kolmapäev, 7. september 2011

Aus mäng

Ajuti ilmub ikka internetti näiteid mängijatest, kes pole partii ajal korralikult käitunud. Vastupidistest juhtumitest võib lugeda märksa harvem. Nüüd on hakatud kirjutama maailma karikavõistlustel Hantõ-Mansiiskis mängitud partiist David Navara ja Aleksandr Moissejenko vahel.
Mäng käis Navara ülekaalu tähe all, laual lipp vankri vastu. Ja äkki, kui paratamatu oli matt või vankri kaotus, pakkus ta ootamatult viiki ja nii see partii lõppeski.

Lugu oli aga selline. 35. käigul kavatses Navara ilmselt võidukat odakäiku teha, aga puudutas seejuures ka kuningat. Navara ütles, et ei tea, kas puudutas esimesena oda või kuningat, aga ilmselt oli see siiski kuningas, nagu kinnitab Moissejenko. Iga kuningakäik oleks viinud vigurikaotusele. M. ütles küll, et kuningat puudutati, aga ei nõudnud ometi sellega käiku. Põhjendus: mõistsin, et ta tegi seda juhuslikult, sest pole võimalik, et ta nii kergelt viguri kaotaks. Partii jätkus, aga kui jõuti kriitilise seisuni, kus võit praktiliselt käes, ei tahtnud N., et teda võidaks pidada ebaeetiliseks mängijaks. Siit siis ka viik.

GM Śipov märkis partiid kommenteerides, et mõlemad toimisid äärmiselt ausalt. Riskisid järgmisse vooru pääsemise ja suurte rahasummadega (3. vooru väljalangejad said 12800 dollarit, järgmisse vooru pääs oleks aga toonud vähemalt 20000 dollarit ja võitlus MM-ile pääsu eest oleks jätkunud), aga hoidsid oma väärikust, kõigepealt M., siis N. Selliste mängijate olemasolul polevat meie maailm põrmugi lootusetu. Oma uhkust mängijate üle avaldas ka president Iljumźinov, kohalik kuberner aga seadis sisse fair play-auhinna. Lõpuks sai 4:2 edasi Navara.
Positiivsed olid ka enamik vastukajasid. Oli aga neidki, kes meenutasid, et art. 4.3 kohustab mingi malendiga käima vaid siis, kui seda on meelega puudutatud ja M.-l polnud vaja midagi öelda.

Muide piltidel selle partii juures seisev kohtunik on Faik Gassanov Bakuust. Kunagi tegutsesin koos temaga paljudel turniiridel. Minu tegevus lõppes juba üle aastakümne tagasi, Faik jätkab aga tublilt edasi ja sai juubeliks FIDE kulddiplomi.

Ühel Saksa internetilehel võeti üleeile arutusele tavaline juhtum mingilt välkturniirilt. Nüüdseks on seal juba üle 30 arvamuseavalduse. Asi selline:
Valgetega mängijal oli üks ettur jõudnud eelviimasele reale. Mees paneb kella seisma ja läheb naaberlaualt lippu otsima. Tagasi tulnult paneb ta jälle kella käima, kuid teeb lipustamise asemel hoopis mingi muu käigu. Mis siis nüüd? Kell pandi ju seisma põhjendamatult.

Ega me koodeksist vist täpset vastust leia. Etturi lipustumisel peaks õige toimingute järjekord olema selline:
1) mängija paneb etturi 8. reale ja kui soovitud malendit pole, seiskab kella,
2) kutsub kohtuniku ja ütleb, mida tal vaja on,
3) kohtunik annab malendi ja mängija paneb selle ise lauale,
4) kohtunik käivitab kella, see on ainult tema võimuses.

Nüüd pidi aga kohtuniku kutsuma vastane ja see otsustama, kas kellade seiskamiseks oli põhjust. Igal juhul on vastane häiritud ja peab saama ajalist kompensatsiooni. Siin oli aga tegemist välguga, kus igal sekundil lausa kulla hind. Kella seiskamine kohtunikku kutsumata oli kindlasti väär. Kui kohtunik leiab, et mängija tahtis vastast eksiteele viia, siis võtab talt aega ära ja paneb vastasele juurde. Kui eksiteele viimist polnud, võib vaid vastasele aega juurde panna.

Lipustama muidugi sundida ei saa. Oli neidki arutlejaid, kes leidsid, et kella seiskamine tähendas siin sama mis etturi puudutamine ja näitas, et mängija kavatseb etturit muundada.
Suurtel võistlustel on lisalipud laudadel juba vooru algusest peale. Kui kohtunik märkab 7. real olevat etturit, seisab ta laua juures, lipp taskus. Lauale ta seda ei pane, vaid ootab mängija pöördumist.

Muide sai meie ajaveeb täna nelja-aastaseks.
Lembit

Kommentaare ei ole: