Noorte kiirmalest

Kohtla-Järve Vene Gümnaasiumis peeti juba 15. aasta järjest Eesti noorte lahtisi kiirmalevõistlusi. Endal on olnud võimalus jälgida neist kolmandikku. Enamus osavõtjaist on endiselt pärit Eesti kirdenurgast, kuigi seekord olid ka mõned tallinlased sinna tee leidnud. Väljastpoolt oli kohal vaid Peterburi Spasski klubi, kuhu esmakordselt ka poiste esikoht läks. Lätit esindas vaid lipp saali lae all. Olevat peetud kontakte ka ühe kunagise sõpruslinnaga Ukrainast, aga rahapuudusel sõidust asja ei saanud. 64 osavõtjat on sellise võistluse jaoks üsna tavaline arv. Kui peaksin otsustama, milline turniir sobiks noortele kohtunikele kõige paremini harjutamiseks, valiksin selle Kohtla-Järve võistluse eelkõige tema mitmekesisuse pärast. Ühekorraga mängitakse ringsüsteemis, ühe miiinuse ja śveitsi süsteemis, matśid veel pealekauba. Ka ajakontrollid on erinevad: mängitakse nii kiirmalet, välkmalet kui ka armagedoni. Mängijad liiguvad turniiri jooksul ühest süsteemist teise. Ega siin kohtunikulgi kerge orienteeruda pole. Ise olin just ühes partiis määrustevastase käigu eest vastasele 2 minutit lisanud (muidugi tähendas see, et tal oli jäänud alla 5 minuti aega) ja siis jäin nõutult vaatama, kuidas keegi määrustevastase käigu teinu otsekohe alla andis. Alles siis taipasin, et seal mängiti hoopis välku, kus aja lisamist ei tunta. Ja seejärel tuldi kohe küsima, kas peaks vastasele aega lisama, kui mängija asendab määrustevastase käigu kohe ise õigega, kella vahepeal vajutamata. Üldse oli määrustevastaseid käike nii nagu keskmistel noortevõistlustel ikka ja õnneks üsna varases staadiumis, nii et nende korrigeerimine eriti palju täiendavaid pingutusi ei nõudnud. Aga noori kohtunikke pole Kohtla-Järvel rohkem kui kusagil mujal. Ka staaźikate kohtunike read kipuvad hõrenema. Neil, kes seda turniiri tegid - Svetlana Zainetdinova, Arvo Kruus, Arkadi Zakarljuka ja Jakov Smoljar - on aga juba pikk praktika ja igaüks teadis, mida tegema pidi. Nii lasksin neil peaaegu kõik olulisemad küsimused omapead lahendada ja probleemi sellest ei tekkinud. Kogu turniir mängiti Phileoni kelladega - poistel digitaalsed, tüdrukutel mehaanilised. Algul kulus veidi aega nende toimimise meenutamiseks, mis õieti on küllalt lihtne. Ja siis algas töö. Põhiaja 15 minuti kellalesaamiseks tuli teha 44 vajutust (siis kui ei eksi, muidu hakkad jälle algusest peale). 5 või 10 minutit oleks olnud märksa lihtsam. Ja kuivõrd näidud ei taastu ja põhiliselt mängiti 2 partiid, siis enne teist partiid tuli sama protseduuri korrata. Üsna tüütu tegevus. Ja juhendis peaksid kõik vajalikud asjad kirjas olema. Tüdrukud on tavapäraselt mänginud ringsüsteemis, aga kellele võidukarikas kohtade jagamisel läheb, ei tea. Eks tuli siis poole turniiri pealt öelda, et vaatame kõigepealt omavahelist kohtumist ja siis arvutame Bergerit. Ehk saaks ka võistlussüsteemi vähe lihtsamaks teha. Aga muidu läks minu arust kõik üsna korralikult. Nii kohalikud maletajad kui ka võistluspaigaks olnud gümnaaasium tegid kõik, et asi õnnestuks. Lembit

