Kohtuniku tegutsemisest

Kuidas peaks kohtunik toimima ajapuuduses? Viimases Chesscafes tuuakse juhtum Hollandist. Partii ajakontrolliga 2 tundi 40 käigule ja siis 1 tund lõpuni. Mustal oli jäänud alla 5 minuti ja ta oli lõpetanud märkimise. Valgel oli aega rohkem ja ta jätkas kirjutamist. Siis tegi valge 41. käigu ja must tahtis endale abiks saada valge protokolli. Kohtunik aitaski tal seda saada, sest käigul olles võivat alati vastasmängija protokolli küsida. Käekiri oli aga valgel halb, nii et kohtunik hoiatas, et paneb talle kaotuse, kui paremini kirjutama ei hakka. Seiskas siis kellad ja laskis mustal protokolli taastada. Kas kohtuniku tegevus oli korrektne?

Selles olukorras must protokolli küsida ei tohtinud, kohtunik ei tohtinud aga näidata, et käikude arv on täis. Kohtunik võib alles pärast noolekese langemist nõuda, et mängija vastasele protokolli annaks. Kellad oleks tulnud seisma panna vaid siis, kui kumbki poleks protokolli kirjutanud.
Art. 8.5b: Kui ainult üks mängija pole kohustatud vastavalt artiklile 8.4 partiiprotokolli pidama, peab ta selle täielikult korda tegema niipea, kui üks nooleke on langenud. Tingimusel, et mängija on käigul, võib ta kasutada oma vastasmängija partiiprotokolli, kuid peab selle tagasi andma enne käigu tegemist.
Kirja loetavuse üle otsustamine kipub olema subjektiivne. Partii kaotatuks lugemisega mindaks ilmselt liiale ja seda võiks kasutada vaid äärmusjuhtumil. Kui protokoll oli ikkagi loetav, siis polnud ju tegemist partii taastamisega, vaid ainult musta puuduvate käikude kirjutamisega.

Iraanist tuli Chesscafesse küsimus selle kohta, kuidas peaks kohtunik sekkuma kiir- ja välkmales, kui märkab, et mõlemad kuningad on tules või asuvad kõrvuti väljadel.
Art. B6: ... sekkub kohtunik võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundamine ei ole lõpetatud.
Valmis retsepti pole minul ega RC esimehelgi.
Art. 7.4a ju mingi üldise orientiiri annab: Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik ..., tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Kui seisu, mis oli vahetult enne seda, kui tehti vastase käik, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlaks tehtavast seisust enne määrustevastasuse teket.
Aga see ei ütle, kuidas seda viimast kindlaks tehtavat seisu leida. Nii et äärmisel juhul tuleb arvestada uue partii mängimise võimalusega.

Välkmales tuleb arvestada, et määrustevastane käik loetakse sooritatuks vaid siis, kui vastasmängija on esinenud vastava avaldusega enne oma käigu tegemist (vt. art. C3). Nii et kui määrustevastase käigu on teinud mõlemad mängijad, võib taotluse selle kohta esitada vaid see mängija, kes on parajasti käigul. Määrustevastase käigu teeb ka kuninga tulle jätnud mängija. Nii et kui mõlemad kuningad teineteist ründavad, võib käigul olija taotleda endale võitu.

Sama iraanlane on koodeksist (art. B4) välja lugenud sellegi, et pärast 3 käigu sooritamist ei võeta vastu mingeid taotlusi seoses malendite vale asendiga. Aga mis siis, kui üks või mitu malendit laualt puudub, nende hulgas kasvõi kuningas? Asi on absurdne; ise pole küll näinud, et keegi oleks kuningata mängima hakanud. Aga võiks ju proovida. Geurti arvates ei saa valgele kuninga puudumisel matti panna ja võiks vaid ajaga võita. Nii et vähemalt viik oleks siis peaaegu et garanteeritud. Ei kujuta küll ette üht poolt ilma kuningata vastase kuningat matistamas.

Aga seda teatas iraanlane õigesti, et artikkel 10.2 ei kehti mingite ajalisandite puhul, olgu need kasvõi 1 sekund käigule.
Selleks aastaks siis kõik. Ehk tuleval aastal kirjutab keegi teine. Aga seniks head vana aasta lõppu, kolleegid!
Lembit

Mida eelistavad tipud?

Üks FIDE Dresdeni konverentsi otsuseid käsitles ajakontrollide standardiseerimist. Vt. minu 21.XII Veel kongressi otsustest. Valikuvõimalustena kinnitati tavamales 6 võimalikku mõtlemisaega. Ometi ei leia nende hulgast seda, mida kasutatakse GP turniiridel, sealhulgas praegu Elistas. Malevõhikuna tundub mullegi see vähemalt esmapilgul kohmaka ja aegaviitvana: 2 tundi 40 käigule, siis 1 tund 20-le, pärast seda lisandub 15 minutit ja iga käiguga hakkab alles nüüd juurde tulema 30 sekundit.
Aga mida arvavad suurmeistrid ise? Vastav küsitlus korraldati Elistas mängijate seas. Püüdsin arvamusi veidi kokku võtta ja üldistada.

Paljud on huvitatud sellest, et ajakontrollid oleksid võimalikult ühesugused. Cheparinovi arvates on ebanormaalne, kui MK-l on üks, MM-l aga hoopis teistsugune kontroll. Gaśimov lisab, et muidu sõltub kontrollist, kas hakkad 30-sekundilist lisandit saama 1. käigust, pärast mingit kontrolli või üldse mitte. Ja vahel unustadki, et pärast 60 käiku hakkad sekundeid juurde saama. Ka Bacrot räägib ajakontrolli sagedasest unustamisest ja kontrollide omavahel segamini ajamisest. Ühel turniiril olnud sedavõrd harjumatu kontroll, et ta olevat algul rohkesti aega kaotanud. MM, MK ja GP vajavad üht kontrolli.
Leko arvab; et ajakontroll ei peaks lähtuma korraldajate maitsest, vaid turniiri spetsiifikast: kas on tegemist tava-, kiir- või välkmalega. Ühel turniiril ei tohiks kasutada mitut kontrolli, MM-l aga pärast klassikalise kontrolliga partiide mängimist tie-break´i, algul kiir-, hiljem välkmales. Absurdne, et klassikalise male maailmameistri võib selgitada välguga.

Ligi pooled tahaksid praegust kontrolli lühendada. Kassimdźanovi arvates ei tohiks see olla üle 4 tunni partiile, üsna optimaalne olevat isegi 1,5 tundi partiile + 30 lisasek. käigule. Partiide kvaliteet küll langeks, aga mängud oleksid huvitavamad. GP turniiride 7-tunnine kontroll tähendab mingi avanguvea tõttu 7-tunnist piina. Eljanov peab samuti 4-tunnist mängu liiga pikaks, kurnavaks ja pingeliseks. Tema arvates oleksid ideaalsed aga 5-6-tunnised voorud. Väsitab see kontroll ka Mamedźarovit. Igatahes MM-l olgu talle sobivam kontroll. Kõige radikaalsem näib olema Griśtśuk: mida lühem, seda parem. Tema eelistaks mängida 1-tunnise või isegi 25- minutise kontrolliga. Oleks pealtvaatajaile huvitav ja sponsoreile atraktiivne. Kuigi ta meenutab, et veel 90-ndate aastate algul partiisid katkestati - siis oli see klassikaline male.

Umbes niisama palju on ka praeguse pika kontrolli pooldajaid. Üks neist on Inarkijev, kelle järgi küll sekundid peaksid lisanduma 1. käigust. Mänguklassi kõrval oleks siis suur osa ka intuitsioonil. On neidki, kellele ajakontroll on enam-vähem ükskõik. Akopjan leiab, et kui mängija on optimaalses vormis, pole kontroll oluline, tundugu see siis mugav või mitte, olgu see lühem või pikem. Aleksejev pidas Elistas kasutatud kontrolli nii heaks, et seda võiks kasutada ka MM-l. Teised kontrollid toovad vigu ja viivad kvaliteedi alla. Jakovenko oli umbes samal arvamusel, leides, et nii saab tõsise ja kvaliteetse mängu. Olgu sama kontroll siis ka MM-l, kus aga lisatagu 30 sekundit lõpuni (tahtis ta öelda, et algusest peale?).
Nii et peaaegu niisama palju kui mängijaid, on ka arvamusi. Korraldajatel pole niimoodi kerge otsustada, liiati tuleb peale mängijate arvestada ka pealtvaatajaid, sponsoreid ja keda kõike veel.
Lembit

Soome kiirmalereeglitest

FIDE koodeks annab liikmesliitudele võimaluse oma detailsemate reeglite rakendamiseks, seda aga teatud tingimustel. Soomes on sellest ajast, kui kirimalereeglitest sai koodeksi koostisosa (1996), neid ignoreeritud ja mängitud kiirmalet oma reeglite järgi. Nende kasutamine on piiratud Soome territooriumiga ja neid ei kasutata FIDE võistlustel. Seega on täidetud koodeksi eessõnas toodud tingimused b ja c. Punktiga a (et ei oleks mingit vastuolu FIDE koodeksiga) pole minu arvates küll täiel määral arvestatud.
Ehk on aga nende reeglie vaatlemine meilegi kasulik, arvestades, et meie mängijaid käib mängimas Soomes ja küllap on Soome mängijaid ka Kalevi Kerese-turniiril. Arvan, et meil ei tasu FIDE koodeksiga vastuollu minna, küll aga võiks kokku leppida ühtmoodi tegutsemises nendel juhtudel, kui praegused ametlikud napid kiirmalereeglid otsad lahtiseks jätavad. Loomulikult ei vaatle ma ühtelangevaid punkte ega neid asju, mis ka kirja panemata tunduvad päris selged olevat.

FIDE-l on artikleid 9, soomlastel 21 punkti. Esimene ilmne erinevus on soomlaste 7. punkt. FIDE ütleb selgelt, et kui kuninga ja lipu asend oli algseisus ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud. Soomlastel vastupidi on vangerdus ka sel juhul võimalik.
Järgmised punktid sisaldavad aga FIDE-ga võrreldes täpsemaid toimimisjuhendeid.
9. Kui mängija ajab paigast ühe või mitu malendit, peab ta parandama seisu õigeks oma aja arvel. Kui vaja, võib vastasmängija selleks käivitada mängija kella.
10. Kui mängija puudutab üht malendit ja käib teisega, võib vastasmängija käivitada mängija kella ja nõuda, et ta käiks esmalt puudutatud malendiga.
11. Kui ettur viiakse viimasele reale ja jäetakse teise malendiga asendamata, on mõlemal õigus seisata kell malendi saamiseks.

Vastavalt 13. punktile kaotab juba 1. määrustevastane käik nagu välkmaleski. Arvan, et see on liiga resoluutne, kuigi samal ajal FIDE reeglites toodud tavamalelik toimimismoodus (vastasmängijale 2 x a 2 min, 3. kord kaotus) on liiga aegaviitev, eriti kui tegemist on algajate rohkelt eksivate mängijatega. Üldiselt on aktsepteeritud minu poolt tavaliselt kasutatavat moodust 1. kord hoiatus, 2. kord kaotus. Olen proovinud ka 1. kord 2 min., 2. kord kaotus.
Ajaületuse kohta ütleb soomlaste p. 13: Partii võidab see, kelle vastasmängija nooleke langeb varem, tingimusel et 1) mängija osutab sellele ja seiskab oma kella nii, et selle nooleke on veel ülal ning 2) tal on piisavalt materjali mati tegemiseks. Kuninga löömine on keelatud, tuld tuleb vaid näidata.

14.punkti järgi fikseerivad soomlased viigi ka igavese tule, seisu kordumise ja "surnud seisu" tõttu. Mängija peab siis seiskama kella ja kutsuma kohtuniku. Kui vastasmängija viigiga ei nõustu, peab ta mängima nii, et partii edeneks. Kui kohtunik nendib, et partii ei edene, fikseerib ta viigi.
FIDE artikli 10.2 rakendamisest kiirmales Soome reeglid juttu ei tee ja seda seal ei rakendatagi. FIDE reeglite järgi kehtivad nii 10.2 kui ka 50 käigu reegel kiirmaleski. Praktiliselt see siiski vähegi suurema osavõtjate arvuga võistlustel võimalik pole. Ühe partii pärast ei saa kohtunik jätta unarusse kõiki teisi laudu, liiati ei peeta ka partiiprotokolle. Arvestagem aga, et artikkel 10.2 kehtib vaid juhul, kui mängitakse ilma lisasekunditeta. Nii et näiteks Kalevi kiirturniiril seda kasutada ei saa.

Soomlaste reeglitest leiame veel sellised punktid:
15. Kohtuniku otsus sõltub sündmuste järjekorrast. Kui seda ei õnnestu selgitada, loeb see, missuguses järjekorras sündmustest teatati.
16. Vaidlusolukorras võib kumbki mängija seisata kohtuniku kutsumiseks kellad.
17. Reeglite rikkumise eest: 1. kord hoiatus, 2. kord kaotus. Kui asi kordub mitmes partiis, võib mängija võistlustelt kõrvaldada.
19. Kohtunik võib malekella kätte võtta vaid vaidluse korral, siis kui mängijad seda paluvad või kella vahetamiseks.
20. Kui pealtvaataja sekkub (näiteks öeldes, et nooleke on kukkunud), võib partii määrata uuesti mängitavaks.
21. Kohtuniku otsuste peale ei saa protesteerida.
Ilusaid algavaid pühi, head kolleegid!
Lembit

Veel kongressi otsustest

Kuna FIDE endiselt hoidub lähema ametliku informatsiooni andmisest oma Dresdeni kongressi kohta, siis tuleb ikka veel piirduda siit-sealt kogutud killukestega. Nagu selgub, on aastakümneid tegutsenud organisatsioon üldse veel ametlikult registreerimata. Asi lubatakse nüüd küll kähku korda ajada. Üht-teist kohtunikele huvipakkuvat saab välja lugeda ka Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni (ACP) sekretäri GM Bartlomiej Macieja Chessbase´is avaldatud artiklist.

