Kuu aega tagasi (25. IV Veel üks ajaületus) oli juttu Austria meeskonnavõistlustel ajaületuse kohta käinud vaidlusest. Teinud oma käigu ja seejärel kohvi joomast tagasi tulnud, nägi mees vastase kellal vilkumas näitu -0.00. Tema ajale oli lisandunud ajakontrolli teiseks tsükliks 50 minutit, vastane aga hakanud mõtlema oma 40. käiku. Kuivõrd ta ei sooritanud ettenähtud ajaga ettenähtud arvu käike, pidi ta Geurti arvates ilmtingimata saama kaotuse. Jäin ise tookord neutraalsele seisukohale, tsiteerides vaid Geurti arvamust. Aga males pole kõik nii üheselt selge, ka tippkohtunike ja kasvõi RC esimehe jaoks mitte.
Viimases Chesscafes on sõna võtnud tolle võistluse kohtunik IA Mitterhuemer. Tema arvates ei saavat asja põrmugi ainult niimoodi tõlgendada. On olemas ka teine võimalus, et mängija tegi küll 40 käiku ettenähtud aja jooksul, aga käiguloendur ei näidanud millegipärast käikude arvu õigesti. Põhjus kasvõi see, et mängija võis olla unustanud kord kella vajutada või alustas valge partiid enne kellakäivitamist.
Seepärast leidis Mitterhuemer, et tõendust selle kohta, et nooleke langes enne mängija poolt 40. käigu sooritamist, ei olnud. Valge esitas aga oma taotluse noolekese langemise kohta liiga hilja. Mõlemad juhud olevat selles partiis olnud võimalikud ja partii pidi seepärast tema otsusel jätkuma. Tegelikult läks võidupunkt koguni mustale, sest valge oli lahkunud mängualalt.
Geurti arvates on peamine häda loenduris ja selles, et mängijad ei võrdle tegelikku käikude arvu loenduri poolt näidatuga. Kui loendurid näitaksid sama mis protokollid, siis kahtlust poleks. Asjaolu, et ajaületust märgati pärast 41. käiku, äratas ka temas kahtlusi, et ehk jäeti kell vajutamata. Ja endiselt ei tea ka RC esimees, kas loendurit kasutada või mitte: endiselt viitab ta RC 2006. a. eitavale otsusele, millest aga ometi kõrvale kaldutakse, isegi äsjasel MM-matśil.
Niisiis muudab Geurt oma kuu aja tagust arvamust ja leiab, et kuivõrd musta ajaületus pole selge ja selles võis kahelda, siis pidi partii tõepoolest jätkuma 40 minutiga teiseks perioodiks. Omaette küsimus on, kuivõrd õige oli valgele kaotuse kirjutamine. Ise pidas ta end ju täiesti õigeks.
On teinegi seis, mille suhtes RC esimees kahtleb. Vaatlesime seda alles nädal tagasi (23. V Korduvad seisud). Seal oli tegemist seisude kordumise ja vangerdusõiguse kadumisega, analüüsimiseks aga elementaarne seis Ke1, Vh1 - Kg8, Oc4. Nii nagu koodeksi art. 9.2b ütleb, kaob laual eksisteerinud vangerdusõigus alles pärast kuninga või vankriga käimist.
1. korral oli seisus vangerdusõigus olemas, 2. ja 3. korral aga mitte. Viimases Chesscafes juhib
aga üks taanlane tähelepanu asjaolule, et üheski neist seisudest polnud valgel parajasti võimalust vangerdada. segas ju c4 seisnud oda. Seepärast peaks nentima, et kõigis kolmes seisus on malendite võimalikud käigud samasugused. Kui seis kordub kolm korda ja taotlus esitatakse korrektselt, peaks olla tegemist viigiga.
Ometi oli seisu esmakordsel tekkimisel valgel võimalus vangerdada kunagi tulevikus ja seetõttu seisud täpselt samad siiski polnud. Selles konkreetses seisus, kus valgel laual vaid kaks malendit, peab ta paratamatult ühega neist käima ja vangerdusõiguse minetama. Kui tal oleks aga laual veel mingi malend, siis võiks ta käia sellega ja hilisem vangerdusvõimalus oleks reaalne.
Niisiis pole endiselt selgust, kas kaht seisu tuleb lugeda samadeks, kui sama mängija on käigul, sama liiki ja sama värvi malendid on samadel väljadel ning kõigi malendite võimalikud käigud selles seisus on samad, aga ühel mängijal on ühel juhul teoreetiline võimalus vangerdada kunagi edaspidi, teisel juhul on ta aga selle võimaluse täielikult kaotanud.
Geurtki tunnistab, et asi pole veel päris selge. RC peaks arutama seise, kus laual pole ainult kaks malendit, millest ühega peab käima ja paratamatult läheb siis vangerdusõigus kaotsi. Vaevalt küll, et vangerduse ajaks vaid kaks malendit lauale jäävad. Aga kui on veel mingi malend, siis võib ju käia sellega.
Geurt pakub arutamiseks (RC-le?) seisu Ke1, Ld1, Vh1 - Kh8, Lc7. Valge on säilitanud vangerdusõiguse, käigul on must. Kui must mängib 1. ... Le5+, võib valge mängida 2. Le2. Kui must mängib aga 1. ... Lg3+, peab valge paratamatult käima kuningaga ja kaotama vangerdusõiguse.
Geurti võimalikke variante analüüsiks:
1. ... Le5+ 2. Le2 Lc7 3. Ld1 Le5+ 4. Le2 Lc7 5. Ld1
1. ... Lg3+ 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Lg3+ 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1
1. ... Le5+ 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Le5+ 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1
Nii on diskuteerimiseks materjali piisavalt.
Lembit
pühapäev, 30. mai 2010
kolmapäev, 26. mai 2010
Protestidest
Millal peaks protesteerima ja kuidas seda õigesti teha?
Viimases Chesscafes hoopleb üks Puerto Rico mees oma turniirivõidu ja 2100-lise reitinguga, peale selle olevat ta olnud ka kiirturniiri apellatsioonikomitees. Teame, et ühetunnine ajakontroll loetakse ametlikult juba tavamaleks, aga ükskõik, partiiprotokolle kirjutati sealgi.
Üks mängija oli partii kaotanud ja protokollile alla kirjutanud, aga seejärel seadis kahtluse alla kohtuniku tegevuse selle partii ajal. Nimelt oli sel ajal, kui tal ainult 3 sekundit aega jäänud, vastasele terve minut lisaaega antud. Põhjuseks mehe mäng kahe käega - ühega tõstis ta nuppe, teisega vajutas kella. Mees nõustus, et toimis küll valesti, aga karistus oleks olnud liiga karm.
Apellatsioonikomitee lükkas taotluse tagasi. Põhjendus: kui oled kord juba protokollile alla kirjutanud, siis oled kaotanud, kuigi sul võiski olla õigus. Komitee poole oleks tulnud pöörduda otsekohe. Erand ehk ainult siis, kui avastati mingi otsene pettus. Protokolli poleks tohtinud alla kirjutada. Ka meil oli hiljuti tegemist ühe partiiga, kus arutusel õige protestimisaeg.
Vaevalt on üldisi reegleid võimalik andagi. Erinevad üksteisest nii juhtumid ise kui ka aeg, millal need ilmsiks tulevad. Antud juhul oli koodeksi art. 6.7a rikkumine (Mängija peab seiskama oma kella sama käega, millega ta tegi oma käigu) ilmne. Koodeks ei ütle otseselt ära, kuidas selle eest peaks karistama. Võib-olla oli minut tõepoolest liiga suur karistus, aga selle vastu oleks tulnud protesteerida kohe. Kui mängija poleks kaotanud, poleks ta ka protesteerinud. Pärast partiid polnud siin ilmselt enam mingit võimalust olnu juurde tagasi pöörduda. Tagantjärele enam olukorda ei taasta.
Arvan, et kui on tegemist juhtudega, kus mingid asjaolud (näit. arvuti kasutamine) selguvad alles hiljem, siis võib ka pärast protokolli allakirjutamist protesti esitada. Kui mängija aga on juba partii lõpul seisukohal, et ta protesti esitab, siis jätku protokoll alla kirjutamata või minu arust oleks veel parem, kui ta sellele siiski alla kirjutab, lisades märkuse, et protest järgneb.
Etturi korrektsest muundamisest oleme korduvalt kirjutanud. Taas riivab seda küsimust ka viimane Chesscafe. Juhtum on sedapuhku Indiast. Mängija paneb 8. real lipu peale, samal ajal aga jätab etturi 7. reale. Art. 3.7e peab seda käiku määrustevastaseks (kui ettur jõuab oma algasendist kõige kaugemale reale, tuleb see ... asendada) - siin ju ettur kuhugi ei jõudnud. Kohtunik oli range ja andis määrustevastase käigu eest mustale kohe 2 minutit. Aga nüüd muudab muundamist teostav mängija oma esialgset kavatsust ja asendab lipu hoopis ratsuga, tehes seda täiesti korrektselt. Kui korrektne see asendamine aga ikkagi oli?
Täht-tähelt mängija tõepoolest koodeksis ettenähtud muundamisprotseduuri ei järginud. Samal ajal on tava panna kõigepealt uus malend peale ja alles seejärel koristada ettur laualt malemaailmas laialt levinud, nii et nüüd on hakatud seda ka ametlikult aktsepteerima. Nii et kui kunagi Sevillas MM-matśil selline muundamine võttis meilt Geurtiga kogu õhtuks võimaluse partiid elektrooniliselt demonstratsioonilaualt jälgida, siis nüüd on ka elektroonika õpetatud asjasse leplikult suhtuma.
Geurt ei ütle, mis malend peaks muundamise tulemusel lauale jääma. Art. 4.4 aga loeme, et kui mängija muundab etturi, on uue malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundamisvälja. Lipp on seda teinud ja järelikult teda enam ratsuks muundada ei saa.
Juhtumi kohta oli pikk arutlus ka ühel Saksa kodulehel, kuid mingeid uusi momente ma sealt ei leidnud.
Lembit
Viimases Chesscafes hoopleb üks Puerto Rico mees oma turniirivõidu ja 2100-lise reitinguga, peale selle olevat ta olnud ka kiirturniiri apellatsioonikomitees. Teame, et ühetunnine ajakontroll loetakse ametlikult juba tavamaleks, aga ükskõik, partiiprotokolle kirjutati sealgi.
Üks mängija oli partii kaotanud ja protokollile alla kirjutanud, aga seejärel seadis kahtluse alla kohtuniku tegevuse selle partii ajal. Nimelt oli sel ajal, kui tal ainult 3 sekundit aega jäänud, vastasele terve minut lisaaega antud. Põhjuseks mehe mäng kahe käega - ühega tõstis ta nuppe, teisega vajutas kella. Mees nõustus, et toimis küll valesti, aga karistus oleks olnud liiga karm.
