Kaugelt vaadates

Nii maleolümpia kui ka FIDE kongress Hantõ-Mansiiskis on lähenemas oma kõrgpunktile. Ametlik info komisjonide töö kohta on peaaegu olematu. Üht-teist on teada śveitsi süsteemi paarimise komitee töö kohta. Midagi eriti huvitavat seal ilmselt ei juhtunud ja läks ilmselt nii nagu mõni nädal tagasi sai prognoositud (1. IX Kongress läheneb). Tegeldi reitingutel põhineva śveitsi süsteemiga ehk täpsemalt Hollandi variandiga ja õiendati needsamad paar viga, millele juba viidatud sai.
Kui kirjatähe järgi poleks seni paarimisel tulnud relatiivseid kriteeriume üldse arvesse võtta, siis nüüd loetakse need absoluutsetega peaaegu samaväärseteks. Teada on, et kasvõi Austraalias olid paljud kohtunikud, kelle arvates ülemine tabelipool pidi kindlasti kohtuma alumisega, viidanud just reeglite sõnastusele. Aga õiged värvid on kindlasti olulised.

Teine parandus puudutab mängijate vabaks jätmist. Reeglite senisest tekstist võis välja lugeda, et selleks peaks kindlasti olema viimases punktigrupis kõige madalamal paiknev mängija, kes veel polnud mänguta punkti saanud. Nüüd tuleb vabaks jätta selline madalaimal kohal olev mängija, kelle grupist äraviimine aitab kõige paremini kaasa värvide tasakaalule selles grupis. Vähemalt Swiss Mastersi programm arvestas seda niigi. Aga eks ootame ära ametliku teksti. Arutusel olnud ka Eduard Dubovi ettepanekud nii paarimiseks kui ka kogu maleolümpia korraldamiseks, aga kuivõrd need olid ilmselt niisama keerukad kui sel matemaatikul ikka, siis lükati testimine ja diskussioon edasi.

Mittemängijana olümpiat jälgides torkab eelkõige silma paarimine. Kui eelmisel olümpial voorude arv varasemalt 13-lt või 14-lt viidi 11-le, siis põhjendati seda kiirendussüsteemi rakendamisega. Enam ei kohtunud tabeli esimene ja teine pool, vaid 1. ja 2. ning 3. ja 4. veerand. Nii loodeti vältida ajaraiskamist väga ebavõrdsetele matśidele. Ülemises tabelipooles olevad võistkonnad said siis endale kirja kujutletavad 2 punkti, mis kadusid enne 3. vooru paarimist. Kui vaadata seda olümpiat, siis näeme, et 1. voorus kohtusid Venemaa-1 (1.) - Iirimaa (75.), Iraak (76.) - Ukraina (2.) jne. Seega on kiirendussüsteemist jälle loobutud ja mängitakse nagu tavaliselt. Voore on aga ikka 11. Põhjendust ei tea.

Matśipunktid on seegi kord nii paarimisel kui ka kohtade jagamisel kõige tähtsam näitaja. Kui aga eelmisel korral nende võrdsusel otsustas Sonneborn-Bergeri süsteem, siis seekord partiipunktid (mis tundubki loomulikum) ja meeskondlik reiting. Paaritakse kõigepealt tabeli ülaosa ülalt alla, siis tabeli lõpp alt üles ja lõpuks keskkoht ise. Värvid on suhteliselt ebaolulised (võistkonnas on ju paarisarv mängijaid). Ükski võistkond küll kolm korda järjest sama värviga mängida ei saa, aga teisest samasugusest värvist numbrit ei tehta. Värvid püütakse kõigepealt võrdsustada ja siis vaadata, kuidas nad vahelduvad.

Enam polnud vaidlust selle üle, kas võistkonnas võib olla vaid 3 mängijat. Võib küll, ainult viimast lauda tühjaks jätta ei tohi.
Viigipakkumisel on igasugused piirangud kadunud. Eelmisel korral ei piisanud isegi seisu kolmekordsest kordumisest, kui see juhtus liiga vara. Tõsi küll, kui peaks kindlaks tehtama, et tegemist oli varasema kokkuleppega (aga kuidas?), võib peakohtunik ka nüüd mõlemale kaotuse panna.
Dopingukontrolliga hirmutatakse vaid turniiri lõpupoole.
Nulltolerants partiidele hilinemisel püsib, aga on läinud veidi leebemaks. Peakohtunik võib nimelt viivitada vooru algusega, kui millegipärast tekib probleeme mängijate jõudmisega mängusaali. Voor algab, kui peakohtunik selleks korralduse annab. Kui mängijad on juba laua juures, aga keegi peab sealt millegipärast enne vooru algust lahkuda, võib ta seda teha matśikohtuniku loal.
Eesti võistkonnad on seni olnud tublid. Loomulik, et esimestel laudadel on raskem mängida kui viimastel. Ja kui lähtuda Kaido tänasest intervjuust Postimehele, on ka korraldajad igati toime tulnud.
Lembit

