Ka Austraalias on Geurt Gijsseni ettevaatamatu vastus matiga lõppenud või mittelõppenud välkpartii kohta (vt. "Probleemidega välkmale") viimastel päevadel väikese diskussiooni tekitanud. Leitakse, et Geurt seab oma arvamuse koodeksi kirjatähest kõrgemale. Artikkel 5.1a (matt lõpetab partii) on ülimuslik ega nõua praegusel kujul mingit matitaotlust, kuigi võib-olla peaks seda tegema. Muidugi peab kohtunik olema ise asja näinud ja antud juhul ilmselt oli.
Teisiti oleksid lood näiteks ajaületusega. Üks austraallane toob näiteks koodeksi järgmise artikli 5.1b (alistumine lõpetab partii). Kui valge nooleke on langenud, must pole aga selle kohta taotlust esitanud ja hoopis alistub, siis sellega on partii läbi ja must enam võitu taotleda ei saa.
Ise kirjutasin Geurtile nädal tagasi, eks järgmine Chesscafe näitab, kas ta jääb oma arvamuse juurde. See episood muidugi ei vähenda tema kirjatööde üldist väärtust. Mida võiks viimasest veerust veel leida (oletan, et kõik pole ehk vaevunud originaalteksti lugema).
On näiteks juhtum Liibanonist. Kell pidi lisama mõtlemisajale igal käigul 30 sekundit. Üks mängijaist vajutanud aga kella nii õrnalt, et aja lisandumist ei toimunud. Märgati alles siis, kui aeg läbi ja kohtunik kaotuse fikseeris. Küsija leiab, et koodeksis pole selget vihjet, kes ikkagi kellade käsitsemise eest vastutab ning kas ei peaks kohtunik nüüd pärast ajaületust esitatavat võimalikku taotlust kontrollima ja laskma partiid jätkata.
Siin leiab Geurt ilmselt õigesti, et süüdi oli vaid kellavajutaja ise ning olukord on analoogiline sellega, mis juhtub, kui keegi unustab pärast oma käiku kella vajutamast. Pärast noolekese langemist pole kohtunikul vaja enam midagi ette võtta. Muidugi pidi ta vooru jooksul korduvalt kellade käiku jälgima ning kui ta oleks märganud, et valge kell käib, kuigi sealpoolne nupp oli alla vajutatud, siis ka kohe sekkuma.
Mingi Hispaania klubi on hädas sealse reegliga, et kaht üheaegset FIDE reitinguturniiri peab teineteisest lahutama vähemalt 30 kilomeetrit. Aga see on vaid Hispaania malejuhtide asi. Reitinguturniiri ilma rahvusliku föderatsiooni heakskiiduta korraldada ei saa ning turniiri registreerida ja reitinguaruannet saata võib ainult föderatsioon.
Augustiveerus oli Geurt leidnud, et kõigi mobiilide toomine mängusaali tuleks üldse keelata. Nüüd leiab üks inglane, et hotellituppa ju mobiili ei jäta ning vähemalt osal päevast peaks igaüks olema kättesaadav. Kuhu mobiilid panna, Geurt küll öelda ei oska. Hotellides seife alati pole. Võiks ju mobiilid anda kohtuniku või korraldaja kätte, aga suurel śveitsi turniiril ei toimi praktiliselt ka see moodus. Nii et küsimärgid jäävad õhku.
Muide Méxicos on jõudmas lõpule MM-turniir. Kas te panite tähele voorude järjekorda? Viiendale voorule ei järgnenud mitte kuues, vaid hoopis seitsmes. Nii toimitakse kaheringiliste turniiride puhul sageli. Muidu oleks Leko mänginud kolm partiid järjest valgetega, Kramnik aga mustadega. Päris kohustuslik see äravahetamine pole.
Lembit
reede, 28. september 2007
neljapäev, 20. september 2007
Viik artikli 10.2. järgi
Ajendatuna viimasest septembri Gijsseni veerust, räägiks natukene "kurikuulsast" artiklist 10.2. Miks "kurikuulus" ? Ehk jutu lõpuks jõuame selles selgusele.
1. Artikkel 10.2. ütleb, et kui mängijal on kellal vähem kui 2 minutit, siis tal on õigus taotleda viiki väites, et vastane ei tee jõupingutusi võitmiseks (mäng aja peale) või antud seisu ei ole võimalik võita normaalsete vahenditega. Koodeks loeb artiklit 10.2. sisuliselt viigi pakkumiseks.
2. NB ! Artikkel 10.2. kehtib ainult ajakontrollide puhul, kus mängijal on viimasel ajaperioodil ette nähtud lõplik aeg. See tähendab, et kui igal käigul lisandub kasvõi üks sekund, siis artikli 10.2. järgi ei saa viiki taotleda, sest et mängija aeg ei ole lõplik. See oli üks trikiga küsimus viimasel kohtunike eksamil. Tõsi, koodeksist on seda väga raske välja lugeda (kuid siiski see sisaldub artikli pealkirjas). Lisaks ei kehti artikkel 10.2. välkmales (s.t. kui ajakontroll partiile on väiksem kui 15 minutit).
3. Pärast sellist viigitaotlust on kohtunikule antud väga suured vabadused. Kohtunik võib taotluse põhjendatuks lugeda, oma otsuse edasi lükata või ka taotluse tagasi lükata. Kui kohtunik lükkab taotluse tagasi (ilmne juhtum, kui laud veel nuppe täis ja kohtunik on partiid enne jälginud), siis peab ta vastasmängija kellale lisama 2 minutit (lihtne meeles pidada, kuna on 2 minuti reegel. Eksamil oli palju segadust, kus aeti sassi seisu 3-kordse kordusega, kus kehtis 3 minuti reegel). Ilmselt kõige ohutum on oma otsus edasi lükata, sest kehtib üks kaljukindel reegel : kohtunik ei tohi kunagi sellisel juhul seisu hinnata !!! (Erandiks võivad siin olla seisud lipp lipu vastu, vanker vankri vastu jne, kuigi sealgi võib laual olla mingi lõks, mida mängija peab nägema) Kui kohtunik lükkab oma otsuse edasi, siis ta võib vastasmängija kellale lisada 2 minutit. Lisaks püüab kohtunik sel juhul partiid jälgida, sest tema jaoks on oluline, kas vastasmängija teeb jõupingutusi võitmiseks või mitte. Loomulikult ei tähenda see seda, et viigi taotleja võib nüüd laua taga uinuda ja oma kellal rahulikult sekundeid joosta lasta. Kohtunik ei pea otsuse tegemiseks ootama kella kukkumist, vaid võib oma otsuse teatada ka varem. Lisaks märgime, et partii tulemus ei ole ainult viik või vastasmängija võit. Kui vastasmängija ajaga kaotab, siis võib viigitaotleja selle partii koguni võita. Märgime veel, et kohtuniku otsus partii tulemuse kohta on lõplik ja selle kohta ei saa esitada mingeid pretensioone.
4. Seega jõudsime sinnamaale, et kohtunikule on tähtis antud partiid jälgida. Niisiis kui mängija kellal on näiteks kaks sekundit ja ta taotleb viiki artikli 10.2. järgi, siis tuleb selline taotlus enamasti tagasi lükata, sest et mängija ei andnud kohtunikule küllaldaselt võimalust partiid jälgida. Muidugi, kui palju peab mängijal aega olema, et partiid jõuaks veel jägida, on väga ebamäärane probleem. See sõltub kõik kohtuniku enda sisetundest ja sellepärast võivad erinevad kohtunikud sellises olukorras erinevalt käituda (lisaks annab koodeks selleks ka kõik võimalused).
5. Niisiis, kohtunik ei tohi mitte mingil juhul seisu hinnata. Tema jaoks on tähtis see, mis toimub laual - kas seal tehakse jõupingutusi võitmiseks või mitte (ja tegelikult ka, kas tehakse jõupingutusi vastavalt viigistamiseks, s.t. mängijad peavad tõesti üritama midagi teha). Järgmine diagramm võib paljudele ilmselt üllatusena tulla :
Nimelt võivad valged siin taotleda viiki artikli 10.2. järgi !!!, kui mustadel on küllalt aega ja jätkavad umbes nii :
1. … La3 2. Kb1 Lb3 3. Kc1 Lc3 4. Kd1 Ld3 5. Ke1 Le3 jne paarkümmend käiku ning kohtunik näeb pealt, mis toimub - ehe näide "vastane ei tee jõupingutusi võitmiseks".
võivad valged käia 1. Vg8 ning mustadel on suurepärane võimalus panna matt Rf7++ Absurdne ? Jah, loomulikult, kuid need kes vähegi on ise välkmalet mänginud või ülisuures ajapuuduses olnud, vast saavad aru, milliseid absurdsusi võib ajapuuduses juhtuda.
