On võistlusi, kus viikileppimine on üldse keelatud või võib seda teha alles pärast teatud arvu käikude sooritamist. Viimasel olümpial oli selleks piiriks teatavasti 30. käik. Reeglite komitee nõunik Shaun Press on vaadelnud paari sellega seoses aset leidnud juhtumit.
Ühel mängijal tekkisid keset partiid terviseprobleemid. Kohalerutanud meedikud mõõtsid vererõhuks 280/120. Nende seisukoht oli päris selge: partiid jätkata ei saa, see võiks mängija tervist tõsiselt kahjustada. Viik? Vastasmängija oleks sellega rõõmuga nõus olnud, häda oli aga selles, et tegemist oli alles 28. käiguga. Kohtunik oli abivalmis ja ütles mängijatele, et tehku nad paar kiiret käiku ja vormistagu siis viik. Nii tehtigi ja punkt poolitatigi.
Ise arvan, et erakorralistes olukordades võiks kasutada ka erakorralisi vahendeid ja kohtunikul peaks otsustamiseks õigus olema. Hea muidugi, et antud juhul ülesseatud formaalsest piirist nii vähe puudu oli.
Kusagil viimasel laual pakkunud üks mängija teisele viiki juba 25. käigul. Teise poole vastus oli kindel: enne 30. käiku seda teha ei saa. Niisiis mängiti edasi ja viigipakkujale jäi ilmselt mulje, et põhimõtteliselt on asi selge ning tuleb vaid 30 käiku täis saada ja siis protokollidele alla kirjutada. Nii ei pööranud ta erilist tähelepanu sellele, kuhu ta käis, ja jõudis mõne käiguga lauale tekitada kaotusseisu. Kui ta tahtis hakata 30. käigul viigilepingut alla kirjutama, lükkas vastane viigi tagasi. See ajas algse viigipakkuja päris vihale. Solvas vastast sõnadega ja lõpuks haaras laualt vastase lipu ja viskas selle põrandale. Tema võistkonna kaptenil ei jäänud muud üle, kui vastast õnnitleda ja vabandada oma mängija inetu käitumise pärast.
Nii tuleb olla päris kindel selles, kas ja milles üldse kokku lepitakse. Ja kõige aluseks on ikkagi reeglid.
Lembit
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar