kolmapäev, 28. september 2011

Kuidas parandada 10.2?

Eestis näivad elektronkellad kindlalt domineerivat, seetõttu siis ka lisasekunditega ajakontrollid ning kunagi ka meil paljuvaieldud artikkel 10.2 on siin oma tähenduse kaotanud. Paljudes kohtades näivad asjad olevat teistmoodi ning Mehhikost tulnud kiri näiteks ütleb, et 100 mängijaga turniiril peaks vähemalt üks elektronkell ikkagi igaks juhuks olema. Jätkuvad vaidlused üksikute mõistete tähenduse üle, tehakse ettepanekuid artikli 10.2 parandamiseks. Nii et veidi tasub meilgi asjade käigul silma peal hoida. Ükski teine koodeksi artikkel ju kohtunikule nii suurt võimu ei anna.

Endiselt püsib eriarvamusi mõningate terminite suhtes. Ka reeglite komitee esimees on austraallaste kriitika peale sunnitud möönma, et 10.2 tekstis esinev "pole võimalik võita normaalsete vahenditega" on üsna ebamäärane. On see sama, mis näiteks art. 6.9 või 9.6 esinev "mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga" või mitte, seda saab ikkagi ilmselt ainult RC öelda.

Artikli parandamiseks tehtavad ettepanekud aga jätkuvad. Võtame siinkohal kasvõi inglase Nick Thomase omad. Tema arvates toimivat kohtunikud enamasti viigitaotleja, mitte vastasmängija kasuks. Kohtunikud pole aga reegli rakendamiseks piisavalt hästi ette valmistatud ega mõista selle eesmärke. Enesekriitiliselt pean siin nõustuma sellega, et sageli pole ka nende endi maletamisoskus piisav, aga just selle artikli puhul oleks seda vaja.

Niisiis on ettepanekute autori arvates vaja jätta küll kohtunikule õigus art. 10.2 alusel viiki fikseerida, aga samal ajal peaks talle soovitama seda õigust väga ettevaatlikult rakendada ja kahtluse korral viik fikseerimata jätta. Art. 10.2b näeb teatavasti ette, et viigitaotluse võib esialgu edasi lükata ja seejärel selle rahuldada isegi pärast noolekese langemist. Ka see õigus peaks kohtunikule edasi jääma, küll oleks aga nüüd ka viigitaotleja vastasel oma sõna öelda.
Kui ta leiab, et viik on õige tulemus, siis nii ka jääb. Kui aga mitte, siis peab kohtunik lükkama mõlemad kellad 2 minutit tagasi ja laskma partiid jätkata. Allesjäänud ajaga peaks kumbki tegema 15 käiku. Kui selle ajaga kellegi nooleke langeb, kaotab ajaületaja partii. Kui nooleke langeb hiljem, siis taastub kohtuniku otsustusõigus nii nagu selles artiklis kirjas. Rohkem aega enam ei lisata.

Ettepaneku esitaja arvates peaks kohtunik nüüd oma subjektiivset otsustusõigust kasutama märksa vähemas arvus partiides. Kohtunik saab nüüd partiid jälgida vähemalt 15 käiku ja see annab rohkem võimalusi korrektse otsuse langetamiseks. Iga käigu kohta saadud 8 sekundit peaks viigi taotlejale olema piisav tõestamaks, et seis on tõepoolest viik, vastasel aga märksa rohkem võimalusi võidukatseteks. Viigitaotlejal on 2 minutit, vastasel võib olla rohkem. Küllap on loogiline, et viigitaotleja on halvemas olukorras. See parandus võib mängu pikendada vaid umbes 5 minuti võrra.
Oma ettepanekutega on seekord välja tulnud veel Krause Saksamaalt ja Weles Mehhikost, aga neist vast kord hiljem.
Lembit

pühapäev, 25. september 2011

Vaadates Chesscafed

Viimases Chesscafes oli kõigepealt juttu sellest, kuivõrd peaks kohtunik tõkestama aja peale mängimist. Nimelt oli ühele inglasele meelde jäänud soovitus, et kohtunik peaks sellistel juhtudel, kus praktiliselt muid võiduvõimalusi pole, sekkuma enne noolekese langemist ja fikseerima viigi vastavalt koodeksi artiklile 12.1.
Too artikkel teatavasti ütleb: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet.

Minu arust on see määratlus üsna üldsõnaline ja kui kohtunik seda konkreetses olukorras rakendada püüab, võib tekkida oht, et tema tegutsemine on liiga subjektiivne. Too inglanegi leiab, et Chesscafe soovitused pole olnud järjekindlad. Vähemalt kord olevat seal kirjas olnud, et kui laual oleks suur materiaalne halvemus, siis ei tuleks igavese tule abil viiki otsida, vaid mängida ajavõidule.
Tagantjärele otsides ei hakanud see konkreetne juhtum silma, kuid tegemist olevat olnud välkpartiiga. Kui see tõepoolest nii oli ja partiil polnud küllaldast järelevalvet, siis oli ajal muidugi suur roll ja mängijal täielik õigus loota vastase ajaületusele.

Vastuseta jäi küsimus, kas partiid algusest lõpuni jälginud kohtunik võib artiklit 12.1 hiljemgi rakendada ja partii viigiks lugeda. Ilmselt küll mitte. Ajakaotus on ju igal juhul kaotus (muidugi kui ajaületaja vastasel ikka ka matistamispotentsiaali on).

Üks India mängija on Chesscafes esitanud täpsustava küsimuse nulltolerantsi kohta (teatavasti mõistame selle all keeldu mitte hilineda ainsatki minutit). Kelle asi ikkagi on hilinemise kohta arvestust pidada - kohtuniku või mängija oma? Osa mängijaid eelistab ka hilinejatega mängida, sest muidu saad punkti küll, aga reiting jääb ikka samaks. Enamuse asjade kohta olevat vaja mängija taotlust, miks mitte siis ka siin.
Ega neid taotlusnõuetega punkte koodeksis küll palju olegi, peamiselt viigist kõnelevates artiklites 9 ja 10. Kui mängija puudutab mingit malendit ega käi sellega, siis on kohtuniku asi käiku nõuda, kui peaks seda juhtumisi nägema (kui kohtunik ei näinud, siis võib mängija taotluse esitada oma käiguni). Ka antud juhul pole siis + ja - fikseerimiseks vaja mingit taotlust.

Vastukaja on leidnud ka Moissejenko ja Navara partii (meie 7.IX Aus mäng). Üks FIDE meister Mehhikost annab asjale päris negatiivse hinnangu, leides, et tegemist oli kahe professionaali halva käitumisega. Kust võttis Moissejenko endale kohtuniku vastutuse, et lubas vastasel puudutatud malendi asemel lüüa hoopis midagi muud?

Geurt juhib koodeksilauses art. 4.3 "... kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual..." tähelepanu sõnale "meelega". Kui puudutamine ei toimu meelega (tolles partiis riivati enne kavatsetud odakäiku kuningat), siis pole ka vaja selle malendiga käia. Muidugi võib sageli kavatsuse üle otsustamine raske olla. Nii kiidab Geurt mängijate käitumise heaks, mõistes ka Navara ebamugavustunnet, mis pani ta viiki pakkuma.

Mehhiklane on tõmmanud paralleele kunagi laineid löönud partiiga Azmaiparaśvili - Malahhov (EM 2003). Olen sellest kirjutanud oma kunagises artiklis "Puudutatud - käidud". Seal pidi vahetatama vankrid ja seejärel kavatses A. käia odaga. Kogemata jättis ta aga vastase vankri löömata ja haaras kohe kinni odast. Alles siis A. märkas ja vahetas vankrid. M. viisakusest käiku ei nõudnud ja kaotas hiljem partii. Sealgi tegi A. ettepaneku lugeda partii lõppenuks viigiga, aga M. ütles, et on juba alistunud. Neid partiisid vaevalt võrdsustada saab. Navaral oli täielik õigus odaga käia, Azmaiparaśvili pidi aga oma oda pärast juba tehtud käiku paigale jätma.