Käikudest ja kellavajutusest

Suur osa viimasest Chesscafe veerust on pühendatud mitmesugustele kellavajutusega seostuvatele asjadele. Kohati tundub mulle, et küsimuste tõstatajad ja vastajad pole üksteisest päris hästi aru saanud, teisalt on aga minu arust neid juhtumeid, kus kella millegipärast mitme käigu jooksul ei vajutata, ikkagi üsna vähe. Aga kasvõi üks konkreetne näide. Üks itaallane on tõstatanud küsimuse probleemidest, mis tekivad, kui mängijal ei õnnnestu oma käiku sooritada, olgu siis et ta küll tahab oma kellanuppu vajutada, aga vastane on oma järgmise käigu tegemisega kiirem või siis unustab mängija üks või rohkemgi kordi oma kella vajutada. Küsimuse tõstataja soovitab art. 6.7a lauses "Partii jooksul seiskab kumbki mängija pärast malelaual oma käigu tegemist oma kella..." "seiskab" asemel kirjutada "peab seiskama" ning lause lõppu "Tema käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole seda teinud, välja arvatud siis, kui käik lõpetab partii" lisada veel "või on vastasmängija teinud oma järgmise käigu". Geurti arvates on mõte väärt, et see neil päevil kogunevatele RC nõunikele arutamiseks anda ja et see võiks olla probleemidele lahenduseks. Skeptilisemalt suhtub ta ettepanekusse asendada sõna "made" (tehtud) nii selles artiklis kui ka art. 1.1 (Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud) sõnaga "executed", mida mina tõlgiksin eelkõige "sooritatud". Aga mis vahe on siis sellel ja koodeksis üldiselt samas tähenduses kasutataval "completed"? Reeglid peavad muidugi olema täpsed. Sportliku käitumise musternäitena on ühes teises Chesscafe hiljutises materjalis ära toodud GM Hessi toimimine USA meeskonnavõistluste partiis Krausega. Mõlemad mehed olid teravas ajapuuduses. Krausel ilmne paremus, aga ta oli väga närviline. 39. käigul, kui tal oli jäänud vaid 9 sekundit aega, unustas ta pärast oma käigu tegemist kella vajutamast. Appi tuli talle Hess, kes ise oma kellapoole käima pani. (Partii läks muide 47. käigul viiki.) Kena küll, aga ometi ärgitas selline toimimine ka teistsuguseid mõtteid. Kas sel mooel sai Krause käik sooritatud? Juba mainitud art. 6.7 ütleb ju "Mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata. Tema käiku ei loeta sooritatuks, kui ta pole seda teinud..." Nii et tegutseda võib ainult mängija, mitte tema vastane. Lembit