Kõigepealt koodeksist. Jutt käib ikka vaid paarist üldist tähelepanu pälvinud artiklist. Hilinemisaja võimaluse ja pikkuse kohta jäi mul Gijssenist mulje, et Täitevkomitee siin ühisele seisukohale ei jõudnud (vt. 17.XII Hilinemisega või ilma). Macieja järgi olevat TK siiski pooldanud võimaliku hilinemisaja viimist 0-le ja seda ka Peaassambleele soovitanud. Suurt tähtsust sel muidugi pole, sest PA keeldus vastutust endale võtmast ja otsustuskord on nüüd Presidendinõukogu käes. Nii et enne paari-kolme kuud ei selgu midagi.
Reeglite komitees olevat diskuteeritud elavalt selle üle, kas vastasmängijale üldse võib viiki pakkuda ja kui jaa, siis millal. Koodeksisse otsustati lisada selline punkt: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei või viiki leppida enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse teha ilma kohtuniku nõusolekuta.
Macieja toob sellega seoses ära ACP liikmete (seega tippmängijate) seas kevadel korraldatud ringküsitluse tulemused (kehtivaks tunnistati 171 seisukohavõttu). Osalejatest leidis 43 %, et viigipakkumine olgu lubatud mistahes ajal, 17 % oli võrdselt nii neid, kes tahtsid viigipakkumise keelata enne 30. käiku, kui ka neid, kelle arvates piiriks peaks olema 40. käik. 3 % arvates võiks seda teha alles pärast 50. käiku. 18 % pooldas Korsika reegli kehtestamist, mille järgi viiki ei tohiks üldse pakkuda. Kui vastasmängija lubatud ajal tehtud viigipakkumise tagasi lükkab, peaks see 12 % vastanute arvates tooma ajalise karistuse.
Kaob artikli 12.2b keeld mobiiltelefonide ja muude elektrooniliste sidevahendite toomise kohta mängualale. (Sest kuhu nad ikkagi panna?) Küll aga peavad need olema täielikult välja lülitatud.

Võistlustel kasutatavad ajakontrollid peaksid muutuma standardseks, kuigi valikuvõimalus on üsna suur. Nii tuleks nn. klassikalises males rakendada üht järgmistest võimalustest:
a) 90 min. partiile + 30 sek. igale käigule
b) 90 min. 40 käigule + 30 min. lõpuni, 30 sek. igale käigule
c) 100 min. 40 käigule + 50 min. 20 käigule + 15 min. lõpuni, 30 sek. igale käigule
d) 120 min. 40 käigule + 30 min. lõpuni
e) 120 min. 40 käigule + 60 min. lõpuni
f) 120 min. 40 käigule + 60 min. 20 käigule + 30 min. lõpuni.
Kui kontroll on teistsugune, siis vähemalt GM, IM, WGM ja WIM normideks see turniir pärast 1. juulit arvesse ei lähe.

Reitingunimekirju hakkab FIDE edaspidi avaldama mitte iga 3 kuu, vaid iga 2 kuu tagant. Kuivõrd suurmeistrite arv on kiiresti kasvanud, oli elavalt arutatud mingi eliit-suurmeistri tiitli loomise vajadust. Ettepanek lükati tagasi, sest selgus, et reitinguga mängijate arv oli proportsionaalselt veelgi rohkem kasvanud.
1972.a. oli 83 GM, reitingumängijaid 794, neist reitingu üle 2200 omas 692.
2000.a. oli 1158 GM, reitingumängijaid 96 509, neist üle 2200 reitinguga 21 023.
Seega oli suurmeistreid reitingumängijatest esimesel juhul 10,5 % (kõrgema reitinguga mängijatest 12 %), teisel juhul oli suurmeistreid vaid 1,2 % (või vastavalt 5,5 %).
Edaspidi on FIDE reitingute alampiiriks mitte 1400, vaid 1200. Tiitlinorme aga parasjagu tõsteti. GM normi täitmine on näiteks võimalik vaid siis, kui su vastastest on vähemalt 1/3 suurmeistrid.

Sünnipäevaõnnitluse saatsin eile Austriasse Linzi. Werner Stubenvoll sai 65. Tegemist on väga aktiivse FIDE tegelasega, kellega koos töötasin omal ajal reeglite komitees. Praegu vastutab ta oma kodumaal reitingute arvestamise eest, FIDEs aga kuulub ta kvalifikatsioonikomisjoni, kohtunikekogusse ja śveitsi paarimise komiteesse. IA on ta alates 1990. Ei mäleta, et oleksin temaga turniiridel koos tegutsenud, küll aga siis kui kunagi Euroopa klubide turniiri alagruppe juhtisin, oli ta tavaliselt selle sarja üldine peakohtunik.
Lembit

Juhtum välkpartiis

Ühel Belgias peetud välkturniiril leidis aset järgmine juhtum:
Valge andis musta kuningale tuld. Must seda arvesse ei võtnud, vaid tegi mingi käigu, millega kuningas ikkagi tulle jäi. Vist ei pannud valgegi seda tähele, sest ta tegi ka sellise käigu, millega tuli jäi püsima. Nüüd seiskas must kella ja nõudis võitu, sest valge viimane käik olevat määrustevastane. Mida peaks tegema kohtunik?

Juhtum oli arutlusel juba oktoobrikuu Chesscafes. Geurt kirjutas siis vaid, et valgel oli võimalus esitada taotlus vastasmängija määrustevastase käigu kohta ja nii ise partii võita. Probleemi lihtsaim lahendus olnuks Geurti järgi see, kui must teeks sellise käigu, mis muudaks seisu määrustepäraseks, nii et kuningas poleks enam tules. Oli lugejaid, kes asjast aru ei saanud või Geurti vastusega rahule ei jäänud.Keegi oli näiteks välja lugenud, et kuningas oleks tulnud maha lüüa ja püüdis seepärast RC esimehele selgeks teha, et löömiskohustus kehtib vaid kabes. Detsembriveerust leiame vastused ühele inglasele ja ühele soomlasele. Mõtelgem siis ka korraks sellele, mis tegelikult juhtus.

Musta poolt kuninga tullejätmine oli loomulikult määrustevastane käik. Koodeksi art. C3 ütleb küllalt selgelt: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida.
Niisiis oli valgel taotluse esitamise õigus ja kohtunik oleks pidanud selle rahuldama ja valgele võidu andma. Kuivõrd tegemist oli välkpartiiga, polnud kohtunikul endal õigust ilma taotluseta asjade käiku sekkuda, isegi siis kui ta ise määrustevastast käiku märkas. Valgele oleks taotluse esitamine olnud ainuõige tegutsemisviis. Tema poolt tehtud käik oli ilmselt määrustevastane, aga arvestagem, et see tehti pärast teise poole määrustevastast käiku.

Mis aga siis, kui valge oleks löönud musta tullejäetud kuninga? Teame, et kuningat lüüa ei tohi ja art. 1.2 ütleb selle selgelt ära: Oma kuninga asetamine või jätmine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud. Minu arust oli selle lause koodeksisse tulekul kummaline tagajärg. Kuni seda artiklit polnud, arvati üldiselt, et kuninga löömine peaks olema kaotus, artikli ilmumisega muutus suhtumine kuidagi ebalevaks. Ei tohi lüüa küll, aga mis siis? Kui on näiteks ilmne, et kuninga löömisega püüab mängija vaid oma võitu kinnitada. Kes on lähemalt Chesscafed jälginud, siis peaks olema märganud, et ka Geurt on just samamoodi kõhelnud. Seekordne Chesscafe kommentaar on vist üks esimesi, kus RC esimees selgelt ütleb, et kui valge oleks löönud musta kuninga, oleks must võinud taotleda võitu. Võtkem seejuures arvesse ka seda, et tegemist oli ikkagi välkpartiiga.
Antud juhul peab aga Geurt musta võidutaotlust mõttetuks ja kehtetuks. Tema enda kuningas oli ju tules. Kohtunik pidi selle kindlasti tagasi lükkama. Aga kas peaks musta ka seepärast karistama? Oleneb kohtunikust ja tema otsusest. Kui ta leiab, et musta eesmärgiks oli vastase häirimine, siis tuleb karistada, ilmselt valgele mõtlemisaja lisamise teel. Karistamist vääriks ju ka kellade põhjendamatu seiskamine.

Ajalehed tõid kurva teate. 74-aastaselt on lahkunud tuntud sporditegelane ja -ajakirjanik Henn Saarmann, peategelane kasvõi Eesti spordi biograafilise leksikoni väljaandmisel. Nooremas eas oli ta aktiivne maletaja, koos temaga sai mõnda aega koos veetud Jõu malevankrit. Ta tegutses omal ajal ka paljudel võistlustel asjaliku ja energilise kohtunikuna. 1962. aastal sai ta vabariikliku kategooria. Puhka rahus, Henn!
Lembit

Hilinemisega või ilma

Malekoodeksis tehakse midagi ümber iga 4 aasta tagant, aga kunagi pole asi vähemalt laiema üldsuse jaoks kuu pärast FIDE kongressi olnud nii ebaselge kui praegu. Kas ikka võib kõnelda uuest koodeksist või mitte? Kas ja mida üldse muudeti? Seepärast ootasin põnevusega RC (õigemini küll RTRC - reeglite ja turniirimääruste komitee) esimehe Geurt Gijsseni tänast Chesscafe veergu. Veidi asi selgemaks sai, aga ainult veidi.

RC-le saadetud esialgsed ettepanekud (üldse sai neid lõpuks 120) avaldati juba varakult. Need olid väga erinevatelt autoritelt ja ühist oli neis vähe. Kohati olid need üksteisele päris vasturääkivad. Tõlkisin neist kättesaadavad ära ja mingil määral sai neid kasutatud ka suvisel Kilingi-Nõmme seminaril. Siis hakkas tööle erikomisjon, kes ettepanekutest ühe terviku tegi. Nagu Geurt kinnitab, olevat tekst septembris saadetud kõigile maleliitudele. Ta loodab, et neid ka igal pool kohtunikekogudes arutati. Kahjuks pole ma seda dokumenti tänaseni näinud ega oska seepärast selle kohta midagi öelda. Loomulik, et Eesti Maleliidu juhatusel tähtsamaidki probleeme on ja ainult minutaoline mittemaletaja võib koodeksiküsimust pidada kongressi tähtsaimaks.

Dresdenis planeeriti RC koosolekuks 4 tundi mänguvabal päeval, tegelikult oli arutlus kestnud tervelt 7. Loodan, et 70 (!, ilmselt rekord) osalenu ja oma sõna öelnu hulgas oli ka Eesti esindaja. Seekord vaatleb Geurt ainult artikli 6.7 üle arenenud vaidlusi. Praegune tekst on selline:
Mängija, kes ilmub malelaua juurde rohkem kui üks tund pärast mängukorra ettenähtud algust, kaotab partii, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunikud ei otsusta teisiti.
Laual oli aga olnud selline uus tekst: Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mängukorra algust (after the start of the session), kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Seega on puudumisaeg (default time) O minutit. Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja.

Kaks sõnastust on küll erinevad, tegelikult ei muudaks see muudatus aga midagi. Turniiri korraldajad võiksid selle järgi ikkagi lubada 1 tunni hilineda ja senise reegli järgi võisid nad lubatud hilinemisaja samuti kasvõi nullini viia, nagu olümpial tehtigi.
Uus tekst läkski RC-s läbi. Täitevkomitees olevat olnud vaidlusi, oli pakutud hilinemisajaks 15-30 minutit, lõplikule seisukohale ei jõutud. Peaassambleel olevat aga radikaalse ettepanekuga välja tulnud Iljumźinov ise: Iga mängija, kes ilmub mängukorra juurde pärast mängukorra algust, kaotab partii. Ei mingeid erandeid, isegi mingite erakorraliste asjaolude (force majeur) puhul mitte.
Põhjenduseks 10 aasta tagune juhtum, mis nii Iljumźinovi kui ka Gijsseni tõepoolest narri olukorda pani ja millest tookord palju juttu tehti: Karpovi - Anandi MM-matś Lausanne´is, ROK-i asupaigas. Male oli tookord vist olümpiaalaks saamisele lähemal kui praegu. 1. partii pidi algama piduliku tseremooniaga ROK-i presidendi Samaranchi osavõtul. Väljakuulutatud ajaks olid kohal kõik peale Karpovi. Gijssen ei julgenud kelli käivitada, et mitte rikkuda avatseremooniat. Karpov hilines 10 minutit, seni ei toimunud midagi. Igatahes oli Samaranch äärmiselt üllatunud. Ühelgi teisel spordialal nii ei toimuvat.

Nüüd jäi asi tegelikult lahtiseks. Presidendinõukogu peaks lõpliku otsuse tegema alles märtsis 2009. Geurt olevat vahepeal saanud rohkesti kirju, et Iljumźinovi ettepaneku vastuvõtmine oleks katastroof. Niisiis uut ametlikku koodeksiteksti lähikuudel oodata pole, kehtima hakkab see tavapäraselt 1. juulist.
Lembit

Ühest kiirturniirist

Laste kiirturniir, ajakontroll minimaalne, mida veel kiirmaleks loetakse. Mängijaid 90, seega päris palju. Mängijate vanus algas juba 5 aastast, vanimad olid 16. Üks kohtunik registreeris laua taga tulemusi, teine paaris arvutiga. Üks vanake püüdis toime tulla kõige sellega, mis toimus malelaudade taga ja nende vahetus ümbruses. Kõrvus veel Malekohtuniku õpetlikud sõnad, et silmad ja kõrvad tuleb hästi lahti hoida. Kohtunikekogu oli hiljuti saanud pretensiooni selle kohta, et ühel taolisel turniiril olevat olnud tegemist kokkumänguga ja partiide meelega kaotamisega. Ehk siingi? Loodan, et mitte. Kahjuks ei tea, igatahes polnud mahti märgata.

Seda turniiri on juba aastaid korraldatud ja vast eelkõige väljajagatavate rohkete ilusate karikate tõttu on see saanud küllalt populaarseks. Aga kitsas oli - nii mängijatel, treeneritel, isadel-emadel, kohtunikul muidugi ka. Ei osanud midagi teha, et ruumi rohkem oleks. Oleks ju võinud keelata kõigil peale mängijate turniirisaali pääsemise, aga ega seegi poleks lauaridade vahesid laiemaks teinud ja igaüks on ju huvitatud oma võsukeste mängu jälgimisest.

Probleemid samad nagu lastevõistlustel ikka. Kui üks treener nägi, kuidas ma kirjutasin teadet Määrustevastane käik: 1.kord - hoiatus, 2. kord - kaotus, küsis ta irooniliselt, kas ma FIDE reegleid ei tunne ja nende järgi ei mängi. Eks siis tuli püüda seletada, et kui turniir ei lähe FIDE reitinguarvestusse, siis võivad korraldajad kehtestada oma reegleid (vt. koodeksi eessõna). Ei kujuta ette, mis oleks toimunud, kui oleksime korrektselt kinni pidanud koodeksi artiklist 7.4b (2 määrustevastast käiku ´a 2 minutit korrektiivi, 3. kord kaotus). Sest kahjuks oli määrustevastaseid käike massiliselt. Isegi liidrite laudadel ei märgatud vahel, et kuningas on jäänud üsna tema läheduses olevate malendite tule alla, kaugemal olevatest kõnelemata. Nii et võimatud käigud oligi peamine, millega selle päeva tegelesin. Kui päris aus olla, siis tüütas veidi ära. Teine kummaliselt sage eksimus oli ühe poole kaks käiku järjest: kui keegi jäi veidi kauemaks oma käiku mõtlema, siis tõstis vastane veel mingit oma malendit. Vahel ei suutnud aga poisid seejuures kokku leppida, milline see esimene käik ikkagi oli.

