Noorte kiirmalest

Kohtla-Järve Vene Gümnaasiumis peeti juba 15. aasta järjest Eesti noorte lahtisi kiirmalevõistlusi. Endal on olnud võimalus jälgida neist kolmandikku. Enamus osavõtjaist on endiselt pärit Eesti kirdenurgast, kuigi seekord olid ka mõned tallinlased sinna tee leidnud. Väljastpoolt oli kohal vaid Peterburi Spasski klubi, kuhu esmakordselt ka poiste esikoht läks. Lätit esindas vaid lipp saali lae all. Olevat peetud kontakte ka ühe kunagise sõpruslinnaga Ukrainast, aga rahapuudusel sõidust asja ei saanud. 64 osavõtjat on sellise võistluse jaoks üsna tavaline arv. Kui peaksin otsustama, milline turniir sobiks noortele kohtunikele kõige paremini harjutamiseks, valiksin selle Kohtla-Järve võistluse eelkõige tema mitmekesisuse pärast. Ühekorraga mängitakse ringsüsteemis, ühe miiinuse ja śveitsi süsteemis, matśid veel pealekauba. Ka ajakontrollid on erinevad: mängitakse nii kiirmalet, välkmalet kui ka armagedoni. Mängijad liiguvad turniiri jooksul ühest süsteemist teise. Ega siin kohtunikulgi kerge orienteeruda pole. Ise olin just ühes partiis määrustevastase käigu eest vastasele 2 minutit lisanud (muidugi tähendas see, et tal oli jäänud alla 5 minuti aega) ja siis jäin nõutult vaatama, kuidas keegi määrustevastase käigu teinu otsekohe alla andis. Alles siis taipasin, et seal mängiti hoopis välku, kus aja lisamist ei tunta. Ja seejärel tuldi kohe küsima, kas peaks vastasele aega lisama, kui mängija asendab määrustevastase käigu kohe ise õigega, kella vahepeal vajutamata. Üldse oli määrustevastaseid käike nii nagu keskmistel noortevõistlustel ikka ja õnneks üsna varases staadiumis, nii et nende korrigeerimine eriti palju täiendavaid pingutusi ei nõudnud. Aga noori kohtunikke pole Kohtla-Järvel rohkem kui kusagil mujal. Ka staaźikate kohtunike read kipuvad hõrenema. Neil, kes seda turniiri tegid - Svetlana Zainetdinova, Arvo Kruus, Arkadi Zakarljuka ja Jakov Smoljar - on aga juba pikk praktika ja igaüks teadis, mida tegema pidi. Nii lasksin neil peaaegu kõik olulisemad küsimused omapead lahendada ja probleemi sellest ei tekkinud. Kogu turniir mängiti Phileoni kelladega - poistel digitaalsed, tüdrukutel mehaanilised. Algul kulus veidi aega nende toimimise meenutamiseks, mis õieti on küllalt lihtne. Ja siis algas töö. Põhiaja 15 minuti kellalesaamiseks tuli teha 44 vajutust (siis kui ei eksi, muidu hakkad jälle algusest peale). 5 või 10 minutit oleks olnud märksa lihtsam. Ja kuivõrd näidud ei taastu ja põhiliselt mängiti 2 partiid, siis enne teist partiid tuli sama protseduuri korrata. Üsna tüütu tegevus. Ja juhendis peaksid kõik vajalikud asjad kirjas olema. Tüdrukud on tavapäraselt mänginud ringsüsteemis, aga kellele võidukarikas kohtade jagamisel läheb, ei tea. Eks tuli siis poole turniiri pealt öelda, et vaatame kõigepealt omavahelist kohtumist ja siis arvutame Bergerit. Ehk saaks ka võistlussüsteemi vähe lihtsamaks teha. Aga muidu läks minu arust kõik üsna korralikult. Nii kohalikud maletajad kui ka võistluspaigaks olnud gümnaaasium tegid kõik, et asi õnnestuks. Lembit