Ühe põhjalikuma abimaterjali kohtunikele on koostanud śotlased. Internetis on Arbiter Guide´i mahuks 33 lehekülge. Inglise keelt valdajatel tasuks sellega tutvust teha. Sellest leiab nii malekoodeksi kommentaari kui ka põhjaliku kirjelduse sellest, mida peaks kohtunik tegema turniiri ajal ning nii enne kui ka pärast seda. Juttu on turniiritüüpidest, kohtade jagamise süsteemidest, śveitsi süsteemi paarimisest, kiir- ja välkmale reeglitest ja muustki.
Kohtuniku jaoks on śotlaste arvates kõige olulisem pädevus, objektiivsus, otsustavus ja terve mõistus. Eriti tähtis on koodeksi ja śveitsi paarimise hea tundmine. Ei tohiks lasta end kellestki mõjutada. Paarimisel tuleb vaadata mängijate numbreid, mitte nende nimesid. Reegleid tuleb rakendada nii, nagu need on, mitte nii nagu kohtunik tahaks, et need oleksid. Mängijate käitumisega peaks kohtunik tegelema efektiivselt, aga samal ajal peaks ta säilitama heatahtlikkuse ning võtma arvesse konkreetse võistluse iseloomu ja tähtsust.
Reeglid kõike ette ei kirjuta, aga alati tuleb leida tasakaal järjekindluse, õigluse ja sõbralikkuse vahel. FIDE reitinguturniirid eeldavad reeglitest ranget kinnipidamist ja nende poolelijätmine on väga halb, massilistel śveitsi turniiridel võiks olla järeleandlikum. Tśempionaatidel peame nõudma korralikku algebralist notatsiooni, väiksematel võistlustel pole see ehk tingimata vajalik. Suurmeistrite turniiridel on mängijate jutuajamised keelatud, kohalikel võistlustel ehk mitte nii rangelt, kuigi parajasti käimasolevast partiist ei tohi kusagil kõnelda.
Üldiselt tuleks otsused teha nii kiiresti kui võimalik. See eeldab, et kohtunik tunneks hästi koodeksit ja antud võistluse reegleid. On aegu, kus kiire ja otsustav tegutsemine väldib probleemide edasist süvenemist, kasvõi ajapuuduses. Kõhklused võivad viia uutele probleemidele. Kui kiiresti midagi ette ei võta, võib olukord vaid halveneda ja lahendus veel raskeneda. Sel ajal, kui kohtunik asja kontrollib, võib vaidlusest saada intsident, mis mõjutab mitut lauda. Vahel on kasulik isegi kiiresti teha vale otsus, isegi kui see toob kaasa selle hilisema korrigeerimise ja vabandamise. On aga ka aegu, kus parim tegevus on mittetegutsemine ja ootamine, et mängijad ise asja lahendaksid. Otsustamine, mis parajasti õige on, eeldab aga kohtunikult suuri kogemusi.
Śotlaste koodeksikommntaaride juurde, milles on küllalt palju kasulikku ja huvitavat, tuleme ehk tagasi kunagi hiljem, siinkohal siiski niipalju, et puhta kullana ei tasu midagi korrapealt kunagi võtta, vaid tasub veidi mõtelda. Tooksin vaid paar näidet, mis mulle juba materjali esmalugemisel silme ette jäid.
Koodeksi esimene artikkel ütleb selgelt: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud (ingl.k. made). Nii on see teatavasti vastavalt reeglite komisjoni 1999. a. otsusele juba alates 2001. a. kehtima hakanud koodeksist. Śotlaste koodeksisse on millegipärast jäänud varasem completed - sooritatud. Küsimus pole ju ainult selles artiklis, vaid siit tuleneb loogiliselt see, millal käigule vastata võib. Kas kohe niipea, kui see on laual tehtud, nagu tõlgendame koodeksit meie, või alles siis, kui vastasmängija on vahepeal jõudnud ka kella vajutada, nagu arvavad śotlased. Ajapuuduses võib see vahel olla küllalt oluline. Tõsi küll, igale käigule võib ikkagi järgneda kellavajutus (ka siis kui ise juba uuesti käigul oled) ning korduvat käikude tegemist enne vastasmängija kellavajutust võib pidada vastasmängija häirimiseks ja kohtunik võib teha hoiatuse.
Või siis näiteks kommentaaris artikile 5.1 ütlevad śotlased: Mängijal, kes on alistunud ja märkab siis, et ta on patis, või pannud mati, pääseteed ei ole. Alistumine loeb ja tabelisse läheb null. Artiklist 5.1a ja 5.2a peaks agaminu arust välja lugema, et matt ja patt lõpetavad määrustepärase käiguna partii. See tähendab, et nii matt, patt, surnud seisu tekkimine kui ka alistumine on partii lõpetamise seisukohalt võrdväärsed. Mis neist enne, ette tuleb, see on otsustav.
Aga nüüd lahutavad meid uuest aastast veel vaid mõned tunnid. See aasta oli Eesti malekohtunikele enam-vähem edukas. Igatahes ei tea, et kusagil oleks turniir kohtuniku puudumise tõttu ära jäänud ja suuri vaidlusi pole kohtunike otsused ka esile kutsunud. Kohtunikekogul on uus energiline juht ja kogu on vahel kooski käinud, kohtunike eksamite ja litsentside süsteem sai kindlamad alused, kohtunike nimetamine võistlustele on pikemaks ajaks planeeritud, koodeksi eesti- ja ka venekeelne tekst on tehtud kättesaadavaks, EML internetiküljel on kohtunikutegevusest rohkesti materjale ning ehk aitavad needki tekstid mingil määral kursis olla küsimustega, mis üldiselt tunduvad maailmas praegu olulised olevat. Aga muidugi saab alati kõike teha ka paremini.
Niisiis, head uut aastat, kallid kolleegid!
Lembit
esmaspäev, 31. detsember 2007
pühapäev, 30. detsember 2007
Sõna kohtunikust
Hommikul sain ajakirja "64" järjekordse numbri - juba uue aasta oma, uut laadi formaadi ja kujundusega. Kena ja huvitav, kuigi algul ehk veidi harjumatu. Kahjuks on need ajad, kui Vladimir Dvorkovitś seal oma koodeksikommentaare ja muid kohtunikutegevust puudutavaid materjale avaldas, pöördumatult möödas. Ajuti võis ju nende mõningate seisukohtadega vaielda ja mulle tundus, et vahel ei lugenud ta mõnest reeglist välja just seda, mida sinna minu arust kirjutatud oli, aga huvitavad olid need igal juhul. Ja tema paljutõotav internetikülg vastustega reegliküsimustele sai ilmuda vaid ühe korra.
Vastse numbri sisukorrast aga leiame Albert Plutniku artikli "Sõna malekohtunikust" - tervelt neli lehekülge. Kas traditsioon taastub? Sedapuhku on aga tegemist mälestuslooga, sest just täna oleks Volodja saanud 70-aastaseks (lahkus ta elavate seast kaks ja pool aastat tagasi). Kellele ajakirjanumber kätte puutub, tasub see materjal kahtlemata lugemist ning mitte ainult seepärast, et mälestusloole kohaselt seal lahkunut tagantjärele igati kiidetakse ja tema iseloomust kõik positiivsed jooned esile tuuakse. Ehk on vähemalt niisama oluline see, et autor püüab esile tuua malekohtuniku töö olulisust. Jään sellega igati nõusse. "Selles inimeses ühinesid imepäraselt hingeline soojus ja kompromissitu õiglus", nii nagu igas kohtunikus peakski.
Plutnik küsib: "Kas on meie mällu jäänud palju kohtunike nimesid, kes laitmatult ja andekalt määrasid musta-valgeruudulisel laual õiguskorda?" Liiati on ju kohtunikul, kes ise kunagi pole olnud tippmängija, märksa raskem saavutada autoriteeti kui neil, kes oma tuntuse võidavad kõigepealt kätte mänguga. Vaja on arukust, taktitunnet, oskust end valitseda, hoidumist kiirustamisest otsuste tegemisel.
Olin Volodjaga aastakümneid tihedates suhetes, vist rohkem kui ühegi teise kohtunikuga väljaspoolt Eestit. Tippvõistlustele jõudis ta minust mõnevõrra hiljem, tegutses aga hulk aega kunagise NSVL Maleföderatsiooni vastutava sekretärina ja lõpus Venemaa kohtunikekogu esimehena. Arutasime koos kõikvõimalikke maleasju, toimisime ühiselt mitmesugustel võistkondlikel võistlustel, aga ka näiteks Malta olümpial ja Palma de Mallorca suurel śveitsil. Meie maletajad peaksid teda mäletama kasvõi Euroopa noorte ja juunioride meistrivõistluste ajast 1997, kui ta korraldas arvutipaarimist ning oli mulle ka kõiges muus abiks. Ka Volodja pühendusega riiulil olev koodeksitõlge on minu arvates märksa originaalilähedasem kui need venekeelsed tekstid, mis mulle hiljem on kätte juhtunud.
Plutnik lõpetab oma artikli veidi filosoofiliselt: "Kohtunik käigustab kellad, kui malepartii algab. Vahel võib ta aga ka mingil määral neil kelladel aega määrata. Määrata, kas nad ei jää elust maha ja kas nad käivad ajaga kaasas. Kui see on muidugi esmaklassiline kohtunik."
Lembit
Vastse numbri sisukorrast aga leiame Albert Plutniku artikli "Sõna malekohtunikust" - tervelt neli lehekülge. Kas traditsioon taastub? Sedapuhku on aga tegemist mälestuslooga, sest just täna oleks Volodja saanud 70-aastaseks (lahkus ta elavate seast kaks ja pool aastat tagasi). Kellele ajakirjanumber kätte puutub, tasub see materjal kahtlemata lugemist ning mitte ainult seepärast, et mälestusloole kohaselt seal lahkunut tagantjärele igati kiidetakse ja tema iseloomust kõik positiivsed jooned esile tuuakse. Ehk on vähemalt niisama oluline see, et autor püüab esile tuua malekohtuniku töö olulisust. Jään sellega igati nõusse. "Selles inimeses ühinesid imepäraselt hingeline soojus ja kompromissitu õiglus", nii nagu igas kohtunikus peakski.
Plutnik küsib: "Kas on meie mällu jäänud palju kohtunike nimesid, kes laitmatult ja andekalt määrasid musta-valgeruudulisel laual õiguskorda?" Liiati on ju kohtunikul, kes ise kunagi pole olnud tippmängija, märksa raskem saavutada autoriteeti kui neil, kes oma tuntuse võidavad kõigepealt kätte mänguga. Vaja on arukust, taktitunnet, oskust end valitseda, hoidumist kiirustamisest otsuste tegemisel.
Olin Volodjaga aastakümneid tihedates suhetes, vist rohkem kui ühegi teise kohtunikuga väljaspoolt Eestit. Tippvõistlustele jõudis ta minust mõnevõrra hiljem, tegutses aga hulk aega kunagise NSVL Maleföderatsiooni vastutava sekretärina ja lõpus Venemaa kohtunikekogu esimehena. Arutasime koos kõikvõimalikke maleasju, toimisime ühiselt mitmesugustel võistkondlikel võistlustel, aga ka näiteks Malta olümpial ja Palma de Mallorca suurel śveitsil. Meie maletajad peaksid teda mäletama kasvõi Euroopa noorte ja juunioride meistrivõistluste ajast 1997, kui ta korraldas arvutipaarimist ning oli mulle ka kõiges muus abiks. Ka Volodja pühendusega riiulil olev koodeksitõlge on minu arvates märksa originaalilähedasem kui need venekeelsed tekstid, mis mulle hiljem on kätte juhtunud.
Plutnik lõpetab oma artikli veidi filosoofiliselt: "Kohtunik käigustab kellad, kui malepartii algab. Vahel võib ta aga ka mingil määral neil kelladel aega määrata. Määrata, kas nad ei jää elust maha ja kas nad käivad ajaga kaasas. Kui see on muidugi esmaklassiline kohtunik."
Lembit
neljapäev, 27. detsember 2007
Superfinaal Moskvas
Kohtunikul on kindlasti kasulik teada, kuidas toimivad tema kolleegid mingite olukordade lahendamisel teistel turniiridel. Nii olen püüdnud tähelepanelikult jälgida võistlusi puudutavas infos ka seda osa, mis jääb otsestest partiikäikudest väljapoole.
Nii ka praegu Moskvas käiva Venemaa superfinaali puhul. Naiste turniiri teises voorus sai mullune võitja Jekaterina Korbut väga hea seisu Natalja Pogodina vastu, siis aga helises ta kotis mobiil ja peakohtunik, ühtlasi Venemaa kohtunikekogu esimees Igor Bolotinski fikseeris otsekohe kaotuse. Mis sest, et Korbut väitis, et juba sada aastat polevat talle keegi helistanud (22-aastase naise poolt küll ilmne liialdus) ja ta olevat aparaadi lihsalt unustanud.
Meeste voorus olid samal päeval vastamisi Andrei Rõtśagov ja Jevgeni Tomaśevski. Peakohtunik ei lubanud siin 44. (!) käigul viiki leppida, enne seda küll viisakalt vabandades. Mehed leidsid küll kiiresti ühise lahenduse ja 52. käigul fikseeriti viik käikude kordamisega.
Chesspro.ru avaldas Bolotinski intervjuu, kus muude kohtunikutöö küsimuste kõrval on viide ka mõlemale toodud juhtumile. Päris selge, et koodeksist tuleb kinni pidada. Ja kui koodeks ütleb: Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal mängu ajal, kaotab see mängija partii, siis ta peab saama nulli, sõltumata sellest, kas kohtunik ja mängija on mõlemad Peterburist või mitte. Muidugi võib küsida, miks on koodeks ühe süüteo eest karistuse selgelt paika pannud, kõigi teiste puhul aga kohtunikele vabad käed jätnud, aga päris ilmne on, et FIDE ei kavatse asjadele tagasikäiku anda, liiati et tehnika areneb ja oht selle sekkumiseks partiidesse järjest kasvab. Nii et pidagem ka meie sellest reeglist kinni, kuigi pean tunnistama, et kaotuse fikseerimine pole kohtunikule psühholoogiliselt kerge ja olen isegi mõne nulli panemata jätnud.
Profülaktikaks võib muidugi enne partiid meenutada mobiilide väljalülitamise vajadust (Bolotinski tegi nii enne I vooru, paludes kaasatoodud mobiilid ära anda, enne teist aga unustas). Reegel on siiski juba nii kaua kehtinud, et vajadus selle järele peaks juba kaduma (ei ütle me ka ju enne vooru, et puudutatud malendiga peab käima). Samasugustel juhtudel peaksid kohtunikud toimima võimalikult ühtviisi. Ka viimasel Śveitsi tśempionaadil otsustas ju tiitli mobiilihelin.
Põhimõtteliselt ei või ju mobiile turniirisaaligi tuua, aga keegi ju mängijaid läbi ei otsi. Kui telefon on lihtsalt kotis ega helise, siis mingeid sanktsioone mängijate vastu ette ei võeta. Ja ka väljalülitatult võivad mobiilid vahel häält teha. Bolotinski arvates võiks ka esimese mobiilihelina eest vaid hoiatuse teha, aga pole midagi parata, kui reeglid teisiti ette näevad. Ta meenutab, kuidas nad koos eelmise kohtunikekogu esimehe Vladimir Dvorkovitśiga kohe käigu ennakult kirjutamise keelamise reeglit kohe rakendama ei hakanud, sest paljud treenerid olid oma õpilasi teistmoodi õpetanud.
Lugu viikileppimisega on puhtalt Vene Maleföderatsiooni siseasi. Et turnniri võitluslikumaks muuta, on juhendisse pandud punkt: Mängijad ei tohi partii jooksul viikileppimiseks läbirääkimistesse astuda. Ettepaneku võib teha ainult peakohtuniku kaudu. Ei tahaks küll mängijate asemel endale otsustaja rolli võtta. Isegi Bolotinski ei taha, kuigi väidab, et tema maleharidusest seisu hindamiseks piisab. Koodeks annab küll föderatsioonidele selliste reeglite kehtestamiseks võimaluse: Iga maleföderatsioon, kes juba rakendab või tahab rakendada detailsemaid reegleid, võib seda vabalt teha tingimusel, et:
a) need pole mingil määral vastuolus FIDE malekoodeksiga,
b) need on piiratud selle föderatsiooni territooriumiga ja
c) need ei kehti FIDE korraldatavatel matśidel, meistri- või kvalifikatsioonivõistlustel, samuti FIDE tiitli- või reitinguturniiridel. (Aga kas siis superfinaal reitinguarvesse ei lähegi?)
Miks lubada Amonatovil ja Svidleril teha viik 25 käiguga, aga Rõtśagovil ja Tomaśevskil teispool 40. käigu piiri mitte? Minu arust on tegemist välise sekkumisega partiisse. Ja nagu viimasest partiist näha, praktilist kasu sellest ikkagi pole. Kui kaks mängijat tahavad viiki teha, siis nad viigini ka jõuavad.
Bolotinski tõstatab intervjuus ka mõningaid muid küsimusi. Mida teha, kui mängija halvemas seisus mitu korda järjest viiki pakub? Bolotinski muide kinnitab, et "reeglite järgi võib teist korda viiki pakkuda vastase viigipakkumist ootamata, kui seis on oma iseloomu muutnud." Minu koodeksieksemplar nii küll ei ütle. Artikkel 12.6 keelab vaid vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Siia kuuluvad ka ülemäärased taotlused või viigipakkumised. Artikli tõlgendamine jääb juba kohtuniku hooleks. Karistuste gradatsiooni annab artikkel 13.4, kuigi kaotust ju tavaliselt ei rakendata. Vastase saab tasakaalust välja viia ka köhimise või kommipaberi krõbistamisega, mobiilihelinat pole vajagi. Või mida teha siis, kui viigipakkumise tagasilükkamisel keegi ebaviisakas on? (Bolotinski palus vabandada) Või kui keegi oma jalad nii paneb, et vastasel ebamugav istuda on? Küsimusi on palju.
Lembit
Nii ka praegu Moskvas käiva Venemaa superfinaali puhul. Naiste turniiri teises voorus sai mullune võitja Jekaterina Korbut väga hea seisu Natalja Pogodina vastu, siis aga helises ta kotis mobiil ja peakohtunik, ühtlasi Venemaa kohtunikekogu esimees Igor Bolotinski fikseeris otsekohe kaotuse. Mis sest, et Korbut väitis, et juba sada aastat polevat talle keegi helistanud (22-aastase naise poolt küll ilmne liialdus) ja ta olevat aparaadi lihsalt unustanud.
Meeste voorus olid samal päeval vastamisi Andrei Rõtśagov ja Jevgeni Tomaśevski. Peakohtunik ei lubanud siin 44. (!) käigul viiki leppida, enne seda küll viisakalt vabandades. Mehed leidsid küll kiiresti ühise lahenduse ja 52. käigul fikseeriti viik käikude kordamisega.
Chesspro.ru avaldas Bolotinski intervjuu, kus muude kohtunikutöö küsimuste kõrval on viide ka mõlemale toodud juhtumile. Päris selge, et koodeksist tuleb kinni pidada. Ja kui koodeks ütleb: Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal mängu ajal, kaotab see mängija partii, siis ta peab saama nulli, sõltumata sellest, kas kohtunik ja mängija on mõlemad Peterburist või mitte. Muidugi võib küsida, miks on koodeks ühe süüteo eest karistuse selgelt paika pannud, kõigi teiste puhul aga kohtunikele vabad käed jätnud, aga päris ilmne on, et FIDE ei kavatse asjadele tagasikäiku anda, liiati et tehnika areneb ja oht selle sekkumiseks partiidesse järjest kasvab. Nii et pidagem ka meie sellest reeglist kinni, kuigi pean tunnistama, et kaotuse fikseerimine pole kohtunikule psühholoogiliselt kerge ja olen isegi mõne nulli panemata jätnud.
Profülaktikaks võib muidugi enne partiid meenutada mobiilide väljalülitamise vajadust (Bolotinski tegi nii enne I vooru, paludes kaasatoodud mobiilid ära anda, enne teist aga unustas). Reegel on siiski juba nii kaua kehtinud, et vajadus selle järele peaks juba kaduma (ei ütle me ka ju enne vooru, et puudutatud malendiga peab käima). Samasugustel juhtudel peaksid kohtunikud toimima võimalikult ühtviisi. Ka viimasel Śveitsi tśempionaadil otsustas ju tiitli mobiilihelin.
Põhimõtteliselt ei või ju mobiile turniirisaaligi tuua, aga keegi ju mängijaid läbi ei otsi. Kui telefon on lihtsalt kotis ega helise, siis mingeid sanktsioone mängijate vastu ette ei võeta. Ja ka väljalülitatult võivad mobiilid vahel häält teha. Bolotinski arvates võiks ka esimese mobiilihelina eest vaid hoiatuse teha, aga pole midagi parata, kui reeglid teisiti ette näevad. Ta meenutab, kuidas nad koos eelmise kohtunikekogu esimehe Vladimir Dvorkovitśiga kohe käigu ennakult kirjutamise keelamise reeglit kohe rakendama ei hakanud, sest paljud treenerid olid oma õpilasi teistmoodi õpetanud.
Lugu viikileppimisega on puhtalt Vene Maleföderatsiooni siseasi. Et turnniri võitluslikumaks muuta, on juhendisse pandud punkt: Mängijad ei tohi partii jooksul viikileppimiseks läbirääkimistesse astuda. Ettepaneku võib teha ainult peakohtuniku kaudu. Ei tahaks küll mängijate asemel endale otsustaja rolli võtta. Isegi Bolotinski ei taha, kuigi väidab, et tema maleharidusest seisu hindamiseks piisab. Koodeks annab küll föderatsioonidele selliste reeglite kehtestamiseks võimaluse: Iga maleföderatsioon, kes juba rakendab või tahab rakendada detailsemaid reegleid, võib seda vabalt teha tingimusel, et:
a) need pole mingil määral vastuolus FIDE malekoodeksiga,
b) need on piiratud selle föderatsiooni territooriumiga ja
c) need ei kehti FIDE korraldatavatel matśidel, meistri- või kvalifikatsioonivõistlustel, samuti FIDE tiitli- või reitinguturniiridel. (Aga kas siis superfinaal reitinguarvesse ei lähegi?)
Miks lubada Amonatovil ja Svidleril teha viik 25 käiguga, aga Rõtśagovil ja Tomaśevskil teispool 40. käigu piiri mitte? Minu arust on tegemist välise sekkumisega partiisse. Ja nagu viimasest partiist näha, praktilist kasu sellest ikkagi pole. Kui kaks mängijat tahavad viiki teha, siis nad viigini ka jõuavad.
Bolotinski tõstatab intervjuus ka mõningaid muid küsimusi. Mida teha, kui mängija halvemas seisus mitu korda järjest viiki pakub? Bolotinski muide kinnitab, et "reeglite järgi võib teist korda viiki pakkuda vastase viigipakkumist ootamata, kui seis on oma iseloomu muutnud." Minu koodeksieksemplar nii küll ei ütle. Artikkel 12.6 keelab vaid vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Siia kuuluvad ka ülemäärased taotlused või viigipakkumised. Artikli tõlgendamine jääb juba kohtuniku hooleks. Karistuste gradatsiooni annab artikkel 13.4, kuigi kaotust ju tavaliselt ei rakendata. Vastase saab tasakaalust välja viia ka köhimise või kommipaberi krõbistamisega, mobiilihelinat pole vajagi. Või mida teha siis, kui viigipakkumise tagasilükkamisel keegi ebaviisakas on? (Bolotinski palus vabandada) Või kui keegi oma jalad nii paneb, et vastasel ebamugav istuda on? Küsimusi on palju.
Lembit
neljapäev, 20. detsember 2007
Juhtumeid praktikast
Vaatleksime veel mõningaid juhtumeid, mis leiavad käsitlemist Chesscafe viimases kohtunikeveerus ja võivad pakkuda praktilist huvi. Palju targemaks siit vist küll ei saa.
1) Kiirturniir Puerto Ricos. Valgel on jäänud 1 minut 28 sekundit, mustal 1 minut 48 sekundit. Valged puudutavad üht malendit, käivad aga teisega ja vajutavad kella. Valged eitavad küll puudutamisreeglite rikkumist, ometi rahuldatakse mustade poolt artikli 4.3a ... kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual üht või mitut oma malendit, siis peab ta käima esimese puudutatud malendiga, millega saab käia ... alusel esitatud taotlus. Kohtunik otsustab valge aja vähendada poolele, nii et tal jääb ainult 44 sekundit. Loomulikult lõpeb asi tema kaotusega. Kusagil seisab tõepoolest "vähendab kohtunik taotlejal alles olnud aega poole võrra".
Kolleeg leiab, et selle lause algosa oli "kui taotleja kellal on alles jäänud üle kahe minuti ..." ja oleks tulnud lähtuda hoopis lausest "Kui taotlejal on rohkem kui üks minut, aga vähem kui kaks minutit, jääb talle alles üks minut." Nii palju oleks tulnudki jätta. Kellel õigus?
Õige vastus: Ei kellelgi. Meie kauged kolleegid ei vaadanud üldse, millest artikkel kõneles, millest nad lähtusid. Tsiteeritud artikkel 9.5 kõneleb hoopis viigi taotlemisest seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel.
Antud juhul leiame vastuse hoopis artiklist 7.4b "Artiklile 7.4a vastava tegevuse /see on määrustevastane käik/ puhul annab kohtunik kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega". Niisiis ei mingit niigi napi mõtlemisaja äravõtmist!
2) Välkpartii Saksamaal. Valged teevad käigu. Ei jõua aga kella vajutada, sest mustad panevad mati. Valge näeb nüüd, et musta aeg oli juba vähemalt käik tagasi otsa saanud. Mõlemad taotlevad võitu: valged seoses vastase ajaületusega, mustad seoses valgetele pandud matiga. Kellel siin õigus?
Loomulikult mustadel. Kui tavamales lõpeb mõtlemisaeg noolekese langemisega, siis kiir- ja välkmales alles siis, kui üks osapooltest sellest teada annab. Kohtunik ei sekku noolekese langemise ega mati korral. Matt lõpetas partii mustade võiduga. Pärast seda enam avaldust ajaületuse kohta esitada ei saa.
3) Tavamale. Tegemist on partii viimase järguga, kus kõik ülejäänud käigud tuleb teha kindlaks määratud ajaga. Valgetel on jäänud vaid 3 minutit, mustadel üle tunni. Valgetel on vanker, mustadel vanker ja oda ning loomulikult tahaksid nad võita. Umbes 30 käiku hiljem on valgetel jäänud vaid 30 sekundit. Siis esitavad nad artikli 10.2 alusel viigitaotluse. Kohtunik laseb veel edasi mängida, kuid kümmekond käiku hiljem fikseerib ta ikkagi viigi, sest seis pole vahepeal oluliselt muutunud. Seejärel leitakse, et mustadel jäi ikkagi lauale võiduseis. Mustad teevad ettepaneku partiid jätkata, kusjuures nad vajutaksid kella minut pärast iga oma käigu tegemist, et valged saaksid aega mõtelda. Mida teha?