Vaatame veel järgmist diagrammi :
1. Artikkel 10.2. ütleb, et kui mängijal on kellal vähem kui 2 minutit, siis tal on õigus taotleda viiki väites, et vastane ei tee jõupingutusi võitmiseks (mäng aja peale) või antud seisu ei ole võimalik võita normaalsete vahenditega. Koodeks loeb artiklit 10.2. sisuliselt viigi pakkumiseks.
2. NB ! Artikkel 10.2. kehtib ainult ajakontrollide puhul, kus mängijal on viimasel ajaperioodil ette nähtud lõplik aeg. See tähendab, et kui igal käigul lisandub kasvõi üks sekund, siis artikli 10.2. järgi ei saa viiki taotleda, sest et mängija aeg ei ole lõplik. See oli üks trikiga küsimus viimasel kohtunike eksamil. Tõsi, koodeksist on seda väga raske välja lugeda (kuid siiski see sisaldub artikli pealkirjas). Lisaks ei kehti artikkel 10.2. välkmales (s.t. kui ajakontroll partiile on väiksem kui 15 minutit).
3. Pärast sellist viigitaotlust on kohtunikule antud väga suured vabadused. Kohtunik võib taotluse põhjendatuks lugeda, oma otsuse edasi lükata või ka taotluse tagasi lükata. Kui kohtunik lükkab taotluse tagasi (ilmne juhtum, kui laud veel nuppe täis ja kohtunik on partiid enne jälginud), siis peab ta vastasmängija kellale lisama 2 minutit (lihtne meeles pidada, kuna on 2 minuti reegel. Eksamil oli palju segadust, kus aeti sassi seisu 3-kordse kordusega, kus kehtis 3 minuti reegel). Ilmselt kõige ohutum on oma otsus edasi lükata, sest kehtib üks kaljukindel reegel : kohtunik ei tohi kunagi sellisel juhul seisu hinnata !!! (Erandiks võivad siin olla seisud lipp lipu vastu, vanker vankri vastu jne, kuigi sealgi võib laual olla mingi lõks, mida mängija peab nägema) Kui kohtunik lükkab oma otsuse edasi, siis ta võib vastasmängija kellale lisada 2 minutit. Lisaks püüab kohtunik sel juhul partiid jälgida, sest tema jaoks on oluline, kas vastasmängija teeb jõupingutusi võitmiseks või mitte. Loomulikult ei tähenda see seda, et viigi taotleja võib nüüd laua taga uinuda ja oma kellal rahulikult sekundeid joosta lasta. Kohtunik ei pea otsuse tegemiseks ootama kella kukkumist, vaid võib oma otsuse teatada ka varem. Lisaks märgime, et partii tulemus ei ole ainult viik või vastasmängija võit. Kui vastasmängija ajaga kaotab, siis võib viigitaotleja selle partii koguni võita. Märgime veel, et kohtuniku otsus partii tulemuse kohta on lõplik ja selle kohta ei saa esitada mingeid pretensioone.
4. Seega jõudsime sinnamaale, et kohtunikule on tähtis antud partiid jälgida. Niisiis kui mängija kellal on näiteks kaks sekundit ja ta taotleb viiki artikli 10.2. järgi, siis tuleb selline taotlus enamasti tagasi lükata, sest et mängija ei andnud kohtunikule küllaldaselt võimalust partiid jälgida. Muidugi, kui palju peab mängijal aega olema, et partiid jõuaks veel jägida, on väga ebamäärane probleem. See sõltub kõik kohtuniku enda sisetundest ja sellepärast võivad erinevad kohtunikud sellises olukorras erinevalt käituda (lisaks annab koodeks selleks ka kõik võimalused).
5. Niisiis, kohtunik ei tohi mitte mingil juhul seisu hinnata. Tema jaoks on tähtis see, mis toimub laual - kas seal tehakse jõupingutusi võitmiseks või mitte (ja tegelikult ka, kas tehakse jõupingutusi vastavalt viigistamiseks, s.t. mängijad peavad tõesti üritama midagi teha). Järgmine diagramm võib paljudele ilmselt üllatusena tulla :
Nimelt võivad valged siin taotleda viiki artikli 10.2. järgi !!!, kui mustadel on küllalt aega ja jätkavad umbes nii :
1. … La3 2. Kb1 Lb3 3. Kc1 Lc3 4. Kd1 Ld3 5. Ke1 Le3 jne paarkümmend käiku ning kohtunik näeb pealt, mis toimub - ehe näide "vastane ei tee jõupingutusi võitmiseks".
5. On laialdane arvamus, et viiki saab taotleda ainult nõrgem pool. Kuid tegelikult ei olene see seisust. Viiki võib taotleda ka tugevam pool, kui ta ei taha riskida ajaga kaotamisega. Muidugi peab seda head tahet viiki saavutada laua peal demonstreerima. Tugevamal poolel on alati võimalus anda materjal tagasi ... loomulikult, kes meist küll seda teeks, ikka peaks võitu üritama ...
6. Milliseid seise võib kohe viigiks lugeda ? Ilmselt neid, kus vastasel ei ole võimalik võita ühegi määrustepärase käikude seeriaga. Näiteks lipp ratsu vastu, lipp oda vastu, ... (need on sel juhul tugevama poole viigi taotlused, kus vastasel ei ole võimalik matti panna). Kuid edasi võib lükata seisud vanker ratsu vastu, sest järgmisel diagrammil :
võivad valged käia 1. Vg8 ning mustadel on suurepärane võimalus panna matt Rf7++ Absurdne ? Jah, loomulikult, kuid need kes vähegi on ise välkmalet mänginud või ülisuures ajapuuduses olnud, vast saavad aru, milliseid absurdsusi võib ajapuuduses juhtuda.
Vaatame veel järgmist diagrammi :
Siin on valgetel ettur rohkem ja praktikas mustadel kaitsmine üsna problemaatiline. Seis ise on teoreetiline viik. Ütleme, et me hakkame nüüd valge lipuga musta kuningale tuld andma ja käiakse kiiresti paarkümmend käiku ning siis saadakase uuesti sama seis ... ning valged vaatavad, et aitab tuledest, käiks kuningaga ... 1. Kc4, mille peale võivad mustad oma lipu viia väljale d5 ning partii lõpeb matiga valgete kuningale. Märgime, et umbes sedalaadi seis on praktikas ette tulnud, kuid mustad jätsid mati panemata. Niisiis isegi väga lihtsates seisudes võib juhtuda väga pööraseid asju. Seega kohtunik otsustab laual toimuva, mitte seisu järgi.
Alustasime mõistega "kurikuulus". Nii seda vähemalt inglisekeelsetes kommentaarides nimetatakse. Põhjuseks ilmselt kohtuniku väga suured vabadused, kus iga kohtunik võib samas situatsioonis otsustada väga erinevalt ja see põhjustab praktikas väga suuri vaidlusi. See otsus võib olla õiglane ... kuid mis veelgi halvem - väga tihti ka ebaõiglane. Peaaegu igas Gijsseni veerus on küsimus või paar selle artikli kohta. Järelikult peaks kohtunik väga hästi teadma artikli 10.2 sisu, et võimalikult vältida ebaõigeid otsuseid. Muidugi päris vältida neid ei õnnestu ...
Probleemidega välkmale
Kusagil ei juhtu nii palju ekstreemseid olukordi kui välgus, samal ajal ei tohi kohtunik seal kutsumata oma nina vahele pista. Kui ta lõpuks laua juurde kutsutakse, võib olla aset leidnud juba nii palju sündmusi, et kõige õigemat lahendust pole põrmugi kerge leida. Tavaliselt peaks tegelema vaid viimase käigu ja sellega tekkinud olukorraga, sest varasemate eksimuste korrigeerimiseks on mängijad võimaluse juba käest ära lasknud.
Ka Geurt Gijssen on pandud eilses Chesscafe veerus tegelema kahe 5-minutilises välkmales tekkinud probleemiga. Kusagil Saksamaal oli valgel laual võiduseis, mustale aga jäänud ainult kuningas. Valge muundas veel ühe etturi, aga asendas selle kogemata musta lipuga. Esialgu ei juhtunud midagi, mõni käik hiljem aga hakkas valge selle lipuga käima ja asendas selle ühtlasi valge nupuga. Nüüd taotles must võitu, sest vastane oli teinud määrustevastase käigu. Küsimus oli siis, kas taotlus oli õigustatud ja kas must oleks pidanud tõesti terve punkti saama.
