Võtan enne Karksisse sõitu veel korraks Arbiters` Guide`i silmade ette. Ehk on seal kohtunikule vajalike omaduste kohta veel midagi tarka kirjas? Nopin sealt mõningaid mõtteid.
Tavaliselt peab kohtunik kiirelt ja otsustavalt tegutsema. Kõige iseloomulikumaks näiteks on muidugi ajapuudus. Otsustavust on vaja igas olukorras, mis ähvardab muutuda keeruliseks. Ometi on ka selliseid olukordi, kus on targem hoida end tagasi, lastes mängijatel endil lahendust leida. Kumb tegutsemisviis on parasjagu õigem, sellest saadakse paremini aru, kui kogemusi juba rohkem.
Kui tead, et reegleid rikutakse, aga pole kindel, mida teha, otsi abi kogenumalt kolleegilt.
On olukordi, kus ka vale otsus on parem kui otsustamisest kõrvalehoidmine. Neil juhtudel tuleb iga kannatadasaanu ees vabandada.
Kõiki probleeme ei suuda koodeks lahendada. Seepärast peab kohtunik kasutama oma tervet mõistust nendel juhtudel lahenduse leidmiseks. Esimeseks sammuks peaks siin olema ilmselt selliste analoogiliste olukordade leidmine, mida koodeks käsitleb.
Kui koodeksist konkreetset abi pole, peaks kohtunik leidma tasakaalu järjekindluse ja õigluse vahel. Hea kohtunik peaks hoiduma ülepingutamisest, aga samal ajal soodustama head käitumist. Ettevõetav tegevus võib sõltuda turniiri iseloomust. Kui suurmeister kirjutab Briti meistrivõistlustel kirjeldavas notatsioonis, sunnitakse ta kasutama algebralist, kui aga 80-aastane mees teeb sedasama väikesel nädalalõputurniiril, võib ta ilmselt jätkata. On tülikas, kui keegi jätab pooleli śveitsi süsteemis turniiri, aga kui mängija lahkub 10 osavõtjaga ringsüsteemis reitinguturniirilt, on see juba suur probleem.
Kõik kohtunikud on indiviidid, seepärast lähenevad nad ka oma ülesannetele erinevalt. Mõned püüavad vältida ulatuslike profülaktiliste kaitsemeetmetega igasuguseid riske, teised lubavad endale mõningast riski, lootes, et saavad olukorra kiiresti kontrolli alla.
Mõned rakendavad koodeksit rangemalt kui teised. Iga kohtunik peab leidma oma stiili. Ükskõik milline see ka poleks, peab see olema efektiivne ega tohi liiga palju normist kõrvale kalduda. Tavaliselt eelistavad hiljuti kohtunikulitsentsi saanud rangemaid meetmeid ja lasevad kogemuste kogunedes asjad veidi lõdvemaks.
Peamine erinevus male ja teiste alade vahel on see, et siin on kaotajal raske süüd kellegi teise kaela ajada. Pikk partii väsitab tõenäoliselt mängijat vaimselt. Pole siis imet, et mängija võib halvasti reageerida, kui teda selles olukorras karistatakse. Vabanduseks ei saa tuua halba viset, kehva valgustust, õnnetut hüpet või isegi halba söötu. Inimolemus jääb samaks, loomulikuks reageeringuks on võimaluse korral kohtuniku süüdistamine. Olles sellest võimalusest (tõenäosusest!) teadlik, peab kohtunik saavutama, et mängija mõistaks, et tema otsus ei peegelda mängija ausust või sportlikkust.
Teiseks sageli ebameeldivust põhjustavaks olukorraks on "puudutatud - käidud" taotlus, mida teine pool eitab. Kui te taotlust ei rahulda, on selle esitaja sageli rööpast väljas. Peate talle selgeks tegema, et te tema aususes ei kahtle, vaid et esitatud andmetest teistsuguseks otsuseks lihtsalt ei piisa. Enne otsustamist on ilmselt vaja ära kuulata kummagi poole versioon intsidendist. Kui see võtab aega või toimub kärarikkalt, siis on targem mängijatega enne partii jätkamist turniirisaalist väljuda. Mõnikord tuleks versioonid ära kuulata eraldi, kuigi mängijal olgu võimalus teise poole seisukoha kummutamiseks.
Lembit
kolmapäev, 29. juuli 2009
teisipäev, 28. juuli 2009
Olla objektiivne
Eelmisel nädalal pidin veidi kohendama üht oma malekohtunike rolli käsitlevat kirjatükki, ees aga seisab seminar Karksi-Nuias. Nüüd vaatasin tagantjärele inglaste Arbiters´ Guide´ist järele, milline peaks seal kohtunik olema ja mida talt nõutakse. Koodeks lähtub sellest, et kohtunikul on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed. Inglaste arutlus tundub küll kohati abstraktsena, aga mõte seal sees on.
Kõigepealt pööravad inglased tähelepanu isikulistele oskustele. Tähendab see vajadust inimestega hästi läbi saada, oskust leida lahendused olukordadele ja tagada, et need ei muutuks veel keerukamaks. Neid oskusi ei saavat üheski brośüüris õpetada, küll aga saab anda üldisi juhiseid.
Kohtuniku isikust sõltub palju. Esikohal on siin tema pädevus. Mängijad austavad kohtunikku ainult siis, kui nad usuvad tema võimetesse. Austus tuleb ära teenida eelkõige kõigi ülesannete korraliku ja efektiivse täimisega. Esmalt tuleb aga hästi kursis olla nii iga nelja aasta tagant muutuva koodeksiga kui ka paarimisreeglitega.
Inglismaal pole veel arvutid kohtunikke välja tõrjunud, kuigi nende roll suureneb nagu kõikjal mujal maailmas. Siiski olevat seal mõned kohtunikud juba teatanud, et loobuvad tegutsemisest kui arvutid kõigile mängijatele vastased leiavad. Aga ka arvutite kasutamisel peab kohtunik teadma, kuidas toimitakse, et vastata mistahes küsimustele.
Eraldi tõstetakse esile vajadust olla objektiivne. Kohtunik peab olema mängijate kohtlemisel erapooletu ega tohi sattuda kellegi mõju alla. Inglismaal ei teadvat paljud kogenud kohtunikud paarides mängijate nimesid ja kasutavad ainult nende numbreid. Koodeksit tuleb rakendada nii, nagu see on, mitte aga nii, nagu me tahaksime, et see oleks. Vahel võib see olla tüütu, aga ainult nii saab säilitada erapooletuse. Tuleb olla sõbralik ja vastutulelik.
Iga otsus, milleni kohtunik jõuab, peab olema õiglane. Sageli tahavad mängijad vaielda. Kõigepealt peab siis kohtunik oma otsuse mõtet selgitama. Kui mängija aga vaidlust jätkab, siis pole edasistel seletustel enam mõtet. On muidugi hea, kui kohtunik saab sel juhul tuge kolleegidelt või võistluse korraldajatelt. Vaidluse jätkudes tuleks mängijale öelda, et ta peab otsust aktsepteerima või mängimisest loobuma. Hea, kui turniiril on loodud apellatsioonikomitee, kellele asi otsustada antakse. Kohtunikul on sel juhul märksa lihtsam.
Alati tuleb püüda jõuda korrektse otsuseni, kuigi kohtunikul võib olla kergem rahustada mõnd tülikat mängijat tema märksa leebemalt käituva vastase arvel. Kohtuniku ja mängija suhted ei tohi otsust kummaski suunas mõjutada. Ei või soosida oma klubikaaslast vastasmängija arvel, aga samal ajal ei tohi teda panna ka halvemasse olukorda sellepärast, et sa teda tunned.
Ka mängija tiitel ei tohi kohtunikku hirmutada. Tuuakse näide, kus üks suurmeister nõudnud kohtunikult paarimise muutmist, sest ta oli saanud järgmiseks vooruks märksa tugevama vastase kui tema konkurent. Piisas sellest, kui öeldi, et paariti täielikult reeglite järgi ja seepärast ei saa paarimist muuta. Sellega diskussioon lõppes.
Lembit
Kõigepealt pööravad inglased tähelepanu isikulistele oskustele. Tähendab see vajadust inimestega hästi läbi saada, oskust leida lahendused olukordadele ja tagada, et need ei muutuks veel keerukamaks. Neid oskusi ei saavat üheski brośüüris õpetada, küll aga saab anda üldisi juhiseid.
Kohtuniku isikust sõltub palju. Esikohal on siin tema pädevus. Mängijad austavad kohtunikku ainult siis, kui nad usuvad tema võimetesse. Austus tuleb ära teenida eelkõige kõigi ülesannete korraliku ja efektiivse täimisega. Esmalt tuleb aga hästi kursis olla nii iga nelja aasta tagant muutuva koodeksiga kui ka paarimisreeglitega.
Inglismaal pole veel arvutid kohtunikke välja tõrjunud, kuigi nende roll suureneb nagu kõikjal mujal maailmas. Siiski olevat seal mõned kohtunikud juba teatanud, et loobuvad tegutsemisest kui arvutid kõigile mängijatele vastased leiavad. Aga ka arvutite kasutamisel peab kohtunik teadma, kuidas toimitakse, et vastata mistahes küsimustele.
Eraldi tõstetakse esile vajadust olla objektiivne. Kohtunik peab olema mängijate kohtlemisel erapooletu ega tohi sattuda kellegi mõju alla. Inglismaal ei teadvat paljud kogenud kohtunikud paarides mängijate nimesid ja kasutavad ainult nende numbreid. Koodeksit tuleb rakendada nii, nagu see on, mitte aga nii, nagu me tahaksime, et see oleks. Vahel võib see olla tüütu, aga ainult nii saab säilitada erapooletuse. Tuleb olla sõbralik ja vastutulelik.
Iga otsus, milleni kohtunik jõuab, peab olema õiglane. Sageli tahavad mängijad vaielda. Kõigepealt peab siis kohtunik oma otsuse mõtet selgitama. Kui mängija aga vaidlust jätkab, siis pole edasistel seletustel enam mõtet. On muidugi hea, kui kohtunik saab sel juhul tuge kolleegidelt või võistluse korraldajatelt. Vaidluse jätkudes tuleks mängijale öelda, et ta peab otsust aktsepteerima või mängimisest loobuma. Hea, kui turniiril on loodud apellatsioonikomitee, kellele asi otsustada antakse. Kohtunikul on sel juhul märksa lihtsam.
Alati tuleb püüda jõuda korrektse otsuseni, kuigi kohtunikul võib olla kergem rahustada mõnd tülikat mängijat tema märksa leebemalt käituva vastase arvel. Kohtuniku ja mängija suhted ei tohi otsust kummaski suunas mõjutada. Ei või soosida oma klubikaaslast vastasmängija arvel, aga samal ajal ei tohi teda panna ka halvemasse olukorda sellepärast, et sa teda tunned.
Ka mängija tiitel ei tohi kohtunikku hirmutada. Tuuakse näide, kus üks suurmeister nõudnud kohtunikult paarimise muutmist, sest ta oli saanud järgmiseks vooruks märksa tugevama vastase kui tema konkurent. Piisas sellest, kui öeldi, et paariti täielikult reeglite järgi ja seepärast ei saa paarimist muuta. Sellega diskussioon lõppes.
Lembit
reede, 24. juuli 2009
Veel lastevõistlustest
Eelmisel nädalal (22. VII Kohtunik noortevõistlustel) oli juba juttu sellest, mida inglaste Arbiters´ Guide arvab kohtunikutööst noortevõistlustel. Midagi leiame samal teemal sealsetest tähelepanekutest veel.
