Lisaks eile vaadeldutele vaataksime veel ülejäänud küsimusi, mis olid kasutusel Prantsuse kohtunike reeglitundmise põhieksamil UV1 eelmise aasta lõpul.
Eksami kolmas osa kandis pealkirja Kas tuleb sekkuda? ning siin taheti teada, mida ütleb või teeb kohtunik alljärgnevatel juhtudel:
1. Ajakontrolliks on 2 tundi 40 käigule ja siis 1 tund partii lõpuni. Esimese ajapuuduse ajal küsib üks mängija teilt, kas tema 40. käik on tehtud. - Ütlete, et ei tea. Kohtunik ei või öelda tehtud käikude arvu (art. 13.6).
2. Üks poiss mängib vasaku käega, aga kella vajutab paremaga. - Ütlete talle viisakalt, et nii ei tohi (art. 6.8b).
3. Ajakontrolliks on 50 minutit partiile, kusjuures iga käiguga lisandub 10 sekundit. Üks mängija lõpetab kirjutamise, kui tal on jäänud 7 minutit. - Kirjutamise võib lõpetada, kui aega jääb alla 5 minuti. Niisiis sekkute ja lasete tal vajaduse korral protokoll oma ajast taastada. Ainult 10-sekundine lisa kirjutamist ei nõua (art. 8.4).
4. Üks mängija kirjutab käike, aga malenditähtede asemel joonistab kujutusi, mis enam-vähem sarnanevad nuppudega. - Sekkute. Märkigu malendeid tähtedega (art. E3).
5. Välkmales näete, et mõlemad kuningad on tules. - Kiirmales sekkuksite, välgus mitte. Siin artikkel B6 ei kehti (art. C2).
Neljas osa on pealkirjaga Noolekese langemine. Siin küsitakse:
1. Mida teete noolekese langemisel välk-, kiir- ja tavapartiis. - Välk- ja kiirpartiis ei tee midagi (art. B7). Tavamales fikseerite noolekese langemise (art. 6.9).
2. Mida teete, kui mõlemad noolekesed on langenud, jällegi nii välk-, kiir- kui ka tavapartiis. - Välk- või kiirpartiis fikseerite viigi (art. B9). Kui tavapartiis teate, kumb nooleke langes esimesena, fikseerite sellele poolele kaotuse (art. 6.10). Kui seda ei tea, siis partii jätkub, kui see juhtub mistahes mänguperioodil peale viimase. Kui on aga tegemist perioodiga, kus tuli sooritada kõik ülejäänud käigud, fikseerite viigi (art. 6.12).
Lõpuks on ühe seisu kohta küsimus: Kes võidab? Selles seisus nimelt valged parajasti mõtlevad ja nende kellakesel kukub nooleke. Näete, et mängijad märgivad partiiprotokollidele mustade võidu ja kirjutavad siis nendele alla. Kas sekkute? Kui jah, siis miks. Kui ei, siis miks.
Seis on aga selline. Valged: Kh8, Oc8, Eb5, e6, f6 ja g5 (6)
Mustad: Kg6, Va8, Oe5, Re7, Ea7 ja b6 (6) -
Valge on patis ja partii lõpeb viigiga. Peate sekkuma (art. 6.9 ja 6.10 viitega artiklile 5.2a).
Ja ongi meil eksam tehtud. Polnudki nii raske, ega?
Lembit
neljapäev, 28. veebruar 2008
kolmapäev, 27. veebruar 2008
Prantslaste küsimusi välgust
Oktoobris tegin veidi juttu Prantsuse malekohtunike kord kvartalis ilmuvast ajakirjast Bulletin des Arbitres Federaux. Nüüd on selle järjekordne number, ühtekokku juba 116. taas nähtavale ilmunud.
Tavapäraselt vaatasin ka seekord kõigepealt seda, mida prantslased on küsinud oma viimastel detsembris peetud kohtunikueksamitel. Raskema astme eksamid eeldavad Prantsuse maleelu suunava reeglistiku põhjalikku tundmist ning ka mitmesuguste organisatsiooniliste asjadega ning tiitleid, reitinguid ja kasvõi auhindade jagamist puudutavate küsimustega võime prantslastele teadmiste poolest vist küll alla jääda, pealegi vajavad need pikki paljundatud materjale. Reeglite tundmise kohta käiv põhieksam UV1 peaks meist igaühele küll jõukohane olema. Meie eksamitele on Marek igatahes valinud raskemaid asju. Võite selles ise kohe veenduda.
Eksami sooritamiseks oli neil nagu tavaliselt aega 2 tundi, kusjuures kõik vastused tuli esitada koos põhjendustega. Eksamiküsimustik koosnes seekord viiest osast: 1) välkmale, 2) naiivsed küsimused, 3) kas tuleb sekkuda?, 4) noolekese langemine ja 5) kes võidab?
Välkmale osas olid järgmised küsimused:
1. Kas mängija võib lüüa vastase kuninga? - Ei. Kell tuleks seisma panna ja taotleda määrustevastase käigu fikseerimist (art. 1.2).
2. Kohtunik näeb, et mängija puudutab üht malendit, aga käib teisega. Vastane ei näe midagi. Kohtunik ei ütle midagi. Kas tal on õigus? - On küll. Kohtunik sekkub vaid ühe mängija taotlusel (art. B5).
3. Mängija hoiab kätt kellal, et aega võita. Kohtunik ei ütle midagi. Kas tal on õigus? - Ei ole. Kohtunik sekkugu, sest mängija ei tohi sõrme kellanupul hoida (art. 6.8b).
4. Kumbki pool on teinud 5 käiku. Mängijad ütlevad, et nende kell pole õigesti seatud. Mida teeb kohtunik sellise avalduse peale? - Ei midagi, sest tehtud on üle 3 käigu (art. B4). Ometi peaks sekkuma, kui asi segab turniiri normaalset kulgu, näiteks on 5 minuti asemel pandud 5 tundi (art. 13.2).
5. Mõlemad noolekesed on langenud. Mis on partii tulemus? - Viik (art. B9).
6. Valgete nooleke langeb, mustadel on aga laual ainult kuningas. Mis on partii tulemus? - Viik (art. 6.10).
7. Kas mängija võib taotleda käikude kordamisega viiki? - Võib küll, aga ilmselt võib kohtunik fikseerida viigi vaid erandjuhtudel.
Sageli on Prantsuse eksamil üheks osaks nn. naiivsed küsimused. Selles osas on kohtunikul vaja asju võimalikult lihtsalt selgeks teha neile, kes malereegleid halvasti tunnevad. Tavaliselt on nendeks nooremate vanuseklasside lapsed või ka lapsevanemad, kes on sellel juhul küsimuste võimalike esitajate rollis. Küsimused olid sedapuhku sellised:
1. Mis on patt?
2. Millal ei saa vangerdada?
3. Miks ei kirjutata partiid üles, kui on veel jäänud 3 minutit?
4. Kas võin pojale öelda, et ta on unustanud kella vajutamata?
5. Miks te keelate käigu üleskirjutamise enne selle tegemist laual? Tema treener käskis nii toimida?
Vastuseid ei hakka siinkohal tooma, küllap leiate need niisama hästi kui mina. Aga pool Prantsuse kohtunikueksamist peaks meil sel moel juba tehtud olema.
Lembit
Tavapäraselt vaatasin ka seekord kõigepealt seda, mida prantslased on küsinud oma viimastel detsembris peetud kohtunikueksamitel. Raskema astme eksamid eeldavad Prantsuse maleelu suunava reeglistiku põhjalikku tundmist ning ka mitmesuguste organisatsiooniliste asjadega ning tiitleid, reitinguid ja kasvõi auhindade jagamist puudutavate küsimustega võime prantslastele teadmiste poolest vist küll alla jääda, pealegi vajavad need pikki paljundatud materjale. Reeglite tundmise kohta käiv põhieksam UV1 peaks meist igaühele küll jõukohane olema. Meie eksamitele on Marek igatahes valinud raskemaid asju. Võite selles ise kohe veenduda.
Eksami sooritamiseks oli neil nagu tavaliselt aega 2 tundi, kusjuures kõik vastused tuli esitada koos põhjendustega. Eksamiküsimustik koosnes seekord viiest osast: 1) välkmale, 2) naiivsed küsimused, 3) kas tuleb sekkuda?, 4) noolekese langemine ja 5) kes võidab?
Välkmale osas olid järgmised küsimused:
1. Kas mängija võib lüüa vastase kuninga? - Ei. Kell tuleks seisma panna ja taotleda määrustevastase käigu fikseerimist (art. 1.2).
2. Kohtunik näeb, et mängija puudutab üht malendit, aga käib teisega. Vastane ei näe midagi. Kohtunik ei ütle midagi. Kas tal on õigus? - On küll. Kohtunik sekkub vaid ühe mängija taotlusel (art. B5).
3. Mängija hoiab kätt kellal, et aega võita. Kohtunik ei ütle midagi. Kas tal on õigus? - Ei ole. Kohtunik sekkugu, sest mängija ei tohi sõrme kellanupul hoida (art. 6.8b).
4. Kumbki pool on teinud 5 käiku. Mängijad ütlevad, et nende kell pole õigesti seatud. Mida teeb kohtunik sellise avalduse peale? - Ei midagi, sest tehtud on üle 3 käigu (art. B4). Ometi peaks sekkuma, kui asi segab turniiri normaalset kulgu, näiteks on 5 minuti asemel pandud 5 tundi (art. 13.2).
5. Mõlemad noolekesed on langenud. Mis on partii tulemus? - Viik (art. B9).
6. Valgete nooleke langeb, mustadel on aga laual ainult kuningas. Mis on partii tulemus? - Viik (art. 6.10).
7. Kas mängija võib taotleda käikude kordamisega viiki? - Võib küll, aga ilmselt võib kohtunik fikseerida viigi vaid erandjuhtudel.
Sageli on Prantsuse eksamil üheks osaks nn. naiivsed küsimused. Selles osas on kohtunikul vaja asju võimalikult lihtsalt selgeks teha neile, kes malereegleid halvasti tunnevad. Tavaliselt on nendeks nooremate vanuseklasside lapsed või ka lapsevanemad, kes on sellel juhul küsimuste võimalike esitajate rollis. Küsimused olid sedapuhku sellised:
1. Mis on patt?
2. Millal ei saa vangerdada?
3. Miks ei kirjutata partiid üles, kui on veel jäänud 3 minutit?
4. Kas võin pojale öelda, et ta on unustanud kella vajutamata?
5. Miks te keelate käigu üleskirjutamise enne selle tegemist laual? Tema treener käskis nii toimida?
Vastuseid ei hakka siinkohal tooma, küllap leiate need niisama hästi kui mina. Aga pool Prantsuse kohtunikueksamist peaks meil sel moel juba tehtud olema.
Lembit
teisipäev, 26. veebruar 2008
Millal lõpeb partii?
Paaril viimasel päeval on Saksa Maleliidu kodulehel arutatud järgmist juhtumit:
Mängitakse ajakontrolliga, kus esimese 40 käigu tegemiseks on ette nähtud 2 tundi. Mõlemad on suures ajapuuduses, nii et viimase minutiga on kummalgi teha veel 15 käiku. Ka kohtunik on võimeline vaid mingiteks kriipdseldusteks. Pärast ühe noolekese langemist seiskab ta kella. Tema andmeil on tehtud vaid 39 käiku. Partii läbimängimine kinnitabki seda, lisaks aga selgub nüüd, et 36. käigul on tehtud määrustevastane käik. Mis siis nüüd saab?
Nentigem kõigepealt, et tegemist on üsna tõenäolise olukorraga praktikast, kusjuures aga päris ühese selgusega vastust on koodeksist raske välja lugeda. Ilmselt peaks RC siin oma sõna ütlema. Kui muidugi määrustevastane käik oleks olnud viimane, oleks asi olnud lihtne, kuna määrustevastase käiguga ükski partii lõppeda ei saa.
