Kas alustada uuesti?

Viimases Chesscafes on toodud juhtum väidetavalt 40 aasta tagusest Austraaliast. Mingil turniiril mängitud kahe kooli vahelist matśi. Üks partii tuli katkestada. Valge pidi kirjutama käigu ja protokolli ümbrikku panema. Kui meeskonnad aga katkestatud partiisid lõpetama tulid, teatas üks kaptenitest, et kõik partiid olevat mängitud valede värvidega. Taotles, et lõpetatud partiide tulemused jääksid kehtima, katkestatud partiisid aga mängitaks uuesti algusest peale õigete värvidega. Must sai teada, et tema partii annulleeritakse, oli uudishimulik ja avas ümbriku. Valge aga polnudki käiku kirjutanud.
Vastasmeeskonna kapten hakkas seetõttu võitu nõudma. Valgete kapten vaidles vastu, sest partii olevat annulleeritud, kui valed värvid avastati. Mustade kapteni arvates olevat valge partii kaotanud siis, kui jättis salakäigu kirjutamata. See aga leidis aset varem, kui avastati valed värvid. Edasi olevat asi läinud apellatsioonikomiteesse, kus käinud elav arutelu, aga selle otsust enam ei mäletata.

Praegu on asi päris selge. Koodeksi art. 7.2 ütleb: Kui partiid on alustatud vastupidist värvi malenditega, siis partii jätkub, kui kohtunik ei tee teistsugust otsust.
Ega küsimuse esitamisest päriselt selgugi, kas otsus õigete värvidega mängimisest tõepoolest tegelikult ka tehti, jutt oli ju vaid kapteni taotlusest. Aga avada võis ümbriku ju vaid pärast otsust. Kui partii pidi jätkuma ja ümbrikus salakäiku polnud, pidi punkti saama vastaspool - loomulikult kui tal ka matistamiseks vajalik materjal olemas on.

Aga umbes 40 aastat tagasi? Geurt arvab, et küllap ka siis olid asjad samamoodi, ega ole vaevunud asja lähemalt uurima. Kuivõrd minu kohtunikutegevus algas Geurti omast märksa varem ja kogu see aeg on reeglitega tegemist olnud, siis söandan vastu vaielda.
Ülaltoodud artiklit tollal koodeksis ei olnud. Siis koodeksit aastakümneid ei muudetud. Kui oli vaja midagi muuta või täpsustada, lisati koodeksisse reeglite komisjoni tulnud küsimused ja nendele antud vastused.

1958. a. on RC-le esitatud küsimus, mida tuleb teha, kui partii ajal selgub, et partii on alanud vastupidist värvi malenditega. FIDE koodeksi ametlikes tekstides nii 1974 kui ka 198o on lisatud RC vastus: tuleb rakendada analoogilist artiklit 9.4. Art. 9.4 aga ütles siis sama nagu praegune 7.1a: Kui partii ajal leitakse, et malendite algseis polnud õige, tuleb partii tühistada ja mängida uus.
Alates 1984.a. (seega vähem kui 30 aastat tagasi) on koodeksis art. 8.5: Kui partii käigus märgatakse, et partii algas vastupidiste värvidega, tühistatakse partii ja mängitakse uus. Sama artikli leiame ka 1988.a. tekstist (siis oli hakatud juba koodeksi teksti iga nelja aasta järel läbi vaatama).
1992. a. on see artikkel (nüüd 8.6) saanud keerulisema sõnastuse: Kui partiid alustati vastupidist värvi malenditega ja veerand mõlema üldisest mänguajast esimese kontrollini on läbi, tuleb partiid jätkata. Varem võib kohtunik määrata mängimiseks uue partii õigete värvidega, kui seejuures oluliselt ei rikuta võistluste ajakava.

Nii on praegune sõnastus pärit alles FIDE Jerevani kongressist 1996, kus RC töös osalesime Geurtiga mõlemad (kehtima hakkas see siis alles 1.7.1997). Seepärast peaks minu arust ka RC esimehel olema piisav ülevaade reeglite arengust.
Muide kunagises NSV Liidus olid paljud reeglid teistsugused kui FIDEs üldiselt rakendatavad. Nii et kohtunik pidi alati arvestama, missugusel turniiril ta tegutseb ja milliseid reegleid peab rakendama. Nii oli see ka meie poolt vaadeldud reegliga.
Juba minu kohtunikutee algul ilmunud NSVL koodeksi esimesest eestikeelsest väljaandest (1950) leiame paragrahvi 17: Kui partii mängimise ajal või pärast selle lõppu selgub, et vastased on saanud teist värvi malendid, kui voorutabelis ette nähtud, siis esimesel juhul partii mängimist jätkatakse ja teisel puhul - partii tulemus loetakse maksvaks. Nii see jäigi.
Lembit

Kas muuta on vaja?