Probleemiks võivad olla lapsevanemad ja treenerid. Seepärast ei lubata mõnedel võistlustel lapsevanemaid mängusaali (ka meil). Lapsevanemad ei tohiks igal juhul seista lapse otseses vaateväljas. Mõned võivad sel moel lapsele survet avaldada, millest kõnelevad lapse kiired pilgud või ka pidev vanema jälgimine, teised annavad teadmatult nõu oma näoilme või kehakeelega. Vältida tuleks ka seda, et vanemad vaatavad üksisilmi lapse vastasmängijat. Sellisest hirmutamisest peab kohtunik resoluutselt jagu saama. Kui selline käitumine jätkub, on see küllaldane põhjus lapsevanema turniirisaalist eemaldamiseks.
Kindlasti kaitsevad vanemad väga oma lapsi. Kohtunik peab seepärast olema kannatlik ka naeruväärsete süüdistuste puhul. Mingi alus võib nendel ikkagi olla.
Juhul kui vanemad saali lubatakse, peab kohtunik rõhutama, et mingi probleemi märkamisel peavad nad pöörduma kohtuniku poole, mitte aga püüdma ise hakata seda lahendama.
Kohtunik ei tohiks mängija laua lähedal lubada koolivendade või teiste sõprade kõnelusi. Üsna sageli võivad need viia arutlusele parasjagu käimas oleva partii üle.
Mida valvsam on kohtunik vooru ajal, seda vähem võib tekkida suuri probleeme. Ometi pole välistatud, et seejuures võib ta avastada rohkem väikesi probleeme.
Kui kohtuniku otsus on lapsele ebasoodne, võib see muutuda väga emotsionaalseks. Seepärast võib partiis teha mõneminutilise pausi, et laps saaks end enne mängu jätkamist koguda.
Kohtunik peab olema ettevaatlik, et ta ise ennast täbarasse olukorda ei seaks. Kuigi tundub olevat vajalik lohutada pärast kaotust pisarates mängijat, tuleb hoolitseda selle eest, et tema tegevust vääralt ei tõlgendataks. Kohtunik peab arvestama, et tema käitumine võib anda alust süüdistusteks ja seepärast peaks loomulikku kaitseinstinkti ohjeldama.
Kohtunikud peaksid vältima olukordi, kus nad jäävad ainult ühe lapsega kahekesi. Ideaalselt peaks lastega töötades alati olema kaks täiskasvanut koos.
Ehk on nendes inglaste soovitustes midagi arvestamisväärset.
Lembit
Probleemiks võivad olla lapsevanemad ja treenerid. Seepärast ei lubata mõnedel võistlustel lapsevanemaid mängusaali (ka meil). Lapsevanemad ei tohiks igal juhul seista lapse otseses vaateväljas. Mõned võivad sel moel lapsele survet avaldada, millest kõnelevad lapse kiired pilgud või ka pidev vanema jälgimine, teised annavad teadmatult nõu oma näoilme või kehakeelega. Vältida tuleks ka seda, et vanemad vaatavad üksisilmi lapse vastasmängijat. Sellisest hirmutamisest peab kohtunik resoluutselt jagu saama. Kui selline käitumine jätkub, on see küllaldane põhjus lapsevanema turniirisaalist eemaldamiseks.
Kindlasti kaitsevad vanemad väga oma lapsi. Kohtunik peab seepärast olema kannatlik ka naeruväärsete süüdistuste puhul. Mingi alus võib nendel ikkagi olla.
Juhul kui vanemad saali lubatakse, peab kohtunik rõhutama, et mingi probleemi märkamisel peavad nad pöörduma kohtuniku poole, mitte aga püüdma ise hakata seda lahendama.
Kohtunik ei tohiks mängija laua lähedal lubada koolivendade või teiste sõprade kõnelusi. Üsna sageli võivad need viia arutlusele parasjagu käimas oleva partii üle.
Mida valvsam on kohtunik vooru ajal, seda vähem võib tekkida suuri probleeme. Ometi pole välistatud, et seejuures võib ta avastada rohkem väikesi probleeme.
Kui kohtuniku otsus on lapsele ebasoodne, võib see muutuda väga emotsionaalseks. Seepärast võib partiis teha mõneminutilise pausi, et laps saaks end enne mängu jätkamist koguda.
Kohtunik peab olema ettevaatlik, et ta ise ennast täbarasse olukorda ei seaks. Kuigi tundub olevat vajalik lohutada pärast kaotust pisarates mängijat, tuleb hoolitseda selle eest, et tema tegevust vääralt ei tõlgendataks. Kohtunik peab arvestama, et tema käitumine võib anda alust süüdistusteks ja seepärast peaks loomulikku kaitseinstinkti ohjeldama.
Kohtunikud peaksid vältima olukordi, kus nad jäävad ainult ühe lapsega kahekesi. Ideaalselt peaks lastega töötades alati olema kaks täiskasvanut koos.
Ehk on nendes inglaste soovitustes midagi arvestamisväärset.
Lembit
kolmapäev, 22. juuli 2009
Tiitlid ja reitingud
Esmaspäeval sattusin tegutsema enda jaoks täiesti jõukohasel turniiril. Śahh ja Garde pidas rahvusvahelist malepäeva. 12 mängijat, naabertoas mängivad 7 olid minu haldusalast väljas. Stewart Reuben on küll öelnud, et üle 10 mängija kohtunik jälgida ei jõua. Paarimine tehti ka arvutil ära, nii et sellega muret polnud. Easy-kelladega olen ka peaaegu ära harjunud ja kaks neid oligi. Ei probleeme ega märkimisväärseid juhtumeid.
Ühel tavalisel kellal sai küll kuidagiviisi ruttu aeg otsa. Selgus, et kaks poolt olid korraga käinud. Naaberkelladega võrreldes sai aeg korrigeeritud. Koodeksit rikkusin küll ka: jätsin reageerimata ühe daami mobiili häälitsusele. Ei suuda fikseerida kaotust, kui see hääl segab mängijaid märksa vähem (kui seda üldse keegi tähele pani) kui kohtuniku võimalik sekkumine või muu ümberkaudne sumin. Aga kuus vooru śveitsi oli jälle ilmselt liiga palju. Viimases voorus sai liider vastu 10. koha jagaja, tema lähim konkurent aga päris 0 punktiga mängija. Ettenähtust ja väljakuulutatust tuleb siiski kinni pidada.
Kodus heitsin pilgu FIDE kodulehele. Seal juhiti tähelepanu muudatustele tiitli- ja reitingumäärustes. Lähemalt pole neil mõtet peatuda, sest Marek tegi seda juba 18. III Muudatused reeglites 1. juuli 2009. Ta tunneb seda valdkonda pealegi paremini. Mõni tähelepanek siiski.
Reitinguperiood lüheneb kolmelt kuult kahele. Uued reitingulehed niisiis 1. I, 1. III, 1. V, 1. VII, 1. IX ja 1. XI. Et mingi turniiri tulemused reitingulehte läheksid, peab FIDE saama need hiljemalt nädal aega varem. FIDE enda korraldatud ametlikul võistlusel piisab turniiri lõppemisest kasvõi eelmisel päeval.
Palju poleemikat tekitanud juurdekasvukoefitsient K (vt. kasvõi 1. V Segadus K ümber ja 22. VI K ikka päevakorral) jääb endiseks nii nagu kõik sellest sõltuvgi. Nii hakatakse ka uue mängija reitingu arvestamisel lisama iga poole tabelipunkti eest mitte 15 reitingupunkti, vaid ainult 12,5.
Tiitlimäärustes loetletakse need ajakontrollid, mida tiitliturniiridel võib kasutada. Asja algatajaks oli Professionaalsete Maletajate Assotsiatsioon, kelle arvates on kasulik, et turniiride tingimused oleksid võimalikult ühesugused. Nende seas püsib populaarne kontroll 90 minutit partiile + 30 sekundit käigule veel vaid aasta, siis kõlbab see vaid reitingu saamiseks. Kõik need on loetletud kasvõi 21. XII Veel kongressi otsustest.
Peale automaatselt registreeritavate tiitlite peavad kõik taotlused olema FIDE lehel kirjas vähemalt 2 kuud enne lõplikku heakskiitu. Automaatselt registreeritavate puhul rakendatakse piiranguid antavate tiitlite arvus sõltuvalt võistlustel osalenud maade arvust.
FIDE meistriks ja meistrikandidaadiks võib saada juba 8-aastaste turniiridel (anaoogiliselt 10-aastaste omadega).
Reitingul baseeruva tiitli normi võib täita isegi keset turniiri.
Mõnevõrra on korrigeeritud ka tiitlinõudeid. IM -ks saamiseks peab näiteks 1/3 vastastest juba olema IM-d, kusjuures iga GM loeb 1,5 IM eest. Reitinguta või madala reitinguga vastaseid võib olla ainult üks.
Reitinguta, kuid tiitliga vastased arvestatakse nüüd: GM 24oo IM 22oo, WGM ja FM 21oo, WIM 2000, WFM 1800.
Kui turniiril mängitakse rohkem kui 13 partiid ja tiitlinorm täidetakse rohkem kui 13 partii järgi, läheb arvesse ikkagi vaid 13 partiid.
Vähemalt kord tuleb norm täita sellisel turniiril, kus on nõutav arv välismaalasi ja osalevaid föderatsioone. Nii ei aita ainult rahvuslikel meistrivõistlustel mängimisest.
Lembit
Ühel tavalisel kellal sai küll kuidagiviisi ruttu aeg otsa. Selgus, et kaks poolt olid korraga käinud. Naaberkelladega võrreldes sai aeg korrigeeritud. Koodeksit rikkusin küll ka: jätsin reageerimata ühe daami mobiili häälitsusele. Ei suuda fikseerida kaotust, kui see hääl segab mängijaid märksa vähem (kui seda üldse keegi tähele pani) kui kohtuniku võimalik sekkumine või muu ümberkaudne sumin. Aga kuus vooru śveitsi oli jälle ilmselt liiga palju. Viimases voorus sai liider vastu 10. koha jagaja, tema lähim konkurent aga päris 0 punktiga mängija. Ettenähtust ja väljakuulutatust tuleb siiski kinni pidada.
Kodus heitsin pilgu FIDE kodulehele. Seal juhiti tähelepanu muudatustele tiitli- ja reitingumäärustes. Lähemalt pole neil mõtet peatuda, sest Marek tegi seda juba 18. III Muudatused reeglites 1. juuli 2009. Ta tunneb seda valdkonda pealegi paremini. Mõni tähelepanek siiski.
Reitinguperiood lüheneb kolmelt kuult kahele. Uued reitingulehed niisiis 1. I, 1. III, 1. V, 1. VII, 1. IX ja 1. XI. Et mingi turniiri tulemused reitingulehte läheksid, peab FIDE saama need hiljemalt nädal aega varem. FIDE enda korraldatud ametlikul võistlusel piisab turniiri lõppemisest kasvõi eelmisel päeval.
Palju poleemikat tekitanud juurdekasvukoefitsient K (vt. kasvõi 1. V Segadus K ümber ja 22. VI K ikka päevakorral) jääb endiseks nii nagu kõik sellest sõltuvgi. Nii hakatakse ka uue mängija reitingu arvestamisel lisama iga poole tabelipunkti eest mitte 15 reitingupunkti, vaid ainult 12,5.
Tiitlimäärustes loetletakse need ajakontrollid, mida tiitliturniiridel võib kasutada. Asja algatajaks oli Professionaalsete Maletajate Assotsiatsioon, kelle arvates on kasulik, et turniiride tingimused oleksid võimalikult ühesugused. Nende seas püsib populaarne kontroll 90 minutit partiile + 30 sekundit käigule veel vaid aasta, siis kõlbab see vaid reitingu saamiseks. Kõik need on loetletud kasvõi 21. XII Veel kongressi otsustest.