Esimene kirjale reageerija soovitas määrustevastasust lihtsalt eirata. Artikkel 7.4a ütleb, et kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik ..., tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Artikli 4.7 järgi aga mängija kaotab oma õiguse pretensiooni esitamiseks selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud. Antud juhul aga mingit malendit mitte ainult ei puudutatud, vaid mängiti mitu käiku edasi. Matti ega patti, mis oleksid võinud partii lõpetada, ei olnud. Või on ajaületus siiski mati ja patiga võrdne? Niisiis ei mingit määrustevastasuse taotlust, partii kaotati ajaületusega.
Siinkohal söandaksin vahele öelda, et artikkel 4 käsitleb malendite puudutamist ja käigu tegemist, seetõttu pole selle tsiteerimine selles kontekstis kohane.
Need, kes pooldavad ajaületaja kaotust, rõhutavad, et partii oli kontrollimise alguseks juba läbi.
6.10: ... partii on kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Partii rekonstrueerimisel avastatud määrustevastane käik olevat kõrvalise tähtsusega. Oleks käigud olnud korralikult kirjutatud, oleks partii 39. käigul läbi saanud (aga siis oleks ju määrustevastane käik kohe avastatud!). Artiklid 6.2a ja 6.10 reguleerivad vaid käikude arvu, mitte nende määrustepärasust.
Põhiküsimus ongi, millal partii tegelikult lõppes. Oponendid, kes tagantjärele tähtsustavad määrustevastast käiku, leiavad, et kuni käikude rekonstrueerimine läbi polnud, ei saa ka partiid veel lõppenuks lugeda, sest käikude arv võis ju täis olla. Määrustevastase käigu avalikustamiseks ei pea tavapartiis tingimata olema mängija taotlust.
Kui kohtunik ei jjõua partiid piisavalt jälgida, nii et määrustevastane käik saab võimalikuks, ei tohi see ometi partii tulemust mõjutada. Partii kestab nii kaua, kuni tehakse kindlaks, kas noolekese langemine selle tõesti lõpetas. Nii kaua on taotluse esitamine määrustevastase käigu kohta võimalik ja sellega seoses tehtav ajakorrektiiv tähendab, et aeg poleks üle läinud.
Mõlema poole argumente on üsna huvitav jälgida. Aga minu enda seisukoht? Tsiteerin oma teksti "Kuidas õiendada vigu" (2004):
Võimatu käik ei kuulu üldreeglina parandamisele, kui see avastatakse pärast protokollide allakirjutamist. See on aga võimalik näiteks siis, kui partii lõpeb ajaületusega ja võimatu käik avastatakse partii kontrolliks läbimängimisel. Partiid ei saa siis veel lõppenuks lugeda.
Vaatasin ka, mida näitab mu varasemates aegadest pärit materjalikogu. Oli sealgi nii üht- kui teistpidi näiteid ja seisukohti. Geurt Gijssen on 2001 olnud minuga üsnagi samal arvamusel. Tõsi küll, 2004 ütleb ta: Kui mängija avastab partiis tehtud määrustevastase käigu alles pärast partii lõppu ja protokollide allakirjutamist, jääb partii tulemus kehtima, sest määrustevastast käiku ei avastatud partii ajal. Nii see kindlasti on, aga siin pole juttu ajaületusest ja partii läbimängimisest.
Kuid aastast 2005 leiame Chesscafest näite: Kontroll 40 käiku 2 tunniga. 37. käigul ületab valge aja, kuid teatab, et musta 32. käik oli määrustevastane. Sel juhul tuleb lauale panna seis enne musta 32. käiku ja anda valgele 2 lisaminutit. Aga see on ju päris meie juhtumi moodi.
Ja veel. Kehtib üldine põhimõte: See, mis juhtub malelaual (näiteks matt või määrustevastane käik), domineerib lauaväliste asjade (näiteks kella ja ajaületuse) üle.
Lembit
Mängitakse ajakontrolliga, kus esimese 40 käigu tegemiseks on ette nähtud 2 tundi. Mõlemad on suures ajapuuduses, nii et viimase minutiga on kummalgi teha veel 15 käiku. Ka kohtunik on võimeline vaid mingiteks kriipdseldusteks. Pärast ühe noolekese langemist seiskab ta kella. Tema andmeil on tehtud vaid 39 käiku. Partii läbimängimine kinnitabki seda, lisaks aga selgub nüüd, et 36. käigul on tehtud määrustevastane käik. Mis siis nüüd saab?
Nentigem kõigepealt, et tegemist on üsna tõenäolise olukorraga praktikast, kusjuures aga päris ühese selgusega vastust on koodeksist raske välja lugeda. Ilmselt peaks RC siin oma sõna ütlema. Kui muidugi määrustevastane käik oleks olnud viimane, oleks asi olnud lihtne, kuna määrustevastase käiguga ükski partii lõppeda ei saa.
Esimene kirjale reageerija soovitas määrustevastasust lihtsalt eirata. Artikkel 7.4a ütleb, et kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik ..., tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Artikli 4.7 järgi aga mängija kaotab oma õiguse pretensiooni esitamiseks selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud. Antud juhul aga mingit malendit mitte ainult ei puudutatud, vaid mängiti mitu käiku edasi. Matti ega patti, mis oleksid võinud partii lõpetada, ei olnud. Või on ajaületus siiski mati ja patiga võrdne? Niisiis ei mingit määrustevastasuse taotlust, partii kaotati ajaületusega.
Siinkohal söandaksin vahele öelda, et artikkel 4 käsitleb malendite puudutamist ja käigu tegemist, seetõttu pole selle tsiteerimine selles kontekstis kohane.
Need, kes pooldavad ajaületaja kaotust, rõhutavad, et partii oli kontrollimise alguseks juba läbi.
6.10: ... partii on kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Partii rekonstrueerimisel avastatud määrustevastane käik olevat kõrvalise tähtsusega. Oleks käigud olnud korralikult kirjutatud, oleks partii 39. käigul läbi saanud (aga siis oleks ju määrustevastane käik kohe avastatud!). Artiklid 6.2a ja 6.10 reguleerivad vaid käikude arvu, mitte nende määrustepärasust.
Põhiküsimus ongi, millal partii tegelikult lõppes. Oponendid, kes tagantjärele tähtsustavad määrustevastast käiku, leiavad, et kuni käikude rekonstrueerimine läbi polnud, ei saa ka partiid veel lõppenuks lugeda, sest käikude arv võis ju täis olla. Määrustevastase käigu avalikustamiseks ei pea tavapartiis tingimata olema mängija taotlust.
Kui kohtunik ei jjõua partiid piisavalt jälgida, nii et määrustevastane käik saab võimalikuks, ei tohi see ometi partii tulemust mõjutada. Partii kestab nii kaua, kuni tehakse kindlaks, kas noolekese langemine selle tõesti lõpetas. Nii kaua on taotluse esitamine määrustevastase käigu kohta võimalik ja sellega seoses tehtav ajakorrektiiv tähendab, et aeg poleks üle läinud.
Mõlema poole argumente on üsna huvitav jälgida. Aga minu enda seisukoht? Tsiteerin oma teksti "Kuidas õiendada vigu" (2004):
Võimatu käik ei kuulu üldreeglina parandamisele, kui see avastatakse pärast protokollide allakirjutamist. See on aga võimalik näiteks siis, kui partii lõpeb ajaületusega ja võimatu käik avastatakse partii kontrolliks läbimängimisel. Partiid ei saa siis veel lõppenuks lugeda.
Vaatasin ka, mida näitab mu varasemates aegadest pärit materjalikogu. Oli sealgi nii üht- kui teistpidi näiteid ja seisukohti. Geurt Gijssen on 2001 olnud minuga üsnagi samal arvamusel. Tõsi küll, 2004 ütleb ta: Kui mängija avastab partiis tehtud määrustevastase käigu alles pärast partii lõppu ja protokollide allakirjutamist, jääb partii tulemus kehtima, sest määrustevastast käiku ei avastatud partii ajal. Nii see kindlasti on, aga siin pole juttu ajaületusest ja partii läbimängimisest.
Kuid aastast 2005 leiame Chesscafest näite: Kontroll 40 käiku 2 tunniga. 37. käigul ületab valge aja, kuid teatab, et musta 32. käik oli määrustevastane. Sel juhul tuleb lauale panna seis enne musta 32. käiku ja anda valgele 2 lisaminutit. Aga see on ju päris meie juhtumi moodi.
Ja veel. Kehtib üldine põhimõte: See, mis juhtub malelaual (näiteks matt või määrustevastane käik), domineerib lauaväliste asjade (näiteks kella ja ajaületuse) üle.
Lembit
esmaspäev, 25. veebruar 2008
Lugedes kongressi protokolle
FIDE 78. kongress peeti mullu novembris Antalyas. Kuivõrd ei seal ega ka paar nädalat varem Heraklionis peetud Euroopa Maleliidu peaassambleel ei osalenud ükski eestlane, siis vahetud muljed pole siiamaile jõudnud. Lõpuks ometi on FIDE kodulehele ilmunud ametlik protokoll, kust võib näha, millel oli peamine tähelepanu.
FIDE kongressid algavad komiteede ja komisjonide koosolekutega, nende materjalid kinnitab ja langetab vajalikud otsused täitevkomitee. Kui tegemist pole olümpiaaastaga ega tegemist millegi eriti tähtsaga (nagu 1999 ühinemine dopingukonventsioonidega), siis sellega asi piirdubki, muidu järgneb veel peaassamblee.
Täitevkomitee protokolli mahuks on sedapuhku 47 lk., millega igaüks saab ise tutvuda. Selle juurde peaksid kuuluma komisjonide ja komiteede materjalid, kahjuks on neist esialgu ainult loetelu, materjale endid aga pole, kuigi on võimalik, et need mõne aja möödudes siiski nähtavale ilmuvad. Siinkohal viide vaid mõnedele asjadele, mis võivad kohtunikele huvi pakkuda.
Tundub, et mingit mõju avaldas asjaolu, et kohal polnud ei reeglite komisjoni esimeest Gijssenit ega ka śveitsi süsteemi paarimise komitee esimeest Krauset.
Kurdetakse, et FIDE reeglite kogu Handbook jääb ajast maha, aga olukorra parandamiseks ka midagi konkreetset ette ei võeta.
Veel kurdetakse, et mitmel maal (USA, Saksamaa, Poola, India) on partii ajal arvutit kasutavad petised tõsiselt kahjustanud malemängu mainet ja peetakse vajalikuks tuua malekoodeksisse eriartikkel nende karistamiseks. Dresdenis on kavas vastavalt muuta ka eetikakoodeksit. Iisraelis väljatöötatud Junior-kompanii programm võimaldavat pettuse 99 %-se tõenäosusega
kindlaks teha, arvestades mängija senist mängu ja tema poolt tehtud käike. FIDE koostab nimekirja turniiridest, kuhu tuleb paigutada turvaväravad. Oli ka neid, kes leidsid, et see teema on ületähtsustatud ning eetikakomisjoni juht Rivello ütles, et ka 95 % tõenäosust ei tähenda veel pettust ning kohtunikud peavad alati kontrollima, kas tõepoolest on selle kohta reaalseid tõendeid.
Üsna palju oli juttu malekelladest. Seni on FIDE heaks kiitnud kolm kella: DGT 2000, DGT XL ja Silver, millst ainult DGT-l on ametliku kella staatuś. Praegu pole veel selge, mis saab 2010, kui DGT-ga sõlmitud ametlik leping lõpeb.
FIDE põhiliseks ajakontrolliks peeti 90 minutit partiile, millele pärast 40. käiku lisandub veel 40 minutit, lkusjuures juba algusest peale annab iga käik 30 lisasekundit. Ainult MM-matśidel peaks olema teistsugune kontroll.
Seoses olümpiaga vaieldi selle üle, mitu punkti võiks saada võistkond, kus on vaid 2 või 3 mängijat. Paarimisel peeti vajalikuks võimalikult säilitada kord juba väljakuulutatud paarid, kusjuures ainult president võib anda korralduse nende muutmiseks.