Ringsüsteemis turniiril ei tohiks ühelgi kohtunikul mängude järjekorra ja värvide määramisega raskusi olla. Neid nn. Bergeri tabeleid, kus voorude kaupa kõik kirjas, on paljudes kohtades (kasvõi koodeksi erinevates väljaannetes või Eesti malekohtuniku käsiraamatus) avaldatud ja igal pool on need ühesugused. Nii on neid kasutatud juba aastakümneid. Vähegi kogenud kohtunikul pole neid tabeleid abiks vajagi, kuna ta teab hästi, kuidas toimima peab. Vaevalt on siinkohalgi neid tabeleid ära tuua vaja.

Viimases Chesscafes tuleb aga keegi van Oosterom USAst välja seisukohaga, et senisel üldkasutataval moodusel on üks oluline defekt. Nimelt andvat see suure eelise ülemisse tabelipoolde kuuluvatele mängijatele, sest need saavad esimestes voorudes märksa rohkem valgeid kui ülejäänud. Tõepoolest, kui võtame näiteks 8 mängijaga turniiri, siis nr. 1 mängib avavoorus valgetega nr. 8 ja teises voorus nr. 2 vastu, samal ajal on aga nr. 5 mustad avavoorus nr. 4 ja teises voorus nr. 8 vastu.
Eesmärgiks tulevat seada see, et pärast II vooru oleks igaüks mänginud ühe partii nii valgete kui mustadega, pärast IV vooru aga kaks partiid ja pärast VI vooru kolm partiid kummagi värviga. Lahendus olevat lihtne: igas voorus tuleb ära muuta kõige suurema numbri värvid, kõik muu aga võib jätta endiseks. Seega siis kui 8 osavõtjaga turniiris viimane number mängib voorude järjekorras 1-8, 8-5, 2-8, 8-6, 3-8, 8-7 ja 4-8, siis õige olevat 8-1, 5-8, 8-2, 6-8, 8-3, 7-8 ja 8-4.
Ja olekski nagu kõik korras.

Tegelikult on nokk kinni ja saba lahti. Geurt leiab, et on küll hea, kui pärast paarisarvu voore on kõigil mängijail võrdselt värve. Halb on aga see, et kahes viimases voorus on nüüd nr. 4-l mõlemas mustad (nr. 7 mängiks mõlemas valgetega). Seni oli kahes viimases voorus kõigil võrdselt värve. Ehk on lõpuvoorud esimestest olulisemad. Kui mängijaid on paaritu arv, siis mingeid muudatusi ei toimuks. Teiseks muutmise ebavajalikkuse põhjenduseks toob Geurt selle, et Bergeri tabelid on koostatud juba üle saja aasta tagasi ja nendest loobumine tähendaks traditsioonide rikkumist.

Arvan, et mõne värvi muutmine ei muudaks veel Bergeri tabeleid endid olematuks. Jääksid nad selleks ikkagi. Ja kuigi neid on tõepoolest üsna pikka aega ühtmoodi rakendatud, siis ei tähenda see absoluutset kokkulangemist, nagu võib Geurti kommentaarist järeldada.
Sirvisin veidi kodust raamaturiiulit ja leidsin sealt näiteks Barmeni rahvusvahelise malekongressi kogumiku aastast 1905. Ka selles öeldi, et paarid koostatakse Bergeri meetodi järgi. Aga kui mängijaid oleks olnud vaid 8, oleks turniir alanud praeguse viimase vooruga ja alles seejärel oleks tulnud esimene. Kui praegu mängib turniiritabeli viimane tabeli esimese poolega mustadega ja teise poole vastu valgetega, siis tol ajal peeti eranditult kinni reeglist, et kui numbrite summa on paarisarv, on suuremal valged ja kui paaritu arv, siis on valged väiksemal.
Seejärel loositi, milline voor tegelikult mängitakse esimesena ja seejärel ka teisena mängitav voor, mis võis olla järgmine kõrgem või madalam voor ning seejärel järgnesid juba ülejäänud voorud, kusjuures nende järjekorranumbrid vähenesid või kasvasid. Nii et algul olid asjad märksa keerukamad kui praegu. Ka seal Barmenis märgati alles pärast, et ühel etapil mängiti hoopis teised kolm vooru kui oleks pidanud.