Veel puudutamisest

Sirvisin veidi oma kartoteegis juhtumeid, mis ühel või teisel moel seostuvad malendite puudutamisega. Meenutan, et olen kunagi kirja pannud ka teksti "Puudutatud - käidud". Aga ka sellises väliselt elementaarses valdkonnas pole kõik päris selge, nagu näitas siingi tekkinud minidiskussioon (8. VIII Eelmise jätkuks).

On mängijaid, kes korduvalt ei pane oma malendeid väljade keskele. Kui nad hiljem neid korda seadma hakkavad, jääb tavaliselt ütlemata võlusõna "kohendan". Ühes Taani partiis hakkas vastane siis käiku nõudma. Mängija vihastas ja läks laua tagant hoopis minema, kohtunikule midagi ütlemata. On see partii siis nüüd kaotatud või laseb kohtunik sel mängul veel jätkuda?
Küllap oleks vastasmängija pidanud kohtunikku informeerima mängija halvast käitumisest ja see oleks teda siis hoiatanud. Kohtunik oleks pidanud takistama olukorra halvenemist, aga kellelgi partii allaandmist ta keelata ei saa.

Austraalias tehti määrustevastane käik: ratsu lõi vastase malendi diagonaalselt nagu oda. Vaidlus tekkis aga sellest, et polnud selge, kas esimesena puudutati ratsut või löödud malendit. Mängija väitis, et puudutas kõigepealt vastase malendit ja tahtis selle lüüa teise malendiga. Kohtunik lubaski tal nii toimida, kuigi pani tähele, et löömisel võttis see mängija kõigepealt pihku oma malendi. Igal maletajal on harjumus, missuguses järjekorras malendid haaratakse.
Art. 4.3c ütleb: Kui pole selge, kas esimesena puudutati oma või vastasmängija malendit, siis loetakse, et mängija on puudutanud oma malendit enne vastasmängija oma. Seega oleks tulnud käia ratsuga. Kui kohtunik siiski uskus mängijat ja lubas tal vastase malendi lüüa, siis oleks ta ehk võinud öelda, et tegi väikese testi ja nägi, kuidas mängija löömist teostab ja laskma tal ikkagi ratsuga käia.

Üks mängija tahab olla kindel, et ta ei unustaks lippu löögi alla, ja puudutab seepärast kohe lippu (puudutatud - käidud). On see õige ja kas see sarnaneb käigu ennakult kirjutamisega?
Puudutatud malendiga tuleb muidugi käia. Kui aga sel moel toimitakse korduvalt, võib olla tegemist vastase segamisega ja kohtunik peaks sellele reageerima.

Kui vastane ei käi esimese puudutatud malendiga, kas võib siis teine mängija puudutatud - käidud reeglit ignoreerida, kui see on talle kasulik, ja mitte nõuda puudutatuga käiku?
Võib muidugi. Art. 4.7 ütleb: Mängija kaotab oma õiguse taotluse esitamiseks art. 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud. Nii et puuduta mingit oma nuppu ja jääbki vastase käik jõusse. Küll aga võib sekkkuda kohtunik ja nõuda käiku, sest art. 3.1 järgi peab ta jälgima, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Lembit

Taotlustest ja lahendustest

Arvate, et seis malelaual kordub juba kolmandat korda. Seiskate kellad ja taotlete kohtunikult viigi fikseerimist. Aga midagi pole ikka päris nii nagu vaja ja kohtunik laseb partiil jätkuda. Viigitaotlusega jääte nüüd seotuks partii lõpuni ja vastane võib soovi korral partii lõpetada ükskõik millal. Niisama siis, kui olete viiki taotlenud seetõttu, et viimase 50 käigu jooksul pole käinud ükski ettur ega löödud ühtki malendit. Kui taotluses on defekt, sõltub edasine jälle vastasest. Miks? Aga art. 9.5 ütleb ju, et viiki taotlenud mängija ei saa oma taotlusest loobuda.