Geurti mõttekäigu ja seisukohtadega võib enam-vähem nõustuda. Lauale pandud vale värvi lipp koos järgnenud kellavajutusega tähendasid tõepoolest määrustevastast käiku. Sel hetkel oleks must küll võinud taotluse esitada, mis oleks küll viinud ainult viigilisele tulemusele, sest tegelikult oli mustal vaid kuningas. Lippu Geurt siiski musta omaks ei loe. Pärast kellavajutust valge enam asja korrigeerida ei saanud. Must aga ei protesteerinud ja partii jatkus. Püüdu asendada must lipp valgega ei saa määrustevastaseks käiguks lugeda, aga valesti toimimine on see ometi. Kohtunik oleks seepärast pidanud valgetega mängijat kuidagiviisi karistama, tehes talle hoiatuse või andes mustadele mõned lisaminutid.
Teine, Belgiast pärit juhtum on veel drastilisem. Valge saab mati, aga sellele vaatamata lööb ometi vastase lipu! Must lööb nüüd kuninga ja valge taotleb selle käigu fikseerimist määrustevastasena. Kohtunikud korrapealt partii tulemuses ühisele seisukohale ei jõudnud. Veidi hiljem loeti siiski must partii võitjaks. Vaidlused ometi ei lõppenud ja jõudsid lõpuks Chesscafe veergudele.
Geurti arvates oli musta viga selles, et ta ei taotlenud lipulöömise kuulutamist määrustevastaseks, vaid lõi selle asemel kuninga. Ka see oli määrustevastane ja seetõttu valge vastav taotlus õige. Siit jõuab reeglite komisjoni esimees järeldusele, et antud partii võitjaks oleks tulnud kuulutada valged, eeldusel, et neil on laual matistamiseks piisavat materjali. Kui seda poleks olnud, siis oleks pidanud partii tulemuseks olema viik.
Ma polnud jõudnud veel tervet Geurti veergu läbi lugeda, kui sain hämmastust väljendava meili meie kohtunikekogu esimehelt Marek Kolgilt. Ühtlasi oli tal käepärast võtta näide, kus ka üks meie tippmängijaist on püüdnud punkti hankida analoogiliselt selles partiis valgetega mänginuga. Mul endal kulus asjaolude läbimõtlemiseks vanema mehena veidi kauem aega ja muidugi peab minu arvates kohtunik igas olukorras enne otsustamist ka mõnevõrra kahtlema.
Aga muidugi jõudsin ma Marekiga samasse punkti välja.
Milles asi? Olen Geurtiga nõus selles, et välkmales on väga tähtsad mängijate taotlused. Ei loe me ka ju aega ületatuks mitte siis, kui nooleke kellegi kellal kukub, vaid siis kui vastaspool selle kohta taotluse esitab. Õige on ka see, et kuningat lüüa ei tohi, olgu siis tegemist tava-, kiir- või välkmalega. Ja kui võib vaielda, kuidas kuninga löömise eest karistada, siis välgus on see koos järgneva kellavajutusega kindlasti kaotus.
Aga! Koodeksi artikkel 5.1a ütleb selgelt: "Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane." See, mis seisab koodeksi põhiosas, kaasa arvatud mainitud artikkel, kehtib ka koodeksi lisades käsitletud mänguliikide, see on kiir- ja välkmale kohta. Nii et sel hetkel, kui must mati pani, partii juba lõppes. Kõik edasine ei omanud enam mingit tähtsust, sest partiid ametlikult enam ei eksisteerinud. Tõsi küll, tavaliselt välgus kohtunikud mingi partii juurde matti fikseerima ei lähe, aga siin oli ju mängijate taotlus kohtunike sekkumiseks olemas ja vähemalt Chesscafes toodud info järgi ei vaielnud ükski osapool selle vastu, et sündmused just nii aset leidsid. "Kohtuniku asi pole sekkuda, aga siin oli matt hästi kindlaks tehtud," leiab Marek.
Ka minu tekst "Mõnda välkmale reeglitest" rõhutab, et matt lõpetab ka välkpartii, pärast matti võib aga kohtunik alati sekkuda, ükskõik missuguse mõtlemisajaga on tegemist. Muidugi ei loe Geurt minu eestikeelseid tekste, aga ta oleks ju võinud kätte võtta kellegi Gijsseni Chesscafe veeru juulist 2002, kus küll veidi teistsugust välguolukorda analüüsides samuti märgitakse, et matt lõpetab partii igasuguses males.
Nii et vähemalt esialgu tundub, et Geurt Gijssen on oma eile avaldatud arvamusega ilmses vähemuses, eriarvamusel oleme nii meie Marekiga kui ka Belgia kohtunikud koos Chesscafele esitatud küsimuse autoriga, aga samuti ka Gijssen ise. Muidu võib tõepoolest väita koos ühe mu kreeklasest kolleegiga, et välgul pole malega midagi tegemist.
Lembit
Ka Geurt Gijssen on pandud eilses Chesscafe veerus tegelema kahe 5-minutilises välkmales tekkinud probleemiga. Kusagil Saksamaal oli valgel laual võiduseis, mustale aga jäänud ainult kuningas. Valge muundas veel ühe etturi, aga asendas selle kogemata musta lipuga. Esialgu ei juhtunud midagi, mõni käik hiljem aga hakkas valge selle lipuga käima ja asendas selle ühtlasi valge nupuga. Nüüd taotles must võitu, sest vastane oli teinud määrustevastase käigu. Küsimus oli siis, kas taotlus oli õigustatud ja kas must oleks pidanud tõesti terve punkti saama.
Geurti mõttekäigu ja seisukohtadega võib enam-vähem nõustuda. Lauale pandud vale värvi lipp koos järgnenud kellavajutusega tähendasid tõepoolest määrustevastast käiku. Sel hetkel oleks must küll võinud taotluse esitada, mis oleks küll viinud ainult viigilisele tulemusele, sest tegelikult oli mustal vaid kuningas. Lippu Geurt siiski musta omaks ei loe. Pärast kellavajutust valge enam asja korrigeerida ei saanud. Must aga ei protesteerinud ja partii jatkus. Püüdu asendada must lipp valgega ei saa määrustevastaseks käiguks lugeda, aga valesti toimimine on see ometi. Kohtunik oleks seepärast pidanud valgetega mängijat kuidagiviisi karistama, tehes talle hoiatuse või andes mustadele mõned lisaminutid.
Teine, Belgiast pärit juhtum on veel drastilisem. Valge saab mati, aga sellele vaatamata lööb ometi vastase lipu! Must lööb nüüd kuninga ja valge taotleb selle käigu fikseerimist määrustevastasena. Kohtunikud korrapealt partii tulemuses ühisele seisukohale ei jõudnud. Veidi hiljem loeti siiski must partii võitjaks. Vaidlused ometi ei lõppenud ja jõudsid lõpuks Chesscafe veergudele.
Geurti arvates oli musta viga selles, et ta ei taotlenud lipulöömise kuulutamist määrustevastaseks, vaid lõi selle asemel kuninga. Ka see oli määrustevastane ja seetõttu valge vastav taotlus õige. Siit jõuab reeglite komisjoni esimees järeldusele, et antud partii võitjaks oleks tulnud kuulutada valged, eeldusel, et neil on laual matistamiseks piisavat materjali. Kui seda poleks olnud, siis oleks pidanud partii tulemuseks olema viik.
Ma polnud jõudnud veel tervet Geurti veergu läbi lugeda, kui sain hämmastust väljendava meili meie kohtunikekogu esimehelt Marek Kolgilt. Ühtlasi oli tal käepärast võtta näide, kus ka üks meie tippmängijaist on püüdnud punkti hankida analoogiliselt selles partiis valgetega mänginuga. Mul endal kulus asjaolude läbimõtlemiseks vanema mehena veidi kauem aega ja muidugi peab minu arvates kohtunik igas olukorras enne otsustamist ka mõnevõrra kahtlema.
Aga muidugi jõudsin ma Marekiga samasse punkti välja.
Milles asi? Olen Geurtiga nõus selles, et välkmales on väga tähtsad mängijate taotlused. Ei loe me ka ju aega ületatuks mitte siis, kui nooleke kellegi kellal kukub, vaid siis kui vastaspool selle kohta taotluse esitab. Õige on ka see, et kuningat lüüa ei tohi, olgu siis tegemist tava-, kiir- või välkmalega. Ja kui võib vaielda, kuidas kuninga löömise eest karistada, siis välgus on see koos järgneva kellavajutusega kindlasti kaotus.
