Kell ja aeg

Aasta viimases Chesscafe veerus tõstatati küsimus, kas partii tulemus võiks sõltuda kasutatavast kellatüübist. Näiteks toodi mingi tavakontrolliga mängitud partii, kus mõlemal jäänud ainult sekundeid. Loomulikult välgutatakse, kohtunikku aga parajasti kohal pole. Siis märgatakse, et mõlemal on aeg läbi saanud. Mäng pannakse seisma ja hakatakse arutama, kas partii on lõppenud viigiga või on esimene ajaületaja kaotanud.

Art. 6.11 ütleb: Kui mõlemad noolekesed on langenud ja on võimatu kindlaks teham kumb nooleke langes esimesena, siis ...
b) partii on viik, kui see juhtub mänguperioodil, kus tuleb sooritada kõik ülejäänud käigud.
DGT kelladega saab esimese ajaületaja kindlaks teha. Tähendab see siis kaotust? Mehaanilistelt kelladelt see välja ei paista. Nii et seal on siis viik?

Geurti seletuse järgi tulebki niimoodi toimida. Muidugi peab esimese ajaületaja vastasel olema partii võitmiseks piisavalt matejali. Samamoodi toimime ka sellistes välk- ja kiirpartiides, kui on tegemist küllaldase järelevalvega (välkmales igal laual kohtunik, kiirmales kohtunik iga kolme laua kohta). Kui sedavõrd valvsat partii jälgimist pole, leiame toimimisjuhendid art. A4d:
- noolekese langemise fikseerimiseks peab olema mängija sellekohane taotlus;
- kohtunik ainult ühe noolekese langemisest märku ei anna, kahe noolekese langemisel aga võib seda teha (ilmselt peaks, kui ta seda näeb);
- mõlema noolekese langemisel loeme partii viigiks.

Põhimõtteliselt ei tohiks partii tulemus kellatüübist sõltuda, tegelikult aga kahjuks küll. Geurt soovitab toimida vähemalt nii, et ühel turniiril kasutataks vaid sarnaseid kelli, olgu siis elektroonilisi või mehaanilisi. Isegi võistluskutses peaks juba kellatüüp olema ära märgitud. Vaevalt küll praktikas kusagil nii toimitakse.

Aasta viimaseks nähtud võistluseks oli Ervin Lieberti juubeli välkturniir. Mingil määral nagu rahvusvahelinegi, kui võtta arvesse, et esikoha võttis Markku Hartikainen. Kohtunkutöö seisukohalt pole siiski kirjutada midagi, sest kõik kümme mängijat reegleid tundsid ning kohtuniku põhitööks jäi vaid paaride kokkulugemine ja tabelipidamine.
Niisiis oleme sellelgi aastal toime tulnud 12 x 12 kommentaariga. Tuleval aastal ilmselt kärbime seda arvu märgatavalt, sest ajaraiskamine on liiga suur ja kasutegur liiga väike.
Head vana-aasta lõppu!
Lembit

Määrustevastasus õiendatagu kohe

Tuleme veel kord viimase Chesscafe veeru juurde. Meil oli juba juttu ühe soomlase küsimustest välkmale kohta. Aga neid on veelgi. Eriti ei usu, et need juhtumid just sellisel kujul oleksid praktilises partiis esinenud, aga ju siis on. Põhimõttelist huvi nad veidi ikka pakuvad. Tegemist on seisudega, kus üks pool teeb määrustevastase käigu, teine vastab sellele ning siis esimene korrigeerib oma võimatut käiku ja teeb samas ka uue käigu.

Üks seis on selline:
Valged: Kg1, Lc5, Rb3, Ef2, g2 ja h4 (6).
Mustad: Kg8, Lc6, Re7, Ef7 ja g7 (5).
Siin lööb valge Lc5xh4!?, must vastab sellele Rg6 ning siis paneb oma määrustevastast käiku märganud valge oma lipu c5 tagasi, lööb Lxc6, sest ratsu ju enam lippu ei kaitse ja ongi enamlipuga.
Muidugi ei tundnud must põrmugi reegleid. 1. Lxh4 oli määrustevastane käik.
B3c: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Nii et must oleks võinud sel hetkel lihtsalt kellad seisma panna ja võitu nõuda.
Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta.
Pärast käiku Rg6 polnud mustal muud teha, kui valge järgmist käiku oodata. Nüüd ei saanud valge enam midagi korrigeerida. Kui ta lipu h4-lt tagasi c5-le tõstis, siis oli see lihtsalt uus määrustevastane käik ja mustal oleks olnud uuesti hea võimalus võitu taotleda.

Teine seis pole targem.
Valged: Kg1, Lc6, Eb3, f2 ja g2 (5).
Mustad: Kg8, Vb2 ja b8, Ef7, g7 ja h7 (6).
Siin teeb valge lipp ratsukäigu Lc6-a7, mille järel must mängib Vb8xb3. Siis avastab (?) valge jällegi, et tema käik oli määrustevastane ja asetab lipu c6 tagasi, pannes siis käiguga Lc6-c8 ka mati.
Õige toimimise korral oleks must võinud muidugi pärast määrustevastast La7 käiku võitu taotleda, teine kord aga avanes võidu taotlemise võimalus pärast valge lipu tagasitoomist oma endisesse asupaika ehk tegelikult seega pärast uut määrustevastasust.
Meenutan, et tegemist oli kiirmalega. Tavamales on korrektiivideks aega märksa rohkem.

Soomlane väidab ka, et oli tähelepanelikult jälginud välkmale MM-i videosid. Tema imestuse on esile kutsunud suurmeistrite kummaline viis etturit lipustada. 7. real olnud etturi asemel pannakse lipp 8. reale ja võetakse seejärel ettur 7. realt ära, ilma et see oleks 8. real käinudki.
Ometi ütleb ju art. 3.7e: Kui ettur jõuab oma algseisust kõige kaugemale reale ... Aga ei jõudnud ju.
Ega selline lipustamine tõepoolest reeglitele täielikult vastav ole, aga ometi on seda üldiselt aktsepteeritud. Niivõrd, et seda nüüd isegi elektroonilised demonstratsioonlauad aktsepteerivad. Kord vist juba kirjutasin sellest, et Sevillas 1987 lõpetas selline käik partii demonstreerimise selleks õhtuks hoopis.
Lembit

Olümpiapaarimisest

Kõigepealt kõigile ilusaid alanud pühi!
Lasksin silmad üle veel mõnedest FIDE kongressi materjalidest, mis võiksid kohtunikele huvi pakkuda.
Üks küsimus, millega korduvalt tegeldud, on paarimine ja paremusjärjestuse määramine maleolümpiatel. Liiati loevad mitmed FIDE organid seda oma pädevusse kuuluvaks ja nad ei tarvitse põrmugi ühtviisi otsustada. Sel juhul loeb lõpuks see, mida arvab asjast Peaassamblee või Täitevnõukogu.

Tehnilise halduse paneel leidis, et 2010. a. maleolümpial ei peaks paarimissüsteemis olulisi muudatusi toimuma. Jääb püsima võistkondade järjestus matśipunktide järgi, põhimõte on aga, et nii paarimisel kui ka kohtade jagamisel peaks toimitama ühtviisi. Algjärjestuses võetakse arvesse igast võistkonnast 4 mängijat. Kui saadakse ühesugune tulemus, läheb arvesse ka 5. mängija, kui võrdsus ikkagi püsib, siis võetakse appi tähestiku järjekord.
Pärast iga matśi pannakse järgmise vooru paarimiseks võistkonnad ritta matśi- ja partiipunktide, seejärel aga vajaduse korral 5. mängija reitingu ja tähestiku järgi. Kui lõppjärjestuses on matśipunkte võrdselt, peaksid paneeli arvates lugema partiipunktid, seejärel vastasvõistkondade matśipunktide summa ilma nõrgimata, lõpuks aga Sonneborn-Bergeri punktid, mis tähendab iga vastase vastu saadud matśipunktide arvu (v. a. selle vastu, kes sai vähim matśipunkte) korrutamist partiipunktide arvuga, mis selle vastase vastu saadi.

Tehniline komisjon paigutas jagamisel pärast partiipunkte omavahelise kohtumise tulemuse.
Kui võtame aga kätte olümpia paarimisreeglid, kuhu sellel kongressil tehtud parandused on juba sisse kirjutatud, siis seal näeme, et Sonneborn-Bergeri punktid seisavad isegi partiipunktidest eespool. Küllap siis ei jäänud Täitevnõukogu paneeli ega komisjoni seisukohtadega nõusse ja pani maksma oma arvamuse.

Leiti, et ühele voorule hilinenud võistkond võib järgmises voorus ikkagi mängida. Õhku jäi küsimus, kas matśi võib alustada ka kolme mängijaga.
Mis puutub bye´sse (mittemängimine võistkondade paaritu arvu tõttu) või lihtsalt mängimata matśi (kui vastased õigeks ajaks kohale ei ilmunud), siis need loetakse viigiks võistkonna enda vastu. Krause tegi ettepaneku lugeda mängimata partii mitte viigiks isendaga, vaid partiiks virtuaalse vastasega, kellel oli enne partiid niisama palju matśipunkte kui kohaloleval mängijal. Virtuaalse partii ta võidab, iga järgneva vooru eest aga hakkab ta saama pool punkti. See ettepanek aga rakendub alles 2012. a. olümpiast.
Lembit

Nõuded śveitsi süsteemile

FIDE kongressi ajal Kallitheas oli koos ka śveitsi süsteemi paarimise komitee. Seda juhib juba pikka aega sakslane Christian Krause, kellega mul oli võimalus koos töötada juba Malta olümpial 1980. Dokument, mis kinnitati kannab pealkirja Üldreeglid individuaalseteks śveitsi süsteemis turniirideks. Ega selles uut peaaegu polegi. Võtkem võrdluseks kasvõi Paarimiskriteeriumid meil 1997 avaldatud Male reeglitest.
Asi on aga selles, et śveitsi süsteemi variante on seoses arvutipaarimise programmidega järjest juurde tulnud. Tekib küsimus, kas on nende hulgas sellist ainuõiget, mida peaks tingimata kasutama kuni pisimate detailideni. Nagu neist reegleist nähtub, siis ei ole. Küll aga on olemas teatud piirid, millest väljumine seab paarimise õigsuse juba kahtluse alla. Ja muidugi peame ühe turniiri raames toimima rangelt ühtviisi. Aga piirid, mida paarimisel ületada ei tohi, seisavadki kinnitatud reeglites. Niisiis:

Üldreeglid individuaalseteks śveitsi süsteemis turniirideks
Miinimumnõuded, millest tuleb kinni pidada igal śveitsi süsteemis turniiril, et seda vaadeldaks õiglase süsteemina, on sellised:
a) Kaks mängijat ei tohi kohtuda rohkem kui ühel korral.
b) Kui mängijate üldarv on paaritu või muutub paarituks, jääb üks mängija paarimata. Tal pole vastasmängijat ega malendite värvi ja ta saab 1 punkti mänguta /bye/.
c) Mängijat, kes on saanud punkti mänguta kas mängijate paaritu arvu tõttu /bye/ või seetõttu, et tema vastasmängija ei ilmu õigeaegselt kohale, ei saa uuesti jätta vabaks.
d) Ühegi mängija värvide erinevus ei tohi olla suurem kui 2, välja arvatud siis, kui mängijal on viimaseks vooruks 50 % või rohkem punkte ja see aitab vältida uusi liuglejaid.
e) Ükski mängija ei saa sama värvi malendeid 3 korda järjest, välja arvatud siis, kui mängijal on viimaseks vooruks 50 % või rohkem punkte ja see aitab vältida uusi liuglejaid.
f) Värvide määramine alanevas tähtsuse järjekorras:
rahuldada mõlema värvieelistused,
rahuldada tugevam värvieelistus.
g) Kahe omavahel paaritud mängija punktide erinevus peab olema võimalikult väike, ideaalselt aga null.
h) Paarimisreeglid peavad olema nii läbipaistvad, et paarimise eest vastutav isik saaks neid seletada.

Ja ongi kogu tarkus. Kui neist reegleist kinni peame, siis on kõik korras.
Lembit

Reeglite komitees

FIDE kongress oli Kallitheas koos oktoobri keskel. Nüüd on nähtavale ilmunud selle protokollid. Kuigi olümpiatevahelised kongressid põhidokumente ei uuenda ja kõiki faile näha ei õnnestunud, tasub siiski neile materjalidele pilku heita.
RC (s. o. reeglite ja turniirimääruste komitee) oli koos neli tundi, osalejaid 27, neist suurem osa küll komiteesse mittekuulujad. Üsna mitmete praeguste tegelastega puutusin kokku ka enda RC-sse kuulumise aastatel. Arutluste käigust on protokollis olev info üsna napp. Mõnda otsustest.

Gijsseni ja Krause ettepanekul ei arvestata kohtade jagamisel enam edaspidi voorujärgsete punktide summat. Minu arust võiks see ikkagi olla vähemalt nendel juhtudel, kui kõigil mängijail pole võrreldavaid reitinguid. Liiati võivad mängijad turniiritabelist need summad lihtsalt välja lugeda.
Gijssenile ja Markkulale tehti ülesandeks esitada ettepanekud kohtade jagamise süsteemide järjestuse kohta FIDE ametlikel individuaalvõistlustel. Seni sellles suhtes ühtlust pole.

Seoses turniirimäärustega arutati vist kõige rohkem kapteni rolli võistkonnavõistlustel. Markkula oli teinud ettepaneku keelata igasugune kapteni sekkumine partiisse ära ja seepärast eemaldada määrustest ka art. 15b. Lõpuks jäi see siiski veidi kohendatult alles. Kapten võib mängijatega suhelda ainult kohtuniku kaudu või selle juuresolekul, rääkida tuleb kohtunikule arusaadavas keeles. Kapten võib vaid lühidalt öelda mängijatele, et nad võivad viiki pakkuda või vastu võtta või et nad võivad alistuda. Kapteni roll võistlustel peaks olema eelkõige halduslik. Kohtunikud hakkavad kaptenitele vajadusel näitama punast kaarti.
Põhjalikult hakkab RC turniirimääruste ja tippturniiride reeglitega tegelema tuleval aastal Hantõ-Mansiiski olümpia ajal. Siis kinnitab Peaassamblee ka nende dokumentide uued tekstid, mis hakkavad kehtima 1. juulist 2011.

Veidi muudeti maleinventari kohta käivaid nõudeid. Mängulaua suuruseks peaks olema 100-120x80-83 cm, kõrguseks endiselt 74 cm. Malelaua väli peaks olema 5x5 või 5,5x5,5 cm, mis sobivat 9,5 cm kõrgusele kuningale.
Lembit

Lisasekundid aitaksid

Lähtudes sellest, et tervelt 90 % küsimustest moodustavat need, mis seotud kiir- ja välkmale ajapuudusega, tuleb üks soomlane viimases Chesscafes välja seisukohaga, et vähemalt tähtsamaid partiisid tuleks välkmales hakata mängima arvuti kaudu. Kohtunikke, kes niigi võivad partiisse sekkuda vaid erandjuhtudel, poleks siis üldse tarvis.

