kompenseerida. Tore, et maleliit on Kuremaa seminariga hakanud taas kohtunike teadmistele ja litsentsidele tähelepanu pöörama, sest kui isegi tippvõistlusele sõidab litsentsita kohtunik, on süsteem korrast ära.

Saksa keelt valdajate tähelepanu tahaksin pöörata veel ühele materjalile, nimelt Jürgen Kehri kohtunikuveerule viimases Schach-Zeitungis. Selle pealkirjaks on "10.2 on surnud, elagu 10.3". Ei maksa siiski arvata, et juttu on ainult sellest üldtuntud koodeksiartiklist. Tegelikult antakse populaarne ülevaade enam-vähem kõigist koodeksimuudatustest, nii nagu meiegi seda mõnda aega teinud oleme.

Artikli pealkirjas on varjatud kriitika koodeksi redigeerijate suhtes, mis minu arvates on igati põhjendatud. Paljudes koodeksi artiklites on tegemist alajaotuste numeratsiooni muutmisega või nende asukohtade ümberpaigutusega. See raskendab ümberorienteerumist ja häirib neid, kes pika aja jooksul on harjunud, et just see artikkel käsitleb seda ja seda.

Kõige tähtsamaks muutuseks peab kirjutise autor seda, mis tehti art. 1.1. Seni olid ühel mängijal valged, teisel mustad, nüüd on siis ühel heledat värvi malendid, mida nimetatakse valgeteks, teisel aga tumedat värvi malendid, mida nimetatakse mustadeks. Asjatu aja ja energia raiskamine.

Tahaksin hoiatada, et kuigi artikkel ilmus sakslaste internetilehele alles äsja, on see kirjutatud enne kongressi otsuseid. Tegelikult jäi muutmata art. 6.9, mis kõneleb materjali vahekorrast aja ületamise momendil, ja art. 9.4, mis keelab malendi puudutamise enne viigi taotlemist. Aga muus osas peaks asi klappima.
Lembit

Kuidas lõppes partii?

Eelmisel nädalal tekitas ühel Saksa lehel väikese poleemika elementaarne seis:  valged   Kf6, Rh4 (2), mustad Kd7, Eh5 (2).
Mõtlemisajaks oli olnud 15 minutit kummalegi mängijale, seega tegemist kiirmalega. Äsja oli mustal lipp olnud, kuid kuna kellal jooksid viimased sekundid, siis võitmiseks sellest ilmselt ei piisanud. Nii otsustas ta oma lipu vastase etturi vastu loovutada ja nii saadigi laual olev seis. Selles musta aeg üle läkski. Mis on siis nüüd partii tulemuseks? Normaalse mänguga on isegi kahe ratsuga matistamine peaaegu võimatu üritus, aga abi tuleb otsida reeglitest.

Art. 6.9 järgi on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Tõsi küll, lisatakse ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Seejuures pole tähtis, missuguse ajakontrolliga on tegemist.

Must ettur võib täiesti määrustepäraste, kuigi mitte eriti loogiliste käikudega muutuda samuti ratsuks ja sel juhul on matiseis hõlpsasti konstrueeritav. Oleme oma veerus korduvalt käsitlenud partiide lõppseise ja märkinud, millisena tuleb fikseerida partii tulemus (28.VIII 2011 Aeg on üle, 15.VIII 2012 Kuidas lõpeb mäng). Siis pole vaja endal järele proovida, kas matiseisu saab lauale või mitte.

Reegleid, mis võivad ju ajuti tunduda ebaloogilistena, tuleb rakendada igal pool ühtviisi. Kui jälgida sakslaste arutlust, siis kahjuks ei saa viimastel sekunditel viiki taotleda ka siis, kui vastasel ilmselt konkreetne võiduplaan puudub. Ja ka viimasel viiel minutil ei hakka kiirmales kehtima välgureeglid, kuigi ega ka need midagi muudaks ega annaks enne ajaületust viigi taotlemise võimalust.

Oli ka ettepanek, et meie lähteseisuga analoogilistel juhtudel peaks ajaga kimpu jäänud mängijale andma iga käigu tegemiseks kaks lisasekundit. Missugustes seisudes? Reeglid nõuavad ühtsust ja selget piiritlemist.
Nii et antud juhul peab lipu ohverdaja küll ilmselt kaotusega leppima.
Lembit

Mitte enne 30. käiku

 On võistlusi, kus viikileppimine on üldse keelatud või võib seda teha alles pärast teatud arvu käikude sooritamist. Viimasel olümpial oli selleks piiriks teatavasti 30. käik. Reeglite komitee nõunik Shaun Press on vaadelnud paari sellega seoses aset leidnud juhtumit.

Ühel mängijal tekkisid keset partiid terviseprobleemid. Kohalerutanud meedikud mõõtsid vererõhuks 280/120. Nende seisukoht oli päris selge: partiid jätkata ei saa, see võiks mängija tervist tõsiselt kahjustada. Viik? Vastasmängija oleks sellega rõõmuga nõus olnud, häda oli aga selles, et tegemist oli alles 28. käiguga. Kohtunik oli abivalmis ja ütles mängijatele, et tehku nad paar kiiret käiku ja vormistagu siis viik. Nii tehtigi ja punkt poolitatigi.
Ise arvan, et erakorralistes olukordades võiks kasutada ka erakorralisi vahendeid ja kohtunikul peaks otsustamiseks õigus olema. Hea muidugi, et antud juhul ülesseatud formaalsest piirist nii vähe puudu oli.

Kusagil viimasel laual pakkunud üks mängija teisele viiki juba 25. käigul. Teise poole vastus oli kindel: enne 30. käiku seda teha ei saa. Niisiis mängiti edasi ja viigipakkujale jäi ilmselt mulje, et põhimõtteliselt on asi selge ning tuleb vaid 30 käiku täis saada ja siis protokollidele alla kirjutada. Nii ei pööranud ta erilist tähelepanu sellele, kuhu ta käis, ja jõudis mõne käiguga lauale tekitada kaotusseisu. Kui ta tahtis hakata 30. käigul viigilepingut alla kirjutama, lükkas vastane viigi tagasi. See ajas algse viigipakkuja päris vihale. Solvas vastast sõnadega ja lõpuks haaras laualt vastase lipu ja viskas selle põrandale. Tema võistkonna kaptenil ei jäänud muud üle, kui vastast õnnitleda ja vabandada oma mängija inetu käitumise pärast.
Nii tuleb olla päris kindel selles, kas ja milles üldse kokku lepitakse. Ja kõige aluseks on ikkagi reeglid.
Lembit

Veel koodeksist

Veel mõnest uues koodeksis vaidlusi tekitanud punktist.
Art. 9.2 käsitleb seisu kolmekordset kordumist. Kui 5.VIII avaldasime Artiklitest 8 ja 9 oli päris lahtine, kas mängija peaks kordusele viiva käigu kõigepealt partiiprotokolli kirjutama (nagu praeguses tekstis) või mitte. Oli isegi ettepanek, et ka käigu tegemine laual ei kaotaks veel taotlusõigust. Nüüd näeme, et seisud ei ole samasugused, kui kuningal või vankril oli vangerdusõigus, aga pärast käiku see kaob.

Teatud evolutsiooni on aegade jooksul läbi teinud art. 9.5, mis kõneleb, kuidas toimida seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli rakendamise puhul kelladega. Kaua seisis koodeksis, et mängija pidi sel puhul seiskama kellad. Kui seda ei tehtud, lugesid kohtunikud taotluse ebakorrektseks. Seejärel tuli kasutusele praegune formuleering "võib seisata".

Nüüd hakkab koodeks ütlema: "... seiskab mängija või kohtunik kellad." Nii pole asi enam printsipiaalne: kui mängija kelli ei seisanud, võib seda ka kohtunik teha. Üks parandus on siia veel tehtud. Seni lisas kohtunik ebaõige taotlusel vastasmängija mõtlemisajale 3 minutit, edaspidi ainult 2. Niisiis samuti kui määrustevastaste käikude puhul. Ühtsus on kindlasti kasulik.

Mobiile käsitlev artikkel 12.3b. Reeglite komitee pakkus sedapuhku sellise formuleeringu: Mängijal on keelatud omada mängualal mobiiltelefoni ja/või teisi elektroonilisi sidevahendeid, kui selleks pole kohtuniku luba ja seadmed pole täielikult välja lülitatud. Tekst jõudis välja Peaassambleele. Seal otsust vastu ei võetud, vaid anti otsustusõigus presidendinõukogule. Seal otsustati komale järgnev osa lausest ära jätta. Aga artikli lõpus peaks nüüd seisma: Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse, leebema karistuse.

Kohtuniku otsuse vastu on tavaliselt ikka protestida saanud, kui koodeks just otse vastupidist ei öelnud, näiteks art. 10.2 puhul. Kui aga partii sai juba läbi ja protokollidel allkirjad all, siis tõrjusid kohtunikud nende poole pöördujad tavaliselt eemale, öeldes, et kui juba alla kirjutasid, siis oled juba asjadega leppinud. Enam nii lihtsalt ei saa. Art. 12.10 ütleb nüüd: Kui võistluse reeglid ei näe ette teisiti, võib mängija kaevata kohtuniku mistahes otsuse peale, isegi siis, kui ta on art. 8.8 (varem 8.7) järgi partiiprotokollile alla kirjutanud. Kohtuniku tööd see muidugi kergemaks ei tee. Viitan veel kasvõi sellele, et nüüd peab kohtunik vajadusel ka koodeksi kohta seletusi andma.

Kiir- ja välkmale reeglite puhul tõstatus küsimus küllaldasest järelevalvest. Kui kiirmales on iga kolme laua kohta ja välkmales igal laual kohtunik, siis peab ta toimima nagu tavakontrolliga turniiril. Keset partiid siin loomulikult midagi muuta ei saa. Nii et kui vooru keskel saaksime ühe kohtuniku juurde ja me paneme ta liidrite partiid jälgima, ei tähenda see, et seda partiid nüüd tavamale reeglite järgi mängitaks. Kogu voor tuleb mängida ühtsete reeglite järgi. Aga kas ka kogu turniir?

Reeglite komitees toodud näide. Käib ühe miinuse süsteemis välkturniir, 128 mängijat. 64 kohtunikku vist kusagilt ei  leia, nii et mängitakse nagu välku ikka. Pärast kolme vooru jääb mängijaid alles vad 16. Komitee leidis, et neljandast voorust peale oleks igati mõttekas rakendada küllaldase järelevalve põhimõtet ja panna kohtunik igale lauale. Nii siiski toimima ei hakata. Presidendinõukogule see moodus ei meeldinud ja järelevalvet puudutavad reeglid kehtigu ühtmoodi turniiri algusest lõpuni.

