laupäev, 28. november 2009

Käesurumisest ja alistumisest

Pöörduksin veel korraks tagasi üleeelmises kommentaaris(23. XI Alistumine lõpetab partii) juurde. Jutt oli seal mehest, kes vastasmängija kätt surus ja seepärast kaotuse sai. RR esitas selle kohta küsimuse: aga kas käesurumine tähendab alistumist?
Alistumisega partii lõpeb. Alistunud mängija oma otsust enam muuta ei saa, kuigi kohe märkab, et see oli ekslik. Ainuüksi käesurumine ei tohiks küll veel alistumist tähendada, sest käesurumisel võib olla ka teisi eesmärke.

Kunagi lisas FIDE koodeksi artiklitele ametlikke tõlgendusi. 1971. a. lisati artiklile 11.2 ( see käsitles siis mängija alistumist ja vastab praegusele art. 5.1b) tõlgendus: Kui mängija surub oma vastase kätt, ei saa seda lugeda võrdseks partii alistumisega, nagu käsitletakse art. 11.2. Muide reeglite komiteed peeti tol ajal sedavõrd tähtsaks, et selle tegevust juhtis tollane FIDE president eksmaailmameister Max Euwe isiklikult.
Aga viimati trükiti kõik tõlgendused ära koodeksi 1980. a. Manila väljaandesse ning võib vaielda, kas neid peaks veel kehtivateks lugema (kui nad mingi koodeksi artikliga pole vahepeal vastuollu sattunud) või mitte. RC-s on hiljemgi kõneldud tõlgenduste vajadusest, aga praktiliselt selleni jõutud pole. Kuigi vaja oleks.

Käsitlesin sama teemat oma kommentaarides 20. XI 2007 Kuidas partiid alla anda? ja 9. I 2008 Veel kord alistumisest. Mõned mõtted neist: Käe ulatamine on ebamäärase tähendusega. Tavamales on tähtsaimaks alistumise märgiks sissekanne partiiprotokolli. Kiir- ja välkmales partiiprotokolle pole, seal oleksid kasulikud tulemustelehed (nagu Kalevi kiirturniiridel ja varem mitmel pool mujalgi), kuhu samuti oleks vaja mõlema poole allkirja. Mati saamise verbaalne aktsepteerimine on koodeksi mõttes võrdne alistumisega, küll aga ei tarvitse suulist avaldust õigesti kuulda, aga tegemist võib olla ka keelebarjääriga.

Matikuulutamine seal, kus seda tegelikult pole, on kindlasti vastase häirimine ja katse teda mõjutada. Karistus selle eest peaks lähtuma asjaolust, kas kohtuniku arvates oli tegemist ettekavatsetud tegevusega või mitte. Viimasel juhul piisaks ehk minuti lisamisest ettenähtud ajale.
Kui RR küsib, milline oleks tulemus, kui (23. XI kommentaaris vaadeldud juhul) mati saamist oletanud mängija vastane omakorda ulatas käe seepärast, et märkas oma noolekese langemist, siis vaevalt küll on tagantjärele kellegi tegutsemismotiive võimalik täpselt kindlaks teha. Kriitilistes olukordades võivad mängijad oma ütlemistes üsna leidlikud olla. Arvan, et siin on kohtunikule mingeid valmisretsepte tegevuseks anda raske. Kohal viibidespeaks ta ise oskama olukorda kõige paremini hinnata ja selle järgi ka lahenduse leida.

Nagu Gijsseni kommentaaridest Chesscafes näha, loeb ta alistumiseks peaaegu iga vastasele käeulatamise, millel pole muud selget seletust. Nii seekord kui varemgi näivad tema seisukohtade teravaimad kriitikud olevat austraallased, kelle veebilehel käis viimased kümmekond päeva elav diskussioon.
Nii peab sealse maleliidu asepresident Bonham Gijsseni vastust täiesti ekslikuks: mängija uskus, et sai mati ja õnnitles vastast. Kui ta aga sai mati, siis poleks ju alistumist enam vajagi olnud, sest partii oli juba läbi. Kiirpartiis oleks tulnud Bonhami arvates fikseerida viik: matti polnud, mõlemad noolekesed aga kukkusid enne mingi taotluse esitamist. Mõlema mängija nõustumine olematu matiga ei loe.

Algul arvas Bonham, et partii oleks võinud lugeda kaotatuks mängijale, kes sellise mati kuulutamisega vastast häiris, hiljem nõustus ta ühe teise osaleja arvamusega, et häirimise kompensatsiooniks oleks valge mõtlemisajale võinud mõned minutid lisada. Nii et variante palju.
Bonham olevat sageli kohtunikuks koolide võistlustel. Kui ta ütleks lastele, et matiga nõustumine seal, kus seda tegelikult pole, toob kaotuse, siis ergutaks see neid selliseid olematuid matte kuulutama. Küll aga peaks mängijatele ütlema, et nad alati kontrolliksid, kas ikka on tegemist matiga. Kui matti polnud, siis partiid jätkatakse, kui just vahepeal keegi pole malendeid või kelli algseisu tagasi pannud. Viimasel juhul loetaks partii matiks või viigiks sõltuvalt sellest, kes oli algseisu taastamises süüdi.

Oli aga ka austraallasi, kes leidsid, et kuvõrd kiirmales partiiprotokolle pole, siis võib ehk siiski siin kätesurumine olla midagi sarnast allkirjaga protokollil ja tähendada partii lõppemist.
Oli ka keegi, kes leidis, et pärast RC esimehe kommentaari peaks koodeksi art. 1.2 avalause sõnastama: Kummagi mängija eesmärgiks on väita, et ta on matistanud vastasmängija kuninga.
Lembit

neljapäev, 26. november 2009

Kohtuniku juubeliks

Nädalavahetusel sai Sakus juba kena kiirturniir Hans Tomsoni austamiseks ära peetud, homme on aga see päev, kus meie teenekal veteranil täitub 80 aastat. Hansu malealane tegevus on sedavõrd pikk ja mitmekesine, et meie kohunikeveerus puutub selle vähegi lähemaks vaatlemiseks igasugune võimalus ja ka vajadus. Igatahes olid turniiri ajal stendidele ülesriputatud materjalid muljetavaldavad.