Geurt Gijssen leiab, et professionaalide võistlustel võiksid arvutid kasulikud olla (näiteks kasvõi Amber-turniirid pimemales, kus mängijale näha küll vaid tühi laud), aga sedavõrd radikaalsete meetmete järgi ta esialgu vajadust ei näe. Ei välkmale MM-l Moskvas ega Kasparovi - Karpovi matśil Valencias polevat olnud mingeid intsidente. Esimesel neist võistlustest oli partiiks aega ainult 3, teisel 5 minutit, aga mõlemal juhul andis iga käik juurde 2 täiendavat sekundit. Fischeri kontrollis ja lisasekundites näebki Geurt pääseteed, olgu neid siis kasvõi sedavõrd vähe. Sama käib ka armageddoni (äkksurma) partiide kohta.

Üks Geurtile saadetud küsimusi oli selline: Valgel on laual Ke5 ja Re6, mustal Kb8 ja Rc8. Mängitakse ajakontrolliga 5 minutit partiile (lisanditeta). Valgel on jäänud 20 sekundit, mustal terve minut. Käigul olles seiskab valge kellad ja taotleb viiki, teatades, et liigutab vaid kuningat, matti aga sellele niimoodi teha ei saa. Must võiks loota vaid sellele, et valge aeg kuninga liigutamisega üle läheb.
Loogiline küll, aga ega saanud Geurtki siin vastates reeglitega vastuollu minna. Koodeksi art. 10.2 välkmales ei kehti ja selle alusel viiki taotleda ei saa. Surnud seisuks art. 5.2b tähenduses seda seisu pidada ei saa, sest mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga on matiseis võimalik. Kohtunikul pole siin muud teha, kui kellatablool sekundite vähenemist jälgida. Kui oleksid olnud mingid lisasekundid, oleks ilmselt kohe viiki lepitud.

Analoogiline on olukord ka kahes Iraanist saadetud seisus:
1) Valged: Kc8, Vf4 (2). Mustad: Kc3, Vg6 (2).
2) Valged, Kf6, Og5, Eg2 (3). Mustad: Kg8, Og6, Ef7 (3)
Neil juhtudel on valgele jäänud 15, mustale 25 sekundit. Loomulikult tahaks valge viiki, must aga partii jätkamist. Ja siingi tuleb partiisid jätkata ja anda kelladele otsustav roll.
Lembit

Kohtunik ja viik

Tänane Chesscafe kohtunikeveerg tegeleb suuremalt jaolt välkmalega. Mida me sealt veel teada saame või õigemini endale kinnitust saame?
Üks käsitletud teemasid on viikileppimine, kui selleks on vaja kohtuniku nõusolekut. Art. 9.1a ütleb teatavasti: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku loata. Sellist luba vajati ka hiljutisel Tali mälestusturniiril.

Sellel juhul peaks sündmuste järjekord olema selline:
1) mängija teeb käigu,
2) mängija pakub vastasele viiki,
3) mängija seiskab oma kella ja käigustab vastase oma,
4) vastane kaalub, kas pakkumine vastu võtta või mitte,
5) kui ta pakkumist aktsepteerib, siis seiskab ta kellad ja informeerib kohtunikku,
6) kohtunik otsustab, kas anda nõusolek viigiks või mitte.

Üldiselt polevat Geurt Gijssenil peakohtunikuga probleeme olnud. Oli aga juhtumeid, kus ta oma nõusolekut ei andnud ja mängijad pidid partiid jätkama.
Svidler ja Ivantśuk hakkasid seejärel käike kordama, mille järel viigi fikseerimine oli paratamatu, Carlsen ja Aronian jõudsid järgmise 6 käiguga seisu lihtsustada, misjärel polnud keeldumiseks enam alust.
Eriti peatus Geurt Leko ja Ivantśuki partii juuures. Kui Ivantśuk 28. käigul viiki pakkus, oli tal veel jäänud 1 tund 8 minutit, Lekol 30 minutit. Leko kulutas ettepaneku kaalumisele 10 minutit ja andis siis nõusoleku. Millegipärast oli Geurt teisel arvamusel (vaevalt see otsus eriti põhjendatud oli või tahtis ta kohtuniku tähtsust rõhutada?). Kui Leko aga ütles, et ta on siis asjatult 10 minutit kulutanud, leidis Geurtki, et nii pole tõepoolest aus jätkata ja fikseeriski viigi. Õige otsus, aga ega oma seisukoha sedavõrd kiire muutmine kohtuniku autoriteedile eriti positiivselt mõju.

Mulle näib, et see partii muutis RC esimehe suhtumist algul tsiteeritud artiklisse 9.1 üldse. Vaevalt, et kohtunik on enamasti pädev laual olevat seisu autoriteetselt hindama. Söandan vanade mälestuste põhjal väita, et Geurti maletamisoskus on minu omaga ligikaudu samasugune. Kohtunikul on turniiril siiski teistsugused ülesanded. Niisiis pole võimatu, et koodeksi järjekordsel ümbertegemisel tuleb Geurt välja ettepanekuga ära jätta art. 9.1 lõpuosa: või ei tohi seda üldse kohtuniku loata.

Ja ka selles suhtes, mis puudutab viikileppimist enne mingil turniiril selleks kindlaksmääratud minimaalset käikude arvu, tuleb arvestada, et käikude arvust sõltumata tuleb viigiks lugeda korrektsed taotlused seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel, muidugi siis, kui vastase laualolevate malenditega on matitegemine võimalik.
Lembit

Üht-teist siit-sealt

Jäin sellel nädalal kommentaari kirjutamisega hätta. Lasksin küll iga päev silmad üle kõigist internetilehtedest, kust varem olin midagi kommenteerimiseks leidnud. Oli üks ameeriklaste juhtum, aga seda vaatlema hakates ilmnes, kuivõrd erinev ikkagi USA koodeks FIDE omast on, ameeriklaste vaidlused käisid aga eelkõige (nende) koodeksi ühe või teise tõlgenduse ümber. Siis vaatasin, et austraallased on jällegi eetikakoodeksiga tegelema hakanud ja tõlkisin selle enam-vähem ära. Siis aga ilmnes, et parandused kipuvad vaid vormilist laadi olema, mis meile vaevalt huvi pakuvad. Liiati ei tea ma, kas Eesti Maleliidu eetikakoodeks kehtib või mitte. Kunagi sai see just austraallastest eeskuju võttes paika pandud, aga mitu aastat pole ma enam selle avaldamisest ega rakendamisest midagi kuulnud. Ehk järgmisel nädalal olen tähelepanelikum.

Täna käisin ilmselt aasta viimasel turniiril. Jälle Lasnamäel. Mullusest oli aasta tagasi pikemalt juttu (14. XII 2008 Ühest kiirturniirist). Ega nüüdki asjad palju teisiti olnud. Lihtsam oleks küll pidanud olema, sest mulluse 90 asemel oli tänavu vaid 35. Aga eriti ei olnud.
Lasteturniiril olid nagu ikka probleemiks määrustevastased käigud. Lähtusin meie kohtunikekogu juhisest: 2 hoiatust ilma aegu korrigeerimata (kui vastasel veel üle 5 minuti aega), siis kaotus. Osuteid ei tulnud küll kordagi tagasi lükata, aga määrustevastaseid käike oli ikkagi lausa massiliselt. On muidugi tuleandmisi, mida tõepoolest on raske märgata, aga kui ikka lipp või vanker mööda vaba rida või liini kuningale tuld annavad, aga vastaspool seda ei märka, siis on midagi küll korrast ära. Selliseid juhtumeid oli ülirohkesti. Igatahes tuli pidevalt asjadesse sekkumiseks valmis olla.

Mullu märgitud ühe poole kaht järjestikust käiku seekord küll silma ei hakanud, seevastu oli korduvalt tegemist malendite puudutamisega. Üks süüdistab teist, vastane eitab. Kohtunikul pole tavaliselt sellistes 1: 1 olukordades teha midagi, ehk vaid veidi tähelepanelikumalt peaks siis asjade käiku jälgima.
Palju oleneb võistlustel kasutatavast inventarist, eriti kelladest. Seekord jäin hätta ... mehaaniliste kellade keeramisega. Peaks nagu omajagu kogemusi olema, aga seekord neist ei piisanud. Lõpuks saime ikkagi turniiriga hakkama.

Tagasiteel tegin põike Apollo raamatupoodi. Jäin veidi sirvima David Johnsoni raamatut "Valge kuningas ja punane lipp" - esmapilgul huvipakkuv teos nõukogude male telgitagustest, kaanel mängimas Botvinnik ja Reshevsky. Pilk langes Karpovi - Kasparovi matśidele, millega veidi tegemist olnud. Teise matśi kohta väideti, et see olevat peetud ametiühingute maja sammassaalis nagu esimenegi. Ei tea, mina käisin vaid Tśaikovski kontserdisaalis. Edasi räägiti välisminister Śevardnadźe rollist avatseremoonial ja tema selgest asumisest ühe mängija poolele.
Ei tea, seda meest polnud seal küll näha, pole teda pildilgi, kus kõik tähtsamad tegelased peal. Tähtsaimaks meheks oli tollane kultuuriminister Demitśev. Subjektiivsed hinnangud on muidugi iga autori enda anda, detailide suhtes tuleb aga seda raamatut lugedes küll ettevaatlik olla.

Eesti Olümpiakomitee tähistas sel nädalal oma 86. aastapäeva. Sel puhul jagas EOK järjekordselt ka oma hõbedasi medaleid. Nende kuue saaja nimekiri oli seekord üsna kirju ja kummalinegi. Ära mahtusid sellesse August Englas, Erki Nool, Eha Rünne, kunagine Eesti spordijuht Heino Sisask, jalgrattakohtunik Madis Lepajõe ja mina ka (järjekorranumbriga 26). Vaevalt et ma sellesse ritta sobin, tõin vaid näite, et viimasel ajal on meil ka spordikohtunikke hakatud ära märkima.
Lembit

Kiirmale meistrivõistlustelt

Polnud juba mitu aastat kiirmale meistrivõistlustel tegutsenud. Täna usaldati minu hoolde naised ja seeniorid. Siinkohal siis mõned märkmed.
Juhend ütles, et kellad käivitatakse 10 minutit pärast paarimise avalikustamist. Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde 5 minutit pärast mänguaja algust, kaotab partii. - Siin mingeid probleeme polnud. Ei märganud ühtki juhtumit, kus keegi oleks mängulaua juurde hilinenud. Valdav osa partiisid algas tegelikult juba enne vooru ametlikku algusaega. Ei näinud mõtet seda keelata, kui mõlemad juba laua taga olid. Kord pidin kella seiskama, kui keegi oli enne ametlikku algust ka vastasmängija kella käima pannud.

Mobiilihelinatele lähenes juhend paindlikult (kohtunik otsustab karistuse), nii nagu see meie kohtunikekogu koodeksitõlgendustes kirjas on. Õnneks ükski mobiil ei helisenud, mis vabastas mind otsustamisest.
Määrustevastaste käikude eest olid karistused ette nähtud nii nagu koodeksis: 2 korda vastasele 2 minutit, siis kaotus. Palusin turniiri avamisel mängijaid, et nad valekäike ei teeks, sest kiirmales on kellade korrigeerimine küllalt tööd ja aega nõudev. Vist mõjus, sest määrustevastaste käikude pärast polnud mul kordagi vaja kellanäite muuta. Mis ei tähenda, et kelladega üldse poleks olnud mingit vaeva. Mõned neist olid oma aja juba üsna ära elanud ega tahtnud käima hakata või kippusid näidud jälle nullile tagasi minema. See ehk peamine probleem oligi.

Tavaliselt jälgivad kiir- ja välkmales mängijad üsna tähelepanelikult mõlema poole kellanäite.
Aga on ka erandeid. Ühe vanema mängija vastaste mõtlemisajad said kahel korral otsa, nii et mitu minutit oli mõlemal juhul 0:00 selgelt ekraanil. Kummaski partiis ei teinud kumbki vastane asjast väljagi. Seisin paar minutit laua juures ja oli kange kiusatus mehi vähemalt müksata, et nad ekraanile vaataksid, aga ei, koodeks keelab kohtunikul niisuguse märguandmise kindlalt ära, kuna aeg oli ju läbi ainult ühel mängijal. Lisasekunditega kontrolli puhul võiks ju nii kuitahes kaua mängida. Käisin vahepeal teisi partiisid vaatamas ja tulin tagasi, aga midagi polnud muutunud. Õnneks lõpuks ikkagi mõlemas partiis aja otsasaamist märgati.

Ühel laual tekkis lõppmäng vanker ja oda vankri vastu. Millal just täpselt, seda ma ei märganud, aga pikka aega käis manööverdamine, kus nõrgem pool esialgu kõik matistamiskatsed edukalt pareeris. Mida peaks sel juhul tegema vähemodaga mängija ja kohtunik? Ilmselt on pääsetee 50 käigu reeglis. Arvan, et mängija võiks ise valjusti käike lugeda, kuigi loomulikult võib ta seisule juhtida ka kohtuniku tähelepanu. Kui kohtunikul on võimalik, siis võib ta ise käike lugema hakata, veel parem kui ta saab selleks mingit abijõudu kasutada. Omaalgatuslikult vist kohtunik asjade käiku sekkuda ei tohiks (50 käigu reegel annab ju ainult võimaluse viigitaotluseks, ei sunni aga ilmtingimata partiid lõpetama). Selles partiis tekkis lõpuks olukord, kus matti enam vältida ei saanud.

Küll pöörduti minu poole ühes teises partiis, kus lahkvärvilised odad üsna sihitult laual liikusid. Sealgi on kohtunikul ju võimalik fikseerida viik ainult siis, kui ta on veendunud seisu 3-kordses kordumises või 50 käigu täissaamises. Nii ei saanud ma korrapealt mingit ametlikku otsust langetada. Küsisin vaid vastasmängijalt: "On see viik?". See mõjus ja saime viigi kirja.
Paaril korral tuli mängijaile meenutada, et ka kiirmales kehtib üldine reegel "puudutatud - käidud".

Ja veel: nii kohtunikud kui ka mängijad peavad juhendi enne turniiri korralikult läbi lugema. Uurisin hoolega, kuidas toimub matś esikoha jagamise korral ja kartsin juba, et ma sellisest matśist ei pääse. Jätsin vaid tähelepanuta, et selle matśi toimumise eelduseks on mitte ainult punktide, vaid ka koefitsientide (antud juhul siis voorujärgsete punktide summade) võrdsus. Kui selle olin selgeks saanud ja seejärel mõlema turniiri võitjatele õnne soovisin, ütlesid mõlemad kindlalt, et nemad veel võitnud pole. Keegi võis kummalegi tõepoolest turniiripunktidega järele jõuda, voorujärgsed punktid olid asja aga juba selgeks teinud. Nii polnud nemadki lugedes sellele detailile tähelepanu pööranud.
Aga vist läks kõik enam-vähem normaalselt. Minevikust meenub mulle isiklikult kõige raskemana 2001. aasta turniir.
Lembit

Juhtum hiinlastega

Maailma karikavõistlustel Hantõ-Mansiiskis on tähelepanu leidnud kahe Hiina noormehe väljalangemine turniirilt. Wang Yue ja Li Chan olid esimesed kiirpartiid Gaśimovi ja Bacrot´vastu viiki mänginud ja siis suitsetama läinud (teine neist olevat selle asja alles Siberis ära õppinud). Kui nad teiseks partiiks tahtsid oma mängulaudade taha istuda, selgus, et kellad olid jõudnud juba 2 minutit käia ja seetõttu on neile juba kaotused fikseeritud. Peakohtunik ütles, et tuleb järgida reegleid. Otsus on lõplik seda enam muuta ei saa. Tuleb seda aktsepteerida ja uueks partiiks valmisuda. Nii noormehed tegidki. Aga needki partiid lõppesid neile kurvalt ja võistlus oligi selleks korraks läbi.

FIDE võistlustel on varemgi reeglitest pedantselt kinni peetud ja märksa väiksema hilinemise eest kaotusi fikseeritud. Millest siis tähelepanu sellele juhtumile? Tavaliselt on olnud tegemist hilinemisega tavapartiidele, mille algus on reglemendiga täpselt paika pandud. GM Oniśtśuk: "Kui mängija teab, et partii algab kell 15 ja ta tuleb 15.01, siis kaotab ta teenitult. Põhjus ei loe."
Tie-break´idel võib aga sellel turniiril olla kuni 14 täiendavat partiid. Nende algusaegu pole eelnevalt kindlaks määratud, sellest ka võimalikud arusaamatused. Keegi võib partii lõpetada paari minutiga, teised mängivad terve tunni. Mängijad võivad sel ajal olla mitte ainult suitsetamiskohas, vaid ka näiteks tualetis või baaris.

Seekord olevat kohtunikud hoiatanud, et partiid algavad 3 minuti pärast ja uuesti siis, kui oli jäänud veel viimane minut. Näib aga, et seda tehti vaid turniirisaalis. Kui mängijad neid hoiatusi kuulsid ja ikkagi mängulaudade taha ei läinud, siis pole muidugi mingit vabandust. Kuigi on kirjutatud, et vene keelt hiinlased ei osanud põrmugi ja inglise keeltki vaid minimaalselt.

Nii jääb taolistel turniiridel põhiprobleemiks mängijate teadustamine partiide algusest. Kommentaarides on eelkõige peetud vajalikuks kasutada suuri tabloosid, kus kogu vajalik info kirjas. On aga kirjutatud ka igale mängijale antavast spetsiaalsest seadmest, mis vajalikul momendil vibreerima hakkaks. Selleks ajaks oli mängu jäänud veel 10 paari. Ehk ei teinud kohtunikud ka omalt poolt kõike, et partiid normaalselt algaksid.

Muidugi on endiselt hääli, et hiinlastele määratud karistus oli sellise tasemega mängijate jaoks liiga range. Wang Yue vastane GM Bacrot leiab, et optimaalne karistus oleks võinud olla rahatrahv. Pidev stress kimbutab mängijaid niikuinii kogu turniiri vältel, nüüd lisandub sellele veel hirm hilinemise pärast. Bacrot väidab, et olevat isegi korraks mõelnud, kas ta ei oleks pidanud kolmandas partiis kaotama ja śansid võrdsustama, aga ta jõuab siiski õigele järeldusele: reeglid on reeglid, millest tuleb kinni pidada, ükskõik kui halvad need ka poleks.

Suurmeistrite turniiriaegsetes intervjuudes on korduvalt kostnud arvamusi, et tie-break´ide osa on sellel turniiril väga pikaks venitatud. Pealegi tundub partiide arv mõnedele kummaline: miks 2 tavapartiid, siis 4 kiirpartiid ja siis 2 välkpartiid. GM Griśtsuk on soovitanud mängida viigi korral vaid kiirpartiisid (20 min. partiile) või siis jätkata pärast tavapartiisid 4 kiir- ja 6 välkpartiiga, millele siis vajadusel järgneks armageddon. GM Karjakini arvates eeldaks praegune tie-break´ide süsteem suuremat vabade päevade arvu.

Siin-seal leiab internetist üsna teravaid ütlemisi. Nii oli ühel Saksa veebilehel hiinlastest kõnelnud kirjatüki pealkirjaks "Timukas kohtuniku asemel" ja selles väideti, et ülemaailmne kaoseliit (=FIDE) olevat jõudnud sügavaimasse madalseisu. Muidugi ei muutu lähiajal midagi ja seda peavad kohtunikudki arvestama. Eesti meistrivõistlustel on reeglid märksa liberaalsemad.
Lembit

Küsivad prantslased

Prantslaste kohtunikelehel jätkab nende nüüd juba endine kohtunikekogu esimees Stephane Escafre vastamist kohtunike poolt tõstatatud küsimustele. Viimasel ajal on neid olnud vähe ja vastuste avaldamine üsna ebaregulaarne. Mingisuguse pildi kolleege huvitavatest asjadest nendest saame, kuigi meie jaoks uut vist peaaegu pole.

Viimane seal tõstatatud juhtum on üsna ligilähedane sellele, mida eelmistes kommentaarides vaatlesime. Sedakorda on tegemist välkpartiiga. Kahel suurmeistril on jäänud viimased 10-15 sekundit. Üks neist paneb etturi 8. reale ja vajutab kella. Vastane vajutab kella tagasi ja küsib (bulgaaria keeles): "Mis nupp see on?". Siis leiab mängija kusagilt lipu, aga selle toomisega läheb aega ja kohe saabki see otsa. Vaidlusi polnud, aga üks pealtvaataja ütles, et mängija oleks pidanud seiskama kellad ja küsima kohtunikult lippu. Kohtunik vastas, et muundamata jätmine on määrustevastane ja mängija oleks ikka pidanud võidu saama.
Ühtlasi meenutatakse siin ka Radźabov - Smeetsi partiid, millest meilgi paaril korral juttu olnud (1. II Saalomonlik otsus, 17. IV Veel kord ühest partiist). R. lükkas võiduseisus olles laualt vastase oda maha ja vajutas vastase kella. S. vajutas selle tagasi ja R. aeg läks üle. Kohtunikud soovitasid (?) mängijail viiki leppida, nii läkski.

Mida ikkagi teha, kui käik pole korrektselt tehtud? Ega Escafre´ilgi muud teha polnud kui üldiselt teadaolevat korrata: reegel on lihtne. Lõpetamata muundamine loetakse määrustevastaseks käiguks. Välkmales võib vastane sel juhul taotleda võitu. Kui muundamist ei lõpetata oma ajast, võib vastane pikemate kontrollide puhul kella tagasi vajutada. Kui aga malendit, milleks ettur kavatsetakse muundada, käepärast pole, võib malendi otsimiseks kellad seisma panna, võib aga lippu ka kohtunikult küsida. Kui mingid malendid seisavad halvasti, tuleb need süüdlasel korda seada oma ajast. Mis aga puutub Radźabovi ja Smeetsi partiisse, siis selles langetatud otsus kuulub Escafre´i arvates rohkem diplomaatia kui justiitsi valdkonda.

Mida veel küsimustest ja vastustest leiame?
Kas partiis on tähtsam matt või noolekese langemine?
Kui langeb nooleke ja siis antakse matt, on nooleke tähtsam.
Kui antakse matt ja siis kukub nooleke, loeb matt.
Kui mängija on matikäiku tegemas, aga pole veel malendit käest lahti lasknud, loeb nooleke.
Kui mõlemad tegevused on täiesti üheaegsed, loeb see, mis leiab aset malelaual, seega siis matt.

Mis saab kuninga tullejätmisel? On see samavõrdne matiga?
Tegemist on vaid määrustevastase käiguga. Välkmales see küll kaotab, pikemas partiis aga toob vaid vastasele 2 lisaminutit. Tule ütlemise kohustust pole. Kui unustate kuninga tulle, ei tohi vastane seda lüüa, sest see oleks omakorda määrustevastane käik. Tuleb vaid teatada, et kuningas on tules.

Käiku võib üles kirjutada alles pärast selle tegemist. Ainsaks erandiks on viigitaotlused (käigukorduste puhul või 50 käigu reegli rakendamisel). Seal on vaja käik kõigepealt protokolli kirjutada.
Ongi vist kõik prantslaste viimase aja tarkused.
Lembit

Muundamisreegleid rikuti

Nädalapäevad tagasi esitati austraallaste kodulehel arutamiseks järgmine juhtum: Ajakontrolliks on 1 tund partiile. Kummalgi on jäänud vähem kui 5 minutit aega, selle piiri ületamisel on mõlemad märkimise katkestanud. Valge lükkab oma etturi 8. reale, siis vajutab kella, seejärel aga paneb lipu lauale (vaadake toimingute järjekorda!). Must taotleb võitu vastase määrustevastase käigu tõttu. Valge ütleb: "Okei!", siis aga läheb otsima kohtunikku, et see asjasse selgust tooks. Tagasi tulles selgub, et must on vahepeal nupud segamini ajanud. Valge kinnitab, et määrustevastane käik ei tähenda siin kaotust ja ta on päri vaid sellega, et vastasele paar-kolm minutit juurde antaks. Partiid ei olevat ta alla an´dnud, kuigi must seda väidab. Partiid on võimalik rekonstrueerida. Rekonstruktsioon näitas muide, et valge oli võidule üsna lähedal. Must polnud valmis partiid jätkama. Mis siis nüüd?

Niisiis puutume siin jällegi kokku väljendite ja źestide ebamäärasusega nagu alles hiljuti vaadeldud juhtudes. Austraalia kolleegid on üksmeelsel arvamusel, et seekord "okei!" küll alistumist ei tähendanud, vaid ainult seda, et valge nõustus määrustevastase käigu tegemisega. Käesurumine oleks antud juhul küll asja selgemaks teinud.
Keegi neist ironiseeris, et kui satud halba seisu, on vaja öelda, et tood endale tassi kohvi, ja küsida vastaselt, kas tema ka tahab. Siis lisa: "Sa ju alistud, eks?" ja kui vastane ütleb "Okei", siis teata partii tulemus kohe kohtunikule.

Tavamales (nagu seda nüüd ka ühetunnine kontroll on) ei vii üks määrustevastane käik veel partii kaotusele. Täpse tegevusjuhendi annab meile art. 7.4:
a) Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, kaasa arvatud vastasmängija kuninga löömine või muundamisnõuete mittetäitmine, tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne seda, kui tehti määrustevastane käik, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasust. Kellanäidud tuleb korrigeerida vastavalt artiklile 6.13. Määrustevastast käiku asendava käigu kohta kehtivad artiklid 4.3 ja 4.6. Seejärel partii jätkub sellest ennistatud seisust.
b) Artiklile 7.4a vastava tegevuse puhul annab kohtunik kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega...

Vastavalt sellele toimimegi. Läheme tagasi seisuni, mis oli vahetult enne etturi muundamist (määrustevastasus seisnes ju muundamisnõuete mittetäitmises). Kellad uuesti käima. Valge peab nüüd ikkagi etturiga käima ja asendama selle teise malendiga. Mustal on õigus saada 2 minutit täiendavat aega. Kui isegi tõenäolist seisu poleks taastada õnnestunud, oleks kohtunik pidanud langetama otsuse lähtudes olukorrast ja oma kogemustest. Aga 5 minuti piirini olid ju protokollid (arvatavasti?) korras.

Kas peaks karistama ka musta? Malendite segiajamine võis ju partii võimaliku jätkamise kahtluse alla seada. Seepärast on mõned arutlejad leidnud, et ka valge ajale tuleks lisada 2 minutit. Selline otsus on õigustatud. Ometi peaks kohtunik eelnevalt kujundama oma arvamuse, kas must tõesti arvas, et partii on juba lõppenud.

Arutluse käigus tehti etteheiteid ka kohtunikele: miks neid polnud laua juures ja miks nad partiid üles ei kirjutanud. Muidugi oleks see olnud nende kohus, samal ajal aga peab arvestama, et mitmel laual võisid üheaegselt olla analoogilised olukorrad. Aga mingeid abilisi leiaks ikka ja austraallaste idee oli, et miks mitte panna partiid üles kirjutama seda pealtvaatajatena jälgivad teised mängijad. Pole ise seda moodust kunagi kasutanud, aga võimalus ju oleks.
Kui üks mängija keeldub kohtuniku poolt taas mängu pandud partii jätkamisest, pangu kohtunik tema kell käima ja siis on mängija oma asi, mida ta teeb.

Keegi tõi näite oma turniiripraktikast. Ajapuuduses käis ta etturiga e6-e8 ja muundas selle lipuks. Nii pealtvaatajad kui ka kohtunik hakkasid naerma, kumbki mängija ei saanud aga ikka asjast aru. Alles pärast seda, kui kohtunik oli selle etturi pannud e7 ning lisanud kaksiksammu tegija kellale 2 minutit, seletati neile asi ära.
Lembit

Käesurumisest ja alistumisest

Pöörduksin veel korraks tagasi üleeelmises kommentaaris(23. XI Alistumine lõpetab partii) juurde. Jutt oli seal mehest, kes vastasmängija kätt surus ja seepärast kaotuse sai. RR esitas selle kohta küsimuse: aga kas käesurumine tähendab alistumist?
Alistumisega partii lõpeb. Alistunud mängija oma otsust enam muuta ei saa, kuigi kohe märkab, et see oli ekslik. Ainuüksi käesurumine ei tohiks küll veel alistumist tähendada, sest käesurumisel võib olla ka teisi eesmärke.

Kunagi lisas FIDE koodeksi artiklitele ametlikke tõlgendusi. 1971. a. lisati artiklile 11.2 ( see käsitles siis mängija alistumist ja vastab praegusele art. 5.1b) tõlgendus: Kui mängija surub oma vastase kätt, ei saa seda lugeda võrdseks partii alistumisega, nagu käsitletakse art. 11.2. Muide reeglite komiteed peeti tol ajal sedavõrd tähtsaks, et selle tegevust juhtis tollane FIDE president eksmaailmameister Max Euwe isiklikult.
Aga viimati trükiti kõik tõlgendused ära koodeksi 1980. a. Manila väljaandesse ning võib vaielda, kas neid peaks veel kehtivateks lugema (kui nad mingi koodeksi artikliga pole vahepeal vastuollu sattunud) või mitte. RC-s on hiljemgi kõneldud tõlgenduste vajadusest, aga praktiliselt selleni jõutud pole. Kuigi vaja oleks.

