Chesscafe maikuine veerg kandis pealkirja Tiitli- ja reitingureeglid. Ajendiks küll vaid üks kõrvalküsimus - kas ikka käiguloendurit peaks kasutama või mitte. Minu arust on käiguloendurist koodeksis juttu vaid ühes kohas - artiklis 6.14 (edaspidi 6.13), kus juttu sellest, et määrustevastasuste avastamise korral peab kohtunik vajaduse korral korrigeerima ka käiguloendurit. Ka koodeksi uude redaktsiooni jääb see lause muutmata kujul. Ometi võttis RC juba 2006 Torinos vastu otsuse, et käiguloenduri kasutamisest tuleb loobuda. Sellest peale olengi ma selle nupu päris rahule jätnud.
Ühe põhjuse, miks loendurit kasutama ei peaks, toob keegi Kanada kohtunik oma kirjas: mängija peab ise arvestust pidama, kui palju ta käike teinud on ja ka kohtunik ei tohi sellekohasele küsimusele vastata, loendurile vajutades saab aga asja kohe selgeks. Samal ajal ei tarvitse loendur ka ilmeksimatu olla, sest mängija ise võib seda mõjutada oma liigsete vajutuste või vastupidi vajutamata jätmistega. Mõned kellad lõpetavad töötamise, kui nende arvates mängija on ajaga kaotanud.
Minu arust jätab ka Geurti vastus loenduri kasutamise ka edaspidi ebamääraselt lahtiseks. Ta kurdab selle üle, et millegipärast Torino otsust endiselt ei teata. Ometi väidab ta, et on mõningaid juhtumeid, kus käiguloenduri kasutamine oleks praktiliselt vajalik. Kasvõi GP reeglites kasutatav ajakontroll: 2 tundi 40 käigule, 1 tund 20 käigule ja siis 15 minutit lõpuni. Kellaseadmise raskused seostuvad sellega, et kahel esimesel perioodil lisasekundeid pole, viimasel perioodil lisab aga iga käik 30 sekundit.
Alates 1. juulist on aga tiitlivõistlustel võimalik kasutada ainult 6 kontrollivarianti. Need leiab kasvõi minu 21.XII Veel kongressi otsustest. Nende hulgas pole ainsatki, kus lisasekundid hakkaksid jooksma kusagilt partii keskelt. 3 kontrollil algab lisand juba 1. käigust, kolmel aga pole seda üldse. Nii pole kellaseadmiseks küll käiguloendurit vaja.
Reitinguturniirideks pole võimalikud ajakontrollid nii täpselt paika pandud. Võistluste korraldajad võivad nad ise kindlaks määrata. Kui vähemalt ühel mängijal on reiting 2200 või rohkem, peab igal mängijal olema aega vähemalt 2 tundi. Kui on üks vähemalt 1600 reitinguga mängija, siis peab olema vähemalt 1,5 tundi, muidu aga 1 tund. Seejuures on arvestatud, et partiis tehakse 60 käiku. Kiiremate ajakontrollidega turniir reitingulehes ei kajastu. Ja veel - kui 1. ajakontrolliks on ette nähtud mingi käikude arv, siis peab selleks olema 40. Maletajaile on kasulik, kui tingimused jäävad eri turniiridel samasugusteks.
Lembit
reede, 29. mai 2009
kolmapäev, 27. mai 2009
Kõik viigid
Viimase vooru kiirviigid on ka Eesti klubide meistrivõistlustel varasematel aastatel probleemiks olnud, kui mängiti ringsüsteemis. Paar aastat tagasi jõuti mõnel laual viiki leppida juba enne, kui olin lõpetanud ringkäigu turniirisaalis veendumaks, et kõik kellad ikka käima hakkasid. Seepärast tuli Chesscafes kirjeldatud rootslaste Örebro - Rideby matś mulle väga tuttav ette. Tõsi küll, seal ei mängita matśe ilmselt ühes kohas, vaid väljasõitudega.
Treenerid olevat juba enne matśi läbirääkimisi pidanud ja läinud siis kohtunikult küsima, kas nad võivad matśi lõpetada 4 : 4. Mudugi oli kohtuniku kindel vastus olnud: ei! Kui matś lahti läks, olid 22 minutit hiljem juba kõik partiid viigis. Laual tehti 3 - 10 käiku. Üks konkureeriv klubi tõrjuti seetõttu tabelis allapoole. Tegemist oli nagu kõige ilmsema tehinguga. Sel moel on kõik võimalik. Aga kas nii ikkagi võib ja kas on mängijail viikileppimise suhtes täiesti vabad käed? Milles siis konkreetseid mängijaid ikkagi süüdistada.
Seepärast oli Chesscafest huvitav lugeda RC esimehe arvamust. Tema arust on väga raske tõestada, et tegemist oli kokkulepitud tulemusega ( kuigi seal vihjas sellele ju kaptenite matśieelne pöördumine kohtuniku poole). Art. 5.2c ütleb: Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Tõsi küll, on olemas ka art. 12.1 Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet, aga selle rakendamist pole konkretiseeritud ja kohtunik ei saa siin toimida oma suva järgi.
Geurt leiab, et kohtunikul oli õigus, et ta ei fikseerinud 8 viiki enne matśi algust, sest nagu art. 5.2c ütleb, peavad need aset leidma partii ajal. Kui aga mingeid tõendeid pole, tuleb kohtunikul lihtsalt tulemusi aktsepteerida. Niisiis ära võta midagi ette ja pane lihtsalt tulemused kirja. Mis sest, et võistkond, kes sel moel kannatab, omab aluse protestiks, mis jääb aga tõenäoliselt rahuldamata.
Kord varem Geurt juba meenutas oma kogemust Hollandi meeskonna kaptenina 1983 EM Plovdivis. NSVL ja Ungari kaptenid olid käinud ühe laua juurest teise juurde ja öelnud, et tehtagu viigid. Vist ainult Romaniśin polevat nõustunud. Holland jäeti sel moel neljandaks, kaptenirollis Geurti pahameelel aga polnud mingeid tulemusi.
Kohtunik on sellistel juhtudel paratamatult jõuetu isegi siis, kui leiab, et peaks kuidagi teisiti toimima.
Ja veel hoopis teisest teemast. Üks koodeksi artiklitest, mis ka Chesscafe viimases veerus kommenteerimist leiab, on 13.7: Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi kõnelda ega muul viisil partiisse sekkuda. Kui vaja, võib kohtunik süüdlased mängualalt eemaldada.
Artikli peamine mõte on välistada pealtvaatajate sekkumine partiisse. Kui nad märkavad mingeid määrusterikkumisi, olgu need siis kelladele seatud valed ajad, laual tehtud määrustevastane käik, vale algseis või seisma jäänud kell, võivad nad asjast informeerida ainult kohtunikku, mitte aga kõnelda sellest mängijatele. Samavõrd käib see artikkel ka võistkondade kaptenite kohta.
Kohtuniku jaoks võib see olla väga kasulik informatsioon, see aga ei tähenda, et ta peaks sellele tingimata kohe reageerima. Küllap ta peaks laua juurde minema, kontrollima, kas talle öeldu on õige ja siis otsustama, mida teha. Vaevalt on õige veerus toodud kreeklase arvamus, et kohtunik peaks vältima artikli kohest rakendamist ja tegema seda alles pärast noolekese langemist ning muidugi pole mõtet pealtvaatajat hoiatada, et ta enam nii ei teeks.
Lembit
Treenerid olevat juba enne matśi läbirääkimisi pidanud ja läinud siis kohtunikult küsima, kas nad võivad matśi lõpetada 4 : 4. Mudugi oli kohtuniku kindel vastus olnud: ei! Kui matś lahti läks, olid 22 minutit hiljem juba kõik partiid viigis. Laual tehti 3 - 10 käiku. Üks konkureeriv klubi tõrjuti seetõttu tabelis allapoole. Tegemist oli nagu kõige ilmsema tehinguga. Sel moel on kõik võimalik. Aga kas nii ikkagi võib ja kas on mängijail viikileppimise suhtes täiesti vabad käed? Milles siis konkreetseid mängijaid ikkagi süüdistada.
Seepärast oli Chesscafest huvitav lugeda RC esimehe arvamust. Tema arust on väga raske tõestada, et tegemist oli kokkulepitud tulemusega ( kuigi seal vihjas sellele ju kaptenite matśieelne pöördumine kohtuniku poole). Art. 5.2c ütleb: Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Tõsi küll, on olemas ka art. 12.1 Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet, aga selle rakendamist pole konkretiseeritud ja kohtunik ei saa siin toimida oma suva järgi.
Geurt leiab, et kohtunikul oli õigus, et ta ei fikseerinud 8 viiki enne matśi algust, sest nagu art. 5.2c ütleb, peavad need aset leidma partii ajal. Kui aga mingeid tõendeid pole, tuleb kohtunikul lihtsalt tulemusi aktsepteerida. Niisiis ära võta midagi ette ja pane lihtsalt tulemused kirja. Mis sest, et võistkond, kes sel moel kannatab, omab aluse protestiks, mis jääb aga tõenäoliselt rahuldamata.
Kord varem Geurt juba meenutas oma kogemust Hollandi meeskonna kaptenina 1983 EM Plovdivis. NSVL ja Ungari kaptenid olid käinud ühe laua juurest teise juurde ja öelnud, et tehtagu viigid. Vist ainult Romaniśin polevat nõustunud. Holland jäeti sel moel neljandaks, kaptenirollis Geurti pahameelel aga polnud mingeid tulemusi.
Kohtunik on sellistel juhtudel paratamatult jõuetu isegi siis, kui leiab, et peaks kuidagi teisiti toimima.
Ja veel hoopis teisest teemast. Üks koodeksi artiklitest, mis ka Chesscafe viimases veerus kommenteerimist leiab, on 13.7: Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi kõnelda ega muul viisil partiisse sekkuda. Kui vaja, võib kohtunik süüdlased mängualalt eemaldada.
Artikli peamine mõte on välistada pealtvaatajate sekkumine partiisse. Kui nad märkavad mingeid määrusterikkumisi, olgu need siis kelladele seatud valed ajad, laual tehtud määrustevastane käik, vale algseis või seisma jäänud kell, võivad nad asjast informeerida ainult kohtunikku, mitte aga kõnelda sellest mängijatele. Samavõrd käib see artikkel ka võistkondade kaptenite kohta.
Kohtuniku jaoks võib see olla väga kasulik informatsioon, see aga ei tähenda, et ta peaks sellele tingimata kohe reageerima. Küllap ta peaks laua juurde minema, kontrollima, kas talle öeldu on õige ja siis otsustama, mida teha. Vaevalt on õige veerus toodud kreeklase arvamus, et kohtunik peaks vältima artikli kohest rakendamist ja tegema seda alles pärast noolekese langemist ning muidugi pole mõtet pealtvaatajat hoiatada, et ta enam nii ei teeks.
Lembit
pühapäev, 24. mai 2009
Palju segadust väikesest veast
Väga palju Chesscafe viimase veeru ruumist on ära raisatud juhtumile ühel Indoneesia meeskonnavõistlusel, kus asi niigi enam-vähem selge. Väike turniir: ainult 3 meeskonda ja 4 lauda. 2 nendest pidid pääsema finaali. Partiivõit andis seal 3 punkti, viik 1. Võitja sai lihtsalt selgeks, teised said punkte võrdselt. Kohtunik pani nad siis samadel tingimustel lisamatśi mängima.
Kui mõnda aega juba mängitud, siis äkki avastati (A meeskond olevat sellest teada saanud aga alles pärast matśi !?), et B meeskond on oma 2. ja 1. laua ära vahetanud, kuigi juhendi järgi pidi järjestus vastama ülesandmislehel toodule. Mind paneb see üsnagi imestama: kuidas oli sedavõrd väikese meeskondade ja laudade arvu juures võimalik, et vastased ei märganud, et mängivad hoopis teise mehega kui eelmises matśis. Ja miks siis kohtunik laudade järjestust ei kontrollinud? Mida võis tal tähtsamat teha olla?
Igatahes lasti matśil jätkuda. B meeskond sai 7 : 4 võidu (laudade järgi 3 : 0, 0 : 3, 3 : 0, 1 : 1). Pärast matśi esitas A protesti: hoopis nemad peaksid olema võitjad ja pääsema finaali.