Kogu aeg on olnud häda olümpiale hilinevate võistkondadega. Avavoorudes pole nende täpne arv veel selge. Markkula rõhutas, et ühelgi spordialal ei saa võistelda võistkond, kes ei osale avatseremoonial. Ainult males on seni olnud teisiti. Peeti vajalikuks kehtestada saabumiseks kindel ajaline piir, kusjuures erandiks võivad olla vaid mingid erakoorralised force-majeur olukorrad. Otsustavaks võib ehk saada võistkonna osalemine kaptenite mängueelsel koosolekul. Kui seal pole, siis jääb võistkond olümpiast eemale.
Arutati ka kohtunikukategooriate andmist, näiteks seda, kas FIDE arbitri nimetuse saamiseks peab tingimata läbima ametliku kursuse. Otsustamine lükati edasi Dresdenisse.
Nii et nipet-näpet siit ja sealt, esmapilgul ei midagi eriti olulist. Ehk komiteede kunagi nähtavale ilmuvad protokollid muudavad arvamust.
Lembit
FIDE kongressid algavad komiteede ja komisjonide koosolekutega, nende materjalid kinnitab ja langetab vajalikud otsused täitevkomitee. Kui tegemist pole olümpiaaastaga ega tegemist millegi eriti tähtsaga (nagu 1999 ühinemine dopingukonventsioonidega), siis sellega asi piirdubki, muidu järgneb veel peaassamblee.
Täitevkomitee protokolli mahuks on sedapuhku 47 lk., millega igaüks saab ise tutvuda. Selle juurde peaksid kuuluma komisjonide ja komiteede materjalid, kahjuks on neist esialgu ainult loetelu, materjale endid aga pole, kuigi on võimalik, et need mõne aja möödudes siiski nähtavale ilmuvad. Siinkohal viide vaid mõnedele asjadele, mis võivad kohtunikele huvi pakkuda.
Tundub, et mingit mõju avaldas asjaolu, et kohal polnud ei reeglite komisjoni esimeest Gijssenit ega ka śveitsi süsteemi paarimise komitee esimeest Krauset.
Kurdetakse, et FIDE reeglite kogu Handbook jääb ajast maha, aga olukorra parandamiseks ka midagi konkreetset ette ei võeta.
Veel kurdetakse, et mitmel maal (USA, Saksamaa, Poola, India) on partii ajal arvutit kasutavad petised tõsiselt kahjustanud malemängu mainet ja peetakse vajalikuks tuua malekoodeksisse eriartikkel nende karistamiseks. Dresdenis on kavas vastavalt muuta ka eetikakoodeksit. Iisraelis väljatöötatud Junior-kompanii programm võimaldavat pettuse 99 %-se tõenäosusega
kindlaks teha, arvestades mängija senist mängu ja tema poolt tehtud käike. FIDE koostab nimekirja turniiridest, kuhu tuleb paigutada turvaväravad. Oli ka neid, kes leidsid, et see teema on ületähtsustatud ning eetikakomisjoni juht Rivello ütles, et ka 95 % tõenäosust ei tähenda veel pettust ning kohtunikud peavad alati kontrollima, kas tõepoolest on selle kohta reaalseid tõendeid.
Üsna palju oli juttu malekelladest. Seni on FIDE heaks kiitnud kolm kella: DGT 2000, DGT XL ja Silver, millst ainult DGT-l on ametliku kella staatuś. Praegu pole veel selge, mis saab 2010, kui DGT-ga sõlmitud ametlik leping lõpeb.
FIDE põhiliseks ajakontrolliks peeti 90 minutit partiile, millele pärast 40. käiku lisandub veel 40 minutit, lkusjuures juba algusest peale annab iga käik 30 lisasekundit. Ainult MM-matśidel peaks olema teistsugune kontroll.
Seoses olümpiaga vaieldi selle üle, mitu punkti võiks saada võistkond, kus on vaid 2 või 3 mängijat. Paarimisel peeti vajalikuks võimalikult säilitada kord juba väljakuulutatud paarid, kusjuures ainult president võib anda korralduse nende muutmiseks.
Kogu aeg on olnud häda olümpiale hilinevate võistkondadega. Avavoorudes pole nende täpne arv veel selge. Markkula rõhutas, et ühelgi spordialal ei saa võistelda võistkond, kes ei osale avatseremoonial. Ainult males on seni olnud teisiti. Peeti vajalikuks kehtestada saabumiseks kindel ajaline piir, kusjuures erandiks võivad olla vaid mingid erakoorralised force-majeur olukorrad. Otsustavaks võib ehk saada võistkonna osalemine kaptenite mängueelsel koosolekul. Kui seal pole, siis jääb võistkond olümpiast eemale.
Arutati ka kohtunikukategooriate andmist, näiteks seda, kas FIDE arbitri nimetuse saamiseks peab tingimata läbima ametliku kursuse. Otsustamine lükati edasi Dresdenisse.
Nii et nipet-näpet siit ja sealt, esmapilgul ei midagi eriti olulist. Ehk komiteede kunagi nähtavale ilmuvad protokollid muudavad arvamust.
Lembit
pühapäev, 24. veebruar 2008
Kuidas toimiksid kohtunikuna?
FIDE uudistelehe Newsletter äsjases numbris on põgusalt juttu ka FIDE poolt korraldatavatest kohtunike seminaridest, kus teatavasti ka meie kohtunikke on osalenud. Ühtlasi tuuakse ära ka mõned neil seminaridel esitatud küsimustest. Arvan, et nendele vastamine ei peaks kolleegidele raskust valmistama. Jätan seepärast need siinkohal lähemalt vaatlemata ja tulen asja juurde kunagi hiljem tagasi. Küsimused ise on aga sellised:
1. Turniiril on ajakontrolliks 1 tund 3o minutit 40 käigule ja edasi 15 minutit lõpuni, kusjuures alates 1. käigust lisandub iga käiguga 3o sekundit. Äkki teevad valged käigu Oc3-d5. Mustad leiavad, et see käik on määrustevastane, jätavad oma käigu tegemata ning kutsuvad hoopis kohtuniku ja taotlevad sellelt endale võidu vormistamist. Mida otsustab kohtunik?
2. Matś võistkondlikul turniiril. Esimesel laual pakuvad valged viiki. Mustad nõustuvad sellega, aga tingimusel, et ka teine laud nõustub viigiga. Valged märgivad partiiprotokolli 0,5:0,5 ja kirjutavad alla. Mustad ütlevad nüüd, et kuna teisel laual viiki pole, siis ka nemad viigiga ei nõustu ja nõuavad valgetelt mängu jätkamist. Kutsutakse kohtunik. Mida see otsustab?
3. Ka mingid võistkondlikud meistrivõistlused. Kohtunik on asetanud lauad nii, et ühe meeskonna liikmed istuksid ühel pool ja kõik kellad oleksid selle meeskonna paremal käel, numbrilaudadega vahekäigu poole. Esimesel laual paneb aga mustadega mängija kella oma paremale käele, numbrilauaga seina poole, teatades, et kell peab olema asetatud nii, nagu must tahab. Mida teeb nüüd kohtunik?
Püüdke siis nüüd end ise neil juhtudel kohtunikurolli panna.
Lembit
1. Turniiril on ajakontrolliks 1 tund 3o minutit 40 käigule ja edasi 15 minutit lõpuni, kusjuures alates 1. käigust lisandub iga käiguga 3o sekundit. Äkki teevad valged käigu Oc3-d5. Mustad leiavad, et see käik on määrustevastane, jätavad oma käigu tegemata ning kutsuvad hoopis kohtuniku ja taotlevad sellelt endale võidu vormistamist. Mida otsustab kohtunik?
2. Matś võistkondlikul turniiril. Esimesel laual pakuvad valged viiki. Mustad nõustuvad sellega, aga tingimusel, et ka teine laud nõustub viigiga. Valged märgivad partiiprotokolli 0,5:0,5 ja kirjutavad alla. Mustad ütlevad nüüd, et kuna teisel laual viiki pole, siis ka nemad viigiga ei nõustu ja nõuavad valgetelt mängu jätkamist. Kutsutakse kohtunik. Mida see otsustab?
3. Ka mingid võistkondlikud meistrivõistlused. Kohtunik on asetanud lauad nii, et ühe meeskonna liikmed istuksid ühel pool ja kõik kellad oleksid selle meeskonna paremal käel, numbrilaudadega vahekäigu poole. Esimesel laual paneb aga mustadega mängija kella oma paremale käele, numbrilauaga seina poole, teatades, et kell peab olema asetatud nii, nagu must tahab. Mida teeb nüüd kohtunik?
Püüdke siis nüüd end ise neil juhtudel kohtunikurolli panna.
Lembit
laupäev, 23. veebruar 2008
Veel veidi veebruariveerust
Olemegi jõudnud vaadelda peaaegu kõike olulisemat, mis on tulnud käsitlusele Geurt Gijsseni veebruarikuises kohtunikeveerus. Paar asjakest veel.
Näide Bangladeshist. Valge on järgmisel käigul musta matistamas, kusjuures viimane ei saa seda ära hoida. Valgete nooleke aga langeb ja must taotleb võitu. Samal ajal taotlevad võitu ka valged. Kellele läheb punkt?
Geurt on aru saanud, et seis võis olla umbes selline:
Valged: Kb3, Lh2. Mustad: Ka1, Lb2, Va4 ja c4.
Kui valge on käigul, on ta ainus võimalus mängida Lxb2++, pannes mati isegi siis, kui ta seda millegipärast ei tahaks. Enne selle käigu tegemist ületab valge aja. Niisiis taotleb must ajavõitu, valge aga kinnitab, et tal endal on forsseeritud võiduvõimalus.
Lahenduse annab artikkel 6.10: ... Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul.
Kuigi valge on ületanud aja, lõpeb asi viigiga, sest must ei saa selles seisus kuidagi võita. Kui valgel oleks peale Lxb2++ veel mingi võimalik käik, oleks ta partii kaotanud.
Hollandlased on tõstatanud probleeme partiide üleskirjutamisest. Selle kohta ütleb artikkel 8.5a: Kui kumbki mängija pole kohustatud pidama partiiprotokolli vastavalt artiklile 8.4, peab kohtunik või tema abi püüdma olla kohal ja kirjutama käike.
Seega peaks kohtunik olema noolekese langemise korral võimeline kindlaks tegema tehtud käikude arvu ning otsustama, kas seoses seisu kolmekordse kordumise või 5o käigu reegliga esitatud viigitaotlused on õiged.
1) Küsitakse, kas kohtunik peab jälgima käike ka kiires lõppmängus (selles, mida käsitleb artikkel 10). Küsimuse esitaja arvates ei peaks, sest kui mängijad käike ei kirjuta, ei saa nad ka viigitaotlust esitada. Aga see olevat juba nende endi asi.
Geurti arvates peab kohtunik seda siiski tegema. Aga viigitaotluse esitamiseks nõuavad täieliku partiiprotokolli olemasolu vaid USA reeglid, FIDE omade järgi neid vaja pole.
2) Kohalikel matśidel juhtuvat seal sageli, et kui mõnel mängijal jääb alla 5 minuti aega ja ta ei pea seetõttu partiid enam üles kirjutama, leidub ikka keegi pealtvaataja või oma partii juba lõpetanud võistkonnakaaslane, kes seda tema eest tegema hakkab. Kas seda võib lubada ja kui võib, siis kas neid üleskirjutusi võib kasutada käikude arvu kontrollimisel või kasvõi viigitaotluste üle otsustamisel?
Kohtunik ei saa ühelgi pealtvaatajal keelata mingit mängitavat partiid üles kirjutada. Küll aga jääb pealtvaataja seejuures ikkagi pealtvaatajaks.
13.7a: Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi kõnelda ega muul viisil partiisse sekkuda. Kui vaja, võib kohtunik süüdlased mängualalt eemaldada.
Käike kirjutav pealtvaataja ei või kunagi öelda, et mängijal on vajalik käikude arv täis või et ta, vastupidi, on ületanud aja.
Kui mängija teatab vastase ajaületusest, siis miks ei võiks kohtunik kasutada pealtvaataja poolt talletatud infot? Seejuures peaks aga kohtunik olema ettevaatlik, eriti kui see info on pärit võistkonnakaaslaselt.
