Olen juba kolm aastat olnud kohtunikuks ühe riigiameti väikesel kiirturniiril. Mullu oli mängijaid vaid 8, nii et mängiti ringsüsteemis. Tänavu 10, nii et ringsüsteem arvati minevat liiga pikale. Niisiis śveits ja nii nagu juhendis kirjas, siis 7 vooru. Osavõtjate arvust seal juttu polnud. Aga päris ilmne, et objektiivse paremusjärjestuse oleks kindlasti paika saanud ka 2-3 vähemvooruga. Voorude suurem arv ei tähenda, et turniiritabelisse suurem selgus tekiks. Kui püütakse anda lihtsalt rohkem mänguvõimalusi, siis on teine asi.
Kohtunik jäi eelkõige tulemuste fikseerijaks. Kiirmale on ju mängijate omavaheline asi. Nii lasksin ka kuningatel rahumeeli tulle käia või tules olla. Kui mängijad märkasid, asendasid nad määrustevastase käigu lihtsalt teisega, ilma et oleks taotletud kohtuniku sekkumist ega ajatrahve. Vast oleksin sellisel ebaühtlasel väheste kogemustega mängijate turniiril siiski enne võistlust mängijate õigused ja võimalused pidanud paremini selgeks tegema. Aga niigi saime küllalt normaalse turniiri, kus probleeme polnud.
Seevastu suurematel võistlustel, mida olen põgusalt internetist jälginud, on muidugi probleeme vastavalt rohkem. Kuidas peaks näiteks välja selgitama Euroopa meistrit? Viimasel ajal on saanud tavaks kasutada selleks suuri śveitsi süsteemis turniire. Üks neist lõppes alles hiljuti Budvas. 306 mängijat on tõesti palju. Kes siis neist on parim?
Seda, et turniiri lõpuks on tabeli tipus võrdne punktide arv tervelt 11 suurmeistril, ei osanud korraldajad ilmselt ette näha. Juhend nägi kohtade jagamiseks ette: 1) mediaan-Buchholzi (vastasmängijate punktide summa nõrgima ja tugevaimata), 2) tavalise Buchholzi (kõigi vastaste punktide summa), 3) võitude arvu ja 4) voorujärgsete punktide summa. Esikoha, aga ka MK-le edasipääsu tagavate kohtade selgitamiseks pidi hoopis toimuma järelvõistlus. Aga mis süsteemis siis?
Peakohtunikule (Budvas oli selleks kohtunikekogu esimees Nikolopoulos ise) olid antud küllalt suured volitused, sisuliselt kogu süsteemi paikapanemiseks. Juhend ütles: kui on vaja rohkem kui 3 tie-break´i vooru, võib peakohtunik Euroopa Maleliidu presidendi või tema esindaja kinnitusel muuta mängukava nii, et tie-break´id võiks lõpetada ühe päevaga. Nii avaldati detailsed reeglid alles tie-break´idele eelnenud tehnilisel koosolekul. Kaalul polnud mitte ainult tśempionitiitel, vaid ka küllalt erinevad auhinnad: 1. 15000, 11. vaid 3500 eurot.
Mida siis tehti? Loodetavasti pole meil taolise kogemuse rakendamise järele vajadust, aga igaks juhuks tasub Budvas tehtust õppida.
Toimiti seal niimoodi: Aluseks võeti esimene kohtade jagamise kriteerium (mediaan-Buchholz) ja pandi 11 võitjat selle järgi ritta. Siis valiti neist välja 6 madalaima näitajaga mängijat ja pandi need omavahel kokku (6-11, 10-7, 8-9). Mängiti kaks partiid (15 minutit kummalegi + 5 sekundit käigule). Kui nende partiidega veel asja selgeks ei saanud, tuli otsustav armageddon aegadega 5 ja 4 minutit. Jätkati samuti ühe miinuse süsteemis, kuni lõpuks jõuti finaalini ja 3.-4. koha selgitamiseni.
Peale 4 esikohta reastati ülejäänud järelvõistlusel osalenud Buchholzi järgi. Teame, et päris lõpp oli dramaatiline. Armageddonipartiis olid Malahhovil Tomaśevski vastu mustad ja ainult viiki vaja. Võiduseisus, kus pealegi olemas vist ka 6-käiguline forsseeritud matt, pani ta vankri ette ja tiitel oligi läinud. Küllap oli see tekkinud pinge loogiline tagajärg.
Mul pole midagi puhttehniliselt ette heita süsteemile, mida selle juhendi raames rakendati võitja väljaselgitamiseks ühe päeva jooksul. Ometi tundub Euroopa Maleliidu lehel olevat GM Miso Cebalol õigus küsida, miks peab mängija veel ühe turniiri võitma ja ehk oleks olnud õigem kasutada lihtsalt Buchholzi. Põhi- ja lisaturniiri reeglid olid ju täiesti erinevad alates võistlussüsteemist ja lõpetades ajakontrolliga. Põhiturniiri partiidega oli siin tõepoolest vähe ühist. Veebilehe lugejate arv olevat küll tänu sellele kahekordistunud, aga mängijatele lisandunud stressi see vaevalt korvab. Cebalo arvates olevat selliste ideede autoriteks ebaprofessionaalsed korraldajad, kes kunagi pole ise sellises olukorras olnud.
Ametliku vastuse andis sealsamas Cebalole peakohtuniku asetäitja Stubenvoll (FIDE tehnilise administratsiooni paneeli juht). Mulle tundub, et Werner tunnistab kriitika õigeks. Vastuväiteks vaid see, et paljud mängijad pole õnnelikud, kui järjekord määratakse Buchholziga (need, kelle koht turniiritabelis kannatab, pole kunagi õnnelikud), uus jagajate turniir oleks aga vajanud korraldajat ja aega. Ega oska minagi öelda, kuidas peaks toimima, aga ühe miinuse süsteemis (kiir- ja) armageddonipartiid ei tundu küll Euroopa meistri selgitamiseks kõige õigem tee olevat.
Peterburis peetud naiste analoogiline turniir vist sellist tähelepanu ei äratanud. Kõige rohkem kirjutati vist võistluspaiga 18-kilomeetrisest kaugusest ja peakohtunik Bolotinski armutust võitlusest fotograafidega.
Lembit
pühapäev, 29. märts 2009
neljapäev, 26. märts 2009
Juhtumeid praktikast
Vaatleme täna mõningaid juhtumeid turniiripraktikast, mis viimases Chesscafe veerus kajastamist leidsid.
Kooliturniir kusagil USA-s. Ajakontrolliks on ette nähtud 65 minutit partiile, kohtunik aga otsustab selle vähendada 60 minutile. 4. vooru algul seab üks mängija nii enda kui vastase kellale ajaks 65 minutit, sest ta polevat aru saanud, kui kaua lühendatud kontroll kehtib. Mängitaksegi. Kui mängijal on alles jäänud vähem kui 5 minutit, on ta jõudnud peaaegu võiduseisuni. Vastane aga kutsub nüüd kohtuniku ja taotleb ajavõitu: on ju mängija kulutanud ära rohkem kui 60 minutit. Kohtunik teeb saalomonliku otsuse: loeb partii viigiks (!?). Mängija oleks mänginud kiiremini, kui oleks olnud oma ajaprobleemist teadlik. Või oleks siiski pidanud kuidagi teisiti toimima?
Olen siin Geurtiga samal arvamusel, et kohtunik polnud oma ülesannete täitmisel kuigi korrektne. Kelli peab ju vooru jooksul kontrollima ja kui ühel kellal on aegade summa 10 minutit rohkem kui teistel, siis selle märkab kindlasti ära. Ehk oli viga veelgi varasem. Ma ei arva, et mõtlemisaja muutmine kuuluks kohtuniku pädevusse. Kui aga midagi muuta, siis tuleb hoolitseda selle eest, et kõik muudatustest teaksid. Ütlemisest ei piisa, kindlasti pidid muudatused ka silmaga näha olema. Siin seda ilmselt ei tehtud. Antud juhul oleks aga ilmselt olnud targem lasta kellal olnud aegadega lõpuni mängida.
Ühel teisel USA turniiril oli mängija pärast partiid kohtunikku informeerinud, et vastane oli vajutanud kella enne käigu tegemist. Mingit taotlust enam ei esitatud, oli lihtsalt küsitud, mida oleks pidanud tegema. Kohtuniku arvamus oli olnud, et oleks võinud toimida nagu määrusevastase käigu korral ja anda mängijale 2 minutit ajalisa.
Muidugi peab mängija kohtuniku poole pöörduma otsekohe, kui märkab midagi määrustega vastuolus olevat. Tagantjärele pole enam midagi teha. Geurti arvates oleks 2-minutiline karistus sellisel juhul sobiv, küll aga soovitab ta vahet teha määrustevastase käigu ja määrustevastase tegevuse vahel. Antud juhul määrustevastast käiku polnud, lubamatult toimiti aga küll. Vahe on selles, et 3 määrustevastast käiku toovad paratamatult kaotuse (nii et antud konkreetne juhtum ja võimalikud 2 korda veel), määrustevastaste tegevuste puhul on aga kohtuniku käed tegutsemiseks vabamad. Pealegi tuleks arvesse võtta turniiri iseloomu. Mingil kooliturniiril peaks kohtunik olema paindlikum kui siis, kui tegemist on vaid reitingumängijatega.
Väike segadus śveitsi süsteemis turniiril Puerto Ricos. Vooru algus on kell 10. Selleks ajaks on 5. laual kohal mängija A, B-d aga pole näha. Seevastu on 17. laual kohal mängija C, pole D-d. B tuleb ja istub kogemata 17. lauale, hakates niisiis mängima C-ga. D tuleb pooletunnise hilinemisega ja teeb selgeks, et B istub valel kohal. Mida peaks nüüd kohtunik tegema?
Mis tal ikka muud teha jääb, kui mängijad nende õigetele kohtadele juhatada. D saab kindlasti 30 minutit vähem aega, tema ju hilines. B kellast ei räägi Geurt midagi. Küllap oleks põhjendatud ka tema kella edasilükkamine, tema õige partii algus venis ju tema süül. Geurt lisab, et kui viga avastatakse alles partii lõpul ja mängijad polnud eelmises (miks ainult eelmises?) voorus kohtunud, võiks paarid muuta ja tulemus loeks.
Lembit
Kooliturniir kusagil USA-s. Ajakontrolliks on ette nähtud 65 minutit partiile, kohtunik aga otsustab selle vähendada 60 minutile. 4. vooru algul seab üks mängija nii enda kui vastase kellale ajaks 65 minutit, sest ta polevat aru saanud, kui kaua lühendatud kontroll kehtib. Mängitaksegi. Kui mängijal on alles jäänud vähem kui 5 minutit, on ta jõudnud peaaegu võiduseisuni. Vastane aga kutsub nüüd kohtuniku ja taotleb ajavõitu: on ju mängija kulutanud ära rohkem kui 60 minutit. Kohtunik teeb saalomonliku otsuse: loeb partii viigiks (!?). Mängija oleks mänginud kiiremini, kui oleks olnud oma ajaprobleemist teadlik. Või oleks siiski pidanud kuidagi teisiti toimima?
Olen siin Geurtiga samal arvamusel, et kohtunik polnud oma ülesannete täitmisel kuigi korrektne. Kelli peab ju vooru jooksul kontrollima ja kui ühel kellal on aegade summa 10 minutit rohkem kui teistel, siis selle märkab kindlasti ära. Ehk oli viga veelgi varasem. Ma ei arva, et mõtlemisaja muutmine kuuluks kohtuniku pädevusse. Kui aga midagi muuta, siis tuleb hoolitseda selle eest, et kõik muudatustest teaksid. Ütlemisest ei piisa, kindlasti pidid muudatused ka silmaga näha olema. Siin seda ilmselt ei tehtud. Antud juhul oleks aga ilmselt olnud targem lasta kellal olnud aegadega lõpuni mängida.