Juhendis oli öeldud, et iga vale asetuse eest saab meeskond 0 punkti ja vastasele antakse 1 punkt (ilmselt unustati, kuidas parasjagu punkte arvestati). Et lahendus tuleks õiglane, loodi apellatsioonikomitee - keegi selle liikmeist polnud matśi näinud, polnud neil vastavaid dokumente ega küsinud nad ka B meeskonna seisukohta. 1. laua tulemuseks sai nüüd 1 : 0 A kasuks ja seega ka kogu matś A-le 5 : 4. Nii peakohtunik teataski.
Aga siis tuli B protest: kuna vale asetuse korral pidi vastasvõistkond saama vaid 1 punkti, siis peaksid nemad kaotama nii 1. kui 2. laual o : 1 ja matśi tulemus olgu 4 : 1 nende kasuks. Nüüd leidsid korraldajad, et juhendis olevat vastav punkt olnud valesti sõnastatud ja tegelikult peaks B saama nii 1. kui 2. laual o, A aga kummaltki 3 punkti. Eks ta muidugi kentsakas oleks, kui ühe meeskonna reeglirikkumise tõttu tema olukord tagantjärele hoopis paraneb (2. laual vastaselt 2 punkti vähemaks), teisalt tundub aga, et pärast võistlust reegleid korrigeerida on samuti mõeldamatu.
B meeskond tegi lõpuks ettepaneku lugeda 2. ja 3. koht ikka veel jagatuks ning otsustada asi lõpuks välkpartiidega kahe meeskonna liidrite vahel. A keeldus, sest reeglitest tulevat rangelt kinni pidada. B arvates ka, aga reeglite puudulikkus polnud ju nende, vaid korraldajate ja kohtunike süü.
Kuidas oleks aga pidanud õigesti toimima? Olen selles suhtes Geurtiga üsna samal arvamusel. 3. ja 4. laua tulemusi aktsepteeriti mõlemalt poolt ning seepärast pole neil mingeid korrektiive vaja. Vaidlus käis vaid 1. ja 2. laua üle. 2. laual A võitis, kusjuures ta ei teinud midagi valesti. Miks peaks küll A kannatama seetõttu, et B eksis? Järelikult peab ka 2. laua tulemus kehtima jääma.
Niisiis jääb arutluse alla vaid 1. laud. Me ei tea, kas laudade vahetus oli lihtsalt kapteni eksimus või sihilik samm, mis seotud kasvõi partiide värviga. Järjestus aga oli B meeskonnal vale ja seetõttu tuleb selle laua tulemus tühistada. Ja ükskõik, kas lugeda seal tulemuseks 1 : 0 või 3 : 0, on matśi võitja A meeskond, lõppegu siis kogu matś 5 : 4 või 7 : 4.
Lembit
Kui mõnda aega juba mängitud, siis äkki avastati (A meeskond olevat sellest teada saanud aga alles pärast matśi !?), et B meeskond on oma 2. ja 1. laua ära vahetanud, kuigi juhendi järgi pidi järjestus vastama ülesandmislehel toodule. Mind paneb see üsnagi imestama: kuidas oli sedavõrd väikese meeskondade ja laudade arvu juures võimalik, et vastased ei märganud, et mängivad hoopis teise mehega kui eelmises matśis. Ja miks siis kohtunik laudade järjestust ei kontrollinud? Mida võis tal tähtsamat teha olla?
Igatahes lasti matśil jätkuda. B meeskond sai 7 : 4 võidu (laudade järgi 3 : 0, 0 : 3, 3 : 0, 1 : 1). Pärast matśi esitas A protesti: hoopis nemad peaksid olema võitjad ja pääsema finaali.
Juhendis oli öeldud, et iga vale asetuse eest saab meeskond 0 punkti ja vastasele antakse 1 punkt (ilmselt unustati, kuidas parasjagu punkte arvestati). Et lahendus tuleks õiglane, loodi apellatsioonikomitee - keegi selle liikmeist polnud matśi näinud, polnud neil vastavaid dokumente ega küsinud nad ka B meeskonna seisukohta. 1. laua tulemuseks sai nüüd 1 : 0 A kasuks ja seega ka kogu matś A-le 5 : 4. Nii peakohtunik teataski.
Aga siis tuli B protest: kuna vale asetuse korral pidi vastasvõistkond saama vaid 1 punkti, siis peaksid nemad kaotama nii 1. kui 2. laual o : 1 ja matśi tulemus olgu 4 : 1 nende kasuks. Nüüd leidsid korraldajad, et juhendis olevat vastav punkt olnud valesti sõnastatud ja tegelikult peaks B saama nii 1. kui 2. laual o, A aga kummaltki 3 punkti. Eks ta muidugi kentsakas oleks, kui ühe meeskonna reeglirikkumise tõttu tema olukord tagantjärele hoopis paraneb (2. laual vastaselt 2 punkti vähemaks), teisalt tundub aga, et pärast võistlust reegleid korrigeerida on samuti mõeldamatu.
B meeskond tegi lõpuks ettepaneku lugeda 2. ja 3. koht ikka veel jagatuks ning otsustada asi lõpuks välkpartiidega kahe meeskonna liidrite vahel. A keeldus, sest reeglitest tulevat rangelt kinni pidada. B arvates ka, aga reeglite puudulikkus polnud ju nende, vaid korraldajate ja kohtunike süü.
Kuidas oleks aga pidanud õigesti toimima? Olen selles suhtes Geurtiga üsna samal arvamusel. 3. ja 4. laua tulemusi aktsepteeriti mõlemalt poolt ning seepärast pole neil mingeid korrektiive vaja. Vaidlus käis vaid 1. ja 2. laua üle. 2. laual A võitis, kusjuures ta ei teinud midagi valesti. Miks peaks küll A kannatama seetõttu, et B eksis? Järelikult peab ka 2. laua tulemus kehtima jääma.
Niisiis jääb arutluse alla vaid 1. laud. Me ei tea, kas laudade vahetus oli lihtsalt kapteni eksimus või sihilik samm, mis seotud kasvõi partiide värviga. Järjestus aga oli B meeskonnal vale ja seetõttu tuleb selle laua tulemus tühistada. Ja ükskõik, kas lugeda seal tulemuseks 1 : 0 või 3 : 0, on matśi võitja A meeskond, lõppegu siis kogu matś 5 : 4 või 7 : 4.
Lembit
reede, 22. mai 2009
Partiiprotokollidest
Chesscafe viimases veerus vastatakse ka paarile küsimusele, mis seoses partiide üleskirjutamisega.
Art. 12.3 ütleb: Partiiprotokolli võib kasutada ainult käikude, kellaaegade, viigipakkumiste ja mingi taotlusega seotud asjaolude ja muude asjakohaste andmete ülesmärkimiseks.
Täit selgust sellest artiklist siiski ei saa. Võtame näiteks viigitaotlused seisu kolmekordse kordumise alusel. Kui kordused leiavad laual aset üksteise järel, siis on asi nii mängijatele kui kohtunikele selge. Kui aga vahele jääb kümmekond käiku ja kordumisele viivad käigudki on erinevad, siis on asi juba segasem. Seepärast on kasulik, kui protokollis kordumiskohad ära märkida. Ühele hollandlasele oli aga jäänud arusaamatuks, kas artikkel kõneleb vaid nendest taotlustest, mis juba esitatud, või ka nendest, mida võib ehk esitada alles kunagi edaspidi, see tähendab, kas võiks ära märkida 1. ja 2. korduse, kui 3. veel silmapiirilgi pole.
Nüüd on siis olemas RC esimehe seisukoht: mainitud artiklis pole kuidagiviisi määratletud, millises partiiosas võib protokolli märkusi lisada. Järelikult on mõeldud kogu partiid ja see tähendab, et kui sama seis uuesti lauale ilmub, võib selle protokollis rahumeeli ära märkida.
Teine hollandlane ei saanud aru, kuidas ikkagi peaks ajapuuduses toimima. Ajakontroll nägi neil ette 30 lisasekundit iga käiguga, nii et partii üleskirjutamist pooleli jätta ei tohtinud.
Ega olnud Geurtilgi siin muud teha, kui lahti seletada seda, mis ariklis 8.1 kirjas. Muuseas seisab seal: Mängija võib soovi korral vastata vastasmängija käigule enne, kui ta selle üles kirjutab. Oma eelmise käigu peab ta üles kirjutama enne, kui teeb järgmise.
Nii et kui te kohe vastase käiku üles ei kirjutanud ja tegite vastukäigu, siis on nüüd vaja need kaks käiku koos üles kirjutada. Uut käiku juba kirjutamata teha ei saa. Kui vastasmängija kirjutamiskorrast kinni ei pea, pole mõtet seda talle ütelda, nii nagu üldse võib teise mängija poole partii ajal pöörduda vaid erandjuhtudel (näiteks viigipakkumisel). Muidu võidakse asja tõlgendada vastase segamisena ja vaevalt on mõtet laua taga vaidlema hakata. Nii nagu teistelgi koodeksi rikkumise juhtudel, on siingi otstarbekas kutsuda kohtunik. Tema töö on sundida vastast reeglitest kinni pidama.
Lembit
Art. 12.3 ütleb: Partiiprotokolli võib kasutada ainult käikude, kellaaegade, viigipakkumiste ja mingi taotlusega seotud asjaolude ja muude asjakohaste andmete ülesmärkimiseks.
Täit selgust sellest artiklist siiski ei saa. Võtame näiteks viigitaotlused seisu kolmekordse kordumise alusel. Kui kordused leiavad laual aset üksteise järel, siis on asi nii mängijatele kui kohtunikele selge. Kui aga vahele jääb kümmekond käiku ja kordumisele viivad käigudki on erinevad, siis on asi juba segasem. Seepärast on kasulik, kui protokollis kordumiskohad ära märkida. Ühele hollandlasele oli aga jäänud arusaamatuks, kas artikkel kõneleb vaid nendest taotlustest, mis juba esitatud, või ka nendest, mida võib ehk esitada alles kunagi edaspidi, see tähendab, kas võiks ära märkida 1. ja 2. korduse, kui 3. veel silmapiirilgi pole.
Nüüd on siis olemas RC esimehe seisukoht: mainitud artiklis pole kuidagiviisi määratletud, millises partiiosas võib protokolli märkusi lisada. Järelikult on mõeldud kogu partiid ja see tähendab, et kui sama seis uuesti lauale ilmub, võib selle protokollis rahumeeli ära märkida.
Teine hollandlane ei saanud aru, kuidas ikkagi peaks ajapuuduses toimima. Ajakontroll nägi neil ette 30 lisasekundit iga käiguga, nii et partii üleskirjutamist pooleli jätta ei tohtinud.
Ega olnud Geurtilgi siin muud teha, kui lahti seletada seda, mis ariklis 8.1 kirjas. Muuseas seisab seal: Mängija võib soovi korral vastata vastasmängija käigule enne, kui ta selle üles kirjutab. Oma eelmise käigu peab ta üles kirjutama enne, kui teeb järgmise.
Nii et kui te kohe vastase käiku üles ei kirjutanud ja tegite vastukäigu, siis on nüüd vaja need kaks käiku koos üles kirjutada. Uut käiku juba kirjutamata teha ei saa. Kui vastasmängija kirjutamiskorrast kinni ei pea, pole mõtet seda talle ütelda, nii nagu üldse võib teise mängija poole partii ajal pöörduda vaid erandjuhtudel (näiteks viigipakkumisel). Muidu võidakse asja tõlgendada vastase segamisena ja vaevalt on mõtet laua taga vaidlema hakata. Nii nagu teistelgi koodeksi rikkumise juhtudel, on siingi otstarbekas kutsuda kohtunik. Tema töö on sundida vastast reeglitest kinni pidama.
Lembit
kolmapäev, 20. mai 2009
Kiir-ja välkmalest
Tänases Cheescafe veerus on muuseas järgmine lihtne seis:
Valged: Kc1. Mustad: Ka1, Re5, Ea2
Noortevõistlus kusagil USA-s, aega 40 minutit partiile. Partii märkinisest on mõlemad loobunud siis, kui aega oli veel 5 minutit. (Õigupoolest on ju tegemist kiirmalega, kus polekski vaja kirjutada, aga korraldajad võivad selle võistlusjuhendis ette näha.) Kui mustal on jäänud vaid paar sekundit, ületab valge aja. Ja kohtunik? Tuleb laua juurde ja loeb partii viigiks.