Kohtuniku ebavajaliku käitumise kohta on Chesscafes kurioosne näide Ungari MV-lt.
Mängiti 1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ ja must puudutas kogemata oma lippu. Juuresolnud kohtunik nõudis lipuga käimist. Tuli siis mängida 3. ... Ld7. Valge otsustas aga avanenud õnne mitte kasutada. Edasi läks partii nii: 4. Of1 Ld8 5. Ob5 Od7.
Lembit

kolmapäev, 21. september 2011

Probleeme mobiilidega

Tavalisest rohkem oli tänases Chesscafes juttu mobiiltelefonidest. Ühel Rio de Janeiro turniiril oli mobiil helisenud just pärast seda, kui peakohtunik oli vooru alanuks kuulutanud. Üks mängija polnud veel oma laua juurde jõudnud, vaid kõneles kohtunikega nende töölaua juures. Kohtunik luges partii talle kaotatuks. Oleks kohtunik võinud olla leebem, sest partii polnud ju faktiliselt veel alanud?
Ega vist. Vooru algus oli ju välja kuulutatud. Reeglite järgi ei või väljalülitamata mobiili mängualal olla. Nii et kohtuniku tegevusviis oli õige.

Ühel madalama astme turniiril Poolas luges mängija partii ajal midagi oma mobiililt. Mobiil oli küll sisse lülitatud, aga mingit heli see ei teinud. Vastane esitas taotluse kaotuse fikseerimiseks alles 40 minutit hiljem. Kohtunik arvestas taotlust ja fikseeris kaotuse. Pärast vooru pärisid mitmed mängijad kohtunikult, miks ta nii hilja sekkus. Kohtuniku väitel polevat koodeksis artiklit, mis paneks ta ilma kaotuseta sekkuma, kui sisselülitatud, kuid vaikne mobiil ei sega kedagi peale vastase.

Geurt leiab, et arusaam, mille järgi kohtunik võib mängija ebaõige käitumise korral sekkuda vaid pärast taotlust, on laialt levinud.
Aga art. 13.1 ütleb ju: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Kui kohtunik näiteks näeb, et mängija mingit malendit puudutab, siis paneb ta ju selle nupuga käima ilma mingi taotluseta.
Art. 12.3b: Kohtuniku loata on mängijail keelatud omada mängualal mobiiltelefoni või teisi elektroonilisi sidevahendeid, kui need pole täielikult välja lülitatud.
Ei olnud ju. Aga kas tuleks panna kaotus?
Sama artikkel jätkub: Kui mistahes selline seade tekitab heli, kaotab mängija partii.
Heli küll polnud, aga miks siis mängija mobiili võttis ja selle ekraani vaatas? Seal oleks ju võinud olla käigusoovitus. Nii on RC esimehe arvates alust kaotuse fikseerimiseks küll.

Paar kuud tagasi juba arutati küsimust, millal muutub pealtvaataja mängijaks ja vastupidi ning mida see endaga kaasa toob (ka meie 24.VII Kas viikideta saaks?).
Nüüd on poolakad tõstatanud küsimuse juhtumeist, kus A ja B turniire mängitakse küll samas kohas, aga erinevate ajakontrollidega ja seega mitte päris üheaegselt.
Viimane voor. A turniiril mängud juba käivad, B turniiril veel mitte. Üks B turniiri mängija on juba mängualal ja tema telefon heliseb. Toob see talle kaotuse?

Geurt soovitab pealtvaatajat karistada pealtvaatajana, mängijat mängijana. Kui pealtvaataja telefon heliseb, siis ei luba ta temal selles voorus tavaliselt mängualale minna. Kui heliseb mängija telefon ja ta ise parajasti ei mängi, on karistus sama. Antud juhul, kui selle mängija partii algas hiljem, võiks tal lasta mängida, kuid pärast oma partii lõppu peaks ta mängualalt lahkuma.
Lembit

pühapäev, 18. september 2011

Kuidas pakkuda viiki?