Ühel teisel USA turniiril oli mängija pärast partiid kohtunikku informeerinud, et vastane oli vajutanud kella enne käigu tegemist. Mingit taotlust enam ei esitatud, oli lihtsalt küsitud, mida oleks pidanud tegema. Kohtuniku arvamus oli olnud, et oleks võinud toimida nagu määrusevastase käigu korral ja anda mängijale 2 minutit ajalisa.
Muidugi peab mängija kohtuniku poole pöörduma otsekohe, kui märkab midagi määrustega vastuolus olevat. Tagantjärele pole enam midagi teha. Geurti arvates oleks 2-minutiline karistus sellisel juhul sobiv, küll aga soovitab ta vahet teha määrustevastase käigu ja määrustevastase tegevuse vahel. Antud juhul määrustevastast käiku polnud, lubamatult toimiti aga küll. Vahe on selles, et 3 määrustevastast käiku toovad paratamatult kaotuse (nii et antud konkreetne juhtum ja võimalikud 2 korda veel), määrustevastaste tegevuste puhul on aga kohtuniku käed tegutsemiseks vabamad. Pealegi tuleks arvesse võtta turniiri iseloomu. Mingil kooliturniiril peaks kohtunik olema paindlikum kui siis, kui tegemist on vaid reitingumängijatega.
Väike segadus śveitsi süsteemis turniiril Puerto Ricos. Vooru algus on kell 10. Selleks ajaks on 5. laual kohal mängija A, B-d aga pole näha. Seevastu on 17. laual kohal mängija C, pole D-d. B tuleb ja istub kogemata 17. lauale, hakates niisiis mängima C-ga. D tuleb pooletunnise hilinemisega ja teeb selgeks, et B istub valel kohal. Mida peaks nüüd kohtunik tegema?
Mis tal ikka muud teha jääb, kui mängijad nende õigetele kohtadele juhatada. D saab kindlasti 30 minutit vähem aega, tema ju hilines. B kellast ei räägi Geurt midagi. Küllap oleks põhjendatud ka tema kella edasilükkamine, tema õige partii algus venis ju tema süül. Geurt lisab, et kui viga avastatakse alles partii lõpul ja mängijad polnud eelmises (miks ainult eelmises?) voorus kohtunud, võiks paarid muuta ja tulemus loeks.
Lembit
esmaspäev, 23. märts 2009
Noppeid Chesscafest
Ega peale Istanbuli otsuste refereerimise millestki muust eriti olulisest Geurti viimases veerus juttu tehta. Aga silmad tasub sellest üle lasta, ka kogenud kohtunikud võivad sealt oma tegevusele kinnitust leida. Seepärast siingi mõned seal kirjeldatud olukordadest.
Hollandist tulnud kirja järgi on seal kiir- ja välkturniiridel malelauad sageli üksteise kõrval. Naaberlaua partii oli just läbi saanud. Nii oli etturi muundamiseks võimalik sealt lipp võtta. Kogemata võtab mees aga lipu asemel kuninga. Nüüd on siis valgel laual kaks kuningat, pealegi on ka päris kuningas üsna muundumisvälja lähedal. Seepärast polegi varsti enam selge, kumb on kumb. Lõpuks saab üks kuningas mati. Mis nüüd?
Geurt toob paralleeli jalgpalliga. Kui seal kaks palli väljakule satub, jäetakse mäng pooleli, kuni üks neist kõrvaldatakse. Lähtume sellest, et kahe kuningaga mees on teinud määrustevastase käigu. Artikli B6 järgi sekkub kohtunik määrustevastase käigu puhul vaid ühe mängija taotluse põhjal (erandid teatavasti, kui mõlemad kuningad tules või pole etturi muundamine lõpetatud). Kuigi erandite hulgas seda juhtu otseselt ei mainita, peab Geurt siiski vajalikuks sekkuda niipea, kui kohtunik asja märkab. Eesmärgiks on partii normaalse olukorra taastamine. Kui muud üle ei jää (ja kui aeg seda võimaldab), tuleb partii tühistada ja selle asemel mängida uus.
Paar Chesscafesse tulnud küsimust puudutavad käikude üleskirjutamist. Üks sakslane tunneb muret selle pärast, et vastasmängija kirjutab partiiprotokolli pliiatsiga, mida on võimalik kergesti kustutada ja sinna hoopis midagi muud kirjutada. Kas mängija peab sellisele protokollile alla kirjutama või võib ta öelda, et kirjutab alla vaid tindiga kirjutatud protokollile?
Ei mäleta küll, et mu tegutsemisaja jooksul oleks kunagi selliste probleemidega tegemist olnud. Ei vist Geurtilgi. Seepärast püüab ta küsijat igati rahustada. Mõlemale partiiprotokollile kirjutavad ju alla mõlemad ja üheskoos antakse need ka kohtunikule üle. See kogub ja hoiab protokolle ning vastutab nende eest. Kui vastane petta tahab, siis vajab ta selleks kohtuniku abi ja selle saamine on juba päris vähe tõenäoline.
Üht norralast vaevab joon, mille mõned mängijad tõmbavad partiiprotokollis 40. käigu alla (või sinna, kus ajakontroll parajasti lõpeb). Kuidas sobib see kokku koodeksi artiklitega:
12.2a: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida teisel malelaual.
12.3: Partiiprotokolli võib kasutada ainult käikude, kellaaegade, viigipakkumiste ja mingi taotlusega seotud asjaolude ning muude asjakohaste andmete ülesmärkimiseks?
Jälle näivad hirmul suured silmad olevat. Minu arust võiks paigutada ajakontrolli andmed viimases artiklis mainitud asjakohaste andmete hulka. Geurt ei tee niivõrd juttu sellest, kas selline joonetõmbamine on lubatud või mitte, vaid sellest, et see on kasulik. Seda eriti seetõttu, et turniiridel kasutatavad ajakontrollid on üsna erinevad. Pealegi on kontrolle, kus näiteks 1. ja 2. perioodil lisasekundeid ei kasutata, aga 3. perioodil on need olemas. Sellest tuleneb ka erinevus, kas viimasel 5 minutil tuleb käike kirjutada või mitte. Ja siit Geurti moraal: kasutage võimalikult kõigil ajakontrolli perioodidel lisasekundeid.
Lembit
Hollandist tulnud kirja järgi on seal kiir- ja välkturniiridel malelauad sageli üksteise kõrval. Naaberlaua partii oli just läbi saanud. Nii oli etturi muundamiseks võimalik sealt lipp võtta. Kogemata võtab mees aga lipu asemel kuninga. Nüüd on siis valgel laual kaks kuningat, pealegi on ka päris kuningas üsna muundumisvälja lähedal. Seepärast polegi varsti enam selge, kumb on kumb. Lõpuks saab üks kuningas mati. Mis nüüd?
Geurt toob paralleeli jalgpalliga. Kui seal kaks palli väljakule satub, jäetakse mäng pooleli, kuni üks neist kõrvaldatakse. Lähtume sellest, et kahe kuningaga mees on teinud määrustevastase käigu. Artikli B6 järgi sekkub kohtunik määrustevastase käigu puhul vaid ühe mängija taotluse põhjal (erandid teatavasti, kui mõlemad kuningad tules või pole etturi muundamine lõpetatud). Kuigi erandite hulgas seda juhtu otseselt ei mainita, peab Geurt siiski vajalikuks sekkuda niipea, kui kohtunik asja märkab. Eesmärgiks on partii normaalse olukorra taastamine. Kui muud üle ei jää (ja kui aeg seda võimaldab), tuleb partii tühistada ja selle asemel mängida uus.
Paar Chesscafesse tulnud küsimust puudutavad käikude üleskirjutamist. Üks sakslane tunneb muret selle pärast, et vastasmängija kirjutab partiiprotokolli pliiatsiga, mida on võimalik kergesti kustutada ja sinna hoopis midagi muud kirjutada. Kas mängija peab sellisele protokollile alla kirjutama või võib ta öelda, et kirjutab alla vaid tindiga kirjutatud protokollile?
Ei mäleta küll, et mu tegutsemisaja jooksul oleks kunagi selliste probleemidega tegemist olnud. Ei vist Geurtilgi. Seepärast püüab ta küsijat igati rahustada. Mõlemale partiiprotokollile kirjutavad ju alla mõlemad ja üheskoos antakse need ka kohtunikule üle. See kogub ja hoiab protokolle ning vastutab nende eest. Kui vastane petta tahab, siis vajab ta selleks kohtuniku abi ja selle saamine on juba päris vähe tõenäoline.
Üht norralast vaevab joon, mille mõned mängijad tõmbavad partiiprotokollis 40. käigu alla (või sinna, kus ajakontroll parajasti lõpeb). Kuidas sobib see kokku koodeksi artiklitega:
12.2a: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida teisel malelaual.
12.3: Partiiprotokolli võib kasutada ainult käikude, kellaaegade, viigipakkumiste ja mingi taotlusega seotud asjaolude ning muude asjakohaste andmete ülesmärkimiseks?
Jälle näivad hirmul suured silmad olevat. Minu arust võiks paigutada ajakontrolli andmed viimases artiklis mainitud asjakohaste andmete hulka. Geurt ei tee niivõrd juttu sellest, kas selline joonetõmbamine on lubatud või mitte, vaid sellest, et see on kasulik. Seda eriti seetõttu, et turniiridel kasutatavad ajakontrollid on üsna erinevad. Pealegi on kontrolle, kus näiteks 1. ja 2. perioodil lisasekundeid ei kasutata, aga 3. perioodil on need olemas. Sellest tuleneb ka erinevus, kas viimasel 5 minutil tuleb käike kirjutada või mitte. Ja siit Geurti moraal: kasutage võimalikult kõigil ajakontrolli perioodidel lisasekundeid.
Lembit
reede, 20. märts 2009
Geurt Istanbulist
Geurt Gijsseni sellenädalane Chesscafe veerg oli oodatult pühendatud FIDE Presidendinõukogu viimase koosoleku malereegleid käsitlenud osale. See on aga teemaderig, millest oleme oma veebilehel viimasel kümmekonnal päeval korduvalt juttu teinud, liiati kui nüüd ka Marek kõige tähtsamad asjad kokkuvõtlikult kirja on pannud. Nii et uute dokumentide kehtimahakkamine võib meie jaoks rahumeeli tulla.
Otsisin, kas leian selles osas Geurtilt veel midagigi uut, aga peaaegu küll mitte. Pisitäpsustuseks ehk nii palju, et kui ma esialgu väitsin, et hilinemisaja suhtes saavutas Iljumźinov koosolekul oma tahtmise, siis päris täielik võit ometi polnud. Sest tema poolt oli selle punkti sõnastus välja pakutud hoopis kategoorilises formuleeringus: Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii. Seega täpselt sama, millega ta tuli välja juba Dresdenis täitevkomiteel (vt. minu 17.XII Hilinemisega või ilma?). Teame, et sellele lisati siiski juurde, et konkreetse võistluse reeglitega on siiski võimalik määrata ka mingisugune lubatud hilinemisaeg.
Geurt rõhutab samuti, et kui reeglites (võistlusjuhendis) vastavat punkti pole, siis ei saa vabanduseks olla ka mistahes erakorraline olukord (force majeur), vaid kohtunik peab paratamatult kaotuse fikseerima, mis sellest, et näiteks mängijate majutuspaigad võivad mängusaalist olla väga erineval kaugusel, nii nagu see oli Dresdeni olümpialgi. Aga ootame, kuidas uuendus end õigustab.
Ajaarvestuse kohta toob Geurt näite turniirilt, kus juhend lubab 20-minutilist hilinemist. Ühes partiis tulevad kaks vastast koos ja jäävad hiljaks 16 minutit. Missuguste kellanäitudega tuleks partiid alustada? Partii algul käivitati valge kell ja see on nüüdseks 16 minutit käinud, musta kellal on osutid algasendis. Koodeksi järgi peakski niimoodi jääma. Mulle tundub aga, et RC esimees ei vaidleks vastu, kui kohtunik peab otstarbekaks kulunud aeg pooleks jagada ja seada kummalegi kellale ühtemoodi 8 kulutatud minutit.
