On võistlusi, kus viikileppimine on üldse keelatud või võib seda teha alles pärast teatud arvu käikude sooritamist. Viimasel olümpial oli selleks piiriks teatavasti 30. käik. Reeglite komitee nõunik Shaun Press on vaadelnud paari sellega seoses aset leidnud juhtumit.
Ühel mängijal tekkisid keset partiid terviseprobleemid. Kohalerutanud meedikud mõõtsid vererõhuks 280/120. Nende seisukoht oli päris selge: partiid jätkata ei saa, see võiks mängija tervist tõsiselt kahjustada. Viik? Vastasmängija oleks sellega rõõmuga nõus olnud, häda oli aga selles, et tegemist oli alles 28. käiguga. Kohtunik oli abivalmis ja ütles mängijatele, et tehku nad paar kiiret käiku ja vormistagu siis viik. Nii tehtigi ja punkt poolitatigi.
Ise arvan, et erakorralistes olukordades võiks kasutada ka erakorralisi vahendeid ja kohtunikul peaks otsustamiseks õigus olema. Hea muidugi, et antud juhul ülesseatud formaalsest piirist nii vähe puudu oli.
Kusagil viimasel laual pakkunud üks mängija teisele viiki juba 25. käigul. Teise poole vastus oli kindel: enne 30. käiku seda teha ei saa. Niisiis mängiti edasi ja viigipakkujale jäi ilmselt mulje, et põhimõtteliselt on asi selge ning tuleb vaid 30 käiku täis saada ja siis protokollidele alla kirjutada. Nii ei pööranud ta erilist tähelepanu sellele, kuhu ta käis, ja jõudis mõne käiguga lauale tekitada kaotusseisu. Kui ta tahtis hakata 30. käigul viigilepingut alla kirjutama, lükkas vastane viigi tagasi. See ajas algse viigipakkuja päris vihale. Solvas vastast sõnadega ja lõpuks haaras laualt vastase lipu ja viskas selle põrandale. Tema võistkonna kaptenil ei jäänud muud üle, kui vastast õnnitleda ja vabandada oma mängija inetu käitumise pärast.
Nii tuleb olla päris kindel selles, kas ja milles üldse kokku lepitakse. Ja kõige aluseks on ikkagi reeglid.
Lembit
kolmapäev, 26. september 2012
pühapäev, 23. september 2012
Veel koodeksist
Veel mõnest uues koodeksis vaidlusi tekitanud punktist.
Art. 9.2 käsitleb seisu kolmekordset kordumist. Kui 5.VIII avaldasime Artiklitest 8 ja 9 oli päris lahtine, kas mängija peaks kordusele viiva käigu kõigepealt partiiprotokolli kirjutama (nagu praeguses tekstis) või mitte. Oli isegi ettepanek, et ka käigu tegemine laual ei kaotaks veel taotlusõigust. Nüüd näeme, et seisud ei ole samasugused, kui kuningal või vankril oli vangerdusõigus, aga pärast käiku see kaob.
Teatud evolutsiooni on aegade jooksul läbi teinud art. 9.5, mis kõneleb, kuidas toimida seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli rakendamise puhul kelladega. Kaua seisis koodeksis, et mängija pidi sel puhul seiskama kellad. Kui seda ei tehtud, lugesid kohtunikud taotluse ebakorrektseks. Seejärel tuli kasutusele praegune formuleering "võib seisata".
Nüüd hakkab koodeks ütlema: "... seiskab mängija või kohtunik kellad." Nii pole asi enam printsipiaalne: kui mängija kelli ei seisanud, võib seda ka kohtunik teha. Üks parandus on siia veel tehtud. Seni lisas kohtunik ebaõige taotlusel vastasmängija mõtlemisajale 3 minutit, edaspidi ainult 2. Niisiis samuti kui määrustevastaste käikude puhul. Ühtsus on kindlasti kasulik.
Mobiile käsitlev artikkel 12.3b. Reeglite komitee pakkus sedapuhku sellise formuleeringu: Mängijal on keelatud omada mängualal mobiiltelefoni ja/või teisi elektroonilisi sidevahendeid, kui selleks pole kohtuniku luba ja seadmed pole täielikult välja lülitatud. Tekst jõudis välja Peaassambleele. Seal otsust vastu ei võetud, vaid anti otsustusõigus presidendinõukogule. Seal otsustati komale järgnev osa lausest ära jätta. Aga artikli lõpus peaks nüüd seisma: Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse, leebema karistuse.
Kohtuniku otsuse vastu on tavaliselt ikka protestida saanud, kui koodeks just otse vastupidist ei öelnud, näiteks art. 10.2 puhul. Kui aga partii sai juba läbi ja protokollidel allkirjad all, siis tõrjusid kohtunikud nende poole pöördujad tavaliselt eemale, öeldes, et kui juba alla kirjutasid, siis oled juba asjadega leppinud. Enam nii lihtsalt ei saa. Art. 12.10 ütleb nüüd: Kui võistluse reeglid ei näe ette teisiti, võib mängija kaevata kohtuniku mistahes otsuse peale, isegi siis, kui ta on art. 8.8 (varem 8.7) järgi partiiprotokollile alla kirjutanud. Kohtuniku tööd see muidugi kergemaks ei tee. Viitan veel kasvõi sellele, et nüüd peab kohtunik vajadusel ka koodeksi kohta seletusi andma.
Kiir- ja välkmale reeglite puhul tõstatus küsimus küllaldasest järelevalvest. Kui kiirmales on iga kolme laua kohta ja välkmales igal laual kohtunik, siis peab ta toimima nagu tavakontrolliga turniiril. Keset partiid siin loomulikult midagi muuta ei saa. Nii et kui vooru keskel saaksime ühe kohtuniku juurde ja me paneme ta liidrite partiid jälgima, ei tähenda see, et seda partiid nüüd tavamale reeglite järgi mängitaks. Kogu voor tuleb mängida ühtsete reeglite järgi. Aga kas ka kogu turniir?