Lembit
Näide Bangladeshist. Valge on järgmisel käigul musta matistamas, kusjuures viimane ei saa seda ära hoida. Valgete nooleke aga langeb ja must taotleb võitu. Samal ajal taotlevad võitu ka valged. Kellele läheb punkt?
Geurt on aru saanud, et seis võis olla umbes selline:
Valged: Kb3, Lh2. Mustad: Ka1, Lb2, Va4 ja c4.
Kui valge on käigul, on ta ainus võimalus mängida Lxb2++, pannes mati isegi siis, kui ta seda millegipärast ei tahaks. Enne selle käigu tegemist ületab valge aja. Niisiis taotleb must ajavõitu, valge aga kinnitab, et tal endal on forsseeritud võiduvõimalus.
Lahenduse annab artikkel 6.10: ... Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul.
Kuigi valge on ületanud aja, lõpeb asi viigiga, sest must ei saa selles seisus kuidagi võita. Kui valgel oleks peale Lxb2++ veel mingi võimalik käik, oleks ta partii kaotanud.
Hollandlased on tõstatanud probleeme partiide üleskirjutamisest. Selle kohta ütleb artikkel 8.5a: Kui kumbki mängija pole kohustatud pidama partiiprotokolli vastavalt artiklile 8.4, peab kohtunik või tema abi püüdma olla kohal ja kirjutama käike.
Seega peaks kohtunik olema noolekese langemise korral võimeline kindlaks tegema tehtud käikude arvu ning otsustama, kas seoses seisu kolmekordse kordumise või 5o käigu reegliga esitatud viigitaotlused on õiged.
1) Küsitakse, kas kohtunik peab jälgima käike ka kiires lõppmängus (selles, mida käsitleb artikkel 10). Küsimuse esitaja arvates ei peaks, sest kui mängijad käike ei kirjuta, ei saa nad ka viigitaotlust esitada. Aga see olevat juba nende endi asi.
Geurti arvates peab kohtunik seda siiski tegema. Aga viigitaotluse esitamiseks nõuavad täieliku partiiprotokolli olemasolu vaid USA reeglid, FIDE omade järgi neid vaja pole.
2) Kohalikel matśidel juhtuvat seal sageli, et kui mõnel mängijal jääb alla 5 minuti aega ja ta ei pea seetõttu partiid enam üles kirjutama, leidub ikka keegi pealtvaataja või oma partii juba lõpetanud võistkonnakaaslane, kes seda tema eest tegema hakkab. Kas seda võib lubada ja kui võib, siis kas neid üleskirjutusi võib kasutada käikude arvu kontrollimisel või kasvõi viigitaotluste üle otsustamisel?
Kohtunik ei saa ühelgi pealtvaatajal keelata mingit mängitavat partiid üles kirjutada. Küll aga jääb pealtvaataja seejuures ikkagi pealtvaatajaks.
13.7a: Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi kõnelda ega muul viisil partiisse sekkuda. Kui vaja, võib kohtunik süüdlased mängualalt eemaldada.
Käike kirjutav pealtvaataja ei või kunagi öelda, et mängijal on vajalik käikude arv täis või et ta, vastupidi, on ületanud aja.
Kui mängija teatab vastase ajaületusest, siis miks ei võiks kohtunik kasutada pealtvaataja poolt talletatud infot? Seejuures peaks aga kohtunik olema ettevaatlik, eriti kui see info on pärit võistkonnakaaslaselt.
Lembit
reede, 22. veebruar 2008
Artikkel 10 ja Geurti veerg
Chesscafe äsjases kohtunikuveerus väidab üks Iraani kohtunik, et ei saavat päri olla mitmete koodeksi viimasesse väljaandesse tehtud parandustega, näiteks käigu ennakult kirjutamise keelamisega ja kohtuniku poolt artikli 10.2 suhtes tehtud otsuse lõplikuks tunnistamisega. Ka kohtunik võib vahel eksida ja seetõttu peaks mängijal olema õigus pöörduda kõrgema instantsi poole.
Ühtlasi on tal ettepanek hakata artiklit 10.2 rakendama ka ajaviivitussüsteemis (Bronsteini poolt pakutud moodus, kus iga käiguga juurdetulevad sekundid kohe kasutamata jätmise korral põhiajale ei lisandu), kuigi ainult siis, kui mängijal pole jäänud enam 2, vaid ainult 1 minut. Viiki võib taotleda ainult see mängija, kellel on kellale jäänud vaid 30 sekundit. Mängija ei tohiks kaotada partiid kohtuniku ebaõige otsuse tõttu.
Vastuses väidab Gijssen, et kõiki koodeksimuudatusi on alati põhjalikult arutatud. Mäletan isegi oma reeglite komitees (RC-s) oldud ajast, kuivõrd täis oli koosolekuruum maleolümpiate ajal. Aga just siis ju koodeksit tavapäraselt muudetakse. Iga ettepaneku puhul oli tavaks korraldada kaks hääletust: kõigepealt üldise arvamuse teadasaamiseks selline, kus võisid osaleda kõik kohalolijad, ning lõpuks otsustav ainult RC liikmete osavõtul, kus mingi artikli uus sõnastus lõplikult paika pandi.
Nii Fischeri kui ka selle Bronsteini süsteemi aluseks on mõte, et mängijal on järgmiseks käiguks olemas vähemalt minimaalne aeg. Ajalisanditeta mängus mängijal sellist garantiid pole. Kui artiklit 10 koodeksis poleks, võiks seal punkti saada lihtsalt ajale mängides ja jõupingutusi selle saavutamiseks normaalsete vahenditega poleks vaja. Selles on kahe mooduse vahel suur erinevus. Ilmselt pole ajaviivitussüsteemis seetõttu artikli 10.2 rakendamine loogiline. Kui aga too iraanlane peaks oma ettepaneku ametlikult esitama, küllab siis RC uut koodeksit tehes seda ka arutab.
Artiklit 10 puudutab ka Itaaliast tulnud küsimus. Nimelt taotles mängija selle artikli alusel kiirpartiis viiki, kohtunik aga lükkas otsustamise edasi. Nüüd küsitakse, kas kohtunik ei tohi ka siin partiid jälgides noolekese langemisest märku anda, nagu ütleb artikkel B7:
... Kohtunik peab hoiduma märku andmast, et nooleke on langenud.
Oma vastuses ütleb Geurt, et pole üldsegi oluline, kas kohtunik noolekese langemist märkab.Viik fikseeritavat vaid siis, kui üks pool noolekese langemisest teatab. Omalt poolt aga meenutaksin RC esimehele, et praeguse koodeksiredaktsiooni järgi pole otsuse tegemiseks vaja noolekese langemist oodata, vaid seda võib teha mistahes momendil.
10.2b: ... Kohtunik teatab lõpliku otsuse hiljem partii jooksul või pärast ühe noolekese langemist.
Lembit
Ühtlasi on tal ettepanek hakata artiklit 10.2 rakendama ka ajaviivitussüsteemis (Bronsteini poolt pakutud moodus, kus iga käiguga juurdetulevad sekundid kohe kasutamata jätmise korral põhiajale ei lisandu), kuigi ainult siis, kui mängijal pole jäänud enam 2, vaid ainult 1 minut. Viiki võib taotleda ainult see mängija, kellel on kellale jäänud vaid 30 sekundit. Mängija ei tohiks kaotada partiid kohtuniku ebaõige otsuse tõttu.
Vastuses väidab Gijssen, et kõiki koodeksimuudatusi on alati põhjalikult arutatud. Mäletan isegi oma reeglite komitees (RC-s) oldud ajast, kuivõrd täis oli koosolekuruum maleolümpiate ajal. Aga just siis ju koodeksit tavapäraselt muudetakse. Iga ettepaneku puhul oli tavaks korraldada kaks hääletust: kõigepealt üldise arvamuse teadasaamiseks selline, kus võisid osaleda kõik kohalolijad, ning lõpuks otsustav ainult RC liikmete osavõtul, kus mingi artikli uus sõnastus lõplikult paika pandi.
Nii Fischeri kui ka selle Bronsteini süsteemi aluseks on mõte, et mängijal on järgmiseks käiguks olemas vähemalt minimaalne aeg. Ajalisanditeta mängus mängijal sellist garantiid pole. Kui artiklit 10 koodeksis poleks, võiks seal punkti saada lihtsalt ajale mängides ja jõupingutusi selle saavutamiseks normaalsete vahenditega poleks vaja. Selles on kahe mooduse vahel suur erinevus. Ilmselt pole ajaviivitussüsteemis seetõttu artikli 10.2 rakendamine loogiline. Kui aga too iraanlane peaks oma ettepaneku ametlikult esitama, küllab siis RC uut koodeksit tehes seda ka arutab.
Artiklit 10 puudutab ka Itaaliast tulnud küsimus. Nimelt taotles mängija selle artikli alusel kiirpartiis viiki, kohtunik aga lükkas otsustamise edasi. Nüüd küsitakse, kas kohtunik ei tohi ka siin partiid jälgides noolekese langemisest märku anda, nagu ütleb artikkel B7:
... Kohtunik peab hoiduma märku andmast, et nooleke on langenud.
Oma vastuses ütleb Geurt, et pole üldsegi oluline, kas kohtunik noolekese langemist märkab.Viik fikseeritavat vaid siis, kui üks pool noolekese langemisest teatab. Omalt poolt aga meenutaksin RC esimehele, et praeguse koodeksiredaktsiooni järgi pole otsuse tegemiseks vaja noolekese langemist oodata, vaid seda võib teha mistahes momendil.
10.2b: ... Kohtunik teatab lõpliku otsuse hiljem partii jooksul või pärast ühe noolekese langemist.
Lembit
neljapäev, 21. veebruar 2008
Mõtlemisajast ja hilinemistest
Peale male ja kabe pole vist mingeid muid spordialasid, kus mängule võib sedavõrd kaua hilineda. Nii on see koodeksis pikka aega olnud ja ajutised katsed võimaliku hilinemisaja kärpimiseks pole kuhugi välja viinud. Ometi sellised katsed jätkuvad. Chesscafe viimases kohtunikuveerus esitavad poolakad küsimusi selle kohta, kas ei võiks FIDE reitinguturniiridel karistada hilinejaid ka teisiti, kui koodeks seda ette näeb.
Esimene küsimus oli siiski mitte hilinemisaja vähendamise kohta, vaid hoopis, kas ei võiks korraldaja lubada hilineda ka üle tunni, tingimusel, et laual olev kell kogu aja käib. Seejuures võidakse ju välja jõuda kasvõi olukorrani, kus ühe kellal on partii alguses poolteist tundi, teisel aga ehk ainult pool minutit.
Koodeksis on peamine hilinemist reguleeriv artikkel 6.7:
Mängija, kes ilmub malelaua juurde rohkem kui tund pärast mängukorra ettenähtud algust, kaotab partii, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti.
Niisiis on selline võimalus võistlusjuhendi või ka ainult kohtuniku otsuse näol täiesti olemas. Mingil erandjuhul võib seda varianti ehk ka vaja olla.
Aga teine äärmus: kas võib korraldaja lugeda partii kaotatuks, kui mängijat pole vooru alguseks kohal ja ta hilineb kasvõi ainult pool minutit (!?)
Geurt Gijssen on seisukohal, et ka siin pakub väljapääsu toosama artikkel. Tolle ühe tunni võivat reeglitega (ju siis võistlusjuhendi või ehk ka reglemendiga) muuta 15 minutiks või kasvõi nulliks, peaasi, et nii seisaks reeglites ja mängijaid oleks sellest enne võistluse algust selgelt informeeritud.
Minu arvates on selle artikli tõlgendus Geurtil küll mõnevõrra meelevaldne. Selle järgi võiks otsustada vaid seda, mida teha siis, kui tund täis saab: kas fikseerida koodeksi järgi kaotus või seda oma sisemiste reeglite järgi veel mitte teha. (Peaaegu) tunnine hilinemine peaks selle artikli järgi olema lubatud.