Siin pole õieti midagi arutada. Valgete viigitaotlus oli koodeksiga kooskõlas, kohtunikul aga täielik õigus viiki fikseerida. Artikkel 10.2d ütleb: Kohtuniku otsus seoses artikliga 10a, b, c on lõplik. Mustad pealegi normaalsete vahenditega võita ei üritanud. Mustade ettepanek on veider ja omapärane, aga nii oleks ta ju tahtmise korral võinud varemgi toimida.
Lembit
1) Kiirturniir Puerto Ricos. Valgel on jäänud 1 minut 28 sekundit, mustal 1 minut 48 sekundit. Valged puudutavad üht malendit, käivad aga teisega ja vajutavad kella. Valged eitavad küll puudutamisreeglite rikkumist, ometi rahuldatakse mustade poolt artikli 4.3a ... kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual üht või mitut oma malendit, siis peab ta käima esimese puudutatud malendiga, millega saab käia ... alusel esitatud taotlus. Kohtunik otsustab valge aja vähendada poolele, nii et tal jääb ainult 44 sekundit. Loomulikult lõpeb asi tema kaotusega. Kusagil seisab tõepoolest "vähendab kohtunik taotlejal alles olnud aega poole võrra".
Kolleeg leiab, et selle lause algosa oli "kui taotleja kellal on alles jäänud üle kahe minuti ..." ja oleks tulnud lähtuda hoopis lausest "Kui taotlejal on rohkem kui üks minut, aga vähem kui kaks minutit, jääb talle alles üks minut." Nii palju oleks tulnudki jätta. Kellel õigus?
Õige vastus: Ei kellelgi. Meie kauged kolleegid ei vaadanud üldse, millest artikkel kõneles, millest nad lähtusid. Tsiteeritud artikkel 9.5 kõneleb hoopis viigi taotlemisest seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel.
Antud juhul leiame vastuse hoopis artiklist 7.4b "Artiklile 7.4a vastava tegevuse /see on määrustevastane käik/ puhul annab kohtunik kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega". Niisiis ei mingit niigi napi mõtlemisaja äravõtmist!
2) Välkpartii Saksamaal. Valged teevad käigu. Ei jõua aga kella vajutada, sest mustad panevad mati. Valge näeb nüüd, et musta aeg oli juba vähemalt käik tagasi otsa saanud. Mõlemad taotlevad võitu: valged seoses vastase ajaületusega, mustad seoses valgetele pandud matiga. Kellel siin õigus?
Loomulikult mustadel. Kui tavamales lõpeb mõtlemisaeg noolekese langemisega, siis kiir- ja välkmales alles siis, kui üks osapooltest sellest teada annab. Kohtunik ei sekku noolekese langemise ega mati korral. Matt lõpetas partii mustade võiduga. Pärast seda enam avaldust ajaületuse kohta esitada ei saa.
3) Tavamale. Tegemist on partii viimase järguga, kus kõik ülejäänud käigud tuleb teha kindlaks määratud ajaga. Valgetel on jäänud vaid 3 minutit, mustadel üle tunni. Valgetel on vanker, mustadel vanker ja oda ning loomulikult tahaksid nad võita. Umbes 30 käiku hiljem on valgetel jäänud vaid 30 sekundit. Siis esitavad nad artikli 10.2 alusel viigitaotluse. Kohtunik laseb veel edasi mängida, kuid kümmekond käiku hiljem fikseerib ta ikkagi viigi, sest seis pole vahepeal oluliselt muutunud. Seejärel leitakse, et mustadel jäi ikkagi lauale võiduseis. Mustad teevad ettepaneku partiid jätkata, kusjuures nad vajutaksid kella minut pärast iga oma käigu tegemist, et valged saaksid aega mõtelda. Mida teha?
Siin pole õieti midagi arutada. Valgete viigitaotlus oli koodeksiga kooskõlas, kohtunikul aga täielik õigus viiki fikseerida. Artikkel 10.2d ütleb: Kohtuniku otsus seoses artikliga 10a, b, c on lõplik. Mustad pealegi normaalsete vahenditega võita ei üritanud. Mustade ettepanek on veider ja omapärane, aga nii oleks ta ju tahtmise korral võinud varemgi toimida.
Lembit
kolmapäev, 19. detsember 2007
Koodeks jälle muutumas
Niisiis Chesscafe veerg ilmub siiski. Tänasest veerust saame teada ka eelmise kuu ilmumata jäämise põhjuse. Geurt Gijssen sattus Tali memoriaali ajal kaheks kuuks haiglasse, osalt Moskvas, osalt Nijmegenis ja pidi läbima operatsiooni. Uuest veerust aga saame juba pealkirjast teada, et koodeks läheb seekordki ümbertegemisele nagu ikka 4 aasta tagant. Toimub see Dresdenis tuleva aasta novembris ja kehtima hakkab see siis ilmselt 1. juulist 2009. Minu arust tuleb parandusi märksa vähem kui eelmine kord. Olen seniseid ettepanekuid talletanud nii palju kui võimalik, aga oodakem, kuni ehk järgmine Chesscafe ehk need juba ametlikult teatavaks teeb. Mõnedest võimalikest muudatustest kõneldakse aga juba ka seekord.
Geurt teeb nimelt juttu maletajate hilinemisest partiile (vt. ka meie 5.XII "Kas hilinemisega või ilma"). Üks LAV-i mees väidab, et ühelgi muul spordialal ei tohi hilineda ja soovitab kirjutada võistlusjuhenditesse lause "Mängija, kes pole vooru ettenähtud alguseks malelaua taga, kaotab partii". LAV-is olevat kohati juba praegugi lubatud vaid 30- või isegi 10-minutiline hilinemine. Talle oponeerib üks sakslane, kes toob näite lubatud hilinemistest amatööride korvpallivõistlustel ja sellest, et nende klubi paiknevat sedavõrd keerulises kohas, et seda polevat lihtne leida. Nii et täieliku täpsuse nõue võiks mingi matśi ära jätta.
Geurt leiab, et tuleks vahet teha amatööride ja professionaalide vahel ning pakub välja omapoolse lahenduse artikliga 6.7 "Mängija, kes ilmub malelaua juurde rohkem kui 15 minutit (seni 1 tund) pärast mängukorra ettenähtud algust, kaotab partii, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti".
Vihje on veel paarile koodeksi artiklile, mida oleks vaja muuta, kuigi pole veel selge, kuidas.
Nii on seisu kolmekordsest kordumisest kõneleva artikli 9.2 lõpus lause "Seisud ei ole samasugused, kui etturit, mis võis möödaminnes lüüa, ei saa enam lüüa või kui on ajutiselt või alaliselt muutunud õigus vangerdada." Geurt tunnistab, et temagi ei tea, mida see ajutiselt muutumine tähendab ja et korduva arutamise järel on see lause ikka koodeksisse jäänud. Dresdenis mindavat siiski selle kallale. Aga kas ei tähenda see mõneti keerukas väljend lihtsalt seda, et näiteks ühes seisus on kuningas tules ja vangerdada ei saa, seejärel aga tuli kaob ja saab jälle vangerdada?
Või küsimus kohtuniku rollist kiir- ja välkmales, mis praegu on üsna minimaalne. Seekord uuritakse Geurtilt, kas järgmises olukorras toimiti õigesti:
Välkmale. Valgel on ainult kuningas, mustal lipp ka. Valge ainus lootus on patti jääda. Aga siis kui tema kuningas ongi patis, ei saa ta ise sellest aru ja käib kuninga tulle. Vastane esitab taotluse määrustevatase käigu kohta ja saabki võidu. Kõik reeglite järgi.
Kui kohtunik laua kõrval oli, võis ta toimuvat vaid pealt vaadata, kuigi ega koodeks ju selgelt ei ütle ka, et ta ei või sekkuda isegi siis, kui laual on matt või patt, millega partii peaks ju tegelikult lõppema. Nüüd on oodata, et see koodeksisse selgemalt kirja pannakse. Kas peaks ikka sel juhul sekkuma või mitte? Või näiteks nii, et kiirmales peab, aga välkmales mitte? Ka Geurtil endal pole veel kindlat seisukohta.
Mulle endale on selles viimases Chesscafes pisut nostalgiat. Nimelt meenutatakse tähtpäevade kroonikas, et just täna 20 aastat tagasi lõppes Sevillas järjekordne MM-matś. Kasparov suutis viimase dramaatilise partii võita, matśiseisu viigistada ja tiitli säilitada. Ka praegu on mul laual "Diario 16" ja "El Correo de Andalucia" leheküljed suurte piltidega, mis kujutavad Geurti ja mind oma ametikohustuste täitmisel selle partii lõpul. Geurtile oli see esimene, mulle viimane (ehk üldse neljas) maailmameistrimatś.
Lembit
Geurt teeb nimelt juttu maletajate hilinemisest partiile (vt. ka meie 5.XII "Kas hilinemisega või ilma"). Üks LAV-i mees väidab, et ühelgi muul spordialal ei tohi hilineda ja soovitab kirjutada võistlusjuhenditesse lause "Mängija, kes pole vooru ettenähtud alguseks malelaua taga, kaotab partii". LAV-is olevat kohati juba praegugi lubatud vaid 30- või isegi 10-minutiline hilinemine. Talle oponeerib üks sakslane, kes toob näite lubatud hilinemistest amatööride korvpallivõistlustel ja sellest, et nende klubi paiknevat sedavõrd keerulises kohas, et seda polevat lihtne leida. Nii et täieliku täpsuse nõue võiks mingi matśi ära jätta.
Geurt leiab, et tuleks vahet teha amatööride ja professionaalide vahel ning pakub välja omapoolse lahenduse artikliga 6.7 "Mängija, kes ilmub malelaua juurde rohkem kui 15 minutit (seni 1 tund) pärast mängukorra ettenähtud algust, kaotab partii, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti".
Vihje on veel paarile koodeksi artiklile, mida oleks vaja muuta, kuigi pole veel selge, kuidas.
Nii on seisu kolmekordsest kordumisest kõneleva artikli 9.2 lõpus lause "Seisud ei ole samasugused, kui etturit, mis võis möödaminnes lüüa, ei saa enam lüüa või kui on ajutiselt või alaliselt muutunud õigus vangerdada." Geurt tunnistab, et temagi ei tea, mida see ajutiselt muutumine tähendab ja et korduva arutamise järel on see lause ikka koodeksisse jäänud. Dresdenis mindavat siiski selle kallale. Aga kas ei tähenda see mõneti keerukas väljend lihtsalt seda, et näiteks ühes seisus on kuningas tules ja vangerdada ei saa, seejärel aga tuli kaob ja saab jälle vangerdada?
Või küsimus kohtuniku rollist kiir- ja välkmales, mis praegu on üsna minimaalne. Seekord uuritakse Geurtilt, kas järgmises olukorras toimiti õigesti:
Välkmale. Valgel on ainult kuningas, mustal lipp ka. Valge ainus lootus on patti jääda. Aga siis kui tema kuningas ongi patis, ei saa ta ise sellest aru ja käib kuninga tulle. Vastane esitab taotluse määrustevatase käigu kohta ja saabki võidu. Kõik reeglite järgi.
Kui kohtunik laua kõrval oli, võis ta toimuvat vaid pealt vaadata, kuigi ega koodeks ju selgelt ei ütle ka, et ta ei või sekkuda isegi siis, kui laual on matt või patt, millega partii peaks ju tegelikult lõppema. Nüüd on oodata, et see koodeksisse selgemalt kirja pannakse. Kas peaks ikka sel juhul sekkuma või mitte? Või näiteks nii, et kiirmales peab, aga välkmales mitte? Ka Geurtil endal pole veel kindlat seisukohta.
Mulle endale on selles viimases Chesscafes pisut nostalgiat. Nimelt meenutatakse tähtpäevade kroonikas, et just täna 20 aastat tagasi lõppes Sevillas järjekordne MM-matś. Kasparov suutis viimase dramaatilise partii võita, matśiseisu viigistada ja tiitli säilitada. Ka praegu on mul laual "Diario 16" ja "El Correo de Andalucia" leheküljed suurte piltidega, mis kujutavad Geurti ja mind oma ametikohustuste täitmisel selle partii lõpul. Geurtile oli see esimene, mulle viimane (ehk üldse neljas) maailmameistrimatś.
Lembit
teisipäev, 18. detsember 2007
Protokollid olgu korras
Saksa Maleliidu lehel on paaril viimasel päeval arutatud juhtumit ühelt turniirilt:
Valged, kellel ajakontrollini jäänud veel 6 minutit, jätsid mingi pika vahetusterea partiiprotokolli kirjutamata ja käigustasid vastasmängija kella. Vastasel oli jäänud vaid 2 minutit. Ja kuigi see mees valgete toimimise vastu kuidagi ei protesteerinud, sekkus kohtunik omaalgatuslikult ja mitte ainult ei nõudnud käikude kirjutamist, vaid lisas ka mustade allesjäänud mõtlemisajale 2 minutit. Arutleti selle üle, kas karistus oli õiglane või läks kohtunik liiga kaugele ja kuidas selle otsuse vastu protesteerida.
Loomulik, et valge on süüdi. Ütleb ju artikkel 8.1, et mängija on kohustatud nii oma kui ka vastasmängija käigud korrektsel viisil käik-käigult ... üles kirjutama. Käike võib kirjutada ka paarikaupa (vastase käik ja mängija vastus), kuigi see ehk ei vasta täpselt artikli väljendile.
13.2 Kohtunik tegutseb võistluste huvides ja 13.1 jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Järelikult peab ta sekkuma ja just sel ajal, kui mängija on käigul. Oli ju mängijal aega jäänud üle 5 minuti. Peamine on saavutada, et mängija kirjutaks.
Kas teda karistada? Artikkel 13.4 ütleb, et kohtunik võib rakendada ühte või enamat järgmistest karistustest. Samas tuuakse ka karistuste loend. Võib tähendab, et karistust ei tarvitse tingimata rakendada. Kas karistada ja milline karistus valida, selle otsustab kohtunik. Kohtunikud peaksid seejuures olema paindlikud, arvestama turniiri iseloomu ja vastase suhtumist. Kohtunik on seejuures asjadega kursis. Me ei tea praegu sedagi, kas selles partiis oli ka varem kirjutamisega probleeme või on küsimus tõepoolest ainult ühe käikude seeria kirjutamata jätmises. Musta napi ajavaru juures oli talle iga sekund oluline, valge aga püüdis seda varu määrustevastaselt veelgi vähendada.
Ei söandaks täpselt öelda, mida kohtunik oleks pidanud tegema. Üldiselt peaks partiis üleskirjutamisprobleemi esmakordsel tekkimisel piisama hoiatusest (13.4a). Kui see ei mõju, võiks teiseks sammuks tõepoolest olla vastasmängija kulutamata aja suurendamine (13.4b). Nii et kui kohtunik pidi selle partiiga juba varem tegelema oli aja korrigeerimine kindlasti õige. Üldiselt kehtib pealegi põhimõte, et mõtlemisajaga seotud süütegusid tuleb ka ajaga karistada. Kui varem probleeme polnud, siis õigustab karistust mustale jäänud vähene mõtlemisaeg. Kas lisama pidi kaks minutit või oleks piisanud ühest, see on juba täiesti kohtuniku otsustada. Loomulikult võib veel karmimaid vahendeid, näiteks partii kaotatuks tunnistamine (13.4d) rakendada ehk alles kolmanda sekkumise korral, kui mängija tõepoolest kirjutamiskohustust täielikult eirab.
Protesteerida võib kohtuniku iga otsuse peale, kui reeglid seda otseselt ei keela (näiteks on kohtuniku otsus seoses artikliga 10.2 lõplik). Antud juhul vaevalt selleks enne partii lõppu võimalust on ja pealegi tegutseb kohtunik täiesti oma pädevuse piires, nii et vaevalt selle iseloomuga otsuseid ka mingi apellatsioonikomitee muudaks.
Sakslaste teisel internetilehel tõstatati küsimus sellest, kas mängija võib partii ajal enda jaoks käike üles kirjutada kuhugi märkmikku või kaustikusse. Kunag oli see tava väga levinud, viimasel ajal õnneks aga peaaegu kadunud. Artikkel 12.2a Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid... Ei või kirjutada näiteks protokolli sappa mingeid variante, nagu see vähemalt ühel Tallinna mängijal tavaks on. Ka ennakult kirjutatud korduv parandamine olevat peaaegu niisama hea kui seisu analüüs., Seepärast ütleb artikkel 8.1 On keelatud käike ennatlikult üles kirjutada. Protokollis olgu vaid reaalselt tehtud käigud. Artikkel 12.3 Partiiprotokolli võib kasutada ainult käikude, kellaaegade, viigipakkumiste ja mingi taotlusega seotud asjaolude ja muude asjakohaste andmete ülesmärkimiseks. On vaieldud sellegi üle, kas võib mõtlemisaja märkida ka iga tehtud käigu juurde. Ilmselt reeglid seda ei keela. Ajuti võivad need märkmed isegi kohtunikule kasulikuks osutuda.
Partiide kirjutamisel kuhugi kaustikusse on probleem selles, et samas kaustikus on ilmselt teisedki partiid, võimalik et isegi sama avanguvariandiga mängitud. Tekib oht, et neid kasutatakse abiks ka sellesama partii mängimisel. Igasuguste kahtluste vältimiseks tuleks sellistest partiivihikutest loobuda. Partii võib ju ka teisele protokollieksemplarile või mingile paberile kirjutada. Kui keegi on siiski harjunud partiisid ühte kohta talletama, siis peaks see vihik olema nähtavalt laual ja loomulikult ei või seda sirvida. Ning ehk küsida vastaselt, kas ta selle kaustiku vastu pole. Aga parem siiski ilma selleta läbi ajada.
Lembit
Valged, kellel ajakontrollini jäänud veel 6 minutit, jätsid mingi pika vahetusterea partiiprotokolli kirjutamata ja käigustasid vastasmängija kella. Vastasel oli jäänud vaid 2 minutit. Ja kuigi see mees valgete toimimise vastu kuidagi ei protesteerinud, sekkus kohtunik omaalgatuslikult ja mitte ainult ei nõudnud käikude kirjutamist, vaid lisas ka mustade allesjäänud mõtlemisajale 2 minutit. Arutleti selle üle, kas karistus oli õiglane või läks kohtunik liiga kaugele ja kuidas selle otsuse vastu protesteerida.
Loomulik, et valge on süüdi. Ütleb ju artikkel 8.1, et mängija on kohustatud nii oma kui ka vastasmängija käigud korrektsel viisil käik-käigult ... üles kirjutama. Käike võib kirjutada ka paarikaupa (vastase käik ja mängija vastus), kuigi see ehk ei vasta täpselt artikli väljendile.
13.2 Kohtunik tegutseb võistluste huvides ja 13.1 jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Järelikult peab ta sekkuma ja just sel ajal, kui mängija on käigul. Oli ju mängijal aega jäänud üle 5 minuti. Peamine on saavutada, et mängija kirjutaks.
Kas teda karistada? Artikkel 13.4 ütleb, et kohtunik võib rakendada ühte või enamat järgmistest karistustest. Samas tuuakse ka karistuste loend. Võib tähendab, et karistust ei tarvitse tingimata rakendada. Kas karistada ja milline karistus valida, selle otsustab kohtunik. Kohtunikud peaksid seejuures olema paindlikud, arvestama turniiri iseloomu ja vastase suhtumist. Kohtunik on seejuures asjadega kursis. Me ei tea praegu sedagi, kas selles partiis oli ka varem kirjutamisega probleeme või on küsimus tõepoolest ainult ühe käikude seeria kirjutamata jätmises. Musta napi ajavaru juures oli talle iga sekund oluline, valge aga püüdis seda varu määrustevastaselt veelgi vähendada.
Ei söandaks täpselt öelda, mida kohtunik oleks pidanud tegema. Üldiselt peaks partiis üleskirjutamisprobleemi esmakordsel tekkimisel piisama hoiatusest (13.4a). Kui see ei mõju, võiks teiseks sammuks tõepoolest olla vastasmängija kulutamata aja suurendamine (13.4b). Nii et kui kohtunik pidi selle partiiga juba varem tegelema oli aja korrigeerimine kindlasti õige. Üldiselt kehtib pealegi põhimõte, et mõtlemisajaga seotud süütegusid tuleb ka ajaga karistada. Kui varem probleeme polnud, siis õigustab karistust mustale jäänud vähene mõtlemisaeg. Kas lisama pidi kaks minutit või oleks piisanud ühest, see on juba täiesti kohtuniku otsustada. Loomulikult võib veel karmimaid vahendeid, näiteks partii kaotatuks tunnistamine (13.4d) rakendada ehk alles kolmanda sekkumise korral, kui mängija tõepoolest kirjutamiskohustust täielikult eirab.
Protesteerida võib kohtuniku iga otsuse peale, kui reeglid seda otseselt ei keela (näiteks on kohtuniku otsus seoses artikliga 10.2 lõplik). Antud juhul vaevalt selleks enne partii lõppu võimalust on ja pealegi tegutseb kohtunik täiesti oma pädevuse piires, nii et vaevalt selle iseloomuga otsuseid ka mingi apellatsioonikomitee muudaks.
Sakslaste teisel internetilehel tõstatati küsimus sellest, kas mängija võib partii ajal enda jaoks käike üles kirjutada kuhugi märkmikku või kaustikusse. Kunag oli see tava väga levinud, viimasel ajal õnneks aga peaaegu kadunud. Artikkel 12.2a Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid... Ei või kirjutada näiteks protokolli sappa mingeid variante, nagu see vähemalt ühel Tallinna mängijal tavaks on. Ka ennakult kirjutatud korduv parandamine olevat peaaegu niisama hea kui seisu analüüs., Seepärast ütleb artikkel 8.1 On keelatud käike ennatlikult üles kirjutada. Protokollis olgu vaid reaalselt tehtud käigud. Artikkel 12.3 Partiiprotokolli võib kasutada ainult käikude, kellaaegade, viigipakkumiste ja mingi taotlusega seotud asjaolude ja muude asjakohaste andmete ülesmärkimiseks. On vaieldud sellegi üle, kas võib mõtlemisaja märkida ka iga tehtud käigu juurde. Ilmselt reeglid seda ei keela. Ajuti võivad need märkmed isegi kohtunikule kasulikuks osutuda.
Partiide kirjutamisel kuhugi kaustikusse on probleem selles, et samas kaustikus on ilmselt teisedki partiid, võimalik et isegi sama avanguvariandiga mängitud. Tekib oht, et neid kasutatakse abiks ka sellesama partii mängimisel. Igasuguste kahtluste vältimiseks tuleks sellistest partiivihikutest loobuda. Partii võib ju ka teisele protokollieksemplarile või mingile paberile kirjutada. Kui keegi on siiski harjunud partiisid ühte kohta talletama, siis peaks see vihik olema nähtavalt laual ja loomulikult ei või seda sirvida. Ning ehk küsida vastaselt, kas ta selle kaustiku vastu pole. Aga parem siiski ilma selleta läbi ajada.
Lembit
laupäev, 15. detsember 2007
Seis kordub kolm korda
Järgmise juhtumi kohta on kasutada erinevad allikad, kus esitused mõnevõrra üksteisest erinevad ja ma ei tea, kumba poolt uskuda, aga üldjoontes oli asi selline:
Novembri lõpp Antalyas. Noorte MM-võistluste eelviimane voor. 14-aastaste poiste klassis kohtuvad Mai Lloyd (Kanada) ja Nils Nijs (Belgia). Mail on paremus, aga ajapuuduses võimldab ta vastasel käike korrata. Nils teeb kordusele viiva käigu laual ära ja kutsub siis kohtuniku. Hiljem ilmneb mõlemate partiiprotokollist, et vahepeal on Mai teinud vastukäigugi, kuigi käiguloendur seda ei kinnita. Hispaania kohtunik Eric, kes oskab vaid emakeelt, kutsub teise kohtuniku appi ja loeb partii viigiks. Mai kahtleb kordumises, protokollile alla ei kirjuta ja otsib üles oma treeneri.
Kuivõrd Nils on käigu laual teinud, otsustatakse esitada protest. Kui treener laua juurde pääseb, on Nils juba ära läinud ja laud nuppudest tühjaks tehtud. Kohtunikud kanadalastega kõnelda ei taha. Otsitakse üles peakohtunik. See leiab Venetsueela kohtuniku tõlgiks ja hakkab Ericut küsitlema. Algul olevat see öelnud, et belglane oli oma käigu laual teinud, hiljem tõlgi nõuandel loobub sellest ütlusest. Peakohtunik leiab, et kanadalased on asjast huvitatud pool, tema aga peab usaldama oma kohtunikke ja kinnitab Ericu otsuse. Partii jääb viigiks.
Kanadalastel oli jäänud veel 20 minutit aega apellatsiooni esitamiseks (seda pidi tegema hiljemalt üks tund pärast partii lõppu, makstes 100 eurot kautsjoni). Apellatsioonikomitee peab hulk aega nõu, siis minnakse Nilsi järele. See tunnistab puhtsüdamlikult, et täiendavad käigud tõepoolest tehti ja kohtunik ei räägi õigust. Kell on 23, kui kõrge kogu otsustab partii uuesti mängu panna. Nils, kes pole partiid vahepeal vaadanud (kas vastane seda uuris, selle kohta on erinevad väited), kaotab. Lõppjärjestuses on Mai 27., Nils 74., vahe poolteist punkti.
See peaks nii treeneritele kui ka kohtunikele olema küllalt heaks õppenäiteks, kuigi samal ajal on mõlemalt poolt näha, kuidas püütakse kasvõi poolt punkti juurde saada.
Nils teadis, et seisu kolmekordne kordumine tähendab viiki ja ta oskaski need korrad kokku lugeda. Kahjuks reeglitega ta lähemalt kursis polnud. 9.2. Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul. 9.4. Kui mängija teeb käigu, ilma et ta oleks viiki taotlenud, kaotab ta õiguse sel käigul seda taotleda. Tehkem see asi mängijatele selgeks.
Kohtunik Ericul puudus nii elementaarne keeleoskus (kuidas nii MM-le üldse pääseb?) kui ka täpsem teadmine reeglitest. Kohtuniku viga oligi loomulikult peamine kurja juur. Usun, et meie C litsentsi kohtunikud oleksid asjaga toime tulnud, targematest rääkimata. Peakohtunik oli Antalyas liiga usaldav ega vaevunud asjasse lähemalt süvenema.
Apellatsioonikomitee oli keerulises olukorras. Kummalisel kombel koosnes see tervenisti minu kunagistest headest tuttavatest: Florencio Campomanes, Georgios Makropoulos, Zurab Azmaiparaśvili ja Jorge Vega. On selge, et iga otsuse korral oleks ühele poisile tehtud liiga.