Austraalia lehel oli eelmisel nädalal arutlusteemaks konkreetne juhtum seoses viigipakkumisega. Käib turniiripartii. Valge teeb käigu, tõuseb siis laua tagant ja läheb arvatavasti tualetti. Must on kohe valmis vastukäiguks, tahaks aga vastasele viiki pakkuda. Kuidas peaks ta toimima?
Koodeksi art. 9.1b järgi teatavasti mängija, kes soovib pakkuda viiki, peab seda tegema pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist.

Kui teha laual käik, siis viiki pakkuda ja kella vajutada, siis vastane ju seda pakkumist ei kuuleks.
Kui oodata vastase tagasitulekut, siis laual käia, viiki pakkuda ja kella vajutada, siis läheb sul aega kaotsi, pealegi võid sa niigi juba ajapuuduses olla.
Kui teha käik ja kella vajutada ning seejärel vastase tagasitulek ära oodata, alles siis aga talle viiki pakkuda, siis võiks vastane väita, et teda käigu mõtlemisel segatakse (viiki tuli ju pakkuda enne käiku malelaual).

Ega me koodeksist selget vastust leiagi. Ega leidnud seda ka austraallased. Arvati, et kõige parem võiks olla viigipakkumine oma partiiprotokolli kirjutada, aga samal ajal ka vastase lauapoolele paberitükike panna, kus kasvõi sõnad "Kas tahad viiki?".
Võiks arvesse tulla ka kohtuniku informeerimine oma viigipakkumisest.

Tegelikult polnud tõstatatud küsimuses midagi uut. Kõik on kusagil juba olnud. Sirvisin oma märkmeid ja leidsin, et see on Chesscafes olnud arutusel juba 2003. a. Tookord pakuti seal samuti kaht võimalikku lahendust:
1) tee käik, märgi partiiprotokolli "=" ja siis vajuta kella. Oota vastase tulekut, paku siis viiki ja näita, et see seisab ka protokollis,
2) tee käik, märgi partiiprotokolli "=", pane kellad seisma, kutsu kohtunik ja informeeri teda viigipakkumisest. Kohtunik käivitab siis uuesti kellad ja informeerib ise vastast viigipakkumisest.
Lembit

kolmapäev, 14. september 2011

Kapten võistkonnavõistlustel

Prantsuse kohtunikeleht on avaldanud artikli kapteni rollist klubidevahelistel võistlustel.
Kõigepealt on selles ära toodud sealsete föderaalvõistluste üldreeglite artikkel 8, mis vastab FIDE turniirimääruste artiklile 15 kapteni rollist. Sisulisi erinevusi pole, mõned täpsustused on prantslased siiski lisanud:

Kapteniks võib olla nii mängija kui ka mittemängija, kohtunik aga kindlasti mitte. Kapten võib tulla ainult mängijatele ettenähtud alale, samal ajal aga hoidma sealt eemal need mängijad, kes antud matśis kaasa ei tee. Kaptenil on õigus teatada mängijatele ka, milline parajasti matśiseis on, ometi hoidudes igasugustest kommentaaridest laudadel olevate seisude kohta. Kapten vastutab selle eest, et kohtunik saaks matśi lõpul kõigi partiide loetavad protokollid. Ainult kapten võib matśi ajal formuleerida ja esitada mingisuguseid proteste. Kohtuniku nõusolekul võib ta oma ülesanded edasi anda oma asendajale.

Loomulik, et oma ülesannete täitmiseks peab kaptenil olema ülevaade matśi käigust ja sellest, mis toimub igal üksikul laual. Sageli peab kapten vastama mängija küsimustele, kas ta võib parajasti laual olevas seisus viiki leppida või peaks ta alla andma. See tähendab muidugi laual oleva seisu vaatamist, ometi ei tohi see aga kesta ülearu kaua. Artiklis tuuakse näide, et kapteni liiga kauaks jäämist eriti nooremate vanuseklasside mängijate laua juurde võidakse tõlgendada kui abistamiskatset. Kapteni poolt kasutatavad fraasid peavad olema lühikesed ega tohi sisaldada hinnangut. Ei või näiteks öelda mängija küsimuse peale: "Ei, selles seisus sa kindlasti võidad!"