Apellatsioonikomitee lükkas taotluse tagasi. Põhjendus: kui oled kord juba protokollile alla kirjutanud, siis oled kaotanud, kuigi sul võiski olla õigus. Komitee poole oleks tulnud pöörduda otsekohe. Erand ehk ainult siis, kui avastati mingi otsene pettus. Protokolli poleks tohtinud alla kirjutada. Ka meil oli hiljuti tegemist ühe partiiga, kus arutusel õige protestimisaeg.
Vaevalt on üldisi reegleid võimalik andagi. Erinevad üksteisest nii juhtumid ise kui ka aeg, millal need ilmsiks tulevad. Antud juhul oli koodeksi art. 6.7a rikkumine (Mängija peab seiskama oma kella sama käega, millega ta tegi oma käigu) ilmne. Koodeks ei ütle otseselt ära, kuidas selle eest peaks karistama. Võib-olla oli minut tõepoolest liiga suur karistus, aga selle vastu oleks tulnud protesteerida kohe. Kui mängija poleks kaotanud, poleks ta ka protesteerinud. Pärast partiid polnud siin ilmselt enam mingit võimalust olnu juurde tagasi pöörduda. Tagantjärele enam olukorda ei taasta.
Arvan, et kui on tegemist juhtudega, kus mingid asjaolud (näit. arvuti kasutamine) selguvad alles hiljem, siis võib ka pärast protokolli allakirjutamist protesti esitada. Kui mängija aga on juba partii lõpul seisukohal, et ta protesti esitab, siis jätku protokoll alla kirjutamata või minu arust oleks veel parem, kui ta sellele siiski alla kirjutab, lisades märkuse, et protest järgneb.
Etturi korrektsest muundamisest oleme korduvalt kirjutanud. Taas riivab seda küsimust ka viimane Chesscafe. Juhtum on sedapuhku Indiast. Mängija paneb 8. real lipu peale, samal ajal aga jätab etturi 7. reale. Art. 3.7e peab seda käiku määrustevastaseks (kui ettur jõuab oma algasendist kõige kaugemale reale, tuleb see ... asendada) - siin ju ettur kuhugi ei jõudnud. Kohtunik oli range ja andis määrustevastase käigu eest mustale kohe 2 minutit. Aga nüüd muudab muundamist teostav mängija oma esialgset kavatsust ja asendab lipu hoopis ratsuga, tehes seda täiesti korrektselt. Kui korrektne see asendamine aga ikkagi oli?
Täht-tähelt mängija tõepoolest koodeksis ettenähtud muundamisprotseduuri ei järginud. Samal ajal on tava panna kõigepealt uus malend peale ja alles seejärel koristada ettur laualt malemaailmas laialt levinud, nii et nüüd on hakatud seda ka ametlikult aktsepteerima. Nii et kui kunagi Sevillas MM-matśil selline muundamine võttis meilt Geurtiga kogu õhtuks võimaluse partiid elektrooniliselt demonstratsioonilaualt jälgida, siis nüüd on ka elektroonika õpetatud asjasse leplikult suhtuma.
Geurt ei ütle, mis malend peaks muundamise tulemusel lauale jääma. Art. 4.4 aga loeme, et kui mängija muundab etturi, on uue malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundamisvälja. Lipp on seda teinud ja järelikult teda enam ratsuks muundada ei saa.
Juhtumi kohta oli pikk arutlus ka ühel Saksa kodulehel, kuid mingeid uusi momente ma sealt ei leidnud.
Lembit
pühapäev, 23. mai 2010
Korduvad seisud
Üks Chesscafes avaldatud seis tundus tuttavana. Selgus, et ühel Saksa lehel oligi asja juba arutatud. Nüüd võeti see uuesti esile. Seis ise oli aga üpris lihtne:
Valged: Kc3, Oe3, Ec5 ja d4 (4). Mustad: Kd5, Of3 (2).
Ühel poolel küll kaks etturit rohkem, aga laual ikkagi ilmselge viik. Lisasekundeid käigud selles partiis juurde ei andnud, nii et võimalus taotleda viiki art. 10.2 järgi oli täielikult olemas. Miks seda seni polnud tehtud, ei tea. Võib-olla, et seis oli sellisel kujul alles äsja lauale tekkinud. Aga nüüd olid mustal jäänud kellale ainult viimased 3 sekundit. Viigitaotluse ta esitaski. Reitingud olid meestel pealegi sellised, et pidid teadma, kuidas odaga edasi-tagasi käia, et viiki hoida. Kohtunik laskis aga edasi mängida. Kolm käiku hiljem läks aeg üle ja võidupunkt seetõttu valgele.
Mis siis nüüd? Enam pole teha midagi. Art. 10.2d ütleb, et kohtuniku otsus seoses selle artikliga on lõplik, proteste esitada ei saa.
Võib hinnata vaid, kas kohtunik toimis kõige arukamalt või mitte. Art. 10.2a järgi pidi ta veenduma, et vastasmängija ei tee jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega või seda pole võimalik võita normaalsete vahenditega.
Nii et oluline on, kas kohtunik jälgis partiid juba enne seda, kui must viigitaotluse esitas. Kas võttis valge ette mingeid võidukatseid või käis ta ainult odaga edasi-tagasi? Sel juhul oleks kohtunik võinud kohe viigi fikseerida. Kui ta polnud partiid vahetult jälginud, siis oleks tulnud otsustamine edasi lükata, nagu antud partiis tehtigi, ja vaadata, mis edasi juhtub. Lihtsas seisus piisab ehk ka 3 käigu jälgimisest. Nii peaksid mängijad olema ettevaatlikud ja mitte jätma viigitaotlust päris viimastele sekunditele, sest nii võib ka päris selges viigiseisus kaotuse saada.
Sama kehtib ka teise Chesscafes toodud juhu kohta. Seal taotles viiki mängija, kellel oli ülekaal, aga väga vähe aega, mistõttu oht ajaga kaotada. Ka sel juhul saab kohtunik langetada õige otsuse vaid siis, kui on partiid mõnda aega jälginud.
Ja vangerdusega seotud juhtudest. Kaks seisu loetakse teatavasti samasuguseks, kui käigul on sama mängija, sama liiki ja värvi malendid asuvad samadel väljadel ning kui mõlema mängija kõigi malendite võimalikud käigud on samasugused. Nii ütleb art. 9.2b.
Praegusse koodeksiteksti on sama artikli lõppu lisatud lause: Kui kuningas või vanker on sunnitud käima, kaotab see tema vangerdusõiguse, kui see oli olemas, alles pärast sellega käimist.
See on ajendanud üht hollandlast saatma Chesscafesse konkreetset küsimust seisu kohta: Ke1, Vh1 - Kg8, Oc4.
Kui seis esmakordselt lauale tekib, on valgel vangerdusvõimalus olemas. Vangerdada aga ei saa, kuna oda seisab c4. Valge mängib 1. Kd2 ja vangerdusõigus kaob. Edasi tuleb 1. ... Oa6 2. Ke1 Oc4. Seis on sama, aga vangerdada enam ei saa, kuigi kõik võimalikud käigud on mõlemas seisus samad.
Lisatud lause mõte tuleb siit selgelt välja. Algseisu loetakse seisuks, kus valgel on vangerdusõigus olemas. See kaob pärast käiku 1. Kd2 - järelikult peab pärast seda tekkinud seis olema laual 3 korda, et tekiks viigitaotlemise õigus seisu kolmekordse kordumise tõttu. Algseisu arvesse võtta ei saa, sest vahepeal on vangerdusõigus kaotsi läinud.
Sama ka seisuga, mis oli RC liikmetel laual, kui ülaltoodud lause koodeksisse lisati: Ke1, Vh1 - Kg8, Og3. Valge kuningas ega vanker pole käinud. 1. ... Og3+ tõttu kaotab valge vangerdusõiguse alles oma järgneva käiguga, olgu selleks siis kasvõi 2. Kd2.
Lembit
Valged: Kc3, Oe3, Ec5 ja d4 (4). Mustad: Kd5, Of3 (2).
Ühel poolel küll kaks etturit rohkem, aga laual ikkagi ilmselge viik. Lisasekundeid käigud selles partiis juurde ei andnud, nii et võimalus taotleda viiki art. 10.2 järgi oli täielikult olemas. Miks seda seni polnud tehtud, ei tea. Võib-olla, et seis oli sellisel kujul alles äsja lauale tekkinud. Aga nüüd olid mustal jäänud kellale ainult viimased 3 sekundit. Viigitaotluse ta esitaski. Reitingud olid meestel pealegi sellised, et pidid teadma, kuidas odaga edasi-tagasi käia, et viiki hoida. Kohtunik laskis aga edasi mängida. Kolm käiku hiljem läks aeg üle ja võidupunkt seetõttu valgele.
Mis siis nüüd? Enam pole teha midagi. Art. 10.2d ütleb, et kohtuniku otsus seoses selle artikliga on lõplik, proteste esitada ei saa.
Võib hinnata vaid, kas kohtunik toimis kõige arukamalt või mitte. Art. 10.2a järgi pidi ta veenduma, et vastasmängija ei tee jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega või seda pole võimalik võita normaalsete vahenditega.
Nii et oluline on, kas kohtunik jälgis partiid juba enne seda, kui must viigitaotluse esitas. Kas võttis valge ette mingeid võidukatseid või käis ta ainult odaga edasi-tagasi? Sel juhul oleks kohtunik võinud kohe viigi fikseerida. Kui ta polnud partiid vahetult jälginud, siis oleks tulnud otsustamine edasi lükata, nagu antud partiis tehtigi, ja vaadata, mis edasi juhtub. Lihtsas seisus piisab ehk ka 3 käigu jälgimisest. Nii peaksid mängijad olema ettevaatlikud ja mitte jätma viigitaotlust päris viimastele sekunditele, sest nii võib ka päris selges viigiseisus kaotuse saada.
Sama kehtib ka teise Chesscafes toodud juhu kohta. Seal taotles viiki mängija, kellel oli ülekaal, aga väga vähe aega, mistõttu oht ajaga kaotada. Ka sel juhul saab kohtunik langetada õige otsuse vaid siis, kui on partiid mõnda aega jälginud.
Ja vangerdusega seotud juhtudest. Kaks seisu loetakse teatavasti samasuguseks, kui käigul on sama mängija, sama liiki ja värvi malendid asuvad samadel väljadel ning kui mõlema mängija kõigi malendite võimalikud käigud on samasugused. Nii ütleb art. 9.2b.
Praegusse koodeksiteksti on sama artikli lõppu lisatud lause: Kui kuningas või vanker on sunnitud käima, kaotab see tema vangerdusõiguse, kui see oli olemas, alles pärast sellega käimist.
See on ajendanud üht hollandlast saatma Chesscafesse konkreetset küsimust seisu kohta: Ke1, Vh1 - Kg8, Oc4.