Küllaldane järelevalve tähendab ka seda, et määrustevastase käigu tegemise korral tuleb vastasmängijale aega juurde anda. Art. 7.4b järgi peaks iga valekäigu eest lisatama kaks minutit. Võrreldes välkmale piiratud ajaga on seda ebaproportsionaalselt palju. Nii et reeglite komitee arvates piisab ühest minutist küll.

Kohati näib uue koodeksi vastu olevat tekkinud suur huvi. Ühel Saksa lehel, kuhu vahel kuude kaupa midagi ei ilmunud, tekkis nelja päevaga tervelt sada mõtteavaldust. Lähem vaatlus näitab küll, et peaaegu kõik need tegelevad mobiilidega, mis vist ikkagi pole see kõige tähtsam küsimus. Aga ehk leiab sealtki midagi asjalikku.
Lembit

Koodeksi üle vaieldi

Ega koodeksi uue variandi paikapanek sündinud ilma eriarvamuste ja vaidlusteta. Kongressieelset arutlust oleme mõnevõrra juba varem käsitlenud, kongressi enda kohta saame üht-teist teada Geurt Gijsseni viimasest veerust. Kasvõi senine artikkel 7.4 (uues variandis 7.1), kus juttu sellest, mida teha, kui partii ajal leitakse, et kusagil on tehtud määrustevastane käik. Mis siis ikka, eks taastame sõltumata käikude arvust  esialgse seisu ja hakkame sealt uuesti peale. Viga võis juhtuda aga juba hulk  käike tagasi ja ka kellaaegadega peaks tagasi pöörduma. Kui śveitsi süsteemis mängitakse kaks vooru päevas, võib see ajakavva tõsiseid probleeme tekitada.

Reeglite komitees olevat käinud selle üle elav mõttevahetus. Kas ei tuleks toimida nii nagu USA-s: käik ja ajad kuuluvad parandamisele vaid sel juhul, kui eksimus avastatakse mitte hiljem kui 10 käigu jooksul. Muidu mängitaks lihtsalt edasi. Ometi ei peetud seda varianti õiglaseks. Nüüd on kogu otsustusõigus ja loomulikult ka vastutus antud kohtuniku kätte. Seis ennistatakse, aga aegade kohta ütleb mainitud punkt: Malekellal olevate aegade määramisel toimib kohtunik oma parema äranägemise järgi. Võimalik on ka kellaaegu mitte muuta.  Nii suudame igal juhul ajakavas püsida.

Vaieldud ka artikli 8.4 üle, mis lubab mängijal katkestada käikude kirjutamise, kui ajakontrollini jääb alla 5 minuti ja iga käiguga 30 sekundit ka ei lisandu. Vastasmängija kohta see luba ei käi, tema kirjutagu ikka korralikult edasi. Ega selline toimimine päris õiglane pole, sest miks peaks soodustusi tegema mängijale, kes on oma aja ära raisanud? Istanbulis olnud küllalt palju neid, kes leidnud, et kui lõpetab kirjutamise üks, võib sedasama teha ka teine. Reegel jäi siiski muutmata - väidetavalt praktilistel põhjustel. Partiiprotokollide taastamine  võiks muidu ju üpris keeruliseks osutuda.

Mis puutub viikileppimisse, siis olevat reeglite komitee olnud praeguste reeglite säilitamises küllalt üksmeelne. Artikli 9.1a järgi näevad konkreetse võistluse reeglid ette, kuidas toimima peaks. Kas on viigipakkumine täiesti vaba mistahes momendil või piiratakse viigivõimalus ära teatud käikude arvuga (Istanbulis ei tohtinud viigile minna enne 30. käiku, vahel on piiriks ka 40. käik). Võimalik on ka kohtuniku loata viikileppimine üldse keelata.

Lõplikuks koodeksi kinnitajaks on Peaassamblee. Seal tekitanud sensatsiooni Prantsuse delegaat, kellele leidunud toetajaidki. Mees soovitas nimelt kõik viigipakkumised males üldse ära keelata. Nii radikaalsete otsusteni siiski ei mindud. Artikkel jäi, nagu oli.
Lembit

Uus koodeks olemas

Suurema osa viimasest paarist päevast kulutasin malekoodeksi uue tekstiga tutvumisele. See on läbinud kõik vajalikud protseduurid ja nüüd ka kõigile kättesaadav. Tänane Chesscafe lisab ka Geurt Gijsseni kommentaarid. Ega mingeid kardinaalseid muutusi sündinud pole, aga eks me peame reegleid täpselt tundma. Kehtima hakkavad nad alles 1.juulil 2013 ja selleks ajaks on meil loodetavasti kasutatav ka eestikeelne tekst, et ei juhtuks nii nagu turniirimäärustega, kus meil veel kaks aastat hiljem on kodulehel ainult dokumendi vana tekst (meie kommentaarides ilmus küll tõlge paarist päris uuest peatükist).

Seni tahaksin koodeksi uurijaid veidi hoiatada. Tähelepanu juhtimiseks mingitele punktidele või lausetele on need tavaliselt esialgu värvitud mingi värviga. Uurimisel leidsin aga, et on värvitud neidki asju, mis varem juba olemas olid, ja samal ajal jäetud mõned uued kohad esile tõstmata. Kui aga võtta näiteks Venemaa kodulehel avaldatud koodeksi täielik tekst ja kõrvutada see täna toodud Geurti tsitaatidega, et ka siin pole täielikku kokkulangemist. Niisiis esialgu tsiteerimisel ettevaatust!

Aga mõnest sisulisest küsimusest ka. Üht-teist oleme koodeksi arutlusest varem kirjutanud. 27.mail kirjutasime Kas midagi muutub? reeglite komitee nõunike vahel  tekkinud lahkhelidest selle üle, kuidas peaks etturit muundama. On ju kaks võimalust: 1) viia ettur viimasele reale, võtta see siis laualt ära ja panna muundumisväljale uus malend või 2) eemaldada  ettur juba eelviimaselt realt ja panna lihtsalt uus malend muundumisväljale. On kohtunikke, kes loevad selle mooduse määrustevastaseks  ja vähemalt välgus nõudnud sel puhul koguni kaotuse fikseerimist. Tegelikult on mõlemal juhul ju tulemus ikkagi sama.

Teise mooduse tagasitõrjujad on leidnud, et siis peaks ka vangerdust lubama alustada mitte ainult kuninga, vaid ka vankriga. Sealgi oleks tulemuseks ju sama seis. Väike vahe siiski on. Vh1-f1 on juba ise määrustepärane käik ja pole kena nüüd minut või kaks oodata ning alles nüüd ehk kuningas üle vankri tõsta. Nüüd seisab siis art. 3.7 lõpul lause: Etturi võib laualt eemaldada ja uue malendi vastavale väljale asetada mistahes järjekorras. Aga vangerdus peab algama ikka kuningakäiguga.

Artikkel 5 kõneleb teatavasti partii lõpetamisest. Olgu tegemist mati, pati või surnud seisuga, nõutakse seal, et vastavat seisu tekitanud käik oleks määrustepärane. Nüüd lisatakse igale poole "ja vastavuses artiklitega 4.2-4.6 (kaasa arvatud)". Need artiklid käsitlevad malendi puudutamist ja selle käest vabastamist. Nii et vastavaid nõudeid ei saa ka päris viimasel käigul eirata.

Selgus peaks tekkima ka käigu tegemise ja sooritamise küsimuses. Üldiselt tähendab käigu tegemine malendi tõstmist laual ühelt väljalt teisele, käigu sooritamiseks tuleks sellele lisada ka kella vajutamine.
Aga Geurti näide: Valge teeb oma 20.käigu ja must vastab kohe. Valgel tuleks nüüd kellavajutusega (pärast vastase käiku) oma käik sooritada, selle asemel teeb ta aga nüüd omakorda käigu. Ka sellega on nüüd käik sooritatud.

Kui seni reguleeris asja art. 6.7, siis nüüd kannab see numbrit 6.2. Seal seisab: Partii ajal peab kumbki mängija, olles teinud oma käigu malelaual, seiskama oma kella ja käigustama oma vastasmängija kella (see tähendab, et ta vajutab oma kella). See sooritab käigu. Käik on samuti sooritatud, kui 1) käik lõpetab partii (vt. art. 5.1a, 5.2a, 5.2b, 5.2c ja 9.6) või
2) mängija teeb oma järgmise käigu, juhul kui ta eelmine käik polnud sooritatud.
Mängijal tuleb lubada vajutada pärast oma käigu tegemist isegi siis, kui vastasmängija on teinud oma järgmise käigu. Malelaual käigu tegemise ja kella vajutamise vahele jäävat aega loetakse mängijale ettenähtud aja osaks.
Lõpuks suur aitäh kõigile, kes mind FIDE autasu puhul õnnitlesid.
Lembit

Veidi isiklikumalt

Võiks väikest juubelit pidada. Paar päeva tagasi sai meie veerg viieaastaseks. Tänane kommentaar peaks kandma järjekorranumbrit 632. Kahjuks on kolleegide panus veidi kesisevõitu olnud ja seetõttu kirjutamine üsna palju aega võtnud. Liiati on igal kohtunikul lemmikteemad, mida ta paremini tunneb. Male mängimine jääb ju ikka endiseks, reeglid muutuvad mingil määral vaid iga nelja aasta tagant ja mingid konfliktidki on selles mängus üsna haruharvad. Eelkõige peaks veerg andma pildi sellest, mis kohtunikel kusagil parajasti arutlusaineks olnud. Tugineda saab seejuures peamiselt teistele internetikülgedele.

Algul näis asi lihtsam. Arvestatavaid algallikaid oli rohkesti ja nii võisin minagi esialgu iga kuu 12 kommentaari avaldada. Vahepeal on mitmed lehed ilmumise hoopis lõpetanud või pole sinna kuude kaupa mingeid materjale ilmunud. Nii on tegemist isegi meie praeguse rütmi - kaks kommentaari nädalas kindlatel päevadel - hoidmisega. Arvan, et kui rütmist kinni poleks pidanud, oleks asi juba pooleli jäänud.Analoogilisel kujul ilmuvat veergu ei oskagi öelda.

Mitu korda nädalas tuleb internetis kõigile teadaolevatele kohtadele ring peale teha, vahel harva ka midagi leida, siis tõlkida sealne tekst, kirjutada seejärel oma kommentaar ja lõpuks see ka arvutisse lüüa. Enamasti olen ikka midagi leidnud, vaid üksikutel juhtudel olen pidanud materjali leidmiseks oma vanemate väljakirjutuste arhiivi poole pöörduma.  Kindlasti on avaldatus olnud kordusi ja vasturääkivusigi.
Kasutegur on sellel tegevusel muidugi olnud minimaalne. Kohtunikke on meil ju vähe ja mis peaksid neid teiste arvamused huvitama. Peamine on ikkagi kehtivate reeglite tundmine. Ehk  leiab nii vaid kõik ühest kohast.