Kohtunikuna on ta praegu üks meie kõige staazikamaid. 1965. a. ilmus esimene kogumik "Male Eestis". Selles on toodud ka meie tolleaegsete kõrgema kategooria malekohtunike nimekiri. Mõlemad selles olevad meie esimesed üleliidulise kategooria kohtunikud on juba ammu meie seast lahkunud, ka 17 vabariikliku kategooria kohtunikust on jäänud ainult kaks. Üks neist on Hans Tomson, kes vabariikliku kategooriani jõudis 1961. Selleks ajaks oli ta juba korduvalt jõudnud olla Eesti naiste ja koolinoorte meistrivõistluste peakohtunikuks. Oma kohtunikutegevuse alguseks on ta ankeetides märkinud 1946 või 1947, kui mina veel käikegi ei tundnud.

Kui me 90-ndate aastate algul kohtunike kvalifikatsioonisüsteemi ümber korraldasime, oli Hans esimesi B litsentsi saajaid. Ega ma eriti palju Hansuga koos samadel turniiridel tegutsenud pole, kuigi nende seas on olnud ka rahvusvahelisi turniire. Aga alati on ta mulle meelde jäänud asjaliku ja aruka kohtunikuna, kes tunneb reegleid ja oskab neid kasutada. Kindlasti on abiks olnud ka piisav keelteoskus.
Kunagi kaugel 1967. aastal püüdis meie kohtunikekogu paika panna ühtseid reegleid võistluste korraldamiseks śveitsi süsteemis (kummaline, aga selliseid reegleid tollal tõepoolest polnud). Saatsin seetõttu ankeedid kõigile meie tollastele parematele kohtunikele. Vastustest olen säilitanud vaid ühe ja see on Hansu oma. Küllap seepärast, et see näis mulle kõige põhjalikuma ja kõige paremini asja olemusele vastavana.

Neid organeid, kus olen 50 aasta jooksul Hansuga ühiselt tegutsenud, on olnud päris palju: maleföderatsiooni presiidium, maaspordiühingu Jõud malesektsioon, maleliidu juhatus, kohtunikekogu, kirimmaleühingu juhatus ... Arvan, et meie koostöö on olnud igati positiivne. Hans on olnud tasakaalukas ja rahulik, aga vajadusel oma seltskonna selgelt välja öelnud.

Väga raske oleks aga ilma Hansuta Eestis kirimalevõistlusi korraldada. Ta arvati eelmise sajandi viie parima kirimalekohtuniku ja -organisaatori hulka. Juba 15 aastat on ta olnud Kirimaleühingu juhatuse liige ja turniirijuht. See viimane tähendab tavaliselt mängivat kohtunikku, kelle ülesandeks on kõik võimalikud vaidlusprobleemid lahendada. Tõsi küll, formaalselt on igal turniiril ka neutraalne kohtunik, aga see ei tarvitse põrmugi asjadega samavõrd kursis olla.

Igatahes on turniirijuht see, kes turniiri koos hoiab, ning paljudel kiriturniiridel on mul niimoodi Hansuga paaris koos töötades jäänud vaid tema tehtud otsustele kinnituseks "jah" öelda, vaatamata sellele et ka kirimales juhtub vahel ägedaid vaidlusi. Alles see oli, kui andsin kinnituse fikseerida kaotus mehele, kes ilmselt oli jätnud käigu reeglitekohaselt kordamata. Ja vaevalt Hansu aktiivsuseta meil näiteks Eesti võistkondlikke meistrivõistlusi toimukski. Seepärast on Hansul kirimalekohtuniku A litsents.

Kõige selle kõrval on Hans jõudnud mängida paljudel turniiridel (ja mängib veel praegugi), olla tavamales meistrikandidaat ja tulla kirimales Eesti meistriks, korraldada Saku kandi maleelu ja õpetada noori ning muidugi põhitöödki teha ja teaduskraadi kaitsta. Näib, et kõike kokku lugedes saab seda ühe mehe jaoks isegi pisut liiga palju, aga Hans on kõige mainituga toime tulnud.
Usun, et kõik Eesti malekohtunikud ühinevad Hans Tomsonile suunatud parimate juubelisoovidega. Tugevat tervist ja jätkamist samas vaimus!
Lembit

esmaspäev, 23. november 2009

Alistumine lõpetab partii

Üks inglane kurdab viimases Chesscafes, kuidas talle kiirturniiril liiga tehti. Võiduseis laual, oda ja ettur üle, allesjäänud 10 sekundist peaks võitmiseks piisama. Mustadega mänginud vastane käinud Ve1+ ja öelnud: "Matt". Sel hetkel kukkunud tal aeg. Mees jäänud uskuma, et oli mati saanud ja surus vastasel kätt. Tegelikult võis oda f1-le vahele panna. Seda olevat öelnud ka üks pealtvaataja. Kui mõlemad mehest asjast aru said, oli ka teine nooleke langenud. Vastasele valgetel pretensioone polnud, sest ilmselt ei märganud ka tema odakäiku. Ometi oli kõigile selge, et musta nooleke langes varem.
Kohtunik andnud mustale võidu, kuigi matti polnud. Kuidas siis niimoodi, vastasel halb seis, aeg üle ja ikka veel võidab? Kas otsustavaks oli siis sõna "Matt" ütlemine ja kui seda poleks olnud, oleks tulemus pidanud olema vastupidine?


Ega sellises olukorras kohtunikul kerge ole. Tuleb aga täpselt lugeda reegleid. Valge alistus ilmselt enne vastase ajaületuse märkamist. Art. 5.1b lahendab asja lihtsalt: Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et ta alistub. Sellega on partii kohe lõppenud.
Noolekese langemine ise veel midagi ei tähendanud. Art. 6.8: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.


Noolekese langemine vastase omast varem kiir- ja välkmales tähtsust ei oma, kui sellele õigeaegselt ei reageerita. Üldiselt peaks kahe noolekese langemine andma partiile viigilise tulemuse. Selle partii lõpetas aga alistumine. Seega jäi taotlus noolekese langemise kohta aega pärast alistumist ehk pärast partii lõppu. Ilmselt puudus partii üle küllaldane järelkevalve (s. t. iga kohtuniku kohta oli üle 3 malelaua). Seepärast ei võinud ka kohtunik partiisse sekkuda.
Alistujaid oli selles partiis ainult üks. Geurt ei pea siin matiütlemist vastase häirimiseks. Arvan ise siiski, et kui Ve1+ poleks olnud seoses matikuulutamisega, oleks valge ilmselt hoolikamalt vaadanud, mis siis õigupoolest lahti on ega oleks kiirustanud käeulatamisega. Tagantjärele aga pole muidugi ikkagi midagi teha.
Lembit

laupäev, 21. november 2009

Veel üks viik

Segased viigijuhtumid viimases Chesscafes ei piirdu eelmises kommentaaris toodutega. Ehk suudame süveneda ka järgmisesse, ühe ameeriklase poolt toodusse.
Ajakontrolliks oli selles partiis 1:15 ja 5 sekundit käigule. Mõlemal olid kellale jäänud viimased sekundid, välgutati. Korduvalt anti siit-sealt tuld. Võimalik, et mingi seis oli juba 5 korda laual olnud. Valge ütles: "3 korda", must aga jätkas mängu. Siis laskis must aja üle ja ütles: "Olgu siis pealegi 3 korda:" Ka valge oli asjaga päri ja viik saigi kirja. Nagu näha, olid mehed siingi viisakad ja leplikud nagu eelmiselgi korral. Partiiprotokolle enam muidugi ei peetud, küll aga jälgisid partiid nii kohtunik kui mitmed mängijad. Kui valged olid öelnud: "3 korda", tõstis üks pealt vaatav mängija kolm sõrme üles ja saatis kohtunikule küsiva pilgu, kuid ei öelnud midagi.

Arutlus käis siis selle üle, kas peaks arvestama mängija taotlust, kui tal pole partiiprotokolli ja kella ta ei seiska, samal ajal on taotlus täiesti õige. Või kui taotlus oleks olnud korrektne ja nooleke oleks kukkunud pärast taotluse esitamist, kas oleks mängija siis partii kaotanud? Või oleks viigiseisus ajavõitu taotlenud must kaotanud, kui tema nooleke oleks langenud? 3 sõrme üles tõstnud mängijast pealtvaataja oli aga pahane seepärast, et sai kohtunikult noomituse, kuigi ta midagi ei öelnud ega sekkunud kuidagiviisi partiisse.

Püüame siis otsida küsimustele vastuseid, kasutades ka Geurti poolt kirjapandut.
Võtmeks on seejuures koodeksi art. 9.2, mis räägib sellest, kuidas seisu kordumisel viik fikseeritakse. Selle punkti a rakendada ei saa, sest selle järgi peaks käigu kõigepealt protokolli kirjutama, aga protokolli ju ei peetud. Kui aga seis tõepoolest oli 5(?) korda kordunud, siis sobib art. 9.2b: Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul.
Kohtuniku käitumist peab Geurt kummaliseks. Ju siis ei pidanud kohtunik ütlust "3 korda" ametlikuks taotluseks. Selgem oleks kindlasti olnud, kui kohtuniku poole pöördudes oleks öeldud: "Kohtunik, seis kordub kolm korda". Kui kohtunik seetõttu tõepoolest niisugust taotlust ei arvestanud, siis ei saanud ta partiid ka pärast noolekese langemist viigiks lugeda. Erand oleks võinud olla vaid juhul, kui laual olevast seisust poleks matini jõudmine mingil moel võimalik olnud (art. 9.6).

Kummaline oli ka, et viiki pakuti pärast noolekese langemist, vastasmängija nõustus sellega, juuresolev kohtunik aga asjasse ei sekkunud. Eelmises kommentaaris toodud Hollandi näites poleks kohtunik oma nina vahele pistma pidanud, sest tegemist oli kiirpartiiga. Siin käis aga tavapartii. Art. 6.8 järgi pidi kohtunik fikseerima noolekese langemise ja lugema partii sellega lõppenuks (Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse).
Kas kohtunik pidi źestikuleerinud pealtvaatajast mängijat kuidagiviisi karistama või mitte, peaks jääma tema enda otsustada. Ega sellised źestid turniiril korra säilitamise seisukohalt kasu küll too.

Sakus peeti täna Hans Tomsoni juubeliturniiri kiirmales. Tabelitipp oli hästi tasavägine, nii et ka juhendis toodud kolm täiendavat näitajat võitjat ei selgitanud. Kuivõrd erilist huvi lisapartiide mängimise vastu ei paistnud kummalgi poolel olevat, ei jäänud mul muud üle, kui lasta võitjatel karikate jaotamiseks loosi võtta (loomulikult lugesime mõlemad ühtviisi võitjateks ja rahalist auhinda sai ju jagada).
Kohtunik hoidub kiirpartiidesse sekkumast. Nii lasksin mängijatel endil oma probleemidega toime tulla, kui minu poole otseselt ei pöördutud. Art. A4c ütleb: Siiski sekkub kohtunik võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundamine pole lõpetatud. Partiide vahel liikudes nägin, et ühel laual oli kaks valget kuningat. Kust see teine sinna saanud oli, ei teadnud. Kuigi toodud tsitaat selleks otseselt luba ei anna, otsustasin siiski sekkuda. Selgus, et ettur oli tahetud muundada lipuks, aga teist lippu käepärast polnud. Võeti siis juba lõppenud naaberlaua partiist kuningas (miks küll mitte lipp?). Ümberpööratud vanker oleks muidugi jäänud vankriks, aga kahe kuningaga vist ikka mängida ei saa. Igatahes vahetasin kuninga nüüd lipu vastu. Ehk käis mu tegevus siiski mõiste alla "etturi muundamine pole lõpetatud"?
Lembit

neljapäev, 19. november 2009

Kaks erinevat viiki

Chesscafe äsjases kohtunikeveerus on paaril juhul jutt viigi fikseerimisest.
Ühes Hollandist pärit juhtumis käib kiirpartii. Mustal on küll ülekaalukas seis, aga nooleke tema kellal on juba kukkunud. Kui mängija seda ise märkab, pakub ta vastasele viiki ja ulatab käe. Sel hetkel oli vastasel jäänud veel 10 sekundit. Valge võtab käe vastu, aga märkab siis samuti noolekese langemist. Partii lõpeb viigiga. Küsiti, kas nii on õige.