Aga jah, kui mingit selget asja paranemist oodata pole, siis jätkem asjad nii, nagu oleme harjunud. Geurt lubas siiski küsimuse reeglite komisjoni arutada anda.
Lembit

Uuest Chesscafest

Äsjases Chesscafes toodud esimene kiri on pärit Itaaliast. Täiesti tavaline juhtum. Üks mees kurdab, et talle loositud viimaseks vooruks vastu 300 punkti kõrgema reitinguga FIDE meister. See aga laua taha ei ilmunud, vooru ajal olevat teda hoopis hotellis näha olnud. See polevat ainus taoline juhtum. Sageli ei tule tugevamad mängijad viimast vooru nõrgemate vastu mängima, sest ei taheta oma reitingut kaotada. See pole spordimehelik ega korrektne, aga mida selliste juhtumite puhul ikkagi teha?

Aga ei oska ka RC esimees siin midagi soovitada. Ei malekoodeksis ega turniirimäärustes ei kõnelda taolistest juhtumitest, nii et sealt ei leia ka alust, millele tuginedes tegutseda. Geurt arvab ainult, et võiks selliste loobujate nimed avalikustada ja siis ehk teised võistluste korraldajad neid enam ei kutsuks. Aga kas peaksid seda tegema FIDE, Professionaalsete Maletajate Assotsiatsioon või hoopis kohalikud korraldajad? Ise võib ta proovida sellised asjad põhimõtteliselt FIDEs arutusele võtta. Aga esialgu jääb kõik lahtiseks.

Ühelt Uruguai mehelt on järelepärimine, mida peaks kohtunik tegema, kui mängija on teinud (mitte sooritanud) määrustevastase käigu. Käigu tegemine tähendab teatavasti malendi tõstmist ühelt väljalt teisele, käigu sooritamiseks peaks sellele lisama ka kellavajutuse.
Eks vaadakem koodeksist järele. Art. 7.4a seletab, mida teha siis, kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik. Eks siis taastatagu enne määrustevastast käiku laual olnud seis, tehtagu uus käik, arvestades art. 4.3 (puudutamine) ja 4.6 (käigu tehtuks lugemine) nõudeid ning karistatagu vastast ajaga või talle hoopis kaotuse määramisega (art. 7.4b). Määrustevastase käigu tegemise eest aga karistust ette nähtud pole. Nii et oodakem kõigepealt, kuni mängija on ka kella vajutanud (kui ta aega üle lasta ei taha) ja karistagem alles seejärel.

Samuti on asjad ka kiir- ja välkmales, kui partiide üle on olemas küllaldane järelevalve. Aga ega ka mitteküllaldase järelevalve korral asjad selles osas palju teistmoodi ole. Art. A4c kõneleb samuti mitte määrustevastase käigu tegemisest, vaid selle sooritamisest. Nii võib üldistavalt öelda, et määrustevastase käigu tegemise eest karistust pole.
Lembit