Reeglite komitees toodud näide. Käib ühe miinuse süsteemis välkturniir, 128 mängijat. 64 kohtunikku vist kusagilt ei leia, nii et mängitakse nagu välku ikka. Pärast kolme vooru jääb mängijaid alles vad 16. Komitee leidis, et neljandast voorust peale oleks igati mõttekas rakendada küllaldase järelevalve põhimõtet ja panna kohtunik igale lauale. Nii siiski toimima ei hakata. Presidendinõukogule see moodus ei meeldinud ja järelevalvet puudutavad reeglid kehtigu ühtmoodi turniiri algusest lõpuni.
Küllaldane järelevalve tähendab ka seda, et määrustevastase käigu tegemise korral tuleb vastasmängijale aega juurde anda. Art. 7.4b järgi peaks iga valekäigu eest lisatama kaks minutit. Võrreldes välkmale piiratud ajaga on seda ebaproportsionaalselt palju. Nii et reeglite komitee arvates piisab ühest minutist küll.
Kohati näib uue koodeksi vastu olevat tekkinud suur huvi. Ühel Saksa lehel, kuhu vahel kuude kaupa midagi ei ilmunud, tekkis nelja päevaga tervelt sada mõtteavaldust. Lähem vaatlus näitab küll, et peaaegu kõik need tegelevad mobiilidega, mis vist ikkagi pole see kõige tähtsam küsimus. Aga ehk leiab sealtki midagi asjalikku.
Lembit
Art. 9.2 käsitleb seisu kolmekordset kordumist. Kui 5.VIII avaldasime Artiklitest 8 ja 9 oli päris lahtine, kas mängija peaks kordusele viiva käigu kõigepealt partiiprotokolli kirjutama (nagu praeguses tekstis) või mitte. Oli isegi ettepanek, et ka käigu tegemine laual ei kaotaks veel taotlusõigust. Nüüd näeme, et seisud ei ole samasugused, kui kuningal või vankril oli vangerdusõigus, aga pärast käiku see kaob.
Teatud evolutsiooni on aegade jooksul läbi teinud art. 9.5, mis kõneleb, kuidas toimida seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli rakendamise puhul kelladega. Kaua seisis koodeksis, et mängija pidi sel puhul seiskama kellad. Kui seda ei tehtud, lugesid kohtunikud taotluse ebakorrektseks. Seejärel tuli kasutusele praegune formuleering "võib seisata".
Nüüd hakkab koodeks ütlema: "... seiskab mängija või kohtunik kellad." Nii pole asi enam printsipiaalne: kui mängija kelli ei seisanud, võib seda ka kohtunik teha. Üks parandus on siia veel tehtud. Seni lisas kohtunik ebaõige taotlusel vastasmängija mõtlemisajale 3 minutit, edaspidi ainult 2. Niisiis samuti kui määrustevastaste käikude puhul. Ühtsus on kindlasti kasulik.
Mobiile käsitlev artikkel 12.3b. Reeglite komitee pakkus sedapuhku sellise formuleeringu: Mängijal on keelatud omada mängualal mobiiltelefoni ja/või teisi elektroonilisi sidevahendeid, kui selleks pole kohtuniku luba ja seadmed pole täielikult välja lülitatud. Tekst jõudis välja Peaassambleele. Seal otsust vastu ei võetud, vaid anti otsustusõigus presidendinõukogule. Seal otsustati komale järgnev osa lausest ära jätta. Aga artikli lõpus peaks nüüd seisma: Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse, leebema karistuse.
Kohtuniku otsuse vastu on tavaliselt ikka protestida saanud, kui koodeks just otse vastupidist ei öelnud, näiteks art. 10.2 puhul. Kui aga partii sai juba läbi ja protokollidel allkirjad all, siis tõrjusid kohtunikud nende poole pöördujad tavaliselt eemale, öeldes, et kui juba alla kirjutasid, siis oled juba asjadega leppinud. Enam nii lihtsalt ei saa. Art. 12.10 ütleb nüüd: Kui võistluse reeglid ei näe ette teisiti, võib mängija kaevata kohtuniku mistahes otsuse peale, isegi siis, kui ta on art. 8.8 (varem 8.7) järgi partiiprotokollile alla kirjutanud. Kohtuniku tööd see muidugi kergemaks ei tee. Viitan veel kasvõi sellele, et nüüd peab kohtunik vajadusel ka koodeksi kohta seletusi andma.
Kiir- ja välkmale reeglite puhul tõstatus küsimus küllaldasest järelevalvest. Kui kiirmales on iga kolme laua kohta ja välkmales igal laual kohtunik, siis peab ta toimima nagu tavakontrolliga turniiril. Keset partiid siin loomulikult midagi muuta ei saa. Nii et kui vooru keskel saaksime ühe kohtuniku juurde ja me paneme ta liidrite partiid jälgima, ei tähenda see, et seda partiid nüüd tavamale reeglite järgi mängitaks. Kogu voor tuleb mängida ühtsete reeglite järgi. Aga kas ka kogu turniir?
Reeglite komitees toodud näide. Käib ühe miinuse süsteemis välkturniir, 128 mängijat. 64 kohtunikku vist kusagilt ei leia, nii et mängitakse nagu välku ikka. Pärast kolme vooru jääb mängijaid alles vad 16. Komitee leidis, et neljandast voorust peale oleks igati mõttekas rakendada küllaldase järelevalve põhimõtet ja panna kohtunik igale lauale. Nii siiski toimima ei hakata. Presidendinõukogule see moodus ei meeldinud ja järelevalvet puudutavad reeglid kehtigu ühtmoodi turniiri algusest lõpuni.
Küllaldane järelevalve tähendab ka seda, et määrustevastase käigu tegemise korral tuleb vastasmängijale aega juurde anda. Art. 7.4b järgi peaks iga valekäigu eest lisatama kaks minutit. Võrreldes välkmale piiratud ajaga on seda ebaproportsionaalselt palju. Nii et reeglite komitee arvates piisab ühest minutist küll.
Kohati näib uue koodeksi vastu olevat tekkinud suur huvi. Ühel Saksa lehel, kuhu vahel kuude kaupa midagi ei ilmunud, tekkis nelja päevaga tervelt sada mõtteavaldust. Lähem vaatlus näitab küll, et peaaegu kõik need tegelevad mobiilidega, mis vist ikkagi pole see kõige tähtsam küsimus. Aga ehk leiab sealtki midagi asjalikku.