Aga! Koodeksi artikkel 5.1a ütleb selgelt: "Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane." See, mis seisab koodeksi põhiosas, kaasa arvatud mainitud artikkel, kehtib ka koodeksi lisades käsitletud mänguliikide, see on kiir- ja välkmale kohta. Nii et sel hetkel, kui must mati pani, partii juba lõppes. Kõik edasine ei omanud enam mingit tähtsust, sest partiid ametlikult enam ei eksisteerinud. Tõsi küll, tavaliselt välgus kohtunikud mingi partii juurde matti fikseerima ei lähe, aga siin oli ju mängijate taotlus kohtunike sekkumiseks olemas ja vähemalt Chesscafes toodud info järgi ei vaielnud ükski osapool selle vastu, et sündmused just nii aset leidsid. "Kohtuniku asi pole sekkuda, aga siin oli matt hästi kindlaks tehtud," leiab Marek.
Ka minu tekst "Mõnda välkmale reeglitest" rõhutab, et matt lõpetab ka välkpartii, pärast matti võib aga kohtunik alati sekkuda, ükskõik missuguse mõtlemisajaga on tegemist. Muidugi ei loe Geurt minu eestikeelseid tekste, aga ta oleks ju võinud kätte võtta kellegi Gijsseni Chesscafe veeru juulist 2002, kus küll veidi teistsugust välguolukorda analüüsides samuti märgitakse, et matt lõpetab partii igasuguses males.
Nii et vähemalt esialgu tundub, et Geurt Gijssen on oma eile avaldatud arvamusega ilmses vähemuses, eriarvamusel oleme nii meie Marekiga kui ka Belgia kohtunikud koos Chesscafele esitatud küsimuse autoriga, aga samuti ka Gijssen ise. Muidu võib tõepoolest väita koos ühe mu kreeklasest kolleegiga, et välgul pole malega midagi tegemist.
Lembit
kolmapäev, 19. september 2007
Geurt ja tema veerud
Iga kuu 3. kolmapäeva hommikul ilmub Chesscafes nähtavale järjekordne "Kohtuniku märkmik", kus talle esitatud küsimustele vastab hollandlane Geurt Gijssen, FIDE reeglite komitee esimees ja paljude viimase aja rahvusvaheliste turniiride peakohtunik. Nii on see olnud juba peaaegu kümme aastat. Tänane märkmik oli minu lugemist mööda juba 114.
Esmakordselt olin Geurtiga kaks ja pool kuud koos 1987 Sevillas Kasparovi-Karpovi matśil. Geurt on minust poolteist aastat vanem, kuid hakkas suure malega kokku puutuma minust kümmekond aastat hiljem, saades ka IA-ks 10 aastat hiljem. Mulle oli tookordne MM-matś juba neljas (+ peakohtunikuna viiel pretendentide matśil), Geurtile esimene. Nii et kui praeguseks on ta minust kaugelt rohkem tegutsenud, siis tookord võis tal minust ka mingit praktilist kasu olla, tippmatśidel on oma spetsiifika.
1989 tegime koos GMA suurt śveitsi süsteemis turniiri Palma de Mallorcas, 1994 Moskva ja 1998 Elista olümpiat. 1994. aastast alates olime koos FIDE tehnilises komisjonis ja reeglite komitees. Kui me Dohas 1999 FIDE kohtunikekogus arutasime, kas ei peaks IA-del nende autoriteedi hoidmiseks keelama võistlustel tegutsemise 65-aastaseks saanult, tõusis Geurt ja viskas ukse väljastpoolt kinni. Paar kuud varem oli ta saanud 65. Sellega ühtlasi arutlus lõppes ja et üldse midagi otsustada, pandi paika hoopis IA alumine vanusepiir.
Igakuised veerud ei kujuta endast reeglite komitee ametlikke seisukohti, ometi on nende jälgimine kindlasti igale kohtunikule kasulik. Oma igapäevatööks leiab siit palju kasutatavat. Muidugi pole kõik küsimused ühtviisi tähtsad. Kuivõrd olen välja kirjutanud kõik vähegi olulise kõigist senistest veergudest, siis on ajuti märgata ka ebajärjekindlust. Muidugi on ka reeglid ja nende rakendamise praktika aastakümne jooksul muutunud. Geurt isegi vananeb ja nii nagu tema varem laitmatut kohtunikutööd on viimasel ajal vahel hakatud teravalt kritiseerima, nii võib sama öelda ka tema vastuste kohta.
Eelmise aasta suvel oli ta Baltikumi-reisi peatuspaigana ka Tallinnas. Oli võimalus teda pool päeva saata, meenutada möödunut ning arutada aktuaalseid reeglite ja kohtunikutöö probleeme. Paari lausega viitas ta sellele ka järgmises Chesscafes. Ta osaleb mingi raamatu koostamisel maletajate haudade kohta. Nii pildistas ta hoolega Metsakalmistul Kerese, Olli ja Pohla haudu (viimase oma selle malelise väljanägemise pärast), Tõnismäel Kerese sammast. Kahjuks on lubatud pildid jäänud Tallinna jõudmata. Geurt ütles, et tema viimaseks suurturniiriks jääb Dresdeni olümpia. Arvas, et me võiksime oma kohtunikutegevuse seal ühiselt lõpetada, aga muidugi ei sõltu see minust.
Tänast Geurti veergu võib lugeda parajate keskmike hulka, kuigi ka selles on vastuseid, mis üllatavad ja panid näiteks Malekohtuniku mulle meili saatma veel enne, kui kogu veeru lugemisega olin lõpule jõudnud. Aga sellest ehk konkreetsemalt mõnes järgmises nupukeses. Siinkohal pööraksin tähelepanu vaid ühele veerus sisalduvale üldisemat laadi küsimusele.
Kreeklasest IA Viron Tsorbatzoglou leidis, et edaspidi peaks FIDE reeglitele hakkama lisama ka tõlgendusi. Koodeksis pole paljud asjad selgelt kirjas, mistõttu tehakse samades olukordades erinevaid otsuseid. Geurt nõustub sellega ja märgib, et sama küsimuse olevat tõstatanud ka ACP peasekretär Maceja. Igatahes võtvat ta asja üles reeglite komitee järgmisel koosolekul. Lahtine olevat vaid, kuidas vastavat materjali levitada.
Mingil määral oleks see tagasipöördumine juba olnu juurde. Minu koodeksieksemplaridest on lugemiseks kahtlemata huvitavaim 1975. aasta oma. Peaaegu iga artikli taga seisab seal FIDE ametlik tõlgendus, mis sageli kujutab endast Gijsseni-stiilis vastust kunagi esitatud küsimusele. Kuna väljaanne ilmus New Yorgis, on artiklite vahele paigutatud veel USA Maleföderatsiooni turniirimääruste vastavad sätted. Tõlkisin kunagi kõik selle isegi eesti keelde, aga käsikirja ta muidugi jäigi. Huvitav lugemismaterjal küll, aga kasutamiseks liiga laialivalguv ja ebaühtlane. Pealegi lisandus uusi tõlgendusi pidevalt juurde. Ehk seekord leitakse parem väljund. Sellise materjali olemasolul aga ehk jääks mõnigi Gerti poolt täna esilekutsutud vaidlus ära.
Lembit
Esmakordselt olin Geurtiga kaks ja pool kuud koos 1987 Sevillas Kasparovi-Karpovi matśil. Geurt on minust poolteist aastat vanem, kuid hakkas suure malega kokku puutuma minust kümmekond aastat hiljem, saades ka IA-ks 10 aastat hiljem. Mulle oli tookordne MM-matś juba neljas (+ peakohtunikuna viiel pretendentide matśil), Geurtile esimene. Nii et kui praeguseks on ta minust kaugelt rohkem tegutsenud, siis tookord võis tal minust ka mingit praktilist kasu olla, tippmatśidel on oma spetsiifika.
1989 tegime koos GMA suurt śveitsi süsteemis turniiri Palma de Mallorcas, 1994 Moskva ja 1998 Elista olümpiat. 1994. aastast alates olime koos FIDE tehnilises komisjonis ja reeglite komitees. Kui me Dohas 1999 FIDE kohtunikekogus arutasime, kas ei peaks IA-del nende autoriteedi hoidmiseks keelama võistlustel tegutsemise 65-aastaseks saanult, tõusis Geurt ja viskas ukse väljastpoolt kinni. Paar kuud varem oli ta saanud 65. Sellega ühtlasi arutlus lõppes ja et üldse midagi otsustada, pandi paika hoopis IA alumine vanusepiir.
