Üks India maletaja on viimases Chesscafes tõstatanud küsimuse, millised on need seisud, kus on viigitaotlemine võimalik. On need kõik viigiseisud teooriaraamatutest, aga millised siis veel? Need, kus ühel poolel on suur materiaalne ülekaal? Ega isegi reeglite komisjoni esimehel seda laadi küsimustele kerge vastata ole.
On palju seise, mis peaksid teooria järgi viigiga lõppema, kui mõlemad pooled leiavad parimad võimalikud käigud. Sellistes seisudes viiki taotleda ei saa, küll aga võib vastasele viiki pakkuda. On ka seise, mida kumbki mingil juhul võita ei saa, näiteks kui lauale jäävad ainult kuningad või lisaks neile ka samaväljalised odad. Ka neil juhtudel pole vaja viiki taotleda, vaid kohtunik lihtsalt loeb need partiid viigiks. On seise, kus mängija teeb käigu, mis viib seisu 3-kordsele kordumisele või on sellega 50 käiku etturikäikude ja löömisteta täis. Artiklist 9 peaksime vajalikud peensused üles leidma. Aga on ka seise, kus kellelgi jääb alla 2 minuti aega ja ta usub, et seda seisu normaalsete vahenditega võita ei saa. Siis võib taotleda viiki artikli 10 alusel. Nii et variante ja võimalusi palju.
Kas aga oleks pidanud viik olema ka järgmisel juhul? Üks Iisraeli IA on toonud sellise juhtumi. Mingi kohalik turniir, laual kuningas ja vanker kuninga ja ratsu vastu. Tugevam pool kaotab ajaga, kohtunikku läheduses pole. Vankriga mees ütleb, et seda seisu võita ei saa. Ratsuga mees lisab, et eks see pea siis nii olema ja nõustub viigiga. Sekkub aga üks tark pealtvaataja, kes leiab, et art. 6.9 alusel (ajaületus) peaks ratsuga pool võitma. Nüüd see seda taotlebki, märkides, et ta oleks tulnud võitjaks lugeda kohe noolekese langemisega. Hilisem viikilepe olnud seetõttu ebaoluline. Lõpuks lepiti ikkagi viiki. Aga kas seda tohib teha juba pärast noolekese langemist?
Ratsuga on vankri vastu matiseis võimalik, kasvõi Kh8, Vg8 - Kh6, Rf7. Sellele seisule tuginedes oleks kohtunik pidanud lugema antud partii mustale võidetuks. Noolekese langemise järel enam viiki leppida ei saa. Kui aga mingi määrustepäraste käikude seeriaga poleks võit võimalik olnud, siis oleks asi lõppenud viigiga. Chesscafes oli loetelu võitu (viiki) andvatest seisudest oktoobris, mis oli üsna analoogiline meie 28.VIII "Aeg on üle" avaldatuga.
Või seis Malaisiast: Ke2, Oc6 - Kg4 Og5, Ef4, musta käik. Valgel on jäänud veel 5 minutit, mustal ainult 2. Kas valge saaks siin viiki taotleda? Küllap saab. Kui kohtunik näeb, et valge on korduvalt käinud odaga mööda pikka diagonaali, siis ta ilmselt nõustub sellega. Ehk isegi siis, kui valge teatab, et tal on selline kavatsus.
Leiame ka paar küsimust mobiilihelinate kohta. Indias on kellegi mobiil helisenud pärast 15. käiku. Tulemus märgitakse siis loomulikult 1:0 ja kuivõrd kumbki on teinud vähemalt ühe käigu, läheb partii ka reitinguarvestusse.
Küll aga peaksid nii kvalifikatsiooni- kui ka reeglite komisjon võtma seisukoha järgmises juhtumis: Mõlemad on vooru alguseks kohal. Valge mängib 1. b4, mis tuleb vastasele väga ootamatult. Jääb mõttesse ja ületabki aja. Reeglite järgi see peaaegu olematu partii ei peaks arvestusse minema, Geurti arvates võiks seda aga siiski pidada normaalseks partiiks, mille lõpp on 1:0.
Dominikaanis on hilinemisajaks endiselt 1 tund partiile. Valged teevad käigu ja panevad vastase kella käima. Kui möödas on 57 minutit, siis valge mobiil heliseb. Milline peaks partii tulemus olema, kui must veel 3 minutiga kohale jõuab?
Valge muidugi kaotusest ei pääse, aga kas ta peaks saama "-" või "0"? Kuivõrd must saabus kohale lubatud hilinemisajal, siis peaks ta saama 1 punkti. Reitinguarvesse see praeguste reeglite järgi küll ei lähe, aga Geurti arvates võiks ju minna.
Ühel India turniiril oli üks mängijaist käinud partii ajal raamatukapi juures mingeid raamatuid lehitsema (ilmselt küll mitte maleraamatuid) Ja kuigi ta seal mingeid märkmeid teinud, luges peakohtunik, kellele vastane kaebamas käis, partii kaotatuks. Ega koodeks siin kokreetset karistuśt ette näe. Nii võivad erinevad kohtunikud kasutada erinevaid karistusi.
Spordiaasta sai eile õhtul pidulikult lõpetatud, eks ta siis nüüd läbi ole. Olin sel aastal malekohtunikuna päris palju ametis - 23 võistlust ja 52 päeva, kirimale meistrivõistlused peale selle. Millegipärast oli mind üsna palju vaja Eesti esivõistlustel, male toetusühing pani ka oma sarja käima. Nii oli mul mitme aasta järel malevõistlusi rohkem kui kabeturniire. Kuigi ega kabemänge seetõttu vähemaks jäänud - 18 võistlust ja 40 päeva, enamus neist vähemalt mingil määral rahvusvahelised.
Lasksin veel kord silmad üle FIDE materjalidest. Veendusin, et hetkel võin end tõepoolest maailma suurima IA staaźiga aktiivselt tegutsevaks kohtunikuks pidada. Tõsi küll, viimase Lilienthali memoriaali peakohtunikuks on märgitud minu kunagine hea kolleeg GM Averbahh, aga see on viimastest aastatest tema ainus registreeritud tegutsemine ja üsna peatselt saab ta juba 90.
Üsna palju aega võttis tänavugi meie ajaveeb. Aastaga sai sinna pandud 104 mingit teksti. Aga muidugi on ka mul aeg nüüd lõpetama hakata. Veebiga küll ei tohiks probleeme tulla, sest teiste ametlike kaasaaitajate roll on viimasel ajal jäänud mõnevõrra tagasihoidlikuks ja kindlasti mõjuksid kõrgema litsentsiga kohtunike kirjatööd positiivselt kirjutiste kvaliteedile.
Aga kõigepealt ilusat vana-aasta lõppu ja veel paremat uut aastat meile kõigile!
Lembit
kolmapäev, 28. detsember 2011
pühapäev, 25. detsember 2011
Kui käike ei kirjuta
Vaevalt me Chesscafe kohtunikeveerge lugedes märksa targemaks saame, aga vähem kogenud kohtunikud võivad sealt oma arvamustele kinnitust saada küll. Samuti võime sealt saada aimu reeglite komitee seisukohtade edasistest võimalikest arengutest.
Viimases veerus tuuakse näiteks juhtum Indiast. Üks mängija muundab parajasti etturit. 8. reale ta oma etturit lükkama ei hakka, vaid paneb sinna korrapealt lipu. Kohtunik teatab, et tegemist on määrustevastase käiguga. Tõepoolest, koodeksi art. 3.7 kõneleb ju oma algasendist kõige kaugemale reale jõudnud etturist, mis siis selsamal väljal millegagi asendatakse. Mis siis nüüd?
Reeglid on sellised, aga ega neil vist antud juhul suuremat praktilist tähtsust pole. Igatahes Geurt Gijssen väidab, et esitab järgmisel FIDE kongressil arutamiseks ettepaneku jätta mängijaile vabalt valida, kumbamoodi ta toimida tahab. Muidugi ei saa antud partii kohtunikule midagi ette heita: tema toimis nii, nagu praegu reeglites kirjas.
Teine hindu kirjutab mängijate A ja B partiist, kus B teeb määrustevastase käigu, kui tal on jäänud alla 2 minuti aega, vastasel aga on veel 5 minutit. Kohtunik ei oska aja korrigeerimist ette võtta.
Eks siis tuleb seletada, et aega korrigeeritakse mitmel moel. Kui tegemist on määrustevastaste käikudega, aga ka näiteks mingi viigitaotlusega, lisatakse vaid vastasmängija kulutamata ajale minuteid juurde, antud juhul siis kahel esimesel korral à 2 minutit (vale viigitaotluse puhul 3 minutit). Teistes olukordades on võimalik ka eksinud mängija allesjäänud minutite vähendamine (art. 13.4c). Kui meil oleks aga tegemist küllaldase järelevalvega välkmalega (igal laual omaette kohtunik), siis tuleks ka ajakaristusi määrates toimida samuti kui tavamales.
Lääne-Indias tuli aga lahendada käikude üleskirjutamise üle tekkinud vaidlust. Mängija A kaebab, et mängija B ei kirjuta. Tuleb kohtunik ja nõuab, et B teeks protokolli korda. Sedapuhku tegigi, aga A pidi niimoodi vastase poole pöörduma tervelt kolmel korral. A sattus pealegi kaotusseisu ja muutus niimoodi väga vihaseks, öeldes, et tegemist on koodeksi rikkumisega ja ta nõuab kohtunikult nüüd vastase karistamist, kasvõi partii lõpetamisega. Läks siis mängukohast minema ja laskis aja üle. B nõudis muidugi endale võitu, ilmselt sai ka. Enne järgmist vooru nõudis A apellatsioonikomiteelt selle punkti äravõtmist. Komitee otsustas hoopis karistada B-d selle eest, et see oli koodeksit rikkunud ja kohtunik oleks pidanud teda juba partii ajal karistama.
Küsimuse tõstataja uuris, kas B-d saab tagantjärele karistada, sest kohtunik polnud ju teda ametlikult hoiatanud. Muidugi polnud ka A kuigi korrektne olnud. Kui ta nägi, et B ei kirjuta, pöördus ta lihtsalt vastase poole ega kutsunud kohtunikku. Sel moel segas ta ju vastast. A-l oli protestimiseks küll täielik õigus, aga ta tegi seda valesti.
Geurt kirjutab, et on liik mängijaid, kes koodeksit üldiselt tunnevad, aga protestivad väga valjusti. Olevat selline mängija Hollandiski. Aga talle on Geurt öelnud, et valjuhäälseid proteste ta ei aktsepteeri. Nii et kui vastane rikub reegleid, siis seisaku lihtsalt kellad, tõstku käsi ja seletagu normaalselt, mis juhtus. Ja see õpetus toimivatki.
Tugineda saab siin koodeksi art. 12.8: "Mängija pidevat keeldumist malekoodeksist kinni pidamast tuleb karistada partii kaotusega. Kohtunik otsustab vastasmängija tulemuse."
Mitu korda kirjutamise pooleli jätnud mängijale oleks kohtunik pidanud kõigepealt tegema hoiatuse. Kuna kohtunik B-d ei karistanud, siis oli A-l loomulikult õigus pöörduda AC poole. Ometi pole AC otsust võimalik üheselt hinnata, sest A lahkus ju ikkagi mängualalt, jättis protokolli alla kirjutamata ja hakkas protestima alles järgmisel päeval. Konkreetse võistlusjuhendi sisu pole teada ega seegi, kas seal oli juttu protestide esitamise tähtaegadest, aga protesteerimine järgmisel päeval enne vooru algust tundub küll olevat hilja.
Pahandamise on kutsunud esile ka see, et kui näiteks koodeksi artikkel 7 näeb määrustevastaste käikude eest ette konkreetsed karistused, siis partiide üleskirjutamisele pühendatud artiklis 8 me sellist täpsust ei näe. Võiks ju tõepoolest olla, aga hakkama saab niigi. Kui kaugele kohtunik minna saab, ütleb ära juba ülaltoodud artikkel 12.8. Aga üldse on ju kõik võimalikud karistused loendatud artiklis 13.4.
Lembit
Viimases veerus tuuakse näiteks juhtum Indiast. Üks mängija muundab parajasti etturit. 8. reale ta oma etturit lükkama ei hakka, vaid paneb sinna korrapealt lipu. Kohtunik teatab, et tegemist on määrustevastase käiguga. Tõepoolest, koodeksi art. 3.7 kõneleb ju oma algasendist kõige kaugemale reale jõudnud etturist, mis siis selsamal väljal millegagi asendatakse. Mis siis nüüd?
Reeglid on sellised, aga ega neil vist antud juhul suuremat praktilist tähtsust pole. Igatahes Geurt Gijssen väidab, et esitab järgmisel FIDE kongressil arutamiseks ettepaneku jätta mängijaile vabalt valida, kumbamoodi ta toimida tahab. Muidugi ei saa antud partii kohtunikule midagi ette heita: tema toimis nii, nagu praegu reeglites kirjas.
Teine hindu kirjutab mängijate A ja B partiist, kus B teeb määrustevastase käigu, kui tal on jäänud alla 2 minuti aega, vastasel aga on veel 5 minutit. Kohtunik ei oska aja korrigeerimist ette võtta.
Eks siis tuleb seletada, et aega korrigeeritakse mitmel moel. Kui tegemist on määrustevastaste käikudega, aga ka näiteks mingi viigitaotlusega, lisatakse vaid vastasmängija kulutamata ajale minuteid juurde, antud juhul siis kahel esimesel korral à 2 minutit (vale viigitaotluse puhul 3 minutit). Teistes olukordades on võimalik ka eksinud mängija allesjäänud minutite vähendamine (art. 13.4c). Kui meil oleks aga tegemist küllaldase järelevalvega välkmalega (igal laual omaette kohtunik), siis tuleks ka ajakaristusi määrates toimida samuti kui tavamales.
Lääne-Indias tuli aga lahendada käikude üleskirjutamise üle tekkinud vaidlust. Mängija A kaebab, et mängija B ei kirjuta. Tuleb kohtunik ja nõuab, et B teeks protokolli korda. Sedapuhku tegigi, aga A pidi niimoodi vastase poole pöörduma tervelt kolmel korral. A sattus pealegi kaotusseisu ja muutus niimoodi väga vihaseks, öeldes, et tegemist on koodeksi rikkumisega ja ta nõuab kohtunikult nüüd vastase karistamist, kasvõi partii lõpetamisega. Läks siis mängukohast minema ja laskis aja üle. B nõudis muidugi endale võitu, ilmselt sai ka. Enne järgmist vooru nõudis A apellatsioonikomiteelt selle punkti äravõtmist. Komitee otsustas hoopis karistada B-d selle eest, et see oli koodeksit rikkunud ja kohtunik oleks pidanud teda juba partii ajal karistama.
Küsimuse tõstataja uuris, kas B-d saab tagantjärele karistada, sest kohtunik polnud ju teda ametlikult hoiatanud. Muidugi polnud ka A kuigi korrektne olnud. Kui ta nägi, et B ei kirjuta, pöördus ta lihtsalt vastase poole ega kutsunud kohtunikku. Sel moel segas ta ju vastast. A-l oli protestimiseks küll täielik õigus, aga ta tegi seda valesti.
Geurt kirjutab, et on liik mängijaid, kes koodeksit üldiselt tunnevad, aga protestivad väga valjusti. Olevat selline mängija Hollandiski. Aga talle on Geurt öelnud, et valjuhäälseid proteste ta ei aktsepteeri. Nii et kui vastane rikub reegleid, siis seisaku lihtsalt kellad, tõstku käsi ja seletagu normaalselt, mis juhtus. Ja see õpetus toimivatki.
Tugineda saab siin koodeksi art. 12.8: "Mängija pidevat keeldumist malekoodeksist kinni pidamast tuleb karistada partii kaotusega. Kohtunik otsustab vastasmängija tulemuse."
Mitu korda kirjutamise pooleli jätnud mängijale oleks kohtunik pidanud kõigepealt tegema hoiatuse. Kuna kohtunik B-d ei karistanud, siis oli A-l loomulikult õigus pöörduda AC poole. Ometi pole AC otsust võimalik üheselt hinnata, sest A lahkus ju ikkagi mängualalt, jättis protokolli alla kirjutamata ja hakkas protestima alles järgmisel päeval. Konkreetse võistlusjuhendi sisu pole teada ega seegi, kas seal oli juttu protestide esitamise tähtaegadest, aga protesteerimine järgmisel päeval enne vooru algust tundub küll olevat hilja.
Pahandamise on kutsunud esile ka see, et kui näiteks koodeksi artikkel 7 näeb määrustevastaste käikude eest ette konkreetsed karistused, siis partiide üleskirjutamisele pühendatud artiklis 8 me sellist täpsust ei näe. Võiks ju tõepoolest olla, aga hakkama saab niigi. Kui kaugele kohtunik minna saab, ütleb ära juba ülaltoodud artikkel 12.8. Aga üldse on ju kõik võimalikud karistused loendatud artiklis 13.4.
Lembit
kolmapäev, 21. detsember 2011
Uuest Chesscafest
Täna on jälle Chesscafe päev. Taas arutatakse seda, kuidas olemasolevaid reegleid praktikas rakendatakse, aga samuti seda, kas koodeksis kirjapandu on ikka ideaalselt sõnastatud ning kas ei tekita nii male kui ka meid ümbritseva maailma tehnika areng selliseid probleeme, millele konkreetset vastust ei leia. Mõtlen isegi nagu Geurt nostalgiliselt tagasi aegadele, kui arvuteid veel polnud, turniirid peeti valdavalt ringsüsteemis, selleks ettenähtud päevadel mängiti katkestatud partiisid, MM-eelvõistlustena olid tsooni-, tsoonidevahelised ja pretendentide turniirid kindlalt paigas ning poisid tõstsid nuppe suurtel demonstratsioonlaudadel. Nüüd tuleb pärast iga arengusammu küsida, kas ei tuleks ka malekoodeksisse midagi lisada või kohandada seda nii, et ta kataks kõiki nähtusi.
Aga konkreetselt mõnest täna käsitletud asjast. Üks itaallane juhib tähelepanu sellele, et välkmale reeglite art. A4a ütleb: "Kui kuninga ja lipu asend on ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud." Aga kui kuningas on sattunud hoopis oda kohale, siis selle variandi kohta ei ütle koodeks midagi, kuigi küllap vist kõik kohtunikud rakendaksid siin oma tervet mõistust. Ilmselt oleks aga tõepoolest õigem asendada ülalpool tsiteeritud lause esimene pool nii: "Kuninga ebaõige asendi korral ..."
Üks poolakas on tõstatanud küsimuse seoses e-raamatu lugejatega (Kindle, Sony PRS, Kobo), mille kohta täpsed reeglid puuduvad. Kuidas suhtuda sellesse, kui kellelgi on need partii ajal mängusaalis kaasas või hakkab keegi koguni neid partii ajal kasutama? Mees oli jõudnud turniirile ja kuulnud seal vastase hilinemisest. Siis oli ta võtnud oma riistapuu ja hakanud sealt lugema, muidugi mittemalelist teksti. Kohtunik oli tal palunud lõpetada. Aga miks?
Geurt annab siin kohtunikule õiguse. Tegemist on ju ikkagi elektroonilise seadmega, kust võib leida ka malega seotut.
Ja siis üldse millegi lugemine partii ajal. Täpseid reegleid, kas partii ajal võiks malelaua taga istudes raamatuid või ajakirju lugeda, pole olemas. Päris selge, et ka siin on igasuguste malega seostuvate materjalide lugemine või vaatamine keelatud. Mis puutub mittemalelistesse tekstidesse, siis koodeks ju otsest keeldu ei kehtesta. Aga viisakaks käitumiseks ei saa seda igal juhul pidada. Kindlasti segab see sinu vastas istuvat partnerit ja tõmbab tema tähelepanu kõrvale. Nii et kui vastane seepärast kohtuniku poole pöördub, peaks see asjale lõpu tegema.
Lembit
Aga konkreetselt mõnest täna käsitletud asjast. Üks itaallane juhib tähelepanu sellele, et välkmale reeglite art. A4a ütleb: "Kui kuninga ja lipu asend on ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud." Aga kui kuningas on sattunud hoopis oda kohale, siis selle variandi kohta ei ütle koodeks midagi, kuigi küllap vist kõik kohtunikud rakendaksid siin oma tervet mõistust. Ilmselt oleks aga tõepoolest õigem asendada ülalpool tsiteeritud lause esimene pool nii: "Kuninga ebaõige asendi korral ..."
Üks poolakas on tõstatanud küsimuse seoses e-raamatu lugejatega (Kindle, Sony PRS, Kobo), mille kohta täpsed reeglid puuduvad. Kuidas suhtuda sellesse, kui kellelgi on need partii ajal mängusaalis kaasas või hakkab keegi koguni neid partii ajal kasutama? Mees oli jõudnud turniirile ja kuulnud seal vastase hilinemisest. Siis oli ta võtnud oma riistapuu ja hakanud sealt lugema, muidugi mittemalelist teksti. Kohtunik oli tal palunud lõpetada. Aga miks?
Geurt annab siin kohtunikule õiguse. Tegemist on ju ikkagi elektroonilise seadmega, kust võib leida ka malega seotut.
Ja siis üldse millegi lugemine partii ajal. Täpseid reegleid, kas partii ajal võiks malelaua taga istudes raamatuid või ajakirju lugeda, pole olemas. Päris selge, et ka siin on igasuguste malega seostuvate materjalide lugemine või vaatamine keelatud. Mis puutub mittemalelistesse tekstidesse, siis koodeks ju otsest keeldu ei kehtesta. Aga viisakaks käitumiseks ei saa seda igal juhul pidada. Kindlasti segab see sinu vastas istuvat partnerit ja tõmbab tema tähelepanu kõrvale. Nii et kui vastane seepärast kohtuniku poole pöördub, peaks see asjale lõpu tegema.
Lembit
pühapäev, 18. detsember 2011
Kui kelli ei jätku
Käisin täna Paunkülas. Maletreenerite seminari viimaseks punktiks oli planeeritud jutuajamine malekoodeksist. Arvan, et see kulges asjalikult, mis sest et vaevalt küll tänu sellele keegi märgatavalt targemaks sai, aga kindlasti ei juhtunud ka vastupidist. Arutlus kulges seal küll üsna elementaarsete küsimuste ümber, nii et kahjuks ei leidnud sealt midagi, mis oleks võinud tänasele kommentaarile aluseks olla. Pidin niisiis jälle heitma pilgu teistele internetikülgedele.
Ühel Saksa leheküljel oli juttu probleemidest seoses ühe meeskondliku matśi korraldamisega. See pidi toimuma 8 laual, kasutusel digitaalkellad, mõtlemisajaks 2 tundi mingite lisasekunditega igale käigule. Lubatud hilinemisaeg pool tundi. Kui matś oli algamas, selgus, et korralikult toimivaid kelli on ainult 6, varukelli polnud. Päris selge, et vastuvõttev võistkond vastutab võistlusteks vajaliku inventari eest, aga ega ka turniirimäärused täpselt ütle, mida nüüd teha tuleks.
Arutuseks väljapakutud variante oli rohkesti. Võibolla oleks tulnud alustada matśi 6 laual. Kui siis ka ülejäänud kellad korda saavad (ehk oli vaja vaid uusi patareisid), siis panna ka need käima. Aga kas tuleks siis kõigil kelladel alustada algnäitudega või peaksid kaks kodumeeskonna mängijat minetama kaotsiläinud aja. Või peaksid kõik mängijad ootama probleemi lahenduseni? Võibolla tuleks sel juhul kõigilt kodumeeskonna mängijatelt aega vähemaks võtta? Või tuleks siis, kui kõiki kelli korda ei saada, fikseerida pärast pooletunnist ootamist matśi tulemuseks 0:8? Või peaks niisuguse kaotuse fikseerimiseks ootama mitte pool tundi, vaid tervelt 2? Nii et võimalusi kui palju ja ega saagi vist täie kindlusega öelda, mis neist see ainuõige võis olla.
Ning kui üks pooltest poleks kohtuniku poolt langetatud otsusega nõus, kas tuleks siis protest esitada kohe või mängida kõigepealt matś ära ja hakata alles pärast seda õiendama? Või teha seda hoopis kusagil matśi keskel, kui ollakse algul tekkinud segadusest juba mõnevõrra rahunenud? Kui protestida enne matśi, siis ei saaks mängudega alustada.
Oli küllalt palju arutlejaid, kes leidsid, et kuivõrd puudu oli kaks kella, siis peaksid kannatajaks olema kaks kohalikku mängijat, kellele pooletunnise hilinemisaja lõppedes fikseeritaks kaotus. Aga kes määrab, millised partiid need just olema peaksid? Küllap see ikka kodumeeskond ise on. Ehk peaks poole tunni asemel lubada neile ootamisajaks 2 tundi, sest kui mängija saabuks lubatud hilinemisajal, siis võiks ta laua taga ikkagi oodata 2 tundi, kuni ta aeg kellal täis saab? Mis puutub protestide esitamise tähtaega, siis oleks loogiline, et see võistlusjuhendis kirjas oleks.
Kohtunik valis variandi, kus üksikutel konkreetsetel laudadel tähtsust polnud: matśiga peale ei hakatud. Aga kui poole tunni pärast poleks ikka kellad töökorras olnud, oleks fikseeritud 8:0. Veerand tundi hiljem oli kellaprobleem lahendatud ja mäng võis alata. Nii oli variante kaalumisel palju. Vaevalt see ainuõige lahendus oli. Pakuti isegi, et õigem oleks olnud kasutada oma kohustused hooletusse jätnud klubi suhtes hoopis rahatrahvi.
Arvatavasti meil sellist olukorda ei juhtu. Küllap on igal klubil nii palju kelli, kui ettenähtud võistlusteks vaja.
Lembit
Ühel Saksa leheküljel oli juttu probleemidest seoses ühe meeskondliku matśi korraldamisega. See pidi toimuma 8 laual, kasutusel digitaalkellad, mõtlemisajaks 2 tundi mingite lisasekunditega igale käigule. Lubatud hilinemisaeg pool tundi. Kui matś oli algamas, selgus, et korralikult toimivaid kelli on ainult 6, varukelli polnud. Päris selge, et vastuvõttev võistkond vastutab võistlusteks vajaliku inventari eest, aga ega ka turniirimäärused täpselt ütle, mida nüüd teha tuleks.
Arutuseks väljapakutud variante oli rohkesti. Võibolla oleks tulnud alustada matśi 6 laual. Kui siis ka ülejäänud kellad korda saavad (ehk oli vaja vaid uusi patareisid), siis panna ka need käima. Aga kas tuleks siis kõigil kelladel alustada algnäitudega või peaksid kaks kodumeeskonna mängijat minetama kaotsiläinud aja. Või peaksid kõik mängijad ootama probleemi lahenduseni? Võibolla tuleks sel juhul kõigilt kodumeeskonna mängijatelt aega vähemaks võtta? Või tuleks siis, kui kõiki kelli korda ei saada, fikseerida pärast pooletunnist ootamist matśi tulemuseks 0:8? Või peaks niisuguse kaotuse fikseerimiseks ootama mitte pool tundi, vaid tervelt 2? Nii et võimalusi kui palju ja ega saagi vist täie kindlusega öelda, mis neist see ainuõige võis olla.