Lembit
reede, 21. september 2012
Koodeksi üle vaieldi
Ega koodeksi uue variandi paikapanek sündinud ilma eriarvamuste ja vaidlusteta. Kongressieelset arutlust oleme mõnevõrra juba varem käsitlenud, kongressi enda kohta saame üht-teist teada Geurt Gijsseni viimasest veerust. Kasvõi senine artikkel 7.4 (uues variandis 7.1), kus juttu sellest, mida teha, kui partii ajal leitakse, et kusagil on tehtud määrustevastane käik. Mis siis ikka, eks taastame sõltumata käikude arvust esialgse seisu ja hakkame sealt uuesti peale. Viga võis juhtuda aga juba hulk käike tagasi ja ka kellaaegadega peaks tagasi pöörduma. Kui śveitsi süsteemis mängitakse kaks vooru päevas, võib see ajakavva tõsiseid probleeme tekitada.
Reeglite komitees olevat käinud selle üle elav mõttevahetus. Kas ei tuleks toimida nii nagu USA-s: käik ja ajad kuuluvad parandamisele vaid sel juhul, kui eksimus avastatakse mitte hiljem kui 10 käigu jooksul. Muidu mängitaks lihtsalt edasi. Ometi ei peetud seda varianti õiglaseks. Nüüd on kogu otsustusõigus ja loomulikult ka vastutus antud kohtuniku kätte. Seis ennistatakse, aga aegade kohta ütleb mainitud punkt: Malekellal olevate aegade määramisel toimib kohtunik oma parema äranägemise järgi. Võimalik on ka kellaaegu mitte muuta. Nii suudame igal juhul ajakavas püsida.
Vaieldud ka artikli 8.4 üle, mis lubab mängijal katkestada käikude kirjutamise, kui ajakontrollini jääb alla 5 minuti ja iga käiguga 30 sekundit ka ei lisandu. Vastasmängija kohta see luba ei käi, tema kirjutagu ikka korralikult edasi. Ega selline toimimine päris õiglane pole, sest miks peaks soodustusi tegema mängijale, kes on oma aja ära raisanud? Istanbulis olnud küllalt palju neid, kes leidnud, et kui lõpetab kirjutamise üks, võib sedasama teha ka teine. Reegel jäi siiski muutmata - väidetavalt praktilistel põhjustel. Partiiprotokollide taastamine võiks muidu ju üpris keeruliseks osutuda.
Mis puutub viikileppimisse, siis olevat reeglite komitee olnud praeguste reeglite säilitamises küllalt üksmeelne. Artikli 9.1a järgi näevad konkreetse võistluse reeglid ette, kuidas toimima peaks. Kas on viigipakkumine täiesti vaba mistahes momendil või piiratakse viigivõimalus ära teatud käikude arvuga (Istanbulis ei tohtinud viigile minna enne 30. käiku, vahel on piiriks ka 40. käik). Võimalik on ka kohtuniku loata viikileppimine üldse keelata.
Lõplikuks koodeksi kinnitajaks on Peaassamblee. Seal tekitanud sensatsiooni Prantsuse delegaat, kellele leidunud toetajaidki. Mees soovitas nimelt kõik viigipakkumised males üldse ära keelata. Nii radikaalsete otsusteni siiski ei mindud. Artikkel jäi, nagu oli.
Lembit
Reeglite komitees olevat käinud selle üle elav mõttevahetus. Kas ei tuleks toimida nii nagu USA-s: käik ja ajad kuuluvad parandamisele vaid sel juhul, kui eksimus avastatakse mitte hiljem kui 10 käigu jooksul. Muidu mängitaks lihtsalt edasi. Ometi ei peetud seda varianti õiglaseks. Nüüd on kogu otsustusõigus ja loomulikult ka vastutus antud kohtuniku kätte. Seis ennistatakse, aga aegade kohta ütleb mainitud punkt: Malekellal olevate aegade määramisel toimib kohtunik oma parema äranägemise järgi. Võimalik on ka kellaaegu mitte muuta. Nii suudame igal juhul ajakavas püsida.
Vaieldud ka artikli 8.4 üle, mis lubab mängijal katkestada käikude kirjutamise, kui ajakontrollini jääb alla 5 minuti ja iga käiguga 30 sekundit ka ei lisandu. Vastasmängija kohta see luba ei käi, tema kirjutagu ikka korralikult edasi. Ega selline toimimine päris õiglane pole, sest miks peaks soodustusi tegema mängijale, kes on oma aja ära raisanud? Istanbulis olnud küllalt palju neid, kes leidnud, et kui lõpetab kirjutamise üks, võib sedasama teha ka teine. Reegel jäi siiski muutmata - väidetavalt praktilistel põhjustel. Partiiprotokollide taastamine võiks muidu ju üpris keeruliseks osutuda.
Mis puutub viikileppimisse, siis olevat reeglite komitee olnud praeguste reeglite säilitamises küllalt üksmeelne. Artikli 9.1a järgi näevad konkreetse võistluse reeglid ette, kuidas toimima peaks. Kas on viigipakkumine täiesti vaba mistahes momendil või piiratakse viigivõimalus ära teatud käikude arvuga (Istanbulis ei tohtinud viigile minna enne 30. käiku, vahel on piiriks ka 40. käik). Võimalik on ka kohtuniku loata viikileppimine üldse keelata.
Lõplikuks koodeksi kinnitajaks on Peaassamblee. Seal tekitanud sensatsiooni Prantsuse delegaat, kellele leidunud toetajaidki. Mees soovitas nimelt kõik viigipakkumised males üldse ära keelata. Nii radikaalsete otsusteni siiski ei mindud. Artikkel jäi, nagu oli.