Midagi vist läks nüüd küll viltu, kuigi tolles artiklis on selline lause tõepoolest olemas. Nii tõlgendavat koodeksit enamus Filipiinide kohtunikest - see tähendab, et taotlus jääb jõusse partii lõpuni. Loomulikult kehtib taotlusest loobumise keeld tegelikult mitte kogu partii, vaid ühe laual oleva konkreetse seisu kohta. Tehakse kasvõi üks käik veel ja kaovad varasemad piirangud. Aga arusaamatuste vältimiseks võiks selle lause koodeksisse veidi täpsemalt kirjutada küll.

Ja veel ühest taotlusest, millest kõneleb India IM Jayaram. Laual on üsna keerukas seis, mille huvi korral võib viimasest Chesscafest leida. Manööverdatakse põhiliselt vankritega, korratakse käike ja siis jälle ei korrata. 10 käiku hiljem kirjutab valge oma järjekordse käigu ainult partiiprotokolli (laual ei tee) ja taotleb seisu kolmekordse kordumise tõttu viiki. Kontrollimisel selgub, et seisud on kordunud - aga ainult peaaegu. Üks valge vanker on vahepeal teise kohta läinud. Niisiis ei mingit kordumist. Viiki ei ole. Valge peab nüüd tegema üleskirjutatud käigu ja kuivõrd sellega eemaldati ühe tähtsa malendi kaitse, saab partii paari käigu pärast otsa.

Vaidlus algas alles tagantjärele. Kas oli ikkagi seda käiku vaja teha? Mängija polnud ju malendit puudutanud, vaid ainult käigu protokolli kirjutanud.
Aga siin ütleb koodeks küll konkreetselt ära, mida peab tegema. Art. 9.2a ütleb, et mängija kõigepealt kirjutab käigu oma partiiprotokolli ja art. 9.5b, et kui leitakse, et taotlus ei ole õige ja taotlus põhines kavatsetud käigul, tuleb see käik teha. Nii et ei pääse kuhugi.

Alati muidugi reeglid nii täpselt ei ütle, kuidas toimima peaks. Nii on see näiteks art. 10.2 rakendamisel. Valgel on laual kuningas, lipp, vanker ja ettur a6, mustal ainult kuningas ja ettur a7. Valgel on aga aega nii vähe, et näeb, et sellega võita ei jõua ja taotleb viiki. Kohtunik laseb mängul jätkuda ja valge nooleke langeb. Pole mõtet ei RC esimehelt ega kelleltki teiselt küsida, mis selle partii tulemuseks saab.
On ilmne, et normaalsete vahenditega must ka parima tahtmise korral seda partiid kuidagi võita ei saaks, vaja vaid tema ettur kuidagi maha lüüa. Ometi sõltub kõik konkreetsest kohtunikust. Kuidas tema artikliga 10.2 toimib, nii ka jääb.
Lembit

Jälgides Chesscafe´d

Ei tea, kui paljud on viimase Chesscafe veeruga juba tutvuda jõudnud. Kohtunikel tasub sealt silmad alati üle libistada, kuigi on selge, et vaevalt neid asju palju saab olla, mida aastate jooksul seal või kusagil mujal juba käsitletud poeks. Nii on kordused paratamatud. Liiati võib paljudel juhtudel ka ilma RC esimehe abita öelda, mida vastama peaks.

Sest kui üks Dominikaani kohtunik kurdab, et nad on ühes turniiriaruandes märkinud kogemata peakohtuniku asetäitjaks vale nime, siis pole ju midagi muud teha, kui uus aruanne teele saata, peamine, et asi korda saaks. Või kui sama mees küsib, kas turniirile võib ka kaks peakohtunikku määrata, siis on selge, et see oleks ebatavaline, aga miks peaks see keelatud olema. Muidugi peab asjal oma põhjus olema.

Mäletan paari juhtumit endagi praktikast. Ilmekaim neist 1985. a. Moskva MM-matśilt. Kuna esimene matś oli tühja jooksnud (mis küll polnud kohtunikest tingitud), pidas Campomanes nüüd kohtunike tegevuse objektiivsuse huvides vajalikuks määrata kaks peakohtunikku, nii et üks neist tegutses paaritu ja teine paarisnumbriga partiidel. Parajasti puhkav kohtunik ei tohtinud tulla lavale ega üldse mängutsooni, ei omanud ta ka mängijatega mingeid kontakte. Asetäitjad olid kogu aja paigal. Mul pole midagi ette heita ei Mikenase ega bulgaarlase Maltśevi tegutsemisele, ometi polnud matśil ühtset juhtimist. Kumbki mees võis ühesuguseid asju otsustada omamoodi, näiteks kasvõi fotograafide lubamine mängulaua lähedale. Järgmine matś tükeldati kahe linna vahel: mõlemal poolel sama peakohtunik, aga erinev asetäitjate paar. !987. a. matśiga pöörduti jälle vanade reeglite juurde tagasi.
Geurt peab kahe peakohtunikuga tegutsemisel oluliseks kaht reeglit: 1) üks peab austama teise poolt langetatud otsust ja 2) tekkinud lahkarvamusi ei peaks avalikult arutama. MInu arust parem on siiski niisugust erandit üldse vältida.