Kui seis esmakordselt lauale tekib, on valgel vangerdusvõimalus olemas. Vangerdada aga ei saa, kuna oda seisab c4. Valge mängib 1. Kd2 ja vangerdusõigus kaob. Edasi tuleb 1. ... Oa6 2. Ke1 Oc4. Seis on sama, aga vangerdada enam ei saa, kuigi kõik võimalikud käigud on mõlemas seisus samad.
Lisatud lause mõte tuleb siit selgelt välja. Algseisu loetakse seisuks, kus valgel on vangerdusõigus olemas. See kaob pärast käiku 1. Kd2 - järelikult peab pärast seda tekkinud seis olema laual 3 korda, et tekiks viigitaotlemise õigus seisu kolmekordse kordumise tõttu. Algseisu arvesse võtta ei saa, sest vahepeal on vangerdusõigus kaotsi läinud.
Sama ka seisuga, mis oli RC liikmetel laual, kui ülaltoodud lause koodeksisse lisati: Ke1, Vh1 - Kg8, Og3. Valge kuningas ega vanker pole käinud. 1. ... Og3+ tõttu kaotab valge vangerdusõiguse alles oma järgneva käiguga, olgu selleks siis kasvõi 2. Kd2.
Lembit
kolmapäev, 19. mai 2010
Veidi viikidest
Mida arvata niisugusest partiist: 1. Rf3 Rf6 2. Rg1 Rg8 3. Rf3 Rf6 4. Rg1 Rg8. Selles seisus taotles üks pool viiki - ikkagi seisu kolmekordne kordumine ju. Kohtunikule asi siiski ei meeldinud, tema arvates oleks tulnud partii hoopis uuesti mängida. Kui üks pooltest sellest keeldus, fikseeris kohtunik mõlemale poolele kaotused. Tänases Chesscafes küsib üks inglane, et kas siis algseisust ei saagi hakata kolmekordset kordumist lugema.
Saab küll, aga koodeksis on ju ka artikkel 12.1: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet. Kui kohtunik leidis, et selline malendite edasi - tagasi tõstmine male mainele hästi ei mõju, siis oli tal kindlasti õigus. Küll aga paistab, et üks pool leppis kohtuniku seisukohaga ja oli valmis partiid uuesti alustama. Seepärast jääb arusaamatuks, miks ka tema pidi kaotuse saama.
Lausa vastupidise näite toob üks sakslane Anandi - Topalovi MM-matśi 3. partiist. Kolm korda on laual surnud viigiseis, aga kumbki pool viiki ei taotle, kohtunik ei saa ka omal algatusel vahele minna, sest mängijad pole ju reegleid rikkunud. Kuivõrd iga käik toob endaga kaasa lisasekundeid, siis võiks partii teoreetiliselt kesta igavesti, kui kumbki pool viiki ei taotle.
Seepärast tehakse ettepanek anda lisasekunditega mängus kohtunikule õigus mängu peatamiseks, kui kumbki pool võidukatseid ette ei võta. Antud juhul viitaks küsimuse tõstataja juba mainitud artiklile 10 ning teeks mõlemale hoiatuse. Kui asi aga samaviisi jätkuks, siis tuleksid tabelisse nullid.
Küllap pingutas ettepaneku tegija veidi üle. Nii nagu reeglid on sageli ideaalist kaugel. pole nad ehk siingi perfektsed. Lisanditega mängimisel viidavad asjatud kordused küll parasjagu aega, kuid viigitaotluseni jõutakse seejärel ikkagi. Vaevalt on vaja kohtunike sekkumist partiisse laiendada. Geurt meenutab oma praktikast paari juhtu, kus viik fikseeriti ca 10-kordse korduse järel. Mul just nii drastilisi näiteid meeles pole.
Kas nende turniiride põhjal, kus rakendatakse Sofia reegleid või mingeid muid viikileppimist takistavaid reegleid, on võimalik tiitlinorme täita? Ütleb ju koodeksi eessõna, et mingi maleföderatsiooni poolt rakendatavad detailsemad reeglid FIDE tiitli- või reitinguturniiridel ei kehti.
Koodeksi praeguse teksti kehtimahakkamiseni see tõepoolest nii oli. Aga selleski suhtes on uude teksti paigutatud väike lisand. See on art. 9.1a: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku loata.
Nii et nüüd nende tulemuste arvestuskõlblikkuse suhtes mingit kahtlust ei saa olla. Peamine, et asi oleks juhendis kirjas.
Lembit
Saab küll, aga koodeksis on ju ka artikkel 12.1: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet. Kui kohtunik leidis, et selline malendite edasi - tagasi tõstmine male mainele hästi ei mõju, siis oli tal kindlasti õigus. Küll aga paistab, et üks pool leppis kohtuniku seisukohaga ja oli valmis partiid uuesti alustama. Seepärast jääb arusaamatuks, miks ka tema pidi kaotuse saama.
Lausa vastupidise näite toob üks sakslane Anandi - Topalovi MM-matśi 3. partiist. Kolm korda on laual surnud viigiseis, aga kumbki pool viiki ei taotle, kohtunik ei saa ka omal algatusel vahele minna, sest mängijad pole ju reegleid rikkunud. Kuivõrd iga käik toob endaga kaasa lisasekundeid, siis võiks partii teoreetiliselt kesta igavesti, kui kumbki pool viiki ei taotle.
Seepärast tehakse ettepanek anda lisasekunditega mängus kohtunikule õigus mängu peatamiseks, kui kumbki pool võidukatseid ette ei võta. Antud juhul viitaks küsimuse tõstataja juba mainitud artiklile 10 ning teeks mõlemale hoiatuse. Kui asi aga samaviisi jätkuks, siis tuleksid tabelisse nullid.
Küllap pingutas ettepaneku tegija veidi üle. Nii nagu reeglid on sageli ideaalist kaugel. pole nad ehk siingi perfektsed. Lisanditega mängimisel viidavad asjatud kordused küll parasjagu aega, kuid viigitaotluseni jõutakse seejärel ikkagi. Vaevalt on vaja kohtunike sekkumist partiisse laiendada. Geurt meenutab oma praktikast paari juhtu, kus viik fikseeriti ca 10-kordse korduse järel. Mul just nii drastilisi näiteid meeles pole.
Kas nende turniiride põhjal, kus rakendatakse Sofia reegleid või mingeid muid viikileppimist takistavaid reegleid, on võimalik tiitlinorme täita? Ütleb ju koodeksi eessõna, et mingi maleföderatsiooni poolt rakendatavad detailsemad reeglid FIDE tiitli- või reitinguturniiridel ei kehti.
Koodeksi praeguse teksti kehtimahakkamiseni see tõepoolest nii oli. Aga selleski suhtes on uude teksti paigutatud väike lisand. See on art. 9.1a: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku loata.
Nii et nüüd nende tulemuste arvestuskõlblikkuse suhtes mingit kahtlust ei saa olla. Peamine, et asi oleks juhendis kirjas.
Lembit
pühapäev, 16. mai 2010
Juunioride turniirist ja muustki
Juunioride meistrivõistlustest polegi kohtunikutöö seisukohast midagi olulist kirjutada. Vähe mängijaid, needki tundsid reegleid ja pidasid neist kinni. Muidugi peab kohtunik ikkagi tähelepanelik olema ja võimalikult kõike kontrolllima. Kasvõi partiidele hilinemine. Praegu on meil ju käibel kaks põhivarianti: nulltolerants ja 15 minutit (mis ei välista võimalust, et mingil võistlusel veel mingit kolmandat rakendatakse). Vahel on hilinemisaeg juhendis ära toodud, vahel mitte. Nii et on kohtuniku asi hoolitseda, et hilinemise võimalus või võimatus mängijatel õigel ajal teada oleks.
Või kellade seadmine. Seekord oli kõige sagedamini esinev ajakontroll, teiseks perioodiks täiendavat aega juurde ei tulnud. Aga see, et kellale korrapealt ilmusidki need näidud, mida mulle just vaja on, ei tarvitse veel tähendada, et selle kellaga pole eelnevalt mingi muu kontrolliga mängitud, mis keset partiid võiks endast uuesti märku anda. Üldiselt olid partiid huvitavad, nende tulemusi ette ennustada raske.
Ei meeldinud aga see, et keegi jällegi vähemvankriga paarkümmend käiku lootusetut seisu jätkas. Aga kohtunik siin sekkuda ei tohi, ja kui, siis ainult pärast partiid. Eks internetist olid käigud niigi kõigile näha. Hea, et järelmatśi ei tulnud. Nii et vanakesele päris jõukohane turniir.
Sain turniiri ajal pilgu heita paari uude ajakirjanumbrisse.
Suomen Shakki tõi sealsete võistkondlike meistrivõistluste partii Ristoja - Seeman. Valge käis 14. käigul Vc1 ja viis 19. käigul vankri a1-le tagasi. Aga 25. käigul jätkus partii käiguga 0-0-0 (!?). Keegi asjale tähelepanu ei pööranud ja nii jätkus partii oma loomuliku lõpuni.
Küllap teame kõik koodeksi art. 3.8: Vangerdusõigus on kadunud ... vankriga, mis on juba liikunud. Ei tea, miks Seeman vangerdusele vastu ei vaielnud. Kommentaator oletas, et ehk seepärast, et vangerdus oli halb käik. Aga nii oleks ju vastane isegi kasvõi käik enne partii lõppu võinud nõuda 25. käigu juurde tagasiminekut.
Art. 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust. Sealt läheb siis partii uuesti edasi. Leitakse on ebamäärane väljend, mis tähendab, et pole oluline, kes see leidja on.
Välja arvatud lõpuvoorud, mängitakse Soome võistlusi väljasõitudega kohtadele. Aga sealgi on kohtunik olemas, tavaliselt vastuvõtvast võistkonnast. Tavamales peab kohtunik määrustevastase käigu puhul sekkuma ja ühe matśi jälgimine ei tohiks ju liiga keeruline olla. Olid kahe võistkonna mängijad ja olid ehk pealtvaatajadki. Kuigi keegi neist otseselt partiisse sekkuda ei võinud, siis kohtuniku tähelepanu asjale võis ometi igaüks juhtida. Jääb siis arusaamatuks, miks keegi midagi ei öelnud.
64 viimasest numbrist jäid silme ette tuntud Peterburi kirimaletaja ja maletegelase Gennadi Nesise mälestused. Nooruses viibis ta sageli ka Pärnus. Üht seal Kerese poolt antud simultaani ta kirjeldabki. Ka selles partiis tegi Keres pika vangerduse. Kui poiss a2 kaitsetuks jäänud etturi odaga maha lõi, käis Keres etturiga b3 ilmse kavatsusega minna kuningaga b2 ja oda ära võtta. Aga poiss reageeris otsekohe käiguga Od6-a3++. Nüüd pöördus Keres naaberlaua juurest tagasi (käiku polnud ta seal veel teinud), võttis oma käigu b2-b3 tagasi ja käis selle asemel hoopis midagi muud. Hiljem suurmeister muidugi võitis. Nesis kirjutab, et ta on nüüd juba 15 aastat IA olnud, aga ei tea ikkagi, kas Keres toimis tookord õigesti.