Peale automaatselt registreeritavate tiitlite peavad kõik taotlused olema FIDE lehel kirjas vähemalt 2 kuud enne lõplikku heakskiitu. Automaatselt registreeritavate puhul rakendatakse piiranguid antavate tiitlite arvus sõltuvalt võistlustel osalenud maade arvust.
FIDE meistriks ja meistrikandidaadiks võib saada juba 8-aastaste turniiridel (anaoogiliselt 10-aastaste omadega).
Reitingul baseeruva tiitli normi võib täita isegi keset turniiri.
Mõnevõrra on korrigeeritud ka tiitlinõudeid. IM -ks saamiseks peab näiteks 1/3 vastastest juba olema IM-d, kusjuures iga GM loeb 1,5 IM eest. Reitinguta või madala reitinguga vastaseid võib olla ainult üks.
Reitinguta, kuid tiitliga vastased arvestatakse nüüd: GM 24oo IM 22oo, WGM ja FM 21oo, WIM 2000, WFM 1800.
Kui turniiril mängitakse rohkem kui 13 partiid ja tiitlinorm täidetakse rohkem kui 13 partii järgi, läheb arvesse ikkagi vaid 13 partiid.
Vähemalt kord tuleb norm täita sellisel turniiril, kus on nõutav arv välismaalasi ja osalevaid föderatsioone. Nii ei aita ainult rahvuslikel meistrivõistlustel mängimisest.
Lembit
esmaspäev, 20. juuli 2009
Head malepäeva!
Täna on rahvusvaheline malepäev. 85 aastat tagasi käisid Pariisis VIII olümpiamängud. Samal ajal peeti seal ka Rahvusvahelise Maleföderatsiooni (FIDE) esimene kongress. Osales 14 maad, kelle esindajad valisid organisatsiooni esimeseks presidendiks hollandlase Alexander Ruebi. Peaaegu oli male juba siis pääsemas olümpiamängude programmigi, kuid ei jõutud ühisarvamusele amatööride ja professionaalide suhtes. Seepärast alustati pärast ebaõnnestunud ponnistusi 3 aastat hiljem omaette maleolümpiatega. 5 aastat hiljem sai male ka esimesed rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid.
FIDE-l on vahepeal olnud nii paremaid kui halvemaid aegu, aga üldiselt on ta ajaproovile vastu pidanud ning õigustanud oma deviisi Gens una sumus. Omal ajal oli endalgi võimalus FIDE kongressidel osaleda ja mitmes selle organis tegutseda, südamelähedasim oli töö reeglite ja turniirimääruste komitees.
Heidame täna veel kord pilgu selle komitee esimehe Geurt Gijsseni viimasele veerule, kus paaril korral on tagasi pöördutud varem juba käsitletud juhtude juurde.
19. II Nopped veebruariveerust kirjutasin minagi Inglise lastevõistlustest, kus üks poiss pani teisele lipuga mati, kuid vastane väitis, et lipp olevat olnud hoopis teisel väljal, nii et matti poleks saanud panna. Tuligi lipuga matikäigu asemel teine käik teha, mis küll vastast matist ei päästnud.
Ise jään nõusse selles veerus oma arvamust avaldanud RC sekretäri Stewart Reubeniga, kes ütleb, et sellistes 1 : 1 olukordades saab ta lähtuda, vaid laual olevast seisust, lisades küll, et vastasmängija protesti korral võiks ta langetada teistsuguse otsuse. Liiati oli kohtunikulgi kahtlus, et matist pääsemiseks võis teine poiss käiku lasta alusetud süüdistused.
Üks kreeklane toob lisaks näite Torino olümpialt, kus ta oli vanemkohtunikuks. Üks mängija süüdistas oma vastast malendi puudutamises, selle asetamises teisele väljale ja käigu tagasivõtmises. Süüdistatu eitas sellist toimimist täielikult, meeskonna kapten aga loomulikult toetas oma mängijat. Matśikohtunik asja ei näinud ja temast polnud abi. Vanemkohtunik lükkas protesti tagasi ja aktsepteeris tehtud käiku. Protestija kaotas partii, kirjutas protokollile alla, kuid kapten esitas protesti, mille apellatsioonikomitee lõpuks tagasi lükkas. Otsustajate õnneks oli protestija oma taotlusega hiljaks jäänud: mitte 2 tunni jooksul, nagu olümpiatel nõutakse, vaid alles järgmisel päeval.
Tekkis küsimus, kas oleks pidanud arvesse võtma pealtvaatajate ütlusi. Ilmselt küll, kui kohtunik usub nende usaldusväärsusse. Kohtunik peab tegema parima, et selgitada, mis tegelikult juhtus. Kahjuks pole kõikjal Amber-turniiri tehnikat, kus videost saab kõike tagantjärele näha.
18. VI Juhtumeid partiidest oli juttu ühest Saksa klubiturniirist. Valge tegi selles võimatu ratsukäigu (Rg4-e6) ja enne, kui ta jõudis kella vajutada, pani must talle mati. Oleks ratsu normaalselt käinud, oleks tulemus olnud vastupidine. Geurt jäi pandud matiga igati rahule.
Nüüd olid talle vastuväitjad Taanist ja Slovakkiast. Need leidsid, et kellavajutusega polnud käik sooritatud ning valgel oleks tulnud lasta sama malendiga määrustepärane käik teha.
On leitud ka, et koodeksis on vastuolu artiklite 1.1 ja 4.6 vahel.
1.1: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud.
4.6: Kui määrustepärase käiguna või määrustepärase käigu osana on malend mingil väljal käest vabastatud, ei saa seda tehtud käigul asetada teisele väljale. Käik loetakse siis tehtuks.
Aga kas määrustevastane käik on tehtud?
Geurt jääb oma arvamuse juurde. Enne vastasmängija kellavajutust võib ju käia, mis sellest, et seejärel võib vastane ikkagi kella vajutada (siin sai partii enne otsa). Artikli 1.1 esmane eesmärk olevat vältida, et keegi ei teeks kaht käiku järjest, 4.6 peamine mõte on aga see, et käiku ei saa muuta pärast malendi käest vabastamist. Võib ju arutada, kas Rg4-e6 on tehtud käik või mitte, aga selline määrustevastane käik tuleb tingimata avastada partii jooksul, see on enne matti. Vähemalt formaalselt on Geurtil õigus.
Lembit
FIDE-l on vahepeal olnud nii paremaid kui halvemaid aegu, aga üldiselt on ta ajaproovile vastu pidanud ning õigustanud oma deviisi Gens una sumus. Omal ajal oli endalgi võimalus FIDE kongressidel osaleda ja mitmes selle organis tegutseda, südamelähedasim oli töö reeglite ja turniirimääruste komitees.
Heidame täna veel kord pilgu selle komitee esimehe Geurt Gijsseni viimasele veerule, kus paaril korral on tagasi pöördutud varem juba käsitletud juhtude juurde.
19. II Nopped veebruariveerust kirjutasin minagi Inglise lastevõistlustest, kus üks poiss pani teisele lipuga mati, kuid vastane väitis, et lipp olevat olnud hoopis teisel väljal, nii et matti poleks saanud panna. Tuligi lipuga matikäigu asemel teine käik teha, mis küll vastast matist ei päästnud.
Ise jään nõusse selles veerus oma arvamust avaldanud RC sekretäri Stewart Reubeniga, kes ütleb, et sellistes 1 : 1 olukordades saab ta lähtuda, vaid laual olevast seisust, lisades küll, et vastasmängija protesti korral võiks ta langetada teistsuguse otsuse. Liiati oli kohtunikulgi kahtlus, et matist pääsemiseks võis teine poiss käiku lasta alusetud süüdistused.
Üks kreeklane toob lisaks näite Torino olümpialt, kus ta oli vanemkohtunikuks. Üks mängija süüdistas oma vastast malendi puudutamises, selle asetamises teisele väljale ja käigu tagasivõtmises. Süüdistatu eitas sellist toimimist täielikult, meeskonna kapten aga loomulikult toetas oma mängijat. Matśikohtunik asja ei näinud ja temast polnud abi. Vanemkohtunik lükkas protesti tagasi ja aktsepteeris tehtud käiku. Protestija kaotas partii, kirjutas protokollile alla, kuid kapten esitas protesti, mille apellatsioonikomitee lõpuks tagasi lükkas. Otsustajate õnneks oli protestija oma taotlusega hiljaks jäänud: mitte 2 tunni jooksul, nagu olümpiatel nõutakse, vaid alles järgmisel päeval.
Tekkis küsimus, kas oleks pidanud arvesse võtma pealtvaatajate ütlusi. Ilmselt küll, kui kohtunik usub nende usaldusväärsusse. Kohtunik peab tegema parima, et selgitada, mis tegelikult juhtus. Kahjuks pole kõikjal Amber-turniiri tehnikat, kus videost saab kõike tagantjärele näha.
18. VI Juhtumeid partiidest oli juttu ühest Saksa klubiturniirist. Valge tegi selles võimatu ratsukäigu (Rg4-e6) ja enne, kui ta jõudis kella vajutada, pani must talle mati. Oleks ratsu normaalselt käinud, oleks tulemus olnud vastupidine. Geurt jäi pandud matiga igati rahule.
Nüüd olid talle vastuväitjad Taanist ja Slovakkiast. Need leidsid, et kellavajutusega polnud käik sooritatud ning valgel oleks tulnud lasta sama malendiga määrustepärane käik teha.
On leitud ka, et koodeksis on vastuolu artiklite 1.1 ja 4.6 vahel.
1.1: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud.
4.6: Kui määrustepärase käiguna või määrustepärase käigu osana on malend mingil väljal käest vabastatud, ei saa seda tehtud käigul asetada teisele väljale. Käik loetakse siis tehtuks.
Aga kas määrustevastane käik on tehtud?
Geurt jääb oma arvamuse juurde. Enne vastasmängija kellavajutust võib ju käia, mis sellest, et seejärel võib vastane ikkagi kella vajutada (siin sai partii enne otsa). Artikli 1.1 esmane eesmärk olevat vältida, et keegi ei teeks kaht käiku järjest, 4.6 peamine mõte on aga see, et käiku ei saa muuta pärast malendi käest vabastamist. Võib ju arutada, kas Rg4-e6 on tehtud käik või mitte, aga selline määrustevastane käik tuleb tingimata avastada partii jooksul, see on enne matti. Vähemalt formaalselt on Geurtil õigus.
Lembit
reede, 17. juuli 2009
Geurti juuliveerust
Chesscafe viimane kohtunikeveerg ei pääsenud muidugi küsimusest, miks juuli esimestel päevadel kusagil uut koodeksit näha polnud. Teatavasti jõudis ka FIDE leheküljele tekst viiepäevase hilinemisega. Ega olnudki RC esimehel õigustuseks midagi öelda. Ta avaldas vaid kahetsust, et FIDEs pole reeglite kehtimapanekuks kindlat protseduuri välja kujunenud. Oleks ju normaalne, et reeglid jõustuksid kindla korra kohaselt. Kes aga muu sellega tegelema peaks kui just RC. Märkuseks veel, et kui mingi turniir algas juunis ja jätkus juulis, siis pidi seal algusest lõpuni rakendama vanu reegleid.
Sageli tuleb Chesscafes seletada üldteada asju. Keegi belglane küsib jällegi, mida teha siis, kui nooleke kellal langeb, kuid teisel mängijal pole matistamiseks piisavalt materjali. Art. 6.9 ütleb ju, et ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepärase käikude seeriaga. See ei tarvitse põrmugi olla just seis, kus oda või ratsu jäänud üksiku kuninga vastu.