Veidi on Geurt kommenteerinud ka koodeksi lõppu lisatud Eeskirju juhuks, kui partii tuleb katkestada. Sisuliselt on need muutmatul kujul vanad reeglid katkestatud partiide mängimiseks. Kui kunagi kohtunikueksamit tegin (aasta oli siis 1954), kulutati tervelt pool aega partiide katkestamisele ja nende edasimängule. Katkestatud partiide ja spetsiaalselt nende jätkamiseks määratud päevadega oli tegemist igal normaalsel turniiril.
Vahepeal sai neist reeglitest koodeksi lisa A, nüüd on need isegi lisadest tahapoole asetatud (ehk oleks neile siiski võinud mingi järjekorratähe säilitada?). Asi on selles, et partiide reglemendijärgne katkestamine on juba täielikult kadunud ning partiid võib pooleli jätta vaid erandjuhul, näiteks kui ootamatult muutub edasimäng turniirisaalis võimatuks (elektriavarii?). Siis tulevadki Eeskirjad kasutusele. Aga tähelepanu: reitinguarvestusest langevad sellised partiid välja. Arvestusse minekuks peab partii olema mängitud ühekorraga.
Lembit
Otsisin, kas leian selles osas Geurtilt veel midagigi uut, aga peaaegu küll mitte. Pisitäpsustuseks ehk nii palju, et kui ma esialgu väitsin, et hilinemisaja suhtes saavutas Iljumźinov koosolekul oma tahtmise, siis päris täielik võit ometi polnud. Sest tema poolt oli selle punkti sõnastus välja pakutud hoopis kategoorilises formuleeringus: Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii. Seega täpselt sama, millega ta tuli välja juba Dresdenis täitevkomiteel (vt. minu 17.XII Hilinemisega või ilma?). Teame, et sellele lisati siiski juurde, et konkreetse võistluse reeglitega on siiski võimalik määrata ka mingisugune lubatud hilinemisaeg.
Geurt rõhutab samuti, et kui reeglites (võistlusjuhendis) vastavat punkti pole, siis ei saa vabanduseks olla ka mistahes erakorraline olukord (force majeur), vaid kohtunik peab paratamatult kaotuse fikseerima, mis sellest, et näiteks mängijate majutuspaigad võivad mängusaalist olla väga erineval kaugusel, nii nagu see oli Dresdeni olümpialgi. Aga ootame, kuidas uuendus end õigustab.
Ajaarvestuse kohta toob Geurt näite turniirilt, kus juhend lubab 20-minutilist hilinemist. Ühes partiis tulevad kaks vastast koos ja jäävad hiljaks 16 minutit. Missuguste kellanäitudega tuleks partiid alustada? Partii algul käivitati valge kell ja see on nüüdseks 16 minutit käinud, musta kellal on osutid algasendis. Koodeksi järgi peakski niimoodi jääma. Mulle tundub aga, et RC esimees ei vaidleks vastu, kui kohtunik peab otstarbekaks kulunud aeg pooleks jagada ja seada kummalegi kellale ühtemoodi 8 kulutatud minutit.
Veidi on Geurt kommenteerinud ka koodeksi lõppu lisatud Eeskirju juhuks, kui partii tuleb katkestada. Sisuliselt on need muutmatul kujul vanad reeglid katkestatud partiide mängimiseks. Kui kunagi kohtunikueksamit tegin (aasta oli siis 1954), kulutati tervelt pool aega partiide katkestamisele ja nende edasimängule. Katkestatud partiide ja spetsiaalselt nende jätkamiseks määratud päevadega oli tegemist igal normaalsel turniiril.
Vahepeal sai neist reeglitest koodeksi lisa A, nüüd on need isegi lisadest tahapoole asetatud (ehk oleks neile siiski võinud mingi järjekorratähe säilitada?). Asi on selles, et partiide reglemendijärgne katkestamine on juba täielikult kadunud ning partiid võib pooleli jätta vaid erandjuhul, näiteks kui ootamatult muutub edasimäng turniirisaalis võimatuks (elektriavarii?). Siis tulevadki Eeskirjad kasutusele. Aga tähelepanu: reitinguarvestusest langevad sellised partiid välja. Arvestusse minekuks peab partii olema mängitud ühekorraga.
Lembit
kolmapäev, 18. märts 2009
Muudatused reeglites 1. juuli 2009
Võtan kokku olulisemad reeglite muudatused sella aasta 1. juulist :
FIDE reitingumäärus
http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/2009/reitingud.rtf
1) Turniir peab olema registreeritud (soovitavalt läbi FIDE serveri) vähemalt üks kuu enne turniiri algust.
2) Reitingulävi on 1200 (nüüd siis võrdne Eesti omaga, varem oli FIDE-l 1400).
3) Reitinguläve alandamise järel muutuvad tähtsamaks ajakontrollide piirid : kui kõik mängijad omavad väiksemat reitingut kui 1600, siis peab ühel mängijal olema vähemalt 60 minutit; kui vähemalt üks mängija omab reitingut vahemikus 1600-2200, siis 90 minutit; kui vähemalt ühe mängija FIDE reiting on suurem v võrdne 2200, siis 120 minutit.
4) Täpsustatud on arvesse minevat partiid : kui mõlemad mängijad on teinud vähemalt ühe käigu, läheb partii reitinguarvestusse.
5) Esinemisreitingus on määratletud 100% ja 0% tulemus, see on nüüd 800 (matemaatiliselt peaks see teoorias olema lõpmatus, aga praktikas pole lõpmatusega midagi peale hakata). S.t. et 100% tulemuse juures esinemisreiting=vastaste keskmine + 800.
6) Väikene muudatus reitinguta mängijale : kui skoor on üle 50%, siis uus reiting=(vastaste keskmine) + (15 iga poole punkti pealt, mis ületab 50%). [Varem oli 15 asemel 12.5].
7) Nüüd läheb arvesse ka tulemus reitinguta mängija vastu šveitsi süsteemis, kui see reitinguta mängija saavutab sellel konkreetsel turniiril esinemisreitingu suurema kui 1200 [vajalik on kolm v rohkem mängu].
8) 350 punkti reegel läheb 400 punkti reegliks, st. kui vastaste reitingute vahe on üle 400 punkti, siis võetakse see võrdseks 400-ga. Praktikas see olulist rolli ei mängi (annab juurde maksimaalselt 0.9 reitingupunkti partii kohta, meistritel 0.6).
9) Kõige olulisem muudatus on juurdekasvukoefitsiendi K suurendamine. See on nüüd kõigil kaks korda suurem : kui reiting on 2400 v enam, siis K=20 (ja jääb selliseks ka edaspidi ... varem oli see 10), teistel K=30 (varem 15). Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et reitingumuutused lähevad kaks korda suuremaks.
Välja jäid mõned olulised ettepanekud nagu nt reitinguta mängijale partiide arvu suurendamise nõue (see on ikka 9), ringsüsteemi erinevuse kaotamine, kiirpartiide kaasamine koefitsientide abil (Eestis on kuni 45 min eraldi, sealt edasi korrutatakse tulemus läbi koefitsiendiga).
FIDE tiitlimäärus
http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/2009/tiitlid.rtf
Võib öelda, et siin valmistati kerge pettumus ... praktiliselt muudatusi ei tehtud, kusjuures loobuti ka eliitsuurmeistri tiitli loomisest [mis minu meelest oleks enam kui põhjendatud].
1) Nagu reitingute puhul, on vajalik turniiri eelregistreerimine vähemalt üks kuu enne algust.
2) Suurmeistri normi jaoks peavad mängitud partiid olema kättesaadavad ka turniiri ajal (soovitavalt otseülekannetega).
3) Automaatsed tiitlid (FM, WFM, CM, WCM) hakkavad kehtima, kui mängija föderatsioon esitab vastava taotluse. Kui föderatsioon keeldub taotlusest [seoses finantsiliste kulutustega], siis on mängijal endal õigus esitada taotlus ja tasuda vastavad sissemaksed.
FIDE malereeglid
Lembit on juba ülevaate andnud. Ma lisan siia tähtsamad punktid, et oleks kompaktselt koos ühes artiklis.
http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/2009/koodeks.pdf
Kasutan 6.6 puhul Lembitu tõlget :
6.6a) Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii. Seega on lubatud puudumisaeg 0 minutit. Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja.
6.6b) Juhul, kui võistluse reeglid näevad ette teisiti ja kui partii algul pole kohal kumbagi mängijat, minetab valgete malenditega mängija kogu aja, mis kulub tema saabumiseni, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti.
Sellest art. 6.6a) sõnastusest on selgelt näha, et kui võistlusjuhendis hilinemistest juttu ei tehta, pole kohtunikul mängija hilinemise korral mingit muud võimalust, kui fikseerida kaotus.
9.1a) Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei saa ilma kohtuniku nõusolekuta pakkuda viiki enne mingit fikseeritud arvu käike v üldse mitte.
12.3.b) Ilma kohtuniku loata on keelatud mängusaali tuua mobiiltelefone v muid elektroonilisi sidevahendeid, kui need ei ole välja lülitatud. Kui selline seade teeb häält, siis seadme omanik kaotab partii (vastase tulemus sõltub materjalist laual).
KIIRMALE : Kui vähemalt iga kolme laua juures on eraldi kohtunik, siis mängitakse tavamale reeglite järgi (v.a. käikude kirjutamise nõue). Kui piisaval hulgal kohtunikke ei ole, siis mängitakse nii nagu varem. Siiski, kohtunik võib anda märku, kui mõlemad nooled on langenud [varem ei võinud sekkuda].
VÄLKMALE : Kui iga laua juures on eraldi kohtunik, siis mängitakse tavamale reeglite järgi (v.a. käikude kirjutamise nõue) !!! Kui piisaval hulgal kohtunikke ei ole, siis mängitakse nii nagu varem. Seega järelmatšides võib arvestada nt 2 minuti lisamisega ja 10.2 viigitaotlusega ka välkmales, massturniiridel midagi olulist ei muutu.
FIDE reitingumäärus
http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/2009/reitingud.rtf
1) Turniir peab olema registreeritud (soovitavalt läbi FIDE serveri) vähemalt üks kuu enne turniiri algust.
2) Reitingulävi on 1200 (nüüd siis võrdne Eesti omaga, varem oli FIDE-l 1400).
3) Reitinguläve alandamise järel muutuvad tähtsamaks ajakontrollide piirid : kui kõik mängijad omavad väiksemat reitingut kui 1600, siis peab ühel mängijal olema vähemalt 60 minutit; kui vähemalt üks mängija omab reitingut vahemikus 1600-2200, siis 90 minutit; kui vähemalt ühe mängija FIDE reiting on suurem v võrdne 2200, siis 120 minutit.
4) Täpsustatud on arvesse minevat partiid : kui mõlemad mängijad on teinud vähemalt ühe käigu, läheb partii reitinguarvestusse.
5) Esinemisreitingus on määratletud 100% ja 0% tulemus, see on nüüd 800 (matemaatiliselt peaks see teoorias olema lõpmatus, aga praktikas pole lõpmatusega midagi peale hakata). S.t. et 100% tulemuse juures esinemisreiting=vastaste keskmine + 800.
6) Väikene muudatus reitinguta mängijale : kui skoor on üle 50%, siis uus reiting=(vastaste keskmine) + (15 iga poole punkti pealt, mis ületab 50%). [Varem oli 15 asemel 12.5].
7) Nüüd läheb arvesse ka tulemus reitinguta mängija vastu šveitsi süsteemis, kui see reitinguta mängija saavutab sellel konkreetsel turniiril esinemisreitingu suurema kui 1200 [vajalik on kolm v rohkem mängu].
8) 350 punkti reegel läheb 400 punkti reegliks, st. kui vastaste reitingute vahe on üle 400 punkti, siis võetakse see võrdseks 400-ga. Praktikas see olulist rolli ei mängi (annab juurde maksimaalselt 0.9 reitingupunkti partii kohta, meistritel 0.6).