Ütlustest ja kirjutamisest

Mõnedest sel nädalal Chesscafes puudutatud küsimustest. Koodeksi art. 8.1 nõuab, et mõlemad mängijad kirjutaksid nii oma kui ka vastasmängija käigud korrektsel viisil käik-käigult, võimalikult loetavalt ja selgelt algebralises notatsioonis võistluseks ettenähtud partiiprotokollile. Aga mis saab siis, kui nii ei toimita? Koodeksist ühtki vihjet karistustele me ei leia. Kõige rohkem vajaksime korralikku protokolli ajaületuste fikseerimisel ja taotlustel võimatu käigu kohta. Geurt leiab, et kõige hullem on, kui kohtunikulauale ilmuvad kaks puudulikku protokolli vastupidiste tulemustega. Temagi praktikas olevat selliseid juhtumeid esinenud. Ilmselt peaks taotluse esitajal olema mõistlikult täielik protokoll (väljend ise on üsna ebamäärane ja annab kohtunikule manööverdusvõimalusi). Kuu lõpul kogunevatele RC nõunikele lubas Geurt sellise ettepaneku teha. Kui sellist protokolli pole, taotlust arutusele ei võeta. USA-s on selline nõue praegugi olemas. Mille muuga taotlust ikka põhjendada. Üsna analoogiline on ka üks teine küsimus. Selles kurdetakse, et on rohkesti selliseid protokolle, mida on võimatu lugeda. Milline ikkagi peaks sellisel juhul karistus olema? Geurti arvates on see, mida pidada loetavaks, küllalt subjektiivne. Käigud peaks ikkagi saama välja lugeda. Ta ise pole halva kirjutamise pärast kedagi karistanud ega kuulnud ka, et teised kohtunikud oleksid seda teinud. Tema arust sobiks hoiatus, mõtlemisaja vähendamine mõne minuti võrra või selle lisamine vastasele. Kaotuseni kindlasti minna ei tohiks. Geurt toob näite mängijast, kes ajapuudusele lähenedes muutub nii närviliseks, et tema protokolle enam tõepoolest lugeda ei saa. Ta leiab, et sel juhul võiks kasutada abilist nagu nägemispuudega mängijate puhul ja muidugi ka siis mõned minutid ajast ära võtta. Koodeks ei näe ette, et mängija peaks ütlema, kui ta vastase kuningale tuld annab. Aga kas ei peaks tule ütlemise üldse ära keelama, nii et mängija võiks partii ajal rääkida ainult reeglitega lubatud juhtudel: viiki pakkudes, malendeid kohendades või alistudes? Tegelikult on ju tegemist vastase häirimisega, eriti kui tuleandmised korduvad järjest. Geurt nõustub küll küsimuse sellise tõstatamisega, ei pea aga keeldu otstarbekaks. Tema arust on tuleütlejaiks vanemad mängijad, kes on seejuures väga viisakad. Kui tuleütlemine segab, siis võib ju selle eest vastasele aitäh öelda, aga lisada juurde, et korrata seda vaja pole. Egiptuse meistrivõistluste peakohtunikuks olnud IA on toonud näite mängijast, kes öelnud kohtunikule, et peab minema tualetti. FA vastanud ainult: "Oma ajast". Peakohtunik nägi, et mängijal oli kaotusseis ega sekkunud. Partii lõppeski peatselt kaotusega, aga tagantjärele küsitakse, mida oleks kohtunik pidanud tegema. Geurti arvates võis see ütlus tähendada jaatavat vastust, aga ühtlasi seda, et juhul kui on mängija käik, siis tema kell käib ja seda ei seisata. Kindlasti ei võinud see tähendada seda, et mängija kell käib igal juhul või seda, et mängija võib minna vaid siis, kui ta on käigul ja tema kell käib ega seda, et ta peab ära ootama vastase käigu ja võib alles siis minna. Kui kohtuniku mõttekäik oli selline, siis oli tema tegevus väär. Vastavalt art. 12.2 ei tohi mängija kohtuniku loata lahkuda mängualalt, käigul olles aga ka mitte mängukohast. Väga kahju on Anastasia Golubenko lahkumisest. Temaga oli hea teha koostööd kõigil viimastel aastatel Kohtla-Järvel peetud noorteturniiridel. Lembit

Simultaan malelegendiga

Kiire ja tegemist täis päev täna. Nagu igal kolmandal kolmapäeval alustasin ka täna Chesscafe kohtunikuveeru tõlkimisega. Seejärel muinsuskaitsekuu avamine, seejärel olin kutsutud Tõnismäele olümpianäituse avamisele. Sinna aga ei jõudnudki, sest selgus, et tuleb hakata hoopis korraldama Kasparovi simultaani, mis pealegi venis oodatust pikemaks. Ja koju tulles veel praegu loetav kommentaar teha, sest tavaks on see ju igal kolmapäeval üllitada.

Karpovi ja Kasparoviga on mul 80-ndatest aastatest veidi eriline suhe, sai ju kunagi kolmes linnas tähelepanelikult jälgitud nende 60 omavahelist matśipartiid ja nagu näha, mäletavad nemad mindki veel nendest aastatest. Karpov käis Tallinnas simultaani andmas eelmise aasta algul, Kasparov nüüd. Simultaanide paigadki peaaegu teineteise vastas üle tänava. Ega simultaane endid omavahel võrrelda maksa. Kui mullu oli suur osa mängijaid loomeinimeste seast, siis täna oli tegemist noorte maletajatega.

Ega simultaanidel suuri reegleid ole. Simultaaniandja mängib kõik partiid valgetega, tal on käigu mõtlemiseks piiramatult aega ja ta võib tehtud käiku muuta enne käigu tegemist järgmisel laual. Simultaanist osavõtja teeb oma vastukäigu alles siis (ja otsekohe), kui simultaaniandja tuleb tema laua juurde. Osavõtjal pole õigust analüüsiks malendeid paigast nihutada ega rikkuda malekoodeksi käigu sooritamist ja malendi puudutamist käsitlevaid artikleid.