Põhjendus: Selle allesjäänud ajaga ei jõua kindlasti matti panna. Liiati polevat kindel, kas pole juba tehtud 50 käiku ilma etturit liigutamata või ehk on seis juba 3 korda kordunud. Kohtunik polnud partiid jälginud, nii et mingit tõendust selle kohta polnud.
Arvata võib, et tegemist oli vähekogenud kohtunikuga. Tuli lihtsalt rakendada artiklit 6.10: partii on kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Valge kuninga matistamine määrustepäraste käikudega on võimalik. Praktilises partiis oleneb see ilmselt käigul olemisest (valge käigul musta võit, musta käigul viik), aga seda ajaületuse puhul arvesse ei võeta. Küll oleks seda ilmselt arvesse võetud, kui valged oleksid selles seisus viiki taotlenud artikli 10.2 alusel, aga seda muidugi enne mõtlemisaja ületamist.
Ning veel paar lihtsat küsimust välkmalest. Abu Dhabis tehti ühes partiis määrustevastane käik: üks oda sattus lihtsalt naaberdiagonaalile. Korrapealt seda ei märgatud, hiljem aga tekkis probleem, kas ei võiks taotlust määrustevastase käigu kohta esitada nüüd, tuues põhjenduseks, et lauale on tekkinud kaks mustaväljalist oda.
Aga erandeid ei ole. Art. C3: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida. Kuni oma vastukäiguni oleks vastasmängija võinud võitu taotleda, nüüd aga läheb mäng ühe poole kahe mustaväljalise odaga edasi.
Iraanis aga paneb valge mati, kusjuures valge kuningas on samal ajal tules. Must taotleb määrustevastase käigu fikseerimist, valge aga ütleb, et ta on mati pannud. Võitja suhtes ei jõutudki kohapeal täielikule selgusele.
On aga ilmne, et valge on teinud määrustevastase käigu. Juba tsiteeritud artiklis C3 seisab veel: Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu. Abi oleks kohtunik võinud leida ka artiklist 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastase kuningale määrustepärase käiguga mati. Aga siin ju määrustepärast käiku polnud. Nii et punkt kindlasti mustale, muidu võiks ju igat tuleandmist ignoreerida ja muudkui matte panna.
Kahju, kui elementaarseid asju kohapeal selgeks ei saa.
Lembit
Valged: Kc1. Mustad: Ka1, Re5, Ea2
Noortevõistlus kusagil USA-s, aega 40 minutit partiile. Partii märkinisest on mõlemad loobunud siis, kui aega oli veel 5 minutit. (Õigupoolest on ju tegemist kiirmalega, kus polekski vaja kirjutada, aga korraldajad võivad selle võistlusjuhendis ette näha.) Kui mustal on jäänud vaid paar sekundit, ületab valge aja. Ja kohtunik? Tuleb laua juurde ja loeb partii viigiks.
Põhjendus: Selle allesjäänud ajaga ei jõua kindlasti matti panna. Liiati polevat kindel, kas pole juba tehtud 50 käiku ilma etturit liigutamata või ehk on seis juba 3 korda kordunud. Kohtunik polnud partiid jälginud, nii et mingit tõendust selle kohta polnud.
Arvata võib, et tegemist oli vähekogenud kohtunikuga. Tuli lihtsalt rakendada artiklit 6.10: partii on kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Valge kuninga matistamine määrustepäraste käikudega on võimalik. Praktilises partiis oleneb see ilmselt käigul olemisest (valge käigul musta võit, musta käigul viik), aga seda ajaületuse puhul arvesse ei võeta. Küll oleks seda ilmselt arvesse võetud, kui valged oleksid selles seisus viiki taotlenud artikli 10.2 alusel, aga seda muidugi enne mõtlemisaja ületamist.
Ning veel paar lihtsat küsimust välkmalest. Abu Dhabis tehti ühes partiis määrustevastane käik: üks oda sattus lihtsalt naaberdiagonaalile. Korrapealt seda ei märgatud, hiljem aga tekkis probleem, kas ei võiks taotlust määrustevastase käigu kohta esitada nüüd, tuues põhjenduseks, et lauale on tekkinud kaks mustaväljalist oda.
Aga erandeid ei ole. Art. C3: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida. Kuni oma vastukäiguni oleks vastasmängija võinud võitu taotleda, nüüd aga läheb mäng ühe poole kahe mustaväljalise odaga edasi.
Iraanis aga paneb valge mati, kusjuures valge kuningas on samal ajal tules. Must taotleb määrustevastase käigu fikseerimist, valge aga ütleb, et ta on mati pannud. Võitja suhtes ei jõutudki kohapeal täielikule selgusele.
On aga ilmne, et valge on teinud määrustevastase käigu. Juba tsiteeritud artiklis C3 seisab veel: Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu. Abi oleks kohtunik võinud leida ka artiklist 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastase kuningale määrustepärase käiguga mati. Aga siin ju määrustepärast käiku polnud. Nii et punkt kindlasti mustale, muidu võiks ju igat tuleandmist ignoreerida ja muudkui matte panna.
Kahju, kui elementaarseid asju kohapeal selgeks ei saa.
Lembit
pühapäev, 17. mai 2009
Taas veidi 10.2-st
Meil Eestis on järjest enam üle mindud elektroonilistele kelladele ja seetõttu ka sellistele ajakontrollidele, kus iga käiguga lisandub teatud hulk sekundeid. Sel juhul aga kurikuulus artikkel 10.2 ei kehti. Seetõttu on ka arvatavasti jäädavalt kadunud need teravad vaidlused, mis meil arenesid selle artikli praktilise rakendamise üle aastat 6 tagasi. Mitmel pool välismaal näib selles suhtes tehnika areng olnud aeglasem. Seepärast on viimastel nädalatel art. 10.2 üle käinud vaidlused mõlemal peamisel Saksa maleleheküljel.
Üks juhtum sealt. A taotleb selle reegli alusel viiki ja seiskab mõlemad kellad. Viigitaotlus tähendab ühtlasi samaaegset viigipakkumist. Viigipakkumiseks on art. 9.1a järgi õige hetk aga pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist. Antud juhul pole aga A käiku teinud. Kas võib B seepärast nõuda A-lt käigu tegemist, et otsustada, kas viik vastu võtta või mitte või peab ta seda tegema ilma A käiguta?
Sakslaste arvamustevahetust jälgides tundus, et enamus pooldas toimimist sellisel moel: Kohtunik peaks vastasmängijalt kõigepealt küsima, kas viigiga ollakse nõus. Kui jah, siis on partii kohe läbi, ilma et kohtunik peaks hakkama taotluse õigsust kontrollima. Kui ei, siis asutakse taotlust läbi vaatama. Kui vastasmängija hoidub oma arvamuse ütlemisest, siis kontrollitakse taotlust, kusjuures viigipakkumine jääb endiselt jõusse.
Kui taotluse kontrollimise tulemusel kohtunik selle tagasi lükkab või lükkab ta otsustamise edasi, on viigi vastuvõtmiseks võimlus veel pärast taotlenu käigu tegemist laual. Tegemist on nagu mitteõigeaegselt tehtud viigipakkumisega, mille kohta art. 9.1a ütleb aga: Mängu kestel ükskõik millisel muul ajal tehtud ettepanek on siiski kehtiv, kuid tuleb arvestada artiklit 12.6 (vastasmängija häirimine). Kella uus käivitamine pole selles suhtes oluline.
Teisel lehel on toodud järgmine näide. Meestel reitinguga umbes 1950 on lauale tekkinud selline seis:
Valged: Kg2, Of4, Ef2 ja h3 (4). Mustad: Kd5, Lb1 (2).
Selles seisus on mustal jäänud vaid viimane sekund ja ta taotleb viiki. Seni oli ta ilmselt lootnud võita. Kui kohtunik laseb edasi mängida, kaotab must ajaga. Ajapuudusel ei saa ta enam näidata, kuidas ta viigi teeb või tegelikult ehk hoopis võidab. Kohtunik võib siin ehk taotluse rahuldada, sest valge võidukatsed oleksid lootusetud. Arvati, et probleem võiks tekkida siis, kui etturid oleksid jõudnud juba 5. ja 6. reale. Tegelikult olid mehed selles partiis juba enne kohtuniku otsust jõudnud viiki leppida.
Oli aga neidki arutlejaid, kes oleksid taotluse tagasi või selle üle otsustamise edasi lükanud. 1 sekundi jaoks pidasid nad seisu liiga keeruliseks ja nad oleksid tahtnud vähemalt 3 käiku näha. Veelkordne kinnitus soovitusele, et viigitaotlust ei tohi jätta viimastele sekunditele.
Ühes oma artiklis olen kirjeldanud vaidlust oma viimasel RC koosolekul Dohas, kas kohtunik peaks rahuldama lipuga viigitaotleja nõude seisus K + L - K + O + E, Peamisteks oponentideks olid tookord Markkula ja Gijssen. Markkula arvates pidi seis olema viik, Gijssen aga ütles, et lipu võib ette panna ja seepärast tuleks lasta edasi mängida. Geurt ütles tookord: "Nii kaua, kui kohtuniku arvates on veel mingi eksimisvõimalus, ei tohi viiki fikseerida."
Viimase koodeksiprojekti arutamisel oli pikka aega ju õhus küsimus, kas ei võiks viiki taotleda ainult siis, kui taotluse esitamise hetkel on aega veel vähemalt 1 minut, nii et jõuab parasjagu käike teha. Ettepanek lükati küll tagasi.
Malekohtunik on kirjutanud (20.IX 2007 Viik artikli 10.2 järgi): kohe võib viigiks lugeda ilmselt neid seise, kus vastasel ei ole võimalik võita ühegi määrustepäraste käikude seeriaga. Näiteks lipp ratsu vastu, lipp oda vastu... Aga sakslastel on laual veel ka etturid ja see on hoopis teine asi.
Lembit
Üks juhtum sealt. A taotleb selle reegli alusel viiki ja seiskab mõlemad kellad. Viigitaotlus tähendab ühtlasi samaaegset viigipakkumist. Viigipakkumiseks on art. 9.1a järgi õige hetk aga pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist. Antud juhul pole aga A käiku teinud. Kas võib B seepärast nõuda A-lt käigu tegemist, et otsustada, kas viik vastu võtta või mitte või peab ta seda tegema ilma A käiguta?
Sakslaste arvamustevahetust jälgides tundus, et enamus pooldas toimimist sellisel moel: Kohtunik peaks vastasmängijalt kõigepealt küsima, kas viigiga ollakse nõus. Kui jah, siis on partii kohe läbi, ilma et kohtunik peaks hakkama taotluse õigsust kontrollima. Kui ei, siis asutakse taotlust läbi vaatama. Kui vastasmängija hoidub oma arvamuse ütlemisest, siis kontrollitakse taotlust, kusjuures viigipakkumine jääb endiselt jõusse.
Kui taotluse kontrollimise tulemusel kohtunik selle tagasi lükkab või lükkab ta otsustamise edasi, on viigi vastuvõtmiseks võimlus veel pärast taotlenu käigu tegemist laual. Tegemist on nagu mitteõigeaegselt tehtud viigipakkumisega, mille kohta art. 9.1a ütleb aga: Mängu kestel ükskõik millisel muul ajal tehtud ettepanek on siiski kehtiv, kuid tuleb arvestada artiklit 12.6 (vastasmängija häirimine). Kella uus käivitamine pole selles suhtes oluline.
Teisel lehel on toodud järgmine näide. Meestel reitinguga umbes 1950 on lauale tekkinud selline seis:
Valged: Kg2, Of4, Ef2 ja h3 (4). Mustad: Kd5, Lb1 (2).
Selles seisus on mustal jäänud vaid viimane sekund ja ta taotleb viiki. Seni oli ta ilmselt lootnud võita. Kui kohtunik laseb edasi mängida, kaotab must ajaga. Ajapuudusel ei saa ta enam näidata, kuidas ta viigi teeb või tegelikult ehk hoopis võidab. Kohtunik võib siin ehk taotluse rahuldada, sest valge võidukatsed oleksid lootusetud. Arvati, et probleem võiks tekkida siis, kui etturid oleksid jõudnud juba 5. ja 6. reale. Tegelikult olid mehed selles partiis juba enne kohtuniku otsust jõudnud viiki leppida.
