esmaspäev, 28. jaanuar 2008

Juhtumeid Volga äärest

Vaid vähestel Venemaa veebilehtedel on malekohtunike tegevusele omaette osa pühendatud. Üks neist on Uljanovski oma. Sealt leian oma kunagise hea sõbra ja kolleegi IA Igor Vereśtśagini kommentaarid malekoodeksi viimasele väljaandele, Venemaa kohtunikekogu esimehe IA Igor Bolotinski artiklid ajakirjast "64" kui ka ülevenemaaliseks kohtunikuks saamise nõuded. Samas analüüsitakse ka mõningaid kohtunikutegevuse praktikas esinenud juhtumeid. Sealt ka järgmised näited.

Uljanovski esivõistlused. Valge seis on sedavõrd halb, et tema ainuke lootus on vastase ajaületus. Kui mustale on jäänud vaid poolteist minutit, unustab ta pärast käigu tegemist kella vajutada. Sõber juhib laua kõrvalt sellele tähelepanu. Kas niisugust tegevust võib pidada etteütlemiseks ja kuidas oleks pidanud kohtunik toimima? Antud juhul laskis kohtunik partiil jätkuda ja tegi vaid sellesse sekkunule hoiatuse.

Ilmselt toimis kohtunik õigesti. Me ei tea, kes see sõber oli, kas tavaline pealtvaataja või teine mängija. Partii lõpetanud mängijal ja pealtvaatajal vahet pole. 12.4 Oma partii lõpetanud mängijad loetakse pealtvaatajateks. 13.7a Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi kõnelda ega muul viisil partiisse sekkuda. Kui vaja, võib kohtunik süüdlased mängualalt eemaldada.
Kõige halvemini oleks segajal võinud minna juhul, kui tegemist oleks olnud mängijaga, kelle partii veel käigus. Vereśtśagini (IV) arvates oleks ebaväärika käitumise eest võinud isegi tema enda partiis kaotuse määrata (kardan, kas mul endal nii palju otsustavust oleks olnud). Kui see oli aga keegi teine, siis oleks IV arvates tulnud välja saata kohtunik, kes lubas kõrvalisel isikul mängualal viibida (kuigi ega me tea sedagi, kas ta just mängualal oli).
Partiid mänginud musti ei saa võõraste vigade ega reeglirikkumiste eest karistada.

Ja paar seisu, kus teemaks artikli 10.2 rakendamine.
Üsna paljude malenditega seis samalt turniirilt. Valgel ettur rohkem.
Valged: Kb2, Vh2, Oe1, Ra3, Eb4, c3, d4, e3, f4 ja g3 (10)
Mustad: Kg7, Vb8, Oe4 ja e7, Ec4, d5, e6, f5 ja g4 (9)
Valgel on jäänud alla 2 minuti ja ta taotleb artikli 10.2 järgi viiki. Kohtunik viiki ei fikseeri, vaid laseb partiil jätkuda. Tehakse veel kümmekond käiku, kusjuures vahepeal on vaid musta vanker b8-lt paiknenud ümber c8-le. Kui mustad kahivad b4-l oda, kukub valgete kellal nooleke. Ka kohtunik on ajahädas, sest klubi tahetakse juba kinni panna. Kiirustades teeb ta otsuse lugeda partii mustadele võidetuks.
Kuivõrd artikkel 10.2d ütleb, et kohtuniku otsus seoses artikliga 10.2a, b, c on lõplik, siis keegi (ka mitte apellatsioonikomitee) seda otsust muuta ei saa. Ometi polnud ju kõigi vahepealsete käikude jooksul seis kuigivõrd muutunud. Rahulikumas olukorras mõtles kohtunik asja veel kord läbi ja leidis, et oli eksinud. Muutis oma esialgse otsuse ja luges nüüd partii viigiks. Arvatavasti toimis ta õigesti.

Lõpuks seis, mida peale Uljanovski veebilehe on elavalt arutatud ka tatarlaste omal, kusjuures kummalgi pool provintsipiiri on jõutud erinevatele seisukohtadele.
Tegemist on Mussa Dźalili mälestusturniiriga (tatarlastel oli kord selline kangelane). Laual seis: Valged: Kf5, Oc4 ja e5, Ef6 ja g5 (5). Mustad: Kh7, Od2 ja e8 (3)
Valgetega mängib kogenud Vassili, mustadega nooruke Ilja. Edasi mängiti nii:
1.f7 Oxf7 2.Oxf7 Oxg5 3. Og6+ Kh6 4.Od6 Of6 5.Of7 Oa1 6. Of8+ Kh7 7.Og6+ Kh8 8.Oa3 Oc3 9.Oc1 Oa1 10.Oh6 Ob2

Pärast 2. käiku nõudis Ilja kohtunikult viiki, kuid kella seisma ei pannud.
10.2 Kui käigul oleva mängija kellal on jäänud vähem kui kaks minutit, võib ta taotleda viiki. Ta seiskab kellad ja pöördub kohtuniku poole.
Kohtunik ütelnud küll "viik", aga asja ei otsustanud ja pöördus omakorda peakohtuniku poole. Must kaitses end leidlikult, nii et tal jäi üks oda kahe vastu, kulutades selleks muidugi aega. Pärast 7. käiku jõuab laua juurde peakohtunik, ühtlasi oblasti maleföderatsiooni esimees Parfjonov. Ilja taotleb sellelt viiki. Parfjonov leiab, et taotlus pole esitatud reeglite järgi, mistõttu viiki fikseerida ei saa. Ilja hädaldamisele, et seda seisu võita ei saa, ta ei reageeri, seisu ei süvene ja lahkub laua juurest. 11. käigul ületab must aja ja valge saab võidu. Ilja isa viib nüüd nii Ilja kui ka selle venna turniirilt minema. Mõlemad saavad pooleaastase võistluskeelu.

Mis puutub kahe veebilehe erinevasse hoiakusse, siis Uljanovski lehe toimetajaks on Parfjonov ise, tatarlaste oma aga tugineb suurelt osalt Ilja isa hinnangutele ja arvamustele.
Artikli 10.2 rakendamisel on kohtunikul alati õigus, niisiis ka Parfjonovil (VP) viigitaotluse tagasilükkamiseks ja lõpuks valgete võidu fikseerimiseks. Oma veebilehel kirjutab ta: "Seis oli küll viigikontuuridega, kuid seda oli vaja artikli 10.2 järgi reeglipäraselt vormistada. Muidu oleks ju tulnud vastase põhjendatud protest. Kuidas siis turniiri edasi juhtida? See oleks ju täielik anarhia!" (Poisikese protesti ei arvestanud, vastase oma kartis aga juba enne selle esitamist.)
Ometi ei asu ma VP tegevust õigustama. Tõepoolest, kell oleks pidanud seisma ja taotlus olema õigesti sõnastatud. Siiski peaks siin kohtunik toimima paindlikult. Kella edasikäimisele võis ta lihtsalt tähelepanu juhtida. Oponendid on siin leidnud, et kohtunik oleks pidanud kasutama artiklit 6.13a Kui partii tuleb katkestada, siis seiskab kohtunik kellad. Minu arust pole see viide õigel kohal ja antud juhul polnud see kohtuniku ülesanne.

Minu arust pole probleem ka see, kui viigitaotleja ei leia oma taotluseks õiget formuleeringut "pole võimalik võita normaalsete vahenditega". Kui mängija pöördub kohtuniku poole, võib see ju täpsustuseks küsida, kas viiki taotletakse artikli 10.2 alusel. Tegemist oli ikkagi noore mängijaga, kuigi VP arvates juba piisavate kogemustega.
Küsitav oli partii jälgimise lõpetamine kõige otsustavamal momendil. 10.2b ... partii jätkub võimaluse korral kohtuniku juuresolekul. Tatari lehel on äraminekut peetud kohtuniku suureks süüks. Võimalik, kuigi siit vaadates ei tea me, kas sel ajal võis tõesti kusagil veel pakilisemat tegevusvajadust olla.
Nii et ilmselt võis kohtunik paremini toimida ning kuigi poiste turniirilt äraviimist ei saa heaks kiita, on asjade sinnamaani jõudmises ka kohtunikul omajagu süüd.
Lembit

pühapäev, 27. jaanuar 2008

Kohtuniku käsud

Ega ma täpsemalt teagi, mida kujutab endast Venemaa Provintside Maleakadeemia nimeline organisatsioon. Küll leidsin internetist selle organisatsiooni nõuded professionaalsetele kohtunikele pealkirjaga "Kohtuniku käsud". Vähemalt Tatarimaal Nabereźnõje Tśelnõs, mille veebilehel dokument ripub, hakatakse kohtunikelt nõudma eksami sooritamist nende käskude tundmise kohta. On selge, et midagi kardinaalselt uut nendes pole. Mida võikski küll malekohtunike tegevuse kohta veel uut välja mõelda? Nii on seegi kõik enam-vähem mujal kirjas, suurelt osalt ka minu tekstis "Malekohtunikust, tema rollist ja ülesannetest". Seetõttu ei kavatse ma siin kogu seda teksti ära tuua ega isegi põhjalikult refereerida. Ometi on mind alati huvitanud, mida kohtunikult kusagil nõutakse ja millele eriti tähelepanu pööratakse. Niisiis siinkohal mõnedest momentidest.