Võimatuid käike lapsed tavaliselt märkasid, vahel ei märganud ka. Ja kui ma siis mõne sellise partii juures juhtusin olema ja asjast välja ei teinud, siis olin ma mõnede treenerite arvates päris pime. Eks siis tuli enda tegevusetuse õigustamiseks ikka ja jälle tsiteerida artiklit B5: Kohtunik peab langetama otsuse vastavalt artiklile 4 (käigu tegemine) ainult siis, kui üks või mõlemad mängijad paluvad tal seda teha.
Osa mängijaid ja treenereidki oli millegi pärast omaks võtnud arusaama, et määrustevastane käik tuleks vaid siis tehtuks lugeda, kui ka kell vajutatud on. Eks siis tuli tagasi tulla siingi korduvalt toodud juttude juurde käigu tegemisest ja sooritamisest.

Õnneks keerukamate asjadega tegemist polnud. Ka esikohad selgusid punktide arvuga, välja arvatud ühes nooremas klassis, kus parim poiss ja parim tüdruk said võrdselt punkte. Juhend nägi sel juhul ette üheringilise (?) matśi välkmales. Tõlgendasin, et see tähendab üht välkpartiid. Aga ajakontroll? Ja kas nii nagu välgus tavaliselt või mingit tüüpi armageddon? Oleks hea, kui sellised asjad juhendiga paika pandaks. Otsustasin tavalise 5-minutilise välgu kasuks, värv loosiga. Ütlesin, et kui see on viik, mängime teise vahetatud värvidega. Kui seegi on viik, siis armageddon. Vastu ei vaieldud. Tüdruk oli selles partiis selgelt parem. Siis hakkas treener nõudma talle ka poiste turniiri karikat, aga see polnud enam minu asi.

Kõige tähtsam on kohtunikul selliste turniiride puhul jääda maksimaalselt rahulikuks. Küll kõike jõuab teha ja asjad saavad korda. Täielikult ma seda ei suutnud ja üle "3" ei söanda oma tegevust hinnata. Aga kuuldavaid proteste polnud ning lapsed said oma karikad ja auhinnad kätte. Aga kui Malekohtunik pidas vajalikuks eelolevat Kalevi-turniiri arvestades vajalikuks mõtelda kiirmale reeglite ulatuslikumale fikseerimisele (praegune koodeksitekst on selles osas hästi napp), siis selleks turniiriks seda küll vaja polnud. Kõige elementaarsemat peaksime ometi väga hästi tundma.
See kommentaar peaks muide kandma järjekorranumbrit 200. Oleme vist juba kõik ära kirjutanud.
Lembit

Mängime matini?

Ühel populaarsemal ja vist ka autoriteetsemal veebilehel tekkis arutlus selle üle, kuidas ja millal võiks malepartii lugeda lõppenuks. Alguse sellele pani Mehrdad Pahlevanzadeh, iraani arhitekt, kes malemänguski pole ilmselt võhik. Tiitlitest on tal IA ja IO, ta esindab oma maad FIDE-s ning on peale selle Aasia Maleföderatsiooni laekuriks. Aga seisukoht, millega mees välja tuli, tundus vähemalt esialgu veidi kummalisena: malepartiides tuleb keelata alistumine, mängida tuleb matini välja.

Põhjendus? Maailmas olevat 100 miljonit malet oskavat inimest, reitinguga ainult 100 000 ehk 0,1 %. Seega 99,9 % suurt mängu ei mõistvat. Ei mõisteta kasvõi MM-matśidel, miks seal keegi alla annab. Kui male oleks mõistetavam, toetataks seda rohkem ja ka mängijate sissetulekud suureneksid. Kui mängitaks matini, mõistaks üldsus vähemalt partii lõpuosa. Näeksime huvitavaid lõpukombinatsioone ja noored õpiksid? Näiteks seda, kuidas GM lipuga mati paneb. Viimased käigud on lihtsad, neid tehtaks kiiremini ja nii muutuvat mäng dünaamilisemaks (võtmata arvesse, et neid käike hakatakse tegema siis, kui tavaline mäng oleks juba ära lõppenud). Olevat ju naljakas, kui veendutakse, et vastasest pole võimalik jagu saada.
Esialgu võiks lõpuni mängimise reegleid kasutada mingitel eriturniiridel või näidispartiides, hiljem üldiselt. Siis kaoks ka koodeksist art. 5.1b Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et alistub. Sellega on partii kohe lõppenud. Jääks vaid art. 5.1a Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati.

Too iraanlane on varemgi ekstravagantsete ettepanekutega püüdnud tähelepanu võita. Pigem üllatas see, et Chessbase´i veergudel nii palju reageerijaid oli ning et nende hinnangutes esinesid väljendid täielikust rumalusest briljantsete ideedeni. Ei teinud küll statistilist analüüsi, aga mulle tundus, et neid oli umbes võrdselt.
Esialgu näib õnneks siiski, et iraanlase idee realiseerimiseks lootust pole. Male ja jalgpalli vahel tõmmatud paralleelid pole eriti õnnestunud. Jalgpallimatś on kindla ajaga piiratud, malepartii mitte. Males võib üks suur viga tulemust diametraalselt muuta, üks värav jalgpallis suure vahe korral enam mitte. Jalgpallis võib ka täielikus kaotusseisus ilusasti mängida, males enne matti millegagi silma paista on märksa raskem.

Turniirid on mängijate, mitte korraldajate, sponsorite ja pealtvaatajate jaoks. Arvati, et lõpuni mäng väsitab mängijaid ja paneb need järgmistes voorudes veel halvemini mängima. Ei usu, et viimase nupuni mängimine kummalegi poolele huvi pakub. Vaevalt on eriti palju neid, kes tahavad lasta endale kõigi nähes matti panna. Arvati, et kui alistuda ei lubata, paneks mängija järjekorras kõik malendid ette või kuninga tulle. Võib ju ka kaotusseisus lihtsalt ära minna ja kellal aja üle lasta (või teeniks nii kaotuse kõigis ülejäänud mängudes?). Võib ju ka lasta sõbral oma mobiilile helistada ja nii partii kaotada.
Mulle küll tundub, et ka alistuda tuleb õigel ajal osata, kasvõi seepärast, et austada vastasmängijat ja tema oskusi. Tean, et kõik treenerid pole minuga ühel nõul ja kõnelevad kõigi võimaluste ärakasutamise vajadusest. On loomulik, et kohtunik ei või partiisse sekkuda. Aga usun, et ma ei toimi kohtunikueetika vastu, kui pärast partiid mõnelt noormehelt küsin, kas varem ei võinud alla anda. Nii et vastupidiselt Pahlevanzadehile.
Ja pärast diskussioonimaterjalide lugemist ühineksin sellega, kes ütles: Jätke male nii, nagu see on!
Lembit

Milleks kohtunikke vaja

Iga kord, kui Michel uue 64 numbri toob, teen kõigepealt selgeks, kas selles midagi ka reeglitest ja kohtunikutööst on. Tavaliselt pole, sest kunagine kohtunikerubriigi tegija Vladimir Dvorkovitś on juba aastaid siitilmast läinud, samuti ka peatoimetaja Aleksandr Rośal, kes Kerese juubelipäevadel Tallinnas käies mult poolnaljatades küsis, kas ma ei tahaks seda tööd jätkata. Aga ajakirja detsembrinumbris on millestki siiski juttu. Teemaks Venemaa esivõistluste superfinaal, autoriks Mihhail Savinov. Püüan tõlkida:

Meie õnn, et males on olemas arbiitri elukutse. Varem ma ei mõistnud, miks on vaja neid inimesi hallides ülikondades, kes tundide kaupa istuvad liikumatult malesaalides, korjavad usinalt blankette ja eksivad ilma tagajärgedeta nendel juhtudel, kui neilt nõutakse pädevuse ilmutamist (Umbes sama võib öelda ka irratsionaalse vahimeeste-valvurite maailma kohta endise NSVL maades). Välgus on küll kohtunikku vaja. Aga milleks klassikalises males ajalisandite ja automaatse käikude kirjutamisega? Nüüd hakkan mõistma. Pole tõepoolest mingit seost kohtuniku otsuste õigsuse ja kohtunike järele oleva nõudluse vahel. Tähendab, et neid ei kutsuta turniiridele selleks. Ilmselt on siin ainult üks eesmärk - luua maksimum ebamugavusi pealtvaatajatele ja segada ajakirjanike tööd.

Antud juhul oli ajakirjanik solvunud seepärast, et kohtunik oli tõrjunud eemale tema kolleegi ühest tähtsast spordiajakirjast, kelle tegevus mängijaid häiris. Savinov jätkab:
Mulle tundub, et kohtunikud peaksid jälgima turniiri reeglitest ja reglemendist kinnipidamist, tegelikult aga kahvatub nende see funktsioon tungiva tarviduse ees nii palju kui süda kutsub irvitada inimeste üle, esitades mõttetuid ja ebaloomulikke nõudeid. Igatahes on see viimase aja tendents - algul Naltśik, siis superfinaal, seejärel olümpia. Või on asi siiski ikkagi inimestes?

Pildistamise takistamine näibki olevat kõige suurem süü, mida kohtunikele tol konkreetsel juhul ette heideti. Kui mitte arvestada seda, et kohtunikud ei suutnud ette näha pealtvaatajate suurt huvi võistluste vastu ega olnud seetõttu ruume vajalikul määral ette valmistanud.
Vaatasin, mida selles numbris on öeldud teiste võistluste kohta. Euroopa klubide tśempionaadi kohta Halkidikis oli kirjas Seekord kohtunikele pretensioone polnud. Aga kirjutajaks oli võitnud klubi president. Võitjad on tavaliselt ikka rahul.
Tõsi küll, mõnes materjalis oli häid sõnu öeldud võistluse korralduse kohta. Aga korraldaja ja kohtuniku töö on kaks eri asja.

Arvan, et nii hullud need asjad ikka pole. Ilma kohtunikuta siiski läbi ei saa. Muidugi on malekohtunik kunagise tśehhi meistri ja kohtuniku Karel Opoćensky järgi midagi sarnast teatris valvava tuletõrjujaga. Teatripõlenguid juhtub harva, nii nagu malelaua taga tülisidki. Siis aga mängib kohtunik peaosa.
Kohtunik peab eelkõige tagama mängijatele soodsad mängutingimused ja reeglitest kinnipidamise. Küllap kuulub selle hulka ka see, et fotograafid ei segaks. Aga muidugi on Savinovil õigus selles, et kohtunik ei saa end ilmeksimatuks pidada. Ta peab oma käitumist ja tegutsemist pidevalt jälgima. Pole mõtet siin detailideni minna. Võib kasvõi veidi lugeda minu vana artiklit Malekohtunikust, tema rollist ja ülesannetest.
Lembit

Viik või võit?

Ühes Saksamaal mängitud partiis püüdis valge võita lipu ja ratsuga lipu vastu. Tagajärjetult. Lõpuks andis valge lipuga tuld nii, et see oleks järgmisel käigul viinud lippude vahetusele. Must tegi kuningakäigu, valge lõi kaitstud lipu ja vajutas kella. Must nägi, et asi on selge ja lükkas malendid kokku. Viik. Aga mis siis, kui valge oleks nüüd võitu taotlenud? Malendite kokkulükkamine on ju kaotuse märk.

Kõigepealt on oluline, mida mängijad partiiprotokolli märkisid. Kui "viik", siis nii see ka muidugi jääb. Koodeks ei näe ette, mismoodi peaks partiid alla andma. Ka malendite kokkulükkamisest selle ühe võimalusena pole midagi öeldud. Tegelikult seda siiski niimoodi tõlgendatakse. Aga kunagi oli ka malekella seiskamine peaaegu surmkindel märk alistumisest, enam mitte. Kui pärast viigiettepanekut nupud kokku lükata, pole see ju alistumine, vaid viigiga nõustumine.
Ka sellel konkreetsel juhul polnud mingit alust malendite kokkulükkamist alistumiseks pidada.
Ikka tuleb põhjustes selgusele jõuda. Kohtunik oleks muidugi võinud nõuda seisu taastamist ja viik oleks selgeks saanud. Juhul, kui lipu löömine oleks olnud ainus võimalus, oleks partii juba musta lipu löömisega ja surnud seisu tekkimisega viigiga lõppenud.

Siin-seal on ka viimastel päevadel arutusele võetud Ivantśuki juhtum (dopinguproovi andmata jätmine). Vt. ka minu 30.XI Oodates kongressi otsuseid.
Kõigepealt vast niipalju, et olümpia lõpp ei tähendanud selle probleemi lõppu. Kuivõrd FIDE 5-liikmelist meditsiinikomisjoni (Doping Hearing Panel) ei õnnestunud Dresdenis kokku saada (aga võimalik, et ei tahetudki, et aega võita), peetakse selle koosolek lähema 3 kuu jooksul. Seni ei mingeid otsuseid.

FIDE dopingureeglite artikkel 6 näeb ette, et mängija kõik individuaalsed tulemused sellel võistlusel tuleksid tühistada ning esmakordne dopingureeglite rikkumine peaks viima ka kaheaastasele võistluskeelule (2. korral oleks tegemist juba eluaegse diskvalifitseerimisega).
Võistkonna tulemustega toimimise suhtes pole asi nii üheselt selge. See võiks tähendada olümpia pronksmedalite minekut Ungarile. Igatahes on seda nõudnud näiteks üks Calvia olümpial 2004 dopinguproovi andmisest hoidunud Papua - Uus-Guinea maletaja: kõigisse tulevat suhtuda ühtmoodi (aga tookord jäi ju nende meeskond ikkagi tabelisse, kuigi punkte kärbiti).
Päästjaks peaks olema dopingureeglite artikkel 6.1a: Kui mängija tõestab, et tal pole seoses rikkumisega süüd ega lohakust, ei tühistata tema individuaalseid tulemusi teisel võistlusel. Kas Ivantśuk ja FIDE aga suudavad seda tõestada?