Kasparovi kodulehel oli siiski mitmeid eritahtmisi. Maksimaalselt võis olla 20 mängijat (nii oligi). Võistlejate reiting pidi olema alla 2000 (kaks erandit lubati siiski teha). Igaühe ees laual oli suur nimesilt, kus ka reiting peal, et siis teada, kuidas mängida. Sealsamas pidid olema partiiprotokollid ja kirjutusvahendid. Muidugi ei võinud kasutada treenerite ega arvutite abi. Pildistada võis ainult suurmeistri viie esimese käiguringi ajal. Ristkülikuna asetatud laudade vahel võis liikuda vaid simultaaniandja. Tema jaoks pidi olema lauake veepudeli ja śokolaadiga. Pärast laud autogrammide jagamiseks. Pealtvaatajad pidid olema vaiksed ja muidugi ei mingit suitsetamist.

Kutsusime mängijad varakult kohale, et neile sõnad peale lugeda. Seletasime neile, kuidas nad peavad end ülal pidama ja et näiteks vähemlipuga pole viisakas edasi mängida. Riputasime välja kirjad, et mobiilid ei heliseks (peaaegu ei helisenud ka). Asjale lisas tähtsust see, et üritust avama ei tulnud mitte ainult maleliidu president, vaid ka haridusminister.

Mängijate põhiosa mahtus paari erandiga 8 ja 14 aasta vahele. 20 mängija seas oli 7 tüdrukut. Algul paistis, et Kasparov püüab edu saavutada väga kiire mänguga, hiljem tempo tunduvalt langes. 10 käigule kulus 25 minutit, 20 käigule 1 tund 15 minutit, 30käigule 3 tundi, selleks ajaks olid pooled partiid läbi. Lõpuks kulus meil peaaegu neli tundi. Tulemusega võivad vist mõlemad pooled rahule jääda. Kasparov võitis 18 partiid, 2 mängu jäi viiki. Võiduprotsent seega 95.

Mingeid reeglirikkumisi ei tuvastanud. Ometi vist esmakordselt oma praktikas kasutasin mõtlemisaja arvestamiseks oma käekella. Nimelt oli viimasena mängima jäänud poisil tava oma käiku pikalt mõtelda ja nägin, kuidas see muudab Kasparovi närviliseks. Kuna ühtki malekella käepärast polnud, siis leppisime kokku, et käigule võib kulutada maksimaalselt 2 minutit ja seda ma siis oma sekundiosutiga kellalt jälgima hakkasingi. Kui poolteist minutit täis, hoiatasin. Muidugi oli see hädaaabinõu. Nii et hoidke igaks juhuks alati üks malekell käepärast, ka siis kui seda reeglite järgi ei peaks nagu vaja olema.

Aga kokkuvõttes oli üsna huvitav üritus ja tähelepanu sellele ilmselt suurem kui mulluse Karpovi simultaani ajal.
Lembit

Ajaületuse peensusi

Täna paarist veidi segasest ajaületusjuhtumist. Singapuris mängiti mingit lasteturniiri. Must ületas aja, aga valge seda ei märganud. Umbes kümne minuti pärast pani must mati. Pealtvaatajad ütlesid, et musta aeg oli läbi. Valge küsis seepeale, mis on siis partii tulemus. Partiiprotokollid olid veel alla kirjutamata. Kohtunik andis võidu mustale.

Küllap see nii pidigi olema. Koodeksi art. 6.8 järgi peab noolekese langemise kindlaks tegema kohtunik või mängija selle kohta taotluse esitama. Seda aga polnud. Art. 5.1a järgi lõpeb partii matiga. Veidi paneb imestama, et poisid üldse kella ei jälginud, küll aga on ilmne kohtuniku halb tegevus, kes oleks pidanud ajaületuse fikseerima. Võimalik, et kohtunikke oli lihtsalt liiga vähe. Kui su hoole all on üle 10 laua, on kõike toimuvat raske jälgida. Kasvõi käikude kirjutamiseks võiks ju abiks kasutada ka kõrvalisi isikuid, kes loomulikult vajavad juhendamist.

Või näide Ungari meeskonnavõistlustelt. Lauale on jäänud väga vähe malendeid.
Valged: Ke1, Oa6 (2). Mustad: Kf4, Rd4, Ee3 (3).
Keegi pole viiki pakkunud ega taotlenud, nüüd aga ületab must aja. Mis on partii tulemus?
Art. 6.9 järgi on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Tingimuseks on aga, et vastasmängija kuningat oleks võimalik matistada. Kas siin saab?
Saab küll. Must läheb odasse, kahib ratsu ja siis valge matistab. Lõppseis võib olla valged: Kb6, Oc6 (2), mustad: Ka8, Ob8(2).Kui algseisus oleks ettur c3 asemel olnud d3, siis oleksid tekkinud samaväljalised odad ja see võimalus ei kehtiks. Must kuningas võiks aga ikkagi mati saada, näiteks seisus Kb6, Ob7 - Ka8, Rb8. See on muidugi üsna kunstlik, aga reeglite järgi on see nii.

Arutleda võib veelgi lihtsamate seisude üle. Kasvõi Kg1, Eh7 - Kh8. Kui must ületab aja, siis ta kaotab. Ta ei pea ju tingimata lööma Kxh7, vaid võib minna ka Kg7.
Kf8, Eh7 - Kh8. Siin poleks aja ületanud mustal mingit muud võimalust peale Kxh7. Niisiis viik.
Valge Ea2, K kusagil lähedal - must Kh8. Valge käib 1. a3, vajutab kella ja musta aeg kukub. Punkt valgele.
Kui etturilõppmängus on kõik etturid blokeeritud ning kuningad läbi murda ei saa, fikseeritakse viik - art. 9.6: mingite määrustepäraste käikudega ei saa matini jõuda.
Lembit

Määrustevastasustest

Klubide matś Inglismaal. Mängijatel oli kontrollini umbes 8 käiku, aega alla minuti. Vahetati hulk malendeid, must tegi käigu. Valge ütles, et oli tema käik. Teeb siis ise käigu, partii jätkus ja musta nooleke langes. Kohtunik leidis, et käigud polnud täis. Ta ei teadnud, missuguse käigu valge tegi, kui takistas vastast käimast. Partii taastamisel selgub, et vaieldud seisus oli ikkagi musta käik ja seega oli valge teinud kaks käiku järjest. Vastased leppisid sõbralikult viiki, aga mis siis, kui kohtunik oleks pidanud otsustama?

Partii ei olnud veel läbi. Isegi pärast noolekese langemist tuleb mõningaid asju uurida. Peamine: kas käikude arv on täis? Siin leidsid mängijad ja kohtunik partii jooksul, et tegemist on määrustevastasusega. Art. 7.4a ütleb: tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust. Valge "teine" käik oli määrustevastane. Partii pidi seega jätkuma valge "esimesest" käigust. Must pole kohustatud käima sama malendiga, millega vastas valge "teisele" käigule.

Teine juhtum. Kuninga ja lipu asend oli laual vahetatud. See avastati alles pärast 12. käiku. Vahepeal oli niimoodi ka vangerdatud. Kuna vangerdus oli määrustevastane käik, siis nõudis kohtunik tagasipöördumist vangerduseelsesse seisu, kuningas ja lipp aga jäetigi ebaloomulikku asendisse. Oli niimoodi õige?

Tavamales oleks tulnud partiid alustada algusest (art. 7.1a). Muide USA reeglite järgi oleks tulnud partiid lihtsalt jätkata, sest seal korrigeeritakse seisu vaid esimese 10 käigu jooksul.
Kiirmales reguleerib toimimist art. A4c. Kui vastane oleks märganud vale vangerdust kohe, enne oma malendi puudutamist, oleks tulnud taastada vangerduseelne seis. Kuivõrd teine mängija oli puudutanud lippu ja vankrit, siis peaks ta nüüd jätkama Lc1(või Lg1). Hilisemal märkamisel jääb viga parandamata. Kohtunik sekkub vaid ühe mängija taotlusel.
Välkmale on nagu kiirmalegi, välja arvatud see, et kohesel märkamisel võib vastane pärast vigast vangerdust nõuda võitu.