Malekohtunik peaks reeglid laitmatult omandama absoluutse vilumuse tasandil. Vaid tooretest oskustest nende kasutamiseks ei piisa. Tingimata on vaja 3-5 ekstreemsetes tingimustes võistlust täieliku vastutusega turniiri eest. Mängu ajal ei tohi kohtunik tegelda kõrvaliste asjadega, mille hulka kuulub ka malekoodeksi lugemine (!) Ainuski moment ei tohi kohtuniku eest varjule jääda. Kohtuniku töö algab vooru ettevalmistamisega ja lõpeb siis, kui viimane mängija turniirisaalist lahkub. Peamine kohtuniku töös on sündmuste arengu ennetamine ning ebasoodsate ja konfliktsete olukordade vältimine. Selliste olukordade teke oleks kohtunikutöös juba suureks puuduseks.

Ja siis need kümme käsku ise:
1. Alati olla turniirisaalis.
Kui lahkud, pead jätma sinna asemiku.
2. Töökoht on vaja õigeaegselt ette valmistada.
Kohalikel ja vabariiklikel võistlustel peaks kõik olema korras 15-20 minutit enne vooru, rahvusvahelistel võistlustel koguni terve tund. Ole eriti hoolikas värvide määramisega. Mängijate teadmist ei või usaldada.
3. Korraldada, et voor kulgeks normaalselt.
Siia kuuluvad nii mängijate liikumisteed kui turniiritabelid, aga ka võistluste reklaam ja nende kajastamine ajakirjanduses.

4. Analüüsida olukorda ja hoida ära selle võimalikud ebasoodsad tagajärjed.
Eriti korrektne tuleb olla partii tulemuste fikseerimisel. Arvesta osavõtjate psühholoogilisi iseärasusi partii lõpul (mängijate reageerimine, nende vanemate ja sõprade kohalolek). Ka protokollide vastuvõtmisel olgu kohtunik korrektne ja suhtugu mängijatesse heatahtlikult.
5. Ametikohustuste täitmine vooru ajal.
Omavaheliste jutuajamiste korral teha korrektses vormis märkus. Mittestandardses olukorras võib pöörduda pea- või vanemkohtuniku poole. Selle otsus tuleb siis täpselt täita. Osavõtjate ja pealtvaatajate juuresolekul ei või neid otsuseid mingil juhul vaidlustada. Ajapuuduses jälgi partiiprotokollide pidamist ja kellade käiku.

6. Olla füüsiliselt teovõimeline.
6 tunni jooksul tuleb säilitada füüsiline töövõime. Leia koht, kust turniiri jälgida, liigu ringi, põhjustamata mängijatele ebamugavusi. Iga 4 tunni järel saab kohtunik 15-minutilise vaheaja (!) Suitsetamine ei või olla eemaldumise põhjuseks.
7. FIDE reegleid kasutada argumenteeritult ja tervest mõistusest lähtudes.
Kui vastavat olukorda reeglites pole, tegutse terve mõistuse järgi, sattumata reeglitega vastuollu. Keelatud on FIDE reegleid rikkuda, tõlgendada neid omamoodi ja lahendada konflikte oma arusaama järgi.

8. Kohtunik vastutab võistluse konfliktideta läbiviimise eest.
On soovitav, et kohtunik osaleks võistlusjuhendi koostamises. Muidu peaks ta sellega põhjalikult tutvuma ja koostama vajaduse korral täiendavad dokumendid. Mõlemal partiiprotokollil olgu sama tulemus ja käikude arv. Kelli võib seisata, kuid jäme viga on teha seda ajapuuduses. Mitte anda mängijale märku, et käigud on täis. Ajapuuduses ei tohi lubada kogunemist mängulaudade juurde. Seejuures peab aga olema paindlik. Vajadusel tõkestada juurdepääs toolidega, aga nii et partiid ikka näeks. Kui mängijad teevad protokollidesse vaid konkse, võib kohtunik partiid kirjutada. Aga mitte nii nagu Venemaa meistrivõistlustel Dagomõssis: "Ärge käige nii kiiresti, ma ei jõua kirjutada!" Kohtunik vastutab oma otsuste eest peakohtuniku ees, see omakorda korraldajate ees. Teda võib kutsuda apellatsioonikomiteesse, kelle otsused tuleb täpselt täita. Kui kohtunik pole oma kohustustega adekvaatne, võib ta turniiril asendada kogenenumaga.

9. Tulemuste täpne ja vigadeta fikseerimine.
Kogenud kohtunikud kirjutavad üles kõik, mis turniiril positiivset või negatiivset juhtus, et seda hiljem õigete otsuste tegemiseks arvestada.
10. Tagada võistluse täpne lõpetamine.
Kohtuniku funktsioonid lõpevad mängijate autasustamisega.

Edasi on juttu, et väljatöötamisel on kohtuniku individuaalne mudel (mis võiks küll see olla?) Kohtunikutöö küsimusi üldistanud ja valgustanud eesrindlike kohtunike loetelus on peaaegu kõik, kellega aastakümneid tagasi koos töötasin ja keda kahjuks enam pole: L.Abramov, G.Goldberg, J.Zraźevski, J.Karahhan, J.Averbahh, I.Bondarevski, V.Dvorkovitś. Süsteem "kohtunik - võistlussüsteem" seadvat kohtuniku esiplaanile, seetõttu olevat vaja süsteemi tema tegevusele lähenemiseks. Eri maades on see erinev. Venemaal olevat langenud nõudlikkus kohtuniku pedagoogilise meisterlikkuse suhtes. Kohtuniku oskus on tegevusviis, mis tugineb teadmiste, oskuste, harjumuste, eelduste ja annete kogumile ning mida kohtunik teadlikult realiseerib võistluse konkreetsetes olukordades. Kohtuniku pedagoogiline meiterlikkus on oskuste kompleks, mida on vaja võistluste viljakaks korraldamiseks ja läbiviimiseks kohtuniku otsuste alusel.

Kuigi eriti teksti lõpuosas kohtame veel mõningaid mõttetuid sõnakeerutusi, võib siiski soovitada vene keelt valdavail kolleegidel kogu tekst korra siiski läbi lugeda ja mõelda, kas me ise oleme oma igapäevatöös kõiki selles puudutatud asju arvestanud. Leiame selle teksti www.nabchess.narod.ru/arbiter.htm
Ja veel. Omal ajal oli tava, et iga ala, mis tahtis esile tõusta ja oma tähtsust rõhutada, pidi leidma selle põhjenduseks vähemalt ühe marksismi klassiku tsitaadi. Tatarlastel jooksevad igal leheküljel järgmised laused: "Male pole lihtsalt sport. See teeb inimesetargemaks ja kaugelenägelikumaks, aitab objektiivselt hinnata tekkinud olukorda, arvestada samme mitmeks käiguks ette." Kelle sõnad? Muidugi Putini.
Lembit

teisipäev, 22. jaanuar 2008

Välku võib mängida ka nii

FIDE välkmalereeglid on viimastes koodeksitekstides kahanenud minimaalseks. Ühelt poolt on kindlasti hea, kui igasuguse ajakontrolliga mängitakse ühesuguste või peaaegu ühesuguste reeglite järgi, teisalt aga tundub ajuti, et välgus on siiski nii palju spetsiifilist, et koodeksisätetest kipub väheks jääma. Seepärast on mitmetes maades jäädud välku mängima oma reeglite järgi. Lähim näide on Soome, kus FIDE välgureegleid pole kunagi rakendatud, aga ka USA kehtestas hiljuti oma uued välkmalereeglid. Siinkohal veidi sellest, mille poolest need üldkasutatavatest erinevad. Vastavalt koodeksi eessõnale võib ju iga maleföderatsioon teatud tingimustel rakendada detailsemaid reegleid.

USA-s on välkpartii pikkuseks 1-10 minutit, lisasekundeid tavaliselt ei kasutata. Kõige tavalisem on 5-minutiline Speed Chess (kiirusmale), aga eksisteerib ka 2-minutiline Lightning Chess (välkmale) ja isegi 1-minutiline Bullet Chess (kuulmale). Õhtu jooksul mängitakse kuni 20 vooru. Täpsuse tõttu eelistatakse elektronkelli. Kellal peavad jätkama mõlemad pooled käimist ka siis, kui üks pooltest aja üle laseb. Kella valimise võimalus antakse mustadega mängijale.

Enne partiid peaksid mõlemad pooled nii malendite asendit kui ka kellanäite hoolikalt kontrollima. Kui kumbki pool on oma esimese käigu juba sooritanud, siis mingeid muudatusi enam ette ei võeta.
Turniiri direktor (TD, siin on ta küll rohkem peakohtuniku kui korraldaja funktsioonis) määrab, mis suunas kellad asetatakse, siis otsustavad mustad, kuhu nad istuvad.
Kella võib puudutada vaid siis, kui on vaja selle asendit parandada. Kella ümberlöömine võib tuua karistuse. Kui vastase kell ei käi, võib oma kella uuesti käima vajutada ja taas proovida. Kui ei mõju, tuleb kutsuda TD.
Kui määrustevastase käigu tegemisel või määrustevastase seisu tekkel vastane ei protesteeri ja sooritab oma käigu, siis jäävad seis ja ajad muutmata.

Kui kuninga ja lipu asend on vahetatud, võib kuningatiivale teha pika ja liputiivale lühikese vangerduse.
Vangerdada võib kahe käega. Niisamuti võib ka löömisel või etturi muundamisel kasutada kaht kätt, kui vastane on pärast oma käiku juba kella vajutanud.
Tullejäetud kuninga löömine võidab, kuigi võib ka lihtsalt kell seisma panna ja võitu taotleda.
Määrustevastase käigu tegemine ei võta õigust ajavõidu taotlemiseks, kui seda tehakse enne, kui vastane taotleb määrustevastasuse fikseerimist. Kui taotlused on üheaegsed, siis kaotab määrustevastase käigu tegija.
Kui nooleke langeb pärast teise noolekese langemist ja võitu pole veel taotletud, lõpeb partii viigiga, välja arvatud siis, kui üks pooltest matistab enne noolekeste langemise märkamist.
Muidugi on viik ka siis, kui mängijal pole matistamiseks piisavat materjali, kui vastase nooleke langeb või ta teeb määrustevastase käigu.