Simultaanide kohta pole FIDE-l mingeid kohustuslikke reegleid, üldiselt toimitakse tavade järgi. Küll olid simultaanide reeglid NSVL omaaegse malekoodeksi lisas. Kõige muu kõrval seisis neis, et simultaaniandja võib tehtud käiku muuta enne käigu tegemist järgmisel laual, kui vastasmängija pole veel teinud oma vastukäiku.
Nii et kuigi samade reeglite järgmine punkt ütleb, et simultaanist osavõtja teeb vastukäigu alles sel momendil, kui simultaaniandja tuleb tema laua juurde, annaksin ma selles partiis õiguse siiski Nesisele, muidugi juhul, kui tema kirjeldus tõepoolest asjade käigule vastab.
Lembit
Või kellade seadmine. Seekord oli kõige sagedamini esinev ajakontroll, teiseks perioodiks täiendavat aega juurde ei tulnud. Aga see, et kellale korrapealt ilmusidki need näidud, mida mulle just vaja on, ei tarvitse veel tähendada, et selle kellaga pole eelnevalt mingi muu kontrolliga mängitud, mis keset partiid võiks endast uuesti märku anda. Üldiselt olid partiid huvitavad, nende tulemusi ette ennustada raske.
Ei meeldinud aga see, et keegi jällegi vähemvankriga paarkümmend käiku lootusetut seisu jätkas. Aga kohtunik siin sekkuda ei tohi, ja kui, siis ainult pärast partiid. Eks internetist olid käigud niigi kõigile näha. Hea, et järelmatśi ei tulnud. Nii et vanakesele päris jõukohane turniir.
Sain turniiri ajal pilgu heita paari uude ajakirjanumbrisse.
Suomen Shakki tõi sealsete võistkondlike meistrivõistluste partii Ristoja - Seeman. Valge käis 14. käigul Vc1 ja viis 19. käigul vankri a1-le tagasi. Aga 25. käigul jätkus partii käiguga 0-0-0 (!?). Keegi asjale tähelepanu ei pööranud ja nii jätkus partii oma loomuliku lõpuni.
Küllap teame kõik koodeksi art. 3.8: Vangerdusõigus on kadunud ... vankriga, mis on juba liikunud. Ei tea, miks Seeman vangerdusele vastu ei vaielnud. Kommentaator oletas, et ehk seepärast, et vangerdus oli halb käik. Aga nii oleks ju vastane isegi kasvõi käik enne partii lõppu võinud nõuda 25. käigu juurde tagasiminekut.
Art. 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust. Sealt läheb siis partii uuesti edasi. Leitakse on ebamäärane väljend, mis tähendab, et pole oluline, kes see leidja on.
Välja arvatud lõpuvoorud, mängitakse Soome võistlusi väljasõitudega kohtadele. Aga sealgi on kohtunik olemas, tavaliselt vastuvõtvast võistkonnast. Tavamales peab kohtunik määrustevastase käigu puhul sekkuma ja ühe matśi jälgimine ei tohiks ju liiga keeruline olla. Olid kahe võistkonna mängijad ja olid ehk pealtvaatajadki. Kuigi keegi neist otseselt partiisse sekkuda ei võinud, siis kohtuniku tähelepanu asjale võis ometi igaüks juhtida. Jääb siis arusaamatuks, miks keegi midagi ei öelnud.
64 viimasest numbrist jäid silme ette tuntud Peterburi kirimaletaja ja maletegelase Gennadi Nesise mälestused. Nooruses viibis ta sageli ka Pärnus. Üht seal Kerese poolt antud simultaani ta kirjeldabki. Ka selles partiis tegi Keres pika vangerduse. Kui poiss a2 kaitsetuks jäänud etturi odaga maha lõi, käis Keres etturiga b3 ilmse kavatsusega minna kuningaga b2 ja oda ära võtta. Aga poiss reageeris otsekohe käiguga Od6-a3++. Nüüd pöördus Keres naaberlaua juurest tagasi (käiku polnud ta seal veel teinud), võttis oma käigu b2-b3 tagasi ja käis selle asemel hoopis midagi muud. Hiljem suurmeister muidugi võitis. Nesis kirjutab, et ta on nüüd juba 15 aastat IA olnud, aga ei tea ikkagi, kas Keres toimis tookord õigesti.
Simultaanide kohta pole FIDE-l mingeid kohustuslikke reegleid, üldiselt toimitakse tavade järgi. Küll olid simultaanide reeglid NSVL omaaegse malekoodeksi lisas. Kõige muu kõrval seisis neis, et simultaaniandja võib tehtud käiku muuta enne käigu tegemist järgmisel laual, kui vastasmängija pole veel teinud oma vastukäiku.
Nii et kuigi samade reeglite järgmine punkt ütleb, et simultaanist osavõtja teeb vastukäigu alles sel momendil, kui simultaaniandja tuleb tema laua juurde, annaksin ma selles partiis õiguse siiski Nesisele, muidugi juhul, kui tema kirjeldus tõepoolest asjade käigule vastab.
Lembit
kolmapäev, 12. mai 2010
Lihtne küsimus
Ühel sakslaste leheküljel toodi mõni nädal tagasi ära järgmine juhtum: Tavamale, elektroonilised kellad, ajakontrolliks 2 tundi 40 käigule ja siis 1 tund partii lõpuni. Tegemist on suure ajapuudusega. 34. käiguks on kummalgi aega jäänud vaid minuti ümber. Viimased 5 - 6 käiku on partiid mängijate asemel üles kirjutanud kohtunik. Siis teeb valge määrustevastase käigu. Must seiskab kellad ja vaatab kohtuniku otsa. See ütleb: "Käik tagasi võtta ja mängu jätkata." Nii tehaksegi. Mustal õnnestub võita. Nüüd aga küsitakse: Kas kohtunik toimis õigesti?
Muidugi ei toiminud. Teame ju koodeksi artiklit 7.4b: /Määrustevastase käigu puhul/ annab kohtunik kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega. Käigu korrigeerimisel tuleb arvestada ka puudutatud - käidud reeglit. Asi on nagu selge, ometi kutsus see sakslaste lehel esile umbes 50 repliiki.
Need, kes reegleid ei tundnud, leidsid, et asi oli kohtuniku otsustada ning ta oleks võinud kas valgelt aega ära võtta või mustale juurde anda. Leiti ka, et inimlik oleks olnud (?) aega korrigeerida vaid siis, kui valget oleks juba eelnevalt valekäikude eest hoiatatud.
Aga oli neidki, kelle arvates reeglid peaksid veel rangemad olema. Ühe sõnavõtja arvates tuleks määrustevastase käigu tegijale jätta ajakontrollini vaid 1 minut ning kui määrustevastane käik tehakse viimase minuti jooksul, siis kohe kaotus panna. Tõsi küll, kui keegi küsis, mida teha siis sel juhul, kui partii algul käiakse 1. e4 e5 2. Rg3, siis oli vastus, et siin võiks valge siiski lihtsalt öelda "kohendan" ja siis ratsu õigele kohale panna.
Oli ka asjalikumaid arutlejaid. Leiti, et kui musta huve pole kahjustatud, siis võiks talle ka lisaaja andmata jätta. Kuigi kogenud kohtunikul kulub aja korrigeerimiseks ehk ainult 15 - 20 sekundit, võib paljudel see asi aega võtta mitmeid minuteid. Pole selge, kumb pool sellisest viivitamisest rohkem kasu saab. Kui DGT, Silveri või Saitekiga on aegade korrigeerimine lihtsam, siis on kelli, kus niikuinii tuleb aeg täiesti uuesti seada.
Et aegade korrigeerimisel mitte eksida, on soovitatud teha korrektiivid varukellal ja seejärel kasutada seda. Sel juhul kuluks aga veelgi rohkem aega. Kui kasutatakse käiguloendurit ja see valesti seatakse, suureneb segadus veelgi.
Arvati, et kohtunikud tahavad karistada, mängijad aga tahavad mängida. Liigsed karistused tekitavat vaid vaidlusi ja panevat kõiki närveerima.
Leiti, et antud juhul oli kohtuniku otsus küll vale, aga ometi saalomonlik. Kohtuniku kiire otsus (mis võib-olla oli küll tingitud tema suutmatusest kelli korrigeerida) ei katkestanud partii dünaamilist arengut. Kui kellareguleerimiseks oleks kulunud 1 minut ja sellele lisada veel reeglijärgne karistusaeg 2 minutit, oleks see kokku tähendanud 3 minutit.
Tõstatati ka küsimus, kas mängija võiks talle ettenähtud 2-minutilisest lisaajast loobuda. Mustal võis ju olla lootusetu seis ja kellade reguleerimine oleks tähendanud, et ka valge saab sel ajal mõtelda. Nii oleks aegade korrigeerimine võinud mustale olla kahjulikum kui kohtuniku mittesekkumine.
On ettepanek reegleid parandada nii, et kohtunik peaks kõigepealt mängijalt küsima, kas see aega juurde tahab, ning kui vastus on eitav, siis partii lihtsalt jätkub. Edasiste arutlustega kiputi küll välja jõudma päris absurdini, et võiks ju siis küsida ka seda, kas vastane peaks oma määrustevastast käiku üldse korrigeerima. Kuigi jah, määrustevastase käigu aktsepteerimine moonutaks partiid, aja korrigeerimata jätmine seda aga ei tee.
Pole päriselt välistatud ka võimalus, et valge tegi määrustevastase käigu meelega, et saada endale täiendavat mõtlemisaega sel ajal, kui kohtunik kellanäite korrigeerib. Siit ettepanek, et kohtunik võiks erandjuhtudel lükata aja korrigeerimise edasi ja teeks seda alles pärast ajakontrolli.
See, et partiis võitis must, oli kohtuniku jaoks õnnelik tulemus. Muidu poleks olnud välistatud partii lõpule järgnevad protestid tema tegevuse kohta.
Küllap võib meist igaühel iga asja kohta oma arvamus olla. Kuniks aga teatud reeglid kehtivad, pidagem neist kinni. Muidugi pole ka reeglid ideaalsed ega igavesed. Sedapuhku ei leidnud küll arvamusteavaldustest midagi sellist, mis kunagi võiks ka reeglina kehtestuda.
Lahkunud on pikaajaline Moldova malejuht Feodor Skriptśenko (75, IA 1990). Omal ajal olin temaga koos nii paljudel võistlustel kui ka NL maleföderatsiooni pleenumitel ja FIDE kongressidel.