Tavamales võib määrustevastase käigu sooritaja vastane mängida edasi ja teatada määrustevastasest käigust alles hiljem, sõltuvalt partii käigust. Igal juhul pöördutakse varasema seisu juurde tagasi. Ta ei tohi ainult matti saada, siis on ta partii kaotanud.
Kui määrustevastane käik avastatakse pärast protokollidele allakirjutamist, kuigi enne järgmist vooru, siis see parandamisele ei kuulu.
Lembit

Kuidas lõpeb partii?

Sirvisin veidi varasemaid märkmeid. Leidsin juhtumi mingilt USA turniirilt. Ühel mängijal oli laual kaks seotud etturit vastase üksiku kuninga vastu. Tegi käigu ja arvas, et on vastase patti pannud. Hüüdis veel: "Ei suuda uskuda, et panin su patti!" Mehed surusid käsi ja panid kellad seisma. Nüüd aga näitas vastane, et tegelikult mingit patti polnud. Kohtunik leidis, et viik jääb püsima, kuna suruti käsi ja seisati kellad. Sealne maleliit jäi seisukohale, et kuivõrd olukord oli ebaselge, võis kohtunik langetada mistahes otsuse.
Niisiis "patt" öeldi, käsi suruti ja kellad peatati (või tegi seda vastane teise poole nõusolekul). Partiiprotokolli küll veel alla ei kirjutatud, ometi leidis ka Geurt, et toodud andmetest piisab kohtunikuga nõustumiseks.

Torino olümpial võttis üks mängija malendi, pani selle aga lähteväljale tagasi ja käis hoopis teisega. Vastane protestis, aga kuivõrd ta oli enne seda unustanud kella vajutamast, kaotas ta ajaga. Kirjutas aga partiiprotokollile alla ja kaptenid andsid allkirja ka matśiprotokollile. Hiljem protesteeriti, aga kuivõrd protokollile oldi alla kirjutanud, siis ametlikult seda enam teha ei saanud. Selline oli peakohtunikuks olnud Geurti seisukoht, mille kinnitas ka apellatsioonikomitee.

Hollandlased tõstatasid küsimuse, kas mängija saab alistuda seisus, kus ainult temal on materjali partii võitmiseks.
Teatavasti on vastavalt art. 5.1b partii kohe lõppenud ja mängija võitnud, kui vastasmängija teatab, et ta alistub. Ja art. 8.7 leiame, et kui mõlemad mängijad on partii tulemuse mõlemasse partiiprotokolli märkinud ja nendele alla kirjutanud, jääb see tulemus kehtima isegi siis, kui see on vale. Küll aga leiame sealt klausli: "kui kohtunik ei otsusta teisiti".
Kui aga kohtunik arvab, et tegemist on pettusega, tuleb rakendada art. 12.1 (malemängu maine kahjustamine)koos vastavate karistustega.
Nii on vaieldavates ja kriitilistes olukordades kohtunikul alati oluline roll.

Või mida teha siis, kui keegi alistub patiseisus? Siis võib muidugi lihtsalt viidata art. 5.2a ja ikkagi fikseerida viigi: patiga lõppes partii kohe, kui vaid patiseisu tekitanud käik oli määrustepärane. Patikäik tehti ju enne alistumist.
RC pikaajaline sekretär Stewart Reuben on siiski kirjutanud, et kui mõlemad on alla kirjutanud kaotust fikseerivale protokollile, siis otsustab kohtunik. Ise jätaks ta protokolli jõusse. Sest kui mängija ei mõista, et ta on patis, mismoodi erineb see seis siis halvast seisust?
Ja ehk oleks õige, kui ka kohtunikud partiiiprotokollile alla kirjutaksid.
Lembit

Kuidas suhelda vastasega?

Schach-Zeitungi viimases numbris on FA Jürgen Kehr pühendanud oma lehekülje sellele, kuidas peaksid (või võiksid) kaks mängijat omavahel partii ajal suhtlema.
Kui ta mõned aastad tagasi olevat turniirimalet mängima hakanud, olnud ta üks esimesi vastaseid vanamees, kes olevat öelnud umbes "schachdupp" ja hakanud seejärel hoogsalt oma nuppe kohendama. Alles hiljem turgatanud pähe, et öeldu võis olla hoopis ingliskeelne "shut up" (pea suu!) saksa moodi hääldatult. Tema polevat öelnud midagi.