Lembit
kolmapäev, 19. september 2012
Uus koodeks olemas
Suurema osa viimasest paarist päevast kulutasin malekoodeksi uue tekstiga tutvumisele. See on läbinud kõik vajalikud protseduurid ja nüüd ka kõigile kättesaadav. Tänane Chesscafe lisab ka Geurt Gijsseni kommentaarid. Ega mingeid kardinaalseid muutusi sündinud pole, aga eks me peame reegleid täpselt tundma. Kehtima hakkavad nad alles 1.juulil 2013 ja selleks ajaks on meil loodetavasti kasutatav ka eestikeelne tekst, et ei juhtuks nii nagu turniirimäärustega, kus meil veel kaks aastat hiljem on kodulehel ainult dokumendi vana tekst (meie kommentaarides ilmus küll tõlge paarist päris uuest peatükist).
Seni tahaksin koodeksi uurijaid veidi hoiatada. Tähelepanu juhtimiseks mingitele punktidele või lausetele on need tavaliselt esialgu värvitud mingi värviga. Uurimisel leidsin aga, et on värvitud neidki asju, mis varem juba olemas olid, ja samal ajal jäetud mõned uued kohad esile tõstmata. Kui aga võtta näiteks Venemaa kodulehel avaldatud koodeksi täielik tekst ja kõrvutada see täna toodud Geurti tsitaatidega, et ka siin pole täielikku kokkulangemist. Niisiis esialgu tsiteerimisel ettevaatust!
Aga mõnest sisulisest küsimusest ka. Üht-teist oleme koodeksi arutlusest varem kirjutanud. 27.mail kirjutasime Kas midagi muutub? reeglite komitee nõunike vahel tekkinud lahkhelidest selle üle, kuidas peaks etturit muundama. On ju kaks võimalust: 1) viia ettur viimasele reale, võtta see siis laualt ära ja panna muundumisväljale uus malend või 2) eemaldada ettur juba eelviimaselt realt ja panna lihtsalt uus malend muundumisväljale. On kohtunikke, kes loevad selle mooduse määrustevastaseks ja vähemalt välgus nõudnud sel puhul koguni kaotuse fikseerimist. Tegelikult on mõlemal juhul ju tulemus ikkagi sama.
Teise mooduse tagasitõrjujad on leidnud, et siis peaks ka vangerdust lubama alustada mitte ainult kuninga, vaid ka vankriga. Sealgi oleks tulemuseks ju sama seis. Väike vahe siiski on. Vh1-f1 on juba ise määrustepärane käik ja pole kena nüüd minut või kaks oodata ning alles nüüd ehk kuningas üle vankri tõsta. Nüüd seisab siis art. 3.7 lõpul lause: Etturi võib laualt eemaldada ja uue malendi vastavale väljale asetada mistahes järjekorras. Aga vangerdus peab algama ikka kuningakäiguga.
Artikkel 5 kõneleb teatavasti partii lõpetamisest. Olgu tegemist mati, pati või surnud seisuga, nõutakse seal, et vastavat seisu tekitanud käik oleks määrustepärane. Nüüd lisatakse igale poole "ja vastavuses artiklitega 4.2-4.6 (kaasa arvatud)". Need artiklid käsitlevad malendi puudutamist ja selle käest vabastamist. Nii et vastavaid nõudeid ei saa ka päris viimasel käigul eirata.
Selgus peaks tekkima ka käigu tegemise ja sooritamise küsimuses. Üldiselt tähendab käigu tegemine malendi tõstmist laual ühelt väljalt teisele, käigu sooritamiseks tuleks sellele lisada ka kella vajutamine.
Aga Geurti näide: Valge teeb oma 20.käigu ja must vastab kohe. Valgel tuleks nüüd kellavajutusega (pärast vastase käiku) oma käik sooritada, selle asemel teeb ta aga nüüd omakorda käigu. Ka sellega on nüüd käik sooritatud.
Kui seni reguleeris asja art. 6.7, siis nüüd kannab see numbrit 6.2. Seal seisab: Partii ajal peab kumbki mängija, olles teinud oma käigu malelaual, seiskama oma kella ja käigustama oma vastasmängija kella (see tähendab, et ta vajutab oma kella). See sooritab käigu. Käik on samuti sooritatud, kui 1) käik lõpetab partii (vt. art. 5.1a, 5.2a, 5.2b, 5.2c ja 9.6) või
2) mängija teeb oma järgmise käigu, juhul kui ta eelmine käik polnud sooritatud.
Mängijal tuleb lubada vajutada pärast oma käigu tegemist isegi siis, kui vastasmängija on teinud oma järgmise käigu. Malelaual käigu tegemise ja kella vajutamise vahele jäävat aega loetakse mängijale ettenähtud aja osaks.
Lõpuks suur aitäh kõigile, kes mind FIDE autasu puhul õnnitlesid.
Lembit
Seni tahaksin koodeksi uurijaid veidi hoiatada. Tähelepanu juhtimiseks mingitele punktidele või lausetele on need tavaliselt esialgu värvitud mingi värviga. Uurimisel leidsin aga, et on värvitud neidki asju, mis varem juba olemas olid, ja samal ajal jäetud mõned uued kohad esile tõstmata. Kui aga võtta näiteks Venemaa kodulehel avaldatud koodeksi täielik tekst ja kõrvutada see täna toodud Geurti tsitaatidega, et ka siin pole täielikku kokkulangemist. Niisiis esialgu tsiteerimisel ettevaatust!
Aga mõnest sisulisest küsimusest ka. Üht-teist oleme koodeksi arutlusest varem kirjutanud. 27.mail kirjutasime Kas midagi muutub? reeglite komitee nõunike vahel tekkinud lahkhelidest selle üle, kuidas peaks etturit muundama. On ju kaks võimalust: 1) viia ettur viimasele reale, võtta see siis laualt ära ja panna muundumisväljale uus malend või 2) eemaldada ettur juba eelviimaselt realt ja panna lihtsalt uus malend muundumisväljale. On kohtunikke, kes loevad selle mooduse määrustevastaseks ja vähemalt välgus nõudnud sel puhul koguni kaotuse fikseerimist. Tegelikult on mõlemal juhul ju tulemus ikkagi sama.
