Mängija arvamus

Paar päeva tagasi sai üks meie kogenumaid maletajaid Hillar Kärner 77. Aeg läheb. Vahetult enne seda üllitas ta koos Margus Söödiga raamatu "Kuus aastakümmet Caissa lummuses", kust leiame nii tema maletee kirjelduse kui ka rohkesti selle jooksul mängitud partiisid, vastaste seas ka maailma tippmängijaid. Ühe lehekülje on ta aga pühendanud kohtunikele ja nende tegevusele. Üldiselt näib ta nendega rahule jäävat. Nii leiab sealt kiitvad hinnangud minu kunagistele headele kolleegidele Balduin Päsokesele, Harry Ellole ja Heino Kannule.

Hillar kirjutab: Kohtunikutöö nõuab absoluutset ausust ja erapooletust, sest vastasel juhul pead mängijana võistlema koguni kahe vastasega (vastase ja kohtunikuga). Selliseid ebameeldivaid juhuseid on mul siiski paaril korral ette tulnud, mis nõudsid kõige üleelamise kõrval pikka aega ja palju ajurakke. Päris lahti ta neid juhtumeid deśifreerinud pole, aga halb küll, kui sellised tagajärjed on juhtunud.

Hillar leiab, et vähemalt vabariiklikel võistlustel peaks kohtunike töö olema mingi organi (inspektsiooni) kontrolli all. Tehtud apsud saaksid läbi arutatud ja oleksid edaspidi välistatud. Päris õige. Selline organ on ju olemas ja selleks on maleliidu kohtunikekogu. Ise olen selle tegevusest küll viimastel aastatel eemale jäänud, aga see peaks ju endiselt eksisteerima. Selle poole on mängijail igal ajal võimalus pöörduda ja see peab asjad paika panema.

Hillar lisab: Ka võiksid kohtunike paberid korras olla. Õige seegi. Kas kõigil reitinguarvestusse minevate turniiride kohtunikel on ikka olemas kehtivad litsentsid? Oma vastava lõigu lõpetab ta arvamusega: Reegel, et kohtunikul on alati õigus, ei ole alati õige. Võistlejatel on siiski teha põhitöö.
Nii et püüdkem rohkem arvestada mängijaid ja juhtumite konkreetseid iseärasusi.
Lembit 

Mõtlemisaeg ja värvid

Üks Rootsi mängija on viimases Chesscafes seadnud kahtluse alla paljude turniiride reitingukõlbulikkuse. Nimelt on ta leidnud FIDE reitingumäärustest punkti 1.11, mis ütleb, et kui vähemalt ühel mängijal on turniiril reiting 2200 või üle selle, siis peab igal mängijal olema 60 käigu tegemiseks vähemalt 120 minutit aega (Eestis kehtib see reegel veidi teisendatud kujul, vt. Eesti malekohtunike käsiraamat lk. 58). Mees on välja arvutanud, et kui ajakontrolliks on 1 tund 30 minutit partiile ja 30 sekundit igale käigule, siis olevat 60 käigu tegemiseks vaid 119 minutit ja 30 sekundit ning järgmine 30 sekundit lisandub vaid pärast 60. käigu tegemist. Nii et reitinguarvestusse ei tohiks sellised turniirid minna.

Geurt leiab, et arutlus olevat tark küll, aga kellatootjad olevat veel targemad. Kui DGT-kell seada üles nii, et ta annaks 40 käigule 90 minutit ja igale käigule 30 sekundit lisaks, siis pole tema lähteasend mitte 90 minutit, vaid 90 minutit 30 sekundit. Nii on puuduvad 30 sekundit lisatud mängijale juba partii algul. Kusagil turniiril olevat kohtunik oma liigagarusest otsustanud selle 30 sekundit koguni stardiajast lahutada.
Muidugi kehtib sama ka kõigi teiste kontrollide puhul. Ise tegutsesin kogu eelmise nädala rahvusvahelisel kabeturniiril. Seal oli kontrolliks 1 tund 20 minutit partiile ja iga käik lisas sellele täiendavalt terve minuti. Kui kellad käima panin, oli tabloodel mitte 1:20, vaid 1:21.