Käik oleks tulnud vaid partiiprotokolli kirjutada ja siis kohtuniku poole pöörduda. Kui mängija teeb käigu laual, ilma et ta oleks oma võimalust viigi taotlemiseks kasutanud, siis see õigus kaob. Õigus tekib aga uuesti, kui sama mängija on taas käigul. Mingi malendi puudutamine, isegi käimiskavatsusega, taotlusõigust ei võta. Mängija ei tohi lasta ka vastasmängijal end mõjutada käigu tegemiseks laual.
Kui lubada teha käik laual, siis sel ajal, kui mängija pöördub taotlusega kohtuniku poole, võib vastasmängija teha oma käigu ja lauale on tekkinud juba uus seis. Üleskirjutus fikseerib käigu, see loetakse juba tehtuks (nagu salakäik katkestamisel) ja kui millegipärast partiid tuleb jätkata, siis seda enam muuta ei saa.
Ei söanda öelda, et apellatsioonikomitee otsus oleks olnud päris vale (selle tegemisel olevat peamiseks kolleegide veenjaks olnud grusiin). Ei kõnele ju koodeks praegu kusagil sellest, kuidas kohtunike võimalikke vigu parandada. Üldiselt peaks ju kohtuniku mistahes vea parandama, kui seda on võimalik teha võistluste normaalset käiku rikkumata ja selle lõpptulemust moonutamata.
Küll on aga üldine tava, et kui kohtunik seisu kolmekordse kordumise otsustamisel eksib, on partii igal juhul viik. Viigiks tunnistamata partiid tagantjärele viigiks tunnistada saab, vastupidi aga mitte. Salakäiguta partiid katkestada ei saa. Nii jääb valesti otsustatud viik püsima.
Tõsi küll, eksisteerib FIDE tõlgendus juba aastast 1974: kui kohtunik on viigitaotluse ekslikult õigeks tunnistanud, kõrgem organ aga hiljem taotluse tagasi lükanud, siis on vastasmängijal (sellel, kes viiki ei taotlenud) õigus partiid jätkata.
Panna aga seda tegema poisikest hilisel õhtutunnil? Pealegi oli seis ju tõepoolest olnud kordunud, kuigi Nils ei teadnud täpselt, mida sel juhul teha. Muide olevat ta turniiri lõpetamisel aususe eest isegi mingi meene saanud.
Lembit
Novembri lõpp Antalyas. Noorte MM-võistluste eelviimane voor. 14-aastaste poiste klassis kohtuvad Mai Lloyd (Kanada) ja Nils Nijs (Belgia). Mail on paremus, aga ajapuuduses võimldab ta vastasel käike korrata. Nils teeb kordusele viiva käigu laual ära ja kutsub siis kohtuniku. Hiljem ilmneb mõlemate partiiprotokollist, et vahepeal on Mai teinud vastukäigugi, kuigi käiguloendur seda ei kinnita. Hispaania kohtunik Eric, kes oskab vaid emakeelt, kutsub teise kohtuniku appi ja loeb partii viigiks. Mai kahtleb kordumises, protokollile alla ei kirjuta ja otsib üles oma treeneri.
Kuivõrd Nils on käigu laual teinud, otsustatakse esitada protest. Kui treener laua juurde pääseb, on Nils juba ära läinud ja laud nuppudest tühjaks tehtud. Kohtunikud kanadalastega kõnelda ei taha. Otsitakse üles peakohtunik. See leiab Venetsueela kohtuniku tõlgiks ja hakkab Ericut küsitlema. Algul olevat see öelnud, et belglane oli oma käigu laual teinud, hiljem tõlgi nõuandel loobub sellest ütlusest. Peakohtunik leiab, et kanadalased on asjast huvitatud pool, tema aga peab usaldama oma kohtunikke ja kinnitab Ericu otsuse. Partii jääb viigiks.
Kanadalastel oli jäänud veel 20 minutit aega apellatsiooni esitamiseks (seda pidi tegema hiljemalt üks tund pärast partii lõppu, makstes 100 eurot kautsjoni). Apellatsioonikomitee peab hulk aega nõu, siis minnakse Nilsi järele. See tunnistab puhtsüdamlikult, et täiendavad käigud tõepoolest tehti ja kohtunik ei räägi õigust. Kell on 23, kui kõrge kogu otsustab partii uuesti mängu panna. Nils, kes pole partiid vahepeal vaadanud (kas vastane seda uuris, selle kohta on erinevad väited), kaotab. Lõppjärjestuses on Mai 27., Nils 74., vahe poolteist punkti.
See peaks nii treeneritele kui ka kohtunikele olema küllalt heaks õppenäiteks, kuigi samal ajal on mõlemalt poolt näha, kuidas püütakse kasvõi poolt punkti juurde saada.
Nils teadis, et seisu kolmekordne kordumine tähendab viiki ja ta oskaski need korrad kokku lugeda. Kahjuks reeglitega ta lähemalt kursis polnud. 9.2. Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul. 9.4. Kui mängija teeb käigu, ilma et ta oleks viiki taotlenud, kaotab ta õiguse sel käigul seda taotleda. Tehkem see asi mängijatele selgeks.
Kohtunik Ericul puudus nii elementaarne keeleoskus (kuidas nii MM-le üldse pääseb?) kui ka täpsem teadmine reeglitest. Kohtuniku viga oligi loomulikult peamine kurja juur. Usun, et meie C litsentsi kohtunikud oleksid asjaga toime tulnud, targematest rääkimata. Peakohtunik oli Antalyas liiga usaldav ega vaevunud asjasse lähemalt süvenema.
Apellatsioonikomitee oli keerulises olukorras. Kummalisel kombel koosnes see tervenisti minu kunagistest headest tuttavatest: Florencio Campomanes, Georgios Makropoulos, Zurab Azmaiparaśvili ja Jorge Vega. On selge, et iga otsuse korral oleks ühele poisile tehtud liiga.
Käik oleks tulnud vaid partiiprotokolli kirjutada ja siis kohtuniku poole pöörduda. Kui mängija teeb käigu laual, ilma et ta oleks oma võimalust viigi taotlemiseks kasutanud, siis see õigus kaob. Õigus tekib aga uuesti, kui sama mängija on taas käigul. Mingi malendi puudutamine, isegi käimiskavatsusega, taotlusõigust ei võta. Mängija ei tohi lasta ka vastasmängijal end mõjutada käigu tegemiseks laual.
Kui lubada teha käik laual, siis sel ajal, kui mängija pöördub taotlusega kohtuniku poole, võib vastasmängija teha oma käigu ja lauale on tekkinud juba uus seis. Üleskirjutus fikseerib käigu, see loetakse juba tehtuks (nagu salakäik katkestamisel) ja kui millegipärast partiid tuleb jätkata, siis seda enam muuta ei saa.
Ei söanda öelda, et apellatsioonikomitee otsus oleks olnud päris vale (selle tegemisel olevat peamiseks kolleegide veenjaks olnud grusiin). Ei kõnele ju koodeks praegu kusagil sellest, kuidas kohtunike võimalikke vigu parandada. Üldiselt peaks ju kohtuniku mistahes vea parandama, kui seda on võimalik teha võistluste normaalset käiku rikkumata ja selle lõpptulemust moonutamata.
Küll on aga üldine tava, et kui kohtunik seisu kolmekordse kordumise otsustamisel eksib, on partii igal juhul viik. Viigiks tunnistamata partiid tagantjärele viigiks tunnistada saab, vastupidi aga mitte. Salakäiguta partiid katkestada ei saa. Nii jääb valesti otsustatud viik püsima.
Tõsi küll, eksisteerib FIDE tõlgendus juba aastast 1974: kui kohtunik on viigitaotluse ekslikult õigeks tunnistanud, kõrgem organ aga hiljem taotluse tagasi lükanud, siis on vastasmängijal (sellel, kes viiki ei taotlenud) õigus partiid jätkata.
Panna aga seda tegema poisikest hilisel õhtutunnil? Pealegi oli seis ju tõepoolest olnud kordunud, kuigi Nils ei teadnud täpselt, mida sel juhul teha. Muide olevat ta turniiri lõpetamisel aususe eest isegi mingi meene saanud.
Lembit
neljapäev, 13. detsember 2007
Kellele lugeda ajaületus?
Kohtunikueksamid on näidanud, et üheks kõige rohkem probleeme tekitavaks asjaks on ajaületused, eriti siis kui parajasti on tegemist veel mingi partii tulemust mõjutava asjaoluga (matt, patt, alistumine). Ega ka kogenud kohtunike seisukohad alati kokku lange. Aga nii on see mujalgi. Mõned nädalad tagasi pakkus üks USA vist juhtivaid kohtunikke (Senior Tournament Director) Ben Finegold arutamiseks nelja juhtu:
A. Mängitakse ajakontrolliga 40 käiku 2 tunniga + 1 tund lõpuni. Mõlemal on korralikud partiiprotokollid, mis näitavad, et tehtud on 37 käiku. Äkki märgatakse, et mõlemad noolekesed on kukkunud. Mis saab? - Artiklist 6.12 võib igaüks hõlpsasti järele vaadata, et kui mõlemad noolekesed on langenud ja on võimatu kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena, siis partii jätkub, kui see juhtub mis tahes mänguperioodil peale viimase. Sel juhul pole mingit kahtlust ei ameeriklastel ega meilgi.
B. Peaaegu sama. Ainult et kumbki on teinud 39 käiku ja jätnud 20 sekundit viimaseks käiguks. Valge teeb 40. käigu ja tal jääb veel 10 sekundit. Siis lahkub ta laua tagant. Tagasi tulles näeb ta, et must on teinud küll kontrollkäigu, aga tema nooleke on seejuures kukkunud. Valge esitab taotluse ajaületuse kohta ja saab võidu. Nii meilgi. Artikkel 6.8: Tema käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole kella seisanud.
C. Mõlemad on teinud 39 käiku, 40. käiku tehes aga kukub valgete nooleke. Must seda ei märka, mõtleb ja enne 40. käigu tegemist kukub ka tema nooleke. Valge on nüüd jõudnud teise ajakontrolli. Kui ta nüüd vastase noolekese langemist märkab ja ajaületuse fikseerimist taotleb, saab ta jälle võidu (nii arvab ka BF). On ju selge, et musta nooleke pidi tingimata kukkuma enne kontrollkäigu tegemist, valge oma aga võis kukkuda ka 41. käiku tehes, pealegi varem selle kohta ju taotlust ei esitatud. Kohtunik ei suuda valge taotlust ümber lükata.
USA-s kutsus see lahend siiski esile vastuväiteid. Nimelt ütleb sealne reegel 13: Ajaga võitmiseks peate seiskama mõlemad kellad, nii et nooleke oleks ikka veel püsti. Reeglile lisandub C6 Taotleja kell: Kui ajaületust taotlev mängija esitab oma taotluse, kui tema kellal on noooleke ikka veel püsti, aga seejärel ei suuda seisata oma kella, enne kui ka sellel ajalimiit täis saab, on taotlus kehtetu, kui noolekese langemist ei jälginud kohtunik ega erapooletu tunnistaja (sellel on USA reeglites alati oluline koht). Kindlasti on see reegel loogiline, aga FIDE koodeksis seda pole. Küll aga kõneleb artikkel 6.12 vajadusest kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena.
D. Mõlemad on teinud oma 39. käigu ja mõlemad noolekesed on kukkunud. Kumbki ei märka seda (aga võibolla märkavad ka mõlemad, aga miks seda öelda, kui kumbki niimoodi võita ei saa). Valge teeb oma 40. käigu. Kui nüüd üks mängijaist ütleb, et mõlemad noolekesed on kukkunud, siis partii lihtsalt jätkub. Aga kui must teeb oma 40. käigu, võib valge taotleda ajaületuse fikseerimist, sest tema on jõudnud juba teise kontrolli ja tema aeg võis üle minna juba pärast kontrollkäiku, must aga pole kindlasti oma 40. käiku teinud õigeaegselt. Kui must käiku ei tee, siis ta ajaga ei kaota, kui aga teeb, siis võib vastane ajaületuse fikseerimist taotleda. Olukord on tõepoolest veider. Ehk peakski must enne 40. käiku kohtunikule ütlema: "Mõlemad noolekesed on langenud. Ma ei taotle võitu, tahtsin vaid seda öelda, sest siis ei kaota ma 40. käiku tehes"?
Jutu peamine moraal on selles, et kohtunikud peavad eriti vooru lõpul hoolega malekelli jälgima, et selgitada missuguse juhtumiga just tegemist on ja kes mõtlemisaja esimesena ületab. Tegemist on ju tavamalega, kus kohtunik ajaületuse puhul kohe sekkub. USA variandis, kus ajaületust peab taotlema ja seda tingimata enne oma aja lõppemist, on kohtuniku vastutus mõnevõrra väiksem ja tema kohalolek ajapuuduses pole isegi tingimata vajalik.
Samal ajal peaks see manitsema mängijaid korrektsusele ja tähelepanelikkusele. Kui valgetega teha 40. käik vaid mõned sekundid enne mõtlemisaja lõppu, siis tuleb hoolega vastast jälgida. Ja kui mustade aeg saab läbi enne käigu tegemist, siis tuleks eksiarvamuste vältimiseks kohe kell seisma panna. Kui oodata, kuni ka must kella vajutab ja valge nooleke seejärel kukub, siis USA variandis enam ajaületust taotleda ei saaks, aga asjatud vaidlused tekiksid igal juhul.
Lembit
A. Mängitakse ajakontrolliga 40 käiku 2 tunniga + 1 tund lõpuni. Mõlemal on korralikud partiiprotokollid, mis näitavad, et tehtud on 37 käiku. Äkki märgatakse, et mõlemad noolekesed on kukkunud. Mis saab? - Artiklist 6.12 võib igaüks hõlpsasti järele vaadata, et kui mõlemad noolekesed on langenud ja on võimatu kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena, siis partii jätkub, kui see juhtub mis tahes mänguperioodil peale viimase. Sel juhul pole mingit kahtlust ei ameeriklastel ega meilgi.
B. Peaaegu sama. Ainult et kumbki on teinud 39 käiku ja jätnud 20 sekundit viimaseks käiguks. Valge teeb 40. käigu ja tal jääb veel 10 sekundit. Siis lahkub ta laua tagant. Tagasi tulles näeb ta, et must on teinud küll kontrollkäigu, aga tema nooleke on seejuures kukkunud. Valge esitab taotluse ajaületuse kohta ja saab võidu. Nii meilgi. Artikkel 6.8: Tema käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole kella seisanud.
C. Mõlemad on teinud 39 käiku, 40. käiku tehes aga kukub valgete nooleke. Must seda ei märka, mõtleb ja enne 40. käigu tegemist kukub ka tema nooleke. Valge on nüüd jõudnud teise ajakontrolli. Kui ta nüüd vastase noolekese langemist märkab ja ajaületuse fikseerimist taotleb, saab ta jälle võidu (nii arvab ka BF). On ju selge, et musta nooleke pidi tingimata kukkuma enne kontrollkäigu tegemist, valge oma aga võis kukkuda ka 41. käiku tehes, pealegi varem selle kohta ju taotlust ei esitatud. Kohtunik ei suuda valge taotlust ümber lükata.
USA-s kutsus see lahend siiski esile vastuväiteid. Nimelt ütleb sealne reegel 13: Ajaga võitmiseks peate seiskama mõlemad kellad, nii et nooleke oleks ikka veel püsti. Reeglile lisandub C6 Taotleja kell: Kui ajaületust taotlev mängija esitab oma taotluse, kui tema kellal on noooleke ikka veel püsti, aga seejärel ei suuda seisata oma kella, enne kui ka sellel ajalimiit täis saab, on taotlus kehtetu, kui noolekese langemist ei jälginud kohtunik ega erapooletu tunnistaja (sellel on USA reeglites alati oluline koht). Kindlasti on see reegel loogiline, aga FIDE koodeksis seda pole. Küll aga kõneleb artikkel 6.12 vajadusest kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena.
D. Mõlemad on teinud oma 39. käigu ja mõlemad noolekesed on kukkunud. Kumbki ei märka seda (aga võibolla märkavad ka mõlemad, aga miks seda öelda, kui kumbki niimoodi võita ei saa). Valge teeb oma 40. käigu. Kui nüüd üks mängijaist ütleb, et mõlemad noolekesed on kukkunud, siis partii lihtsalt jätkub. Aga kui must teeb oma 40. käigu, võib valge taotleda ajaületuse fikseerimist, sest tema on jõudnud juba teise kontrolli ja tema aeg võis üle minna juba pärast kontrollkäiku, must aga pole kindlasti oma 40. käiku teinud õigeaegselt. Kui must käiku ei tee, siis ta ajaga ei kaota, kui aga teeb, siis võib vastane ajaületuse fikseerimist taotleda. Olukord on tõepoolest veider. Ehk peakski must enne 40. käiku kohtunikule ütlema: "Mõlemad noolekesed on langenud. Ma ei taotle võitu, tahtsin vaid seda öelda, sest siis ei kaota ma 40. käiku tehes"?
Jutu peamine moraal on selles, et kohtunikud peavad eriti vooru lõpul hoolega malekelli jälgima, et selgitada missuguse juhtumiga just tegemist on ja kes mõtlemisaja esimesena ületab. Tegemist on ju tavamalega, kus kohtunik ajaületuse puhul kohe sekkub. USA variandis, kus ajaületust peab taotlema ja seda tingimata enne oma aja lõppemist, on kohtuniku vastutus mõnevõrra väiksem ja tema kohalolek ajapuuduses pole isegi tingimata vajalik.
Samal ajal peaks see manitsema mängijaid korrektsusele ja tähelepanelikkusele. Kui valgetega teha 40. käik vaid mõned sekundid enne mõtlemisaja lõppu, siis tuleb hoolega vastast jälgida. Ja kui mustade aeg saab läbi enne käigu tegemist, siis tuleks eksiarvamuste vältimiseks kohe kell seisma panna. Kui oodata, kuni ka must kella vajutab ja valge nooleke seejärel kukub, siis USA variandis enam ajaületust taotleda ei saaks, aga asjatud vaidlused tekiksid igal juhul.
Lembit
teisipäev, 11. detsember 2007
Olümpia korrigeerib paarimist
Esmakordselt sundis võistkondade suurenenud arv FIDE-t maleolümpial śveitsi süsteemi kasutama Haifas 1976. Variandi oli töötanud välja Kanada maletegelane P.G. Haley. Mõni kuu varem peeti Kuortanel pimedate maleolümpia ja selle peakohtunikuna tuli mul olla Kuortanel süsteemi esmakatsetajaks. Hiljem on võistkondliku śveitsiga kõige rohkem tegelnud Almog Burstein Iisraelist, kellenimelise süsteemi kinnitas FIDE 1993. Olümpiatel on seda kasutatud alates 5. voorust ning see reastab punktigruppides mängijad Buchholzi järjekorras. Veidi on sellest juttu minu "Märkmetes śveitsi süsteemist". Ise ajasin mõlema mehega pikemalt juttu alles FIDE Kiśinjovi kongressil 1996. Muide novembris 1995 kinnitas Eesti Maleliidu juhatus olümpia avavoorude reeglid kohustuslikuks kasutamiseks kõigil Eestis toimuvatel võistkondlikel śveitsi süsteemis turniiridel. Kas see otsus veel püsib, ei tea.
Pikka aega üsna muutmatutena püsinud reeglid elasid järjekordse muutuse üle hiljutistel FIDE Täitevkomitee istungitel Antalyas ja tulevad kasutusele juba eeloleval Dresdeni olümpial. Muutuste autoriks on ikka toosama Burstein.
Probleemid seostusid ka seekord eelkõige olümpiast osavõtjate arvu suurenemisega. Teisalt tähendab suur voorude arv suuri kulutusi. Esimeste voorude kohtumised ei oma aga lõpliku paremusjärjestuse seisukohalt peaaegu mingit tähtsust, sest nendes kohtuvad paarid on väga ebavõrdsed. Omaette probleemiks on olnud veel punktiarvestus. Aastakümneid peeti pea kõigil võistkonnavõistlustel arvestust partiipunktide järgi, viimastel aastatel on hakatud aga järjest rohkem eelistama matśivõite. See aga tähendab, et niipea kui ühel minimaalnegi edu tagatud, võib teistes partiides viiki leppida. Ehk saab siingi kiriku keset küla ehitada?
Kõigepealt niipalju, et mehed ja naised on nüüd olümpial peaaegu päris võrdsed (naiskondades siiski veel mehi mängida ei tohi). Nii meeste (mida ametlikult küll lahtiseks nimetatakse) kui ka naiste turniiril mängitakse edaspidi matśid neljal laual. Varumängijaid on mõlemal ainult üks. Voorude arv, mis tavaliselt oli 13 või 14, viiakse nüüd 11-le.
Aga paarimisest. Tegelikult on tegemist kiirendussüsteemi rakendamisega. Praktiliselt tehakse seda niimoodi, et enne I vooru paarimist saavad reitingute järgi ülemises tabelipooles olevad võistkonnad endale kirja kujutletavad 2 punkti. See tähendab, et juhul kui olümpial peaks mängima 120 meeskonda, pole vaja I voorus kokku viia väga ebavõrdseid 1-61, 2-62 jne., vaid tekiksid tõenäoliselt märksa tasavägisemad matśid 1-31, 2-32 ... ja allpool 61-91, 62-92 jne.
Teises voorus kohtuksid omavahel ülemise poole võitjad 1-16, 2-17 jne. ja alumise poole kaotajad 91-106, 92-107 jne. Praktiliselt oleks niiviisi terve voor kokku hoitud. Enne III vooru paarimist kujutletavad punktid kaovad ja jätkatakse tavapäraselt.
Lõppjärjestus on nüüd kindlalt matśipunktide järgi. Matśi võidu eest saab võitja 2, kaotaja O, viigi puhul aga mõlemad 1 punkti. Küll tahetakse senisest mõneti rohkem väärtustada kohtade jagamise korral. Esmapilgul näeb asi välja üsna keeruliselt.
Nimelt otsustab matśipunktide võrdsuse korral Sonneborn-Bergeri süsteem. Selleks jäetakse kõigepealt ära vastane, kes sai kõige vähem matśipunkte. Kõigi ülejäänute poolt saavutatud matśipunktid korrutatakse aga selle partiipunktide arvuga, mis antud võistkonna vastu saadi. Kellel selliste arvude summa suurem, paigutataksegi ettepoole. Mida rohkem partiipunkte tugeva vastase vastu saad, seda parem. Nõrgima vastase ärajätmine peaks neutraliseerima mängimata matśide mõju lõpptulemusele.
Kui Sonneborn-Bergerist ei piisa, võetakse kasutusele Buchholz, mis on lihtsalt vastaste punktide summa (jälle kõige nõrgem ära jäetud). Kui aga sellestki abi pole, loetakse lõpus kokku üksikutes partiides saadud punktid.
Ehk on sellistest korrektiividest kasu. Kuivõrd meil nii suuri võistkondlikke śveitse ei korraldata, pole siit otseselt midagi üle võtta, aga kohtunikel võiks neid uuendusi siiski olla kasulik teada, kasvõi paremusjärjestuse arvestamist.
Lembit
Pikka aega üsna muutmatutena püsinud reeglid elasid järjekordse muutuse üle hiljutistel FIDE Täitevkomitee istungitel Antalyas ja tulevad kasutusele juba eeloleval Dresdeni olümpial. Muutuste autoriks on ikka toosama Burstein.
Probleemid seostusid ka seekord eelkõige olümpiast osavõtjate arvu suurenemisega. Teisalt tähendab suur voorude arv suuri kulutusi. Esimeste voorude kohtumised ei oma aga lõpliku paremusjärjestuse seisukohalt peaaegu mingit tähtsust, sest nendes kohtuvad paarid on väga ebavõrdsed. Omaette probleemiks on olnud veel punktiarvestus. Aastakümneid peeti pea kõigil võistkonnavõistlustel arvestust partiipunktide järgi, viimastel aastatel on hakatud aga järjest rohkem eelistama matśivõite. See aga tähendab, et niipea kui ühel minimaalnegi edu tagatud, võib teistes partiides viiki leppida. Ehk saab siingi kiriku keset küla ehitada?
Kõigepealt niipalju, et mehed ja naised on nüüd olümpial peaaegu päris võrdsed (naiskondades siiski veel mehi mängida ei tohi). Nii meeste (mida ametlikult küll lahtiseks nimetatakse) kui ka naiste turniiril mängitakse edaspidi matśid neljal laual. Varumängijaid on mõlemal ainult üks. Voorude arv, mis tavaliselt oli 13 või 14, viiakse nüüd 11-le.
Aga paarimisest. Tegelikult on tegemist kiirendussüsteemi rakendamisega. Praktiliselt tehakse seda niimoodi, et enne I vooru paarimist saavad reitingute järgi ülemises tabelipooles olevad võistkonnad endale kirja kujutletavad 2 punkti. See tähendab, et juhul kui olümpial peaks mängima 120 meeskonda, pole vaja I voorus kokku viia väga ebavõrdseid 1-61, 2-62 jne., vaid tekiksid tõenäoliselt märksa tasavägisemad matśid 1-31, 2-32 ... ja allpool 61-91, 62-92 jne.
Teises voorus kohtuksid omavahel ülemise poole võitjad 1-16, 2-17 jne. ja alumise poole kaotajad 91-106, 92-107 jne. Praktiliselt oleks niiviisi terve voor kokku hoitud. Enne III vooru paarimist kujutletavad punktid kaovad ja jätkatakse tavapäraselt.
Lõppjärjestus on nüüd kindlalt matśipunktide järgi. Matśi võidu eest saab võitja 2, kaotaja O, viigi puhul aga mõlemad 1 punkti. Küll tahetakse senisest mõneti rohkem väärtustada kohtade jagamise korral. Esmapilgul näeb asi välja üsna keeruliselt.
Nimelt otsustab matśipunktide võrdsuse korral Sonneborn-Bergeri süsteem. Selleks jäetakse kõigepealt ära vastane, kes sai kõige vähem matśipunkte. Kõigi ülejäänute poolt saavutatud matśipunktid korrutatakse aga selle partiipunktide arvuga, mis antud võistkonna vastu saadi. Kellel selliste arvude summa suurem, paigutataksegi ettepoole. Mida rohkem partiipunkte tugeva vastase vastu saad, seda parem. Nõrgima vastase ärajätmine peaks neutraliseerima mängimata matśide mõju lõpptulemusele.
Kui Sonneborn-Bergerist ei piisa, võetakse kasutusele Buchholz, mis on lihtsalt vastaste punktide summa (jälle kõige nõrgem ära jäetud). Kui aga sellestki abi pole, loetakse lõpus kokku üksikutes partiides saadud punktid.