Käsitlesin sama teemat oma kommentaarides 20. XI 2007 Kuidas partiid alla anda? ja 9. I 2008 Veel kord alistumisest. Mõned mõtted neist: Käe ulatamine on ebamäärase tähendusega. Tavamales on tähtsaimaks alistumise märgiks sissekanne partiiprotokolli. Kiir- ja välkmales partiiprotokolle pole, seal oleksid kasulikud tulemustelehed (nagu Kalevi kiirturniiridel ja varem mitmel pool mujalgi), kuhu samuti oleks vaja mõlema poole allkirja. Mati saamise verbaalne aktsepteerimine on koodeksi mõttes võrdne alistumisega, küll aga ei tarvitse suulist avaldust õigesti kuulda, aga tegemist võib olla ka keelebarjääriga.

Matikuulutamine seal, kus seda tegelikult pole, on kindlasti vastase häirimine ja katse teda mõjutada. Karistus selle eest peaks lähtuma asjaolust, kas kohtuniku arvates oli tegemist ettekavatsetud tegevusega või mitte. Viimasel juhul piisaks ehk minuti lisamisest ettenähtud ajale.
Kui RR küsib, milline oleks tulemus, kui (23. XI kommentaaris vaadeldud juhul) mati saamist oletanud mängija vastane omakorda ulatas käe seepärast, et märkas oma noolekese langemist, siis vaevalt küll on tagantjärele kellegi tegutsemismotiive võimalik täpselt kindlaks teha. Kriitilistes olukordades võivad mängijad oma ütlemistes üsna leidlikud olla. Arvan, et siin on kohtunikule mingeid valmisretsepte tegevuseks anda raske. Kohal viibidespeaks ta ise oskama olukorda kõige paremini hinnata ja selle järgi ka lahenduse leida.

Nagu Gijsseni kommentaaridest Chesscafes näha, loeb ta alistumiseks peaaegu iga vastasele käeulatamise, millel pole muud selget seletust. Nii seekord kui varemgi näivad tema seisukohtade teravaimad kriitikud olevat austraallased, kelle veebilehel käis viimased kümmekond päeva elav diskussioon.
Nii peab sealse maleliidu asepresident Bonham Gijsseni vastust täiesti ekslikuks: mängija uskus, et sai mati ja õnnitles vastast. Kui ta aga sai mati, siis poleks ju alistumist enam vajagi olnud, sest partii oli juba läbi. Kiirpartiis oleks tulnud Bonhami arvates fikseerida viik: matti polnud, mõlemad noolekesed aga kukkusid enne mingi taotluse esitamist. Mõlema mängija nõustumine olematu matiga ei loe.

Algul arvas Bonham, et partii oleks võinud lugeda kaotatuks mängijale, kes sellise mati kuulutamisega vastast häiris, hiljem nõustus ta ühe teise osaleja arvamusega, et häirimise kompensatsiooniks oleks valge mõtlemisajale võinud mõned minutid lisada. Nii et variante palju.
Bonham olevat sageli kohtunikuks koolide võistlustel. Kui ta ütleks lastele, et matiga nõustumine seal, kus seda tegelikult pole, toob kaotuse, siis ergutaks see neid selliseid olematuid matte kuulutama. Küll aga peaks mängijatele ütlema, et nad alati kontrolliksid, kas ikka on tegemist matiga. Kui matti polnud, siis partiid jätkatakse, kui just vahepeal keegi pole malendeid või kelli algseisu tagasi pannud. Viimasel juhul loetaks partii matiks või viigiks sõltuvalt sellest, kes oli algseisu taastamises süüdi.

Oli aga ka austraallasi, kes leidsid, et kuvõrd kiirmales partiiprotokolle pole, siis võib ehk siiski siin kätesurumine olla midagi sarnast allkirjaga protokollil ja tähendada partii lõppemist.
Oli ka keegi, kes leidis, et pärast RC esimehe kommentaari peaks koodeksi art. 1.2 avalause sõnastama: Kummagi mängija eesmärgiks on väita, et ta on matistanud vastasmängija kuninga.
Lembit

Kohtuniku juubeliks

Nädalavahetusel sai Sakus juba kena kiirturniir Hans Tomsoni austamiseks ära peetud, homme on aga see päev, kus meie teenekal veteranil täitub 80 aastat. Hansu malealane tegevus on sedavõrd pikk ja mitmekesine, et meie kohunikeveerus puutub selle vähegi lähemaks vaatlemiseks igasugune võimalus ja ka vajadus. Igatahes olid turniiri ajal stendidele ülesriputatud materjalid muljetavaldavad.

Kohtunikuna on ta praegu üks meie kõige staazikamaid. 1965. a. ilmus esimene kogumik "Male Eestis". Selles on toodud ka meie tolleaegsete kõrgema kategooria malekohtunike nimekiri. Mõlemad selles olevad meie esimesed üleliidulise kategooria kohtunikud on juba ammu meie seast lahkunud, ka 17 vabariikliku kategooria kohtunikust on jäänud ainult kaks. Üks neist on Hans Tomson, kes vabariikliku kategooriani jõudis 1961. Selleks ajaks oli ta juba korduvalt jõudnud olla Eesti naiste ja koolinoorte meistrivõistluste peakohtunikuks. Oma kohtunikutegevuse alguseks on ta ankeetides märkinud 1946 või 1947, kui mina veel käikegi ei tundnud.

Kui me 90-ndate aastate algul kohtunike kvalifikatsioonisüsteemi ümber korraldasime, oli Hans esimesi B litsentsi saajaid. Ega ma eriti palju Hansuga koos samadel turniiridel tegutsenud pole, kuigi nende seas on olnud ka rahvusvahelisi turniire. Aga alati on ta mulle meelde jäänud asjaliku ja aruka kohtunikuna, kes tunneb reegleid ja oskab neid kasutada. Kindlasti on abiks olnud ka piisav keelteoskus.
Kunagi kaugel 1967. aastal püüdis meie kohtunikekogu paika panna ühtseid reegleid võistluste korraldamiseks śveitsi süsteemis (kummaline, aga selliseid reegleid tollal tõepoolest polnud). Saatsin seetõttu ankeedid kõigile meie tollastele parematele kohtunikele. Vastustest olen säilitanud vaid ühe ja see on Hansu oma. Küllap seepärast, et see näis mulle kõige põhjalikuma ja kõige paremini asja olemusele vastavana.

Neid organeid, kus olen 50 aasta jooksul Hansuga ühiselt tegutsenud, on olnud päris palju: maleföderatsiooni presiidium, maaspordiühingu Jõud malesektsioon, maleliidu juhatus, kohtunikekogu, kirimmaleühingu juhatus ... Arvan, et meie koostöö on olnud igati positiivne. Hans on olnud tasakaalukas ja rahulik, aga vajadusel oma seltskonna selgelt välja öelnud.

Väga raske oleks aga ilma Hansuta Eestis kirimalevõistlusi korraldada. Ta arvati eelmise sajandi viie parima kirimalekohtuniku ja -organisaatori hulka. Juba 15 aastat on ta olnud Kirimaleühingu juhatuse liige ja turniirijuht. See viimane tähendab tavaliselt mängivat kohtunikku, kelle ülesandeks on kõik võimalikud vaidlusprobleemid lahendada. Tõsi küll, formaalselt on igal turniiril ka neutraalne kohtunik, aga see ei tarvitse põrmugi asjadega samavõrd kursis olla.

Igatahes on turniirijuht see, kes turniiri koos hoiab, ning paljudel kiriturniiridel on mul niimoodi Hansuga paaris koos töötades jäänud vaid tema tehtud otsustele kinnituseks "jah" öelda, vaatamata sellele et ka kirimales juhtub vahel ägedaid vaidlusi. Alles see oli, kui andsin kinnituse fikseerida kaotus mehele, kes ilmselt oli jätnud käigu reeglitekohaselt kordamata. Ja vaevalt Hansu aktiivsuseta meil näiteks Eesti võistkondlikke meistrivõistlusi toimukski. Seepärast on Hansul kirimalekohtuniku A litsents.

Kõige selle kõrval on Hans jõudnud mängida paljudel turniiridel (ja mängib veel praegugi), olla tavamales meistrikandidaat ja tulla kirimales Eesti meistriks, korraldada Saku kandi maleelu ja õpetada noori ning muidugi põhitöödki teha ja teaduskraadi kaitsta. Näib, et kõike kokku lugedes saab seda ühe mehe jaoks isegi pisut liiga palju, aga Hans on kõige mainituga toime tulnud.
Usun, et kõik Eesti malekohtunikud ühinevad Hans Tomsonile suunatud parimate juubelisoovidega. Tugevat tervist ja jätkamist samas vaimus!
Lembit

Alistumine lõpetab partii

Üks inglane kurdab viimases Chesscafes, kuidas talle kiirturniiril liiga tehti. Võiduseis laual, oda ja ettur üle, allesjäänud 10 sekundist peaks võitmiseks piisama. Mustadega mänginud vastane käinud Ve1+ ja öelnud: "Matt". Sel hetkel kukkunud tal aeg. Mees jäänud uskuma, et oli mati saanud ja surus vastasel kätt. Tegelikult võis oda f1-le vahele panna. Seda olevat öelnud ka üks pealtvaataja. Kui mõlemad mehest asjast aru said, oli ka teine nooleke langenud. Vastasele valgetel pretensioone polnud, sest ilmselt ei märganud ka tema odakäiku. Ometi oli kõigile selge, et musta nooleke langes varem.
Kohtunik andnud mustale võidu, kuigi matti polnud. Kuidas siis niimoodi, vastasel halb seis, aeg üle ja ikka veel võidab? Kas otsustavaks oli siis sõna "Matt" ütlemine ja kui seda poleks olnud, oleks tulemus pidanud olema vastupidine?


Ega sellises olukorras kohtunikul kerge ole. Tuleb aga täpselt lugeda reegleid. Valge alistus ilmselt enne vastase ajaületuse märkamist. Art. 5.1b lahendab asja lihtsalt: Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et ta alistub. Sellega on partii kohe lõppenud.
Noolekese langemine ise veel midagi ei tähendanud. Art. 6.8: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.


Noolekese langemine vastase omast varem kiir- ja välkmales tähtsust ei oma, kui sellele õigeaegselt ei reageerita. Üldiselt peaks kahe noolekese langemine andma partiile viigilise tulemuse. Selle partii lõpetas aga alistumine. Seega jäi taotlus noolekese langemise kohta aega pärast alistumist ehk pärast partii lõppu. Ilmselt puudus partii üle küllaldane järelkevalve (s. t. iga kohtuniku kohta oli üle 3 malelaua). Seepärast ei võinud ka kohtunik partiisse sekkuda.
Alistujaid oli selles partiis ainult üks. Geurt ei pea siin matiütlemist vastase häirimiseks. Arvan ise siiski, et kui Ve1+ poleks olnud seoses matikuulutamisega, oleks valge ilmselt hoolikamalt vaadanud, mis siis õigupoolest lahti on ega oleks kiirustanud käeulatamisega. Tagantjärele aga pole muidugi ikkagi midagi teha.
Lembit

Veel üks viik

Segased viigijuhtumid viimases Chesscafes ei piirdu eelmises kommentaaris toodutega. Ehk suudame süveneda ka järgmisesse, ühe ameeriklase poolt toodusse.
Ajakontrolliks oli selles partiis 1:15 ja 5 sekundit käigule. Mõlemal olid kellale jäänud viimased sekundid, välgutati. Korduvalt anti siit-sealt tuld. Võimalik, et mingi seis oli juba 5 korda laual olnud. Valge ütles: "3 korda", must aga jätkas mängu. Siis laskis must aja üle ja ütles: "Olgu siis pealegi 3 korda:" Ka valge oli asjaga päri ja viik saigi kirja. Nagu näha, olid mehed siingi viisakad ja leplikud nagu eelmiselgi korral. Partiiprotokolle enam muidugi ei peetud, küll aga jälgisid partiid nii kohtunik kui mitmed mängijad. Kui valged olid öelnud: "3 korda", tõstis üks pealt vaatav mängija kolm sõrme üles ja saatis kohtunikule küsiva pilgu, kuid ei öelnud midagi.

Arutlus käis siis selle üle, kas peaks arvestama mängija taotlust, kui tal pole partiiprotokolli ja kella ta ei seiska, samal ajal on taotlus täiesti õige. Või kui taotlus oleks olnud korrektne ja nooleke oleks kukkunud pärast taotluse esitamist, kas oleks mängija siis partii kaotanud? Või oleks viigiseisus ajavõitu taotlenud must kaotanud, kui tema nooleke oleks langenud? 3 sõrme üles tõstnud mängijast pealtvaataja oli aga pahane seepärast, et sai kohtunikult noomituse, kuigi ta midagi ei öelnud ega sekkunud kuidagiviisi partiisse.

Püüame siis otsida küsimustele vastuseid, kasutades ka Geurti poolt kirjapandut.
Võtmeks on seejuures koodeksi art. 9.2, mis räägib sellest, kuidas seisu kordumisel viik fikseeritakse. Selle punkti a rakendada ei saa, sest selle järgi peaks käigu kõigepealt protokolli kirjutama, aga protokolli ju ei peetud. Kui aga seis tõepoolest oli 5(?) korda kordunud, siis sobib art. 9.2b: Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul.
Kohtuniku käitumist peab Geurt kummaliseks. Ju siis ei pidanud kohtunik ütlust "3 korda" ametlikuks taotluseks. Selgem oleks kindlasti olnud, kui kohtuniku poole pöördudes oleks öeldud: "Kohtunik, seis kordub kolm korda". Kui kohtunik seetõttu tõepoolest niisugust taotlust ei arvestanud, siis ei saanud ta partiid ka pärast noolekese langemist viigiks lugeda. Erand oleks võinud olla vaid juhul, kui laual olevast seisust poleks matini jõudmine mingil moel võimalik olnud (art. 9.6).

Kummaline oli ka, et viiki pakuti pärast noolekese langemist, vastasmängija nõustus sellega, juuresolev kohtunik aga asjasse ei sekkunud. Eelmises kommentaaris toodud Hollandi näites poleks kohtunik oma nina vahele pistma pidanud, sest tegemist oli kiirpartiiga. Siin käis aga tavapartii. Art. 6.8 järgi pidi kohtunik fikseerima noolekese langemise ja lugema partii sellega lõppenuks (Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse).
Kas kohtunik pidi źestikuleerinud pealtvaatajast mängijat kuidagiviisi karistama või mitte, peaks jääma tema enda otsustada. Ega sellised źestid turniiril korra säilitamise seisukohalt kasu küll too.