Üks hispaanlane on jälle tõstatanud küsimuse värvide vaheldumisest MM-matśidel, lähtudes seekord Anand - Gelfandi matśist. On ju loomulik, et matśides värvid iga partiiga vahelduvad, siin istusid aga mehed 7. partiiks laua taha samapidi kui eelmisekski. Seega olid Anandil nii esimeses kui viimases partiis valged.
Asi on selles, et see, kellele loos esimeseks partiiks valged annab, saab väikese eelise. Et seda vältida, olevat otsustatud, et 12-partiilist matśi võiks pidada 6 minimatśiks, millest Anand alustaks valgetega pooltes ja Gelfand pooltes. Sellest siis korduvad värvid matśi keskel.

See polnud kaugeltki esimene kord, kus nii toimiti. Kunagi pidin ka ise küllalt paljudel MM ja pretendentide matśidel tegutsema. Siis vaheldusid värvid küll iga partiiga.
Värvides pole aga midagi absoluutset. Sellele küsimusele vastates ei välista reeglite komisjoni esimees, et ametlikel võistlustel ei võiks kellelgi olla kõigis partiides valged või et keegi mängiks matśi esimesed 6 partiid valgetega ja viimased 6 mustadega. Veidravõitu see muidugi oleks.
Lembit

Tegemisest ja sooritamisest

Ettepanekuid koodeksi malekella puudutava art.6 parandamiseks ja muutmiseks sai juba põgusalt käsitletud (vt. meie 30.V Ajast ja kelladest). Selgub, et arutusele tulevaid asju on veelgi. Nii üritatakse täiendada  art. 6.7. Kui praegu öeldakse seal, et partii jooksul seiskab kumbki mängija pärast malelaual oma käigu tegemist oma kella, siis nüüd on see kavas panna käskivasse kõneviisi (peab seiskama). Käik loetakse selle artikli järgi sooritatuks mitte ainult siis, kui see lõpetab partii, vaid ka siis, kui vastane on oma järgmise käigu teinud.

Veel enne koodeksi muutmist on aga hakanud juba kostma ka vastuväited. Nii toob kanadalane Denommee viimases Chesscafes sellise näite. Oletame, et valge teeb määrustevastase käigu ega ole veel oma kella vajutanud. Enne valge kellavajutust teeb käigu ka must. Musta kellavajutus lõpetaks nüüd valge käigu ja tooks talle karistuseks 2 minutit aega. See aga tähendaks, et mustal on voli otsustada, millal on valge käik sooritatud ja see valik viib valge karistamisele. Praeguste reeglite järgi oleks valge võinud oma määrustevastase käigu karistamatult enne kellavajutust tagasi võtta. Kui see oleks olnud valge 3. määrustevastane käik, oleks must võinud panna kiiresti käies ja sel moel valge käiku lõpetades valget partiid kaotama. Mustal polegi vaja teha mingit loogilist käiku, kuna seis taastatakse sellisena, nagu see oli enne valge määrustevastast käiku.

Veelgi hullem olevat asi küllaldase järelevalveta välkpartiidega, sest sooritatud määrustevastane käik kaotab seal kohe mängu. Must võiks kiiresti käike sooritada oma vastase määrustevastaste käikude lõp0etamiseks, et sellega endale võitu tagada. See võiks aga malepartii halba valgusse seada.
Denommee jääb arvamusele, et käigu sooritamine tuleks teostada mängija enda tegevusega, mitte vastase omaga. See tagaks, et igaüks, kes määrustevastase käigu teeb, saaks seda ka karistamatult korrigeerida. Muidugi peab määrustepärane käik seejuures vastama art. 4 nõuetele.

Oma vastuses nendib reeglite komitee esimees Gijssen kanadalase märkuste loogilisust ja leiab, et neid tuleks arvesse võtta. Ta leiab aga, et eriti kiir- ja välkmales on kohtunikul raske jälgida, kas vastase järgmine käik tehti enne mängija käiku või mitte.
Ise tõstatab ta veel ühe probleemi, mis on seotud art. 6.9. Teatavasti ütleb see, et partii kaotab mängija, kes pole ettenähtud aja jooksul sooritanud nõutavat arvu käike. Kuidas aga rakendada seda artiklit siis, kui kumbki kella ei vajuta? Kas see tähendab siis, et käigud jäävadki sooritamata? Võimalikuks lahenduseks pakub Geurt, et kui mängija ei vajuta kella, loetakse käik sooritatuks järgmise käigu tegemisega.
Näiteks teeb valge 21. käigu, must samuti.Nüüd teeb valge oma 22. käigu ja sellega loetakse valge 21. käik sooritatuks. Viimane käik enne ajakontrolli tuleks siiski sooritada "normaalselt".
Nii et reeglite komisjonil Istanbulis tööd jätkub.
Lembit

Juhtumeid välkpartiidest

Schach-Zeitungi sellekuise numbri reeglirubriigist leiame artikli, millel üsna intrigeeriv pealkiri "Ümberpööratud vankritest ja märgistatud odadest". Selles vaadeldakse mitmeid välkturniiridel asetleidnud juhtumeid. Küllaldast järelevalvet neil võistlustel polnud, nii et kehtisid tavalised välgureeglid. Kuivõrd võisime äsja lugeda meie noorte suurest edust Euroopa esivõistlustel ja meie oma välguvõistlused tulekul, siis ehk võivad need näited mingit huvi pakkuda.