Kohtunikud aga peavad olema tähelepanelikud ning jälgima võimaluse korral kõiki kaptenite ja mängijate vahelise suhtlemise juhtumeid. Ja miks mitte ka enne mängude algust igaühele tema rolli meenutada.
Aga põhiliselt ütleb turniirimääruste artikkel 15 ju kõik ära.
Lembit

pühapäev, 11. september 2011

Prantslased kohtunikest

Prantsuse kohtunikelehe Bulletin des Arbitres Fédéraux viimases numbris on artikkel "Väärikas arbitraaź". Juttu tehakse kohtunike tegevusest ja neile vajalikest omadustest. Ehk mõni artikli seisukohtadest võiks meilegi huvi pakkuda.

Koodeks peab kohtuniku tähtsamateks omadusteks pädevust, otsustusvõimet ja täielikku objektiivsust. Selle eessõna ütleb aga, et reeglid ei saa kõiki juhtumeid katta ja kohtunik peab neid rakendama õiglasel moel. Kohtunikele vajalikud pädevused võib paigutada järgmistesse rubriikidesse:
Oskus. Hea kohtunik peab suutma inimestega hästi läbi saada. Olukorrad tuleb lahendada või võtta kindlad meetmed, et need ei halveneks.
Halduslik pädevus. Võistluse edukaks kulgemiseks tuleb teha ohtralt paberitööd. Administratiivseid ülesandeid tuleb täita efektiivselt.
Koodeksi tundmine. Reegleid tuleb tunda põhjalikult. Samuti on tähtis, et kohtunikud teaksid nende järjekordse revideerimise aega (FIDE teeb seda iga 4 aasta tagant).
Paarimisreeglite tundmine. Alati pole kohtunike kõrval olemas eraldi paarijaid. Ka siis, kui kasutatakse paarijaid, peab kohtunik tundma paarimisprotseduuri, et suuta küsimustele vastata.

Pädevus. Mängijad austavad kohtunikku, kui nad on veendunud tema võimetes. See kõlab küll veidi kliśeelikult, aga austus tuleb võita. See saavutatakse kõigi ülesannete korraliku ja efektiivse täitmisega. Mängijad peavad uskuma turniiri normaalsesse kulgemisse.
Objektiivsus. Kohtunik peab olema kõigis oma sekkumistes erapooletu ja vältima, et teda mõjutaksid mingid "isiksused". Reegleid tuleb rakendada nii, nagu need on, mitte nii, nagu kohtunik tahab, et need oleksid. Kohtunik peaks alati olema sümpaatne ja ligipääsetav. Mängijad kipuvad sageli vaidlema. Kohtunik peab kõigepealt selgitama oma otsuse motiive. Kui mängija jätkab vaidlust, pole mõtet paljusid variante selgitada. Küll oleks sellisel juhul hea leida mõne teise kohtuniku toetust. Kui protestimine jätkub, võib mängijale öelda, et ta peab teie otsust aktsepteerima või lahkuma turniirilt.
Kohtunik püüdku langetada õige otsus, mitte aga püüdma tüütut mängijat leebelt rahustada. Tema suhe mängijatega ei tohi otsuseid mõjutada. Ta ei tohi oma klubikaaslast eelistada tema vastasele, aga ei tohi ka mängijale liiga teha seepärast, et see on tema tuttav. Kohtuniku olukorda võib oma otsustega parandada apellatsioonikomitee.

Otsuse vaim. Tavaliselt oodatakse kohtunikult kiireid ja otsustavaid samme, kui on karta, et tegevus võib eskaleeruda. Ometi on olukordi, kus on eelistatavam taganeda, kogu olukorda hästi analüüsida ja lasta mängijail endil asi lahendada. Teadmine, milline on õige lahendus, tuleb kogemustega.
Kui teate, et reegleid on rikutud, aga ei tea, milliseid meetmeid võtta, otsige abi kogenumatelt kohtunikelt. On teatud hulk juhtumeid, kus halva otsuse vastuvõtmine on parem kui üldse mitte otsustada. Sel juhul tuleb vabandada kõigi kannatanute ees.