Teise mooduse tagasitõrjujad on leidnud, et siis peaks ka vangerdust lubama alustada mitte ainult kuninga, vaid ka vankriga. Sealgi oleks tulemuseks ju sama seis. Väike vahe siiski on. Vh1-f1 on juba ise määrustepärane käik ja pole kena nüüd minut või kaks oodata ning alles nüüd ehk kuningas üle vankri tõsta. Nüüd seisab siis art. 3.7 lõpul lause: Etturi võib laualt eemaldada ja uue malendi vastavale väljale asetada mistahes järjekorras. Aga vangerdus peab algama ikka kuningakäiguga.
Artikkel 5 kõneleb teatavasti partii lõpetamisest. Olgu tegemist mati, pati või surnud seisuga, nõutakse seal, et vastavat seisu tekitanud käik oleks määrustepärane. Nüüd lisatakse igale poole "ja vastavuses artiklitega 4.2-4.6 (kaasa arvatud)". Need artiklid käsitlevad malendi puudutamist ja selle käest vabastamist. Nii et vastavaid nõudeid ei saa ka päris viimasel käigul eirata.
Selgus peaks tekkima ka käigu tegemise ja sooritamise küsimuses. Üldiselt tähendab käigu tegemine malendi tõstmist laual ühelt väljalt teisele, käigu sooritamiseks tuleks sellele lisada ka kella vajutamine.
Aga Geurti näide: Valge teeb oma 20.käigu ja must vastab kohe. Valgel tuleks nüüd kellavajutusega (pärast vastase käiku) oma käik sooritada, selle asemel teeb ta aga nüüd omakorda käigu. Ka sellega on nüüd käik sooritatud.
Kui seni reguleeris asja art. 6.7, siis nüüd kannab see numbrit 6.2. Seal seisab: Partii ajal peab kumbki mängija, olles teinud oma käigu malelaual, seiskama oma kella ja käigustama oma vastasmängija kella (see tähendab, et ta vajutab oma kella). See sooritab käigu. Käik on samuti sooritatud, kui 1) käik lõpetab partii (vt. art. 5.1a, 5.2a, 5.2b, 5.2c ja 9.6) või
2) mängija teeb oma järgmise käigu, juhul kui ta eelmine käik polnud sooritatud.
Mängijal tuleb lubada vajutada pärast oma käigu tegemist isegi siis, kui vastasmängija on teinud oma järgmise käigu. Malelaual käigu tegemise ja kella vajutamise vahele jäävat aega loetakse mängijale ettenähtud aja osaks.
Lõpuks suur aitäh kõigile, kes mind FIDE autasu puhul õnnitlesid.
Lembit
pühapäev, 9. september 2012
Veidi isiklikumalt
Võiks väikest juubelit pidada. Paar päeva tagasi sai meie veerg viieaastaseks. Tänane kommentaar peaks kandma järjekorranumbrit 632. Kahjuks on kolleegide panus veidi kesisevõitu olnud ja seetõttu kirjutamine üsna palju aega võtnud. Liiati on igal kohtunikul lemmikteemad, mida ta paremini tunneb. Male mängimine jääb ju ikka endiseks, reeglid muutuvad mingil määral vaid iga nelja aasta tagant ja mingid konfliktidki on selles mängus üsna haruharvad. Eelkõige peaks veerg andma pildi sellest, mis kohtunikel kusagil parajasti arutlusaineks olnud. Tugineda saab seejuures peamiselt teistele internetikülgedele.
Algul näis asi lihtsam. Arvestatavaid algallikaid oli rohkesti ja nii võisin minagi esialgu iga kuu 12 kommentaari avaldada. Vahepeal on mitmed lehed ilmumise hoopis lõpetanud või pole sinna kuude kaupa mingeid materjale ilmunud. Nii on tegemist isegi meie praeguse rütmi - kaks kommentaari nädalas kindlatel päevadel - hoidmisega. Arvan, et kui rütmist kinni poleks pidanud, oleks asi juba pooleli jäänud.Analoogilisel kujul ilmuvat veergu ei oskagi öelda.
Mitu korda nädalas tuleb internetis kõigile teadaolevatele kohtadele ring peale teha, vahel harva ka midagi leida, siis tõlkida sealne tekst, kirjutada seejärel oma kommentaar ja lõpuks see ka arvutisse lüüa. Enamasti olen ikka midagi leidnud, vaid üksikutel juhtudel olen pidanud materjali leidmiseks oma vanemate väljakirjutuste arhiivi poole pöörduma. Kindlasti on avaldatus olnud kordusi ja vasturääkivusigi.
Kasutegur on sellel tegevusel muidugi olnud minimaalne. Kohtunikke on meil ju vähe ja mis peaksid neid teiste arvamused huvitama. Peamine on ikkagi kehtivate reeglite tundmine. Ehk leiab nii vaid kõik ühest kohast.
Täna aga peaksin olema hoopis praeguses malepealinnas Istanbulis. Seal jõuavad lõpule maleolümpia ja FIDE kongress. Selle lõppistungil kavatsetakse esmakordselt kätte anda ka kohtunike elutööauhinnad. Saajaid on välja valitud neli, nende nimed tõin ära oma 1.augusti veerus. Enda arvamine nende hulka tuli mulle igatahes suure üllatusena.
Olen küll 60 aasta jooksul tegutsenud kohtunikuna küll rohkem kui 700 malevõistlusel algajate turniiridest maailma tippvõistlusteni välja, aga kõik vähegi olulised asjad jäävad ikkagi eelmisse sajandisse. Pole end ise kellelegi pakkunud ja pole keegi minu vastu huvi tundnud. Viimase kümnendi tähtsamad võistlused on olnud kabes (olen ju ikkagi ainus, kes IA nii males kui kabes, kirimalenimetus veel pealekauba). Kellele võisin ma nüüd silma jääda?
Kui saatsin tänumeili koos imestusavaldusega FIDE kohtunike komisjoni esimehele (ja maleolümpia peakohtunikule) Panagiotis Nikolopoulusele, siis sain vastuse: "FIDE kohtunike komisjon on kindel, et olete üks neist isikutest, kes tõeliselt väärib kohtunike autasu, kuna oleme teadlikud teie suurest panusest male kohtunikutöösse". Eks nad siis ise tea, mida teevad.