Ning kui üks pooltest poleks kohtuniku poolt langetatud otsusega nõus, kas tuleks siis protest esitada kohe või mängida kõigepealt matś ära ja hakata alles pärast seda õiendama? Või teha seda hoopis kusagil matśi keskel, kui ollakse algul tekkinud segadusest juba mõnevõrra rahunenud? Kui protestida enne matśi, siis ei saaks mängudega alustada.
Oli küllalt palju arutlejaid, kes leidsid, et kuivõrd puudu oli kaks kella, siis peaksid kannatajaks olema kaks kohalikku mängijat, kellele pooletunnise hilinemisaja lõppedes fikseeritaks kaotus. Aga kes määrab, millised partiid need just olema peaksid? Küllap see ikka kodumeeskond ise on. Ehk peaks poole tunni asemel lubada neile ootamisajaks 2 tundi, sest kui mängija saabuks lubatud hilinemisajal, siis võiks ta laua taga ikkagi oodata 2 tundi, kuni ta aeg kellal täis saab? Mis puutub protestide esitamise tähtaega, siis oleks loogiline, et see võistlusjuhendis kirjas oleks.
Kohtunik valis variandi, kus üksikutel konkreetsetel laudadel tähtsust polnud: matśiga peale ei hakatud. Aga kui poole tunni pärast poleks ikka kellad töökorras olnud, oleks fikseeritud 8:0. Veerand tundi hiljem oli kellaprobleem lahendatud ja mäng võis alata. Nii oli variante kaalumisel palju. Vaevalt see ainuõige lahendus oli. Pakuti isegi, et õigem oleks olnud kasutada oma kohustused hooletusse jätnud klubi suhtes hoopis rahatrahvi.
Arvatavasti meil sellist olukorda ei juhtu. Küllap on igal klubil nii palju kelli, kui ettenähtud võistlusteks vaja.
Lembit
kolmapäev, 14. detsember 2011
Saksa lehte vaadates
Sakslaste ajakirja Schach-Zeitung igas numbris ilmub ka midagi kohtunikele. Matérjalide autoriks on FA Jürgen Kehr. Erilisi peensusi ei tasu nendest otsida, aga saksa keelt oskajatele sobib lugemismaterjaliks küll. Viimasel poolteisel aastal avaldatu on internetis näha.
Siinkohal mõned üsna juhuslikud silmahakanud näited. Ilmselt on Saksamaal kasutusel veel parasjagu mehaanilisi kelli, sest mitmed kirjutused on pühendatud art. 10.2 rakendamisele. Autor juhib tähelepanu sellele, et kui on tegemist küllaldase järelevalvega (välgus igal laual oma kohtunik, kiirmales üks kolme laua kohta) kehtib see ka välkmales. Kehri arvates ei vii ka välkmales määrustevastane käik sel juhul partii kaotusele, vaid toob vastasele kaks minutit lisaaega.
Vaadeldakse sellist juhtumit. Valgel on lauale jäänud kuningas ja ratsu, mustal kuningas ja 2 etturit. Musta nooleke langeb. Kohtunik peab otsustama partii tulemuse. Milline see peaks olema? Kohtunik nägi, et valge matistada ei saa, ja luges partii viigiks. Ta oleks pidanud aga lähtuma mitte sellest, kas võit normaalselt võimalik oleks, vaid kas see ikka ka teoreetiliselt on. Kaks etturit võib nii (eba)osavalt muundada, et teoreetiliselt on matt võimalik. Niisiis oleks tulnud partii mustale kaotatuks lugeda.
Milline oleks aga pidanud olema kohtuniku otsus, kui must oleks 2 minutit enne noolekese langemist viiki taotlenud? Siis oleks partii tulnud ilmselt viigiks lugeda, sest kui artiklis kõneldakse partii võitmisest normaalsete vahenditega, siis vaevalt saab küll musta sellist kaasabi enda matistamiseks nomaalseks lugeda.
Mille eest võib kaotuse panna. Kehr ise toob näite oma praktikast. Valge lükkab lõppmängus oma etturi viimasele reale ja sirutab siis käe üle laua, et sealt oma varem löödud lippu kätte saada. Lipuni ta ei jõua, sest vastane ütleb, et otsigu ta endale saalist mõni teine lipp. See olevat nüüd tema oma, sest selle ta lõi. Kohtunik oli parajasti laua juures. Arvas, et must teeb lihtsalt nalja, ja nõudis, et lipp antaks. Must oli aga väga tõsine ja jäi oma väidetavale otsusele kindlaks. Nii panigi kohtunik talle kaotuse. Parajasti olnud 1.aprill.
Või näide Buchholzi süsteemi rakendamisest. Esmakordselt olevat seda kasutanud keegi Bruno Buchholz Magdeburgis 1932. Teatavasti on see śveitsi süsteemis kohtade jagamisel kõigi vastasmängijate punktide summa. Kui aga mingid partiid mängimata jäävad, tuleb toimida veidi teisiti.
On 9-vooruline turniir, aga üks mängija (A) ilmselt kokkuleppel kohtunikuga kahes esimeses voorus ei mängi ja saab neis kaotused, lülitudes turniiri alles 3. voorust. Ülejäänud voorudest kogub ta 5 punkti. Kuidas siis Buchholzi arvutada?
I voorus on A kaotanud virtuaalsele vastasele ja ülejäänud 8 partii eest arvestatakse talle viigid, nii et saab sellest voorust 1+4=5 Buchholzi punkti. II voorus kaotab ta jälle virtuaalsele vastasele ja allesjäänud 7 partii eest saab ta viigid, nii et siit siis 1+3,5=4,5 punkti. Mis puutub A vastastesse, siis nendele loetakse A mängimata partiid viikideks. Seega saavad nemad A vastu mitte 5, vaid 6 punkti.
Eelkõige aga tuleb reegleid tunda ja neid täpselt rakendada. Seda rõhutab ka Schach-Zeitung kõigis materjalides.
Lembit
Siinkohal mõned üsna juhuslikud silmahakanud näited. Ilmselt on Saksamaal kasutusel veel parasjagu mehaanilisi kelli, sest mitmed kirjutused on pühendatud art. 10.2 rakendamisele. Autor juhib tähelepanu sellele, et kui on tegemist küllaldase järelevalvega (välgus igal laual oma kohtunik, kiirmales üks kolme laua kohta) kehtib see ka välkmales. Kehri arvates ei vii ka välkmales määrustevastane käik sel juhul partii kaotusele, vaid toob vastasele kaks minutit lisaaega.
Vaadeldakse sellist juhtumit. Valgel on lauale jäänud kuningas ja ratsu, mustal kuningas ja 2 etturit. Musta nooleke langeb. Kohtunik peab otsustama partii tulemuse. Milline see peaks olema? Kohtunik nägi, et valge matistada ei saa, ja luges partii viigiks. Ta oleks pidanud aga lähtuma mitte sellest, kas võit normaalselt võimalik oleks, vaid kas see ikka ka teoreetiliselt on. Kaks etturit võib nii (eba)osavalt muundada, et teoreetiliselt on matt võimalik. Niisiis oleks tulnud partii mustale kaotatuks lugeda.
Milline oleks aga pidanud olema kohtuniku otsus, kui must oleks 2 minutit enne noolekese langemist viiki taotlenud? Siis oleks partii tulnud ilmselt viigiks lugeda, sest kui artiklis kõneldakse partii võitmisest normaalsete vahenditega, siis vaevalt saab küll musta sellist kaasabi enda matistamiseks nomaalseks lugeda.
Mille eest võib kaotuse panna. Kehr ise toob näite oma praktikast. Valge lükkab lõppmängus oma etturi viimasele reale ja sirutab siis käe üle laua, et sealt oma varem löödud lippu kätte saada. Lipuni ta ei jõua, sest vastane ütleb, et otsigu ta endale saalist mõni teine lipp. See olevat nüüd tema oma, sest selle ta lõi. Kohtunik oli parajasti laua juures. Arvas, et must teeb lihtsalt nalja, ja nõudis, et lipp antaks. Must oli aga väga tõsine ja jäi oma väidetavale otsusele kindlaks. Nii panigi kohtunik talle kaotuse. Parajasti olnud 1.aprill.
Või näide Buchholzi süsteemi rakendamisest. Esmakordselt olevat seda kasutanud keegi Bruno Buchholz Magdeburgis 1932. Teatavasti on see śveitsi süsteemis kohtade jagamisel kõigi vastasmängijate punktide summa. Kui aga mingid partiid mängimata jäävad, tuleb toimida veidi teisiti.
On 9-vooruline turniir, aga üks mängija (A) ilmselt kokkuleppel kohtunikuga kahes esimeses voorus ei mängi ja saab neis kaotused, lülitudes turniiri alles 3. voorust. Ülejäänud voorudest kogub ta 5 punkti. Kuidas siis Buchholzi arvutada?
I voorus on A kaotanud virtuaalsele vastasele ja ülejäänud 8 partii eest arvestatakse talle viigid, nii et saab sellest voorust 1+4=5 Buchholzi punkti. II voorus kaotab ta jälle virtuaalsele vastasele ja allesjäänud 7 partii eest saab ta viigid, nii et siit siis 1+3,5=4,5 punkti. Mis puutub A vastastesse, siis nendele loetakse A mängimata partiid viikideks. Seega saavad nemad A vastu mitte 5, vaid 6 punkti.
Eelkõige aga tuleb reegleid tunda ja neid täpselt rakendada. Seda rõhutab ka Schach-Zeitung kõigis materjalides.
Lembit
pühapäev, 11. detsember 2011
Veel puudutamisest
Ka viimasel nädalal ei paista internetiveergudel huvitavaid reegliprobleeme arutusel olevat. Tegemist oli jällegi üsna elementaarsete asjadega, mis haakuvad eelmisel nädalal kasutusel olnutega.
Austraalia lehel on taas probleemiks malendite puudutamine. Valge hakanud vangerdama ja puudutanud päris reeglipäraselt algul kuningat, siis vankrit. Alles seejärel märkas ta, et vangerduseks tuleb tal kuningaga tulest läbi minna. Kuninga teisedki võimalikud käigud oleksid tulle viinud. Kas peaks siis nüüd käima vankriga?
Koodeksi art. 4.4c ütleb siin küll selgelt, et kui kuningal määrustepäraseid käike pole, võib mängija teha ükskõik millise määrustepärase käigu. Järelikult vankriga käimise kohustust pole.
Aga mis siis, kui ta oleks puudutanud vankrit ilma vangerduskavatsuseta? Tõstis kuninga, pani selle g-liinile, aga siis märkas, et see väli on tules. Pani kuninga tagasi, nägi, et selega käia ei saa ja alles siis puudutas h-vankrit. Enam tal ju kavatsust vangerdada polnud. Nüüd peab ta vankriga käima, mis sellest et malendeid puudutati samas järjekorras kui vangerdusel.
Kui aga eksiti vangerdamisel, siis peaks karistus olema samasugune kui iga määrustevastase käigu puhul - seega vastasele 2 minutit täiendavat aega.
Üks Saksa veebileht tõstatas aga küsimuse, millal ikkagi peaks välkmales taotlema vastase määrustevastase käigu fikseerimist.
Valge teeb nimelt määrustevastase käigu ja must esitab selle kohta kohe vastava taotluse. Selleks hetkeks polnud aga valge veel kella vajutanud ja käik polnud seega sooritatud.
Ilmselt oleks must pidanud ootama kellavajutuseni. Muidu oleks valge võinud oma käiku veel korrigeerida, säilinud oleks muidugi nõue käia sama malendiga.
Jälle vaidlused selle üle, mis siis kui puudutatud malendil pole määrustepäraseid käike, küll aga saaks vastase malendit lüüa teise nupuga. Arvasin isegi algul, et küllap peaks seda tegema igal juhul ja vaevalt on esmatähtis, kas algul puudutati oma või vastase malendit.
Hoidke aga alati koodeks käepärast. Asja selgitab art. 4.3c. Me ei leia sealt, et kui vastasmängija malendit puudutati teisena ja oma malendil käiguvõimalusi pole, peaks seda lööma. Ka siis, kui pole selge, mida esimesena puudutati, võib vastase malendi löömata jätta. Vaevalt kohtunikki juhtub parajal hetkel laua juures olema.
Lembit
Austraalia lehel on taas probleemiks malendite puudutamine. Valge hakanud vangerdama ja puudutanud päris reeglipäraselt algul kuningat, siis vankrit. Alles seejärel märkas ta, et vangerduseks tuleb tal kuningaga tulest läbi minna. Kuninga teisedki võimalikud käigud oleksid tulle viinud. Kas peaks siis nüüd käima vankriga?
Koodeksi art. 4.4c ütleb siin küll selgelt, et kui kuningal määrustepäraseid käike pole, võib mängija teha ükskõik millise määrustepärase käigu. Järelikult vankriga käimise kohustust pole.
Aga mis siis, kui ta oleks puudutanud vankrit ilma vangerduskavatsuseta? Tõstis kuninga, pani selle g-liinile, aga siis märkas, et see väli on tules. Pani kuninga tagasi, nägi, et selega käia ei saa ja alles siis puudutas h-vankrit. Enam tal ju kavatsust vangerdada polnud. Nüüd peab ta vankriga käima, mis sellest et malendeid puudutati samas järjekorras kui vangerdusel.
Kui aga eksiti vangerdamisel, siis peaks karistus olema samasugune kui iga määrustevastase käigu puhul - seega vastasele 2 minutit täiendavat aega.
Üks Saksa veebileht tõstatas aga küsimuse, millal ikkagi peaks välkmales taotlema vastase määrustevastase käigu fikseerimist.
Valge teeb nimelt määrustevastase käigu ja must esitab selle kohta kohe vastava taotluse. Selleks hetkeks polnud aga valge veel kella vajutanud ja käik polnud seega sooritatud.
Ilmselt oleks must pidanud ootama kellavajutuseni. Muidu oleks valge võinud oma käiku veel korrigeerida, säilinud oleks muidugi nõue käia sama malendiga.
Jälle vaidlused selle üle, mis siis kui puudutatud malendil pole määrustepäraseid käike, küll aga saaks vastase malendit lüüa teise nupuga. Arvasin isegi algul, et küllap peaks seda tegema igal juhul ja vaevalt on esmatähtis, kas algul puudutati oma või vastase malendit.
Hoidke aga alati koodeks käepärast. Asja selgitab art. 4.3c. Me ei leia sealt, et kui vastasmängija malendit puudutati teisena ja oma malendil käiguvõimalusi pole, peaks seda lööma. Ka siis, kui pole selge, mida esimesena puudutati, võib vastase malendi löömata jätta. Vaevalt kohtunikki juhtub parajal hetkel laua juures olema.
Lembit
kolmapäev, 7. detsember 2011
Puudutamisest ja käimisest
Austraalia veebilehel on sel nädalal peamiseks arutlusteemaks mida teha, kui malendit puudutatakse või sellega isegi käiakse enne vastaspoole kellavajutust.
Koodeksist peaks ju kõik selge olema: Käik on tehtud siis, kui malend on mingil väljal käest vabastatud. Siis seda enam sellel käigul teisele väljale asetada ei saa (art. 4.6). On määrustevastane alustada käigu tegemist siis, kui vastase käik pole veel tehtud ja seda isegi siis, kui see oleks mängija ainus määrustepärane käik.
Sooritatud on käik siis, kui mängija on pärast käigu tegemist seisanud oma kella ja käivitanud vastasmängija oma (art. 6.7). Ei tähenda, kas tegemist oli määrustepärase käiguga või mitte. Ainsaks erandiks on see, kui tehtud käik lõpetab partii. Siis pole enam vaja kella vajutada. Kui vastaspool on käigu teinud, pole määrustevastane kohe oma käigu tegemist alustada, mis sest et vastane pole veel kella vajutanud. Muidugi säilib vastasel kellavajutusõigus. Kas ei lähe aga sel juhul kaotsi taotluse võimalus vastase tehtud määrustevastase käigu kohta, sest selline taotlus tuleb esitada pärast vastase kellavajutust, aga enne kui mängija puudutab oma malendit?
Kui on tegemist tavapartiiga või on kiir- või välkmales küllaldane järelevalve, siis pole taotlust vajagi. Kohtunik peab siis olema väga tähelepanelik ning võib ise sekkuda ja määrata karistuse. Mitteküllaldase järelevalvega partiides võib taotluse esitada enne oma käigu tegemist (art. A4c, B3c), mitte enne malendi puudutamist: Antud konkreetsetel artiklitel on ilmselt prioriteet artikli 4 ees, mille järgi taotlust ei saa esitada siis, kui oled ise juba mingit malendit puudutanud.
Kes on Austraalia veebilehte jälginud, see on märganud, et peamisteks vaidlejateks on seal sageli Bonham ja Norgaard. Seda ka sellel korral.
Konkreetse näitena vaadeldakse järgmist: A teeb määrustevastase käigu, võtab malendi küljest käe ära, aga kella ei vajuta. B tõstab malendit, et vastata, aga käest lahti ta seda ei lase. Sel hetkel vajutab A kella ja B võib nüüd taotleda määrustevastase käigu fikseerimist. A võib aga ikka veel oma määrustevastase käigu tagasi võtta ja teha enne kellavajutust teise käigu. Sel juhul pole B kohustatud puudutatud malendiga käima, sest siis kui ta malendit tõstis, polnud veel tema käik.
Kui A midagi ette ei võta, on B-l valida, kas ta ootab, et A vajutaks kella, mis lubaks tal võitu taotleda, või teeb ta vastuskäigu, võtab käe ära ja teeb nagu vajutaks ta kella, lootes, et A vastab nüüd käiguga. Kuni A pole kella vajutanud, võib ta alati oma määrustevastase käigu tagasi võtta ja sundida oma uue käigu järel ka B-d oma vastukäiku tagasi võtma. Muidugi siis, kui see pole uues olukorras määrustepärane ja mängija jaoks rahuldav, nii et ta võiks lihtsalt kella tagasi vajutada.
Kes arutluse vastu lähemat huvi tunneb, vaadaku austraallaste veebilehte.
Lembit
Koodeksist peaks ju kõik selge olema: Käik on tehtud siis, kui malend on mingil väljal käest vabastatud. Siis seda enam sellel käigul teisele väljale asetada ei saa (art. 4.6). On määrustevastane alustada käigu tegemist siis, kui vastase käik pole veel tehtud ja seda isegi siis, kui see oleks mängija ainus määrustepärane käik.
Sooritatud on käik siis, kui mängija on pärast käigu tegemist seisanud oma kella ja käivitanud vastasmängija oma (art. 6.7). Ei tähenda, kas tegemist oli määrustepärase käiguga või mitte. Ainsaks erandiks on see, kui tehtud käik lõpetab partii. Siis pole enam vaja kella vajutada. Kui vastaspool on käigu teinud, pole määrustevastane kohe oma käigu tegemist alustada, mis sest et vastane pole veel kella vajutanud. Muidugi säilib vastasel kellavajutusõigus. Kas ei lähe aga sel juhul kaotsi taotluse võimalus vastase tehtud määrustevastase käigu kohta, sest selline taotlus tuleb esitada pärast vastase kellavajutust, aga enne kui mängija puudutab oma malendit?
Kui on tegemist tavapartiiga või on kiir- või välkmales küllaldane järelevalve, siis pole taotlust vajagi. Kohtunik peab siis olema väga tähelepanelik ning võib ise sekkuda ja määrata karistuse. Mitteküllaldase järelevalvega partiides võib taotluse esitada enne oma käigu tegemist (art. A4c, B3c), mitte enne malendi puudutamist: Antud konkreetsetel artiklitel on ilmselt prioriteet artikli 4 ees, mille järgi taotlust ei saa esitada siis, kui oled ise juba mingit malendit puudutanud.
Kes on Austraalia veebilehte jälginud, see on märganud, et peamisteks vaidlejateks on seal sageli Bonham ja Norgaard. Seda ka sellel korral.
Konkreetse näitena vaadeldakse järgmist: A teeb määrustevastase käigu, võtab malendi küljest käe ära, aga kella ei vajuta. B tõstab malendit, et vastata, aga käest lahti ta seda ei lase. Sel hetkel vajutab A kella ja B võib nüüd taotleda määrustevastase käigu fikseerimist. A võib aga ikka veel oma määrustevastase käigu tagasi võtta ja teha enne kellavajutust teise käigu. Sel juhul pole B kohustatud puudutatud malendiga käima, sest siis kui ta malendit tõstis, polnud veel tema käik.
Kui A midagi ette ei võta, on B-l valida, kas ta ootab, et A vajutaks kella, mis lubaks tal võitu taotleda, või teeb ta vastuskäigu, võtab käe ära ja teeb nagu vajutaks ta kella, lootes, et A vastab nüüd käiguga. Kuni A pole kella vajutanud, võib ta alati oma määrustevastase käigu tagasi võtta ja sundida oma uue käigu järel ka B-d oma vastukäiku tagasi võtma. Muidugi siis, kui see pole uues olukorras määrustepärane ja mängija jaoks rahuldav, nii et ta võiks lihtsalt kella tagasi vajutada.
Kes arutluse vastu lähemat huvi tunneb, vaadaku austraallaste veebilehte.
Lembit
pühapäev, 4. detsember 2011
Veidrad partiilõpud
Juhtum mingilt Hollandi turniirilt. Valgel on laual vanker, mustal ratsu. Valge surub musta kuninga äärele, siis aga hüüab must: "Patt!" Ajapuuduses suruvad mehed käsi, seejärel aga märgatakse, et patti ei olnud. Kolm käiku hiljem valge võidab. Seejärel aga algasid arutelud: mis ikkagi oli selle partii tulemus ja mis üldse määratleb viigi vastuvõtmise? Käesurumine on väga ebamäärase tähendusega toiming ja ega suuline nõustumine viigiga tarvitse ka päris selge olla. Oma osa võivad ju siin mängida kasvõi keelebarjäärid. Leiti, et viigitaotlust ei esitatud selles partiis nii, nagu koodeksi art. 9.1 ette näeb.
Geurt Gijssen on leidnud, et patti kuulutanud mängijat oleks selles partiis tulnud karistada vastase häirimise eest. Patti pole vaja taotleda. Kui see on laual, on partii lihtsalt läbi. Art. 9.1 kõneleb ainult viigipakkumisest. Käesurumine mängija alistumist veel ei tähenda. Partii korrektse tulemuse fikseerimiseks näeb ainsa õige võimaluse ette art. 8.7: partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla partiiprotokollidele, kuhu kantakse ju ka partii tulemus.
Susan Polgar on kusagil toonud näite mingitelt noortevõistlustelt. Ühel mängijal olnud laual kaotusseis. Tõusnud ja ulatanud vastasele käe. Vastane arvas, et tegemist on alistumisega ja ulatanud seepärast samuti käe. Äkki hüüdis kaotaja: "Viik!" Kui teine vastu vaidles, ütles kaotav mängija, et nad on ju juba käsi surunud.
Geurt aga kirjutab, et kord tahtnud mängija samuti vastase kätt suruda. See olnud segaduses. Mida see tähendab? Oli ta siis vastu võtnud viigi, mida talle polnud pakutud, või oli vastane talle alistunud? Selgus aga, et nad polnud partii alguses käsi surunud ja niimoodi taheti siis viga parandada.
Niisiis ega peale korrektselt vormistatud partiiprotokolli mingit muud kindlat vahendit olegi. Kiir- ja välkmales võivad protokolli aset täita meilgi ajuti kasutatud tulemustelehed.
Lembit
Geurt Gijssen on leidnud, et patti kuulutanud mängijat oleks selles partiis tulnud karistada vastase häirimise eest. Patti pole vaja taotleda. Kui see on laual, on partii lihtsalt läbi. Art. 9.1 kõneleb ainult viigipakkumisest. Käesurumine mängija alistumist veel ei tähenda. Partii korrektse tulemuse fikseerimiseks näeb ainsa õige võimaluse ette art. 8.7: partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla partiiprotokollidele, kuhu kantakse ju ka partii tulemus.
Susan Polgar on kusagil toonud näite mingitelt noortevõistlustelt. Ühel mängijal olnud laual kaotusseis. Tõusnud ja ulatanud vastasele käe. Vastane arvas, et tegemist on alistumisega ja ulatanud seepärast samuti käe. Äkki hüüdis kaotaja: "Viik!" Kui teine vastu vaidles, ütles kaotav mängija, et nad on ju juba käsi surunud.
Geurt aga kirjutab, et kord tahtnud mängija samuti vastase kätt suruda. See olnud segaduses. Mida see tähendab? Oli ta siis vastu võtnud viigi, mida talle polnud pakutud, või oli vastane talle alistunud? Selgus aga, et nad polnud partii alguses käsi surunud ja niimoodi taheti siis viga parandada.
Niisiis ega peale korrektselt vormistatud partiiprotokolli mingit muud kindlat vahendit olegi. Kiir- ja välkmales võivad protokolli aset täita meilgi ajuti kasutatud tulemustelehed.
Lembit
kolmapäev, 30. november 2011
Veel Chesscafest
Ka viimases Chesscafes tehti mitmeid ettepanekuid malekoodeksi täiendamiseks ja parandamiseks ning ka seekord oli reeglite komisjoni esimehe seisukoht eitav. Ühe hollandlase arvates peaks karistuste määramisel mitte arvestama olukorda laual ja ümbrust, vaid lähtuma ikka süüteo tõsidusest. Nii leiab ta, et art. 7.4b peaks kolmanda määrustevastase käigu tegemisel, kui vastasel matistamispotentsiaal puudub, süüdlane ikkagi saama kaotuse, ainult vastane saaks viigi (seega lõpeks partii 0,5:0 mitte 0,5:0,5 nagu koodeksis praegu).
Geurt leiab, et eristada tuleb kaht liiki määrusterikkumisi: ühed, mis olenevad seisust laual nagu toodud juhtumis, teised on aga seoses mängija halva käitumisega. Ega mängija ju tavamales üldiselt sihilikult määrustevastast käiku tee, igatahes mitte seisudes, kus ta partiid mistahes määrustepäraste käikude seeriaga kaotada ei saaks. Nii poleks kaotuse fikseerimine õige.
Teist liiki määrusterikkumiste hulka kuulub näiteks mobiilihelin. See toob kaotuse, mis aga automaatselt ei lisa vastasele punkti. Kohtunik otsustab alles pärast seisu vaatlemist, kas matiseis on võimalik, nii et võib punkti anda.
Väike vastuolu on leitud artiklis 5.2a: "Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku..." Mind ennast pole selle artikli sõnastus häirinud, sest on ju selge, millega tegemist. Aga jah, kui partii on läbi, siis pole ju tõepoolest enam keegi käigul. Nii et see võiks ehk alata küll nagu eelmine alapunkt: "Partii lõpeb viigiga, kui on tekkinud seis..." Aga ega see tegelikult küll midagi ei muudaks.
Ja kus peaks koodeksis paiknema malendite kohendamisest kõnelev art. 4.2? Praegu on ta käigu tegemise artiklis. Peaks ta kolima määrusevastasuste artiklisse 7? Geurt ise tuleb välja seisukohaga, et kogu artikkel 4 on seoses mängijate käitumisega ja võiks leida endale koha hoopis turniirimäärustes. Aga samal ajal on see ka kasvõi puudutatud malendi osas väga oluline. Nii et Geurt lubab asja RC liikmetega veel arutada.
Mida võiksime aga viimasest Chesscafest veel teada saada?