Oli aga neidki arutlejaid, kes oleksid taotluse tagasi või selle üle otsustamise edasi lükanud. 1 sekundi jaoks pidasid nad seisu liiga keeruliseks ja nad oleksid tahtnud vähemalt 3 käiku näha. Veelkordne kinnitus soovitusele, et viigitaotlust ei tohi jätta viimastele sekunditele.
Ühes oma artiklis olen kirjeldanud vaidlust oma viimasel RC koosolekul Dohas, kas kohtunik peaks rahuldama lipuga viigitaotleja nõude seisus K + L - K + O + E, Peamisteks oponentideks olid tookord Markkula ja Gijssen. Markkula arvates pidi seis olema viik, Gijssen aga ütles, et lipu võib ette panna ja seepärast tuleks lasta edasi mängida. Geurt ütles tookord: "Nii kaua, kui kohtuniku arvates on veel mingi eksimisvõimalus, ei tohi viiki fikseerida."
Viimase koodeksiprojekti arutamisel oli pikka aega ju õhus küsimus, kas ei võiks viiki taotleda ainult siis, kui taotluse esitamise hetkel on aega veel vähemalt 1 minut, nii et jõuab parasjagu käike teha. Ettepanek lükati küll tagasi.
Malekohtunik on kirjutanud (20.IX 2007 Viik artikli 10.2 järgi): kohe võib viigiks lugeda ilmselt neid seise, kus vastasel ei ole võimalik võita ühegi määrustepäraste käikude seeriaga. Näiteks lipp ratsu vastu, lipp oda vastu... Aga sakslastel on laual veel ka etturid ja see on hoopis teine asi.
Lembit
neljapäev, 14. mai 2009
Käike tuleb kirjutada.
Käimas on USA meistrivõistlused. Vahepeal mängis seal üsna edukalt ka Jaan Ehlvest. Üks 2. voorus mängitud partii on andnud kõneainet seoses käikude üleskirjutamisega ning mängija ja kohtuniku vahelise konfliktiga.
Niisiis partii Sevillano - Lawton. Ajakontrolliks on sel turniiril 40 käiku 2 tunniga ja siis 1 tund lõpuni, kusjuures iga käiguga lisandub kogu aeg 5 sekundit (meie jaoks harjumatult vähe, aga üleskirjutamist see ei mõjuta ja 10.2 ei kehti). USA ja FIDE reeglite vahel on märgatavaid erinevusi, küll aga kehtivad riigi meistrivõistlustel sealgi FIDE reeglid.
L. katkestas märkimise, kui tal oli veel umbes 8 minutit aega. Kõik teised partiid olid juba läbi. Partii juures oli peakohtunik Carol Jarecki. Olen ise selle nüüd juba eaka Briti Neitsisaari esindanud daamiga kunagi koos töötanud mitmel olümpial. Minu arust asjalik naine, kel on küllalt kogemusi ja kes oma tööd tunneb.
Carol hoiatas L-i ning ütles, et ta peab vahelejäänud käigud üles kirjutama ja jätkama siis käik-käigult kirjutamist. Mees kirjutaski mõned käigud, aga jättis siis asja uuesti pooleli. Loomulikult ütles kohtunik uuesti, et parandagu protokoll ning seejärel kirjutagu nii kaua, kuni jääb alla 5 minuti. L. protestis, sest see võtvat liiga palju aega. Kellale oli siis jäänud 6.53, vastasel 4.34. Talle anti vastase protokoll ja nõuti ikka sama. Kui aega jäi lõpuks alla 5 minuti, siis, ütles ta, et vastavalt artiklile 8.4 pole tal enam vaja kirjutada.
8.1 Mängu jooksul on kumbki mängija kohustatud nii oma kui ka vastasmängija käigud korrektsel viisil käik-käigult, võimalikult selgelt ja loetavalt algebralises notatsioonis üles kirjutama võistluseks ettenähtud partiiprotokolli.
8.4 Kui mängija kellal on mingil ajaperioodil jäänud ajakontrollini vähem kui 5 minutit ja tal pole igale käigule lisatuna 30 sekundit või rohkem täiendavat aega, pole ta kohustatud täitma artikli 8.1 nõudeid.
Kohtuniku arusaam oli, et tuleb kirja panna kõik käigud, mida ei olnud kirjutatud, aga oleks pidanud kirjutama siis, kui selleks oli veel küllalt aega. Vastase protokoll võeti jälle abiks. Kohtunik pakkus isegi, et ta võib sealt käigud ise ette lugeda. L. keeldus. Siis tal partiid jätkata ei lubatud ja peagi läks kirja ajakaotus.
Kas õigus oli protesteerival mängijal või resoluutsel kohtunikul? Ega päris ühese selgusega seda vist koodeksist välja loegi. 5 minuti piiri ületamine tähendab ju, et enam pole vaja kirjutada. Ometi arvan, et Caroli tegevus oli õige, mängija poolt oli tegemist mängumääruste jätkuva rikkumisega. Muidu võiks ju partii üleskirjutamise nõuet üldse eirata ja kohtuniku hoiatuse korral lihtsalt oodata nii kaua, kuni kellale jääb vaid 5 minutit.
12.8 Mängijat, kes pidevalt keeldub malekoodeksist kinnipidamisest, tuleb karistada partii kaotusega.
Muidugi võib üksikute kohtunike tegevus mõnevõrra erineda. Austraalia kohtunik Bonham kirjutab näiteks, et tema oleks L. teistkordse kirjutamise katkestamise puhul andnud vastasele 2 minutit lisaaega ja öelnud, et L. peab hakkama kohe oma ajast tagantjärele kirjutama ega või käia enne, kui on protokolli taastanud või tal jääb aega alla 5 minuti. Protestide jätkumisel oleks ta öelnud, et kui ta kohe oma kaebusi ei lõpeta, siis saab ta kaotuse.
Lembit
Niisiis partii Sevillano - Lawton. Ajakontrolliks on sel turniiril 40 käiku 2 tunniga ja siis 1 tund lõpuni, kusjuures iga käiguga lisandub kogu aeg 5 sekundit (meie jaoks harjumatult vähe, aga üleskirjutamist see ei mõjuta ja 10.2 ei kehti). USA ja FIDE reeglite vahel on märgatavaid erinevusi, küll aga kehtivad riigi meistrivõistlustel sealgi FIDE reeglid.
L. katkestas märkimise, kui tal oli veel umbes 8 minutit aega. Kõik teised partiid olid juba läbi. Partii juures oli peakohtunik Carol Jarecki. Olen ise selle nüüd juba eaka Briti Neitsisaari esindanud daamiga kunagi koos töötanud mitmel olümpial. Minu arust asjalik naine, kel on küllalt kogemusi ja kes oma tööd tunneb.
Carol hoiatas L-i ning ütles, et ta peab vahelejäänud käigud üles kirjutama ja jätkama siis käik-käigult kirjutamist. Mees kirjutaski mõned käigud, aga jättis siis asja uuesti pooleli. Loomulikult ütles kohtunik uuesti, et parandagu protokoll ning seejärel kirjutagu nii kaua, kuni jääb alla 5 minuti. L. protestis, sest see võtvat liiga palju aega. Kellale oli siis jäänud 6.53, vastasel 4.34. Talle anti vastase protokoll ja nõuti ikka sama. Kui aega jäi lõpuks alla 5 minuti, siis, ütles ta, et vastavalt artiklile 8.4 pole tal enam vaja kirjutada.
8.1 Mängu jooksul on kumbki mängija kohustatud nii oma kui ka vastasmängija käigud korrektsel viisil käik-käigult, võimalikult selgelt ja loetavalt algebralises notatsioonis üles kirjutama võistluseks ettenähtud partiiprotokolli.
8.4 Kui mängija kellal on mingil ajaperioodil jäänud ajakontrollini vähem kui 5 minutit ja tal pole igale käigule lisatuna 30 sekundit või rohkem täiendavat aega, pole ta kohustatud täitma artikli 8.1 nõudeid.
Kohtuniku arusaam oli, et tuleb kirja panna kõik käigud, mida ei olnud kirjutatud, aga oleks pidanud kirjutama siis, kui selleks oli veel küllalt aega. Vastase protokoll võeti jälle abiks. Kohtunik pakkus isegi, et ta võib sealt käigud ise ette lugeda. L. keeldus. Siis tal partiid jätkata ei lubatud ja peagi läks kirja ajakaotus.
Kas õigus oli protesteerival mängijal või resoluutsel kohtunikul? Ega päris ühese selgusega seda vist koodeksist välja loegi. 5 minuti piiri ületamine tähendab ju, et enam pole vaja kirjutada. Ometi arvan, et Caroli tegevus oli õige, mängija poolt oli tegemist mängumääruste jätkuva rikkumisega. Muidu võiks ju partii üleskirjutamise nõuet üldse eirata ja kohtuniku hoiatuse korral lihtsalt oodata nii kaua, kuni kellale jääb vaid 5 minutit.
12.8 Mängijat, kes pidevalt keeldub malekoodeksist kinnipidamisest, tuleb karistada partii kaotusega.
Muidugi võib üksikute kohtunike tegevus mõnevõrra erineda. Austraalia kohtunik Bonham kirjutab näiteks, et tema oleks L. teistkordse kirjutamise katkestamise puhul andnud vastasele 2 minutit lisaaega ja öelnud, et L. peab hakkama kohe oma ajast tagantjärele kirjutama ega või käia enne, kui on protokolli taastanud või tal jääb aega alla 5 minuti. Protestide jätkumisel oleks ta öelnud, et kui ta kohe oma kaebusi ei lõpeta, siis saab ta kaotuse.
Lembit
esmaspäev, 11. mai 2009
Klubid jälle koos
Täpselt aasta tagasi panin oma kommentaari pealkirjaks Klubide finaal. Sama oleksin võinud tänagi teha. Vahepealsel aastal olen tegutsenud vaid ühel tavakontrolliga turniiril, sealgi oli tegemist koolilastega, kelle võistluste spetsiifika mõneti teistsugune. Ega ma seetõttu end eriti kindlalt ei tundnud, kuigi võistlejaile tuleb ikkagi jätta mulje, et tead (peaaegu) kõike ja olukord on kohtuniku täieliku kontrolli all.
Õieti olid ka probleemid suuremalt jaolt samad, mis eelmistes kommentaarides (25.III ja 11.V 2008). Kusagil helises jälle üks mobiiltelefon, mis kohtuniku tahtest sõltumata peab kaotuse tooma, kusagil tegi jälle keegi valgetega avakäigu, ilma et ta kell oleks enne seda käinud. See võib aga seetõttu pärast 40. käiku viivitada 15 lisaminuti andmisega. Ajakontroll oli jälle see keeruline kaheosaline. Et vooru ajal üllatusi ei juhtuks, mängisin kelladele seatud ajad enne avavooru veel igaks juhuks läbi. Seletusi tuli anda ka üsna mitmetele harva võistlevatele. Õnneks ei juhtunudki midagi. Reeglitega muidu probleeme polnud, üks kuningas küll jäeti kusagil tulle, aga see oli juba nii partiilõpus, et ei hakanud isegi kellal kaht minutit keerama.
Aga turniir ise oli mullusega võrreldes kahvatum. Mis on küll klubidega juhtunud? Mullu oli eelturniirilgi 11 võistkonda, tänavu peeti ainult finaal 9-ga. Suurmeistreid polnud üldse näha (ei siiski, Śvõrjov käis mingit auhinda vastu võtmas, rahvusvahelisi meistreidki ainult 4.
9 võistkonda (paaritu arv!) on normaalse śveitsi turniiri jaoks kindlasti vähe. Śveits on ikkagi eelkõige rahvarohkete turniiride jaoks. Voorude arvu vähendati 5-le, aga liiga palju tundus olevat sedagi. Usun, et tabelitipp sai siiski õiges järjekorras paika.