Või mida teha siis, kui keset vooru äkki turniirisaalis elekter kaob ja edasimäng võimatuks muutub? Mis siis muud kui kellad seisma ja püüda rike võimalikult kiiresti likvideerida. Ühe Kanada kohtuniku arvates on olukord peaaegu samasugune nagu partii katkestamisel. Niisiis võiks nüüd kasvõi ühiselt hakata pooleli jäänud partiisid analüüsima.
Kirjutaja unustab ära ühe olulise asja. Kui kunagi partiisid katkestati, siis seostus sellega ka väga oluline toiming - salakäigu üleskirjutamine. See, kelle käigukord katkestusmomendil oli, pidi järgmise kavatsetava käigu kirjutama partiiprotokolli, mis seejärel pandi kinnikleebitavasse ümbrikku. Käigu muutmine polnud kuidagi võimalik. Nii et kui meil antud juhul pole salakäiku, pole ka nõuetekohast partii katkestamist ega seepärast ka mingit analüüsi.

Etturi muundamisest oleme viimasel ajal korduvalt kirjutanud. Nii poleks vist kellelgi raskusi vastamisega ühele brasiillasele: Etturit muundav mängija paneb lauale ümberpööratud vankri ja nimetab selle lipuks. On nüüd tegemist määrustevastase käiguga või tuleb vääralt seisev vanker lihtsalt õigetpidi lauale panna?
Etturi muundamisel on malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundamisvälja. Vanker on vanker ja selleks ta jääb. Enne seda võis mängija veel kohtunikult abi otsida, et see aitaks tal lippu leida. Tõsi küll, Geurt möönab vastuses, et on amatööre, kes võivad reeglite peensusi mitte teada. Seetõttu võiksid ka kohtunikud oma otsustes olla veidi paindlikumad. Küllap sõltub see turniiri iseloomust.
Lembit

Kelladest ja mõtlemisajast

Chesscafe tänases kohtunikeveerus vaadeldakse mitmeid küsimusi seoses malekellade, nende seadmise ja toimimisega. Ühe juhtumi Saksamaalt jätan kommenteerimata. Seal on juttu mingitest veidratest digitaalkelladest, kus kummagi mängija mõtlemisaega on võimalik jälgida koguni kahel tablool, millest kumbki võib näidata aga erinevaid aegu. Mis siis on õige? Pole selliseid kelli näinud ja nõustun lihtsalt Geurtiga, kes leiab, et ametlikele võistlustele ei tohiks sellistel kelladel kohta olla.

Jäin korraks mõtlema ka sellele järgnenud itaallase väite juures, et DGT kelladega ei tohtivat kiirmalet mängida, sest nad ei vasta reeglitele. Siis meenus. On kelli, kus lisasekunditega mängides pärast ühe poole ajaületust ka teine pool seiskub ja kell üldse edasi ei lähe. Mõtlemisaja esimese ületaja poolele ilmub vaid miinusmärk. Aga koodeksi art. A4d3 ütleb, et kui mõlemad noolekesed on langenud, loeb kohtunik partii viigiks. Teine nooleke ei saa ju niimoodi langeda, aga vähemalt võimalus langemiseks ja sel moel partii viigistamiseks peaks tal reeglite järgi olema.

Ega Geurtilgi siin lahendusretsepti pole. Kellafirmast oli öeldud, et nemad asjast teavad, aga nii see on olnud, keegi kaevanud pole ja nii see ilmselt jääb. Geurt soovitab vaid turniiridel rohkem mängida küllaldase järelevalvega (kohtunik vähemalt 3 lauale, välgus igal laual) ja kirjutada juhendisse sisse, et kohtunik võib teatada noolekese langemisest. Selleks ajaks, kui kusagil noolekesed langema hakkavad, olevat juba nii palju partiisid ära lõppenud, et kohtunikud tulevad asjaga toime.
Minu arust on seni küll olnud seisukoht, et partiid kas mängitakse küllaldase järelevalve all ja rakendatakse siis ka vastavaid reegleid algusest lõpuni või üldse mitte ega minda poole partii pealt üle ühelt reźiimilt teisele.