Olin ise Dohas, kui 1999 otsustas FIDE erakorralisel Peaassambleel dopingureeglitega ühineda. Eesmärk muidugi olümpiamängudele pääsemine. 9 aastaga pole selles suunas vist põrmugi edasi liigutud. Ja taas vaieldakse pärast Ivantśuki lugu, kas male on üldse sport ja kas siin mingist dopingust võiks kasu olla. Maleolümpia ametlik arst Stefan Hehm igatahes ütles: Amfetamiin ei tee kedagi targemaks, ärksamaks aga küll.
Lembit

Probleeme etturi muundamisel

Ühes partiis nõudis mängija kohtunikult etturi muundamiseks lippu ja seda oodates seiskas kella. Kui ta lipu aga kätte sai, siis mõtles ta ümber (ehk oleks lipustamine viinud patile?) ja pani lauale hoopis vankri, mis tal laua kõrval juba olemas oli. Mida peaks nüüd tegema kohtunik?
Analoogiline olukord oleks tekkinud ka siis, kui mängija oleks pärast kella seiskamist läinud ise lippu otsima. Tagasitulnult käivitab ta kella ja näeb, et lipustamise korral saaks ta mati. Siis loobub ta üldse etturi muundamisest ja teeb hoopis mingi muu käigu. Hiljem lõpeb partii tema võiduga.

Lipu pealepanekut siin nõuda ei saa (muidugi kui mängija või kohtuniku poolt toodud lipp korraks ka muundumisvälja ei puudutanud ja alles seejärel näiteks vankriga ei asendatud). Mängija võib puudutada mistahes malendit väljaspool malelauda, aga niipea, kui see puudutab malelauda, ei või seda enam teha ja ettur tuleb muuta selleks malendiks. Nii kaua, kui uus malend pole muundumisvälja puudutanud, võib selle asemele panna mistahes muu malendi, pärast seda aga mitte.
Kohtunik peab sellistel juhtudel kasutama oma otsustusvõimet ja intuitsiooni. Lippu ei saa käsitleda puudutatud malendina, aga ka kella seiskamisel etturi muundamiseta (või lipuks muundamiseta) pole õigustust. Vastasmängija on igal juhul häiritud ja peaks saama ajalist kompensatsiooni. Õigupoolest polegi see ju karistus. Kui kohtunik leiab, et mängija tahtiski vastast eksiteele viia, siis võtab ta mängijalt aega ära ja lisab vastasele (3 minutit?). Kui eksiteele viimist polnud, võib ainult vastasele aega juurde anda. Kui selle käiguga oleks antud matt, siis muidugi ajaga karistada ei saa ja tuleb piirduda hoiatusega.

Selle üle, mida teha siis, kui mängija võtab lipu ja paneb selle muundumisväljale, siis aga paneb selle vahepeal käest lahti laskmata laua kõrvale ning teeb teise käigu, on varem vaieldud. Kas on tegemist etturi muundamisega (etturit ju ei puudutatud) ja kui on, kas tuleks siis ettur muuta just nimelt lipuks?
Selle kohta on isegi RC esimehe Geurt Gijssseni seisukohad aja jooksul diametraalselt muutunud. Võtke ja võrrelge näiteks tema Chesscafe 2002. ja 2004. aasta veerge. Praegu on igatahes üldine veendumus, et lipu lauale asetamine on osa legaalsest käigust ja ta võib muundumisväljale sattuda ainult etturi muundamise teel. Nii et pole näha põhjust, miks muundamine poleks kehtiv. Niisiis kui lipustamine on võimalik, peab mängija selle sel juhul ka tegema.
Lembit

Vigurid kukuvad ümber

Põhja-Rein-Vestfaali kohtunikelehel toodi mõned päevad tagasi ära järgmine juhtum: Sealses regionaalliigas laseb käigul olev mängija ühel malendil kukkuda. Kui ta on selle üles tõstnud ja õigele väljale asetanud, nõuab vastasmängija sellega käimist. Mängija keeldub. Juuresviibinud kohtunik lubabki käia teise malendiga, kuna malendi puudutajal polnud käimiskavatsust. Kuna partii lõpeb vastase võiduga, siis protesti ei järgne. Küll aga uuritakse nüüd tagantjärele, kas ikka kohtunikul oli õigus niimoodi toimida.
Kindlasti oli. Koodeksi artikkel 4.3 ütleb ju, et käimis- või löömiskohustusega on tegemist juhul, kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual ... Ümberkukkunud malend ilmselt selle artikli alla ei käi. Siin tuleb rakendada artiklit 7.3: Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Otsustab kohtunik. Koodeks lähtub sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed (koodeksi sissejuhatus).

Saksa Maleliidu koduleheküljel on aga viimasel nädalal arutatud, mida teha ümberkukkunud malendiga välkmales. Kaido Külaots kirjutas Sporditähes, kui karmilt sel juhul Pekingis mõttemängudel mängijatega ümber käidi: kui seda tehti pärast käigu sooritamist (s. t. ka kella vajutamist), oli kaotus kohe käes. Üldises kasutuses see toimimist lihtsustav reegel veel pole, nii et arutleda võib.
Ega art. 7.3 päris selgelt formuleeritud pole. Oletame, et valge teeb käigu, vajutab kella ja ajab siis malendi ümber. Must vajutab valge kella uuesti käima, valge seab oma malendi korda ja vajutab uuesti kella. Kas oleks kohtunik pidanud siin mingil hetkel sekkuma? Välk on rohkem kui ükski muu maleliik kahe mehe omavaheline mäng ja kohtunik hoiab end seal võimalikult tagasi. Sekkumine võib olukorra veel keerukamaks muuta, aga kohtuniku eesmärk on ju vastupidine. Kohtunik sekkub mängijate lahkarvamuste korral, muidu mitte.
Probleem tuleb sellest, et FIDE on püüdnud viia reeglite arvu miinimumini ja katta samade reeglitega igasuguse ajakontrolliga partiisid.

Kella tagasivajutamisest koodeks juttu ei tee, küll aga soovitavad seda näiteks Soomes kehtivad reeglid. Kindlasti ei või kella tagasi vajutada neil juhtudel, kui iga käik toob Fischeri süsteemis lisasekundeid. Välgus ei kasutata küll seda moodust rohkesti, kuid Saksamaal mängitavat näiteks 4 minutit partiile ja 2 sekundit käigule.
Kohtuniku kutsumine koos kella seiskamisega viidab asjatult aega ja katkestab teatud ajaks mängu. Nii võiks vaatamata selle mainimise puudumisele välkmales kella tagasivajutamine minu arust toimida. Probleem võib tekkida siis, kui üks mängijaist tõlgendab artiklit 7.3 nii, et tagasivajutus pole lubatud ja vastane teeb seda keelatud moel, tema ise aga tahab toimida reeglite järgi.
Kui kohtuńik kutsutakse, siis peaks see ilmselt kõigepealt vaatama, kas malendid seisavad juba korralikult või mitte. Kui jah, siis manitseb ta mõlemaid: üht kella tagasivajutamise eest, teist selle eest, et see ei seadnud malendeid oma ajast korda. Kui malend ikka veel paigal pole, siis võib kellal teha ajalise korrektiivi vastasmängija kasuks.
Oma tekstis "Mõnda välkmale reeglitest" (2004) kirjutasin: Kui malendid on laual pikali, siis otsustagu kohtunik ise oma mõistusega, mida ta teeb. Koodeks alati ette ei ütle ... Viimasel paarikümnel sekundil kella seiskamine võib anda kellelegi olulise eelise. Küllap on see praegugi nii.
Lembit

Oodates kongressi otsuseid

FIDE kongressi lõpust on juba nädal möödas, kahjuks teame selle otsustest esialgu vaid minimaalselt. See, et maailmameistri tiitli väljaselgitamise süsteemi tuleb jällegi korrektiive teha, näitab, et ega organisatsioonil kerge pole. Aga see on korraldajate, mitte kohtunike küsimus.
Meie jaoks on märksa olulisem küsimus koodeksist. Kas ja kuivõrd see paika pandi? Kongressi pressiteatest leiame ebamääraselt umbes nii Kongressi vältel pöörati rohket tähelepanu reeglite komitee soovitustele malekoodeksi kohta, kuhu esitati mitmeid muudatusi, kaasa arvatud kõigil võistlustel nullini viidud hilinemisaeg.

Seda loetakse siis kõige olulisemaks. Esialgu me ennast selle rakendamisel veel kindlalt ei tunne ega tea, kuidas ikkagi toimida. Sellest siis ka järjekindlusetus. Näide olümpia viimasest voorust. Matś Jamaika - Palestiina. GM Ermenkov (P) on küll turniirisaalis, aga läheb siis kohtunikulaua juurde sulepead otsima. Vastaseks on tal 200 punkti väiksema reitinguga Elliott. Ermenkov jõuab mängulaua juurde 20 (!)-sekundilise hilinemisega. Matśi kohtunik fikseerib kaotuse. Palestiina protestib. Sektorikohtunik ja seejärel peakohtuniku asetäitja otsustavad, et partii tuleb siiski mängida. Siis protestib Jamaika ja pärast ühetunnist mängu otsustab peakohtunik Leong, et partii on siiski mänguta kaotatud. Tabelisse kanti + : -. Üldse oli 11. voorus 6 hilinemiskaotust, olümpial üldse vist paarkümmend.

Või olgu küsimus dopingust ja selle kasutamise kontrollimisest. FIDE on ühinenud rangete rahvusvaheliste konventsioonidega. Positiivne proov peaks viima nii mängija kui ka tema võistkonna tulemuste tühistamisele. Proovi andmisest keeldumine tähendab sama.
Aga jällegi näide viimasest voorust. Ivantśuk kaotab dramaatilises partiis Kamskile ja õnnetuseks satub dopinguproovi andjate nimekirja. Kaotus viib ta aga päris endast välja (olen isegi mitmel võistlusel Ivantśuki suurt emotsionaalsust kogenud) ja isegi meeskonna kaptenil ei õnnestu teda veenda. Igatahes kaob ta õhtuni ära ja proov jääb andmata.
Taas olid FIDE tegelased probleemi ees. Ukraina on tulnud 4. kohale ja seega loetakse teda A grupi võitjaks. Reeglite järgi oleks tulnud see koht annulleerida ja medalid teistele anda. Erandi tegemine võiks isegi perspektiivis seada ohtu male olümpiaalaks saamise. Vist Spasski õhutusel otsustati siiski teise variandi kasuks. Ometi autasustamistseremoonial Ukrainat ikkagi polnud.

Ühe Prantsuse kohtuniku märkmetest võisin välja lugeda, et range keeld mobiiltelefoinide või mistahes muude häält tegevate asjade kaasatoomiseks mängualale olevat tühistatud. Aga need peavad olema absoluutselt tummad. Kirjutaja on lisanud, et ema võib ka lapse kaasa võtta, aga niipea kui see häälitseb, saab ta kaotuse. Mingid muudatused ei tohiks küll enne 1. juulit jõustuda. Loodetavasti töötasid seekord Eesti esindajadki nii kongressil üldse kui ka RC-s aktiivselt kaasa.

Eile varahommikul lahkus siitilmast veel üks kunagine hea tuttav Robert Wade (87), kolmekordne Uus-Meremaa ja kahekordne Briti tśempion, IM juba selle tiitli ametlikust loomisest peale (1950). Siin ehk mäletatakse veel tema kaasamängimist turniiril "Tallinn 1971". Muide oli ta ühe suurima maleraamatukogu omanik. Äsjase FIDE kongressiga sai täis 50 aastat sellest, kui Wade rahvusvaheliseks arbitriks nimetati. Mis parata, staaźikate kohtunike read kipuvad järjest hõrenema.
Lembit

Seisukordused

Hiljuti tekitas väikestviisi segadust Dresdenis maleolümpial viimases voorus mängitud partii Meelis Kanep - Stefan Kindermann. Leidus inimesi, kes märkasid, et valged said teatud hetkel kolmekordse seisu kordusega viiki nõuda, kuid valged ise ja palju inimesi hiljem ei suutnud tükk aega aru saada, millest jutt käib.

Tuleb tõdeda, et tegemist on väga hea ja hästi peidetud näitega. Seis ise siin, diagramm 1 :

Selles seisus on mustad käigul ja nad peavad tegema oma 38. käigu. Mäng jätkus 38. ... Ve5+ 39. Kf1 Vd5 40. Ke2 Nüüd on mustad käigul, ja meie diagrammi seis esineb teist korda. Edasi järgnes 40. ... Oc5 41. Od3 Od4 Diagramm 2:

Partiis järgnes 42. Oe1, aga 42. Oa6 järel näeme, et meie diagramm 1 seis ilmuks lauale kolmandat korda. Seega, valgetel oli õigus ENNE oma 42. käigu tegemist taotleda viiki. Selleks tulnuks protokolli kirjutada 42. Oa6 ja pöörduda kohtuniku poole teatades, et kavatsetakse käia protokolli kirjutatud käik ja pärast seda on laual üks ja sama seis kolmandat korda. Käiku ennast ei või sellises olukorras laual teha, vastasel korral kaob viigi taotluse õigus sellele konkreetsele mängijale, küll aga võib seda taotleda tema vastane.

Muidugi on üsna arusaadav, et mängijad kiiresti 40. käigu ümber käike tehes ei pruugi sellist võimalust märgata. Pealegi peaks mängija olema üsna kindel oma taotluses, vastasel korral hakkab kohtunik rakendama karistusi. Samas on huvitav, et seda hiljem ei leitud, ilmselt on põhjus selles, et ei õnnestunud leida see algseis, millest jutt käib. Tunnistan, et isegi silmaga põgusalt üle käies ei märganud ma midagi, kuid hiljem, kui algpositsioon selgeks sai, on juhtum üsna lihtne. Antud situatsiooni võib võrrelda ka võitva või viigistava käigu leidmisega, praktilises partiis on lihtne asjadest mööda vaadata. Sellegipoolest soovitan Eesti juhtivmaletajatel ja noortel, kes tiitlivõistlustel osalevad, aeg-ajalt üle vaadata ka olulisemad malereeglid ... kasvõi mälu värskendamiseks, siis on lihtsam teatud asju partii ajal tähele panna.

Lisan väljalõike FIDE koodeksist :

9.2 Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda (mitte tingimata järjestikuse käikude kordamisega):

a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha;

b) on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul.

Seisud a ja b loetakse samasuguseks, kui käigul on sama mängija, sama liiki ja värvi malendid asuvad samadel väljadel ning kui mõlema mängija kõigi malendite võimalikud käigud on samasugused. Seisud ei ole samasugused, kui etturit, mida võis möödaminnes lüüa, ei saa enam lüüa või kui on ajutiselt või alaliselt muutunud õigus vangerdada.

Märgin, et kui näiteks kaks vankrit v ratsut vahetavad kohad, siis ei muuda see olukorda, sest seis visuaalselt ei muutu. Samad reeglid kehtivad 50 või rohkema käigu jaoks.