Koodeksi art. 4.2 lubab mängijal malendeid laual kohendada, kui ta on vastast sellest eelnevalt hoiatanud. Kui seda ei tehta, tuleb käia nii, nagu see on kirjas järgmises artiklis. Problemaatiliseks muutub asi siis, kui nii hakatakse toimima lihtsalt "puudutatud - käidud" reegli eiramiseks. Küllap peab asja märganud kohtunik sellele tähelepanu juhtima.

Või teine probleem. Mängija, kes parajasti käigul polnud, tõuseb laua tagant ja hakkab teisi partiisid vaatama. Äkki näeb ta, et laua taga istuv vastane puudutab üht malendit ja käib siis hoopis teisega. Mängija tuleb siis laua juurde ja nõuab käiku puudutatud malendiga. Mees aga ütleb, et oli öelnud "kohendan", ka üks pealtvaataja võivat seda kinnitada. Kutsutakse siis kohtunik. See otsustab, et puudutatud malendiga tuleb tõepoolest käia. Mängija oleks pidanud kõigepealt vaatama, kas vastast või kohtunikku paigal on, kes võiks seda teadet arvestada. Niisama õhku rääkimisest kasu pole, pealtvaatajad aga ei tarvitse alati olla objektiivsed. Suhtlemist häiris antud juhul see, et vastast laua taga polnud.

Veel selline näide. Mängija pakub viiki. Vastane ei pööra sellele tähelepanu, vaid teeb oma järgmise käigu. Partii jätkamine on üks võimalus viigiettepaneku tagasilükkamiseks. Paar-kolm käiku hiljem pakub aga teine omakorda viiki, öeldes, et tegelikult on seis juba ammu viik. Loomulikult üllatab selline ütlus nii vastast kui ka kohalviibivat kohtunikku. Miks siis mees esimest pakkumist vastu ei võtnud? Polevat lihtsalt kuulnud. Veidi hiljem selgus, et täiesti häirimatuks mängimiseks oli mees endale vatitropid kõrva pannud. Muidugi oleks olnud sel juhul hea seda vastasele enne partiid öelda, nii et see oleks teadnud end viigipakkumisel selgemalt väljendada. Teiseks aga tuleb viigipakkumine ka partiiprotokolli kanda.

Nii nagu Paabeli torni ehitamisel, võib ka males probleeme tekitada see, et mängijad kasutavad erinevaid keeli. Piirid on lahti, üha enam korraldatakse rahvusvahelisi turniire. Nende korraldajad peaksid seda arvestama. Artiklis soovitatakse tähtsamate malemõistete ja -fraaside tõlked turniirisaali üles riputada. Abimaterjalina viidatakse Itaalia kohtuniku Cristina Rigo huvitavale materjalile FIDE kohtunikekogu leheküljel. Mul endal on riiulil GM Averbahhi Belgradis 1980 (on ka hilisem väljaanne) ilmunud väike malesõnastik, kus kõik vajalikud sõnad ja väljendid saksa, inglise, hispaania, prantsuse ja vene keeles selgeks tehakse. Soomekeelsete loengute jaoks olen kõige tähtsamad asjad veel soome keeles juurde kirjutanud. Pruukinud olen ma seda raamatut siiski üsna minimaalselt.

Euroopa Maleliidu turniirimääruste art. 3.2 keelab mängijatevahelise suhtlemise (viigipakkumise) enne 40. käiku. Veidi selgemalt oleksid ehk reeglitegijad võinud end siiski väljendada. Kas tähendab siis suhtlemine seal ainult viigipakkumist või on selle mõiste haare siiski laiem kui sulgudes oleval? Päris täpselt ei saanud aru sellestki, millised on need "senior events", mille kohta reegel ei kehtivat.

Lõpetab aga Kehr oma artikli sellise episoodiga: Mängija puudutab mingit malendit kavatsusega sellega käia, siis aga märkab, et sellega head käiku pole ja teeb siis hoopis muu käigu. Vastane taotleb muidugi käiku. Nüüd aga märkab patustaja, et vastane oli unustanud tema kella käima vajutada. Seetõttu polevat ta käigul ning vastavalt koodeksi art. 4.3 nõutakse käiku ainult käigul olevalt mängijalt (... kui käigul olev maletaja meelega puudutab malelaual...). Loodan, et igaüks leiab ise, kellel õigus, Kehr lubab aga asja juurde tagasi pöörduda järgmises veerus.
Lembit

Oleks kaartidest kasu?