Täna aga peaksin olema hoopis praeguses malepealinnas Istanbulis. Seal jõuavad lõpule maleolümpia ja FIDE kongress. Selle lõppistungil kavatsetakse esmakordselt kätte anda ka kohtunike elutööauhinnad. Saajaid on välja valitud neli, nende nimed tõin ära oma 1.augusti veerus. Enda arvamine nende hulka tuli mulle igatahes suure üllatusena.

Olen küll 60 aasta jooksul tegutsenud kohtunikuna küll rohkem kui 700 malevõistlusel algajate turniiridest maailma tippvõistlusteni välja, aga kõik vähegi olulised asjad jäävad ikkagi eelmisse sajandisse. Pole end ise kellelegi pakkunud ja pole keegi minu vastu huvi tundnud. Viimase kümnendi tähtsamad võistlused on olnud kabes (olen ju ikkagi ainus, kes IA nii males kui kabes, kirimalenimetus veel pealekauba). Kellele võisin ma nüüd silma jääda?

Kui saatsin tänumeili koos imestusavaldusega FIDE kohtunike komisjoni esimehele (ja maleolümpia peakohtunikule) Panagiotis Nikolopoulusele, siis sain vastuse: "FIDE kohtunike komisjon on kindel, et olete üks neist isikutest, kes tõeliselt väärib kohtunike autasu, kuna oleme teadlikud teie suurest panusest male kohtunikutöösse". Eks nad siis ise tea, mida teevad.
Tolle kreeklasega olen ma muide  vestelnud juhuslikult vaid korra. See oli 1999 Dohas pärast FIDE kongressi lõppu. Sellega lõppes ka minu tegevus FIDEs, tema aga oli just valitud kohtunike tööd juhtima. Hiljem pole ma ühegi sealse asjamehega kontaktis olnud.

Huvitav, kas esiletõstetutest keegi täna Istanbulis kohal ka on. Averbahh sai juba 90, Kanada kohtunik ei jää temast palju maha, iisraellane saab kohe 80. Nii et olen neist kõige noorem. Samal ajal on mu IA staaź Averbahhiga võrdselt kõige suurem. Iisraeli ja Kanada kohtunikul pole viimaste aastate kohtunikutööst reitinguvõistluste tabelis ainsatki sissekannet, Averbahhil vaid üks juhuslikuna tunduv Lilienthali memoriaali oma. Nii võin end pidada kuni viimase ajani aktiivselt jätkanuks.

Vabandan, et niivõrd palju iseendast rääkisin. Aga hea, et Eesti kohtunikke on ka sel moel ikkagi tähele pandud (on ju olümpia kohtunikekoguski meie esindaja). Maleliidu juhatuse ega kohtunikekogu liikmetest vist küll keegi vastavat teadet ei märganud. Ühtlasi on aga tegemist järjekordse viitega, et aeg on ometi tegevus lõpetada. Aitäh kõigile, kellega olen kusagil koos tegutsenud.
Lembit

Koodeks arutlusel

Istanbulis jätkub maleolümpia. Küllap elame siingi kaasa oma naiskonna võitlusele kõrgemate kohtade pärast ja väikeste kogemustega meeskonna rasketele heitlustele. Arvutist on kõik kenasti näha. Samaaegselt on sealsamas käimas teine oluline sündmus - FIDE kongress, mis peab kõige muu kõrval andma meile uue koodeksiteksti. Alates maikuust oleme ka oma veerus  parandusettepanekuid korduvalt käsitlenud. Praegu peaks töö komisjonides peaaegu läbi olema, info on aga veel küllalt tagasihoidlik.

Üht-teist arutletu kohta võib leida näiteks Austraalia lehelt Kevin Bonhami materjalidest. Nii jätab art. 6.7 (6.6?) küll lubatud hilinemisajaks küll endiselt 0 minutit, annab aga kohtunikule endale õiguse partii algusaega edasi lükata, kui ta seda vajalikuks peab. Eriti konkreetne see asi niimoodi küll pole, kogu vastutus jäetakse korraldajatele.

Art. 6.9 mõte  on teatavasti selles, et kui mängijal on aeg läbi, siis on ta üldjuhul partii kaotanud. Nüüd olevat arutusel olnud ettepanek, mille järgi tuleks  teatud seisudes ajaületuse korral siiski fikseerida viik. Need seisud oleksid olnud: kuningas ja kaks ratsut kuninga vastu, kuningas ja oda mistahes jõudude vastu, kuningas ja ratsu mistahes jõudude vastu (ilma etturiteta). See oleks asja liiga keeruliseks ajanud. Matiseisud on ju konstrueeritavad. Ettepanekud lükati siiski tagasi ja asi on seetõttu selgem. Piisab praegusest formuleeringust "ei saa matistada mingi võimaliku käikude seeriaga".

Kiires lõppmängus (kus ju lisasekundeid pole) rakendatavale art. 10.2 oli ettepanek lisada variant, et mängija taotluse alusel võib ta viimasel kahel minutil saada igale käigule lisatuna 5 sekundit, kusjuures  vastasmängija saaks täiendavalt 2 minutit. See variant jääb alles, aga otsustamine on täielikult kohtuniku käes, kes võib oma otsuse tegemise ka endiselt edasi lükata.

Käik loetakse edaspidi sooritatuks mitte ainult siis, kui mängija on pärast käigu tegemist käigustanud vastasmängija kella (art. 6.7a), vaid ka siis, kui ta on laual teinud juba järgmise käigu.
Vaidlused olid olnud ka mobiilihelina reegli (art. 12.3b) üle. Mulle jäi selgusetuks, kas mobiili mittekorrektse väljalülitamise eest võib kohtunik jätta kaotuse fikseerimata.
Kiirpartii on edaspidi selline, kus mänguajaks on 10 - 59 minutit või kus määratud aeg ja 60-kordne lisand kokku mahuvad sellesse vahemikku. Tõepoolest, mis välk on näiteks 14-minutilise mõtlemisajaga partii.

Vaatlesime siin vaid üksikuid juhtumeid ja ka nende puhul pole mul veel kasutada reeglite komitee ametlikke formuleeringuid. Liiati pole see komitee veel lõplik otsustaja. Niisiis oodakem veel. Tõenäoliselt ei kehtestu muudatused ju enne järgmise aasta 1.juulit. Vahepeal saame asjad selgeks.
Lembit

Käike kirjutama!

Sattusin vaatama Moskva IA Igor Bolotinski blogi. Tõstatatud probleemid sarnanevad nendega, mida on endal tulnud kogeda kasvõi iga-aastastel Kalevi Kerese-kiirturniiridel.
Antud juhul oli aga tegemist kiirmale MM-i poolfinaaliga. Mõtlemisajaks oli seal 15 minutit partiile ja iga käik tõi 10 sekundit lisa. Ühes partiis olid valgel lauale jäänud vanker ja oda, mustal ainult vanker. Kuivõrd ajalisand oli alla 30 sekundi, siis mängijad käike loomulikult ei kirjutanud.

Must ütles kohtunikule, et see loeks käike, sest siis saab ta 50 käigu reegli alusel viiki taotleda. Lõpuks jõuti seisuni, kus must oli valiku ees: kas kaotada vanker või saada paari käiguga matt. Mängija küsis kohtunikult, kui palju käike on tehtud. See vastas, et pärast esimest pöördumist on neid tema lugemist mööda olnud 53.
Valge vaidles vastu, sest polevat kindel, kas kohtunik ikka luges käike õigesti või mitte. Kohtunik fikseeris partiis küll viigi, peakohtunik aga laskis edasi mängida. Must muidugi kaotas. Pärast pöördus must apellatsioonikomitee poole, kautsjonit küll tasumata. Komitee rahuldaski protesti, tühistas partii tulemuse ja luges selle lõppenuks viigiga.

Kuidas kommenteerida? Üldiselt arvatakse, et kohtunikud toimivad alati õigesti, paraku aga see vahel nii ei ole. Lauakohtunik oleks pidanud püüdma käike üles kirjutada. MK-l toimitavat nii alati, isegi siis kui ilma ajalisandita mängides on ühe mehe kellal 4 ja teisel 5 minutit. Kui ei jõua, siis peaks kirjutama vähemalt ühe poole käike. Vahel kasutatakse ka kaht kohtunikku. Üks kirjutab siis valgete, teine mustade käike. Loomulikult nõuab see piisavalt kohtunikke. Nii saab vältida konflikte ja mängija saab kohtuniku protokollile tuginedes viiki taotleda, olgu siis kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel.

Kui käigud pole täis, ei või kohtunik mängijatele öelda, mitu käiku tehtud on, ta palub vaid mängu jätkata. Bolotinski toob näiteks kolm aastat tagasi Moskvas mängitud välkmale MM partii Karjakin - Mamedźarov. Seal juhtus ülaltooduga analoogiline olukord. Karjakin olnud väga närviline ja öelnud, et kohtunik ei lugevat käike. Bolotinski palunud jätkata ja fikseerinud siis 50 käigu möödumisel viigi. Nüüd tulnud Karjakin vabandama ja öelnud, et oli ise eksinud.

Kui tulla tagasi algul vaadeldud partii juurde, siis jääb selgusetuks, miks ikkagi peakohtunik partiil jätkuda laskis. Ehk polnud ta oma alluva tegevuses lihtsalt kindel. Apellatsioonikomitee omalt poolt rikkus turniirimäärusi. Kui need näevad ette, et protesti esitamisel tuleb sisse maksta kautsjon, siis ilma selleta ei võiks asja arutusele võtta. Komitee otsus ise oli aga igal juhul õige.
Lembit

Kohtade jagamisest

Austraalia lehel arutati viimasel nädalal jällegi, kuidas toimida kohtade jagamise korral. Niisiis mida teha, kui turniiril on 30-40 mängijat ja mängitakse 6 või 7 vooru? Turniirimäärused pakuvad küll välja mitmeid variante, kuid korraldajail pole mingeid kohustusi.
Näis, et austraallaste seas on levinud arvamus, et kui see on võimalik, tuleks kohad jagamata jättagi. Kui on tegemist mingi esemelise auhinna või kuhugi edasipääsuga, pole arvutamisest muidugi pääsu. Nädalalõputurniiride lõpuks on mängijad juba küllalt kurnatud. Hea oleks järelmängud pidada järgmisel päeval, aga selleks pole tavaliselt võimalust.