Ehk on sellistest korrektiividest kasu. Kuivõrd meil nii suuri võistkondlikke śveitse ei korraldata, pole siit otseselt midagi üle võtta, aga kohtunikel võiks neid uuendusi siiski olla kasulik teada, kasvõi paremusjärjestuse arvestamist.
Lembit
esmaspäev, 10. detsember 2007
Veel üks segane kiirpartii
Mulle teadaolevatele Euroopa internetikülgedele pole viimasel nädalal tekkinud ühtki uut huvitavat juhtumit. Jääb siis üle heita pilk mõni kuu tagasi uue atraktiivsema välimuse võtnud USA küljele. Seejuures tuleb arvestada, et teispool ookeani toimitakse ikka oma reeglite järgi, mis mõnes osas FIDE koodeksist erinevad. Seetõttu ei saa sealsetele arvamustele täiel määral tugineda ka lahenduste otsimisel, vaid tuleb jätta küsimärgid õhku rippuma või lähtuda iseenese tarkusest.
Segaseid juhtumeid on aga piisavalt. Näide päris detsembri algusest. Koolilaste kiirturniir. Aega 30 minutit partiile ja 5 sekundit igale käigule. Kohtunik kutsutakse ühe laua juurde, sest mustad taotlevad ajavõitu. Malelaual oli aga must kuningas tules, sest viimase käigu olid mustad määrustevastaselt teinud mingi muu malendiga. Siis olnud valgetel jäänud veel 3 sekundit (kes seda küll nii täpselt vaatas?). Vahepeal oli aga valgete aeg otsa saanud, sest kella nad seisma ei pannud. Neli kohtunikku leidsid lauast veidi eemal nõu pidades, et must on võitnud, kuna valge ei esitanud taotlust määrustevastase käigu kohta enne, kui tema aeg otsa sai. Selleks ajaks kui peakohtunik (ehk turniiri direktor) laua juurde tagasi tuli, olid partnerid segases olukorras jõudnud juba viiki leppida. K0htunik teatas siiski oma otsuse (ajaületus loeb) ja seejärel must loomulikult enam viiki ei tahtnud. Kas oleks kohtunik pidanud tunnustama viiki ja loobuma oma otsuse väljakuulutamisest?
Enamus ligi paarikümnest sõnavõtnud ameeriklasest asus seisukohale, et kohtunikul polnud õigus. Koodeksi artiklite 5.1 ja 5.2 järgi lõpetabki partii küll otsekohe matt, patt või alistumine, noolekese langemist ei saa aga nendega päris võrdseks lugeda (kuigi teame, et sellest artiklist on ajaületus välja jäänud eelkõige formaalsetel põhjustel: koodeksi I osas pole ju üldse kelladest ega mõtlemisajast juttu). Võitja poole viimane käik peab olema määrustepärane. Määrustevastasel käigul oleks pidanud ajaületuse suhtes olema prioriteet, see poleks pidanud aitama valgel partiid võita. Peaks arvesse võtma ka partii mängijaid, kes oma kogenematusest ei seisanud otsekohe kelli. Ajavõidu kohta esitatud taotlus ei peaks selles olukorras partiid lõpetama. Nii tuleks musta määrustevastane käik artikli 7.4 järgi asendada uuega, asetada valge kellale sinnajäänud 3 sekundit, lisada veel 2 minutit vastase määrustevastase käigu eest ja seejärel jatkata partiid.
Kohtunik valis teistsuguse lahenduse. Kui tema otsus partii lõpetamise kohta oleks juba mängijatele teatavaks tehtud, poleks enam saanud viiki leppida. Selleks hetkeks, kui mängijad viiki leppisid, nad kohtuniku otsusest ei teadnud. Järelikult luges siis viik.
Oli aga ka neid, kes leidsid, et partii ei lõppenud kohtuniku otsusega, vaid juba siis, kui üks pool ajaületuse kohta taotluse esitas. Pärast seda juba viiki leppida ei saanud. Sel juhul aga polnud kohtuniku otsus ajaületusest õige. Ka selles variandis tuleks määrustevastane käik parandada ja partiid jatkata.
Üldiselt tundub, et tegemist on liiga keerulise juhtumiga, mis võib esineda eelkõige vähekogenud mängijate partiis (tahaks loota, et laupäeval Ararat Cupil selliseid palju pole). Oli neid, kes nõudsid, et reeglid tehtaks maksimaalselt lihtsaks (näiteks, et määrustevastane käik tooks alati kaotuse, sest rumalat käiku ei saa ju tagasi võtta, miks peaks siis määrustevastast saama?). Sellega ei tulnud toime see reeglite komitee koosseis, kus kunagi tegutsesin, ega näi tulevat praegunegi. Kohtunik püüdku selliseid asju lahendades lugeda koodeksist välja kõik, mis sealt lugeda annab, ja kasutagu seejärel tervet mõistust. Kõiki juhtumeid ei saa koodeks iial ära öelda, aga õige otsuseni on sageli võimalik jõuda analoogilisi olukordi uurides.
Lembit
Segaseid juhtumeid on aga piisavalt. Näide päris detsembri algusest. Koolilaste kiirturniir. Aega 30 minutit partiile ja 5 sekundit igale käigule. Kohtunik kutsutakse ühe laua juurde, sest mustad taotlevad ajavõitu. Malelaual oli aga must kuningas tules, sest viimase käigu olid mustad määrustevastaselt teinud mingi muu malendiga. Siis olnud valgetel jäänud veel 3 sekundit (kes seda küll nii täpselt vaatas?). Vahepeal oli aga valgete aeg otsa saanud, sest kella nad seisma ei pannud. Neli kohtunikku leidsid lauast veidi eemal nõu pidades, et must on võitnud, kuna valge ei esitanud taotlust määrustevastase käigu kohta enne, kui tema aeg otsa sai. Selleks ajaks kui peakohtunik (ehk turniiri direktor) laua juurde tagasi tuli, olid partnerid segases olukorras jõudnud juba viiki leppida. K0htunik teatas siiski oma otsuse (ajaületus loeb) ja seejärel must loomulikult enam viiki ei tahtnud. Kas oleks kohtunik pidanud tunnustama viiki ja loobuma oma otsuse väljakuulutamisest?
Enamus ligi paarikümnest sõnavõtnud ameeriklasest asus seisukohale, et kohtunikul polnud õigus. Koodeksi artiklite 5.1 ja 5.2 järgi lõpetabki partii küll otsekohe matt, patt või alistumine, noolekese langemist ei saa aga nendega päris võrdseks lugeda (kuigi teame, et sellest artiklist on ajaületus välja jäänud eelkõige formaalsetel põhjustel: koodeksi I osas pole ju üldse kelladest ega mõtlemisajast juttu). Võitja poole viimane käik peab olema määrustepärane. Määrustevastasel käigul oleks pidanud ajaületuse suhtes olema prioriteet, see poleks pidanud aitama valgel partiid võita. Peaks arvesse võtma ka partii mängijaid, kes oma kogenematusest ei seisanud otsekohe kelli. Ajavõidu kohta esitatud taotlus ei peaks selles olukorras partiid lõpetama. Nii tuleks musta määrustevastane käik artikli 7.4 järgi asendada uuega, asetada valge kellale sinnajäänud 3 sekundit, lisada veel 2 minutit vastase määrustevastase käigu eest ja seejärel jatkata partiid.
Kohtunik valis teistsuguse lahenduse. Kui tema otsus partii lõpetamise kohta oleks juba mängijatele teatavaks tehtud, poleks enam saanud viiki leppida. Selleks hetkeks, kui mängijad viiki leppisid, nad kohtuniku otsusest ei teadnud. Järelikult luges siis viik.
Oli aga ka neid, kes leidsid, et partii ei lõppenud kohtuniku otsusega, vaid juba siis, kui üks pool ajaületuse kohta taotluse esitas. Pärast seda juba viiki leppida ei saanud. Sel juhul aga polnud kohtuniku otsus ajaületusest õige. Ka selles variandis tuleks määrustevastane käik parandada ja partiid jatkata.
Üldiselt tundub, et tegemist on liiga keerulise juhtumiga, mis võib esineda eelkõige vähekogenud mängijate partiis (tahaks loota, et laupäeval Ararat Cupil selliseid palju pole). Oli neid, kes nõudsid, et reeglid tehtaks maksimaalselt lihtsaks (näiteks, et määrustevastane käik tooks alati kaotuse, sest rumalat käiku ei saa ju tagasi võtta, miks peaks siis määrustevastast saama?). Sellega ei tulnud toime see reeglite komitee koosseis, kus kunagi tegutsesin, ega näi tulevat praegunegi. Kohtunik püüdku selliseid asju lahendades lugeda koodeksist välja kõik, mis sealt lugeda annab, ja kasutagu seejärel tervet mõistust. Kõiki juhtumeid ei saa koodeks iial ära öelda, aga õige otsuseni on sageli võimalik jõuda analoogilisi olukordi uurides.
Lembit
neljapäev, 6. detsember 2007
Kas kiirmale võidukäik?
Professionaalsete Maletajate Assotsiatsioon (ACP) on viimasel ajal korduvalt esinenud mitmesuguste taotluste ja algatustega. Loomulikult on seejuures lähtutud peamiselt tippmängijate huvidest. ACP-l siiski peale oma võistluste maailma males mingeid korraldavaid funktsioone pole, FIDE reageerib ettepanekutele aga üsna aeglaselt.
Äsja avalikustas ACP president Pavel Tregubov organisatsiooni järjekordsed ettepanekud, mis puudutavad lahtiste turniiride korraldamist. Reformi vajadust põhjendades viidatakse sellele, et juba 90-ndate aastate algul halvenes tiitliga mängijate olukord: turniiride auhinnad jäid endiseks, inflatsioon aga on pidevalt jätkunud. Ainult vähesed mängijad teevad 9-11 päevase vaevanägemisega oma kulutused tasa. Seega pole mõtet enam mängida.
ACP näeb väljapääsu selliste lahtiste võistluste struktuuri muutmises, kus osalejate põhiosa moodustavad amatöörid. Eesmärgiks aga on, et see periood, mille ajal proffidel pole oma teenistuse suhtes mingit garantiid, kestaks vaid paar-kolm päeva. Niisiis pakutakse klassikalise śveitsi süsteemi alternatiivina järgmist moodust:
Esimese kahe-kolme päevaga mängitakse śveitsi süsteemis lahtine kvalifikatsiooniturniir kiirmales. Voorude arv võiks seal olla ruutjuur osavõtjate arvust, siiski mitte üle 18. Iga päev võiks mängida 6 vooru.
Sellele järgneks kvalifitseerunutele põhiturniir. See mängitaks 8 või 16 mängijaga ühe miinuse süsteemis, aga võimalik on ka 8-10 osavõtjaga ringsüsteem. Siin oleks juba klassikaline ajakontroll, kuigi ei välistata ka selle etapi kiirturniirina mängimist. Aega kuluks 6-8 päeva. Kõik sellesse etappi pääsenud saaksid mingi auhinna.
Paralleelselt selle turniiriga toimuks śveitsi süsteemis turniir nendele, kes põhiturniirile ei pääsenud. Sellel osalevatele suurmeistritele võiks pakkuda eritingimusi.
Reformaatorid on teadlikud, seegi süsteem pole ideaalne. Profid ei tea, kas nad põhiturniirile edasi pääsevad ega oska seetõttu oma aega planeerida. Amatööride võimalused suurmeistritega klassikalist malet mängida muutuvad peaaegu olematuks.
Eeliseid olevat aga tublisti rohkem. Proffide aega hoitaks kokku. Neil ei tarvitse mängida üle nädala, ilma et teataks, kas selle eest saadakse minimaalsetki sissetulekut. Ka amatööridel pole vaja kümneks päevaks puhkust võtta. Korraldajad hoiaksid kokku sellega, pole vaja enam kõigile suurmeistreile majutust ega eritingimusi tagada. Klassikalise kontrolliga śveitsi süsteemi turniiridel tavaliselt üle 11 vooru ei mängita. See ei tarvitse olla piisav paremusjärjestuse
objektiivseks selgitamiseks. Seevastu kiirturniiril oleks võimalik muuta voorude arvu vastavalt osavõtjate arvule.
ACP ettepanekud ootavad arvamusi kõigilt asjahuvilistelt. Ei söanda prognoosida, kuivõrd populaarseks need saavad. Kindlasti on erinevaid arvamusi. Pole nad ju kooskõlas kasvõi Shorti äsjavaadeldud seisukohtadega igal turniiril vaid ühe ajakontrolli kasutamisest. Vaevalt meil siin midagi muutuma hakkab. Ise tunnen teatud nostalgiat mineviku suhtes, kus kiirmalet veel polnud, välku mängiti vaid välkturniiridel ja kõik muud turniirid mängiti pika kontrolliga. Kõikjal on tempo läinud kiiremaks. Kas sellest aga malemängu kvaliteet võidab?
Lembit
Äsja avalikustas ACP president Pavel Tregubov organisatsiooni järjekordsed ettepanekud, mis puudutavad lahtiste turniiride korraldamist. Reformi vajadust põhjendades viidatakse sellele, et juba 90-ndate aastate algul halvenes tiitliga mängijate olukord: turniiride auhinnad jäid endiseks, inflatsioon aga on pidevalt jätkunud. Ainult vähesed mängijad teevad 9-11 päevase vaevanägemisega oma kulutused tasa. Seega pole mõtet enam mängida.
ACP näeb väljapääsu selliste lahtiste võistluste struktuuri muutmises, kus osalejate põhiosa moodustavad amatöörid. Eesmärgiks aga on, et see periood, mille ajal proffidel pole oma teenistuse suhtes mingit garantiid, kestaks vaid paar-kolm päeva. Niisiis pakutakse klassikalise śveitsi süsteemi alternatiivina järgmist moodust:
Esimese kahe-kolme päevaga mängitakse śveitsi süsteemis lahtine kvalifikatsiooniturniir kiirmales. Voorude arv võiks seal olla ruutjuur osavõtjate arvust, siiski mitte üle 18. Iga päev võiks mängida 6 vooru.
Sellele järgneks kvalifitseerunutele põhiturniir. See mängitaks 8 või 16 mängijaga ühe miinuse süsteemis, aga võimalik on ka 8-10 osavõtjaga ringsüsteem. Siin oleks juba klassikaline ajakontroll, kuigi ei välistata ka selle etapi kiirturniirina mängimist. Aega kuluks 6-8 päeva. Kõik sellesse etappi pääsenud saaksid mingi auhinna.
Paralleelselt selle turniiriga toimuks śveitsi süsteemis turniir nendele, kes põhiturniirile ei pääsenud. Sellel osalevatele suurmeistritele võiks pakkuda eritingimusi.
Reformaatorid on teadlikud, seegi süsteem pole ideaalne. Profid ei tea, kas nad põhiturniirile edasi pääsevad ega oska seetõttu oma aega planeerida. Amatööride võimalused suurmeistritega klassikalist malet mängida muutuvad peaaegu olematuks.
Eeliseid olevat aga tublisti rohkem. Proffide aega hoitaks kokku. Neil ei tarvitse mängida üle nädala, ilma et teataks, kas selle eest saadakse minimaalsetki sissetulekut. Ka amatööridel pole vaja kümneks päevaks puhkust võtta. Korraldajad hoiaksid kokku sellega, pole vaja enam kõigile suurmeistreile majutust ega eritingimusi tagada. Klassikalise kontrolliga śveitsi süsteemi turniiridel tavaliselt üle 11 vooru ei mängita. See ei tarvitse olla piisav paremusjärjestuse
objektiivseks selgitamiseks. Seevastu kiirturniiril oleks võimalik muuta voorude arvu vastavalt osavõtjate arvule.
ACP ettepanekud ootavad arvamusi kõigilt asjahuvilistelt. Ei söanda prognoosida, kuivõrd populaarseks need saavad. Kindlasti on erinevaid arvamusi. Pole nad ju kooskõlas kasvõi Shorti äsjavaadeldud seisukohtadega igal turniiril vaid ühe ajakontrolli kasutamisest. Vaevalt meil siin midagi muutuma hakkab. Ise tunnen teatud nostalgiat mineviku suhtes, kus kiirmalet veel polnud, välku mängiti vaid välkturniiridel ja kõik muud turniirid mängiti pika kontrolliga. Kõikjal on tempo läinud kiiremaks. Kas sellest aga malemängu kvaliteet võidab?
Lembit
kolmapäev, 5. detsember 2007
Kas hilinemisega või ilma?
Kaotustele leidub alati mingi põhjendus. Nii ka inglise suurmeistril Nigel Shortil, kes maailma karikavõistlustel Hantõ-Mansiiskis pidi oma mängud üllatavalt kiiresti lõpetama juba esimese ringiga. Põhjuseks allajäämine Saksamaad esindanud 19-aastasele David Baramidzele. Ehk pole ülearune sellel ka meie veebis veidi peatuda.
Teatavasti näeb juhend ette, et MK-l mängitakse igas ringis kaks partiid vahetatud värvidega. Kui need tulemusi ei anna, järgnevad kaks kiirpartiid ajaga 25 minutit partiile ja 10 sekundit käigule. Kui ka siis on , oleks järgmises kahes partiis 5 minutit partiile ja 10 sekundit käigule ning kui ka siis keegi võitu ei saa, otsustab kõik armagedon (äkksurm) aegadega 6 : 5.
Short jäi alla esimeses kiirpartiis. Kõik võib juhtuda, aga antud juhul oli Baramidze seoses sõidust tingitud ajavahega alles hommikul magama jäänud ja ärganud alles siis, kui toateenija oli tulnud minibaari sisu kontrollima. Kui ta tormates malelaua juurde jõudis, oli ta kell jõudnud ära kulutada juba ... 24 minutit. Aga viimasest minutist ja iga käiguga lisandunud sekunditest piisas, et vastast üllatada ja võita. Shorti arvates oleksid näiteks 10-partiilises matśis śansid küll tema pool olnud. Miks sellest kõigest nii pikalt kõnelda? Seepärast, et Shorti järgnenud intervjuu tõstatab taas mõningaid küsimusi (kuigi kaugeltki mitte uusi).
Short ei eita, et vastasel oli kehtivate reeglite järgi täielik õigus hilineda. Ta kirjeldab aga, kui psühholoogiliselt raske oli tal seda partiid mängida. Oleks vastane lihtsalt hilinenud, mitte aga sedavõrd abstraktselt, poleks see teda häirinud. Aga kui ta siis ühel hetkel mõtles, et kui Baramidze just nüüd ei tule, siis on kõik. Ja just siis too ilmus. Short meenutab ka, kuidas kunagi olevat Fischer Reshevsky vastu hilinenud 58 minutit ja siis saavutanud võimsa võidu.Short tuleb välja nõudmisega, et FIDE reegleid tuleks otsekohe muuta.
Varem on korduvalt tõstatatud küsimust sellest, kas malepartiile üldse võib hilineda. Kui seda teha näiteks tennises või jalgpallis, oleks tulemus selge. Mingil määral on see hilinemisprobleem takistanud ka malel olümpiaalaks muutumast. Seekord Short hilinemist päris ära kaotada ei ürita, vaid leiab, et mingi tegutsemisruum peaks jääma. Tavamales võiks see olla ehk 15 minutit. Kiir- ja välkmales polegi ju lubatud hilinemise pikkust tegelikult reeglitega määratud. Oleme harjunud kelli käigustama ja fikseerima kaotuse siis, kui aeg on täiesti läbi. Nüüd pakub Short kiirpartiile võimalikuks lubatavaks hilinemiseks (ehk) 5 minutit. Siis fikseeritaks kaotus.
Teine Shorti poolt taas tõstatatud probleem on see, et samal turniiril tuleb mängida väga erinevate ajakontrollidega. Kuigi male jääb maleks, võrdleb ta tavamalet 10 000 meetri ja välkmalet 100 meetri jooksuga, kiirmale oleks siis kusagil vahepeal. Staier pole tavaliselt edukas sprindis ja vastupidi. Méxicos oli üks kontroll, Hantõ-Mansiiskis mitu. Pealtvaatajaile on see põnev, mängijad aga istuvad nagu kasiinos ja võivad pealegi iga hetk sarjast välja langeda. Niisiis tuleks loobuda erineva kontrolliga lisapartiidest (sportmängude lisaajad ei taha siin tõepoolest võrdluseks hästi sobida.
Tõetera Shorti seisukohtades (mis kaotusejärgselt on küllalt emotsionaalsed) kindlasti on. Kuivõrd neid aga õnnestub praktikas realiseerida, on üsna kahtlane. Hilinemisaja puhul takistab traditsioon, järelmängude puhul vajadus võitja kindlaks tähtajaks välja selgitada. Ka ACP ettepanek ühtsete ajakontrollide kehtestamise kohta pole veel FIDE ametlikku heakskiitu saanud. Alguse peaks asi saama reeglite ja turniirimääruste komiteest, kus Short on praegu ainus suurmeistrist liige (nagu omal ajal oli Paul Keres).
Mis puutub kohtunikesse, siis pole meil võimalust teha muud kui lihtsalt kehtivaist reegleist kinni pidada, olgu nad siis meie arvates optimaalsed või mitte.
Lembit
Teatavasti näeb juhend ette, et MK-l mängitakse igas ringis kaks partiid vahetatud värvidega. Kui need tulemusi ei anna, järgnevad kaks kiirpartiid ajaga 25 minutit partiile ja 10 sekundit käigule. Kui ka siis on , oleks järgmises kahes partiis 5 minutit partiile ja 10 sekundit käigule ning kui ka siis keegi võitu ei saa, otsustab kõik armagedon (äkksurm) aegadega 6 : 5.
Short jäi alla esimeses kiirpartiis. Kõik võib juhtuda, aga antud juhul oli Baramidze seoses sõidust tingitud ajavahega alles hommikul magama jäänud ja ärganud alles siis, kui toateenija oli tulnud minibaari sisu kontrollima. Kui ta tormates malelaua juurde jõudis, oli ta kell jõudnud ära kulutada juba ... 24 minutit. Aga viimasest minutist ja iga käiguga lisandunud sekunditest piisas, et vastast üllatada ja võita. Shorti arvates oleksid näiteks 10-partiilises matśis śansid küll tema pool olnud. Miks sellest kõigest nii pikalt kõnelda? Seepärast, et Shorti järgnenud intervjuu tõstatab taas mõningaid küsimusi (kuigi kaugeltki mitte uusi).
Short ei eita, et vastasel oli kehtivate reeglite järgi täielik õigus hilineda. Ta kirjeldab aga, kui psühholoogiliselt raske oli tal seda partiid mängida. Oleks vastane lihtsalt hilinenud, mitte aga sedavõrd abstraktselt, poleks see teda häirinud. Aga kui ta siis ühel hetkel mõtles, et kui Baramidze just nüüd ei tule, siis on kõik. Ja just siis too ilmus. Short meenutab ka, kuidas kunagi olevat Fischer Reshevsky vastu hilinenud 58 minutit ja siis saavutanud võimsa võidu.Short tuleb välja nõudmisega, et FIDE reegleid tuleks otsekohe muuta.
Varem on korduvalt tõstatatud küsimust sellest, kas malepartiile üldse võib hilineda. Kui seda teha näiteks tennises või jalgpallis, oleks tulemus selge. Mingil määral on see hilinemisprobleem takistanud ka malel olümpiaalaks muutumast. Seekord Short hilinemist päris ära kaotada ei ürita, vaid leiab, et mingi tegutsemisruum peaks jääma. Tavamales võiks see olla ehk 15 minutit. Kiir- ja välkmales polegi ju lubatud hilinemise pikkust tegelikult reeglitega määratud. Oleme harjunud kelli käigustama ja fikseerima kaotuse siis, kui aeg on täiesti läbi. Nüüd pakub Short kiirpartiile võimalikuks lubatavaks hilinemiseks (ehk) 5 minutit. Siis fikseeritaks kaotus.
Teine Shorti poolt taas tõstatatud probleem on see, et samal turniiril tuleb mängida väga erinevate ajakontrollidega. Kuigi male jääb maleks, võrdleb ta tavamalet 10 000 meetri ja välkmalet 100 meetri jooksuga, kiirmale oleks siis kusagil vahepeal. Staier pole tavaliselt edukas sprindis ja vastupidi. Méxicos oli üks kontroll, Hantõ-Mansiiskis mitu. Pealtvaatajaile on see põnev, mängijad aga istuvad nagu kasiinos ja võivad pealegi iga hetk sarjast välja langeda. Niisiis tuleks loobuda erineva kontrolliga lisapartiidest (sportmängude lisaajad ei taha siin tõepoolest võrdluseks hästi sobida.
Tõetera Shorti seisukohtades (mis kaotusejärgselt on küllalt emotsionaalsed) kindlasti on. Kuivõrd neid aga õnnestub praktikas realiseerida, on üsna kahtlane. Hilinemisaja puhul takistab traditsioon, järelmängude puhul vajadus võitja kindlaks tähtajaks välja selgitada. Ka ACP ettepanek ühtsete ajakontrollide kehtestamise kohta pole veel FIDE ametlikku heakskiitu saanud. Alguse peaks asi saama reeglite ja turniirimääruste komiteest, kus Short on praegu ainus suurmeistrist liige (nagu omal ajal oli Paul Keres).
Mis puutub kohtunikesse, siis pole meil võimalust teha muud kui lihtsalt kehtivaist reegleist kinni pidada, olgu nad siis meie arvates optimaalsed või mitte.
Lembit
teisipäev, 4. detsember 2007
Noortevõistlused nõuavad tähelepanu
Teatavasti olid viimasel MM-turniiril Méxicos ustel metalliotsijad. Nüüd ilmus ühele interneti leheküljele pealkiri "Metalliotsijad kaheksa-aastastele". Jutt käib paar kuud tagasi Batumis peetud Euroopa noorte selle vanuse meistrivõistlustest. Kuigi suur see turniir polnud: poisse ja tüdrukuid kokku vaid 61, üks eestlane ka hulgas. Võimalik, et võistluste koht polnud praeguses poliitilises kliimas kõige parem. Rohkem kui võistlustest endist oli juttu sealsest õhkkonnast, peamiseks jutustajaks turniiri võitnud Nikita Aivazjani treener Konstantin Kostenjuk. Nikitast tean vaid, et ta oli male ära õppinud juba 4,5 aastaselt ja et tema vanavanaisa oli minu kunagine hea tuttav raadiokommentaator Naum Dõmarski.
Tualeti paiknemisega on probleeme olnud paljudel võistlustel. Mäletame kõik Kramniku - Topalovi matśi. Aga mäletan ka seda, kuidas oma esimese pretendentide matśi ajal istusin Tśiburdanidze treeneri Gufeldiga paar tundi Harjumäel ja peamiselt oligi juttu praeguses Vene Kultuurikeskuses paiknenud turniirisaalist ja kuidas mängijad seal tualetti pääsevad. Õnneks olid seal küll hirmul suured silmad ja pärast matśi kinkis Gufeld mulle oma raamatu pühendusega "Male Femida kõige objektiivsemale esindajale". Aga väiksemaid probleeme selles suhtes oli ka Sevilla MM-matśil ja noorte EM-il Kalevi spordihallis.