9) Kõige olulisem muudatus on juurdekasvukoefitsiendi K suurendamine. See on nüüd kõigil kaks korda suurem : kui reiting on 2400 v enam, siis K=20 (ja jääb selliseks ka edaspidi ... varem oli see 10), teistel K=30 (varem 15). Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et reitingumuutused lähevad kaks korda suuremaks.
Välja jäid mõned olulised ettepanekud nagu nt reitinguta mängijale partiide arvu suurendamise nõue (see on ikka 9), ringsüsteemi erinevuse kaotamine, kiirpartiide kaasamine koefitsientide abil (Eestis on kuni 45 min eraldi, sealt edasi korrutatakse tulemus läbi koefitsiendiga).
FIDE tiitlimäärus
http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/2009/tiitlid.rtf
Võib öelda, et siin valmistati kerge pettumus ... praktiliselt muudatusi ei tehtud, kusjuures loobuti ka eliitsuurmeistri tiitli loomisest [mis minu meelest oleks enam kui põhjendatud].
1) Nagu reitingute puhul, on vajalik turniiri eelregistreerimine vähemalt üks kuu enne algust.
2) Suurmeistri normi jaoks peavad mängitud partiid olema kättesaadavad ka turniiri ajal (soovitavalt otseülekannetega).
3) Automaatsed tiitlid (FM, WFM, CM, WCM) hakkavad kehtima, kui mängija föderatsioon esitab vastava taotluse. Kui föderatsioon keeldub taotlusest [seoses finantsiliste kulutustega], siis on mängijal endal õigus esitada taotlus ja tasuda vastavad sissemaksed.
FIDE malereeglid
Lembit on juba ülevaate andnud. Ma lisan siia tähtsamad punktid, et oleks kompaktselt koos ühes artiklis.
http://www.maleliit.ee/varia/reeglid/2009/koodeks.pdf
Kasutan 6.6 puhul Lembitu tõlget :
6.6a) Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii. Seega on lubatud puudumisaeg 0 minutit. Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja.
6.6b) Juhul, kui võistluse reeglid näevad ette teisiti ja kui partii algul pole kohal kumbagi mängijat, minetab valgete malenditega mängija kogu aja, mis kulub tema saabumiseni, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti.
Sellest art. 6.6a) sõnastusest on selgelt näha, et kui võistlusjuhendis hilinemistest juttu ei tehta, pole kohtunikul mängija hilinemise korral mingit muud võimalust, kui fikseerida kaotus.
9.1a) Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei saa ilma kohtuniku nõusolekuta pakkuda viiki enne mingit fikseeritud arvu käike v üldse mitte.
12.3.b) Ilma kohtuniku loata on keelatud mängusaali tuua mobiiltelefone v muid elektroonilisi sidevahendeid, kui need ei ole välja lülitatud. Kui selline seade teeb häält, siis seadme omanik kaotab partii (vastase tulemus sõltub materjalist laual).
KIIRMALE : Kui vähemalt iga kolme laua juures on eraldi kohtunik, siis mängitakse tavamale reeglite järgi (v.a. käikude kirjutamise nõue). Kui piisaval hulgal kohtunikke ei ole, siis mängitakse nii nagu varem. Siiski, kohtunik võib anda märku, kui mõlemad nooled on langenud [varem ei võinud sekkuda].
VÄLKMALE : Kui iga laua juures on eraldi kohtunik, siis mängitakse tavamale reeglite järgi (v.a. käikude kirjutamise nõue) !!! Kui piisaval hulgal kohtunikke ei ole, siis mängitakse nii nagu varem. Seega järelmatšides võib arvestada nt 2 minuti lisamisega ja 10.2 viigitaotlusega ka välkmales, massturniiridel midagi olulist ei muutu.
16 ja nooremad
Polegi vist olnud perioodi, kus mul tervelt 10 kuud pole ühelegi tavamaleturniirile asja olnud. Mõned kiir- ja välkturniirid on selle ajaga olnud, aga seal on kohtuniku funktsioonid teistsugused: see, mis toimub malelaual, on kahe mängija omavaheline asi, kohtunik pistab oma nina sinna vahele haruharva. Päris loomulik, et selle ajaga peaaegu kõik unub. Ratsukäik ehk veel midagi, aga ega seda koodeksi väga keerukas sõnastuses sealt selgeks saakski. Kui aga ühes partiis poiss väga pikalt mõttesse jäi, kuigi näis vaid üks käimise ja matisaamise võimalus olevat, siis vaatasin küll igaks juhuks järele, ega ometi kuningas end tule alt vangerdusega päästa saa. Ei saa ja õige pea tuli poisski samale järeldusele, ilma et ma sekkuma oleksin pidanud.
Turniir ise aga oli Eesti meistrivõistlused alla 16-aastastele. Oma olemuselt üsna sarnane 14-aastaste omaga (vt. minu 20.IV Noored jälle Narvas), mängijad ehk veidi suuremate kogemustega. Minu arust läks asi enam-vähem korda. Mängijate distsipliin hea, hilinemisi vähe, nii et isegi pärast 1. juulit võiks vaid mõne nulli fikseerida. Hoiatatud sai võimaliku teistesse ruumidesse eraldumise ja avalikkuse vaateväljast kadumise eest. Mobiilihääli kuulda polnud, treenerite omi paaril korral küll. Treenerid olid korrektsed ja tegelesid oma asjadega.
Ühe kohtuniku jaoks (vaid arvutipaarija oli eraldi) tegemist parasjagu. Ega istuda suurt saanud. Isegi liidrid lasksid mõtlemisaja korduvalt 1 sekundini joosta. Paarikümne kella Fischeri kontrollile seadminegi võtab omajagu aega, nii et malendite sorteerimisega algul tegelda ei jõudnud. Alles turniiri lõpupoole jõudsin nii kaugele, et komplekti moodustasid enam-vähem ühesugused malendid.
Eriliste reeglirikkumistega tegemist polnud. Mõni poiss püüdis jätta mulje, et teab asjadest märksa rohkem kui passiivne kohtunik. Olgu või reageerimine vastase viigipakkumisele - sa ei tohi enam pakkuda, sest korra juba pakkusid! Eks andis see hea võimaluse rääkida, kuidas vastav reegel varem oli ja et nüüd loetakse asi lihtsalt vastase segamiseks ja ülemäärane viigipakkumine on üldse üsna ebamäärane väljend.
Või räägitakse väga targalt malendite värvi määramisest, aga jäetakse vaatamata kõige olulisem: see, mitu korda keegi on valgete/mustadega mänginud. Oli neid, kes just vastase käigul olles püüdsid kõigile oma malenditele parimad kohad leida. Eks tuli siis öelda, et nii ju segatakse vastast ja kohendada tuleb ikka vaid oma käigul.
Paaril korral tekkisid poistel vaidlused, kas seis on ikka 3 korda kordunud või mitte. Oleksin neile hea meelega näidanud, kuidas kontrollimine toimuma peab, aga kui ütlesin, et mängime partii algusest peale läbi ja otsime seejuures kordunud seisud üles, siis poistel enam kannatust ei jätkunud ja ka seni vastu vaielnu oli ilma kontrollimata viigiga nõus.
Arvutipaarija oli ilmselt väheste kogemustega. Igatahes ei suutnud ma talle selgeks teha, et lõppjärjestuse määramiseks on mitmeid Buchholzi variante. Juhend nõudis mängijate reastamist kärbitud Buchholzi alusel (B. tulemus, millest lahutatud vastasmängijate madalaim tulemus), tema pakkus selle asemel kangesti mediaan-Buchholzi (lahutatakse vastaste kõrgeim ja madalaim tulemus). Teoreetiliseks põhjenduseks erinevustele tõi üks targem, et programm andvat vaba vooru eest vaid pool punkti. Ka väljatrükitud tabelis on mediaan-B. Tõsi küll, järjestus muutub vaid ühe korra võrra ja sedagi ainult tabeli teises pooles. Eks pidin siis rehkendama käsitsi. See võttis nii palju aega, et enne mu lõpetamist olid kadunud nii mängijad kui treeneridki ning malemaja ootas sulgemist. Aga lõpuks sain ikkagi valmis.
Ah jaa, jälle olin hädas lootusetute seisudega. Vanker või lipp vähem ei lugenud meie noortele tippudele midagi, kuigi patini keegi välja ei jõudnud. Matini jõutakse sellistes partiides tavaliselt veidi pärast 60. käiku. Kas on liiga ketserlik mõte, et ehk võiks 60. käigul kohtunik otsustada, kas neid viimaseid käike ikka vaja mängida on: milleks raisata uut partiiprotokolli mõne mõttetu käigu peale? Aga ei, ma tean, et kohtunik ei tohi mängu sekkuda ja selle tulemust mõjutada.
Lembit
Turniir ise aga oli Eesti meistrivõistlused alla 16-aastastele. Oma olemuselt üsna sarnane 14-aastaste omaga (vt. minu 20.IV Noored jälle Narvas), mängijad ehk veidi suuremate kogemustega. Minu arust läks asi enam-vähem korda. Mängijate distsipliin hea, hilinemisi vähe, nii et isegi pärast 1. juulit võiks vaid mõne nulli fikseerida. Hoiatatud sai võimaliku teistesse ruumidesse eraldumise ja avalikkuse vaateväljast kadumise eest. Mobiilihääli kuulda polnud, treenerite omi paaril korral küll. Treenerid olid korrektsed ja tegelesid oma asjadega.
Ühe kohtuniku jaoks (vaid arvutipaarija oli eraldi) tegemist parasjagu. Ega istuda suurt saanud. Isegi liidrid lasksid mõtlemisaja korduvalt 1 sekundini joosta. Paarikümne kella Fischeri kontrollile seadminegi võtab omajagu aega, nii et malendite sorteerimisega algul tegelda ei jõudnud. Alles turniiri lõpupoole jõudsin nii kaugele, et komplekti moodustasid enam-vähem ühesugused malendid.
Eriliste reeglirikkumistega tegemist polnud. Mõni poiss püüdis jätta mulje, et teab asjadest märksa rohkem kui passiivne kohtunik. Olgu või reageerimine vastase viigipakkumisele - sa ei tohi enam pakkuda, sest korra juba pakkusid! Eks andis see hea võimaluse rääkida, kuidas vastav reegel varem oli ja et nüüd loetakse asi lihtsalt vastase segamiseks ja ülemäärane viigipakkumine on üldse üsna ebamäärane väljend.
Või räägitakse väga targalt malendite värvi määramisest, aga jäetakse vaatamata kõige olulisem: see, mitu korda keegi on valgete/mustadega mänginud. Oli neid, kes just vastase käigul olles püüdsid kõigile oma malenditele parimad kohad leida. Eks tuli siis öelda, et nii ju segatakse vastast ja kohendada tuleb ikka vaid oma käigul.
Paaril korral tekkisid poistel vaidlused, kas seis on ikka 3 korda kordunud või mitte. Oleksin neile hea meelega näidanud, kuidas kontrollimine toimuma peab, aga kui ütlesin, et mängime partii algusest peale läbi ja otsime seejuures kordunud seisud üles, siis poistel enam kannatust ei jätkunud ja ka seni vastu vaielnu oli ilma kontrollimata viigiga nõus.
Arvutipaarija oli ilmselt väheste kogemustega. Igatahes ei suutnud ma talle selgeks teha, et lõppjärjestuse määramiseks on mitmeid Buchholzi variante. Juhend nõudis mängijate reastamist kärbitud Buchholzi alusel (B. tulemus, millest lahutatud vastasmängijate madalaim tulemus), tema pakkus selle asemel kangesti mediaan-Buchholzi (lahutatakse vastaste kõrgeim ja madalaim tulemus). Teoreetiliseks põhjenduseks erinevustele tõi üks targem, et programm andvat vaba vooru eest vaid pool punkti. Ka väljatrükitud tabelis on mediaan-B. Tõsi küll, järjestus muutub vaid ühe korra võrra ja sedagi ainult tabeli teises pooles. Eks pidin siis rehkendama käsitsi. See võttis nii palju aega, et enne mu lõpetamist olid kadunud nii mängijad kui treeneridki ning malemaja ootas sulgemist. Aga lõpuks sain ikkagi valmis.