Kindel arvamus. Kuivõrd koodeks ei suuda kõiki olukordi katta, tuleb kohtunikul otsustamiseks kasutada oma kainet mõistust. Kõigepealt tuleb uurida analoogilisi olukordi, mida koodeks katab. Hea tahtega kohtunik hoidub liigselt autoritaarsetest otsustest ja püüab samal ajal edendada head käitumist. Vastavad meetmed võivad sõltuda turniiri iseloomust.
Mingil tśempionaadil võib kirjeldava notatsiooni kasutamine ühe suurmeistri poolt kaasa tuua hoiatuse ja nõude algebralise notatsiooni kasutamiseks, samal ajal kui eakal mängijal võib väikesel amatööride turniiril lubada kirjeldavat notatsiooni kasutada. Mängija lahkumine śveitsi süsteemis turniirilt pole suur probleem, küll on aga seda lahkumine FIDE ringsüsteemis turniirilt.

Erinevad lähenemised. Kõik kohtunikud on indiviidid, kellel on erinevad viisid oma kohustustele lähenemiseks. Mõned püüavad vältida otsuste langetamisel igasugust riski, teised sekkuvad mingit olukorda märgates kiiresti. Mõned tõlgendavad reegleid karmimalt kui teised. Iga kohtunik peab leidma oma stiili, aga kui saab, peab ta olema võimalikult efektiivne ega tohi normidest liigselt kõrvale kalduda. Algajad kohtunikud eelistavad sageli kindlaid norme sisaldavaid meetodeid, aga kogemuste kogunedes muutuvad paindlikumaks ja isikupärasemaks.
Lembit

kolmapäev, 7. september 2011

Aus mäng

Ajuti ilmub ikka internetti näiteid mängijatest, kes pole partii ajal korralikult käitunud. Vastupidistest juhtumitest võib lugeda märksa harvem. Nüüd on hakatud kirjutama maailma karikavõistlustel Hantõ-Mansiiskis mängitud partiist David Navara ja Aleksandr Moissejenko vahel.
Mäng käis Navara ülekaalu tähe all, laual lipp vankri vastu. Ja äkki, kui paratamatu oli matt või vankri kaotus, pakkus ta ootamatult viiki ja nii see partii lõppeski.

Lugu oli aga selline. 35. käigul kavatses Navara ilmselt võidukat odakäiku teha, aga puudutas seejuures ka kuningat. Navara ütles, et ei tea, kas puudutas esimesena oda või kuningat, aga ilmselt oli see siiski kuningas, nagu kinnitab Moissejenko. Iga kuningakäik oleks viinud vigurikaotusele. M. ütles küll, et kuningat puudutati, aga ei nõudnud ometi sellega käiku. Põhjendus: mõistsin, et ta tegi seda juhuslikult, sest pole võimalik, et ta nii kergelt viguri kaotaks. Partii jätkus, aga kui jõuti kriitilise seisuni, kus võit praktiliselt käes, ei tahtnud N., et teda võidaks pidada ebaeetiliseks mängijaks. Siit siis ka viik.

GM Śipov märkis partiid kommenteerides, et mõlemad toimisid äärmiselt ausalt. Riskisid järgmisse vooru pääsemise ja suurte rahasummadega (3. vooru väljalangejad said 12800 dollarit, järgmisse vooru pääs oleks aga toonud vähemalt 20000 dollarit ja võitlus MM-ile pääsu eest oleks jätkunud), aga hoidsid oma väärikust, kõigepealt M., siis N. Selliste mängijate olemasolul polevat meie maailm põrmugi lootusetu. Oma uhkust mängijate üle avaldas ka president Iljumźinov, kohalik kuberner aga seadis sisse fair play-auhinna. Lõpuks sai 4:2 edasi Navara.
Positiivsed olid ka enamik vastukajasid. Oli aga neidki, kes meenutasid, et art. 4.3 kohustab mingi malendiga käima vaid siis, kui seda on meelega puudutatud ja M.-l polnud vaja midagi öelda.

Muide piltidel selle partii juures seisev kohtunik on Faik Gassanov Bakuust. Kunagi tegutsesin koos temaga paljudel turniiridel. Minu tegevus lõppes juba üle aastakümne tagasi, Faik jätkab aga tublilt edasi ja sai juubeliks FIDE kulddiplomi.

Ühel Saksa internetilehel võeti üleeile arutusele tavaline juhtum mingilt välkturniirilt. Nüüdseks on seal juba üle 30 arvamuseavalduse. Asi selline:
Valgetega mängijal oli üks ettur jõudnud eelviimasele reale. Mees paneb kella seisma ja läheb naaberlaualt lippu otsima. Tagasi tulnult paneb ta jälle kella käima, kuid teeb lipustamise asemel hoopis mingi muu käigu. Mis siis nüüd? Kell pandi ju seisma põhjendamatult.

Ega me koodeksist vist täpset vastust leia. Etturi lipustumisel peaks õige toimingute järjekord olema selline:
1) mängija paneb etturi 8. reale ja kui soovitud malendit pole, seiskab kella,
2) kutsub kohtuniku ja ütleb, mida tal vaja on,
3) kohtunik annab malendi ja mängija paneb selle ise lauale,
4) kohtunik käivitab kella, see on ainult tema võimuses.

Nüüd pidi aga kohtuniku kutsuma vastane ja see otsustama, kas kellade seiskamiseks oli põhjust. Igal juhul on vastane häiritud ja peab saama ajalist kompensatsiooni. Siin oli aga tegemist välguga, kus igal sekundil lausa kulla hind. Kella seiskamine kohtunikku kutsumata oli kindlasti väär. Kui kohtunik leiab, et mängija tahtis vastast eksiteele viia, siis võtab talt aega ära ja paneb vastasele juurde. Kui eksiteele viimist polnud, võib vaid vastasele aega juurde panna.

Lipustama muidugi sundida ei saa. Oli neidki arutlejaid, kes leidsid, et kella seiskamine tähendas siin sama mis etturi puudutamine ja näitas, et mängija kavatseb etturit muundada.
Suurtel võistlustel on lisalipud laudadel juba vooru algusest peale. Kui kohtunik märkab 7. real olevat etturit, seisab ta laua juures, lipp taskus. Lauale ta seda ei pane, vaid ootab mängija pöördumist.

Muide sai meie ajaveeb täna nelja-aastaseks.
Lembit

pühapäev, 4. september 2011

Veel ideesid

Jätkub variantide otsimine, kuidas ikkagi males viikidest vabaneda ja sellega mäng atraktiivsemaks muuta. GM Kassimdźanovi ideesid (ka meie 24.VII Kas viikideta saaks?, 10.VIII Palju erinevaid arvamusi) on peetud liiga radikaalseteks, aga nende kõrvale tekib järjest uusi. Silme ette jäi IM Greg Shahade (USA) artikkel "Peatage viik!"
Selleski kurdetakse, et professionaalses males läheb viiki 50 % partiidest, millega paljud meediaväljaanded on kaotanud huvi male vastu. Meenutatakse ka Kasparovi viikileppimist dramaatilises finaalpartiis arvuti vastu. Selle teistsugune tulemus oleks malele märksa kasulikum olnud.

Ettepanekuid on sel mehel suisa kolm. Esiteks. Kui partii läheb viiki, vahetataks värvid ja jätkataks mängu eelmisest partiist jäänud aegadega. Sel moel mängitakse nii kaua, kuni selgub võitja.
Kui näiteks mängitakse ajakontrolliga 40 käiku 2 tunniga + 20 käiku tunnis + 30 minutit lõpuni ning esimene kontroll pole viiki leppides veel läbi, säiltavad mõlemad teiseks partiiks kogu ettenähtud aja ja saavad poolteist tundi lisaks. Nii tuleb ka teine partii suhteliselt aeglase kontrolliga. Kui viikide tulek jätkub, läheb mäng üha kiiremaks, aga ometi pole see veel välk.