Sakus peeti täna Hans Tomsoni juubeliturniiri kiirmales. Tabelitipp oli hästi tasavägine, nii et ka juhendis toodud kolm täiendavat näitajat võitjat ei selgitanud. Kuivõrd erilist huvi lisapartiide mängimise vastu ei paistnud kummalgi poolel olevat, ei jäänud mul muud üle, kui lasta võitjatel karikate jaotamiseks loosi võtta (loomulikult lugesime mõlemad ühtviisi võitjateks ja rahalist auhinda sai ju jagada).
Kohtunik hoidub kiirpartiidesse sekkumast. Nii lasksin mängijatel endil oma probleemidega toime tulla, kui minu poole otseselt ei pöördutud. Art. A4c ütleb: Siiski sekkub kohtunik võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundamine pole lõpetatud. Partiide vahel liikudes nägin, et ühel laual oli kaks valget kuningat. Kust see teine sinna saanud oli, ei teadnud. Kuigi toodud tsitaat selleks otseselt luba ei anna, otsustasin siiski sekkuda. Selgus, et ettur oli tahetud muundada lipuks, aga teist lippu käepärast polnud. Võeti siis juba lõppenud naaberlaua partiist kuningas (miks küll mitte lipp?). Ümberpööratud vanker oleks muidugi jäänud vankriks, aga kahe kuningaga vist ikka mängida ei saa. Igatahes vahetasin kuninga nüüd lipu vastu. Ehk käis mu tegevus siiski mõiste alla "etturi muundamine pole lõpetatud"?
Lembit

Kaks erinevat viiki

Chesscafe äsjases kohtunikeveerus on paaril juhul jutt viigi fikseerimisest.
Ühes Hollandist pärit juhtumis käib kiirpartii. Mustal on küll ülekaalukas seis, aga nooleke tema kellal on juba kukkunud. Kui mängija seda ise märkab, pakub ta vastasele viiki ja ulatab käe. Sel hetkel oli vastasel jäänud veel 10 sekundit. Valge võtab käe vastu, aga märkab siis samuti noolekese langemist. Partii lõpeb viigiga. Küsiti, kas nii on õige.

Segasevõitu asi on, küsimärke jääb õhku palju. Viigipakkumine musta poolt ju oli, kahjuks küll ebakorrektne. Kas valge võttis viigi vastu? Ta ju märkas ajaületust. Pole juttu sellestki, kas ta taotles ajaületuse fikeerimist ja mis momendil. Geurt jääb seisukohale, et kui käsi on viigileppe kinnitamiseks surutud, siis peab viik ka püsima jääma.
Malekella nooleke ei loeta ju langenuks sellest momendist, kui see tegelikult toimus, vaid vastavalt art. 6.8 siis, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.

Teisal on uuesti tõstatatud probleem, mida teha siis, kui selgub, et mingis seisus on võit küll võimalik, kuid selleks kulub üle 50 käigu. Üks selline seis tekkis kuu aega tagasi Nanjingis partiis Carlsen - Wang Yue.
Valged: Kc1, Rd5 ja d6 (3). Mustad: Ka5, Ed4 ja f5 (3).
Üks rootslane küsib, mida peaks kohtunik tegema, kui selline seis lauale tekib. Kas ei peaks andma valgele veel mõned täiendavad käigud aega, et oma võiduoskust demonstreerida?

Teha pole niisugusel juhul aga midagi. Art. 9.3b ütleb ju selle selgelt ära: Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui kumbki mängija on teinud 50 viimast käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta. Mingeist erandivõimalustest siin juttu pole, kohtunik käike juurde anda ei saa. Küll aga peab viigi fikseerimiseks olema ühe mängija taotlus, kohtunik ise oma nina vahele pistma ei lähe. Jällegi hoopleb Geurt sellega, et pole järele andnud ka kompositsioonmale komisjoni juhi Roycrofti taotlusele käikude arvu suurendamise kohta.

Kolleegid vast mäletavad, et varem on toimitud sageli teistmoodi. Meenutan mõningaid näiteid.
Malemängu määrused (Keres, Malekool, 1947): Viigi nõudmine peab toimuma kohe pärast 50. käigu möödumist, edaspidi selleks enam kummalgi maletajal õigust pole.
NSVL koodeks (Tln. 1950 ja 1954): Juhul, kui kontrollimisel tõestatakse, et lähteseisust (käikude arvestamise momendist) on võit võimalik, kuid rohkem kui 50 käiguga, võib nõuda partii lõpetamist järgmise 50 käigu möödumisel.
NSVL koodeks (Tln. 1979): Seisudes "kuningas ja 2 ratsut kuninga ja etturi vastu" suureneb käikude arv 50-lt 75-le. Seda võib suurendada teistes konkreetsetes seisudes ainult tingimusel, et see arv ja need seisud määratakse täpselt kindlaks turniiri või matśi juhendis (FIDE piirdub teise selgitusega).

FIDE koodeks (Manila 1980): Lõppmängudes kuningas ja kaks ratsut kuninga ja etturi vastu laiendatakse 50 käigu reeglit 100 käigule, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) ratsu blokeerib kindlalt etturit,
b) ettur pole jõudnud kaugemale kui
must: a4, b6, c5, d4, e4, f5, g6 või h4,
valge: a5, b3, c4, d5, e5, f4, g3 või h5.
FIDE koodeks (London 1985) lisab juurde veel terve hulga väga täpseid reegleid lõppmängu kohta, kus ühel poolel kuningas, vanker ja ettur, teisel kuningas, oda ja ettur.

NSVL koodeks (Moskva 1990): 50 käigu reegel pikendatakse 75 käiguni:
a) kuningas, vanker ja oda kuninga ja vankri vastu,
b) kuningas ja kaks ratsut kuninga ja etturi vastu,
c) kuningas, lipp ja lipustumisväljale eelneval väljal olev ettur kuninga ja lipu vastu,
d) kuningas ja lipp kuninga ja kahe ratsu vastu,
e) kuningas ja lipp kuninga ja kahe oda vastu,
f) kuningas ja kaks oda kuninga ja ratsu vastu.
Niisiis on tänastel kohtunikel asjad palju lihtsamad.
Lembit

Etturi muundamisest

Austraalia leheküljel on viimasel nädalal arutatud üht etturi muundamisega seotud probleemi. Ei tea, kas see oli tava- või kiirpartii, igatahes mitte välk. Valge viib etturi viimasele reale, millegi vastu seda ei vaheta ja vajutab kella. Mustale meeldib, et ettur jääkski etturiks. Seepärast ei esita ta taotlust määrustevastase käigu kohta, vaid teeb vastukäigu. Sel ajal haarab valge lipu ja paneb selle etturi asemele. Niisiis küsitakse, mida peaks must tegema selleks, et ettur jääkski etturiks. Kas panna kell seisma, kutsuda kohtunik ja seletada olukorda või lõpetada kõigepealt oma käik ja alles siis kutsuda kohtunik?

Loomulikult ei saa ettur viimasel real etturiks jääda. Kui kohtuniku poole pöördutakse, taastab ta enne etturikäiku laual olnud seisu, lisab vastasmängija allesjäänud ajale 2 minutit ja laseb siis partiil jätkuda. Niisama peaks kohtunik toimima ka sel juhul, kui ta ise märkab 8. real seisvat etturit. Mis puutub 2 minuti keeramisse, siis ei lange seisukohad täiel määral kokku. Osa kohtunike arvates on selle lisamine vastasmängijale kohtuniku kohustus, teise osa arvates eeldab lisamine vastasmängijalt asjakohast taotlust. Koodeksist küll viimasele väitele kinnitust ei leia, art. 7.4b kirjutab lihtsalt: kohtunik annab.
Selge on, et kui pole erapooletut pealtvaatajat tunnistajaks selle kohta, kas etturi muundamisel rikuti reegleid või mitte, siis 2 minutit lisada ei saa. Kui esimesed austraallastest arutlejad leidsid, et must rikkus samavõrd reegleid, sest ei taotlenud valge määrustevastase käigu korrigeerimist, siis taotluse mitteesitamist ei saa määrustevastasuseks pidada.

Haabersti sotsiaalkeskus on juba 10 aastat korraldanud isadepäeva paiku eakatele välkturniire. Nii tänavugi, kuigi kõiges oli tunda, et tegemist on masuga. Kui tavaliselt oli tegemist lahtise turniiriga, siis tänavu kutsuti vaid nägemispuudega mängijaid Põhja-Tallinnast. See tekitas kohe küsimuse, kuidas turniiri korraldada. Kas pidada tavapärane śveitsi süsteemis individuaalturniir või mingis süsteemis matś kahe linnaosa vahel. Ilmselt oli viga, et asjad võistluse alguseni lahtiseks jätsime. Kui need on enne võistluse algust paika pandud ja mõlemad pooled sellega nõus, pole pärast enam kellelgi võimalust rahulolematuseks.

Parim variant oleks olnud śeveningeni süsteemis turniir kahe 6-liikmelise võistkonna vahel, kuigi see poleks selgitanud individuaalset võitjat. Olin selliseks paarimiseks valmis. Vastuvõtjatel oli üks mängija rohkem, śeveningen oleks tema kaasamängimise välistanud. NIi mängisime siis 13 mängijaga tavalist śveitsi. Paaritu arv mängijaid pole śveitsis väikese osavõtjate arvu juures kunagi hea. Liiati andis see allajäänutele pärast võimaluse tõstatada küsimus, et ehk oleks ikkagi võinud mängida teisiti.
Kuidas arvestada pimedate õigusi? Oli paar päris (või peaaegu) pimedat. Kui tavaliselt mängisime aegadega 15 : 15, siis nende partiides panime aegadeks 17 : 13. Pimedad olid rahul, vastased leppisid sellega, kuigi ajuti küsisid: miks nii?
Kohtade jagamisel kasutasime voorujärgsete punktide summat, kuigi tean, et see mõnedele mu kolleegidele ei meeldi. See aga oli kõigile mängijatele suurest tabelist hästi näha. Kui aga kohajagajate hulka sattus ka neid, kes olid olnud mingis voorus vabad, paigutasin need tahapoole. Vastuväiteid polnud.
Partiides kohtunikutöö seisukohalt midagi erilist polnud, vaid mõned ajaületused vajasid kinnitust.
Lembit
Parim variant

Nupud seisku korralikult

Ühes Saksa internetiveerus tõstatati paar päeva tagasi küsimus, mida teha, kui vastasmängija malendid ei seisa partii algul laual korralikult. Kui malelaud on sellel asuvate malenditega võrreldes küllalt suur, siis on loomulik, et malendid asuksid väljade keskel. Vastane on need aga pannud nii, et need on küll väljadel, aga nii, et üks on vasakul, teine paremal, kolmas vastu vastasepoolset välja äärt, neljas jälle vastupidi. Nii tekib üsna kaootiline pilt. Mängija jättis tookord malendid nii, nagu need olid. Teine kord ei kavatsevat ta enam leppida. Nii küsis ta, kas ta oleks võinud - vähemalt käigul olles - nad ise korda seada.

Esimene sõnavõtja leidis, et vastase malendite kohendamine on ebaviisakas. Veel ebaviisakam aga on nende korratult lauale asetamine. Nii tuleks paluda vastasel endal need korda seada. Arvati, et üks nupp võiks laual halvasti seista, kui neid on aga mitu, siis peaks kohtuniku poole pöörduma.
Kirjutati sellestki, et mängijal võis olla tegemist mingi nägemishäirega, mis ei lase silmi ühte punkti fokuseerida. On mänginud puudega inimesi, kes malendeid väikeste pulkadega liigutavad. Sellistel juhtudel peaks olema delikaatne.

Võtkem aluseks art. 4.2: Tingimusel, et käigul olev mängija esmalt teatab oma kavatsusest ... , võib ta kohendada ühte või mitut malendit nende väljadel.
Siin pole öeldud kelle malenditest jutt on. Järelikult on õigus kohendada ka vastasmängija malendeid, kui ollakse käigul. Muidugi võiks asjale juhtida kõigepealt vastasmängija tähelepanu. Ja kui tegemist pole mitte ainult laual oleva seisuga, vaid ka hooletu käitumismaneeriga, siis ei takista miski tõepoolest ka kohtuniku poole pöördumast. Aga muidugi peaks asju ajama nii, et turniirisaalis valitsevat vaikust mitte eriti häirida. Nõustun ühe sakslasega, kes kirjutas, et vastasmängija ratsusid ei peaks siiski endale meelepärases suunas keerama.

Ise olin kolmel viimasel päeval ametis ühe partii seisu kolmekordse kordumisega. Algul oli häda selles, et kuigi paar seisu olid tõepoolest juba kolm korda laual olnud, siis polnud seda mitte parajasti laual olev seis. Paar malendit (parii lõpuosas valge vanker ja must lipp) olid korduvalt oma asukohta vahetanud, see aga tähendas terve tabeli koostamist, kus kirjas nende võtmemalendite asend mingi käigu järel ja see, mitmendat korda seis laual oli. Nii toimisime ka Sevillas MM-matśi ajal, kui seisukorduse taotlust oodata oli.
Lükkasin taotluse tagasi. Teisel päeval teatas mängija, et on juba mitu korda käike korranud, loendades need üles. Aga reeglid ei kõnele ju käikude, vaid seisude kordumisest ning vaatamata käikude kordamisele, ei seisnud malendid ikkagi nii, et seisud oleksid kordunud. Nii et lükkasin taotluse uuesti tagasi.
Aga kui kolmandaks päevaks veel üks käigupaar tehtud sai, polnud mul enam võimalust vastu vaielda. Kirjutasin tabelisse viigi. Küllap saite aru, et mehed ei istunud teineteise vastas laua taga, vaid tegemist oli Eesti kirimale meistrivõistlustega. Laua taga on seisukordustega tavaliselt lihtsam. Kohtunik peaks oma tegevust ju alustama küsimusega vastasmängijale, kas ta on viigiga päri ja vajadusel on mõlemad mehed kogu aeg olemas.

Ajuti võib muidugi ka tavaturniiril seisukorduste kontrollimisega raskusi olla. 1976. a. olin pimedate maleolümpia peakohtunik Kuortanes. Mängisid ameeriklane ja hispaanlane. Parii kestis väikese vaheajaga juba seitsmendat tundi. Ameeriklane oli täiesti pime ja trükkis spetsiaalse kirjutusmasinaga partiid pimedate Braille´i punktkirjas. Hispaanlane mõnevõrra nägi ja kirjutas suurte tähtedega oma maa lühinotatsioonis (nagu inglise kirjeldav notatsioon, aga hispaaniakeelne malendi algustäht on käigu lõpul). Kuigi olin Braille´i tähestiku kirjutanud märmiku esimesele leheküljel, nõudis iga tähe leidmine suuri jõupingutusi, hispaanlase teksti lugemine samuti. Kell oli juba peaaegu kell 10 õhtul ja kõik parasjagu väsinud.
Hispaanlane taotles seisukorduste tõttu viiki. Kontrollimine oli üsna vaevaline, sest käike oli selleks ajaks tehtud palju ja kordused polnud sugugi järjest. Aga nad olid olemas ja fikseerisin nende põhjal viigi. Pime ameeriklane tõuseb ja palub veel kontrollida. Mis parata, eks vaatame uuesti. Selguski, et ameeriklasel oli õigus: kordused olid laual olnud, aga ühel korral oli käigul vastaspool. Mis siis muud, kui jätkame pariid. Õnneks küll ainult mõni käik. Siis ajab ameeriklane ise käe püsti ja ütleb, et nüüd on viik. Oligi. Nii et vaja on kannatust ja tähelepanu.