9.3 Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui

a) ta kirjutab oma partiiprotokolli käigu ja teatab kohtunikule oma kavatsusest teha käik, mille tulemusel kumbki mängija on teinud 50 viimast käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta;

b) kumbki mängija on teinud 50 viimast käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta.

9.4 Kui mängija teeb käigu, ilma et ta oleks viiki taotlenud, kaotab ta õiguse sel käigul seda taotleda artiklite 9.2 ja 9.3 alusel.

Kohtuniku poolt rakendatavad karistused ebakorrektse taotluse korral :

9.5 Kui mängija taotleb viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel, seiskab ta otsekohe mõlemad kellad. Ta ei saa oma taotlusest loobuda.

a) Kui leitakse, et taotlus on õige, lõpeb partii otsekohe viigiga.

b) Kui leitakse, et taotlus ei ole õige, lisab kohtunik kolm minutit vastasmängija allesjäänud ajale. Sellele lisaks, kui taotleja kellal on alles jäänud üle kahe minuti, vähendab kohtunik taotlejal allesjäänud aega poole võrra, maksimaalselt aga kolm minutit. Kui taotlejal on rohkem kui üks minut, aga vähem kui kaks minutit, jääb talle alles üks minut. Kui taotlejal on vähem kui üks minut, ei korrigeeri kohtunik taotleja kellal näitu. Siis partii jätkub ja teha tuleb kavatsetud käik.

Kohtunikele soovituseks: see 9.5 punkt on päris keeruline. Siiski, jätke meelde : kolmekordne = 3 minutit, 2 minuti reegel punktis 10.2 = 2 minutit. Ülejäänud 9.5 suunised on seotud ühe minuti allesjätmisega. Seega, kui ei ole kindel, siis võtke aeg maha ja vaadake koodeksist järgi, sest partii on nagunii peatatud ja kui taotlusel ei olnud alust, siis mängija kaotab päris palju aega. Samas tasub suhtuda karmilt nendesse juhtumitesse, kus lihtsalt taheti vastast segada ja mõtlemisaega pausi arvel juurde saada.

Vanker on vanker

Aasta algul käis Saksa Maleliidu leheküljel vaidlus selle üle, mida peaks tegema, kui keegi paneb etturi lipustamisel lauale ümberpööratud vankri. Asi sai nagu kõigile juba selgeks, kui mõni päev tagasi seal sama teema uuesti üles võeti. Ehk leiti midagi uut? Vaevalt küll. Aga ühtekokku on seal juba 49 kommentaari ja neid on loetud üle 36oo korra.
Ka nüüd oli neid, kes leidsid, et lipu asemel ümberpööratud vankri pealepanek peaks otsekohe kaotuse tooma. Vaevalt küll, reeglid ei ütle ju, kuidas peaks vankri lauale asetama. Küll aga on määrustevastase käiguga tegemist siis, kui see vanker hakkab ebatavaliselt liikuma.
Kui tavapartiis viia ettur viimasele reale, panna vanker peale ja öelda seejuures "lipp ja matt", siis ei saa vastane punkti, nagu mõni arutleja arvab, vaid vanker toimib nagu vanker ikka.

Malendi valik lõpeb vankri lauale ilmumisega. Sellele järgnev kellavajutus, millele mõned arutlejad viitasid, pole selles suhtes enam oluline. Lipukäik ümberpööratud vankriga peab selle korrigeerimisel andma vastasele 2 lisaminutit nagu määrustevastane käik ikka. Loomulikult kehtib ka "puudutatud - käidud" reegel. Nii et kui vanker ei tohi käia lipuna, peab ta käima vankrina. Partii kaotusele viib alles 3. määrustevastane käik. Määrustevastase käigu korrigeerimisel ei tule minna tagasi etturi muundamiseni, vaid ainult selle momendini, kui vanker hakkas käima. Kuna vanker pandi lauale, siis oli ju etturi muundamine määrustepärane. Kui ümberpööratud vanker käib vankrina, pole kohtunikul sekkumiseks põhjust.

Kui on tegemist välkpartiiga, siis on vastavalt art. C3 vastasmängijal õigust võitu taodelda: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Millal pidada etturi muundamist määrustevastaseks käiguks art. 7.4 järgi: Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik, kaasa arvatud etturi muundamine või vastasmängija kuninga löömine, tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist?
Võimalusi on rohkesti. Võib juhtuda, et kuningas jääb seejuures tulle, aga on ka võimalik, et käiakse näiteks c6-c8 või c7-d8, kuigi seal mingit löögivõimalust polnud. Võib juhtuda, et tahetakse ettur lipustada, aga puudutatakse kogemata kuningat või pannakse peale teist värvi malend või jäetakse ettur muundumisväljale või asendatakse see teise etturiga.

Ka sakslaste arutluses näisid lõpuks kõik nõusse jäävat, et vanker on igal juhul vanker. Lahtiseks jäi neil vaid küsimus, mis peaks sellest partii jooksul edasi saama. Õnneks saab ainult vanker pea peal seista, teiste malenditega taolisi probleeme pole. Ümberkukkunud malendid seatakse ju tavaliselt õigeks. Art. 7.3 Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Viimasel ajal on mõnedel suurtel võistlustel (mõttemängud, olümpia) nõuded veel karmimaks läinud. Kui teen vankriga lipukäigu, on see sama kui odaga vankrikäik teha. Mis saab, see oleneb juba mänguliigist.
Art. 4.6 ei ütle, kas käik vastab reeglitele või mitte, vaid ütleb ainult, kui kaua pärast malendi puudutamist on mängijal veel valikuvõimalus. Ka siis, kui vanker seisab tagurpidi, on tema valik lõplik. Vastasmängijal on ehk kõige lihtsam öelda järgmisel käigul "kohendan" ja ise vanker ümber keerata. Siis saab asjad kohe selgeks.
Kui aga kohtunik näeb, et keegi tahab juba partiid alustada ümberpööratud vankritega, siis peaks vist küll hoiatuse tegema. Appi võib võtta kasvõi artikli 3.3, kust on näha, mispidi vanker peaks seisma.
Kui kusagil peaks ümberpööratud vankri probleem tõepoolest terav olema, siis võib ju kasvõi välkturniiril kohtunik profülaktika mõttes öelda, kuidas etturi muundumisel toimima peaks (kellad seisma ja kohtunikult vajalik malend paluda). Võib ka tähtsamad reeglid üles riputada.
Lembit

Veel üht-teist

Ega Chesscafe viimasest veerust peale eelmistes kommentaarides vaadeldud põhiteema suurt muud leiagi. Aga siiski.
Ühes Itaalias mängitud partiis mängis must 5. ... La5+ ning alles siis märkas, et tema kuningas ja lipp olid laual oma asukoha vahetanud. Tahtis siis vastasega kokku leppida, et tõsta need normaalsesse asendisse, see aga ütles, et 3 käiku on tehtud ja enam ei saa. Must kahtlustas, et valge (kellel ka kohtunikupaberid olemas) märkas vale algseisu juba algul, aga midagi ei öelnud. Kohtunik oli valgega päri: sellest seisust tuleb jätkata ja must vangerdada ei saa. Alles hiljem sai must teada, et koodeksis on artikkel 8.5 (?, tegelikult muidugi 7.1) Kui partii ajal leitakse, et malendite algseis polnud õige, tuleb partii tühistada ja mängida uus. Partiid oleks tulnud uuesti alustada. Aga kas siis nüüd võiks selle partii kaotanud valge selle tulemuse peale protesti esitada?

Nii valge kui ka kohtunik ajasid ilmselt mainitud artikli segamini artikliga B4 Kui kumbki mängija on sooritanud kolm käiku, ei võeta vastu mingeid taotlusi seoses malendite vale asendi, malelaua paigutuse ja kellanäitudega. Kui kuninga ja lipu asend on ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud. See kehtib ainult kiir- ja välkpartiides, mitte aga tavapartiides. Mis puutub aga protestidesse, siis ütleb ju 7.1 selgelt: kui partii ajal. Nii et pärast partii lõppu pole enam teha midagi. Geurt lisab veel juurde, et ainus osapool, kellel oleks teatud moraalne õigus taotleda uue partii mängu, võiks olla vaid must. Jäi ju tema ebaõiglaselt vangerdusõigusest ilma.

Mingil väikesel Mehhiko turniiril tegi A valgetega vooru algul käigu. Tema vastast B-d veel mängusaalis polnud. 10 minutit hiljem helises A mobiil ja kohtunik luges partii talle kaotatuks. Selgus, et helistajaks oli B, kes tahtis vastasele oma hilinemisest teatada. Kas selline kaotuse panek on õige?
Päris selge, et valge rikkus artiklit 12.2b Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal partii ajal, kaotab see mängija partii ja peab saama kaotuse. Kui B lubatud hilinemisaja piires kohale jõuab, peaks ta saama punkti. Kas aga see päris õige on? FIDE loeb selle partii minetatuks (forfeit), sest tulemus fikseeriti enne partii tegelikku algust.
Aga millal ikkagi partii algab? Geurt meenutab sellega seoses juhtumit Hollandist, kus mõlemad olid küll algusmomendiks kohal, kuid üks keeldus millegipärast mängimast. Kohtunik andis võidu vastasele. Reitinguarvesse niisugune partii ei lähe (selleks on vaja, et mõlemad oleksid teinud või sooritanud vähemalt ühe käigu). Küll läheb selline partii arvesse mingi tiitlinormi täitmiseks. Ega seegi väga loogiline pole. Ehk just praegu RC seda asja Dresdenis arutab. Igatahes Geurt lubas, et seda tehakse. Minetamise teel võidetud partiil pole värve, seda ei saa kummalegi poolele lugeda ei valgete ega mustadega võidetud partiiks.

Veel sain sellest veerust veidi kinnitust oma tegutsemisele. Nimelt olevat Tais mingi śveitsi süsteemis turniiri III voorus üks paar kogemata mänginud vastupidiste värvidega. Seda märgati alles vahetult enne järgmise vooru paarimist. Mida siis nüüd teha, kas midagi muuta või mitte?
Oodatult leiab ka Geurt, et partii tulemus tuleb sel juhul jõusse jätta, küll aga muuta III vooru protokollis värv tegelikuks ja arvestada seda IV vooru paarimisel.
Lembit

Teema jätkuks

Üks sakslane kurtis viimases Chesscafe veerus, et neil pole ikka veel FIDE turniirimääruste ametlikku tõlget. Samal ajal aga kehtivad sellel maal kõik FIDE reeglid ainult siis, kui nende ametlik tõlge on avaldatud. Sellest siis ka temalt tervelt 10 küsimust Buchholzi kohta. Lähemalt neil peatuda pole siinkohal mõtet. Kõige rohkem on nendes siiski juttu sellest, kuidas toimida mängimata partiidega.
Meenutan, et kohe FIDE turniirimääruste kohtade jagamist puudutava lisa algul öeldakse: Kohtade jagamise eesmärgil loetakse tulemus viigiks mängija enda vastu. Sel pole mõju voorujärgsete punktide summale ega Koya süsteemile. Nendes süsteemides loeb vaid tulemus.
Loomulikult käib see aga Buchholzi süsteemi kohta. See tähendab, et kui mängija mitteilmumise tõttu on tulemus 1:0, 0:1 või 0:0 (kui kumbki ei tule) või saab keegi punkti mängijate paaritu arvu tõttu või on tabelis 0 seetõttu, et mängija alustab turniiri mingist hilisemast voorust või on juba turniirist lahkunud, läheb Buchholzi arvestusse partii tulemusena ikka viik.
Millegipärast kipuvad nii mõnedki mängijad, aga ka kohtunikud selle vahetevahel unustama. Kes asja vastu lähemat huvi tunneb, leiab Chesscafe originaaltekstist selle reegli kohta piisavalt näiteid.

Olen isegi vahel mõelnud küsimusele, mille seekord tõstatab üks argentiinlane: missugust abi võib mängija kasutada lõppjärjestuse arvutamiseks? Näiteks mängib ta viimases voorus üldse kogu turniiri kõige viimast partiid ja vastane pakub viiki. Otsustamiseks peaks aga vaatama turniiritabelit ja mängijate paremusjärjestust ning arvutama Buchholzi, et teada saada, millisele kohale mingi tulemus võib viia.
Kas ta võib seda uurida sõbralt või arvutada ise pliiatsi ja paberiga või võib ta kasutada kalkulaatorit või arvutit? Ehk isegi kohtuniku arvutit, kus on śveitsi süsteemi programm? Ja mida peaks kohtunik sel puhul ette võtma?

Me kõik teame koodeksi artiklit 12.2a: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida teisel malelaual.
Aga jah, ega see tegevus vist selle artikli alla ei taha mahtuda. Geurti arvates võiks seda pigem võrrelda nõuandega, mida mängijale võib turniirimääruste järgi anda võistkonna kapten. Ringsüsteemi puhul ei peaks asjadega toimetulekul raskusi olema, śveitsi süsteemis on aga lood märksa keerukamad. Sealgi oleneb palju sellest, missugust moodust kohtade jagamisel kasutatakse. Eelmises kommentaaris mainitud voorujärgsete punktide summa on kergesti arvutatav, Buchholz aga märksa raskem. Geurt igatahes ei sekkuks, kui mängija püüab ilma kalkulaatorita oma Buchholzi arvutada, küll aga ütleks talle, et seda on peaaegu võimatu arvutada, eriti kui on mängimata partiisid või mängijaid on paaritu arv.
Kohtuniku arvuti kallale Geurt mängijat mingil juhul ei laseks. Põhjendus on aga omapärane: kohtunik võib olla kusagil teinud vea ja siis peaks ta vastutama, kui mängija teeb ebakorrektsele infole tugineva vale otsuse.
Lembit

Kohtade jagamisest

Olümpia kestab. Materjali eri allikatest on piisavalt. Olen huviga jälginud ka Tuuli ülevaateid. Aga kuidas küll võis paarimissüsteem tulla Eesti võistkonnale üllatusena? Isegi kirjutasin sellest juba mullu 11.XII Olümpia korrigeerib paarimist. Konkreetne näide, et kirjutamisel pole suuremat mõtet.
Geurt oma eilses Chesscafe veerus muidugi veel olümpiani ei jõua. Pealkirjaks on "Mures Buchholzi pärast", õigemini võiks ta olla küll laiemalt " ... kohtade jagamise pärast". Üsna temaatiline ongi seekordne veerg saanud. Neile, kes reegleid piisavalt lugenud, selles kuigivõrd uut pole. Mõned tähelepanujuhtimised leiame siiski.