Tolle kreeklasega olen ma muide vestelnud juhuslikult vaid korra. See oli 1999 Dohas pärast FIDE kongressi lõppu. Sellega lõppes ka minu tegevus FIDEs, tema aga oli just valitud kohtunike tööd juhtima. Hiljem pole ma ühegi sealse asjamehega kontaktis olnud.
Huvitav, kas esiletõstetutest keegi täna Istanbulis kohal ka on. Averbahh sai juba 90, Kanada kohtunik ei jää temast palju maha, iisraellane saab kohe 80. Nii et olen neist kõige noorem. Samal ajal on mu IA staaź Averbahhiga võrdselt kõige suurem. Iisraeli ja Kanada kohtunikul pole viimaste aastate kohtunikutööst reitinguvõistluste tabelis ainsatki sissekannet, Averbahhil vaid üks juhuslikuna tunduv Lilienthali memoriaali oma. Nii võin end pidada kuni viimase ajani aktiivselt jätkanuks.
Vabandan, et niivõrd palju iseendast rääkisin. Aga hea, et Eesti kohtunikke on ka sel moel ikkagi tähele pandud (on ju olümpia kohtunikekoguski meie esindaja). Maleliidu juhatuse ega kohtunikekogu liikmetest vist küll keegi vastavat teadet ei märganud. Ühtlasi on aga tegemist järjekordse viitega, et aeg on ometi tegevus lõpetada. Aitäh kõigile, kellega olen kusagil koos tegutsenud.
Lembit
Algul näis asi lihtsam. Arvestatavaid algallikaid oli rohkesti ja nii võisin minagi esialgu iga kuu 12 kommentaari avaldada. Vahepeal on mitmed lehed ilmumise hoopis lõpetanud või pole sinna kuude kaupa mingeid materjale ilmunud. Nii on tegemist isegi meie praeguse rütmi - kaks kommentaari nädalas kindlatel päevadel - hoidmisega. Arvan, et kui rütmist kinni poleks pidanud, oleks asi juba pooleli jäänud.Analoogilisel kujul ilmuvat veergu ei oskagi öelda.
Mitu korda nädalas tuleb internetis kõigile teadaolevatele kohtadele ring peale teha, vahel harva ka midagi leida, siis tõlkida sealne tekst, kirjutada seejärel oma kommentaar ja lõpuks see ka arvutisse lüüa. Enamasti olen ikka midagi leidnud, vaid üksikutel juhtudel olen pidanud materjali leidmiseks oma vanemate väljakirjutuste arhiivi poole pöörduma. Kindlasti on avaldatus olnud kordusi ja vasturääkivusigi.
Kasutegur on sellel tegevusel muidugi olnud minimaalne. Kohtunikke on meil ju vähe ja mis peaksid neid teiste arvamused huvitama. Peamine on ikkagi kehtivate reeglite tundmine. Ehk leiab nii vaid kõik ühest kohast.
Täna aga peaksin olema hoopis praeguses malepealinnas Istanbulis. Seal jõuavad lõpule maleolümpia ja FIDE kongress. Selle lõppistungil kavatsetakse esmakordselt kätte anda ka kohtunike elutööauhinnad. Saajaid on välja valitud neli, nende nimed tõin ära oma 1.augusti veerus. Enda arvamine nende hulka tuli mulle igatahes suure üllatusena.
Olen küll 60 aasta jooksul tegutsenud kohtunikuna küll rohkem kui 700 malevõistlusel algajate turniiridest maailma tippvõistlusteni välja, aga kõik vähegi olulised asjad jäävad ikkagi eelmisse sajandisse. Pole end ise kellelegi pakkunud ja pole keegi minu vastu huvi tundnud. Viimase kümnendi tähtsamad võistlused on olnud kabes (olen ju ikkagi ainus, kes IA nii males kui kabes, kirimalenimetus veel pealekauba). Kellele võisin ma nüüd silma jääda?
Kui saatsin tänumeili koos imestusavaldusega FIDE kohtunike komisjoni esimehele (ja maleolümpia peakohtunikule) Panagiotis Nikolopoulusele, siis sain vastuse: "FIDE kohtunike komisjon on kindel, et olete üks neist isikutest, kes tõeliselt väärib kohtunike autasu, kuna oleme teadlikud teie suurest panusest male kohtunikutöösse". Eks nad siis ise tea, mida teevad.
Tolle kreeklasega olen ma muide vestelnud juhuslikult vaid korra. See oli 1999 Dohas pärast FIDE kongressi lõppu. Sellega lõppes ka minu tegevus FIDEs, tema aga oli just valitud kohtunike tööd juhtima. Hiljem pole ma ühegi sealse asjamehega kontaktis olnud.
Huvitav, kas esiletõstetutest keegi täna Istanbulis kohal ka on. Averbahh sai juba 90, Kanada kohtunik ei jää temast palju maha, iisraellane saab kohe 80. Nii et olen neist kõige noorem. Samal ajal on mu IA staaź Averbahhiga võrdselt kõige suurem. Iisraeli ja Kanada kohtunikul pole viimaste aastate kohtunikutööst reitinguvõistluste tabelis ainsatki sissekannet, Averbahhil vaid üks juhuslikuna tunduv Lilienthali memoriaali oma. Nii võin end pidada kuni viimase ajani aktiivselt jätkanuks.
Vabandan, et niivõrd palju iseendast rääkisin. Aga hea, et Eesti kohtunikke on ka sel moel ikkagi tähele pandud (on ju olümpia kohtunikekoguski meie esindaja). Maleliidu juhatuse ega kohtunikekogu liikmetest vist küll keegi vastavat teadet ei märganud. Ühtlasi on aga tegemist järjekordse viitega, et aeg on ometi tegevus lõpetada. Aitäh kõigile, kellega olen kusagil koos tegutsenud.
Lembit
kolmapäev, 5. september 2012
Koodeks arutlusel
Istanbulis jätkub maleolümpia. Küllap elame siingi kaasa oma naiskonna võitlusele kõrgemate kohtade pärast ja väikeste kogemustega meeskonna rasketele heitlustele. Arvutist on kõik kenasti näha. Samaaegselt on sealsamas käimas teine oluline sündmus - FIDE kongress, mis peab kõige muu kõrval andma meile uue koodeksiteksti. Alates maikuust oleme ka oma veerus parandusettepanekuid korduvalt käsitlenud. Praegu peaks töö komisjonides peaaegu läbi olema, info on aga veel küllalt tagasihoidlik.