Segasevõitu asi on, küsimärke jääb õhku palju. Viigipakkumine musta poolt ju oli, kahjuks küll ebakorrektne. Kas valge võttis viigi vastu? Ta ju märkas ajaületust. Pole juttu sellestki, kas ta taotles ajaületuse fikeerimist ja mis momendil. Geurt jääb seisukohale, et kui käsi on viigileppe kinnitamiseks surutud, siis peab viik ka püsima jääma.
Malekella nooleke ei loeta ju langenuks sellest momendist, kui see tegelikult toimus, vaid vastavalt art. 6.8 siis, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.

Teisal on uuesti tõstatatud probleem, mida teha siis, kui selgub, et mingis seisus on võit küll võimalik, kuid selleks kulub üle 50 käigu. Üks selline seis tekkis kuu aega tagasi Nanjingis partiis Carlsen - Wang Yue.
Valged: Kc1, Rd5 ja d6 (3). Mustad: Ka5, Ed4 ja f5 (3).
Üks rootslane küsib, mida peaks kohtunik tegema, kui selline seis lauale tekib. Kas ei peaks andma valgele veel mõned täiendavad käigud aega, et oma võiduoskust demonstreerida?

Teha pole niisugusel juhul aga midagi. Art. 9.3b ütleb ju selle selgelt ära: Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui kumbki mängija on teinud 50 viimast käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta. Mingeist erandivõimalustest siin juttu pole, kohtunik käike juurde anda ei saa. Küll aga peab viigi fikseerimiseks olema ühe mängija taotlus, kohtunik ise oma nina vahele pistma ei lähe. Jällegi hoopleb Geurt sellega, et pole järele andnud ka kompositsioonmale komisjoni juhi Roycrofti taotlusele käikude arvu suurendamise kohta.

Kolleegid vast mäletavad, et varem on toimitud sageli teistmoodi. Meenutan mõningaid näiteid.
Malemängu määrused (Keres, Malekool, 1947): Viigi nõudmine peab toimuma kohe pärast 50. käigu möödumist, edaspidi selleks enam kummalgi maletajal õigust pole.
NSVL koodeks (Tln. 1950 ja 1954): Juhul, kui kontrollimisel tõestatakse, et lähteseisust (käikude arvestamise momendist) on võit võimalik, kuid rohkem kui 50 käiguga, võib nõuda partii lõpetamist järgmise 50 käigu möödumisel.
NSVL koodeks (Tln. 1979): Seisudes "kuningas ja 2 ratsut kuninga ja etturi vastu" suureneb käikude arv 50-lt 75-le. Seda võib suurendada teistes konkreetsetes seisudes ainult tingimusel, et see arv ja need seisud määratakse täpselt kindlaks turniiri või matśi juhendis (FIDE piirdub teise selgitusega).

FIDE koodeks (Manila 1980): Lõppmängudes kuningas ja kaks ratsut kuninga ja etturi vastu laiendatakse 50 käigu reeglit 100 käigule, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) ratsu blokeerib kindlalt etturit,
b) ettur pole jõudnud kaugemale kui
must: a4, b6, c5, d4, e4, f5, g6 või h4,
valge: a5, b3, c4, d5, e5, f4, g3 või h5.
FIDE koodeks (London 1985) lisab juurde veel terve hulga väga täpseid reegleid lõppmängu kohta, kus ühel poolel kuningas, vanker ja ettur, teisel kuningas, oda ja ettur.

NSVL koodeks (Moskva 1990): 50 käigu reegel pikendatakse 75 käiguni:
a) kuningas, vanker ja oda kuninga ja vankri vastu,
b) kuningas ja kaks ratsut kuninga ja etturi vastu,
c) kuningas, lipp ja lipustumisväljale eelneval väljal olev ettur kuninga ja lipu vastu,
d) kuningas ja lipp kuninga ja kahe ratsu vastu,
e) kuningas ja lipp kuninga ja kahe oda vastu,
f) kuningas ja kaks oda kuninga ja ratsu vastu.
Niisiis on tänastel kohtunikel asjad palju lihtsamad.
Lembit

teisipäev, 17. november 2009

Etturi muundamisest

Austraalia leheküljel on viimasel nädalal arutatud üht etturi muundamisega seotud probleemi. Ei tea, kas see oli tava- või kiirpartii, igatahes mitte välk. Valge viib etturi viimasele reale, millegi vastu seda ei vaheta ja vajutab kella. Mustale meeldib, et ettur jääkski etturiks. Seepärast ei esita ta taotlust määrustevastase käigu kohta, vaid teeb vastukäigu. Sel ajal haarab valge lipu ja paneb selle etturi asemele. Niisiis küsitakse, mida peaks must tegema selleks, et ettur jääkski etturiks. Kas panna kell seisma, kutsuda kohtunik ja seletada olukorda või lõpetada kõigepealt oma käik ja alles siis kutsuda kohtunik?

Loomulikult ei saa ettur viimasel real etturiks jääda. Kui kohtuniku poole pöördutakse, taastab ta enne etturikäiku laual olnud seisu, lisab vastasmängija allesjäänud ajale 2 minutit ja laseb siis partiil jätkuda. Niisama peaks kohtunik toimima ka sel juhul, kui ta ise märkab 8. real seisvat etturit. Mis puutub 2 minuti keeramisse, siis ei lange seisukohad täiel määral kokku. Osa kohtunike arvates on selle lisamine vastasmängijale kohtuniku kohustus, teise osa arvates eeldab lisamine vastasmängijalt asjakohast taotlust. Koodeksist küll viimasele väitele kinnitust ei leia, art. 7.4b kirjutab lihtsalt: kohtunik annab.
Selge on, et kui pole erapooletut pealtvaatajat tunnistajaks selle kohta, kas etturi muundamisel rikuti reegleid või mitte, siis 2 minutit lisada ei saa. Kui esimesed austraallastest arutlejad leidsid, et must rikkus samavõrd reegleid, sest ei taotlenud valge määrustevastase käigu korrigeerimist, siis taotluse mitteesitamist ei saa määrustevastasuseks pidada.