- Et iga partii tuleb käik-käigult üles kirjutada võistluseks ettenähtud partiiprotokollile (art. 8.1). Ei koodeks ega turniirimäärused näe ette, kui suured peaksid protokollid olema ja mitu käiku neile ära mahtuma. Vastasele oma protokolli näitama ei pea, tema eest võib seda isegi varjata (kohtuniku eest küll mitte).
-Selget reeglit, mis keelaks mängulaua taga söömise või joomise, pole olemas. On aga üldreeglina art. 12.6 "Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada." Kui tunnete, et vastane teid häirib, pöörduge kohtuniku poole. Tema peaks võtma vajalikud meetmed. Joomine pole tavaliselt probleemiks, söömine võib seda küll olla.
- Kui vastane korralikult käike ei kirjuta, võite pöörduda kohtuniku poole (aga kuidas seda küll teha, kui vastase protokolli ei näe?). Aga muidugi peab kohtunik ise aeg-ajalt kontrollima, kas mõlema protokollis on ühesugune käikude arv. Vajaduse korral võib ta sekkuda ja öelda mängijatele, et nad oma protokollid korda teeksid.
Lembit
Geurt leiab, et eristada tuleb kaht liiki määrusterikkumisi: ühed, mis olenevad seisust laual nagu toodud juhtumis, teised on aga seoses mängija halva käitumisega. Ega mängija ju tavamales üldiselt sihilikult määrustevastast käiku tee, igatahes mitte seisudes, kus ta partiid mistahes määrustepäraste käikude seeriaga kaotada ei saaks. Nii poleks kaotuse fikseerimine õige.
Teist liiki määrusterikkumiste hulka kuulub näiteks mobiilihelin. See toob kaotuse, mis aga automaatselt ei lisa vastasele punkti. Kohtunik otsustab alles pärast seisu vaatlemist, kas matiseis on võimalik, nii et võib punkti anda.
Väike vastuolu on leitud artiklis 5.2a: "Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku..." Mind ennast pole selle artikli sõnastus häirinud, sest on ju selge, millega tegemist. Aga jah, kui partii on läbi, siis pole ju tõepoolest enam keegi käigul. Nii et see võiks ehk alata küll nagu eelmine alapunkt: "Partii lõpeb viigiga, kui on tekkinud seis..." Aga ega see tegelikult küll midagi ei muudaks.
Ja kus peaks koodeksis paiknema malendite kohendamisest kõnelev art. 4.2? Praegu on ta käigu tegemise artiklis. Peaks ta kolima määrusevastasuste artiklisse 7? Geurt ise tuleb välja seisukohaga, et kogu artikkel 4 on seoses mängijate käitumisega ja võiks leida endale koha hoopis turniirimäärustes. Aga samal ajal on see ka kasvõi puudutatud malendi osas väga oluline. Nii et Geurt lubab asja RC liikmetega veel arutada.
Mida võiksime aga viimasest Chesscafest veel teada saada?
- Et iga partii tuleb käik-käigult üles kirjutada võistluseks ettenähtud partiiprotokollile (art. 8.1). Ei koodeks ega turniirimäärused näe ette, kui suured peaksid protokollid olema ja mitu käiku neile ära mahtuma. Vastasele oma protokolli näitama ei pea, tema eest võib seda isegi varjata (kohtuniku eest küll mitte).
-Selget reeglit, mis keelaks mängulaua taga söömise või joomise, pole olemas. On aga üldreeglina art. 12.6 "Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada." Kui tunnete, et vastane teid häirib, pöörduge kohtuniku poole. Tema peaks võtma vajalikud meetmed. Joomine pole tavaliselt probleemiks, söömine võib seda küll olla.
- Kui vastane korralikult käike ei kirjuta, võite pöörduda kohtuniku poole (aga kuidas seda küll teha, kui vastase protokolli ei näe?). Aga muidugi peab kohtunik ise aeg-ajalt kontrollima, kas mõlema protokollis on ühesugune käikude arv. Vajaduse korral võib ta sekkuda ja öelda mängijatele, et nad oma protokollid korda teeksid.
Lembit
pühapäev, 27. november 2011
Sünnipäevaõnnitlustega
Kõigepealt palju-palju õnne Hans Tomsonile tema tänaseks sünnipäevaks. Kõik, kes Eesti maleasjadega veidigi kursis on, teavad, et Hans on Saku maleelu hing, meie kirimaleühingu väheseid auliikmeid, pikaajalise staaźiga kohtunik ja aktiivne mängija tänase päevani välja. Tema tegevust ja teeneid on siinkohal vaevalt mõtet üle korrata, viitan kasvõi nendes veergudes oma 26.XI 2009 kirjutatule "Kohtuniku juubeliks". Vahepeal on veel kaks aastat mööda läinud, aga Hans on endiselt sama tegus.
Nägin seda eile uuesti, kui Sakus peeti järjekordseid H.Tomsoni karikavõistlusi. Hästi korraldatud turniir, kus mängijate eest oli hästi hoolitsetud, hinnakem seda siis kasvõi auhinnalaua või pakutud kehakinnituse järgi. 22 mängijaga põhi- ja 8 mängijaga noorteturniir 15-minutilise ajakontrolliga (seega kiireim võimalikest kiirmale kontrollidest). Ausalt öeldes, ega mul suurt tegemist olnud, liiati suutis Hendrik Olde mitte ainult turniiri võita (kuigi ülinapilt) ja oma perekonna mängu jälgida, vaid ka kogu arvutitöö ära teha. Nii et minu ülesandeks jäi paaride laua taha panemine ja tulemuste fikseerimine.
Paar momenti siiski. Võib vaielda selle üle, kui palju peaks kohtunik kiir- või välkturniiri eel reegleid selgitama, küllap sõltub see turniiri iseloomust ja mängijate koosseisust. Ühe asja peaks aga kiirturniiril küll ära ütlema: kuidas toimitakse määrustevastaste käikude puhul. Asi on selles, et antud juhul on tegemist kahe võimaliku variandiga: kas kaks esimest valekäiku annavad vastasele igal juhul 2 minutit juurde (nagu ütleb koodeks) või sõltub see sellest, kas vastasel on jäänud ajakontrollini 5 minutit või alla selle (nagu on öeldud meie juhendis koodeksi rakendamise kohta). Kui kohtunik midagi ei ütle, siis peaks kehtima koodeks. Kohtunikule endale on muidugi mugavam teine variant, sest kellakeeramisi jääb märksa vähemaks. Ja kuigi DGT moodsa variandiga pole kellade korrigeerimine eriti keeruline (aga peaks seda ikkagi tegema teisel kellal), siis teatasin, et toimin meie kohtunike käsiraamatu järgi).
Noorteturniiril olid mõned määrustevastased käigud turniiride varases staadiumis, mis tähendas, et mängija eksimuse kohta tegin vaid vooruprotokolli märkuse, aga kellanäidud jätsin endiseks. Nii tuli ainus näiduparandus ette võtta ühes põhiturniiri partiis, kus see ehk saigi partii tulemuse suhtes otsustavaks.
Teine reegliküsimus, millega kokku puutusin, oli ajaületus. Seisin just juhuslikult ühe partii juures, kui must seal aja ületas. Valge märkas seda ja juhtis asjale tähelepanu, aga kuivõrd sekund hiljem sai täis ka valge aeg, siis sel hetkel, kui must kellale vaatas, oli 0:00 juba mõlemal kellal. Võisin muidugi lihtsalt öelda, et nägin, kuidas musta aeg esimesena langes, aga oli veel üks asi, millele sai tugineda. Nimelt ilmub kasutatud kellatüübil esimese ajaületaja kellanäidu kõrvale lipuke.
Juba oma 28.VIII kommentaaris "Aeg on üle" juhtisin tähelepanu sellele, et juhul, kui mõlemad kellapooled näitavad ajaks 0:00, aga on selge, kumb pool ületas aja esimesena, tuleb sinna arvestada kaotus (kui lõppseisu määrustepäraste käikudega võita ei saaks, oleks muidugi viik). Seejuures pole tähtis, missuguse ajakontrolliga tegemist on.
Aga muidu oli kohtuniku jaoks üsna probleemidevaene turniir.
Lembit
Nägin seda eile uuesti, kui Sakus peeti järjekordseid H.Tomsoni karikavõistlusi. Hästi korraldatud turniir, kus mängijate eest oli hästi hoolitsetud, hinnakem seda siis kasvõi auhinnalaua või pakutud kehakinnituse järgi. 22 mängijaga põhi- ja 8 mängijaga noorteturniir 15-minutilise ajakontrolliga (seega kiireim võimalikest kiirmale kontrollidest). Ausalt öeldes, ega mul suurt tegemist olnud, liiati suutis Hendrik Olde mitte ainult turniiri võita (kuigi ülinapilt) ja oma perekonna mängu jälgida, vaid ka kogu arvutitöö ära teha. Nii et minu ülesandeks jäi paaride laua taha panemine ja tulemuste fikseerimine.
Paar momenti siiski. Võib vaielda selle üle, kui palju peaks kohtunik kiir- või välkturniiri eel reegleid selgitama, küllap sõltub see turniiri iseloomust ja mängijate koosseisust. Ühe asja peaks aga kiirturniiril küll ära ütlema: kuidas toimitakse määrustevastaste käikude puhul. Asi on selles, et antud juhul on tegemist kahe võimaliku variandiga: kas kaks esimest valekäiku annavad vastasele igal juhul 2 minutit juurde (nagu ütleb koodeks) või sõltub see sellest, kas vastasel on jäänud ajakontrollini 5 minutit või alla selle (nagu on öeldud meie juhendis koodeksi rakendamise kohta). Kui kohtunik midagi ei ütle, siis peaks kehtima koodeks. Kohtunikule endale on muidugi mugavam teine variant, sest kellakeeramisi jääb märksa vähemaks. Ja kuigi DGT moodsa variandiga pole kellade korrigeerimine eriti keeruline (aga peaks seda ikkagi tegema teisel kellal), siis teatasin, et toimin meie kohtunike käsiraamatu järgi).
Noorteturniiril olid mõned määrustevastased käigud turniiride varases staadiumis, mis tähendas, et mängija eksimuse kohta tegin vaid vooruprotokolli märkuse, aga kellanäidud jätsin endiseks. Nii tuli ainus näiduparandus ette võtta ühes põhiturniiri partiis, kus see ehk saigi partii tulemuse suhtes otsustavaks.
Teine reegliküsimus, millega kokku puutusin, oli ajaületus. Seisin just juhuslikult ühe partii juures, kui must seal aja ületas. Valge märkas seda ja juhtis asjale tähelepanu, aga kuivõrd sekund hiljem sai täis ka valge aeg, siis sel hetkel, kui must kellale vaatas, oli 0:00 juba mõlemal kellal. Võisin muidugi lihtsalt öelda, et nägin, kuidas musta aeg esimesena langes, aga oli veel üks asi, millele sai tugineda. Nimelt ilmub kasutatud kellatüübil esimese ajaületaja kellanäidu kõrvale lipuke.
Juba oma 28.VIII kommentaaris "Aeg on üle" juhtisin tähelepanu sellele, et juhul, kui mõlemad kellapooled näitavad ajaks 0:00, aga on selge, kumb pool ületas aja esimesena, tuleb sinna arvestada kaotus (kui lõppseisu määrustepäraste käikudega võita ei saaks, oleks muidugi viik). Seejuures pole tähtis, missuguse ajakontrolliga tegemist on.
Aga muidu oli kohtuniku jaoks üsna probleemidevaene turniir.
Lembit
kolmapäev, 23. november 2011
Paarist juhtumist
Üht hilinemisjuhtu vaadatakse viimases Chesscafes veel. Pärineb see Dominikaanist. Tegemist oli tavapartiiga, lubatud hilinemisajaks aga vanamoodi terve tund. Voor pidi algama kell 10. Must oli kohal ja kuna valget polnud, vajutas ta selle kella käima. Valge saabus kell 10.58 ja istus oma kohale, kell 11.04 aga polnud ta veel oma avakäiku teinud. Must kutsus nüüd kohtuniku ja ütles, et valge on partii kaotanud, kuna on saabunud lubatust hiljem. Valge vaidles vastu ja ütles, et oli enne kella 11 kohal. Milline peaks olema kohtuniku otsus, kui ta ei märganud valge saabumist?
Mängija tuleku mittemärkamine oli kohtuniku suur viga. Vooru algul peaks ju tähelepanelikult jälgima neid laudu, kus mängijat veel pole. Kui esimene mängutund hakkab otsa saama, siis on tühje kohti laudade taga kindlasti väga vähe ja seetõttu jälgimine lihtne. Ja miks ei taotlenud vastane võitu kell 11, vaid alles 4 minutit hiljem? Küllap peaks partii ikkagi toimuma. Koodeksi art. 6.6 järgi pole ju oluline mitte avakäigu tegemise, vaid mängulaua juurde ilmumise moment.
Teist laadi juhtum on Blackpooli turniirilt. Mees kirjutas oma käigu partiiprotokolli (seda laual tegemata), ütles siis vastasele, mida ta kavatseb käia, lisades, et seega on tegemist kolmekordse kordumisega. Kui vastane ütles, et just tema kordab käike, siis vastas, et tähtis on seisu, mitte käikude kordamine.
Eks siis kutsuti kohtunik. Lühikese arutluse järel nõustusid nii kohtunik kui ka vastane, et üleskirjutatud käigu tegemisega kordub seis tõepoolest kolmandat korda. Kuivõrd aga vastane ikka veel protesteeris viigi fikseerimise vastu, teatas kohtunik, et viigitaotlust ei esitatud siiski õigesti. Kõigepealt oleks tulnud kutsuda kohtunik, ilma et vastasele oleks midagi öeldud.
Koodeksi art. 9.2 räägib tõepoolest käigu üleskirjutamisest ja kohtuniku kutsumisest, ütlemata, kas vastasele tuleb midagi öelda või mitte. Nii otsustas kohtunik, et protseduuriliselt polnud taotlus õige ja partiil lasti jatkuda. Lõpuks olevat asi siiski viigiga lõppenud.
Päris selge on see, et kui mängija oleks käigu laual ära teinud, siis oleks tema viigitaotlemise õigus kadunud, sest käigu tegemise õigus oleks üle läinud teisele poolele. Aga antud juhul? Puhtformaalselt võib vastasel isegi mõneti õigus olla, sest vastasele ütlemist ei mainita. Aga vaevalt, et kohtuniku otsus artikli vaimuga kooskõlas oli. Kõige olulisem oli käigu üleskirjutamine või kirjutamata jätmine. Ja miks ei võinud mängija vastasele öelda, mida ta tegi? Igatahes peab ka Geurt kohtuniku toimimist selles partiis lapsikuks.
Lembit
Mängija tuleku mittemärkamine oli kohtuniku suur viga. Vooru algul peaks ju tähelepanelikult jälgima neid laudu, kus mängijat veel pole. Kui esimene mängutund hakkab otsa saama, siis on tühje kohti laudade taga kindlasti väga vähe ja seetõttu jälgimine lihtne. Ja miks ei taotlenud vastane võitu kell 11, vaid alles 4 minutit hiljem? Küllap peaks partii ikkagi toimuma. Koodeksi art. 6.6 järgi pole ju oluline mitte avakäigu tegemise, vaid mängulaua juurde ilmumise moment.
Teist laadi juhtum on Blackpooli turniirilt. Mees kirjutas oma käigu partiiprotokolli (seda laual tegemata), ütles siis vastasele, mida ta kavatseb käia, lisades, et seega on tegemist kolmekordse kordumisega. Kui vastane ütles, et just tema kordab käike, siis vastas, et tähtis on seisu, mitte käikude kordamine.
Eks siis kutsuti kohtunik. Lühikese arutluse järel nõustusid nii kohtunik kui ka vastane, et üleskirjutatud käigu tegemisega kordub seis tõepoolest kolmandat korda. Kuivõrd aga vastane ikka veel protesteeris viigi fikseerimise vastu, teatas kohtunik, et viigitaotlust ei esitatud siiski õigesti. Kõigepealt oleks tulnud kutsuda kohtunik, ilma et vastasele oleks midagi öeldud.
Koodeksi art. 9.2 räägib tõepoolest käigu üleskirjutamisest ja kohtuniku kutsumisest, ütlemata, kas vastasele tuleb midagi öelda või mitte. Nii otsustas kohtunik, et protseduuriliselt polnud taotlus õige ja partiil lasti jatkuda. Lõpuks olevat asi siiski viigiga lõppenud.
Päris selge on see, et kui mängija oleks käigu laual ära teinud, siis oleks tema viigitaotlemise õigus kadunud, sest käigu tegemise õigus oleks üle läinud teisele poolele. Aga antud juhul? Puhtformaalselt võib vastasel isegi mõneti õigus olla, sest vastasele ütlemist ei mainita. Aga vaevalt, et kohtuniku otsus artikli vaimuga kooskõlas oli. Kõige olulisem oli käigu üleskirjutamine või kirjutamata jätmine. Ja miks ei võinud mängija vastasele öelda, mida ta tegi? Igatahes peab ka Geurt kohtuniku toimimist selles partiis lapsikuks.
Lembit
pühapäev, 20. november 2011
Reeglites täpselt pole
Üks juhtumeid viimasest Chesscafest. Meeskondade matś kusagil Saksamaal. Tavamale, 40käigule 2 tundi, siis tund lõpuni. Väiksemat reitingut omaval mustadega mängijal on halvem seis ja ajakontrollini jäänud 10 käigu jaoks veel vaid 3 minutit. Mees teeb käigu, vajutab kella ja lahkub korraks ruumist.
Valge käiku ei tee, küll aga vajutab kella. Kui must umbes pool minutit hiljem tagasi tuleb, avaldab ta protesti ja vajutab valge kella uuesti käima. Kohtunikku sel võistlusel polnud, selle ülesandeid täitsid meeskondade kaptenid. Need said kokku, mängijad seletasid juhtunut. Valge vabandas ja ütles, et oli olnud segaduses ja vajutanud kella kogemata. Kaptenid ei teadnud, mida teha. Arutusel oli kolm varianti: kas lugeda partii musta võiduks või anda valgele vaid 30 sekundit kompensatsiooniks või anda reeglite rikkumise eest vastasele 2 minutit ning hoiatada, et asja kordumisel tuleb paratamatult kaotus.
Valge ja selle meeskonna kapten ütlesid, et aktsepteerivad musta võitu, kui see seda taotleb. Kuna partii päästmiseks oli see ainus võimalus, siis must nõudiski võitu ja selle ta ka sai.
Ühe vea oli valge selles partiis juba varem teinud, nimelt puudutanud vangerdama hakates kõigepealt vankrit. Must polnud siin "puudutatud - käidud" reegli rakendamist nõudnud, vaid lubas vangerdada. Vast mõjutas see intsident nüüd aga musta käitumise resoluutsemaks muutumist. Küllap ka see, et partiiseis oli halb ja aeg otsakorral.
Ega koodeks siin täpselt ära ütle, mida oleks pidanud tegema. Otsustama pidid tõepoolest kohtunikud. Nende otsust poleks tohtinud mõjutada ei varasem eksimus vangerdamisel ega vastaspoole võidunõue. Otsus sai tõepoolest liiga karm. Geurti arvates oleks küllalt olnud 2-minutilise kompensatsiooni andmisest.
Sambias oli kohtunik lubanud ühel mängijal 20 minutit enne vooru algust haiglasse minna. Vastane ei tulnud üldse kohale ja arsti juures käinud mees jõudis tagasi alles 10 minutit enne vooru lõppu. Lubatud hilinemisaeg oli sedapuhku 30 minutit.
Kuni 2009.a. oli koodeksis öeldud, et mängija, keda pole õigeks ajaks kohal, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti, seda ilmselt juhul, kui tegemist oli mingi kontrolli alt väljunud olukorraga. Praegu kohtunikul sellist otsustamisõigust enam pole. Seepärast poleks kohtunik kuidagi tohtinud lubada mängijal hilineda partiile rohkem kui 30 minutit. Seda oleks tulnud ka mängijale öelda. Kuivõrd aga mängija teadis, et ta võib hilineda (kui palju küll?), siis pole nüüd küll vist muud teha kui lõpetada partii +:- selle mängija kasuks, kes üldse kohale tuli.
Lõpuks veidi isiklikku seoses hoopis teise alaga. Eile olin Jõgeval kabevõistlusi korraldamas. Isegi üks eksmaailmameister oli seal mängimas. Aga eelmisel õhtul olin saanud meili kabeföderatsiooni FMJD peasekretärilt Frank Teerilt. Õnnitles mind kabes rahvusvahelise arbitri nimetuse saamise puhul.
Kui males annab FIDE kaht kohtunikukategooriat - FIDE ja rahvusvaheline arbiter, siis kabes on süsteem lausa kolmeastmeline: tehniline kohtunik, FMJD ja rahvusvaheline. Ja eksamit nõutakse ka veel.
Kabega hakkasin uuesti aktiivsemalt tegutsema alles siis, kui tegutsemine suurtel rahvusvahelistel malevõistlustel sajandivahetusega otsa sai. Viimastel aastatel on mul kabevõistlusi olnud ajuti maleturniiridest rohkemgi. Viimased 8 aastat järjest olen näiteks juhtinud Eesti 100-ruudulise meistrivõistlusi ja ka rahvusvahelisi kabevõistlusi on siin olnud märksa rohkem kui males.
Juba 2005 saatis meie kabeliit taotluse mulle FMJD kohtuniku nimetuse andmiseks, aga suvel Tallinnas olles ei osanud Teer selle jälgi kusagilt internetist leida. Nüüd kinnitab ta oma meilis, et see oli ikkagi olemas olnud, ja vabandab, et seda olevat valesti menetletud.
Tänavu augustis tegin siis kohtunikueksamid ära ja sain tehnilise kohtuniku diplomi. Täht-tähelt reegleid lugedes tundub aga, et see ei anna iseseisva tegutsemise õigustki ja prantslased tõlgivadki seda FMJD Adjoint.
Kuigi reeglite järgi peaksid nimetused üksteisele järgnema, siis olevat FMJD tehniline komisjon nüüd leidnud, et kuna ma olevat juba ammu kõik vajalikud nõuded mitte ainult täitnud, vaid ka ületanud, siis tehtud mulle erand ja nii ma rahvusvaheliseks arbitriks saingi.
Kuivõrd kabekohtunike nimekirju näha pole, ei tea ma, kas kusagil võivad veel kellelgi kolme föderatsiooni - FIDE, ICCF ja FMJD - kõrgema järgu kohtunikupaberid olla. Vaevalt küll.
Lembit
Valge käiku ei tee, küll aga vajutab kella. Kui must umbes pool minutit hiljem tagasi tuleb, avaldab ta protesti ja vajutab valge kella uuesti käima. Kohtunikku sel võistlusel polnud, selle ülesandeid täitsid meeskondade kaptenid. Need said kokku, mängijad seletasid juhtunut. Valge vabandas ja ütles, et oli olnud segaduses ja vajutanud kella kogemata. Kaptenid ei teadnud, mida teha. Arutusel oli kolm varianti: kas lugeda partii musta võiduks või anda valgele vaid 30 sekundit kompensatsiooniks või anda reeglite rikkumise eest vastasele 2 minutit ning hoiatada, et asja kordumisel tuleb paratamatult kaotus.
Valge ja selle meeskonna kapten ütlesid, et aktsepteerivad musta võitu, kui see seda taotleb. Kuna partii päästmiseks oli see ainus võimalus, siis must nõudiski võitu ja selle ta ka sai.
Ühe vea oli valge selles partiis juba varem teinud, nimelt puudutanud vangerdama hakates kõigepealt vankrit. Must polnud siin "puudutatud - käidud" reegli rakendamist nõudnud, vaid lubas vangerdada. Vast mõjutas see intsident nüüd aga musta käitumise resoluutsemaks muutumist. Küllap ka see, et partiiseis oli halb ja aeg otsakorral.
Ega koodeks siin täpselt ära ütle, mida oleks pidanud tegema. Otsustama pidid tõepoolest kohtunikud. Nende otsust poleks tohtinud mõjutada ei varasem eksimus vangerdamisel ega vastaspoole võidunõue. Otsus sai tõepoolest liiga karm. Geurti arvates oleks küllalt olnud 2-minutilise kompensatsiooni andmisest.
Sambias oli kohtunik lubanud ühel mängijal 20 minutit enne vooru algust haiglasse minna. Vastane ei tulnud üldse kohale ja arsti juures käinud mees jõudis tagasi alles 10 minutit enne vooru lõppu. Lubatud hilinemisaeg oli sedapuhku 30 minutit.
Kuni 2009.a. oli koodeksis öeldud, et mängija, keda pole õigeks ajaks kohal, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti, seda ilmselt juhul, kui tegemist oli mingi kontrolli alt väljunud olukorraga. Praegu kohtunikul sellist otsustamisõigust enam pole. Seepärast poleks kohtunik kuidagi tohtinud lubada mängijal hilineda partiile rohkem kui 30 minutit. Seda oleks tulnud ka mängijale öelda. Kuivõrd aga mängija teadis, et ta võib hilineda (kui palju küll?), siis pole nüüd küll vist muud teha kui lõpetada partii +:- selle mängija kasuks, kes üldse kohale tuli.
Lõpuks veidi isiklikku seoses hoopis teise alaga. Eile olin Jõgeval kabevõistlusi korraldamas. Isegi üks eksmaailmameister oli seal mängimas. Aga eelmisel õhtul olin saanud meili kabeföderatsiooni FMJD peasekretärilt Frank Teerilt. Õnnitles mind kabes rahvusvahelise arbitri nimetuse saamise puhul.
Kui males annab FIDE kaht kohtunikukategooriat - FIDE ja rahvusvaheline arbiter, siis kabes on süsteem lausa kolmeastmeline: tehniline kohtunik, FMJD ja rahvusvaheline. Ja eksamit nõutakse ka veel.
Kabega hakkasin uuesti aktiivsemalt tegutsema alles siis, kui tegutsemine suurtel rahvusvahelistel malevõistlustel sajandivahetusega otsa sai. Viimastel aastatel on mul kabevõistlusi olnud ajuti maleturniiridest rohkemgi. Viimased 8 aastat järjest olen näiteks juhtinud Eesti 100-ruudulise meistrivõistlusi ja ka rahvusvahelisi kabevõistlusi on siin olnud märksa rohkem kui males.
Juba 2005 saatis meie kabeliit taotluse mulle FMJD kohtuniku nimetuse andmiseks, aga suvel Tallinnas olles ei osanud Teer selle jälgi kusagilt internetist leida. Nüüd kinnitab ta oma meilis, et see oli ikkagi olemas olnud, ja vabandab, et seda olevat valesti menetletud.
Tänavu augustis tegin siis kohtunikueksamid ära ja sain tehnilise kohtuniku diplomi. Täht-tähelt reegleid lugedes tundub aga, et see ei anna iseseisva tegutsemise õigustki ja prantslased tõlgivadki seda FMJD Adjoint.
Kuigi reeglite järgi peaksid nimetused üksteisele järgnema, siis olevat FMJD tehniline komisjon nüüd leidnud, et kuna ma olevat juba ammu kõik vajalikud nõuded mitte ainult täitnud, vaid ka ületanud, siis tehtud mulle erand ja nii ma rahvusvaheliseks arbitriks saingi.
Kuivõrd kabekohtunike nimekirju näha pole, ei tea ma, kas kusagil võivad veel kellelgi kolme föderatsiooni - FIDE, ICCF ja FMJD - kõrgema järgu kohtunikupaberid olla. Vaevalt küll.
