Koodeksi üle vaieldi

Ega koodeksi uue variandi paikapanek sündinud ilma eriarvamuste ja vaidlusteta. Kongressieelset arutlust oleme mõnevõrra juba varem käsitlenud, kongressi enda kohta saame üht-teist teada Geurt Gijsseni viimasest veerust. Kasvõi senine artikkel 7.4 (uues variandis 7.1), kus juttu sellest, mida teha, kui partii ajal leitakse, et kusagil on tehtud määrustevastane käik. Mis siis ikka, eks taastame sõltumata käikude arvust  esialgse seisu ja hakkame sealt uuesti peale. Viga võis juhtuda aga juba hulk  käike tagasi ja ka kellaaegadega peaks tagasi pöörduma. Kui śveitsi süsteemis mängitakse kaks vooru päevas, võib see ajakavva tõsiseid probleeme tekitada.

Reeglite komitees olevat käinud selle üle elav mõttevahetus. Kas ei tuleks toimida nii nagu USA-s: käik ja ajad kuuluvad parandamisele vaid sel juhul, kui eksimus avastatakse mitte hiljem kui 10 käigu jooksul. Muidu mängitaks lihtsalt edasi. Ometi ei peetud seda varianti õiglaseks. Nüüd on kogu otsustusõigus ja loomulikult ka vastutus antud kohtuniku kätte. Seis ennistatakse, aga aegade kohta ütleb mainitud punkt: Malekellal olevate aegade määramisel toimib kohtunik oma parema äranägemise järgi. Võimalik on ka kellaaegu mitte muuta.  Nii suudame igal juhul ajakavas püsida.

Vaieldud ka artikli 8.4 üle, mis lubab mängijal katkestada käikude kirjutamise, kui ajakontrollini jääb alla 5 minuti ja iga käiguga 30 sekundit ka ei lisandu. Vastasmängija kohta see luba ei käi, tema kirjutagu ikka korralikult edasi. Ega selline toimimine päris õiglane pole, sest miks peaks soodustusi tegema mängijale, kes on oma aja ära raisanud? Istanbulis olnud küllalt palju neid, kes leidnud, et kui lõpetab kirjutamise üks, võib sedasama teha ka teine. Reegel jäi siiski muutmata - väidetavalt praktilistel põhjustel. Partiiprotokollide taastamine  võiks muidu ju üpris keeruliseks osutuda.

Mis puutub viikileppimisse, siis olevat reeglite komitee olnud praeguste reeglite säilitamises küllalt üksmeelne. Artikli 9.1a järgi näevad konkreetse võistluse reeglid ette, kuidas toimima peaks. Kas on viigipakkumine täiesti vaba mistahes momendil või piiratakse viigivõimalus ära teatud käikude arvuga (Istanbulis ei tohtinud viigile minna enne 30. käiku, vahel on piiriks ka 40. käik). Võimalik on ka kohtuniku loata viikileppimine üldse keelata.

Lõplikuks koodeksi kinnitajaks on Peaassamblee. Seal tekitanud sensatsiooni Prantsuse delegaat, kellele leidunud toetajaidki. Mees soovitas nimelt kõik viigipakkumised males üldse ära keelata. Nii radikaalsete otsusteni siiski ei mindud. Artikkel jäi, nagu oli.
Lembit