Haabersti sotsiaalkeskus on juba 10 aastat korraldanud isadepäeva paiku eakatele välkturniire. Nii tänavugi, kuigi kõiges oli tunda, et tegemist on masuga. Kui tavaliselt oli tegemist lahtise turniiriga, siis tänavu kutsuti vaid nägemispuudega mängijaid Põhja-Tallinnast. See tekitas kohe küsimuse, kuidas turniiri korraldada. Kas pidada tavapärane śveitsi süsteemis individuaalturniir või mingis süsteemis matś kahe linnaosa vahel. Ilmselt oli viga, et asjad võistluse alguseni lahtiseks jätsime. Kui need on enne võistluse algust paika pandud ja mõlemad pooled sellega nõus, pole pärast enam kellelgi võimalust rahulolematuseks.

Parim variant oleks olnud śeveningeni süsteemis turniir kahe 6-liikmelise võistkonna vahel, kuigi see poleks selgitanud individuaalset võitjat. Olin selliseks paarimiseks valmis. Vastuvõtjatel oli üks mängija rohkem, śeveningen oleks tema kaasamängimise välistanud. NIi mängisime siis 13 mängijaga tavalist śveitsi. Paaritu arv mängijaid pole śveitsis väikese osavõtjate arvu juures kunagi hea. Liiati andis see allajäänutele pärast võimaluse tõstatada küsimus, et ehk oleks ikkagi võinud mängida teisiti.
Kuidas arvestada pimedate õigusi? Oli paar päris (või peaaegu) pimedat. Kui tavaliselt mängisime aegadega 15 : 15, siis nende partiides panime aegadeks 17 : 13. Pimedad olid rahul, vastased leppisid sellega, kuigi ajuti küsisid: miks nii?
Kohtade jagamisel kasutasime voorujärgsete punktide summat, kuigi tean, et see mõnedele mu kolleegidele ei meeldi. See aga oli kõigile mängijatele suurest tabelist hästi näha. Kui aga kohajagajate hulka sattus ka neid, kes olid olnud mingis voorus vabad, paigutasin need tahapoole. Vastuväiteid polnud.
Partiides kohtunikutöö seisukohalt midagi erilist polnud, vaid mõned ajaületused vajasid kinnitust.
Lembit
Parim variant

reede, 13. november 2009

Nupud seisku korralikult

Ühes Saksa internetiveerus tõstatati paar päeva tagasi küsimus, mida teha, kui vastasmängija malendid ei seisa partii algul laual korralikult. Kui malelaud on sellel asuvate malenditega võrreldes küllalt suur, siis on loomulik, et malendid asuksid väljade keskel. Vastane on need aga pannud nii, et need on küll väljadel, aga nii, et üks on vasakul, teine paremal, kolmas vastu vastasepoolset välja äärt, neljas jälle vastupidi. Nii tekib üsna kaootiline pilt. Mängija jättis tookord malendid nii, nagu need olid. Teine kord ei kavatsevat ta enam leppida. Nii küsis ta, kas ta oleks võinud - vähemalt käigul olles - nad ise korda seada.

Esimene sõnavõtja leidis, et vastase malendite kohendamine on ebaviisakas. Veel ebaviisakam aga on nende korratult lauale asetamine. Nii tuleks paluda vastasel endal need korda seada. Arvati, et üks nupp võiks laual halvasti seista, kui neid on aga mitu, siis peaks kohtuniku poole pöörduma.
Kirjutati sellestki, et mängijal võis olla tegemist mingi nägemishäirega, mis ei lase silmi ühte punkti fokuseerida. On mänginud puudega inimesi, kes malendeid väikeste pulkadega liigutavad. Sellistel juhtudel peaks olema delikaatne.

Võtkem aluseks art. 4.2: Tingimusel, et käigul olev mängija esmalt teatab oma kavatsusest ... , võib ta kohendada ühte või mitut malendit nende väljadel.
Siin pole öeldud kelle malenditest jutt on. Järelikult on õigus kohendada ka vastasmängija malendeid, kui ollakse käigul. Muidugi võiks asjale juhtida kõigepealt vastasmängija tähelepanu. Ja kui tegemist pole mitte ainult laual oleva seisuga, vaid ka hooletu käitumismaneeriga, siis ei takista miski tõepoolest ka kohtuniku poole pöördumast. Aga muidugi peaks asju ajama nii, et turniirisaalis valitsevat vaikust mitte eriti häirida. Nõustun ühe sakslasega, kes kirjutas, et vastasmängija ratsusid ei peaks siiski endale meelepärases suunas keerama.

Ise olin kolmel viimasel päeval ametis ühe partii seisu kolmekordse kordumisega. Algul oli häda selles, et kuigi paar seisu olid tõepoolest juba kolm korda laual olnud, siis polnud seda mitte parajasti laual olev seis. Paar malendit (parii lõpuosas valge vanker ja must lipp) olid korduvalt oma asukohta vahetanud, see aga tähendas terve tabeli koostamist, kus kirjas nende võtmemalendite asend mingi käigu järel ja see, mitmendat korda seis laual oli. Nii toimisime ka Sevillas MM-matśi ajal, kui seisukorduse taotlust oodata oli.
Lükkasin taotluse tagasi. Teisel päeval teatas mängija, et on juba mitu korda käike korranud, loendades need üles. Aga reeglid ei kõnele ju käikude, vaid seisude kordumisest ning vaatamata käikude kordamisele, ei seisnud malendid ikkagi nii, et seisud oleksid kordunud. Nii et lükkasin taotluse uuesti tagasi.
Aga kui kolmandaks päevaks veel üks käigupaar tehtud sai, polnud mul enam võimalust vastu vaielda. Kirjutasin tabelisse viigi. Küllap saite aru, et mehed ei istunud teineteise vastas laua taga, vaid tegemist oli Eesti kirimale meistrivõistlustega. Laua taga on seisukordustega tavaliselt lihtsam. Kohtunik peaks oma tegevust ju alustama küsimusega vastasmängijale, kas ta on viigiga päri ja vajadusel on mõlemad mehed kogu aeg olemas.