Vist peeti ookeani taga kõige targemaks kohajagajaks mediaan-Buchholzi (vastasmängijate punktid kõrgeima ja madalaima tulemuseta), seejärel tuli tavaline Buchholz ja siis voorujärgsete punktide summa.
Toetajaid oli ka omavaheliste kohtumiste arvestamisel. Kui 7 vooru järel on kolmel mängijal 5,5 punkti, teistel aga mitte üle 4, siis suure tõenäosusega on kolmik omavahel  kohtunud. Kui asi on päris selge, võib seda kasutada isegi siis, kui mingit partiid pole mängitud. Ometi leiti, et palju infot  jääb nii kasutamata, olukord on aga väga muutlik. Oletame, et kolmik jagab esikohta ja teeks omavahel mängitud partiidega asja selgeks. Äkki aga jõuab järele neljas, kes on kolmikust mänginud vaid ühega. Nüüd tuleb süsteemi muuta ja saadakse hoopis teistsugune tulemus.

Erinevaid arvamusi oli voorujärgsete punktide summa kohta. Reeglite komitee viimastes materjalides seda isegi ei mainita. Eelistab see neid, kes juhivad turniiri algusest peale. See võib anda erinevaid tulemusi, kui mängijate  vastased on olnud täpselt samad, aga mõni neist hiljem turniirilt välja langeb. See annab pildi nendest punktigruppidest, kuhu mängija turniiri jooksul kuulunud on. Ei vaadata vastaseid, vaid ainult tulemusi teatud voorudes. Śveitsi süsteemis võimaldab sageli I vooru viik ja üldiselt aeglane start vältida tugevaid vastaseid ja pääseda kõrgetele kohtadele. Voorujärgsed punktid aitavad sellistel mängijatel vahet teha. Enamasti asutakse voorujärgsete punktide kallale siis, kui teised moodused on juba ära proovitud. Siis teeb ta oma töö.

Suurem võitude arv pole hea, sest see tähendab ka suuremat arvu kaotusi. Algvoorude kaotajad saavad endale sootuks nõrgemad vastased.
Mustadega võidetud (mitte mängitud) partiide suurema arvu võrdlus sobib vaid tugevamatele turniiridele. Algajate jaoks pole värvidel erilist tähtsust. Mõned arutlejad seadsid kõrgele kohale kärbitud Buchholz-1 (Buchholz ilma nõrgima vastaseta). Halb on see aga siis, kui I voorus oli väga nõrk vastane. Sonneborn-Berger (võidetute punktid ja pooled viigistanute punktidest) olevat hea, kui seda kasutatakse vaid esikohtade selgitamiseks.
Kui ükski süsteem tulemusi ei anna, pannakse asjad paika loosiga.

FIDE viimaseks ametlikuks seisukohaks on mulluse kongressi ajal reeglite komitee poolt kehtestatud reeglistik. Ega seal suuri erinevusi võrreldes meie kohtunike käsiraamatus avaldatutega pole. Võrdlesin näiteks play-offe käsitlevaid osasid. Vist ainus vahe oli see, et vaidluste korral ei anta asja arutamiseks enam kolmest kohtunikust koosnevale komiteele, vaid otsustab peakohtunik. Muude asjadega on lood umbes samuti.
Lembit

Oli kohtunikul õigus?

Üks meie veeru lugejaist (selgub, et neidki on!) pööras mu tähelepanu poleemikale, mis ühel Vene internetiküljel arenes ühe välkpartii, õigemini selle lõpu ümber.
Niisiis Volgodonski festival "Mirnõi atom". Laua taga GM Galkin ja keegi Ivaśtśenko Rostovist. Meeste ajavarud on peaaegu otsakorral, vähemalt valgetel. Kohtunikku laua juures pole, küll aga rohkesti pealtvaatajaid. Keegi neist isegi filmib toimuvat.

Laual arenevad sündmused suurmeistri kasuks. Mäng pole eriti korrektne, taotakse kella, mõned käigud tehakse kahe käega, isegi ebatsensuurseid väljendeid olla kasutatud. Valge lükkab oma etturi viimasele reale, lippu, milleks seda muuta, pole aga näha ja nii vajutab ta teise kellapoole lihtsalt käima.
Siis tuleb kohtunik. Loeb valge viimase käigu (kellavajutus etturit millekski muundamata) määrustevastaseks. Selle eest on välgus teatavasti ette nähtud kaotus. Kuivõrd aga mustal polnud jäänud midagi, millega matiseisu konstrueerida, fikseerib kohtunik viigi. Nii partii lõpebki.

Kus aga oli valge lipp, mida laual näha polnud? Selgub, et must oli selle oma valdusse võtnud ja hoidis seda kõvasti peos. Isegi oma tooli olevat ta veidi tahapoole tõmmanud. Otsest reeglit, mis sellise teo eest karistuse ette näeks, koodeksis pole, päris selge aga, et malemängu eetikaga selline toimimine kooskõlas polnud.
Väga emotsionaalselt internetis kulgenud mõttevahetuse käigus küsiti, kas kohtunik peaks lähtuma eelkõige reeglite kirjatähest või nende vaimust. Kindlasti on olulised mõlemad, aga kui reegel midagi selgelt ära ütleb, siis tuleb sellest ka lähtuda.

Praegu kehtiva koodeksi art. 7.4a võrdsustab muundamisnõuete mittetäitmise määrustevastase käiguga. Välkmale osast art. B3c loeme: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu. Kui aga vastasmängija ei saa matistada mängija kuningat mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, on tal õigus enne oma käigu tegemist taotleda viiki. Nii toimuski.

Kohtunikul oli vähemalt formaalselt õigus. Küllap oleks  ka Ivaśtśenko väärinud vähemalt hoiatust. Koodeks siin täpselt ära ei ütle, otsustab kohtunik. Kasutusel olid mehaanilised kellad. Ei mäletagi enam, millal sellistega viimati turniiril kokku puutusin. Kui mõned arutlejad soovitasid mõnesekundilist ajakorrektiivi, oleks see keeruline olnud.

Kohtunik kõiki partiisid jälgida ei jõua. Küllap aga peaks püüdma vähemalt neil mängudel silma peal hoida, kus kired lõkkele puhkevad. Vajadusel võib kohtunik kasutada igasuguseid abivahendeid, olgu selleks siis kasvõi juhuslik amatöörvideo. Iseasi, kas sellest ka mingit kasu oleks olnud.
Kui Galkin lippu ei näinud, oleks ta pidanud lükkama etturi viimasele reale ja seiskama kellad, siis aga asuma lippu otsima või pöörduma vastava taotlusega kohtuniku poole.

FIDE kongressil arutusele tuleva uue koodeksiprojektiga on kavas asjad veidi liberaalsemaks muuta ja mitte nõuda etturi muundamisel toimingute järjekorrast täpset kinnipidamist (ka meie 12.VIII Etturi muundamisest). Kindlasti võib aga edaspidigi kella vajutada vaid siis, kui uus malend on juba laual ja seega käik tehtud.
Lembit

Mõnda loetust

`Sveitsi süsteemiga turniiridel juhtub vahel ikka, et kõik mängijad avavooruks kohale ei jõua. Kas need tuleks siis mängima lasta ja mis tulemused peaks mänguta tabelisse kirjutama? Nii oli ka ühel Chesscafes mainitud turniiril (kus, see ei selgu). Pärast teist vooru lisas kohtunik veel ühe mängija juurde ja märkis talle tabelisse kaks viiki. Kas nii tohtis? Keegi igatahes protestis.

Geurti arvates on mängijate lisamine alati ohtlik, veel ohtlikum aga neile punktide andmine. Kohustuslik eeltingimus peaks olema, et mängijate hilinemine oleks tingitud mingitest nendest endist mitteolenevatest asjaoludest. Nii ei pääsenud Anand õigeaegselt Sofiasse matśile Topaloviga, sest Islandil purskas vulkaan. Seal lükati matśi algus lihtsalt edasi. Turniiri aga ju ei lükka. Küllap sõltubki asi võistluse iseloomust. Hea oleks muidugi, kui ühe mängija juurdetulekuga saaks nüüd mängijaid tabelisse paarisarv.

Millised kohtade jagamise süsteemid on parimad? Eks iga korraldaja kasutab endale meelepärast, kuigi ka siin peaks asi sõltuma turniiri iseloomust. Nii eelistab Geurt sellistel śveitsi süsteemis turniiridel, kus tegemist vaid aktiivsete reitingumängijatega, vastaste keskmist reitingut. See aga ei sobi, kui paljudel pole reitingut või on tegemist rohkete noormängijatega, kelle reitingud pole püsivad ega usaldatavad. Tõsiseid uuringuid tehtud pole.

Kunagi polnud 50 käigu reegel absoluutne. See koodeks näiteks, mille järgi mina reegleid õppisin (1950), ütles näiteks: kui kontrollimisel tõestatakse, et antud lähteseisu juures on võit võimalik, kuid enam kui 50 käiguga, võib partii lõpetamist nõuda alles pärast järgmise 50 käigu sooritamist.
Aga see oli ammu. Nüüd tuleb kindlalt 50-ga hakkama saada. Kui see käikude arv on löömiste ja etturikäikudeta täis, lõpeb partii viigiga. Ometi pidi reeglite komitee esimees seda uuesti kordama.

Ja kui aja üle lased, oled partii kaotanud, kui vastasel peale kuninga veel midagi matistamisvõimelist laual on. Aga seda sai nädal tagasi kommentaaris lähemalt käsitletud.

Üks inglane peab vajalikuks art. 12.3 karmistamist, sest selle praegusel kujul võib mängija kohtuniku loal omada mängualal ka sisselülitatud mobiili ja kasutada mängu ajal mingeid vaikselt toimivaid seadmeid.
Koodeks defineerib küll, mis on mänguala ja et selle hulka kuulub ka mängukoht, aga mängukoha definitsiooni pole. Geurti järgi on mängukoht selline paik, kus mängitakse võistluspartiisid. Kohtuniku loata ei tohi sinna siseneda need, kes pole ei mängijad ega kohtunikud. Mänguala määratlusse aga mahuvad koodeksis nüüd ka tualetid.
Art. 12.3b ütleb edaspidi, et kui seade pole täielikult välja lülitatud, kaotab mängija partii. Võistlusjuhend võib aga ette näha ka leebema karistuse.
Lembit

Juhtum välkpartiis

Üks hollandlane on viimasesse Chesscafesse andnud arutamiseks juhtumi ühest välkpartiist, mis võib tõenäoliselt mujalgi korduda. Õieti oli tegemist etteandepartiiga, kus mängu alustades oli mustal küll 5 minutit, aga valgel ainult 1. Ollakse jõutud seisuni:
Valged: Kg1, Ob2 ja d5, Rf6, Ea4, b5, f2, g2 ja h3 (9).
Mustad: Kh6, Od6, Ea7, f4, g5 ja h5 (6).