See muidugi ei tähenda, et hilinemisaega ei peaks vähendama. Parem oleks seda teha üldiselt koodeksiga, mitte nii, et iga korraldaja kehtestaks selle suvaliselt. Arutasime seda küsimust viimaste noortevõistluste ajal (kus muide hilinemisi oli õnneks üsna vähe) Hendrik Oldega. Milline see õige määr peaks olema, seda me otsustada ei jõudnud, aga 15 minutit pidasime üheks võimaluseks. Ühest teisest allikast leidsingi seejärel, et reeglite komiteele (RC) ongi laekunud ettepanek minna järgmises koodeksis üle 15-minutilisele ooteajale. Aga muidugi on ettepanekust selle läbiminekuni pikk tee.
Uue koodeksi tegemise ajagraafik on selline: Parandus- ja täiendusettepanekuid võib teha kuni 15, aprillini. Ettepanekud ei pea lähtuma maleliitudelt, vaid neid võib teha igaüks. 15. maiks peaks RC alamkomitee valmis saama muudatuste projekti. RC peaks selle alusel uue dokumendi koostama 1. septembriks. Uus koodeks kinnitatakse Dresdeni olümpia ajal novembri keskel. Jõustub see tavapäraselt 1. juunil 2009.
Aga tagasi poolakate ettepanekute juurde. Esialgu tundub veidrana ettepanek, et võistluse korraldaja võiks hilinemiseks kulutatud aja kahekordistada. See tähendab, et kui hilined 15 minutit, ei kaota sa 15 minutit vaid tervelt 30.
Geurt peab samuti seda ettepanekut kahtlaseks ja liiga karmiks. Ta ei kujutavat selle kasutamist ette, kuigi tegelikult polegi see ehk koodeksi vastu.
Ja veel üks ettepanek: kasutada Fischeri kontrolli mitte ühe partii, vaid kogu turniiri jaoks. Välja näeks see nii, et kui turniiril mängitakse 9 vooru, siis saab mängija kõigiks partiideks kokku 9 tundi mõtlemisaega, millele lisanduks veel 30 minutit igaks partiiks (kui mingis voorus seda mängijat mingil põhjusel ei paarita, siis need minutid ei lisandu) ja 30 sekundit igaks käiguks. Partii lisaaeg antaks vaid resultatiivsete partiide ja võitluslike viikide eest (kohtunik otsustab!), et vältida ajakogumist "suurmeisterlike" viikide abil.
See ettepanek tundub esialgu kuuluvat ulme valdkonda. Geurt ütleb lihtsalt, et koodeks selliseid asju ei kata. Koodeks tegeleb vaid üksikute partiidega, mitte partiide seeriatega. Kui koodeks kõneleb mõtlemisajast, siis mõeldakse alati ühe partii mõtlemisaega.
Aga eks arvamust avaldada ja ettepanekuid teha või igaüks.
Lembit
Esimene küsimus oli siiski mitte hilinemisaja vähendamise kohta, vaid hoopis, kas ei võiks korraldaja lubada hilineda ka üle tunni, tingimusel, et laual olev kell kogu aja käib. Seejuures võidakse ju välja jõuda kasvõi olukorrani, kus ühe kellal on partii alguses poolteist tundi, teisel aga ehk ainult pool minutit.
Koodeksis on peamine hilinemist reguleeriv artikkel 6.7:
Mängija, kes ilmub malelaua juurde rohkem kui tund pärast mängukorra ettenähtud algust, kaotab partii, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti.
Niisiis on selline võimalus võistlusjuhendi või ka ainult kohtuniku otsuse näol täiesti olemas. Mingil erandjuhul võib seda varianti ehk ka vaja olla.
Aga teine äärmus: kas võib korraldaja lugeda partii kaotatuks, kui mängijat pole vooru alguseks kohal ja ta hilineb kasvõi ainult pool minutit (!?)
Geurt Gijssen on seisukohal, et ka siin pakub väljapääsu toosama artikkel. Tolle ühe tunni võivat reeglitega (ju siis võistlusjuhendi või ehk ka reglemendiga) muuta 15 minutiks või kasvõi nulliks, peaasi, et nii seisaks reeglites ja mängijaid oleks sellest enne võistluse algust selgelt informeeritud.
Minu arvates on selle artikli tõlgendus Geurtil küll mõnevõrra meelevaldne. Selle järgi võiks otsustada vaid seda, mida teha siis, kui tund täis saab: kas fikseerida koodeksi järgi kaotus või seda oma sisemiste reeglite järgi veel mitte teha. (Peaaegu) tunnine hilinemine peaks selle artikli järgi olema lubatud.
See muidugi ei tähenda, et hilinemisaega ei peaks vähendama. Parem oleks seda teha üldiselt koodeksiga, mitte nii, et iga korraldaja kehtestaks selle suvaliselt. Arutasime seda küsimust viimaste noortevõistluste ajal (kus muide hilinemisi oli õnneks üsna vähe) Hendrik Oldega. Milline see õige määr peaks olema, seda me otsustada ei jõudnud, aga 15 minutit pidasime üheks võimaluseks. Ühest teisest allikast leidsingi seejärel, et reeglite komiteele (RC) ongi laekunud ettepanek minna järgmises koodeksis üle 15-minutilisele ooteajale. Aga muidugi on ettepanekust selle läbiminekuni pikk tee.
Uue koodeksi tegemise ajagraafik on selline: Parandus- ja täiendusettepanekuid võib teha kuni 15, aprillini. Ettepanekud ei pea lähtuma maleliitudelt, vaid neid võib teha igaüks. 15. maiks peaks RC alamkomitee valmis saama muudatuste projekti. RC peaks selle alusel uue dokumendi koostama 1. septembriks. Uus koodeks kinnitatakse Dresdeni olümpia ajal novembri keskel. Jõustub see tavapäraselt 1. juunil 2009.
Aga tagasi poolakate ettepanekute juurde. Esialgu tundub veidrana ettepanek, et võistluse korraldaja võiks hilinemiseks kulutatud aja kahekordistada. See tähendab, et kui hilined 15 minutit, ei kaota sa 15 minutit vaid tervelt 30.
Geurt peab samuti seda ettepanekut kahtlaseks ja liiga karmiks. Ta ei kujutavat selle kasutamist ette, kuigi tegelikult polegi see ehk koodeksi vastu.
Ja veel üks ettepanek: kasutada Fischeri kontrolli mitte ühe partii, vaid kogu turniiri jaoks. Välja näeks see nii, et kui turniiril mängitakse 9 vooru, siis saab mängija kõigiks partiideks kokku 9 tundi mõtlemisaega, millele lisanduks veel 30 minutit igaks partiiks (kui mingis voorus seda mängijat mingil põhjusel ei paarita, siis need minutid ei lisandu) ja 30 sekundit igaks käiguks. Partii lisaaeg antaks vaid resultatiivsete partiide ja võitluslike viikide eest (kohtunik otsustab!), et vältida ajakogumist "suurmeisterlike" viikide abil.
See ettepanek tundub esialgu kuuluvat ulme valdkonda. Geurt ütleb lihtsalt, et koodeks selliseid asju ei kata. Koodeks tegeleb vaid üksikute partiidega, mitte partiide seeriatega. Kui koodeks kõneleb mõtlemisajast, siis mõeldakse alati ühe partii mõtlemisaega.
Aga eks arvamust avaldada ja ettepanekuid teha või igaüks.
Lembit
kolmapäev, 20. veebruar 2008
Ikka seisukordustest
Kui oleksin oma eilset teksti kirjutades teadnud, et Geurt Gijsseni uus Chesscafe veerg, millel iseloomulik pealkiri "Kas kohtunikul on alati õigus?" tegeleb sedavõrd palju seisu kolmekordse kordumisega, oleksin need asjad kahtlemata ühendanud.
Muuseas tegin juttu sellest, kuivõrd liberaalne võib kohtunik kordumist kontrollides olla ja kuivõrd täpselt peab mängija ettenähtud korrast kinni pidama. Reeglid on täitmiseks, aga ilmselt liigset tähenärimist ka vaja pole.
Ühes võistkondlike Euroopa meistrivõistluste partiis olevat mängija seisu kolmekordse kordumise põhjal viiki taotlenud nii: seiskas kõigepealt kella, siis kutsus kohtuniku ja alles seejärel kirjutas oma käigu partiiprotokolli. Vastasmängija leidis, et nii toimida ei tohi ja sel moel viigitaotlust rahuldada ei saa. Olevat vaja kõigepealt kirjutada käik, siis seisata kell ja lõpuks kutsuda kohtunik.
9.2 Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... : a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha;
9.5 Kui mängija taotleb viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel, seiskab ta otsekohe mõlemad kellad.
Küsimuse Chesscafes tõstatanud norralane loeb siit välja, et kirjutada ja kohtunikku kutsuda tuleks samaaegselt, seejärel aga kell seisata. Tal on ettepanek muuta artikkel 9.2 nii:
a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli, siis seiskab kellad ja lõpuks teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha. Analoogiline ettepanek on tal ka 50 käigu reeglit puudutava artikli 9.3a kohta. Sel juhul poleks enam vaja artikli 9.5 ülaltoodud esimest lauset.
Edasi jälgin siinkohal Geurti mõttekäiku. Et jõuda partii viigiks tunnistamiseni seisu kolmekordse kordumise tõttu või 50 käigu reegli alusel, on mängijal ilmselt vaja sooritada kolm tegevust: kirjutada kavatsetud käik, seisata kellad ja kutsuda kohtunik. Aga missuguses järjekorras?
Geurti arvates on ohtlik alustada esimesest, sest käiku ei tohi üldiselt enne selle tegemist üles kirjutada, aga samuti ka teisest, sest kellade seiskamist võidakse pidada alistumiseks.
Loogiline järjekord oleks seepärast: 1) kohtuniku kutsumine, 2) kellade seiskamine, 3) käigu kirjutamine.
Kui aga kohtunikku läheduses pole, siis vaevalt nii toimida eriti praktiline on. Siis on eelistatavam: 1) kellade seiskamine, 2) käigu kirjutamine, 3) kohtuniku kutsumine.
Kui kellade seiskamine osutub ülemääraseks tegevuseks, näiteks siis kui mängija muudab meelt ega taotlegi viiki, võib kohtunik rakendada artiklit 6.13d: Kui mängija seiskab kellad kohtunikult abi otsimiseks, otsustab kohtunik, kas mängijal oli küllaldane põhjus kellade seiskamiseks. Kui on ilmne, et mängijal polnud kellade seiskamiseks küllaldast põhjust, karistatakse teda vastavalt artiklile 13.4.
Teiseks võimaluseks on lähtuda artiklist 9.1c:
Viigitaotlust vastavalt artiklile 9.2, 9.3 või 10.2 loetakse viigipakkumiseks.
Viigitaotluse asemel võib mängija vastasele viiki pakkuda, informeerides teda, et järgmine käik vastab artikli 9.2 või 9.3 nõuetele. Kui vastane viigiga ei nõustu, siis võib kutsuda kohtuniku ja esitada taotlus.
Geurt leiab, et antud juhul olid kordumise fikseerimise taotleja vastasmängija vastuväited lapsikud. Nõustun selle hinnanguga täielikult.
Veel on selles Chesscafe veerus juttu 14-aastaste noorte MM-võistluste partiist kanadalase Lloydi ja belglase Nijsi vahel. Käsitlesin seda põhjalikult oma 15.XII tekstis Seis kordub 3 korda, kust huvi korral võib järele vaadata. Saamatu kohtunik fikseeris seal seisu kolmekordse kordumise, kuigi taotleja oli oma käigu laual ära teinud ja seetõttu taotlusõiguse kaotanud. Apellatsioonikomitee rahuldas Kanada poole protesti ja pani poisid hilisel õhtutunnil lauale jäänud seisu jätkama. Vahepeal uusi asjaolusid ilmnenud pole, kuigi poolte väidetes on endiselt erinevusi. Chesscafesse pöördus selles küsimuses keegi sakslane, kes leiab, et mõnel juhul peaks ka kohtuniku vale otsus olema lõplik (aga artikli 10.2 puhul ta seda ju ongi).