Geurt toob näiteks seisu, kus kummalgi laual veel kõik 8 etturit ja lisaks oda ka. Aga kõik etturid on blokeeritud ja lahkvärvi odadki sellised, et nendega ei saa lüüa ühtki vastaspoole etturit ega seda isegi ühelegi etturile ette panna. Tegemist on küll vaid teoreetilise konstruktsiooniga, aga viigiks tuleb seegi seis lugeda.
Välja võib muidugi mõelda igasuguseid asju. Slovakkiast küsitakse nõu järgmise juhu kohta: valge kuninga ja lipu asend algseisus on vahetatud. Mäng käib niimoodi 1. e4 e5 2. Oc4 d6 3. Kh5 (?!) ilmse lootusega f7 matt panna, aga ... g6++ . Millise otsuse peaks siin langetama kohtunik?
Eks vaatame koodeksist järele. 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Aga 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik ..., tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust.
7.1a: Kui partii ajal leitakse, et malendite algseis polnud õige, tuleb partii tühistada ja mängida uus.
Seega oleks malendite väär algseis tulnud avastada partii jooksul. Käik 3. ... g6 on kahtlemata määrustepärane ja sellest piisab partii lõpetamiseks. Pole oluline, kas tegemist on tava-, kiir- või välkmalega. Praktikas midagi taolist küll vaevalt juhtub, aga näiteks kohtunikueksamiks sobib minu arust see näide küll.
Geurt väidab muide, et eelmise koodeksiteksti väljatöötamise ajal 2004 olevat ta teinud RC-s ettepaneku, et matt lõpetaks partii vaid siis, kui kõik selles tehtud käigud on määrustepärased. Kolleegid polevat sellega nõustunud.
ERinevusele tava-, kiir- ja välkmalereeglite vahel viitab Saksamaalt tulnud küsimus: Mõlemal mängijal saab aeg otsa. Kohtunik teeb kindlaks, et tehtud pole 40 vajalikku käiku, vaid ainult 39. Tegemist on elektronkelladega, kus tabloole ikmunud märgike selgelt näitab, kumma aeg sai varem otsa. Kas peaks seda arvestama või laskma partiil jätkuda, kui muud tõestust pole?
Kui tegemist on kiir- või välkmalega, loetaks partii sel juhul tõepoolest art. A4 alusel viigiks. Tavapartiil tuleks lasta jätkuda (sest tegemist pole viimase mänguperioodiga), kui pole võimalik kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena (vt. art. 6.11). Vastavat märki kellal võib aga pidada piisavaks tõendusmaterjaliks. Nii et kohtunik peaks siin fikseerima esimesele ajaületajale kaotuse. Vastavalt art. 6.9 lõpetas see ajaületus partii.
Lembit
Sageli tuleb Chesscafes seletada üldteada asju. Keegi belglane küsib jällegi, mida teha siis, kui nooleke kellal langeb, kuid teisel mängijal pole matistamiseks piisavalt materjali. Art. 6.9 ütleb ju, et ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepärase käikude seeriaga. See ei tarvitse põrmugi olla just seis, kus oda või ratsu jäänud üksiku kuninga vastu.
Geurt toob näiteks seisu, kus kummalgi laual veel kõik 8 etturit ja lisaks oda ka. Aga kõik etturid on blokeeritud ja lahkvärvi odadki sellised, et nendega ei saa lüüa ühtki vastaspoole etturit ega seda isegi ühelegi etturile ette panna. Tegemist on küll vaid teoreetilise konstruktsiooniga, aga viigiks tuleb seegi seis lugeda.
Välja võib muidugi mõelda igasuguseid asju. Slovakkiast küsitakse nõu järgmise juhu kohta: valge kuninga ja lipu asend algseisus on vahetatud. Mäng käib niimoodi 1. e4 e5 2. Oc4 d6 3. Kh5 (?!) ilmse lootusega f7 matt panna, aga ... g6++ . Millise otsuse peaks siin langetama kohtunik?
Eks vaatame koodeksist järele. 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Aga 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik ..., tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust.
7.1a: Kui partii ajal leitakse, et malendite algseis polnud õige, tuleb partii tühistada ja mängida uus.
Seega oleks malendite väär algseis tulnud avastada partii jooksul. Käik 3. ... g6 on kahtlemata määrustepärane ja sellest piisab partii lõpetamiseks. Pole oluline, kas tegemist on tava-, kiir- või välkmalega. Praktikas midagi taolist küll vaevalt juhtub, aga näiteks kohtunikueksamiks sobib minu arust see näide küll.
Geurt väidab muide, et eelmise koodeksiteksti väljatöötamise ajal 2004 olevat ta teinud RC-s ettepaneku, et matt lõpetaks partii vaid siis, kui kõik selles tehtud käigud on määrustepärased. Kolleegid polevat sellega nõustunud.
ERinevusele tava-, kiir- ja välkmalereeglite vahel viitab Saksamaalt tulnud küsimus: Mõlemal mängijal saab aeg otsa. Kohtunik teeb kindlaks, et tehtud pole 40 vajalikku käiku, vaid ainult 39. Tegemist on elektronkelladega, kus tabloole ikmunud märgike selgelt näitab, kumma aeg sai varem otsa. Kas peaks seda arvestama või laskma partiil jätkuda, kui muud tõestust pole?
Kui tegemist on kiir- või välkmalega, loetaks partii sel juhul tõepoolest art. A4 alusel viigiks. Tavapartiil tuleks lasta jätkuda (sest tegemist pole viimase mänguperioodiga), kui pole võimalik kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena (vt. art. 6.11). Vastavat märki kellal võib aga pidada piisavaks tõendusmaterjaliks. Nii et kohtunik peaks siin fikseerima esimesele ajaületajale kaotuse. Vastavalt art. 6.9 lõpetas see ajaületus partii.
Lembit
kolmapäev, 15. juuli 2009
Kohtunik noorteturniiril
Sel nädalal on noorte mõttemängude festival. Kindlasti on noortevõistlustel ja nende kohtunikutööl üksjagu iseärasusi. Vaatame, mida peab vajalikuks esile tuua inglaste uus Arbiters´ Guide. Kõigega ei tarvitse nõustuda ja minu arust peab lastele reeglid selgeks tegema põhiliselt ikkagi siis, kui nad parajasti turniiripartiid ei mängi. Aga üht-teist siin on.
Kõigepealt peetakse oluliseks, et turniirikorraldajate hulgas oleks nii mehi kui naisi. Lapsed seostuvat naistega paremini. Kui vähegi võimalik, peaks kohtunik lapsega kõneldes olema samal füüsilisel tasandil, olgu siis põlvitades või istudes, sest täiskasvanule alt üles vaatamine võiks last hirmutada. Eriti peaks vältima kallutumist lapse kohale.
Seletused tuleks anda võimalikult lihtsas keeles, võimalikult vältides keerukaid termineid. Kuivõrd laste tähelepanu kauaks ei koondu, tuleks vältida pikka informatsiooni. Deviisiks olgu KISS, mis seekord ei tähenda sedavõrd suudlemist, kui Keep it short and simple = tee lühidalt ja lihtsalt. Et aru saada, kas sinu poolt öeldut ka mõistetakse, tuleks vaadata lapse nägu. Kui neilt küsitakse, kas nad asjast aru said, vastavad paljud lapsed jaatavalt ning seda ka sel juhul, kui nad tegelikult ikkagi aru ei saa. Ilmetust näost võimegi järeldada, et aru pole saadud.
Raskete mõistete seletused peaksid olema lühikesed, eriti neile eelneva jutu osas. Keeruline on kasvõi seletada artiklit 10.2. Lihtsam on muidugi öelda: "Kui sul on alla 2 minuti aega ja sa kardad ajaga kaotada, siis pöördu kohtuniku poole". On kindlasti lihtsam, aga võib muidugi küsida, kas me saame seda ikkagi nõuetekohaseks viigitaotluseks pidada. Ja ega kohtunikul siin ilmselt kerge otsustada polegi.
Inglaste arvates peaks kohtunik olema noorte partiide jägimisel märksa aktiivsem, kui ta on seda täiskasvanute turniiril. Nii võivat ta partii seisata (?), et veenduda, kas mängija ikka reegleid tunneb, näiteks seda, kas ta võib juba mainitud reegli järgi viimasel 2 minutil viiki taotleda või et tal pole enam partii lõpuni käike kirjutada vaja. Küll rõhutatakse, et kohtunik peab hoolitsema selle eest, et vastasmängija mõistaks, et see on vaid reeglite seletamine, mitte aga soovitus viiki taotleda, kirjutamine lõpetada jne. Aga seda võiks ju sellisest kohtuniku pöördumisest välja lugeda.
Kindlasti nõuavad noorte turniirid rohkem kohtuniku sekkumist juba seetõttu, et neis esineb küllalt sageli määrustevastaseid käike või segadust reeglite rakendamisel. Noored on ka tundlikumad ebaõigluse suhtes. Kui lükata tagasi kellegi taotlus "puudutatud - käidud"- reegli rakendamiseks, siis peaks taotluse esindajale kinnitama, et sa tema sõnades ei kahtle, kuid et taotluse rahuldamiseks peaks olema rohkem tõestusmaterjali. Tavaliselt me ju otsustame 1 : 1 olukorras, et määrusterikkumist pole toimunud.
Algajate partii võiks lugeda viigiks, kui rohkem aega ja materjali omav mängija ei tea, kuidas matti panna. Väga tähtsad on siin vastaspoole käigud. Kui kuningas on jäänud üksi vastase lipu või vankri vastu, kaitseb ta end hästi laua keskel püsides, nurka minek võib aga viia matile. Esimesel juhul võiks partii lugeda kiiremini viigiks, teisel juhul aga peaksime kindlasti ootama 5o käigu täissaamist. Mõlemal juhul võiks kohtunik ise käikude arvestust pidada.
Sageli paluvad noored kinnitada, kas nad on mati pannud või mitte. Siin ei tohiks kohtunik vastutust endale võtta. Ta peaks mängijale ütlema, et ei või seda öelda, küll aga võiks ta paluda vastasmängijal vaadata mängulauale ja öelda, kas ta näeb siin matti või mitte. Kui matti pole, võiks kohtuniku ütlus anda vastasmängijale suure eelise. Otsustagu ikka laps ise, kas tema kuninga kõrval seisev kaitsmata lipp annab mati või mitte.
Esialgu siis niipalju inglaste soovitusi.
Lembit
Kõigepealt peetakse oluliseks, et turniirikorraldajate hulgas oleks nii mehi kui naisi. Lapsed seostuvat naistega paremini. Kui vähegi võimalik, peaks kohtunik lapsega kõneldes olema samal füüsilisel tasandil, olgu siis põlvitades või istudes, sest täiskasvanule alt üles vaatamine võiks last hirmutada. Eriti peaks vältima kallutumist lapse kohale.
Seletused tuleks anda võimalikult lihtsas keeles, võimalikult vältides keerukaid termineid. Kuivõrd laste tähelepanu kauaks ei koondu, tuleks vältida pikka informatsiooni. Deviisiks olgu KISS, mis seekord ei tähenda sedavõrd suudlemist, kui Keep it short and simple = tee lühidalt ja lihtsalt. Et aru saada, kas sinu poolt öeldut ka mõistetakse, tuleks vaadata lapse nägu. Kui neilt küsitakse, kas nad asjast aru said, vastavad paljud lapsed jaatavalt ning seda ka sel juhul, kui nad tegelikult ikkagi aru ei saa. Ilmetust näost võimegi järeldada, et aru pole saadud.
Raskete mõistete seletused peaksid olema lühikesed, eriti neile eelneva jutu osas. Keeruline on kasvõi seletada artiklit 10.2. Lihtsam on muidugi öelda: "Kui sul on alla 2 minuti aega ja sa kardad ajaga kaotada, siis pöördu kohtuniku poole". On kindlasti lihtsam, aga võib muidugi küsida, kas me saame seda ikkagi nõuetekohaseks viigitaotluseks pidada. Ja ega kohtunikul siin ilmselt kerge otsustada polegi.