Lembit
Muidugi ei toiminud. Teame ju koodeksi artiklit 7.4b: /Määrustevastase käigu puhul/ annab kohtunik kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega. Käigu korrigeerimisel tuleb arvestada ka puudutatud - käidud reeglit. Asi on nagu selge, ometi kutsus see sakslaste lehel esile umbes 50 repliiki.
Need, kes reegleid ei tundnud, leidsid, et asi oli kohtuniku otsustada ning ta oleks võinud kas valgelt aega ära võtta või mustale juurde anda. Leiti ka, et inimlik oleks olnud (?) aega korrigeerida vaid siis, kui valget oleks juba eelnevalt valekäikude eest hoiatatud.
Aga oli neidki, kelle arvates reeglid peaksid veel rangemad olema. Ühe sõnavõtja arvates tuleks määrustevastase käigu tegijale jätta ajakontrollini vaid 1 minut ning kui määrustevastane käik tehakse viimase minuti jooksul, siis kohe kaotus panna. Tõsi küll, kui keegi küsis, mida teha siis sel juhul, kui partii algul käiakse 1. e4 e5 2. Rg3, siis oli vastus, et siin võiks valge siiski lihtsalt öelda "kohendan" ja siis ratsu õigele kohale panna.
Oli ka asjalikumaid arutlejaid. Leiti, et kui musta huve pole kahjustatud, siis võiks talle ka lisaaja andmata jätta. Kuigi kogenud kohtunikul kulub aja korrigeerimiseks ehk ainult 15 - 20 sekundit, võib paljudel see asi aega võtta mitmeid minuteid. Pole selge, kumb pool sellisest viivitamisest rohkem kasu saab. Kui DGT, Silveri või Saitekiga on aegade korrigeerimine lihtsam, siis on kelli, kus niikuinii tuleb aeg täiesti uuesti seada.
Et aegade korrigeerimisel mitte eksida, on soovitatud teha korrektiivid varukellal ja seejärel kasutada seda. Sel juhul kuluks aga veelgi rohkem aega. Kui kasutatakse käiguloendurit ja see valesti seatakse, suureneb segadus veelgi.
Arvati, et kohtunikud tahavad karistada, mängijad aga tahavad mängida. Liigsed karistused tekitavat vaid vaidlusi ja panevat kõiki närveerima.
Leiti, et antud juhul oli kohtuniku otsus küll vale, aga ometi saalomonlik. Kohtuniku kiire otsus (mis võib-olla oli küll tingitud tema suutmatusest kelli korrigeerida) ei katkestanud partii dünaamilist arengut. Kui kellareguleerimiseks oleks kulunud 1 minut ja sellele lisada veel reeglijärgne karistusaeg 2 minutit, oleks see kokku tähendanud 3 minutit.
Tõstatati ka küsimus, kas mängija võiks talle ettenähtud 2-minutilisest lisaajast loobuda. Mustal võis ju olla lootusetu seis ja kellade reguleerimine oleks tähendanud, et ka valge saab sel ajal mõtelda. Nii oleks aegade korrigeerimine võinud mustale olla kahjulikum kui kohtuniku mittesekkumine.
On ettepanek reegleid parandada nii, et kohtunik peaks kõigepealt mängijalt küsima, kas see aega juurde tahab, ning kui vastus on eitav, siis partii lihtsalt jätkub. Edasiste arutlustega kiputi küll välja jõudma päris absurdini, et võiks ju siis küsida ka seda, kas vastane peaks oma määrustevastast käiku üldse korrigeerima. Kuigi jah, määrustevastase käigu aktsepteerimine moonutaks partiid, aja korrigeerimata jätmine seda aga ei tee.
Pole päriselt välistatud ka võimalus, et valge tegi määrustevastase käigu meelega, et saada endale täiendavat mõtlemisaega sel ajal, kui kohtunik kellanäite korrigeerib. Siit ettepanek, et kohtunik võiks erandjuhtudel lükata aja korrigeerimise edasi ja teeks seda alles pärast ajakontrolli.
See, et partiis võitis must, oli kohtuniku jaoks õnnelik tulemus. Muidu poleks olnud välistatud partii lõpule järgnevad protestid tema tegevuse kohta.
Küllap võib meist igaühel iga asja kohta oma arvamus olla. Kuniks aga teatud reeglid kehtivad, pidagem neist kinni. Muidugi pole ka reeglid ideaalsed ega igavesed. Sedapuhku ei leidnud küll arvamusteavaldustest midagi sellist, mis kunagi võiks ka reeglina kehtestuda.
Lahkunud on pikaajaline Moldova malejuht Feodor Skriptśenko (75, IA 1990). Omal ajal olin temaga koos nii paljudel võistlustel kui ka NL maleföderatsiooni pleenumitel ja FIDE kongressidel.
Lembit
pühapäev, 9. mai 2010
Klubide turniirilt
Tegutsesin kolleeg Aare Võsuga kolmas aasta järjest Eesti maleklubide meistrivõistlustel. Kui peaks otsustama ainult nende võistluste põhjal, siis võiks küll kõnelda meie male allakäigust. Kaks aastat tagasi pidasime isegi 11 võistkonnaga eelturniiri, mullu oli üldse 9 võistkonda, tänavu veel kahe võrra vähem. Neistki olid kaks märksa nõrgemad kui teised. Meie tippmängijaid oli malelaudade taga näha vähevõitu.
Võistkondade erinev arv on igal aastal tähendanud ka erinevat võistlussüsteemi, kuigi ega vist ideaalset süsteemi , et mängida väikese arvu võistkondadega, keda on ometi nii palju, et ringsüsteemi kasutada ei saa, vist polegi.
Võistlus näitas, et aastaga on jõudude vahekord muutunud. Mullu olid kaks võistkonda teistest üle ja omavahel peaaegu võrdsed, tänavu sai üks neist kahest matśist vaid pool punkti, teisel aga ei õnnestunud üldse finaalgruppi pääseda.
Edukas kohtunikutöö eeldab võimalikult sagedast tegutsemist. Kui terve aasta pole tulnud kelli seada nii, et pärast 40. käiku veerand tundi juurde lisandub, siis kulub selleks üsna palju aega ja ikkagi pole kindlust, kas asi sai õigesti korda. Seepärast tuli kõik uuesti üle kontrollida ja kõige esimesena seatud kellal oligi viga.
Muidugi on küsitav, kas seda 15 minuti lisamist üldse vaja on, liiati saaks ilma selleta päevas mängitava kahe vooru puhul parasjagu aega kokku hoida. Õnneks partiide ajal kelladega mingeid probleeme polnud, kui mitte arvata üht juhtumit, kus mängija oli küll kella vajutanud, nii et vastaspoolne käigukang üles tõusis, ometi aga tema kell käimist jätkas.
Muidugi peaks üle kontrollima kõik, mida üldse kontrollida saab, olgu selleks siis kasvõi võistkondade jaotus gruppidesse, mis toimus mängijate keskmiste reitingute järgi. Ja kui miski ei klapi, siis peab loomulikult vastutama peakohtunik.
Mängureeglitega probleeme polnud, selleks olid mängijad piisavalt kogenud ja teadlikud. Kusagil pidin selgitama seisu kolmekordse kordumise reegleid. Kui mängija tõstab laual mingi nupu teise kohta ja alles siis teatab, et sellega seis kordub 3. korda, siis ei tarvitse kohtunik ega vastane seda taotlust respekteerida. Käigukord ja koos sellega taotlusõigus on nüüd juba vastase käes. Antud juhul oli seis küll sedavõrd selge, et vastane vastu vaidlema ei hakanud.
Ka hilinemisega probleeme polnud. Lubatud oli 15 minutit, oli aga vaid paaril korral minuti või kahe pikkusi hilinemisi. Mobiilihelinaidki ei kuuldunud.
Suitsetamisruumi malemajas pole. Ainus võimalus selleks on majaesine tänav. Mulle näis, et neid käike oli rohkemgi, kui tingimata vaja oleks olnud. Kontrollida, mida seal tegelikult tehti, oli peaaegu võimatu.
Olid mõned juhendipunktid, mis täpsustamist ja parandamist vajaksid. Esitame nende kohta oma ettepanekud. Ja kui juhend kirjutab kõigile võistkonnaliikmetele jagatavatest diplomitest ja neid tegelikult pole, satub kohtunik ebamugavasse olukorda.
Aga üldiselt võib võistlust minu arust pidada kordaläinuks.
Lembit
Võistkondade erinev arv on igal aastal tähendanud ka erinevat võistlussüsteemi, kuigi ega vist ideaalset süsteemi , et mängida väikese arvu võistkondadega, keda on ometi nii palju, et ringsüsteemi kasutada ei saa, vist polegi.
Võistlus näitas, et aastaga on jõudude vahekord muutunud. Mullu olid kaks võistkonda teistest üle ja omavahel peaaegu võrdsed, tänavu sai üks neist kahest matśist vaid pool punkti, teisel aga ei õnnestunud üldse finaalgruppi pääseda.
Edukas kohtunikutöö eeldab võimalikult sagedast tegutsemist. Kui terve aasta pole tulnud kelli seada nii, et pärast 40. käiku veerand tundi juurde lisandub, siis kulub selleks üsna palju aega ja ikkagi pole kindlust, kas asi sai õigesti korda. Seepärast tuli kõik uuesti üle kontrollida ja kõige esimesena seatud kellal oligi viga.
Muidugi on küsitav, kas seda 15 minuti lisamist üldse vaja on, liiati saaks ilma selleta päevas mängitava kahe vooru puhul parasjagu aega kokku hoida. Õnneks partiide ajal kelladega mingeid probleeme polnud, kui mitte arvata üht juhtumit, kus mängija oli küll kella vajutanud, nii et vastaspoolne käigukang üles tõusis, ometi aga tema kell käimist jätkas.
Muidugi peaks üle kontrollima kõik, mida üldse kontrollida saab, olgu selleks siis kasvõi võistkondade jaotus gruppidesse, mis toimus mängijate keskmiste reitingute järgi. Ja kui miski ei klapi, siis peab loomulikult vastutama peakohtunik.
Mängureeglitega probleeme polnud, selleks olid mängijad piisavalt kogenud ja teadlikud. Kusagil pidin selgitama seisu kolmekordse kordumise reegleid. Kui mängija tõstab laual mingi nupu teise kohta ja alles siis teatab, et sellega seis kordub 3. korda, siis ei tarvitse kohtunik ega vastane seda taotlust respekteerida. Käigukord ja koos sellega taotlusõigus on nüüd juba vastase käes. Antud juhul oli seis küll sedavõrd selge, et vastane vastu vaidlema ei hakanud.
Ka hilinemisega probleeme polnud. Lubatud oli 15 minutit, oli aga vaid paaril korral minuti või kahe pikkusi hilinemisi. Mobiilihelinaidki ei kuuldunud.