Võtame veel juhtumi ühelt Kanada turniirilt. Kohtunik polnud vist oma tööd korralikult teinud ja seepärast hakkas ühel laual iga käiguga lisanduma juhendiga ettenähtud 30 sekundi asemel rohkem (vist 40). Art. 6.10 laseb emmal-kummal mängijal või kohtunikul eksituse korral otsekohe kellad seisma panna ja asi korda seada. Üks mängija asja tõepoolest märkas, aga ei öelnud midagi. Hakkas hoopis arvutama, kui palju kell nende käikudega oleks tegelikult pidanud lisama. Ja kui jõudis järeldusele, et nüüd oleks vastase aeg pidanud juba üle minema, taotles endale võitu.

Ega reeglid tõepoolest siin väga täpselt asju ära ütle. Taotleja väitis, et kulutatud mõtlemisaja kindlakstegemine on siin üpris lihtne, sest liigselt lisati igal käigul just ühesugune aeg ja kell töötas korralikult. Kohtunik jättis siiski võidutaotluse rahuldamata, sest mängija nooleke polnud tegelikult langenud ja vastavalt samale art. 6.10 õigete näitude määramisel tegutseb kohtunik oma parema äranägemise järgi. Partiid jätkati selleks ajaks tablool olnud aegadega. Korrigeeriti lisanduvate sekundite arvu. Taotlejale anti siiski paar lisaminutit.
Geurt jääb kohtuniku tegevusega põhimõtteliselt rahule, ainult preemia oleks ta taotlejale andmata jätnud. Tõepoolest, mis see siis oli? Preemia valvsuse eest või püüd mängijat kuidagiviisi lepitada?
Lembit

Peaaegu samal teemal

Jälgisin ühel Saksa internetilehel diskussiooni, mis haakus meie kahe viimase kommentaariga. Juttu oli nii etturi muundamisest kui ka vangerdusest. Ainult partii, millest seal lähtuti, oli välkpartii, nii et sedapuhku on ka siin juttu vaid välgust.
Niisiis on ühes partiis valgel suur paremus, aga ka tohutu ajapuudus. Ta lükkab oma etturi muundumisväljale, aga kuna lippu käepärast pole, siis vajutab ta ainult kella, jättes etturi lauale. Ilmselt on tegemist vähekogenud mängijaga, sest ta ei tea, et lipu hankimiseks võiks kella seisma panna (maletaja teadmatus ei tohiks küll asjade käiku positiivselt mõjutada). Musta ainus võimalus on see lipp lüüa, ta taotleb aga võitu, sest ettur on veel laual ja seega on tegemist määrustevastase käiguga. Valge vaidleb vastu. Käik polevat määrustevastane, vaid ainult mittetäielik - seda ei saavat kaotusega karistada.

Valge oli arvamusel, et see on males üldse ainus võimalus mittetäielikuks käiguks. Tõsi küll, vangerduse puhul on võimalik käia Ke1-g1 ja siis kella vajutada ning jätta tõstmata Vh1-f1. Kahe näite erinevus olevat selles, et eelmisel juhul oli üks muundamiseks vajalik malend käeulatusest puudu, antud juhul on aga kogu vajalik inventar olemas. Käik on lõpetatud ja määrustevastane, kuigi kahetähenduslik, sest ei tea, kas mees tahtis vangerdada või käia lihtsalt Kf1.
Koodeks ei tee küll mingit vahet. Art. B3c: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu. Art. 7.4c ütleb otse, et muundamisnõuete mittetäitmine tähendab määrustevastase käigu sooritamist. Selline käik viib kaotusele, aga võitu tuleb seejuures taotleda, kohtunik ise ei sekku,

Sakslaste arutlustes oli korduvalt juttu eetikast. Leiti, et must oleks pidanud lihtsalt selle lipu maha lööma ja edasi mängima. Igaüks teadvat ju, mida mõeldakse, kui muundamisel öeldakse "lipp" ja arvesse tuleb vaid selle löömine. Problemaatiline olevat asi siis, kui muundamata jäänud ettur hakkab hiljem lipu moodi käima. Siis on alati võimalus teatada määrustevastasest käigust. Üks arutleja väidab, et olevat mingist vanast maleõpikust lugenud, et etturi jõudmisel 8. reale tulevat lihtsalt hüüda "lipp!" ja sellest peale loetaksegi see lipuks, ka siis kui see hakkab etturi kujul laual liikuma. See pidi küll vist väga ammu olema.

