Sagedased juhtumid

 On seise, mis näivad kohtunikepraktikas juba klassikaks muutuvat ja mille juurde ikka uuesti tagasi pöördutakse. Ka viimases Chesscafes oli mitmeid seise, mis meiegi rubriigis varem esinenud. Üks neist oli kord seenioride MM-võistlustel esinenud juhtum. Valged vankrid seisid c1 ja d1, must vanker d5. Valge tõstab vankri c1-lt, lööb sellega musta vankri, parandab siis oma vea, paneb vankri c1 tagasi ja lööb d1 olnud vankriga (meie 24.VIII 2011 Üsna elementaarsest). Kas nii võib?

Või siis Azmaiparaśvili - Malahhovi kunagine MM-võistluste partii (meie 25.IX 2011 Vaadates Chesscafed, aga ka minu omaaegne internetiartikkel Puudutatud - käidud). Seal pidi vahetatama vankrid ja seejärel kavatses A. käia odaga. Kogemata jättis ta aga vastase vankri löömata ja haaras kohe kinni odast. Alles siis A. märkas ja vahetas vankrid. M. viisakusest käiku ei nõudnud ja kaotas partii. Kui A. tegi ettepaneku lugeda partii lõppenuks viigiga, ütles M., et ta on juba alistunud. Mõlemal juhul olid mängija mõtted tõenäoliselt juba järgmise käigu juures, kavatsust käia puudutatud malendiga tegelikult polnud.
Kortśnoi olevat kunagi ühe partii alla andnud, kui oli kogemata hakanud partii ajal mängima veel laual olnud etturiga.
Hollandi Antillidelt pärit IA Roose leiab, et kohtunikule tuleks siin anda "eelistusõigus", kuigi ta ise märgib, kui ohtlik see on, kui kohtunik nii otsustaks MM-tiitli saatuse.
Või kas peaks kohtunik juhtima tähelepanu, kui märkab, et üks mängija on jätnud mingi käigu pariiprotokolli  kirjutamata? Paljud kohtunikud sel juhul sekkuvad. Pole aga võimatu, et selline sekkumine segaks  vastast rohkem kui mängijat ennast. Mängija mõtleb rahuldustundega,et 40 käiku on lõpuks täis, tegelikult on aga neid alles 39. Kohtuniku sekkumine oleks siis kasulik süüdlasele ja segaks vastast.

Ka Geurt leiab, et mõnes olukorras on tõepoolest raske sekkuda. Nii peaks kohtunik endalt alati küsima, kas pole parajasti tegemist olukorraga, kus on parem jätta sekkumata.  Arvestama peaks mitte ainult vastase, vaid ka teiste läheduses istuvate mängijate võimalikku segamist. Vähem või rohkem kirjutatud käikude puhul peaks kohtunik küll märkuse tegema, seda aga mitte ajapuuduses.

Geurt toob näite oma praktikast. Ühel turniiril näinud ta täielikus kaotusseisus mängijat selgelt reegleid rikkumas (milliseid küll?). Vastane sai rikkumisest aru ja vaatas kohtuniku poole sekkumist oodates. Geurt mõistis, et rikkumine tehti selleks, et iga sekkumise peale skandaali korraldada. See oleks aga teisi häirinud. Mõne käigu pärast mängija alistus. Geurt lahkus pärast protokollide allakirjutamist koos temaga turniirisaalist, tehes ka ametliku hoiatuse partiiaegse käitumise pärast. Samuti seletas ta vastasele, miks ta ei sekkunud.
Uus koodeks annab kohtunikule ilmselt mõnevõrra vabamad käed. Malendi meelega puudutamine asendub tõenäoliselt puudutamisega kavatsusega selle malendiga käia või see lüüa (vt. 27.V  Kas midagi muutub?).

Veel korraks tunnistajate kasutamisest. Inglismaa võistlused U-11 klassis. Treenerid mängusaali lubati, lapsevanemaid mitte. Kohtunik ei märka, mis laual toimub. U-9 meeskonna treener, kes juhtumisi on ühe mängija isa, ütleb, et vastane oli teinud käigu, nupu käest lahti lasknud, aga pannud selle siis hoopis teisele väljale. Nüüd tõstab ka mängija ise käe ja kinnitab sama. Kaptenid püüavad küll asja sõbralikult lahendada, aga kokkuleppele ei jõua. Kohtunikud lükkasid taotluse tagasi. Tunnistaja ütlused loeti kehtetuks põhjendusel, et see võistkond oli partiid juba lõpetanud. Keda peaks kohtunik uskuma ja kelle ütlustest lähtuma?
Geurti põhiseisukoht on, et tunnistajaid uskuda on ohtlik, kahel vastasel on alati erinev arvamus. Neutraalseid tunnistajaid esineb harva. Nii jääb siis toimimisel eelkõige uskuda, et laual midagi määrustevastast ei juhtunud, ja taotlus tagasi lükata.
Lembit