Juhtum 1. Valge annab vastase kuningale tuld. Must teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Valge seda ei märka ja haarab oma nupust. Siis näeb, et must kuningas on tules ja taotleb vastase "valekäigu" fikseerimist. Must aga nõuab "puudutatud - käidud". ?
- Art. B3c järgi võib taotluse määrustevastase käigu kohta esitada oma käigu tegemiseni. Valge on oma malendit ainult puudutanud, aga käinud ta sellega pole. Seega võib ta endale võitu taotleda.

Juhtum 2. Valge ettur jõuab viimasele reale. Valge haarab lipu, et see lauale panna. Siis aga märkab, et sel juhul oleks vastane patis. Paneb siis lipu malelaua kõrvale ja tahab peale panna hoopis vankri. Must aga nõuab siingi "puudutatud - käidud" ja lipu pealepanekut. ?
- Selliste juhtumite puhul pole oluline, kas tegemist oli välguga või mitte. Art. 4.4d järgi on uue malendi valik lõplik, kui see malend puudutab muundumisvälja. Siin lipp malelauale ei jõudnud, nii et selle asemel võib peale panna vankri.

Juhtum 3. Valge tahab etturit muundada lipuks, paneb selle märgiks lauale ümberpööratud vankri ja vajutab kella. Must teatab "valekäigu" tegemisest. ?
- Valge võis kavatseda küll etturit lipustada, aga ümberpööratud vanker jääb ikkagi vankriks. Musta taotlus tuleb ometi liiga vara. Määrustevastase käiguga on tegemist alles siis, kui see vanker hakkab mööda diagonaale käima. Kui ta liigub mööda ridu ja liine, siis valekäike pole.
Jürgen Kehr kirjutab, et kord olevat temalt küsitud, miks on tavaliselt odadel peal väike sisselõige. Tema öelnud, et see on pärit piiskopi peakattest (inglise keeles on Bishop piiskop, aga males oda). Tegelikult pidavat see lõhe olema aga selleks, et sinna panna sedel, mis näitab, et see oda on nüüd lipp.

Juhtum 4. Mõlemal kellapoolel on noolekesed kukkunud. Valge taotleb ajaületuse fikseerimist, must ulatab talle alistumise märgiks käe. Siis märkab ta aga, et kukkunud on mõlemad noolekesed ja ta taotleb viiki. ?
- Selles osas kehtivad ka välgus kiirmalereeglid. Art. A4d3 järgi loetakse mõlema noolekese langemisel partii viigiks. Kahjuks DGT kelladega, seda tavaliselt rakendada ei saa, sest kui nende ühele poolele ilmub ajaületust märkiv lipuke, jääb kell kohe seisma.

Juhtum 5. Valged toovad endale lipu, aga panevad igaks juhuks lauale ümberpööratud vankri. Järgmisel käigul annavad nad selle nupuga diagonaalis tuld ja vajutavad kella. Must ei märka, et tema kuningas on tules, teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Valge taotleb "valekäigu" fikseerimist. Alles nüüd märkab must, et valge on tuld andnud võltslipuga. Ka tema taotleb "valekäigu" fikseerimist. ?
- Kui valge käis vankriga diagonaalis (näiteks e8-c6), siis on see määrustevastane käik. Must oleks nüüd võinud enne oma käigu tegemist taotleda võitu (art. B3c). Ta jättis aga selle tegemata. Nüüd on tegemist valge taotlusega, aga ka see pole õige, sest vanker ei saa mööda diagonaali tuld anda. Nii et tuleb lihtsalt edasi mängida.