Lembit
kolmapäev, 16. november 2011
Puudutatud - käidud
Ühel Saksa internetilehel arenes eelmisel nädalal mõttevahetus kiirmalereeglite rakendamise kohta ja seda eriti noorteturniiridel. Nädalaga kogunes 50 mõtteavalduse ümber. Arutluseks ajendi andnud näited olid üsna tavalised.
Ühes partiis tahtis must kusagil 15 käigu kandis vangerdada. Mustal olid aga algseisus kuningas ja lipp oma kohad ära vahetanud. Mängija vahetas need lihtsalt õigesse asendisse tagasi ja tegi siis 0-0. Valge aga ütles, et keset partiid ei saa malendite asendit muuta (piir on kolm käiku, tavamales on teatavasti asjad teisiti). Nüüd pani must nupud tagasi ja tegi siis lühikese vangerduse liputiivale (Kd8-b8). Jällegi polnud valge asjaga päri. Kutsusid siis kohtuniku. Must polnud ise algseisu peale pannud, aga kohtunik ütles enne igat vooru, et kotrollitagu malendite asendit ja kellanäite.
Kohtunik muidugi ütles, et kuningat ja lippu tagasi vahetada ei tohtinud ning et valel väljal seisva kuningaga vangerdada ei saa. Nii ei jäänudki mustal muud üle kui teha puudutatud kuningaga mingi muu käik. Oli küll neiidki, kes leidsid, et laual oleva algseisu õigsuse eest peaksid vastutama mõlemad ja et partii oleks võinud lasta uuesti mängida, aga reeglid on reeglid.
Teises partiis lõi poiss odaga vastase ratsu. Oli aga kätte võtnud hoopis teist värvi väljadel liikuva oda ja löönud sellega. Rangelt reeglite järgi toimides oleks tulnud nüüd käia selle odaga, mida puudutati, aga art. 4.3 lisab ühe sõna juurde "kui käigul olev mängija meelega puudutab..." Partiid jälginute arvamused olid jagunenud enam-vähem pooleks, kohtunik lubas ratsu lõpuks lüüa teise odaga. Aga muidugi jääb otsustamine sellega, mis on meelega ja mis mitte, üsna raskeks.
Näis, et üsna mitmed arutlejad olid lasknud end mõjutada Geurt Gijsseni poolt vaadeldud analoogilisest näitest ühelt seenioride MM-lt (ka meie 24.VIII Üsna elementaarsest). Seal seisid valged vankrid c1 ja d1, must vanker d5. Valge üritas musta vankrit lüüa c1 olnud vankriga. Sealgi oli kohtunik protestidele vaatamata lubanud kasutada löömiseks seda vankrit, mida ei puudutatud. Geurt kiitis selle tegevuse heaks.
Nüüd oli arutlejate seas mitmeid, kes leidsid, et küsimus "meelega või kogemata" võiks tõusta päevakorda vaid nende mängijate puhul, kes on juba jõudnud teatud tasemeni. Noorte partiides polevat sellist arutlust vaja, seal peaks rakendama lihtsat reeglit "puudutatud - käidud". Vaevalt võiks asju selgemaks teha ka pakutud formuleering "Kui on tegemist ilmse eksitusega, võib käiku korrigeerida."
Minu arust pole erinevate mängutasemete jaoks erinevaid reegleid vaja. See muudaks asja veel keerukamaks. Samas olukorras ei tohiks erinevaid otsuseid teha. Las puutuvad nooredki reeglitega kokku sellistena, nagu need on. Põhireegliks jääb ikka "puudutatud - käidud". Mittekäimine puudutatud malendiga on ikkagi vaid erand ja erandiks peab see ka jääma. Millal seda võib teha, oleneb kohtunikust ja tema otsustusvõimest.
Muide toodi arutluse käigus absurdne näide, kuidas võiks üritada kergelt punkti saada. Käite 1. e4 e5 2.Lh5 ja lükkate seejuures nagu kogemata vastase kuninga ümber (kuidas seda küll usutavalt teha?). Kui must ei ütle nüüd "kohendan", vaid tõstab lihtsalt kuninga püsti, siis nõuate, et ta käiks kuningaga ja ongi matt kohe käes.
Lembit
Ühes partiis tahtis must kusagil 15 käigu kandis vangerdada. Mustal olid aga algseisus kuningas ja lipp oma kohad ära vahetanud. Mängija vahetas need lihtsalt õigesse asendisse tagasi ja tegi siis 0-0. Valge aga ütles, et keset partiid ei saa malendite asendit muuta (piir on kolm käiku, tavamales on teatavasti asjad teisiti). Nüüd pani must nupud tagasi ja tegi siis lühikese vangerduse liputiivale (Kd8-b8). Jällegi polnud valge asjaga päri. Kutsusid siis kohtuniku. Must polnud ise algseisu peale pannud, aga kohtunik ütles enne igat vooru, et kotrollitagu malendite asendit ja kellanäite.
Kohtunik muidugi ütles, et kuningat ja lippu tagasi vahetada ei tohtinud ning et valel väljal seisva kuningaga vangerdada ei saa. Nii ei jäänudki mustal muud üle kui teha puudutatud kuningaga mingi muu käik. Oli küll neiidki, kes leidsid, et laual oleva algseisu õigsuse eest peaksid vastutama mõlemad ja et partii oleks võinud lasta uuesti mängida, aga reeglid on reeglid.
Teises partiis lõi poiss odaga vastase ratsu. Oli aga kätte võtnud hoopis teist värvi väljadel liikuva oda ja löönud sellega. Rangelt reeglite järgi toimides oleks tulnud nüüd käia selle odaga, mida puudutati, aga art. 4.3 lisab ühe sõna juurde "kui käigul olev mängija meelega puudutab..." Partiid jälginute arvamused olid jagunenud enam-vähem pooleks, kohtunik lubas ratsu lõpuks lüüa teise odaga. Aga muidugi jääb otsustamine sellega, mis on meelega ja mis mitte, üsna raskeks.
Näis, et üsna mitmed arutlejad olid lasknud end mõjutada Geurt Gijsseni poolt vaadeldud analoogilisest näitest ühelt seenioride MM-lt (ka meie 24.VIII Üsna elementaarsest). Seal seisid valged vankrid c1 ja d1, must vanker d5. Valge üritas musta vankrit lüüa c1 olnud vankriga. Sealgi oli kohtunik protestidele vaatamata lubanud kasutada löömiseks seda vankrit, mida ei puudutatud. Geurt kiitis selle tegevuse heaks.
Nüüd oli arutlejate seas mitmeid, kes leidsid, et küsimus "meelega või kogemata" võiks tõusta päevakorda vaid nende mängijate puhul, kes on juba jõudnud teatud tasemeni. Noorte partiides polevat sellist arutlust vaja, seal peaks rakendama lihtsat reeglit "puudutatud - käidud". Vaevalt võiks asju selgemaks teha ka pakutud formuleering "Kui on tegemist ilmse eksitusega, võib käiku korrigeerida."
Minu arust pole erinevate mängutasemete jaoks erinevaid reegleid vaja. See muudaks asja veel keerukamaks. Samas olukorras ei tohiks erinevaid otsuseid teha. Las puutuvad nooredki reeglitega kokku sellistena, nagu need on. Põhireegliks jääb ikka "puudutatud - käidud". Mittekäimine puudutatud malendiga on ikkagi vaid erand ja erandiks peab see ka jääma. Millal seda võib teha, oleneb kohtunikust ja tema otsustusvõimest.
Muide toodi arutluse käigus absurdne näide, kuidas võiks üritada kergelt punkti saada. Käite 1. e4 e5 2.Lh5 ja lükkate seejuures nagu kogemata vastase kuninga ümber (kuidas seda küll usutavalt teha?). Kui must ei ütle nüüd "kohendan", vaid tõstab lihtsalt kuninga püsti, siis nõuate, et ta käiks kuningaga ja ongi matt kohe käes.
Lembit
pühapäev, 13. november 2011
Jälle Õismäel
Isadepäeva eel on Haabersti sotsiaalkeskus tavapäraselt eakatele välkturniire korraldanud, tänavu peeti seda juba 12. korda. Tehakse seda hoole ja armastusega, iga osavõtja saab tänukirja, lilleõie ja paljundatud turniiritabeli, lõpuks istutakse koos kohvilauda. Olen isegi selle turniiriga tükk aega seotud.
Tavaline śveitsi süsteemis turniir. 7 vooru. Mängijaid tänavu 21 - kuivõrd ideaalseks peetakse seda, et osalejate arv ületaks kolmekordselt voorude arvu, siis oligi nagu tegemist ideaalvariandiga. Kahju vaid, et üks registreerunu jäi tulemata, mistõttu oli mängijaid paaritu arv. Trükitud juhend oli kõigile välja saadetud, vaid mõned detailid vajasid täpsustamist.
Kasvõi kohtade jagamine: partiipunktid ja võitude arv kõigepealt, aga seejärel mingi ebamäärane koefitsientide süsteem. Otsustasin, et see tähendab kõigi vastasmängijate punktide summat. Kindlasti annab see näitaja eelise sellele, kellel on olnud tugevamad vastased. Miinusteks ehk see, et selle rehkendamine võtab aega ja ka mägijail pole arvutuse õigsuse kontrollimine lihtne. Olin juba unustanud, et mõnel varasemal turniiril olin kasutanud voorujärgsete punktide summat - rehkendada lihtsam ja tabelist kõik näha. Mingeid suuri auhindu ka ju mängus pole. Nii et see oleks vast olnud parem. Turniiri esimesel poolel tegi kirjatöö põhiliselt ära Nikolai Kunitsõn, kes pidi aga kahjuks varem lahkuma. Kui aga ise ninapidi paberites oled, siis ei näe laudadel toimuvat. Paaril korral läksid vaidlused ägedaks.
Mullusel turniiril püüdsin toime tulla osavõtjakaartideta ja paarid vaid turniiritabeli alusel kokku panna. Algvoorudes probleeme polnud, aga kui hiljem olid paljud paarid juba omavahel kohtunud, läks asi keeruliseks. Raske oli arvestada värve, peaaegu võimatu aga tõuse-langusi. Nii jäi ajaline võit minimaalseks ja seekord olin jälle tagasi tavapäraste töömeetodite juures.
Väike probleem oli ka mõtlemisajaga. Juhend nägi ette 10 minutit kummalegi vastasele, aga nii nagu varemgi oli ka seekord tegemist paari nägemispuudega mängijaga. Mullu seadsin nende partiides ajad 11-9, mille mõju kippus küll vaid sümboolseks jääma. Seekord sai siis aegadeks taas 12-8.
Turniiri avamisel selgitasin kahes keeles reegleid ning kiir-ja välkmale erinevusi. Üheks neist on teatavasti määrustevastaste käikude tagajärjed. Oli neid, kes leidsid, et ka välgus tuleks lubada kasvõi korra eksida. Mullu tegin reeglile klausli, et määrustevastane käik toob kaotuse vaid sel juhul, kui vastane seda taotleb. Tänavu kehtis meil reegel absoluutselt - kui oled määrustevastase käigu teinud, oledki partii kaotanud. Lihtne ja selge.
Partiide endiga mingeid erilisi probleeme polnud, kuigi paaril korral tuli ka vaidlusi lahendada. Oli juhtum, kus kumbki polnud noolekeste langemist tähele pannud. Mis siis muud kui viik. Oli juhtum, kus laual seisis matt, aga matistaja kellal oli nooleke langenud. Kuivõrd polnud selge, mis juhtus varem, tuleks olulisemaks lugeda matti. Oli paar juhtu, kus kuningat ja lippu oli omavahel raske eristada. Hiina malekelladega on mul varemgi raskusi olnud, oli seekordki. Jälle mingi mehaaniliste kellade variant, mida polnud varem kohanud. Nende õigeks keeramisega oli parajalt tegemist. Aga muidu oli päris tavaline normaalne turniir.
Lembit
Tavaline śveitsi süsteemis turniir. 7 vooru. Mängijaid tänavu 21 - kuivõrd ideaalseks peetakse seda, et osalejate arv ületaks kolmekordselt voorude arvu, siis oligi nagu tegemist ideaalvariandiga. Kahju vaid, et üks registreerunu jäi tulemata, mistõttu oli mängijaid paaritu arv. Trükitud juhend oli kõigile välja saadetud, vaid mõned detailid vajasid täpsustamist.
Kasvõi kohtade jagamine: partiipunktid ja võitude arv kõigepealt, aga seejärel mingi ebamäärane koefitsientide süsteem. Otsustasin, et see tähendab kõigi vastasmängijate punktide summat. Kindlasti annab see näitaja eelise sellele, kellel on olnud tugevamad vastased. Miinusteks ehk see, et selle rehkendamine võtab aega ja ka mägijail pole arvutuse õigsuse kontrollimine lihtne. Olin juba unustanud, et mõnel varasemal turniiril olin kasutanud voorujärgsete punktide summat - rehkendada lihtsam ja tabelist kõik näha. Mingeid suuri auhindu ka ju mängus pole. Nii et see oleks vast olnud parem. Turniiri esimesel poolel tegi kirjatöö põhiliselt ära Nikolai Kunitsõn, kes pidi aga kahjuks varem lahkuma. Kui aga ise ninapidi paberites oled, siis ei näe laudadel toimuvat. Paaril korral läksid vaidlused ägedaks.
Mullusel turniiril püüdsin toime tulla osavõtjakaartideta ja paarid vaid turniiritabeli alusel kokku panna. Algvoorudes probleeme polnud, aga kui hiljem olid paljud paarid juba omavahel kohtunud, läks asi keeruliseks. Raske oli arvestada värve, peaaegu võimatu aga tõuse-langusi. Nii jäi ajaline võit minimaalseks ja seekord olin jälle tagasi tavapäraste töömeetodite juures.
Väike probleem oli ka mõtlemisajaga. Juhend nägi ette 10 minutit kummalegi vastasele, aga nii nagu varemgi oli ka seekord tegemist paari nägemispuudega mängijaga. Mullu seadsin nende partiides ajad 11-9, mille mõju kippus küll vaid sümboolseks jääma. Seekord sai siis aegadeks taas 12-8.
Turniiri avamisel selgitasin kahes keeles reegleid ning kiir-ja välkmale erinevusi. Üheks neist on teatavasti määrustevastaste käikude tagajärjed. Oli neid, kes leidsid, et ka välgus tuleks lubada kasvõi korra eksida. Mullu tegin reeglile klausli, et määrustevastane käik toob kaotuse vaid sel juhul, kui vastane seda taotleb. Tänavu kehtis meil reegel absoluutselt - kui oled määrustevastase käigu teinud, oledki partii kaotanud. Lihtne ja selge.
Partiide endiga mingeid erilisi probleeme polnud, kuigi paaril korral tuli ka vaidlusi lahendada. Oli juhtum, kus kumbki polnud noolekeste langemist tähele pannud. Mis siis muud kui viik. Oli juhtum, kus laual seisis matt, aga matistaja kellal oli nooleke langenud. Kuivõrd polnud selge, mis juhtus varem, tuleks olulisemaks lugeda matti. Oli paar juhtu, kus kuningat ja lippu oli omavahel raske eristada. Hiina malekelladega on mul varemgi raskusi olnud, oli seekordki. Jälle mingi mehaaniliste kellade variant, mida polnud varem kohanud. Nende õigeks keeramisega oli parajalt tegemist. Aga muidu oli päris tavaline normaalne turniir.
Lembit
kolmapäev, 9. november 2011
Mõned märkmed
Viimastel päevadel internetti ilmunud materjale jälgides midagi eriti huvitavat silma ei hakanud. Mõned märkmed siinkohal siiski.
Omapärane vaidlus tekkis ameeriklaste veebilehel. Laual olnud seis:
Valged: Kg6, Ob6, Ea3 ja h2 (4). Mustad: Kd7, Rg4, Eb5, g5 ja h6 (5).
Selles seisus haaranud valge pihku Eg5, lasknud selle siis lahti ja käinud h2-h3. Poleemika tekkis aga sellest, kas ei peaks valgelt nõudma käiku ... kuningaga. Kuidas siis nii? Eg5 oli ratsu poolt kaitstud ja seda valge kuidagi lüüa ei saanud. Aga kui g5 oleks olnud löödav, siis oleks teda saanud lüüa vaid kuningaga. Ja valge ilmselt tõepoolest seda teha kavatses, esialgu märkamata, et ettur on kaitstud. Niisiis mingi tõetera on arutluses isegi olemas. Aga muidugi kohustab art. 4.3 käima ainult puudutatud malendiga (mida kuningas ju polnud), art. 4.4 ütleb aga, et kui see on võimatu, võib mängija teha mistahes määrustepärase käigu.
Aga juhtum Hispaaniast. Mängija tahtis käia Of4-e3. Tegi aga kogemata määrustevastase käigu ja pani sinna hoopis ilmselt naabruses asunud valgeväljalise oda. Vastane nõudis valgeväljalisega käimist, sest seda puudutati. Kohtunik leidis, et käimiskavatsust polnud ja laskis käia Of4-e3. Apellatsioonikomitee pani käima valgeväljalise odaga ja laskis partii sealt alates uuesti mängida. Mängija ei tahtnud malendit kohendada (art. 4.2) ega puudutanud seda ka meelega (art. 4.3). Kõiki rahuldavat otsust on kohtunikul aga raske teha ja küllap oli apellatsioonikomitee otsus siiski õige.
Schacharenas tsiteeriti koodeksi art. 12.6, mis keelab vastasmängija häirimise või segamise ükskõik mil moel. Aga mis siis, kui ühel mängijatest tuleb köha- või aevastusehoog ning ta teeb seda valjusti ja lausa mitu korda järjest? See kindlasti segab, aga vist pole siin midagi ette võtta. Küllap peavad mängijad ise hoolitsema selle eest, et nad oma tervise võimalikult korras hoiaksid, vajadusel ravimeid võtaksid ja haigetena mängusaali ei tuleks. Mis puutub aga välisesse häirimisse, siis selle kohta toodi arutluse käigus mitmeid näiteid. Üks maleklubi paiknevat kohaliku kiriku vahetus läheduses, kus olevat kombeks iga 15 minuti järel kella helistada, teise naabruses asuvat tuletõrjekomando. Ühe suurema häire korral tuli turniiril pooleks tunniks mäng katkestada, enne kui olukord rahunes.
Sirvisin vanu ajalehtede väljalõikeid. Just neil päevil 40 aastat tagasi olevat Luganos koos olnud kirimaleliidu ICCF kongress, mis andis mulle ka kirimales rahvusvahelise arbitri nimetuse. Olin 35., kes selle sai. NSVL-s polnud selle eksisteerimise lõpuni kedagi teist, kel oleks olnud see nimetus nii tava- kui ka kirimales.
Lembit
Omapärane vaidlus tekkis ameeriklaste veebilehel. Laual olnud seis:
Valged: Kg6, Ob6, Ea3 ja h2 (4). Mustad: Kd7, Rg4, Eb5, g5 ja h6 (5).
Selles seisus haaranud valge pihku Eg5, lasknud selle siis lahti ja käinud h2-h3. Poleemika tekkis aga sellest, kas ei peaks valgelt nõudma käiku ... kuningaga. Kuidas siis nii? Eg5 oli ratsu poolt kaitstud ja seda valge kuidagi lüüa ei saanud. Aga kui g5 oleks olnud löödav, siis oleks teda saanud lüüa vaid kuningaga. Ja valge ilmselt tõepoolest seda teha kavatses, esialgu märkamata, et ettur on kaitstud. Niisiis mingi tõetera on arutluses isegi olemas. Aga muidugi kohustab art. 4.3 käima ainult puudutatud malendiga (mida kuningas ju polnud), art. 4.4 ütleb aga, et kui see on võimatu, võib mängija teha mistahes määrustepärase käigu.
Aga juhtum Hispaaniast. Mängija tahtis käia Of4-e3. Tegi aga kogemata määrustevastase käigu ja pani sinna hoopis ilmselt naabruses asunud valgeväljalise oda. Vastane nõudis valgeväljalisega käimist, sest seda puudutati. Kohtunik leidis, et käimiskavatsust polnud ja laskis käia Of4-e3. Apellatsioonikomitee pani käima valgeväljalise odaga ja laskis partii sealt alates uuesti mängida. Mängija ei tahtnud malendit kohendada (art. 4.2) ega puudutanud seda ka meelega (art. 4.3). Kõiki rahuldavat otsust on kohtunikul aga raske teha ja küllap oli apellatsioonikomitee otsus siiski õige.
Schacharenas tsiteeriti koodeksi art. 12.6, mis keelab vastasmängija häirimise või segamise ükskõik mil moel. Aga mis siis, kui ühel mängijatest tuleb köha- või aevastusehoog ning ta teeb seda valjusti ja lausa mitu korda järjest? See kindlasti segab, aga vist pole siin midagi ette võtta. Küllap peavad mängijad ise hoolitsema selle eest, et nad oma tervise võimalikult korras hoiaksid, vajadusel ravimeid võtaksid ja haigetena mängusaali ei tuleks. Mis puutub aga välisesse häirimisse, siis selle kohta toodi arutluse käigus mitmeid näiteid. Üks maleklubi paiknevat kohaliku kiriku vahetus läheduses, kus olevat kombeks iga 15 minuti järel kella helistada, teise naabruses asuvat tuletõrjekomando. Ühe suurema häire korral tuli turniiril pooleks tunniks mäng katkestada, enne kui olukord rahunes.
Sirvisin vanu ajalehtede väljalõikeid. Just neil päevil 40 aastat tagasi olevat Luganos koos olnud kirimaleliidu ICCF kongress, mis andis mulle ka kirimales rahvusvahelise arbitri nimetuse. Olin 35., kes selle sai. NSVL-s polnud selle eksisteerimise lõpuni kedagi teist, kel oleks olnud see nimetus nii tava- kui ka kirimales.
Lembit
pühapäev, 6. november 2011
Kui palju voore?
Olen ajuti viidanud sellele, et śveitsi süsteemis ei tarvitse suurem voorude arv tingimata tähendada õiglasemaid lõpptulemusi. Kui voorude arv ületab kolmandikku mängijate arvust, kipub asi liiast olema.
Aga teistpidi, kui voore on liiga vähe? Austraalia veebilehel kutsus poleemika esile teade ühest koolidevahelisest võistkondlikust turniirist. Osalenud koguni 261 last 87võistkonnas, seega siis kolm mägijat võistkonnas. Üsna aukartust äratavad arvud.
Kuigi esialgu olnud kavas rohkem voore mängida, osutunud korraldajate töö kehvaks ja lapsed liiga vallatuks, mistõttu olevat paremusjärjestus paika pandud viie vooruga. Küsimuse tõstataja pahandab, et reitinguid paarimiseks ei kasutatud, mistõttu turniiri võitjad ei olnud mänginud kellegagi, kelle reiting nende endi omast kõrgem. Aga mis reitinguid sellel lastehulgal võis üldse olla? Segadust võis seal küll olla parasjagu. Selgub, et mängiti ilma kelladeta ja pooletunnise mängu järel laudadel olnud seisud hinnatud. Ei oleks küll tahtnud seal korraldajate ega kohtunike nahas olla. Sellise võistluse korraldamisel on võimalik, et võistkonnad kohtuvad võistkondadega (nii seal mängitigi) või mängitakse individuaalvõistlusena ja lõpuks liidetakse lihtsalt punktid kokku.
Aga ikkagi voorude arv? 5 voorust on 87 võistkonna jaoks kindlasti vähe. Üldiselt sobib śveitsi süsteem küllalt hästi turniiri võitja selgitamiseks, järgmiste kohtade puhul ei saa aga peaaegu kunagi kindel olla. Võib nõustuda nende arutlejatega, kes arvavad, et 5 voorust piisab 32 mängijale või võistkonnale. 87 võistkonna puhul oleks kindlasti olnud vaja vähemalt 7 vooru. Neist piisavat kuni 128 osavõtja puhul. Kui aga kõik 261 last oleksid mänginud indiviididena, oleks olnud vaja 9 vooru (neist piisavat isegi 512 mängija puhul). Kui sama võistkonna lapsi omavahel ei paaritaks, siis jätkuvat ka 8 voorust.
Peamiseks probleemiks olid minu arust aga malekellad või õigemini nende puudumine.Meil ei kujutaks sellise massilise võistluse korraldamist kelladeta ette (nagu kommentaaridest näha ei tohiks Austraaliaski nende leidmine ülejõukäiv olla). Loomulik, et nii ei suudetud seal ajagraafikust kinni pidada. Pealegi muudab paljude partiide hindamine turniiri tulemused väga subjektiivseks ja võimaldab leidlikumatel mängijatel olukorda oma huvides ära kasutada. Ilmselt on Haabersti isadepäeva turniiril mängijaid märksa vähem ja kellad loodetavasti olemas. Ka austraallased oleksid võinud ju mingid valikturniirid korraldada, et mängijate arv poleks hakanud korraldajatel üle jõu käima.
Lembit
Aga teistpidi, kui voore on liiga vähe? Austraalia veebilehel kutsus poleemika esile teade ühest koolidevahelisest võistkondlikust turniirist. Osalenud koguni 261 last 87võistkonnas, seega siis kolm mägijat võistkonnas. Üsna aukartust äratavad arvud.
Kuigi esialgu olnud kavas rohkem voore mängida, osutunud korraldajate töö kehvaks ja lapsed liiga vallatuks, mistõttu olevat paremusjärjestus paika pandud viie vooruga. Küsimuse tõstataja pahandab, et reitinguid paarimiseks ei kasutatud, mistõttu turniiri võitjad ei olnud mänginud kellegagi, kelle reiting nende endi omast kõrgem. Aga mis reitinguid sellel lastehulgal võis üldse olla? Segadust võis seal küll olla parasjagu. Selgub, et mängiti ilma kelladeta ja pooletunnise mängu järel laudadel olnud seisud hinnatud. Ei oleks küll tahtnud seal korraldajate ega kohtunike nahas olla. Sellise võistluse korraldamisel on võimalik, et võistkonnad kohtuvad võistkondadega (nii seal mängitigi) või mängitakse individuaalvõistlusena ja lõpuks liidetakse lihtsalt punktid kokku.
Aga ikkagi voorude arv? 5 voorust on 87 võistkonna jaoks kindlasti vähe. Üldiselt sobib śveitsi süsteem küllalt hästi turniiri võitja selgitamiseks, järgmiste kohtade puhul ei saa aga peaaegu kunagi kindel olla. Võib nõustuda nende arutlejatega, kes arvavad, et 5 voorust piisab 32 mängijale või võistkonnale. 87 võistkonna puhul oleks kindlasti olnud vaja vähemalt 7 vooru. Neist piisavat kuni 128 osavõtja puhul. Kui aga kõik 261 last oleksid mänginud indiviididena, oleks olnud vaja 9 vooru (neist piisavat isegi 512 mängija puhul). Kui sama võistkonna lapsi omavahel ei paaritaks, siis jätkuvat ka 8 voorust.
Peamiseks probleemiks olid minu arust aga malekellad või õigemini nende puudumine.Meil ei kujutaks sellise massilise võistluse korraldamist kelladeta ette (nagu kommentaaridest näha ei tohiks Austraaliaski nende leidmine ülejõukäiv olla). Loomulik, et nii ei suudetud seal ajagraafikust kinni pidada. Pealegi muudab paljude partiide hindamine turniiri tulemused väga subjektiivseks ja võimaldab leidlikumatel mängijatel olukorda oma huvides ära kasutada. Ilmselt on Haabersti isadepäeva turniiril mängijaid märksa vähem ja kellad loodetavasti olemas. Ka austraallased oleksid võinud ju mingid valikturniirid korraldada, et mängijate arv poleks hakanud korraldajatel üle jõu käima.