Geurt nõustub selle seisukohaga. Liiati on ju põhitõde, et kohtuniku mistahes vääratus seisukorduste fikseerimisel viib partii viigilise tulemuseni. Pealegi pole ju arvutiajastul kuigi mõistlik mitu tundi hiljem jätkata salakäiguta katkenud partiid.
Ometi Geurt laveerib ja püüab otsida mingit keskteed. Kanada mängija olevat pidanud pöörduma mitme astme kohtunike poole ja kulutama palju aega asja selgitamiseks. Analüüsida ta sel ajal partiid muidugi ei saanud. Nii olevat apellatsioonikomitee otsus mõningatele puudustele vaatamata ikkagi mõistlik.
Lembit
Muuseas tegin juttu sellest, kuivõrd liberaalne võib kohtunik kordumist kontrollides olla ja kuivõrd täpselt peab mängija ettenähtud korrast kinni pidama. Reeglid on täitmiseks, aga ilmselt liigset tähenärimist ka vaja pole.
Ühes võistkondlike Euroopa meistrivõistluste partiis olevat mängija seisu kolmekordse kordumise põhjal viiki taotlenud nii: seiskas kõigepealt kella, siis kutsus kohtuniku ja alles seejärel kirjutas oma käigu partiiprotokolli. Vastasmängija leidis, et nii toimida ei tohi ja sel moel viigitaotlust rahuldada ei saa. Olevat vaja kõigepealt kirjutada käik, siis seisata kell ja lõpuks kutsuda kohtunik.
9.2 Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... : a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha;
9.5 Kui mängija taotleb viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel, seiskab ta otsekohe mõlemad kellad.
Küsimuse Chesscafes tõstatanud norralane loeb siit välja, et kirjutada ja kohtunikku kutsuda tuleks samaaegselt, seejärel aga kell seisata. Tal on ettepanek muuta artikkel 9.2 nii:
a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli, siis seiskab kellad ja lõpuks teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha. Analoogiline ettepanek on tal ka 50 käigu reeglit puudutava artikli 9.3a kohta. Sel juhul poleks enam vaja artikli 9.5 ülaltoodud esimest lauset.
Edasi jälgin siinkohal Geurti mõttekäiku. Et jõuda partii viigiks tunnistamiseni seisu kolmekordse kordumise tõttu või 50 käigu reegli alusel, on mängijal ilmselt vaja sooritada kolm tegevust: kirjutada kavatsetud käik, seisata kellad ja kutsuda kohtunik. Aga missuguses järjekorras?
Geurti arvates on ohtlik alustada esimesest, sest käiku ei tohi üldiselt enne selle tegemist üles kirjutada, aga samuti ka teisest, sest kellade seiskamist võidakse pidada alistumiseks.
Loogiline järjekord oleks seepärast: 1) kohtuniku kutsumine, 2) kellade seiskamine, 3) käigu kirjutamine.
Kui aga kohtunikku läheduses pole, siis vaevalt nii toimida eriti praktiline on. Siis on eelistatavam: 1) kellade seiskamine, 2) käigu kirjutamine, 3) kohtuniku kutsumine.
Kui kellade seiskamine osutub ülemääraseks tegevuseks, näiteks siis kui mängija muudab meelt ega taotlegi viiki, võib kohtunik rakendada artiklit 6.13d: Kui mängija seiskab kellad kohtunikult abi otsimiseks, otsustab kohtunik, kas mängijal oli küllaldane põhjus kellade seiskamiseks. Kui on ilmne, et mängijal polnud kellade seiskamiseks küllaldast põhjust, karistatakse teda vastavalt artiklile 13.4.
Teiseks võimaluseks on lähtuda artiklist 9.1c:
Viigitaotlust vastavalt artiklile 9.2, 9.3 või 10.2 loetakse viigipakkumiseks.
Viigitaotluse asemel võib mängija vastasele viiki pakkuda, informeerides teda, et järgmine käik vastab artikli 9.2 või 9.3 nõuetele. Kui vastane viigiga ei nõustu, siis võib kutsuda kohtuniku ja esitada taotlus.
Geurt leiab, et antud juhul olid kordumise fikseerimise taotleja vastasmängija vastuväited lapsikud. Nõustun selle hinnanguga täielikult.
Veel on selles Chesscafe veerus juttu 14-aastaste noorte MM-võistluste partiist kanadalase Lloydi ja belglase Nijsi vahel. Käsitlesin seda põhjalikult oma 15.XII tekstis Seis kordub 3 korda, kust huvi korral võib järele vaadata. Saamatu kohtunik fikseeris seal seisu kolmekordse kordumise, kuigi taotleja oli oma käigu laual ära teinud ja seetõttu taotlusõiguse kaotanud. Apellatsioonikomitee rahuldas Kanada poole protesti ja pani poisid hilisel õhtutunnil lauale jäänud seisu jätkama. Vahepeal uusi asjaolusid ilmnenud pole, kuigi poolte väidetes on endiselt erinevusi. Chesscafesse pöördus selles küsimuses keegi sakslane, kes leiab, et mõnel juhul peaks ka kohtuniku vale otsus olema lõplik (aga artikli 10.2 puhul ta seda ju ongi).
Geurt nõustub selle seisukohaga. Liiati on ju põhitõde, et kohtuniku mistahes vääratus seisukorduste fikseerimisel viib partii viigilise tulemuseni. Pealegi pole ju arvutiajastul kuigi mõistlik mitu tundi hiljem jätkata salakäiguta katkenud partiid.
Ometi Geurt laveerib ja püüab otsida mingit keskteed. Kanada mängija olevat pidanud pöörduma mitme astme kohtunike poole ja kulutama palju aega asja selgitamiseks. Analüüsida ta sel ajal partiid muidugi ei saanud. Nii olevat apellatsioonikomitee otsus mõningatele puudustele vaatamata ikkagi mõistlik.
Lembit
teisipäev, 19. veebruar 2008
Käiku ei kirjutatud
Bundesliiga turniir Saksamaal. Käigul olevad valged seiskavad kella, kutsuvad kohtuniku ja taotlevad viiki seisu kolmekordse kordumise tõttu. Kohtunik hakkab teisel laual seisu kontrollima ja leiab, et tegemist on tõepoolest kordumisega. Küll aga leiab ta, et mängija pole oma järgmist käiku partiiprotokolli kirjutanud. Seepärast võtab ta taotlejalt kolm minutit mõtlemisaega ära, lisab selle vastase omale ja paneb kella uuesti käima. Taotleja kirjutab käigu protokolli, seiskab kella, taotleb taas viiki ja saabki nüüd selle.
Sakslased on vaielnud, kas kohtunik toimis antud juhul õigesti.
Infost ei selgu, kas kordus oli tekkinud juba mustade viimase käiguga või oleks tekkinud alles valgete järgmise käiguga. Esimeses variandis polnud kohtunikul kindlasti õigus. Siis poleks mingit järgmist käiku vaja olnud ja oleks tulnud fikseerida viik.
Käik oleks tulnud kirjutada siis, kui see käik oleks viinud kordusele. See on käikude ennakult kirjutamise erandjuhtum, millest on juttu koodeksi artiklis 8.1. Muidu võiks ju partii jätkumise korral hoopis mingi muu käigu teha.
Kolme minuti lisamisest on juttu artiklis 9.5b. Samas kõneldakse sellestki, kui palju võib teisel poolel mingite kellanäitude juures aega vähendada.
Kui leitakse, et taotlus ei ole õige, lisab kohtunik kolm minutit vastasmängija ülejäänud ajale. Kui taotleja kellal on alles jäänud üle kahe minuti, vähendab kohtunik taotlejal alles jäänud aega lisaks poole võrra, maksimaalselt aga kolm minutit. Kui taotlejal on rohkem kui üks minut, aga vähem kui kaks minutit, jääb talle alles üks minut. Kui taotlejal on vähem kui üks minut, ei korrigeeri kohtunik taotleja kellal näitu. Siis partii jätkub ja teha tuleb kavatsetud käik.
Keerulisevõitu, eks ole? Aga hoidkem koodeks alati käepärast. Formaalselt on kohtunikul nagu teises variandis õigus. Sakslaste seas on siiski tekkinud eriarvamusi. Taotlus oli ju sisuliselt õige, kuigi valesti vormistatud (käiku polnud kirjutatud). Käigu kirjutamata jätmine ja kordumise puudumine pole sama astme eksimused. Ka puudulikult esitatud taotlus on taotlus, millele tuleb kas positiivselt või negatiivselt vastata. Kui taotlus tagasi lükatakse, siis ei loe küll artiklist 9.5b kuidagi välja, et selle võiks samal käigul uuesti esitada. Surmkindel on aga üldine põhimõte: Mistahes taotlust saab esitada vaid käigul olles. Kui käik ära teha, siis taotlusõigus kaob.
Muidugi oli kohtuniku toimimisviis omajagu kummaline: hakata seisu kontrollima ja märgata alles seejärel, et käiku polnud kirjutatud.
Mida oleksin antud juhul ise teinud? Ilmselt oleksin mängijale öelnud, et seisukordusele viiv käik tuleb enne taotluse esitamist üles kirjutada. Saksa Maleliidu ametlik koodeksitõlgendus (vt. minu 22.X tekst) laseb kohtunikul öelda, mida mängija peab tegema, kui ta jätab kella käima, käigu kirjutamata jätmise kohta seal otsest ettekirjutust pole.
Alles pärast käigu kirjutamist oleksin hakanud teisel laual kordumisi kontrollima. Mängija aja kallale oleksin vaevalt läinud. Artikli 9.5b seostub minu jaoks ikkagi vaid olukorraga, kus seisu kontrollimine näitab, et kordumist polnudki. Tolles partiis põhjustas ju aja asjatu raiskamise kohtunik ise, kiirustades seisu kontrollima hakkama. Ja muidugi oli veider lubada kord tagasilükatud taotlust juba samal käigul uuesti estada. See muutis kellakeeramise juba päris mõttetuks.
Sakslaste mõttevahetus, mis lähtus sellest partiist, on võtnud ka laiema haarde. Mis on üldse korrektne taotlus? Leitakse, et correct peaks tähendama eelkõige inhaltlich korrekt (sisuliselt õige). Muidu on raske täpselt tõlgendada kasvõi artiklit 9.2
Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... a) on tekkimas, kuita kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha; b) on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul.
Enne räägitakse konkreetsest taotlusest ja alles siis käigu partiiprotokolli kirjutamisest. Ega siit (ja mitte ainult minu tõlkest, vaid ka ingliskeelsest originaalist) üheselt tõepoolest aru saa, kas "korrektne taotlus" hõlmab punktides a ja b toodud tegevusi või mitte. Ega ütle ka artikkel 9.5 täpselt, mis tähendab "taotlus on õige". Igal juhul pole aga reeglite komitee üldistavalt paika pannud, mida teha sisuliselt õigete, kuid vormilt ebakorrektsete taotlustega. Antud juhul võis kohtunik muidugi toimida märksa lihtsamalt, poolfilosoofilistesse arutlustesse laskumata.
Lembit
Sakslased on vaielnud, kas kohtunik toimis antud juhul õigesti.
Infost ei selgu, kas kordus oli tekkinud juba mustade viimase käiguga või oleks tekkinud alles valgete järgmise käiguga. Esimeses variandis polnud kohtunikul kindlasti õigus. Siis poleks mingit järgmist käiku vaja olnud ja oleks tulnud fikseerida viik.
Käik oleks tulnud kirjutada siis, kui see käik oleks viinud kordusele. See on käikude ennakult kirjutamise erandjuhtum, millest on juttu koodeksi artiklis 8.1. Muidu võiks ju partii jätkumise korral hoopis mingi muu käigu teha.
Kolme minuti lisamisest on juttu artiklis 9.5b. Samas kõneldakse sellestki, kui palju võib teisel poolel mingite kellanäitude juures aega vähendada.