Juhtum 6. Valge paneb oma etturi viimasele reale ja ütleb "matt!", ilma sinna mingit vigurit panemata. Must taotleb "valekäigu" fikseerimist. Mis saab, kui 1) valge on juba kella vajutanud ja 2) kui valge pole veel kella vajutanud?    ?
Vastust otsime etturi muundamist käsitlevatest art.4d ja 4.6c ning välkmales määrustevastast käiku käsitlevast art. B3c. Et käik oleks tehtud, peab ettur olema malelaualt eemaldatud ja uus malend käest vabastatud. Mustal on taotlusõigus võiduks siis, kui valge on kellavajutusega oma käigu lõpetanud (etturi puudulik muundamine). Kui kell pole veel vajutatud, siis pole veel midagi juhtunud. Etturi muundamine tuleb lõpetada, teisele väljale enam etturit panna ei saa, sest see on juba käest lahti lastud.
Lembit

Kuidas lõppes matś?

Schach-Zeitungi juuninumbri reeglinurk on pühendatud ühele matśile, mis Saksa maleringkondades juba mitu kuud laineid löönud ja mille lõpptulemust polevatki veel näha. Eriti suure võistlusega polegi seejuures tegemist. Oli kohtumine teises bundesliigas, kus matśe mängitakse väljasõitudega kohtadele.
Parajasti käivad kusagil teel ehitustööd, mistõttu hilineb külalisvõistkond võrreldes esialgu kavandatuga poolteist tundi, olles vastasvõistkonda ja matśi kohtunikku sellest informeerinud kohe, kui asi selgus. Kohtunik tegi kindlaks, et matśi hilisem lõpp kellelegi probleeme ei tekita,  ja kuna pidas sportlikku tulemust kõige tähtsamaks, andis nõusoleku matśi alguse edasilükkamiseks. Vastasvõistkond otsekohe protesti ei avaldanud, küll aga teatas, et võib kohtuniku tegevuse õigusepärasuse hiljem kahtluse  alla seada.

Nii algaski võistlus ajakavas olnud 11.00 asemel tegelikult 12.03. Mängiti kõik ettenähtud partiid, matśi tulemuseks aga kujunes 5,5:2,5 külaliste kasuks. Seejärel hakkasid aga vastuvõtjad endale 8:0 võitu nõudma: teises bundesliigas on ooteajaks ette nähtud 30 minutit, mistõttu polnud külalistel enam õigust mängima hakata (aga ometi ju mängiti).
Spielleiter (ilmselt siis sarja peakohtunik) lükkas protesti tagasi. Põhjenduseks leiti, et kui mängija kaotab seetõttu, et talle ettenähtud aeg on otsa saanud, siis arvestatud seda 2005.a. koodeksi järgi alates ettenähtud mängu alguse ajast, praeguse teksti järgi aga alates tegelikust mängu algusest (ise ei suutnud küll koodeksitekste võrreldes selliseid nüansse avastada). Nii et mängu algusajaks oli kohtuniku määratud 12.03 ja sealt pidigi hilinemisaega arvestama. Kohtunikule annab praegune koodeksitekst selgelt õiguse partii algusaja määramiseks.

Aga sellega asi ei lõppenud. Sakslastel on apellatsiooniorganina olemas Bundesturniergericht ja see otsustas protesti ikkagi rahuldada. Põhjenduseks toodi, et kohtunik olevat siiski oma võimupiire ületanud.
Rubriigi autor Jürgen Kehr leiab, et see otsus tõstatab rohkem küsimusi, kui neile vastuseid annab. Et FIDE reeglite muutmisel ka mõtet oleks, siis peab olema olukordi, kus tegelik mängualgus ettenähtust erineb. Just kohapealne kohtunik peaks määrama matśi algusaja. Eriti oluline on see siis, kui lubatud hilinemisaeg on 0. Kohtunik ei saaks siis isegi põhjendatud vajadusel matśi algusaega muuta.
Nii ripuvad õhus küsimused, millal võib matśi algusaega muuta  ja kui suurel määral see sõltub reeglitega lubatud hilinemisajast. 2-minutilisel edasilükkamisel on nulltolerantsi puhul hoopis teine mõju kui 30- või 60- minutilise ooteaja puhul.