Niisiis on valgel  suur materiaalne ülekaal, aga matini läheb veel natuke aega. Mäng jätkub nii: 1. a5 (valgel jääb kellale vaid 2 sekundit) Oc5 2. Kh1 h4 3. g4 (jääb viimane sekund) Kg6. Seda käiku tehes ajab aga must oma etturi g5 ümber, nii et see satub g3-le. Nüüd vajutab must kella ja valge nooleke langeb. Mis siis nüüd?
Kas võiks valge taotleda võitu musta tekitatud määrustevastase seisu tõttu, võidab must ajaületusega või peaks hoopis seisu taastama?

Määrustevastast käiku ju must ei teinud, nihutas ainult ühe malendi oma kohalt. Kui mingeid erandeid märgitud pole, siis kehtib koodeksi põhiosa ka välkmale kohta. Artiklist 7.3 loeme:
Kui mängija nihutab käiku tehes kohalt ühe või mitu malendit, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kellad ja palub abi kohtunikult. Kohtunik võib karistada malendeid paigast nihutanud mängijat.

Seega võitu taotleda valge ei saa. Kui tegemist oli küllaldase järelevalvega (partii jaoks oli omaette kohtunik), siis peab see sekkuma omal algatusel ja etturi tagasi panema. Kui küllaldast järelevalvet polnud, siis on kohtuniku sekkumise eelduseks mängija taotlus.
Vaieldav võib olla see, kui palju aega valge kellale lisada. Kui vaid 1 sekund, kaotaks ta ajaga, kui aga 10, peaks sellest partii võitmiseks piisama. Geurt annaks igal juhul analoogilistel juhtudel 10 ning seda sõltumata seisust ja aegadest kellal. Jätkem see reeglite komitee esimehe seisukoht siis meelde. Ta ei leia, et ka tavapartiis peaks teisiti toimima, kui seal on näiteks kontrollini jäänud 5 minutit ja lisasekundeid pole.
Lembit

Kuidas lõpeb mäng?

Jürgen Kehri veerg viimases Schach-Zeitungis kannab pealkirja "Kui vastane aitab" ja on inspireeritud ühest lugejakirjast. Lauale on peale kuningate jäänud vaid ühe poole kaks ratsut. Üks pooltest taotleb viiki. Matiseis on võimalik, kasvõi diagrammil toodud seisus Kg6, Rf6 ja f7 - Kh8.
Ilmselt on viigitaotlejaks must, teistpidi poleks ju asjal mõtet. Kuigi kooperatiivmatt oleks võimalik, poleks Kehri arvates siin siiski tegemist normaalsete vahenditega, millest kõneldakse art. 10.2 ning seepärast fikseeriks Kehr sellel  juhul viigi.

Edasi on aga artiklis juttu sellest, milline tulemus tuleks tabelisse kanda, kui üks pooltest on juba aja ületanud. Küllap oleneb kõik sellest, kas teine pool võiks veel lauale jäänud jõududega matti anda. Ega siin midagi uut ole, selliseid arutlusi on ilmunud varemgi. Ise tõin 28.VIII 2011 Aeg on üle   
siinsamas ära India kohtuniku Saharasbudbe koostatud tabeli.

Aga ikkagi. Kehr eeldab, et valge ületab aja. Mis tuleks tabelisse kanda?
1) Valgel on jäänud kuningas ja veel mingi malend, mustal ainult kuningas. - Viik.
2) Valgel on jäänud vähemalt oda, ratsu või ettur, mustal oda. Odad on lahkvärvilised. - Matt on konstrueeritav. 0:1.
3) Valgel on üks või mitu lippu, vankrit või oda, mustal on vähemalt oda. Odad on samavärvilised. - Matti konstrueerida ei saa. Kuningal jääb ikka väli põgenemiseks, oda on võimalik vahele käia  või tulistav malend lüüa. Viik.
4) Valgel on veel mingi malend, kõik ülejäänud malendid laual on aga lipud. Mustal on ratsu. - Kooperatiivmatt on võimalik. 0:1.
Siin tuuakse ka näide kohtuniku valeotsusest. Seisus K + O - K + R oli valge nooleke lagenud, kohtunik aga luges partii viigiks.
5) Valgel on üks või mitu lippu (muud pole), nii et tegemist on eelmisega lähedase juhtumiga. Mustal on ratsu. - Matti konstrueerida ei saa, lipp saab alati ratsut lüüa või on kuningal põgenemisvõimalus. Viik.
6) Valgel on ainult kuningas või ka muid malendeid, mustal peale juhtudes 2, 4 ja 5 toodute veel mingid malendid. - Matt on alati võimalik. 0:1.

Kõigil juhtudel on tähtsusetu, kas matt oleks forsseeritud või mitte.
Põhilise ütleb ära ju art. 6.9 - kaotab see, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Kui aga matistamisvõimalus täielikult puudub, lõpeb partii viigiga. Tähtis on vaid see, et matiseisuni saaks jõuda reeglitele vastavate (mitte tingimata mõttekate) käikudega.

Lõpuks toob Kehr näite ühelt sealselt kiirturniirilt, mis näitab, et ka kohtuniku roll on oluline.
Valge aeg on läbi, mustal veel mõni sekund jäänud. Kohtunik sekkub ja fikseerib ajaületuse. Must polnud noolekese langemist märganud, aga nõuab nüüd loomulikult võitu. Saabki siis selle, sest fakt jääb faktiks (ajaületus) ja musta taotlus õige.
Ainsaks vea tegelejaks oli siin kohtunik (vt. art. A4d1), kes oleks pidanud ära ootama teise noolekese võimaliku kukkumise.

Siit siis järeldus: kohtunike kvalifikatsioon vajab tõstmist. Kindlasti käib see ka meie kohta, kui taotleme 2016. a. maleolümpia korraldamist. Ainult 14 litsentsiga kohtunikku on kindlasti vähe ja kas neistki võib kõigile kindel olla.

Lahkunud on pikka aega maailma tippude seas püsinud Svjatozar Gligorić. Mõne kuu pärast oleks ta saanud 90 (juhtumisi on meil sama sünnikuupäev). Kohtasin teda mitmetel võistlustel. Praegugi on mul ees 1977.a. EM-i programm, kus tema autogramm Euwe, Tali, Petrosjani, Gelleri ja O´Kelly vahel. Hiljem oli ta mitmete suurte võistluste peakohtunik. Nende seas on ka kõige pikem ja palju vaidlusi tekitanud Karpovi - Kasparovi  MM-matś. Järgmistele matśidele teda enam ei kutsutud, nii et kolleegidena me pole tegutsenud. Nõukogude maleentsüklopeedia väidab, et IA-ks sai ta juba 1972, aga ilmselt pole see õige, sest kõigist teistest allikatest leidsin 1989. Sageli pole tippmaletajatelt tegutsemiseks kohtunikutiitlit nõutud.
Lembit
    

Etturi muundamisest

Paljude maade kohtunike seas näib praegu olevat käimas FIDE kongressil arutusele tulevate  koodeksiparanduste elav arutelu, kuigi eriti põhimõttelisi asju on nende seas ju vähe. Ise kulutasin üsna mitu tundi sellele, et jälgida Austraalia interetiküljel etturi muundamist käsitlevat arvamustevahetust. Minu arust oli seal asjalikke mõtteid, kuigi ka peaaegu et mõttetusi. Arutluse umbes 40 sõnavõttu saab igaüks ise vaadata, aga kuhu siis välja jõuti?

Senisele suhteliselt kindlale muundamiskorrale, mille rikkumisele kohtunikud siianigi sageli läbi sõrmede vaatasid, peaks asemele tulema märksa liberaalsem moodus. Art. 3.7a lõppu peaks lisanduma: Mängijal on valik: eemaldada ettur eelviimaselt realt ja siis asetada viivitamatult muundumisväljale uus malend või viia ettur viimasele reale, siis eemaldada ettur malelaualt ja seejärel asetada viivitamatult muundumisväljale uus malend. Järelikult võib eemaldada etturi malelaualt ja asetada uue malendi vastavale väljale mistahes järjekorras.

Paistab, et põhimõtteliselt ollakse Austraalias asjaga päri, sõnastuse suhtes on aga mitmesuguseid arvamusi. Jesper Norgaardi ja Kevin Bonhami parandusettepanekus näiteks seisab: Ettur tuleb eemaldada, uus malend tuleb asetada muundumisväljale ning kui seejuures lüüakse mingi malend, tuleb seegi eemaldada laualt mistahes järjekorras. Etturi käimine muundumisväljale pole kohustuslik.

Puudutamist käsitleva art. 4.4d lõppu tuleks lisada: Muundumisvälja valik on lõplik, kui ettur või uus malend on muundumisvälja puudutanud (võis ju olla võimalik kõrvalväljalt midagi lüüa).
Seda asjaolu peaks arvestama ka  art. 4.6c, lisades sealgi malelaualt eemaldatud etturile ka võimalikult löödud malendi.

Rincewordi arvates tuleks aga art. 6.12b (kellade seiskamine kohtunikult abiotsimiseks) ära märkida, et kui mängija seiskab kellad, et kohtunikult abi otsida muundamiseks, peab ta enne seda viima oma etturi kavatsetud muundumisväljale.

Keegi oli oma kommentaaris märganud, et 1.VIII Veel  Chesscafest teksti lõpus olin viidanud neljale FIDE kohtuniku elutöö auhinna saajale, aga ära toonud vaid kolm nime. Üks väljavalitu olin millegipärast mina ise.
Lembit

Viimastest artiklitest

Eile kulutasin suurema osa päevast, et Soome (male)ajakirjanikule Erik Rosendahlile rääkida episoode oma kohtunikutegevusest. Mullu ta sealses malelehes ühe loo juba avaldas. Ei tea, kas ta kavatseb sellele lisa. Malemajja tegime ka põike. Ega me tänavust FIDE kongressigi mainimata jätnud, sellel arutusele tulevad koodeksimuutused  kaasa arvatud.

Siinkohal vaataksimegi koodeksi viimastesse artiklitesse kavandatavaid muudatusi. Järjest enam kasutame digitaalkelli ja lisame igal käigul mingi arvu sekundeid. Seepärast on tähelepanu alt peaaegu kadunud art. 10 (Kiire lõppmäng), mis kümmekond aastat tagasi ägedaid vaidlusi tekitas, kuigi apelleerida selle vastu ei saanud.
Nüüd pakutakse välja teistsugune toimimismoodus. Kui käigul oleval mängijal jääb kellale vähem kui 2 minutit, siis võib ta taotleda, et kummalegi antaks igaks käiguks 5 sekundit, vastane aga saab endale täiendavalt 2 minutit ja partii läheb edasi. Ka 10.2 poleks edaspidi selline artikkel, mille rakendamisel on kohtunikul alati õigus, ja ka selle peale saaks protestida.

