Milleks kohtunikke vaja

Iga kord, kui Michel uue 64 numbri toob, teen kõigepealt selgeks, kas selles midagi ka reeglitest ja kohtunikutööst on. Tavaliselt pole, sest kunagine kohtunikerubriigi tegija Vladimir Dvorkovitś on juba aastaid siitilmast läinud, samuti ka peatoimetaja Aleksandr Rośal, kes Kerese juubelipäevadel Tallinnas käies mult poolnaljatades küsis, kas ma ei tahaks seda tööd jätkata. Aga ajakirja detsembrinumbris on millestki siiski juttu. Teemaks Venemaa esivõistluste superfinaal, autoriks Mihhail Savinov. Püüan tõlkida:

Meie õnn, et males on olemas arbiitri elukutse. Varem ma ei mõistnud, miks on vaja neid inimesi hallides ülikondades, kes tundide kaupa istuvad liikumatult malesaalides, korjavad usinalt blankette ja eksivad ilma tagajärgedeta nendel juhtudel, kui neilt nõutakse pädevuse ilmutamist (Umbes sama võib öelda ka irratsionaalse vahimeeste-valvurite maailma kohta endise NSVL maades). Välgus on küll kohtunikku vaja. Aga milleks klassikalises males ajalisandite ja automaatse käikude kirjutamisega? Nüüd hakkan mõistma. Pole tõepoolest mingit seost kohtuniku otsuste õigsuse ja kohtunike järele oleva nõudluse vahel. Tähendab, et neid ei kutsuta turniiridele selleks. Ilmselt on siin ainult üks eesmärk - luua maksimum ebamugavusi pealtvaatajatele ja segada ajakirjanike tööd.

Antud juhul oli ajakirjanik solvunud seepärast, et kohtunik oli tõrjunud eemale tema kolleegi ühest tähtsast spordiajakirjast, kelle tegevus mängijaid häiris. Savinov jätkab:
Mulle tundub, et kohtunikud peaksid jälgima turniiri reeglitest ja reglemendist kinnipidamist, tegelikult aga kahvatub nende see funktsioon tungiva tarviduse ees nii palju kui süda kutsub irvitada inimeste üle, esitades mõttetuid ja ebaloomulikke nõudeid. Igatahes on see viimase aja tendents - algul Naltśik, siis superfinaal, seejärel olümpia. Või on asi siiski ikkagi inimestes?

Pildistamise takistamine näibki olevat kõige suurem süü, mida kohtunikele tol konkreetsel juhul ette heideti. Kui mitte arvestada seda, et kohtunikud ei suutnud ette näha pealtvaatajate suurt huvi võistluste vastu ega olnud seetõttu ruume vajalikul määral ette valmistanud.
Vaatasin, mida selles numbris on öeldud teiste võistluste kohta. Euroopa klubide tśempionaadi kohta Halkidikis oli kirjas Seekord kohtunikele pretensioone polnud. Aga kirjutajaks oli võitnud klubi president. Võitjad on tavaliselt ikka rahul.
Tõsi küll, mõnes materjalis oli häid sõnu öeldud võistluse korralduse kohta. Aga korraldaja ja kohtuniku töö on kaks eri asja.

Arvan, et nii hullud need asjad ikka pole. Ilma kohtunikuta siiski läbi ei saa. Muidugi on malekohtunik kunagise tśehhi meistri ja kohtuniku Karel Opoćensky järgi midagi sarnast teatris valvava tuletõrjujaga. Teatripõlenguid juhtub harva, nii nagu malelaua taga tülisidki. Siis aga mängib kohtunik peaosa.
Kohtunik peab eelkõige tagama mängijatele soodsad mängutingimused ja reeglitest kinnipidamise. Küllap kuulub selle hulka ka see, et fotograafid ei segaks. Aga muidugi on Savinovil õigus selles, et kohtunik ei saa end ilmeksimatuks pidada. Ta peab oma käitumist ja tegutsemist pidevalt jälgima. Pole mõtet siin detailideni minna. Võib kasvõi veidi lugeda minu vana artiklit Malekohtunikust, tema rollist ja ülesannetest.
Lembit