Suitsetamisruumi malemajas pole. Ainus võimalus selleks on majaesine tänav. Mulle näis, et neid käike oli rohkemgi, kui tingimata vaja oleks olnud. Kontrollida, mida seal tegelikult tehti, oli peaaegu võimatu.
Olid mõned juhendipunktid, mis täpsustamist ja parandamist vajaksid. Esitame nende kohta oma ettepanekud. Ja kui juhend kirjutab kõigile võistkonnaliikmetele jagatavatest diplomitest ja neid tegelikult pole, satub kohtunik ebamugavasse olukorda.
Aga üldiselt võib võistlust minu arust pidada kordaläinuks.
Lembit
teisipäev, 4. mai 2010
Campo on lahkunud
Legendaarset Campot ei ole enam. 83-aastaselt lahkus eile kauaaegne maletegelane, FIDE president aastail 1982 - 95 ja hilisem aupresident Florencio Campomanes. USA-s hariduse saanud jurist, kes oli Filipiinide esimene rahvuslik malemeister ja viis oma võistkonna 1956 ka Moskva olümpiale. Maailma male heaks (eriti kolmanda maailma riikides) tegi ta kindlasti palju, kuigi sageli oli see tegevus vastuoluline ja kutsus esile kriitikat. Kõigile ju meeldida ei saa. Siinkohal pole neid asju mõtet käsitleda.
Minu arust oli Campo maailma kõige suurema staaźiga malekohtunik. Rahvusvaheliseks arbitriks sai ta juba 1958 (enda väitel veel aasta varem), samal aastal kui tuntud tegijatest ka juba lahkunud Boźidar Kazic ja Robert Wade. Campo tegevust kohtunikuna ma näinud pole, kui mina temaga kokku hakkasin puutuma, tegeles ta juba hoopis tähtsamate asjadega. Kokkupuuteid oli mul temaga aga aastate jooksul rohkesti. Siinkohal vaid mõned meenutused.
Campo esimene autogramm pärineb mul kevadest 1984. See on kõrvuti Irina Levitina ja Lidia Semjonova omadega pretendentide finaalmatśi eriümbrikul. Olin selle matśi peakohtunik ja ka Campo viibis suurema osa ajast Sotśis. Nõukogude malejuhtidega oli ta parajasti millegipärast pahuksis ning nii jäeti tema saatmine ja üheskoos sealsete vaatamisväärsustega tutvumine põhiliselt minu hooleks. Üks sealseid sümboleid oli Sõpruse puu. Koos kuulutati ka meid sõpruse aednikeks ja anti vastavad tunnistused. See, et Campo malet väga armastab, sai mulle vähemalt küll selgeks. Ehk jäin minagi talle tookord veidi silma.
Kolmel korral olime koos MM-matśidel. 1985 Moskva. Vaid 3 päeva enne Karpov - Kasparovi teist matśi on FIDE kongress jõudnud peaaegu kõigis detailides kokkuleppele. Eelmisel, skandaalselt pooleli jäänud matśil oli Campo leidnud ainuisikuliselt, et kõik matśiga seotud inimesed on täielikult ammendanud oma füüsilised ja psühholoogilised reservid, millega edasimäng osutub mõttetuks. Nüüd võetakse vastu Campo idee: et kohtunikutegevus oleks täiesti erapooletu, peab MM-l olema 2 peakohtunikku - üks paaritu, teine paarisnumbriga partiidel. Kui teine mees ametis, ei tohi kolleeg isegi mängutsooni ilmuda.
See, kuidas nädalavahetusega õnnestus end töölt rohkem kui kaheks kuuks vabaks saada ja Moskvasse pilet hankida, on omaette küsimus. Kuivõrd peakohtunike asetäitjad töötasid koos kõigil partiidel ja minu kolleeg Lodewijk Prins vaevus partii jooksul vaid korra kohvijoomiseks laua tagant tõusma, siis püüdsin kuidagiviisi peakohtunike tegevust koordineerida, et need väga üksteisest ei erineks. Vist õnnestusimegi, sest võrreldes esimese matśiga näisid asjad kulgevat normaalselt ja viisid maailmameistri vahetusele.
1986 oli jällegi tegemist eksperimendiga - nii meeste kui naiste matś jaotati ära kahe linna vahel (Campo ütleb pärast, et oli arvanud, et mulle meeldib London rohkem kui Leningrad, nii määrati mind Londonisse). Rahule ei jäänud vist tookord küll ükski osavõtja. Matśid olid sel ajal pikad ja väsitavad, poole pealt ümberkolimine sundis taas kohanema uute tingimustega ja katkestama juba väljakujunenud elurütmi.
Sellest matśist on meelde jäänud FIDE delegatsiooni (kuhu ka kohtunikud arvati) iganeljapäevased kogunemised kõikvõimalike probleemide arutamiseks Campo luksusnumbris, millele järgnes õhtusöök kusagil peenes restoranis. Nõukogude poolt olin neis ainsaks osalejaks. Malemaailma tollased telgitagused said mulle nii märksa selgemaks.
1987 Sevilla. Kohustuste ja õiguste jaotamine FIDE juhtkonna ja kohaliku orgkomitee vahel oli tunduvalt muutunud viimase kasuks. FIDE presidendi roll matśidel oli üldse muutunud ebamäärasemaks. Formaalselt oli ta nüüd apellatsioonikomitee esimees, tegelikult ei täitnud ta ka neid ülesandeid, sest kunmmalgi matśipoolel oli komiteel veel ka oma tegevesimees. Ka finantsasjade otsustamisel oli FIDE sõna- ja otsustusõigus tunduvalt vähenenud. FIDE delegatsiooni kokkusaamisi oli vaid kolm ja neilgi arutati mingeid tähtsusetuid asju.
Meenub, kui Campo matśi lõpetamisel pöördus valitsust esindanud asepeaministri poole, ajades algul segamini selle eesnime, seejärel aga nimetas teda vabariigi asepresidendiks (sealne tava on nimetada peaministri asetäitjat valitsuse asepresidendiks). Vist ükski kuningriigi suurem leht ei jätnud seda järgmisel päeval mainimata.
Jälgisin seal esmakordselt ka FIDE kongressi tööd. Imestas tookord see, et kui selgus, et kvoorumit pole ja hääletada ei saa, otsustas Campo ainuisikuliselt, kes kohalolijaist kellegi nimel hääletada võis. Hääletusmasin võis tööle hakata, demokraatiast oli aga asi kaugel.
1990 olin naiste pretendentide turniiri peakohtunik Borźomis. Esimene probleem tekkis meil Campoga juba turniiri avamisel. FIDE reeglid nägid ette, et ühe maa mängijad ei tohi viimase kolme vooru jooksul omavahel kohtuda. NSVL-i esindas 8-st mängijast 4 (tegelikult olid kolmel grusiinlannal laual juba oma lipud). Veendusin mõne katse järel ülesande lahendamatuses ja informeerisin sellest ka turniiri avamisele tulnud Campot. See ei olnud aga valmis reeglist loobuma ja nii oli veel avatseremoonia esimeste kõnede ajal lahtine, kuidas toimida. Siis ulatati mulle koopia tollase reeglite komisjoni esimehe Kaźici faksist Campole, mis kinnitas, et asi on võimatu ja tuleb piirduda kahe viimase vooruga. Küll aga polnud ma päri Kaźiciga, et sel juhul jääb loosimiseks vaid üks variant. Olin leidnud ka teise.
Kasutasin Campo sealviibimist ära pooletunniseks vestluseks Eesti Maleliidu FIDE liikmeks taastamise üle. Campo märkis, et FIDE põhikirja järgi saab ühest riigist temas osaleda vaid üks organisatsioon. Ta ei olevat Eesti vastu, kuid Eesti iseseisvuse taastamiseni ei saavat küsimust otsustada. Novi Sadi maleolümpial osalemine ei olevat võimalik (nii selgus hiljem ka kohapeal). Rahvusvahelisel areenil saab esialgu mängida vaid NSVL Maleföderatsiooni kaudu. Aeg polnud veel kätte jõudnud.
Campoga oli mul sel teemal hiljem veel mitmeid faksivahetusi. Novi Sadist kirjutas ta mulle: "Usu mind, kallis Lembit, et ma sümpatiseerin teie üritusele, kuid mu esmane ja kõrgem ülesanne on tagada kinnipidamine FIDE põhikirjast."
13. septembril 1991 oli NSVL Maleföderatsioon lõpuks FIDE-le teatanud, et kuivõrd Balti riigid on iseseisvad, toetab ta nende ühinemist FIDE-ga täisõiguslike liikmetena. Päev varem oli Campo mulle kirjutanud, et Eesti poliitilised tunnused ületavad Peaassamblee Novi Sadi resolutsiooniga ettenähtuid, ja palunud mul võimalikult kiiresti täita küsimustik andmetega EML kohta. Andmed osutusid piisavaks ja nii tuli ka kutse sõiduks Berliini FIDE kongressile.
1. detsembril oli FIDE Keskkomitee istung, päevakorras ka punkt Balti riikide õiguste taastamisest. Kuivõrd poliitilised sündmused olid arenenud oodatust kiiremini, leidis Campo, et asja polegi vaja arutada ja tegi järelduse, et Balti riikide õigus kuuluda FIDE liikmeskonda on taastatud. Seda kinnitas aplaus. Siis ütles ta, et Balti riikide esindajana on kohal üks maailma juhtivaid malekohtunikke ja andis mulle sõna. Esinesin siis kõigi kolme maleliidu nimel. Kaks päeva hiljem kinnitas otsuse ka Peaassamblee, kus samuti tuli esineda.
Kevadel 1992 sain Campolt kirja, et olen määratud vanemkohtunikuks Manila olümpiale (kolm selliseid ametimehi meeste turniiril oligi). Tal oli hea võimalus näidata, kuidas ta kodumaa sellise turniiriga toime tuleb. Tuli küll. Campo püüdis nüüd teha kõik, et võistkondi oleks võimalikult palju. Tahtis, et kindlasti mängiks ka eelmise olümpia korraldaja Jugoslaavia, aga see oli juba osadeks lagunenud. Ka Jugoslaavia koondise mängimisest FIDE lipu all ei tulnud välja. Gruusia naiskond võitis olümpia nii, et tema maa polnud veel jõudnudki FIDE-sse astuda.
1994 Moskva olümpia. Selleks ajaks oli osa suurmeistrite rahulolematus FIDE-ga üsna suureks muutunud. Campogi kaalus presidendi kohalt lahkumist. Siiski lähendas üsna viimasel momendil võistluspaiga leidmine kõiki osapooli. Lehed kirjutasid sel ajal palju Campo ja Kasparovi leppimisest, alla kirjutati deklaratsioon FIDE ja Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni koostööst. Näis, et malemaailma ühtsus on taastumas. Selle üle avaldas rahulolu ka olümpial viibinud ROK-i president Samaranch, kes siiski pidas vajalikuks rõhutada, et male võtmist tavaliste olümpiamängude kavva veel ei arutata. Ometi piisas sellestki Campo otsuseks lasta oma ametiaega pikendada.
