laupäev, 28. juuni 2008

Kas taotlus rahuldada?

Mõned aastad tagasi oli meie turniiridel ägedaid vaidlusi selle üle, kas kohtunikud olid toiminud koodeksi artikli 10.2 rakendamise ja viigitaotluse rahuldamise suhtes õigesti või mitte. Praktilisi tagajärgi neil vaidlustel küll polnud, sest 10.2 on koodeksis peaaegu ainus artikkel, kus kohtuniku otsust nimetatakse lõplikuks. Nii oli vaidluste mõte eelkõige selles, et jõuda ühisarvamusele, kuidas peaks ühe või teise seisuga toimima.

Viimasel ajal kasutatakse meil järjest enam elektroonilisi kelli ja seetõttu ka rohkem ajakontrolle, kus iga käik lisab mõtlemisajale mingi arvu sekundeid. Siis aga ju artikkel 10.2 ei kehti. Ometi pole kohtunikul selle artikliga seostuvad teadmised ikkagi ülearused. Põhilise leiab ehk minu varasemast artiklist Märkmeid malekoodeksi artiklist 10.2 ja Malekohtuniku 2o.IX Viik artikli 10.2 järgi.



Hiljuti sattusin india maletaja Davvuri Ravishankari kodulehele, mida küll kahjuks pikka aega pole täiendatud. Seal on ka kohtunike rubriik, kus tuuakse ära 12 standardset lõppmänguseisu. Kõigis neis olevat mustal jäänud alla 2 minuti mõtlemisaega ja ta taotleb art. 10.2 järgi viiki. Mida siis peaks kohtunik nende seisudega peale hakkama? Muidugi ei kao subjektiivne moment selle artikli rakendamisel kuhugi ja tõenäoliselt ei jõua me kunagi nii kaugele, et kõik kohtunikud ühtviisi toimiksid. Aga enam-vähem küll.

Viiki art. 10.2 järgi saab taotleda vaid enda käigul. Paaris toodud seisus on valge kuningas tules, nii et musta käik ei saa olla ja viiki saab ta ilmselt taotleda alles siis, kui valge oma käigu ära teeb.
Eks võrrelge oma arusaamu siintooduga. Aga seisud on sellised:


1) Valged: Kd3, Ed4 (2). Mustad: Kd5 (1).
Tuntud viigiseis. Võiks kohe viigiga nõustuda.

2) Valged: Kb5, Vf2, Ec5 (3). Mustad: Kc8, Vh6 (2).
Lucena seis. Teoreetiliselt viik. Iga tugev mängija teeks siin mustadega viigi. Kohtunik võiks
siin viigi anda, kui on kinni peetud õigest käikude järjekorrast.

3) Valged: Kb2, Od4, Ea3 (3). Mustad: Ka6 (1).
Tuntud viigiseis. Kohtunik lasku edasi mängida. Kui must näitab asjatundlikkust, saab ta viigi.

4) Valged: Kg4, Lc4 (2). Mustad: Kc2, Eb2 (2).
Valgete selge võit. Jätkatagu mingite kommentaarideta.

5) Valged: Kb6, Ld6, Ea6 (3). Mustad: Ka2, Le3 (2).
Lükake taotlus tagasi. Kui leitakse, et valge kuningas tuledest ei pääse, võib viigi anda.

6) Valged: Kg6, Lf6, Ef7 (3). Mustad: Kb5, Lg4 (2).
Jätkatagu! Kui must on suuteline seisu hoidma, võib anda viigi.

7) Valged: Ka1, Lc7, Eb6 ja c6 (4). Mustad: Ka8, Va2 (2).
Viik, valge kuningas ei pääse. Ka kuninga viimine h1 ei aita.

8) Valged: Ke3, Vc4, Rd3 (3). Mustad: Kg5, Vh7 (2).
Ärge andke kohe viiki, kui teisel on materiaalne ülekaal. Lugege käike. Kui 15-20 käiguga
midagi ei juhtu, võib viigi anda.

9) Valged: Kf4, Ve3 ja e5 (3). Mustad: Kf2, Od2 (2).
Valge kaotab vankri. V - O on viik. Võib kohe viigi anda.

10) Valged: Kf3, Re4 ja g4 (3). Mustad: Kf5, Eg6 (2).
Teooria järgi on 2 ratsuga matiks vaja, et vastasel oleks ääreettur. Antud juhul pole valgel
mingeid võiduśansse. Võib anda viigi kohe või mõne käigu pärast.