Ah jaa, jälle olin hädas lootusetute seisudega. Vanker või lipp vähem ei lugenud meie noortele tippudele midagi, kuigi patini keegi välja ei jõudnud. Matini jõutakse sellistes partiides tavaliselt veidi pärast 60. käiku. Kas on liiga ketserlik mõte, et ehk võiks 60. käigul kohtunik otsustada, kas neid viimaseid käike ikka vaja mängida on: milleks raisata uut partiiprotokolli mõne mõttetu käigu peale? Aga ei, ma tean, et kohtunik ei tohi mängu sekkuda ja selle tulemust mõjutada.
Lembit
laupäev, 14. märts 2009
Tippude arvamus
Esialgu pidi Istanbulis FIDE Presidendinõukogus arutatama ka ACP (Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni) ettepanekuid võistluste korraldamise kohta. FIDE ja ACP vahel oli aga tegemist järjekordsete arusaamatustega ja ACP esindajad kohale ei sõitnud. Küll on aga ACP poolt tippmängijate seas korraldatud küsitluse tulemused avaldatud ja keegi ei keela suurvõistluste korraldajatel neid arvesse võtmast. Vastuste arv pole küll suur, vastajaid oli ühtekokku 21. Oluline on aga vastajate roll tänases malemaailmas. Vastajateks olid mängijad, kelle reiting 2690 või üle selle, lisaks veel mõned praeguses MM-tsüklis osalejad ja eksmaailmameistrid.
MM-tiitel on maleajaloos enamasti välja selgitatud matśidega. Ka nüüd on küsitletud mängijaist 13 arvates parim vorm matśide mängimine. Eelvõistluste suhtes pole arvamused nii ühtsed: 7 pooldab ringsüsteemi, 6 pretendentide matśide korraldamist.
Erinevad on arvamused ka kõige sobivama ajakontrolli kohta, aga siiski eelistas 12 küsitletut klassikalist 6-7-tunnist ajakontrolli. Aga üldse võiks võistlustel rakendada mistahes kasutatavaid kontrolle (10 vastajat), aga 6 vastaja arvates peaks üldse andma eelise klassikalistele kontrollidele. Et juba alates 1. käigust peaksid juurde tulema lisasekundid - see oli peaaegu üldine seisukoht.
5 küsitletu arvates eeldab MM-l ja teistel tippturniiridel mängimine ülikonna ja lipsu kandmist, suurema osa arvates aga piisab sellest, kui kuub on seljas ja jalas pole spordijalatseid.
Mõned viimased sündmused on tõstnud päevakorda malele varem võõra dopingukontrolli küsimuse. On vaid üks mängija, kelle arvates seda tuleks tingimata korraldada. 8 vastajat ütlevad niisugusele kontrollile kindlalt ei!, niisama palju on neid, kes on päri sellega nõustuma vaid sel juhul, kui kontroll on spetsiaalselt malele kohandatud.
Hoopis teistsugune on suhtumine kontrollimistesse, millega selgitataks välja arvutite kasutamisega seotud pettused. 14 arvates peaksid need olema kohustuslikud, pealegi nii ranged kui võimalik. Ja on veel mõned, kelle arvates pole selle kontrolli järele mõtet, küll aga on see siiski aktsepteeritav.
Küsitlus tehti märksa varem, kui Istanbulis otsustati keelata igasugune partiidele hilinemine. Vaid 1 küsitletu pooldas kohe kaotuse fikseerimist, 7 arvasid, et tuleks määrata rahaline karistus või vähendada süüdlase reitingut, sama paljud olid mingi muu karistuse poolt, 6 arvates aga ei tuleks määrata mingeid karistusi.
14 mängijat olid praeguse reitingusüsteemiga rahul, 10 küsitletut ka praeguse MM-võistluste korraldamise süsteemiga. Kui võiksid toimuda mingid muutused, siis vaid sellised, mis suurendaksid auhinnafondi.
Ja lõpuks: kuidas suhtuda sellesse, kui mängijad panna sellistesse helikindlatesse klaaskuubikutesse nagu näiteks mullu Bilbaos. 12 küsitletu arvates on see hea idee, 4 arvates küll mõneti ebamugav mängimiseks, aga neid tuleb aktsepteerida, sest see on malele kasulik.
Järgmine sõna on siis võistluste korraldajatel.
Hommikul saatsin sünnipäevaõnnitluse Inglismaale. 70-aastaseks sai pikaajaline rahvusvaheline maletegelane IA ja IO Stewart Reuben. Töötasin temaga koos tükk aega reeglite komitees ja teisteski FIDE organites. Seoses uue koodeksi ilmumisega on tõenäoline, et tänavu ilmub uuendatud väljaanne ka tema Chess Organiser´s Handbookist.
Lembit
MM-tiitel on maleajaloos enamasti välja selgitatud matśidega. Ka nüüd on küsitletud mängijaist 13 arvates parim vorm matśide mängimine. Eelvõistluste suhtes pole arvamused nii ühtsed: 7 pooldab ringsüsteemi, 6 pretendentide matśide korraldamist.
Erinevad on arvamused ka kõige sobivama ajakontrolli kohta, aga siiski eelistas 12 küsitletut klassikalist 6-7-tunnist ajakontrolli. Aga üldse võiks võistlustel rakendada mistahes kasutatavaid kontrolle (10 vastajat), aga 6 vastaja arvates peaks üldse andma eelise klassikalistele kontrollidele. Et juba alates 1. käigust peaksid juurde tulema lisasekundid - see oli peaaegu üldine seisukoht.
5 küsitletu arvates eeldab MM-l ja teistel tippturniiridel mängimine ülikonna ja lipsu kandmist, suurema osa arvates aga piisab sellest, kui kuub on seljas ja jalas pole spordijalatseid.
Mõned viimased sündmused on tõstnud päevakorda malele varem võõra dopingukontrolli küsimuse. On vaid üks mängija, kelle arvates seda tuleks tingimata korraldada. 8 vastajat ütlevad niisugusele kontrollile kindlalt ei!, niisama palju on neid, kes on päri sellega nõustuma vaid sel juhul, kui kontroll on spetsiaalselt malele kohandatud.
Hoopis teistsugune on suhtumine kontrollimistesse, millega selgitataks välja arvutite kasutamisega seotud pettused. 14 arvates peaksid need olema kohustuslikud, pealegi nii ranged kui võimalik. Ja on veel mõned, kelle arvates pole selle kontrolli järele mõtet, küll aga on see siiski aktsepteeritav.
Küsitlus tehti märksa varem, kui Istanbulis otsustati keelata igasugune partiidele hilinemine. Vaid 1 küsitletu pooldas kohe kaotuse fikseerimist, 7 arvasid, et tuleks määrata rahaline karistus või vähendada süüdlase reitingut, sama paljud olid mingi muu karistuse poolt, 6 arvates aga ei tuleks määrata mingeid karistusi.
14 mängijat olid praeguse reitingusüsteemiga rahul, 10 küsitletut ka praeguse MM-võistluste korraldamise süsteemiga. Kui võiksid toimuda mingid muutused, siis vaid sellised, mis suurendaksid auhinnafondi.
Ja lõpuks: kuidas suhtuda sellesse, kui mängijad panna sellistesse helikindlatesse klaaskuubikutesse nagu näiteks mullu Bilbaos. 12 küsitletu arvates on see hea idee, 4 arvates küll mõneti ebamugav mängimiseks, aga neid tuleb aktsepteerida, sest see on malele kasulik.
Järgmine sõna on siis võistluste korraldajatel.
Hommikul saatsin sünnipäevaõnnitluse Inglismaale. 70-aastaseks sai pikaajaline rahvusvaheline maletegelane IA ja IO Stewart Reuben. Töötasin temaga koos tükk aega reeglite komitees ja teisteski FIDE organites. Seoses uue koodeksi ilmumisega on tõenäoline, et tänavu ilmub uuendatud väljaanne ka tema Chess Organiser´s Handbookist.
Lembit
reede, 13. märts 2009
Uuesti koodeksist
Vähemalt seekord näivad FIDE tegelased pärast presidendinõukogu üsna operatiivsed olevat. Mareki vahendusel on ka minu arvutiekraanil just toosama koodeksitekst, mis 1. juulist igal pool kehtima hakkab. Ja kui mu eilne kommentaar jättis mõned küsimärgid veel õhku rippuma, siis nüüd on võimalus need kõrvaldada.
Selgub, et too paljuvaieldud hilinemispunkt ei kannagi enam järjekorranumbrit 6.7, vaid on nüüd hoopis mahutatud 6.6 teksti. Selle täielik tekst võiks eesti keeles välja näha selliselt:
6.6a) Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii. Seega on lubatud puudumisaeg 0 minutit. Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja.
6.6b) Juhul, kui võistluse reeglid näevad ette teisiti ja kui partii algul pole kohal kumbagi mängijat, minetab valgete malenditega mängija kogu aja, mis kulub tema saabumiseni, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti.
Sellest art. 6.6a) sõnastusest on selgelt näha, et kui võistlusjuhendis hilinemistest juttu ei tehta, pole kohtunikul mängija hilinemise korral mingit muud võimalust, kui fikseerida kaotus. Vastavalt on muudetud ka järgnevate punktide numeratsioon.
Koodeksi lisad on nüüd:
A. Kiirmale
B. Välkmale
C. Algebraline notatsioon
D. Kiired lõppmängud, kus kohtunikku pole kohal
E. Reeglid mänguks pimedate ja vaegnägijatega
F. Male960 (Chess960) reeglid
Koodeksi lõpetavad Eeskirjad juhuks, kui partii tuleb katkestada.
Põgusa vaatluse järgi presidendinõukogu kuhugi mingeid sisulisi parandusi teinud pole, kui mitte arvestada seda, et välkmale lisas on taastatud sealt vahepeal RC-l kaotsiläinud reegel, mille järgi välgus artikkel 10.2 ei kehti (muidugi kui igal laual omaette kohtunikku pole). Nii piirdub redigeerimine vaid numeratsiooni minimaalsete muutustega.
Loodetavasti need, kes jälgisid meie jaanuarikuiseid kommentaare uue koodeksi kohta, teavad, milliseid muutusi see endaga kaasa toob. Palju neid pole, aga arvestada neid tuleb.
Lembit
Selgub, et too paljuvaieldud hilinemispunkt ei kannagi enam järjekorranumbrit 6.7, vaid on nüüd hoopis mahutatud 6.6 teksti. Selle täielik tekst võiks eesti keeles välja näha selliselt:
6.6a) Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii. Seega on lubatud puudumisaeg 0 minutit. Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja.
6.6b) Juhul, kui võistluse reeglid näevad ette teisiti ja kui partii algul pole kohal kumbagi mängijat, minetab valgete malenditega mängija kogu aja, mis kulub tema saabumiseni, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti.
Sellest art. 6.6a) sõnastusest on selgelt näha, et kui võistlusjuhendis hilinemistest juttu ei tehta, pole kohtunikul mängija hilinemise korral mingit muud võimalust, kui fikseerida kaotus. Vastavalt on muudetud ka järgnevate punktide numeratsioon.
Koodeksi lisad on nüüd:
A. Kiirmale
B. Välkmale
C. Algebraline notatsioon
D. Kiired lõppmängud, kus kohtunikku pole kohal
E. Reeglid mänguks pimedate ja vaegnägijatega
F. Male960 (Chess960) reeglid
Koodeksi lõpetavad Eeskirjad juhuks, kui partii tuleb katkestada.