Üht-teist arutletu kohta võib leida näiteks Austraalia lehelt Kevin Bonhami materjalidest. Nii jätab art. 6.7 (6.6?) küll lubatud hilinemisajaks küll endiselt 0 minutit, annab aga kohtunikule endale õiguse partii algusaega edasi lükata, kui ta seda vajalikuks peab. Eriti konkreetne see asi niimoodi küll pole, kogu vastutus jäetakse korraldajatele.
Art. 6.9 mõte on teatavasti selles, et kui mängijal on aeg läbi, siis on ta üldjuhul partii kaotanud. Nüüd olevat arutusel olnud ettepanek, mille järgi tuleks teatud seisudes ajaületuse korral siiski fikseerida viik. Need seisud oleksid olnud: kuningas ja kaks ratsut kuninga vastu, kuningas ja oda mistahes jõudude vastu, kuningas ja ratsu mistahes jõudude vastu (ilma etturiteta). See oleks asja liiga keeruliseks ajanud. Matiseisud on ju konstrueeritavad. Ettepanekud lükati siiski tagasi ja asi on seetõttu selgem. Piisab praegusest formuleeringust "ei saa matistada mingi võimaliku käikude seeriaga".
Kiires lõppmängus (kus ju lisasekundeid pole) rakendatavale art. 10.2 oli ettepanek lisada variant, et mängija taotluse alusel võib ta viimasel kahel minutil saada igale käigule lisatuna 5 sekundit, kusjuures vastasmängija saaks täiendavalt 2 minutit. See variant jääb alles, aga otsustamine on täielikult kohtuniku käes, kes võib oma otsuse tegemise ka endiselt edasi lükata.
Käik loetakse edaspidi sooritatuks mitte ainult siis, kui mängija on pärast käigu tegemist käigustanud vastasmängija kella (art. 6.7a), vaid ka siis, kui ta on laual teinud juba järgmise käigu.
Vaidlused olid olnud ka mobiilihelina reegli (art. 12.3b) üle. Mulle jäi selgusetuks, kas mobiili mittekorrektse väljalülitamise eest võib kohtunik jätta kaotuse fikseerimata.
Kiirpartii on edaspidi selline, kus mänguajaks on 10 - 59 minutit või kus määratud aeg ja 60-kordne lisand kokku mahuvad sellesse vahemikku. Tõepoolest, mis välk on näiteks 14-minutilise mõtlemisajaga partii.
Vaatlesime siin vaid üksikuid juhtumeid ja ka nende puhul pole mul veel kasutada reeglite komitee ametlikke formuleeringuid. Liiati pole see komitee veel lõplik otsustaja. Niisiis oodakem veel. Tõenäoliselt ei kehtestu muudatused ju enne järgmise aasta 1.juulit. Vahepeal saame asjad selgeks.
Lembit
Üht-teist arutletu kohta võib leida näiteks Austraalia lehelt Kevin Bonhami materjalidest. Nii jätab art. 6.7 (6.6?) küll lubatud hilinemisajaks küll endiselt 0 minutit, annab aga kohtunikule endale õiguse partii algusaega edasi lükata, kui ta seda vajalikuks peab. Eriti konkreetne see asi niimoodi küll pole, kogu vastutus jäetakse korraldajatele.
Art. 6.9 mõte on teatavasti selles, et kui mängijal on aeg läbi, siis on ta üldjuhul partii kaotanud. Nüüd olevat arutusel olnud ettepanek, mille järgi tuleks teatud seisudes ajaületuse korral siiski fikseerida viik. Need seisud oleksid olnud: kuningas ja kaks ratsut kuninga vastu, kuningas ja oda mistahes jõudude vastu, kuningas ja ratsu mistahes jõudude vastu (ilma etturiteta). See oleks asja liiga keeruliseks ajanud. Matiseisud on ju konstrueeritavad. Ettepanekud lükati siiski tagasi ja asi on seetõttu selgem. Piisab praegusest formuleeringust "ei saa matistada mingi võimaliku käikude seeriaga".
Kiires lõppmängus (kus ju lisasekundeid pole) rakendatavale art. 10.2 oli ettepanek lisada variant, et mängija taotluse alusel võib ta viimasel kahel minutil saada igale käigule lisatuna 5 sekundit, kusjuures vastasmängija saaks täiendavalt 2 minutit. See variant jääb alles, aga otsustamine on täielikult kohtuniku käes, kes võib oma otsuse tegemise ka endiselt edasi lükata.
Käik loetakse edaspidi sooritatuks mitte ainult siis, kui mängija on pärast käigu tegemist käigustanud vastasmängija kella (art. 6.7a), vaid ka siis, kui ta on laual teinud juba järgmise käigu.
Vaidlused olid olnud ka mobiilihelina reegli (art. 12.3b) üle. Mulle jäi selgusetuks, kas mobiili mittekorrektse väljalülitamise eest võib kohtunik jätta kaotuse fikseerimata.
Kiirpartii on edaspidi selline, kus mänguajaks on 10 - 59 minutit või kus määratud aeg ja 60-kordne lisand kokku mahuvad sellesse vahemikku. Tõepoolest, mis välk on näiteks 14-minutilise mõtlemisajaga partii.
Vaatlesime siin vaid üksikuid juhtumeid ja ka nende puhul pole mul veel kasutada reeglite komitee ametlikke formuleeringuid. Liiati pole see komitee veel lõplik otsustaja. Niisiis oodakem veel. Tõenäoliselt ei kehtestu muudatused ju enne järgmise aasta 1.juulit. Vahepeal saame asjad selgeks.
Lembit
pühapäev, 2. september 2012
Käike kirjutama!
Sattusin vaatama Moskva IA Igor Bolotinski blogi. Tõstatatud probleemid sarnanevad nendega, mida on endal tulnud kogeda kasvõi iga-aastastel Kalevi Kerese-kiirturniiridel.