Reageeringud pole olnud üheselt positiivsed. Austraallased leiavad, et seda võiks kasutada lihtsalt  kaotusseisuga venitamiseks. Ja mis siis, kui lisandi rakendamine on küll tehniliselt võimalik, võistluse korraldamise seisukohalt aga mitte? Ehk peaks siis possible asemel kasutama hoopis practical? Võistlusjuhendisse võiks aga lisada, et antud turniiril art. 10.2 ei rakendata. Kohtunikust ei tohiks mingi artikli rakendamine sõltuda. Malelaual olgu rohkem võimu kui kellal.

Artiklisse 12 (Mängijate käitumine) on kavas selgelt kirjutada, et ainult kohtuniku loal võivad: a) mängijad lahkuda mängualalt,
                                     b) käigul olev mängija lahkuda mängukohast,
            c) need, kes pole mängijad ega kohtunikud, siseneda mängukohta.
Art. 12.3a täpsustab, et jutt on partii analüüsist.

Uus on punkt, mille järgi on mängijal õigus nõuda kohtunikult selgitusi koodeksi artiklite kohta.
Mobiili helisemisel võiks korraldajate äranägemisel määrata ka kaotusest leebema karistuse. Sakslased soovitavad üldse märkida, et helin ei kaota. On arvatud aga, et see võiks veel rohkem segadust tekitada.

Artiklisse 13 (Kohtuniku roll) tahetakse lisada, et kohtunik peaks rakendama erilisi meetmeid puuetega mängijate huvides, samuti nendele, kes vajavad arstlikku tähelepanu.
Karistuste loetelusse lisatakse trahv, mille suurus on eelnevalt teatatud. Võistlustelt kõrvaldamist ei saaks aga kohtunik otsustada ainuisikuliselt, vaid ainult koos korraldajatega.

Kiir- ja välkmale artiklites on veidi täpsustatud küsimust küllaldasest järelevalvest. Kui välkmales on igal laual kohtunik või kiirmales vähemalt kolme laua kohta, kehtivad tavamale reeglid. Loomulikult ei saa toimida nii, et kui jääb vooru viimane partii, siis läheme teistele reeglitele üle. Asi peab varem selge olema. Nüüd nähtub projektist, et küllaldase järelevalve reegleid on võimalik rakendada mitte kogu turniiril, vaid ainult üksikutes voorudes, loomulikult siis aga vooru algusest peale ja kõigis partiides.
Lembit

Artiklid 8 ja 9

FIDE kongressil arutusele tulevatest ettepanekutest malekoodeksi teksti muutmiseks on meil juba mitmel korral juttu olnud (21.V Kas midagi muutub?, 30. V Ajast ja kelladest, 20.VI Määrustevastasuse artiklist, 23.VII Tegemisest ja sooritamisest). Nüüd on siis kättesaadav ka kongressil arutusele tulev tekst. Muidugi pole veel midagi otsustatud ja kohati on tegemist ka alternatiivvariantidega. Loodetavasti on meie esindaja kongressil piisavalt pädev arutluses osalema. Siinkohal siis veidi järgnevatest artiklitest.

Artikkel 8 käsitleb teatavasti käikude üleskirjutamist. Arusaamatuste vältimiseks on siia kavas lisada punkt, mis ütleks, milleks üldse partiiprotokolli kasutada võib: ainult käikude,  kellaaegade ja viigipakkumiste ülesmärkimiseks ning mingite taotlustega seotud asjaolude ning muude oluliste andmete kirjapanekuks.
Kui mängijatel on igale käigule lisatuna 30 sekundit või rohkem täiendavat aega, siis tuleb  protokolli pidada lõpuni.

Kui üks pool on ajapuuduses kirjutamise lõpetanud, vastasel on aga piisavalt aega, siis olen sellelt ikka kirjutamist nõudnud. See võib nüüd muutuda, sest projektis öeldakse: Kui mängijal on jäänud vähem kui 5 minutit aega, pole ta kohustatud partiiprotokolli pidama. Kui ta seda ei tee, siis pole tema vastasmängija, isegi siis kui tal on jäänud üle 5 minuti, samuti kohustatud partiiprotokolli pidama. Kohe pärast ühe noolekese langemist peavad mõlemad mängijad oma partiiprotokolli täielikult korda tegema, enne kui malelaual mingi malendiga käivad.

Täielikku ühisarvamust pole ka viigistatud partiidest kõneleva artikli 9 kõigi punktide suhtes.
Art. 9.2 uus sõnastus oleks umbes selline: Partii lõpeb viigiga mängija korrektsel taotlusel, kui tema kell endiselt käib ning sama seis on tekkinud lauale vähemalt kolmandat korda (mitte tingimata käikude kordamisega).
Alternatiivvariandis öeldakse aga, et taotluse esitanud mängija ei pea oma käiku eelnevalt üles kirjutama ning võib isegi käigu laual teha, ilma et taotlusõigust kaotaks.

Veidi on kavas täiendada ka järgmist punkti: Partii lõpeb viigiga mängija korrektsel taotlusel, kui tema kell endiselt käib (see on uus), kui kumbki mängija on teinud 50 viimast järjestikust käiku ilma ühegi etturikäigu ja löömiseta.
Kui mängija teatab, et tema vastane on just teinud käigu, mis lubab esitada taotluse art. 9.2 või 9.3 järgi, aga puudutab mingit malendit, siis kaotab ta sellel käigul õiguse taotluse esitamiseks.

Praegu ütleb art. 9.5, et kui mängija taotleb viiki art. 9.2 või 9.3 alusel, võib ta seisata (may stop) mõlemad kellad. Nüüd arutatakse, kas ei peaks kirjutama hoopis shall või should stop (peab seiskama).
Lembit

Veel Chesscafest

Pilguheit igakuistele Chesscafe veergudele on kohtunikele kindlasti kasulik. Midagi sealt ikka leiab, olgu siis tegemist vastusega konkreetsele küsimusele või mõttetööle teatud suuniste andmisega. Ega juulikuu veerg küll eriti targaks tee. Mida sealt veel vaadata võiks?
Ühe küsimuse esitaja jääb ka peale vastuse  ilmumist täielikult tundmatuks. Me ei tea, mis turniiriga oli tegemist ega kus maal seda mängiti. Jutt on aga ühest noorest mängijast, kes seal olevat igat moodi veiderdanud turniiri algusest lõpuni: lobisenud, naernud, teinud mingeid kurguhääli. Mida niisugusel juhul teha? Minu arust piisab tavaliselt juba vastasmängija etteheitvast pilgust. Ja kui asi ei muutu, siis tuleb pöörduda kohtuniku poole. Loogiline oleks muidugi, et kohtunik omal algatusel asjale tähelepanu pööraks. Tagantjärele on siin asja tõstatamisel vaevalt mõtet.

Segada võib  vastast muidugi mitmeti. Üks Hollandi maletaja küsib, kas vastasele võib tema käigukorra ajal pidevalt otsa vaadata ja mida teeks kohtunik, kui selle tähelepanu asjale juhtida.
Siin on tõepoolest raske määrata, mis võib vastasmängijat häirida. Kui siiski on vaja kohtuniku poole pörduda, küllap see siis ka mõned sõnad ütleb ja loodetavasti on neist ka kasu.
Kohtuniku poole võiks juba enne vooru pöörduda ka näiteks siis, kui mõnel mängijal kipub nina vahel verd jooksma. Koodeksi eessõna ja  artikkel 13.2 annavad ju kohtunikule teatud vabaduse tegutsemiseks ootamatutes olukordades. Vajaduse korral võib ta üheaegselt seisata mõlemad kellapooled.

Ühest vastase segamise moodusest kirjutab ka üks USA maletaja. Tema rünnanud vastase lippu oma kaitstud etturiga. Sel olnud võimalik lipp ära viia mistahes 14 tühjast väljast. Paneb siis ta neist esimesele, hoiab seal 10 sekundit, siis järgnevale jne.  Nii võib ta kõik 14 välja läbi käia, takistades vastaspoolel tegeliku seisupildi nägemist. Nii kaua, kui nupp pole käest lahti lastud, olevat tal õigus nii teha. Kuivõrd ta analüüsib partiid tegelikult samal laual (art. 12.3a keelab vaid teise laua kasutamise), siis otseselt ta nagu koodeksiga pahuksis pole.
Seda küll, aga juba koodeksi eessõnas öeldakse, et kõiki mängu käigus esiletulevaid juhtumeid koodeks katta ei suuda. Sellisel juhul tuleks arvesse võtta analoogilised olukorrad ja toimida nii nagu nende puhul. Ka oma ajast ei või mängija teha kõike, mida tahab. Antud juhul on vastase segamine ilmne, nii et vähemalt hoiatuse on mängija küll  ära teeninud. Ja kui hoiatus ei mõju, võiks Geurti arvates isegi kaotuse panna.

Või partiide korralik üleskirjutamine, mille jälgimine ka loomulikult kohtunike asi on. Ühel India turniiril lisandunud igale käigule 30 sekundit, mis tähendas, et selles partiis ajapuuduse mõistet koos käikude kirjutamisest vabastamisega ei ole. Ajapuuduses jättis valge kirjutamise pooleli, korralikult jätkanud must märganud seda alles 20-30 käigu pärast (!?). Mida peaks tegema kohtunik, kui ta nüüd protesti saaks?
Kummaline küll, et kohtunik seda ise ei märganud. Eks ta peab siis nüüd kirjutamist nõudma. Kella seisma panna käikude taastamiseks ei tohi. Küll võib ta aga ilmselt lubada valgel paluda vastaselt abiks selle partiiprotokolli.

Eeloleval FIDE kongressil on kavas esmakordselt välja  anda teenekatele kohtunikele elutöö auhinnad (Long Service Meritorious Awards). Eeltingimuseks oli, et pretendendid oleksid saanud rahvusvaheliseks arbitriks enne  1975.a. ning tegutsenud kohtunikuna vähemalt kolmel tippvõistlusel. Nelja esimese laureaadi seas on GM Juri Averbahh (Venemaa, 1922, IA 1969), Philip Haley (Kanada, 1924, IA 1973) ja Svi Bar-Shira (Iisrael, 1932, IA 1974). Palju õnne, kolleegid!
Lembit

Mängija arvamus

Paar päeva tagasi sai üks meie kogenumaid maletajaid Hillar Kärner 77. Aeg läheb. Vahetult enne seda üllitas ta koos Margus Söödiga raamatu "Kuus aastakümmet Caissa lummuses", kust leiame nii tema maletee kirjelduse kui ka rohkesti selle jooksul mängitud partiisid, vastaste seas ka maailma tippmängijaid. Ühe lehekülje on ta aga pühendanud kohtunikele ja nende tegevusele. Üldiselt näib ta nendega rahule jäävat. Nii leiab sealt kiitvad hinnangud minu kunagistele headele kolleegidele Balduin Päsokesele, Harry Ellole ja Heino Kannule.