Igakuised veerud ei kujuta endast reeglite komitee ametlikke seisukohti, ometi on nende jälgimine kindlasti igale kohtunikule kasulik. Oma igapäevatööks leiab siit palju kasutatavat. Muidugi pole kõik küsimused ühtviisi tähtsad. Kuivõrd olen välja kirjutanud kõik vähegi olulise kõigist senistest veergudest, siis on ajuti märgata ka ebajärjekindlust. Muidugi on ka reeglid ja nende rakendamise praktika aastakümne jooksul muutunud. Geurt isegi vananeb ja nii nagu tema varem laitmatut kohtunikutööd on viimasel ajal vahel hakatud teravalt kritiseerima, nii võib sama öelda ka tema vastuste kohta.
Eelmise aasta suvel oli ta Baltikumi-reisi peatuspaigana ka Tallinnas. Oli võimalus teda pool päeva saata, meenutada möödunut ning arutada aktuaalseid reeglite ja kohtunikutöö probleeme. Paari lausega viitas ta sellele ka järgmises Chesscafes. Ta osaleb mingi raamatu koostamisel maletajate haudade kohta. Nii pildistas ta hoolega Metsakalmistul Kerese, Olli ja Pohla haudu (viimase oma selle malelise väljanägemise pärast), Tõnismäel Kerese sammast. Kahjuks on lubatud pildid jäänud Tallinna jõudmata. Geurt ütles, et tema viimaseks suurturniiriks jääb Dresdeni olümpia. Arvas, et me võiksime oma kohtunikutegevuse seal ühiselt lõpetada, aga muidugi ei sõltu see minust.
Tänast Geurti veergu võib lugeda parajate keskmike hulka, kuigi ka selles on vastuseid, mis üllatavad ja panid näiteks Malekohtuniku mulle meili saatma veel enne, kui kogu veeru lugemisega olin lõpule jõudnud. Aga sellest ehk konkreetsemalt mõnes järgmises nupukeses. Siinkohal pööraksin tähelepanu vaid ühele veerus sisalduvale üldisemat laadi küsimusele.
Kreeklasest IA Viron Tsorbatzoglou leidis, et edaspidi peaks FIDE reeglitele hakkama lisama ka tõlgendusi. Koodeksis pole paljud asjad selgelt kirjas, mistõttu tehakse samades olukordades erinevaid otsuseid. Geurt nõustub sellega ja märgib, et sama küsimuse olevat tõstatanud ka ACP peasekretär Maceja. Igatahes võtvat ta asja üles reeglite komitee järgmisel koosolekul. Lahtine olevat vaid, kuidas vastavat materjali levitada.
Mingil määral oleks see tagasipöördumine juba olnu juurde. Minu koodeksieksemplaridest on lugemiseks kahtlemata huvitavaim 1975. aasta oma. Peaaegu iga artikli taga seisab seal FIDE ametlik tõlgendus, mis sageli kujutab endast Gijsseni-stiilis vastust kunagi esitatud küsimusele. Kuna väljaanne ilmus New Yorgis, on artiklite vahele paigutatud veel USA Maleföderatsiooni turniirimääruste vastavad sätted. Tõlkisin kunagi kõik selle isegi eesti keelde, aga käsikirja ta muidugi jäigi. Huvitav lugemismaterjal küll, aga kasutamiseks liiga laialivalguv ja ebaühtlane. Pealegi lisandus uusi tõlgendusi pidevalt juurde. Ehk seekord leitakse parem väljund. Sellise materjali olemasolul aga ehk jääks mõnigi Gerti poolt täna esilekutsutud vaidlus ära.
Lembit
pühapäev, 16. september 2007
Kas ajakontroll ühtlustub?
Kui 57 aastat tagasi endale esimese malekoodeksi ostsin, oli selles selgelt kirjas kolm mõtlemisaega, mida võis võistlustel kasutada. Peamine neist oli 40 käiku esimese 2,5 tunniga ja 16 käiku igas järgmises tunnis. Nii püsis see mitukümmend aastat. Selles kirjas, mille Maleprofessionaalide Assotsiatsioon (ACP) aga eile FIDEle üle andis, väidetakse, et praegu on praktiliselt võimatu mängida kahel turniiril järjest ühesuguse kontrolliga. On loomulik, et sellise olukorraga on mängijatel väga raske kohaneda. Enamikul teistel spordialadel on mänguaeg täpselt reguleeritud. Miks peaksid siis malega olema lood teisiti?
Ei saa öelda, et asjaga poleks tegeldud. Juba 2005. aastal leidsid aset kaks FIDE ja ACP kohtumist, kus võimalikud ajakontrollid arutusel. Üldiselt näis, et FIDE pooldab võimalikult lühemaid ja ACP võimalikult pikemaid mõtlemisaegu. Ühisel arvamusel oldi aga selles, et lähitulevikus peaks kõigil ametlikel võistlustel üle minema ühesugusele ajakontrollile. Kuigi arutatud variante oli mitu, jäädi püsima kontrollile 90 minutit 40 käigule ja siis 30 minutit lõpuni, kusjuures alates 1. käigust lisandub 30 sekundit. Selle kontrolli poolt ja vastu hakati koguma tippmängijate arvamusi.
Tänavu võtsid asjad vahepeal teistsuguse pöörde. 13. märtsil hämmastas malemaailma Kramniku ja Iljumźinovi kokkulepe, mille järgi tulnuks tippvõistlustel ja mõnedel traditsioonilistel turniiridel säilitada 7-tunnine voor, kõigil teistel turniiridel aga anda mängijale partiiks vaid 1 tund, millele iga käiguga lisanduks 10 sekundit. Isegi Venemaa internetilehel kirjutati, et Iljumźinovi viis oma (male) kuningriiki juhtida meenutavat väga joobnud Jeltsini poolt Saksa orkestri dirigeerimist. Loomulikult tuli peaaegu kohe seejärel anda tagasikäik, mis väljendus Iljumźinovi ja Balgabajevi 25. märtsi kohtumises ACPd esindanud Treguboviga. Seal jõuti välja sisuliselt samade seisukohtadeni, mis allpool kirjas.
Kahjuks ei teinud FIDE viimasel poolel aastal midagi kokkulepitu realiseerimiseks. Mis puutub tippmängijate arvamustesse ajakontrolli kohta, siis need ootuspäraselt erinevad üksteisest. 2005. aastal paikapandud kontrolli kohta leidis näiteks Drejev, et sellega tualetti ei pääse, Gelfand arvas aga, et see on umbes sama, kui keegi varastab sult 100 rubla ja annab siis 80 tagasi. Nii et vajalik on ka pikem, 7-tunnine kontroll. Standardiseerimine on vajalik, mõistlik on anda aga valida kahest võimalusest. Mõnel turniiril on sobivam üks kontroll, teisel teine.
Eilses kirjas taotleb ACP FIDElt küsimuse kiiret lahendamist. Ettepanek on hakata edaspidi rakendama järgmisi ajakontrolle:
I. Digitaalkelladega
Lühike: 90 minutit 40 käigule + 30 minutit lõpuni, igal käigul (alates 1.) lisandub 30 sekundit.
Pikk: 90 minutit 40 käigule + 50 minutit 20 käigule + 15 minutit lõpuni, igal käigul (alates 1.)
lisandub 30 sekundit.
Kiirmale: 20 minutit + 10 sekundit käigule.
Välkmale: 3 minutit + 2 sekundit käigule.
Neid kontrolle tuleks rakendada kõigil FIDE ametlikel võistlustel ja ka reitinguturniiridel. Võimalik on nii lühike kui pikk kontroll. Kui sellest kinni ei peeta, siis võistlus alates 1. juulist 2008 reitinguarvestusse ei lähe.
II. Mehaaniliste kelladega üleminekuperioodil
Lühike: 2 tundi 40 käigule + 30 minutit lõpuni.
Pikk: 2 tundi 40 käigule + 1 tund 20 käigule + 30 minutit lõpuni.
Kiirmale: 30 minutit.
Välkmale: 5 minutit.
Reitinguturniiridel võib neid kontrolle kasutada, aga tiitlivõistlustel ainult 30. juunini 2010.
Ametlikest FIDE võistlustest peaks lühikest kontrolli kasutama olümpial ja 2007. aasta maailma karikal, pikka aga MM ja pretendentide matśidel ning meistrite karikal. ACP korraldab tänavuste maailma karikavõistluste ajal osavõtjate seas küsitluse, kas edaspidi tahetakse maailma karikal ja kontinentide meistrivõistlustel näha lühikest või pikka kontrolli. Sellest sõltub edasiste võistluste mõtlemisaeg.