Reval-Sport ja Maletäht väärisid mõlemad üht värvi medaleid. Matśipunkte tasa (omavahelgi viik) ja siis mängiti 2 ringi hoopis teist malet - kiirmalet. Siingi mõlemad ringid viik. Siis lugesime kokku põhiturniiri partiipunktid. 3 vastast olid mõlemal olnud samad, neiltki kummalegi võrdselt punkte. Ainult üks vastane erines, sellelt sai Reval-Sport pool punkti rohkem. Niisiis kuld temale. Jään oma mulluse seisukoha juurde: lisamatśi oleks vaja vaid siis kui tasa on nii matśi- kui partiipunktid. Need on võrdse tähtsusega tegurid: sõltuvalt sellest, kumba mingi võistlusjuhend eelistab, on teine kindlasti järgmisel kohal.
Võistkondade vähesus ei tee paarimist kergemaks, vaid hoopis raskemaks. Kuidas ikkagi saada optimaalsed paarid? Śveitsi olemus on ju selles, et igas voorus saaksid kokku tabelis võrdsel pulgal olijad, aga ebaproportsionaalse voorude arvu juures hakkavad kohtujate erinevused kasvama. Paarisime igaks juhuks nii arvutiga kui käsitsi, tulemused langesid kokku. See, et arvuti viimaseks vooruks sootuks kummalisi paare pakkus, sõltus tulemuste sisestamisest. Arvestati matśipunkte ja värve. Aga ehk oleks pidanud ka partiipunkte arvesse võtma? Ja on värvidel antud juhul üldse olulist tähtsust? Igal võistkonnal on ju igas matśis 2 valget ja 2 musta. Kuivõrd varumängijaid kasutatakse liuglemise põhimõttel, siis ei saa keegi oma värvide vaheldumisele ju niikuinii kindel olla.
Mida oleksin muutnud, kui selline võimalus oleks olnud? Voorude optimaalse arvu kohta on pakutud mitmeid valemeid. Arvan, et neid ei peaks kunagi olema üle 1/3 osavõtjate arvust. Niisiis 3 vooru (aga on nii lühikest śveitsi kusagil mängitud? Pealegi tuleb arvestada paaritut arvu). Siis vajadusel kohajagajate järelmängud. Seekord jagasid pärast 3. vooru just samad võistkonnad, kes lõpuski, ja ka 3. võistkond oli sama. Nii olid siis 4. ja 5. voor kasutud?
Ja veel. Millegipärast on kõigil śveitsi süsteemis võistlustel üks võistkond teistest märksa nõrgem olnud. Seekord sai üks võistkond vaba oldud vooru eest (kuigi seda ei arvestatud võidu, vaid viigina) niisama palju partiipunkte kui laua taga oldud voorudega kokku. Kellele see viimastes voorudes vastu juhtub, sel on parasjagu õnne. Kas ei võiks sellistel lühikestel śveitsidel alati viimase vabaks jätta, sõltumata sellest, kas ta on juba vaba olnud või mitte? Tean, et ei või, aga C-litsentsi kohtunik võib ju ikkagi arutada.
Seekordne turniir läks minu arust üsnagi normaalselt ja lõppjärjestus sai paika vastavalt võistlusjuhendile. Kõige vähem sobiks seda vaidlustada kohtunikul ja ma ei kavatsegi seda teha. Medalite õigest jagunemisest oli eespool juba juttu. Edasistes kohtades ma sedavõrd kindel enam pole. Näiteks 5. kohale tulnud võistkond mängis ainult endast allapoole jäänutega, samal ajal kui 7. kohale jäänu pidi mängima kõigi medalivõitjatega. Loomulik, et ta siis ka 1 matśipunkti vähem sai. Kohtunikul on üldse kasulik śveitsi süsteemis turniiri tabel pärast turniiri lõppu kohtade järjekorras ringsüsteemi tabelisse ümber kirjutada. Siis võib sellest leida piisavalt mõtlemisainet.
Kohtunikel piisas tegemist kogu pikaks päevaks. Igatahes järgmise vooru ettevalmistustega jõudsin lõpule alles paar minutit enne selle algust ja ega vist jõudnudki kõigil laudadel kontrollida, kas malendid ikka ilusasti väljade keskel seisavad. Ühest söögi- ja joogikorrast teiseni kulus 13-14 tundi. Ju ma siis ei osanud oma tööd õigesti korraldada. Aga täna olen end juba välja puhanud.
Lembit
Õieti olid ka probleemid suuremalt jaolt samad, mis eelmistes kommentaarides (25.III ja 11.V 2008). Kusagil helises jälle üks mobiiltelefon, mis kohtuniku tahtest sõltumata peab kaotuse tooma, kusagil tegi jälle keegi valgetega avakäigu, ilma et ta kell oleks enne seda käinud. See võib aga seetõttu pärast 40. käiku viivitada 15 lisaminuti andmisega. Ajakontroll oli jälle see keeruline kaheosaline. Et vooru ajal üllatusi ei juhtuks, mängisin kelladele seatud ajad enne avavooru veel igaks juhuks läbi. Seletusi tuli anda ka üsna mitmetele harva võistlevatele. Õnneks ei juhtunudki midagi. Reeglitega muidu probleeme polnud, üks kuningas küll jäeti kusagil tulle, aga see oli juba nii partiilõpus, et ei hakanud isegi kellal kaht minutit keerama.
Aga turniir ise oli mullusega võrreldes kahvatum. Mis on küll klubidega juhtunud? Mullu oli eelturniirilgi 11 võistkonda, tänavu peeti ainult finaal 9-ga. Suurmeistreid polnud üldse näha (ei siiski, Śvõrjov käis mingit auhinda vastu võtmas, rahvusvahelisi meistreidki ainult 4.
9 võistkonda (paaritu arv!) on normaalse śveitsi turniiri jaoks kindlasti vähe. Śveits on ikkagi eelkõige rahvarohkete turniiride jaoks. Voorude arvu vähendati 5-le, aga liiga palju tundus olevat sedagi. Usun, et tabelitipp sai siiski õiges järjekorras paika.
Reval-Sport ja Maletäht väärisid mõlemad üht värvi medaleid. Matśipunkte tasa (omavahelgi viik) ja siis mängiti 2 ringi hoopis teist malet - kiirmalet. Siingi mõlemad ringid viik. Siis lugesime kokku põhiturniiri partiipunktid. 3 vastast olid mõlemal olnud samad, neiltki kummalegi võrdselt punkte. Ainult üks vastane erines, sellelt sai Reval-Sport pool punkti rohkem. Niisiis kuld temale. Jään oma mulluse seisukoha juurde: lisamatśi oleks vaja vaid siis kui tasa on nii matśi- kui partiipunktid. Need on võrdse tähtsusega tegurid: sõltuvalt sellest, kumba mingi võistlusjuhend eelistab, on teine kindlasti järgmisel kohal.
Võistkondade vähesus ei tee paarimist kergemaks, vaid hoopis raskemaks. Kuidas ikkagi saada optimaalsed paarid? Śveitsi olemus on ju selles, et igas voorus saaksid kokku tabelis võrdsel pulgal olijad, aga ebaproportsionaalse voorude arvu juures hakkavad kohtujate erinevused kasvama. Paarisime igaks juhuks nii arvutiga kui käsitsi, tulemused langesid kokku. See, et arvuti viimaseks vooruks sootuks kummalisi paare pakkus, sõltus tulemuste sisestamisest. Arvestati matśipunkte ja värve. Aga ehk oleks pidanud ka partiipunkte arvesse võtma? Ja on värvidel antud juhul üldse olulist tähtsust? Igal võistkonnal on ju igas matśis 2 valget ja 2 musta. Kuivõrd varumängijaid kasutatakse liuglemise põhimõttel, siis ei saa keegi oma värvide vaheldumisele ju niikuinii kindel olla.
Mida oleksin muutnud, kui selline võimalus oleks olnud? Voorude optimaalse arvu kohta on pakutud mitmeid valemeid. Arvan, et neid ei peaks kunagi olema üle 1/3 osavõtjate arvust. Niisiis 3 vooru (aga on nii lühikest śveitsi kusagil mängitud? Pealegi tuleb arvestada paaritut arvu). Siis vajadusel kohajagajate järelmängud. Seekord jagasid pärast 3. vooru just samad võistkonnad, kes lõpuski, ja ka 3. võistkond oli sama. Nii olid siis 4. ja 5. voor kasutud?
Ja veel. Millegipärast on kõigil śveitsi süsteemis võistlustel üks võistkond teistest märksa nõrgem olnud. Seekord sai üks võistkond vaba oldud vooru eest (kuigi seda ei arvestatud võidu, vaid viigina) niisama palju partiipunkte kui laua taga oldud voorudega kokku. Kellele see viimastes voorudes vastu juhtub, sel on parasjagu õnne. Kas ei võiks sellistel lühikestel śveitsidel alati viimase vabaks jätta, sõltumata sellest, kas ta on juba vaba olnud või mitte? Tean, et ei või, aga C-litsentsi kohtunik võib ju ikkagi arutada.
Seekordne turniir läks minu arust üsnagi normaalselt ja lõppjärjestus sai paika vastavalt võistlusjuhendile. Kõige vähem sobiks seda vaidlustada kohtunikul ja ma ei kavatsegi seda teha. Medalite õigest jagunemisest oli eespool juba juttu. Edasistes kohtades ma sedavõrd kindel enam pole. Näiteks 5. kohale tulnud võistkond mängis ainult endast allapoole jäänutega, samal ajal kui 7. kohale jäänu pidi mängima kõigi medalivõitjatega. Loomulik, et ta siis ka 1 matśipunkti vähem sai. Kohtunikul on üldse kasulik śveitsi süsteemis turniiri tabel pärast turniiri lõppu kohtade järjekorras ringsüsteemi tabelisse ümber kirjutada. Siis võib sellest leida piisavalt mõtlemisainet.
Kohtunikel piisas tegemist kogu pikaks päevaks. Igatahes järgmise vooru ettevalmistustega jõudsin lõpule alles paar minutit enne selle algust ja ega vist jõudnudki kõigil laudadel kontrollida, kas malendid ikka ilusasti väljade keskel seisavad. Ühest söögi- ja joogikorrast teiseni kulus 13-14 tundi. Ju ma siis ei osanud oma tööd õigesti korraldada. Aga täna olen end juba välja puhanud.
Lembit
neljapäev, 7. mai 2009
Mõni sõna Helmuthist
Kohtunike read muudkui hõrenevad. Eelmise kommentaari lõpetasin Prahast tulnud kurva teatega, nüüd on lahkunud meie oma mees Helmuth Luik. Sellest pole palju aega, kui järjekordselt trollibussis kokku juhtusime. Elasime samas linnajaos ja Helmuth tavatses Jaama turul käia. Informeeris mind oma lähisugulaste käekäigust ja siis läks jutt muidugi malele. Helmuth veteranide turniiridel pole mänginud, aga male vastu tundis ta jätkuvalt suurt huvi. Ega minagi viimase aja maleelu keerdkäikudest suuremat tea, aga jutuainet meil jätkus.
Aga esimene kord? Ilmselt oli see sügisel 1955. Olin siis esimese kursuse tudeng ja kohtunikuna esmakordselt ametis Tallinna meistrivõistlustel, Helmuth oli aga sel turniiril Arulaiu järel ja Mikkovi ees teine. Rohkem kui poole sajandi jooksul oli neid kohtumisi hästi palju ning oleme üheskoos toiminud erinevates rollides.
Loomulikult pole ma pädev hindama Helmuthi mängu ja malelisi saavutusi, Pealegi on kõik tema turniiritulemused üksipulgi üles loetletud ühes Maleliidu kodulehel olevas artiklis. Teame kõik Helmuthi kalduvust rünnakule ja kombinatsioonidele, aga vajaduse korral võis ta terve õhtu ka mingi pika igava lõppmänguga vaeva näha. Mainitud tulemuste loetelu on hästi pikk, aga see ehk polegi Helmuthi koha määramisel Eesti males kõige tähtsam.
Sest samal 1967. aastal kui ta tuli Eesti tśempioniks ja sai ka meistersportlase nimetuse, algas Vabariiklikus Maleklubis ja selle järglases Kerese-nimelises Malemajas tema tegevus ühe meie malejuhina ja see kestis tervelt 25 aastat. Üsna palju sellest, mis tol ajal Eesti males toimus, on kuidagiviisi seotud ka Helmuthiga.