Neljateistkümnes kord

Sattusin sel nädalavahetusel jälle Kohtla-Järvele noorte kevadist kiirturniiri korraldama. Turniirile on uuesti Eesti noorte lahtiste meistrivõistluste staatus antud ja ehk seepärast leiti, et keegi väljastpoolt peaks asjal pilku peal hoidma. Mängiti siin juba 14. korda ja tavad on välja kujunenud. Nii peab paika ka peaaegu kõik see, mida varem olen selles blogis kirjutanud (13.IV 2008 Kiirmale Kohtla-Järvel ja 19.IV 2009 Kevadel kaevurite linnas). Kurtsin nädalapäevad tagasi, et Eesti noorte meistrivõistlustel on ühe kohtuniku (ja arvutil paarija) jaoks tegemist liiga palju, nüüd oli mul veel neli abilist ja mängijaid polnud ka kuigi palju rohkem, aga asi lihtsamaks ikka ei läinud. Muidugi lähen ka ise järjest vanemaks. Igatahes avapäeva esimesel poolel ei saanud korrakski istuda. Peamine häda muidugi see, et Phileon-kellad, muidu kenad ja korrektsed, ei sobi 15-minutilisele mõtlemisajale. Selle kellale seadmiseks on vaja teha 44 vajutust ja kuna ta näite ei taasta ja mängijad mängisid põhiturniiril omavahel kaks partiid, siis tuli teises partiis alustada kellaseadmist jälle algusest peale. Küll oli selle kõrval hea panna lisamänguks kellale 5 minutit. Paar vajutust ja oligi asi korras. Põhiturniir oli ühe miinuse süsteemis, mida me üldiselt palju ei kasuta. Sealt väljalangenud jätkasid mängu śveitsi süsteemis. Tüdrukud mängisid ringsüsteemis. Nii et ühe korraga oli tegemist kolme erinevat süsteemi turniiriga. Mis puutus ajakontrolli, siis võis korraga olla käigus nii kiir- kui välkpartiisid, mitmel korral lõppes asi aga armageddoniga. Kujuta ette, et kui siin oleks olnud mõni praktiseeriv noorkohtunik, siis oleks ta võinud malevõistlustest saada üsna mitmekülgse pildi. Ise toimisin nii nagu varasematel turniiridel, üks pisiasi välja arvatud. Kuivõrd kellaseadmine on siin aeganõudev ettevõtmine, tegin eelmistel turniiridel määrustevastase käiguga eksijale vaid ühe hoiatuse (vastasele aega lisamata) ja fikseerisin teisel korral kaotuse. Nüüd otsustasime reeglite eiramise lõpetada ja toimida nii, nagu meie kohalikud reeglid ette näevad: 2 hoiatust, vastasele ajalisa siis, kui tal on jäänud alla 5 minuti. Kohtunikele siit eriti tööd juurde ei tulnud, kuigi sellisel segakoosseisuga turniiril määrustevastastest käikudest puudust polnud. Tavaliselt jäeti kuningas tulle. Ütlesin mängijatele küll turniiri algul, et tavamale ja kiirmale turniiridel on selge vahe. Mõlemal püüab kohtunik küll võimalikult hoolikalt jälgida partiis toimuvat, aga kui ta tavamales sekkub omal algatusel, siis kiirmales ta seda ei tee, vaid ootab mängijatepoolset algatust. Ometi oli mitmes partiis tegemist olukorraga, kus vastase ajaületust tähele ei pandud ja kohtunik sekkus viigi fikseerimiseks siis, kui ka teine pool oli aja üle lasknud. Phileon-kellad ajaületuse järel ei seisku, vaid jätkavad käimist, näidu ees miinusmärk. Kahjuks on Kohtla-Järve geograafiline asend endiselt ühes Eestimaa nurgas. Kaugemalt siia eriti ei tulda (kui seekord mitte arvestada Monika Tsõganovat oma õpilastega). Ka Venemaa ja Läti mängijaid oli sedapuhku vähe, soomlased puudusid. Aga korralduse ja mängijate eest hoolitsemisega jäin endiselt rahule. Lembit

Kuidas lõpeb partii?

Vaadakem, millega on viimasel nädalal teistel internetikülgedel tegeldud ja millest huvitutud. Ühel Saksa lehel kirjeldatakse juhtumit, kus üks mees teisele partiis mati pannud. Kohe ei olevat seda aga kumbki märganud ja partii lõppenud viigiga. Protokollid kirjutati alla ja anti ära. Matt avastatud alles partiijärgse analüüsi käigus. Mis siis nüüd saab?

Aga võtame koodeksi. Art. 5.1a ütleb: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane. Art. 8.7 ütleb aga: Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see tulemus kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.