Tualett ei saa paikneda väljaspool mänguala ja teel sinna ei või mängijail olla mingeid kontakte välismaailmaga. Batumis see nii polnud. Kui keegi saalist väljus oilevat talle kohe järgnenud konkurentide vanemad ja treenerid. Süüdistused, et keegi kohtub oma treeneriga. Olid need alusetud või mitte, ma ei tea. Siis väideti, et hästi paksude käharate juustega Nikital olevat midagi peidetud kõrvadesse. Kontrolliti siis neidki keset partiid. Võibolla kajastusid siin Venemaa ja Gruusia suhted. Ja muidugi inspireeris see ka vastaspoolt samuti toimima. Halb, et niimoodi tõmmati mängijate tähelepanu mängust endast kõrvale. Nii peakohtunik kui ka teised kohtunikud peavad olema erapooletud ja objektiivsed, muidu poleks nad ju kohtunikud. Loodan, et nad Batumiski sellised olid. Aga materjalist jääb vähemalt kahtlus, et võibolla nad ikkagi polnud.
Kas peaks 8-aastastele looma võimaluse maailma ja Euroopa meistriks saada. Ma ei tea, see asi pole kohtunike pädevuses. Ise arvan, et ehk on veel vara. Muidugi on noore võitja treener arvamusel, et peab. Huvi olevat väga suur. Venemaa võistlustel olevat 8-aastasi olnud koguni 200 poissi ja 100 tüdrukut, 8 korda rohkem kui 18-aastasi. Just seal olevat püramiidi alus. Kui aga korraldada, siis peavad kohtunikud võistluste korraldamiseks valmis olema. Tagama reeglitest kinnipidamise, aga samal ajal hoolitsema ka selle eest, et võistlus oleks lastele ja noortele meeldiv ja meeldejääv sündmus.
Treener Kostenjuki arvates peaks iga turniirisaali uksele seadma kohtuniku metalliotsijaga, kes kõike kontrolliks. Et midagi poleks ei taskus ega kõrvades. Piisavat ühest maleprogrammiga telefonist, et kellestki võiks saada Euroopa meister. Ja see programm ei tarvitse mängida reitinguga 2450, nagu oli hollandlasel, kes sai pika võistluskeelu ja kellest ühes kommentaaris juttu tegin. Piisavat sellest kusagil 2100 ja 2200 vahel. Kostenjuki järgi ei keelavat FIDE reeglid telefonide taskus hoidmist. Minu 12.2b ütleb küll: On rangelt keelatud tuua mängualale mobiiltelefone või muid kohtuniku heakskiiduta elektroonilisi sidevahendeid. Ja iga käigu järel peaks tualetis käima. Selle kohta tõesti koodeksis punkti pole.
Küllap on siiski võimalik tiitlit võita ka ausalt ja küllap jõudis ka Nikita nii teistest poolteist punkti ette. Rohkem kui mujal sõltub noortevõistluste korraldamise edukus treenerist ja sellest, millised juhised ta on oma kasvandikule andnud. Kohtunikelt aga eeldame noortevõistlustel mitte ainult reeglite järgimist ja nendest kinnipidamise nõudmist, vaid ka sõbralikkust ja tähelepanelikkust mängijate suhtes, et nende malehuvi ja võistlusind nende võistlustega ei lõpeks.
Lembit
Tualeti paiknemisega on probleeme olnud paljudel võistlustel. Mäletame kõik Kramniku - Topalovi matśi. Aga mäletan ka seda, kuidas oma esimese pretendentide matśi ajal istusin Tśiburdanidze treeneri Gufeldiga paar tundi Harjumäel ja peamiselt oligi juttu praeguses Vene Kultuurikeskuses paiknenud turniirisaalist ja kuidas mängijad seal tualetti pääsevad. Õnneks olid seal küll hirmul suured silmad ja pärast matśi kinkis Gufeld mulle oma raamatu pühendusega "Male Femida kõige objektiivsemale esindajale". Aga väiksemaid probleeme selles suhtes oli ka Sevilla MM-matśil ja noorte EM-il Kalevi spordihallis.
Tualett ei saa paikneda väljaspool mänguala ja teel sinna ei või mängijail olla mingeid kontakte välismaailmaga. Batumis see nii polnud. Kui keegi saalist väljus oilevat talle kohe järgnenud konkurentide vanemad ja treenerid. Süüdistused, et keegi kohtub oma treeneriga. Olid need alusetud või mitte, ma ei tea. Siis väideti, et hästi paksude käharate juustega Nikital olevat midagi peidetud kõrvadesse. Kontrolliti siis neidki keset partiid. Võibolla kajastusid siin Venemaa ja Gruusia suhted. Ja muidugi inspireeris see ka vastaspoolt samuti toimima. Halb, et niimoodi tõmmati mängijate tähelepanu mängust endast kõrvale. Nii peakohtunik kui ka teised kohtunikud peavad olema erapooletud ja objektiivsed, muidu poleks nad ju kohtunikud. Loodan, et nad Batumiski sellised olid. Aga materjalist jääb vähemalt kahtlus, et võibolla nad ikkagi polnud.
Kas peaks 8-aastastele looma võimaluse maailma ja Euroopa meistriks saada. Ma ei tea, see asi pole kohtunike pädevuses. Ise arvan, et ehk on veel vara. Muidugi on noore võitja treener arvamusel, et peab. Huvi olevat väga suur. Venemaa võistlustel olevat 8-aastasi olnud koguni 200 poissi ja 100 tüdrukut, 8 korda rohkem kui 18-aastasi. Just seal olevat püramiidi alus. Kui aga korraldada, siis peavad kohtunikud võistluste korraldamiseks valmis olema. Tagama reeglitest kinnipidamise, aga samal ajal hoolitsema ka selle eest, et võistlus oleks lastele ja noortele meeldiv ja meeldejääv sündmus.
Treener Kostenjuki arvates peaks iga turniirisaali uksele seadma kohtuniku metalliotsijaga, kes kõike kontrolliks. Et midagi poleks ei taskus ega kõrvades. Piisavat ühest maleprogrammiga telefonist, et kellestki võiks saada Euroopa meister. Ja see programm ei tarvitse mängida reitinguga 2450, nagu oli hollandlasel, kes sai pika võistluskeelu ja kellest ühes kommentaaris juttu tegin. Piisavat sellest kusagil 2100 ja 2200 vahel. Kostenjuki järgi ei keelavat FIDE reeglid telefonide taskus hoidmist. Minu 12.2b ütleb küll: On rangelt keelatud tuua mängualale mobiiltelefone või muid kohtuniku heakskiiduta elektroonilisi sidevahendeid. Ja iga käigu järel peaks tualetis käima. Selle kohta tõesti koodeksis punkti pole.
Küllap on siiski võimalik tiitlit võita ka ausalt ja küllap jõudis ka Nikita nii teistest poolteist punkti ette. Rohkem kui mujal sõltub noortevõistluste korraldamise edukus treenerist ja sellest, millised juhised ta on oma kasvandikule andnud. Kohtunikelt aga eeldame noortevõistlustel mitte ainult reeglite järgimist ja nendest kinnipidamise nõudmist, vaid ka sõbralikkust ja tähelepanelikkust mängijate suhtes, et nende malehuvi ja võistlusind nende võistlustega ei lõpeks.
Lembit
esmaspäev, 3. detsember 2007
Lisaks viimasele malekohtunike eksamile
Tooks ära mõned raskemad küsimused ja teemad.
1) Üks tüüpküsimusi on partii lõpetamine, millal on partii lõppenud ja millal edasine toimuv ei oma mingit tähtsust. Näiteks küsimus :
Valgetel on võiduseis. Nad teevad 40. käigu (kontrollkäik) ja kellale vajutamisel valgete nooleke langeb. Mustad leiavad, et nende seis ainult kuninga ja etturiga laual on lootusetu ning alistuvad. Siis kukub ka mustade nooleke. Mis on partii tulemus ?
Tundub esmapilgul kuidagi keeruline küsimus ... toimub palju asju. Kuid kas ikka asjad on nii keerulised, kui esmapilgul näib ? Nimelt, hakkame vaatama. Vaikimisi eeldatakse selliste küsimuste puhul alati, et tegemist on tavamalega või situatsioon kehtib kõigi ajakontrollide puhul, kui just üksikjuhul ei ole juurde toodud täpsustust.
Kõigepealt meenutaks väga tähtsaid artikleid koodeksist :
5.1
a) Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
b) Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et alistub. Sellega on partii kohe lõppenud.
5.2
a) Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku ja tema kuningas ei ole tules. Siis on partii lõppenud patiga. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et patiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
b) Partii lõpeb viigiga, kui on tekkinud seis, kus kumbki mängija ei saa matistada vastasmängija kuningat mingi võimaliku määrustepärase käikude seeriaga. Siis on partii lõppenud surnud seisuga. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane.
c) Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Sellega on partii kohe lõppenud. (Vt. artikkel 9.1)d) Partii võib lõppeda viigiga, kui sama seis on malelaual tekkimas või tekkinud vähemalt kolm korda. (Vt. artikkel 9.2)e) Partii võib lõppeda viigiga, kui mõlemad mängijad on teinud 50 viimast järjestikust käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta. (Vt. artikkel 9.3)
6.10 Välja arvatud juhul, kui rakendub artikkel 5.1 või üks artiklitest 5.2a, b ja c, on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul.
Esimene asi, mis partiis juhtub, on valgete poolne ajaületus. Samas, nagu eespool nägime, ei eksisteeri ühtegi punkti, mil ajaületus lõpetaks koheselt partii. Ajaületuse jaoks on alati vaja mängijate või kohtuniku poolset märkamist. Tavamales peab kohtunik ajaületuse fikseerima, kui ta seda märkab. Kiirmales ja välkmales on ajaületus ainult mängijate endi märgata. Mis puutub pealtvaatajatesse, siis kiir- ja välkmales ei ole see üldse oluline, nagu mainitud, on ajaületuse fikseerimine ainult mängijate endi asi. Tavamales võib teha erandi, kui kohtunik ise on kellelegi volituse andnud aega jälgida, muudel juhtudel ei oma pealtvaatajate ütlused mingit kaalu.
Lugedes seega meie küsimust jõuame sinna maale, kus valgetel saab aeg otsa. NB!! Kui küsimus eeldab, et kohtunik märkab seda tavamales (antud juhul eeldab), siis põhimõtteliselt ei ole vaja edasi lugeda. Kõik muu informatsioon on lihtsalt ülearune. Ainukene asi, mida peame kontrollima, on see, kas vastasel on piisavalt materjali matistamiseks (vt artikkel 6.10). Seega tegelikult mustad peaksid partii võitma. Sama küsimus kiirmale kohta (ilma kontrollkäikudeta) aga muudaks asja, kuna ajaületus partiid ei lõpeta.
2. Vaatame sellist küsimust :
Valged alistuvad, kuid enne partiiprotokolli vormistamist lepitakse
siiski viiki. Partii tulemus on viik. Ei või jah ?
Paljusid ajas segadusse probleem, kas kohtunik on antud sündmustest teadlik ? Loomulikult on, sest vastasel korral sellist küsimust ei teki. Siiski on märkus põhjendatud ja edaspidi püüame analoogilisi küsimusi esitada nii, et oleks selgem, kas kohtunik on v ei ole teadlik. Samas võis eksami ajal sellise täpsustuse üle küsida.
Siiski, arutleme, mis erinevaid võimalusi meil selles küsimuses on.
a) Valged alistuvad. Vaadates artiklit 5, siis saame teada, et sellega on partii lõppenud ja kõik edasine ei oma tähtsust. Partii tulemuseks peame siiski veenduma, et artiklis 6.10 nõutud matistav potentsiaal oleks vastasel olemas. Kui on, siis on vastane võitnud, kui ei ole, siis on tulemus viik. Antud küsimus olukorda ei täpsusta, seega vaikimisi ei saa partii tulemus olla viik.
b) Nüüd laiendame olukorda. Oletame, et kohtunik ei tea asjast midagi. Partiiprotokolli märgitakse viik ning alles hiljem tekib pretentsioone. Siiski, kehtib see sama 6.10, s.t. partii õiglane tulemus oleks olnud 0-1 (juhul, kui mustadel oli matistav potentsiaal), sama kehtib mati ja pati puhul. Samas, meenutame artiklit :
8.7 Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Seega üldjuhul jääb viik siiski jõusse, kui peakohtunik ei otsusta teisiti. Aga miks viik ei ole õiglane ? Kas te teate miks ?
[mõelge pisut ...]
Vastus : vaatame uuesti artiklit 5 :
c) Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Sellega on partii kohe lõppenud.
Märkate väljendit "partii ajal" ? Seega ei saa leppida viiki, kui partii on lõppenud, vähemalt mitte kohtuniku teadmisel. Meie näites alistumine lõpetas partii, seega partii on lõppenud ja viigipakkumised ei kehti.
3. Üks kirstunaelu oli järgmine küsimus :
Mõlemal mängijal on laual vaid kuningas ja vanker. Valged löövad määrustepäraselt mustade vankri, kuid ei jõua enam kella vajutada, aeg saab otsa. Milline on partii tulemus ?
Lugedes artikli 6.10 esimest poolt märkame, et üks mängijatest ei ole oma käike SOORITANUD !!! (s.t. teinud käigu ja vajutanud kella) nõutava aja jooksul. AGA ... loeme nüüd artikli 6.10 teist poolt ... siis me saame teada, et enne partiitulemuse fikseerimist peaksime laual üle kontrollima seal oleva seisu. Seis aga on selline, et vastasel on ainult kuningas ja ajaületajal kuningas + vanker. Seega ei ole matistavat potentsiaali ja tulemus peaks olema viik. Samas ei ole tekkinud seis "surnud seis", mis lõpetaks artikli 5 järgi koheselt partii, sest seis on selline, kus ajaületaja võiks isegi võita, kui ajaületust ei märgata (eriti kiirmales ja välkmales). Märgime, et oluline on, et enne noolekese kukkumist peab käik olema laual tehtud. Kui meie malend on alles õhus valmis olles vastase malendit laualt eemaldama, siis loeb ajaületus (sest seis ei ole selline, kus matistamispotentsiaal puuduks).
4) Või võtame järgmise "trikiga" küsimuse :
Laual on määrustepäraselt pandud patt. Siis selgub, et patistavale käigule
eelnev käik oli määrustevastane. Partiid tuleb jätkata kohast, kus tehti
määrustevastane käik ja vastasele tuleb lisada 2 minutit.
Siit loeme välja, et pandi patt. Artikli 5 järgi on partii koheselt lõppenud, KUI viimane patistav käik oli määrustepärane ! Kuskil ei ole öeldud, et mingid eelnevad käigud peaksid olema määrustepärased, s.t. kui juba lasti mööda määrustevastaste käikude märkmamise hetk, siis pärast partii lõppu ei saa enam midagi teha [nõutakse ainult viimase käigu määrustepärasust, kuna vastasel korral võiksid mängijad tihti hakata esitama pretentsioone mängus toimuva üle ja kohtunik peaks kõik sellised partiid üks haaval läbi mängima, mis aga reaalelus ei ole mõistlik tegevus]. Samas, tuletame meelde artiklit :
7.4a) Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik, kaasa arvatud etturi muundamine või vastasmängija kuninga löömine, tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist.
Märkate väljendit "partii ajal" ? Seega, kui pandi määrustepäraselt patt v matt, siis on partii koheselt lõppenud ja mingeid pretentsioon enam esitada ei saa.
5) Tihti satuti segadusse, millal peab, millal võib ja kas üldse tohib kohtunik partiisse omaalgatuslikult sekkuda ? Suurim viga oli vastata võimalikult lühikeselt v väga ebamääraselt. Sellised vastused näitasid selgelt koodeksi vähest tundmist v sellest mitte arusaamist. Olgu toodud mõned õiged vastused :
Loomulikult peaks kohtunik sekkuma, kui mängijad segavad teisi mängijaid v on ohuks kogu turniiri heaolule, aga see on selline ekstravagantne juhtum ja sellist asja ei olegi vaja koodeksist välja lugeda.
Tavamale. Kohtunik peab sekkuma määrustevastase käigu tegemise korral (kui mängijad ise seda ei märka), koodeksi järgi ka nupu meelega puudutamise korral (kuid siin võiks siiski ära oodata vastasmängija reakstiooni ja natukene sõltub ka mängijate tasemest) [mäletate välejendit "kui partii ajal leitakse" ... leidjaks võib olla ka kohtunik ja tema kohus on asjast mitte mööda vaadata]. Kohtunik peab sekkuma, kui üks noolekestest langeb. Artikkel 6.11 ütleb samuti, et kohtunik peab sekkuma, kui talle tundub, et kell on ilmse defektiga. Artikkel 7 ütleb juurde veel mõned juhud, kus kohtunik PEAB [NB!, kui koodeks ütleb, et peab, siis vastus "VÕIB" on väga vale vastus ...] sekkuma, kui malendite algseis ei olnud õige v malelaua asend ei olnud õige [jällegi väljend "kui partii ajal leitakse"]. Siin tooksin veel ühe artikli :
7.5 Kui partii ajal leitakse, et malendid on oma väljadelt nihkunud, tuleb taastada seis, mis oli enne vea tekkimist.
Tihti vastati, etkohtunik PEAB kirjutama mängijate ajapuuduses käike ... Siiski on see natukene ebaõige vastus, sest 8.5 järgi kohtunik v tema abiline peab "püüdma" kirjutada käike ... Seega kohtunik peaks võimaluse korral kirjutama käike, aga otsene kohustus see ei ole, sest palju sõltub hetke võimalusest [nt võib hetkel käia mitu sellist mängu ja sel juhul on tähtis jälgida ajaületusi ja selgitada käikude tegemine hiljem].
Kiirmale. Siin peaks kohtunik enamasti hoiduma sekkumisest. Siiski kehtivad need samad reeglid, mis enne üles loetud, kuid välja arvatud need juhud, mis kiirmale sektsioonis B toodud. See ütleb, et kui kumbki mängija on sooritanud 3 käiku, kohtunik enam malenuppude ja malelaua vale asendi puhul ei sekku [ja seda ei saa parandada ka mängijad ise]. Samuti ei sekku kohtunik enam määrustevastase käigu ja meelega puudutamise korral. Samuti ei fikseeri kohtunik noolekese langemist. Samas B6 toob sisse kaks uut konkreetset situatsiooni :
... Siiski sekkub kohtunik võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundumine ei ole lõpetatud.
Välkmales kehtivad kohtunikul samad õigused kui kiirmales.
Seega ei tasuks koodeksi teksti väga hooletult suhtuda. Oma sisult one see päris mahukas tekst ja paljud punktid on omavajel seotud ning mõned artiklid on oma sisult tähtsamad kui teised. Paljalt läbi lugemisest ei piisa, vaja on ka koodeksi teksti veidi analüüsida ja läbi mõtelda. Loomulikult on seel alguses raske, kui aeg-ajalt tasuks mõned segasemad reeglid enne turniiri uuesti läbi mõelda.
1) Üks tüüpküsimusi on partii lõpetamine, millal on partii lõppenud ja millal edasine toimuv ei oma mingit tähtsust. Näiteks küsimus :
Valgetel on võiduseis. Nad teevad 40. käigu (kontrollkäik) ja kellale vajutamisel valgete nooleke langeb. Mustad leiavad, et nende seis ainult kuninga ja etturiga laual on lootusetu ning alistuvad. Siis kukub ka mustade nooleke. Mis on partii tulemus ?
Tundub esmapilgul kuidagi keeruline küsimus ... toimub palju asju. Kuid kas ikka asjad on nii keerulised, kui esmapilgul näib ? Nimelt, hakkame vaatama. Vaikimisi eeldatakse selliste küsimuste puhul alati, et tegemist on tavamalega või situatsioon kehtib kõigi ajakontrollide puhul, kui just üksikjuhul ei ole juurde toodud täpsustust.
Kõigepealt meenutaks väga tähtsaid artikleid koodeksist :
5.1
a) Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
b) Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et alistub. Sellega on partii kohe lõppenud.
5.2
a) Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku ja tema kuningas ei ole tules. Siis on partii lõppenud patiga. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et patiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
b) Partii lõpeb viigiga, kui on tekkinud seis, kus kumbki mängija ei saa matistada vastasmängija kuningat mingi võimaliku määrustepärase käikude seeriaga. Siis on partii lõppenud surnud seisuga. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane.
c) Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Sellega on partii kohe lõppenud. (Vt. artikkel 9.1)d) Partii võib lõppeda viigiga, kui sama seis on malelaual tekkimas või tekkinud vähemalt kolm korda. (Vt. artikkel 9.2)e) Partii võib lõppeda viigiga, kui mõlemad mängijad on teinud 50 viimast järjestikust käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta. (Vt. artikkel 9.3)
6.10 Välja arvatud juhul, kui rakendub artikkel 5.1 või üks artiklitest 5.2a, b ja c, on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul.
Esimene asi, mis partiis juhtub, on valgete poolne ajaületus. Samas, nagu eespool nägime, ei eksisteeri ühtegi punkti, mil ajaületus lõpetaks koheselt partii. Ajaületuse jaoks on alati vaja mängijate või kohtuniku poolset märkamist. Tavamales peab kohtunik ajaületuse fikseerima, kui ta seda märkab. Kiirmales ja välkmales on ajaületus ainult mängijate endi märgata. Mis puutub pealtvaatajatesse, siis kiir- ja välkmales ei ole see üldse oluline, nagu mainitud, on ajaületuse fikseerimine ainult mängijate endi asi. Tavamales võib teha erandi, kui kohtunik ise on kellelegi volituse andnud aega jälgida, muudel juhtudel ei oma pealtvaatajate ütlused mingit kaalu.
Lugedes seega meie küsimust jõuame sinna maale, kus valgetel saab aeg otsa. NB!! Kui küsimus eeldab, et kohtunik märkab seda tavamales (antud juhul eeldab), siis põhimõtteliselt ei ole vaja edasi lugeda. Kõik muu informatsioon on lihtsalt ülearune. Ainukene asi, mida peame kontrollima, on see, kas vastasel on piisavalt materjali matistamiseks (vt artikkel 6.10). Seega tegelikult mustad peaksid partii võitma. Sama küsimus kiirmale kohta (ilma kontrollkäikudeta) aga muudaks asja, kuna ajaületus partiid ei lõpeta.
2. Vaatame sellist küsimust :
Valged alistuvad, kuid enne partiiprotokolli vormistamist lepitakse
siiski viiki. Partii tulemus on viik. Ei või jah ?
Paljusid ajas segadusse probleem, kas kohtunik on antud sündmustest teadlik ? Loomulikult on, sest vastasel korral sellist küsimust ei teki. Siiski on märkus põhjendatud ja edaspidi püüame analoogilisi küsimusi esitada nii, et oleks selgem, kas kohtunik on v ei ole teadlik. Samas võis eksami ajal sellise täpsustuse üle küsida.
Siiski, arutleme, mis erinevaid võimalusi meil selles küsimuses on.
a) Valged alistuvad. Vaadates artiklit 5, siis saame teada, et sellega on partii lõppenud ja kõik edasine ei oma tähtsust. Partii tulemuseks peame siiski veenduma, et artiklis 6.10 nõutud matistav potentsiaal oleks vastasel olemas. Kui on, siis on vastane võitnud, kui ei ole, siis on tulemus viik. Antud küsimus olukorda ei täpsusta, seega vaikimisi ei saa partii tulemus olla viik.
b) Nüüd laiendame olukorda. Oletame, et kohtunik ei tea asjast midagi. Partiiprotokolli märgitakse viik ning alles hiljem tekib pretentsioone. Siiski, kehtib see sama 6.10, s.t. partii õiglane tulemus oleks olnud 0-1 (juhul, kui mustadel oli matistav potentsiaal), sama kehtib mati ja pati puhul. Samas, meenutame artiklit :
8.7 Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Seega üldjuhul jääb viik siiski jõusse, kui peakohtunik ei otsusta teisiti. Aga miks viik ei ole õiglane ? Kas te teate miks ?
[mõelge pisut ...]
Vastus : vaatame uuesti artiklit 5 :
c) Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Sellega on partii kohe lõppenud.
Märkate väljendit "partii ajal" ? Seega ei saa leppida viiki, kui partii on lõppenud, vähemalt mitte kohtuniku teadmisel. Meie näites alistumine lõpetas partii, seega partii on lõppenud ja viigipakkumised ei kehti.
3. Üks kirstunaelu oli järgmine küsimus :
Mõlemal mängijal on laual vaid kuningas ja vanker. Valged löövad määrustepäraselt mustade vankri, kuid ei jõua enam kella vajutada, aeg saab otsa. Milline on partii tulemus ?
Lugedes artikli 6.10 esimest poolt märkame, et üks mängijatest ei ole oma käike SOORITANUD !!! (s.t. teinud käigu ja vajutanud kella) nõutava aja jooksul. AGA ... loeme nüüd artikli 6.10 teist poolt ... siis me saame teada, et enne partiitulemuse fikseerimist peaksime laual üle kontrollima seal oleva seisu. Seis aga on selline, et vastasel on ainult kuningas ja ajaületajal kuningas + vanker. Seega ei ole matistavat potentsiaali ja tulemus peaks olema viik. Samas ei ole tekkinud seis "surnud seis", mis lõpetaks artikli 5 järgi koheselt partii, sest seis on selline, kus ajaületaja võiks isegi võita, kui ajaületust ei märgata (eriti kiirmales ja välkmales). Märgime, et oluline on, et enne noolekese kukkumist peab käik olema laual tehtud. Kui meie malend on alles õhus valmis olles vastase malendit laualt eemaldama, siis loeb ajaületus (sest seis ei ole selline, kus matistamispotentsiaal puuduks).
4) Või võtame järgmise "trikiga" küsimuse :
Laual on määrustepäraselt pandud patt. Siis selgub, et patistavale käigule
eelnev käik oli määrustevastane. Partiid tuleb jätkata kohast, kus tehti
määrustevastane käik ja vastasele tuleb lisada 2 minutit.
Siit loeme välja, et pandi patt. Artikli 5 järgi on partii koheselt lõppenud, KUI viimane patistav käik oli määrustepärane ! Kuskil ei ole öeldud, et mingid eelnevad käigud peaksid olema määrustepärased, s.t. kui juba lasti mööda määrustevastaste käikude märkmamise hetk, siis pärast partii lõppu ei saa enam midagi teha [nõutakse ainult viimase käigu määrustepärasust, kuna vastasel korral võiksid mängijad tihti hakata esitama pretentsioone mängus toimuva üle ja kohtunik peaks kõik sellised partiid üks haaval läbi mängima, mis aga reaalelus ei ole mõistlik tegevus]. Samas, tuletame meelde artiklit :
7.4a) Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik, kaasa arvatud etturi muundamine või vastasmängija kuninga löömine, tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist.
