Kohtade jagamisest

Austraalia lehel arutati viimasel nädalal jällegi, kuidas toimida kohtade jagamise korral. Niisiis mida teha, kui turniiril on 30-40 mängijat ja mängitakse 6 või 7 vooru? Turniirimäärused pakuvad küll välja mitmeid variante, kuid korraldajail pole mingeid kohustusi.
Näis, et austraallaste seas on levinud arvamus, et kui see on võimalik, tuleks kohad jagamata jättagi. Kui on tegemist mingi esemelise auhinna või kuhugi edasipääsuga, pole arvutamisest muidugi pääsu. Nädalalõputurniiride lõpuks on mängijad juba küllalt kurnatud. Hea oleks järelmängud pidada järgmisel päeval, aga selleks pole tavaliselt võimalust.

Vist peeti ookeani taga kõige targemaks kohajagajaks mediaan-Buchholzi (vastasmängijate punktid kõrgeima ja madalaima tulemuseta), seejärel tuli tavaline Buchholz ja siis voorujärgsete punktide summa.
Toetajaid oli ka omavaheliste kohtumiste arvestamisel. Kui 7 vooru järel on kolmel mängijal 5,5 punkti, teistel aga mitte üle 4, siis suure tõenäosusega on kolmik omavahel  kohtunud. Kui asi on päris selge, võib seda kasutada isegi siis, kui mingit partiid pole mängitud. Ometi leiti, et palju infot  jääb nii kasutamata, olukord on aga väga muutlik. Oletame, et kolmik jagab esikohta ja teeks omavahel mängitud partiidega asja selgeks. Äkki aga jõuab järele neljas, kes on kolmikust mänginud vaid ühega. Nüüd tuleb süsteemi muuta ja saadakse hoopis teistsugune tulemus.

Erinevaid arvamusi oli voorujärgsete punktide summa kohta. Reeglite komitee viimastes materjalides seda isegi ei mainita. Eelistab see neid, kes juhivad turniiri algusest peale. See võib anda erinevaid tulemusi, kui mängijate  vastased on olnud täpselt samad, aga mõni neist hiljem turniirilt välja langeb. See annab pildi nendest punktigruppidest, kuhu mängija turniiri jooksul kuulunud on. Ei vaadata vastaseid, vaid ainult tulemusi teatud voorudes. Śveitsi süsteemis võimaldab sageli I vooru viik ja üldiselt aeglane start vältida tugevaid vastaseid ja pääseda kõrgetele kohtadele. Voorujärgsed punktid aitavad sellistel mängijatel vahet teha. Enamasti asutakse voorujärgsete punktide kallale siis, kui teised moodused on juba ära proovitud. Siis teeb ta oma töö.

Suurem võitude arv pole hea, sest see tähendab ka suuremat arvu kaotusi. Algvoorude kaotajad saavad endale sootuks nõrgemad vastased.
Mustadega võidetud (mitte mängitud) partiide suurema arvu võrdlus sobib vaid tugevamatele turniiridele. Algajate jaoks pole värvidel erilist tähtsust. Mõned arutlejad seadsid kõrgele kohale kärbitud Buchholz-1 (Buchholz ilma nõrgima vastaseta). Halb on see aga siis, kui I voorus oli väga nõrk vastane. Sonneborn-Berger (võidetute punktid ja pooled viigistanute punktidest) olevat hea, kui seda kasutatakse vaid esikohtade selgitamiseks.
Kui ükski süsteem tulemusi ei anna, pannakse asjad paika loosiga.

FIDE viimaseks ametlikuks seisukohaks on mulluse kongressi ajal reeglite komitee poolt kehtestatud reeglistik. Ega seal suuri erinevusi võrreldes meie kohtunike käsiraamatus avaldatutega pole. Võrdlesin näiteks play-offe käsitlevaid osasid. Vist ainus vahe oli see, et vaidluste korral ei anta asja arutamiseks enam kolmest kohtunikust koosnevale komiteele, vaid otsustab peakohtunik. Muude asjadega on lood umbes samuti.
Lembit