Lembit
kolmapäev, 2. november 2011
Sakslaste arutlusi lugedes
Heitsin pilgu sakslaste Schacharena veebilehele. Sealgi arutletakse mitmete reeglite ja kohtunikutöö küsimuste üle. Paar näidet kõige viimastest päevadest. Üsna tavalised asjad.
Üheks teemaks on olnud etturi muundamine (mõne päevaga 27 seisukohavõttu). Arutlust alustab mees, kellele olevat öeldud, et välkmales ei tohi etturit 7. realt ära võtta ja selle asemel 8. reale lippu panna, vaid tuleb ettur kõigepealt viimasele reale lükata ja alles seal lipuga asendada. 10 sekundit läheb kaotsi, aga muidu võib riskida kaotusega. Kui vastane on aga käigu teinud, siis ta enam nõudmisi esitada ei saa.
Tuuakse näide, kus mängija lükanud etturi 8. reale ja öelnud "lipp!" Teist lippu aga käepärast polnud ja vajutanud seepärast lihtsalt kella. Vastane vastu ei vaielnud, tegi oma käigu ja vajutas samuti kella. Seepeale käis esimene mees oma etturiga nagu lipuga ja ütles "tuli!" Nüüd aga teatas vastane, et tegemist oli määrustevastase käiguga.
Oleks tulnud kellad seisma panna ja kusagilt lipp hankida. Ka ümberpööratud vanker jääks ju ikka vankriks, öeldagu kasvõi kümme korda "lipp". Sageli hoiatavad ka kohtunikud enne välkturniiri algust ebakorrektsete muundamiste eest. Üks kohtunik kirjutab, et hoiab alati igaks juhuks oma vasakus taskus valget ja paremas musta lippu.
Omavahelisel kokkuleppel on võimalik kõik asjad ära klaarida. Kui aga üksmeelt ei leita ja asi ametlikuks läheb, siis tuleb toimida nii, nagu koodeksi art. B3 ütleb: "Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta."
Tavamales oleks tulnud ettur muundada ja kellanäite korrigeerida.
Teiseks teemaks on mati kuulutamine, mida tegelikult polnud. Ühes meeskonnavõistluste partiis oli üks noor mängija jõudnud valgetega võiduseisuni, matt oli tulekul. Siis tõusiski ta püsti ja hüüdis "matt!" Vastane ulatas käe ja õnnitles teda. Aga juba käeulatuse ajal taipas vastane, et tegelikult matti veel polnud ja hakkas protesteerima. Tekkis diskussioon selle üle, kas käe ulatamine ja õnnitlemine tähendasid tõepoolest partii lõppu. Valgele oli olukord piinlik, ta pakkus mustale viiki, see võttis selle vastu. Matśi tulemust partii ei mõjutanud ja kõik olid rahul.
Aga kui sellist lepet poleks saadud? Kas pidada siis matikuulutamist vastase häirimiseks (karistuseks teisele poolele paar minutit lisaaega)või täiesti ebasportlikuks ettevõtmiseks (mis võiks viia partii kaotusele), kuigi see näib üsna ülepingutatud tõlgendamisena. Ja muidugi jälle küsimus, mida peab üldse alistumiseks pidama? Kas käeulatamisest piisab (keegi lisas, et võib-olla arvas ta, et vastasel on sünipäev ja tahtis teda vaid sel puhul õnnitleda). Äsja nägime, et ülemääraste viigipakkumistega vastast häirida ei tohi, aga matikuulutusega? Küllap käeulatusega partii siiski lõppes.
Aga Augsburgi kreisiliigast toodi näide: meeskonnavõistlusel oli ühel mehel patiseis. Korrapealt ta sellest aru ei saanud ja ulatas vastasele käe, mida tõlgendati alistumisena. Kui taipas, siis protesteerimine enam ei aidanud. Partii loeti kaotatuks, see otsustas ka matśi saatuse. Siin tahaks küll küsida, kuidas siis nii? Partii oli patiga lõppenud juba enne kätesurumist, partiiprotokollidest pidi see ju näha olema.
Ja veel juhtum bundesliigast: Valge ületab aja, must ei märka. Nüüd pakub valge viiki ja must võtab selle vastu. Aga siis must märkab ja hakkab protestima. Asi läheb arbitraaźi. Seal saab must esialgu õiguse, aga lõpuks otsustatakse siiski: viik! Erinevalt teistest aladest määravat males tulemuse mängijad ise ja kui nad on viiki leppinud, siis nii see ka jääb.
Nii on erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kohtunikult on vaja hoolikat suhtumist kõigisse asjaoludesse ja nende arvestamist. Aga mängijailt - nii nagu üks sakslasest arutleja ütles: käeulatusega kiirustada ei tohi, pigem istuge ise oma kätel!
Lembit
Üheks teemaks on olnud etturi muundamine (mõne päevaga 27 seisukohavõttu). Arutlust alustab mees, kellele olevat öeldud, et välkmales ei tohi etturit 7. realt ära võtta ja selle asemel 8. reale lippu panna, vaid tuleb ettur kõigepealt viimasele reale lükata ja alles seal lipuga asendada. 10 sekundit läheb kaotsi, aga muidu võib riskida kaotusega. Kui vastane on aga käigu teinud, siis ta enam nõudmisi esitada ei saa.
Tuuakse näide, kus mängija lükanud etturi 8. reale ja öelnud "lipp!" Teist lippu aga käepärast polnud ja vajutanud seepärast lihtsalt kella. Vastane vastu ei vaielnud, tegi oma käigu ja vajutas samuti kella. Seepeale käis esimene mees oma etturiga nagu lipuga ja ütles "tuli!" Nüüd aga teatas vastane, et tegemist oli määrustevastase käiguga.
Oleks tulnud kellad seisma panna ja kusagilt lipp hankida. Ka ümberpööratud vanker jääks ju ikka vankriks, öeldagu kasvõi kümme korda "lipp". Sageli hoiatavad ka kohtunikud enne välkturniiri algust ebakorrektsete muundamiste eest. Üks kohtunik kirjutab, et hoiab alati igaks juhuks oma vasakus taskus valget ja paremas musta lippu.
Omavahelisel kokkuleppel on võimalik kõik asjad ära klaarida. Kui aga üksmeelt ei leita ja asi ametlikuks läheb, siis tuleb toimida nii, nagu koodeksi art. B3 ütleb: "Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta."
Tavamales oleks tulnud ettur muundada ja kellanäite korrigeerida.
Teiseks teemaks on mati kuulutamine, mida tegelikult polnud. Ühes meeskonnavõistluste partiis oli üks noor mängija jõudnud valgetega võiduseisuni, matt oli tulekul. Siis tõusiski ta püsti ja hüüdis "matt!" Vastane ulatas käe ja õnnitles teda. Aga juba käeulatuse ajal taipas vastane, et tegelikult matti veel polnud ja hakkas protesteerima. Tekkis diskussioon selle üle, kas käe ulatamine ja õnnitlemine tähendasid tõepoolest partii lõppu. Valgele oli olukord piinlik, ta pakkus mustale viiki, see võttis selle vastu. Matśi tulemust partii ei mõjutanud ja kõik olid rahul.
Aga kui sellist lepet poleks saadud? Kas pidada siis matikuulutamist vastase häirimiseks (karistuseks teisele poolele paar minutit lisaaega)või täiesti ebasportlikuks ettevõtmiseks (mis võiks viia partii kaotusele), kuigi see näib üsna ülepingutatud tõlgendamisena. Ja muidugi jälle küsimus, mida peab üldse alistumiseks pidama? Kas käeulatamisest piisab (keegi lisas, et võib-olla arvas ta, et vastasel on sünipäev ja tahtis teda vaid sel puhul õnnitleda). Äsja nägime, et ülemääraste viigipakkumistega vastast häirida ei tohi, aga matikuulutusega? Küllap käeulatusega partii siiski lõppes.
Aga Augsburgi kreisiliigast toodi näide: meeskonnavõistlusel oli ühel mehel patiseis. Korrapealt ta sellest aru ei saanud ja ulatas vastasele käe, mida tõlgendati alistumisena. Kui taipas, siis protesteerimine enam ei aidanud. Partii loeti kaotatuks, see otsustas ka matśi saatuse. Siin tahaks küll küsida, kuidas siis nii? Partii oli patiga lõppenud juba enne kätesurumist, partiiprotokollidest pidi see ju näha olema.
Ja veel juhtum bundesliigast: Valge ületab aja, must ei märka. Nüüd pakub valge viiki ja must võtab selle vastu. Aga siis must märkab ja hakkab protestima. Asi läheb arbitraaźi. Seal saab must esialgu õiguse, aga lõpuks otsustatakse siiski: viik! Erinevalt teistest aladest määravat males tulemuse mängijad ise ja kui nad on viiki leppinud, siis nii see ka jääb.
Nii on erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kohtunikult on vaja hoolikat suhtumist kõigisse asjaoludesse ja nende arvestamist. Aga mängijailt - nii nagu üks sakslasest arutleja ütles: käeulatusega kiirustada ei tohi, pigem istuge ise oma kätel!
Lembit
pühapäev, 30. oktoober 2011
Reegleid ei muudeta
Viimases Chesscafes selgitatakse küsimust, kas mängijal on õigus partii ajal pöörduda kohtuniku poole reegleid puudutavate küsimustega (üks ukraina FA toob näiteks, et mängija ei tea viigi pakkumise täpset korda)või kasutada koodeksit ja teisi ametlikke dokumente. RC esimees leiab, et koodeks peab alati võistlustel olema, kasvõi kohtuniku laual (ise pole ma kunagi voorule koodeksita läinud, kuigi enda arvates seda enam-vähem tunnen). Igal mängijal on õigus seda lugeda. Sama võib öelda ka teiste FIDE ametlike dokumentide kohta. Loomulikult peab ka kohtunik vajadusel reegleid selgitama.
Ühe inglise maletaja arvates on liiga karm koodeksi art. 6.9, mis käsitleb ajaületusi. Teatavasti öeldakse selles: "Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmägija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga."
Inglase toodud näites laseb must aja üle ja valge taotleb võitu, mis tegelikult oleks võimalik vaid siis, kui must oma kuninga nurka viiks, muudaks oma etturi ratsuks ja blokeeriks siis sellega kuninga väljapääsutee. Reeglit tuleks ikka tõlgendada nii, et see ei viiks absurdini, nagu matiseisu konstrueerimine toodud näites. Varem koodeksis kasutatud väljend "kõige oskamatuma mänguga" olnud siiski parem. See tähendas, et oma malendeid lubataks küll lüüa, aga teadlikult kooperatiivmatile ka ei minda. Väljapääsuna pakutakse koodeksilause lõppu kirjutada "ilma et mängija muundaks oma etturit".
Kui vaadata Gijsseni vastust, siis tundub, et paranduse läbiminekuksv siiski lootust pole. Kui nooleke langeb, peab kohtunik kindlaks tegema, kas mängijal on matistamisvõimalus olemas ja seejuures arvesse võtma ka igasuguseid etturi muundamise võimalusi. Eelkõige on ajaületus ikkagi kaotus. Geurt toob näitena seisu, mis tema juhitud turniiril kord laual oli.
Valged: Ke1, Ea6 (2). Mustad: Kg3, Vc5, Re3, Ee5 ja g5 (5).
Must ületas aja ja sai kaotuse. Muide hiljem teatas Gijssen, et laua taga olid siin vastamisi Kasparov ja Karpov (välkpartii Brüssel 1987).
Hiljuti olevat ta saanud Mehhikost tabeli, mis näitab olukordi, kus kohtunik peab noolekese langemisel lugema partii viigiks. Selle leiab siis viimasest Chesscafest. Siinkohal seda ära tooma ei hakka, sest minu arust pole põhimõttelist vahet ühe india kohtuniku poolt juba aastaid tagasi koostatud tabeliga, mille leiab minu 28.
VIII tekstist Aeg on üle.
Üks hollandlane tõstatab küsimuse, et korduvad viigipakkumised on koodeksis väga ebamääraselt reguleeritud. Koodeksi art. 12.6 teatavasti ütleb: "Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Siia kuuluvad ka ... ülemäärased (originaalis unreasonable) viigipakkumised...".
Kõigepealt pole sellesse lausesse kerge leida sobivat sõna. "Ülemäärane" on eesti keeles vaid üks võimalikest variantidest. Geurti arvates võiks inglise keeles seista ka disturbing, inconvient, annoying, bothering või distracting. Olulisem on muidugi sisu.
Küsimuse tõstataja arvates ei paku korralikud mängijad viiki, kui millegipärast usuvad, et vastane mängib võidule. Ning kui vastane lükkab pakkumise tagasi, siis ei pakuta seda samas partiis uuesti, kui vastane pole ise vahepeal viiki pakkunud. Erand olevat vaid siis, kui teie vastasele on võit väga vajalik ja ta läheb riskiga liiga kaugele, teie aga ei taha sellest kasu lõigata. Ehk võiks järjestikused viigipakkumised koodeksiga selgelt keelata? Aga ehk on ka ainult üks viigipakkumine ülemäärane? Näiteks kui teil on selge viigiseis, aga viimasele käigule jäänud vaid 1-2 sekundit. Vastane pakub korrektselt viiki, aga ometi on see piirav häirimine, et ületaksite aja.
Geurti arvates on kõik väga individuaalne. Üht mängijat korduvad viigipakkumised häirivad, teist mitte. Kui keegi lühikese aja jooksul teile kaks korda viiki pakub, võib pöörduda kohtuniku poole, et see vastast informeeriks: ei enam mingeid viigipakkumisi. Kui vastane pakub viiki korrektselt, siis ta kell käib. Kohtunikul on nii väga raske otsustada, kas viigipakkumine on ülemäärane või mitte. Kui kohtunik leiab, et on, võib ta rakendada art. 13.4 ettenähtud karistusi.
Aga ka viigipakkumisi piirava artikli muutmist ette näha pole.
Lembit
Ühe inglise maletaja arvates on liiga karm koodeksi art. 6.9, mis käsitleb ajaületusi. Teatavasti öeldakse selles: "Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmägija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga."
Inglase toodud näites laseb must aja üle ja valge taotleb võitu, mis tegelikult oleks võimalik vaid siis, kui must oma kuninga nurka viiks, muudaks oma etturi ratsuks ja blokeeriks siis sellega kuninga väljapääsutee. Reeglit tuleks ikka tõlgendada nii, et see ei viiks absurdini, nagu matiseisu konstrueerimine toodud näites. Varem koodeksis kasutatud väljend "kõige oskamatuma mänguga" olnud siiski parem. See tähendas, et oma malendeid lubataks küll lüüa, aga teadlikult kooperatiivmatile ka ei minda. Väljapääsuna pakutakse koodeksilause lõppu kirjutada "ilma et mängija muundaks oma etturit".
Kui vaadata Gijsseni vastust, siis tundub, et paranduse läbiminekuksv siiski lootust pole. Kui nooleke langeb, peab kohtunik kindlaks tegema, kas mängijal on matistamisvõimalus olemas ja seejuures arvesse võtma ka igasuguseid etturi muundamise võimalusi. Eelkõige on ajaületus ikkagi kaotus. Geurt toob näitena seisu, mis tema juhitud turniiril kord laual oli.
Valged: Ke1, Ea6 (2). Mustad: Kg3, Vc5, Re3, Ee5 ja g5 (5).
Must ületas aja ja sai kaotuse. Muide hiljem teatas Gijssen, et laua taga olid siin vastamisi Kasparov ja Karpov (välkpartii Brüssel 1987).
Hiljuti olevat ta saanud Mehhikost tabeli, mis näitab olukordi, kus kohtunik peab noolekese langemisel lugema partii viigiks. Selle leiab siis viimasest Chesscafest. Siinkohal seda ära tooma ei hakka, sest minu arust pole põhimõttelist vahet ühe india kohtuniku poolt juba aastaid tagasi koostatud tabeliga, mille leiab minu 28.
VIII tekstist Aeg on üle.
Üks hollandlane tõstatab küsimuse, et korduvad viigipakkumised on koodeksis väga ebamääraselt reguleeritud. Koodeksi art. 12.6 teatavasti ütleb: "Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Siia kuuluvad ka ... ülemäärased (originaalis unreasonable) viigipakkumised...".
Kõigepealt pole sellesse lausesse kerge leida sobivat sõna. "Ülemäärane" on eesti keeles vaid üks võimalikest variantidest. Geurti arvates võiks inglise keeles seista ka disturbing, inconvient, annoying, bothering või distracting. Olulisem on muidugi sisu.
Küsimuse tõstataja arvates ei paku korralikud mängijad viiki, kui millegipärast usuvad, et vastane mängib võidule. Ning kui vastane lükkab pakkumise tagasi, siis ei pakuta seda samas partiis uuesti, kui vastane pole ise vahepeal viiki pakkunud. Erand olevat vaid siis, kui teie vastasele on võit väga vajalik ja ta läheb riskiga liiga kaugele, teie aga ei taha sellest kasu lõigata. Ehk võiks järjestikused viigipakkumised koodeksiga selgelt keelata? Aga ehk on ka ainult üks viigipakkumine ülemäärane? Näiteks kui teil on selge viigiseis, aga viimasele käigule jäänud vaid 1-2 sekundit. Vastane pakub korrektselt viiki, aga ometi on see piirav häirimine, et ületaksite aja.
Geurti arvates on kõik väga individuaalne. Üht mängijat korduvad viigipakkumised häirivad, teist mitte. Kui keegi lühikese aja jooksul teile kaks korda viiki pakub, võib pöörduda kohtuniku poole, et see vastast informeeriks: ei enam mingeid viigipakkumisi. Kui vastane pakub viiki korrektselt, siis ta kell käib. Kohtunikul on nii väga raske otsustada, kas viigipakkumine on ülemäärane või mitte. Kui kohtunik leiab, et on, võib ta rakendada art. 13.4 ettenähtud karistusi.
Aga ka viigipakkumisi piirava artikli muutmist ette näha pole.
Lembit
kolmapäev, 26. oktoober 2011
Elementaarset Chesscafest
Viimasest Chesscafest võib saada kinnitust mõnedelegi niikuinii teada olevatele seisukohtadele. Hea tava on ju võimalikult varakult teavitada kõiki mängijaid turniiri tingimustest ja iseärasustest. Kui mängija saab kutse ja tingimused, otsustab ta oma osalemise. Ühel Saksa turniiril unustati õigeaegselt juhendisse kirjutamast partiidele lubatud hilinemisaeg. Ometi tahtsid korraldajad koodeksis ettenähtud momentaalse kaotuse asemel kasutada vana tunnist hilinemist.
Kas võib seda ikkagi kasutada, kui see alles turniiri avamisel teatavaks teha? Võib, aga tingimuseks on see, et sellega peavad nõustuma kõik mängijad. Kui kasvõi ükski esitab vastuväiteid, siis tuleb toimida nii, nagu koodeks ütleb. Millegi muutmiseks on vaja kõigi mängijate soostumist.
Samas kirjas tõstatati küsimus mobiilidest. Leiti, et need on muutunud igaühe elu asendamatuks osaks (ise ei ole küll veel mobiilini jõudnud) ja seepärast peaks nendesse leebemalt suhtuma. Aga ei. RC esimees alustas koodeksi art. 12.3b tsiteerimisest, mis näeb ette, et kohtuniku loata ei tohi mängualal olla mingeid elektroonilisi sidevahendeid, kui neid pole täielikult välja lülitatud. Loa annab kohtunik, mitte võistluste korraldaja. Geurti arvates peaks kohtunik enne igat vooru meenutama mobiilide täieliku väljalülitamise vajadust (see, mille jätsin Narvas tegemata), sest nii jääks enamik probleeme olemata. Uus on ehk väide, et järjest enam olevat neid, kes tahavad seda koodeksi artiklit muuta nii, et see keelaks üldse mängualal igasuguste elektroonikavahendite omamise, ka sel juhul, kui need on välja lülitatud.
Üks ameeriklane olevat mänginud sõbraga. Puudutanud vankrit, võtnud siis vankri küljest käe ära ja teinud vangerduse. Sõber olevat öelnud, et pärast vankri puudutamist enam vangerdada ei saa. Kuidas siis nii: ka vangerdamisel puudutatakse ju vankrit?
Ju ta siis polnud lihtsalt koodeksit lugenud. Art. 4.4b ja 4.3a ütlevad väga selgelt ära, et kui puudutatakse vankrit ja alles seejärel kuningat, siis sellel käigul enam vangerdada ei saa ja tuleb käia vankri kui esimese puudutatud malendiga.
Geurt meenutab, et 30 aastat tagasi toimiti teisiti. Tõepoolest, ise olen 1979. a. ilmunud koodeksisse tõlkinud: "Kui mängija puudutab vangerdamisel algul vankrit, peab kohtunik talle tegema märkuse, kuid vangerdus jääb jõusse. Kui see on võimatu, siis tehakse käik vankriga." Aga nii oli siis.
Lembit
Kas võib seda ikkagi kasutada, kui see alles turniiri avamisel teatavaks teha? Võib, aga tingimuseks on see, et sellega peavad nõustuma kõik mängijad. Kui kasvõi ükski esitab vastuväiteid, siis tuleb toimida nii, nagu koodeks ütleb. Millegi muutmiseks on vaja kõigi mängijate soostumist.
Samas kirjas tõstatati küsimus mobiilidest. Leiti, et need on muutunud igaühe elu asendamatuks osaks (ise ei ole küll veel mobiilini jõudnud) ja seepärast peaks nendesse leebemalt suhtuma. Aga ei. RC esimees alustas koodeksi art. 12.3b tsiteerimisest, mis näeb ette, et kohtuniku loata ei tohi mängualal olla mingeid elektroonilisi sidevahendeid, kui neid pole täielikult välja lülitatud. Loa annab kohtunik, mitte võistluste korraldaja. Geurti arvates peaks kohtunik enne igat vooru meenutama mobiilide täieliku väljalülitamise vajadust (see, mille jätsin Narvas tegemata), sest nii jääks enamik probleeme olemata. Uus on ehk väide, et järjest enam olevat neid, kes tahavad seda koodeksi artiklit muuta nii, et see keelaks üldse mängualal igasuguste elektroonikavahendite omamise, ka sel juhul, kui need on välja lülitatud.
Üks ameeriklane olevat mänginud sõbraga. Puudutanud vankrit, võtnud siis vankri küljest käe ära ja teinud vangerduse. Sõber olevat öelnud, et pärast vankri puudutamist enam vangerdada ei saa. Kuidas siis nii: ka vangerdamisel puudutatakse ju vankrit?
Ju ta siis polnud lihtsalt koodeksit lugenud. Art. 4.4b ja 4.3a ütlevad väga selgelt ära, et kui puudutatakse vankrit ja alles seejärel kuningat, siis sellel käigul enam vangerdada ei saa ja tuleb käia vankri kui esimese puudutatud malendiga.
Geurt meenutab, et 30 aastat tagasi toimiti teisiti. Tõepoolest, ise olen 1979. a. ilmunud koodeksisse tõlkinud: "Kui mängija puudutab vangerdamisel algul vankrit, peab kohtunik talle tegema märkuse, kuid vangerdus jääb jõusse. Kui see on võimatu, siis tehakse käik vankriga." Aga nii oli siis.
Lembit
pühapäev, 23. oktoober 2011
Nädal Narvas
Nädalavahetusel tegelesin iga-aastase Nõmme sügise kabeturniiriga. Olen oma maleveergudes viidanud sellele, et śveitsi süsteemis ei tarvitse voorude arvu suurendamine tähendada optimaalsemaid tulemusi. Ideaalne võiks ehk olla 1/3 mängijate arvust. Nõmmel oli meil 22 mängija jaoks 9 vooru, mida ka ju väga palju pole. Asi oli aga selles, et tegemist oli väga suure mängutugevuse vahega, mistõttu paljude partiide tulemusi võis kergesti ette enustada. Nii pidid viimases voorus kohtuma väga suure punktidevahega mängijad. Lubasin seetõttu paarijal kaks nõrgimat omavahel uuesti kokku panna (tean muidugi, et üldiselt śveitsis nii ei toimita), mistõttu paarid said veidi võrdsemad. Lõpuks olid 3. koha jagajad mänginud täpselt samade 9 vastasega. Enne lõpetamist lisamatśi ka mängida ei saanud. Nõmmelane loobus siis lihtsalt välismaalase kasuks.
Kodus võtsin ette eelmistest Läänemere noorte maletähtede turniiridest kirjutatu
(14.X 2007 Ühest noorteturniirist ajendatud mõtted, 9.X 2009 Tähed jälle Narvas) ja püüdsin tänavust turniiri nendega võrrelda. Ega suurt vahet olnudki. Narvakad on korraldustööd südamega võtnud ja sel on olnud tulemusi. Nii eelmistel turniiridel kui nüüdki.
Kahjuks jäid tänavu eemale Poola ja Rootsi, mille tagajärjel turniiri koosseis muidugi kannatas. Teiselt poolt võimaldas see ära mahtuda ühte saali, mis oli küll mõnevõrra kitsavõitu, ning mängida kõigil päevadel ainult üks voor. Ka mängijatega oli probleeme vähem. Isegi viigipakkumistega said mängijad seekord ise hakkama, ei tulnud kusagil vahendajaks hakata. Ainult ühes partiis tuli mul seletada, mida 50 käigu reegel tegelikult tähendab.
Määrustevastaseid käike mulle teadaolevalt ei tehtud. Turniiri algul unustasin meenutada mobiilide kohta käivaid keelde, hiljem oleks see juba veidi naljakas olnud. Ühegi mängija mobiilihelinat ometi ei kuulnud. Enne turniiri arutasime jälle, kui palju maletajatele hilinemisaega lubada ja jäime jällegi Eestis kasutatava 15 minuti juurde. Ühegi välismängija hilinemist ei märganud, paari Eesti mängija oma viimastes voorudes küll (aga ainult mõned minutid) ja üks Narva tüdruk ei saanud kahes partiis kohale tulla.
Maletähtede turniir on minu jaoks olnud üks vähestest juhtudest, kus on olnud võimalikud vahetud kontaktid ja kogemustevahetus teiste riikide kohtunikega. Pealegi annab see võimaluse igas matśis kasutada neutraalset kohtunikku. Ometi pole seejuures tegemist ainult positiivsega.
Kui eelmisel turniiril oli mul kaks IA-dest kolleegi, siis seekord kahjuks mitte ühtegi. Kohtuniku üks ülesandeid on matś täielikult ette valmistada: nimesildid paigale, kellad õigeks, malenupud kenasti keset välju. See peab kindlasti aset leidma enne mängijate saabumist. Kui aga kohtunik tuleb koos võistkonnaga, pole eam midagi teha. Oli voore, kus pool tundi enne algust polnud veel ainsatki kohtunikku. Nii leidsin, et kindlam on endal tund varem tulla ja asjad paika panna.
Ka keset vooru näis, et kohtunikel on oma võistkonna mängud märksa huvitavamad kui need, kuhu ta on kohtunikuks määratud. Aidati vooru ajal mänge analüüsida ja kui üks kohtunik oli mingiks asjaajamiseks tunniks ära lubatud, siis vaatas ta tagasi tulles kõigepealt kõiki oma võistkonna partiisid ja alles siis oma matśi. Oli ka kohtunik, kellele pakkus suurt huvi raamat "Mehe surm" sarjast "Huvitav detektiiv".