Veel üks tähtis ametimees Bundesturnierdirektor polevat seal otsusega päri, sest puuduvat üldised toimimisjuhendid. Nii et pole võimatu, et väikese maleprobleemiga hakkab tegelema hoopis tsiviilkohus. Kehr näib olevat 100-protsendiliselt kohtuniku otsuse poolt. Mina ka - peaaegu. Tegemist oli tõesti erakorralise olukorraga. Vaja oleks aga, et selgelt paika pandaks, kellel mida on õigus otsustada. Ja seda juba eelnevalt, mitte tagantjärele.
Lembit

Puudutusest ja käimisest

Vaielda võib kõige üle, olgu selleks siis kasvõi üsna elementaarsed asjad. Eelmisel nädalal oli Saksa maleliidu lehel elav mõttevahetus malendite puudutamise ja määrustevastaste käikude ümber. Diskussiooni alustaja tõstatas kõigepealt küsimuse, kas välkpartiis saab taotleda vastase käigu määrustevastaseks kuulutamist ka pärast seda, kui oled juba mingit oma malendit puudutanud. Ega sakslaste arutlustest täit selgust kätte saanudki. Koodeksi art. 4.7 teatavasti ütleb: Mängija kaotab oma õiguse taotluse esitamiseks art. 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud. Nii et kui on tegemist tavamalega, siis kui oled mingit nuppu puudutanud, siis pole sul vastase käigu kohta enam midagi öelda. Kiirmale kohta aga ütleb art. A4c: Vastasmängijal on õigus väita enne oma käigu tegemist, et mängija on sooritanud määrustevastase käigu. Sakslaste arutlusest jääb mulje, et kuivõrd enamik asju lahendatakse kiir- ja välkmales ühtmoodi, siis käib see ka selle artikli kohta. Aga ei käi ju. Välkmale osas ütleb art. B3b selgelt, et artiklid 10.2 ja A4c ei kehti.

Edasi tõstatati küsimus määrustevastaste käikude parandamisest. Vastava korra näeb teatavasti ette art. 7.4. Tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust, kui seda aga enne partii lõppu märgatakse. See käib mitte ainult tavamale, vaid ka küllaldase järelevalvega kiir- ja välkmale kohta.
Või kas kehtib puudutatud - käidud reegel ka siis, kui määrustevastane käik avastatakse partiis alles hiljem? Välkmales peaks asi selge olema. Kui kiirmales märkad alles pärast oma nupu pihkuvõtmist vastase määrustevastast käiku, siis peab vastane asendama selle käigu reeglitepärasega, aga vaevalt peaks mängijalt nüüd nõudma, et ta pihkuvõetud malendiga käiks. Olukord on ju muutunud.

Kui valge teeb tavamales määrustevastase käigu, siis peab ta musta taotlusel selle tagasi võtma ja tegema võimaluse korral sama malendiga määrustepärase käigu. Kui mitte, siis võib ta teha mistahes käigu ja puudutamine ei loe.
Kui must on juba malendi kätte võtnud ja esitab siis taotluse valge määrustevastase käigu kohta, siis taotluse õigsuse korral peab valge tegema määrustepärase käigu, musta jaoks aga puudutatud - käidud reegel ei kehti. Kui taotlus oli ekslik, jääb valge käik jõusse, must peab aga käima kättevõetud nupuga. Selle käigu suhtes kehtivad art. 4.3 ja 4.6 reeglid.

Niisiis: Kui kohtunik märkab määrustevastast käiku, peab ta kohe sekkuma. Mängijast ei või sõltuda, kas tema vastase tegevust parandatakse või mitte. Mehaaniliste kellade kasutamisel andsime vastasele tavaliselt veidi aega juurde, Fischeri kontrolli puhul seda teha ei saa.
Kiir-ja välkmales vastase taotluseta sekkuda ei või.
Kui mängija märkab vastase käigu määrustevastasust alles pärast seda, kui taõimalik  on oma malendit puudutanud, ei pea ta sellega käima, kuna tekkinud on uus olukord.
Tavamales võib määrustevastase käigu sooritaja mängida edasi ja teatada sellest käigust alles hiljem sõltuvalt partii käigust. Igal juhul pöördutakse varasema seisu juurde tagasi. Ta ei tohi ainult vahepeal matti saada, siis on ta partii kaotanud.
Võimatu käik ei kuulu üldreeglina parandamisele, kui see avastatakse pärast protokollide allakirjutamist. See on aga võimalik näiteks siis, kui see selgub partii kontrolliks läbimängimisel. Partiid ei saa siis veel lõppenuks lugeda.