Inglaste arvates peaks kohtunik olema noorte partiide jägimisel märksa aktiivsem, kui ta on seda täiskasvanute turniiril. Nii võivat ta partii seisata (?), et veenduda, kas mängija ikka reegleid tunneb, näiteks seda, kas ta võib juba mainitud reegli järgi viimasel 2 minutil viiki taotleda või et tal pole enam partii lõpuni käike kirjutada vaja. Küll rõhutatakse, et kohtunik peab hoolitsema selle eest, et vastasmängija mõistaks, et see on vaid reeglite seletamine, mitte aga soovitus viiki taotleda, kirjutamine lõpetada jne. Aga seda võiks ju sellisest kohtuniku pöördumisest välja lugeda.
Kindlasti nõuavad noorte turniirid rohkem kohtuniku sekkumist juba seetõttu, et neis esineb küllalt sageli määrustevastaseid käike või segadust reeglite rakendamisel. Noored on ka tundlikumad ebaõigluse suhtes. Kui lükata tagasi kellegi taotlus "puudutatud - käidud"- reegli rakendamiseks, siis peaks taotluse esindajale kinnitama, et sa tema sõnades ei kahtle, kuid et taotluse rahuldamiseks peaks olema rohkem tõestusmaterjali. Tavaliselt me ju otsustame 1 : 1 olukorras, et määrusterikkumist pole toimunud.
Algajate partii võiks lugeda viigiks, kui rohkem aega ja materjali omav mängija ei tea, kuidas matti panna. Väga tähtsad on siin vastaspoole käigud. Kui kuningas on jäänud üksi vastase lipu või vankri vastu, kaitseb ta end hästi laua keskel püsides, nurka minek võib aga viia matile. Esimesel juhul võiks partii lugeda kiiremini viigiks, teisel juhul aga peaksime kindlasti ootama 5o käigu täissaamist. Mõlemal juhul võiks kohtunik ise käikude arvestust pidada.
Sageli paluvad noored kinnitada, kas nad on mati pannud või mitte. Siin ei tohiks kohtunik vastutust endale võtta. Ta peaks mängijale ütlema, et ei või seda öelda, küll aga võiks ta paluda vastasmängijal vaadata mängulauale ja öelda, kas ta näeb siin matti või mitte. Kui matti pole, võiks kohtuniku ütlus anda vastasmängijale suure eelise. Otsustagu ikka laps ise, kas tema kuninga kõrval seisev kaitsmata lipp annab mati või mitte.
Esialgu siis niipalju inglaste soovitusi.
Lembit
esmaspäev, 13. juuli 2009
Suvisel Hiiumaal
Aitasin viimastel päevadel kaasa Hiiumaa Suve maleturniiri korraldamisel. Hiidlased eesotsas Aksel Tilgaga teevad seda tööd hoole ja armastusega. Siit ka turniiri populaarsus.
Nagu lahtistel turniiridel enamasti, oli ka seal osavõtjate koosseis ebaühtlane: suurmeistrist oma esimesi turniire mängivate noorteni. See tekitab kohtunikelegi mõningaid probleeme, kõigile ühtmoodi läheneda ei saa. Ometi me reeglitega hädas polnud ja kui partiide analüüsi teise ruumi üle viisime, muutus ka turniirisaalis märksa rahulikumaks.
Esimene ebameeldiv üllatus tabas mind küll juba turniirisaali sisenedes: laudadel olevad malekellad. Kirjutasin juba (20.VI Sekkuda või mitte), kuidas Lasnamäe Petrosjani-turniiril olin hädas kahe Easy-kellaga, siin aga seisid need peaaegu kõigil laudadel. Erandiks vaid need viis tähtsamat, millel tehtud käigud kohe internetti läksid. GM Kramnik on neid kelli reklaaminud peaaegu et maailma parimatena, aga kuna minu mänguoskus on märksa kesisem, siis ma vist nende hingeelu ei tunnegi. Aga minust kogenenumate kolleegide repliigidki näisid üldiselt negatiivsed olevat. Nende seadmist võib pigem keerukaks kui kergeks /easy/ nimetada, ajuti oli nende reageerimine minu näpuvajutustele minu jaoks üsna ettearvamatu. Ekraan oli sedavõrd halva värvitooniga ja mõned olulised numbrid seal sedavõrd väikesed, et turniirisaali muutliku valguse juures oli nende lugemine üsna raske.
Õnneks taastuvad neil kelladel erinevalt näiteks Phileonist varasemad näidud lihtsalt ning kuivõrd kelli vahetada ja näite korrigeerida tuli siiski vaid paaril korral (kord käisid mõlemad pooled, kord oli lisasekundite arv teistsugune), saime ikkagi kenasti hakkama. Aga kuigi ma pole mingi teise firma reklaamiagent, siis Easysid ma võimaluse korral osta ei soovitaks. Ehk muutub hinnang, kui ise kogenumaks muutun.
See oli Eestis üks esimesi turniire pärast uue koodeksi ja selle nulltolerantsi punkti kehtimahakkamist. Turniiri juhendis polnud hilinemise võimalusest või võimatusest midagi kirjas, järelikult oleks minimaalnegi hilinemine pidanud tooma kaotuse. Oli küll viide, et juhendis käsitlemata küsimused lahendavad klubi president ja peakohtunik, aga hilinemisaja küsimus ei peaks nende hulka kuuluma, kuna seda käsitleb juba koodeks.
Turniiri avamisel teatasime kahes keeles, et kaotuse toob 15-minutiline hilinemine. Asi näiski laabuvat ja näis, et oleksime toime tulnud ka 5 minutiga. Hilinemisi oli vaid üksikuid ja needki üsna napid. Kuni viimase vooruni, kus üks vanem vene rahvusest mängija hilines 17 minutit ja oli selleks ajaks juba kaotuse kirja saanud. Oli oodanud hotelli administraatorit. Jutuajamisel selgus, et ta polnud uuest koodeksist kuulnudki (internetti mees ei kasuta, eesti keelt ei oska) ega pannud tähele ka avamisel öeldut). Ehk ainult nende ridade kirjutaja arvab, et malekoodeks on peaaegu kõige tähtsam dokument. Seaduse mittetundmist ei vabanda aga miski ja teha polnud enam midagi.
Paneksin turniiride korraldajatele südamele: kirjutage esialgu igasse juhendisse, kui suur on lubatud hilinemisaeg (kui muidugi hilinemist üldse võimalikuks peate). 15 minutit võiks ehk sobida. Kui teatate hilinemisajast alles avamisel (see on halvem variant), võiksite selle vormistada juhendi lisana, aga riputage see kindlasti seinale üles. Öeldut võib mitte kuulda, kirjutatu on kõigile näha. Ja veel, kui peaksite lubama hilinemise tõttu ärajäänud partii mängijatel omavahel kerget partiid mängida (nagu meie Kärdlas), siis ärge mingil juhul tegelge selle partii protokolliga. See pole ju enam ametlik võistluspartii.
Kohtuniku liigset sekkumist partiisse pole vaja, kui mängijad ise oma asjadega hakkama saavad. Nägin ühes partiis, kuidas kuningas tulle jäeti ja vastasmängija sellele osutas. Tehti siis määrustepärane käik ja partii jätkus. Ei hakanud vahele minema ega kaht minutit keerama (Easy-kellad ju pealegi).
Turniiril viimaseks jäänud partiis taotleti viiki seisu kolmekordse kordumise tõttu. Vastasmängija otsekohe ei nõustunud. Panime siis kellad seisma ning mehed hakkasid naaberlaual partiid läbi mängima. Kaks meistrit tulid korduste kokkulugemisega hõlpsalt toime. Võisin vaid kõrvalt vaadata, kui nad tulemuse partiiprotokolli märkisid ja sellele alla kirjutasid.
Ühes partiis tekkis pisitüli käikude korrektse kirjutamise pärast. Teame ju kõik artiklit 8.1: Enne käigu tegemist seda ennakult üles kirjutada ei tohi, siis aga peab seda tegema. Soovi korral võib siiski vastata vastasmängija käigule enne, kui see üles kirjutatakse. Oma eelmine käik tuleb aga kindlasti üles märkida enne järgmise tegemist.
Ongi kogu tarkus. Üks noormees polnud sellega päriselt harjunud. Kindlasti peab ta koodeksis toodu omaks võtma ja nii toimima hakkama. Ise ei usu ma küll, et ta selles partiis ajuti veidi teisiti toimides oleks võinud mingit eelist saada. Mida peaks aga sel juhul tegema kogenud
vastasmängija? Eks ikka pöörduma kohtuniku poole ja paluma, et see asjaga tegeleks. Igatahes mitte hakkama süüdistama teist poolt koodeksi rikkumises, talle õpetusi jagama ja tema pastakat protokollilt üles tõstma, et vaadata, mis selle all just kirjas on. Mänguks on mängu, õpetuseks õpetuse aeg. Igal asjaosalisel on oma funktsioonid. Vastasmängija poole otseselt lubab vist koodeks pöörduda ainult viigipakkumise puhul.
Aga need olid vaid mõned killukesed. Minu arust oli üsna normaalne turniir.
Ja veel. Isegi kohtunikekogu koosoleku jõudsime Kärdlas ära pidada, sest kõik asjaosalised olid kohale juhtunud. Tulemusi peaks paari nädala pärast Karksi-Nuia seminaril näha olema.
Lembit
Nagu lahtistel turniiridel enamasti, oli ka seal osavõtjate koosseis ebaühtlane: suurmeistrist oma esimesi turniire mängivate noorteni. See tekitab kohtunikelegi mõningaid probleeme, kõigile ühtmoodi läheneda ei saa. Ometi me reeglitega hädas polnud ja kui partiide analüüsi teise ruumi üle viisime, muutus ka turniirisaalis märksa rahulikumaks.
Esimene ebameeldiv üllatus tabas mind küll juba turniirisaali sisenedes: laudadel olevad malekellad. Kirjutasin juba (20.VI Sekkuda või mitte), kuidas Lasnamäe Petrosjani-turniiril olin hädas kahe Easy-kellaga, siin aga seisid need peaaegu kõigil laudadel. Erandiks vaid need viis tähtsamat, millel tehtud käigud kohe internetti läksid. GM Kramnik on neid kelli reklaaminud peaaegu et maailma parimatena, aga kuna minu mänguoskus on märksa kesisem, siis ma vist nende hingeelu ei tunnegi. Aga minust kogenenumate kolleegide repliigidki näisid üldiselt negatiivsed olevat. Nende seadmist võib pigem keerukaks kui kergeks /easy/ nimetada, ajuti oli nende reageerimine minu näpuvajutustele minu jaoks üsna ettearvamatu. Ekraan oli sedavõrd halva värvitooniga ja mõned olulised numbrid seal sedavõrd väikesed, et turniirisaali muutliku valguse juures oli nende lugemine üsna raske.
Õnneks taastuvad neil kelladel erinevalt näiteks Phileonist varasemad näidud lihtsalt ning kuivõrd kelli vahetada ja näite korrigeerida tuli siiski vaid paaril korral (kord käisid mõlemad pooled, kord oli lisasekundite arv teistsugune), saime ikkagi kenasti hakkama. Aga kuigi ma pole mingi teise firma reklaamiagent, siis Easysid ma võimaluse korral osta ei soovitaks. Ehk muutub hinnang, kui ise kogenumaks muutun.
See oli Eestis üks esimesi turniire pärast uue koodeksi ja selle nulltolerantsi punkti kehtimahakkamist. Turniiri juhendis polnud hilinemise võimalusest või võimatusest midagi kirjas, järelikult oleks minimaalnegi hilinemine pidanud tooma kaotuse. Oli küll viide, et juhendis käsitlemata küsimused lahendavad klubi president ja peakohtunik, aga hilinemisaja küsimus ei peaks nende hulka kuuluma, kuna seda käsitleb juba koodeks.