Omapärane mõiste on Insufficient Losing Chances (ebapiisavad kaotamisvõimalused). Kas järgnevatel juhtudel partii viigiks loetakse või mitte, see tuleb enne turniiri algust teatavaks teha:
1) kui mõlemale on jäänud peale kuninga üks samanimeline malend ja forsseeritud võitu pole olemas,
2) kuningas ja oda kuninga, oda ja etturi vastu, kusjuures odad on lahkvärvi ja forsseeritud võitu pole olemas,
3) kuningas ja ääreettur kuninga vastu, kui kuningas on samal liinil etturi ees,
4) kuningas ja ettur kuninga vastu, üldiselt võib taotleda viiki, kui kaitsja kuningas on vahetult etturi ees oleval väljal (mitte aga 7. real),
5) kuningas, vanker ja ääreettur kuninga ja vankri vastu, kui kuningas blokeerib etturit ja kohest võitu pole.

Kui pealtvaataja juhib tähelepanu noolekese langemisele või määrustevastasele käigule, võib TD määrata uue partii ja süüdlase turniirisaalist välja saata. Kui tegemist on teise mängijaga, võib karistuseks maksimaalselt olla turniirist kõrvaldamine.
Kui muundamisel jääb ettur lauale, võib vastane seisata kellad, kuni leitakse uus malend.
Kuninga käimine teise kuninga kõrvale on määrustevastane käik. Kui seda tehakse teadlikult, ei saa seda taluda. Seiska kell ja taotle võitu.
Kui mängija ajab nupud segamini, võib vastane kella tagasi vajutada. Samuti võib teha siis, kui puudutatakse üht malendit, aga käiakse teisega.
Vaidluste korral arvestab TD nii mängijaid kui ka usaldatavaid tunnistajaid. Ka TD ei tõsta laualt kella, kui see pole just vajalik vaidluste lahendamiseks või aja korrigeerimiseks.
Standardkaristuseks on ühe minuti juurdelisamine vastase mõtlemisajale. Kui on tegemist mittestandardse olukorraga, näiteks korduva reeglite rikkumise või ebasportliku käitumisega, siis otsustab TD ja see otsus on lõplik.

Loomulikult kehtib see kõik ainult USA-s. Kui aga keegi tahaks korraldada välkturniiri, kus rakendatakse kasvõi mõningaid nendest reeglitest, siis võib ta seda teha, muidugi eeldusel, et need reeglid enne turniiri kõigile teatavaks tehakse ja nad ka turniiri ajal seinal ripuvad.
Täna saab 70-aastaseks Leedu maletreener ja -kohtunik, meilgi tegutsenud IA Gintautas Plunge. Palju õnne!
Lembit

esmaspäev, 21. jaanuar 2008

Kas kätt peab andma?

Eelmise aasta juunis Tallinnas peetud FIDE Presidendinõukogu koosolekul võeti president Kirsan Iljumźinovi ettepanekul vastu järgmine otsus:
Iga mängija, kes ei suru oma vastase kätt (või ei tervita oma vastast vastavalt oma kogukonna tavapärastele reeglitele) enne partii algust FIDE turniiril või matśil (ega tee seda ka pärast kohtuniku vastavat palvet) või solvab meelega oma vastast või võistluse ametiisikuid, kaotab vastava partii otsekohe ja lõplikult.
Ühtlasi tehti FIDE eetikakomisjonile ja kohtunikekogule ülesandeks välja töötada mängijate käitumisjuhend, mis avaldataks FIDE veebilehel.

Tervitamine enne kohtumise algust on üldine tava ja seda kasutatakse vist küll kõigil spordialadel. Minimaalnegi austus vastasmängija vastu on kindlasti hädavajalik ja loob kohtumiseks vajaliku häälestatuse. Ilmselt püüab FIDE sel moel mõnedel võistlustel väljalöövaid pingeid leevendada. Nii et Presidendinõukogu otsus on kindlasti õige ja vajalik.
Puuduseks on minu arust see, et otsuses pole kirjas, mis ajast see kehtima hakkab (koodeksimuudatused hakkavad ju näiteks kehtima alles järgmise aasta 1. juulist). Tervikliku käitumisjuhendi koostamisest pole vahepeal midagi kuulda olnud, koodeksis ja turniirimäärustes vastavaid punkte pole. FIDE leheküljelt oskab seda otsida vaid asjasse pühendatu, kes otsuse olemasolust teadlik on. Nii ei söandagi ütelda, kas peaks lugema otsust praegu ametlikult kehtivaks või mitte, igatahes selle tutvustamine pole olnud piisav.

Vist esmakordselt lõi probleem lõkkele paar päeva tagasi Wijk an Zees, kui inglane Nigel Short pidi mängima bulgaarlase Ivan Tśeparinoviga, kes teatavasti on üks Topalovi sekundante. Short käis 1.e4. Musti polnud selleks hetkeks veel kohal. Siis tulid mustad ja käisid 1. ... c5. Kui Short tagasi tuli, pakkus ta vastasele kätt, see ei teinud aga välja, et seda nägi. Kui Short oma źesti kordas, raputas Tśeparinov pead ega võtnud kätt vastu.
Siis pöördus Short peakohtuniku IA Thomas van Beekumi poole, kellele FIDE otsus näis tulevat üllatusena (või tahtis ta lihtsalt aega võita?). Pärast otsusega tutvumist kõneles Beekum Tśeparinoviga, kes nõustus käeandmisega, kuid nüüd polnud selleks enam valmis Short, kelle meeleolu oli täielikult häiritud ("ettekavatsetud solvang!"). Beekumil ei jäänud muud üle, kui kuulutada Short partii võitjaks. Intsidendi põhjused olid ilmselt Shorti kommentaarides Kramniku- Topalovi tualetikonflikti kohta, mis Topalovi ja Tśeparinovi mänedźeri Silvio Danailovi sõnade järgi olevat solvanud kõiki bulgaarlasi.

Loomulik, et sellega asi ei lõppenud. Järgnes Danailovi protest. Põhjendused: 1) Presidendinõukogu otsus olevat vaid soovitus, 2) kohtunik oleks pidanud hoiatama mängijat avalikult, et käe mitteandmine toob kaotuse (mitte kusagil kõrvalruumis) ja 3) kohtunik ei pööranud tähelepanu Tśeparinovi valmisolekule käeandmiseks.
Õnneks tegi raske otsuse kohtunike eest ära apellatsioonikomitee (soliidses koosseisus Vladimir Kramnik, Mihhail Krassenkov ja Judit Polgar), kes nentis, et keeldumine käeandmisest on ilmne käitumisnormide rikkumine ja see kaotab vastavalt Presidendinõukogu otsusele selgelt partii. Antud juhul aga Tśeparinov kohtuniku palvet käeandmise kohta siiski selgelt tagasi ei lükanud. Seetõttu leiti kompromiss: Tśeparinov esitagu enne kella 11 avalik vabandus, siis mängitakse kell 13.30 partii ikkagi ära (õnneks oli parajasti puhkepäev). Enne partiid tuleb teineteisele kätt anda. Kes seda ei tee, kaotab partii. Ja edaspidi tuleb toimida just nii, kuidas Presidendinõukogu otsus ette näeb: kui üks mängijaist keeldub partii algul surumast talle ulatatud kätt, teeb kohtunik hoiatuse ja nõuab, et ta seda teeks. Uuesti keeldumisel on partii kaotatud.

Meenutan, et Shortist oli juttu seoses tema varase väljalangemisega MK-lt minu 5.XII tekstis Kas hilinemisega või ilma? Seal viis ta endast välja vastase laua taha ilmumine minut enne mõtlemisaja lõppu.
Kaks nädalat tagasi oli mees Tallinnas. Paar korda õnnestus temaga põgusalt vestelda. Ütles, et siiasõit olnud lihtsalt terrible (kohutav). Teate Tallinna turniirist sai ta Chicagos, kus oma raamatust DVD-d tegi, Frankfurti jõudnult aga sai teada, et otsesõit sealt Tallinna läheb maksma mõnisada dollarit rohkem kui tema alalise asupaiga Kreeka kaudu. Nii tuli siis kasutada kõverteed. Päev hiljem oli ta juba märksa reipam, sest vahepeal olevat 14 tundi järjest maganud. Kuigi Tallinnas läks tal keskpäraselt, polnud tal turniirikorraldusele ega kohtunikutööle etteheiteid.

Üks käesurumisprobleem on Wijk an Zees teisipäeval veel: peaksid mängima Topalov ja Kramnik, kumbki aga ei kavatsevat kätt ulatada esimesena. Igatahes Danailov väitis, et käeandmist plaanitud pole.
Igal juhul peaksid kohtunikud valmis olema, et käeandmine probleemina üles kerkib. Hea, kui me juba ette teame, kuidas tegutseda.
Lembit

pühapäev, 20. jaanuar 2008

Veel Geurti jaanuariveerust

India meistrivõistlused 9-aastastele. Üks käib korduvalt Lc4-b4-c4, vastane aga Vc1-b1-c1. Siis küsib neist üks kohtunikult, kui kaua nad niimoodi jatkata võivad. See vastab, et mõni käik veel. Kordavad siis samu käike veel ja sama poiss küsib uuesti. Siis püüab kohtunik mängijatele selgeks teha, mis on seisu kolmekordne kordumine, mis 50 käigu reegel ja mis igavene tuli. Peakohtunik ei kiitnud aga kohtuniku sellist sekkumist põrmugi heaks. Oli see õige?