Antud juhul oli aga tegemist kiirmale MM-i poolfinaaliga. Mõtlemisajaks oli seal 15 minutit partiile ja iga käik tõi 10 sekundit lisa. Ühes partiis olid valgel lauale jäänud vanker ja oda, mustal ainult vanker. Kuivõrd ajalisand oli alla 30 sekundi, siis mängijad käike loomulikult ei kirjutanud.
Must ütles kohtunikule, et see loeks käike, sest siis saab ta 50 käigu reegli alusel viiki taotleda. Lõpuks jõuti seisuni, kus must oli valiku ees: kas kaotada vanker või saada paari käiguga matt. Mängija küsis kohtunikult, kui palju käike on tehtud. See vastas, et pärast esimest pöördumist on neid tema lugemist mööda olnud 53.
Valge vaidles vastu, sest polevat kindel, kas kohtunik ikka luges käike õigesti või mitte. Kohtunik fikseeris partiis küll viigi, peakohtunik aga laskis edasi mängida. Must muidugi kaotas. Pärast pöördus must apellatsioonikomitee poole, kautsjonit küll tasumata. Komitee rahuldaski protesti, tühistas partii tulemuse ja luges selle lõppenuks viigiga.
Kuidas kommenteerida? Üldiselt arvatakse, et kohtunikud toimivad alati õigesti, paraku aga see vahel nii ei ole. Lauakohtunik oleks pidanud püüdma käike üles kirjutada. MK-l toimitavat nii alati, isegi siis kui ilma ajalisandita mängides on ühe mehe kellal 4 ja teisel 5 minutit. Kui ei jõua, siis peaks kirjutama vähemalt ühe poole käike. Vahel kasutatakse ka kaht kohtunikku. Üks kirjutab siis valgete, teine mustade käike. Loomulikult nõuab see piisavalt kohtunikke. Nii saab vältida konflikte ja mängija saab kohtuniku protokollile tuginedes viiki taotleda, olgu siis kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel.
Kui käigud pole täis, ei või kohtunik mängijatele öelda, mitu käiku tehtud on, ta palub vaid mängu jätkata. Bolotinski toob näiteks kolm aastat tagasi Moskvas mängitud välkmale MM partii Karjakin - Mamedźarov. Seal juhtus ülaltooduga analoogiline olukord. Karjakin olnud väga närviline ja öelnud, et kohtunik ei lugevat käike. Bolotinski palunud jätkata ja fikseerinud siis 50 käigu möödumisel viigi. Nüüd tulnud Karjakin vabandama ja öelnud, et oli ise eksinud.
Kui tulla tagasi algul vaadeldud partii juurde, siis jääb selgusetuks, miks ikkagi peakohtunik partiil jätkuda laskis. Ehk polnud ta oma alluva tegevuses lihtsalt kindel. Apellatsioonikomitee omalt poolt rikkus turniirimäärusi. Kui need näevad ette, et protesti esitamisel tuleb sisse maksta kautsjon, siis ilma selleta ei võiks asja arutusele võtta. Komitee otsus ise oli aga igal juhul õige.
Lembit
Antud juhul oli aga tegemist kiirmale MM-i poolfinaaliga. Mõtlemisajaks oli seal 15 minutit partiile ja iga käik tõi 10 sekundit lisa. Ühes partiis olid valgel lauale jäänud vanker ja oda, mustal ainult vanker. Kuivõrd ajalisand oli alla 30 sekundi, siis mängijad käike loomulikult ei kirjutanud.
Must ütles kohtunikule, et see loeks käike, sest siis saab ta 50 käigu reegli alusel viiki taotleda. Lõpuks jõuti seisuni, kus must oli valiku ees: kas kaotada vanker või saada paari käiguga matt. Mängija küsis kohtunikult, kui palju käike on tehtud. See vastas, et pärast esimest pöördumist on neid tema lugemist mööda olnud 53.
Valge vaidles vastu, sest polevat kindel, kas kohtunik ikka luges käike õigesti või mitte. Kohtunik fikseeris partiis küll viigi, peakohtunik aga laskis edasi mängida. Must muidugi kaotas. Pärast pöördus must apellatsioonikomitee poole, kautsjonit küll tasumata. Komitee rahuldaski protesti, tühistas partii tulemuse ja luges selle lõppenuks viigiga.
Kuidas kommenteerida? Üldiselt arvatakse, et kohtunikud toimivad alati õigesti, paraku aga see vahel nii ei ole. Lauakohtunik oleks pidanud püüdma käike üles kirjutada. MK-l toimitavat nii alati, isegi siis kui ilma ajalisandita mängides on ühe mehe kellal 4 ja teisel 5 minutit. Kui ei jõua, siis peaks kirjutama vähemalt ühe poole käike. Vahel kasutatakse ka kaht kohtunikku. Üks kirjutab siis valgete, teine mustade käike. Loomulikult nõuab see piisavalt kohtunikke. Nii saab vältida konflikte ja mängija saab kohtuniku protokollile tuginedes viiki taotleda, olgu siis kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel.
Kui käigud pole täis, ei või kohtunik mängijatele öelda, mitu käiku tehtud on, ta palub vaid mängu jätkata. Bolotinski toob näiteks kolm aastat tagasi Moskvas mängitud välkmale MM partii Karjakin - Mamedźarov. Seal juhtus ülaltooduga analoogiline olukord. Karjakin olnud väga närviline ja öelnud, et kohtunik ei lugevat käike. Bolotinski palunud jätkata ja fikseerinud siis 50 käigu möödumisel viigi. Nüüd tulnud Karjakin vabandama ja öelnud, et oli ise eksinud.
Kui tulla tagasi algul vaadeldud partii juurde, siis jääb selgusetuks, miks ikkagi peakohtunik partiil jätkuda laskis. Ehk polnud ta oma alluva tegevuses lihtsalt kindel. Apellatsioonikomitee omalt poolt rikkus turniirimäärusi. Kui need näevad ette, et protesti esitamisel tuleb sisse maksta kautsjon, siis ilma selleta ei võiks asja arutusele võtta. Komitee otsus ise oli aga igal juhul õige.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)