Ajuti võib muidugi ka tavaturniiril seisukorduste kontrollimisega raskusi olla. 1976. a. olin pimedate maleolümpia peakohtunik Kuortanes. Mängisid ameeriklane ja hispaanlane. Parii kestis väikese vaheajaga juba seitsmendat tundi. Ameeriklane oli täiesti pime ja trükkis spetsiaalse kirjutusmasinaga partiid pimedate Braille´i punktkirjas. Hispaanlane mõnevõrra nägi ja kirjutas suurte tähtedega oma maa lühinotatsioonis (nagu inglise kirjeldav notatsioon, aga hispaaniakeelne malendi algustäht on käigu lõpul). Kuigi olin Braille´i tähestiku kirjutanud märmiku esimesele leheküljel, nõudis iga tähe leidmine suuri jõupingutusi, hispaanlase teksti lugemine samuti. Kell oli juba peaaegu kell 10 õhtul ja kõik parasjagu väsinud.
Hispaanlane taotles seisukorduste tõttu viiki. Kontrollimine oli üsna vaevaline, sest käike oli selleks ajaks tehtud palju ja kordused polnud sugugi järjest. Aga nad olid olemas ja fikseerisin nende põhjal viigi. Pime ameeriklane tõuseb ja palub veel kontrollida. Mis parata, eks vaatame uuesti. Selguski, et ameeriklasel oli õigus: kordused olid laual olnud, aga ühel korral oli käigul vastaspool. Mis siis muud, kui jätkame pariid. Õnneks küll ainult mõni käik. Siis ajab ameeriklane ise käe püsti ja ütleb, et nüüd on viik. Oligi. Nii et vaja on kannatust ja tähelepanu.

Kolleegid aga lahkuvad. Sedapuhku Jevgeni Braun (88). Sündinud Ukrainas, elanud peamiselt Kasahstanis, surnud Saksamaal. Mul on laual pilt, kus seisame kõrvuti Sevani järve ääres 40 aastat tagasi Jerevanis peetud koolinoorte spartakiaadi ajal. 1985 sai ta Kasahstani esimeseks IA-ks. Aga juba 1978 oli ta saanud NSVL aukohtunikuks (nimetus, mida nõukogude korra lõpuni anti vaid 20 malekohtunikule ning mis eeldas vähemalt üleliidulist kategooriat ja 25-aastast kohtunikustaaźi). Peamiselt polnud Jevgeni aga kohtunik, vaid korraldaja, treener ja maleajaloolane.
Lembit

neljapäev, 12. november 2009

Veidi käiguloenduritest

Käiguloenduritest sai viimati juttu tehtud vist kevadel (29. V Käiguloendurist ja muustki).
Uus koodeks on jätnud loendurite kasutamise suhtes püsima mõneti ebamäärase olukorra. Ühelt poolt on olemas RC 2006. a. otsus loendurite keelamise kohta, mida keegi pole muutnud, aga mida paljud ei tea. Teisalt on aga koodeksi tekstis (mis on kõigile näha) kahes kohas (6.10b, 6.13) juttu käiguloenduri käikude korrigeerimisest. Järelikult on nad ikkagi lubatud.
Loendurite hädad on eelkõige seotud segadustega, mida nad võivad tekitada: tegelikult laual tehtud käikude arvu nad ju ei tea, vaid teavad ainult kellavajutuste arvu, mis võib aga olla nii suurem kui väiksem tegelikust. Nii et tugineda neile ei saa ja seepärast olen ise nad täiesti kõrvale jätnud.

Hiljuti tekkis arutlus käiguloenduritega seotud probleemide üle koguni kahel Saksa leheküljel. Juttu on jällegi vastuoludest FIDE reeglites. Art. 6.14 järgi võib mängija saalis ringi vaadata ja kasvõi demostratsioonilaudadelt endale infot hankida, kui ta aga ise midagi info saamiseks ette võtab, on see keelatud. Erinevatel turniiridel võivad olla erinevad tingimused, küll aga ei tohiks erinevaid tingimusi olla samal turniiril. Selle artikli järgi oleks info avaldamine normaalne. Kui kell aga pidevalt infot ei näita, ei tohi mängija ka kuhugi vajutada, et see nähtav oleks.
Kui mängija küsib tualetist tulles, kui palju tal veel aega on, on see keelatud, kui ta sama loeks aga mingilt suurelt tahvlilt, oleks kõik korras. Kunagi, kui veel partiisid käsitsi demonstreeriti, olid iga demonstratsioonlaua all suurelt kirjas, kui palju käike kumbki teinud on. Ajapuuduses tavaliselt küll loobusime käikude arvu näitamisest.

Fischeri kontrolliga mängides teab iga mängija vähemalt seda, et tal iga käiguga 30 sekundit saada on, kui lisasekundeid pole ja mängija protokolli kirjutamise järele jätnud on, viibib ta täielikus teadmatuses.
Muide kas Garde-kell näitab pidevalt käikude arvu nii, et kuhugi vajutada polegi vaja? Pole sellega kokku puutunud. Kas võib siis kella tüübist sõltuda, kas mängija näeb käikude arvu või mitte? Analoogkelladelt seda ju niikuinii ei näe.
Muidugi näib käikude arvu teadasaamine paljuski ülespuhutud probleemina. Mitmed sakslasedki kirjutavad, et enamasti on vastasmängijad varmalt valmis oma partiiprotokolli kasutada andma või piisab ka ühest laua teisele poolele heidetavast pilgust. Kui vastane siiski oma protokolli peidab, pole midagi teha. Partiiprotokoll peab olema nähtav ainult kohtunikule.

Sakslased tulid muide välja mõttega, kas ei võiks kohtunikuabiline (iga 5 minuti järel?) liikuda laudade vahel ja seejärel käikude arvu ja mõtlemisajad suurele tahvlile kirjutada. Loomulikult ei saa ükski taotlus ainult nendele arvudele tugineda. Või nähtagu ette, et mängija võib kohtunikult käikude arvu küsida. Meenutatakse, et nelja aasta pärast kehtib juba uus koodeksiredaktsioon ja praegu on paras aeg sellesse ettepanekuid teha.
Niisiis: loendurid on lubatud, aga nende näitudele loota ei saa. Käikude arvu määrab ikkagi ainult notatsioon. Kell võib näidata vaid seda, kas aeg on otsas või mitte, mitte aga seda, kas selleks perioodiks vajalikud käigud on tehtud või mitte.
Vaevalt, et sakslaste diskussioonid andsid meile loendurite kohta midagi uut praktiliselt kasutatavat.
Lembit

pühapäev, 8. november 2009

Mobiilid helisevad ikka

Eile õhtul helistati mulle Tartust ja üks mängija kurtis, et talle olevat liiga tehtud ja mobiilihelina eest AVRO turniiril null pandud. Ilmselt oli see mängija viimasel ajal vähe mänginud. Keegi pole ju ära muutnud artiklit 12.3b: Kui mistahes selline seade tekitab heli, kaotab mängija partii. Vastasmängija võidab. Ja selline kaotus märgitakse tavaliselt tabelisse 1 : 0, mitte aga + : - või kuidagi teisiti, mis sellest, et mängija pole ise partiid alla andnud.