Seda, et nii väikesed mängijad (aga siiski meistrivõistlustest osavõtjad!) veel piisavalt reegleid ei tunne, juhtub sageli. See seab kohtuniku probleemide ette, nagu oli juttu ka minu 13.I Palju õnne mati puhul!, aga ka 15.XII Seis kordub kolm korda.
Tegelikult polnud kohtuniku tegevuses midagi halba. Mängija küsis ju tegelikult, kuidas pidi partii korrektselt lõpetama. Reeglite selgitamist ei saa pidada partiisse sekkumiseks. Võib-olla oleks piisanud, kui kohtunik oleks näidanud koodeksi artiklit 9 Viigistatud partii, kus kõik need asjad kirjas. Liigne oli vast ainult igavesest tulest rääkimine, sest koodeksis seda ei mainita ja tavaliselt viib see teiste viigijuhtumiteni. Kui vanemad ja treenerid pole enne võistlust vajalikku õpetust andnud, siis ehk on tänu kohtunikule laps ka reeglite tundmises pärast võistlust veidi targem.

Mõned küsimused Iraanist. Välkturniir. Must on ajapuuduses. Valge teeb määrustevastase käigu, mida aga vastane ei märka. Kummalisel kombel taotleb must nüüd ajaületuse fikseerimist, kuigi just tema kellal oli aeg läbi saanud. Siis taotleb ajaületust muidugi ka valge, aga nüüd on must märganud määrustevastast käiku ja taotleb endale selle alusel võitu. Ühe sõnaga paras segadus. Mis siis nüüd saab?
Kui valge toimis nii, nagu koodeks ette näeb (s.t. märkas, et vastase aeg on läbi, seiskas kella, kutsus kohtuniku ja taotles ajaületust) ning must hakkas alles pärast seda rääkima määrustevastasest käigust, siis on ta lihtsalt hiljaks jäänud. Ajaületus jääb püsima ja võidupunkt läheb valgele.

Samuti välk. Mängija teeb määrustevastase käigu ja laseb malendi käest lahti. Kella ta veel vajutanud pole. Kas ta on juba mängu kaotanud või võib ta veel käiku korrigeerida?
Artikkel C3 ütleb: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Nii et korrigeerimine on veel võimalik. Vastane ei saa esitada taotlust määrustevastase käigu kohta enne, kui kell on vajutatud.

Tavapartii (90 minutit + 30 sekundit käigule). Käigul olevatel valgetel on kellale jäänud 6 sekundit. Siis kutsuvad mustad kohtuniku ja ütlevad, et vastase partiiprotokoll on segane. Kohtunik ütleb, et protokoll peab selge olema kohtunikule, mitte teisele mängijale. Valged seiskavad kella ja ütlevad, et vastane ei tohi kohtunikuga rääkida, kui ta parajasti käigul pole. Kohtunik leidis, et valge kellaseiskamine oli vaid katse aega võita, ja pani kellad uuesti käima, nõudes partii jätkamist. Nüüd küsib siis kohtunik Geurti arvamust ja seda, kas oleks pidanud kedagi karistama.
Kindlasti segas valgeid, kui vastane tema ajapuuduses kohtunikuga rääkima hakkas. Vastavalt sellele oleks pidanud ka kohtunik tegutsema ja segamist kuidagiviisi kompenseerima. Geurti arvates oleks selleks piisanud valgetele mõne lisasekundi andmisest.
Lembit

laupäev, 19. jaanuar 2008

Kui ajakontroll seati valesti

Mida tuleks teha, kui kellale on kogemata (või teadlikult?) pandud vale ajakontroll?
Keerukamate kontrollide puhul võib seda vahel juhtuda.
Kusagil USA-s oli I kontroll 40 käiku 2 tunniga mingite lisanditeta, seejärel aga mitte tund, vaid ainult 55 minutit lõpuni, aga seevastu iga käiguga 5 sekundit juurde. Valged märkasid aga, et mustad seadsid juba I kontrollil igale oma käigule 5 lisasekundit Varsti oli mustadel laual juba vanker rohkem ja puhas võiduseis. Kui mustal oli jäänud kontrollini veel kolm käiku, kellal aga vaid üks sekund ning lisanditeta mängides oleks see kindlasti tähendanud kaotust, seiskasid valged kellad ja ütlesid, et I kontrollil lisasekundeid pole.
Kohtunikud ei teadnud, mida teha nende otsusest aga sõltus sedapuhku kõik. Üks neist soovitas mängijatel viiki leppida: ühel neist oli võiduseis laual, teisel kellal. Nii nad tegidki, kuigi päris rahule neist kumbki selle tulemusega ei jäänud. Ja mis siis, kui nad poleks viigiga nõustunud? Mida oleks ikkagi tulnud teha? Vaidlus käis algul USA veebilehel, siis pöörduti Chesscafesse.

Kiir- Ja välkmale kohta annab üldise juhise B4: Kui kumbki mängija on sooritanud kolm käiku, ei võeta vastu mingeid taotlusi seoses malendite vale asendi, malelaua paigutuse ja kellanäitudega. Tavamale kohta pole midagi öeldud, aga loogiline on, et siis on korrigeerimine võimalik.
Koodeksi eessõna ütleb, et malekoodeks ei saa haarata kõiki võimalikke olukordi, mis võivad mängu käigus tekkida... Liiga detailiseeritud reeglid võivad piirata kohtuniku otsustusvabadust ja sel moel takistada tal probleemile niisuguse lahenduse leidmist, mis oleks õiglane, loogiline ja arvestaks juhtumi konkreetseid iseärasusi.

Kui mängija kellal on jäänud viimane sekund, siis on ilmselt hilja hakata sellele pandud ajakontrolli muutma. Geurt peab Chesscafes võimalikuks kaht lahendust. Muuta kontrolli pärast I kontrolli (aga seal ongi ju igal juhul 5 lisasekundit) või siis teine, tema arvates eelistatavam variant: muuta kontrolli küll taotluse hetkel, aga teha seda ometi nii, et mängijal jääks järgmisteks käikudeks mõistlik ajavaru - vähemalt üks minut (koodeks ju seda otse ei ütle, aga kohtunikul peab endal olema vajalik pädevus ja hea otsustusvõime).
Aga muidugi on oluline, et kohe alguses kellale õiged ajad saaksid. See on kindlasti kohtuniku, mitte mängijate ülesanne. Ja miks küll valged kohe ei öelnud, kui märkasid, et kontroll pole õige?

Üks suuri maletajaid on lahkunud - Robert James Fischer. Kahjuks ei õnnestunud teda kunagi näha. Kuigi ta on minust mitu aastat noorem, asendus tema maletee legendidega juba enne seda, kui hakkasin suurimaid võistlusi nägema.
Vist ainult ühel korral oli konkreetselt päevakorral tema tulek Tallinna. Meie esimene rahvusvaheline turniir (Tallinn 1969) oli jäänud küll veidi tagasihoidlikuks, aga loeti siiski õnnestunuks. Hakkasime tegema plaane järgmiseks turniiriks (Tallinn 1971). Fischer oli sel ajal väga kuum nimi ja Keres tegi ettepaneku ta Tallinna kutsuda. Kutsusimegi, vastuseks jõudis Kerese vahendusel korraldajateni Fischeri põhinõudmiste kümnepunktiline loetelu. Neid uurides jõudsime järeldusele, et midagi eriskummalist nad ei sisalda.

Turniiride korraldamise tase Läänes oli ebaühtlane ja jäi meil väljakujunenud standarditest sageli maha. Seetõttu pidi Fischer välja astuma maletajate õiguste jaluleseadmiseks. Milleks muidu punktid, mis keelavad kolmandate isikute vahelesegamise partii käiku, analüüsimise mängusaalis või näevad ette käikude korraliku ja loetava üleskirjutamise ning sellegi, et pealtvaatajad asuksid mängijatest vähemalt 25 jala (7,6 m) kaugusel. Oli ka punkte, mis nägid ette mänguaegade õigeaegset teatamist, et mängijad saaksid taotleda nendes muudatuste tegemist vastavalt oma usulistele tavadele. Iga osavõtja pidi tohtima kasutada oma malelauda ja malendeid. Ilma kõigi osavõtjate nõusolekuta pidi mängu ajal olema keelatud fotografeerimine ja filmimine kino ja televisiooni tarbeks.

Vaid nõudmiste üks punkt valmistas meile mõneti peamurdmist: valgustus pidi olema päevavalguse tüüpi ega tohtinud pimestada silmi. Milline see täpsemalt olema peab, ei teadnud meist keegi. Spetsialistidega konsulteerimine näitas, et vana Sakala keskuse valgustussüsteemi ümberkorraldamine on üpris keeruline. Keres jäi sedapuhkugi optimistiks. USA Maleföderatsioonile läks teele telegramm: oleme kõigi ülesseatud tingimustega päri. Fischer Tallinna siiski ei tulnud, põhjused jäid teadmata. Mis juhtus aasta hiljem Reykjavikis, seda teame aga kõik.
Lembit

reede, 18. jaanuar 2008

Reeglite komitee vastab

Malekoodeksi viimane, 14. artikkel näeb ette võimaluse, et liikmesföderatsioonid võivad paluda FIDE-l anda ametlik otsus malekoodeksit puudutavate probleemide kohta. Arvan, et olen selles valdkonnas toimuvat üsna tähelepanelikult jälginud, ometi ei mäleta, millal seda keegi oleks teinud või vähemalt pole seda üldiselt teatavaks tehtud. Et selline võimalus ikkagi eksisteerib, näitab Chesscafe viimane veerg. Pöördujaks sedapuhku Argentiina föderatsioon, järelepärimise sisuks episood ühelt turniirilt.