Miks siis peakohtunik alluvaid korrale ei kutsunud? Veidi ebamugav oli, sest eelkõige oli kohtunik oma delegatsiooni liige ja sellega koos turniirile tulnud. Küll aga mingi partii lõppedes ei kasutanud ma kunagi lihtsamat teed ega hakanud sellega tegelema, vaid vaatasin kõigepealt, kus kohtunik on, ja tuletasin talle meelde, et ta asjad korda ajaks. Vahelt võis see pealtvaatajaile ehk isegi kummaline tunduda.
Veidi oli probleeme partiiprotokollidega. Turniiriks trükitud kenad blanketid polnud kasutatavad, sest need olid A4 formaadis ega mahtunud laudadele ära. Võtsime siis tavalised. Tekst oli eesti keeles, mida ei mõistetud. Väga sageli kirjutati valgete nimi mustade kohale ja vastupidi, seejärel veetud nooltest oli raske aru saada. Küllalt paljud pisemad jätsid perenime kirjutamata ja piirdusid vaid eesnimega. Pärast seda, kui üks kohtunik oli matśiprotokolli kirjutanud hoopis vastupidise tulemuse kui partiiprotokollides kirjas, pidin hakkama iga sissekannet hoolega kontrollima. Oli näiteks protokoll, mis lõppes mustade pandud matiga, tulemust polnud märgitud, aga tegelikult oli võitnud valge.
Ega kõik ka peakohtuniku tegevusega rahule jäänud. Ühes voorus tuli minu juurde ühe võistkonna suurmeistrist esindaja ja nõudis vastasvõistkonna kahele mängijale kaotuse määramist, sest need olevat omavahel rääkinud. Kahjuks polnud ma kõnelust märganud, aga nüüd olid nad igatahes oma laudade taga. Pealegi pole minu arust ei koodeksis ega võistlusmäärustes punkti, mis näeks ette automaatset kaotust. Nii ma siis ütlesingi. Selle peale teatas suurmeister, et siin ei toimuvatki võistlust, vaid käivat ainult tsirkus. Kui soovitasin tal kõigepealt matśi kohtunikuga rääkida, siis teatati, et selle mehega ta küll rääkima ei hakka. Ning ka vooru lõpul tuli ta veel kord välja teesiga täielikust tsirkusest. Ometi läks suurmeistri võistkonnal nii selles voorus kui turniiril üldse hästi. Küllap ma oleksin isegi võinud ajuti veidi teisiti toimida ja kõnelda, aga minu arust oli tegemist korraliku võistlusega.
Kõige rohkem küsimusi esitati mulle ehk seoses nii võistkondliku kui individuaalse paremusjärjestuse määramisega. Tegelikult polnudki siin midagi küsida, sest asi on korraldajate otsustada ja juhendina kõik teadetetahvlil kirjas. Minu võimuses midagi muuta polnud. FIDE viimase aastakümne tava järgi otsustasid paremusjärjestuse matśipunktid, seejärel aga partiipunktid (eelmisel turniiril oli teiseks näitajaks olnud omavaheline kohtumine, aga seda kritiseeriti). Kui matśipunktid andsid võidu Eestile, siis partiipunkte kogunes Venemaale rohkem. Ja muidugi püüdis Läti võistkonna juht pärast kahes avavoorus saadud 4,5:5,5 kaotusi mulle tõestada, et partiipunktid on ikka need kõige õigemad.
Individuaalarvestuses nägi juhend ette, et kui mingit kohta jagavad kolm mängijat, võetakse arvesse vaid Berger. Aga kui igal laual on kuus mängijat, siis pole võimatu, et ka Bergerid jäävad võrdseks. Väikseimate tüdrukutega juhtuski 2.-4. koha jagamisel nii. Liigseid medaleid meil polnud. Nii jätsime medalita kõige vanema, aga diplomi sai temagi.
Nii et kui keegi ütleb, et Narvas käis tsirkus, siis ärge seda ütlemist päris puhta kullana võtke. Vähemalt Narva linnuses oli neil päevil küll tegemist põnevate ja tõsiste malelahingutega. Olgu siinkohalgi veel kord öeldud aitäh kõigile, kes nende edule kaasa aitasid.
Lembit
Kodus võtsin ette eelmistest Läänemere noorte maletähtede turniiridest kirjutatu
(14.X 2007 Ühest noorteturniirist ajendatud mõtted, 9.X 2009 Tähed jälle Narvas) ja püüdsin tänavust turniiri nendega võrrelda. Ega suurt vahet olnudki. Narvakad on korraldustööd südamega võtnud ja sel on olnud tulemusi. Nii eelmistel turniiridel kui nüüdki.
Kahjuks jäid tänavu eemale Poola ja Rootsi, mille tagajärjel turniiri koosseis muidugi kannatas. Teiselt poolt võimaldas see ära mahtuda ühte saali, mis oli küll mõnevõrra kitsavõitu, ning mängida kõigil päevadel ainult üks voor. Ka mängijatega oli probleeme vähem. Isegi viigipakkumistega said mängijad seekord ise hakkama, ei tulnud kusagil vahendajaks hakata. Ainult ühes partiis tuli mul seletada, mida 50 käigu reegel tegelikult tähendab.
Määrustevastaseid käike mulle teadaolevalt ei tehtud. Turniiri algul unustasin meenutada mobiilide kohta käivaid keelde, hiljem oleks see juba veidi naljakas olnud. Ühegi mängija mobiilihelinat ometi ei kuulnud. Enne turniiri arutasime jälle, kui palju maletajatele hilinemisaega lubada ja jäime jällegi Eestis kasutatava 15 minuti juurde. Ühegi välismängija hilinemist ei märganud, paari Eesti mängija oma viimastes voorudes küll (aga ainult mõned minutid) ja üks Narva tüdruk ei saanud kahes partiis kohale tulla.
Maletähtede turniir on minu jaoks olnud üks vähestest juhtudest, kus on olnud võimalikud vahetud kontaktid ja kogemustevahetus teiste riikide kohtunikega. Pealegi annab see võimaluse igas matśis kasutada neutraalset kohtunikku. Ometi pole seejuures tegemist ainult positiivsega.
Kui eelmisel turniiril oli mul kaks IA-dest kolleegi, siis seekord kahjuks mitte ühtegi. Kohtuniku üks ülesandeid on matś täielikult ette valmistada: nimesildid paigale, kellad õigeks, malenupud kenasti keset välju. See peab kindlasti aset leidma enne mängijate saabumist. Kui aga kohtunik tuleb koos võistkonnaga, pole eam midagi teha. Oli voore, kus pool tundi enne algust polnud veel ainsatki kohtunikku. Nii leidsin, et kindlam on endal tund varem tulla ja asjad paika panna.
Ka keset vooru näis, et kohtunikel on oma võistkonna mängud märksa huvitavamad kui need, kuhu ta on kohtunikuks määratud. Aidati vooru ajal mänge analüüsida ja kui üks kohtunik oli mingiks asjaajamiseks tunniks ära lubatud, siis vaatas ta tagasi tulles kõigepealt kõiki oma võistkonna partiisid ja alles siis oma matśi. Oli ka kohtunik, kellele pakkus suurt huvi raamat "Mehe surm" sarjast "Huvitav detektiiv".
Miks siis peakohtunik alluvaid korrale ei kutsunud? Veidi ebamugav oli, sest eelkõige oli kohtunik oma delegatsiooni liige ja sellega koos turniirile tulnud. Küll aga mingi partii lõppedes ei kasutanud ma kunagi lihtsamat teed ega hakanud sellega tegelema, vaid vaatasin kõigepealt, kus kohtunik on, ja tuletasin talle meelde, et ta asjad korda ajaks. Vahelt võis see pealtvaatajaile ehk isegi kummaline tunduda.
Veidi oli probleeme partiiprotokollidega. Turniiriks trükitud kenad blanketid polnud kasutatavad, sest need olid A4 formaadis ega mahtunud laudadele ära. Võtsime siis tavalised. Tekst oli eesti keeles, mida ei mõistetud. Väga sageli kirjutati valgete nimi mustade kohale ja vastupidi, seejärel veetud nooltest oli raske aru saada. Küllalt paljud pisemad jätsid perenime kirjutamata ja piirdusid vaid eesnimega. Pärast seda, kui üks kohtunik oli matśiprotokolli kirjutanud hoopis vastupidise tulemuse kui partiiprotokollides kirjas, pidin hakkama iga sissekannet hoolega kontrollima. Oli näiteks protokoll, mis lõppes mustade pandud matiga, tulemust polnud märgitud, aga tegelikult oli võitnud valge.
Ega kõik ka peakohtuniku tegevusega rahule jäänud. Ühes voorus tuli minu juurde ühe võistkonna suurmeistrist esindaja ja nõudis vastasvõistkonna kahele mängijale kaotuse määramist, sest need olevat omavahel rääkinud. Kahjuks polnud ma kõnelust märganud, aga nüüd olid nad igatahes oma laudade taga. Pealegi pole minu arust ei koodeksis ega võistlusmäärustes punkti, mis näeks ette automaatset kaotust. Nii ma siis ütlesingi. Selle peale teatas suurmeister, et siin ei toimuvatki võistlust, vaid käivat ainult tsirkus. Kui soovitasin tal kõigepealt matśi kohtunikuga rääkida, siis teatati, et selle mehega ta küll rääkima ei hakka. Ning ka vooru lõpul tuli ta veel kord välja teesiga täielikust tsirkusest. Ometi läks suurmeistri võistkonnal nii selles voorus kui turniiril üldse hästi. Küllap ma oleksin isegi võinud ajuti veidi teisiti toimida ja kõnelda, aga minu arust oli tegemist korraliku võistlusega.
Kõige rohkem küsimusi esitati mulle ehk seoses nii võistkondliku kui individuaalse paremusjärjestuse määramisega. Tegelikult polnudki siin midagi küsida, sest asi on korraldajate otsustada ja juhendina kõik teadetetahvlil kirjas. Minu võimuses midagi muuta polnud. FIDE viimase aastakümne tava järgi otsustasid paremusjärjestuse matśipunktid, seejärel aga partiipunktid (eelmisel turniiril oli teiseks näitajaks olnud omavaheline kohtumine, aga seda kritiseeriti). Kui matśipunktid andsid võidu Eestile, siis partiipunkte kogunes Venemaale rohkem. Ja muidugi püüdis Läti võistkonna juht pärast kahes avavoorus saadud 4,5:5,5 kaotusi mulle tõestada, et partiipunktid on ikka need kõige õigemad.
Individuaalarvestuses nägi juhend ette, et kui mingit kohta jagavad kolm mängijat, võetakse arvesse vaid Berger. Aga kui igal laual on kuus mängijat, siis pole võimatu, et ka Bergerid jäävad võrdseks. Väikseimate tüdrukutega juhtuski 2.-4. koha jagamisel nii. Liigseid medaleid meil polnud. Nii jätsime medalita kõige vanema, aga diplomi sai temagi.
Nii et kui keegi ütleb, et Narvas käis tsirkus, siis ärge seda ütlemist päris puhta kullana võtke. Vähemalt Narva linnuses oli neil päevil küll tegemist põnevate ja tõsiste malelahingutega. Olgu siinkohalgi veel kord öeldud aitäh kõigile, kes nende edule kaasa aitasid.
Lembit
reede, 21. oktoober 2011
Noorkohtunike küsimusi
Prantslaste juunikuiste kohtunikeeksamite ajal korraldati eraldi eksamid ka noorkohtunikele. Neiltki nõuti vastuste põhjendamist ja aega oli samuti 2 tundi. Mida neilt siis küsiti?
I. Sõnavara
1. Mis on patiseis? -
Kui mängijal pole ühtki määrustepärast käiku ja ta kuningas pole tules (5.2a).
2. Mis on surnud seis? -
Kui kumbki ei saaks vastaspoole kuningat matistada mistahes määrustepäraste käikude seeriaga (5.2b).
3. Mis on kiire lõppmäng? -
Kui partii kõik ülejäänud käigud tuleb teha kindlaksmääratud ajaga (10.1).
4. Mis on välkmale? -
Kui kõik käigud tuleb teha vähem kui 15 minutiga või on kindlaksmääratud aeg ja 60-kordne lisand kokku alla 15 minuti (B1).
5. Mida tähendab "j´adoube"? -
Kohendan (4.2).
II. Kohtunikutegevus kiirturniiril
1. Kas mängijad peavad käike üles märkima? - Ei (A2a).
2. Ühe mängija telefon heliseb. Missugune on karistus? - Kaotus (12.3b).
3. Üks mängija teeb partiis kolmandat korda määrustevastase käigu. Milline on tagajärg? - Kaotus (7.4b).
4. Kui kumbki on avakäigu teinud, märkavad mängijad, et nende malelaual on parempoolne nurgaväli must. Mida teeb kohtunik? -
Tõstab malendid ümber õigesti asetatud lauale (7.1b, A.4a).
5. Mängijad on teinud 12 käiku. Siis näitavad nad kohtunikule, et ajad polnud kellale õigesti seatud. Mida teeb kohtunik? - Laseb neil edasi mängida (A4a).
III. Noorte klubidevahelised võistlused
Neid küsimusi vaatlema ei hakka, sest need puudutavad Prantsuse kohalike võistluste tingimusi, mis määratakse peamiselt võistlusjuhendiga.
IV. Mitmesuguseid küsimusi
1. Kes otsustab, kuhu asetada malekell? - Kohtunik (6.4).
2. Kiirpartiis on langenud mõlemad noolekesed. Mis on partii tulemus? - Viik (A4d).
3. Kas käigul olev mängija võib kohtuniku loata mängukohast lahkuda? - Ei tohi (12.2)
4. Kas käik tuleb üles kirjutada enne või pärast selle tegemist? - Pärast (8.1).
5. Kuidas märgitakse viigipakkumine partiiprotokolli? - "=" (C13).
Lembit
I. Sõnavara
1. Mis on patiseis? -
Kui mängijal pole ühtki määrustepärast käiku ja ta kuningas pole tules (5.2a).
2. Mis on surnud seis? -
Kui kumbki ei saaks vastaspoole kuningat matistada mistahes määrustepäraste käikude seeriaga (5.2b).
3. Mis on kiire lõppmäng? -
Kui partii kõik ülejäänud käigud tuleb teha kindlaksmääratud ajaga (10.1).
4. Mis on välkmale? -
Kui kõik käigud tuleb teha vähem kui 15 minutiga või on kindlaksmääratud aeg ja 60-kordne lisand kokku alla 15 minuti (B1).
5. Mida tähendab "j´adoube"? -
Kohendan (4.2).
II. Kohtunikutegevus kiirturniiril
1. Kas mängijad peavad käike üles märkima? - Ei (A2a).
2. Ühe mängija telefon heliseb. Missugune on karistus? - Kaotus (12.3b).
3. Üks mängija teeb partiis kolmandat korda määrustevastase käigu. Milline on tagajärg? - Kaotus (7.4b).
4. Kui kumbki on avakäigu teinud, märkavad mängijad, et nende malelaual on parempoolne nurgaväli must. Mida teeb kohtunik? -
Tõstab malendid ümber õigesti asetatud lauale (7.1b, A.4a).
5. Mängijad on teinud 12 käiku. Siis näitavad nad kohtunikule, et ajad polnud kellale õigesti seatud. Mida teeb kohtunik? - Laseb neil edasi mängida (A4a).
III. Noorte klubidevahelised võistlused
Neid küsimusi vaatlema ei hakka, sest need puudutavad Prantsuse kohalike võistluste tingimusi, mis määratakse peamiselt võistlusjuhendiga.
IV. Mitmesuguseid küsimusi
1. Kes otsustab, kuhu asetada malekell? - Kohtunik (6.4).
2. Kiirpartiis on langenud mõlemad noolekesed. Mis on partii tulemus? - Viik (A4d).
3. Kas käigul olev mängija võib kohtuniku loata mängukohast lahkuda? - Ei tohi (12.2)
4. Kas käik tuleb üles kirjutada enne või pärast selle tegemist? - Pärast (8.1).
5. Kuidas märgitakse viigipakkumine partiiprotokolli? - "=" (C13).
Lembit
laupäev, 15. oktoober 2011
Küsivad prantslased - 2
Jätkame täna prantslaste juunikuisel kohtunikeeksamil esitatud küsimuste vaatlemist. Niisiis:
III. Malenotatsioon
1. Kuidas märgitakse viigipakkumine partiiprotokolli? - "=" (C 13).
2. Kas tule andmine tuleb protokolli märkida? - Kohustust pole (C 13).
3. Kas mängijad peavad alla kirjutama mõlemale partiiprotokollile? - Kindlasti (8.7).
4. Ajakontrolliks on 1 tund 30 min. partiile ja 30 sek. igale käigule. Üks suures ajapuuduses olev mängija lõpetab käikude kirjutamise. On see lubatud? -
Ei ole, sest lisandub ju 30 sekundit (8.4).
5. Ajakontrolliks on 30 minutit partiile ja 10 sekundit igale käigule. Kas mängijad peavad käike üles kirjutama? - Ei ole vaja, sest tegemist on kiirmalega (A 2).
IV. Olete kohtunik. Teid kutsutakse. Mida otsustate?
1. Ühes partiis, kus ajakontrolliks on 2 tundi 40 käigule ja 1 tund partii lõpuni, lükkab must etturi f3-f2. Laual on nüüd seis
Valged: Ka1, Ob6 (2). Mustad: Ke2, Og8, Ec2 ja f2 (4).
Viimase ajakontrollini jääb valgel alla 2 minuti. Ta seiskab kella, kutsub kohtuniku ja kirjutab partiiprotokolli Oxf2. Ühtlasi taotleb ta viiki, kuna vastane ei saa partiid võita. Mida teete? -
Üleskirjutatud käik näitab, et valge teab, kuidas selles seisus viiki saada. Kohtunik nendib, et normaalsete vahenditega partiid võita pole võimalik (10.2) ja fikseerib viigi.
On võimalik kasutada ka art. 10.2b ja teha otsus alles pärast noolekese langemist.
2. Pikaleveniva partii ajal kutsub teid valgetega mängija. Ta taotleb viiki 50 käigu reegli alusel. Vastane pole nõus, väites, et üks neist 50 käigust oli etturikäik. - Kui protokollist nähtub, et käikude hulgas oli tõepoolest etturikäik, siis art. 9.3a ei rakendu. Taotluse esitaja vastasmängija kellale lisatakse 3 minutit ja partii jätkub (9.5b).
3. Kiirmale. Laual on järgmine seis
Valged: Kh3, Ea4, c4, e4 ja g4 (5). Mustad: Ke6, Ea5, c5, e5 ja g7 (5).
Must käib g7-g5 ja tema nooleke langeb. Valge ütleb, et on partii võitnud, must ütleb, et seis on viik, kuna võita ei saa.
Kutsutakse teid. Mida fikseerite tulemuseks? -
Viik. Pärast 1. ... g5 on lauale tekkinud surnud seis, mida kumbki võita ei saa
(5.2b).
4. Välkpartiis pöörduvad mängijad teie poole, teatades, et mõlemad noolekesed on langenud ja nad ei tea, kumb langes enne. Mis on partii tulemus? -
Viik (A4d3, B3).
5. Üsna partii algul heliseb käigul oleva mängija mobiil. Vastane ütleb, et see teda ei häirinud, ja palub jätta teine pool karistamata. Mõlemad hakkavadki mängima. Kas nõustute sellise toimimisega? -
Vastavalt art. 12.3b tuleb mobiili omanikule kaotus panna. Eestis oleks võimalik ka teistsugune otsus, kui selline võimalus on võistlusjuhendisse märgitud.
Lembit
III. Malenotatsioon
1. Kuidas märgitakse viigipakkumine partiiprotokolli? - "=" (C 13).
2. Kas tule andmine tuleb protokolli märkida? - Kohustust pole (C 13).
3. Kas mängijad peavad alla kirjutama mõlemale partiiprotokollile? - Kindlasti (8.7).
4. Ajakontrolliks on 1 tund 30 min. partiile ja 30 sek. igale käigule. Üks suures ajapuuduses olev mängija lõpetab käikude kirjutamise. On see lubatud? -
Ei ole, sest lisandub ju 30 sekundit (8.4).
5. Ajakontrolliks on 30 minutit partiile ja 10 sekundit igale käigule. Kas mängijad peavad käike üles kirjutama? - Ei ole vaja, sest tegemist on kiirmalega (A 2).
IV. Olete kohtunik. Teid kutsutakse. Mida otsustate?
1. Ühes partiis, kus ajakontrolliks on 2 tundi 40 käigule ja 1 tund partii lõpuni, lükkab must etturi f3-f2. Laual on nüüd seis
Valged: Ka1, Ob6 (2). Mustad: Ke2, Og8, Ec2 ja f2 (4).
Viimase ajakontrollini jääb valgel alla 2 minuti. Ta seiskab kella, kutsub kohtuniku ja kirjutab partiiprotokolli Oxf2. Ühtlasi taotleb ta viiki, kuna vastane ei saa partiid võita. Mida teete? -
Üleskirjutatud käik näitab, et valge teab, kuidas selles seisus viiki saada. Kohtunik nendib, et normaalsete vahenditega partiid võita pole võimalik (10.2) ja fikseerib viigi.
On võimalik kasutada ka art. 10.2b ja teha otsus alles pärast noolekese langemist.
2. Pikaleveniva partii ajal kutsub teid valgetega mängija. Ta taotleb viiki 50 käigu reegli alusel. Vastane pole nõus, väites, et üks neist 50 käigust oli etturikäik. - Kui protokollist nähtub, et käikude hulgas oli tõepoolest etturikäik, siis art. 9.3a ei rakendu. Taotluse esitaja vastasmängija kellale lisatakse 3 minutit ja partii jätkub (9.5b).
3. Kiirmale. Laual on järgmine seis
Valged: Kh3, Ea4, c4, e4 ja g4 (5). Mustad: Ke6, Ea5, c5, e5 ja g7 (5).
Must käib g7-g5 ja tema nooleke langeb. Valge ütleb, et on partii võitnud, must ütleb, et seis on viik, kuna võita ei saa.
Kutsutakse teid. Mida fikseerite tulemuseks? -
Viik. Pärast 1. ... g5 on lauale tekkinud surnud seis, mida kumbki võita ei saa
(5.2b).
4. Välkpartiis pöörduvad mängijad teie poole, teatades, et mõlemad noolekesed on langenud ja nad ei tea, kumb langes enne. Mis on partii tulemus? -
Viik (A4d3, B3).
5. Üsna partii algul heliseb käigul oleva mängija mobiil. Vastane ütleb, et see teda ei häirinud, ja palub jätta teine pool karistamata. Mõlemad hakkavadki mängima. Kas nõustute sellise toimimisega? -
Vastavalt art. 12.3b tuleb mobiili omanikule kaotus panna. Eestis oleks võimalik ka teistsugune otsus, kui selline võimalus on võistlusjuhendisse märgitud.
Lembit
kolmapäev, 12. oktoober 2011
Küsivad prantslased
Ilmunud on Prantsuse kohtunikelehe Bulletin des Arbitres Fédéraux uus number. Nagu tavaliselt on selles toodud ka nende järjekordsel, juunikuisel eksamil kohtunikele esitatud küsimused. Aega oli kaks tundi, vastuseid oli vaja põhjendada. Võtame ette pooled põhieksamil UV1 esitatud küsimustest. Millegipärast tundub, et seekord olid küsimused tavapärasest lihtsamad, aga see võib olla ka vaid subjektiivne arvamus.
I. Kas kohtunik peaks sekkuma?
Kaks meest mängivad. Järgnevas viies olukorras kohtuniku silme all nooleke kukub või tehakse määrustevastane käik. Vastasmängija kohtuniku sekkumist ei taotle. Kas kohtunik peaks algatuse enda kätte võtma? Kui jah, siis täpsustage, milles sekkumine seisneb.
1. Välkturniiril on 50 mängijale ainult üks kohtunik. Must käib vankriga a1-h2 ja vajutab kella. -
Ei. Küllaldase järelevalveta turniiril kohtunik omaalgatuslikult ei sekku (A4c, B3a).
2. Ajakontrolliks on 1 tund 30 min. partiile ja 30 sekundit igale käigule. Must paneb oma kuninga tulle ja vajutab kella. -
Kuna on tavamale, siis kohtunik sekkub (13.1). Taastame seisu enne määrustevastast käiku ja laseme partiil jätkuda (6.13). Vastasmängijale lisatakse 2 minutit aega, kolmas määrustevastane käik toob kaotuse (7.4b).
3. Tavapartiis on vaja 2 tunniga teha 40 käiku, ajalisandit pole. Must teeb laual oma 40. käigu ja tema nooleke kukub, kui ta kella vajutab. -
Kohtunik fikseerib noolekese langemise (6.8). Kontrollib, kas tegemist oli tõepoolest 40. käiguga. See tähendab kaotust (6.7a, 6.9).
4. Kiirturniir 20 minutit partiile, ajalisandit pole. Iga 3 laua jaoks on kohtunik. Valge nooleke kukub, must teeb kohe oma käigu. -
Tegemist on küllaldase järelevalvega, nii et kehtivad tavamale reeglid. Partii loetakse musta võiduks.
5. Välkpartiis on vastamisi kaks kogemusteta mängijat. Kohtunik möödub lauast, kui parajasti üks mängija teeb käigu, mis paneb ta kuninga tulle, samal ajal kui vastase kuningas on juba tules. Ühele kohtunikule tuleb umbes 30 lauda. -
Kohtunik ei sekku ja küllaldast järelevalvet pole (B3b, A4c ei rakendu).
II. Üldist.
1. Mis on välkmale? -
Kummagi mõtlemisaeg on alla 15 minuti või on määratud aeg ja 6o-kordne lisand kokku alla 15 minuti (B1).
2. Kas tulest teatamine on kohustuslik? -
Ei ole. Üheski koodeksi artiklis sellest ei kõnelda, kuigi algajate seas on see üsna levinud arvamus.
3. Kas pealtvaataja, kes märkab määrustevastast käiku, võib sellest otse vastavale mängijale teatada? -
Ei või, see oleks sekkumine partiisse. Informeerida võib ainult kohtunikku (13.7).
4. Kaks mängijat teatavad, et on alustanud partiid vahetatud värvidega. Kas kohtunik peaks laskma neil uuesti alustada? -
Ei peaks, kuigi ta võib otsustada ka teisiti (7.2).
5. Kas mängija võib seisata kella, et kohtunikult abi otsida? -
Jah võib, näiteks etturi muundamisel vajaliku malendi saamiseks. (6.12b).
Lembit
I. Kas kohtunik peaks sekkuma?
Kaks meest mängivad. Järgnevas viies olukorras kohtuniku silme all nooleke kukub või tehakse määrustevastane käik. Vastasmängija kohtuniku sekkumist ei taotle. Kas kohtunik peaks algatuse enda kätte võtma? Kui jah, siis täpsustage, milles sekkumine seisneb.
1. Välkturniiril on 50 mängijale ainult üks kohtunik. Must käib vankriga a1-h2 ja vajutab kella. -
Ei. Küllaldase järelevalveta turniiril kohtunik omaalgatuslikult ei sekku (A4c, B3a).