Kui leitakse, et taotlus ei ole õige, lisab kohtunik kolm minutit vastasmängija ülejäänud ajale. Kui taotleja kellal on alles jäänud üle kahe minuti, vähendab kohtunik taotlejal alles jäänud aega lisaks poole võrra, maksimaalselt aga kolm minutit. Kui taotlejal on rohkem kui üks minut, aga vähem kui kaks minutit, jääb talle alles üks minut. Kui taotlejal on vähem kui üks minut, ei korrigeeri kohtunik taotleja kellal näitu. Siis partii jätkub ja teha tuleb kavatsetud käik.
Keerulisevõitu, eks ole? Aga hoidkem koodeks alati käepärast. Formaalselt on kohtunikul nagu teises variandis õigus. Sakslaste seas on siiski tekkinud eriarvamusi. Taotlus oli ju sisuliselt õige, kuigi valesti vormistatud (käiku polnud kirjutatud). Käigu kirjutamata jätmine ja kordumise puudumine pole sama astme eksimused. Ka puudulikult esitatud taotlus on taotlus, millele tuleb kas positiivselt või negatiivselt vastata. Kui taotlus tagasi lükatakse, siis ei loe küll artiklist 9.5b kuidagi välja, et selle võiks samal käigul uuesti esitada. Surmkindel on aga üldine põhimõte: Mistahes taotlust saab esitada vaid käigul olles. Kui käik ära teha, siis taotlusõigus kaob.
Muidugi oli kohtuniku toimimisviis omajagu kummaline: hakata seisu kontrollima ja märgata alles seejärel, et käiku polnud kirjutatud.
Mida oleksin antud juhul ise teinud? Ilmselt oleksin mängijale öelnud, et seisukordusele viiv käik tuleb enne taotluse esitamist üles kirjutada. Saksa Maleliidu ametlik koodeksitõlgendus (vt. minu 22.X tekst) laseb kohtunikul öelda, mida mängija peab tegema, kui ta jätab kella käima, käigu kirjutamata jätmise kohta seal otsest ettekirjutust pole.
Alles pärast käigu kirjutamist oleksin hakanud teisel laual kordumisi kontrollima. Mängija aja kallale oleksin vaevalt läinud. Artikli 9.5b seostub minu jaoks ikkagi vaid olukorraga, kus seisu kontrollimine näitab, et kordumist polnudki. Tolles partiis põhjustas ju aja asjatu raiskamise kohtunik ise, kiirustades seisu kontrollima hakkama. Ja muidugi oli veider lubada kord tagasilükatud taotlust juba samal käigul uuesti estada. See muutis kellakeeramise juba päris mõttetuks.
Sakslaste mõttevahetus, mis lähtus sellest partiist, on võtnud ka laiema haarde. Mis on üldse korrektne taotlus? Leitakse, et correct peaks tähendama eelkõige inhaltlich korrekt (sisuliselt õige). Muidu on raske täpselt tõlgendada kasvõi artiklit 9.2
Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... a) on tekkimas, kuita kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha; b) on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul.
Enne räägitakse konkreetsest taotlusest ja alles siis käigu partiiprotokolli kirjutamisest. Ega siit (ja mitte ainult minu tõlkest, vaid ka ingliskeelsest originaalist) üheselt tõepoolest aru saa, kas "korrektne taotlus" hõlmab punktides a ja b toodud tegevusi või mitte. Ega ütle ka artikkel 9.5 täpselt, mis tähendab "taotlus on õige". Igal juhul pole aga reeglite komitee üldistavalt paika pannud, mida teha sisuliselt õigete, kuid vormilt ebakorrektsete taotlustega. Antud juhul võis kohtunik muidugi toimida märksa lihtsamalt, poolfilosoofilistesse arutlustesse laskumata.
Lembit
esmaspäev, 18. veebruar 2008
Plussid ja miinused
Hiljuti Tallinnas peetud veteranide Kerese-turniiril oli üks liidreist viimase vooru ajal närviline ja kõneles korduvalt sellest, kui ebasoodus on tema jaoks turniiril kasutatav paremusjärjestuse selgitamise süsteem. Nimelt nägi võistlusjuhend ette, et võrdse punktide arvu korral võetakse kõigepealt arvesse kohajagajate omavahel mängitud partii(d) ja kui see asja ei selgita (antud juhul oligi see olnud viik), otsustab Sonneborn-Bergeri süsteem. Selles teatavasti liidetakse kokku nende mängijate punktid, keda antud mängija on võitnud, ja pooled nende punktidest, kellega ta on viigistanud.
Häda oli selles, et too liider oli avavoorus võitnud meest, kes turniiri ilma mingi infota neli vooru enne lõppu pooleli jättis ega saanud siis loomulikult ka nendest voorudest mingit punktilisa. Niisiis oleks pidanud nagu eelise saama teine liider, kelle vastased olid peaaegu kõik ettenähtud partiid ära mänginud.
Tegelikult olid lood veidi teisiti. Kohtade jagamisest on teatavasti pikalt juttu FIDE turniirimääruste spetsiaalses lisas, kust siis iga võistluse korraldaja peaks endale sobiliku süsteemi leidma. Millist süsteemi kasutada, seda ette kirjutatud pole ning otsustab võistlusjuhend. Ei anna lisa ka süsteemide tähtsuse järjekorda. Küll aga ütleb mainitud lisa avapunkt selgelt ära, kuidas tuleb toimida mängimata partiidega.
Kohtade jagamise eesmärgil loetakse tulemus viigiks mängija enda vastu. Sel pole mõju voorujärgsete punktide summale ega Koya süsteemile. Nendes süsteemides loeb vaid tulemus.
Mida mängimata partii all mõelda, seda lisa praegune tekst täpselt ära ei ütle, küll oli see loetelu sulgudesse paigutatuna eelmises, 1998.a. redaktsioonis: võit mängijate paaritu arvu tõttu; võit või kaotus mitteilmumise tõttu; partiid ei toimunud, kuna mängija loobus turniirist või puudus mõned voorud. Niisiis ei arvestatud liidrile loobunud mängija arvel mitte 1 punkt, nagu sellel tegelikult turniiritabelis oli, vaid tervelt 3, sest 4 mängimata partiid lisasid igaüks veel pool punkti. Nii polnud liidri närvilisusel põhjust ja Berger tegigi tast turniiri võitja, kuigi auhinnad omavahelisel kokkuleppel dźentelmenlikult poolitati.
Veteranide turniiril jäi kahjuks veel mitmeid partiisid mängimata ja ka kõigi nende puhul läks kohtade määramisel kasutusele sama põhimõte. Nii pluss kui miinus andsid kohtade jagamisel arvestusse võrdselt pool punkti. Huvitaval kombel ei teadnud seda ükski mängijatest, kellega juttu tegin. Nende seas oli aga ka mitmeid litsenseeritud kohtunikke.
Äsjastel Eesti noorte meistrivõistlustel oli omavaheliste kohtumiste järel järgmiseks näitajaks Bergeri asemel kärbitud Buchholz ehk Brasiilia süsteem, mis tähendab mängija kõigi vastasmängijate punktide summat ilma kõige madalama tulemuseta. Kuivõrd ka Buchholzi polnud erandite hulgas mainitud, tuli siingi mängimata partiidega toimida samamoodi.
Kogu turniiri vältel jäi vaid üks noormees ühele partiile tulemata, kuid just see oleks äärepealt võinud otsustada pronksmedali saatuse, kuigi kumbki pretendent selles partiis ei mänginud. Igatahes olid kohtunikud eelnevalt juba vajalikud arvutused teinud. Turniiri viimane mäng lõppes prognoosituga võrreldes siiski teistmoodi ja seda arvutust vaja ei läinud.
Niisiis annavad pluss ja miinus mängijale küll kas 1 või 0 punkti ning viivad ta kas kõrgemasse või madalamasse punktigruppi, aga kui seal juba kohtade jaotamiseks läheb, siis on miinuse saanu oma punktigrupis praktiliselt esimene ja plussi saanu viimane. Oma mõte on asjal kindlasti. Plussi ja miinuse saanud pole ikka nagu samavõrdsed grupi teiste mängijatega.
Muidugi pole ükski süsteem puudusteta. Nii et kui loos viib su kokku vastasega, kes on sinust sedavõrd tugevam, et talle päris kindlasti kaotad, siis oleks nagu õigem üldse mitte kohale tulla: punkt jääb küll saamata, aga miinus tõstab su madalamas punktigrupis ettepoole. Ärge lugege aga siit mingil juhul välja, et ma pooldaksin partiile mitteilmumist. Pealegi poleks siis ju absoluutselt mingit võimalust punktilisa saada. Küll aga rõhutaksin seda, et reegleid on vaja lugeda ja rakendada, isegi siis kui neis mõni nüanss vaieldav tundub.
Lembit
Häda oli selles, et too liider oli avavoorus võitnud meest, kes turniiri ilma mingi infota neli vooru enne lõppu pooleli jättis ega saanud siis loomulikult ka nendest voorudest mingit punktilisa. Niisiis oleks pidanud nagu eelise saama teine liider, kelle vastased olid peaaegu kõik ettenähtud partiid ära mänginud.
Tegelikult olid lood veidi teisiti. Kohtade jagamisest on teatavasti pikalt juttu FIDE turniirimääruste spetsiaalses lisas, kust siis iga võistluse korraldaja peaks endale sobiliku süsteemi leidma. Millist süsteemi kasutada, seda ette kirjutatud pole ning otsustab võistlusjuhend. Ei anna lisa ka süsteemide tähtsuse järjekorda. Küll aga ütleb mainitud lisa avapunkt selgelt ära, kuidas tuleb toimida mängimata partiidega.
Kohtade jagamise eesmärgil loetakse tulemus viigiks mängija enda vastu. Sel pole mõju voorujärgsete punktide summale ega Koya süsteemile. Nendes süsteemides loeb vaid tulemus.
Mida mängimata partii all mõelda, seda lisa praegune tekst täpselt ära ei ütle, küll oli see loetelu sulgudesse paigutatuna eelmises, 1998.a. redaktsioonis: võit mängijate paaritu arvu tõttu; võit või kaotus mitteilmumise tõttu; partiid ei toimunud, kuna mängija loobus turniirist või puudus mõned voorud. Niisiis ei arvestatud liidrile loobunud mängija arvel mitte 1 punkt, nagu sellel tegelikult turniiritabelis oli, vaid tervelt 3, sest 4 mängimata partiid lisasid igaüks veel pool punkti. Nii polnud liidri närvilisusel põhjust ja Berger tegigi tast turniiri võitja, kuigi auhinnad omavahelisel kokkuleppel dźentelmenlikult poolitati.
Veteranide turniiril jäi kahjuks veel mitmeid partiisid mängimata ja ka kõigi nende puhul läks kohtade määramisel kasutusele sama põhimõte. Nii pluss kui miinus andsid kohtade jagamisel arvestusse võrdselt pool punkti. Huvitaval kombel ei teadnud seda ükski mängijatest, kellega juttu tegin. Nende seas oli aga ka mitmeid litsenseeritud kohtunikke.
Äsjastel Eesti noorte meistrivõistlustel oli omavaheliste kohtumiste järel järgmiseks näitajaks Bergeri asemel kärbitud Buchholz ehk Brasiilia süsteem, mis tähendab mängija kõigi vastasmängijate punktide summat ilma kõige madalama tulemuseta. Kuivõrd ka Buchholzi polnud erandite hulgas mainitud, tuli siingi mängimata partiidega toimida samamoodi.
Kogu turniiri vältel jäi vaid üks noormees ühele partiile tulemata, kuid just see oleks äärepealt võinud otsustada pronksmedali saatuse, kuigi kumbki pretendent selles partiis ei mänginud. Igatahes olid kohtunikud eelnevalt juba vajalikud arvutused teinud. Turniiri viimane mäng lõppes prognoosituga võrreldes siiski teistmoodi ja seda arvutust vaja ei läinud.
Niisiis annavad pluss ja miinus mängijale küll kas 1 või 0 punkti ning viivad ta kas kõrgemasse või madalamasse punktigruppi, aga kui seal juba kohtade jaotamiseks läheb, siis on miinuse saanu oma punktigrupis praktiliselt esimene ja plussi saanu viimane. Oma mõte on asjal kindlasti. Plussi ja miinuse saanud pole ikka nagu samavõrdsed grupi teiste mängijatega.