Umbes nii: Mustadega mängija käib ratsuga, vajutab kella ja kirjutab tehtud käigu protokolli. Siis lahkub laua tagant ja läheb vist tualetti. Valged löövad lipuga c4 olnud etturi. Siis vajutavad kella ja kirjutavad käigu. Turniiri direktor istub mängulauast kolme meetri kaugusel. TD tähendab siin kindlasti peakorraldajat. Vahel muutub see mõiste küll häguseks, nii et TD näib samastuvat peaaegu meie peakohtunikuga, eriti muidugi kui nende funktsioone ei suudeta lahus hoida. FIDE turniirimäärustes see nimetus ei esine, seda ei kasuta ka RC oma vastuses.



Kohtunik vestleb samal ajal suitsetamisalal teiste mängijatega ega näe laua taga toimuvat. Seal aga sünnib midagi reeglitega hoopis vastuolus olevat. Nimelt võtavad valged käigu 31. Lxc4 tagasi ja käivitavad uuesti oma kella. Paar minutit hiljem, kui uksel on kuulda liikumist, käivad nad hoopis Va1 ja muudavad loomulikult ka käiku protokollis. Veel paar minutit hiljem on mustad tagasi ja partii jätkub. TD informeerib vahepeal juhtunust kohtunikku. Seisu uurides selgub, et Lxc4 oleks otsekohe kaotanud. Protokollis on näha seal parandatud käik. Kumbki mees partii käiku ei sekku. Mäng jätkub veel poolteist tundi, siis lepitakse viiki. FIDE-le saadetakse aga küsimus, kas turniiri direktor oleks pidanud partii käiku sekkuma ja mida oleks tulnud üldse teha.



Oodatult saatis FIDE täitevkomitee asja otsustamiseks ja vastamiseks reeglite ja turniirimääruste komiteele (RC). Selle esimees Geurt Gijssen avalikustab vastuse viimases Chesscafe veerus. Kuivõrd on lubatud taastada kunagine tava hakata koodeksile ja ehk ka turniirimäärustele lisama jälle ametlikke tõlgendusi, siis ehk võib ka vastust vaadelda selles kontekstis. Nii et ehk on asja vormiline külg antud juhul sisulisest isegi olulisem.

Vastus on aga põhimõtteliselt selline: Turniiri peakorraldajal pole õigust reeglite rikkumise korral partiisse sekkuda. Küll aga võib ta (kas mitte peaks?) asjast informeerida kohtunikku, kes siis otsustab, mida teha. Nii et selles osas toimiti antud juhul õigesti. Kuivõrd ajakontrollis kasutati täiendavate sekundite lisamist iga käigu korral ja oli olemas käiguloendur, oleks olnud võimalik kindlaks teha ka tehtud käikude arvu. (Mulle tundub küll viide käiguloendurile küll veidi kummalisena, sest toosama RC koosseis otsustas ju Torinos 2006 käiguloendurite kasutamisest ja arvestamisest täiesti loobuda. Nii et kui vaja, tuleb seda seadet ikka arvestada?).
Kuna mängija oli rikkunud reegleid oma käiku ennakult üles kirjutades, siis oleks kohtunik pidanud sekkuma ja otsustama, kas oli tegemist reeglite tõsise rikkumisega. Sellega vastus piirdubki. Tõepoolest, küsiti ju ainult, kas TD oleks pidanud sekkuma või mitte. Minu arust pidi kohtunik kindlasti sekkuma. Käigu ennakult kirjutamine tundub mulle vaid pisirikkumisena võrreldes juba sooritatud käigu tagasivõtmisega, mis on ikkagi väga tõsine süütegu. Küllap oleks kohtunik võinud usaldada TD-lt saadud info usaldusväärtust.

Loo peamine mõte on minu arust siiski see, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Korraldaja ei saa olla samaaegselt kohtunikuks või täita mingeid kohtuniku funktsioone (mida ei saa küll öelda klubiturniiride kohta, kus üks mees peab tegema kõike, vahel isegi kaasa mängides). Partii suhtes jääb korraldaja võrdseks pealtvaatajaga (ülaltoodud situatsioonis oleks ju ka iga pealtvaataja võinud kohtunikku informeerida). Samal ajal ei või kohtunik võtta endale õigust otsustada näiteks auhindade suurust või kuhu keegi majutada. Ja muidugi on oluline kohtunike ja korraldajate koostöö.
Lembit

kolmapäev, 16. jaanuar 2008

Segadust kui palju

Geurt Gijsseni Chesscafe kohtunikuveergudes on viimasel ajal sageli olnud niisuguseid küsimusi, millele antud vastused pole kas küsimuste esitajaid endid või kedagi teist rahuldanud ning mis seetõttu on ühes järgmistest veergudest uuesti arutusele võetud. Tänases veerus on selliseid kolm. Pealegi näib, et mõned Geurti ebaõnnestunult esitatud seisukohad on veeru autoriteeti mõnevõrra vähendanud. Teistel veebilehtedel kohtame ajuti väljendusi stiilis "Matt lõpetab partii, juhul kui kohtunikuks pole Gijssen". Ometi pole praegu ühtki teist veergu, mis võiks Chesscafed asendada.

Augustikuises veerus toodi seis: Valged: Kc6, Vd7, Ee7. Mustad: Kh8, La5. Käigul on valged. Lükkavad 1. e8, võtavad lipu ja puudutavad sellega muundumisvälja. Enne lipu käest lahtilaskmist kukub valgete kellal nooleke. Kas tegu oli mati või ajakaotusega?

Geurt tsiteeris artiklit 4.4d Kui mängija muundab etturi, on malendi valik lõplik, kui see malend puudutab muundamisvälja. Etturit oleks võinud tõepoolest ainult lipuga asendada. Geurt teeb sellest millegipärast järelduse, et asi lõppeski matiga.

Septembris peab üks Papua- Uus-Guinea (!) mees siiski vajalikuks üle küsida, kas ei peaks valge ometi kaotama, kui ta ei jõua lippu enam käest lahti lasta. Geurt möönab oma vastuse ebatäiuslikkust. Küll leiab ta, et see käik on analoogiline matti tekitava käiguga, mis lõpetab partii, kuigi mängija pärast käigu sooritamist aja ületab (aga käik polnud ju sooritatud!). Artikli 6.8 järgi pole vaja kella seisata, kui tehtud käik lõpetab partii.

Nüüd siis leiab üks sakslane, et Geurt ajab sassi malendi valiku (artikkel 4.4d) ja käigu tegemise (artikkel 4.6c) - selle järgi on etturi muundamise korral käik tehtud alles siis, kui ettur on malelaualt eemaldatud ja mängija käsi vabastanud uue malendi pärast selle muundumisväljale asetamist. Malendi valik ja muundamine on vaid osa käigust. Kuna enne noolekese langemist kätt ei eemaldatud, pole laual ka "Matt vor Klappe" (matt enne noolekest). Valge on ületanud aja.
Kuna aga valgel pole teist valikut kui mängida 1.e8++, ei saa ka musti pidada võitjaks ning vastavalt artiklile 6.10 "Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul."

Nüüd leiab Geurt, et oli liigselt keskendunud asjaolule, et käiku ei saanud enam muuta, kui see oli määrustepärane ja see jääb püsima isegi siis, kui mängija käsi polnud seda lahti lasknud. Käik polnud muidugi tehtud. Sakslase arvamust viigist peab Geurt nüüd tõenäoliselt õigeks. Järelikult ei võit ega kaotus, vaid viik! Niisiis segased asjad näiliselt lihtsa seisuga.


Minu "Juhtumid praktikast" vaatles juba 20.XII üht Geurti detsembriveerus käsitletud juhtumit. Kiirmales puudutati üht malendit, käidi teisega ja vajutati kella. Puudutaja aega vähendati kaks korda (88 sekundilt 44-le) ja ta kaotas partii. Teine kohtunik leidis, et talle oleks pidanud jätma vähemalt minuti (art 9.1). Geurti arvates oleks siin tulnud rakendada hoopis artiklit 7.4b ja lisada 2 minutit aega vastasele.

Aga määrustevastast käiku ju selles partiis polnudki! Järelikult polnud ka karistust vaja sellest artiklist (7.4b) otsida. Seekord soovitatakse võtta hoopis artikkel 6.14b: kohtunik toimigu kellanäitude määramisel oma parema äranägemise järgi. Minuti peaks mängijale igal juhul alles jätma.

Geurt möönab nüüd, et tema vastus oli vale ja et ta nüüd on koodeksist hoolikamalt järele vaadanud. Viide artiklile 6.14 olevat õige küll, aga ometi ei öelda seal konkreetselt, kuidas aegu korrigeerida. Allesjäetav minut on kirjas artiklis 9.5b, mis kõneleb valedest viigitaotlustest. Artikkel 9 kõneleb üldse vaid viikidest ega ole antud juhul üldse paslik. Geurt leiab, et karistuse aluseks saavad olla vaid artiklid 13.3 ja 13.4, mis kõnelevad karistusest kõige üldisemalt. Seega olevat võimalik kas b) vastasmängija kulutamata aja suurendamine + c) eksinud mängija kulutamata aja vähendamine või siis ainult c. Nii et iga kohtunik mõelgu oma peaga ja kui ta arvab olevat mingi karistuse koodeksist leidnud, siis vaadaku kõigepealt, mille kohta see käib.