Turniiri avamisel teatasime kahes keeles, et kaotuse toob 15-minutiline hilinemine. Asi näiski laabuvat ja näis, et oleksime toime tulnud ka 5 minutiga. Hilinemisi oli vaid üksikuid ja needki üsna napid. Kuni viimase vooruni, kus üks vanem vene rahvusest mängija hilines 17 minutit ja oli selleks ajaks juba kaotuse kirja saanud. Oli oodanud hotelli administraatorit. Jutuajamisel selgus, et ta polnud uuest koodeksist kuulnudki (internetti mees ei kasuta, eesti keelt ei oska) ega pannud tähele ka avamisel öeldut). Ehk ainult nende ridade kirjutaja arvab, et malekoodeks on peaaegu kõige tähtsam dokument. Seaduse mittetundmist ei vabanda aga miski ja teha polnud enam midagi.
Paneksin turniiride korraldajatele südamele: kirjutage esialgu igasse juhendisse, kui suur on lubatud hilinemisaeg (kui muidugi hilinemist üldse võimalikuks peate). 15 minutit võiks ehk sobida. Kui teatate hilinemisajast alles avamisel (see on halvem variant), võiksite selle vormistada juhendi lisana, aga riputage see kindlasti seinale üles. Öeldut võib mitte kuulda, kirjutatu on kõigile näha. Ja veel, kui peaksite lubama hilinemise tõttu ärajäänud partii mängijatel omavahel kerget partiid mängida (nagu meie Kärdlas), siis ärge mingil juhul tegelge selle partii protokolliga. See pole ju enam ametlik võistluspartii.
Kohtuniku liigset sekkumist partiisse pole vaja, kui mängijad ise oma asjadega hakkama saavad. Nägin ühes partiis, kuidas kuningas tulle jäeti ja vastasmängija sellele osutas. Tehti siis määrustepärane käik ja partii jätkus. Ei hakanud vahele minema ega kaht minutit keerama (Easy-kellad ju pealegi).
Turniiril viimaseks jäänud partiis taotleti viiki seisu kolmekordse kordumise tõttu. Vastasmängija otsekohe ei nõustunud. Panime siis kellad seisma ning mehed hakkasid naaberlaual partiid läbi mängima. Kaks meistrit tulid korduste kokkulugemisega hõlpsalt toime. Võisin vaid kõrvalt vaadata, kui nad tulemuse partiiprotokolli märkisid ja sellele alla kirjutasid.
Ühes partiis tekkis pisitüli käikude korrektse kirjutamise pärast. Teame ju kõik artiklit 8.1: Enne käigu tegemist seda ennakult üles kirjutada ei tohi, siis aga peab seda tegema. Soovi korral võib siiski vastata vastasmängija käigule enne, kui see üles kirjutatakse. Oma eelmine käik tuleb aga kindlasti üles märkida enne järgmise tegemist.
Ongi kogu tarkus. Üks noormees polnud sellega päriselt harjunud. Kindlasti peab ta koodeksis toodu omaks võtma ja nii toimima hakkama. Ise ei usu ma küll, et ta selles partiis ajuti veidi teisiti toimides oleks võinud mingit eelist saada. Mida peaks aga sel juhul tegema kogenud
vastasmängija? Eks ikka pöörduma kohtuniku poole ja paluma, et see asjaga tegeleks. Igatahes mitte hakkama süüdistama teist poolt koodeksi rikkumises, talle õpetusi jagama ja tema pastakat protokollilt üles tõstma, et vaadata, mis selle all just kirjas on. Mänguks on mängu, õpetuseks õpetuse aeg. Igal asjaosalisel on oma funktsioonid. Vastasmängija poole otseselt lubab vist koodeks pöörduda ainult viigipakkumise puhul.
Aga need olid vaid mõned killukesed. Minu arust oli üsna normaalne turniir.
Ja veel. Isegi kohtunikekogu koosoleku jõudsime Kärdlas ära pidada, sest kõik asjaosalised olid kohale juhtunud. Tulemusi peaks paari nädala pärast Karksi-Nuia seminaril näha olema.
Lembit
neljapäev, 9. juuli 2009
Koodeksitekstid olemas
Enam ei tohiks koodeksi uue teksti kättesaadavusega probleeme olla. Esmaspäeval asendas FIDE oma lehel vana ingliskeelse teksti uuega, soovijad leiavad hõlpsalt kasvõi saksa- või prantsuskeelse teksti, ainult venekeelset ei osanud veel leida. Eestikeelnegi on EML kodulehel kenasti olemas. See on vist mu 9. tõlge, millest kõik pole küll trükist ilmunud. Esimene ilmus 1971, varasemad ümberpanekud olid Isai Rozenfeldilt. Muutusi on vahepeal reeglites olnud parasjagu. Sedapuhku lasksin silmad üle kogu koodeksi tekstist, püüdes selle muuta nii originaalilähedaseks kui võimalik. Tuleb muidugi arvestada, et iga ingliskeelne tekst päris ühtlane pole, sest aja jooksul on sellel olnud palju erinevaid tegijaid. Küllap tuleme koodeksi juurde ikka ja jälle tagasi.
Kasulikku materjali on kohtunikele viimastel päevadel muudki lisandunud. Inglise Malekohtunike Assotsiatsioon publitseeris näiteks 1. juulil Arbiters´ Guide´i, kus mõndagi huvitavat. Śotlastel ripub muide juba 2006. aastast Arbiter Guide, mida kunagi ühes kommentaaris ka veidi vaatlesin. Sarnasust neil dokumentidel on, kokkulangevust küll mitte. Igatahes neil kohtunikel, kes oma teadmisi täiendada tahavad või lihtsalt uudishimutsevad, millega kolleegid tegelevad, ei tohiks materjalipuudust olla.
Esialgu jäi aga silm Põhja-Rein-Vestfaali kohtunikelehele, kuhu olid ilmunud mõned soovitused malekellade seadmiseks Fischeri kontrolliga.
Teatavasti lisavad kõik DGT-tüüpi kellad ajalisandi põhiajale juba enne vastavat käiku. Kui kellale seatakse ajakontroll 1 tund 40 minutit ja 30 sekundit igale käigule, siis alustab see ajast 1:40.30. Kui juhendis selgelt ei öelda, et boonus lisatakse pärast käiku, siis probleemi pole (meie juhendites öeldakse tavaliselt "pluss 30 sekundit iga sooritatud käigu eest"). Et probleemi aga üldse vältida, peaks kellale panema 1:39.30 +0.30, siis alustab kell korrektselt ajast 1:40. Korrektsem on see ilmselt küll, aga seadmine seevastu tülikam ja aegaviitvam.
Kelladel DGT XL ja DGT 2010 on sisseehitatud käiguloendur. Loenduri kasutamisega seotud asjad on endiselt mõnevõrra segased. RC on otsustanud selle kasutamisest loobuda, ometi mainitakse loendurit ka paaris uue koodeksi punktis. Saksa kohtunik leiab, et võimaluse korral peaks loenduri ikkagi välja lülitama. Kui loendur on sisse lülitatud, annavad kellad pärast valge 40. käiku kahest osast koosneva kontrolli puhul talle kohe aja järgmiseks partiifaasiks. Sellest saab must teada, et valge on vähemalt loenduri järgi 40 käiku teinud ja ta ise peab veel vaid ühe käigu tegema. Niisiis etteütlemine.
Soovitatakse kindlalt sisseprogrammeeritud Fischeri kontrolli vältida ja seada kontroll kelladele ikkagi käsitsi, jättes või seades loenduri 00-le. Siis seab kell mõlemale aja järgmiseks faasiks, kui ühel mängijal on aeg otsas.
Enne Hiiumaale sõitu lasksin pilgu ka teiste võistluste juhenditest üle. Kaido Külaotsa malekooli turniiril oli lubatud hilinemisajaks juhendisse kirjutatud 15 minutit. Sel juhul kehtib loomulikult see reegel, mitte koodeksis toodud 0. Ehk võiks see üleminekuperioodil sobivolla.
Lembit
Kasulikku materjali on kohtunikele viimastel päevadel muudki lisandunud. Inglise Malekohtunike Assotsiatsioon publitseeris näiteks 1. juulil Arbiters´ Guide´i, kus mõndagi huvitavat. Śotlastel ripub muide juba 2006. aastast Arbiter Guide, mida kunagi ühes kommentaaris ka veidi vaatlesin. Sarnasust neil dokumentidel on, kokkulangevust küll mitte. Igatahes neil kohtunikel, kes oma teadmisi täiendada tahavad või lihtsalt uudishimutsevad, millega kolleegid tegelevad, ei tohiks materjalipuudust olla.
Esialgu jäi aga silm Põhja-Rein-Vestfaali kohtunikelehele, kuhu olid ilmunud mõned soovitused malekellade seadmiseks Fischeri kontrolliga.
Teatavasti lisavad kõik DGT-tüüpi kellad ajalisandi põhiajale juba enne vastavat käiku. Kui kellale seatakse ajakontroll 1 tund 40 minutit ja 30 sekundit igale käigule, siis alustab see ajast 1:40.30. Kui juhendis selgelt ei öelda, et boonus lisatakse pärast käiku, siis probleemi pole (meie juhendites öeldakse tavaliselt "pluss 30 sekundit iga sooritatud käigu eest"). Et probleemi aga üldse vältida, peaks kellale panema 1:39.30 +0.30, siis alustab kell korrektselt ajast 1:40. Korrektsem on see ilmselt küll, aga seadmine seevastu tülikam ja aegaviitvam.
Kelladel DGT XL ja DGT 2010 on sisseehitatud käiguloendur. Loenduri kasutamisega seotud asjad on endiselt mõnevõrra segased. RC on otsustanud selle kasutamisest loobuda, ometi mainitakse loendurit ka paaris uue koodeksi punktis. Saksa kohtunik leiab, et võimaluse korral peaks loenduri ikkagi välja lülitama. Kui loendur on sisse lülitatud, annavad kellad pärast valge 40. käiku kahest osast koosneva kontrolli puhul talle kohe aja järgmiseks partiifaasiks. Sellest saab must teada, et valge on vähemalt loenduri järgi 40 käiku teinud ja ta ise peab veel vaid ühe käigu tegema. Niisiis etteütlemine.
Soovitatakse kindlalt sisseprogrammeeritud Fischeri kontrolli vältida ja seada kontroll kelladele ikkagi käsitsi, jättes või seades loenduri 00-le. Siis seab kell mõlemale aja järgmiseks faasiks, kui ühel mängijal on aeg otsas.
Enne Hiiumaale sõitu lasksin pilgu ka teiste võistluste juhenditest üle. Kaido Külaotsa malekooli turniiril oli lubatud hilinemisajaks juhendisse kirjutatud 15 minutit. Sel juhul kehtib loomulikult see reegel, mitte koodeksis toodud 0. Ehk võiks see üleminekuperioodil sobivolla.
Lembit
esmaspäev, 6. juuli 2009
Ajad ja matt
Ühel Saksa leheküljel on viimastel päevadel olnud arutlusaineks juhtum ühest kiirpartiist. Õigupoolest on tegemist variatsiooniga vanal teemal, kas pidada olulisemaks ajaületust või matti. Antud partiis olid mõlemad noolekesed kukkunud, kumbki mängija seda aga ei märganud ja nii jätkati välgutamist. Kui mehed lõpuks märkasid, üks neist seda ütles ja mõlemad korraga lauale vaatasid, seisis seal matt. Mis peaks siis partii tulemusest saama?