Hillar kirjutab: Kohtunikutöö nõuab absoluutset ausust ja erapooletust, sest vastasel juhul pead mängijana võistlema koguni kahe vastasega (vastase ja kohtunikuga). Selliseid ebameeldivaid juhuseid on mul siiski paaril korral ette tulnud, mis nõudsid kõige üleelamise kõrval pikka aega ja palju ajurakke. Päris lahti ta neid juhtumeid deśifreerinud pole, aga halb küll, kui sellised tagajärjed on juhtunud.

Hillar leiab, et vähemalt vabariiklikel võistlustel peaks kohtunike töö olema mingi organi (inspektsiooni) kontrolli all. Tehtud apsud saaksid läbi arutatud ja oleksid edaspidi välistatud. Päris õige. Selline organ on ju olemas ja selleks on maleliidu kohtunikekogu. Ise olen selle tegevusest küll viimastel aastatel eemale jäänud, aga see peaks ju endiselt eksisteerima. Selle poole on mängijail igal ajal võimalus pöörduda ja see peab asjad paika panema.

Hillar lisab: Ka võiksid kohtunike paberid korras olla. Õige seegi. Kas kõigil reitinguarvestusse minevate turniiride kohtunikel on ikka olemas kehtivad litsentsid? Oma vastava lõigu lõpetab ta arvamusega: Reegel, et kohtunikul on alati õigus, ei ole alati õige. Võistlejatel on siiski teha põhitöö.
Nii et püüdkem rohkem arvestada mängijaid ja juhtumite konkreetseid iseärasusi.
Lembit 

Mõtlemisaeg ja värvid

Üks Rootsi mängija on viimases Chesscafes seadnud kahtluse alla paljude turniiride reitingukõlbulikkuse. Nimelt on ta leidnud FIDE reitingumäärustest punkti 1.11, mis ütleb, et kui vähemalt ühel mängijal on turniiril reiting 2200 või üle selle, siis peab igal mängijal olema 60 käigu tegemiseks vähemalt 120 minutit aega (Eestis kehtib see reegel veidi teisendatud kujul, vt. Eesti malekohtunike käsiraamat lk. 58). Mees on välja arvutanud, et kui ajakontrolliks on 1 tund 30 minutit partiile ja 30 sekundit igale käigule, siis olevat 60 käigu tegemiseks vaid 119 minutit ja 30 sekundit ning järgmine 30 sekundit lisandub vaid pärast 60. käigu tegemist. Nii et reitinguarvestusse ei tohiks sellised turniirid minna.

Geurt leiab, et arutlus olevat tark küll, aga kellatootjad olevat veel targemad. Kui DGT-kell seada üles nii, et ta annaks 40 käigule 90 minutit ja igale käigule 30 sekundit lisaks, siis pole tema lähteasend mitte 90 minutit, vaid 90 minutit 30 sekundit. Nii on puuduvad 30 sekundit lisatud mängijale juba partii algul. Kusagil turniiril olevat kohtunik oma liigagarusest otsustanud selle 30 sekundit koguni stardiajast lahutada.
Muidugi kehtib sama ka kõigi teiste kontrollide puhul. Ise tegutsesin kogu eelmise nädala rahvusvahelisel kabeturniiril. Seal oli kontrolliks 1 tund 20 minutit partiile ja iga käik lisas sellele täiendavalt terve minuti. Kui kellad käima panin, oli tabloodel mitte 1:20, vaid 1:21.

Üks hispaanlane on jälle tõstatanud küsimuse värvide vaheldumisest MM-matśidel, lähtudes seekord Anand - Gelfandi matśist. On ju loomulik, et matśides värvid iga partiiga vahelduvad, siin istusid aga mehed 7. partiiks laua taha samapidi kui eelmisekski. Seega olid Anandil nii esimeses kui viimases partiis valged.
Asi on selles, et see, kellele loos esimeseks partiiks valged annab, saab väikese eelise. Et seda vältida, olevat otsustatud, et 12-partiilist matśi võiks pidada 6 minimatśiks, millest Anand alustaks valgetega pooltes ja Gelfand pooltes. Sellest siis korduvad värvid matśi keskel.

See polnud kaugeltki esimene kord, kus nii toimiti. Kunagi pidin ka ise küllalt paljudel MM ja pretendentide matśidel tegutsema. Siis vaheldusid värvid küll iga partiiga.
Värvides pole aga midagi absoluutset. Sellele küsimusele vastates ei välista reeglite komisjoni esimees, et ametlikel võistlustel ei võiks kellelgi olla kõigis partiides valged või et keegi mängiks matśi esimesed 6 partiid valgetega ja viimased 6 mustadega. Veidravõitu see muidugi oleks.
Lembit

Tegemisest ja sooritamisest

Ettepanekuid koodeksi malekella puudutava art.6 parandamiseks ja muutmiseks sai juba põgusalt käsitletud (vt. meie 30.V Ajast ja kelladest). Selgub, et arutusele tulevaid asju on veelgi. Nii üritatakse täiendada  art. 6.7. Kui praegu öeldakse seal, et partii jooksul seiskab kumbki mängija pärast malelaual oma käigu tegemist oma kella, siis nüüd on see kavas panna käskivasse kõneviisi (peab seiskama). Käik loetakse selle artikli järgi sooritatuks mitte ainult siis, kui see lõpetab partii, vaid ka siis, kui vastane on oma järgmise käigu teinud.

Veel enne koodeksi muutmist on aga hakanud juba kostma ka vastuväited. Nii toob kanadalane Denommee viimases Chesscafes sellise näite. Oletame, et valge teeb määrustevastase käigu ega ole veel oma kella vajutanud. Enne valge kellavajutust teeb käigu ka must. Musta kellavajutus lõpetaks nüüd valge käigu ja tooks talle karistuseks 2 minutit aega. See aga tähendaks, et mustal on voli otsustada, millal on valge käik sooritatud ja see valik viib valge karistamisele. Praeguste reeglite järgi oleks valge võinud oma määrustevastase käigu karistamatult enne kellavajutust tagasi võtta. Kui see oleks olnud valge 3. määrustevastane käik, oleks must võinud panna kiiresti käies ja sel moel valge käiku lõpetades valget partiid kaotama. Mustal polegi vaja teha mingit loogilist käiku, kuna seis taastatakse sellisena, nagu see oli enne valge määrustevastast käiku.

Veelgi hullem olevat asi küllaldase järelevalveta välkpartiidega, sest sooritatud määrustevastane käik kaotab seal kohe mängu. Must võiks kiiresti käike sooritada oma vastase määrustevastaste käikude lõp0etamiseks, et sellega endale võitu tagada. See võiks aga malepartii halba valgusse seada.
Denommee jääb arvamusele, et käigu sooritamine tuleks teostada mängija enda tegevusega, mitte vastase omaga. See tagaks, et igaüks, kes määrustevastase käigu teeb, saaks seda ka karistamatult korrigeerida. Muidugi peab määrustepärane käik seejuures vastama art. 4 nõuetele.

Oma vastuses nendib reeglite komitee esimees Gijssen kanadalase märkuste loogilisust ja leiab, et neid tuleks arvesse võtta. Ta leiab aga, et eriti kiir- ja välkmales on kohtunikul raske jälgida, kas vastase järgmine käik tehti enne mängija käiku või mitte.
Ise tõstatab ta veel ühe probleemi, mis on seotud art. 6.9. Teatavasti ütleb see, et partii kaotab mängija, kes pole ettenähtud aja jooksul sooritanud nõutavat arvu käike. Kuidas aga rakendada seda artiklit siis, kui kumbki kella ei vajuta? Kas see tähendab siis, et käigud jäävadki sooritamata? Võimalikuks lahenduseks pakub Geurt, et kui mängija ei vajuta kella, loetakse käik sooritatuks järgmise käigu tegemisega.
Näiteks teeb valge 21. käigu, must samuti.Nüüd teeb valge oma 22. käigu ja sellega loetakse valge 21. käik sooritatuks. Viimane käik enne ajakontrolli tuleks siiski sooritada "normaalselt".
Nii et reeglite komisjonil Istanbulis tööd jätkub.
Lembit

Juhtumeid välkpartiidest

Schach-Zeitungi sellekuise numbri reeglirubriigist leiame artikli, millel üsna intrigeeriv pealkiri "Ümberpööratud vankritest ja märgistatud odadest". Selles vaadeldakse mitmeid välkturniiridel asetleidnud juhtumeid. Küllaldast järelevalvet neil võistlustel polnud, nii et kehtisid tavalised välgureeglid. Kuivõrd võisime äsja lugeda meie noorte suurest edust Euroopa esivõistlustel ja meie oma välguvõistlused tulekul, siis ehk võivad need näited mingit huvi pakkuda.

Juhtum 1. Valge annab vastase kuningale tuld. Must teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Valge seda ei märka ja haarab oma nupust. Siis näeb, et must kuningas on tules ja taotleb vastase "valekäigu" fikseerimist. Must aga nõuab "puudutatud - käidud". ?
- Art. B3c järgi võib taotluse määrustevastase käigu kohta esitada oma käigu tegemiseni. Valge on oma malendit ainult puudutanud, aga käinud ta sellega pole. Seega võib ta endale võitu taotleda.

Juhtum 2. Valge ettur jõuab viimasele reale. Valge haarab lipu, et see lauale panna. Siis aga märkab, et sel juhul oleks vastane patis. Paneb siis lipu malelaua kõrvale ja tahab peale panna hoopis vankri. Must aga nõuab siingi "puudutatud - käidud" ja lipu pealepanekut. ?
- Selliste juhtumite puhul pole oluline, kas tegemist oli välguga või mitte. Art. 4.4d järgi on uue malendi valik lõplik, kui see malend puudutab muundumisvälja. Siin lipp malelauale ei jõudnud, nii et selle asemel võib peale panna vankri.

Juhtum 3. Valge tahab etturit muundada lipuks, paneb selle märgiks lauale ümberpööratud vankri ja vajutab kella. Must teatab "valekäigu" tegemisest. ?
- Valge võis kavatseda küll etturit lipustada, aga ümberpööratud vanker jääb ikkagi vankriks. Musta taotlus tuleb ometi liiga vara. Määrustevastase käiguga on tegemist alles siis, kui see vanker hakkab mööda diagonaale käima. Kui ta liigub mööda ridu ja liine, siis valekäike pole.
Jürgen Kehr kirjutab, et kord olevat temalt küsitud, miks on tavaliselt odadel peal väike sisselõige. Tema öelnud, et see on pärit piiskopi peakattest (inglise keeles on Bishop piiskop, aga males oda). Tegelikult pidavat see lõhe olema aga selleks, et sinna panna sedel, mis näitab, et see oda on nüüd lipp.