Reageering vastase mistahes aktsioonidele sõltuvat sellest, kas vastane on sulle´sümpaatne või mitte. Esimesele andestatakse märksa rohkem. On isegi leitud, et ehk võiks vastane sulle hankida puuduva lipu. Ei tea, kuidas tavamales, aga välgus näib see küll mõttetu unistus olevat. Oli arutlejaid, kes leidsid, et määrutevastasus ei tarvitse olla ebasportlik ja võivat olla olukordi, kus reeglite rakendamine on mõttetu.
Kui välgus keegi käib hxg8, kui vastase kuningas on h8 ja ütleb "lipp", kui lippu käeulatuses pole, siis olevat see parem kella seismapanekust ja selle otsimisest naabri laualt. Kella seiskamine võivat viia suuremale tülile, sest keegi saab seejuures kindlasti kannatada.
Kõik nõustuvad sellega, et kui keegi teeb käigu, see aga ei meeldi ning ta võtab selle tagasi ja teeb teise, saab ta selge eelise, selline käitumime on aga määrustevastane ja ebasportlik. Ebakorrektsetel muundamistel aga keegi eelist ei saa. Niisiis määrustevastane küll, aga mitte ebasportlik.


Küllap on igaühel oma subjektiivne arvamus, mis on sportlik ja mis mitte. Aga hea, et meil on olemas objektiivsed reeglid ja neist tulebki lähtuda. Tõsi, koodeksi praeguse väljaande välgulisa lõpeb nii: kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta. Nii et vastastikusel kokkuleppel on (peaaegu) kõik võimalik, sest kohtunik ju lihtsalt kõikjale ei jõua. Aga seejuures peavad mõlemad tõesti samal seisukohal olema. Kui aga mängijad kohtuniku poole pöörduvad, peab see kindlasti reeglite järgi toimima. Temal valikuvõimalust pole.
Lembit

Veidi vangerdusest

Vangerdus on malepartiis kindlasti keerukamaid käike. Koodeksi art. 3.8 on selle tegemine põhjalikult ära seletatud, aga ega see veel vaidlusi likvideeri. Isegi tippmängijad ei tunne end vahel kindlalt. Kunagi küsis näiteks GM Beljavski partii ajal GM Timmaniga kohtunikult, kas ta võib vangerdada. Vastase ratsu oli parajasti d2, hoides tules välja b1, millest vanker pidi üle minema. See pole muidugi ainus näide.
Tähele tuleb panna, et vangerdus loetakse kuningakäiguks ja tule alt seda teha ei saa. Kui vangerdusreegleid rikud, pead käima kuningaga ja võid ka teisele poole vangerdada, kui see võimalik on. Vangerdust peab tingimata alustama kuningakäiguga. Kui alustad vankriga, on vangerdusõigus kadunud, millega aga nüüd peaks käima, selles pole kohtunikud päris ühel arvamusel. Ilmselt peaks siis vastavalt art. 4.3a käima vankriga kui esimese puudutatud malendiga, on aga neidki kohtunikke, kes leiavad, et kui mõlemat malendit puudutati üheaegselt, peaks käima kuningaga, kui aga vankrit selgelt enne, siis vankriga.

Ja üldse, kuidas saab kuningat ja vankrit üheaegselt puudutada, kui mängid reeglite kohaselt ühe käega? Viimati tõstatas selle küsimuse vist Kanada IA Denommee. Aga nii ta koodeksisse jäänud on, kuigi isegi RC esimees on seda sõnastust kritiseerinud. Asi läheb aga tagasi aega enne 1997. a. Siis võis vangerdust teha kahe käega. Kui siis koodeks kahe käega vangerduse ära keelas, ei saanud mõned mängijad ikka vanast harjumusest lahti. Et nad liigselt ei kannataks, jättis RC reeglile vana sõnastuse.
Ühe kahtpidi mõistetava asja likvideeris koodeksi praegune redaktsioon siiski. Seni ütles koodeks, et vangerdus on kuninga ning ühe samal värvi ja samal real oleva vankri käik. See lubas tekkida vaidlusel, et kas juhul kui kuninga naaberväli f1 on tules, ei võiks kuningas vangerdusel g1-le liikuda hoopis f2 kaudu. Nüüdne sõnastus, et vangerdus on käik piki mängija esimest rida paneb asjad selgelt paika.

Kui oled juba kuningat kaks välja tõstnud (Ke1-g1), siis vangerdusest enam loobuda ei saa, vaid tuleb teha ka vankrikäik.
Käik loetakse vangerdusel tehtuks siis, kui vanker on uuel väljal käest vabastatud. Kui kuningas on käest vabastatud, pole käik küll veel tehtud, kuid mängijal pole õigust teise käigu tegemiseks peale vangerduse, kui käik ise on määrustepärane.