Arvan, et meie koostöö sujus peaaegu alati. Muidugi võib esineda juhtumeid, kus korraldaja ja kohtuniku ülesanded paratamatult vastuollu satuvad. Kusagil on mul praegugi alles Merikese kirjutus "Peakohtunikust pealtvaatajaks". Kerese mälestusturniir ajal, kui Kalevi korraldatud massiturniire veel polnud, vaid turniirisüsteemis mängisid kutsutud tipud. Üht külalist kohal polnud ega olnud talt ka mingit teadet. Nii ta siis loomulikult asendati. Avapäeva lõpul oli ta siiski kohale jõudnud ja Helmuth peakorraldajana ei leidnud muud väljapääsu, kui üks nimi juurde lisata, mängijate arv paarituks muuta ja turniiri sellega kahe vooru võrra pikendada. Mulle kui kohtunikule ei öelnud ta midagi. Nii et hommikul turniirisaali jõudes oli seal segadust ees palju, külalismängija esimese päeva partiid pealegi mängimata. Siis loobus tõesti edasisest tegutsemisest ja andsin asjad Ellole üle. Aga see ei tähenda, et me juba järgmisel turniiril poleks uuesti võinud Helmuthiga asjalikku koostööd teha.
Helmuth ise oli hea ja arukas kohtunik. Pikk malekogemus oli kindlasti plussiks. Ometi püüdis ta oma teadmisi ka selles osas igati täiendada. Mäletan aega, kui olin Kasparovi - Karpovi matśiga Sevillas ja ka Helmuth spetsiaalse turismigrupi koosseisus sinna jõudis. Pidin siis talle kõnelema kõigist pisiasjadest, mis seoses sellise suurvõistluse korraldamise ja kohtunikutööga.
Üleliidulise kategooria saamine oli omal aja üpris raske. Eestist jõudsid selle nimetuseni Harry Ello, Balduin Päsoke, Kaljus Pettai, Heino Kann ja viimasena Helmuth Luik. Ehk oli Helmuthil teistest selles reas loetletutest kirja panna mõnevõrra vähem turniire, aga kõigis muudes kohtunikele vajalikes asjades ei jäänud ta neile loomulikult milleski alla.
Helmuth Luik jääb kindlasti paljude maletajate mälestustesse.
Puhka rahus, kallis sõber!
Lembit
Aga esimene kord? Ilmselt oli see sügisel 1955. Olin siis esimese kursuse tudeng ja kohtunikuna esmakordselt ametis Tallinna meistrivõistlustel, Helmuth oli aga sel turniiril Arulaiu järel ja Mikkovi ees teine. Rohkem kui poole sajandi jooksul oli neid kohtumisi hästi palju ning oleme üheskoos toiminud erinevates rollides.
Loomulikult pole ma pädev hindama Helmuthi mängu ja malelisi saavutusi, Pealegi on kõik tema turniiritulemused üksipulgi üles loetletud ühes Maleliidu kodulehel olevas artiklis. Teame kõik Helmuthi kalduvust rünnakule ja kombinatsioonidele, aga vajaduse korral võis ta terve õhtu ka mingi pika igava lõppmänguga vaeva näha. Mainitud tulemuste loetelu on hästi pikk, aga see ehk polegi Helmuthi koha määramisel Eesti males kõige tähtsam.
Sest samal 1967. aastal kui ta tuli Eesti tśempioniks ja sai ka meistersportlase nimetuse, algas Vabariiklikus Maleklubis ja selle järglases Kerese-nimelises Malemajas tema tegevus ühe meie malejuhina ja see kestis tervelt 25 aastat. Üsna palju sellest, mis tol ajal Eesti males toimus, on kuidagiviisi seotud ka Helmuthiga.
Arvan, et meie koostöö sujus peaaegu alati. Muidugi võib esineda juhtumeid, kus korraldaja ja kohtuniku ülesanded paratamatult vastuollu satuvad. Kusagil on mul praegugi alles Merikese kirjutus "Peakohtunikust pealtvaatajaks". Kerese mälestusturniir ajal, kui Kalevi korraldatud massiturniire veel polnud, vaid turniirisüsteemis mängisid kutsutud tipud. Üht külalist kohal polnud ega olnud talt ka mingit teadet. Nii ta siis loomulikult asendati. Avapäeva lõpul oli ta siiski kohale jõudnud ja Helmuth peakorraldajana ei leidnud muud väljapääsu, kui üks nimi juurde lisata, mängijate arv paarituks muuta ja turniiri sellega kahe vooru võrra pikendada. Mulle kui kohtunikule ei öelnud ta midagi. Nii et hommikul turniirisaali jõudes oli seal segadust ees palju, külalismängija esimese päeva partiid pealegi mängimata. Siis loobus tõesti edasisest tegutsemisest ja andsin asjad Ellole üle. Aga see ei tähenda, et me juba järgmisel turniiril poleks uuesti võinud Helmuthiga asjalikku koostööd teha.
Helmuth ise oli hea ja arukas kohtunik. Pikk malekogemus oli kindlasti plussiks. Ometi püüdis ta oma teadmisi ka selles osas igati täiendada. Mäletan aega, kui olin Kasparovi - Karpovi matśiga Sevillas ja ka Helmuth spetsiaalse turismigrupi koosseisus sinna jõudis. Pidin siis talle kõnelema kõigist pisiasjadest, mis seoses sellise suurvõistluse korraldamise ja kohtunikutööga.
Üleliidulise kategooria saamine oli omal aja üpris raske. Eestist jõudsid selle nimetuseni Harry Ello, Balduin Päsoke, Kaljus Pettai, Heino Kann ja viimasena Helmuth Luik. Ehk oli Helmuthil teistest selles reas loetletutest kirja panna mõnevõrra vähem turniire, aga kõigis muudes kohtunikele vajalikes asjades ei jäänud ta neile loomulikult milleski alla.
Helmuth Luik jääb kindlasti paljude maletajate mälestustesse.
Puhka rahus, kallis sõber!
Lembit
teisipäev, 5. mai 2009
Kolleegide probleeme
Ühel Saksa lehel on viimasel kuul arutatud juhtumit Ramada Cupilt Magdeburgis, kus ühes vähemetturiga, kuid ilmselt viigilises vakrilõppmängus jättis korduvalt partii üleskirjutamise hooletusse. Kui kohtunik oli teda juba 3 korda manitsenud ja see ikkagi ei mõjunud, fikseeriti kaotus. Oli see liiga karm karistus ja oleks mängija kaotamiseks pidanud veel milleski eksima?
Ilmselt mitte. Partii üleskirjutamine on koodeksiga ette nähtud. Art. 12.8 järgi aga mängijat, kes pidevalt keeldub malekoodeksist kinnipidamisest, tuleb karistada partii kaotusega. Vastane saab muidugi võidupunkti, nagu alati, kui matistamismaterjal laual on.
Otsus oli karm küll, aga küllap kohtunik teadis, mida tegi. Üks arutleja leidis isegi, et kui kohtunikul oleks kaotuse määramiseks vaja veel mingeid täiendavaid põhjusi, siis peaks ta oma kohtunikutunnistuse küll kohe ära andma, sest ükski mängija teda ei respekteeriks. Juhul, kui mängijal oli mingi kirjutamist takistav puue, oleks kohtunik pidanud selle välja selgitama ja sobiva lahenduse leidma.
Sellel turniiril mängiti muide ajakontrolliga, mis andis mängijale iga käiguga 30 sekundit juurde. Seepärast tehti ettepanek vähendada lisasekundite arv 15-le või 20-le, sest siis pole vaja kirjutada, aga partiiprotokollita ei saa taotleda viiki seisu 3-kordse kordumise ega 50 käigu reegli alusel. Kindlasti oleks see tõsine karistus. Toetajaid sel mõttel oli, oli aga neidki, kes väitsid, et kõik kellad ei luba kummalegi kellapoolele erinevaid lisasekundeid seada.
Tundub siiski, et lisasekundite kärpimine pole lahendus. Kõigepealt pole seda karistusmoodust artiklis 13.4 toodud loetelus. Karistus peaks olema reageeringuks partiis asetleidnud eksimustele ja kompensatsiooniks vastaspoolele. Partii jätkamisel pärast karistust tuleb lähtuda sellest, et mõlemad pooled peavad nüüd reeglitest kinni. Seetõttu ei tohiks karistus mõjutada partii edasist käiku.
USA MF leheküljel on aga viimasel nädalal olnud kümneid sõnavõtte teemal, kas ikka matt lõpetab partii või mitte. Milles küsimus? Teame ju kõik artiklit 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud. USA reeglite art. 13A pole sellest põrmugi erinev.
Kui mõni mängija seda taotleb või kui me lihtsalt ise märkame, et kusagil matt on, siis me selle ka fikseerime. Selgub aga, et nende suurel noortevõistlusel National Scholastic oli kohtunikul keelatud partii võidetuks lugeda, seda ka vastava taotluse korral. Kui kohtunik laua juurde kutsuti, pidi ta ütlema, et tal pole lubatud seda kinnitada. Kohtunik võivat ju eksida ja siis tekkivat probleemid (!?).
Ma ei usu põrmugi, et isegi massilisel turniiril, kus kohtunikul tööd küllaga, ei suudaks keegi meie kolleegidest kindlaks teha, kas laual on matt või mitte. Küll võib sellisele võistlusele sattuda poisse või tüdrukuid, kellel asi veel päris selge pole (aga ehk võiks ka neile vähemalt mati enne päris selgeks teha, kui laps suurele võistlusele tuua). Niisiis on ameeriklaste lehel praegu pikki arutlusi selle üle, kuidas ikkagi partii õige tulemus kätte saada ja kuidas peaks kohtunik seda mängijatelt küsima, nii et seda ei saaks tõlgendada ühele poolele etteütlemisena. USA reeglid ütlevad muide, et kohtunik peab vastama ka küsimustele reeglite kohta. Igatahes leiti, et kui üks ütleb, et pani vastasmängija kuningale mati, siis ei tohi kohtunik teiselt poolelt küsida: "Oled sa nõus, et see on matt?", vaid "Kas sa alistud?".
Tegin endale rohkesti väljakirjutusi, aga vaevalt on asjale siinkohal mõtet rohkem tähelepanu pöörata. Keda ameeriklaste mõttevahetus huvitab, leiab selle nende lehelt ise. On muidugi reegleid, millega ka kõik meie lapsed päris kursis pole, aga matiseisu äratundmisega on mul küll ainult vaid väga harva tegemist olnud. Et asi veel parem oleks, jääb meie treeneritele loota.
Alles pool aastat tagasi vahetasime kirju Miroslav Filipiga seoses tema 80. sünnipäevaga (vt. kommentaarid 24.X ja 30.X). Tippmängija, kes mänginud 12 maleolümpial järjest ja võitnud kunagistest maailmameistritest nii Euwet, Smõslovi kui Tali ning praktilisest malest loobumise järel saanud üheks tippkohtunikest, keda vajati 6 järjestikusel MM-võistlusel. Temaga oli väga meeldiv koos töötada. Mulle näis, et kuigi meie maletundmise tase oli ju sootuks erinev, oli meie tegutsemislaadis palju ühist. Igatahes säilitasime põgusad kirjalikud kontaktid ka 28 aastat pärast Gaprindaśvili - Aleksandria matśi. Kurb teade Prahast ütleb, et dr. Miroslav Filip lahkus elavate seast 27. aprillil. Puhka rahus, lugupeetud kolleeg!
Lembit
Ilmselt mitte. Partii üleskirjutamine on koodeksiga ette nähtud. Art. 12.8 järgi aga mängijat, kes pidevalt keeldub malekoodeksist kinnipidamisest, tuleb karistada partii kaotusega. Vastane saab muidugi võidupunkti, nagu alati, kui matistamismaterjal laual on.
Otsus oli karm küll, aga küllap kohtunik teadis, mida tegi. Üks arutleja leidis isegi, et kui kohtunikul oleks kaotuse määramiseks vaja veel mingeid täiendavaid põhjusi, siis peaks ta oma kohtunikutunnistuse küll kohe ära andma, sest ükski mängija teda ei respekteeriks. Juhul, kui mängijal oli mingi kirjutamist takistav puue, oleks kohtunik pidanud selle välja selgitama ja sobiva lahenduse leidma.