Peale Buchholzi (Buchholzi süsteem on mängija kõigi vastasmängijate punktide summa, Mediaan-Buchholzi puhul lahutatakse sellest vastasmängijate kõige kõrgem ja kõige madalam tulemus) on niisiis juttu teistestki võimalikest süsteemidest. Voorujärgsete punktide summa suhtes näib RC esimehe seisukoht olevat ainult negatiivne, ta polevat leidnud sellest mingeid voorusi. Muidugi on igal süsteemilk puudusi, nii ka sellel. Ise arvan, et eriti siis, kui kõigil reitinguid pole, on see siiski kasutatav. Kõigepealt on seda lihtne tabelist lugeda, nii et igaüks saab oma koha välja arvutada. Põhjendus on süsteemil kindlasti olemas. Väga palju sõltub turniiril ikkagi avavooru(de) tulemustest. Kui 1. voorus võidad, on su lähemate voorude vastased tõenäoliselt tugevamad kui kaotuse korral. Seepärast tulebki sind konkurentidele eelistada.

Individuaalse ringsüsteemis turniiri puhul on RC esimehe eelistuste järjekord järgmine:
1) omavaheline kohtumine,
2) Koya (punktide arv nende vastasmängijate vastu, kes saavutanud vähemalt 50 %),
3) laiendatud Koya (hõlmates järk-järgult ka madalamaid punktigruppe),
4) Sonneborn-Berger (võidetud vastaste punktid ja pooled viigistanute omadest),
5) võidetud partiide arv.
Kes paneb lauale turniirimäärused, see näeb, et puudu on mustadega mängitud partiide arv, lisandunud aga laiendatud Koya (kuigi seda võib enesestmõistetavalt arvestada ka kohe seoses Koyaga).
Individuaalse śveitsi süsteemiga turniiri puhul on eelistused:
1) vastasmängijate keskmine reiting,
2) vastasmängijate kärbitud keskmine reiting. Kärpimist võib teostada mitmeti. Võib näiteks maha arvata madalaima reitingu, aga võib ka nii madalaima kui ka kõrgeima. Oluline on aga, et mängijad kasutatavast moodusest juba enne turniiri algust teada saaksid.
Turniirimäärustega võrreldes on siin eest kadunud omavaheline kohtumine ja turniiri esinemisreiting. Ja ei Gijssen ega ka turniirimäärused viita siin Buchholzile.

Ühes Indiast Chesscafesse tulnud kirjas öeldakse, et nemad kasutavad noortevõistlustel mediaan-Buchholzi, Buchholzi ja armageddoni (selles järjekorras). Huvitav, kas buchholzidest ei piisa, et peab veel äkksurmale minema? Geurti arvates tuleks sel juhul Buchholz mediaan-Buchholzist ettepoole asetada, uus on aga ehk soovitus: kui kohtade jagamisel kasutada armageddoni, siis tingimata lisasekunditega. Muidu oleks probleeme liiga palju.
Aga tuleme kohtade jagamise juurde veel järgmisel korral tagasi.
Lembit

Veidi malendite puudutamisest

"Puudutatud - käidud" on malemängus üks rangemaid reegleid ning igale mängijale ja kohtunikule on see hästi teada. Ajuti võib aga sellegagi seoses probleeme tekkida. Võtkem kasvõi need küsimused, mis paar aastat tagasi Śveitsist Chesscafesse saadeti.
1) Mängija tahab olla kindel, et ta ei unustaks käia rünnaku alla sattunud lipuga ja puudutab seepärast kõigepealt lippu (puudutatud - käidud). On see õige ja kas ei sarnane see mitte käigu ennakult kirjutamisega?
Raske on öelda, mida mängija tegelikult kavatses. Puudutatud malendiga tuleb käia. Kui aga niimoodi toimitakse korduvalt, on tegemist vastasmängija segamisega ja kohtunik peaks sellele vastavalt reageerima.

2) Kas mängija võib sel juhul lipuga käimisest loobuda ja käia hoopis mingi muu malendiga ning kas on oluline, kas ta on seejuures kella vajutanud?
Loomulikult ei saa mängija enam mingi muu malendiga käia ja kellavajutusel pole siin mingit tähtsust. Küll aga saab vastane nõuda lipuga käimist, enne kui ta on mingit oma malendit meelega puudutanud.

3) Kui mängija ei käi esimesena puudutatud malendiga, siis kas vastane võib puudutatud - käidud reeglit ignoreerida, kui see on talle kasulik?
Võib muidugi. Ta võib lihtsalt mingit oma malendit puudutada ja vastavalt art. 4.7 Mängija kaotab oma õiguse esitada pretensioon selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit puudutanud. Küll aga peab ta arvestama sellega, et mängijat võib esimese puudutatud malendiga sundima käima kohtunik, sest art. 13.1 järgi Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Loomulikult käib ka puudutatud malendiga käimine selle artikli alla.

Austraalia leheküljel käis umbes samal ajal arutlus, kas vastase malendi puudutamine oma malendiga lugeda puudutamiseks või mitte. Sealgi jõuti arusaamani, et asi sõltub sellest, kas puudutamine oli juhuslik või mitte. Puudutamisega on tegemist ka siis, kui malendeid kasvõi sulepeaga nihutada.
Kindlasti on oluline, millist malendit tõstetakse või puudutatakse esimesena - just sellega tuleb käia.
Vahel tekib olukord, kus üks väidab, et on "kohendan" öelnud, teine aga kinnitab, et pole seda kuulnud. Kui on olemas vaid ühe mängija sõna teise vastu, siis tuleb eeldada, et ikkagi öeldi ning lükata käigunõue tagasi, kui pole mingit põhjust uskuda vastupidist. Kohtunik ei või
kunagi toetada mistahes taotlust malendi puudutamise kohta, kui tunnistajaid polnud, taotlus on vaieldav ning tal pole põhjust olla veendunud, et mängija patustab. Kohtunik peab kahtlustest hoolimata mängijat usaldama, eriti kui see juhtub esmakordselt.
Ehk leiab sel teemal midagi ka minu artiklist "Malendi puudutamisest käiguni" (2004).
Lembit

Õismäel ja Dresdenis

Polnudki vist kunagi varem pool aastat niimoodi mööda läinud, et kordagi poleks mingile malevõistlusele asja olnud. Seekord küll. Täna siis jällegi võistluspäev - ametliku nimega Haabersti eakate IX välkmaleturniir. Tundsin end loomulikult mõneti ebakindlalt. Osavõtjaid ka tavalisest rohkem - tervelt 28. Nii et 7 vooru käsitsi paarida oli paras tükk tööd. Pealegi kõik tahaksid ju, et uus voor algaks võimalikult kohe, kui eelmine otsa saab.
Algul oli hilinejaid, nii et tuli oodata päris ettenähtud algusmomendini, kui tööle hakata sai. Väga oluline on, et reeglid oleksid enne mängu selged mitte ainult kohtunikule, vaid ka mängijatele. Mida teha kasvõi määrustevastase käiguga? Kontroll oli selgelt välkmale oma (10 - 10) ja välku mainiti turniiri nimetuseski. Määrustevastane käik toob välgus kaotuse. Aga ehk on see liiga karm, arvestades mängijate koosseisu ja nende vanust? Jäin kuhugi poolele teele pidama. Ütlesin, et määrustevastase käigu tegija vastasel on õigus pärast sellist käiku taotleda võitu, aga kui sellist taotlust ei tule, siis partii jätkub. Ega need mängijad nii ahned punktitaotlejad ka pole. Igatahes ühtegi vaidlust, mida oleksin pidanud lahendama, ei tekkinud.

Enne mängude algust käisime veel (ka vene keeles) üle tähtsamad võimalikud ettetulevad asjad, mis seoses käigu tegemise ja sooritamisega, malendite puudutamisega jne. Sellest oli ilmselt kasu. Juhendis oli võrdsete punktide korral pandud otsustama: a) võitude arv, b) koefitsientide süsteem. Selle ebamäärase koefitsientide süsteemiga olen teisteski juhendites kokku puutunud. Kui õigel ajal selgeks ei tee, mis see on, tekivad probleemid.
Leppisime kokku, et see on voorujärgsete punktide summa ja kui see on ühesugune, siis hakatakse algusest voore kärpima. Turniiril, kus kõigil reitingut pole, näib see olevat parim. Tabelist igaühel vajaduse korral hea endal kontrollida ka. Kahel mängijal ei aidanud voorude järkjärguline kärpimine ka midagi ja jagamise ma tabelisse kirjutasingi. Õnneks oli see üks üsna tagumistest kohtadest, mis nii jagamisele läks.

Aga üldiselt kulus peaaegu kogu aeg ainult paarimisele, osavõtjakaartide ja tabeli täitmisele. Kuidas mängiti, seda peaaegu ei näinudki. Õnneks ei olnud ka kuigivõrd vaidlusi. Olid mõned nägemispuudega mängijad (üks neist võitis koguni turniiri), kellel lubasin mängida aegadega 12 - 8. Kusagil hakkasid kella mõlemad pooled käima ja tuli leida asenduskell. Kord vajus kusagil kokku lauakonstruktsioon ning kell ja malendid olid äkki põrandal. Aga need olid siiski vaid üksikjuhud.
Paarimise põhiprobleem: kas peab otsima kõige ideaalsemaid paare või tuleb panna kokku esimesed sobivad, et aega võita. Arvan, et sain paarid enam-vähem normaalsed ja ideaalvariantide otsimisel polnud mõtet. Loomulikult ei tohi ka välgus paarid olla reeglitega vastuolus. Igatahes keegi vastu vaidlema ei hakanud, mõni ütles isegi mõne hea sõna. Pererahvas oli vastutulelik. 4 tunniga oli asi läbi. Arvan, et üsnagi normaalselt.

Vahepeal on aga valdav osa maailma parematest mängijatest ja loodetavasti ka kohtunikest alustanud Dresdeni olümpiat. Partiide kohta tuleb sealt piisavalt infot, kohtunikutööst seni midagi erilist teada pole. Olen varem käsitlenud uuendusi olümpiareeglites näiteks 11.XII Olümpia korrigeerib paarimist, kohtunike koosseisu aga 12.VI Olümpiakohtunikest.
Väljakuulutatud ülimast täpsusest kavatsetakse kinni pidada, kahes esimeses voorus aga napilt hilinejatele veel nulli ei panda. Avavoorus oli kasvõi juhtumeid, kus istuti valesse bussi. Ka esimene kohtunike koosolek olevat olnud puudujaterohke. Käigus on DGT XL kellad. Ajakontroll on 1:30 partiile ja pärast 40. käiku lisandub veel 30 minutit, alates 1. käigust jookseb iga käiguga 30 sekundit juurde. Kui keegi peaks enne 30. käiku hakkama käike kordama, et niiviisi viigini jõuda, palutakse tal partiid jätkata. Valikuliselt võetakse dopinguproove.
Mobiilid tuleb erilistesse laegastesse hoiule anda, esimesed mängijad on aga mobiilihelina eest juba kaotuse saanud. Kui heliseb kapteni mobiil, saadetakse ta mängusaalist ära ja järgmisele voorule ta ei pääse. Kohtuniku mobiili helisemine tähendavat kohest kojusaatmist, varem ei tea, et kohtunikke nii rangelt oleks koheldud.
Lembit

Sakslaste juhtumeid (14)

Saksa kohtunikepraktika juhtudest võtame täna vaatluse alla need, kus probleemiks mobiiltelefon ja selle helisemine. Ise arvan, et mobiilihelin peaks igal juhul tooma kaotuse, kui sel moel püüab mängija hankida mingit infot, kui aga tegemist on vaid mingi juhusliku helinaga, siis pole see põrmugi häirivam kui mistahes muu sama tugevusega segamine. Küll aga ei või ükski kohtunik toimida oma arvamuse järgi, vaid peab lähtuma kehtestatud reeglitest. Need on aga teatavasti väga resoluutsed. Võimalik küll, et koodeksi uue redigeerimise käigus Dresdenis toimub mingi muutus, kuigi ei usu, et seegi oleks päris hea pärast rangemate reeglite juba pikemaaegset kehtimist. Aga niisiis juhtumid.

1. (11/2007) Saksa kõrgem liiga. Ühel mängijal on taskus väljalülitatud mobiil. Mängutuhinas kummardub ta niimoodi laua kohale, et mobiili klaviatuur puudutab lauaäärt. Tekib lühike helin. Vastasvõistkond taotleb kohe partii kaotatuks tunnistamist.
Art. 12.2b: Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal mängu ajal, kaotab see mängija partii. Pole öeldud, kuidas ja mis põhjusel see helisemine toimub. Järelikult pole ka võimalik vastasvõistkonna taotlusele vastu vaielda ja jätta kaotus fikseerimata. Pealegi keelab juba sama artikli algus rangelt tuua mängualale mobiiltelefone.

2. (24/2007) Meeskonnavõistlus. Üks mängija tuleb siis, kui partiid juba käivad. Teel uksest mängulaua juurde heliseb ta mobiil ja vastane nõuab kohe partii võitu. Mängija ütleb, et pole veel partiid alustanud, sest ta on alles teel oma mängulaua juurde.
Peame jällegi võtma äsjatsiteeritud artikli 12.2b. Mängualaga on kindlasti tegemist, sest see ei tähenda ju ainult mängukohta. Art.12.5: Mänguala määratlusse mahuvad mängukoht, puhkeruumid, paik kehakinnituseks ning teised kohtuniku poolt määratud kohad.
Mänguaeg algas hetkest, kui kohtunik pani kellad käima või andis mängijatele korralduse seda teha, nii et pole oluline, kus konkreetne mängija sel hetkel oli. Pealegi häirib mobiilihelin mängijaid ikka, kuigi see pole konkreetse mängulaua juures. Nii peaksime ka sel juhul kaotuse fikseerima.
Siiski: Gijssen on kirjutanud (1904), et ta ei paneks nulli mängijale, kelle äratuskell kotis kogemata kombel helisema hakkab. Austraalia kohtunik Bonham on kirjutanud (2006), et enne partii tegelikku algust pole võimalik partii kohta nõuandeid saada ja seega pole vaja kaotust
panna, kuigi see on ometi võimalik.

3) (20/2008) Lihavõtteturniir Eberswaldis. Garderoob on väljaspool turniirisaali selle sissepääsu juures, kust kõik toimuv on mängulaudade juurde kuulda. Vooru ajal heliseb seal valjusti mobiil. Näost punane, tõuseb üks mängija püsti, läheb oma jope juurde ja lülitab mobiili välja. Mida teeb kohtunik?
Mängijaid häiritakse. Häirija on teada. Sellise ruumilise paigutuse juures, kus kõik garderoobis toimuv on mängulaudade juurde kuulda, peaks arvatavasti ka garderoob kuuluma art. 12.5 nimetatud teiste kohtuniku poolt määratud kohtade hulka. Nii et ka siin peaks mobiilihelin kaotuse tooma.