Kolleegid aga lahkuvad. Sedapuhku Jevgeni Braun (88). Sündinud Ukrainas, elanud peamiselt Kasahstanis, surnud Saksamaal. Mul on laual pilt, kus seisame kõrvuti Sevani järve ääres 40 aastat tagasi Jerevanis peetud koolinoorte spartakiaadi ajal. 1985 sai ta Kasahstani esimeseks IA-ks. Aga juba 1978 oli ta saanud NSVL aukohtunikuks (nimetus, mida nõukogude korra lõpuni anti vaid 20 malekohtunikule ning mis eeldas vähemalt üleliidulist kategooriat ja 25-aastast kohtunikustaaźi). Peamiselt polnud Jevgeni aga kohtunik, vaid korraldaja, treener ja maleajaloolane.
Lembit

Veidi käiguloenduritest

Käiguloenduritest sai viimati juttu tehtud vist kevadel (29. V Käiguloendurist ja muustki).
Uus koodeks on jätnud loendurite kasutamise suhtes püsima mõneti ebamäärase olukorra. Ühelt poolt on olemas RC 2006. a. otsus loendurite keelamise kohta, mida keegi pole muutnud, aga mida paljud ei tea. Teisalt on aga koodeksi tekstis (mis on kõigile näha) kahes kohas (6.10b, 6.13) juttu käiguloenduri käikude korrigeerimisest. Järelikult on nad ikkagi lubatud.
Loendurite hädad on eelkõige seotud segadustega, mida nad võivad tekitada: tegelikult laual tehtud käikude arvu nad ju ei tea, vaid teavad ainult kellavajutuste arvu, mis võib aga olla nii suurem kui väiksem tegelikust. Nii et tugineda neile ei saa ja seepärast olen ise nad täiesti kõrvale jätnud.

Hiljuti tekkis arutlus käiguloenduritega seotud probleemide üle koguni kahel Saksa leheküljel. Juttu on jällegi vastuoludest FIDE reeglites. Art. 6.14 järgi võib mängija saalis ringi vaadata ja kasvõi demostratsioonilaudadelt endale infot hankida, kui ta aga ise midagi info saamiseks ette võtab, on see keelatud. Erinevatel turniiridel võivad olla erinevad tingimused, küll aga ei tohiks erinevaid tingimusi olla samal turniiril. Selle artikli järgi oleks info avaldamine normaalne. Kui kell aga pidevalt infot ei näita, ei tohi mängija ka kuhugi vajutada, et see nähtav oleks.
Kui mängija küsib tualetist tulles, kui palju tal veel aega on, on see keelatud, kui ta sama loeks aga mingilt suurelt tahvlilt, oleks kõik korras. Kunagi, kui veel partiisid käsitsi demonstreeriti, olid iga demonstratsioonlaua all suurelt kirjas, kui palju käike kumbki teinud on. Ajapuuduses tavaliselt küll loobusime käikude arvu näitamisest.

Fischeri kontrolliga mängides teab iga mängija vähemalt seda, et tal iga käiguga 30 sekundit saada on, kui lisasekundeid pole ja mängija protokolli kirjutamise järele jätnud on, viibib ta täielikus teadmatuses.
Muide kas Garde-kell näitab pidevalt käikude arvu nii, et kuhugi vajutada polegi vaja? Pole sellega kokku puutunud. Kas võib siis kella tüübist sõltuda, kas mängija näeb käikude arvu või mitte? Analoogkelladelt seda ju niikuinii ei näe.
Muidugi näib käikude arvu teadasaamine paljuski ülespuhutud probleemina. Mitmed sakslasedki kirjutavad, et enamasti on vastasmängijad varmalt valmis oma partiiprotokolli kasutada andma või piisab ka ühest laua teisele poolele heidetavast pilgust. Kui vastane siiski oma protokolli peidab, pole midagi teha. Partiiprotokoll peab olema nähtav ainult kohtunikule.

Sakslased tulid muide välja mõttega, kas ei võiks kohtunikuabiline (iga 5 minuti järel?) liikuda laudade vahel ja seejärel käikude arvu ja mõtlemisajad suurele tahvlile kirjutada. Loomulikult ei saa ükski taotlus ainult nendele arvudele tugineda. Või nähtagu ette, et mängija võib kohtunikult käikude arvu küsida. Meenutatakse, et nelja aasta pärast kehtib juba uus koodeksiredaktsioon ja praegu on paras aeg sellesse ettepanekuid teha.
Niisiis: loendurid on lubatud, aga nende näitudele loota ei saa. Käikude arvu määrab ikkagi ainult notatsioon. Kell võib näidata vaid seda, kas aeg on otsas või mitte, mitte aga seda, kas selleks perioodiks vajalikud käigud on tehtud või mitte.
Vaevalt, et sakslaste diskussioonid andsid meile loendurite kohta midagi uut praktiliselt kasutatavat.
Lembit

Mobiilid helisevad ikka

Eile õhtul helistati mulle Tartust ja üks mängija kurtis, et talle olevat liiga tehtud ja mobiilihelina eest AVRO turniiril null pandud. Ilmselt oli see mängija viimasel ajal vähe mänginud. Keegi pole ju ära muutnud artiklit 12.3b: Kui mistahes selline seade tekitab heli, kaotab mängija partii. Vastasmängija võidab. Ja selline kaotus märgitakse tavaliselt tabelisse 1 : 0, mitte aga + : - või kuidagi teisiti, mis sellest, et mängija pole ise partiid alla andnud.

Tõsi küll, Eesti kohtunikekogu on lisanud koodeksile omapoolse juhendi koodeksi rakendamiseks Eestis, mille järgi eksinud mängijale määratava karistuse otsustab kohtunik. Seda täiendust võib kasutada siis, kui turniir FIDE reitinguarvestusse ei lähe ega ole rahvusvahelise tähtsusega.
Sel juhul on kohtuniku käed tõepoolest veidi vabamad. Aga selleski lisas on öeldud, et karistuseks võib olla ka sellele mängijale partii kaotatuks tunnistamine. Nii et vaielda pole millegi vastu. Ei saanud minagi selllele mängijale lohutuseks midagi öelda, võisin vaid veidi reegleid seletada.

Helisevad telefonid mujalgi. Euroopa meeskondlikel meistrivõistlustel Novi Sadis jõudis bulgaarlane Alexander Delchev Inglismaa vastu teha laual vaid käigu 1. d4. Siis helises mobiil ja partii oligi läbi.
Vahel on küll asjad keerukamad. Austraalia kohtunikelehel vaieldi äsja elavalt sellise seisu üle:
Valged: Kc8, Ob8, Rc5 (3). Mustad: Ka8 (1).
Valged on käigul, mustade mobiil heliseb (arutelu käigus muutus see vahel küll valgete omaks). Mida siin mõtelda, mustadel vaid kuningas laual, oda ja ratsuga ju matt võimalik, mis sest et see igaühel välja ei tule?
Aga kuidas selline seis üldse lauale sai ja must kuningas nurka läks?

Targemad mehed on siiski lähteseisu konstrueerinud. Mõni käik tagasi võis seis olla hoopis selline:
Valged: Kc7, Rc5, Ea5 (3). Mustad: Ka7, Lb1 (2).
Nüüd pidi siis mängitama 1 ... Lb6+!? 2. axb6+ Ka8 3. b7+ Ka7 4. b8O+ Ka8 ja ongi esialgne seis laual.
Austraallased jõuavad seisukohale, et kui valge mängis 4.b8O+, oli tegemist juba surnud seisuga ja 4. ... Ka8 polnudki enam selle partii osa. Mustal kuhugi mujale kui a8 minna polnud, seejärel aga pole valgel mingit võiduvõimalust.

Olukord oleks olnud teistsugune, kui väli a6 poleks olnud ratsu tules. Siis oleks mustal olnud pärast 4. b8O+ võimalus mängida ka Ka6 ja seepärast oleks käik 4. ... Ka8 olnud partii osa, aga sellega oleks partii ikkagi lõppenud.
Mis puutub aga meie poolt vaadeldud seisu, siis tuleb seal mobiili helisedes igal juhul viik fikseerida, kuulugu siis mobiil valgetele või mustadele.
Lembit

Noorkohtuniku eksam

Prantsusmaal eksisteerib juba mõnda aega ka noore malekohtuniku nimetus. Kunagi oli see mõnda aega ka NSVL-s. Küllap oleks hea, kui suudaksime noori varakult kohtunikutegevusse haarata ja neid oma eakaaslaste võistluste juhtimisel ära ksasutada. Mida peaks selleks teadma? Ilmselt mitte kõiki peensusi, aga nagu prantslaste viimasest eksamist näha siis ometi küllalt palju. Jätame kõrvale eksami selle osa, kus vaja teada Prantsuse noortevõistluste reegleid ja spetsiifikat ning vaatame ülejäänut. Aega oli neil nagu vanematelgi 2 tundi.

1. Kuidas on võimalik partiid võita?
- Matiga (5.1a),
- vastasmängija alistumisega (5.1b),
- vastasmängija määrustevastase käiguga (7.4b),
- ajaga (6.9).

2. Mõningaid elementaarseid küsimusi.
Kas seis kuningas kuninga vastu loetakse viigiks? - Jah (5.2b)
Mida teeb kohtunik, kui malendite algseis oli vale? - Tavamales uus partii (7.1a).
- kui mängija peidab oma partiiprotokolli? - Nõuab, et see oleks kohtunikule nähtav (8.2).
- kui mängija hilineb turniirile tund aega? - Fikseerib kaotuse (6.6).

3. Edasises mängitakse Fischeri kontrolliga 10 min. partiile ja 10 sek. iga käiguga.
On see kiir- või välkmale?
Kiirmale ( 1o min. + 10x60 sek.) (A1).

4. Laual on järgmine seis:
Valged: Kh3, Od3, Ea3, b2, c2, f2, g4 ja h2 (8).
Mustad: Kh5, Og7, Ea6, b7, c7, f4, g5 ja h6 (8).
Mustadega mängija kutsub teid. Valged on käinud g2-g4 ja öelnud: "Matt". Must sellega ei nõustu. Mida teete? -
Küsin, miks must nõus pole. Kui nad tahavad lüüa möödaminnes, siis löögu (3.7d, 12.6).

5. Kas mängijad peavad kiirmales käike kirjutama? - Ei (A2).
Mängija pöördub teie poole, sest vastane on jätnud oma kuninga tulle. Mida teete, kui see juhtub partiis esimest korda? - Vaatan, kas kell on vajutatud. Kui jah, siis annan vastasmängijale 2 minutit juurde. Kasutan malendite puudutamise reegleid (1.2, A4c, 7.4, 4.3).
Mängija lööb vastase tulle jäetud kuninga. Keegi midagi ei ütle. Kas sekkute? - Jah, sest kuningata mängida ei saa (1.2).
Mängitakse kuningas kuninga vastu. Kas sekkute? - Jah, tegemist on surnud seisuga (5.2b).
Lembit

Prantslaste eksamilt - 2

Samal UV1 eksamil, millega tegelesime eelmisel korral, esitati eksamineeritavatele veel alljärgnevad küsimused. Kogu eksami jaoks oli neil ette nähtud 2 tundi aega.

1. Ühes partiis näeb kohtunik, et valge nooleke on juba langenud, kui mustad partiiprotokolli järgi mõtlevad oma 40. käiku. Tegemist on tavamalega, kus ajakontroll on 40. käigul. Mida teeb kohtunik?
Kohtunik teatab noolekese langemisest (6.8) ja kontrollib seejärel tehtud käikude arvu. Kui nooleke kukub 40. käigul, siis on aeg läbi (6.9).

2. Nimetage 5 juhtumit, kui partii lõpeb viigiga.
- Patt (5.2a),
- surnud seis (5.2b),
- vastastikune kokkulepe (5.2a),
- seisu kolmekordne kordumine (5.2d, 9.2),
- 50 viimast käiku on tehtud etturikäikude ja löömisteta (5.2e, 9.3).

3. Noorteturniiri mängitakse 61-minutilise ajakontrolliga. Üks lapsevanem kaebab teile, et üks teine kohtunik on tema lapse vastast abistanud ja lubanud tal käigu tagasi võtta. Mida te sellele vanemale vastate? Mis võis partiis juhtuda, et tegemist poleks olnud kohtuniku veaga?
Arvatavasti lubate teiselt kohtunikult järele pärida, mis juhtus. On võimalik, et kuningas jäeti tulle või tehti mingi muu määrustevastane käik, aga võib-olla käidi pärast seda, kui oli puudutatud mingit muud malendit. Sel juhul fikseerib kohtunik vea ja laseb käigu tagasi võtta (4.3, 7.4).

4. Millistel juhtudel teatab kohtunik noolekese langemisest malekellal?
- 90 minutit partiile ja 30 sekundit igale käigule,
- 61 minutit partiile,
- 50 minutit partiile ja 10 sekundit käigule,
- 10 minutit partiile ja 10 sekundit käigule,
- 5 minutit partiile.
Teatatakse 3 esimesel juhul, kus tegemist on tavamalega /50 min. + 60x10 sek. = 60 min./ (6.8).
Ei teatata 2 viimasel juhul, kus tegemist on kiir- või välkmalega /10 min. + 60x10 sek.=20 min./ (A4d).
Lembit

Prantslaste eksamilt

Jällegi on prantslased üllitanud oma ajakirja Bulletin des Arbitres Federaux. Selles tuuakse ära ka nende juunikuistel kohtunikueksamitel kasutatud küsimused. Küllap tuleksime nendega toime. Kõigi vastuste puhul nõutakse põhjendust, toetudes mingile koodeksi artiklile.
Niisiis põhieksam UV1. Selle esimese osas peate ette kujutama, et tegutsete kohtunikuna tavamaleturniiril, kus partiile on 90 minutit ja iga käiguga lisandub 30 sekundit.