Tõsi küll, Eesti kohtunikekogu on lisanud koodeksile omapoolse juhendi koodeksi rakendamiseks Eestis, mille järgi eksinud mängijale määratava karistuse otsustab kohtunik. Seda täiendust võib kasutada siis, kui turniir FIDE reitinguarvestusse ei lähe ega ole rahvusvahelise tähtsusega.
Sel juhul on kohtuniku käed tõepoolest veidi vabamad. Aga selleski lisas on öeldud, et karistuseks võib olla ka sellele mängijale partii kaotatuks tunnistamine. Nii et vaielda pole millegi vastu. Ei saanud minagi selllele mängijale lohutuseks midagi öelda, võisin vaid veidi reegleid seletada.

Helisevad telefonid mujalgi. Euroopa meeskondlikel meistrivõistlustel Novi Sadis jõudis bulgaarlane Alexander Delchev Inglismaa vastu teha laual vaid käigu 1. d4. Siis helises mobiil ja partii oligi läbi.
Vahel on küll asjad keerukamad. Austraalia kohtunikelehel vaieldi äsja elavalt sellise seisu üle:
Valged: Kc8, Ob8, Rc5 (3). Mustad: Ka8 (1).
Valged on käigul, mustade mobiil heliseb (arutelu käigus muutus see vahel küll valgete omaks). Mida siin mõtelda, mustadel vaid kuningas laual, oda ja ratsuga ju matt võimalik, mis sest et see igaühel välja ei tule?
Aga kuidas selline seis üldse lauale sai ja must kuningas nurka läks?

Targemad mehed on siiski lähteseisu konstrueerinud. Mõni käik tagasi võis seis olla hoopis selline:
Valged: Kc7, Rc5, Ea5 (3). Mustad: Ka7, Lb1 (2).
Nüüd pidi siis mängitama 1 ... Lb6+!? 2. axb6+ Ka8 3. b7+ Ka7 4. b8O+ Ka8 ja ongi esialgne seis laual.
Austraallased jõuavad seisukohale, et kui valge mängis 4.b8O+, oli tegemist juba surnud seisuga ja 4. ... Ka8 polnudki enam selle partii osa. Mustal kuhugi mujale kui a8 minna polnud, seejärel aga pole valgel mingit võiduvõimalust.

Olukord oleks olnud teistsugune, kui väli a6 poleks olnud ratsu tules. Siis oleks mustal olnud pärast 4. b8O+ võimalus mängida ka Ka6 ja seepärast oleks käik 4. ... Ka8 olnud partii osa, aga sellega oleks partii ikkagi lõppenud.
Mis puutub aga meie poolt vaadeldud seisu, siis tuleb seal mobiili helisedes igal juhul viik fikseerida, kuulugu siis mobiil valgetele või mustadele.
Lembit

neljapäev, 5. november 2009

Noorkohtuniku eksam

Prantsusmaal eksisteerib juba mõnda aega ka noore malekohtuniku nimetus. Kunagi oli see mõnda aega ka NSVL-s. Küllap oleks hea, kui suudaksime noori varakult kohtunikutegevusse haarata ja neid oma eakaaslaste võistluste juhtimisel ära ksasutada. Mida peaks selleks teadma? Ilmselt mitte kõiki peensusi, aga nagu prantslaste viimasest eksamist näha siis ometi küllalt palju. Jätame kõrvale eksami selle osa, kus vaja teada Prantsuse noortevõistluste reegleid ja spetsiifikat ning vaatame ülejäänut. Aega oli neil nagu vanematelgi 2 tundi.

1. Kuidas on võimalik partiid võita?
- Matiga (5.1a),
- vastasmängija alistumisega (5.1b),
- vastasmängija määrustevastase käiguga (7.4b),
- ajaga (6.9).

2. Mõningaid elementaarseid küsimusi.
Kas seis kuningas kuninga vastu loetakse viigiks? - Jah (5.2b)
Mida teeb kohtunik, kui malendite algseis oli vale? - Tavamales uus partii (7.1a).
- kui mängija peidab oma partiiprotokolli? - Nõuab, et see oleks kohtunikule nähtav (8.2).
- kui mängija hilineb turniirile tund aega? - Fikseerib kaotuse (6.6).

3. Edasises mängitakse Fischeri kontrolliga 10 min. partiile ja 10 sek. iga käiguga.
On see kiir- või välkmale?
Kiirmale ( 1o min. + 10x60 sek.) (A1).

4. Laual on järgmine seis:
Valged: Kh3, Od3, Ea3, b2, c2, f2, g4 ja h2 (8).
Mustad: Kh5, Og7, Ea6, b7, c7, f4, g5 ja h6 (8).
Mustadega mängija kutsub teid. Valged on käinud g2-g4 ja öelnud: "Matt". Must sellega ei nõustu. Mida teete? -
Küsin, miks must nõus pole. Kui nad tahavad lüüa möödaminnes, siis löögu (3.7d, 12.6).

5. Kas mängijad peavad kiirmales käike kirjutama? - Ei (A2).
Mängija pöördub teie poole, sest vastane on jätnud oma kuninga tulle. Mida teete, kui see juhtub partiis esimest korda? - Vaatan, kas kell on vajutatud. Kui jah, siis annan vastasmängijale 2 minutit juurde. Kasutan malendite puudutamise reegleid (1.2, A4c, 7.4, 4.3).
Mängija lööb vastase tulle jäetud kuninga. Keegi midagi ei ütle. Kas sekkute? - Jah, sest kuningata mängida ei saa (1.2).
Mängitakse kuningas kuninga vastu. Kas sekkute? - Jah, tegemist on surnud seisuga (5.2b).
Lembit

teisipäev, 3. november 2009

Prantslaste eksamilt - 2

Samal UV1 eksamil, millega tegelesime eelmisel korral, esitati eksamineeritavatele veel alljärgnevad küsimused. Kogu eksami jaoks oli neil ette nähtud 2 tundi aega.