Ühes partiis püüdsid mustad pikalt vangerdada. Vastane ütles aga, et see on võimatu, kuna a8 vanker on jõudnud vahepeal ka b8 ära käia. Must nõustus sellega ja vangerdas siis lühikeselt. Tekkis aga vaidlus, kas see oli ikka õige või oleks ta pidanud tegema lihtsalt kuningakäigu, sest a8 vankrit oli ju puudutatud. Art. 4.4c ütleb aga selgelt, et sel juhul peab mängija tegema oma kuningaga teise määrustepärase käigu (milleks võib olla ka vangerdus teisele poolele). Niisiis vankri puudutamine sel juhul ei loe. Mängija ei kavatsenud teha vankrikäiku, vankri puudutamine ja sellega käimine olid osaks kuningakäigust, s.o vangerdusest. Kui poleks kuningal üldse käike olnud, poleks ikkagi tarvitsenud vankriga käia.

Ühes teises partiis tahtsid valged teha lühikest vangerdust, aga pani g1 ja f1 asemel kuninga ja vankri vastavalt f1 ja e1. Kohtunik leidis, et vangerdada ei saa, kuningas aga peab jääma f1. Formaalselt on ehk kohtunikul õiguski. Väljalt e1 saab ju kuningas f1-le käia. Vangerdust aga sellise kuningakäiguga teha ei saa. Kogenud mängijaid võib ehk niimoodi kasvatada. Vähekogenud mängijatega niimoodi toimida küll ei tohiks. Päris selge peaks olema, et valge tahtis vangerdada, aga tegi seda valesti. Nii tuleks talle anda võimalus õigesti vangerdamiseks. Kui vangerdada ei saa, siis teha kuningakäik. Kf1 peaks käima vaid siis, kui see on ainus võimalik kuningakäik. Selline näib olevat ka RC esimehe arvamus.
Lembit

Etturi muundamisest

Silme ette jäid mõned etturi muundamisega seotud juhtumid:
- Ühes partiis viib valgetega mängija oma etturi viimasele reale ja vajutab kella, enne kui asendab etturi lipuga. Mustadega mänginud meister lippu ei tunnista, sest kell oli ju varem vajutatud. Kohtunik nõustub temaga ja ettur jääbki partii lõpuni lauale. Oli siin kohtunikul õigus?
Ilmselt mitte. Millal käik tehtud on, seda seletab art. 4.6, mis koodeksisse võeti uuesti a. 2004. Etturit teisele väljale enam asetada ei saa, sest tema küljest on käsi võetud. Küll aga pole ju kõik etturi muundumisest kõneleva art. 3.7e nõuded veel täidetud. Niisiis tuleb vastavalt art. 7.4a ettur ikkagi muundada, küll aga peaks valget ebaõige toimimise eest karistama kellanäitude korrigeerimisega.

Kui oleks tegemist olnud välkmalega, oleks etturi jätmine viimasele reale lugeda määrustevastasuseks ja valgele kaotus panna, loomulikult kui must selleks enne oma käigu tegemist taotluse esitab. Kord on isegi GM Śiśov niimoodi kaotuse saanud.

- Üks mängija on viinud etturi a8-le ning öelnud "Lipp ja matt!" Seejärel aga langeb tema kellal nooleke. Laual jäi ettur lipuga asendamata.
Ütlemisest ei piisa, ettur pole tegelikult lipuks muundunud. Partii on lõppenud ajaületusega ja valgele pannakse kaotus.

- Mängija seiskab kellad ja nõuab kohtunikult lippu. Siis mõtleb ta aga ümber ja asendab lipu hoopis vankriga, mis tal käepärast oli.
Kellade seiskamiseks polnud mängijal põhjust. Nii võiks talt karistuseks aega ära võtta ja vastasele juurde panna (kasvõi 3 minutit). Kui käik oleks viinud matile, siis pole ajaga karistamisel mõtet, küll aga võib teha hoiatuse.
Mängija võib puudutada mistahes malendit väljaspool malelauda, aga niipea kui see lauda puudutab, seda enam teha ei saa ja ettur tuleb selleks malendiks muundada. Nii kaua, kui uus malend pole muundamisvälja puudutanud, võib selle asemele panna mistahes muu malendi, pärast seda aga mitte.