Üks kurb sõnum on siiski ka. Oma 80. eluaastal on lahkunud Maido Jaansoo, meie maleföderatsiooni esimees aastatel 1966-72. Vist küll ainus mees sellel ametipostil, kes ka ise turniirimalet mägis ja seetõttu ala paremini tundis. Tagantjärele meenuvad need aastad tegusate ja asjalikena. Siis pandi algus Tallinna rahvusvahelistele turniiridele. Igal aastal avaldati Eesti edetabelid, mis sündisid meistrite, meistrikandidaatide ja presiidiumi liikmete ühise hääletuse tulemusel. Võrru tööleminek sundis Maidot esimehe ametist loobuma, kuid föderatsiooni presiidiumi kuulus ta ühtekokku üle 20 aasta. Puhka rahus, hea sõber!
Lembit

Veel Chesscafest

Üks itaallane teeb viimases Chesscafes ettepaneku näha koodeksis ette karistus, kui keegi peaks vajutama kella ilma käiku tegemata. Heakskiitu ei järgnenud. Ütleb ju praegugi art. 6a üsna selgelt, et partii jooksul seiskab kumbki mängija pärast malelaual oma käigu tegemist oma kella ja käivitab ühtlasi  vastasmängija kella. Võib olla, et mängija teeb käigu ja enne kui ta vajutab oma kella, teeb vastane oma käigu. Siis on tal ju õigus käiku tegemata kella vajutada.

Kusagil Indias on mingil noorteturniiril tekkinud vaidlus partii tulemuse suhtes. Mustal olnud laual kuningas,  vanker ja ettur, valgel vaid kuningas ja ratsu. Sellise materjali juures ületas must aja. Partii loeti viigiks, kuigi must näitas, et matiseis on täiesti võimalik, näiteks Kh6, Rf7 - Kh8, Vg8, Eg2.
Praeguste reeglite järgi oleks kohtunik tõepoolest pidanud valgele võidu andma (art. 6.9). Uue koodeksi projekti järgi loetavat selline seis viigiks, kui ratsuga mängijal pole forsseeritud võitu (kuidas need seisud küll koodeksis piiritletakse?).

On tõstatatud küsimus, kas mängija peaks ka sel juhul 2 minutit täiendavat aega saama, kui tema vastane teeb tavapartiis määrustevastase käigu, aga ei soorita seda. Ilmselt mitte. Art. 7.4 rakendatakse vaid sooritatud käikude puhul.
Geurt on arvamusel, et nii tuleks toimida ka edaspidi. Ainus halb asi on, et kui mängija ainult teeb määrustevastase käigu, aga ei soorita seda, on vastasel ees ebaõige seis, mis raskendab tal järgmise käigu leidmist. Igatahes on asi lubatud reeglite komitees arutusele võtta.
Art. A4c keelab kohtuniku sekkumisse kiirpartiisse ilma mängija  taotluseta. Tavapartiis võib seda ilmselt teha. Kas midagi peaks muutuma, kui mängija märkab oma eksimust ja korrigeerib seda enne kohtuniku sekkumist?

Päritakse, kas kunagi olevat kehtinud reegel, mille järgi seotud malendiga käinud ja kella vajutanud mängijal tuli käia kuningaga. Geurt vastab jaatavalt. Ilmselt pidi see olema üsna ammu. Vanu raamatuid sirvides jäi mulle silme ette Dufresne´i Kleines Lehrbuch des Schachspiels (7.väljaanne 1901). Otseselt seda reeglit ei leidnud, aga mitmel juhul oli karistuseks kuningakäik küll.

Jälle on juttu kapteni rollist meeskonnavõistlustel. Kuidas peaks ta ikkagi toimima, kui mängija temalt küsib, kas ta võib pakutud viigi vastu võtta? Eelkõige peaks vastus sõltuma punktide arvust, mida meeskond vajab. Kapteni õigused jäävad paljuski selgusetuks. Ta ei tohiks minna vastase laua juurde ega seisu uurida. Ehk peaks mängija protestima, kui vastase kapten tema lauale läheneb?

Inglise krahvkondade võistlustel muudeti mobiilireegleid. Kaotuse fikseerimiseks peab mobiil nüüd helisema kaks korda.
Iga föderatsioon võib ju ise detailsemaid reegleid rakendada. Kui võistlus FIDE reitinguarvestusse ei lähe, siis probleemi pole. Reeglite komitee kavatseb art. 12.3b lõppu lisada: Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse leebema karistuse. Seega läheb asi paindlikumaks.