Sellel turniiril mängiti muide ajakontrolliga, mis andis mängijale iga käiguga 30 sekundit juurde. Seepärast tehti ettepanek vähendada lisasekundite arv 15-le või 20-le, sest siis pole vaja kirjutada, aga partiiprotokollita ei saa taotleda viiki seisu 3-kordse kordumise ega 50 käigu reegli alusel. Kindlasti oleks see tõsine karistus. Toetajaid sel mõttel oli, oli aga neidki, kes väitsid, et kõik kellad ei luba kummalegi kellapoolele erinevaid lisasekundeid seada.
Tundub siiski, et lisasekundite kärpimine pole lahendus. Kõigepealt pole seda karistusmoodust artiklis 13.4 toodud loetelus. Karistus peaks olema reageeringuks partiis asetleidnud eksimustele ja kompensatsiooniks vastaspoolele. Partii jätkamisel pärast karistust tuleb lähtuda sellest, et mõlemad pooled peavad nüüd reeglitest kinni. Seetõttu ei tohiks karistus mõjutada partii edasist käiku.
USA MF leheküljel on aga viimasel nädalal olnud kümneid sõnavõtte teemal, kas ikka matt lõpetab partii või mitte. Milles küsimus? Teame ju kõik artiklit 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud. USA reeglite art. 13A pole sellest põrmugi erinev.
Kui mõni mängija seda taotleb või kui me lihtsalt ise märkame, et kusagil matt on, siis me selle ka fikseerime. Selgub aga, et nende suurel noortevõistlusel National Scholastic oli kohtunikul keelatud partii võidetuks lugeda, seda ka vastava taotluse korral. Kui kohtunik laua juurde kutsuti, pidi ta ütlema, et tal pole lubatud seda kinnitada. Kohtunik võivat ju eksida ja siis tekkivat probleemid (!?).
Ma ei usu põrmugi, et isegi massilisel turniiril, kus kohtunikul tööd küllaga, ei suudaks keegi meie kolleegidest kindlaks teha, kas laual on matt või mitte. Küll võib sellisele võistlusele sattuda poisse või tüdrukuid, kellel asi veel päris selge pole (aga ehk võiks ka neile vähemalt mati enne päris selgeks teha, kui laps suurele võistlusele tuua). Niisiis on ameeriklaste lehel praegu pikki arutlusi selle üle, kuidas ikkagi partii õige tulemus kätte saada ja kuidas peaks kohtunik seda mängijatelt küsima, nii et seda ei saaks tõlgendada ühele poolele etteütlemisena. USA reeglid ütlevad muide, et kohtunik peab vastama ka küsimustele reeglite kohta. Igatahes leiti, et kui üks ütleb, et pani vastasmängija kuningale mati, siis ei tohi kohtunik teiselt poolelt küsida: "Oled sa nõus, et see on matt?", vaid "Kas sa alistud?".
Tegin endale rohkesti väljakirjutusi, aga vaevalt on asjale siinkohal mõtet rohkem tähelepanu pöörata. Keda ameeriklaste mõttevahetus huvitab, leiab selle nende lehelt ise. On muidugi reegleid, millega ka kõik meie lapsed päris kursis pole, aga matiseisu äratundmisega on mul küll ainult vaid väga harva tegemist olnud. Et asi veel parem oleks, jääb meie treeneritele loota.
Alles pool aastat tagasi vahetasime kirju Miroslav Filipiga seoses tema 80. sünnipäevaga (vt. kommentaarid 24.X ja 30.X). Tippmängija, kes mänginud 12 maleolümpial järjest ja võitnud kunagistest maailmameistritest nii Euwet, Smõslovi kui Tali ning praktilisest malest loobumise järel saanud üheks tippkohtunikest, keda vajati 6 järjestikusel MM-võistlusel. Temaga oli väga meeldiv koos töötada. Mulle näis, et kuigi meie maletundmise tase oli ju sootuks erinev, oli meie tegutsemislaadis palju ühist. Igatahes säilitasime põgusad kirjalikud kontaktid ka 28 aastat pärast Gaprindaśvili - Aleksandria matśi. Kurb teade Prahast ütleb, et dr. Miroslav Filip lahkus elavate seast 27. aprillil. Puhka rahus, lugupeetud kolleeg!
Lembit
pühapäev, 3. mai 2009
Internetti vaadates
Püüdsin pilguheiduga internetti selgusele jõuda, milliste probleemidega on teiste maade kolleegid enne maipühi tegelnud. Midagi erilist ei leidnud. Tõsi küll, oli paar küsimusteringi ameeriklaste leheküljel, aga kuivõrd sealsed reeglid mõnevõrra üldkasutatavatest erinevad ja igaüks tsiteerib FIDE koodeksi asemel USA oma, siis jätsin need esialgu kõrvale.
Saksa Maleliidu leheküljel oli välja tuldud ratsionaliseerimisettepanekuga. Teatavasti näeb artikkel 7.4a ette mängijale mõtlemisaja lisamise pärast vastase määrustevastaseid käike. Järelikult tuleb siis kohtunik laua juurde kutsuda.
Üks sakslane leidis, et suurtel lahtistel turniiridel on kohtuniku leidmine ja selle kohaletulek üsna aegaviitev protsess. Nii et asja lihtsustamiseks ja kiirendamiseks võiks selle kellakeeramise protseduuri eksija vastane ise teha.
Aga eriti targaks ei pidanud seda ettepanekut keegi. Koodeks lubab ju mängijal ainult vajutada vastase kella pärast oma käigu tegemist või siis kella kohtuniku kutsumiseks seisma panna. Rohkem võimalusi pole. Nii et jäetagu kellade korrigeerimine ikka kohtuniku hooleks. Ka suurematel lahtistel turniiridel (näiteks meie Kalevi kiirturniiridel) on määrustevastaseid käike üpris vähe. Ja kohtunik peab saama võimaluse nende registreerimiseks kasvõi seepärast, et kolmas eksimus toob kaasa kaotuse. Suhteliselt vähese ajaga kiirturniiridel võiks ju kasutada ka 1. kord hoiatus - 2. kord kaotus süsteemi, mis kellakeeramisest päästab. Aga kohtunikku on ka siis igal juhul vaja.
Endiselt käib mitmel pool arutlus partiile võimaliku hilinemise üle. Sakslaste ringküsitluse seis oli tänaseks: FIDE täielikku hilinemiskeeldu pidas heaks 36 (25 %), halvaks 99 (68 %), 10 (7 %) ei omanud kindlat seisukohta.
Muide on Inglismaal ja Śotimaal (arvatavasti ühineb ka Wales) otsustatud, et kui mingi võistluse juhendis pole hilinemise kohta midagi öeldud, siis võib hilineda 30 minutit. Ehk peaks mingi analoogilise otsuse vastu võtma ka EML juhatus. Pealegi pole ma kindel, kas meil kõigil kohalikel võistlustel juhendid korrektselt vormistatud on ja mis moel hilinemise võimalusest või võimatusest teada antakse.
Eelmises kommentaaris oli juttu juriidilisest probleemist seoses K-koefitsiendi suurendamisega. See pole aga midagi võrreldes sellega, milleni on jõudnud Euroopa Maleliidu (ECU) ja Türgi MF konflikt. Nende presidendid Kutin ja Yazici on juba mõnda aega olnud üsna ebasõbralikes suhetes. ÜRO statistika järgi kuulub Türgi koos Taga-Kaukaasia riikidega Aasiasse, peaaegu kõik teised organisatsioonid aga käsitlevad neid Euroopana.
Türgi tahtis sel aastal korraldada Euroopa meistrivõistlusi nii noortele kui täiskasvanutele, samuti klubide karikat. Augustis 2007 otsustati aga korraldajateks kinnitada Montenegro, Venemaa, Makedoonia ja Itaalia. Yazici väitel on ECU juba 2006. a. peale otsustanud asjad vaid teatud maade kasuks, Türgit, aga ka Kreekat ja Gruusiat ignoreeritavat. Makropoulose vahenduskatsed lõppesid tagajärjetult.
Türgi MF andis asja kohtusse. ECU peakorter paikneb küll Berliinis, põhikirja järgi on tema asukohamaaks aga Śveits. Seepärast arutas asja Lausanne´i ametikohus. Ja tulemus: 22. aprillil avaldatud kohtuotsus tühistab ECU juhatuse 24. augusti 2007 otsuse 2009. aasta võistluspaikade kohta. Järelikult on tühised ka sel aastal juba Peterburis ja Montenegros peetud EM-võistlused ning need tuleb uuesti korraldada. Loomulikult tähendab see ka seda (vähemalt Türgi-poolses tõlgenduses), et ei loe ka nendel võistlustel täidetud tiitlinormid, muutunud reitingud ja valik MK-võistlustele. Veel pidamata võistlustele tuleb määrata uued paigad, mis sest et osa maid olevat piletid Itaaliasse juba ära tellinud. ECU peaks maksma üle 10 000 Śveitsi frangi kohtukulusid ja muidugi kandma liikmesföderatsioonide kulutused uuteks võistlusteks.
Hetkel võidutseb Yazici ning kordab, et seadus on õiglane ning õiglus lõpuks võidab, nõudes nüüd mitte ainult Kutini, vaid kogu ECU juhatuse tagasiastumist. Aga see on vaid hetkeseis. Kindlasti pole asi sellega läbi, pigem võib nii jõuda kaose ja anarhiani.
Lembit
Saksa Maleliidu leheküljel oli välja tuldud ratsionaliseerimisettepanekuga. Teatavasti näeb artikkel 7.4a ette mängijale mõtlemisaja lisamise pärast vastase määrustevastaseid käike. Järelikult tuleb siis kohtunik laua juurde kutsuda.
Üks sakslane leidis, et suurtel lahtistel turniiridel on kohtuniku leidmine ja selle kohaletulek üsna aegaviitev protsess. Nii et asja lihtsustamiseks ja kiirendamiseks võiks selle kellakeeramise protseduuri eksija vastane ise teha.
Aga eriti targaks ei pidanud seda ettepanekut keegi. Koodeks lubab ju mängijal ainult vajutada vastase kella pärast oma käigu tegemist või siis kella kohtuniku kutsumiseks seisma panna. Rohkem võimalusi pole. Nii et jäetagu kellade korrigeerimine ikka kohtuniku hooleks. Ka suurematel lahtistel turniiridel (näiteks meie Kalevi kiirturniiridel) on määrustevastaseid käike üpris vähe. Ja kohtunik peab saama võimaluse nende registreerimiseks kasvõi seepärast, et kolmas eksimus toob kaasa kaotuse. Suhteliselt vähese ajaga kiirturniiridel võiks ju kasutada ka 1. kord hoiatus - 2. kord kaotus süsteemi, mis kellakeeramisest päästab. Aga kohtunikku on ka siis igal juhul vaja.
Endiselt käib mitmel pool arutlus partiile võimaliku hilinemise üle. Sakslaste ringküsitluse seis oli tänaseks: FIDE täielikku hilinemiskeeldu pidas heaks 36 (25 %), halvaks 99 (68 %), 10 (7 %) ei omanud kindlat seisukohta.
Muide on Inglismaal ja Śotimaal (arvatavasti ühineb ka Wales) otsustatud, et kui mingi võistluse juhendis pole hilinemise kohta midagi öeldud, siis võib hilineda 30 minutit. Ehk peaks mingi analoogilise otsuse vastu võtma ka EML juhatus. Pealegi pole ma kindel, kas meil kõigil kohalikel võistlustel juhendid korrektselt vormistatud on ja mis moel hilinemise võimalusest või võimatusest teada antakse.
Eelmises kommentaaris oli juttu juriidilisest probleemist seoses K-koefitsiendi suurendamisega. See pole aga midagi võrreldes sellega, milleni on jõudnud Euroopa Maleliidu (ECU) ja Türgi MF konflikt. Nende presidendid Kutin ja Yazici on juba mõnda aega olnud üsna ebasõbralikes suhetes. ÜRO statistika järgi kuulub Türgi koos Taga-Kaukaasia riikidega Aasiasse, peaaegu kõik teised organisatsioonid aga käsitlevad neid Euroopana.