Märkate väljendit "partii ajal" ? Seega, kui pandi määrustepäraselt patt v matt, siis on partii koheselt lõppenud ja mingeid pretentsioon enam esitada ei saa.
5) Tihti satuti segadusse, millal peab, millal võib ja kas üldse tohib kohtunik partiisse omaalgatuslikult sekkuda ? Suurim viga oli vastata võimalikult lühikeselt v väga ebamääraselt. Sellised vastused näitasid selgelt koodeksi vähest tundmist v sellest mitte arusaamist. Olgu toodud mõned õiged vastused :
Loomulikult peaks kohtunik sekkuma, kui mängijad segavad teisi mängijaid v on ohuks kogu turniiri heaolule, aga see on selline ekstravagantne juhtum ja sellist asja ei olegi vaja koodeksist välja lugeda.
Tavamale. Kohtunik peab sekkuma määrustevastase käigu tegemise korral (kui mängijad ise seda ei märka), koodeksi järgi ka nupu meelega puudutamise korral (kuid siin võiks siiski ära oodata vastasmängija reakstiooni ja natukene sõltub ka mängijate tasemest) [mäletate välejendit "kui partii ajal leitakse" ... leidjaks võib olla ka kohtunik ja tema kohus on asjast mitte mööda vaadata]. Kohtunik peab sekkuma, kui üks noolekestest langeb. Artikkel 6.11 ütleb samuti, et kohtunik peab sekkuma, kui talle tundub, et kell on ilmse defektiga. Artikkel 7 ütleb juurde veel mõned juhud, kus kohtunik PEAB [NB!, kui koodeks ütleb, et peab, siis vastus "VÕIB" on väga vale vastus ...] sekkuma, kui malendite algseis ei olnud õige v malelaua asend ei olnud õige [jällegi väljend "kui partii ajal leitakse"]. Siin tooksin veel ühe artikli :
7.5 Kui partii ajal leitakse, et malendid on oma väljadelt nihkunud, tuleb taastada seis, mis oli enne vea tekkimist.
Tihti vastati, etkohtunik PEAB kirjutama mängijate ajapuuduses käike ... Siiski on see natukene ebaõige vastus, sest 8.5 järgi kohtunik v tema abiline peab "püüdma" kirjutada käike ... Seega kohtunik peaks võimaluse korral kirjutama käike, aga otsene kohustus see ei ole, sest palju sõltub hetke võimalusest [nt võib hetkel käia mitu sellist mängu ja sel juhul on tähtis jälgida ajaületusi ja selgitada käikude tegemine hiljem].
Kiirmale. Siin peaks kohtunik enamasti hoiduma sekkumisest. Siiski kehtivad need samad reeglid, mis enne üles loetud, kuid välja arvatud need juhud, mis kiirmale sektsioonis B toodud. See ütleb, et kui kumbki mängija on sooritanud 3 käiku, kohtunik enam malenuppude ja malelaua vale asendi puhul ei sekku [ja seda ei saa parandada ka mängijad ise]. Samuti ei sekku kohtunik enam määrustevastase käigu ja meelega puudutamise korral. Samuti ei fikseeri kohtunik noolekese langemist. Samas B6 toob sisse kaks uut konkreetset situatsiooni :
... Siiski sekkub kohtunik võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundumine ei ole lõpetatud.
Välkmales kehtivad kohtunikul samad õigused kui kiirmales.
Seega ei tasuks koodeksi teksti väga hooletult suhtuda. Oma sisult one see päris mahukas tekst ja paljud punktid on omavajel seotud ning mõned artiklid on oma sisult tähtsamad kui teised. Paljalt läbi lugemisest ei piisa, vaja on ka koodeksi teksti veidi analüüsida ja läbi mõtelda. Loomulikult on seel alguses raske, kui aeg-ajalt tasuks mõned segasemad reeglid enne turniiri uuesti läbi mõelda.
laupäev, 1. detsember 2007
Mida võiksime veel teada?
Järjekordne kohtunikeseminar on läbi, kohtunikekogul tulemusedki kaalutud ja oma otsustused tehtud. Üldiselt tundub, et asi õnnestus. Meil on kujunemas enam-vähem objektiivne süsteem kohtunike teadmiste hindamiseks, võrreldes Kilingi-Nõmmel toimunuga oskasid korraldajad küsimusi paremini valida ja sõnastada, osalejad aga ilmutasid paremaid teadmisi, eriti need, kes käisid loengutel ega usaldanud vaid iseenese loomulikku tarkust. Olulisematele asjadele sai rohkem aega püheneda, mis ei tähenda, et ma kasvõi oma ajakasutusega oleksin rahule jäänud. Oli päris häid vastuselehti, C litsentsile näiteks Gert Elmaste, Tiina Raua ja Svetlana Zainetdinova ning D litsentsile Toomas Mihkelevi ja Regina Narva omad.
Sellest ei või järeldada, et nüüd võiks juba kõigega rahul olla. Lähem vaatlus näitab, et on parasjagu tüüpilisi asju, mida me ei tea või mis vähemalt eksamiolukorras meelde ei tulnud. Pealegi oli eksamil võimalik kasutada koodeksit ja mistahes muid abivahendeid, mille abil oleks vähemalt suure osa vääratest vastustest saanud ära parandada. Koodeks olgu kohtunikul ka võistlustel alati kaasas ja seda peab oskama kasutada. Mis tast muidu kasu on.
Üldse oli sedapuhku üritajaid 25. Nende seast lisandus meie litsentsiga kohtunike nimekirja 20, neist 9 C ja 11 D litsentsiga. Viiel juhul ei saanud kohtunikekogu ka parima tahtmise korral eksamit õnnestunuks lugeda. Saak jäi seega veidi väiksemaks kui Kilingi-Nõmmel.
Siinkohal tahaksin peatuda mõnedel küsimustel, millele vastamine hindajaid ei rahuldanud. Tegemist on väga erinevate asjadega, millest valdav osa on seotud malekoodeksiga, mis on ju meie tegevuse peamine alus. Nendel juhtudel oli eksinuid umbes pool vastanuist, üksikuil kordadel isegi rohkem. Loetelu sai küllalt pikk. Mida siis peaksime järgmisel eksamil, tegelikult aga igal võistlusel, kus tegutseme, paremini teadma?
Malendite puudutamine. Siin peaksin peaaegu täielikult kordama pärast Kilingi-Nõmme seminari kirjutatut. Et peaks sellega käima, tuleks mingit malendit meelega puudutada. Ainult riivamine ei loe. Oluline peaks olema mängija käimiskavatsus, mille kohtunik peaks püüdma välja selgitada.
Kohendada mistahes värvi malendeid võib ainult oma käigul. Artikkel 4.2 kõneleb ju selgelt käigul olevast maletajast.
Sageli püüdsid eksamineeritavad kohtuniku õigusi kärpida. Koodeksit lugedes pöörake tähelepanu lausetele, mille lõpus seisab "kui kohtunik ei otsusta teisiti". Nendel juhtudel ütleb koodeks küll ära, kuidas me üldjuhul toimima peaksime, vajaduse korral lubab ta aga siiski teha erandeid. Oleme näiteks harjunud sellega, et mõlema mängija hilinemisel kannatavad ainult valged, aga ka artikkel 6.6 lõpeb toodud fraasiga. Nii et kui näiteks koos sõitnud vastaste buss või rong millegipärast hilines või kui nad kasvõi koos lifti kinni jäid, võib tõesti olla otstarbekas hilinemisaeg pooleks jagada. Kunagi toimiti nii üldiselt, praegugi aga kasvõi kabetajad.
Ikka ei võta me arvesse artiklis 5 (Partii lõpetamine) toodud tegevusi, mis kohe partii lõpetavad: matt, patt, alistumine, viikileppimine, surnud seisu teke. Mis malelaual pärast seda toimub, see enam ei loe. Määrustevastaseid käike saab õiendada ainult partii ajal. Nii et kui enne sellekohase taotluse esitamist oli tekkinud lauale mati- või patiseis (ja seda muidugi määrustepärase käiguga), siis pole enam midagi teha. Kui ühe ja sama partii lõpul järgnevad üksteisele mingil põhjusel erinevad tulemused, siis jääb kehtivaks esimene. Kui partii on kord juba alla antud, siis ei saa selles enam viiki leppida. Kui keegi on aja üle lasknud, siis ei saa ta seda partiid enam võita.
Viigipakkumisel oleks ideaalne toimingute järjekord: 1) käik malelaual, 2) viigipakkumine, 3) vastasmängija kella käigustamine. Küll on aga kehtiv mistahes muul ajahetkel tehtud ettepanek. Kui pakkuda viiki enne oma käigu tegemist, on vastasmängijal õigus nõuda, et mängija teeks laual oma käigu ning otsustada alles seejärel, kas viik vastu võtta või mitte. Viigiettepaneku vastuvõtmisega ei tohi ometi liiga kaua viivitada. Kui enne seda juhtub mõtlemisaeg otsa saama, siis on partii kaotatud.
Ka viigi taotlemiseks seisu kolmekordse kordumise tõttu või 50 käigu reegli alusel tuleb taotlus esitada käigul olles.
Artikli 10.2 rakendamisega seoses tuleb veel kord tähelepanu juhtida sellele, et see kehtib vaid sel juhul, kui kõik partii ülejäänud käigud tuleb teha kindlaksmääratud ajaga. Kui tegemist on ajakontrolliga, kus iga käik toob mõtlemisajale juurde ükskõik kui palju lisasekundeid, siis seda artiklit kasutada ei saa. Partii võib lugeda viigiks ka sel juhul, kui vastasmängija ei tee jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega, vaid loodab ainult ajale. Võib olla kasvõi terve lipp rohkem, aga kui sellega pikka aega ainult pidevalt tuld antakse, võib kohtunik fikseerida viigi.
Käikude üleskirjutamine on kohustuslik. Kui neid korrektselt ei kirjutata, võib olla mitmeid põhjusi. Kui keegi füüsiliselt ei saa kirjutada või päris noorel mängijal on veel kirjutamisega raskusi, siis võib kohtunik ta kirjutamisest vabastada ja rakendada abilist, võttes seejuures näiteks 10 minutit mõtlemisajast maha. Kui aga keegi lihtsalt ei taha kirjutada, siis võib tema suhtes rakendada mistahes karistusi kuni kaotuse fikseerimiseni.
Artikkel 12.3 loetleb, mida partiiprotokolli kirjutada võib. Midagi sellist, mis aitaks mängijal partiid analüüsida, ei tohi. Mis puutub kellaaegade üleskirjutamisse, mida see artikkel lubab, siis võib selle mõiste alla paigutada mitte ainult kogu partiile, vaid ka selle osadele või üksikutele käikudele kulutatud mõtlemisaja märkimise.
Kohtuniku poolt mängijale info andmisel on kindlad piirangud. Kohtunik ei või mängijale öelda, et tema vastasmängija on sooritanud käigu või et ta ise on unustanud kella vajutada. Varem on reeglid ajuti olnud leebemad. Aga kunagi pole kohtunik tohtinud ajapuuduses olevale mängijale öelda, mitu käiku parajasti tehtud on. Seda võib teha alles pärast ühe noolekese langemist, kui kontrollitakse sooritatud käikude arvu.
Taas oli probleeme seoses kohtuniku sekkumisega partiisse. Loomulikult teeb ta seda ühe mängija taotlusel. Ilma kutsumata sekkumisjuhte on aga küllalt vähe, needki peaaegu eranditult tavamales. See leiab aset määrustevastaste käikude ja malendi puudutamise, vale algseisu ja noolekese langemise korral. Kiir- ja välkmales aga vast ainult siis, kui on tegemist defektse kellaga või kui mõlemad kuningad on äkki tules või on viimasele reale jõudnud ettur muundamata jäetud. Arvan, et ka siis, kui mõlemad noolekesed on juba langenud. Kiir- ja välkmales laseme määrusevastasustel rahulikult juhtuda, see on mängijate endi asi. Välkmales tasub tähele panna seda, et määrustevastase käigu tegemisel võib vastasmängija taotleda võitu oma käigu tegemiseni. Malendi puudutamine või kasvõi selle asetamine teisele väljale ilma käest vabastamata ei kaota veel taotlusõigust.
Mobiilihelin peaks tooma alati kaotuse. Peaaegu alati saab vastasmängija sel juhul punkti. Erandiks on seisud, kus talle lauale jäänud malenditega ei saa kuidagi matti panna. Arutledes selle üle, kas saab või ei saa, peame nii sellel kui muudel juhtudel võtma arvesse, et etturi võib muundada väga erinevateks malenditeks.
Lõpuks veel paar asja turniirimäärustest. Mängijate mitteilmumisel voorule on karistused üldjuhul küllalt rangeks muudetud. Võistlustelt kõrvaldamine võib leida aset siis, kui mängija kaotab mitteilmumise tõttu kolm partiid, aga ka ainult ühele partiile mittetuleku puhul, kui selleks polnud arvestatavat põhjust. Aga loomulikult võib peakohtunik mingis konkreetses olukorras otsustada teisiti.
Mis puutub aga võistkonna kaptenisse, siis võib ta küll anda oma võistkonna mängijatele nõu, kas pakkuda viiki, viigipakkumine vastu võtta või partii alla anda. Ta ei või ometi öelda mängijale, et see viiki taotleks seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel. Sel juhul loetakse, et ta annab mängijale infot laual oleva seisu kohta, mille aga turniirimäärused keelavad.
Nagu näha, sai loetelu küllalt pikk. Loodame, et järgmisel korral on see lühem. Ehk on siis kasu ka nende ridade eelnevast läbilugemisest. Eelmise eksami järel kirjutatud tekst polnud täiel määral soovitud mõju avaldanud.
Lembit
Sellest ei või järeldada, et nüüd võiks juba kõigega rahul olla. Lähem vaatlus näitab, et on parasjagu tüüpilisi asju, mida me ei tea või mis vähemalt eksamiolukorras meelde ei tulnud. Pealegi oli eksamil võimalik kasutada koodeksit ja mistahes muid abivahendeid, mille abil oleks vähemalt suure osa vääratest vastustest saanud ära parandada. Koodeks olgu kohtunikul ka võistlustel alati kaasas ja seda peab oskama kasutada. Mis tast muidu kasu on.
Üldse oli sedapuhku üritajaid 25. Nende seast lisandus meie litsentsiga kohtunike nimekirja 20, neist 9 C ja 11 D litsentsiga. Viiel juhul ei saanud kohtunikekogu ka parima tahtmise korral eksamit õnnestunuks lugeda. Saak jäi seega veidi väiksemaks kui Kilingi-Nõmmel.
Siinkohal tahaksin peatuda mõnedel küsimustel, millele vastamine hindajaid ei rahuldanud. Tegemist on väga erinevate asjadega, millest valdav osa on seotud malekoodeksiga, mis on ju meie tegevuse peamine alus. Nendel juhtudel oli eksinuid umbes pool vastanuist, üksikuil kordadel isegi rohkem. Loetelu sai küllalt pikk. Mida siis peaksime järgmisel eksamil, tegelikult aga igal võistlusel, kus tegutseme, paremini teadma?
Malendite puudutamine. Siin peaksin peaaegu täielikult kordama pärast Kilingi-Nõmme seminari kirjutatut. Et peaks sellega käima, tuleks mingit malendit meelega puudutada. Ainult riivamine ei loe. Oluline peaks olema mängija käimiskavatsus, mille kohtunik peaks püüdma välja selgitada.
Kohendada mistahes värvi malendeid võib ainult oma käigul. Artikkel 4.2 kõneleb ju selgelt käigul olevast maletajast.
Sageli püüdsid eksamineeritavad kohtuniku õigusi kärpida. Koodeksit lugedes pöörake tähelepanu lausetele, mille lõpus seisab "kui kohtunik ei otsusta teisiti". Nendel juhtudel ütleb koodeks küll ära, kuidas me üldjuhul toimima peaksime, vajaduse korral lubab ta aga siiski teha erandeid. Oleme näiteks harjunud sellega, et mõlema mängija hilinemisel kannatavad ainult valged, aga ka artikkel 6.6 lõpeb toodud fraasiga. Nii et kui näiteks koos sõitnud vastaste buss või rong millegipärast hilines või kui nad kasvõi koos lifti kinni jäid, võib tõesti olla otstarbekas hilinemisaeg pooleks jagada. Kunagi toimiti nii üldiselt, praegugi aga kasvõi kabetajad.
Ikka ei võta me arvesse artiklis 5 (Partii lõpetamine) toodud tegevusi, mis kohe partii lõpetavad: matt, patt, alistumine, viikileppimine, surnud seisu teke. Mis malelaual pärast seda toimub, see enam ei loe. Määrustevastaseid käike saab õiendada ainult partii ajal. Nii et kui enne sellekohase taotluse esitamist oli tekkinud lauale mati- või patiseis (ja seda muidugi määrustepärase käiguga), siis pole enam midagi teha. Kui ühe ja sama partii lõpul järgnevad üksteisele mingil põhjusel erinevad tulemused, siis jääb kehtivaks esimene. Kui partii on kord juba alla antud, siis ei saa selles enam viiki leppida. Kui keegi on aja üle lasknud, siis ei saa ta seda partiid enam võita.
Viigipakkumisel oleks ideaalne toimingute järjekord: 1) käik malelaual, 2) viigipakkumine, 3) vastasmängija kella käigustamine. Küll on aga kehtiv mistahes muul ajahetkel tehtud ettepanek. Kui pakkuda viiki enne oma käigu tegemist, on vastasmängijal õigus nõuda, et mängija teeks laual oma käigu ning otsustada alles seejärel, kas viik vastu võtta või mitte. Viigiettepaneku vastuvõtmisega ei tohi ometi liiga kaua viivitada. Kui enne seda juhtub mõtlemisaeg otsa saama, siis on partii kaotatud.
Ka viigi taotlemiseks seisu kolmekordse kordumise tõttu või 50 käigu reegli alusel tuleb taotlus esitada käigul olles.
Artikli 10.2 rakendamisega seoses tuleb veel kord tähelepanu juhtida sellele, et see kehtib vaid sel juhul, kui kõik partii ülejäänud käigud tuleb teha kindlaksmääratud ajaga. Kui tegemist on ajakontrolliga, kus iga käik toob mõtlemisajale juurde ükskõik kui palju lisasekundeid, siis seda artiklit kasutada ei saa. Partii võib lugeda viigiks ka sel juhul, kui vastasmängija ei tee jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega, vaid loodab ainult ajale. Võib olla kasvõi terve lipp rohkem, aga kui sellega pikka aega ainult pidevalt tuld antakse, võib kohtunik fikseerida viigi.
Käikude üleskirjutamine on kohustuslik. Kui neid korrektselt ei kirjutata, võib olla mitmeid põhjusi. Kui keegi füüsiliselt ei saa kirjutada või päris noorel mängijal on veel kirjutamisega raskusi, siis võib kohtunik ta kirjutamisest vabastada ja rakendada abilist, võttes seejuures näiteks 10 minutit mõtlemisajast maha. Kui aga keegi lihtsalt ei taha kirjutada, siis võib tema suhtes rakendada mistahes karistusi kuni kaotuse fikseerimiseni.
Artikkel 12.3 loetleb, mida partiiprotokolli kirjutada võib. Midagi sellist, mis aitaks mängijal partiid analüüsida, ei tohi. Mis puutub kellaaegade üleskirjutamisse, mida see artikkel lubab, siis võib selle mõiste alla paigutada mitte ainult kogu partiile, vaid ka selle osadele või üksikutele käikudele kulutatud mõtlemisaja märkimise.
Kohtuniku poolt mängijale info andmisel on kindlad piirangud. Kohtunik ei või mängijale öelda, et tema vastasmängija on sooritanud käigu või et ta ise on unustanud kella vajutada. Varem on reeglid ajuti olnud leebemad. Aga kunagi pole kohtunik tohtinud ajapuuduses olevale mängijale öelda, mitu käiku parajasti tehtud on. Seda võib teha alles pärast ühe noolekese langemist, kui kontrollitakse sooritatud käikude arvu.
Taas oli probleeme seoses kohtuniku sekkumisega partiisse. Loomulikult teeb ta seda ühe mängija taotlusel. Ilma kutsumata sekkumisjuhte on aga küllalt vähe, needki peaaegu eranditult tavamales. See leiab aset määrustevastaste käikude ja malendi puudutamise, vale algseisu ja noolekese langemise korral. Kiir- ja välkmales aga vast ainult siis, kui on tegemist defektse kellaga või kui mõlemad kuningad on äkki tules või on viimasele reale jõudnud ettur muundamata jäetud. Arvan, et ka siis, kui mõlemad noolekesed on juba langenud. Kiir- ja välkmales laseme määrusevastasustel rahulikult juhtuda, see on mängijate endi asi. Välkmales tasub tähele panna seda, et määrustevastase käigu tegemisel võib vastasmängija taotleda võitu oma käigu tegemiseni. Malendi puudutamine või kasvõi selle asetamine teisele väljale ilma käest vabastamata ei kaota veel taotlusõigust.
Mobiilihelin peaks tooma alati kaotuse. Peaaegu alati saab vastasmängija sel juhul punkti. Erandiks on seisud, kus talle lauale jäänud malenditega ei saa kuidagi matti panna. Arutledes selle üle, kas saab või ei saa, peame nii sellel kui muudel juhtudel võtma arvesse, et etturi võib muundada väga erinevateks malenditeks.
Lõpuks veel paar asja turniirimäärustest. Mängijate mitteilmumisel voorule on karistused üldjuhul küllalt rangeks muudetud. Võistlustelt kõrvaldamine võib leida aset siis, kui mängija kaotab mitteilmumise tõttu kolm partiid, aga ka ainult ühele partiile mittetuleku puhul, kui selleks polnud arvestatavat põhjust. Aga loomulikult võib peakohtunik mingis konkreetses olukorras otsustada teisiti.
Mis puutub aga võistkonna kaptenisse, siis võib ta küll anda oma võistkonna mängijatele nõu, kas pakkuda viiki, viigipakkumine vastu võtta või partii alla anda. Ta ei või ometi öelda mängijale, et see viiki taotleks seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel. Sel juhul loetakse, et ta annab mängijale infot laual oleva seisu kohta, mille aga turniirimäärused keelavad.
Nagu näha, sai loetelu küllalt pikk. Loodame, et järgmisel korral on see lühem. Ehk on siis kasu ka nende ridade eelnevast läbilugemisest. Eelmise eksami järel kirjutatud tekst polnud täiel määral soovitud mõju avaldanud.
Lembit
reede, 30. november 2007
Kas partiid tuli jätkata?
Prantsusmaal on lisaks neljale kohtunikukategooriale olemas veel viies, noorkohtuniku kategooria. Selle võivad saada 12 - 16 aasta vanused noored (16-aastaselt võib juba taotleda ka IV, 18-aastaselt III ja sellest kõrgemaid kategooriaid). Nimetuse saamiseks korraldatakse üle riigi spetsiaalseid seminare ja võetakse vastu eksameid. Arvan, et see on hea võimalus panna noori juba varakult kohtunikutööst huvituma ja anda neile vastavaid teadmisi. Sealse maleliidu koduleheküljel vastatakse sageli ka noorkohtunike küsimustele.
Ühes viimastest veergudest oli ühel noorel kohtunikul tekkinud kahtlusi oma vanema kolleegi tegevuse õigsuses. Oli mingi śveitsi süsteemis noorteturniir, kus mängisid benjamins (pesamunad), mis tähendab alla 14 aasta vanuseid. 23. käigul teatas valgetega mänginud A: "Tuli ja matt!" Mõlemad jätsid mängu katki, märkisid protokollidesse 1 : 0 ja kirjutasid alla. Siis aga ütles naaberlaua mängija, et mingit matti polnud. B (mustad) pöördus seejärel kohtuniku poole ja see laskiski partiid jätkata. Ja nagu arvata võis, võitis mõned käigud hiljem hoopis B. Nüüd märgiti protokollidesse 0 : 1 ja kirjutati need uuesti alla. Kuigi A selle tulemuse hiljem vaidlustas, siis nii see jäi. Abikohtunikuna tegutsenud noormees tõstatas siis küsimuse, kuidas oleks pidanud kohtunik antud juhul toimima, kas partiid pidi tõesti tingimata jätkama ja kuidas oleks tal tulnud oma otsust A-le põhjendada.
Tavapäraselt vastab prantslaste kodulehes kirjadele nende esikohtunik Stéphane Escafre. Loomulikult alustas ta koodeksitsitaadiga 8.7. Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Kõige lihtsam oleks kohtunikul olnud öelda, et partii on läbi ja sellega asi lõpetada. See aga oleks olnud liiga piiratud nägemus reeglitest ja noorteturniirile vaevalt sobiv. Matti ju polnud, keegi alla ei andnud /kuigi formaalselt tähendab 1 : 0 partiiprotokollis minu arvates selgelt alistumist/. Oli vaid mõlema mängija viga tulemuse fikseerimisel.
Tsiteeritud artikkel annab vea parandamiseks võimaluse. Nii peab Escafre partii jätkamist normaalseks. Tingimata seda jätkama tõepoolest ei pidanud, aga antud juhul küll. Muidugi kui mati puudumist oleks märgatud alles turniiri lõpul, oleks korrigeerimine hiljaks jäänud (antud juhul käis 2. voor). A-lt oleks võinud küsida, kas ta andis tuld ja pani mati ning kas vastane alistus. A-le oleks tulnud öelda, et partii polnud läbi ja alla kirjutati vaid vastase vea tõttu.
On loomulik, et eriti noortevõistlustel tuleb leida aega ja tehtud otsuseid vajalikul määral põhjendada, et mängijad ei tunneks, et neid koheldi ebaõiglaselt. Ja muidugi oleks tulnud noomida ka naaberlaua mängijat: teise laua partiisse ei tohi kunagi otseselt sekkuda, seda oleks pidanud tegema vaid kohtuniku vahendusel.
Jään oma prantsuse kolleegi mõttekäiguga põhiliselt nõusse. Veidi paneb imestama, et seal selle vanusega mängijad ei saa aru, mis on ja mis ei ole matt.
Lembit
Ühes viimastest veergudest oli ühel noorel kohtunikul tekkinud kahtlusi oma vanema kolleegi tegevuse õigsuses. Oli mingi śveitsi süsteemis noorteturniir, kus mängisid benjamins (pesamunad), mis tähendab alla 14 aasta vanuseid. 23. käigul teatas valgetega mänginud A: "Tuli ja matt!" Mõlemad jätsid mängu katki, märkisid protokollidesse 1 : 0 ja kirjutasid alla. Siis aga ütles naaberlaua mängija, et mingit matti polnud. B (mustad) pöördus seejärel kohtuniku poole ja see laskiski partiid jätkata. Ja nagu arvata võis, võitis mõned käigud hiljem hoopis B. Nüüd märgiti protokollidesse 0 : 1 ja kirjutati need uuesti alla. Kuigi A selle tulemuse hiljem vaidlustas, siis nii see jäi. Abikohtunikuna tegutsenud noormees tõstatas siis küsimuse, kuidas oleks pidanud kohtunik antud juhul toimima, kas partiid pidi tõesti tingimata jätkama ja kuidas oleks tal tulnud oma otsust A-le põhjendada.