Ehk hakataks nüüd esimeses partiis aja kokkuhoidmiseks mängima veidi kiiremini kui tavaliselt. Pealegi võiks anda iga käiguga 5 lisasekundit. Nii oleks ka sel juhul, kui alustad mängu vaid 1 minutiga, võimalik teha poolmõistlikke käike. Nii võivat sündida palju suuri partiisid, lisandub pinget, dramaatikat ja erutust. Valgetega viiki teha pole kasulik, sest järgmises partiis pead mängima mustadega.
Puudusteks peab ettepaneku esitaja seda, et partiid lähevad keskmiselt pikemaks ja mängijad väsivad rohkem. Kui kipud liiga väsima, siis puhka pisut partii ajal, paranda oma füüsilist vormi või vali male asemel uus tegevus.

Teiseks. Alusta partiid normaalselt ja kui see peaks enne 40. käiku viiki minema, siis vaheta värvid ja jätka eelmise partii aegadega.
Kompromisslahendus: nagu näha, on erinevus selles, et aktsepteeritakse neid viike, mis sõlmitakse pärast 40. käiku. Mustadele kiirviik meeldiks, et järgmises partiis valgeid saada, aga valged ilmselt ei taha. Lühikesed ja mõttetud viigid jäävad ära, võiluslikud viigid on seaduslikud ja jäävad jõusse.

Võrreldes Sofia reeglitega või reegliga, mis keelab viikileppimise enne 30. käiku, on eelis selles, et siin ei otsusta partii tulemust enam kohtunikud. Suurmeistritest kohtunikke on ülivähe, teistel on aga väga raske tippmängijate viigitaotluste suhtes seisukohta võtta. Kui kaks mängijat hakkavad 30. käigul käike kordama, kuidas siis otsustada, kas tegemist on sunnitud kordustega või lihtsalt reeglitest möödahiilimisega? Ja ega suurmeistri(te)l lihtsam ole. Kui ta võtab abiks arvuti, võib ta olla liiga karm, muidu aga vastuolusid vältida tahtes liiga liberaalne. Selgeid reegleid toimimiseks ju pole.

Kolmandaks. Kui mängija pakub vastasele viiki, on sellel mitte kaks, vaid kolm võimalust: a) viik vastu võtta, b) viik tagasi lükata, c) vahetada pooled ja partiid jätkata.
See meeldib esitajale endale kõige rohkem (kuigi kirjutab, et on seda ammu kusagilt kuulnud). Partiide kvaliteet sel juhul ei halveneks, mängijad jätkaksid mängu, kuni on veel mingi võimalus. Ei tuleks selliseid kiirviike, mida Griśtśuk pretendentide turniiril valgetega pakkus, sest Kramnikule oleks väga meeldinud neid seise valgetega mängida. Ainus negatiivne moment olevat see, et kui mõlemale on viiki vaja, siis nad selle ka vormistavad.

Ameeriklase ettepanekud on põhjalikku kommenteerimist leidnud sakslaste schachschiri leheküljel. Esimene variant heidetakse seal kõrvale, sest see annab mõtlemisajale liiga suure tähtsuse, kell aga polevat malepartii integreeritud osa. Teine variant vajavat katsetamist, aga esmaeelistuseks on siingi kolmas. See ergutavat mängijaid mängima ja absoluutselt kõik saavat sellest kasu. Kui keegi viiki pakub, mõtleb mängija ju kõigepealt, miks vastane arvab, et tema seis halvem on.
Ettepaneku tegemisel polnud juttu sellest, mis saab mõtlemisaegadest. Sakslaste arvates peaks siin igaüks säilitama temal olnud aja.
Ehk leitakse pikapeale mingi optimaalne lahendus.
Lembit