Põgusa vaatluse järgi presidendinõukogu kuhugi mingeid sisulisi parandusi teinud pole, kui mitte arvestada seda, et välkmale lisas on taastatud sealt vahepeal RC-l kaotsiläinud reegel, mille järgi välgus artikkel 10.2 ei kehti (muidugi kui igal laual omaette kohtunikku pole). Nii piirdub redigeerimine vaid numeratsiooni minimaalsete muutustega.
Loodetavasti need, kes jälgisid meie jaanuarikuiseid kommentaare uue koodeksi kohta, teavad, milliseid muutusi see endaga kaasa toob. Palju neid pole, aga arvestada neid tuleb.
Lembit
neljapäev, 12. märts 2009
FIDE juhid Istanbulis
Istanbulis pidas oma koosolekuid FIDE Presidendinõukogu. Mingil määral oli tegemist jätkuga olümpiaaegsele kongressile, sest mitmed asjad pidid jõudma lõpliku otsustamise ja vormistamiseni. Ka kongressiprotokollid on 4 kuud hiljem valmis saanud, avada neid mul kahjuks esialgu ei õnnestunud.
Eelkõige ootasin presidendinõukogult koodeksi uue redaktsiooni lõplikku teksti. Päris lahtiseks oli jäänud küsimus partiile lubatavast hilinemisajast, mis erinevalt teistest spordialadest on males tavapäraselt olnud terve tund (nõukogude ajal oli küll periood, kus võistkonnavõistlustel võis hilineda vaid pool tundi). Kommünikeest selgub, et Iljumźinov saavutas oma tahtmise ja otsustati lähtuda nn. nulltolerantsi põhimõttest.
Arvatavasti on sõnastus siis nüüd selline: 6.7 Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Seega on lubatud puudumisaeg 0 minutit. Võistluse reeglid võivad määrata teistsuguse puudumisaja.
Tegelikult ei tarvitsegi ju midagi muutuda, sest ka praegu oli sama, seni ühetunnist hilinemist võimaldava artikli lõppu lisatud: kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti. Ainult ettevaatlikud peavad võistluste korraldajad vähemalt esialgu olema. Niipea, kui jätad võistlusjuhendisse lubatud hilinemisaja kirjutamata, tuleb ühe või mõlema mängija hilinemisel kohe pärast kellade käigustamist null panna.
Kohtunikul arvatavasti juhendi omapead täiendamiseks õigust pole, kuigi see võiks ehk üksikjuhtudel vajalik olla. Ehk on korrapealt üleminek uuele reeglile liiga radikaalne. Jälgides selle üle peetud diskussioone, näib, et kõige rohkem on rõhutatud seda, et võistlused on erinevad, see, mis sobib tippturniirile, ei tarvitse alati sobida kohalikule võistlusele.
Muud selgust koodeksi suhtes esialgu pole. Näiteks ei tea, kas sinna lisati ka peatükk Chess960 kohta või õiendati ära mõned RC hooletusvead (kasvõi see, kas art. 10.2 rakendub nüüd teatud tingimustel ka välkmale kohta). Veel aga saame kommünikeest teada, et ka Tiitli- ja reitingumäärused on saanud oma uue redaktsiooni. Eks siis ootame.
Presiidium tegeles ka kaadriküsimustega. Uuesti on kinnitatud kõigi komisjonide ja komiteede esimehed, osaliselt muudetud nende organite struktuuri ja pädevusi. Kui näiteks olümpiakohtunike seas olid muudatused ulatuslikud, siis FIDE tegelaste hulgas on endiselt pikka aega ametis olnud tuttavaid. Nii juhib taas kvalifikatsioonikomisjoni Mikko Markkula, tehnilist komisjoni Andrzej Filipowicz, reeglite komiteed Geurt Gijssen, śveitsi paarimise komiteed Christian Krause, tehnilise administreerimise paneeli (?) Werner Stubenvoll ja kohtunikekogu Panayotis Nikolopoulos. Kohtunikekogu ühe osana on eraldatud eksamite ja seminaride korraldamine, mis on Gijsseni käes. Näha pole enam vaid tiitlite ja reitingute komiteed juhtinud Dirk De Ridderit. Ka Lothar Schmidi näib vanus ja tervis olevat sundinud FIDE ametitest tagasi tõmbuma.
Lembit
Eelkõige ootasin presidendinõukogult koodeksi uue redaktsiooni lõplikku teksti. Päris lahtiseks oli jäänud küsimus partiile lubatavast hilinemisajast, mis erinevalt teistest spordialadest on males tavapäraselt olnud terve tund (nõukogude ajal oli küll periood, kus võistkonnavõistlustel võis hilineda vaid pool tundi). Kommünikeest selgub, et Iljumźinov saavutas oma tahtmise ja otsustati lähtuda nn. nulltolerantsi põhimõttest.
Arvatavasti on sõnastus siis nüüd selline: 6.7 Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Seega on lubatud puudumisaeg 0 minutit. Võistluse reeglid võivad määrata teistsuguse puudumisaja.
Tegelikult ei tarvitsegi ju midagi muutuda, sest ka praegu oli sama, seni ühetunnist hilinemist võimaldava artikli lõppu lisatud: kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunik ei otsusta teisiti. Ainult ettevaatlikud peavad võistluste korraldajad vähemalt esialgu olema. Niipea, kui jätad võistlusjuhendisse lubatud hilinemisaja kirjutamata, tuleb ühe või mõlema mängija hilinemisel kohe pärast kellade käigustamist null panna.
Kohtunikul arvatavasti juhendi omapead täiendamiseks õigust pole, kuigi see võiks ehk üksikjuhtudel vajalik olla. Ehk on korrapealt üleminek uuele reeglile liiga radikaalne. Jälgides selle üle peetud diskussioone, näib, et kõige rohkem on rõhutatud seda, et võistlused on erinevad, see, mis sobib tippturniirile, ei tarvitse alati sobida kohalikule võistlusele.
Muud selgust koodeksi suhtes esialgu pole. Näiteks ei tea, kas sinna lisati ka peatükk Chess960 kohta või õiendati ära mõned RC hooletusvead (kasvõi see, kas art. 10.2 rakendub nüüd teatud tingimustel ka välkmale kohta). Veel aga saame kommünikeest teada, et ka Tiitli- ja reitingumäärused on saanud oma uue redaktsiooni. Eks siis ootame.
Presiidium tegeles ka kaadriküsimustega. Uuesti on kinnitatud kõigi komisjonide ja komiteede esimehed, osaliselt muudetud nende organite struktuuri ja pädevusi. Kui näiteks olümpiakohtunike seas olid muudatused ulatuslikud, siis FIDE tegelaste hulgas on endiselt pikka aega ametis olnud tuttavaid. Nii juhib taas kvalifikatsioonikomisjoni Mikko Markkula, tehnilist komisjoni Andrzej Filipowicz, reeglite komiteed Geurt Gijssen, śveitsi paarimise komiteed Christian Krause, tehnilise administreerimise paneeli (?) Werner Stubenvoll ja kohtunikekogu Panayotis Nikolopoulos. Kohtunikekogu ühe osana on eraldatud eksamite ja seminaride korraldamine, mis on Gijsseni käes. Näha pole enam vaid tiitlite ja reitingute komiteed juhtinud Dirk De Ridderit. Ka Lothar Schmidi näib vanus ja tervis olevat sundinud FIDE ametitest tagasi tõmbuma.
Lembit
pühapäev, 8. märts 2009
Ikka matist
Eile käis Saksa Maleliidu kodulehel jällegi vaidlus mõnede seisude üle, probleemiks kõige elementaarsem: kas ikka on matti või mitte? Mida siin küll vaielda? Seisud olid üpris lihtsad, aga seegi ei vältinud nendest mõnede esmakordset äratrükki vigasel kujul. Ega me eriti targemaks saa, aga vaatame neid põgusalt siiski.
1) Valged: Kc7, Ob7 (2). Mustad: Ka7 (1).
Valge käinud Ob8, pannud siis oda asemele ümberpööratud vankri ja hüüdnud "lipp ja matt" (?!). Parajasti langenud valge nooleke ja must hakanud taotlema ajaületuse fiseerimist. (Algul seisis must Ka8. Kuivõrd aga valge käigul ei saanud ta tules olla, siis tõsteti ta ümber a7. Aga nüüd muutub muidugi matiütlemine absurdseks.) - Ei saa odast lippu ega isegi ümberpööratud vankrit, matipanekust kõnelemata. Noolekese langemine pidi partii lõpetama viigiga, sest mustal oli laual vaid üksik kuningas. Tegelikult oli ju juba algseis viik - surnud seis, millest räägib art. 5.2b. Jutud seisu taastamisest ja vastasele 2 minuti andmisest on mõttetud.
2) Valged: Kh6, Lg2, Va7 (3). Mustad: Kh8, Lb8, Oe4 (3).
Vastastikuses ajapuuduses mängib valge Vh7+. Must ei löö vankrit odaga (järgneks ju Lg7++), vaid kuningaga. Valge käib aga ikkagi Lg7 ja hüüab "matt". Kaks kuningat kõrvuti! Lg7++ on artikli 5.1a järgi tõepoolest määrustepärane käik. Ometi oli seis, kus see tehti, selline, mida üheski malepartiis esineda ei saa. Seepärast tundub olevat loogiline taastada kõigepealt korrektne seis (see, mis oli enne käiku Kxh7) ja siis jätkata partiid.
3) Valged: Kg1, Ob4 (2). Mustad: Kg3, Vb8 (2).
Ehk keegi mäletab, et peaaegu samasugune seis meil alles hiljuti oli (16.II Kas matt loeb?). Valge tahtis mängida Od6+, käimisel aga kukkus oda ümber ja enne kui ta jõudis malendi korralikult paigale seda, käis must Vb1 ja hüüdis "matt". - Valge pole siin ju veel oma käiku teinud ja järelikult pole must ka käigul. Nii peame siis kõigepealt ära ootama, kuhu valge oma oda seab ja alles seejärel laskma mustal käia.
4) Valged: Ke1, Lc5, Va1, Vh3, Ob2 ja h5 (6). Mustad: Kd3, La2, Vc6, Oe4 ja e5, Re3 (6).
Valge tegi siin pika vangerduse ja arvas, et pani mustale mati. Kas tõesti? - Käik on võimatu. Kuningas ei saa vangerdusel ületada välja, mis on ratsu tule all. Pole oluline, et ratsuga ei saa sellele väljale käia, kuna oma kuningas jääks tulle (art. 3.8.2b, 3.9). Matti saab panna vaid määrustepärase käiguga. Edasine sõltub sellest, millise malendiga valge vangerdust alustas. Kui esimesena puudutati kuningat, tuleb käia Kf2, kui aga vankrit, siis ei või näiteks mängida Vxe3++, vaid käia tuleb puudutatud vankriga. Võimalik on näiteks Vd1++.
Lembit
1) Valged: Kc7, Ob7 (2). Mustad: Ka7 (1).
Valge käinud Ob8, pannud siis oda asemele ümberpööratud vankri ja hüüdnud "lipp ja matt" (?!). Parajasti langenud valge nooleke ja must hakanud taotlema ajaületuse fiseerimist. (Algul seisis must Ka8. Kuivõrd aga valge käigul ei saanud ta tules olla, siis tõsteti ta ümber a7. Aga nüüd muutub muidugi matiütlemine absurdseks.) - Ei saa odast lippu ega isegi ümberpööratud vankrit, matipanekust kõnelemata. Noolekese langemine pidi partii lõpetama viigiga, sest mustal oli laual vaid üksik kuningas. Tegelikult oli ju juba algseis viik - surnud seis, millest räägib art. 5.2b. Jutud seisu taastamisest ja vastasele 2 minuti andmisest on mõttetud.
2) Valged: Kh6, Lg2, Va7 (3). Mustad: Kh8, Lb8, Oe4 (3).