Muidugi pole ükski süsteem puudusteta. Nii et kui loos viib su kokku vastasega, kes on sinust sedavõrd tugevam, et talle päris kindlasti kaotad, siis oleks nagu õigem üldse mitte kohale tulla: punkt jääb küll saamata, aga miinus tõstab su madalamas punktigrupis ettepoole. Ärge lugege aga siit mingil juhul välja, et ma pooldaksin partiile mitteilmumist. Pealegi poleks siis ju absoluutselt mingit võimalust punktilisa saada. Küll aga rõhutaksin seda, et reegleid on vaja lugeda ja rakendada, isegi siis kui neis mõni nüanss vaieldav tundub.
Lembit
esmaspäev, 4. veebruar 2008
Uitmõtteid ühelt turniirilt
Nädalavahetusel olin kohtunikuks Eesti meistrivõistluste (vabandust, ikka Eesti Ekspressi meistrivõistluste) eelturniiridel. Turniirid olid huvitavad ning omajagu pingutavad nii mängijaile kui kohtunikulegi. Siinkohal vaid mõned märkmed.
Meeste turniiril 43, naiste omal 15 mängijat. ´Sveitsi süsteem, 6 vooru. Voorude paarisarv toob alati ohu, et keegi mängib ühe värviga kaks partiid rohkem kui teisega. Ka seekord. Kindlasti annab see end väikese voorude arvu juures rohkem tunda (4:2 on halvem kui 6:4). Kohtunik ei saa siin midagi korrigeerida, kuigi ühe noormehe isa minu poole pöörduski.
Naiste turniiri voorude arv oli kohtuniku määrata. Kindlasti oleks seal piisanud ka 5 voorust (1/3 osavõtjate arvust peetakse ju optimaalseks). Osavõtjate paaritu arv oleks aga jätnud osa mängijaid vaid 4 partiiga, mis näis vähesena. Nii et jätsin sama kui meestel.
Liiga suur voorude arv küll śveitsi süsteemis objektiivsust ei taga. Mõni päev tagasi palus Hillar Kärner mul kontrollida ühe juba paar aastat tagasi mängitud turniiri paarimiste korrektsust. Ka seal oli 6 vooru, aga ainult 10 mängijat. Kindlasti tehti seal vigu, aga sellise koosseisuga viimast vooru kokku panna on omamoodi probleem, olgu siis käsitsi või arvutiga.
Igal juhul jääb śveits mõneti loteriiks. Mul on tava śveitsi turniiride tabelid enda jaoks ringsüsteemis ümber kirjutada, sealt on see hästi näha. Ega seekordki teisiti olnud. Ei meeste ega naiste turniiril kaks tulevast finalisti omavahel kokku ei sattunud.
Probleem oli, kas õhtul viimasele voorule mitteilmunu arvata teiseks päevaks turniirist välja (nii oleks ju vabanenud mängijate paaritust arvust). Turniirimääruste punkt 11a annab selleks võimaluse. Riskisin, et võin ehk veel teise mängimata partii juurde saada ja jätsin noormehe tabelisse. Õnneks oli ta hommikul kohal.
Ajakontrollid on meil endiselt väga erinevad. Praegu on Tallinna veteranide turniiril aega 1 tund, järgmisel nädalal Eesti noorte meistrivõistlustel poolteist tundi, sel korral aga ainult kolmveerand tundi partiile (iga kord lisandub kõigil neil turniiridel käiguga 30 sekundit). Ei usu, et see turniir kõige vähem oluline oleks olnud. Kohtunikule ükskõik, kuidas kella keerata, mängijaid selline mitmekesisus häirib. Eel- ja finaalvõistlus peaksid olema ühesuguse kontrolliga. Ehk oleks ühtlustamine siiski kuidagi võimalik. Professionaalide ettepanekutest on siingi olnud juttu.
Jäin mõtlema, kui palju peaks tohtima hilineda. Loogiline, et 45 minutit, sest siis saab ju kellal aeg otsa. Aga kus see öeldud on? Artikkel 6.7: Mängija, kes ilmub malelaua juurde rohkem kui üks tund pärast mängukorra ettenähtud algust, kaotab partii... Vanasti ju selliseid kontrolle polnud.
Võistlusjuhend manitses partiid üles kirjutama kuni lõpuni. Tundus, et sellega erilist probleemi polnud, kuigi vaevalt õnnestus ka kirjutamise korrektsust kontrollida, eriti kui osale laudadest oli raske juurde pääseda. Kaks esimest vooru vaevlesin küll ühe mängijaga, kelle kirja kippusid alatihti lüngad sisse tekkima ja kirjapandut oli üpris raske deśifreerida. Alates 3. voorust ma talle enam partiiprotokolli lauale ei pannud, kellale aga keerasin 45 minuti asemel ainult 35. Tundub, et see rahuldas nii mängijat ennast kui ka tema vastast, mul endalgi oli tööd märksa vähem. Võin seda moodust teistelegi kohtunikele soovitada, kui kellelgi sama probleem on.
Mobiilidega märgatavaid probleeme ei tekkinud, neid sai ka kummalgi päeval meenutatud. Paar korda püüti neid siiski vooru ajal kasutada. Piirdusin hoiatusega.
Nii nagu veteranide turniirilgi, olin pea iga voor hädas mingui partiiga, mis kippus teistest märksa pikemaks venima. Ajakavaga oli probleeme, sest kolm vooru ei tahtnud kuidagi malemaja lahtiolekuaega ära mahtuda. Jätsime voorude vahele pool tundi, aga seda arvestusega, et kõik partiid lõpevad 60 käiguga ära. Aga kui mingis partiis käikude arv läheneb 100-le, siis on selge, et ajagraafik on ohus. Veteranidel oli ühes partiis püüd vankri ja odaga vankri vastu võita, nüüd kasvõi vankri võitlus kahe ratsuga (ettureid polnud). Kohtuniku sekkumisvõimalused on kahjuks minimaalsed (ei tohi me ju öelda sedagi, et 50 käiku täis on). Vaid äärmuslikel juhtudel võib otsida abi artiklist 12.1: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustavad malemängu mainet. Aga seda vaid siis, kui kumbki ei võta ette mingeid reaalseid võidukatseid.
Aga üldiselt tundub, et asi läks korda.
Jäin mõtlema, mis on klassikaline male. Piinlik oli kelleltki küsida, ise nagu mitu aastat male juures olnud ja filoloogidiplom ka olemas. Sõnastikust ei leidnud. On kirjutatud klassikalisest ajakontrollist, aga see oli märksa aeglasem kui praegused. Aga ehk on ikkagi midagi sarnast?
Lembit
Meeste turniiril 43, naiste omal 15 mängijat. ´Sveitsi süsteem, 6 vooru. Voorude paarisarv toob alati ohu, et keegi mängib ühe värviga kaks partiid rohkem kui teisega. Ka seekord. Kindlasti annab see end väikese voorude arvu juures rohkem tunda (4:2 on halvem kui 6:4). Kohtunik ei saa siin midagi korrigeerida, kuigi ühe noormehe isa minu poole pöörduski.
Naiste turniiri voorude arv oli kohtuniku määrata. Kindlasti oleks seal piisanud ka 5 voorust (1/3 osavõtjate arvust peetakse ju optimaalseks). Osavõtjate paaritu arv oleks aga jätnud osa mängijaid vaid 4 partiiga, mis näis vähesena. Nii et jätsin sama kui meestel.
Liiga suur voorude arv küll śveitsi süsteemis objektiivsust ei taga. Mõni päev tagasi palus Hillar Kärner mul kontrollida ühe juba paar aastat tagasi mängitud turniiri paarimiste korrektsust. Ka seal oli 6 vooru, aga ainult 10 mängijat. Kindlasti tehti seal vigu, aga sellise koosseisuga viimast vooru kokku panna on omamoodi probleem, olgu siis käsitsi või arvutiga.
Igal juhul jääb śveits mõneti loteriiks. Mul on tava śveitsi turniiride tabelid enda jaoks ringsüsteemis ümber kirjutada, sealt on see hästi näha. Ega seekordki teisiti olnud. Ei meeste ega naiste turniiril kaks tulevast finalisti omavahel kokku ei sattunud.
Probleem oli, kas õhtul viimasele voorule mitteilmunu arvata teiseks päevaks turniirist välja (nii oleks ju vabanenud mängijate paaritust arvust). Turniirimääruste punkt 11a annab selleks võimaluse. Riskisin, et võin ehk veel teise mängimata partii juurde saada ja jätsin noormehe tabelisse. Õnneks oli ta hommikul kohal.
Ajakontrollid on meil endiselt väga erinevad. Praegu on Tallinna veteranide turniiril aega 1 tund, järgmisel nädalal Eesti noorte meistrivõistlustel poolteist tundi, sel korral aga ainult kolmveerand tundi partiile (iga kord lisandub kõigil neil turniiridel käiguga 30 sekundit). Ei usu, et see turniir kõige vähem oluline oleks olnud. Kohtunikule ükskõik, kuidas kella keerata, mängijaid selline mitmekesisus häirib. Eel- ja finaalvõistlus peaksid olema ühesuguse kontrolliga. Ehk oleks ühtlustamine siiski kuidagi võimalik. Professionaalide ettepanekutest on siingi olnud juttu.
Jäin mõtlema, kui palju peaks tohtima hilineda. Loogiline, et 45 minutit, sest siis saab ju kellal aeg otsa. Aga kus see öeldud on? Artikkel 6.7: Mängija, kes ilmub malelaua juurde rohkem kui üks tund pärast mängukorra ettenähtud algust, kaotab partii... Vanasti ju selliseid kontrolle polnud.
Võistlusjuhend manitses partiid üles kirjutama kuni lõpuni. Tundus, et sellega erilist probleemi polnud, kuigi vaevalt õnnestus ka kirjutamise korrektsust kontrollida, eriti kui osale laudadest oli raske juurde pääseda. Kaks esimest vooru vaevlesin küll ühe mängijaga, kelle kirja kippusid alatihti lüngad sisse tekkima ja kirjapandut oli üpris raske deśifreerida. Alates 3. voorust ma talle enam partiiprotokolli lauale ei pannud, kellale aga keerasin 45 minuti asemel ainult 35. Tundub, et see rahuldas nii mängijat ennast kui ka tema vastast, mul endalgi oli tööd märksa vähem. Võin seda moodust teistelegi kohtunikele soovitada, kui kellelgi sama probleem on.
Mobiilidega märgatavaid probleeme ei tekkinud, neid sai ka kummalgi päeval meenutatud. Paar korda püüti neid siiski vooru ajal kasutada. Piirdusin hoiatusega.
Nii nagu veteranide turniirilgi, olin pea iga voor hädas mingui partiiga, mis kippus teistest märksa pikemaks venima. Ajakavaga oli probleeme, sest kolm vooru ei tahtnud kuidagi malemaja lahtiolekuaega ära mahtuda. Jätsime voorude vahele pool tundi, aga seda arvestusega, et kõik partiid lõpevad 60 käiguga ära. Aga kui mingis partiis käikude arv läheneb 100-le, siis on selge, et ajagraafik on ohus. Veteranidel oli ühes partiis püüd vankri ja odaga vankri vastu võita, nüüd kasvõi vankri võitlus kahe ratsuga (ettureid polnud). Kohtuniku sekkumisvõimalused on kahjuks minimaalsed (ei tohi me ju öelda sedagi, et 50 käiku täis on). Vaid äärmuslikel juhtudel võib otsida abi artiklist 12.1: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustavad malemängu mainet. Aga seda vaid siis, kui kumbki ei võta ette mingeid reaalseid võidukatseid.
Aga üldiselt tundub, et asi läks korda.
Jäin mõtlema, mis on klassikaline male. Piinlik oli kelleltki küsida, ise nagu mitu aastat male juures olnud ja filoloogidiplom ka olemas. Sõnastikust ei leidnud. On kirjutatud klassikalisest ajakontrollist, aga see oli märksa aeglasem kui praegused. Aga ehk on ikkagi midagi sarnast?
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)