1995 pidasime FIDE kongressi ühes Pariisi eeslinnas. Paljudele osalejatele tuli üllatuseks, et maleelu juhtimises toimub siiski pööre ja Campo asemel saab presidendiks esialgu veel üsnagi tundmatu Iljumźinov. Aga ega Campo maletegevus sellega veel otsa saanud. Kohtusime järgnevatel aastatel veel mitmetel kongressidel. Hoopis mina olin see, kes oma tegutsemise tegelikult lõpetas.
Viimati olin Campoga koos kongressil 1999. Viimasel hommikul viipas Campo mu enda kõrvale ja palus Casto Abundot meid pildistada. Pildi tagaküljele kirjutas ta: To Lembit - Best wishes and may you keep up the sterling work you have done for Estonian and world chess. Campo, Doha 7. X 99.
Kord kohtusime siiski veel. Nimelt käis Campo Tallinnas kontrollimas meie olümpiakõlblikkust (hindas seda muide võrreldes Torino ja India linnadega 50 : 50). Väitis kaljukindlalt, et on Olümpia hotellis kord varemgi olnud, aga seda olevat põhjalikult ümber tehtud. Vaevalt küll.
Saime siis tema luksnumbris vastastikku mälestusi heietada. Kõneles oma rohketest sõitudest, venelaste Ameerikasse kolimisest, maletegelaste seotusest poliitiliste parteidega, kohtunike tegevusest ja muustki. Leidis, et Gijssenit kasutatakse liiga palju ja ta tegevat vigu. Tallinn kui linn näis talle vägagi meeldivat. Lubas Iljumźinoviga rääkida, et mind jälle kohtunikuna kasutataks ja taas mingisse FIDE komisjoni arvataks. Isegi paberid auliikme valimiseks laskis ära täita. Aga nii need asjad jäid, enam meil kontakte polnud. Isegi juubeliõnnitlused pidin talle Abundo kaudu vahendama, sest õiget meiliaadressi mul polnud.
Viimastel aastatel kippus Campole kallale vähk, 2007 elas ta üle autoavarii. Aga vaatamata halvenenud tervisele ilmus ta nimi aeg-ajalt ikka ja jälle nähtavale kuni päris viimase ajani.
Puhka rahus Campo, malemaailm ei unusta Sind!
Lembit
Minu arust oli Campo maailma kõige suurema staaźiga malekohtunik. Rahvusvaheliseks arbitriks sai ta juba 1958 (enda väitel veel aasta varem), samal aastal kui tuntud tegijatest ka juba lahkunud Boźidar Kazic ja Robert Wade. Campo tegevust kohtunikuna ma näinud pole, kui mina temaga kokku hakkasin puutuma, tegeles ta juba hoopis tähtsamate asjadega. Kokkupuuteid oli mul temaga aga aastate jooksul rohkesti. Siinkohal vaid mõned meenutused.
Campo esimene autogramm pärineb mul kevadest 1984. See on kõrvuti Irina Levitina ja Lidia Semjonova omadega pretendentide finaalmatśi eriümbrikul. Olin selle matśi peakohtunik ja ka Campo viibis suurema osa ajast Sotśis. Nõukogude malejuhtidega oli ta parajasti millegipärast pahuksis ning nii jäeti tema saatmine ja üheskoos sealsete vaatamisväärsustega tutvumine põhiliselt minu hooleks. Üks sealseid sümboleid oli Sõpruse puu. Koos kuulutati ka meid sõpruse aednikeks ja anti vastavad tunnistused. See, et Campo malet väga armastab, sai mulle vähemalt küll selgeks. Ehk jäin minagi talle tookord veidi silma.
Kolmel korral olime koos MM-matśidel. 1985 Moskva. Vaid 3 päeva enne Karpov - Kasparovi teist matśi on FIDE kongress jõudnud peaaegu kõigis detailides kokkuleppele. Eelmisel, skandaalselt pooleli jäänud matśil oli Campo leidnud ainuisikuliselt, et kõik matśiga seotud inimesed on täielikult ammendanud oma füüsilised ja psühholoogilised reservid, millega edasimäng osutub mõttetuks. Nüüd võetakse vastu Campo idee: et kohtunikutegevus oleks täiesti erapooletu, peab MM-l olema 2 peakohtunikku - üks paaritu, teine paarisnumbriga partiidel. Kui teine mees ametis, ei tohi kolleeg isegi mängutsooni ilmuda.
See, kuidas nädalavahetusega õnnestus end töölt rohkem kui kaheks kuuks vabaks saada ja Moskvasse pilet hankida, on omaette küsimus. Kuivõrd peakohtunike asetäitjad töötasid koos kõigil partiidel ja minu kolleeg Lodewijk Prins vaevus partii jooksul vaid korra kohvijoomiseks laua tagant tõusma, siis püüdsin kuidagiviisi peakohtunike tegevust koordineerida, et need väga üksteisest ei erineks. Vist õnnestusimegi, sest võrreldes esimese matśiga näisid asjad kulgevat normaalselt ja viisid maailmameistri vahetusele.
1986 oli jällegi tegemist eksperimendiga - nii meeste kui naiste matś jaotati ära kahe linna vahel (Campo ütleb pärast, et oli arvanud, et mulle meeldib London rohkem kui Leningrad, nii määrati mind Londonisse). Rahule ei jäänud vist tookord küll ükski osavõtja. Matśid olid sel ajal pikad ja väsitavad, poole pealt ümberkolimine sundis taas kohanema uute tingimustega ja katkestama juba väljakujunenud elurütmi.
Sellest matśist on meelde jäänud FIDE delegatsiooni (kuhu ka kohtunikud arvati) iganeljapäevased kogunemised kõikvõimalike probleemide arutamiseks Campo luksusnumbris, millele järgnes õhtusöök kusagil peenes restoranis. Nõukogude poolt olin neis ainsaks osalejaks. Malemaailma tollased telgitagused said mulle nii märksa selgemaks.
1987 Sevilla. Kohustuste ja õiguste jaotamine FIDE juhtkonna ja kohaliku orgkomitee vahel oli tunduvalt muutunud viimase kasuks. FIDE presidendi roll matśidel oli üldse muutunud ebamäärasemaks. Formaalselt oli ta nüüd apellatsioonikomitee esimees, tegelikult ei täitnud ta ka neid ülesandeid, sest kunmmalgi matśipoolel oli komiteel veel ka oma tegevesimees. Ka finantsasjade otsustamisel oli FIDE sõna- ja otsustusõigus tunduvalt vähenenud. FIDE delegatsiooni kokkusaamisi oli vaid kolm ja neilgi arutati mingeid tähtsusetuid asju.
Meenub, kui Campo matśi lõpetamisel pöördus valitsust esindanud asepeaministri poole, ajades algul segamini selle eesnime, seejärel aga nimetas teda vabariigi asepresidendiks (sealne tava on nimetada peaministri asetäitjat valitsuse asepresidendiks). Vist ükski kuningriigi suurem leht ei jätnud seda järgmisel päeval mainimata.
Jälgisin seal esmakordselt ka FIDE kongressi tööd. Imestas tookord see, et kui selgus, et kvoorumit pole ja hääletada ei saa, otsustas Campo ainuisikuliselt, kes kohalolijaist kellegi nimel hääletada võis. Hääletusmasin võis tööle hakata, demokraatiast oli aga asi kaugel.
1990 olin naiste pretendentide turniiri peakohtunik Borźomis. Esimene probleem tekkis meil Campoga juba turniiri avamisel. FIDE reeglid nägid ette, et ühe maa mängijad ei tohi viimase kolme vooru jooksul omavahel kohtuda. NSVL-i esindas 8-st mängijast 4 (tegelikult olid kolmel grusiinlannal laual juba oma lipud). Veendusin mõne katse järel ülesande lahendamatuses ja informeerisin sellest ka turniiri avamisele tulnud Campot. See ei olnud aga valmis reeglist loobuma ja nii oli veel avatseremoonia esimeste kõnede ajal lahtine, kuidas toimida. Siis ulatati mulle koopia tollase reeglite komisjoni esimehe Kaźici faksist Campole, mis kinnitas, et asi on võimatu ja tuleb piirduda kahe viimase vooruga. Küll aga polnud ma päri Kaźiciga, et sel juhul jääb loosimiseks vaid üks variant. Olin leidnud ka teise.
Kasutasin Campo sealviibimist ära pooletunniseks vestluseks Eesti Maleliidu FIDE liikmeks taastamise üle. Campo märkis, et FIDE põhikirja järgi saab ühest riigist temas osaleda vaid üks organisatsioon. Ta ei olevat Eesti vastu, kuid Eesti iseseisvuse taastamiseni ei saavat küsimust otsustada. Novi Sadi maleolümpial osalemine ei olevat võimalik (nii selgus hiljem ka kohapeal). Rahvusvahelisel areenil saab esialgu mängida vaid NSVL Maleföderatsiooni kaudu. Aeg polnud veel kätte jõudnud.
Campoga oli mul sel teemal hiljem veel mitmeid faksivahetusi. Novi Sadist kirjutas ta mulle: "Usu mind, kallis Lembit, et ma sümpatiseerin teie üritusele, kuid mu esmane ja kõrgem ülesanne on tagada kinnipidamine FIDE põhikirjast."
13. septembril 1991 oli NSVL Maleföderatsioon lõpuks FIDE-le teatanud, et kuivõrd Balti riigid on iseseisvad, toetab ta nende ühinemist FIDE-ga täisõiguslike liikmetena. Päev varem oli Campo mulle kirjutanud, et Eesti poliitilised tunnused ületavad Peaassamblee Novi Sadi resolutsiooniga ettenähtuid, ja palunud mul võimalikult kiiresti täita küsimustik andmetega EML kohta. Andmed osutusid piisavaks ja nii tuli ka kutse sõiduks Berliini FIDE kongressile.
1. detsembril oli FIDE Keskkomitee istung, päevakorras ka punkt Balti riikide õiguste taastamisest. Kuivõrd poliitilised sündmused olid arenenud oodatust kiiremini, leidis Campo, et asja polegi vaja arutada ja tegi järelduse, et Balti riikide õigus kuuluda FIDE liikmeskonda on taastatud. Seda kinnitas aplaus. Siis ütles ta, et Balti riikide esindajana on kohal üks maailma juhtivaid malekohtunikke ja andis mulle sõna. Esinesin siis kõigi kolme maleliidu nimel. Kaks päeva hiljem kinnitas otsuse ka Peaassamblee, kus samuti tuli esineda.