Kirjale on alla kirjutanud ACP peasekretär suurmeister Bartlomiej Macieja. Nüüd jääb oodata FIDE vastust. Kas tõesti õnnestub mõtlemisaeg ühtlustad? Veidi kummaline, et kiri saadeti alles pühapäeval, kui FIDE pidas oma presidendinõukogu Méxicos juba neljapäeval ja reedel. Ehk oli see tingitud asjaolust, et haiglast Iljumźinovit kohal pole ja temata neid asju niikuinii ei otsustata.
Lembit
Ei saa öelda, et asjaga poleks tegeldud. Juba 2005. aastal leidsid aset kaks FIDE ja ACP kohtumist, kus võimalikud ajakontrollid arutusel. Üldiselt näis, et FIDE pooldab võimalikult lühemaid ja ACP võimalikult pikemaid mõtlemisaegu. Ühisel arvamusel oldi aga selles, et lähitulevikus peaks kõigil ametlikel võistlustel üle minema ühesugusele ajakontrollile. Kuigi arutatud variante oli mitu, jäädi püsima kontrollile 90 minutit 40 käigule ja siis 30 minutit lõpuni, kusjuures alates 1. käigust lisandub 30 sekundit. Selle kontrolli poolt ja vastu hakati koguma tippmängijate arvamusi.
Tänavu võtsid asjad vahepeal teistsuguse pöörde. 13. märtsil hämmastas malemaailma Kramniku ja Iljumźinovi kokkulepe, mille järgi tulnuks tippvõistlustel ja mõnedel traditsioonilistel turniiridel säilitada 7-tunnine voor, kõigil teistel turniiridel aga anda mängijale partiiks vaid 1 tund, millele iga käiguga lisanduks 10 sekundit. Isegi Venemaa internetilehel kirjutati, et Iljumźinovi viis oma (male) kuningriiki juhtida meenutavat väga joobnud Jeltsini poolt Saksa orkestri dirigeerimist. Loomulikult tuli peaaegu kohe seejärel anda tagasikäik, mis väljendus Iljumźinovi ja Balgabajevi 25. märtsi kohtumises ACPd esindanud Treguboviga. Seal jõuti välja sisuliselt samade seisukohtadeni, mis allpool kirjas.
Kahjuks ei teinud FIDE viimasel poolel aastal midagi kokkulepitu realiseerimiseks. Mis puutub tippmängijate arvamustesse ajakontrolli kohta, siis need ootuspäraselt erinevad üksteisest. 2005. aastal paikapandud kontrolli kohta leidis näiteks Drejev, et sellega tualetti ei pääse, Gelfand arvas aga, et see on umbes sama, kui keegi varastab sult 100 rubla ja annab siis 80 tagasi. Nii et vajalik on ka pikem, 7-tunnine kontroll. Standardiseerimine on vajalik, mõistlik on anda aga valida kahest võimalusest. Mõnel turniiril on sobivam üks kontroll, teisel teine.
Eilses kirjas taotleb ACP FIDElt küsimuse kiiret lahendamist. Ettepanek on hakata edaspidi rakendama järgmisi ajakontrolle:
I. Digitaalkelladega
Lühike: 90 minutit 40 käigule + 30 minutit lõpuni, igal käigul (alates 1.) lisandub 30 sekundit.
Pikk: 90 minutit 40 käigule + 50 minutit 20 käigule + 15 minutit lõpuni, igal käigul (alates 1.)
lisandub 30 sekundit.
Kiirmale: 20 minutit + 10 sekundit käigule.
Välkmale: 3 minutit + 2 sekundit käigule.
Neid kontrolle tuleks rakendada kõigil FIDE ametlikel võistlustel ja ka reitinguturniiridel. Võimalik on nii lühike kui pikk kontroll. Kui sellest kinni ei peeta, siis võistlus alates 1. juulist 2008 reitinguarvestusse ei lähe.
II. Mehaaniliste kelladega üleminekuperioodil
Lühike: 2 tundi 40 käigule + 30 minutit lõpuni.
Pikk: 2 tundi 40 käigule + 1 tund 20 käigule + 30 minutit lõpuni.
Kiirmale: 30 minutit.
Välkmale: 5 minutit.
Reitinguturniiridel võib neid kontrolle kasutada, aga tiitlivõistlustel ainult 30. juunini 2010.
Ametlikest FIDE võistlustest peaks lühikest kontrolli kasutama olümpial ja 2007. aasta maailma karikal, pikka aga MM ja pretendentide matśidel ning meistrite karikal. ACP korraldab tänavuste maailma karikavõistluste ajal osavõtjate seas küsitluse, kas edaspidi tahetakse maailma karikal ja kontinentide meistrivõistlustel näha lühikest või pikka kontrolli. Sellest sõltub edasiste võistluste mõtlemisaeg.
Kirjale on alla kirjutanud ACP peasekretär suurmeister Bartlomiej Macieja. Nüüd jääb oodata FIDE vastust. Kas tõesti õnnestub mõtlemisaeg ühtlustad? Veidi kummaline, et kiri saadeti alles pühapäeval, kui FIDE pidas oma presidendinõukogu Méxicos juba neljapäeval ja reedel. Ehk oli see tingitud asjaolust, et haiglast Iljumźinovit kohal pole ja temata neid asju niikuinii ei otsustata.
Lembit
Partii algusest
Ajendiks selle teema juurde pöördumisel sai sakslaste internetilehel www.schachbund.de/Forum neljapäeval alanud arutlus. Millal võib partii eest saada mitte plussi, vaid täisväärtuslikku punkti, millal läheb see ka reitingu- ja tiitliarvestusse?
Täit selgust kahjuks pole, ka mitte kogenud kohtunikel. Paraku seetõttu toimitaksegi erinevalt. Viitan kasvõi oma tekstile "Veidi viikidest", kus tõin näite, kuidas kolm rahvusvahelist arbitrit reageerisid erinevalt sellele, kui enne musta esimest käiku viiki lepiti. Isegi reeglite komisjoni esimees Geurt Gijssen kurdab veel oma märtsiveerus, et ta ei tea, kas partii algab siis, kui kohtunik käigustab kella või laseb mängijatel seda teha, siis, kui mõlemad mängijad on laua juures või hoopis siis kui valge on teinud või sooritanud avakäigu. Ise kaldub ta esimese variandi poole. Arvesse ei minevat vaid need partiid, kus kumbki vastane ei tule tunni jooksul kohale. Polevat oluline, kas valge käigu teeb või mitte, ta võivat ju mõtelda noolekese langemiseni.
Huvitav, kas Geurt oli jõudnud juba unustada 2005 Dresdenis räägitu ja otsustatu. Ka seal ei suutnud reeglite komitee kokku leppida selles, mida ikkagi peab partii alguseks lugema. Konkreetselt olevat tookord arutatud, mis saab siis, kui kellegi mobiil heliseb pärast vooru algust, kuid enne 1. käigu tegemist. Otsustamine delegeeriti kvalifikatsioonikomisjonile. Selle seisukoht oli selge: "Et partii läheks reitinguarvestusse ja oleks tiitlikõlbulik, peab mõlemalt poolt olema tehtud vähemalt üks käik". Minu arust on see loogiline, sest malemäng on ikkagi kahe mängija mäng. Tänaseni pole seda otsust keegi muutnud. Ometi arvab Geurt ikkagi, et reitingu- või tiitliarvestusse minek eeldab vaid mõlema kohalolekut, mitte käikude tegemist.
Sakslaste omavahelist vaidlust võivad asjast huvitatud internetist ise jälgida. Seni on seal näiteks leitud, et kui kummaltki poolt on juba üks käik tehtud, võib tulemuseks olla +:- või -:+ ainult siis. kui näiteks meeskonnavõistlustel pandi mängima selleks mitte õigustatud mängija. Kui must on mängusaalis, kuid ei tule laua juurde, öeldes ehk kohtunikule, et ta ei saa mängida, peaks see olema võrdne mitteilmumisega ja partii tulemuseks +:-. Valge peaks võitma 1:0 siis, kui must istub laua taha, aga käike ei tee ja laseb lihtsalt aja üle. Õnneks on see vaid hüpoteetiline juhtum. Ja see 1:0 ei peaks reitinguarvesse minema või kuidas? Üks diskussioonis osalejatest leiab, et reitinguarvestusse peaksid minema vaid saavutatud punktid. Kuidas neid aga saavutatakse, see olevat ükskõik.