Ettepanek Prantsusmaalt: Vaja on ühtset śveitsi süsteemi turniiride tarkvara. Kõiki FIDE heakskiiduga turniire tuleks paarida ühtviisi.
Vastus: Piisab sellestki, kui programmil on FIDE heakskiit.
Ettepanek Indiast: Vähendada mängija reitingut, kui ta pole aastas ühtki reitingupartiid mänginud.
Vastus: Pole aus. Turniiril mängides korrigeerib mängija oma reitingut ise.
Veel võib sellest Chesscafest leida praktilisi soovitusi, kuidas toimida partii viigiks tunnistamisel art. 10.2 alusel.
Lembit

Mõttemängud

Noorte mõttemängude festival on muutunud iga-aastaseks traditsiooniliseks ürituseks. Teiste lauamängude kõrval on alati kavva kuulunud ka male ja seda mind tänavu korraldama kutsutigi. Kabeliit oli teinud kõik, mida võistlusteks vaja, olgu see siis mängijate ühislõuna ühes kesklinna restoranis (kus toitlustamiskulud mahtusid osavõtumaksu sisse) või turniiri parimatele ettenähtud karikad ja medalid. Diplomi ja pisikese śokolaaditahvli sai lõpetamisel aga eranditult iga mängija. Ning kui vahel kipub vanakesest kohtunikul olevat suure mängijate arvuga raske toime tulla, siis seekord oli mul koguni kaks abilist: üks neist hoolitses mängijate registreerimise, toitlustamise ja autasustamise eest, teine tegi arvutipaarimise, kusjuures selgus, et vajadusel seab ta ka kaks lisaminutit kellale minust kiiremini. Nii oli olemas kõik, mis vaja.

Esimene pisiprobleem oli seoses juhendiga. Male oli mängude viimane ala ja selgus, et kui teised alad olid läbi, siis kadus kabeliidu leheküljelt ka malevõistluste juhend. Ja kuigi juhend on kohtunikule tähtsaim dokument, polnud mul seda ka paberil olemas. Tähtsamad asjad nagu ajakontroll ja voorude arv olid mul muidugi meeles, vanuserühmad ja kohtade jagamise süsteem kahjuks mitte. Alles pärast turniiri leidsin, et vaadeldaja kodulehel oli juhend veel kenasti olemas. Nii et oleks pidanud lihtsalt rohkem otsima.

Peamine probleem oli siiski osavõtjate nappus. Kolme vanuseklassi peale saime kokku vaid 12 poissi ja tüdrukut. Kõige rohkem oli neid Kadrioru klubist. Kui igaüks oleks pidanud mängima ainult eakaaslastega, poleks vanematel üldse olnud kellegagi mängida. Niisiis kõik kokku ühisele turniirile. Olen endiselt seisukohal, et śveitsi süsteemis on optimaalne, kui voore on kolmandik mängijate arvust. Kuivõrd aga sedapuhku tuli osal mängijatest kokku minna endast märksa vanematega, siis ehk aitas suurem voorude arv asja veidigi tasakaalustada. Nii jäin juhendi seitsme vooru juurde.

Muidu oli turniir nagu ikka. Parajalt määrustevastaseid käike, õnneks küll enamasti siis, kui vastasel veel üle 5 minuti aega varuks. Nii et ajakorrektiive eriti palju vaja polnud.
Ütlesin mängijatele turniiri algul, et kiirmales kohtunik äärmise vajaduseta ei sekku. Tõstku käsi, kui nende arvates midagi juhtub. Nii oligi.
Paaril mängijal näis olevat tava mängida kahe käega. Kas peaks kohtunik siis sekkuma? Reeglid siin ei kohusta, aga kui vastane asjale tähelepanu ei pööra, peaks kohtunik aitama halvast harjumusest lahti saada. Kasvõi jutuajamisega pärast partiid.

Aga ikkagi osavõtjate vähesus. On meil juba turniire liiga palju või polnud festivali aeg kõige sobivam? Ehk jäi aga lihtsalt infot väheks. Maleliidu lehel teadet polnud, kabeliidu omalt ei teatud otsida. Maletajaid ju ikka Eestimaal leidub, kasvõi Põltsamaalgi oli ju päev varem tervelt sada mängijat.
Lembit

Sagedased juhtumid

 On seise, mis näivad kohtunikepraktikas juba klassikaks muutuvat ja mille juurde ikka uuesti tagasi pöördutakse. Ka viimases Chesscafes oli mitmeid seise, mis meiegi rubriigis varem esinenud. Üks neist oli kord seenioride MM-võistlustel esinenud juhtum. Valged vankrid seisid c1 ja d1, must vanker d5. Valge tõstab vankri c1-lt, lööb sellega musta vankri, parandab siis oma vea, paneb vankri c1 tagasi ja lööb d1 olnud vankriga (meie 24.VIII 2011 Üsna elementaarsest). Kas nii võib?