Tavapäraselt vastab prantslaste kodulehes kirjadele nende esikohtunik Stéphane Escafre. Loomulikult alustas ta koodeksitsitaadiga 8.7. Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Kõige lihtsam oleks kohtunikul olnud öelda, et partii on läbi ja sellega asi lõpetada. See aga oleks olnud liiga piiratud nägemus reeglitest ja noorteturniirile vaevalt sobiv. Matti ju polnud, keegi alla ei andnud /kuigi formaalselt tähendab 1 : 0 partiiprotokollis minu arvates selgelt alistumist/. Oli vaid mõlema mängija viga tulemuse fikseerimisel.
Tsiteeritud artikkel annab vea parandamiseks võimaluse. Nii peab Escafre partii jätkamist normaalseks. Tingimata seda jätkama tõepoolest ei pidanud, aga antud juhul küll. Muidugi kui mati puudumist oleks märgatud alles turniiri lõpul, oleks korrigeerimine hiljaks jäänud (antud juhul käis 2. voor). A-lt oleks võinud küsida, kas ta andis tuld ja pani mati ning kas vastane alistus. A-le oleks tulnud öelda, et partii polnud läbi ja alla kirjutati vaid vastase vea tõttu.
On loomulik, et eriti noortevõistlustel tuleb leida aega ja tehtud otsuseid vajalikul määral põhjendada, et mängijad ei tunneks, et neid koheldi ebaõiglaselt. Ja muidugi oleks tulnud noomida ka naaberlaua mängijat: teise laua partiisse ei tohi kunagi otseselt sekkuda, seda oleks pidanud tegema vaid kohtuniku vahendusel.
Jään oma prantsuse kolleegi mõttekäiguga põhiliselt nõusse. Veidi paneb imestama, et seal selle vanusega mängijad ei saa aru, mis on ja mis ei ole matt.
Lembit
neljapäev, 29. november 2007
Juhtum välkpartiis
Mõni aeg tagasi esitati Hispaania kodulehel arutamiseks järgmine juhtum ühest välkpartiist.
Valged asetavad oma kuninga väljale, mis oli mingi vastase malendi tules. Mustad seda ei märka, vaid teevad oma malendiga käigu. Valged seiskavad kella ja kutsuvad kohtuniku, teatades, et musta viimane käik oli määrustevastane, ning nõudes endale võitu (või viiki, juhul kui valgetel poleks olnud matistamiseks piisavat materjali).
Mida peaks sel juhul tegema kohtunik? Hispaanlaste arvamustel oli kolm varianti. Ühtede arvates ei saa mustade käiku lugeda kuidagi määrustevastaseks ning selle asemel peaksid nad ütlema kohtunikule, et määrustevastase käigu tegid hoopis valged. Kohtunik peakski seejärel mustadele võidu andma.
Teiste arvates on mustade käik tõesti määrustevastane (pigem võiksime küll valge kuninga tulesoleku tõttu kõnelda määrustevastasest seisust) ning seetõttu valgete poolt esitatud taotlus täiesti põhjendatud. Võit peaks minema valgetele.
Kolmandate arvates keelab koodeks küll kuningat tulle jätta, aga see käib mängija enda, mitte aga tema vastasmängija kuninga kohta. Seepärast on valge kuningas pärast mustade käiku lihtsalt tules ja see tuleb sealt valgete järgmise käiguga kuhugi viia. Partii seejärel aga lihtsalt jätkub.
Vähemalt esmapilgul ühineksin viimase arvamusega. Kui mustad on käinud, siis ei saa nad loomulikult enam mingit taotlust esitada. C3: Vastasmängija võib ... enne oma käigu tegemist taotleda võitu. ... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida. Nii langeb esimene variant ära.
1.2: Oma kuninga asetamine või jätmine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud. Seda punkti mustad ei rikkunud.
Kui valged ka nüüd oma kuningaga midagi ette ei võta ja see jääb tulle, võivad mustad esitada taotluse määrustevastasuse kohta, kuigi nende järgmine käik iseendast võib ju määrustele vastata.
Või arvab keegi teisiti?
Lembit
Valged asetavad oma kuninga väljale, mis oli mingi vastase malendi tules. Mustad seda ei märka, vaid teevad oma malendiga käigu. Valged seiskavad kella ja kutsuvad kohtuniku, teatades, et musta viimane käik oli määrustevastane, ning nõudes endale võitu (või viiki, juhul kui valgetel poleks olnud matistamiseks piisavat materjali).
Mida peaks sel juhul tegema kohtunik? Hispaanlaste arvamustel oli kolm varianti. Ühtede arvates ei saa mustade käiku lugeda kuidagi määrustevastaseks ning selle asemel peaksid nad ütlema kohtunikule, et määrustevastase käigu tegid hoopis valged. Kohtunik peakski seejärel mustadele võidu andma.
Teiste arvates on mustade käik tõesti määrustevastane (pigem võiksime küll valge kuninga tulesoleku tõttu kõnelda määrustevastasest seisust) ning seetõttu valgete poolt esitatud taotlus täiesti põhjendatud. Võit peaks minema valgetele.
Kolmandate arvates keelab koodeks küll kuningat tulle jätta, aga see käib mängija enda, mitte aga tema vastasmängija kuninga kohta. Seepärast on valge kuningas pärast mustade käiku lihtsalt tules ja see tuleb sealt valgete järgmise käiguga kuhugi viia. Partii seejärel aga lihtsalt jätkub.
Vähemalt esmapilgul ühineksin viimase arvamusega. Kui mustad on käinud, siis ei saa nad loomulikult enam mingit taotlust esitada. C3: Vastasmängija võib ... enne oma käigu tegemist taotleda võitu. ... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida. Nii langeb esimene variant ära.
1.2: Oma kuninga asetamine või jätmine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud. Seda punkti mustad ei rikkunud.
Kui valged ka nüüd oma kuningaga midagi ette ei võta ja see jääb tulle, võivad mustad esitada taotluse määrustevastasuse kohta, kuigi nende järgmine käik iseendast võib ju määrustele vastata.
Või arvab keegi teisiti?
Lembit
kolmapäev, 28. november 2007
Erinevalt toimida ei tohiks
Hispaania kohtunike lehekülg ei toimi endiselt. Ühesugune vabandus püsib seal juba mitmendat kuud. Järelikult pole meie kohtunikel ka parima tahtmise korral seal talletatut lugeda, isegi kui seda hispaania keeles teha üritataks. Üheks rubriigiks oli seal varem Casos Arbitrales - Kohtunikutöö juhtumid, kus toodi mitmesuguseid näiteid võistlustel juhtunust, ilma et nende põhjal oleks mingeid kindlaid järeldusi tehtud. Pigem lõppesid need tavaliselt küsimärkidega ja andsid kohtunikele mõtlemisainet. Kuivõrd kirjutasin endale enamiku neist tekstidest ümber, siis võiks ehk ka meie veebis ajuti mõne neist juhtumeist reprodutseerida.
Üks näide, originaalpealkirjaga "Erinevad kriteeriumid". Mingil turniiril mängivad kaks mängijat reitingutega kusagil 1900 ja 2100 vahel. Valgel (A) on laual 2 ratsut ja 4 etturit, mustal (B) vanker. Kummalisel kombel nopib must enne ajakontrolli ära nii kõik etturid kui ka ühe ratsu. Loomulikult minetab valge seejuures kannatuse ja keskendumisvõime. Ainus väljapääs on viigipakkumine, mis aga loomulikult tagasi lükatakse.
Kui aega jäänud mustal 30 ja valgel 10 minutit, kutsub valge kohtuniku ning teeb talle väga emotsionaalselt selgeks, et see seis olevat kõigis raamatutes viik (madala reitinguga mängija kohta pidi siis olema tegemist hea maleliteratuuri tundmisega) ning võita olevat siin võimalik vaid ajaga. Loomulik, et partii endale tähelepanu tõmbas ja selle ümber vaidlus tekkis. Kuigi ma ei tea, millest kohtunik lähtus (artikli 10.2 järgi taotlemiseks polnud ju aeg kätte jõudnud), oli tema otsus: viik! Pahane mustki jäi lõpuks kohtuniku otsust uskuma ja loobus apellatsioonikomiteesse pöördumisest.
Järgmisel aastal käib sama turniir, tookord mustadega mänginu (B) on jälle kohal ja ka kohtunik on sama. Ainult vastane on uus. Ja seekord on meie tuttaval lauale jäänud ratsu ja ettur ning seekordsel vastasel vanker. Lõpuks läheb ettur kaotsi, kuid mehele meenub kohtuniku eelmise aasta otsus ja ta läheb ise viiki taotlema. Abikohtunikelt ta soovitud otsust ei saanud, aga see polnudki oluline, sest peakohtunik oli talle ju teada juba eelmisest aastast. Aga seekord ei teinud see mees meie tuttava protestidest põrmugi välja ja teatas, et tuleb lihtsalt mängu jätkata. Tema polevat sellistes seisudes kunagi viiki fikseerinud.
Muidugi oleks viigi fikseerimine sellise materjali vahekorra juures olnud rohkem kui problemaatiline ning sellele oleks pidanud eelnema kummagi poole laual tehtud käikude tähelepanelik jälgimine. Igal juhul on õigustatud nende juhtumite internetti riputanu küsimused: Kas nende partiide vahel on mingi erinevus ning kas tuleb taotluse puhul arvestada, kes viiki taotleb ja kuidas ta oma taotlust põhjendab? Meie kohtunikulitsentsi too Hispaania ametivend vaevalt saaks.
Lembit
Üks näide, originaalpealkirjaga "Erinevad kriteeriumid". Mingil turniiril mängivad kaks mängijat reitingutega kusagil 1900 ja 2100 vahel. Valgel (A) on laual 2 ratsut ja 4 etturit, mustal (B) vanker. Kummalisel kombel nopib must enne ajakontrolli ära nii kõik etturid kui ka ühe ratsu. Loomulikult minetab valge seejuures kannatuse ja keskendumisvõime. Ainus väljapääs on viigipakkumine, mis aga loomulikult tagasi lükatakse.
Kui aega jäänud mustal 30 ja valgel 10 minutit, kutsub valge kohtuniku ning teeb talle väga emotsionaalselt selgeks, et see seis olevat kõigis raamatutes viik (madala reitinguga mängija kohta pidi siis olema tegemist hea maleliteratuuri tundmisega) ning võita olevat siin võimalik vaid ajaga. Loomulik, et partii endale tähelepanu tõmbas ja selle ümber vaidlus tekkis. Kuigi ma ei tea, millest kohtunik lähtus (artikli 10.2 järgi taotlemiseks polnud ju aeg kätte jõudnud), oli tema otsus: viik! Pahane mustki jäi lõpuks kohtuniku otsust uskuma ja loobus apellatsioonikomiteesse pöördumisest.
Järgmisel aastal käib sama turniir, tookord mustadega mänginu (B) on jälle kohal ja ka kohtunik on sama. Ainult vastane on uus. Ja seekord on meie tuttaval lauale jäänud ratsu ja ettur ning seekordsel vastasel vanker. Lõpuks läheb ettur kaotsi, kuid mehele meenub kohtuniku eelmise aasta otsus ja ta läheb ise viiki taotlema. Abikohtunikelt ta soovitud otsust ei saanud, aga see polnudki oluline, sest peakohtunik oli talle ju teada juba eelmisest aastast. Aga seekord ei teinud see mees meie tuttava protestidest põrmugi välja ja teatas, et tuleb lihtsalt mängu jätkata. Tema polevat sellistes seisudes kunagi viiki fikseerinud.
Muidugi oleks viigi fikseerimine sellise materjali vahekorra juures olnud rohkem kui problemaatiline ning sellele oleks pidanud eelnema kummagi poole laual tehtud käikude tähelepanelik jälgimine. Igal juhul on õigustatud nende juhtumite internetti riputanu küsimused: Kas nende partiide vahel on mingi erinevus ning kas tuleb taotluse puhul arvestada, kes viiki taotleb ja kuidas ta oma taotlust põhjendab? Meie kohtunikulitsentsi too Hispaania ametivend vaevalt saaks.
Lembit
teisipäev, 27. november 2007
Amalfi süsteemist
Śveitsi süsteemi variante on rohkesti ning nende arv pigem kasvab kui kahaneb. Neist sagedamini kasutatavate olulisematest tunnusjoontest on juttu ka minu materjalis "Märkmeid śveitsi süsteemist". Amalfi süsteemi selles aga mainitud pole, sest selle esitas IA Sergio Pagano FIDE śveitsi süsteemi paarimise komiteele arutamiseks alles mullusel Torino kongressil. Asja peeti lihtsaks ja huvitavaks, kuid lõplik otsus variandi tunnustamise kohta jäeti langetamata ja pole teada, et tänavugi oleks kaugemale jõutud.
Śveitsi süsteemi üks puudustest on see, et tugevamad mängijad peavad turniiri algul kohtuma mängijatega, kes on mängutasemelt neist tunduvalt nõrgemad. Mängib ju parim esimeses voorus tabeli teise poole parimaga ja suure osavõtjate arvu korral läheb veel aega, enne kui ta saab laua taga kokku konkurentidega. Lõppjärjestuse määramisel on neist partiidest vähe kasu. Mõneti on seda puudust püütud parandada kiirendussüsteemidega, kus mängijad jagatakse kaheks pooleks, vaid neljaks veerandiks ning kõige tugevam kohtub teise veerandi esimesega.
Ka Amalfi süsteemi põhiidee on vastaste reitinguerinevuste vähendamine esimestes voorudes ning mängijatele võimaluste andmine mängida reitingute poolest lähedaste vastastega.
Tavaliste põhimõtete järgi koostatavas paarimisnimekirjas on kõik mängijad oma reitingute järgi reas ning kõigepealt hakatakse otsima vastast nimekirja esinumbrile. Valem selle leidmiseks on aga: paaritatava mängija koht nimekirjas + veel mängimata voorude arv. Nii et kui tegemist on 7-voorulise turniiriga, mängib esinumber avavoorus nr. 8-ga, kui aga 11-voorulisega, siis nr. 12-ga. Teises voorus peaks siis tabelijuhi vastaseks olema esimesel juhul nr. 7 (1 + 6), teisel juhul nr. 11 (1 + 10). Täpselt samuti leitakse vastased kõigile teistele paarimisnimekirjas olijatele. Nr. 2 peaks avavoorus meie näidete järgi esimesel juhul mängima nr. 9, teisel juhul nr. 13 vastu, teises voorus aga nr. 8 või nr. 12 vastu. Kui igas voorus kõigis partiides kõrgema reitinguga mängijad võidavad, siis peaksid kaks parimat omavahel kokku saama viimases voorus, kuigi ka selle ajani on mõlemal tulnud tegemist teha väga tugevate vastastega.
Muidugi võib juhtuda, et mingi selle valemi järgi leitud vastane on paarimiseks siiski ebasobiv, olgu siis seetõttu, et nad on juba mänginud või et nende kohtumine tähendaks kolme järjestikust partiid sama värvi malenditega või kolme ühe värviga partiid rohkem kui teisega. Võib aga ka juhtuda, et sel moel saadud vastase number on suurem kui parajasti aktiivsete mängijate arv. Sel juhul liigutakse kõigepealt tolle sobimatu vastase numbrist ülespoole kuni mängija endani. Kui ka sel vahemaal sobivat vastast ei leita, siis liigutakse sellest sobimatust vastasest allapoole tabeli lõpuni välja. Ei anna ka see toiming ikkagi tulemust, lõhutakse ära viimane kokkupandud paar ja asutakse uuesti asja kallale. Kõik muud reeglid sarnanevad üldtuntud śveitsi omadele.
Kuigi pole ise asja järele proovinud, tundub see paarimisprotseduur lihtne olevat ja konkurentsi tihendamise kõrval peakski see olema Amalfi süsteemi suuremaid plusse. Paarimisreeglid ise on sõnastatud selgemini kui enamikus teistes śveitsi süsteemi variantides. Kõige muu kõrval aga peaks süsteem panema kõrge reitinguga mängijad rohkem riskima, sest ka kaotuse korral on neil ikkagi võimalus esikohtadele konkureerida.
Aga ootame, mida otsustab FIDE.
Lembit
Śveitsi süsteemi üks puudustest on see, et tugevamad mängijad peavad turniiri algul kohtuma mängijatega, kes on mängutasemelt neist tunduvalt nõrgemad. Mängib ju parim esimeses voorus tabeli teise poole parimaga ja suure osavõtjate arvu korral läheb veel aega, enne kui ta saab laua taga kokku konkurentidega. Lõppjärjestuse määramisel on neist partiidest vähe kasu. Mõneti on seda puudust püütud parandada kiirendussüsteemidega, kus mängijad jagatakse kaheks pooleks, vaid neljaks veerandiks ning kõige tugevam kohtub teise veerandi esimesega.
Ka Amalfi süsteemi põhiidee on vastaste reitinguerinevuste vähendamine esimestes voorudes ning mängijatele võimaluste andmine mängida reitingute poolest lähedaste vastastega.
Tavaliste põhimõtete järgi koostatavas paarimisnimekirjas on kõik mängijad oma reitingute järgi reas ning kõigepealt hakatakse otsima vastast nimekirja esinumbrile. Valem selle leidmiseks on aga: paaritatava mängija koht nimekirjas + veel mängimata voorude arv. Nii et kui tegemist on 7-voorulise turniiriga, mängib esinumber avavoorus nr. 8-ga, kui aga 11-voorulisega, siis nr. 12-ga. Teises voorus peaks siis tabelijuhi vastaseks olema esimesel juhul nr. 7 (1 + 6), teisel juhul nr. 11 (1 + 10). Täpselt samuti leitakse vastased kõigile teistele paarimisnimekirjas olijatele. Nr. 2 peaks avavoorus meie näidete järgi esimesel juhul mängima nr. 9, teisel juhul nr. 13 vastu, teises voorus aga nr. 8 või nr. 12 vastu. Kui igas voorus kõigis partiides kõrgema reitinguga mängijad võidavad, siis peaksid kaks parimat omavahel kokku saama viimases voorus, kuigi ka selle ajani on mõlemal tulnud tegemist teha väga tugevate vastastega.
Muidugi võib juhtuda, et mingi selle valemi järgi leitud vastane on paarimiseks siiski ebasobiv, olgu siis seetõttu, et nad on juba mänginud või et nende kohtumine tähendaks kolme järjestikust partiid sama värvi malenditega või kolme ühe värviga partiid rohkem kui teisega. Võib aga ka juhtuda, et sel moel saadud vastase number on suurem kui parajasti aktiivsete mängijate arv. Sel juhul liigutakse kõigepealt tolle sobimatu vastase numbrist ülespoole kuni mängija endani. Kui ka sel vahemaal sobivat vastast ei leita, siis liigutakse sellest sobimatust vastasest allapoole tabeli lõpuni välja. Ei anna ka see toiming ikkagi tulemust, lõhutakse ära viimane kokkupandud paar ja asutakse uuesti asja kallale. Kõik muud reeglid sarnanevad üldtuntud śveitsi omadele.
Kuigi pole ise asja järele proovinud, tundub see paarimisprotseduur lihtne olevat ja konkurentsi tihendamise kõrval peakski see olema Amalfi süsteemi suuremaid plusse. Paarimisreeglid ise on sõnastatud selgemini kui enamikus teistes śveitsi süsteemi variantides. Kõige muu kõrval aga peaks süsteem panema kõrge reitinguga mängijad rohkem riskima, sest ka kaotuse korral on neil ikkagi võimalus esikohtadele konkureerida.
Aga ootame, mida otsustab FIDE.
Lembit
esmaspäev, 26. november 2007
Śveitsi süsteemi reeglitest
Nädalavahetusel pidin kohtunike seminaril veidi kõnelema ka śveitsi süsteemist. Õieti on see süsteem praeguseks juba sedavõrd palju erinevaid vorme omandanud, et ühtsusest on raske rääkida. FIDE on ajuti teinud katseid põhiseisukohtade paikapanekuks, kuigi ka need kannavad vaid soovitavat iseloomu. Ulatuslikumaks neist olid śveitsi süsteemi reeglid Grazi kongressilt 1985, millele tuginevad ka meie kodulehelt leitavad Śveitsi süsteemi põhireeglid ja minu materjal "Märkmeid śveitsi süsteemist".
Aga Śveitsi süsteemi üldreeglid pärinevad ka Calvia kongressilt 2004. Millest siis neis juttu on? Need on lühikesed ega püüagi anda mingeid konkreetseid juhiseid paarimiseks. Aga arvestagem neid võimaluse korral ikka (FIDE reitinguturniiridel kindlasti), kuigi vaevalt seal meie jaoks midagi uut ongi.
Iga osavõtja, kes pole õigeaegselt kohale saabunud, kõrvaldatakse turniirilt, kui ta pole järgmise vooru paarimiseks kohale ilmunud. Erandi võib teha juhul, kui registreeritud osavõtjalt on kirjalik teade, et ta jääb paratamatult hiljaks. Ükski mängija ei saa punkte mängimata voorude eest. Mängija, keda kohal pole, ei või saada mänguta punkti. Mängija, kes mingist voorust puudub kohtunikule teatamata, loetakse turniirist loobunuks, välja arvatud juhul, kui puudumist põhjendatakse arvestatavate argumentidega enne järgmist paarimist.
Mängijate esmane järjestus turniiritabelis peab vastama nende FIDE reitingutele. Kui mängijal FIDE reitingut pole, võib arvestada mistahes kättesaadavat infot tema mängutugevuse kohta. Selleks võib olla näiteks tema rahvuslik reiting, mille puhul on võetud arvesse FIDE reitingu ja vastava maa rahvusliku reitingu vahekorda.
Kasutatav paarimissüsteem peab olema üks avaldatud FIDE süsteemidest või siis selline, mille üksikasjalik kirjeldus antakse mängijatele. Kasutada võib ka nn. kiirendussüsteeme (need on sellised, kus mängijad jaotatakse esimesteks voorudeks nelja gruppi, et juba nendes poleks kohtuvate mängijate tugevusevahe liiga suur), aga vaid siis kui need on eelnevalt teatavaks tehtud ega eelista üksikuid mängijaid. Pole lubatud korrektseid paarimisi muuta, et anda kellelegi suuremaid võimalusi tiitlinormide täitmiseks. Kui paarimised on juba avaldatud, siis ei tohi neid enam muuta, välja arvatud juhul, kui kaks mängijat kohtuksid omavahel teistkordselt. Ja ongi vist kõik põhiline, mis Calvias tookord kirja pandi.
Lembit
Aga Śveitsi süsteemi üldreeglid pärinevad ka Calvia kongressilt 2004. Millest siis neis juttu on? Need on lühikesed ega püüagi anda mingeid konkreetseid juhiseid paarimiseks. Aga arvestagem neid võimaluse korral ikka (FIDE reitinguturniiridel kindlasti), kuigi vaevalt seal meie jaoks midagi uut ongi.
Iga osavõtja, kes pole õigeaegselt kohale saabunud, kõrvaldatakse turniirilt, kui ta pole järgmise vooru paarimiseks kohale ilmunud. Erandi võib teha juhul, kui registreeritud osavõtjalt on kirjalik teade, et ta jääb paratamatult hiljaks. Ükski mängija ei saa punkte mängimata voorude eest. Mängija, keda kohal pole, ei või saada mänguta punkti. Mängija, kes mingist voorust puudub kohtunikule teatamata, loetakse turniirist loobunuks, välja arvatud juhul, kui puudumist põhjendatakse arvestatavate argumentidega enne järgmist paarimist.
Mängijate esmane järjestus turniiritabelis peab vastama nende FIDE reitingutele. Kui mängijal FIDE reitingut pole, võib arvestada mistahes kättesaadavat infot tema mängutugevuse kohta. Selleks võib olla näiteks tema rahvuslik reiting, mille puhul on võetud arvesse FIDE reitingu ja vastava maa rahvusliku reitingu vahekorda.
Kasutatav paarimissüsteem peab olema üks avaldatud FIDE süsteemidest või siis selline, mille üksikasjalik kirjeldus antakse mängijatele. Kasutada võib ka nn. kiirendussüsteeme (need on sellised, kus mängijad jaotatakse esimesteks voorudeks nelja gruppi, et juba nendes poleks kohtuvate mängijate tugevusevahe liiga suur), aga vaid siis kui need on eelnevalt teatavaks tehtud ega eelista üksikuid mängijaid. Pole lubatud korrektseid paarimisi muuta, et anda kellelegi suuremaid võimalusi tiitlinormide täitmiseks. Kui paarimised on juba avaldatud, siis ei tohi neid enam muuta, välja arvatud juhul, kui kaks mängijat kohtuksid omavahel teistkordselt. Ja ongi vist kõik põhiline, mis Calvias tookord kirja pandi.
Lembit
pühapäev, 25. november 2007
Pilk aastate taha
Kavatsesin seekord kommenteerida Geurt Gijsseni iga kuu kolmandal kolmapäeval ilmuvat Chesscafe järjekordset veergu, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja - ei ilmunud veerg nähtavale ei kolmapäeval ega isegi nädala lõpuks. Põhjusi ma muidugi ei tea. Igatahes on juhtum vist pea kümne aasta jooksul esmakordne. Küll on aga toimetus vajalikuks pidanud taas esile tuua ühe aastatetaguse teksti. Pilk kaustikusse, kuhu olen talletanud kõik olulisema kunagise kolleegi arutlustest, selgitab, et tegemist on juuliga 1998, seega ajaga veidi enne meie viimast koostööd Elista olümpial. Aga ehk leiab sealt praegugi midagi kasulikku, kuigi on koodeksitki ju vahepeal kahel korral korrigeeritud.
Mainitud veeru lõpul on muide paar näidet, mis oleksid sobinud illustreerima minu hiljutist kommentaari "Kuidas partiid alla anda?"
Sokolov - Nijboer (Hollandi MV 1998): Must märgib partiiprotokolli "1 : 0" ja kirjutab alla. Vastast laua juures parajasti pole, küll aga on seal kohtunik, kes võtab valge kuninga ja asetab selle sümboolselt ühele malelaua tsentriväljadest. Ometi teatab nüüd Nijboer, et tahab partiid jätkata. Jätkabki, aga käik hiljem annab ikkagi alla - selles partiis juba teistkordselt.