2. Ajakontrolliks on 1 tund 30 min. partiile ja 30 sekundit igale käigule. Must paneb oma kuninga tulle ja vajutab kella. -
Kuna on tavamale, siis kohtunik sekkub (13.1). Taastame seisu enne määrustevastast käiku ja laseme partiil jätkuda (6.13). Vastasmängijale lisatakse 2 minutit aega, kolmas määrustevastane käik toob kaotuse (7.4b).
3. Tavapartiis on vaja 2 tunniga teha 40 käiku, ajalisandit pole. Must teeb laual oma 40. käigu ja tema nooleke kukub, kui ta kella vajutab. -
Kohtunik fikseerib noolekese langemise (6.8). Kontrollib, kas tegemist oli tõepoolest 40. käiguga. See tähendab kaotust (6.7a, 6.9).
4. Kiirturniir 20 minutit partiile, ajalisandit pole. Iga 3 laua jaoks on kohtunik. Valge nooleke kukub, must teeb kohe oma käigu. -
Tegemist on küllaldase järelevalvega, nii et kehtivad tavamale reeglid. Partii loetakse musta võiduks.
5. Välkpartiis on vastamisi kaks kogemusteta mängijat. Kohtunik möödub lauast, kui parajasti üks mängija teeb käigu, mis paneb ta kuninga tulle, samal ajal kui vastase kuningas on juba tules. Ühele kohtunikule tuleb umbes 30 lauda. -
Kohtunik ei sekku ja küllaldast järelevalvet pole (B3b, A4c ei rakendu).
II. Üldist.
1. Mis on välkmale? -
Kummagi mõtlemisaeg on alla 15 minuti või on määratud aeg ja 6o-kordne lisand kokku alla 15 minuti (B1).
2. Kas tulest teatamine on kohustuslik? -
Ei ole. Üheski koodeksi artiklis sellest ei kõnelda, kuigi algajate seas on see üsna levinud arvamus.
3. Kas pealtvaataja, kes märkab määrustevastast käiku, võib sellest otse vastavale mängijale teatada? -
Ei või, see oleks sekkumine partiisse. Informeerida võib ainult kohtunikku (13.7).
4. Kaks mängijat teatavad, et on alustanud partiid vahetatud värvidega. Kas kohtunik peaks laskma neil uuesti alustada? -
Ei peaks, kuigi ta võib otsustada ka teisiti (7.2).
5. Kas mängija võib seisata kella, et kohtunikult abi otsida? -
Jah võib, näiteks etturi muundamisel vajaliku malendi saamiseks. (6.12b).
Lembit
pühapäev, 9. oktoober 2011
Seekord Viimsis
Toetusühingu kiirturniiride sari jätkus sedapuhku Viimsis. Üsna normaalne turniir. 62 mängijat,kolm suurmeistritki nende hulgas. Korralduse poolest probleeme polnud. Kõigil laudadel pealegi DGT kellade moodne variant, mis toimis kenasti. Ainult ühel kellal üks pool millegipärast ei käigustunud. Kohtunike ülesandeks siis vaid eelkõige hoolitseda, et iga vooru järel kõik tulemused korrektselt kirja saaks ja järgmise vooru paarid seinale üles. Poole päeva pealt hakkasin juba igatsema mingite probleemide järele. Ega neid õieti tulnudki.
Mööda minnes nägin pisiprobleemi seoses ühe malendi puudutamisega. Üks pool oli oma käigu juba teinud, mitte aga veel sooritanud (s. t. kell oli veel vajutamata). Kui teine pool nüüd mingit nuppu puudutab, kas see toob siis kaasa käimiskohustuse? Kindlasti toob, sest koodeksi avaartikli järgi on mängija käigul niipea, kui vastasmängija käik on tehtud.
Kusagil oli segadus laua taha istumisega. Ega seal kõik omavahel üksteist tundnud. Kahel üsna lähestikku oleval laual olid avaminutitel kaks kohta veel tühjad (lubatud hilinemisaeg on selles sarjas 7 minutit). Kui üks mees tuli, istus ta vale laua taha ja oli selleks ajaks, kui viimanegi saabus, jõudnud seal juba trobikonna käike teha. Kuivõrd aega oli kulunud vaid mõni minut, polnud mul muidugi midagi selle vastu, kui kumbki mees endale õige partneri vastu sai.
Ühel viimasel ajal vähe mänginud mehel hilines korraks mobiil. Ega see vist eriti kedagi seganud, kuigi üks repliik "Laulab!" kellegi poolt järgnes. Jätsin kaotuse panemata, sest juhend mulle niisuguse õiguse andis.
Oli veel üks juhtum, mida ma vahetult ei näinud ja kuivõrd asja lahendas ära minu kolleeg ning tema otsuse vastu ei protesteeritud, siis polnudki mul partiiga otsest tegemist. Põhimõtteliselt oli aga asi selline. Must jättis oma kuninga tulle ja tegi seega määrustevastase käigu, aga siis ei märganud ka valge tekkinud olukorda ja tegi hoopis mingi muu käigu, taotlust määrustevastasuse kohta esitamata. Määrustevastane käik annab süüdlase vastasele teatavasti kaks lisaminutit.
Aga kui eksivad mõlemad? Kes siis peaks need lisaminutid saama? Küsisin mitme kaasamänginud kohtuniku käest ja vastused olid erinevad. Ausalt öeldes, ega mul endalgi päris surmkindlat seisukohta polnud. Enda lohutuseks leidsin aga koju jõudnult oma väljakirjutusi uurima hakates, et ega needki, kes peaksid reeglite õige rakendamise eest hea seisma, näi palju targemad olevat.
Jälgisin nimelt Chesscafed, kus kohtunike rubriiki toimetab teatavasti reeglite komisjoni esimees. Siinkohal mõned tsitaadid ajast, kui meie veebilehte veel polnud.
Halkidikis 2001 otsustas RC üksmeelselt, et kohtunik ei tohi määrustevastaste käikude puhul sekkuda (jutt on kiirmalest), kui ainult tema sellist käiku märkas. Föderatsioone paluti see edastada kohtunikele. Vaja on ühe mängija taotlust (IX 2001).
Kiirmales tuleb taastada seis enne määrustevastast käiku, kui see avastatakse partii jooksul (XII 2002).
Võimatute seisude kohta koodeks ei ütle, mida sel juhul teha. Võimalik oleks olnud teisele mängijale 2 minuti lisamine (IX 2003). Nii meie turniiril tehtigi. Ühes Taani kiirpartiis nõudsid mängijad kummalegi 2 minutit, kohtunik ei andnud kummalegi.
Kiirmales nõuab kohtunik taotlust. Karistatakse ainult seda, kes tegi viimase määrustevastase käigu: vastane saab 2 lisaminutit (I 2006).
Tagasi minna seisu juurde enne esimest määrustevastast käiku ja siis otsustada, kumba mängijat karistada. Kas mõlemat või seda, kes tegi esimese määrustevastase käigu. Tuleks ehk karistada mõlemat ja anda kummalegi 2 minutit juurde, kuigi see ei näi karistusena (VI 2006).
Kaht järjestikust määrustevastast käiku ei saa olla (IX 2006).
Nii et järgigem koodeksit ja kui see meile täpseid juhiseid ei anna, siis toimigem oma parima arusaama järgi.
Lembit
Mööda minnes nägin pisiprobleemi seoses ühe malendi puudutamisega. Üks pool oli oma käigu juba teinud, mitte aga veel sooritanud (s. t. kell oli veel vajutamata). Kui teine pool nüüd mingit nuppu puudutab, kas see toob siis kaasa käimiskohustuse? Kindlasti toob, sest koodeksi avaartikli järgi on mängija käigul niipea, kui vastasmängija käik on tehtud.
Kusagil oli segadus laua taha istumisega. Ega seal kõik omavahel üksteist tundnud. Kahel üsna lähestikku oleval laual olid avaminutitel kaks kohta veel tühjad (lubatud hilinemisaeg on selles sarjas 7 minutit). Kui üks mees tuli, istus ta vale laua taha ja oli selleks ajaks, kui viimanegi saabus, jõudnud seal juba trobikonna käike teha. Kuivõrd aega oli kulunud vaid mõni minut, polnud mul muidugi midagi selle vastu, kui kumbki mees endale õige partneri vastu sai.
Ühel viimasel ajal vähe mänginud mehel hilines korraks mobiil. Ega see vist eriti kedagi seganud, kuigi üks repliik "Laulab!" kellegi poolt järgnes. Jätsin kaotuse panemata, sest juhend mulle niisuguse õiguse andis.
Oli veel üks juhtum, mida ma vahetult ei näinud ja kuivõrd asja lahendas ära minu kolleeg ning tema otsuse vastu ei protesteeritud, siis polnudki mul partiiga otsest tegemist. Põhimõtteliselt oli aga asi selline. Must jättis oma kuninga tulle ja tegi seega määrustevastase käigu, aga siis ei märganud ka valge tekkinud olukorda ja tegi hoopis mingi muu käigu, taotlust määrustevastasuse kohta esitamata. Määrustevastane käik annab süüdlase vastasele teatavasti kaks lisaminutit.
Aga kui eksivad mõlemad? Kes siis peaks need lisaminutid saama? Küsisin mitme kaasamänginud kohtuniku käest ja vastused olid erinevad. Ausalt öeldes, ega mul endalgi päris surmkindlat seisukohta polnud. Enda lohutuseks leidsin aga koju jõudnult oma väljakirjutusi uurima hakates, et ega needki, kes peaksid reeglite õige rakendamise eest hea seisma, näi palju targemad olevat.
Jälgisin nimelt Chesscafed, kus kohtunike rubriiki toimetab teatavasti reeglite komisjoni esimees. Siinkohal mõned tsitaadid ajast, kui meie veebilehte veel polnud.
Halkidikis 2001 otsustas RC üksmeelselt, et kohtunik ei tohi määrustevastaste käikude puhul sekkuda (jutt on kiirmalest), kui ainult tema sellist käiku märkas. Föderatsioone paluti see edastada kohtunikele. Vaja on ühe mängija taotlust (IX 2001).
Kiirmales tuleb taastada seis enne määrustevastast käiku, kui see avastatakse partii jooksul (XII 2002).
Võimatute seisude kohta koodeks ei ütle, mida sel juhul teha. Võimalik oleks olnud teisele mängijale 2 minuti lisamine (IX 2003). Nii meie turniiril tehtigi. Ühes Taani kiirpartiis nõudsid mängijad kummalegi 2 minutit, kohtunik ei andnud kummalegi.
Kiirmales nõuab kohtunik taotlust. Karistatakse ainult seda, kes tegi viimase määrustevastase käigu: vastane saab 2 lisaminutit (I 2006).
Tagasi minna seisu juurde enne esimest määrustevastast käiku ja siis otsustada, kumba mängijat karistada. Kas mõlemat või seda, kes tegi esimese määrustevastase käigu. Tuleks ehk karistada mõlemat ja anda kummalegi 2 minutit juurde, kuigi see ei näi karistusena (VI 2006).
Kaht järjestikust määrustevastast käiku ei saa olla (IX 2006).
Nii et järgigem koodeksit ja kui see meile täpseid juhiseid ei anna, siis toimigem oma parima arusaama järgi.
Lembit
kolmapäev, 5. oktoober 2011
Kuidas lõpetada partiid?
Ees on FIDE kongress. Reeglite muutmist küll sedapuhku oodata pole, kuigi ühe reeglite komisjoni liikme blogi jälgides võib näha, et ettepanekuid on tehtud isegi käikude muutmiseks. Nii on soovitatud loobuda möödaminnes löömisest ja lubada kuningat tule alt päästa ka vangerdamisega. Selliste ettepanekute läbiminekuks küll vaevalt mingit lootust on, aga ega RC nende arutamisest pääse.
Midagi eriti huvitavat ajaveebidel viimasel nädalal ei märganud. USA oma vaatan haruharva, sest need mängivad malet oma reeglite järgi, mitte FIDE omadest lähtudes. Seekord oli seal tõstatatud küsimus, kas kohtunik võib lõpetada lõppematut partiid. Konkreetne näide oli aga selline. Vastamisi oli kaks koolilast reitinguga ca 1100. Viimasena jääb kestma nende partii, kus laual seis:
valged Ka8, Vg7, Ea7 ja d5 (4), mustad Kc8, Vb6, Ec7 (3).
Mõlemal on järgmise kontrollini jäänud üle 5 minuti. Algul lõpetas üks käikude kirjutamise, siis ka teine. Mängitakse kiiresti, lisasekunditest piisab, nii et põhiaeg praktiliselt ei vähene. Järgmise vooruni jäb aega veidi üle poole tunni. Kohtunik on partiid jälginud ja käike lugenud, nüüd lõpetab temagi selle tegevuse.
Käiakse aga nii: 1. Vg8+ Kd7 2. Vb8 Va6 3. Vg8 Vb6 4. Vg7+ Ke8 5. Vg8+ Kd7.
Sellised või peaaegu sellised seeriad olevat kordunud 8 korda, kusjuures viimasest etturikäigust on möödas juba üle 50 käigu. Must pole ei kolmekordse kordumise ega 50 käigu reegli järgi viiki taotlenud. Taotluse korral oleks kohtunik oma vaatlustele tuginedes partii lõpetanud. Kord on must viiki pakkunud, aga valge seda vastu ei võtnud. Partii lõpeb nii, et valge käib d5-d6, must jätab etturi löömata ja kaotab.
Nüüd siis küsitakse, kas kohtunik oleks võinud ka ilma mängija taotluseta viigi fikseerida. Ja mis siis, kui partii oleks veninud sedavõrd, et järgmise vooru algusaeg oleks enne kätte jõudnud?
Kohtunik peaks koodeksi art. 6.8 järgi sekkuma vaid siis, kui üks nooleke on langenud.Koodeksi nõrkuseks võib pidada seda, et ta eeldab mõlema mängija head reeglite tundmist, ning enamasti lähtub ta mängijate taotlustest. Üldine seisukoht on, et partii ajal enam malereegleid seletama ei peaks.
Arutluse käigus leiti, et kohtunik võiks vahel lähtuda eelkõige praktilistest kaalutlustest. Seda, et ta ilma taotluseta ei sekku, oleks ta võinud ikka öelda. Oli arvamus, et kohtunik oleks võinud partii katkestamiseks ümbriku lauale panna. Kuivõrd poisid vaevalt partiid katkestada tahtsid, olekski mäng otsa saanud.
Oli ka selline soovitus: Kohtunik oleks võinud kellad seisata ja öelda mängijatele, et kui üks neist järgmise 5 minuti jooksul viiki pakub, siis paaritakse ta järgmiseks vooruks kui partii viigistanu, tema vastane aga kui partii võitja. Kui järgneks viikilepe, siis oleks tulemuseks muidugi viik. Nii ei takistaks see partii järgmise vooru paarimist ja alustamist, erandiks vaid kaks partiid.
Leidsin oma märkmetest, et analoogiliste juhtude kohta on 2004 sõna võtnud ka Prantsuse tippkohtunik Escafre. Tema arvates võiks kohtunik lähtuda artiklist 13.2 (kohtunik tegutseb võistluse huvides). Kui 50 käiku täis või seis 3 korda kordunud, aga mängija ei oska viiki nõuda, võiks näiteks öelda, et kui nüüd 15 käiguga matti ei pane, on tulemuseks viik. Küllap on need siiski suvalised lahendused.
Muide kunagi kui meil veel NSVL koodeks kehtis, võis kohtunik viigi fikseerida 50 käigu täitumisel ka ilma mängija taotluseta (tollane art. 9.3). Seda on rõhutanud enda koostatud metoodilises juhendis ka tollane kohtunikekogu esimees Lev Abramov: "Mõlemad võivad soovida võitlust jätkata, aga kohtunik langetab oma otsuse automaatselt". Need ajad on aga möödas.
Ei saanudki aru, milline täpselt oli ajakontroll, s. t. mitu sekundit iga käiguga lisandus. Kohtunik oleks pidanud ikkagi mängijatelt partii üleskirjutamist nõudma. Kommentaarides öeldi, et FIDE reeglite järgi võis kohtunik kirjutamist nõuda, USA reeglite järgi mitte. Minu arust on FIDE koodeksi art. 8.4 ja USA koodeksi art. 15 mõttelt ühesugused (kui iga käiguga lisandub vähemalt 30 sekundit, tuleb kirjutada lõpuni, muidu võib kirjutamise 5 minutit enne lõppu pooleli jätta). Aga ehk on seal ka selleks vaja vastase taotlust.
Lembit
Midagi eriti huvitavat ajaveebidel viimasel nädalal ei märganud. USA oma vaatan haruharva, sest need mängivad malet oma reeglite järgi, mitte FIDE omadest lähtudes. Seekord oli seal tõstatatud küsimus, kas kohtunik võib lõpetada lõppematut partiid. Konkreetne näide oli aga selline. Vastamisi oli kaks koolilast reitinguga ca 1100. Viimasena jääb kestma nende partii, kus laual seis:
valged Ka8, Vg7, Ea7 ja d5 (4), mustad Kc8, Vb6, Ec7 (3).
Mõlemal on järgmise kontrollini jäänud üle 5 minuti. Algul lõpetas üks käikude kirjutamise, siis ka teine. Mängitakse kiiresti, lisasekunditest piisab, nii et põhiaeg praktiliselt ei vähene. Järgmise vooruni jäb aega veidi üle poole tunni. Kohtunik on partiid jälginud ja käike lugenud, nüüd lõpetab temagi selle tegevuse.
Käiakse aga nii: 1. Vg8+ Kd7 2. Vb8 Va6 3. Vg8 Vb6 4. Vg7+ Ke8 5. Vg8+ Kd7.
Sellised või peaaegu sellised seeriad olevat kordunud 8 korda, kusjuures viimasest etturikäigust on möödas juba üle 50 käigu. Must pole ei kolmekordse kordumise ega 50 käigu reegli järgi viiki taotlenud. Taotluse korral oleks kohtunik oma vaatlustele tuginedes partii lõpetanud. Kord on must viiki pakkunud, aga valge seda vastu ei võtnud. Partii lõpeb nii, et valge käib d5-d6, must jätab etturi löömata ja kaotab.
Nüüd siis küsitakse, kas kohtunik oleks võinud ka ilma mängija taotluseta viigi fikseerida. Ja mis siis, kui partii oleks veninud sedavõrd, et järgmise vooru algusaeg oleks enne kätte jõudnud?
Kohtunik peaks koodeksi art. 6.8 järgi sekkuma vaid siis, kui üks nooleke on langenud.Koodeksi nõrkuseks võib pidada seda, et ta eeldab mõlema mängija head reeglite tundmist, ning enamasti lähtub ta mängijate taotlustest. Üldine seisukoht on, et partii ajal enam malereegleid seletama ei peaks.
Arutluse käigus leiti, et kohtunik võiks vahel lähtuda eelkõige praktilistest kaalutlustest. Seda, et ta ilma taotluseta ei sekku, oleks ta võinud ikka öelda. Oli arvamus, et kohtunik oleks võinud partii katkestamiseks ümbriku lauale panna. Kuivõrd poisid vaevalt partiid katkestada tahtsid, olekski mäng otsa saanud.
Oli ka selline soovitus: Kohtunik oleks võinud kellad seisata ja öelda mängijatele, et kui üks neist järgmise 5 minuti jooksul viiki pakub, siis paaritakse ta järgmiseks vooruks kui partii viigistanu, tema vastane aga kui partii võitja. Kui järgneks viikilepe, siis oleks tulemuseks muidugi viik. Nii ei takistaks see partii järgmise vooru paarimist ja alustamist, erandiks vaid kaks partiid.
Leidsin oma märkmetest, et analoogiliste juhtude kohta on 2004 sõna võtnud ka Prantsuse tippkohtunik Escafre. Tema arvates võiks kohtunik lähtuda artiklist 13.2 (kohtunik tegutseb võistluse huvides). Kui 50 käiku täis või seis 3 korda kordunud, aga mängija ei oska viiki nõuda, võiks näiteks öelda, et kui nüüd 15 käiguga matti ei pane, on tulemuseks viik. Küllap on need siiski suvalised lahendused.
Muide kunagi kui meil veel NSVL koodeks kehtis, võis kohtunik viigi fikseerida 50 käigu täitumisel ka ilma mängija taotluseta (tollane art. 9.3). Seda on rõhutanud enda koostatud metoodilises juhendis ka tollane kohtunikekogu esimees Lev Abramov: "Mõlemad võivad soovida võitlust jätkata, aga kohtunik langetab oma otsuse automaatselt". Need ajad on aga möödas.
Ei saanudki aru, milline täpselt oli ajakontroll, s. t. mitu sekundit iga käiguga lisandus. Kohtunik oleks pidanud ikkagi mängijatelt partii üleskirjutamist nõudma. Kommentaarides öeldi, et FIDE reeglite järgi võis kohtunik kirjutamist nõuda, USA reeglite järgi mitte. Minu arust on FIDE koodeksi art. 8.4 ja USA koodeksi art. 15 mõttelt ühesugused (kui iga käiguga lisandub vähemalt 30 sekundit, tuleb kirjutada lõpuni, muidu võib kirjutamise 5 minutit enne lõppu pooleli jätta). Aga ehk on seal ka selleks vaja vastase taotlust.
Lembit
pühapäev, 2. oktoober 2011
Veel üks ettepanek
Oma ettepanekuga artikli 10.2 muutmiseks on välja tulnud ligi 30-aastase IA staaźiga saksa kohtunik Christian Krause. Tema arvates võiks selle artikli punkti b sõnastada umbes nii:
Kui kohtunik lükkab oma otsuse edasi, võib vastasmängijale anda täiendavalt kaks minutit ja partii jätkub võimaluse korral kohtuniku juuresolekul. Kohtunik jälgib partiid erapooletult, et kumbki mängija ei kaotaks, küll aga ta aktsepteerib viiki ainult sel põhjusel, et mängija aeg saab otsa, kuigi vastasmängija ei taha või pole võimeline võitma normaalsete vahenditega. Kui ülekaal partiis kandub teisele poolele, võivad taotluse esitada või seda korrata mõlemad mängijad. Kohtunik teatab lõpliku tulemuse hiljem partii jooksul või niipea kui võimalik pärast ühe noolekese langemist. Ta loeb partii tulemuse viigiks, kui ta nõustub, et lõppseisu ei saa võita normaalsete vahenditega või et aja ületanud mängija vastasmängija ei teinud piisavaid katseid võitmiseks normaalsete vahenditega.
Sedavõrd kui võimalik, peaks ju partii tulemuse otsustama mitte kohtunik, vaid mägijad laua taga. Jälgime veidi ettepaneku autori mõttekäiku.
Krause lähtenäide on selline: Kummalgi mängijal on jäänud poolteist minutit aega, valgel on laual vanker ja ettur, mustal vanker ja kaks etturit. Valge esitab viigitaotluse art. 10.2 järgi. Kohtunik lükkab otsustamise edasi. Edasimängul kaotab must oma mõlemad etturid ja on nüüd hoopis ise vähemetturiga.
Mustal õigust taotleda viiki art. 10.2 järgi ei ole. Ta võib küll viiki pakkuda, aga kui valge tahab ajaga võita, ei saa ta teda takistada. Ajakaotus fikseeritakse talle isegi siis, kui ta hoiab seisu tasakaalus ja valge progressi pole märgata.
Valge võib muidugi võidule mängida, aga on selgusetu, kas tema esialgne taotlus kaitseb teda ajakaotuse eest. Kui valge tahab vaid viiki, siis võib ta seda pakkuda. Musta keeldumise korral ei näe reeglid ette, et valge võiks oma taotlust art. 10.2 alusel korrata.
Kui kohtunik peaks kutsumata sekkuma ja partii viigiks lugema, siis mõjutaks ta otsustavalt partii käiku.
Valge mängib nüüd võidule. Kui tema kellale on jäänud vaid 30 sekundit, siis mõistab ta, et kaotab ajaga. Mida siis nüüd teha? On ta ajakaotuse eest kaitstud vastavalt oma 1. taotlusele või on ta selle kaitse kaotanud, kuna mängis vahepeal võidule? Taotluse kordamist reeglid ette ei näe. Kui tal jääb kellale vaid 10 sekundit, võib taotluseks olla juba liiga hilja.
Reegel 10.2 peaks kehtima võrdselt mõlemale mängijale. Pole vist korrektne, kui mängija selle reegli järgi taotlust esitades teeb kohtunikust oma vastase vastu tegutseva advokaadi. Seepärast peaks art. 10.2 järgi esitatud taotlus seadma kogu partii kohtuniku kontrolli alla ja kohtunik hoolitsema võrdselt mõlema mängija eest. Taotleja vastasmängijal peaks olema õigus omapoolse taotluse esitamiseks.
Ehk piisaks ka praegusest sõnastusest "pärast ühe noolekese langemist" ja "vastasmängija ei teinud piisavaid katseid", aga Krause arvates ei tulevat isegi tuntud kohtunikud asjaga toime. Nad ei pööra tähelepanu sellele, et reegel kõneleb ühest noolekesest ja peavad vastasmängijaks vaid algul taotluse esitanu vastast. Siit tuleneb siis, et taotleja vastast ei kaitsta samal moel kui taotlejat.
Kui enamus viimase aja diskussioonides osalenuid leiab, et väljapääs on elektronkellades, lisasekundites ja art. 10 vältimises, siis Krause leiab, et ka elektronkellad üksi ei päästa. Kui jätta art. 10 muutmata, võivat tekkida väga kummalised kiired lõppmängud.
Lembit
Kui kohtunik lükkab oma otsuse edasi, võib vastasmängijale anda täiendavalt kaks minutit ja partii jätkub võimaluse korral kohtuniku juuresolekul. Kohtunik jälgib partiid erapooletult, et kumbki mängija ei kaotaks, küll aga ta aktsepteerib viiki ainult sel põhjusel, et mängija aeg saab otsa, kuigi vastasmängija ei taha või pole võimeline võitma normaalsete vahenditega. Kui ülekaal partiis kandub teisele poolele, võivad taotluse esitada või seda korrata mõlemad mängijad. Kohtunik teatab lõpliku tulemuse hiljem partii jooksul või niipea kui võimalik pärast ühe noolekese langemist. Ta loeb partii tulemuse viigiks, kui ta nõustub, et lõppseisu ei saa võita normaalsete vahenditega või et aja ületanud mängija vastasmängija ei teinud piisavaid katseid võitmiseks normaalsete vahenditega.
Sedavõrd kui võimalik, peaks ju partii tulemuse otsustama mitte kohtunik, vaid mägijad laua taga. Jälgime veidi ettepaneku autori mõttekäiku.
Krause lähtenäide on selline: Kummalgi mängijal on jäänud poolteist minutit aega, valgel on laual vanker ja ettur, mustal vanker ja kaks etturit. Valge esitab viigitaotluse art. 10.2 järgi. Kohtunik lükkab otsustamise edasi. Edasimängul kaotab must oma mõlemad etturid ja on nüüd hoopis ise vähemetturiga.
Mustal õigust taotleda viiki art. 10.2 järgi ei ole. Ta võib küll viiki pakkuda, aga kui valge tahab ajaga võita, ei saa ta teda takistada. Ajakaotus fikseeritakse talle isegi siis, kui ta hoiab seisu tasakaalus ja valge progressi pole märgata.
Valge võib muidugi võidule mängida, aga on selgusetu, kas tema esialgne taotlus kaitseb teda ajakaotuse eest. Kui valge tahab vaid viiki, siis võib ta seda pakkuda. Musta keeldumise korral ei näe reeglid ette, et valge võiks oma taotlust art. 10.2 alusel korrata.