Juhtum 4. Mõlemal kellapoolel on noolekesed kukkunud. Valge taotleb ajaületuse fikseerimist, must ulatab talle alistumise märgiks käe. Siis märkab ta aga, et kukkunud on mõlemad noolekesed ja ta taotleb viiki. ?
- Selles osas kehtivad ka välgus kiirmalereeglid. Art. A4d3 järgi loetakse mõlema noolekese langemisel partii viigiks. Kahjuks DGT kelladega, seda tavaliselt rakendada ei saa, sest kui nende ühele poolele ilmub ajaületust märkiv lipuke, jääb kell kohe seisma.

Juhtum 5. Valged toovad endale lipu, aga panevad igaks juhuks lauale ümberpööratud vankri. Järgmisel käigul annavad nad selle nupuga diagonaalis tuld ja vajutavad kella. Must ei märka, et tema kuningas on tules, teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Valge taotleb "valekäigu" fikseerimist. Alles nüüd märkab must, et valge on tuld andnud võltslipuga. Ka tema taotleb "valekäigu" fikseerimist. ?
- Kui valge käis vankriga diagonaalis (näiteks e8-c6), siis on see määrustevastane käik. Must oleks nüüd võinud enne oma käigu tegemist taotleda võitu (art. B3c). Ta jättis aga selle tegemata. Nüüd on tegemist valge taotlusega, aga ka see pole õige, sest vanker ei saa mööda diagonaali tuld anda. Nii et tuleb lihtsalt edasi mängida.

Juhtum 6. Valge paneb oma etturi viimasele reale ja ütleb "matt!", ilma sinna mingit vigurit panemata. Must taotleb "valekäigu" fikseerimist. Mis saab, kui 1) valge on juba kella vajutanud ja 2) kui valge pole veel kella vajutanud?    ?
Vastust otsime etturi muundamist käsitlevatest art.4d ja 4.6c ning välkmales määrustevastast käiku käsitlevast art. B3c. Et käik oleks tehtud, peab ettur olema malelaualt eemaldatud ja uus malend käest vabastatud. Mustal on taotlusõigus võiduks siis, kui valge on kellavajutusega oma käigu lõpetanud (etturi puudulik muundamine). Kui kell pole veel vajutatud, siis pole veel midagi juhtunud. Etturi muundamine tuleb lõpetada, teisele väljale enam etturit panna ei saa, sest see on juba käest lahti lastud.
Lembit

Kuidas lõppes matś?

Schach-Zeitungi juuninumbri reeglinurk on pühendatud ühele matśile, mis Saksa maleringkondades juba mitu kuud laineid löönud ja mille lõpptulemust polevatki veel näha. Eriti suure võistlusega polegi seejuures tegemist. Oli kohtumine teises bundesliigas, kus matśe mängitakse väljasõitudega kohtadele.
Parajasti käivad kusagil teel ehitustööd, mistõttu hilineb külalisvõistkond võrreldes esialgu kavandatuga poolteist tundi, olles vastasvõistkonda ja matśi kohtunikku sellest informeerinud kohe, kui asi selgus. Kohtunik tegi kindlaks, et matśi hilisem lõpp kellelegi probleeme ei tekita,  ja kuna pidas sportlikku tulemust kõige tähtsamaks, andis nõusoleku matśi alguse edasilükkamiseks. Vastasvõistkond otsekohe protesti ei avaldanud, küll aga teatas, et võib kohtuniku tegevuse õigusepärasuse hiljem kahtluse  alla seada.

Nii algaski võistlus ajakavas olnud 11.00 asemel tegelikult 12.03. Mängiti kõik ettenähtud partiid, matśi tulemuseks aga kujunes 5,5:2,5 külaliste kasuks. Seejärel hakkasid aga vastuvõtjad endale 8:0 võitu nõudma: teises bundesliigas on ooteajaks ette nähtud 30 minutit, mistõttu polnud külalistel enam õigust mängima hakata (aga ometi ju mängiti).
Spielleiter (ilmselt siis sarja peakohtunik) lükkas protesti tagasi. Põhjenduseks leiti, et kui mängija kaotab seetõttu, et talle ettenähtud aeg on otsa saanud, siis arvestatud seda 2005.a. koodeksi järgi alates ettenähtud mängu alguse ajast, praeguse teksti järgi aga alates tegelikust mängu algusest (ise ei suutnud küll koodeksitekste võrreldes selliseid nüansse avastada). Nii et mängu algusajaks oli kohtuniku määratud 12.03 ja sealt pidigi hilinemisaega arvestama. Kohtunikule annab praegune koodeksitekst selgelt õiguse partii algusaja määramiseks.

Aga sellega asi ei lõppenud. Sakslastel on apellatsiooniorganina olemas Bundesturniergericht ja see otsustas protesti ikkagi rahuldada. Põhjenduseks toodi, et kohtunik olevat siiski oma võimupiire ületanud.
Rubriigi autor Jürgen Kehr leiab, et see otsus tõstatab rohkem küsimusi, kui neile vastuseid annab. Et FIDE reeglite muutmisel ka mõtet oleks, siis peab olema olukordi, kus tegelik mängualgus ettenähtust erineb. Just kohapealne kohtunik peaks määrama matśi algusaja. Eriti oluline on see siis, kui lubatud hilinemisaeg on 0. Kohtunik ei saaks siis isegi põhjendatud vajadusel matśi algusaega muuta.
Nii ripuvad õhus küsimused, millal võib matśi algusaega muuta  ja kui suurel määral see sõltub reeglitega lubatud hilinemisajast. 2-minutilisel edasilükkamisel on nulltolerantsi puhul hoopis teine mõju kui 30- või 60- minutilise ooteaja puhul.

Veel üks tähtis ametimees Bundesturnierdirektor polevat seal otsusega päri, sest puuduvat üldised toimimisjuhendid. Nii et pole võimatu, et väikese maleprobleemiga hakkab tegelema hoopis tsiviilkohus. Kehr näib olevat 100-protsendiliselt kohtuniku otsuse poolt. Mina ka - peaaegu. Tegemist oli tõesti erakorralise olukorraga. Vaja oleks aga, et selgelt paika pandaks, kellel mida on õigus otsustada. Ja seda juba eelnevalt, mitte tagantjärele.
Lembit

Puudutusest ja käimisest

Vaielda võib kõige üle, olgu selleks siis kasvõi üsna elementaarsed asjad. Eelmisel nädalal oli Saksa maleliidu lehel elav mõttevahetus malendite puudutamise ja määrustevastaste käikude ümber. Diskussiooni alustaja tõstatas kõigepealt küsimuse, kas välkpartiis saab taotleda vastase käigu määrustevastaseks kuulutamist ka pärast seda, kui oled juba mingit oma malendit puudutanud. Ega sakslaste arutlustest täit selgust kätte saanudki. Koodeksi art. 4.7 teatavasti ütleb: Mängija kaotab oma õiguse taotluse esitamiseks art. 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud. Nii et kui on tegemist tavamalega, siis kui oled mingit nuppu puudutanud, siis pole sul vastase käigu kohta enam midagi öelda. Kiirmale kohta aga ütleb art. A4c: Vastasmängijal on õigus väita enne oma käigu tegemist, et mängija on sooritanud määrustevastase käigu. Sakslaste arutlusest jääb mulje, et kuivõrd enamik asju lahendatakse kiir- ja välkmales ühtmoodi, siis käib see ka selle artikli kohta. Aga ei käi ju. Välkmale osas ütleb art. B3b selgelt, et artiklid 10.2 ja A4c ei kehti.

Edasi tõstatati küsimus määrustevastaste käikude parandamisest. Vastava korra näeb teatavasti ette art. 7.4. Tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust, kui seda aga enne partii lõppu märgatakse. See käib mitte ainult tavamale, vaid ka küllaldase järelevalvega kiir- ja välkmale kohta.
Või kas kehtib puudutatud - käidud reegel ka siis, kui määrustevastane käik avastatakse partiis alles hiljem? Välkmales peaks asi selge olema. Kui kiirmales märkad alles pärast oma nupu pihkuvõtmist vastase määrustevastast käiku, siis peab vastane asendama selle käigu reeglitepärasega, aga vaevalt peaks mängijalt nüüd nõudma, et ta pihkuvõetud malendiga käiks. Olukord on ju muutunud.

Kui valge teeb tavamales määrustevastase käigu, siis peab ta musta taotlusel selle tagasi võtma ja tegema võimaluse korral sama malendiga määrustepärase käigu. Kui mitte, siis võib ta teha mistahes käigu ja puudutamine ei loe.
Kui must on juba malendi kätte võtnud ja esitab siis taotluse valge määrustevastase käigu kohta, siis taotluse õigsuse korral peab valge tegema määrustepärase käigu, musta jaoks aga puudutatud - käidud reegel ei kehti. Kui taotlus oli ekslik, jääb valge käik jõusse, must peab aga käima kättevõetud nupuga. Selle käigu suhtes kehtivad art. 4.3 ja 4.6 reeglid.

Niisiis: Kui kohtunik märkab määrustevastast käiku, peab ta kohe sekkuma. Mängijast ei või sõltuda, kas tema vastase tegevust parandatakse või mitte. Mehaaniliste kellade kasutamisel andsime vastasele tavaliselt veidi aega juurde, Fischeri kontrolli puhul seda teha ei saa.
Kiir-ja välkmales vastase taotluseta sekkuda ei või.
Kui mängija märkab vastase käigu määrustevastasust alles pärast seda, kui taõimalik  on oma malendit puudutanud, ei pea ta sellega käima, kuna tekkinud on uus olukord.
Tavamales võib määrustevastase käigu sooritaja mängida edasi ja teatada sellest käigust alles hiljem sõltuvalt partii käigust. Igal juhul pöördutakse varasema seisu juurde tagasi. Ta ei tohi ainult vahepeal matti saada, siis on ta partii kaotanud.
Võimatu käik ei kuulu üldreeglina parandamisele, kui see avastatakse pärast protokollide allakirjutamist. See on aga võimalik näiteks siis, kui see selgub partii kontrolliks läbimängimisel. Partiid ei saa siis veel lõppenuks lugeda.

Üks kurb sõnum on siiski ka. Oma 80. eluaastal on lahkunud Maido Jaansoo, meie maleföderatsiooni esimees aastatel 1966-72. Vist küll ainus mees sellel ametipostil, kes ka ise turniirimalet mägis ja seetõttu ala paremini tundis. Tagantjärele meenuvad need aastad tegusate ja asjalikena. Siis pandi algus Tallinna rahvusvahelistele turniiridele. Igal aastal avaldati Eesti edetabelid, mis sündisid meistrite, meistrikandidaatide ja presiidiumi liikmete ühise hääletuse tulemusel. Võrru tööleminek sundis Maidot esimehe ametist loobuma, kuid föderatsiooni presiidiumi kuulus ta ühtekokku üle 20 aasta. Puhka rahus, hea sõber!
Lembit