Kolmas juhtum (ka minu "Koodeks jälle muutumas" 19.XII). Mängitakse välku. Valgel vaid kuningas, mustal lipp ka. Valge üritab patti. Jõuabki selleni, aga siis ei saa aru, et patt laual ja käib kuninga tulle. Vastane taotleb määrustevastast käiku ja võidab.

Probleem oli, kas kohtunik peab sekkuma, kui näeb matis või patis olevat kuningat. Geurt leidis, et see tuleks kiir- ja välkmale reegleis täpselt ära määrata. Ise ta ei teadnud, kumba varianti ta eelistab. Ehk peaks kiirmales sekkuma, välgus mitte. Kõik sellest jutust siiski aru ei saanud. Keegi USA-st küsib seekord, kas pati nägemisel ikkagi ei peaks sekkuma, sest patt ju lõpetab partii ja patis oleva kuningaga mängija ei saa lõppenud partiis enam midagi teha.

Siin siis kordab Geurt praktiliselt oma eelmise jutu üle. Tavamales sekkub kohtunik nii mati kui pati puhul. Kiir- ja välkmales loevad artiklid B5, B6 ja B7 kohtuniku sekkumisvõimalused üles, matist ja patist seal juttu pole. Järelikult praeguse asjade seisu juures ei sekku, kuigi ehk peaks. Lembit



pühapäev, 13. jaanuar 2008

Palju õnne mati puhul!

Laste kiirturniir kusagil Saksamaal. Väike tüdruk paneb korduvalt oma vastastele mati. Kumbki pool seda aga tavaliselt ei märka. Mängitakse edasi. Kui sama juhtub veel kord, õnnitleb isa tütart kohe pärast mati panemist. Kas nii tohtis?

Sakslaste mõttevahetuses selle juhtumi üle ei langenud arvamused põrmugi ühte. Oli neid, kes leidsid, et koodeks keelab partiisse sekkumise selgelt ära. Tõepoolest artikkel 13.7a: Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi kõnelda ega muul viisil partiisse sekkuda. Kui vaja, võib kohtunik süüdlased mängualalt eemaldada.
Aga kas partii veel käis? Artikkel 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane. Arutusel on olnud, kas ei peaks siia lisama "kui matti märgatakse." Matt on vaid siis matt, kui see kindlaks tehakse, mitte aga siis, kui ainult arvatakse, et tegemist võib olla matiga. Aga lähtuda tuleb praegu kehtivatest reeglitest, mitte nendest, mis võiksid olla. Vähemalt formaalselt partiid enam polnud. Samal ajal kumbki mängija ise seda ei teadnud.

Kiirmales ei või isegi kohtunik mängijaile öelda, et partii on mingil põhjusel läbi. Artiklid B5, B6 ja B7 muudavad tema mänguruumi küllalt väikeseks. Ta sekkub võimaluse korral vaid siis, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi moondumine ei ole lõpetatud. (B6) Ilmselt pole lapsevanema või mistahes pealtvaataja õigused suuremad kui kohtunikul. Nii et kui mõni sakslane leiab, et isa oleks pidanud olukorrast informeerima kohtunikku, oleks see kindlasti vajalik olnud, sest kohtunik oleks nüüd kindlasti partii hoolikama jälgimise alla võtnud, aga praktilist kasu siiski vähe, sest kohtunik poleks ikka võinud sekkuda.

Art. 13.1: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Aga kas ka seda, et lõppenud partiid ei jätkataks - vähemalt kiirpartiis ilmselt mitte. Art. 13.2: Ta jälgib võistluste kulgu.
Koodeks ei tee vahet täiskasvanute ja noorte turniiridel. Mõlemal juhul lähtume ikka samadest punktidest, kuigi see ei tähenda, et me ei arvestaks, missugusel võistlusel toimime. Noortevõistlustel peaksime olema paindlikumad ja püüdma luua õhkkonda, kus noortele meeldiks mängida. Kohtunik pole siiski turniiril selleks, et seletada, mis on matt ja kuidas matiandmine toimub, vaid sekkumiseks siis, kui reeglid seda nõuavad.
Üks arutluses osaleja arvas, et kohtunik teeks kõige paremini, kui ta sekkuks kõheldes, ütleks "üks hetk, palun", seiskaks kellad ning küsiks, mis kuningaga lahti on, kust ta tuleb ja kas ta pole mitte tules, lootes, et lapsed teevad omavahel asjad selgeks. Olen veidi skeptiline. Pigem peaksid lastele malereegleid ikka õpetama vanemad, treenerid ja õpetajad ning seda kindlasti enne turniiri. Normaalne on, kui turniirile tulev mängija on teinud endale selgeks mitte ainult käigud, vaid ka selle, kuidas partii võib lõppeda.

Kui tüdruk pärast isa sekkumist ikkagi aru sai, et on mati pannud ja sellega partii võitnud, siis saab ta loomulikult turniiritabelisse punkti. Pealtvaatajate sekkumine partiisse on tavaline probleem, olgu siis tegemist hea käigu etteütlemise või noolekese langemise või kontrollkäigu tegemise fikseerimisega. Tavaliselt võtame ju arvesse kõike, mida turniirisaalis kuuleme ja mis tõepoolest peegeldab objektiivset tegelikkust (näiteks kasvõi teade kukkunud noolekesest).

Teine asi on see, kuidas niisugusesse tegevusse endasse suhtuda. Ja siin arvan, et isa oma õnnesooviga mõjutas otseselt partii tulemust ja seega oli tegemist sekkumisega turniiri normaalsesse käiku. Nii et kui kohtunik peaks vajalikuks kasvõi paluda isal turniirisaalist lahkuda, siis on tal niisugune õigus kahtlemata olemas. Üldse on aga vaidlusi esilekutsunud probleem pigem eetiline kui juriidiline.
Lembit

laupäev, 12. jaanuar 2008

Mõtteid superfinaalilt

Mis võiks kohtunikele aasta alguse veebilehtedelt huvi pakkuda?
Äsja möödus 32 aastat esimesest ametlikust kiirturniirist Tallinnas. Nüüd näib, et peame jällegi olema valmis uuteks ajakontrollideks. Igatahes mina pole varem kusagil kohanud vihjet 20 sekundi malele. Eeloleval laupäeval on aga Londoni lõbustuskeskuses Bush Hallis selline võistlus kavas.
Partii algul on kummalgi kellapoolel mõtlemisajaks ainult 20 sekundit. Kui siis valge kellapool käima panna, hakkab seal mõtlemisaeg loomulikult vähenema. Sekundid aga kuhugi ei kao, vaid kellade omapära tõttu lisanduvad need musta ajale. Nii on aegade summa pidevalt 40 sekundit: mis ühelt ära, see teisele juurde. Kui keegi aja ületab, siis on partii läbi. Sel moel kavatsetakse mängida kolm partiid tunnis. Osalejaid oodatakse 300. Loosimine on vaba, nii et seda reklaamitakse kui tavamängijate head võimalust kohtumiseks tippudega. Igatahes ei mängijail ega kohtunikel tundu seal kerge olevat.

Tagantjärele on mitmeid materjale ilmunud Venemaa superfinaalide kohta. Malekäigud ise jätame siinkohal muidugi analüüsimata. Seda, et ainult 44 % partiidest viigiga lõppes, peetakse väga heaks näitajaks. ( Hastingsi turniiri viimase vooru neljast tähtsamast partiist läks kolm juba poole tunniga viiki. Kriitika alla langes Mamedov, kes esilaual tegi Malahhatkoga viigi juba 7 käiguga, olles eelmisel päeval keeldunud amatööride partiisid kommenteerimast, sest ees ootavat väga tähtis partii. ACP kiirturniiril Odessas kehtis teatavasti Korsika reegel, mis keelas üldse viigi pakkumise.)

Naiste superfinaali võitluslikkuse näiteks tuuakse seis partiist Nadeźda Kossintseva - Korbut. Laual seisid valged: Kd3, mustad: Kb4 (jah, ühtki malendit rohkem polnud). Järgnes 1. Ke4 ja pooled leppisid viiki. Minu arust oli see küll asjatu demonstratsioon. Vastavalt koodeksi artiklile 5.2b Partii lõpeb viigiga, kui on tekkinud seis, kus kumbki mängija ei saa matistada vastasmängija kuningat mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Siis on partii lõppenud surnud seisuga. Sellega on partii kohe lõppenud tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane oli mäng juba läbi.

WGM Tatjana Grabuzova turniiriülevaates tullakse veel kord pikemalt mobiilihelina juurde Korbuti - Pogonina partiis, millest kõnelesime juba 27.XII kommentaaris Superfinaal Moskvas. Üsna emotsionaalses tekstis küll uusi mõtteid peaaegu pole. On ju laialt levinud seisukoht, et mobiilihelina eest määratav karistus pole ehk päris adekvaatne süüteo suurusega. Võimalik, et konkreetse karistuse esmailmumisel oleks tõepoolest tulnud lähtuda astmeviisilisest lähenemisest: esimene helin hoiatus ja kollane kaart, teine helin kas siis samas või isegi järgmises partiis punane kaart koos kaotuse fikseerimisega. Niisama hästi teame, et FIDE ei saa enam antud juhul asjadele tagasikäiku anda: tehnika järjest täiustub ja oht, et nii mõjutatakse partii tulemust, kasvab veelgi.

Meeste turniiri võitja Aleksander Morozevitśi (AM) intervjuu esitab nägemuse sellest, milline peaks olema mängijatele meeldiv turniir. Isegi Venemaa tähtsaimal võistlusel olevat pääsenud pealtvaatajad mängijatele nii lähedale, et olevat hakanud otseselt mõjutama partiide käiku. Kunagi oli endastmõistetav sellise tasemega turniiride toimumine mingi kontserdi- või teatrisaali laval. 5 meetrit on vahemaa, mis AM arvates peaks pealtvaatajaid mängijaist lahutama.