Sakslaste arvamused on erinevad ja vaevalt 100-protsendilist üksmeelt oodata võibki. Kindlasti on oluline sündmuste ajaline järjekord. Kui noolekesed kukkusid enne matti, siis oleks seda pidanud märkama või vähemalt võinud märgata kohtunik. Varem ütles koodeksi B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga. Siit ei lugenud välja, kas kohtunik peaks omaalgatuslikult asjasse sekkuma. Nüüd võib ta seda igatahes teha, sest uue A4d3 järgi loeb kohtunik partii viigiks. Kui noolekeste langemist märgati tõepoolest enne matti, on sündmuste ajaline järjestus ajaületuste kasuks.
Küll aga ütleb art. 6.8 (endine 6.7): Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Kumbagi varianti polnud. Kui noolekese langemist ei märgata, siis teda langenuks pidada ei saa. Märkamise hetkeks aga seisis matt juba laual.
Mati kohta ütleb art. 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane. Matt luges sõltumata sellest, et teda ei olnud märgatud. Partii sai läbi, iga partii saab aga lõppeda vaid ühe korra. Nii et mina annaksin prioriteedi matile. Konsulteerisin enne nende ridade kirjutamist ka ühe kõrgema litsentsiga kohtunikuga, see oli samal arvamusel.
Muidugi võib arutleda sakslaste moodi poolt ja vastu ning pakkuda uusi variante. Nad on näiteks küsinud, et mis siis, kui mängijad viiki lepivad olgu siis noolekeste langemise tõttu või lihtsalt nii, et üks pakub viiki ja teine võtab selle vastu, alles siis aga märkab kohtunik juhuslikult matti või ütleb seda mööduv pealtvaataja.
Lehitsen oma vanu materjale. 2003 olen kirjutanud artiklis Mõnda kiirmale reeglitest: Vastavalt artiklile B8 viib mõlema noolekese langemine partii viigilisele tulemusele. Koodeks ei ütle praegu, kas kohtunik peab pärast teise noolekese langemist sekkuma /nüüd ütleb/. Kui kumbki mängija pole noolekesi jälginud, oleks see partii kiirema lõpetamise huvides vajalik. Ometi võib üks pooltest ka pärast kahe noolekese langemist mati panna ja siis on muidugi matt tähtsam.
Üldiselt sõltuvad kohtuniku otsused küll sündmuste järjekorrast. Kui seejuures aga kahtlused tekivad, peaks pidama laual toimuvat (matt) olulisemaks väljaspool lauda toimuvast (aeg).
Lembit
Sakslaste arvamused on erinevad ja vaevalt 100-protsendilist üksmeelt oodata võibki. Kindlasti on oluline sündmuste ajaline järjekord. Kui noolekesed kukkusid enne matti, siis oleks seda pidanud märkama või vähemalt võinud märgata kohtunik. Varem ütles koodeksi B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga. Siit ei lugenud välja, kas kohtunik peaks omaalgatuslikult asjasse sekkuma. Nüüd võib ta seda igatahes teha, sest uue A4d3 järgi loeb kohtunik partii viigiks. Kui noolekeste langemist märgati tõepoolest enne matti, on sündmuste ajaline järjestus ajaületuste kasuks.
Küll aga ütleb art. 6.8 (endine 6.7): Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Kumbagi varianti polnud. Kui noolekese langemist ei märgata, siis teda langenuks pidada ei saa. Märkamise hetkeks aga seisis matt juba laual.
Mati kohta ütleb art. 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane. Matt luges sõltumata sellest, et teda ei olnud märgatud. Partii sai läbi, iga partii saab aga lõppeda vaid ühe korra. Nii et mina annaksin prioriteedi matile. Konsulteerisin enne nende ridade kirjutamist ka ühe kõrgema litsentsiga kohtunikuga, see oli samal arvamusel.
Muidugi võib arutleda sakslaste moodi poolt ja vastu ning pakkuda uusi variante. Nad on näiteks küsinud, et mis siis, kui mängijad viiki lepivad olgu siis noolekeste langemise tõttu või lihtsalt nii, et üks pakub viiki ja teine võtab selle vastu, alles siis aga märkab kohtunik juhuslikult matti või ütleb seda mööduv pealtvaataja.
Lehitsen oma vanu materjale. 2003 olen kirjutanud artiklis Mõnda kiirmale reeglitest: Vastavalt artiklile B8 viib mõlema noolekese langemine partii viigilisele tulemusele. Koodeks ei ütle praegu, kas kohtunik peab pärast teise noolekese langemist sekkuma /nüüd ütleb/. Kui kumbki mängija pole noolekesi jälginud, oleks see partii kiirema lõpetamise huvides vajalik. Ometi võib üks pooltest ka pärast kahe noolekese langemist mati panna ja siis on muidugi matt tähtsam.
Üldiselt sõltuvad kohtuniku otsused küll sündmuste järjekorrast. Kui seejuures aga kahtlused tekivad, peaks pidama laual toimuvat (matt) olulisemaks väljaspool lauda toimuvast (aeg).
Lembit
laupäev, 4. juuli 2009
Küsida võib kõike
Arvasin juba, et Prantsuse malekohtunike rubriik "Un arbitre vous répond" /kohtunik vastab teile/ on juba ilmumise lõpetanud, sest kolmveerand aastat polnud sinna midagi lisandunud, liiati lõpetas selles esinev Stéphane Escafre äsja oma pikaajalise tegevuse Prantsuse kohtunikekogu esimehena. Aga ei, juuli algus lisas sinna paar vastust. Tundub küll, et sellele küsimusi lähetanud pole tippmängijad ega kohtunikud, vaid kõige tavalisemad malehuvilised. Aga olgu siinkohal näitena mõnedele viimasena käsitletud asjadest viidatud näitena pigem küsimustest kui vastustest. Targemaks küll vaevalt saab.
Üks küsija leiab, et talle on śveitsi süsteemi viimase vooru paarimisel liiga tehtud. Tema reiting oli 1644, punkte 3, vastasel aga 1954, punkte 3,5. Sellest reitingugrupist olnud 3 punkti 3 mängijal, aga teised said endale vastased samast reitingugrupist. Nii läks partii ja ka grupi esikoht kaotsi. - Loomulikult ei saa nii nappide andmete põhjal midagi kindlat öelda. Kui 3,5-punktiseid oli paaritu arv, pidi ju keegi neist 3-punktiste vastu minema. Põhimõtteliselt peaks kõrgema grupi nõrgim mängima madalaima grupi tugevaimaga. Nii peaksid vastased olema enam-vähem võrdsed. Aga ikkagi peaks teadma vähemalt seda, kellega mängija ja tema konkurendid mängisid paaris viimases voorus.
Kedagi huvitab, kas "tuld lipule!" võib öelda. Pole ju isegi kuningale tule ütlemine kohtustuslik ja ega me seda turniiridel kuulegi. Veel vähem hoiatab keegi vastast, kui ta tema lippu ründab. Eksituste vältimiseks on prantslastel lipu puhul kasutusel teine väljend "Gardez votre Dame" /hoidke oma lippu/. Vaevalt võiks ütlemist pidada vastase otseseks segamiseks, aga tarbetu on ta kindlasti.
Üks mängija on saanud kaotuse mobiiltelefoni helisemise eest juba 5. käigul. Aga mängijad on ju hajameelsed. Kas oleks kohtunikul olnud raske enne vooru algust telefonide väljalülitamist meelde tuletada? See peaks ju tema kohus olema. Ja lausa absurdne olevat, et sellised partiid ka Elo-arvesse lähevad. Mees fantaseerib, et ta võib ju osaleda maailma 10 parima mängija osavõtuga turniiril ja kui kõik mobiilid helisevad, siis saabki temast maailma number 1. - Keegi muidugi ei keela kohtunikul mobiilidest rääkimast või kasvõi hoiatavaid silte välja panemast, aga tavaliselt pole selle järele enam vajadust, sest reegel on juba nii kaua kehtinud, et seda peaksid juba kõik teadma. Aga kui mobiilipunktid Elo-arvesse ei läheks, siis paneks ju igaüks halvas seisus oma mobiili helisema ja reiting ei langekski.
Küsitakse nõu, mida teha määrustevastaste käikudega sõpruspartiides. Kas ja kuidas peaks nende eest karistama? - Muidugi saab sellisele küsimusele vastamiseks tsiteerida vaid koodeksiga ettenähtud karistusmääru: 2 x 2 minutit vastasele, välkmales muidugi kohe kaotus, kui pärast määrustevastasust on kella vajutatud. Aga kergetes partiides toimivad ju kõik oma äranägemise järgi. Kuigi jah, miks mitte siingi koodeksisätteid jälgida, kui malekellad laual.
On veel küsitud, kas ametlikult juba lõppenud partiid võib ikkagi jätkata. Näiteks heliseb valgete mobiil mängu ajal ja kohtunik annab mustale võidupunkti, see aga sellist võitu ei taha ja mehed otsustavad partiid jätkata. Või kui keegi võidab ajaga, siis võidakse kokkuleppel seda mitte arvestada ja mängu jätkata. - Mõistan hästi Prantsuse esikohtuniku raskusi sellistele küsimustele vastamisel. Koodeks näeb selgelt ette, kuidas mingil juhul toimida. Kui mängitakse võistlustel, tuleb ka reeglitest kinni pidada. Lõppenud partiid on läbi, neid ei saa jätkata. Kui seda tehakse, siis pole need enam võistlus-, vaid sõpruspartiid.
Aga sellised need prantslaste küsimused on.
Lembit
Üks küsija leiab, et talle on śveitsi süsteemi viimase vooru paarimisel liiga tehtud. Tema reiting oli 1644, punkte 3, vastasel aga 1954, punkte 3,5. Sellest reitingugrupist olnud 3 punkti 3 mängijal, aga teised said endale vastased samast reitingugrupist. Nii läks partii ja ka grupi esikoht kaotsi. - Loomulikult ei saa nii nappide andmete põhjal midagi kindlat öelda. Kui 3,5-punktiseid oli paaritu arv, pidi ju keegi neist 3-punktiste vastu minema. Põhimõtteliselt peaks kõrgema grupi nõrgim mängima madalaima grupi tugevaimaga. Nii peaksid vastased olema enam-vähem võrdsed. Aga ikkagi peaks teadma vähemalt seda, kellega mängija ja tema konkurendid mängisid paaris viimases voorus.
Kedagi huvitab, kas "tuld lipule!" võib öelda. Pole ju isegi kuningale tule ütlemine kohtustuslik ja ega me seda turniiridel kuulegi. Veel vähem hoiatab keegi vastast, kui ta tema lippu ründab. Eksituste vältimiseks on prantslastel lipu puhul kasutusel teine väljend "Gardez votre Dame" /hoidke oma lippu/. Vaevalt võiks ütlemist pidada vastase otseseks segamiseks, aga tarbetu on ta kindlasti.
Üks mängija on saanud kaotuse mobiiltelefoni helisemise eest juba 5. käigul. Aga mängijad on ju hajameelsed. Kas oleks kohtunikul olnud raske enne vooru algust telefonide väljalülitamist meelde tuletada? See peaks ju tema kohus olema. Ja lausa absurdne olevat, et sellised partiid ka Elo-arvesse lähevad. Mees fantaseerib, et ta võib ju osaleda maailma 10 parima mängija osavõtuga turniiril ja kui kõik mobiilid helisevad, siis saabki temast maailma number 1. - Keegi muidugi ei keela kohtunikul mobiilidest rääkimast või kasvõi hoiatavaid silte välja panemast, aga tavaliselt pole selle järele enam vajadust, sest reegel on juba nii kaua kehtinud, et seda peaksid juba kõik teadma. Aga kui mobiilipunktid Elo-arvesse ei läheks, siis paneks ju igaüks halvas seisus oma mobiili helisema ja reiting ei langekski.