Või siis Azmaiparaśvili - Malahhovi kunagine MM-võistluste partii (meie 25.IX 2011 Vaadates Chesscafed, aga ka minu omaaegne internetiartikkel Puudutatud - käidud). Seal pidi vahetatama vankrid ja seejärel kavatses A. käia odaga. Kogemata jättis ta aga vastase vankri löömata ja haaras kohe kinni odast. Alles siis A. märkas ja vahetas vankrid. M. viisakusest käiku ei nõudnud ja kaotas partii. Kui A. tegi ettepaneku lugeda partii lõppenuks viigiga, ütles M., et ta on juba alistunud. Mõlemal juhul olid mängija mõtted tõenäoliselt juba järgmise käigu juures, kavatsust käia puudutatud malendiga tegelikult polnud.
Kortśnoi olevat kunagi ühe partii alla andnud, kui oli kogemata hakanud partii ajal mängima veel laual olnud etturiga.
Hollandi Antillidelt pärit IA Roose leiab, et kohtunikule tuleks siin anda "eelistusõigus", kuigi ta ise märgib, kui ohtlik see on, kui kohtunik nii otsustaks MM-tiitli saatuse.
Või kas peaks kohtunik juhtima tähelepanu, kui märkab, et üks mängija on jätnud mingi käigu pariiprotokolli  kirjutamata? Paljud kohtunikud sel juhul sekkuvad. Pole aga võimatu, et selline sekkumine segaks  vastast rohkem kui mängijat ennast. Mängija mõtleb rahuldustundega,et 40 käiku on lõpuks täis, tegelikult on aga neid alles 39. Kohtuniku sekkumine oleks siis kasulik süüdlasele ja segaks vastast.

Ka Geurt leiab, et mõnes olukorras on tõepoolest raske sekkuda. Nii peaks kohtunik endalt alati küsima, kas pole parajasti tegemist olukorraga, kus on parem jätta sekkumata.  Arvestama peaks mitte ainult vastase, vaid ka teiste läheduses istuvate mängijate võimalikku segamist. Vähem või rohkem kirjutatud käikude puhul peaks kohtunik küll märkuse tegema, seda aga mitte ajapuuduses.

Geurt toob näite oma praktikast. Ühel turniiril näinud ta täielikus kaotusseisus mängijat selgelt reegleid rikkumas (milliseid küll?). Vastane sai rikkumisest aru ja vaatas kohtuniku poole sekkumist oodates. Geurt mõistis, et rikkumine tehti selleks, et iga sekkumise peale skandaali korraldada. See oleks aga teisi häirinud. Mõne käigu pärast mängija alistus. Geurt lahkus pärast protokollide allakirjutamist koos temaga turniirisaalist, tehes ka ametliku hoiatuse partiiaegse käitumise pärast. Samuti seletas ta vastasele, miks ta ei sekkunud.
Uus koodeks annab kohtunikule ilmselt mõnevõrra vabamad käed. Malendi meelega puudutamine asendub tõenäoliselt puudutamisega kavatsusega selle malendiga käia või see lüüa (vt. 27.V  Kas midagi muutub?).

Veel korraks tunnistajate kasutamisest. Inglismaa võistlused U-11 klassis. Treenerid mängusaali lubati, lapsevanemaid mitte. Kohtunik ei märka, mis laual toimub. U-9 meeskonna treener, kes juhtumisi on ühe mängija isa, ütleb, et vastane oli teinud käigu, nupu käest lahti lasknud, aga pannud selle siis hoopis teisele väljale. Nüüd tõstab ka mängija ise käe ja kinnitab sama. Kaptenid püüavad küll asja sõbralikult lahendada, aga kokkuleppele ei jõua. Kohtunikud lükkasid taotluse tagasi. Tunnistaja ütlused loeti kehtetuks põhjendusel, et see võistkond oli partiid juba lõpetanud. Keda peaks kohtunik uskuma ja kelle ütlustest lähtuma?
Geurti põhiseisukoht on, et tunnistajaid uskuda on ohtlik, kahel vastasel on alati erinev arvamus. Neutraalseid tunnistajaid esineb harva. Nii jääb siis toimimisel eelkõige uskuda, et laual midagi määrustevastast ei juhtunud, ja taotlus tagasi lükata.
Lembit