Vastastikuses ajapuuduses mängib valge Vh7+. Must ei löö vankrit odaga (järgneks ju Lg7++), vaid kuningaga. Valge käib aga ikkagi Lg7 ja hüüab "matt". Kaks kuningat kõrvuti! Lg7++ on artikli 5.1a järgi tõepoolest määrustepärane käik. Ometi oli seis, kus see tehti, selline, mida üheski malepartiis esineda ei saa. Seepärast tundub olevat loogiline taastada kõigepealt korrektne seis (see, mis oli enne käiku Kxh7) ja siis jätkata partiid.
3) Valged: Kg1, Ob4 (2). Mustad: Kg3, Vb8 (2).
Ehk keegi mäletab, et peaaegu samasugune seis meil alles hiljuti oli (16.II Kas matt loeb?). Valge tahtis mängida Od6+, käimisel aga kukkus oda ümber ja enne kui ta jõudis malendi korralikult paigale seda, käis must Vb1 ja hüüdis "matt". - Valge pole siin ju veel oma käiku teinud ja järelikult pole must ka käigul. Nii peame siis kõigepealt ära ootama, kuhu valge oma oda seab ja alles seejärel laskma mustal käia.
4) Valged: Ke1, Lc5, Va1, Vh3, Ob2 ja h5 (6). Mustad: Kd3, La2, Vc6, Oe4 ja e5, Re3 (6).
Valge tegi siin pika vangerduse ja arvas, et pani mustale mati. Kas tõesti? - Käik on võimatu. Kuningas ei saa vangerdusel ületada välja, mis on ratsu tule all. Pole oluline, et ratsuga ei saa sellele väljale käia, kuna oma kuningas jääks tulle (art. 3.8.2b, 3.9). Matti saab panna vaid määrustepärase käiguga. Edasine sõltub sellest, millise malendiga valge vangerdust alustas. Kui esimesena puudutati kuningat, tuleb käia Kf2, kui aga vankrit, siis ei või näiteks mängida Vxe3++, vaid käia tuleb puudutatud vankriga. Võimalik on näiteks Vd1++.
Lembit
reede, 6. märts 2009
Veel samast partiist
Nädalapäevad tagasi tegime juba juttu ühest Moskvas Aerofloti turniiril mängitud partiist 26.II Eetika on oluline. GM Mamedjarov leidis, et tema vastane GM Kurnosov kasutab tema vastu mängides kõrvalist abi, loobus kaotusseisus partii jätkamisest ja jättis turniiri pooleli. Loomulikult pole ma nädalaga saanud põrmugi targemaks selles suhtes, mis selle partii ajal tegelikult juhtus. Küll on nüüd võimalik lisaks M. poolt turniiri peakorraldajale Bahhile antud avaldusele võimalik kasutada veel K. kirja portaalile e3-e5.com, M. intervjuud portaalile azerisport.com , Aserbaidźaani meeskonna peatreeneri Sideifzade intervjuud ning lugejate poolt chessbase. com´i saadetud kirju. Mõningaid järeldusi võib nende põhjal teha.
K. kuue läbiotsimisel ei avastatud midagi kahtlast. Seetõttu jätsid turniiri kohtunikud M. protesti tähelepanuta. Sellega ongi lugu esialgu lõppenud. Ka M. vastu ei rakendatud seoses turniiri poolelijätmisega mingeid sanktsioone. M. lubab oma intervjuus kindlasti FIDE poole pöörduda, selle kohta aga pole esialgu mingit infot.
Iseloomulik, et ei Sideifzade ega ka Aserbaidźaani Maleföderatsioon ei asunud täielikult M-i toetavale seisukohale. Selge, et M. oleks pidanud vastasmängija käitumisele juhtima kohtunike tähelepanu, kes oleksid siis saanud K. hoolikama jälgimise alla võtta. Paljude mängijatega lahtistel turniiridel on kõigi osavõtjate jälgimine loomulikult lootusetu üritus. M. väide, et tema arust olevat K. kasutanud Rybka-programmi juba varem ka Oniśtśuki ja Moissejenko vastu jääb esialgu paratamatult vaid õhku rippuma. Enne omavahelist partiid olevat sellest olnud rumal (?) rääkida. Ajuti olevat K. teinud isegi Kasparovist paremaid käike. M. möönab küll isegi, et vastasele partii lõpul käe andmata jätmine olevat olnud mingil määral ebaõige, aga ta ei olevat ju kaotust ära teeninud.
Arvuti kasutamist täielikult välistada ei saa. Samal ajal on minust palju targemad maletajad öelnud, et partiis tehtud käigud (16.-20.) olid tehtavad ka ilma Rybka-programmita, mõned neist pealegi forsseeritud. Väga heade käikude tegemiseks ei pea ju reiting tingimata 2700 olema, piisab ka 2600-st. Ehk pidi tippsuurmeister lihtsalt oma lüüasaamist tunnistama? Kui tugev GM mingi partii 21 käiguga valgetega kaotab, on see ilmselt tema enda vigade tagajärg, olgu siis vastaseks tarkvara või mitte. Inimese ja arvuti käikude kokkulangemisega 5-6 käigu jooksul ei saa iseenesest veel midagi tõestada. Mõned partnerid iseloomustavad K-d kui ahelsuitsetajat, kes harjunud alati, kui vastane veidi pikemalt mõtlema jääb, ringi jalutama ja end kraani all külma veega pesema.
Kui mõelda mitte ainult sellele partiile, vaid üldiselt, siis võib nõustuda K. väitega "Sõltumata tiitlist ja reitingust peab iga mängija austama ennast ja kolleege, mitte aga süüdistama neid igasuguse aluseta arvuti kasutamises." Tema ettepanekud on: 1) suurvõistluste korraldajad peaksid paigutama sissepääsudele metallidetektorid jm. vahendid, mis võtaksid võimaluse kasutada kõrvalist abi ning jätaksid ära põhjendamatud ja solvavad süüdistused, mis kahjustavad maletaja mainet; 2) FIDE peaks välja töötama sanktsioonid nii nende vastu, kes kasutavad kõrvalist abi, kui ka nende vastu, kes teisi alusetult süüdistavad.
Selge on, et vastasmängija süüdistamisel tuleb olla väga ettevaatlik ja on vaja 100 %-lise kindlusega tõendeid. Muidu võib mõlema poole maine ohtu sattuda.
Konkreetselt tuleks selles loos muidugi püüda K. süü kindlaks teha, kui see tagantjärele üldse võimalik on. Kui seda teha ei õnnestu, peaks karistuse pälvima M.
Aga edasi? Diskussioonis osalejad tõid võrdlusi teiste individuaalsete spordialadega, kus pärast mängu algust ei tohi väljakult lahkuda ja hiljem tagasi tulla. Kas ka male vajab selliseid reegleid?
Lembit
K. kuue läbiotsimisel ei avastatud midagi kahtlast. Seetõttu jätsid turniiri kohtunikud M. protesti tähelepanuta. Sellega ongi lugu esialgu lõppenud. Ka M. vastu ei rakendatud seoses turniiri poolelijätmisega mingeid sanktsioone. M. lubab oma intervjuus kindlasti FIDE poole pöörduda, selle kohta aga pole esialgu mingit infot.
Iseloomulik, et ei Sideifzade ega ka Aserbaidźaani Maleföderatsioon ei asunud täielikult M-i toetavale seisukohale. Selge, et M. oleks pidanud vastasmängija käitumisele juhtima kohtunike tähelepanu, kes oleksid siis saanud K. hoolikama jälgimise alla võtta. Paljude mängijatega lahtistel turniiridel on kõigi osavõtjate jälgimine loomulikult lootusetu üritus. M. väide, et tema arust olevat K. kasutanud Rybka-programmi juba varem ka Oniśtśuki ja Moissejenko vastu jääb esialgu paratamatult vaid õhku rippuma. Enne omavahelist partiid olevat sellest olnud rumal (?) rääkida. Ajuti olevat K. teinud isegi Kasparovist paremaid käike. M. möönab küll isegi, et vastasele partii lõpul käe andmata jätmine olevat olnud mingil määral ebaõige, aga ta ei olevat ju kaotust ära teeninud.
Arvuti kasutamist täielikult välistada ei saa. Samal ajal on minust palju targemad maletajad öelnud, et partiis tehtud käigud (16.-20.) olid tehtavad ka ilma Rybka-programmita, mõned neist pealegi forsseeritud. Väga heade käikude tegemiseks ei pea ju reiting tingimata 2700 olema, piisab ka 2600-st. Ehk pidi tippsuurmeister lihtsalt oma lüüasaamist tunnistama? Kui tugev GM mingi partii 21 käiguga valgetega kaotab, on see ilmselt tema enda vigade tagajärg, olgu siis vastaseks tarkvara või mitte. Inimese ja arvuti käikude kokkulangemisega 5-6 käigu jooksul ei saa iseenesest veel midagi tõestada. Mõned partnerid iseloomustavad K-d kui ahelsuitsetajat, kes harjunud alati, kui vastane veidi pikemalt mõtlema jääb, ringi jalutama ja end kraani all külma veega pesema.
Kui mõelda mitte ainult sellele partiile, vaid üldiselt, siis võib nõustuda K. väitega "Sõltumata tiitlist ja reitingust peab iga mängija austama ennast ja kolleege, mitte aga süüdistama neid igasuguse aluseta arvuti kasutamises." Tema ettepanekud on: 1) suurvõistluste korraldajad peaksid paigutama sissepääsudele metallidetektorid jm. vahendid, mis võtaksid võimaluse kasutada kõrvalist abi ning jätaksid ära põhjendamatud ja solvavad süüdistused, mis kahjustavad maletaja mainet; 2) FIDE peaks välja töötama sanktsioonid nii nende vastu, kes kasutavad kõrvalist abi, kui ka nende vastu, kes teisi alusetult süüdistavad.
Selge on, et vastasmängija süüdistamisel tuleb olla väga ettevaatlik ja on vaja 100 %-lise kindlusega tõendeid. Muidu võib mõlema poole maine ohtu sattuda.
Konkreetselt tuleks selles loos muidugi püüda K. süü kindlaks teha, kui see tagantjärele üldse võimalik on. Kui seda teha ei õnnestu, peaks karistuse pälvima M.
Aga edasi? Diskussioonis osalejad tõid võrdlusi teiste individuaalsete spordialadega, kus pärast mängu algust ei tohi väljakult lahkuda ja hiljem tagasi tulla. Kas ka male vajab selliseid reegleid?
Lembit
teisipäev, 3. märts 2009
Korraldusküsimustest
Turniiride korraldamisel on korraldajate käed küllalt vabad, peamine on, et kehtiva malekoodeksiga vastuollu ei satutaks. Seepärast on ka mingite soovituste andmine, kuidas paremini toimida, küllalt raske. Chesscafe viimases veerus on vaatluse alla võetud ühe Itaalias peetud 5-voorulise lahtise turniiri juhend.
Oli ette nähtud mängida kiiremdussüsteemis. See tähendab, et 1. voorus ei mängi tabeli I pool II poolega, vaid kumbki neist jaguneb omakorda kaheks pooleks, mille vahel siis avavooru partiid toimuvad. Sama meetodit kasutatakse ka 2. voorus (nagu viimsel olümpialgi), Itaalia juhend nägi ette samamoodi mängimise ka 3. voorus, et alles siis pöörduda tavapärase mängukorralduse juurde. Nii peaks jõutama tasavägisemate avavoorudeni. Aga ükski süsteem ei tohiks oma põhiolemust kaotada. Olümpial oli 11 vooru, millest vaid kaks esimest mängiti kiirendussüsteemiga (oli sealgi kriitikuid), itaallased aga tahtsid sama teha 3 vooruga 5-st. Õiget lõppjärjestust poleks nii saadud. Pole siis ime, et Itaalia Maleliit neil sellest loobuda laskis.
Viiki ei lubanud juhend leppida enne 25 käiku. Kuni 1. juulini sellistel piirangutel seaduslikku alust pole, pärast seda küll. Niisiis jäeti ka see punkt ära. Kui mängijad tahavad, leiavad nad ikka mooduse, kuidas viiki leppida.