Küsitakse nõu, mida teha määrustevastaste käikudega sõpruspartiides. Kas ja kuidas peaks nende eest karistama? - Muidugi saab sellisele küsimusele vastamiseks tsiteerida vaid koodeksiga ettenähtud karistusmääru: 2 x 2 minutit vastasele, välkmales muidugi kohe kaotus, kui pärast määrustevastasust on kella vajutatud. Aga kergetes partiides toimivad ju kõik oma äranägemise järgi. Kuigi jah, miks mitte siingi koodeksisätteid jälgida, kui malekellad laual.
On veel küsitud, kas ametlikult juba lõppenud partiid võib ikkagi jätkata. Näiteks heliseb valgete mobiil mängu ajal ja kohtunik annab mustale võidupunkti, see aga sellist võitu ei taha ja mehed otsustavad partiid jätkata. Või kui keegi võidab ajaga, siis võidakse kokkuleppel seda mitte arvestada ja mängu jätkata. - Mõistan hästi Prantsuse esikohtuniku raskusi sellistele küsimustele vastamisel. Koodeks näeb selgelt ette, kuidas mingil juhul toimida. Kui mängitakse võistlustel, tuleb ka reeglitest kinni pidada. Lõppenud partiid on läbi, neid ei saa jätkata. Kui seda tehakse, siis pole need enam võistlus-, vaid sõpruspartiid.
Aga sellised need prantslaste küsimused on.
Lembit
kolmapäev, 1. juuli 2009
Algas uue koodeksi aeg
Tänane hommik. Käib rahvusvaheline turniir. Ühe laua taha on loos kokku pannud kaks eksmaailmameistrit. Täpselt kell 10 kuulutan vooru alanuks. Ainult selle laua taga pole hetkel kedagi. Mehed tulevad sõbralikult üheskoos vaid paar minutit hiljem. Aga on juba hilja. Tean, et tänasest kehtib uus koodeks, mis keelab igasuguse hilinemise. Nii et olen just jõudnud tabelisse kirjutada partii tulemuseks 0 : 0...
Kas nii? Peaaegu. Kirjeldatu vastab täpselt tegelikkusele, välja arvatud üks detail. Tallinna malemajas käib parajasti mitte male-, vaid kabeturniir ning suurmeistrite Gantvargi ja Valnerise ning loomulikult ka minu õnneks malekoodeks seal ei kehti. Kabetajate hilinemisaeg on endiselt üks tund.
Muidu oleks aga kohtunik olnud reeglite tõlgendamisel täiesti võimetu ja pidanud tegelema vaid tulemuste fikseerimisega. Ei loe ka see, et nende ridade kirjutamise ajal rippus FIDE Actual Handbook´is endiselt ülal koodeksi 2004. (2005.) aasta versioon ja seegi on seal millegipärast ära peidetud päris lõpuosa rubriiki Miscellaneous /mitmesugust/, kust seda peale asjatundjate vaevalt keegi leiab. Kongress on peetud, selle otsused teatavaks tehtud ning on ju üldteada, et iga liigaastale järgneva aasta 1. juulil hakkab kehtima uus redaktsioon. Tekstis ei seostata tema kehtimahakkamist mingite tingimustega, öeldakse vaid jõustub 1. juulil 2009.
Ka Eesti maletajaile ei tohiks selle tekstis enam midagi uut olla, olen muudatustest isegi siinsamas korduvalt juttu teinud. Kel asja vastu huvi, võiks silmad üle lasta jaanuari esimese poole kommentaaridest (pluss muidugi 13.III Uuesti koodeksist), aga muidugi piisab ka ainult Mareki 18.III tekstist Muudatused reeglites 1. juuli 2009. Eks nädala pärast Hiiumaal ole näha, kui täpsed me oleme.
Aga ega töö malereeglitega lõpe vist kunagi. Juba praegu on välja tuldud mõnede ettepanekutega, mis ehk leiavad mingil moel kajastamist koodeksi 2012. a. kinnitatavas tekstis. Ise kulutasin täna peaaegu kogu kabemängust üle jäänud aja ühe ettepaneku uurimisele, mille on välja pakkunud Mehhikos elav taani maletaja Jesper Norgaard, selle arutamine käib aga Austraalia leheküljel. Nii et nagu päris rahvusvaheline ettevõtmine.
Küllap oleme kõik mingil moel olnud hädas partiidega, kus võitu praktiliselt pole, teoreetiliselt aga võib olla küll. Mida teha mehega, kes nendest üritab iga hinna eest punkti saada? Ka artikkel 12.1 Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet on nagu teise mõttega koodeksisse pandud.
Taanis olevat mingil meeskonnavõistlusel mängitud kahe ratsuga üksiku kuninga vastu. Kooperatiivmatt on võimalik. Järelikult pole tegemist surnud seisuga, millest juttu artiklis 5.2b. Kohtunik taotlust partii viigiks lugeda ei rahuldanud. Kui nooleke kukkus, sai tugevam pool punkti. Veidi hiljem otsustas peakohtunik partii siiski viigiks lugeda. Taanis eksisteerib kõrgem malekohus. Selle seisukoht oli saalomonlik: kohtuniku otsus oleks pidanud olema viik. Nüüd aga tuleb kohtuniku otsus paratamatult jõusse jätta, sest artikli 10.2 peale protestida ei saa. Liiati kui oleks igal käigul kasutatud kasvõi paarisekundilist ajalisandit, poleks 10.2 üldse kehtinud.
Kus on lahendus? Norgaard teeb ettepaneku lisada koodeksisse täiendav artikkel 9.7 (seega siis Viigistatud partii lõppu). Pärast nädalast arutelu on selle tekst praegu umbes selline:
Partii lõpeb viigiga käigul oleva maletaja korrektsel taotlusel, kui:
a) vastasmängijal on ainult lipp, taotlejal vähemalt lipp;
b) vastasmängijal on ainult vanker, taotlejal vähemalt vanker;
c) vastasmängijal on ainult kaks ratsut, taotlejal aga mistahes materjal ilma etturiteta (võimalik et ka üksik kuningas);
d) vastasmängijal on ainult oda või ainult ratsu, taotlejal aga mistahes vigurid ja/või etturid.
Vastasmängija võib taotluse tagasi lükata, demonstreerides taotlejale või kohtunikule, et tal on selles seisus olemas forsseeritud võit. Kohtunik võib lasta partiil jätkuda, kui ta pole forsseeritud võidu olemasolus kindel. Rakendub artikkel 9.4 (taotlusõigus kaob käigu tegemisega).
Mis puutub ariklisse 9.7d, siis on juba tegemist surnud seisuga, kui taotlejal on jäänud üksik kuningas. Lähemalt pole mõtet asja siinkohal vaatlema ega poolt- ja vastuargumente tooma hakata. Kes huvitub asjast, leiab arutluse ise üles. Aga mõtted liiguvad ka pärast uue koodeksi jõustumist.
Lembit
Kas nii? Peaaegu. Kirjeldatu vastab täpselt tegelikkusele, välja arvatud üks detail. Tallinna malemajas käib parajasti mitte male-, vaid kabeturniir ning suurmeistrite Gantvargi ja Valnerise ning loomulikult ka minu õnneks malekoodeks seal ei kehti. Kabetajate hilinemisaeg on endiselt üks tund.
Muidu oleks aga kohtunik olnud reeglite tõlgendamisel täiesti võimetu ja pidanud tegelema vaid tulemuste fikseerimisega. Ei loe ka see, et nende ridade kirjutamise ajal rippus FIDE Actual Handbook´is endiselt ülal koodeksi 2004. (2005.) aasta versioon ja seegi on seal millegipärast ära peidetud päris lõpuosa rubriiki Miscellaneous /mitmesugust/, kust seda peale asjatundjate vaevalt keegi leiab. Kongress on peetud, selle otsused teatavaks tehtud ning on ju üldteada, et iga liigaastale järgneva aasta 1. juulil hakkab kehtima uus redaktsioon. Tekstis ei seostata tema kehtimahakkamist mingite tingimustega, öeldakse vaid jõustub 1. juulil 2009.
Ka Eesti maletajaile ei tohiks selle tekstis enam midagi uut olla, olen muudatustest isegi siinsamas korduvalt juttu teinud. Kel asja vastu huvi, võiks silmad üle lasta jaanuari esimese poole kommentaaridest (pluss muidugi 13.III Uuesti koodeksist), aga muidugi piisab ka ainult Mareki 18.III tekstist Muudatused reeglites 1. juuli 2009. Eks nädala pärast Hiiumaal ole näha, kui täpsed me oleme.
Aga ega töö malereeglitega lõpe vist kunagi. Juba praegu on välja tuldud mõnede ettepanekutega, mis ehk leiavad mingil moel kajastamist koodeksi 2012. a. kinnitatavas tekstis. Ise kulutasin täna peaaegu kogu kabemängust üle jäänud aja ühe ettepaneku uurimisele, mille on välja pakkunud Mehhikos elav taani maletaja Jesper Norgaard, selle arutamine käib aga Austraalia leheküljel. Nii et nagu päris rahvusvaheline ettevõtmine.
Küllap oleme kõik mingil moel olnud hädas partiidega, kus võitu praktiliselt pole, teoreetiliselt aga võib olla küll. Mida teha mehega, kes nendest üritab iga hinna eest punkti saada? Ka artikkel 12.1 Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet on nagu teise mõttega koodeksisse pandud.
Taanis olevat mingil meeskonnavõistlusel mängitud kahe ratsuga üksiku kuninga vastu. Kooperatiivmatt on võimalik. Järelikult pole tegemist surnud seisuga, millest juttu artiklis 5.2b. Kohtunik taotlust partii viigiks lugeda ei rahuldanud. Kui nooleke kukkus, sai tugevam pool punkti. Veidi hiljem otsustas peakohtunik partii siiski viigiks lugeda. Taanis eksisteerib kõrgem malekohus. Selle seisukoht oli saalomonlik: kohtuniku otsus oleks pidanud olema viik. Nüüd aga tuleb kohtuniku otsus paratamatult jõusse jätta, sest artikli 10.2 peale protestida ei saa. Liiati kui oleks igal käigul kasutatud kasvõi paarisekundilist ajalisandit, poleks 10.2 üldse kehtinud.
Kus on lahendus? Norgaard teeb ettepaneku lisada koodeksisse täiendav artikkel 9.7 (seega siis Viigistatud partii lõppu). Pärast nädalast arutelu on selle tekst praegu umbes selline:
Partii lõpeb viigiga käigul oleva maletaja korrektsel taotlusel, kui:
a) vastasmängijal on ainult lipp, taotlejal vähemalt lipp;
b) vastasmängijal on ainult vanker, taotlejal vähemalt vanker;
c) vastasmängijal on ainult kaks ratsut, taotlejal aga mistahes materjal ilma etturiteta (võimalik et ka üksik kuningas);
d) vastasmängijal on ainult oda või ainult ratsu, taotlejal aga mistahes vigurid ja/või etturid.
Vastasmängija võib taotluse tagasi lükata, demonstreerides taotlejale või kohtunikule, et tal on selles seisus olemas forsseeritud võit. Kohtunik võib lasta partiil jätkuda, kui ta pole forsseeritud võidu olemasolus kindel. Rakendub artikkel 9.4 (taotlusõigus kaob käigu tegemisega).
Mis puutub ariklisse 9.7d, siis on juba tegemist surnud seisuga, kui taotlejal on jäänud üksik kuningas. Lähemalt pole mõtet asja siinkohal vaatlema ega poolt- ja vastuargumente tooma hakata. Kes huvitub asjast, leiab arutluse ise üles. Aga mõtted liiguvad ka pärast uue koodeksi jõustumist.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)