Türgi tahtis sel aastal korraldada Euroopa meistrivõistlusi nii noortele kui täiskasvanutele, samuti klubide karikat. Augustis 2007 otsustati aga korraldajateks kinnitada Montenegro, Venemaa, Makedoonia ja Itaalia. Yazici väitel on ECU juba 2006. a. peale otsustanud asjad vaid teatud maade kasuks, Türgit, aga ka Kreekat ja Gruusiat ignoreeritavat. Makropoulose vahenduskatsed lõppesid tagajärjetult.
Türgi MF andis asja kohtusse. ECU peakorter paikneb küll Berliinis, põhikirja järgi on tema asukohamaaks aga Śveits. Seepärast arutas asja Lausanne´i ametikohus. Ja tulemus: 22. aprillil avaldatud kohtuotsus tühistab ECU juhatuse 24. augusti 2007 otsuse 2009. aasta võistluspaikade kohta. Järelikult on tühised ka sel aastal juba Peterburis ja Montenegros peetud EM-võistlused ning need tuleb uuesti korraldada. Loomulikult tähendab see ka seda (vähemalt Türgi-poolses tõlgenduses), et ei loe ka nendel võistlustel täidetud tiitlinormid, muutunud reitingud ja valik MK-võistlustele. Veel pidamata võistlustele tuleb määrata uued paigad, mis sest et osa maid olevat piletid Itaaliasse juba ära tellinud. ECU peaks maksma üle 10 000 Śveitsi frangi kohtukulusid ja muidugi kandma liikmesföderatsioonide kulutused uuteks võistlusteks.
Hetkel võidutseb Yazici ning kordab, et seadus on õiglane ning õiglus lõpuks võidab, nõudes nüüd mitte ainult Kutini, vaid kogu ECU juhatuse tagasiastumist. Aga see on vaid hetkeseis. Kindlasti pole asi sellega läbi, pigem võib nii jõuda kaose ja anarhiani.
Lembit
reede, 1. mai 2009
Segadus K ümber
Kui Marek poolteist kuud tagasi FIDE reitingumääruste eelseisvast muutmisest teatas, kirjutas ta ka nii: Kõige olulisem muudatus on juurdekasvukoefitsiendi K suurendamine. See on nüüd kõigil 2 korda suurem: kui reiting on 2400 või enam, siis K = 20 (ja jääb selliseks ka edaspidi... varem oli see 10), teistel K = 30 (varem 15). Reitingumuutused lähevad sellega 2 korda suuremaks.
Ühes mullusuvises Chesscafes toodi järgmine näide: A reiting on 2100, B oma 2250, vahe seega 150. Tõenäoliselt nendevahelise partii A kaotab. Kui nad mängivad 100 partiid, peaks B võitma 70 : 30, ühe partii oodatav tulemus on aga O,7 : O,3, mida tegelikkuses muidugi olla ei saa. Kui nõrgem võidab, saab ta 0,7 punkti oodatust rohkem, tugevam aga 0,7 punkti vähem. Need arvud A-l 0,7 ja B-l -0,7 tulevadki K-koefitsiendiga korrutada.
Seni oli üks võimalus, et K = 25. Siis oli tegemist uue reitingumängijaga, kes pole veel lõpetanud 30 reitingupartiid. Gijssen oma näites kasutaski sellist koefitsienti. A võidu korral pidi siis tema reitingule lisanduma 25 x 0,7 = 17, 5 punkti ja B oleks analoogiliselt niisama palju kaotanud. Viigi puhul oleks A saanud juurde 5 punkti, B niisama palju kaotanud. A kaotuse korral kaotaks ta 7,5 punkti ja B kaotaks niisama palju.
Tolles kommentaaris pidas Gijssen koefitsiente 25, 15 ja 10 piisavateks, lisades, et näiteks 40 või 50 puhul oleks kõikumine liiga suur. Ometi kostis üha rohkem hääli reitingute ulatuslikuma muutumise kasuks eriti seoses reitingulehtede tihedama avaldamisega ja nii võttiski Peaassamblee vastu sellise otsuse, nagu Mareki eelpool toodud tsitaadis kirjas.
Nüüd on aga äkki jälle kõik kahtluse alla seatud. 10 päeva olid FIDE asepresident Makropoulos ja peasekretär Leong Singapuris koos ning selle tulemusena valmis mõni päev tagasi dokument, millele heakskiidu andis ka president Iljumźinov. Selle järgi pannakse kongressi otsuse täitmine seisma ja kuni järgmise aasta 1. juulini avaldatakse paralleelselt 2 reitingulehte (neid pole aastas mitte 4, vaid 6): üks senise K arvutuste järgi ja teine uute, suuremate K-koefitsientidega, aga seda teist kasutataks vaid võrdlusteks, ametlikuks jääb ikkagi esimene. Põhjenduseks tuuakse, et kuivõrd võistluskutsed saadetakse sageli juba aasta varem, on hilisemaid reitinguid raske ette näha. Ka MM-võistluste tsüklis toimub mängijate paigutamine reitingute järgi. Tiitlite andmisel võivat tekkida inflatsioon.
Kõige aktiivsemalt on Peaassamblee otsuse kaitseks välja astunud üks Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni juhte GM Macieja. PA on FIDE kõrgeim organ, selle otsuseid ei saa mõned ametimehed suvaliselt muuta. Isegi FIDE konservatiivne tiitli- ja reitingumääruste komitee oli pakkunud Dresdenis K = 25, kvalifikatsioonikomisjon viis K 20-le, Peassambleel polnud sellele mingeid vastuväiteid. Pikaajalises perspektiivis poleks paljudel muutused märgatavad, vaid kõikumisi oleks rohkem. Ainult väga noortel ja väga vanadel oleksid muutused suured, aga see tähendakski vastavust nende praegusele mängutasemele. Macieja soovitab võrrelda hoopis viimase 2 või 5 aasta tulemusi uue ja vana K alusel. Elektrooniliselt pole seda raske teha.
Makropoulose ja Leongi järgmine samm teisipäeval oli meenutada Dresdenis 2005. a. vastuvõetud otsust, et kui PA mingit asja detailselt ei aruta, delegeeritakse see Presidendinõukogu esimesele kongressijärgsele istungile. PN ei saa küll kongressi otsuseid tühistada, küll aga nende rakendamise edasi lükata, kuni järgmine kongress asja uuesti arutab. Nii tehtavat seekordki.
Eile tegi Macieja selgeks, et seekord on asi hoopis teistsugune: Kongressil olevat K-koefitsienti laialt arutatud, keegi, ka mitte PN liikmed selle suurendamise vastu ei vaielnud. Mäletatavasti anti PN otsustada näiteks partiidele hilinemise küsimus, K-koefitsiendist aga juttu polnud. Arvatavasti polnud sellest juttu ka juba toimunud PN koosolekul, nii et edasilükkamine pole praegu PN, vaid ainult selle mõne liikme otsus. Käiku tagasi võtta ei saa.
Viimasel paaril päeval on mõned GM-d (näiteks Nunn ja Krassenkov) seadnud K suurendamise vajalikkuse kahtluse alla, samal ajal on aga mõnedes internetikirjutustes seda nimetatud mõistuse hääleks emotsionaalse irratsionaalsuse vahutavas meres. Ise pole ma võrdlevaid arvutusi teinud ega püüa seetõttu asja sisuliselt hinnata, küll aga tundub, et juriidiliselt peaks Peassamblee otsus olema pöördumatu.
Lembit
Ühes mullusuvises Chesscafes toodi järgmine näide: A reiting on 2100, B oma 2250, vahe seega 150. Tõenäoliselt nendevahelise partii A kaotab. Kui nad mängivad 100 partiid, peaks B võitma 70 : 30, ühe partii oodatav tulemus on aga O,7 : O,3, mida tegelikkuses muidugi olla ei saa. Kui nõrgem võidab, saab ta 0,7 punkti oodatust rohkem, tugevam aga 0,7 punkti vähem. Need arvud A-l 0,7 ja B-l -0,7 tulevadki K-koefitsiendiga korrutada.
Seni oli üks võimalus, et K = 25. Siis oli tegemist uue reitingumängijaga, kes pole veel lõpetanud 30 reitingupartiid. Gijssen oma näites kasutaski sellist koefitsienti. A võidu korral pidi siis tema reitingule lisanduma 25 x 0,7 = 17, 5 punkti ja B oleks analoogiliselt niisama palju kaotanud. Viigi puhul oleks A saanud juurde 5 punkti, B niisama palju kaotanud. A kaotuse korral kaotaks ta 7,5 punkti ja B kaotaks niisama palju.
Tolles kommentaaris pidas Gijssen koefitsiente 25, 15 ja 10 piisavateks, lisades, et näiteks 40 või 50 puhul oleks kõikumine liiga suur. Ometi kostis üha rohkem hääli reitingute ulatuslikuma muutumise kasuks eriti seoses reitingulehtede tihedama avaldamisega ja nii võttiski Peaassamblee vastu sellise otsuse, nagu Mareki eelpool toodud tsitaadis kirjas.
Nüüd on aga äkki jälle kõik kahtluse alla seatud. 10 päeva olid FIDE asepresident Makropoulos ja peasekretär Leong Singapuris koos ning selle tulemusena valmis mõni päev tagasi dokument, millele heakskiidu andis ka president Iljumźinov. Selle järgi pannakse kongressi otsuse täitmine seisma ja kuni järgmise aasta 1. juulini avaldatakse paralleelselt 2 reitingulehte (neid pole aastas mitte 4, vaid 6): üks senise K arvutuste järgi ja teine uute, suuremate K-koefitsientidega, aga seda teist kasutataks vaid võrdlusteks, ametlikuks jääb ikkagi esimene. Põhjenduseks tuuakse, et kuivõrd võistluskutsed saadetakse sageli juba aasta varem, on hilisemaid reitinguid raske ette näha. Ka MM-võistluste tsüklis toimub mängijate paigutamine reitingute järgi. Tiitlite andmisel võivat tekkida inflatsioon.
Kõige aktiivsemalt on Peaassamblee otsuse kaitseks välja astunud üks Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni juhte GM Macieja. PA on FIDE kõrgeim organ, selle otsuseid ei saa mõned ametimehed suvaliselt muuta. Isegi FIDE konservatiivne tiitli- ja reitingumääruste komitee oli pakkunud Dresdenis K = 25, kvalifikatsioonikomisjon viis K 20-le, Peassambleel polnud sellele mingeid vastuväiteid. Pikaajalises perspektiivis poleks paljudel muutused märgatavad, vaid kõikumisi oleks rohkem. Ainult väga noortel ja väga vanadel oleksid muutused suured, aga see tähendakski vastavust nende praegusele mängutasemele. Macieja soovitab võrrelda hoopis viimase 2 või 5 aasta tulemusi uue ja vana K alusel. Elektrooniliselt pole seda raske teha.
Makropoulose ja Leongi järgmine samm teisipäeval oli meenutada Dresdenis 2005. a. vastuvõetud otsust, et kui PA mingit asja detailselt ei aruta, delegeeritakse see Presidendinõukogu esimesele kongressijärgsele istungile. PN ei saa küll kongressi otsuseid tühistada, küll aga nende rakendamise edasi lükata, kuni järgmine kongress asja uuesti arutab. Nii tehtavat seekordki.
Eile tegi Macieja selgeks, et seekord on asi hoopis teistsugune: Kongressil olevat K-koefitsienti laialt arutatud, keegi, ka mitte PN liikmed selle suurendamise vastu ei vaielnud. Mäletatavasti anti PN otsustada näiteks partiidele hilinemise küsimus, K-koefitsiendist aga juttu polnud. Arvatavasti polnud sellest juttu ka juba toimunud PN koosolekul, nii et edasilükkamine pole praegu PN, vaid ainult selle mõne liikme otsus. Käiku tagasi võtta ei saa.
Viimasel paaril päeval on mõned GM-d (näiteks Nunn ja Krassenkov) seadnud K suurendamise vajalikkuse kahtluse alla, samal ajal on aga mõnedes internetikirjutustes seda nimetatud mõistuse hääleks emotsionaalse irratsionaalsuse vahutavas meres. Ise pole ma võrdlevaid arvutusi teinud ega püüa seetõttu asja sisuliselt hinnata, küll aga tundub, et juriidiliselt peaks Peassamblee otsus olema pöördumatu.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)