Õige toimingute järjekord peaks olema selline:
1) Mängija paneb etturi 8. reale ja kui soovitud malendit pole, siis seiskab kella. Tippvõistlustel on lisalipud tavaliselt laval juba partii algusest peale. Kui kohtunik märkab, et ettur on 7. real, siis peaks ta seisma laua juures, lipp taskus. Lauale ta seda ei pane, vaid ootab, kuni mängija ise küsib.
2) Mängija kutsub kohtuniku ja ütleb, mida ta vajab.
3) Kohtunik annab malendi ja mängija ise paneb selle lauale.
4) Kohtunik käivitab kella. Oluline on see eriti, kui on tegemist ajapuuduse viimaste sekunditega.
Lembit

Kongress läheneb

Maleolümpia alguseni Hantõ-Mansiiskis jääb veel 18 päeva, FIDE kongressi alguseni veidi rohkem. Esmakordselt on olümpia peakohtunikuks naine, 36-aastane Sava Stoisavljevic Serbiast (IA 2004), mulle küll seni täiesti tundmatu nimi. Venelased avaldasid äsja oma kohtunike nimekirja. Sellesse võetud 63 nime seas on veel 5, kellega sai aastaid tagasi korduvalt koos töötatud. Kena, et mitu kolleegi on tippkonkurentsis nii kaua vastu pidanud. Internetikommentaarid on küll üsna mürgised. Olümpiale olevat valitud üsna nõrku kohtunikke, osa pealegi üle 70 aasta vanad.

Kongressil koondub peamine tähelepanu kahe presidendikandidaadi konkurentsile. Olulisi sisulisi probleeme päevakorrast ei paista, ka reeglitesse puutuvaid mitte. Koodeksi praegune redaktsioon kinnitati kaks aastat tagasi, nii et selle juurde tullakse taas alles kahe aasta pärast. Küll aga peaks tänavune kongress andma turniirimääruste uue teksti, mis hakkab kehtima tuleva aasta 1. juulist. Võimalik, et see saab tõepoolest nii olema, sest seda korrati ju ka mullusel Kallithea kongressil. Aga kuigi üksikutest parandamist või vähemalt redigeerimist vajavatest kohtadest on meiegi kommentaarides ajuti juttu olnud, siis muudatuste projekti üldsusele arutamiseks ei esitatud ja ka FIDE internetikülgedelt ei suuda ma leida midagi, mis viitaks sellele, millega RC Handi-Mansimaal konkreetselt tegelema hakkab.

Veidi aktiivsem on olnud śveitsi süsteemi paarimise komitee kunagise hea kolleegi Christian Krause juhtimisel. Kallitheas kinnitati üldreeglid individuaalseteks śveitsi süsteemis turniirideks (meie 22. XII Nõuded śveitsi süsteemile), nüüd kavatsetakse konkreetselt minna Hollandi variandi kallale. Avalikustatud on ka Krause mõned sellekohased ettepanekud. Kui neid vaadata, siis on küll ilmne, et tegemist pole sisuliste muudatustega, pigem ainult teksti teatud korrigeerimisega.

Vaid üks näide. Hollandi reeglites on juttu paarimise absoluutsetest kriteeriumidest (et kaks mängijat ei tohi kohtuda rohkem kui korra; et ei või uuesti punkti saada mängijate paaritu arvu tõttu, kui oled selle millegipärast korra mänguta juba saanud; et ühe värviga ei või mängida 3 partiid rohkem kui teisega ega saada sama värvi 3 korda järjest) ning relatiivsetest kriteeriumidest (et kahe omavahel paaritud mängija punktide arvu erinevus olgu nii väike kui võimalik; et võimalikult paljud mängijad peaksid saama oma värvide eelistuse; et 2 järjestikuses voorus ei võiks olla ühesuunalisi liuglemisi).

Kui seni piisas kirjasõna järgi vaid absoluutsete kriteeriumide arvestamisest (kuigi kohtunikud praktikas sellega ei piirdunud), siis nüüd peaks arvesse võtma kõiki.
Päris selge näib nüüd olevat, et õigete värvide eelistamine on Hollandi variandis tähtsam kui see, et tabeli ülemise poole mängijad mängiksid alumise poole vastu.

Aga päris täpsed pole keeleliselt ehk ka Krause ettepanekud, sest tema emakeeleks on ikkagi saksa, mitte inglise keel. See on ilmnenud kasvõi ettepanekute arutluses Austraalia internetiveergudel. Kui kirjutada näiteks B1 until B6, kas see siis tähendab, et ka B6 arvesse võetakse (austraallased on pakkunud up to and including B6)? Kusagil näivad aga than ja then omavahel sassi läinud olevat.
Aga küllap jõuame neist asjust rääkida siis, kui otsused juba tehtud.
Lembit