Kevadel 1992 sain Campolt kirja, et olen määratud vanemkohtunikuks Manila olümpiale (kolm selliseid ametimehi meeste turniiril oligi). Tal oli hea võimalus näidata, kuidas ta kodumaa sellise turniiriga toime tuleb. Tuli küll. Campo püüdis nüüd teha kõik, et võistkondi oleks võimalikult palju. Tahtis, et kindlasti mängiks ka eelmise olümpia korraldaja Jugoslaavia, aga see oli juba osadeks lagunenud. Ka Jugoslaavia koondise mängimisest FIDE lipu all ei tulnud välja. Gruusia naiskond võitis olümpia nii, et tema maa polnud veel jõudnudki FIDE-sse astuda.
1994 Moskva olümpia. Selleks ajaks oli osa suurmeistrite rahulolematus FIDE-ga üsna suureks muutunud. Campogi kaalus presidendi kohalt lahkumist. Siiski lähendas üsna viimasel momendil võistluspaiga leidmine kõiki osapooli. Lehed kirjutasid sel ajal palju Campo ja Kasparovi leppimisest, alla kirjutati deklaratsioon FIDE ja Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni koostööst. Näis, et malemaailma ühtsus on taastumas. Selle üle avaldas rahulolu ka olümpial viibinud ROK-i president Samaranch, kes siiski pidas vajalikuks rõhutada, et male võtmist tavaliste olümpiamängude kavva veel ei arutata. Ometi piisas sellestki Campo otsuseks lasta oma ametiaega pikendada.
1995 pidasime FIDE kongressi ühes Pariisi eeslinnas. Paljudele osalejatele tuli üllatuseks, et maleelu juhtimises toimub siiski pööre ja Campo asemel saab presidendiks esialgu veel üsnagi tundmatu Iljumźinov. Aga ega Campo maletegevus sellega veel otsa saanud. Kohtusime järgnevatel aastatel veel mitmetel kongressidel. Hoopis mina olin see, kes oma tegutsemise tegelikult lõpetas.
Viimati olin Campoga koos kongressil 1999. Viimasel hommikul viipas Campo mu enda kõrvale ja palus Casto Abundot meid pildistada. Pildi tagaküljele kirjutas ta: To Lembit - Best wishes and may you keep up the sterling work you have done for Estonian and world chess. Campo, Doha 7. X 99.
Kord kohtusime siiski veel. Nimelt käis Campo Tallinnas kontrollimas meie olümpiakõlblikkust (hindas seda muide võrreldes Torino ja India linnadega 50 : 50). Väitis kaljukindlalt, et on Olümpia hotellis kord varemgi olnud, aga seda olevat põhjalikult ümber tehtud. Vaevalt küll.
Saime siis tema luksnumbris vastastikku mälestusi heietada. Kõneles oma rohketest sõitudest, venelaste Ameerikasse kolimisest, maletegelaste seotusest poliitiliste parteidega, kohtunike tegevusest ja muustki. Leidis, et Gijssenit kasutatakse liiga palju ja ta tegevat vigu. Tallinn kui linn näis talle vägagi meeldivat. Lubas Iljumźinoviga rääkida, et mind jälle kohtunikuna kasutataks ja taas mingisse FIDE komisjoni arvataks. Isegi paberid auliikme valimiseks laskis ära täita. Aga nii need asjad jäid, enam meil kontakte polnud. Isegi juubeliõnnitlused pidin talle Abundo kaudu vahendama, sest õiget meiliaadressi mul polnud.
Viimastel aastatel kippus Campole kallale vähk, 2007 elas ta üle autoavarii. Aga vaatamata halvenenud tervisele ilmus ta nimi aeg-ajalt ikka ja jälle nähtavale kuni päris viimase ajani.
Puhka rahus Campo, malemaailm ei unusta Sind!
Lembit
pühapäev, 2. mai 2010
Määrustevastasustest
Vaatleksime täna Chesscafest lähtudes mõningaid küsimusi seoses määrustevastaste käikudega.
Dominikaani vabariigist toodi näiteks juhtum, kus valge paneb oma kuninga musta kuninga kõrvale. Must määrustevastase käigu kohta taotlust ei esita. Ta muundab oma etturi ja see annab nüüd valgele kuningale tuld. Küsiti, kas nüüd võiks võitu taotleda hoopis valge, sest mustki on ju nüüd teinud määrustevastase käigu.
Küllap siin oleneb palju sellest, missuguse partiiga parasjagu tegemist on.
Tavapartii kohta ütleb koodeksi art. 7.4, et tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust. Mõeldakse selle all seisu, mis oli enne 1. määrustevastast käiku. Kui selles seisus saab valge kuningaga teha mingi määrustepärase käigu, siis peab ta selle tegema. Must võib seejärel teha mistahes käigu. Etturi puudutamine enam ei loe ja seda ei tarvitse millekski muundada.
Mis kiir- ja välkmalesse puutub, siis oleneb toimimine sellest, kas oli tegemist küllaldase järelevalvega (välgus igal laual kohtunik, kiirmales üks kohtunik kolme laua kohta) või mitte. Küllaldase järelevalve puhul tegutsetakse nagu tavamaleski. Mitteküllaldase järelevalve korral oleks kohtunik pidanud siiski sekkuma, kui ta nägi, et mõlemad kuningad on tules (vastavalt art. A4). Nüüd saab aga taotluse määrustevastasuse kohta esitada vaid käigul olev valge, mis aga ei too kohe vastaspoolele partii kaotust.
Välkmales reguleerib mitteküllaldase järelevalve korral olukorda art. B3c. Seal võib valge nüüd tõepoolest võitu taotleda. Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta.
Mehhikos mängiti kiirturniiri. Mängija teeb käigu, vajutab kella ja nihutab seejuures küünarnukiga oma kuninga naaberväljale. Vastane leiab hiljem, et tegemist olnud määrustevastase käiguga. Oli see seda tõepoolest?
Vaevalt küll. Art. 4.3 kõneleb vaid juhtudest, kus käigul olev mängija meelega puudutab mingeid malendeid malelaual. Antud juhul sobib minu arust rakendamiseks art. 7.3: Kui mängija nihutab käiku tehes kohalt ühe või mitu malendit, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kuningas õigele väljale tagasi ja asi korras.
Kuninga tulleasetamisega on tegemist ka ühes Inglismaa näites. Kahe meeskonna liigamatś Coventrys, kohtunikku neil muidugi pole. A meeskonna mängija on lõppmängu kaotamas, aega on tal aga jäänud märksa rohkem - 12 minutit vastase 1 vastu. Lisasekundeid sellel ajakontrollil polnud. Siis käib A oma kuninga tulle. Mõlema meeskonna kaptenid näevad asja pealt, aga ei tea, kas nad võivad partiisse sekkuda või mitte. Ei sekkuta ja B meeskonna mängija jõuab enne oma noolekese langemist võita. Tagantjärele püütakse siis selgusele jõuda, kuidas oleks pidanud toimima.
Art. 7.4a kirjutab ju veidi ebamääraselt: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik ... Seda, kes selleks leidjaks peab olema, öeldud ei ole. Kas kaptenid oleksid siis võinud sekkuda?
Inglise liigades toimivad kaptenid ka kohtunikena. Järelikult sekkumisõigus oli. Kui nad ei teinud seda määrustevastase käigu tegemise momendil, võisid nad seda teha ka hiljem. Peamine, et seda oleks tehtud partii ajal. Küllap peaksid sellised asjad ka juhendites kirjas olema.
Lembit
Dominikaani vabariigist toodi näiteks juhtum, kus valge paneb oma kuninga musta kuninga kõrvale. Must määrustevastase käigu kohta taotlust ei esita. Ta muundab oma etturi ja see annab nüüd valgele kuningale tuld. Küsiti, kas nüüd võiks võitu taotleda hoopis valge, sest mustki on ju nüüd teinud määrustevastase käigu.
Küllap siin oleneb palju sellest, missuguse partiiga parasjagu tegemist on.
Tavapartii kohta ütleb koodeksi art. 7.4, et tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust. Mõeldakse selle all seisu, mis oli enne 1. määrustevastast käiku. Kui selles seisus saab valge kuningaga teha mingi määrustepärase käigu, siis peab ta selle tegema. Must võib seejärel teha mistahes käigu. Etturi puudutamine enam ei loe ja seda ei tarvitse millekski muundada.
Mis kiir- ja välkmalesse puutub, siis oleneb toimimine sellest, kas oli tegemist küllaldase järelevalvega (välgus igal laual kohtunik, kiirmales üks kohtunik kolme laua kohta) või mitte. Küllaldase järelevalve puhul tegutsetakse nagu tavamaleski. Mitteküllaldase järelevalve korral oleks kohtunik pidanud siiski sekkuma, kui ta nägi, et mõlemad kuningad on tules (vastavalt art. A4). Nüüd saab aga taotluse määrustevastasuse kohta esitada vaid käigul olev valge, mis aga ei too kohe vastaspoolele partii kaotust.
Välkmales reguleerib mitteküllaldase järelevalve korral olukorda art. B3c. Seal võib valge nüüd tõepoolest võitu taotleda. Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta.
Mehhikos mängiti kiirturniiri. Mängija teeb käigu, vajutab kella ja nihutab seejuures küünarnukiga oma kuninga naaberväljale. Vastane leiab hiljem, et tegemist olnud määrustevastase käiguga. Oli see seda tõepoolest?
Vaevalt küll. Art. 4.3 kõneleb vaid juhtudest, kus käigul olev mängija meelega puudutab mingeid malendeid malelaual. Antud juhul sobib minu arust rakendamiseks art. 7.3: Kui mängija nihutab käiku tehes kohalt ühe või mitu malendit, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kuningas õigele väljale tagasi ja asi korras.
Kuninga tulleasetamisega on tegemist ka ühes Inglismaa näites. Kahe meeskonna liigamatś Coventrys, kohtunikku neil muidugi pole. A meeskonna mängija on lõppmängu kaotamas, aega on tal aga jäänud märksa rohkem - 12 minutit vastase 1 vastu. Lisasekundeid sellel ajakontrollil polnud. Siis käib A oma kuninga tulle. Mõlema meeskonna kaptenid näevad asja pealt, aga ei tea, kas nad võivad partiisse sekkuda või mitte. Ei sekkuta ja B meeskonna mängija jõuab enne oma noolekese langemist võita. Tagantjärele püütakse siis selgusele jõuda, kuidas oleks pidanud toimima.
Art. 7.4a kirjutab ju veidi ebamääraselt: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik ... Seda, kes selleks leidjaks peab olema, öeldud ei ole. Kas kaptenid oleksid siis võinud sekkuda?
Inglise liigades toimivad kaptenid ka kohtunikena. Järelikult sekkumisõigus oli. Kui nad ei teinud seda määrustevastase käigu tegemise momendil, võisid nad seda teha ka hiljem. Peamine, et seda oleks tehtud partii ajal. Küllap peaksid sellised asjad ka juhendites kirjas olema.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)