Kui kohtunik peaks kutsumata sekkuma ja partii viigiks lugema, siis mõjutaks ta otsustavalt partii käiku.
Valge mängib nüüd võidule. Kui tema kellale on jäänud vaid 30 sekundit, siis mõistab ta, et kaotab ajaga. Mida siis nüüd teha? On ta ajakaotuse eest kaitstud vastavalt oma 1. taotlusele või on ta selle kaitse kaotanud, kuna mängis vahepeal võidule? Taotluse kordamist reeglid ette ei näe. Kui tal jääb kellale vaid 10 sekundit, võib taotluseks olla juba liiga hilja.
Reegel 10.2 peaks kehtima võrdselt mõlemale mängijale. Pole vist korrektne, kui mängija selle reegli järgi taotlust esitades teeb kohtunikust oma vastase vastu tegutseva advokaadi. Seepärast peaks art. 10.2 järgi esitatud taotlus seadma kogu partii kohtuniku kontrolli alla ja kohtunik hoolitsema võrdselt mõlema mängija eest. Taotleja vastasmängijal peaks olema õigus omapoolse taotluse esitamiseks.
Ehk piisaks ka praegusest sõnastusest "pärast ühe noolekese langemist" ja "vastasmängija ei teinud piisavaid katseid", aga Krause arvates ei tulevat isegi tuntud kohtunikud asjaga toime. Nad ei pööra tähelepanu sellele, et reegel kõneleb ühest noolekesest ja peavad vastasmängijaks vaid algul taotluse esitanu vastast. Siit tuleneb siis, et taotleja vastast ei kaitsta samal moel kui taotlejat.
Kui enamus viimase aja diskussioonides osalenuid leiab, et väljapääs on elektronkellades, lisasekundites ja art. 10 vältimises, siis Krause leiab, et ka elektronkellad üksi ei päästa. Kui jätta art. 10 muutmata, võivat tekkida väga kummalised kiired lõppmängud.
Lembit
kolmapäev, 28. september 2011
Kuidas parandada 10.2?
Eestis näivad elektronkellad kindlalt domineerivat, seetõttu siis ka lisasekunditega ajakontrollid ning kunagi ka meil paljuvaieldud artikkel 10.2 on siin oma tähenduse kaotanud. Paljudes kohtades näivad asjad olevat teistmoodi ning Mehhikost tulnud kiri näiteks ütleb, et 100 mängijaga turniiril peaks vähemalt üks elektronkell ikkagi igaks juhuks olema. Jätkuvad vaidlused üksikute mõistete tähenduse üle, tehakse ettepanekuid artikli 10.2 parandamiseks. Nii et veidi tasub meilgi asjade käigul silma peal hoida. Ükski teine koodeksi artikkel ju kohtunikule nii suurt võimu ei anna.
Endiselt püsib eriarvamusi mõningate terminite suhtes. Ka reeglite komitee esimees on austraallaste kriitika peale sunnitud möönma, et 10.2 tekstis esinev "pole võimalik võita normaalsete vahenditega" on üsna ebamäärane. On see sama, mis näiteks art. 6.9 või 9.6 esinev "mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga" või mitte, seda saab ikkagi ilmselt ainult RC öelda.
Artikli parandamiseks tehtavad ettepanekud aga jätkuvad. Võtame siinkohal kasvõi inglase Nick Thomase omad. Tema arvates toimivat kohtunikud enamasti viigitaotleja, mitte vastasmängija kasuks. Kohtunikud pole aga reegli rakendamiseks piisavalt hästi ette valmistatud ega mõista selle eesmärke. Enesekriitiliselt pean siin nõustuma sellega, et sageli pole ka nende endi maletamisoskus piisav, aga just selle artikli puhul oleks seda vaja.
Niisiis on ettepanekute autori arvates vaja jätta küll kohtunikule õigus art. 10.2 alusel viiki fikseerida, aga samal ajal peaks talle soovitama seda õigust väga ettevaatlikult rakendada ja kahtluse korral viik fikseerimata jätta. Art. 10.2b näeb teatavasti ette, et viigitaotluse võib esialgu edasi lükata ja seejärel selle rahuldada isegi pärast noolekese langemist. Ka see õigus peaks kohtunikule edasi jääma, küll oleks aga nüüd ka viigitaotleja vastasel oma sõna öelda.
Kui ta leiab, et viik on õige tulemus, siis nii ka jääb. Kui aga mitte, siis peab kohtunik lükkama mõlemad kellad 2 minutit tagasi ja laskma partiid jätkata. Allesjäänud ajaga peaks kumbki tegema 15 käiku. Kui selle ajaga kellegi nooleke langeb, kaotab ajaületaja partii. Kui nooleke langeb hiljem, siis taastub kohtuniku otsustusõigus nii nagu selles artiklis kirjas. Rohkem aega enam ei lisata.
Ettepaneku esitaja arvates peaks kohtunik nüüd oma subjektiivset otsustusõigust kasutama märksa vähemas arvus partiides. Kohtunik saab nüüd partiid jälgida vähemalt 15 käiku ja see annab rohkem võimalusi korrektse otsuse langetamiseks. Iga käigu kohta saadud 8 sekundit peaks viigi taotlejale olema piisav tõestamaks, et seis on tõepoolest viik, vastasel aga märksa rohkem võimalusi võidukatseteks. Viigitaotlejal on 2 minutit, vastasel võib olla rohkem. Küllap on loogiline, et viigitaotleja on halvemas olukorras. See parandus võib mängu pikendada vaid umbes 5 minuti võrra.
Oma ettepanekutega on seekord välja tulnud veel Krause Saksamaalt ja Weles Mehhikost, aga neist vast kord hiljem.
Lembit
Endiselt püsib eriarvamusi mõningate terminite suhtes. Ka reeglite komitee esimees on austraallaste kriitika peale sunnitud möönma, et 10.2 tekstis esinev "pole võimalik võita normaalsete vahenditega" on üsna ebamäärane. On see sama, mis näiteks art. 6.9 või 9.6 esinev "mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga" või mitte, seda saab ikkagi ilmselt ainult RC öelda.
Artikli parandamiseks tehtavad ettepanekud aga jätkuvad. Võtame siinkohal kasvõi inglase Nick Thomase omad. Tema arvates toimivat kohtunikud enamasti viigitaotleja, mitte vastasmängija kasuks. Kohtunikud pole aga reegli rakendamiseks piisavalt hästi ette valmistatud ega mõista selle eesmärke. Enesekriitiliselt pean siin nõustuma sellega, et sageli pole ka nende endi maletamisoskus piisav, aga just selle artikli puhul oleks seda vaja.
Niisiis on ettepanekute autori arvates vaja jätta küll kohtunikule õigus art. 10.2 alusel viiki fikseerida, aga samal ajal peaks talle soovitama seda õigust väga ettevaatlikult rakendada ja kahtluse korral viik fikseerimata jätta. Art. 10.2b näeb teatavasti ette, et viigitaotluse võib esialgu edasi lükata ja seejärel selle rahuldada isegi pärast noolekese langemist. Ka see õigus peaks kohtunikule edasi jääma, küll oleks aga nüüd ka viigitaotleja vastasel oma sõna öelda.
Kui ta leiab, et viik on õige tulemus, siis nii ka jääb. Kui aga mitte, siis peab kohtunik lükkama mõlemad kellad 2 minutit tagasi ja laskma partiid jätkata. Allesjäänud ajaga peaks kumbki tegema 15 käiku. Kui selle ajaga kellegi nooleke langeb, kaotab ajaületaja partii. Kui nooleke langeb hiljem, siis taastub kohtuniku otsustusõigus nii nagu selles artiklis kirjas. Rohkem aega enam ei lisata.
Ettepaneku esitaja arvates peaks kohtunik nüüd oma subjektiivset otsustusõigust kasutama märksa vähemas arvus partiides. Kohtunik saab nüüd partiid jälgida vähemalt 15 käiku ja see annab rohkem võimalusi korrektse otsuse langetamiseks. Iga käigu kohta saadud 8 sekundit peaks viigi taotlejale olema piisav tõestamaks, et seis on tõepoolest viik, vastasel aga märksa rohkem võimalusi võidukatseteks. Viigitaotlejal on 2 minutit, vastasel võib olla rohkem. Küllap on loogiline, et viigitaotleja on halvemas olukorras. See parandus võib mängu pikendada vaid umbes 5 minuti võrra.
Oma ettepanekutega on seekord välja tulnud veel Krause Saksamaalt ja Weles Mehhikost, aga neist vast kord hiljem.
Lembit
pühapäev, 25. september 2011
Vaadates Chesscafed
Viimases Chesscafes oli kõigepealt juttu sellest, kuivõrd peaks kohtunik tõkestama aja peale mängimist. Nimelt oli ühele inglasele meelde jäänud soovitus, et kohtunik peaks sellistel juhtudel, kus praktiliselt muid võiduvõimalusi pole, sekkuma enne noolekese langemist ja fikseerima viigi vastavalt koodeksi artiklile 12.1.
Too artikkel teatavasti ütleb: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet.
Minu arust on see määratlus üsna üldsõnaline ja kui kohtunik seda konkreetses olukorras rakendada püüab, võib tekkida oht, et tema tegutsemine on liiga subjektiivne. Too inglanegi leiab, et Chesscafe soovitused pole olnud järjekindlad. Vähemalt kord olevat seal kirjas olnud, et kui laual oleks suur materiaalne halvemus, siis ei tuleks igavese tule abil viiki otsida, vaid mängida ajavõidule.
Tagantjärele otsides ei hakanud see konkreetne juhtum silma, kuid tegemist olevat olnud välkpartiiga. Kui see tõepoolest nii oli ja partiil polnud küllaldast järelevalvet, siis oli ajal muidugi suur roll ja mängijal täielik õigus loota vastase ajaületusele.
Vastuseta jäi küsimus, kas partiid algusest lõpuni jälginud kohtunik võib artiklit 12.1 hiljemgi rakendada ja partii viigiks lugeda. Ilmselt küll mitte. Ajakaotus on ju igal juhul kaotus (muidugi kui ajaületaja vastasel ikka ka matistamispotentsiaali on).
Üks India mängija on Chesscafes esitanud täpsustava küsimuse nulltolerantsi kohta (teatavasti mõistame selle all keeldu mitte hilineda ainsatki minutit). Kelle asi ikkagi on hilinemise kohta arvestust pidada - kohtuniku või mängija oma? Osa mängijaid eelistab ka hilinejatega mängida, sest muidu saad punkti küll, aga reiting jääb ikka samaks. Enamuse asjade kohta olevat vaja mängija taotlust, miks mitte siis ka siin.
Ega neid taotlusnõuetega punkte koodeksis küll palju olegi, peamiselt viigist kõnelevates artiklites 9 ja 10. Kui mängija puudutab mingit malendit ega käi sellega, siis on kohtuniku asi käiku nõuda, kui peaks seda juhtumisi nägema (kui kohtunik ei näinud, siis võib mängija taotluse esitada oma käiguni). Ka antud juhul pole siis + ja - fikseerimiseks vaja mingit taotlust.
Vastukaja on leidnud ka Moissejenko ja Navara partii (meie 7.IX Aus mäng). Üks FIDE meister Mehhikost annab asjale päris negatiivse hinnangu, leides, et tegemist oli kahe professionaali halva käitumisega. Kust võttis Moissejenko endale kohtuniku vastutuse, et lubas vastasel puudutatud malendi asemel lüüa hoopis midagi muud?
Geurt juhib koodeksilauses art. 4.3 "... kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual..." tähelepanu sõnale "meelega". Kui puudutamine ei toimu meelega (tolles partiis riivati enne kavatsetud odakäiku kuningat), siis pole ka vaja selle malendiga käia. Muidugi võib sageli kavatsuse üle otsustamine raske olla. Nii kiidab Geurt mängijate käitumise heaks, mõistes ka Navara ebamugavustunnet, mis pani ta viiki pakkuma.
Mehhiklane on tõmmanud paralleele kunagi laineid löönud partiiga Azmaiparaśvili - Malahhov (EM 2003). Olen sellest kirjutanud oma kunagises artiklis "Puudutatud - käidud". Seal pidi vahetatama vankrid ja seejärel kavatses A. käia odaga. Kogemata jättis ta aga vastase vankri löömata ja haaras kohe kinni odast. Alles siis A. märkas ja vahetas vankrid. M. viisakusest käiku ei nõudnud ja kaotas hiljem partii. Sealgi tegi A. ettepaneku lugeda partii lõppenuks viigiga, aga M. ütles, et on juba alistunud. Neid partiisid vaevalt võrdsustada saab. Navaral oli täielik õigus odaga käia, Azmaiparaśvili pidi aga oma oda pärast juba tehtud käiku paigale jätma.
Kohtuniku ebavajaliku käitumise kohta on Chesscafes kurioosne näide Ungari MV-lt.
Mängiti 1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ ja must puudutas kogemata oma lippu. Juuresolnud kohtunik nõudis lipuga käimist. Tuli siis mängida 3. ... Ld7. Valge otsustas aga avanenud õnne mitte kasutada. Edasi läks partii nii: 4. Of1 Ld8 5. Ob5 Od7.
Lembit
Too artikkel teatavasti ütleb: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet.
Minu arust on see määratlus üsna üldsõnaline ja kui kohtunik seda konkreetses olukorras rakendada püüab, võib tekkida oht, et tema tegutsemine on liiga subjektiivne. Too inglanegi leiab, et Chesscafe soovitused pole olnud järjekindlad. Vähemalt kord olevat seal kirjas olnud, et kui laual oleks suur materiaalne halvemus, siis ei tuleks igavese tule abil viiki otsida, vaid mängida ajavõidule.
Tagantjärele otsides ei hakanud see konkreetne juhtum silma, kuid tegemist olevat olnud välkpartiiga. Kui see tõepoolest nii oli ja partiil polnud küllaldast järelevalvet, siis oli ajal muidugi suur roll ja mängijal täielik õigus loota vastase ajaületusele.
Vastuseta jäi küsimus, kas partiid algusest lõpuni jälginud kohtunik võib artiklit 12.1 hiljemgi rakendada ja partii viigiks lugeda. Ilmselt küll mitte. Ajakaotus on ju igal juhul kaotus (muidugi kui ajaületaja vastasel ikka ka matistamispotentsiaali on).
Üks India mängija on Chesscafes esitanud täpsustava küsimuse nulltolerantsi kohta (teatavasti mõistame selle all keeldu mitte hilineda ainsatki minutit). Kelle asi ikkagi on hilinemise kohta arvestust pidada - kohtuniku või mängija oma? Osa mängijaid eelistab ka hilinejatega mängida, sest muidu saad punkti küll, aga reiting jääb ikka samaks. Enamuse asjade kohta olevat vaja mängija taotlust, miks mitte siis ka siin.
Ega neid taotlusnõuetega punkte koodeksis küll palju olegi, peamiselt viigist kõnelevates artiklites 9 ja 10. Kui mängija puudutab mingit malendit ega käi sellega, siis on kohtuniku asi käiku nõuda, kui peaks seda juhtumisi nägema (kui kohtunik ei näinud, siis võib mängija taotluse esitada oma käiguni). Ka antud juhul pole siis + ja - fikseerimiseks vaja mingit taotlust.
Vastukaja on leidnud ka Moissejenko ja Navara partii (meie 7.IX Aus mäng). Üks FIDE meister Mehhikost annab asjale päris negatiivse hinnangu, leides, et tegemist oli kahe professionaali halva käitumisega. Kust võttis Moissejenko endale kohtuniku vastutuse, et lubas vastasel puudutatud malendi asemel lüüa hoopis midagi muud?
Geurt juhib koodeksilauses art. 4.3 "... kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual..." tähelepanu sõnale "meelega". Kui puudutamine ei toimu meelega (tolles partiis riivati enne kavatsetud odakäiku kuningat), siis pole ka vaja selle malendiga käia. Muidugi võib sageli kavatsuse üle otsustamine raske olla. Nii kiidab Geurt mängijate käitumise heaks, mõistes ka Navara ebamugavustunnet, mis pani ta viiki pakkuma.
Mehhiklane on tõmmanud paralleele kunagi laineid löönud partiiga Azmaiparaśvili - Malahhov (EM 2003). Olen sellest kirjutanud oma kunagises artiklis "Puudutatud - käidud". Seal pidi vahetatama vankrid ja seejärel kavatses A. käia odaga. Kogemata jättis ta aga vastase vankri löömata ja haaras kohe kinni odast. Alles siis A. märkas ja vahetas vankrid. M. viisakusest käiku ei nõudnud ja kaotas hiljem partii. Sealgi tegi A. ettepaneku lugeda partii lõppenuks viigiga, aga M. ütles, et on juba alistunud. Neid partiisid vaevalt võrdsustada saab. Navaral oli täielik õigus odaga käia, Azmaiparaśvili pidi aga oma oda pärast juba tehtud käiku paigale jätma.
Kohtuniku ebavajaliku käitumise kohta on Chesscafes kurioosne näide Ungari MV-lt.
Mängiti 1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ ja must puudutas kogemata oma lippu. Juuresolnud kohtunik nõudis lipuga käimist. Tuli siis mängida 3. ... Ld7. Valge otsustas aga avanenud õnne mitte kasutada. Edasi läks partii nii: 4. Of1 Ld8 5. Ob5 Od7.
Lembit
kolmapäev, 21. september 2011
Probleeme mobiilidega
Tavalisest rohkem oli tänases Chesscafes juttu mobiiltelefonidest. Ühel Rio de Janeiro turniiril oli mobiil helisenud just pärast seda, kui peakohtunik oli vooru alanuks kuulutanud. Üks mängija polnud veel oma laua juurde jõudnud, vaid kõneles kohtunikega nende töölaua juures. Kohtunik luges partii talle kaotatuks. Oleks kohtunik võinud olla leebem, sest partii polnud ju faktiliselt veel alanud?
Ega vist. Vooru algus oli ju välja kuulutatud. Reeglite järgi ei või väljalülitamata mobiili mängualal olla. Nii et kohtuniku tegevusviis oli õige.
Ühel madalama astme turniiril Poolas luges mängija partii ajal midagi oma mobiililt. Mobiil oli küll sisse lülitatud, aga mingit heli see ei teinud. Vastane esitas taotluse kaotuse fikseerimiseks alles 40 minutit hiljem. Kohtunik arvestas taotlust ja fikseeris kaotuse. Pärast vooru pärisid mitmed mängijad kohtunikult, miks ta nii hilja sekkus. Kohtuniku väitel polevat koodeksis artiklit, mis paneks ta ilma kaotuseta sekkuma, kui sisselülitatud, kuid vaikne mobiil ei sega kedagi peale vastase.
Geurt leiab, et arusaam, mille järgi kohtunik võib mängija ebaõige käitumise korral sekkuda vaid pärast taotlust, on laialt levinud.
Aga art. 13.1 ütleb ju: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Kui kohtunik näiteks näeb, et mängija mingit malendit puudutab, siis paneb ta ju selle nupuga käima ilma mingi taotluseta.
Art. 12.3b: Kohtuniku loata on mängijail keelatud omada mängualal mobiiltelefoni või teisi elektroonilisi sidevahendeid, kui need pole täielikult välja lülitatud.
Ei olnud ju. Aga kas tuleks panna kaotus?
Sama artikkel jätkub: Kui mistahes selline seade tekitab heli, kaotab mängija partii.
Heli küll polnud, aga miks siis mängija mobiili võttis ja selle ekraani vaatas? Seal oleks ju võinud olla käigusoovitus. Nii on RC esimehe arvates alust kaotuse fikseerimiseks küll.
Paar kuud tagasi juba arutati küsimust, millal muutub pealtvaataja mängijaks ja vastupidi ning mida see endaga kaasa toob (ka meie 24.VII Kas viikideta saaks?).
Nüüd on poolakad tõstatanud küsimuse juhtumeist, kus A ja B turniire mängitakse küll samas kohas, aga erinevate ajakontrollidega ja seega mitte päris üheaegselt.
Viimane voor. A turniiril mängud juba käivad, B turniiril veel mitte. Üks B turniiri mängija on juba mängualal ja tema telefon heliseb. Toob see talle kaotuse?
Geurt soovitab pealtvaatajat karistada pealtvaatajana, mängijat mängijana. Kui pealtvaataja telefon heliseb, siis ei luba ta temal selles voorus tavaliselt mängualale minna. Kui heliseb mängija telefon ja ta ise parajasti ei mängi, on karistus sama. Antud juhul, kui selle mängija partii algas hiljem, võiks tal lasta mängida, kuid pärast oma partii lõppu peaks ta mängualalt lahkuma.
Lembit
Ega vist. Vooru algus oli ju välja kuulutatud. Reeglite järgi ei või väljalülitamata mobiili mängualal olla. Nii et kohtuniku tegevusviis oli õige.
Ühel madalama astme turniiril Poolas luges mängija partii ajal midagi oma mobiililt. Mobiil oli küll sisse lülitatud, aga mingit heli see ei teinud. Vastane esitas taotluse kaotuse fikseerimiseks alles 40 minutit hiljem. Kohtunik arvestas taotlust ja fikseeris kaotuse. Pärast vooru pärisid mitmed mängijad kohtunikult, miks ta nii hilja sekkus. Kohtuniku väitel polevat koodeksis artiklit, mis paneks ta ilma kaotuseta sekkuma, kui sisselülitatud, kuid vaikne mobiil ei sega kedagi peale vastase.
Geurt leiab, et arusaam, mille järgi kohtunik võib mängija ebaõige käitumise korral sekkuda vaid pärast taotlust, on laialt levinud.
Aga art. 13.1 ütleb ju: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Kui kohtunik näiteks näeb, et mängija mingit malendit puudutab, siis paneb ta ju selle nupuga käima ilma mingi taotluseta.
Art. 12.3b: Kohtuniku loata on mängijail keelatud omada mängualal mobiiltelefoni või teisi elektroonilisi sidevahendeid, kui need pole täielikult välja lülitatud.
Ei olnud ju. Aga kas tuleks panna kaotus?
Sama artikkel jätkub: Kui mistahes selline seade tekitab heli, kaotab mängija partii.
Heli küll polnud, aga miks siis mängija mobiili võttis ja selle ekraani vaatas? Seal oleks ju võinud olla käigusoovitus. Nii on RC esimehe arvates alust kaotuse fikseerimiseks küll.
Paar kuud tagasi juba arutati küsimust, millal muutub pealtvaataja mängijaks ja vastupidi ning mida see endaga kaasa toob (ka meie 24.VII Kas viikideta saaks?).
Nüüd on poolakad tõstatanud küsimuse juhtumeist, kus A ja B turniire mängitakse küll samas kohas, aga erinevate ajakontrollidega ja seega mitte päris üheaegselt.
Viimane voor. A turniiril mängud juba käivad, B turniiril veel mitte. Üks B turniiri mängija on juba mängualal ja tema telefon heliseb. Toob see talle kaotuse?
Geurt soovitab pealtvaatajat karistada pealtvaatajana, mängijat mängijana. Kui pealtvaataja telefon heliseb, siis ei luba ta temal selles voorus tavaliselt mängualale minna. Kui heliseb mängija telefon ja ta ise parajasti ei mängi, on karistus sama. Antud juhul, kui selle mängija partii algas hiljem, võiks tal lasta mängida, kuid pärast oma partii lõppu peaks ta mängualalt lahkuma.
Lembit
pühapäev, 18. september 2011
Kuidas pakkuda viiki?
Austraalia lehel oli eelmisel nädalal arutlusteemaks konkreetne juhtum seoses viigipakkumisega. Käib turniiripartii. Valge teeb käigu, tõuseb siis laua tagant ja läheb arvatavasti tualetti. Must on kohe valmis vastukäiguks, tahaks aga vastasele viiki pakkuda. Kuidas peaks ta toimima?
Koodeksi art. 9.1b järgi teatavasti mängija, kes soovib pakkuda viiki, peab seda tegema pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist.
Kui teha laual käik, siis viiki pakkuda ja kella vajutada, siis vastane ju seda pakkumist ei kuuleks.
Kui oodata vastase tagasitulekut, siis laual käia, viiki pakkuda ja kella vajutada, siis läheb sul aega kaotsi, pealegi võid sa niigi juba ajapuuduses olla.
Kui teha käik ja kella vajutada ning seejärel vastase tagasitulek ära oodata, alles siis aga talle viiki pakkuda, siis võiks vastane väita, et teda käigu mõtlemisel segatakse (viiki tuli ju pakkuda enne käiku malelaual).
Ega me koodeksist selget vastust leiagi. Ega leidnud seda ka austraallased. Arvati, et kõige parem võiks olla viigipakkumine oma partiiprotokolli kirjutada, aga samal ajal ka vastase lauapoolele paberitükike panna, kus kasvõi sõnad "Kas tahad viiki?".
Võiks arvesse tulla ka kohtuniku informeerimine oma viigipakkumisest.
Tegelikult polnud tõstatatud küsimuses midagi uut. Kõik on kusagil juba olnud. Sirvisin oma märkmeid ja leidsin, et see on Chesscafes olnud arutusel juba 2003. a. Tookord pakuti seal samuti kaht võimalikku lahendust:
1) tee käik, märgi partiiprotokolli "=" ja siis vajuta kella. Oota vastase tulekut, paku siis viiki ja näita, et see seisab ka protokollis,
2) tee käik, märgi partiiprotokolli "=", pane kellad seisma, kutsu kohtunik ja informeeri teda viigipakkumisest. Kohtunik käivitab siis uuesti kellad ja informeerib ise vastast viigipakkumisest.
Lembit
Koodeksi art. 9.1b järgi teatavasti mängija, kes soovib pakkuda viiki, peab seda tegema pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist.
Kui teha laual käik, siis viiki pakkuda ja kella vajutada, siis vastane ju seda pakkumist ei kuuleks.
Kui oodata vastase tagasitulekut, siis laual käia, viiki pakkuda ja kella vajutada, siis läheb sul aega kaotsi, pealegi võid sa niigi juba ajapuuduses olla.
Kui teha käik ja kella vajutada ning seejärel vastase tagasitulek ära oodata, alles siis aga talle viiki pakkuda, siis võiks vastane väita, et teda käigu mõtlemisel segatakse (viiki tuli ju pakkuda enne käiku malelaual).
Ega me koodeksist selget vastust leiagi. Ega leidnud seda ka austraallased. Arvati, et kõige parem võiks olla viigipakkumine oma partiiprotokolli kirjutada, aga samal ajal ka vastase lauapoolele paberitükike panna, kus kasvõi sõnad "Kas tahad viiki?".
Võiks arvesse tulla ka kohtuniku informeerimine oma viigipakkumisest.
Tegelikult polnud tõstatatud küsimuses midagi uut. Kõik on kusagil juba olnud. Sirvisin oma märkmeid ja leidsin, et see on Chesscafes olnud arutusel juba 2003. a. Tookord pakuti seal samuti kaht võimalikku lahendust:
1) tee käik, märgi partiiprotokolli "=" ja siis vajuta kella. Oota vastase tulekut, paku siis viiki ja näita, et see seisab ka protokollis,
2) tee käik, märgi partiiprotokolli "=", pane kellad seisma, kutsu kohtunik ja informeeri teda viigipakkumisest. Kohtunik käivitab siis uuesti kellad ja informeerib ise vastast viigipakkumisest.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)