Ei saagi siit selgust kätte, kummagi artikli järgi tuleks erinevalt toimida. Matiga partii lõpeb. Kõik, mis juhtub pärast seda, pole enam oluline. Üldiselt on art. 8.7 rakendatav partii lõpuni. Reeglid ei ütle tõepoolest ära, kui kaua siis tulemust korrigeerida võib. Aga see peaks küll selge olema, et kui ikka asi selgub vahetult pärast partiid, siis peaksime küll mati kehtima panema. Geurt Gijssen on kusagil kirjutanud, et tema arvates võiks ringsüsteemis turniiril tulemust korrigeerida veel enne viimase vooru lõppu. Śveitsi süsteemis ehk siis, kui möödas veel üks voor. Hispaania koodeksikommentaari järgi tuleks seaduslikkus sel juhul ühendada õigluse ja pragmatismiga. Sel juhul peaks siis muutma mängijate punkte, mitte aga juba avalikustatud paarimist. Reitinguarvestuse jaoks võib tulemust muuta isegi pärast turniiri lõppu.
Muidugi oleks ka kohtunik pidanud tähelepanelikum olema. Kui mängijad ise matti ei märganud, oleks pidanud kohtunik sekkuma (muidugi mitte kiir- ega välkmales).

Vastupidine näide Rootsist. Valge teeb käigu ja arvab, et pani mati. Seikab siis kella ja must surub vastasel kätt ega ütle midagi. Protokollid kirjutatakse alla valge võiduga, aga hiljem leitakse, et matti polnud. Art. 5.1a alusel siin valge võita ei saanud, sest matti polnud. Käesurumist ei tarvitse aga ju tõlgendada alistumisena.
Ilmselt on siin otsustavaks partiiprotokollid, kuhu partii tulemus on kantud. Art. 8.7 ütleb, et isegi siis, kui see on vale, jääb see tulemus kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Ise ei riskiks selles olukorras küll protokolli kantud tulemust muutma hakata. Kuni protokolli allakirjutamiseni on otsustusruum laiem.

Kolmas näide. Ülalpool tsiteeritud art. 5.1a nõudis teatavasti vaid matikäigu reeglipärasust. Aga ühes partiis seisavad valge Kh6 ja Vb7 ning musta Kf8 ja Va5 (on teisigi malendeid, aga nende asukoht pole oluline). Selles seisus tahab must käia Kg8, aga teeb kogemata võimatu käigu Kh8. Enne kui kohtunik jõuab sekkuda, mängib valge Vb8++ ja teatab, et selle määrustepärase käiguga on partii läbi.
Ilmselt tuleks siin viga parandada vastavalt art. 7.4a (taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust). Kohtunik lasku ilmselt kuningas tagasi panna f8 ja must tehku nüüd õige käik. Aga kui kohtunik ei näinud ja must alles pärast matti teatab, et käis kuningaga valesti? Kirjatähe järgi on nüüd mäng läbi, aga koodeksi eessõna järgi peaks kohtunikul olema ka nii palju tervet mõistust, et leida lahendus, mis oleks õiglane, loogiline ja arvestaks juhtumi konkreetseid iseärasusi.
Matiga nõustuvat kohtunikku küll süüdistada ei saa, aga vahel on mingi muu otsus parem. Väga kerge on toimida koodeksit rangelt järgides, aga ehk on vahel parem siiski otsida muid lahendusi.
Lembit