Huvitavalt oli itaallastel lahendatud küsimus paremusjärjestuse määramisest mängijate võrdse punktide arvu korral. Võimalusi on siin ju teatavasti palju. Nemad nägid ette, et võimalikud on 3 meetodit: 1) Buchholz (vastasmängijate punktide summa), 2) kärbitud Buchholz (sama ilma kõige madalama tulemuseta) ja 3) võitude arv. Missugust just kasutada, see pidi määratama alles pärast turniiri lõppu loosiga. Arvati, et nii õnnestub mängijad lõpuni mängima panna ja kiirviigid viimases voorus jäävad ära. Huvitav on moodus küll, aga vast peaksid võistlustingimused mängijaile siiski juba varem teada olema. Lõpuks jäid korraldajad peatuma tavalisele Buchholzile.
Punktide arvestamisel jäid korraldajad siiski endale kindlaks: võitjale 3, kummalegi viigistajale 1 punkt. See pole ju ka praeguse koodeksiga vastuolus (Art. 11: Kui eelnevalt pole teisiti teatatud...).
Filipiinidelt tulnud kirjas toodi juhtum meeskonnavõistluselt, kus kapten pannud mängijad laudade taha selles järjekorras: 1., 4., 3. ja 6. laud. Kui vastasmeeskonna kapten kohtuniku poole pöördus, pandi 3. laua mängijale otsekohe kaotus. Oli niimoodi õige?
Sellele küsimusele vastamine eeldab antud võistluste juhendi tundmist. Olümpial ja paljudel teistel võistlustel laudade järjekorda muuta ei tohi, teisal jällegi võib (ka kabes on tavaliselt laudade ümberpaigutamine nii Eesti kui rahvusvahelistel võistlustel lubatud). Eeldame, et antud võistlusel ei tohtinud madalama laua mängija kõrgema laua omast eespool olla. Kui meeskonnas on 4 lauda ja 2 varu ning 2. laud parajasti ei mängi, siis on võimalikud variandid 1-3-4-5, 1-3-4-6, 1-3-5-6 või 3-4-5-6 ja 3. laual oli kaotuse panemine õigustatud. Hämmastab vaid, et kohtunik ei öelnud kaptenile, et tema poolt paikapandud järjestus ei kõlba.
Lembit
Oli ette nähtud mängida kiiremdussüsteemis. See tähendab, et 1. voorus ei mängi tabeli I pool II poolega, vaid kumbki neist jaguneb omakorda kaheks pooleks, mille vahel siis avavooru partiid toimuvad. Sama meetodit kasutatakse ka 2. voorus (nagu viimsel olümpialgi), Itaalia juhend nägi ette samamoodi mängimise ka 3. voorus, et alles siis pöörduda tavapärase mängukorralduse juurde. Nii peaks jõutama tasavägisemate avavoorudeni. Aga ükski süsteem ei tohiks oma põhiolemust kaotada. Olümpial oli 11 vooru, millest vaid kaks esimest mängiti kiirendussüsteemiga (oli sealgi kriitikuid), itaallased aga tahtsid sama teha 3 vooruga 5-st. Õiget lõppjärjestust poleks nii saadud. Pole siis ime, et Itaalia Maleliit neil sellest loobuda laskis.
Viiki ei lubanud juhend leppida enne 25 käiku. Kuni 1. juulini sellistel piirangutel seaduslikku alust pole, pärast seda küll. Niisiis jäeti ka see punkt ära. Kui mängijad tahavad, leiavad nad ikka mooduse, kuidas viiki leppida.
Huvitavalt oli itaallastel lahendatud küsimus paremusjärjestuse määramisest mängijate võrdse punktide arvu korral. Võimalusi on siin ju teatavasti palju. Nemad nägid ette, et võimalikud on 3 meetodit: 1) Buchholz (vastasmängijate punktide summa), 2) kärbitud Buchholz (sama ilma kõige madalama tulemuseta) ja 3) võitude arv. Missugust just kasutada, see pidi määratama alles pärast turniiri lõppu loosiga. Arvati, et nii õnnestub mängijad lõpuni mängima panna ja kiirviigid viimases voorus jäävad ära. Huvitav on moodus küll, aga vast peaksid võistlustingimused mängijaile siiski juba varem teada olema. Lõpuks jäid korraldajad peatuma tavalisele Buchholzile.
Punktide arvestamisel jäid korraldajad siiski endale kindlaks: võitjale 3, kummalegi viigistajale 1 punkt. See pole ju ka praeguse koodeksiga vastuolus (Art. 11: Kui eelnevalt pole teisiti teatatud...).
Filipiinidelt tulnud kirjas toodi juhtum meeskonnavõistluselt, kus kapten pannud mängijad laudade taha selles järjekorras: 1., 4., 3. ja 6. laud. Kui vastasmeeskonna kapten kohtuniku poole pöördus, pandi 3. laua mängijale otsekohe kaotus. Oli niimoodi õige?
Sellele küsimusele vastamine eeldab antud võistluste juhendi tundmist. Olümpial ja paljudel teistel võistlustel laudade järjekorda muuta ei tohi, teisal jällegi võib (ka kabes on tavaliselt laudade ümberpaigutamine nii Eesti kui rahvusvahelistel võistlustel lubatud). Eeldame, et antud võistlusel ei tohtinud madalama laua mängija kõrgema laua omast eespool olla. Kui meeskonnas on 4 lauda ja 2 varu ning 2. laud parajasti ei mängi, siis on võimalikud variandid 1-3-4-5, 1-3-4-6, 1-3-5-6 või 3-4-5-6 ja 3. laual oli kaotuse panemine õigustatud. Hämmastab vaid, et kohtunik ei öelnud kaptenile, et tema poolt paikapandud järjestus ei kõlba.
Lembit
pühapäev, 1. märts 2009
Veel veebruariveerust
Arvatavasti on kõik jõudnud juba Chesscafe viimase veeru läbi uurida. Neile, kes seda siiski teinud pole, siinkohal siiski ülevaade meie poolt seni käsitlemata teemadest.
1. Ühe inglase küsimus käib artikli 10.2 kohta. Kiires lõppmängus oli valgele jäänud viimane minut, mustale ainult 6 sekundit. Valge käis g5-g6. Must seiskas kellad, kutsus kohtuniku, taotles viiki ja saigi selle. Seis olevat olnud 2200 reitinguga mängijatele üldtuntud viigiseis, mida valge ei saa normaalsete vahenditega võita. Aga kas ikka kohtunik võis otsuse nii kiiresti langetada, ilma et ta oleks näinud, kuidas valge edasi mängima hakkab? Kohtunik oleks ju pidanud seisu hindama ja veenduma selles, et must ei eksi. Kaevata ju artikli 10.2 peale niikuinii ei saa.
Geurti arvates on normaalne, et kohtunik nõustub viigiga kohe, kui mängijad jõuavad hästi teada oleva viigiseisuni. Kui laual oli tuntud etturilõppmäng ja mõlemad teadsid, kuidas seda mängida, siis peab ta kohtuniku otsust mõistlikuks.
2. Täpsustades vastust paar kuud varem kiir- ja välkmale kohta esitatud küsimustele rõhutab Geurt seda, mida juba artiklist B6 (edaspidi A4c) isegi teame: nendes mänguliikides ei tohi kohtunik määrustevastase käigu märkamisel partiisse sekkuda, kui vastasmängija pole vastavat taotlust esitanud. Erand on vaid siis, kui mõlemad kuningad on sattunud tulle või ettur jäänud viimasele reale. Kui aga vastane määrustevastasust ei taotle (tõenäoliselt pole ta seda märganud), siis on ta seda käiku aktsepteerinud ja sel moel muutnud selle määrustepäraseks.
3. Hispaaniast on küsimusi malendite värvi määramise kohta matśides. On ju üldteada, et tavaliselt määratakse loosi teel 1. partii värv ja seejärel iga partiiga värv vahetub. Aga kas võiks ka kuidagi teisiti, kasvõi nii, et loosimise tulemusel otsustatakse mitte see, kes valgetega mängib, vaid see, kellel on õigus otsustada, mis värviga ta tahab mängida.
Üldist kasutamist see moodus leidnud pole, küll aga toimitakse niimoodi otsustavate armageddoni partiide puhul. See, kes loosi võidab, saab õiguse valida, mis värviga ta laua taha istub. Mustadel on siis tavaliselt vähem aega, aga partii viigilise tulemuse puhul saavad nad võidu.
Tähelepanu on pälvinud ka need matśid, kus mängijad on matśi keskel kaks partiid järjest mänginud sama värviga. Nii oli see nii Anand - Kramniku kui ka Topalov - Kamski matśil (esmakordselt oleks pidanud olema juba 2005 nurjunud Kasparovi - Kassimdźanovi matśil). Nii toimub see pärast matśi esimese poole lõppu. Matśide ajakavas järgneb 2 mängupäevale tavaliselt vaba päev. Kui matśi teiseks pooleks värve ei muudetaks, oleksid samal mängijal alati pärast puhkepäeva valged, teisel mustad.
Lembit
1. Ühe inglase küsimus käib artikli 10.2 kohta. Kiires lõppmängus oli valgele jäänud viimane minut, mustale ainult 6 sekundit. Valge käis g5-g6. Must seiskas kellad, kutsus kohtuniku, taotles viiki ja saigi selle. Seis olevat olnud 2200 reitinguga mängijatele üldtuntud viigiseis, mida valge ei saa normaalsete vahenditega võita. Aga kas ikka kohtunik võis otsuse nii kiiresti langetada, ilma et ta oleks näinud, kuidas valge edasi mängima hakkab? Kohtunik oleks ju pidanud seisu hindama ja veenduma selles, et must ei eksi. Kaevata ju artikli 10.2 peale niikuinii ei saa.
Geurti arvates on normaalne, et kohtunik nõustub viigiga kohe, kui mängijad jõuavad hästi teada oleva viigiseisuni. Kui laual oli tuntud etturilõppmäng ja mõlemad teadsid, kuidas seda mängida, siis peab ta kohtuniku otsust mõistlikuks.
2. Täpsustades vastust paar kuud varem kiir- ja välkmale kohta esitatud küsimustele rõhutab Geurt seda, mida juba artiklist B6 (edaspidi A4c) isegi teame: nendes mänguliikides ei tohi kohtunik määrustevastase käigu märkamisel partiisse sekkuda, kui vastasmängija pole vastavat taotlust esitanud. Erand on vaid siis, kui mõlemad kuningad on sattunud tulle või ettur jäänud viimasele reale. Kui aga vastane määrustevastasust ei taotle (tõenäoliselt pole ta seda märganud), siis on ta seda käiku aktsepteerinud ja sel moel muutnud selle määrustepäraseks.
3. Hispaaniast on küsimusi malendite värvi määramise kohta matśides. On ju üldteada, et tavaliselt määratakse loosi teel 1. partii värv ja seejärel iga partiiga värv vahetub. Aga kas võiks ka kuidagi teisiti, kasvõi nii, et loosimise tulemusel otsustatakse mitte see, kes valgetega mängib, vaid see, kellel on õigus otsustada, mis värviga ta tahab mängida.
Üldist kasutamist see moodus leidnud pole, küll aga toimitakse niimoodi otsustavate armageddoni partiide puhul. See, kes loosi võidab, saab õiguse valida, mis värviga ta laua taha istub. Mustadel on siis tavaliselt vähem aega, aga partii viigilise tulemuse puhul saavad nad võidu.
Tähelepanu on pälvinud ka need matśid, kus mängijad on matśi keskel kaks partiid järjest mänginud sama värviga. Nii oli see nii Anand - Kramniku kui ka Topalov - Kamski matśil (esmakordselt oleks pidanud olema juba 2005 nurjunud Kasparovi - Kassimdźanovi matśil). Nii toimub see pärast matśi esimese poole lõppu. Matśide ajakavas järgneb 2 mängupäevale tavaliselt vaba päev. Kui matśi teiseks pooleks värve ei muudetaks, oleksid samal mängijal alati pärast puhkepäeva valged, teisel mustad.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)