Eelmisel nädalal arenes Austraalia lehel väike diskussioon selle üle, kuivõrd täpselt koodeksis kõik kirja pandud on. Lähtuti määrustevastaste käikudega seostuvatest punktidest. Teatavasti kui kohtunik märkab seda tavamales, laseb ta eelnenud seisu taastada, teha uue käigu puudutamise kohta käivaid reegleid arvestades ja korrigeerib kelli (art. 7.4). Kui tegemist on kiirmalega, siis ta ise vahele ei lähe (välja arvatud erandjuhtudel), vaid ootab mängijate taotlust (art. A4d). Välkmales määrustevastast käiku ei korrigeerita, vaid see toob mängijale kohe kaotuse (art. B3c). Artiklid 7.4 ja B3c on omavahel täielikus vastuolus, viimane ei luba korrigeerida ainsatki varasemat määrustevastast käiku. Ometi ütleb art. B3 ainult, et küllaldase järelevalveta välkmales ei kehti ainult artiklid 10.2 ja A4c. Miks ei mainita siin siis art. 7.4? Küllap oleks võinud tõepoolest ka seda mainida, aga kõike, mis ajakontrollist olenevalt teisiti on, ei jõua ikkagi üles lugeda.

Vaieldi veel selle üle, kas art. 7.5 välgus kehtib või mitte. Selles räägitakse, mida teha siis, kui malendid on oma kohtadelt ära nihkunud. Küllap läheb ka välgus kohtunik sel juhul appi, aga vaid siis, kui teda vähemalt üks pool kutsunud on. Kui mängijad jätkavad käikude tegemist ja tegelik seis kahtluse all pole, las siis mängivad. Austraalias näib olevat etaloniks muutunud mingi Smerdon - Solomoni partii Melbournist 2002, kus kummalgi olnud vanker ja ettur, aga ülivähe aega. Äkki olnud kõik nupud põrandal, ühel aeg otsas, teise kellal veel 2 sekundit. Kohtunik oli asja jälginud. Mehed aga surunud tühja laua kohal käsi ja läinud ära, nagu oleks see täiesti normaalne.

Arrutlusel leiti, et kasu võiks olla ka viimastel Aasia mängudel rakendatud reeglitest. Vähemalt pealtvaatajad olevat laudadel toimuvast hakanud paremini aru saama, aga ka reeglirikkumiste arv olnud üsna minimaalne. Kohtunik oli seal muide iga nelja laua kohta.
1. Kui mängija teeb määrustevastase käigu ja vastane esitab vastava taotluse, saab mängija kollase kaardi.
2. Kui mängija juhuslikult (või ka ettekavatsetult) ajab oma käigul malendid ümber ja vastane esitab vastava taotluse, saab mängija kollase kaardi. See reegel sunnib mängijaid kohendama malendeid enne kellavajutust.
3. Mõlemal juhul võib kohtunik lisada vastase ajale ühe minuti.
4. Kui on tegemist sama mängija teise eksimusega punkti 1 või 2 järgi, saab mängija punase kaardi ja kaotab partii.

Ja välkmales:
1. Kui mängija teeb määrustevastase käigu ja vastane esitab vastava taotluse, saab mängija punase kaardi ja kaotab partii.
2. Kui mängija juhuslikult (või ka ettekavatsetult) ajab oma käigul malendid ümber ja vastane esitab vastava taotlusee, saab mängija punase kaardi ja kaotab partii. See reegel sunnib mängijaid kohendama malendeid enne kellavajutust.

Nii võrdsustatakse malendite ümberajamine praktiliselt määrustevastase käiguga. Vahe FIDE reeglitega on olemas: ühel juhul peab kohtunik lisama 2 minutit, teisel juhul võib ta lisada 1 minuti.
Oli ettepanek määrustevastase käigu või malendite paigast nihutamise eest ka välgus mitte panna kaotust, vaid ajast 1 minut ära võtta (kui aega on jäänud alla 1 minuti, siis mängija kaotab) - minu arust liiga keeruline. Aga arutada võib ju kõike.
Lembit