14 ja nooremad

Pole vist ühelgi aastal tulnud tegelda kõigi kolme vanema vanuseklassi Eesti meistrivõistlustega ja kiirmale on veel ees. Oli neid mängijaidki, kes kõik kolm turniiri kaasa tegid. Esimesel päeval näis, et 14-aastastega on üsna kerge toime tulla. 3 tundi ja voor oligi läbi. Järgmine päev näitas, et nii lihtne see põrmugi pole: kaks vooru, millest kumbki kestis peaaegu 4,5 tundi ja ettenähtud vaheajast piisas hädavaevu järgmise vooru ettevalmistamiseks. Hiljem sai tagumine saalipool oma partiidega küll üsna kiiresti lõpule, aga tabeli ülaosas oli tegemist seda ägedamate lahingutega. Turniir ise oli aga üsna tavaline. Ei mängijate ega nende distsipliini üle kurta ei saa. Lubatud hilinemisaeg oleks juhendis oleva 15 minuti asemel vabalt ka 5 minutit olla. Treenerite ja teiste saatjatega oli läbisaamine hea, ainult üks daam kippus paaril korral liiga emotsionaalseks muutuma ja juhtimist enda kätte võtma. Ühelegi mängijale polnud vaja meelde tuletada, et kui iga käiguga ajale 30 sekundit lisandub, siis tuleb kõik käigud järjepidevalt üles kirjutada. Üsna paljudel protokollidel erinesid aga kummagi poole käigud märgatavalt. Käigud ise olid muidugi selged. Ainult kord tuli selgitada, et kui must ettur seisab f3 ja valge ettur käiguga g2-g4 temast mööda läheb, ei saa must ettur teda ometi ära lüüa. Möödaminnes löömine, millest kõneleb koodeks, eeldab siiski veidi teistsugust malendite asendit. Määrustevastaseid käike oli vähe. Vaid paaris partiis unusid kuningad tulle. Kuivõrd kasutasime kohalikke reeglitäiendusi ja vastastel olid suured ajavarud, polnud kelli vaja keerama hakata, tuli vaid üles märkida, millistel laudadel eksimused tehti. Ja viiki tuleb pakkuda pärast oma käigu tegemist. Muidu võib vastane enne pakkumisele vastamist ikkagi nõuda, et käik oleks enne laual tehtud.Ka seekord käis üks noormees mulle kurtmas, et temal on laual viigiline seis, aga vastane pakutud viiki vastu ei võta. Kui just patiseisu laual pole ja seisu kolmekordset kordumist ka mitte, siis pole kohtunikul küll mingit võimalust sekkumiseks. Partii lõppes hiljem küll viigiga, aga minu poole pöördumise hetkel oli laual alles samavärviliste odade lõppmäng, kus võis veel kõike juhtuda. 13 osavõtjat on 7-voorulise śveitsi jaoks vähevõitu, paaritu osavõtjate arv pealegi. Paarisime korrektselt arvutiga Swiss Perfecti programmi kasutades, kuid lõpuvoorudes pole arvutipoolsed üllatused sel juhul siiski täielikult välistatud. Seepärast on soovitav, et kohtunikud oleksid valmis viimast vooru ka käsitsi paarima, et vajadusel arvutipaarimist korrigeerida. Suuri erinevusi muidugi ei saa olla. Leidsin seekord, et kui üle jäävad neli tüdrukut, kellest ühel on punkte 5, kahel 3 ja ühel 1, siis on ilmselt parem hoiduda arvuti poolt pakutud variandist, kus kokku viidi 5 ja 1 punktiga tüdrukud (viimane oli punkti saanud pealegi mänguta), ning viia 3-punktistest üks üles ja teine alla. Poistel oli mängijaid rohkem, nii et seal võis arvutit usaldada küll. Kahju muidugi, et üks poiss turniiri ajal haigeks jäi, nii et ka seal tuli mängida paaritu arvuga. Noorteturniiril on iga turniiri järel märgitud korraldav klubi. Vähemalt seekord ei saanud ma küll aru, mida nad tegema peavad. Ehk võiksid sellised võistlused olla vähemalt heaks praktikabaasiks nende klubide noortele kohtunikele? Aga üldiselt arvan, et maleliidu juhtkonna küllaldase järelevalve all läksid turniirid täiesti normaalselt. Lembit