Mida teeb kohtunik, kui
-mustadega mängija taotleb malekella asukoha muutmist;
Kohtunik otsustab ise, kuhu kell panna (6.4).
- mängijad on alustanud partiid vääralt asetatud malelauaga;
Seis kantakse üle õigesti asetatud lauale. Seejärel partii jätkub (7.1b).
- mängija teatab, et algseisus oli kuninga ja lipu asend vahetatud. Mängitud on 10 minutit, sooritatud 5 käiku;
Partii tühistatakse ja alustatakse uuesti (7.1a).
- kohtunik kuuleb mobiilihelinat. Kui ta jõuab malelaua juurde, ütleb mobiiliomaniku vastasmängija: "Leppisime kokku, et ma niimoodi ei võida, vaid jätkame partiid".
Kohtunik peab siiski fikseerima kaotuse (12.3b).
-mängija kaebab, et tema vastane tõuseb laua tagant siis, kui ta on parajasti käigul.
Tõusta võib, ei tohi aga kohtuniku loata mängukohast lahkuda (12.2).
- mängijal jääb aega 4 minutit, ta on aga juba mitu käiku tagasi partii üleskirjutamise lõpetanud;
Kui iga käiguga saab 30 lisasekundit, tuleb partii kogu aeg üles kirjutada. Kohtunik hoolitsegu, et mängija taastaks partiiprotokolli omast ajast (8.1, 8.4).

-lauale on tekkinud järgmine seis:
Valged: Kh2, Lf1, Vc1, Oc2, Ea2, b3, e4, f4 ja g2 (9).
Mustad: Kg8, Lc5, Of7 ja g7, Eb5, d6, e5, g5 ja h6 (9).
Must mängib siin Of7-b2 ja vajutab kella. Valge seiskab kella, kutsub kohtuniku ja teatab määrustevastasest käigust. Must võtab käigu kiiresti tagasi ja teeb nüüd käigu Og7-b2, lisades:
"Selge, et eksisin, tahtsin nii mängida."
Tehtud on määrustevastane käik. Tuleb taastada enne seda laual olnud seis ja käia puudutatud malendiga (Of7). Valgele antakse 2 minutit lisaega (7.4, 4.3a).

-mängija kutsub kohtuniku ja ütleb: "Viik, sest sama seis on laual kolmandat korda". Tal on veel aega 4 min. 20 sek., vastasmängijal aga 2 minutit. Kuidas peaks taotluse formuleerima? Mida teeb kohtunik,
a) kui taotlus polnud õigesti formuleeritud,
b) kui taotlus oli õigesti formuleeritud,
c) kui taotlus oli põhjendatud,
d) kui taotlus oli põhjendamata.
Mängija peab olema käigul ning ta peab täpsustama, kas seis on juba kolmandat korda laual või võib ta korduse oma käiguga tekitada.
Kui taotlus pole korrektselt formuleeritud, lükkab kohtunik selle tagasi.
Kui taotlus on korrektselt formuleeritud, siis tuleb seisu kordumist kontrollida partii läbimängimisega naabruses oleval laual.
Kui taotlus on põhjendatud (sama seis, malenditel samad käiguvõimalused, käigul sama pool), siis on partii otsekohe viik (9.5a).
Kui taotlus on põhjendamata, lisame vastasmängija mõtlemisajale 3 minutit ja partii jätkub. Kui taotlus põhines kavatsetud käigul, tuleb see laual teha.
Lembit

Vaidlused jätkuvad

Chesscafe viimases veerus taastusid vaidlused mõnede lihtsate seisude üle, kus üks pooltest ületab aja. Olen neid vaadelnud 26. VIII Millest sõltub tulemus? Sedapuhku on Geurti oponentideks minu kommentaarides juba vilksatanud Igor Vereśtśagin ja keegi Yuri Huip.

Lähteseis peaks juba tuttav olema.
Valged: Kf1, Rh8 (2). Mustad: Kh1, Eh2 (2).
Must ületab aja, aga kas valge võidab, kui ta enne ajaületuse märkamist puudutab oma ratsut? - Vaevalt küll, sest ükskõik kummale väljale ratsu panna, on must patis. Nii pole vist oluline, et Igor ütleb, et pole teada patile viinud käik. Yuri arvates aga tulevat vaadelda kõiki võimalikke käike, arvestamata malendite puudutusi, kellavajutust, kätt, mida selleks kasutati jne. Siis oleks tulemuseks valge võit.


Ilmselt peaks aluseks olema ikkagi koodeksi art. 6.9: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga.
Kui ratsut poleks puudutatud, siis valged võidaksid, sest kuninga võiks panna nii e1 kui e2. Ratsu puudutamise järel niisugust võimalust aga enam pole.

Aluspõhimõte on, et partiid ei saa kunagi lugeda võidetuks sellele mängijale, kes aja ületab. Seejärel peaks hakkama seisu uurima. Kas vastasmängija saaks kuidagiviisi võita, kui partiid jätkatakse? Kui see võimalik pole, tuleb fikseerida viik.
Kui olete täiesti kindel, et üks mängijaist on enne noolekese langemist mingi malendit puudutanud, siis peaks seda arvesse võtma. RC koosolekul Kallitheas olevat osa kohalolnuist seda arutlust küll liiga keeruliseks pidanud.

Üks omapärane seis oli tookord veel vaatluse all olnud.
Valged: Kh8, Vc3, Oc5, Ea6, a7, e6 ja h7 (7).
Mustad: Ke8, Va8 ja g1, Od2 (4).
Pikk vangerdus on mustadel veel täiesti võimalik. Oletagem, et must paneb kuninga c8, vabastab selle käest ja just siis tema nooleke langeb. Ainus määrustepärane käik oleks siin pika vangerduse lõpetamine. Valgel pole siis muud teha kui 2. Of8+, millele peab järgnema 2. ... Oxc3++. Tegemist on forsseeritud käikudega. Valge mingite määrustepäraste käikude seeriaga võita ei saaks, aga aeg on läbi ja vastavalt tsiteeritud art. 6.9 lõpeb mäng viigiga.
Aga mis siis, kui must oleks küll pannud Kc8, aga poleks jõudnud noolekese langemise momendiks veel kuningat käest vabastada? Siis läheks võit valgele, kuna mustal oleks olnud võimalik mängida veel ka Kd8.


Lõpuks veidi nostalgiat seoses ühe pisikese isikliku tähtpäevaga. Mul on ees täpselt 40 aastat vanad Spordilehe ja Õhtulehe väljalõiked, mis räägivad kusagil kaugel San Juanis lõppenud FIDE kongressist. 12 uue rahvusvahelise arbitri seas sain selle nimetuse ka mina (NSVL-st veel näiteks GM Averbahh). Diplomil on veel Folke Rogardi allkiri.

Üldse anti 50-60-ndatel aastatel nimetus 243 kohtunikule. Püüdsin kindlaks teha, kui paljud neist veel elus on. FIDE registrist leiame 20 nime. See on ilmne liialdus, sest nende seas on üsna mitmed tuntud maletegelased, keda meie seas kahjuks enam pole, tõenäoliselt võib lahkunuid olla ka (peaaegu) 100-aastaste seas ja paari maa kohta on andmed lihtsalt puudulikud. Nii et ilmselt on märksa tõenäolisem arv 10. Peaksin neist kõige noorem olema.

Ega tookordki seda nimetust kerge saada polnud. FIDE ei arvestanud mingeid NSVL sisemisi võistlusi, ka kõige suuremaid mitte, kõnelemata juba Eesti meistrivõistlustest. NSVL seadis esitamise eeltingimuseks kõigi 5 eelneva kohtunikukategooria läbimise ja igal astmel keskmiselt vähemalt kolmeaastase staaźi (erandeid tehti vaid suurmeistritele). Kogumiku "Male Eestis" järgi oli mul selleks ajaks seljataga ca 200 võistlust, neist 10 rahvusvahelist ja üle 30 üleliidulise.
Muidu oli see aga huvitav aeg. Selsamal 1969. aastal alustasime Tallinna rahvusvaheliste turniiridega, tegutsesin Beltsõs koolinoorte esivõistlustel ja Jerevanis spartakiaadil. Eesti-Soomet mängisime Tallinnas, Bulgaaria-Eestit aga Sofias (peamine tulemus sealt jugoslaavlasest peakohtuniku kingitud paks kohtunikeraamat Śahovski prirućnik). Tallinnas peeti ka NSVL kurtide esivõistlused. Kohtuniku arengu seisukohalt on oluline tegutseda võimalikult erinevates paikades koos erinevate kolleegidega.

Tegemist sel aastal igatahes oli rohkem kui küllalt. Juhtisin kohtunikekogu (see tähendas ka Maleföderatsiooni aseesimehe ülesandeid), Tallinna linna ja spordiühingu Jõud malesektsioone, kuulusin NSVL Maleföderatsiooni nõukogusse. Alustasin ühes Tallinna koolis paariaastast eksperimenti, kus ühes klassis lülitati male ajutiselt kooliprogrammi ja seda hinnati võrdselt teiste ainetega. Keeltekoolis lõpetasin kevadel kolmeaastase soome keele kursuse ja alustasin sügisel prantsuse keele õppimist. Kohtunikutöös on keeltest palju kasu olnud. Ja muidugi oli kõige selle kõrval olemas ka põhitöö ning tolle vana Spordilehe teatel olevat ma ainuüks oktoobris pidanud 32 loengut, mille temaatika polnud aga kuidagi seotud põhitööga ega kahjuks mitte ka malega.
Tagantjärele näivad paljud asjad üsna mõttetu siblimisena, tookord küll mitte.
Lembit

Juhtumeid Kanadast

Viimased minutid Edmontoni turniiril. Üks mees teeb määrustevastase käigu, mida kumbki mängija ei märka. Küll näeb seda üks pealtvaataja. Seejärel kutsutakse kohtunik. See võtab mehelt 2 minutit aega vähemaks ja sunnib teda käima puudutatud malendiga. Kui mängija ütleb, et ka vastane ei märganud ju määrustevastasust, ei päästa see teda karistusest. Võrdne seis läheb kaotsi. Nüüd uurib mees Chesscafest, kas talle ikkagi liiga ei tehtud.

Eeldades, et tegemist on tavamalega, leiame kohtuniku tegevuseks täpsed eeskirjad koodeksi artiklist 7.4. Kuna igaühel on võimalik seda lugeda ja tekst on pikk, ei hakka ma seda siinkohal tsiteerima. Selles artiklis pole juttu sellest, kes peab vea avastama või selle kohta taotluse esitama, öeldakse vaid: kui leitakse. Järelikult pidi kohtunik antud juhul ettenähtud meetmed kasutusele võtma. Aga tähelepanelikul lugemisel märkasite ehk isegi, et üks asi oli küll vale. Eksijalt võttis kohtunik 2 minutit ära, too artikkel aga näeb ette, et kohtunik annnab hoopis vastasmängijale 2 minutit juurde (kui tegemist oli 1. või 2. määrustevastasusega).

Pealtvaataja käitumine on omaette küsimus. Art. 13.7a uues redaktsioonis on selgelt öeldud: Kui keegi märkab määrustevastasust, võib ta informeerida ainult kohtunikku. See ei tähenda, et teisiti käitumise puhul pealtvaataja pöördumist ei arvestataks. Geurti vastuses näib küll näpuviga olevat. Nimelt kirjutab ta, et kui pealtvaataja tuleb otse mängijatele ütlema, et tehti määrustevastasus, siis tuleb vastav mängija saalist välja saata. Siis oleks ju väga raske seda partiid jätkata. Küllap ikka eemaldame pealtvaataja, mõlemat mängijat on meil veel vaja.

Teine juhtum on Calgary turniirilt. Üks naismängija ei teadnud, kuidas 50 käigu reegli alusel viiki taotleda. Kohtunik pani siis kellad seisma ja hakkas seletama. Vastasmängija oli pärast partiid pahane, sest kohtunik poleks tohtinud teist mängijat aidata. Kohtunik leidis vabanduseks, et märkas käikude valesti kirjutamist ja seetõttu võis ta kellad seisma panna. Mängija arvates oli kirjutamata käike teisteski partiides ja seal kelli ei seisatud. Kus õigus?
Muidugi peavad mängijad reegleid tundma, aga sageli on olukordi, kus nad detailides kindlad pole. Ometi leiab Geurt, et pole mingit põhjust, miks ei võiks mängijatele reegleid seletada. Geurti arvates poleks neid tulnud küll seletada vastase juuresolekul, vaid leida selleks mingi muu koht. Olen temaga aga samal arvamusel, et kelli poleks sellepärast küll vaja olnud seisma panna. Ei selgu tekstist seegi, kes parajasti käigul oli. Laua taga tuleb ilmselt millegi küsimine kohtunikult arvesse vaid siis, kui ise käigul oled ja su kell käib.

Nädalavahetuse veetsin Nõmme sügise kabeturniiril. Muidu polnud midagi, aga kolmele viimasele lauale olid lollikindlate Saitekite asemel pandud hiinlaste Quanqid. Kahe päevaga ma muude asjade kõrvalt neid selgeks ei saanud. Esmamulje järgi Easydega umbes samast klassist, seletused aga hieroglüüfidega. Õnneks oli oskajaid.
Maletajatele pole viimane kuu küll lõbus olnud. Alles lahkusid Michel Zdankevitch ja Elmar Sakkov, homme tuleb aga minna Otto Lahi matustele.
Lembit

Käitugem korralikult

Viimases Chesscafes on toodud paar näidet, mida võiksime paigutada mängijate käitumise valdkonda.
Üks juhtumeist on pärit Saksamaa amatööride meistrivõistlustelt. Mängija A on parajasti käigul. Tal on võimalus lüüa vastase malendit mitme oma malendiga. Mõtleb veidi, siis eemaldabki vastase nupu ja süveneb uuesti oma mõtetesse. Käigu jättis ta lõpetamata: oma malendit ta löödu asemele ei pannud, kella ei vajutanud. Vastasmängija B tegi avalduse, et selline tegevus teda häirib. Selle peale olevat käinud elav arutlus, aga igatahes oli A-l õnnestunud B-d segada.

Mida peaks kohtunik sellisel juhul tegema? Küsimuse tõstataja arvates: kui B protesti ei avalda, siis võiks ehk kohtunik hoiduda sekkumast. Kui aga ütleb, et teda häiriti, nagu antud juhul, siis võiks ta A-le öelda, et pangu vastase malend tagasi, kuni ta selle enda omaga asendab. Konkreetset reeglit koodeksis pole, kuid põhimõtteliselt saab lähtuda artiklist 12.6: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. B-le võiks ehk kompensatsiooniks anda 2 minutit aega ja A-le teha hoiatus.
Geurti arvates annab orientiiri koodeksi eessõna:
Nendel juhtudel, mida koodeksi mingi artikkel täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi.
Pakutud karistused sobivad, küll aga peaks kohtunik sellistel juhtudel ka omal algatusel sekkuma. Art. 13.1 ütleb ju: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Vahel on ju mängijad oma seisukohtade väljaütlemisel liiga tagasihoidlikud. Kui kohtunik A käitumist aktsepteerib, siis arvab ta, et nii ongi lubatud ja ta käitub selliselt edaspidigi. Kui aga mõni kohtunik sellise käitumise keelab, võiks see kaasa tuua A-taolise mängija ägeda protesti.

