Juhtum välkpartiis

Ühel Belgias peetud välkturniiril leidis aset järgmine juhtum:
Valge andis musta kuningale tuld. Must seda arvesse ei võtnud, vaid tegi mingi käigu, millega kuningas ikkagi tulle jäi. Vist ei pannud valgegi seda tähele, sest ta tegi ka sellise käigu, millega tuli jäi püsima. Nüüd seiskas must kella ja nõudis võitu, sest valge viimane käik olevat määrustevastane. Mida peaks tegema kohtunik?

Juhtum oli arutlusel juba oktoobrikuu Chesscafes. Geurt kirjutas siis vaid, et valgel oli võimalus esitada taotlus vastasmängija määrustevastase käigu kohta ja nii ise partii võita. Probleemi lihtsaim lahendus olnuks Geurti järgi see, kui must teeks sellise käigu, mis muudaks seisu määrustepäraseks, nii et kuningas poleks enam tules. Oli lugejaid, kes asjast aru ei saanud või Geurti vastusega rahule ei jäänud.Keegi oli näiteks välja lugenud, et kuningas oleks tulnud maha lüüa ja püüdis seepärast RC esimehele selgeks teha, et löömiskohustus kehtib vaid kabes. Detsembriveerust leiame vastused ühele inglasele ja ühele soomlasele. Mõtelgem siis ka korraks sellele, mis tegelikult juhtus.

Musta poolt kuninga tullejätmine oli loomulikult määrustevastane käik. Koodeksi art. C3 ütleb küllalt selgelt: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida.
Niisiis oli valgel taotluse esitamise õigus ja kohtunik oleks pidanud selle rahuldama ja valgele võidu andma. Kuivõrd tegemist oli välkpartiiga, polnud kohtunikul endal õigust ilma taotluseta asjade käiku sekkuda, isegi siis kui ta ise määrustevastast käiku märkas. Valgele oleks taotluse esitamine olnud ainuõige tegutsemisviis. Tema poolt tehtud käik oli ilmselt määrustevastane, aga arvestagem, et see tehti pärast teise poole määrustevastast käiku.

Mis aga siis, kui valge oleks löönud musta tullejäetud kuninga? Teame, et kuningat lüüa ei tohi ja art. 1.2 ütleb selle selgelt ära: Oma kuninga asetamine või jätmine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud. Minu arust oli selle lause koodeksisse tulekul kummaline tagajärg. Kuni seda artiklit polnud, arvati üldiselt, et kuninga löömine peaks olema kaotus, artikli ilmumisega muutus suhtumine kuidagi ebalevaks. Ei tohi lüüa küll, aga mis siis? Kui on näiteks ilmne, et kuninga löömisega püüab mängija vaid oma võitu kinnitada. Kes on lähemalt Chesscafed jälginud, siis peaks olema märganud, et ka Geurt on just samamoodi kõhelnud. Seekordne Chesscafe kommentaar on vist üks esimesi, kus RC esimees selgelt ütleb, et kui valge oleks löönud musta kuninga, oleks must võinud taotleda võitu. Võtkem seejuures arvesse ka seda, et tegemist oli ikkagi välkpartiiga.
Antud juhul peab aga Geurt musta võidutaotlust mõttetuks ja kehtetuks. Tema enda kuningas oli ju tules. Kohtunik pidi selle kindlasti tagasi lükkama. Aga kas peaks musta ka seepärast karistama? Oleneb kohtunikust ja tema otsusest. Kui ta leiab, et musta eesmärgiks oli vastase häirimine, siis tuleb karistada, ilmselt valgele mõtlemisaja lisamise teel. Karistamist vääriks ju ka kellade põhjendamatu seiskamine.

Ajalehed tõid kurva teate. 74-aastaselt on lahkunud tuntud sporditegelane ja -ajakirjanik Henn Saarmann, peategelane kasvõi Eesti spordi biograafilise leksikoni väljaandmisel. Nooremas eas oli ta aktiivne maletaja, koos temaga sai mõnda aega koos veetud Jõu malevankrit. Ta tegutses omal ajal ka paljudel võistlustel asjaliku ja energilise kohtunikuna. 1962. aastal sai ta vabariikliku kategooria. Puhka rahus, Henn!
Lembit