Korduvalt on varemgi olnud juttu sellest, et mängijail on raske ühelt kontrollilt teisele ümber lülituda. Kohtade jagamise puhul tuleb sellist muutust aga vahel mitmel korral läbi teha. AM järgi ei peaks play-off (tie-break) kunagi toimuma viimase vooruga samal päeval. Hoopis parem oleks mõnevõrra hiljem pidada 4-partiiline matś turniiril kasutatud ajakontrolliga ning juhul, kui ka see matś lõpeb viigiga, pidada järgmisel päeval tie-break. Kui see aga võimalik pole, tuleks kõik kohajagajad kuulutada tśempionideks. Isegi kulli ja kirja viskamine olevat parem. Igal juhul ei tohiks samal päeval ühelt kontrollilt teisele üle minna.

AM puudutab intervjuus ka reitingute arvestamist. Kõigepealt on seal mõte, et võistkonnavõistlused peaksid minema omaette reitinguarvestusse. Sageli tuleb võistkonna huvides madalama reitinguga mängijaga viik teha ja sel moel reitingupunkte kaotada, aga nendest võib sõltuda isegi MM-le pääsemine. Tundub küll, et asi puudutab vaid päris tipptaset ja vaevalt see võistkondlike partiide arv nii määravalt suur on.
Reitinguarvestus muudab küsitavaks ka tugevate mängijate osalemise lahtistel turniiridel. Mustadega mängides on raske võita, kui valged seavad eesmärgiks vaid vahetuste ja lihtsustustega viigisadamasse jõudmise. Ehk tuleksid siingi appi reitingupunktid. AM arvates peaks valgetega võitlusest kõrvale hoidev mängija kaotama iga sellise partiiga ühe reitingupunkti, mis peaks siis üle minema mustale. Konkreetselt peaks asja otsustama turniiri apellatsioonikomitee iga vooru järel. Esialgu tundub see idee mulle küll utoopilisena.

Vaadeldud küsimused ei kuulu otseselt kohtunikutöö valdkonda, vaid puudutavad võistluste korraldamist. Aga ka kohtunikud peavad püüdma teha maksimaalse, et võistlejail oleks parem mängida.
Lembit

kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Veel kord alistumisest

Kalevi turniiriga samal ajal peeti nädalavahetusel kiirturniire paljudes kohtades üle maailma. Ka Logani maleklubis kaugel Austraalias. Ja nii nagu siin, tekkisid ka seal ühe partii tulemuse suhtes kahtlused. Viimasel paaril päeval on sealsel veebilehel arutatud ühe partii lõppu.
Mängija arvab, et on saanud mati. Loomulikult ulatab ta käe ja seiskab kella. Siis aga märkab, et matti polegi. Mis saab? Laua juurde jõudnud kohtunik paneb siiski tabelisse nulli.
Umbes nii nagu ühes Rootsi partiis, millest tegin juttu oma 20. XI nupus "Kuidas partiid alla anda" (umbes samal teemal leiab sealt veel üht-teist), vahe vaid, et kella seiskaja on siin väidetavalt mati saanu ja tegemist kiirmalega, mistõttu partiiprotokolli pole.

Võtkem põhitõed: Käesurumine iseendast alistumist ei tähenda, kella seiskamine ka mitte. Mõlemad toimingud võivad olla seotud mitmesuguste eesmärkidega. Austraalia MF asepresident Kevin Bonham (hiljem KB) väidab, et teab juhtumeid, kus ebaaus mängija on haaranud vastase käe ja siis öelnud, et nad surusid käsi vabatahtlikult, või on algatanud käesurumise alistumise märgina, siis aga pakkunud viiki ja öelnud, et oligi viik. Kas meil peaks ka nii hulle mängijaid olema?
Kui need toimingud aga koos esinevad, siis on asi juba märksa mõjusam. Kui on ilmne, et mängija on ühel või teisel moel alistunud, siis ta enam oma otsust muuta ei saa ja partii on lõppenud (artikkel 5.1b), kuigi kohe märkab, et otsus oli vale. Nii jääksin ise oma kauge kolleegiga samale arvamusele, liiati ei eitanud kellaseiskaja põrmugi seda, miks ta kella seisma pani ja vastase kätt surus. Muidugi oleks oluline alistumise verbaalne kinnitus. Mati saamise verbaalne aktsepteerimine on koodeksi mõttes võrdne alistumisega.

Pole ju suurt vahet juhtumiga, kus keegi näeb, et ta kaotab lipu või saab mati, surub käsi ja seiskab kellad ning alles siis leiab päästva jätku. Tulemus jääb ju siis ikkagi püsima. Kui tulemus on kohtunikule teatatud, jääb see kindlasti kehtima. Siit siis ka partiiprotokollide või kiirmales tulemuslehtede tähtsus, kuigi Kalevi turniir näitas, et needki kõike ei garanteeri.
Austraallased tunduvad olevat hädas sellega, et klubide võistlustel ei anta partiiprotokolle ära, noored aga kippuvad teatama vääri tulemusi. Nii on võistlustel ette nähtud, kui kaua võib teine pool tulemust vaidlustada (näiteks 15-minutilise kiirpartii puhul on see aeg 5 minutit). Vaidluse lahendamiseks peaks lõppseis nii kaua laual olema, aga vaevalt see nii kaua seal on. Sageli ei teadvat kohtunik, kes just kella seisma pani - nii ei saa ka kellade seiskamisest lähtuda.

Tõstatatakse ka analoogiline küsimus, mis saab siis, kui keegi teisele ebaõigesti mati kuulutab. Kui see toob kaasa käesurumise, siis ei saa ka ju enam partii tulemust muuta. Aga kui mängija seejärel leiab, et matti polnudki? Igatahes päris kindel moodus on see, et partiis ikkagi hoolega järele vaadata, mis tegelikult toimub, ja mitte minna impulsiivselt vastasega kaasa ega lasta end mõjutada.
Matikuulutamine seal, kus seda tegelikult pole, on kindlasti vastase häirimine ja katse teda mõjutada. Karistus selle eest peaks lähtuma sellest, kas kohtuniku arvates oli tegemist ettekavatsetud tegevusega või mitte. Kui mitte, siis võiks KB arvates vastasele maharahunemiseks ehk vaid minuti allesjäänud ajale juurde anda.

On toodud näide Uus-Meremaa turniirilt. Ettur jõudis viimasele reale ja kuulus muundamisele.
Selle asendamise lipuga teostas aga hoopis vastasmängija (kabes muide on isegi koodeksiga ette nähtud, et vastane võib kabestumisel panna teise mängija kivile teise nupu peale - seal küll valikuvõimalust pole), kes seejärel hüüdis: "Patt!" Kohtunik muidugi tühistas selle tulemuse ja tegi talle hoiatuse.

KB arvates (ja küll see nii on) ei ole ainult kätesurumine kindlasti piisav tõend alistumise kohta, kohtunikule ütlemine aga, et oled mati saanud, on seda kindlasti. Kusagil nende kahe vahepeal on siis seekord vaadeldav juhtum, kus just see mängija on kella seisanud ja just nimelt seepärast, et ta on (vähemalt enda arvates) mati saanud.
Lembit

pühapäev, 6. jaanuar 2008

Märkmeid ühelt kiirturniirilt

Kalevi kiirturniiri on juba nii kaua peetud, et korraldajad ja kohtunikud pole enam isegi numeratsiooni suhtes üksmeelel. Üldiselt on need kenasti õnnestunud. Minu arvates polnud ka see kord erandiks, kuigi osavõtjaid ja publikut oli tavalisest vähem. Mida korralduses saab veel paremini ära teha, selle üle üritame lähipäevil nõu pidada. Siinkohal vaid mõnedest küsimustest, millega kohtunikutöös kokku puutusin. Ehk võiksid ka mõned kolleegid nendele mõelda.

Võistlusjuhendist. Kui see on kahes või mitmes keeles, siis peaksime võimalikult hoolitsema, et see oleks üheselt tõlgendatav ning adekvaatne mõlemas (või kõigis) keeles. Eriti kui see puudutab nii delikaatset küsimust kui auhinnad. Muidu on pärast keeruline seletada. Oli mul sellega probleeme ka SELL-i üliõpilasmängudel Tartus. Sest kui üks tekst räägib parimast Eesti noorest ja teine lihtsalt noorest või kui ainult ühte on jäänud viide kunagisest esemeliste auhindade jaotamisest, siis mis on õige?

Mängijaid oli seekord kaks korda vähem kui mullu. Seetõttu polnud ka vaja lahendada probleemi eelturniiri gruppide arvust, sellest, kus keegi mängib ja kus mingi auhind välja mängida. Kõik mängisid koos, asi lihtne, aga järgmisele aastale peab juba ette mõtlema. Ka kohtunikke polnud seetõttu raske saada.

Swiss Manageri programm on FIDE ametlik programm ja sellega paarimisel probleeme polnud. Liiati kui paarijaks IA Mikko Markkula Soomest (FIDE kvalifikatsioonikomisjoni esimees, reeglite komitee ja śveitsi paarimise komitee liige). Kuigi Mikko oli pidevalt ametis, sain siiski temaga reeglite ja kohtunikutöö küsimustes põgusalt mõtteid vahetada. Arvan, et suhtlemine teiste maade kolleegidega on kohtunikele hädavajalik. Tema põhitöö siin oli siiski hoolitsemine partiide demonstreerimise eest ja seda ta ka igal sammul rõhutas.