1. Ühes partiis näeb kohtunik, et valge nooleke on juba langenud, kui mustad partiiprotokolli järgi mõtlevad oma 40. käiku. Tegemist on tavamalega, kus ajakontroll on 40. käigul. Mida teeb kohtunik?
Kohtunik teatab noolekese langemisest (6.8) ja kontrollib seejärel tehtud käikude arvu. Kui nooleke kukub 40. käigul, siis on aeg läbi (6.9).

2. Nimetage 5 juhtumit, kui partii lõpeb viigiga.
- Patt (5.2a),
- surnud seis (5.2b),
- vastastikune kokkulepe (5.2a),
- seisu kolmekordne kordumine (5.2d, 9.2),
- 50 viimast käiku on tehtud etturikäikude ja löömisteta (5.2e, 9.3).

3. Noorteturniiri mängitakse 61-minutilise ajakontrolliga. Üks lapsevanem kaebab teile, et üks teine kohtunik on tema lapse vastast abistanud ja lubanud tal käigu tagasi võtta. Mida te sellele vanemale vastate? Mis võis partiis juhtuda, et tegemist poleks olnud kohtuniku veaga?
Arvatavasti lubate teiselt kohtunikult järele pärida, mis juhtus. On võimalik, et kuningas jäeti tulle või tehti mingi muu määrustevastane käik, aga võib-olla käidi pärast seda, kui oli puudutatud mingit muud malendit. Sel juhul fikseerib kohtunik vea ja laseb käigu tagasi võtta (4.3, 7.4).

4. Millistel juhtudel teatab kohtunik noolekese langemisest malekellal?
- 90 minutit partiile ja 30 sekundit igale käigule,
- 61 minutit partiile,
- 50 minutit partiile ja 10 sekundit käigule,
- 10 minutit partiile ja 10 sekundit käigule,
- 5 minutit partiile.
Teatatakse 3 esimesel juhul, kus tegemist on tavamalega /50 min. + 60x10 sek. = 60 min./ (6.8).
Ei teatata 2 viimasel juhul, kus tegemist on kiir- või välkmalega /10 min. + 60x10 sek.=20 min./ (A4d).
Lembit

pühapäev, 1. november 2009

Prantslaste eksamilt

Jällegi on prantslased üllitanud oma ajakirja Bulletin des Arbitres Federaux. Selles tuuakse ära ka nende juunikuistel kohtunikueksamitel kasutatud küsimused. Küllap tuleksime nendega toime. Kõigi vastuste puhul nõutakse põhjendust, toetudes mingile koodeksi artiklile.
Niisiis põhieksam UV1. Selle esimese osas peate ette kujutama, et tegutsete kohtunikuna tavamaleturniiril, kus partiile on 90 minutit ja iga käiguga lisandub 30 sekundit.

Mida teeb kohtunik, kui
-mustadega mängija taotleb malekella asukoha muutmist;
Kohtunik otsustab ise, kuhu kell panna (6.4).
- mängijad on alustanud partiid vääralt asetatud malelauaga;
Seis kantakse üle õigesti asetatud lauale. Seejärel partii jätkub (7.1b).
- mängija teatab, et algseisus oli kuninga ja lipu asend vahetatud. Mängitud on 10 minutit, sooritatud 5 käiku;
Partii tühistatakse ja alustatakse uuesti (7.1a).
- kohtunik kuuleb mobiilihelinat. Kui ta jõuab malelaua juurde, ütleb mobiiliomaniku vastasmängija: "Leppisime kokku, et ma niimoodi ei võida, vaid jätkame partiid".
Kohtunik peab siiski fikseerima kaotuse (12.3b).
-mängija kaebab, et tema vastane tõuseb laua tagant siis, kui ta on parajasti käigul.
Tõusta võib, ei tohi aga kohtuniku loata mängukohast lahkuda (12.2).
- mängijal jääb aega 4 minutit, ta on aga juba mitu käiku tagasi partii üleskirjutamise lõpetanud;
Kui iga käiguga saab 30 lisasekundit, tuleb partii kogu aeg üles kirjutada. Kohtunik hoolitsegu, et mängija taastaks partiiprotokolli omast ajast (8.1, 8.4).

-lauale on tekkinud järgmine seis:
Valged: Kh2, Lf1, Vc1, Oc2, Ea2, b3, e4, f4 ja g2 (9).
Mustad: Kg8, Lc5, Of7 ja g7, Eb5, d6, e5, g5 ja h6 (9).
Must mängib siin Of7-b2 ja vajutab kella. Valge seiskab kella, kutsub kohtuniku ja teatab määrustevastasest käigust. Must võtab käigu kiiresti tagasi ja teeb nüüd käigu Og7-b2, lisades:
"Selge, et eksisin, tahtsin nii mängida."
Tehtud on määrustevastane käik. Tuleb taastada enne seda laual olnud seis ja käia puudutatud malendiga (Of7). Valgele antakse 2 minutit lisaega (7.4, 4.3a).

-mängija kutsub kohtuniku ja ütleb: "Viik, sest sama seis on laual kolmandat korda". Tal on veel aega 4 min. 20 sek., vastasmängijal aga 2 minutit. Kuidas peaks taotluse formuleerima? Mida teeb kohtunik,
a) kui taotlus polnud õigesti formuleeritud,
b) kui taotlus oli õigesti formuleeritud,
c) kui taotlus oli põhjendatud,
d) kui taotlus oli põhjendamata.
Mängija peab olema käigul ning ta peab täpsustama, kas seis on juba kolmandat korda laual või võib ta korduse oma käiguga tekitada.
Kui taotlus pole korrektselt formuleeritud, lükkab kohtunik selle tagasi.
Kui taotlus on korrektselt formuleeritud, siis tuleb seisu kordumist kontrollida partii läbimängimisega naabruses oleval laual.
Kui taotlus on põhjendatud (sama seis, malenditel samad käiguvõimalused, käigul sama pool), siis on partii otsekohe viik (9.5a).
Kui taotlus on põhjendamata, lisame vastasmängija mõtlemisajale 3 minutit ja partii jätkub. Kui taotlus põhines kavatsetud käigul, tuleb see laual teha.
Lembit