Lembit
Täit selgust kahjuks pole, ka mitte kogenud kohtunikel. Paraku seetõttu toimitaksegi erinevalt. Viitan kasvõi oma tekstile "Veidi viikidest", kus tõin näite, kuidas kolm rahvusvahelist arbitrit reageerisid erinevalt sellele, kui enne musta esimest käiku viiki lepiti. Isegi reeglite komisjoni esimees Geurt Gijssen kurdab veel oma märtsiveerus, et ta ei tea, kas partii algab siis, kui kohtunik käigustab kella või laseb mängijatel seda teha, siis, kui mõlemad mängijad on laua juures või hoopis siis kui valge on teinud või sooritanud avakäigu. Ise kaldub ta esimese variandi poole. Arvesse ei minevat vaid need partiid, kus kumbki vastane ei tule tunni jooksul kohale. Polevat oluline, kas valge käigu teeb või mitte, ta võivat ju mõtelda noolekese langemiseni.
Huvitav, kas Geurt oli jõudnud juba unustada 2005 Dresdenis räägitu ja otsustatu. Ka seal ei suutnud reeglite komitee kokku leppida selles, mida ikkagi peab partii alguseks lugema. Konkreetselt olevat tookord arutatud, mis saab siis, kui kellegi mobiil heliseb pärast vooru algust, kuid enne 1. käigu tegemist. Otsustamine delegeeriti kvalifikatsioonikomisjonile. Selle seisukoht oli selge: "Et partii läheks reitinguarvestusse ja oleks tiitlikõlbulik, peab mõlemalt poolt olema tehtud vähemalt üks käik". Minu arust on see loogiline, sest malemäng on ikkagi kahe mängija mäng. Tänaseni pole seda otsust keegi muutnud. Ometi arvab Geurt ikkagi, et reitingu- või tiitliarvestusse minek eeldab vaid mõlema kohalolekut, mitte käikude tegemist.
Sakslaste omavahelist vaidlust võivad asjast huvitatud internetist ise jälgida. Seni on seal näiteks leitud, et kui kummaltki poolt on juba üks käik tehtud, võib tulemuseks olla +:- või -:+ ainult siis. kui näiteks meeskonnavõistlustel pandi mängima selleks mitte õigustatud mängija. Kui must on mängusaalis, kuid ei tule laua juurde, öeldes ehk kohtunikule, et ta ei saa mängida, peaks see olema võrdne mitteilmumisega ja partii tulemuseks +:-. Valge peaks võitma 1:0 siis, kui must istub laua taha, aga käike ei tee ja laseb lihtsalt aja üle. Õnneks on see vaid hüpoteetiline juhtum. Ja see 1:0 ei peaks reitinguarvesse minema või kuidas? Üks diskussioonis osalejatest leiab, et reitinguarvestusse peaksid minema vaid saavutatud punktid. Kuidas neid aga saavutatakse, see olevat ükskõik.
Lembit
neljapäev, 13. september 2007
MM algab
Täna mängitakse Méxicos esimesed partiid järjekordsel MM-turniiril. Võistluste süsteem on küll muudetud sedavõrd keerukaks, et tavalisel malehuvilisel on üsna raske taibata, kuidas asi pärast seda turniiri edasi läheb ja kellel missugused õigused saavad olema.
Mängijate tehnilisel koosolekul rõhutati, et igasuguste elektrooniliste seadmete mängusaali toomine on rangelt keelatud ning et uste juurde paigaldatakse metallidetektorid nii publiku kui ka mängijate kontrollimiseks. Üllatav oli, et kõiki mängijaid koosolekuks kokku ei saadud. Loodetavasti läheb brasiillasest peakohtunikul Antonio Bentol selle võistluse juhtimine siiski lihtsamalt kui Geurt Gijssenil Kramnik-Topalovi matśi jälgimine. Turniirid on kohtuniku jaoks peaaegu alati kergemad kui matśid.
On ju nüüd kohtunikel kasutada ka Tallinnas FIDE Presidendinõukogus Kirsan Iljumźinovi ettepanekul vastuvõetud otsus: " Iga mängija, kes ei suru vastasmängija kätt (või ei tervita vastasmängijat vastavalt oma ühiskonna tavapärastele reeglitele) enne partii algust FIDE turniiril või matśil ( ega tee seda ka pärast seda, kui kohtunik on palunud tal seda teha) või meelega solvab oma vastasmängijat või võistluse ametiisikuid, kaotab otsekohe ja lõplikult selle partii." Ehk mõjub. FIDE eetikakomisjon ja kohtunikekogu töötavad praegu välja mängijate käitumisjuhendeid.
Maailma kõige põhjalikum kohtunike ajaveeb hispaanlaste www.arbitrosdeajedrez.com näib olevat vähemalt ajutiselt hingusele läinud ja ka teistele pole viimastel päevadel midagi huvitavat tekkinud.
Lembit
Mängijate tehnilisel koosolekul rõhutati, et igasuguste elektrooniliste seadmete mängusaali toomine on rangelt keelatud ning et uste juurde paigaldatakse metallidetektorid nii publiku kui ka mängijate kontrollimiseks. Üllatav oli, et kõiki mängijaid koosolekuks kokku ei saadud. Loodetavasti läheb brasiillasest peakohtunikul Antonio Bentol selle võistluse juhtimine siiski lihtsamalt kui Geurt Gijssenil Kramnik-Topalovi matśi jälgimine. Turniirid on kohtuniku jaoks peaaegu alati kergemad kui matśid.
On ju nüüd kohtunikel kasutada ka Tallinnas FIDE Presidendinõukogus Kirsan Iljumźinovi ettepanekul vastuvõetud otsus: " Iga mängija, kes ei suru vastasmängija kätt (või ei tervita vastasmängijat vastavalt oma ühiskonna tavapärastele reeglitele) enne partii algust FIDE turniiril või matśil ( ega tee seda ka pärast seda, kui kohtunik on palunud tal seda teha) või meelega solvab oma vastasmängijat või võistluse ametiisikuid, kaotab otsekohe ja lõplikult selle partii." Ehk mõjub. FIDE eetikakomisjon ja kohtunikekogu töötavad praegu välja mängijate käitumisjuhendeid.
Maailma kõige põhjalikum kohtunike ajaveeb hispaanlaste www.arbitrosdeajedrez.com näib olevat vähemalt ajutiselt hingusele läinud ja ka teistele pole viimastel päevadel midagi huvitavat tekkinud.
Lembit
kolmapäev, 12. september 2007
FIDE foorum
Üks infoallikas on jälle ellu ärganud. FIDE Forum koos selle reegleid käsitleva osaga. Ligi pool aastat sellele ligi ei pääsenud. Sageli on seal esitatavad küsimused küll nii elementaarsed, et vastamiseks piisaks käikude tundmisest. Ega sageli keegi vaevugi vastama. Kõige sagedamini teevad seda minu kunagine kolleeg reeglite komiteest Stewart Reuben ja Prantsuse esikohtunikke Pierre Denommee.
Loomulikult pole vastusedki FIDE ametlikud seisukohad, nagu seda oma veergude kohta rõhutas ka Geurt Gijssen mullu Tallinnas käies. Aga jälgida tasub siiski nii küsimusi kui vastuseid.Üks, kes kaua pidi vastuseid ootama, on keegi Naditha Amarakoon (kust maalt küll?). Seda, et 50 käigu reegli ja 3-kordse korduse puhul võib (ja tulebki) käigu ennakult kirjutada, oleks ta võinud ju koodeksistki järele vaadata. Aga siis toob ta näite. Mängija kirjutab (nõrga) käigu protokolli, siis analüüsib seisu ja teeb hoopis teise. Vastane nõuab kirjutatud käigu laual tegemist. Aga kas peab? Või võib teda karistada ajaga? Ja kas käikude ennakult kirjutamise eest võib kaotuse ka panna? Stewart siis seletab, et kõlbab igasugune karistus hoiatusest kaotuseni, kuigi viimane on ilmselt karmivõitu. Kui laual tehakse käik, mis ei ühti kirjutatuga, võivat veel teisegi karistuse panna (Stewart vist pingutab siin veidi üle). Ja kui nii toimitakse korduvalt, siis võidavat küll sundida kirjutatud käiku laualgi tegema. (Parem oleks muidugi, kui see ka koodeksis ette nähtaks, sest muidu pole kohtunikul millelegi tugineda.)