Ligilähedane on teemalt ka Kanadast saadetud küsimus. Tahetakse nimelt teada, mida õieti tähendab mõiste malend on mingil väljal käest vabastatud (näit. art. 4.6). Kas mängija võib võtta mingi malendi, asetada selle teisele väljale, analüüsida seisu, malendit ikka veel sellel väljal käes hoides ning analüüsi lõpuks lasta ta käest lahti hoopis teisel väljal? Kas ei võiks sundida mängijat käima sellele väljale, mida puudutati? Reeglitest täit selgust ei saavat.
Kuni malend pole käest vabastatud, võib ta asetada mistahes väljale. (Üks erand siiski on. Art. 4.4d: Kui mängija muundab etturi, on uue malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundamisvälja.)
Niisugune käitumine aga segab vastast ja on muidugi täiesti lubamatu. Vastasmängijal peab kogu partii jooksul ja mitte ainult oma käigul selgelt olema näha kogu laual olev seis, antud juhul seda võimalust aga pole.
Lembit

Uuesti välgust

Üks tänases Chesscafes vaadeldud juhtum on päris sarnane sellega, millega siin tegelesime nädalapäevad tagasi (15. X Juhtum välkpartiis). Juhtus see küll kaugel Brasiilias. A ületab aja, B märkab küll, aga ka tema aeg saab kohe otsa. Mida võis Geurtki siis muud öelda, kui seda, mis koodeksi artiklis A4 kirjas: Kui mõlemad noolekesed on langenud, loeb kohtunik partii viigiks.

Teine välkpartii on aga pärit Iraanist. Laual oli järgmine seis:
Valged: Ke2, Eb3, d3, f3 ja h3 (5).
Mustad: Ke5, Eb4, d4, f4 ja h4 (5).
Küllap saab igaüks malendeid lauale panematagi aru, et kõik neli paari ettureid on liikumisvõimetult blokeeritud ja ka kuningatel puudub igasugune võimalus vastase laagrisse tungida. Mänguga ei saa võita kuidagi, kaotada samuti mitte. Ajategur oli pisut musta kasuks: neil oli jäänud veel 25 sekundit, valgel ainult 15. Valge taotles viiki, must tahtis partiid jätkata, et oma ajaline eelis maksma panna. Mida pidi tegema kohtunik ja kuidas üldse viigitaotlustega lood on?

Ega põhimõtteliselt välkmale viigitaotlustest tavamalest palju erine, seda ka siis, kui tegemist on mitteküllaldase järelevalvega (igal laual pole omaette kohtunikku). Välkmales võib taotlus põhineda nii seisu kolmekordsel kordumisel kui ka 50 käigu reeglil. Muidugi on selliseid taotlusi raske kontrollida, sest partiiprotokolle ju pole.
Välgus kehtib ka artikkel 9.6: Partii lõpeb viigiga, kui jõutakse seisuni, kust matini ei saa jõuda mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane.

Sellel põhinev taotlus peaks olema ilmselge, nii nagu selleski partiis. Kes selle artikli tähelepanelikult läbi luges, ei leidnudki sellest sõna taotlus. See tähendab, et taotlust polegi vaja. Kui kohtunik näeb, et lauale tekib selline võiduvõimalusteta seis, võib ta kohe omal algatusel viigi fikseerida. Kui kohtunikke on vähe ja neid partii juures pole, siis tuleb kohtunik kohale kutsuda ja see loeb partii viigiks.

Omaette probleem on art. 10.2 (kiire lõppmäng) rakendamine välkmales. Eelmise koodeksi järgi see välkmales ei kehtinud. Viimasel FIDE kongressil koodeksit arutades jäeti sellekohane artikkel aga ära ( minu 3. I Muutuvat kiir-ja välkmales). Hiljem selgus reeglite komitees tekkinud segadus ja koodeksi lõplikus redaktsioonis otsustati ikkagi art. 10.2 mitte rakendada (minu 13. III Uuest koodeksist). FIDE tekstid ilmusid mõlemas variandis. Kahjuks jäi koodeksi eestikeelsesse teksti kongressiaegne sõnastus. Õige on, et art. 10.2 kehtib välkmales ainult küllaldase järelevalve puhul, art. B.3.b aga peab olema: Artiklid 10.2 ja A.4.c ei kehti.
Lembit

Määrusevastasustest

Ma ei tea, kui järjekindlalt ja tähelepanelikult kolleegid jälgivad teiste maade kohtunikekogude internetilehtedel käivaid arutlusi ja diskussioone. Küllap on seda kasulik teha. Kes on jälginud, see märkas kindlasti, et sakslased on pärast peaaegu pooleaastast vahet jätkanud vaidlust määrustevastaste käikude üle.
Ehk mälletab keegi ka meie lehele sattunud juhtumeid (16. II Kas matt ikka loeb?, 8. III Ikka matist, analoogiline ka 18. VI Juhtumeid partiidest). Laual on lähteseis:
Valged: Kg1, Ob4 (2). Mustad: Kg3, Vb8 (2).
Valge tahab käia Od6+, aga laseb oda lahti hoopis väljal e6. Järgneb matt Vb1++.

Selle kohta on nüüd leitud, et olevat oluline, millal valge oma viga märkas. Kui otsekohe pärast oda käest vabastamist, siis peaks tal olema õigus oma valekäiku korrigeerida. Kui aga pärast mati saamist, siis pole midagi teha ja matt loeb.
Aga kas määrustevastane käik ikka on üldse käik? Juhitakse tähelepanu, et koodeksi uues redaktsioonis on art. 4.6 lõppu lisandunud uued laused:
Käiku nimetatakse määrustepäraseks, kui kõik artikli 3 asjakohased nõuded on täidetud. Kui käik pole määrustepärane, tuleb selle asemel teha teine käik vastavalt artiklile 4.5.
Siit siis püütakse järeldada, et oda panek valele väljale polegi käik, Geurt Gijsseni seletused 18. VI veerust ei lugevat ja ta ei saavatki Saksamaal võistlustel tegutseda.

On neid, kelle arvates matt loeb alles siis, kui mängija on selle saamist partiiprotokollil oma allkirjaga kinnitanud. Loomulikult peab lugema fakt, mitte aga selle tunnistamine. Partiiprotokoll on muidugi tähtis dokument ja art. 8.7 järgi jääb sinnamärgitud tulemus kehtima ka siis, kui see on vale. Muidugi kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Ülaltoodud juhtumit püüti võrrelda kurioosse lühipartiiga (käigud ikka malendite algseisust: 1. Oc4 e5 2. Lf3 d6 3. Lxf7++. Väidetakse, et tegemist on märgatava erinevusega. Kui valge on käinud 2. Lf3 ja kella vajutanud, on sellega määrustevastane käik sooritatud. Kui must ei näe siin põhjust mingi taotluse esitamiseks, siis on ta käigul ja võib selle teha. " 2. ... d6 on täiesti määrustepärane käik. Sellega on käik tehtud ja käiguvõimalus üle läinud valgele, sõltumata sellest et must pole ehk veel kella vajutanud. Seega lõpetab 3. Lxf7++ partii.
Algses seisus oli aga valge viimane Ob4-e6 määrustevastane ja kui valge pole veel kella vajutanud, pole must veel tegelikult käigul.

Mind esialgu sakslaste avaldused ümber ei veennud. Jäin samadele seisukohtadele nagu eelpool viidatud kommentaarides kirjas. Art. 5.1a ütleb:
Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik (mitte sellele eelnenud käik) on määrustepärane.
Kas see nii peaks olema või mitte, on omaette küsimus. Aga esialgu ütlevad reeglid nii.
Nii kaua kuni mängijad või kohtunik ei märka, et tegemist on määrustevastase käiguga, jätkub partii nii, nagu oleks tehtud määrustepärane käik. Kui määrustevastasus avastatakse aga pärast partiid, siis seda enam korrigeerida ei saa.
Saatsin täna paar lauset õnnitlustega naaberriigi malejuhile Aleksandr Bachile (IA 1999) tema 70. sünnipäevaks.
Lembit

Kuninga löömisest

Ajuti kerkib ikka ja jälle küsimus sellest, mis juhtub siis, kui kuningas lüüakse. Ise käsitlesime seda vist viimati 19.XII Juhtum välkpartiis. Vaevalt sellega tava- või kiirmales kuigivõrd tegemist on, välkmales aga küll. Tegelikult tundub ju, et asjad on reeglitega selgelt paika pandud:
1.2 ... Oma kuninga jätmine või asetamine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud...
7.4a Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, kaasa arvatud vastasmängija kuninga löömine või muundamisnõuete mittetäitmine,tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust...
B3c (välkmales) Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.

Niisiis ei lisanud tsiteeritud lause paigutamine artiklisse 1.2 midagi uut. Kuninga löömine on määrustevastane käik nagu iga teinegi ning tava- ja kiirmales võib eksida 3 korral, välkmales on aga kohe kõik läbi. Juhul kui igal laual omaette kohtunikku pole (küllaldane järelevalve).
Aga mitte juhuslikult pole viimasel kümnekonnal päeval vaidlused arenenud just Saksa maletajate seas. Nimelt on Saksa Maleliit lisanud koodeksile omapoolseid tõlgendusi ja neist ühe järgi ei loeta kaotajaks mitte seda mängijat, kes kuninga lööb, vaid hoopis selle vastast. Tõsi küll, võitjat hoiatatakse, et tema teguviis pole kooskõlas tolle FIDE 1.2 reegliga. Milline mõju sel hoiatusel on, ei tea (kas saab näiteks hoiatatu järgmisel korral ise kaotuse?).
Tõetera sakslaste reeglis tõepoolest on. Eelmisel käigul on ju vastasmängija teinud kuninga tulle asetamisega või tulle jätmisega määrustevastase käigu ning nüüd on kuninga löömine nagu taotluseks teise poole eksimuse fikseerimise ja võidupunkti saamise kohta. Nagu just eelmises kommentaaris juttu oli, ei tarvitse tegevused vahel 100 %-liselt reeglitele vastata, kui nende eesmärk selge on.

Mis puutub aga Saksa ML tõlgendusse, siis on see FIDE reeglitega ilmses vastuolus. Koodeksi sissejuhatus ütleb aga, et föderatsioonid võivad rakendada detailsemaid reegleid ainult siis, kui need pole mingil moel vastuolus FIDE malekoodeksiga.
Ega sakslaste diskussioonis midagi uut esile kerkinudki. Oli neid, kes leidsid, et FIDE võiks aktsepteerida kuninga löömist võidutaotlusena. Kui näiteks valge kaotusseisus, kus tal vaid mõned sekundid kellal aega jäänud, igaks juhuks kuninga tulle jätab ning must selle provokatsiooni ohvriks langeb ja kuninga ära lööb, kas peab siis valge võitjaks kuulutama? Õige oleks muidugi reegleid täpselt järgida, öelda vastasele, et tema kuningas on tules ja kui ta nõus pole, siis kutsutugu kohtunik.
Ka siis kui ma käigu ära teen ja ütlen: "Seis on 3 korda kordunud, seepärast on viik", läheb ju partii edasi. Seis võis ju küll kordunud olla, aga taotlushetk oli vale. Kuigi koodeksist võib ka teistsuguseid näiteid leida. Kui ma olen juba kella vajutanud ja siis vastasele viiki pakun, pole see ka päris õige, aga vastane võib ikkagi otsustada, kas võtab viigi vastu või mitte. Kuninga löömise halb külg on veel see, et nii kaob laualt võimalikult vajalik tõestusmaterjal. Võib-olla ei seisnud kuningat f8-l löönud lipp näiteks mitte väljal d6, vaid hoopis e6.

Kuna sakslased näivad segaduses olevat ja soovitavad iga turniiri algul öelda, missugused reeglid parasjagu kehtivad, siis eemalt vaadates tundub, et nad võiksid asja lihtsustamise huvides oma tõlgendusest loobuda. FIDE niikuinii enne koodeksi järgmise redaktsiooni tulekut midagi muuta ei saaks.Kõige parem on aga, kui reeglitest võimalikult täpselt kinni peetakse.
Lembit

Juhtum välkpartiis

Kolleeg rääkis juhtumi hiljutiselt välkturniirilt. Musta kellal kukkus nooleke. Valge juhtis sellele musta tähelepanu, aga kelli seisma ei pannud. Selleks ajaks, kui kohtunik laua juurde jõudis, oli ka teine nooleke langenud. Kui must sellele osutas, fikseeris kohtunik viigi. Valge vastuväited ei aidanud. Oli nii õige?
Kiir- ja välkmale omapära (kui pole küllaldast järelevalvet, s. t. välgus iga laua jaoks omaette kohtunikku) on selles, et aeg ei loeta lõppenuks noolekese kukkumisega, vaid sellest teadaandmisega. Ka partiid võimalikult jälgiv kohtunik asjade käiku ei sekku. Selle, mida oleks valge pidanud antud juhul tegema, on koodeksi art. A4d2 selgelt kirja pandud:
Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kellad seisatakse.
Valge seda kahjuks ei teinud, mistõttu kohtuniku tegevus vastab art. A4d3:
Kui mõlemad noolekesed on langenud, ... loeb kohtunik partii viigiks.

Üks asjaolu siiski veel. Ülalpool oli öeldud, et valge juhtis musta tähelepanu kukkunud noolekesele. Tavaliselt sellest piisab, et must ennast võidetuks tunnistaks ning asi laheneks üldse ilma kohtuniku sekkumiseta. On võimalik, et antud juhul ei pannud must vastasmängija avaldust noolekese langemise kohta lihtsalt tähele, kuigi tõenäolisem on, et must püüdis valge reeglitest kõrvalekaldumist enda huvides ära kasutada. Sel juhul on kindlasti musta käitumine ebasportlik.

Kui kohtunik oleks laua juures olnud, oleks ta võinud ajaületuse fikseerida ka sel juhul, kui otseselt tema poole ei pöördutud (s. t. fikseerima mitte noolekese langemise enda, vaid selle, et üks pool sellest vastasmängijale teatas). Kohtunik oleks võinud ka sellises 1 : 1 olukorras, kus üks mees räägib üht, teine aga sootuks vastupidist, võtta arvesse kellegi partiid jälginud usaldatava ja neutraalse pealtvaataja arvamust. Kui aga ka sellist pealtvatajat ei olnud, siis pole kohtunikul tõepoolest midagi muud teha, kui nentida mõlema noolekese langemist ja fikseerida siis vastavalt art. A4d3 viik. Ning seda ka siis, kui südamepõhjas tunneb, et küllap see musta aeg ikka kõigepealt üle läks, sest muidu poleks ju valge probleemi tõstatanud.
Niisiis aja ületamisel ikka kell seisma!
Lembit