Üks probleem enne paarimist siiski oli. Kolmandik mängijaist olid välismaalased FIDE reitinguga, meie omadest pooled FIDE, pooled ilma. Kuivõrd asi läheb ilmselt meie kiirmale arvestusse siis otsutasin meie omadel võtta kõigil arvesse kiirmalereitingud. Mikko pani esialgu kõik välismaalased (kel ju kiirmalereitinguid polnud), neist ülespoole, aga nii oleksid paarid väga kummalised saanud. Lugesin siis välismaalaste FIDE reitingud meie kiirmalereitingutega võrdseks. Ei tea, kas see päris õige oli, aga vähemalt paarid said normaalsed.

Tehnika võidukäik viis (või vähemalt pidi viima) nüüd finaalturniiril kõik käigud kohe laudade taga olevatele teleriekraanidele. Kadus vajadus hoida partiide juures paarikümmend demonstranti. Kuivõrd sel moel asi oli esmakordne, siis algul süsteem alati ei toiminud. Pidin isegi ühes partiis hakkama poole pealt käike kirjutama, kui need enam ekraanile ei ilmunud. Küll võtab tehnika kordaseadmine igaks vooruks kindlasti veidi aega ja seda polnud ajakava koostamisel arvestatud. Nii venisid voorude algused võrreldes programmis ettenähtuga või jäi viimasena lõpetatute puhkepaus peaaegu olematuks. Niigi on lisasekundite tõttu ajakavast kinnipidamine raske (ajaks oli 15 minutit + 10 sekundit käigule). Pikimad partiid ulatusid 100 käiguni, mis tähendas, et partii kestis tunni või veel rohkem. Programmis oli 50 minutit.

Paarimisest vast ainult nii palju, et eelturniiri avapäeval oli üks turniiri juhtinud suurmeistreist viimaseks vooruks kadunud. Ta oli ajakava hooletult lugenud ja hotelli läinud. Kui ta siis telefonikõne peale kohale jõudis, oli ta noor vastane juba võiduplussi saanud ja turniiri ainuliidriks tõusnud. Loomulikult ei protesteerinud suurmeister põrmugi. Küll näisid aga mõlemad olevad üllatunud, kui arvuti nad paar vooru hiljem ikkagi kokku pani. Aga see on üks śveitsi selgeid reegleid: paaride moodustamisel võetakse arvesse ainult tegelikult mängitud partiisid. Nii et see paar oli igati korrektne. Muidugi võitis nüüd suurmeister, noormees aga jäi finaalist välja.

Reeglitest kinnipidamine üldiselt mingeid probleeme ei tekitanud, mis tegi kohtunike tegevuse sedavõrd kergemaks. Nende asjadega, kus koodeks otse lahenduse annab, probleeme polnud. Keerukam on juhtudega, kus sellist otsest lahendust toodud pole.
Koodeksi artikkel 7.4 näeb teatavasti ette, et kahe esimese määrustevastase käigu eest tuleb vastasele lisada 'a 2 minutit. Kuivõrd see viiks täiendavale asjatule ajaviitmisele, olen tavaliselt kasutanud moodust, et esimene viga toob vaid hoiatuse, teine aga otse kaotuse. Kui mingi võistlus ei lähe FIDE reitinguarvesse, on selline toimimine täiesti lubatud (vt. koodeksi eessõna). Loomulikult tuleb see selgelt välja kuulutada ja seinale riputada (meie suurte tähtedega kahes keeles). Meil juhtus määrustevastaseid käike vaid ainult paaris partiis, aga ikkagi küsiti siis, mida nüüd teha.

50 käigu reegel. Ühes naiste partiis võitis valge vankri ja odaga vankri vastu. Viimased 58 käiku tehti ilma, et oleks ühtki malendit löödud, ja loomulikult ka ilma etturikäikudeta.
Partiis midagi ei juhtunud. Probleem tekkis vaid kohtunikel omavahel. Selleks ajaks olid teised partiid juba läbi ja kohtunikul võimalus käike lugeda. Seda ta tegigi. Mis siis, kui must oleks taotlenud viiki või kui ta oleks näiteks tehtud arvude käiku küsinud?
Algul arvasin, et oleks võinud isegi käikude arvu ütelda, sest monitor oli parajasti jälle käikude kirjutamise lõpetanud (mida ta pikka aega tegi) ja kohtunik oleks nii asendanud vaid masinat. Siis ikkagi muutsin oma arvamust, sest artikkel 13.6 ütleb ju, et kohtunik ei või osutada tehtud käikude arvule ja milleks asjatult probleeme tekitada.
Teisiti on lood viigitaotlusega. Kui õhtul Mikko arvamust küsisin, siis ütles praeguse reeglite komitee liige, et kiirmales ei saa mingit viigitaotlust olla, sest partiiprotokolli ei peeta. Õnneks oli mul kaasas ingliskeelne koodeksi tekst, kus näitasin artiklit 9.3 Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui ... b) kumbki mängija on teinud 50 viimast käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta. Ei mingit vihjet partiiprotokollile, kiirmalet puudutav B lisa ei sisalda aga mingit viidet sellele, et seal artikkel 5.c või 9.3 ei kehtiks. Täiendavat tuge leidsin ka Gijsseni Chesscafe veergudelt ja austraallaste leheküljelt.
Nii jään oma seisukoha juurde artiklist "Mõnda kiirmale reeglitest": Põhimõtteliselt kehtivad kiirmales ka 50 käigu reegel ja seisu kolmekordse kordumise reegel. Kohtunik võib nende järgi viigi fikseerida, aga ta peab oma otsuses kindel olema. Mängija peab tõestama, et tema taotlus on korrektne, aga kuidas seda kontrollida? See eeldab, et kohtunik on ise partiid jälginud. Arvesse võib võtta ka neutraalse usaldatava tunnistaja kinnituse.
Kui järgmisel hommikul selle Mikkole tõlkisin, näis ka tema nõusse jäävat. Aga loomulikult on see võimalik ainult siis, kui kohtunikul on aega ja võimalust partiid korralikult jälgida. Muidu jääb viik paratamatult fikseerimata.

Naaberlaua kellavajutus. Tabeli lõpuosa partiid olid tihedalt koos, kaks valget ja musta kõrvuti. Erilisi raskusi see ei tekitanud, ainult ühel laual vajutas valgetega mänginu korduvalt kõrvallaua kella, mille peale teise laua must protesti avaldas. Kuidas valgeid karistada? Võtsime talt 2 minutit ära. Vajadusel oleks võinud sanktsioonidega edasi minna kaotuse määramiseni.
Aga kas oleks siis vastane pidanud sel juhul ka punkti saama, sest teda ju ei segatud? Mõned mängijad ütlesid, et karistused peaksid olema analoogilised mobiiltelefoni eest määratavatega. Aga mobiili puhul otsustab koodeks kohtuniku eest ära, mida teha, siin mitte. Kohtunik peab siin otsustama iseenese tarkusest ja et reeglite komisjon võiks siin mingi seletuse anda on samuti asjatu oodata. Selles partiis lisasid kohtunikud ka naaberpartii mustadele aega. Vast ei pidanud seda tegema, sest iga naaberlaua käigu eest said siingi ju mõlemad mängijad praktiliselt 10 sekundit. Õnneks valge võitis, nii et partii tulemust lisand ei muutnud.

Partii tulemus. Tulemustelehed on sellisel turniiril kindlasti vajalikud. Kohtunik ei või tulemuste fikseerimisel ainult oma kuulmisele loota. Aga ka paberitest alati ei piisa. Ühel lõpulaual nägin, et mehed surusid teineteisel kätt. Kui kohale jõudsin olid malendid juba algseisu tagasi pandud, valge märkinud lehele tulemuseks 1:O ja alla kirjutanud. Musta allkirja polnud, sest tema oli viiki leppinud (?). Valge versioonis oli asi nii. Ta oli juba partii algul viiki pakkunud, must aga (väga halva kuulmisega, aga kuuldeaparaadi koju unustanud) öelnud, et mängime veel. Kui must oli etturist lahti saanud, ulatas ta vastasele käe. Ise arvas, et oli nüüd viigi vastu võtnud (mis sellest, et viigipakkumine kehtib ju vaid vastaspoole järgmise käiguni), valge aga arvas, et vastane oli alla andnud. Kuna seisu enam polnud, siis mõtlesin juba lasta neil tulemuse saamiseks välku mängida, millega valge muidugi päri polnud. Küll aga suutis ta lõppseisu uuesti lauale panna, millele must vastu ei vaielnud. Must aga keeldus edasimängust, sest partii olevat lõppenud juba viigiga. Pidin talle siiski nulli panema.

Varakult peaks mõtlema kohtade jagamisele. Kalevis on meil alati pärast eelturniiri lõppu ning enne lõpetamist/avamist ülikiire. Mitmed asjad nõuavad korraga tegemist. Kohtade jagamisel on olnud otsustajaks voorujärgsete punktide summa. Seda aga arvutiprogrammis polnud ning kuna nii meeste kui naiste turniiril oli edasipääsule pretendeerijaid palju, siis võttis nende paremusjärjestuse kindlakstegemine mitmeid väärtuslikke minuteid. Ilmselt oleks tulnud juba viimase vooru ajal kokku liita kõigi võimalike pretendentide punktid ja siis oleks pärast turniiri jäänud vaid igale poole üks arv lisada.
Aga üldiselt sujus kõik normaalselt ja midagi märkimisväärset ei juhtunud. Nii nagu malevõistlustel tavaliselt ikka.
Lembit