Kamski - J. Polgar (Buenos Aires 1994): Kamski toimib analoogiliselt. "0 :1", allkiri ja mängu jätkamine. Kuna tegemist on mitme partii ajapuudustega ja Kamski seis päris läbi, siis Geurt laua juurde ei lähe, arvates, et see oleks paratamatult esile kutsunud mingi reaktsiooni ja teiste mängijate häirimise. Küll teeb ta pärast partiid Kamskile ametliku hoiatuse.
Aga üldiselt näib, et siis olid tähelepanu all eelkõige kiir- ja välkmale.
Kusagil Mehhikos mängitakse ühetunnise kontrolliga (ametlikult on seegi ju kiirmale), laual DGT elektronkellad. Kui must aja ületab, näevad kõik, et valge kellale jääb veel 3 sekundit. Valge ei oska aga kella seisma panna. Kui mõlemal numbrilaual seisab "0 : 00", fikseerib kohtunik musta taotlusel viigi, kuigi temagi oli märganud, kelle aeg enne otsa sai.
Gert nõustub kohtunikuga partii tulemuse suhtes. B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
DGT kelladega on küll täiesti selge, kes ületas aja esimesena. Mehaaniliste kelladega, mida ju ka ikka veel kasutatakse, me seda aga kindlaks teha ei saaks. Erinevaid reegleid mehaanilistel ja elektroonilistel kelladel olla ei või. Nii peamegi siis ka antud juhul arvesse võtma vanema tehnika võimalusi. Oleks meil tegemist olnud tavamalega (mida 1 tunni male ju peaaegu et on), oleks kohtuniku otsus pidanud olema teistsugune. Seal peab kohtunik asjasse sekkuma ja esimese ajaületaja kindlaks tegema.
Ka Brasiilias oli kontrolliks üks tund partiile. Tegemist oli tüüpilise näitega meie kohtunikueksamite küsimustikust. Valgel on suur ülekaal, etturi lipustamine oleks ühtlasi olnud matikäik. Aga mängija lippu ei leia ja just samal ajal, kui ta ütleb: "Lipp ja matt!", langeb kellal nooleke. Kohapealne kohtunik kirjutab turniiritabelisse valgetele küll punkti, aga hiljem tekivad selle õigsuses kahtlused.
Ja õigustatult. Valge oleks pidanud kella seisma panema ja laskma kohtunikul endale lipu tuua. Niipea kui lipp oleks lauale ilmunud, oleks valge tõepoolest võitnud, olgugi et paar sekundit hiljem oleks nooleke langenud. Antud juhul jäi aga käik tegelikult tegemata ja võit oleks pidanud minema hoopis mustale. Muidugi juhul, kui tal peale kuninga ikka veel midagi laual oli, sest 6.10: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul.
Lembit
Mainitud veeru lõpul on muide paar näidet, mis oleksid sobinud illustreerima minu hiljutist kommentaari "Kuidas partiid alla anda?"
Sokolov - Nijboer (Hollandi MV 1998): Must märgib partiiprotokolli "1 : 0" ja kirjutab alla. Vastast laua juures parajasti pole, küll aga on seal kohtunik, kes võtab valge kuninga ja asetab selle sümboolselt ühele malelaua tsentriväljadest. Ometi teatab nüüd Nijboer, et tahab partiid jätkata. Jätkabki, aga käik hiljem annab ikkagi alla - selles partiis juba teistkordselt.
Kamski - J. Polgar (Buenos Aires 1994): Kamski toimib analoogiliselt. "0 :1", allkiri ja mängu jätkamine. Kuna tegemist on mitme partii ajapuudustega ja Kamski seis päris läbi, siis Geurt laua juurde ei lähe, arvates, et see oleks paratamatult esile kutsunud mingi reaktsiooni ja teiste mängijate häirimise. Küll teeb ta pärast partiid Kamskile ametliku hoiatuse.
Aga üldiselt näib, et siis olid tähelepanu all eelkõige kiir- ja välkmale.
Kusagil Mehhikos mängitakse ühetunnise kontrolliga (ametlikult on seegi ju kiirmale), laual DGT elektronkellad. Kui must aja ületab, näevad kõik, et valge kellale jääb veel 3 sekundit. Valge ei oska aga kella seisma panna. Kui mõlemal numbrilaual seisab "0 : 00", fikseerib kohtunik musta taotlusel viigi, kuigi temagi oli märganud, kelle aeg enne otsa sai.
Gert nõustub kohtunikuga partii tulemuse suhtes. B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
DGT kelladega on küll täiesti selge, kes ületas aja esimesena. Mehaaniliste kelladega, mida ju ka ikka veel kasutatakse, me seda aga kindlaks teha ei saaks. Erinevaid reegleid mehaanilistel ja elektroonilistel kelladel olla ei või. Nii peamegi siis ka antud juhul arvesse võtma vanema tehnika võimalusi. Oleks meil tegemist olnud tavamalega (mida 1 tunni male ju peaaegu et on), oleks kohtuniku otsus pidanud olema teistsugune. Seal peab kohtunik asjasse sekkuma ja esimese ajaületaja kindlaks tegema.
Ka Brasiilias oli kontrolliks üks tund partiile. Tegemist oli tüüpilise näitega meie kohtunikueksamite küsimustikust. Valgel on suur ülekaal, etturi lipustamine oleks ühtlasi olnud matikäik. Aga mängija lippu ei leia ja just samal ajal, kui ta ütleb: "Lipp ja matt!", langeb kellal nooleke. Kohapealne kohtunik kirjutab turniiritabelisse valgetele küll punkti, aga hiljem tekivad selle õigsuses kahtlused.
Ja õigustatult. Valge oleks pidanud kella seisma panema ja laskma kohtunikul endale lipu tuua. Niipea kui lipp oleks lauale ilmunud, oleks valge tõepoolest võitnud, olgugi et paar sekundit hiljem oleks nooleke langenud. Antud juhul jäi aga käik tegelikult tegemata ja võit oleks pidanud minema hoopis mustale. Muidugi juhul, kui tal peale kuninga ikka veel midagi laual oli, sest 6.10: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul.
Lembit
laupäev, 24. november 2007
Meil poleks nii juhtunud
Tulin just kohtunike seminarilt ning arvutisse pilku heites leidsin, et Saksa malehuvilised olid tagantjärele terve nädala tegelnud ühes partiis tekkinud veidi veidra olukorraga.
Mängiti mingit meeskonnavõistlust. Kaks meest jäid suurde ajapuudusesse, nii et pärast 28. käiku olid mõlemad partiiprotokolli tõmmanud ainult kriipse. Siis võttis must oma vankri ja lõi sellega väljale c1. Kas aga vanker seisis c8 või juba lööduna hoopis laua kõrval, seda ei saadudki tekkinud vaidluses selgeks. Nüüd oleks ju normaalne olnud, et asjasse oleks selguse toonud laua juures käike kirjutanud kohtunik. Häda oli aga selles, et matśil sellist omaette ametimeest polnudki, vaid selle funktsioone pidid täitma ühiselt mõlema meeskonna kaptenid, kes aga ise mängisid ega olnud suutnud leida endale ka sellist abilist, kes partiides toimuvat oleks jälginud.
Nii palju nad siiski otsustasid, et partii tuleb teisel laual läbi mängida, käigud üles kirjutada ja siis partiid jätkata. Aga viimast 6-7 käiku ei suudetud nüüdki ühtviisi kirja panna. Üks sai tehtud käikude arvuks 34, teine 35. (Mulle endale tundub see küll kummaline, sest nad vaatasid ju partiid samal malelaual.) Sellest jäi sõltuma ka see, kas vanker ikkagi oli c8 või mitte. Valge nooleke oleks kukkunud ehk 20, musta oma 45 sekundi pärast. Kui vanker laual, oleks must jõudnud võita, kui mitte oleks tegemist olnud ligikaudu tasakaaluga. Võib kujutleda, kui äge võis seal vaidlus olla. Õnneks enne seda, kui kaptenid oleksid saanud mahti otsustavalt asjadesse sekkuda, jõuti kompromissini ja mehed leppisid viiki.
Internetivaidlused käisid selle üle, mida oleksid kaptenid pidanud tegema, kui viigilepet poleks sündinud või kuidas oleks pidanud toimima olematu kohtunik, kes poleks partiid jälginud. Päris ilmne, et neutraalse jälgijata takkajärele selgusele jõudmine oleks peaaegu võimatu. Koodeksi artikkel 7.5 ütleb: Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlaks tehtavast seisust enne määrustevastasuse teket. Kellanäidud tuleb korrigeerida vastavalt artiklile 6.14 /kohtuniku parema äranägemise järgi/.
Ilmselt tähendas see viimane kindlaks tehtav seis siis seisu pärast 28. käiku, mis tulenes protokollidest. Missugused ajad kelladele, selle üle võiks vaielda. Praktiliselt peaksid kellad ka pärast korrigeerimist näitama (peaaegu) ühesugust aega. Kui võtta proportsionaalselt tehtud käikude arvuga, siis võiks kummalegi poolele jätta ca 20 minutit. Teame aga, et tegemist oli juba ajapuudusega, kus käike enam ei kirjutatud. Kuivõrd kirjutamise võib katkestada siis, kui aega jääb alla 5 minuti, siis võiks mõlemale jätta näiteks 4 minutit. Kas sobib?
Läänepoolsetes maades näib olevat üsna palju võistlusi, kus kohtunike ülesandeid täidavad kaptenid. Kui asi laabub, on kõik korras. Kui aga midagi juhtub nagu selles partiis, on häda käes. Kui otsustusõigus on jäetud kaptenitele, ei tohiks nad kaasa mängida või peaks neil olema vähemalt mingi tehniline abijõud kasvõi vajadusel käikude üleskirjutamiseks.
Usun, et meil on igal võistlusel kohtunik olemas ja taolist olukorda poleks meil juhtunud. Ka kogemusteta kohtunik on parem kui kohtuniku puudumine ja ehk annab ka äsjane seminar neil osalenutele mingeid teadmisi ja oskusi juurde.
Lembit
Mängiti mingit meeskonnavõistlust. Kaks meest jäid suurde ajapuudusesse, nii et pärast 28. käiku olid mõlemad partiiprotokolli tõmmanud ainult kriipse. Siis võttis must oma vankri ja lõi sellega väljale c1. Kas aga vanker seisis c8 või juba lööduna hoopis laua kõrval, seda ei saadudki tekkinud vaidluses selgeks. Nüüd oleks ju normaalne olnud, et asjasse oleks selguse toonud laua juures käike kirjutanud kohtunik. Häda oli aga selles, et matśil sellist omaette ametimeest polnudki, vaid selle funktsioone pidid täitma ühiselt mõlema meeskonna kaptenid, kes aga ise mängisid ega olnud suutnud leida endale ka sellist abilist, kes partiides toimuvat oleks jälginud.
Nii palju nad siiski otsustasid, et partii tuleb teisel laual läbi mängida, käigud üles kirjutada ja siis partiid jätkata. Aga viimast 6-7 käiku ei suudetud nüüdki ühtviisi kirja panna. Üks sai tehtud käikude arvuks 34, teine 35. (Mulle endale tundub see küll kummaline, sest nad vaatasid ju partiid samal malelaual.) Sellest jäi sõltuma ka see, kas vanker ikkagi oli c8 või mitte. Valge nooleke oleks kukkunud ehk 20, musta oma 45 sekundi pärast. Kui vanker laual, oleks must jõudnud võita, kui mitte oleks tegemist olnud ligikaudu tasakaaluga. Võib kujutleda, kui äge võis seal vaidlus olla. Õnneks enne seda, kui kaptenid oleksid saanud mahti otsustavalt asjadesse sekkuda, jõuti kompromissini ja mehed leppisid viiki.
Internetivaidlused käisid selle üle, mida oleksid kaptenid pidanud tegema, kui viigilepet poleks sündinud või kuidas oleks pidanud toimima olematu kohtunik, kes poleks partiid jälginud. Päris ilmne, et neutraalse jälgijata takkajärele selgusele jõudmine oleks peaaegu võimatu. Koodeksi artikkel 7.5 ütleb: Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlaks tehtavast seisust enne määrustevastasuse teket. Kellanäidud tuleb korrigeerida vastavalt artiklile 6.14 /kohtuniku parema äranägemise järgi/.
Ilmselt tähendas see viimane kindlaks tehtav seis siis seisu pärast 28. käiku, mis tulenes protokollidest. Missugused ajad kelladele, selle üle võiks vaielda. Praktiliselt peaksid kellad ka pärast korrigeerimist näitama (peaaegu) ühesugust aega. Kui võtta proportsionaalselt tehtud käikude arvuga, siis võiks kummalegi poolele jätta ca 20 minutit. Teame aga, et tegemist oli juba ajapuudusega, kus käike enam ei kirjutatud. Kuivõrd kirjutamise võib katkestada siis, kui aega jääb alla 5 minuti, siis võiks mõlemale jätta näiteks 4 minutit. Kas sobib?
Läänepoolsetes maades näib olevat üsna palju võistlusi, kus kohtunike ülesandeid täidavad kaptenid. Kui asi laabub, on kõik korras. Kui aga midagi juhtub nagu selles partiis, on häda käes. Kui otsustusõigus on jäetud kaptenitele, ei tohiks nad kaasa mängida või peaks neil olema vähemalt mingi tehniline abijõud kasvõi vajadusel käikude üleskirjutamiseks.
Usun, et meil on igal võistlusel kohtunik olemas ja taolist olukorda poleks meil juhtunud. Ka kogemusteta kohtunik on parem kui kohtuniku puudumine ja ehk annab ka äsjane seminar neil osalenutele mingeid teadmisi ja oskusi juurde.
Lembit
teisipäev, 20. november 2007
Kuidas partiid alla anda?
Alistumise protseduuri koodeks ei reglementeeri. Alistumiseks kasutatakse väga erinevaid mooduseid. Võib panna malekella seisma, võib vastasele lihtsalt käe ulatada, võib kuninga pikali lükata või võib lihtsalt öelda "annan alla". Ideaalselt peaksid kõik need asjad olema koos, kuigi ka mõnest elemendist juba piisab. Kaks viimast elementi esinevad kahjuks üha harvemini, kuigi just need ei jäta võimalust mängija kavatsustes kahtlemiseks. Partiiprotokolli tuleks kirjutada tulemus ja partiis kulutatud ajad ning seejärel enne oma ja siis vastase protokoll alla kirjutada. Alla anda võib ka kirjalikult.
Käe ulatamisega on lood ebamäärasemad. Enne kui vastasmängija käe vastu ulatab, võib mängija enda oma tagasi tõmmata. Kahtlane on Hispaania ametlikus koodeksikommentaaris öeldu, et kuivõrd alistumine ei nõua mõlema mängija nõusolekut, vaid ainult seda, et üks sellest teataks ning kuna pärast alistumist partiid edasi mängima panna ei saa, siis peaks ka sel juhul alistumine ikkagi lugema. Eetika seisukohalt on käeandmine enne ja pärast partiid muidugi kohustuslik. Meenutan kasvõi FIDE Presidendinõukogu Tallinnas tehtud otsust käeandmisest keelduvate mängijate kohta.
Muidugi võib käeandmine tähendada ka midagi muud. S.Polgar kirjeldas ühel noortevõistlusel juhtunut. Kaotusseisus mängija tõuseb ja ulatab käe. Vastane arvab, et ta alistub. Seepärast ulatab ka käe. Äkki kaotaja hüüab: "Viik!" Kui teine vastu vaidleb, ütleb kaotaja, et on juba hilja, sest nad on juba käsi surunud. G.Gijssen tõi teise näite: Kord tahtis mängija vastase kätt suruda. See sattus segadusse: oli ta vastu võtnud viigi, mida polnud pakutud, või oli vastane alistunud. Selgus, et nad polnud mängu alguses käsi surunud ja nüüd taheti viga parandada. Tegelikult taheti aga viiki saada.
Nii et kui kohtunik märkab, et mängijad suruvad teineteisel käsi, seiskavad kellad, hakkavad analüüsima ja rääkima, panevad malendeid algseisu jne, siis peab ta kohe kohale tormama ja laskma protokollidele alla kirjutada. Partiiprotokoll ongi kõige tähtsam alistumise märk, kui sinna on märgitud alistumine või kantud vastav tulemus. Seetõttu on tähtis saada protokollile mõlema poole allkirjad, kui just tegemist pole mati või patiga, kus tulemus niigi selge. Õieti ongi see ju ainus viis partii korrektse tulemuse fikseerimiseks ja seda nõuab ka koodeks. Kiir- ja välkmales on niisama olulised tulemustelehed, kuhu samuti vaja kummagi poole allkirju.
8.7 Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Niisama on lood ka tulemustelehtedega. Suulise alistumise häda on selles, et seda ei tarvitse kuulda ning tegemist võib olla ka keelebarjääriga.
Torino olümpial võttis üks mängija malendi, pani selle siis lähteväljale tagasi ja käis teisega. Vastane protesteeris, aga kaotas ajaga, sest oli unustanud kella seiskamata. Kirjutas pariiprotokollile alla, kaptenid aga matśiprotokollile. Hiljem esitati küll protest, aga pärast protokollide allakirjutamist polnud sellel enam mõju. Apellatsioonikomitee kinnitas peakohtuniku otsuse.
Ühes Rootsi partiis tegid valged käigu ja arvasid, et panid mati. Seiskasid kella. Mustad surusid vastasel kätt ega öelnud midagi. Protokollid kirjutati valgete võiduga alla, hiljem aga leiti, et matti polnudki. 8.7 järgi jäi protokolli kirjutatud tulemus püsima. Kui aga mustad alistunuksid enne protokolli allakirjutamist, siis ei saaks partiid jatkata ja otsustama peaks kohtunik.
Reeglid ei ütle täpselt, kui kaua võiks vajaduse korral mingis partiis tulemusi korrigeerida. Ringsüsteemis võiks seda teha ehk veel enne viimase vooru lõppu, śveitsi süsteemis ehk veel siis, kui möödas on veel üks voor. Reitinguarvestuseks võiks korrektiive teha veel pärast turniiri lõppugi. Päris selge on aga see, et kui mängija on ikkagi ühel või teisel moel alistunud, siis ta oma otsust enam muuta ei saa, kuigi kohe märkab, et see oli ekslik. Kindlasti ei saa alistuda patiseisus, sest artikli 5.2a järgi oli partii lõppenud viigiga, ega ka surnud seisu tekkimisel, millest kõneleb artikkel 5.2b.
Veidi probleemsem on olukord, kus mängija alistub seisus, kus ainult temal oleks laual materjali partii võitmiseks. Selline partii pole ju koodeksi järgi veel lõppenud. Gijsseni arvates peaks sel juhul arvestama, et 5.1b järgi lõppes partii alistumisega, 8.7 aga jätab allakirjutatud tulemuse jõusse. Siiski kui kohtunik leiab, et tegemist on ilmse pettusega, tuleb rakendada artiklit 12.1 (malemängu maine kahjustamine) koos kõigi võimalike karistustega.
Peruus esitas alistunud mängija järgmisel päeval protesti, sest tema partiiprotokolli järgi olevat ta pannud mati ja seetõttu tulemus ei kehtivat. Kohtunik ei võtnud protesti vastu, sest mõlemad mängijad olid tulemust aktsepteerinud. Pärast matti tehtud käiku võib lugeda määrustevastaseks käiguks, kuid artikkel 7.4 siinkohal ei kehti, sest avastus tehti pärast partiid. Partii oli lõppenud artikli 5.1a järgi matiga. Taotlust selle kohta polnud vaja esitada. Partii oli lihtsalt läbi, kõik muu, mis juhtus hiljem, polnud enam oluline.
Brasiilias alistus ühel kiirturniiril patiseisus mängija. Nii sealne kohtunik kui ka hiljem küsimustele vastanud Gijssen leidsid, et patiga partii lõppeski ja alistumine enam ei lugenud. Vahet pole siin tava-, kiir- ega välkmalel. Küll arvas aga reeglite komitee sekretär Stewart Reuben FIDE Foorumis, et kui protokoll oleks alla kirjutatud ühe poole kaotuse´ga, siis otsustab kohtunik ning kui see oleks tema, siis jätaks ta protokolli märgitu kehtima. Mis tähtsust on headel või halbadel käikudel, kui mängija ei mõista sedagi, et ta on patis.
Austraalias sai mängija mati, kuid tema vastane oli vahepeal teinud määrustevastase käigu. Matt loeb, sellega partii lõppes. Määrustevastane käik oleks tulnud korrigeerida partii jooksul. Teisel sealsel klubiturniiril lepiti viiki, kui partiis oli vahepeal olnud matt. Muidugi luges ka siin matt. Kohtunik võis tulemust muuta, kui protokollid olid teistsuguse tulemusega alla kirjutatud.
Lembit
Käe ulatamisega on lood ebamäärasemad. Enne kui vastasmängija käe vastu ulatab, võib mängija enda oma tagasi tõmmata. Kahtlane on Hispaania ametlikus koodeksikommentaaris öeldu, et kuivõrd alistumine ei nõua mõlema mängija nõusolekut, vaid ainult seda, et üks sellest teataks ning kuna pärast alistumist partiid edasi mängima panna ei saa, siis peaks ka sel juhul alistumine ikkagi lugema. Eetika seisukohalt on käeandmine enne ja pärast partiid muidugi kohustuslik. Meenutan kasvõi FIDE Presidendinõukogu Tallinnas tehtud otsust käeandmisest keelduvate mängijate kohta.
Muidugi võib käeandmine tähendada ka midagi muud. S.Polgar kirjeldas ühel noortevõistlusel juhtunut. Kaotusseisus mängija tõuseb ja ulatab käe. Vastane arvab, et ta alistub. Seepärast ulatab ka käe. Äkki kaotaja hüüab: "Viik!" Kui teine vastu vaidleb, ütleb kaotaja, et on juba hilja, sest nad on juba käsi surunud. G.Gijssen tõi teise näite: Kord tahtis mängija vastase kätt suruda. See sattus segadusse: oli ta vastu võtnud viigi, mida polnud pakutud, või oli vastane alistunud. Selgus, et nad polnud mängu alguses käsi surunud ja nüüd taheti viga parandada. Tegelikult taheti aga viiki saada.
Nii et kui kohtunik märkab, et mängijad suruvad teineteisel käsi, seiskavad kellad, hakkavad analüüsima ja rääkima, panevad malendeid algseisu jne, siis peab ta kohe kohale tormama ja laskma protokollidele alla kirjutada. Partiiprotokoll ongi kõige tähtsam alistumise märk, kui sinna on märgitud alistumine või kantud vastav tulemus. Seetõttu on tähtis saada protokollile mõlema poole allkirjad, kui just tegemist pole mati või patiga, kus tulemus niigi selge. Õieti ongi see ju ainus viis partii korrektse tulemuse fikseerimiseks ja seda nõuab ka koodeks. Kiir- ja välkmales on niisama olulised tulemustelehed, kuhu samuti vaja kummagi poole allkirju.
8.7 Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Niisama on lood ka tulemustelehtedega. Suulise alistumise häda on selles, et seda ei tarvitse kuulda ning tegemist võib olla ka keelebarjääriga.
Torino olümpial võttis üks mängija malendi, pani selle siis lähteväljale tagasi ja käis teisega. Vastane protesteeris, aga kaotas ajaga, sest oli unustanud kella seiskamata. Kirjutas pariiprotokollile alla, kaptenid aga matśiprotokollile. Hiljem esitati küll protest, aga pärast protokollide allakirjutamist polnud sellel enam mõju. Apellatsioonikomitee kinnitas peakohtuniku otsuse.
Ühes Rootsi partiis tegid valged käigu ja arvasid, et panid mati. Seiskasid kella. Mustad surusid vastasel kätt ega öelnud midagi. Protokollid kirjutati valgete võiduga alla, hiljem aga leiti, et matti polnudki. 8.7 järgi jäi protokolli kirjutatud tulemus püsima. Kui aga mustad alistunuksid enne protokolli allakirjutamist, siis ei saaks partiid jatkata ja otsustama peaks kohtunik.
Reeglid ei ütle täpselt, kui kaua võiks vajaduse korral mingis partiis tulemusi korrigeerida. Ringsüsteemis võiks seda teha ehk veel enne viimase vooru lõppu, śveitsi süsteemis ehk veel siis, kui möödas on veel üks voor. Reitinguarvestuseks võiks korrektiive teha veel pärast turniiri lõppugi. Päris selge on aga see, et kui mängija on ikkagi ühel või teisel moel alistunud, siis ta oma otsust enam muuta ei saa, kuigi kohe märkab, et see oli ekslik. Kindlasti ei saa alistuda patiseisus, sest artikli 5.2a järgi oli partii lõppenud viigiga, ega ka surnud seisu tekkimisel, millest kõneleb artikkel 5.2b.
Veidi probleemsem on olukord, kus mängija alistub seisus, kus ainult temal oleks laual materjali partii võitmiseks. Selline partii pole ju koodeksi järgi veel lõppenud. Gijsseni arvates peaks sel juhul arvestama, et 5.1b järgi lõppes partii alistumisega, 8.7 aga jätab allakirjutatud tulemuse jõusse. Siiski kui kohtunik leiab, et tegemist on ilmse pettusega, tuleb rakendada artiklit 12.1 (malemängu maine kahjustamine) koos kõigi võimalike karistustega.
Peruus esitas alistunud mängija järgmisel päeval protesti, sest tema partiiprotokolli järgi olevat ta pannud mati ja seetõttu tulemus ei kehtivat. Kohtunik ei võtnud protesti vastu, sest mõlemad mängijad olid tulemust aktsepteerinud. Pärast matti tehtud käiku võib lugeda määrustevastaseks käiguks, kuid artikkel 7.4 siinkohal ei kehti, sest avastus tehti pärast partiid. Partii oli lõppenud artikli 5.1a järgi matiga. Taotlust selle kohta polnud vaja esitada. Partii oli lihtsalt läbi, kõik muu, mis juhtus hiljem, polnud enam oluline.
Brasiilias alistus ühel kiirturniiril patiseisus mängija. Nii sealne kohtunik kui ka hiljem küsimustele vastanud Gijssen leidsid, et patiga partii lõppeski ja alistumine enam ei lugenud. Vahet pole siin tava-, kiir- ega välkmalel. Küll arvas aga reeglite komitee sekretär Stewart Reuben FIDE Foorumis, et kui protokoll oleks alla kirjutatud ühe poole kaotuse´ga, siis otsustab kohtunik ning kui see oleks tema, siis jätaks ta protokolli märgitu kehtima. Mis tähtsust on headel või halbadel käikudel, kui mängija ei mõista sedagi, et ta on patis.
Austraalias sai mängija mati, kuid tema vastane oli vahepeal teinud määrustevastase käigu. Matt loeb, sellega partii lõppes. Määrustevastane käik oleks tulnud korrigeerida partii jooksul. Teisel sealsel klubiturniiril lepiti viiki, kui partiis oli vahepeal olnud matt. Muidugi luges ka siin matt. Kohtunik võis tulemust muuta, kui protokollid olid teistsuguse tulemusega alla kirjutatud.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)