4) (37/2008) Suur lahtine turniir. Üks pealtvaataja juhib kohtuniku tähelepanu sellele, et üks mängija tõuseb iga paari käigu järel oma kohalt ja lahkub turniirisaalist, otsides midagi närviliselt oma püksitaskust. Teda on nähtud ka köögiruumis telefoneerimas. Kohtunik oli hoiatanud, et mobiilide kasutamine ning nende helisemine ja vibreerimine turniirisaalis on keelatud. Kuna kohtunik teab mängija mobiilinumbrit, helistab ta talle korduvalt, signaali aga ei kuule. Suitsetamispausi ajal küsib kohtunik mängijalt, kas ta oma mobiili kasutab. Mängija jaatab ja saab siis nulli. Kohtunik huvitub, kas tema tegevus oli määrustepärane ja otsus null panna õige. Milline peaks sel korral olema partii tulemus? Mängijal oli suur materiaalne ülekaal. Kas rakendada artiklit 6.10, mis näeb ette võimaluse partii lõppemiseks viigiga?
Ilmselt toimis kohtunik õigesti, kuna mobiili (ja välisabi?) kasutamine oli ilmne ja seda ei vaidlustanud ka mängija ise. Niisiis pidi mängija kaotuse saama. Tavaliselt saab vastasmängija punkti. Ka tema materiaalne või positsiooniline halvemus ei oma siin tähtsust. Teisiti on lugu siis, kui vastasmängijal pole matistamiseks piisavat materjali. Siis lõpeb partii 0:0,5.
Näeme, et tavaliselt annavad reeglid kohtunikule aluse mobiili omaniku kaotanuks tunnistamiseks. Omaette küsimus on, kas kohtunik sellist toimimist ise päris õigeks peab. Aga ehk oleme pärast olümpiat ja kongressi targemad.
Lembit

Juhtumeid Reini äärest

Üks sakslaste kodulehtedest kuulub Põhja-Rein-Vestfaali kohtunikekogule. Vaatame meiegi sellel toodud näiteid kohtunikutöö praktikast.
1) Meeskonnavõistlus. Ühel laual pole algul kumbagi mängijat. Kodumeeskonna kapten, kes täidab kohtuniku ülesandeid, paneb käima valgete kella. Must tuleb 6 minutit hiljem. Nüüd seiskab kapten kella, võtab ka mustalt 6 minutit maha ja paneb siis valge kella uuesti käima. Toimis ta õigesti?
Kindlasti mitte. Ütleb ju art. 6.6: Kui partii algul pole kohal kumbagi mängijat, minetab valgetega mängija kogu aja, mis kulub tema saabumiseni ... Tõsi küll, sama artikli lõpus seisab: ... kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti. Aga miks peaks ta seda tegema? Saksa Maleliidu tõlgendusjuhistes on pealegi otseselt öeldud, et seda ei pea tegema. On küll periood olnud, kus reeglid olid teistsugused.

2) Mängija ajab oma meeskonnakaaslasega väljaspool mängusaali juttu, siis läheb aga saali ja teeb oma laual käigu. Kaaslane noogutab. Võib selline käitumine viia kaotusele?
Vaevalt võiks siin korrapealt ammendava vastuse anda. Erinevad kohtunikud võivad otsustada erinevalt lähtudes konkreetsest olukorrast. Me ei tea, kumb pool oli käigul, kui mängija lahkus saalist. Võib-olla lahkus kaaslane saalist pärast seda, kui oli näinud, missuguse käigu vastane tegi, ja otsis siis ise vestlust. Nii et otsustamiseks on meil vaid vestluse ja noogutamise fakt. Kas tähendas see noogutus kinnitust varem arutatud variandile?
Loomulikult peab kohtunik mängijale selgitama, et niisugune käitumine kutsub paratamatult esile kahtluse. Ja tegema ehk hoiatuse ning võtma mõlemad sõbrad edaspidi hoolikama jälgimise alla. Kui midagi taolist kordub, pole kaotuse fikseerimine kindlasti välistatud.

3) Välkturniir. Mängija lööb laualt vastase viimase malendi (tal endal neid veel on). Enne kui ta aga kella vajutab, kukub tema kellal nooleke, mille kohta vastane ka taotluse esitab. On partii nüüd viik või tuleb viimasena löödud ettur lauale tagasi panna ja lugeda ajaületuse taotleja võitjaks?
Art. 6.10: ... lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul.
Art. 9.6: Partii lõpeb viigiga, kui jõutakse seisuni, kust matini ei saa jõuda mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma mängu puhul. Sellega on partii kohe lõppenud tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Käik oli ju enne ajaületuse taotlust juba tehtud. Kellavajutus polnud enam oluline, ega see välguski teistmoodi ole. Niisiis viik.

4) Jälle välk. Laual on seis Valged: Kg2, Rf3, Ea3, g3 ja h2 (5)
Mustad: Kf7, Oe4, Ea6, g5 ja h5 (5)
Selles seisus mängib valge Rxg5+. Must haarab kuningast, et see tule alt ära viia. Siis ta aga näeb, et valge käik on määrustevastane, kuna kuningas jääb tulle. Mida siis must nüüd teeb?
Art. C3: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Malendi puudutamine ei tähenda veel käigu tegemist. Järelikult võib must ikka veel võitu taotleda.
Lembit

Küsimisest ja vastamisest

Saksa Maleliidu lehel oli sel nädalal arutamiseks küsimus, kas pealtvaataja võib vastata partii ajal mängija reegleid puudutavale küsimusele. Antud juhul oli ühel mängijal jäänud 1. ajakontrollini vähem kui 5 minutit, küsimus aga selles, ega ta ei pea enam käike kirjutama. Vastuseks oli peanoogutus. Vastasvõistkonna kapten leidis, et see on lubamatu abiosutamine, mis peaks viima kaotusele. Partii ise lõppes kohe pärast ajakontrolli viigiga, üks pooltest jäi aga kaaluma, kas mitte esitada tulemuse kohta protesti.
Selgus ka, miks üldse pealtvaataja poole pöörduti. Nimelt oli tegemist võistkondade matśiga, kus võõrustav meeskond oleks pidanud nimetama kohtuniku. Seda ta aga ei teinud, niisama ei teinud seda ka vastasvõistkond. Seepärast tekkis arutluse käigus üldse küsimus, kas ei tuleks kohtunikuta mängitud matś hoopis tühistada ja selle asemel uus mängida. See karistus oleks ilmselt liialdatud ja meil Eestis vaevalt juhtub, et mingi matś üldse ilma kohtunikuta peetakse. Nii et selles suhtes see diskussioon meile vaevalt erilist huvi pakub.

Päris selge, et kui mõnel mängijal midagi küsida on, siis peab ta pöörduma kohtuniku poole (ja just selle turniiri oma ja mitte mõne juhuslikult kohalviibiva poole). Pealtvaataja toimimine nii nagu sel juhul oli kindlasti reeglite rikkumine ja oleks pidanud kaasa tooma vähemalt tema mängualalt eemaldamise. Selle näeb ette artikkel 13.7. Aga kui oleks küsitud kohtunikult?
12.2a: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida teisel malelaual.
13.6: Kohtunik ei tohi sekkuda partii käiku, välja arvatud malekoodeksis kirjeldatud juhtudel.
Sellest on loetud välja, et kohtunikul pole õigust reegleid seletada.

Reeglitest peaksid mängijad olema teadlikud juba enne partii algust. Reeglite mitteteadmine on umbes sama kui mitte tunda draakoni varianti või mingit vankrilõppmängu.
Ehk peaks kohtunik küsimustele reageerides tegelema seda tüüpi asjadega üldisemalt, mitte konkreetse olukorraga mingis partiis. Art. 13.6 keelab mängijale öelda, mitu käiku partiis on tehtud. Kuigi diskussioonil mõned nii arvasid, pole see minu arust siiski samavõrdne sellega, et ütled mängijale, et tal pole enam vaja kirjutada. Veel parem on vastata, kui sult küsitakse, kas veel on vaja käike kirjutada, mitte konkreetselt "jah" või "ei", vaid tsiteerida koodeksi artiklit 8.4 Kui mängija kellal on jäänud ajakontrollini vähem kui 5 minutit, ... pole ta kohustatud täitma artikli 8.1 nõudeid.
Aga võib-olla võiks kohtunik mängijale lihtsalt koodeksi kätte anda (kuigi muidugi võib ka selle paigutada art. 12.2a mainitudinformatsiooniallikate hulka) ja lasta tal endal järele vaadata, mis seal seisab.
Igal juhul ei tohi reeglite selgitamine segada vastasmängijat. Nii ei peakski ehk seletusi andma otse mängulaua juures, vaid kusagil eemal. Kui mängijal pole selleks enam piisavalt aega, siis on see juba tema enda süü.
Juhtub ju, et vahel kahtlevad reeglites suurmeistridki. Seoses vangerdusega on ju muutunud klassikaliseks kaks näidet, kus suurmeistrid Kortśnoi ja Beljavski uurisid kohtunikelt, kas nad võivad vangerdada või mitte. Kortśnoil oli tules vanker, Beljavskil selle kõrval olev väli b1. Küllap kohtunikud ikka aitasid.

Ise olen peaaegu alati malekoodeksi endaga turniirile kaasa võtnud, sest tunnen siis end hoopis kindlamana, mis sest et üht-teist olen sealt ju ikka lugenud. Pole pahaks pannud, kui mängijadki sinna pilgu heidavad. Üldiselt olen heal meelel jaganud ka koodeksi kohta seletusi. Aga igal asjal olgu oma aeg ja partii aeg pole selleks tõepoolest parim aeg. Samal ajal pole ma nii jäigal seisukohal, et kohtunik ei võiks ega tohiks üldse mingeid selgitusi anda. Kuidas ja mismoodi seda teha, peab iga kohtunik ise olukorrast sõltuvalt otsustama.
Lembit

Sakslaste juhtumeid (13)

Saksa kohtunikupraktika juhtumitest vaataksime täna neid, mis seostuvad mängusaalist lahkumisega. Olukorrad pole kindlasti standardsed, seetõttu on ka raske öelda, et tegutsema peaks just nii, mitte teisiti.
1. (12/2007) Oli pühapäeva ennelõuna. Ühel lahtisel turniiril tegi mängija kiiresti käike kuni esimese ajakontrollini. Siis jättis ta hüvasti, et minna täitma oma kohustusi jutlustajana. Enne teist ajakontrolli jõudis ta tagasi ja mängis oma partii võidukalt lõpuni. Kohtunikele mingit taotlust ei esitatud, seetõttu polnud ka apellatsioonikomiteel vajadust sekkumiseks, küll oli aga rohkesti arutamist osavõtjate vahel.
Loomulikult oli tegemist reeglite rikkumisega. Art. 12.5 sätestab ju, et mängijail ei ole lubatud kohtuniku loata mängualalt lahkuda. Toodud näitest ei järeldu, et kohtunikult oleks küsitud. Selline pikk eemaldumine oleks andnud hea võimaluse põhjalikuks seisuanalüüsiks, mis võis mõjutada partii tulemust. Muidugi võis kohtunik langetada antud juhul otsuse ka mingit taotlust omamata (millise, see oleneb juba temast). Kui lahkuda kavatsenud mängijalt oleks taotlus olnud, siis oleks sellest võinud informeerida teisi mängijaid turniiri avamisel ja vaadata, kuidas nad reageerivad.

2. (18/2007) Kõrgema liiga mäng. Valgetega mängija on käigul ja lahkub turniirisaalist. 10 minuti pärast tuleb ta tagasi, istub laua taha ja mängib edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
Selgelt rikutakse art. 12.5 üht teist sätet: Käigul olev mängija ei tohi ilma kohtuniku loata mängukohast lahkuda. Kohtunik peaks kindlasti jõudma selgusele, kuhu mängija oli vahepeal kadunud. Karistusest mängija igatahes ei pääse. Kui jääb kahtlus, et ta kasutas vahepealset aega mingite abimaterjalide kasutamiseks või seisu analüüsimiseks, pole välistatud ka kaotuse fikseerimine. Kui sellist kahtlust siiski pole, siis leiab artiklist 13.4 mingi kergema karistuse.

2. (18/2008) Ühel laual on avangust väljudes terav seis. Kui A on teinud käigu, lahkub B mängusaalist (kuigi on käigul ja ise seda teab) ilma kohtunikku informeerimata, et (nagu ta hiljem ütleb) tualetti minna. A ootab B tagasitulekuni ja siis nõuab, et B nõustuks viigiga. Muidu andvat ta reeglite rikkumise kohta protesti ja taotlevat võitu. B läheb ise kohtuniku juurde ja esitab väljapressimise kohta protesti. Kohtunik läheb koos B-ga laua juurde ja laseb A-l olukorda kirjeldada. Lõpuks ütleb ta A-le, et määrusterikkumist pole, kuna B pole mängualalt lahkunud. Kui A leiab, et B poleks tohtinud saalist lahkuda, ütleb kohtunik, et ka tualett kuulub mängusaali juurde. Kohtunik nõuab mõlemalt partii jätkamist, mida A uuesti protestides ka teeb. A kaotab lõpuks partii, sest laseb pärast viguri kaotust meelega aja üle ja esitab pärast vooru ametliku protesti partii tulemuse kohta.

Ka siin kehtib ju eelmisel juhul juba viidatud reegel, et mängukohast oma käigul lahkuda ei tohi. Tualett ei kuulu mängukoha, vaid mänguala mõistesse. Mänguala määratlusse mahuvad mängukoht, puhkeruumid, paik kehakinnituseks ja suitsetamiseks ning teised kohtuniku poolt määratud kohad. Siin kohtunik eksib. Viigipakkumine ei tohi olla seotud mingisuguste tingimustega. Kohtunik võis rakendada oma käigul lahkunud mängija suhtes mistahes karistusvahendeid. Kui ta ei pidanud vajalikuks kaotust panna, siis ei saa minu arvates seda tagasiulatuvalt kohaldada enam ka siis, kui partii lõpeb ühe poole võiduga. Nii jätaksin ehk partii tulemuse jõusse. Liiati näitas ka A oma viiginõudmisega, et ta ei pea vastasmängija kaotusega karistamist vajalikuks.

Lembit

November käes

Allesme kirjutasime oma kommentaaris IA Vera Tihhomirova 90 aasta juubelist (vt. minu 18.VII). Nüüd kirjutab uhiuus 64 mamma Veera lahkumisest. Mis teha, aeg läheb. Püüdsin selgeks teha, kes on nüüd kõige suurema staaźiga IA. Minu arvestuse järgi peaks selleks olema kunagine tuntud mängija tśehhitar Nina Hruskova-Belska (83, IA 1956). Tõsi küll, FIDE nimekirjas püsib küll Paulino Alles Monasterio (vanust ei tea, IA koguni 1952), aga juba mõni aeg tagasi ma teda enam Argentiina lehelt ei leidnud. Nii et kindlalt ei tea.

Ega kohtunikutööst selles numbris palju juttu pole. Muidugi ei saadud naiste MM-st kirjutades mööda ka partiist Socko - Foisor. Oleme sellel juba korduvalt peatunud (4.IX, 10.IX) ja midagi uut siin pole. Kriitika hooletult tehtud käikude pärast on eelkõige Foisori aadressil (muidugi meenutatakse seejuures ka Krush - Zatonskihhi, kus kaks ahvipärdikut teinud malekäikude asemel mõeldamatuid siksakke ja üks ei lasknud teisel kella vajutada). Ratsu ratsu vastu. Peakohtunikuna oleks materjali autor kirjutanud rumeenlannale rihma, mitte viiki. Peakohtunik (Veröci) ei kirjutanud ei viiki ega rihma. Kui mustal langeb nooleke ja Sockol jääb viimane sekund, loeb Veröci partii viigiks. Socko konstrueerib mati, kuigi ei ütle, kuidas ja kui kaua tuleks piinata Foisorit, et see nõustuks malendeid nii asetama.
Peakohtuniku tegevust hindab 64 väga ebakindlaks, suure staaźiga WGM otsis pilkudega abi kõigilt kohalolijailt. Tema asetäitja Markkula polevat olnud põrmugi olukorra kõrgusel. Karjumine on kohtunikule väga halb näitaja. Karjutakse turul, kohtus toimigu seadus. Nii ei kadesta ma oma kunagisi kolleege põrmugi. Ilmselt on siiski lihtsam selle asemel vahel mõni kohalik kabeturniir ära teha, kuigi ka seal kõik selged pole.
Otsustav telefonikõne Sockolt Filipowiczile ja 5 minutiga ütleb apellatsioonikomitee, et järgmisse ringi pääseb Socko. Ebameeldiv jälg jäi. Armageddoni puudutavad reeglid tuleb ümber töötada või muidu sellest üldse loobuda. Parem mängida hommikuni kui lubada sellist alatust, mis provotseerib austatud maletajaid kõige madalamate, loomalike instinktide ilmutamisele. Nii arvab siis 64.

Bonnis peetud MM-matś ei paistnud reeglite ja kohtunikutöö osas probleeme tekitavat ja kommentaatoreile ainet andvat. Nii oli sakslaste lehe üheks peamiseks arutlusaineks oktoobri lõpul, kas partii ajal tohib lugeda raamatuid ja ajalehti või kasvõi lahendada koolitükke. Osa diskussioonist osavõtjaid leidis, et neid segab see, kui vastane partii ajal millegi muuga tegeleb, teisi näib see jatvat täiesti ükskõikseks. Arvatakse, et rohkem segab ta oma mängu kui teisi. Küll aga võib siit välja lugeda ebasportlikku käitumist ja ülbet suhtumist vastasesse: võin teda võita igat moodi, tehku ma mida tahes. Muidugi oleks asi päris üheselt selge, kui tegemist oleks maleraamatu või -ajakirjaga. Oli neid arutlejaid, kes leidsid, et igasse raamatusse võib kirjutada ükskõik mida, seda ei pane tähele, avastamiseks peaks terve raamatu läbi lehitsema. Pealegi ei tarvitse ju ainult laua taga lugeda.

Art. 12.1: Mängija ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet.
Art. 12.2a: Partii ajal on keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid.
Art. 12.6: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mis moel häirida või segada.
Nende artiklite alusel peaks kohtunik ise leidma oma toimimisviisi. Sakslaste endi turniirimäärustes on aga peale punkti 6.1, mis põhiliselt langeb kokku FIDE art. 12.2a-ga, veel 6.2, mille järgi iga mängija peab vältima ka selle punkti rikkumise näilisust.

Oli neid, kes leidsid, et muud vahendid, näiteks Pocket-Fritz, on veel palju hullemad. Siit siis sakslaste radikaalsed ettepanekud: näha ette, et laua tagant lahkumine toob kaotuse (vastamata jäi kellegi repliik: aga kui tualetti?) või viia mõtlemisaeg 30-60 minutile või näiteks 30 min. partiile + 2 min. iga käigu eest, nii et muuks tegevuseks ei jääks aega. Nii kaugele muidugi ei minda, aga eks pakkuda võib kõike.
Sakslastel hakkavad ilmuma ka kaks uut malekohtunike kodulehekülge. Ühe autor schachschiri on alles alustanud bundesliigas tegutsemist, teine schiridresden aga lubab kajastada ka kohtunikutööd olümpial. Eks näeme.
Lembit

Sakslaste juhtumeid (12)

Vaatleme veel mõningaid tänavusi juhtumeid Saksa kohtunike praktikast ja seekordki on nad kõik seotud artikliga 10.2. Lisatud märkused on muidugi jälle subjektiivsed.
1) (8/2008) Bundesliiga võistlused on lõppemas. Valgel on jäänud alla 2 minuti, ta tahab aga võita. Mõned käigud välgutatakse. Siis laseb must joosta oma aja 3 minutile ja taotleb artikli 10.2 alusel viiki, kuna vastane ei tegevat tema arvates mingeid võidukatseid.
Artikkel 10.2 näeb ette, et viigitaotluse esitajal peab olema aega alla 2 minuti. Nii et esialgu lükatakse taotlus põhjendamatuna tagasi. Kui õigel ajal tuleb uus taotlus, siis on kohtuniku otsustada, mis ta selle seisuga teeb. Taotluse tagasilükkamisel saab vastasmängija täiendavalt 2 minutit mõtlemisaega.

2) (28/2008) Saksamaa karikavõistlustel käib äge võitlus edasipääsu pärast. 2. laual on valge aeg juba otsakorral, mustal on aga jäänud veel 8 minutit. Laual on samavärvilised odad, valgel 1, mustal 2 etturit. Valgekaitseb end osavalt aga see nõuab aega. Kui valgel on jäänud viimane sekund, on laual viigiline etturilõppmäng. Valge seiskab kellad ja taotleb art. 10.2 järgi viiki, sest must ei saavat seisu normaalsete vahenditega võita.
Asi on loomulikult kohtuniku otsustada, kusjuures tuleb arvestada iga juhtumi omapära. Üldiselt ei tohiks jätta viigitaotlust viimasele momendile. Oma 2003.a. tekstis "Veel kord kohtunikule artiklist 10.2" kirjutasin: "Viik tuleks fikseerida, kui ca 15 käigu jooksul seis oluliselt ei muutu. Kui viigitaotleja ei tee seisus ühtegi käiku või jõutakse teha vaid paar-kolm käiku, on taotleja partii kaotanud, kui nooleke kukub. Seda muidugi eeldusel, et matistamisel on võiduks piisav materjal. Kohtunik ei tarvitse reageerida, kui näiteks viimasel sekundil taotleb lipp viiki vankri vastu."
On muidugi võimalik, et kohtunik jälgis partiid juba enne taotlust ja võib siis arvesse võtta ka varasemaid käike, kuid ta ei tarvitse seda teha. Nii kaua kui kohtuniku arvates on veel kasvõi minimaalne eksimisvõimalus, ei tohiks ta viiki fikseerida.
Gijssen: "Ei ole tähtis, kas tegemist on viigiseisuga või mitte. Tähtis on, et halvemas seisus oskaks mängija näidata, kuidas saab viigistada, või paremas seisus mängija näidata, kuidas saab võita... Kohtunikule pole teoreetilist viiki olemas."

3(4/2008) Kas reeglit, et kohtuniku otsus seoses artikliga 10 on lõplik, tuleb rakendada ka siis, kui neutraalset kohtunikku pole ning kohtuniku üleandeid täidab keegi kodumeeskonna mängijatest, kes pole pädev ega erapooletu ning kelle otsus võib olla väär?
Artiklis 10 ei kõnelda mingitest eranditest. Mistahes võistlusel peame lähtuma sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed. Nii see ju enamasti tõesti on, mis ei tähenda, et artikli 10.2 rakendamisel ei võiks esineda raskusi. Saksamaal näib kohtunikega rohkem probleeme olevat, eriti meeskonnavõistlustel, kus matśid peetakse väljasõiduga kohtadele.
Kui võistlusjuhend midagi muud ei ütle, kehtib artikkel 10 igal juhul, hiljem ei saa seda enam protestida. Tõsi küll, koodeksil on olemas ka lisa D: Kiired lõppmängud, kus kohtunikku pole kohal. Selle rakendamisel mängija viigitaotluse esitamisel partii katkeb. Partiiprotokoll koos lõppseisuga toimetatakse kusagil mujal paikneva kohtuniku kätte. Kui see leiab, et viigitaotlus oli õigustatud, on viik, muidu peab taotluse esitaja leppima kaotusega. Võistlusjuhend peaks ette nägema, missugust moodust kasutatakse.

Post on hakanud küll palju kiiremini liikuma. Kunagi saime iga kuu rahvusvahelistel kiriturniiridel vaid ühe käigupaari vahetada, nüüd on ühel kirjal Praha tempel 27. X (juubelipäev, vt. minu 24. X kommentaari), Tallinna oma 28. X. Täiesti korralik vene keel, kuigi mõnede sõnade ortograafia erineb. Eesti keeles oleks tekst umbes nii:
Kallis sõber Lembit, suur tänu Teile soovide eest, mis mulle rõõmu valmistasid. Muidugi on minu vanuses asjad juba teistmoodi, aga siin pole midagi teha. Meenutan sageli meie suhtelise nooruse aega, kui elasime koos meie sõprade maal, kes aga praegu kannatavad. Ma ei unusta kunagi Teie armastusväärsust ja dźentelmenlikku käitumist, mis aitas mind minu töös. Tahaksin soovida Teile kõike head ja isiklikku õnne, elades maal, mis lõpuks on saanud vabaks. Siiralt teie Miroslav Filip.
Lembit

Kas muuta reegleid?

Chesscafe viimases kohtunikeveerus on Mehhiko maletaja Jesper Welen tulnud taas armageddoni probleemide juurde. Üldiselt ju tunnistatakse selle mooduse puudusi, aga head alternatiivi ei suuda keegi pakkuda. Weleni arvates võiks eelistada välku ajalisanditega, nagu seda on viimasel ajal sageli tehtud Venemaa turniiridel: 5 minutit partiile ja iga käiguga lisandub 3 või 5 sekundit.
Siis lepitaks viiki surnud seisudes, mida saaks võita vaid aja või määrustevastase käiguga, sest varem või hiljem mõistavad mängijad, et partii jätkamisega ei võidetaks midagi. Tegelikult on aga sellise peaaegu surnud seisu ja sellise seisu vahel, kus kummalgi mängijal puudub matistamismaterjal ja mis seetõttu viigiks loetakse, ikkagi üsna suur vahe. Ajalisandite kasutamine võimaldaks vabaneda nii kohutavatest ajapuudustest kui ka samuti vaidlusi tekitanud artikli 10.2 kasutamisest.


Kui tegemist on otsustava armageddoni partiiga, siis oleks mehhiklase arvates parim 5-sekundiline lisand. Valgel siis suurt eelist poleks, kuna viigi puhul võidaks must. Selle, missuguse aegade vahekorraga mängida, võiksid mängijad enne partii algust ise otsustada (nii toimiti ju ka kurikuulsas Krushi ja Zatonskihhi partiis, kuigi tehniliselt käis protseduur seal teistmoodi - vt. minu 2.VI Saatuslik armageddon).
Aegade summa võiks olla 11 minutit, kusjuures arutlus algab lähteasendist, kus valgel on 5 ja mustal 6 minutit ning edasi liigutakse poole minuti kaupa. Kui mõlemad on valmis aktsepteerima 4,5:6,5, siis jätkatakse vaidlust, kuni üks aktsepteerib seda vahekorda ja teine mitte (mis tähendab, et ta mängib pakutud ajaga mustadega). Kui aga mõlemad aktsepteerivad näiteks 4:7, mitte aga enam 3,5:7,5, siis loetakse see mõlemale vastuvõetavaks ja loos määrab, kumb saab mustad.


Esialgu, kuni radikaalseid muudatusi toimunud pole ja 5-minutilist välku ikka veel mängitakse, on mehhiklasel mitmeid ettepanekuid koodeksi mõnede artiklite muutmiseks ja täiendamiseks.
Näiteks lisada artiklile 5.2 (kõneleb sellest, millal partii lõpeb viigiga) veel paar alapunkti:
f) Kui vastasmängijal on lauale jäänud üksik ratsu või oda, siis võib mängija kutsuda kohtuniku ja taotleda viiki, kui pole tegemist mingi eriolukorraga.
g) Kui lauale on jäänud lipp lipu vastu või vanker vankri vastu, võib mängija samuti esitada kohtunikule viigitaotluse, mis rahuldatakse juhul, kui kumbki mängija ei saa 5 käiguga võiduseisu.
Artiklile 8 (käikude üleskirjutamine) lisataks punkt 8: Puudutatud- käidud olukorras, kui puudutatud malend asetatakse oma senisele väljale tagasi, tuleb käigu esimene osa (ilmselt siis lähteväli) märkida partiiprotokolli, kui võimalik, siis mõlema mängija poolt.

Artikkel 3.7 saaks juurde punktid

f) Ebakorrektse muundamise, näiteks etturiks või ümberpööratud vankriks, võib vastasmängija protestida ja saada 1 minuti kompensatsiooniks. Seda ei peeta määrustevastaseks käiguks ja välkmales ei saa selle alusel võitu taotleda.

g) Muundamise võib teha etturiga käimata, kui seisud enne ja pärast muundamist on korrektsed - meenutan ka siinkohal oma 19.X Juba kirjutatule kinnituseks.

Geurt jättis ettepanekud lähemalt kommenteerimata, lisades vaid, et ta pole armageddoni kunagi armastanud. Ta meenutab, et kui kümmekond aastad tagasi selgitati maailmameister väljalangemissüsteemiga, oli peakohtunikul õigus tie-break´i puhul, kui mitu kiirpartiid asjasse selgust ei toonud, määrata, et järgmine partii on otsustav. Geurt ei kasutanud seda võimalust kordagi, teades, et tekib probleeme. Nii laskis ta jätkata 2-partiiliste seeriatega. Mängida võiks lisasekundeid või ajaviivitusmoodust kasutades. Eks Dresdenis arutatakse.

Lembit