Juhtumeid, kus vastasele võimalikult nähtavalt partiiprotokolli nõrk käik kirjutatakse ja kui siis vastane juba mõnda aega peatselt saabuvat võidurõõmu juba ette nautinud on, hoopis parem käik tehakse, on praktikas ennegi olnud. Nii et mingit rohtu peaks siin vaja olema küll.Lembit
Loomulikult pole vastusedki FIDE ametlikud seisukohad, nagu seda oma veergude kohta rõhutas ka Geurt Gijssen mullu Tallinnas käies. Aga jälgida tasub siiski nii küsimusi kui vastuseid.Üks, kes kaua pidi vastuseid ootama, on keegi Naditha Amarakoon (kust maalt küll?). Seda, et 50 käigu reegli ja 3-kordse korduse puhul võib (ja tulebki) käigu ennakult kirjutada, oleks ta võinud ju koodeksistki järele vaadata. Aga siis toob ta näite. Mängija kirjutab (nõrga) käigu protokolli, siis analüüsib seisu ja teeb hoopis teise. Vastane nõuab kirjutatud käigu laual tegemist. Aga kas peab? Või võib teda karistada ajaga? Ja kas käikude ennakult kirjutamise eest võib kaotuse ka panna? Stewart siis seletab, et kõlbab igasugune karistus hoiatusest kaotuseni, kuigi viimane on ilmselt karmivõitu. Kui laual tehakse käik, mis ei ühti kirjutatuga, võivat veel teisegi karistuse panna (Stewart vist pingutab siin veidi üle). Ja kui nii toimitakse korduvalt, siis võidavat küll sundida kirjutatud käiku laualgi tegema. (Parem oleks muidugi, kui see ka koodeksis ette nähtaks, sest muidu pole kohtunikul millelegi tugineda.)
Juhtumeid, kus vastasele võimalikult nähtavalt partiiprotokolli nõrk käik kirjutatakse ja kui siis vastane juba mõnda aega peatselt saabuvat võidurõõmu juba ette nautinud on, hoopis parem käik tehakse, on praktikas ennegi olnud. Nii et mingit rohtu peaks siin vaja olema küll.Lembit
teisipäev, 11. september 2007
Kohtunike aususest
Alates 1.oktoobrist pole Marokol õigust 2 aasta jooksul korraldada mingeid FIDE võistlusi ega muid üritusi. Nende malepresident Mustapha Amazzal ei või 3 aastat FIDEs Marokot esindada. Kaalumisel oli isegi Maroko FIDEst väljaheitmine. Põhjuseks fiktiivsete paberite käikulaskmine rahvusvahelise arbitri (IA) normide täitmise kohta, kus asjaosalisi üldse kohal polnud või täitsid nad ainult korraldusfunktsioone. Asjale kaasaaidanud Alźeeria IA Djelloul Bendelal kaotas ajutiselt õiguse mistahes kohtunikudokumentide allakirjutamiseks. Sel moel IA tiitli saanud 4 meest säilitasid küll esialgu tiitli, sest osa taotlustes märgitust oli õige ja algatus tuli mitte meestelt endilt, vaid föderatsioonilt. Liiati on FIDE juba antud nimetused vaid haruharva ära võtnud. Küll aga on FIDE komisjonidel veel võimalus asja lähemalt uurida ja oma ettepanekud teha. Igatahes näib, et FIDE eetikakomisjon eesotsas oma uue juhi itaallase Roberto Rivelloga on asjad tõsiselt kätte võtnud ja minu arust oli juuli lõpul Ateenas toimunud avalik arutelu üldse esmakordne. Antud küsimuse kohta käiv otsus on tervelt 20 lehekülge pikk. Malemaailmas äratasid aga ilmselt suuremat huvi samal ajal arutatud muud asjad, kus vilksatasid sellised nimed nagu Kramnik, Topalov ja Short.
Ehk märkas keegi teadet sellestki, et Vene IA Konstantin Nortśenko ei või kuni 2009. aastani tegutseda mingil võistlusel. Põhjuseks turniiritulemuste võltsimine.
Malekohtunikult nõutakse palju. Aga esmane on see, et ta oleks aus, olgu siis tegemist oma nimetuse saamisega või võistlustel tegutsemisega. Vastupidiselt toimides poleks ta ju kohtunik.
Lembit
Ehk märkas keegi teadet sellestki, et Vene IA Konstantin Nortśenko ei või kuni 2009. aastani tegutseda mingil võistlusel. Põhjuseks turniiritulemuste võltsimine.
Malekohtunikult nõutakse palju. Aga esmane on see, et ta oleks aus, olgu siis tegemist oma nimetuse saamisega või võistlustel tegutsemisega. Vastupidiselt toimides poleks ta ju kohtunik.
Lembit
reede, 7. september 2007
Veidi mobiilihelinatest
Vahel on kasulik vaadata, kuidas toimivad kohtunikud teistes maades. Eile kulutasin mitu tundi jälgimaks diskussiooni mobiilihelinale reageerimise üle Saksa Maleliidu kodulehel. FIDE ranged reeglid on üldteada, aga neil on igal liidumaal oma turniirimäärused, kus esimene helin toob sageli vaid 5-minutilise lisaaja vastasele ja mõnel pool tuleb enne seda vaid hoiatus teha. Asi sai alguse sellest, et kusagil jättis kohtunik kaotuse panemata. Ja nüüd siis jaanuarist peale vaieldakse. Praeguseks on selge, et kuigi FIDE läks ehk liiale ja reeglite muutmist tuleb taotleda,
peavad siiski kehtima ühtsed reeglid, vähemalt reitinguturniiridel. Peamine vaidlus on viimasel ajal käinud selle üle, mis tuleks tabelisse kirjutada süüdlase vastasele (ehk peaks tema seisu üldse hindama hakkama, kuigi see pole kohtuniku töö, 10.2 rakendamine mingil määral välja arvatud) ning kas näiteks 0:0,5 on malepartii loomulik tulemus. Kas arvutid seda üldse aktsepteerivad? Kohtunikekogu esimees Jürgen Kohlstädt leiab, et alati tuleks tabelisse panna 1:0 või 0:1. Teisi tulemusi võib küll panna, aga siis pole välistatud, et kusagil mõni kohtunik toimiks teisiti. Ja tema jaoks oleks niisugune kohtuniku diskrediteerimine palju hullem kui see, et keegi võidaks kusagil ühe partii, mida ta normaalselt võitma ei peaks, aga siis pole süüdi kohtunik, vaid see mängija, kes oma telefoni välja ei lülitanud. Vaidlused jätkuvad kaheksas kuu. Ja meie? Püüdkem siis võimalikult koodeksist kinni pidada, nii kaua kui vastavaid sätteid muudetud pole. Ja andkem vastasele pool punkti vaid sellistel erandjuhtudel, kus tal tõesti matistamiseks jõudu pole. Koodeks seda täpselt ei ütle, aga sellise tõlgenduse võib kasvõi Geurt Gijsseni jaanuariveerust välja lugeda. Ja sakslaste jätkuvat diskussiooni võib iga asjahuviline ise vaadata.
peavad siiski kehtima ühtsed reeglid, vähemalt reitinguturniiridel. Peamine vaidlus on viimasel ajal käinud selle üle, mis tuleks tabelisse kirjutada süüdlase vastasele (ehk peaks tema seisu üldse hindama hakkama, kuigi see pole kohtuniku töö, 10.2 rakendamine mingil määral välja arvatud) ning kas näiteks 0:0,5 on malepartii loomulik tulemus. Kas arvutid seda üldse aktsepteerivad? Kohtunikekogu esimees Jürgen Kohlstädt leiab, et alati tuleks tabelisse panna 1:0 või 0:1. Teisi tulemusi võib küll panna, aga siis pole välistatud, et kusagil mõni kohtunik toimiks teisiti. Ja tema jaoks oleks niisugune kohtuniku diskrediteerimine palju hullem kui see, et keegi võidaks kusagil ühe partii, mida ta normaalselt võitma ei peaks, aga siis pole süüdi kohtunik, vaid see mängija, kes oma telefoni välja ei lülitanud. Vaidlused jätkuvad kaheksas kuu. Ja meie? Püüdkem siis võimalikult koodeksist kinni pidada, nii kaua kui vastavaid sätteid muudetud pole. Ja andkem vastasele pool punkti vaid sellistel erandjuhtudel, kus tal tõesti matistamiseks jõudu pole. Koodeks seda täpselt ei ütle, aga sellise tõlgenduse võib kasvõi Geurt Gijsseni jaanuariveerust välja lugeda. Ja sakslaste jätkuvat diskussiooni võib iga asjahuviline ise vaadata.
Tellimine:
Postitused (Atom)