Kaugelt jälgides

Mõnedki eelmisel nädalal internetilehtedele pandud kommentaarid seostuvad lõpulejõudnud Euroopa meistrivõistlustega. Nii pöörati tähelepanu sellelegi, et hiljutise olümpiaskandaali väidetav peasüüdlane (vt. meie 27. III Viimati arutletust) oli nüüdki malelaua taga. Aga siin pole midagi imestada. Kui mingi otsuse peale on esitatud apellatsioon ja sellele vastust veel pole, siis ei ole ka karistus veel jõustunud. Küll aga näib see olümpiajuhtum olevat suurendanud mängijate hirmu taoliste võimalike pettuste ees. Sellest siis ka grupi mängijate kiri, kus taotleti kohtunikele õiguse andmist kahtluse korral kõigi mängijate taskute läbiotsimiseks. Mängusaali ei tohiks aga tuua mistahes elektroonilisi seadmeid, ka mitte väljalülitatuid. Tõsi küll, nädala jooksul ilmus küll ka materjale, kus väideti, et pettusejuhtumeid on siiski tühiselt vähe ja sellised taotlused võivad viia ettearvamatutele tagajärgedele. Mängijaid võiks diskvalifitseerida kasvõi seetõttu, et nad unustavad kogemata jakitasku väljalülitatud mobiiltelefoni. Ettekavatsev petja aga leiab endale ikka viisi, kuidas toimida. On ettepanek, et elektroonilised demonstratsioonlauad tuleks ühe mängija taotlusel välja lülitada. Teine soovitus on hakata demonstratsioonilaudadel partiisid näitama 15-minutilise ajanihkega. Seda toetab teatavasti ka Kasparov. Prantslased ei saaks olümpial oma skeemi küll enam kasutada, aga samal ajal kaob pealtvaatajatel vahetu osalemise tunne. Kirjutati ka Doeberle Cupil sisseseatud kindlast korrast, mis keelab mängijatel rangelt kõnelused ükskõik kellega, kelle laudadel on mingisugused arvutid. Lubatud hilinemisaeg oli EM-il nii nagu koodeksiski 0, see tähendab, et hilineda ei tohtinud üldse. Turniirisaali ülesseatud suured kellad näitasid, kuidas kellade käigustamiseni jäänud sekundeid järjest vähemaks jäi. Seegi leidis aga vastuväiteid ja paljud pidasid normaalseks kuni pooletunnilist hilinemist. Kongressi ajal oli koos ka Euroopa Maleliit. Peamised arutlusteemad olid Sofia reegli üldine rakendamine, eeskirjad mängijate riietuse kohta ning Euroopa võistlustel mängitavate partiide kasutamise õigused. Otsustamine lükati edasi järgmisele peaassambleele. Näib, et isegi paremusjärjestuse selgitamine tekitas vaidlusi. Suure osavõtjate arvu juures on ka suured kohtade jagamised paratamatud. Kui saadud kohast sõltub medal või edasipääs mingile teisele võistlusele, siis on see küllalt oluline. Kusagil kirjutati, et osavõtjad olnud üldse teadmatuses, kuidas kohad määratakse. Muidugi polnud see väide õige, sest juhendis oli kõik ilusasti kirjas, esikohal turniiri esinemisreiting. Vaielda võib vast selle üle, kas on kõige parem jätta arvestamata mitte ainult halvima, vaid ka parima tulemuse saanud vastasega mängitud partii. Ega ideaalset kohtade jagamise süsteemi polegi olemas. Üks sõnavõtja leidis, et kõige paremini toimitavat neil Austraalias. Kõigepealt vaadatakse omavahelise kohtumise tulemust. Kui see oli viik või omavahel ei mängitudki, siis pannakse nüüd mängu üks 15-minutiline partii. Kui see viiki läheb, siis arvestatakse järjekorras Buchholzit, mediaan-Buchholzit ja voorujärgsete punktide summat. Küllap seegi on üks võimalus, aga kas ka ideaalne? Lembit

Kohtuniku sekkumisest

Prantslaste kohtunikelehest leiame ka IA Francis Delboe artikli "Kas sekkumisel tuleb ilmutada initsiatiivi?" Midagi uut sellest ei leia, kokkuvõtliku ülevaate kordamiseks aga annab see küll. Arutlusteemaks on, kas kohtunik peab partii käiku sekkuma määrustevastase käigu ja noolekese kukkumise korral, kui kumbki mängija seda ei taotle. Olenevalt partiis kasutatavast ajakontrollist on vastus erinev. Üldiselt peab tavamales kohtunik omal algatusel vahele minema, sest art. 13.1 ütleb: ta jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Eelpool mainitud juhtumeid reglementeerivad artiklid 6.8 ja 7.4. Kiir-ja välkmales seda teha ei tule. On vaid paar koodeksi art. A4c toodud erandit (mõlemad kuningad tules või etturi muundamine on jäänud pooleli). FIDE kongress 2008 tõi aga juurde küllaldase järelevalve mõiste. Kui välkmales on igal laual omaette kohtunik, kiirmales aga pole iga kohtuniku kohta rohkem kui 3 lauda, siis toimime nagu oleks tegu tavamalega. Kõige sagedamini võib siis tegemist olla järelmängudega kohtade lõplikuks selgitamiseks. Kordamiseks leiame sealt vastava tabeli. Niisiis, kas kohtunik peab teatama noolekese langemisest ja juhtima tähelepanu määrustevastasele käigule? Tavamales ning ka küllaldase järelevalvega kiir- ja välkmales on vastuseks "jah", tavalises kiir- ja välkmales aga "ei". Lembit