11) Valged: Kd3, Od4, Rd5 (3). Mustad: Kd8, Ed7 ja e7 (3).
Raske hinnata. Lükake otsus asjade selgumiseni edasi.

12) Valged: Kd3, Lf4, Oe3 (3). Mustad: Ke7, Vc6 ja c7 (3).
Ebaselge. Las mängivad. Viik siis, kui suure arvu käikude järel asi ei muutu.
Lembit

kolmapäev, 25. juuni 2008

Viimaseid pudemeid juuniveerust

Üht-teist on meil Geurti viimasest veerust veel vaatamata jäänud.

Võimalik, et koodeksi ümbertegemise käigus leiavad muutmist ka need artiklid, kus käsitletakse keelatud sidevahendite kasutamist. Neil võimalustel peatusin 9.IV Mobiilihelinad jälle päevakorral ja 17.VI Kuidas karistada? On vaieldud selle üle, kas kohtunikele tuleb täpselt ette kirjutada, kuidas nad peaksid toimima.



Teises suunas tahaks reegleid muuta üks Chesscafes sõna võtnud itaallane. Tema arvates seab viimasel Dubai lahtisel turniiril oma mobiiltelefoni kaudu otsest mänguabi saanud iraanlane kahtluse alla kõigi turniiride usaldusväärsuse ja järgmiselt FIDE kongressilt peaks ootama vastumeetmeid.

Itaallase ettepanekud on sellised: Kui mängija leiab, et tema vastane käib mõjuva põhjuseta korduvalt turniirisaalist ära, siis peab kohtunik seda kontrollima, vajadusel sedagi, kas tema kehal või asjade hulgas pole mingeid peidetud elektroonikaseadmeid. Kui korraldusele ei alluta, võiks kohtunik kohe lugeda partii kaotatuks või kutsuda politsei, et pettuse kohta tõendeid otsida.

Geurt ei näi ettepanekust vaimustatud olevat. Tema arvates ei tohiks uute reeglite kavandamisel lähtuda mingist üksikjuhtumist, politseil aga on ilmselt tähtsamatki teha. Ülepingutatud reeglitest oleks vähe kasu. Aga eks kongress arutab.



Üks soomlane on tagasi tulnud Cheparinovi ja Shorti käesurumise intsidendi juurde. See juhtus jaanuaris Wijk an Zee turniiril. Ei hakka sellel siinkohal lähemalt peatuma, sest olen seda põhjalikult kirjeldanud 21.I Kas kätt peab andma?

Õigupoolest küsis soomlane, kuidas õnnestub mängijatel niimoodi kohtunikke lollitada. Geurti vastuse mõte oli: saab küll, kui mängijad tunnevad reegleid kohtunikust paremini. Ilmselt olid mängijad üht otsust varem lugenud, kohtunik aga tutvus sellega alles avariiolukorras. Jutt on nimelt just aasta tagasi Tallinnas vastuvõetud FIDE presidendinõukogu otsusest:

Iga mängija, kes ei suru oma vastase kätt (või ei tervita oma vastast vastavalt oma kogukonna tavapärastele reeglitele) enne partii algust FIDE turniiril või matśil (ega tee seda ka kohtuniku vastavat palvet) või solvab meelega oma vastast või võistluse ametiisikuid, kaotab vastava partii otsekohe ja lõplikult.



Küll aga eeldab iga normatiivakt, et selles kasutatud terminid oleksid kõigile üheselt selged. Pärast Cheparinov - Shorti lugu küsisid mitmed meie mängijad ka minult turniiridel, mida ma teeksin, kui nemad ka kätt ei anna. Aga ausalt öeldes ei teadnudki ma, kas näiteks Eesti Ekspressi võistlused on FIDE turniir või mitte: FIDE reeglite järgi seda küll korraldatakse ja reitinguarvestusse see saadetakse, aga FIDE enda nimel seda ei peeta nagu MM-i või olümpiat. Pärast Geurti vastust soomlasele läks mu enesetunne tagantjärele nüüd veidi paremaks. Nimelt kirjutab RC esimees, et ka tema ei tea, mis on need FIDE võistlused, millele PN oma otsuses viitab. See ametimees ju peaks teadma märksa rohkem kui mõni meie C litsentsi kohtunik ... Ehk keegi targem siis selgitab.



Veel püüab Geurt sellel veeerul ühele ameeriklasele selgitada üht põhierinevust śveitsi süsteemi kahe mooduse vahel. Kusagil on ta ju isegi kirjutanud, et śveitsi süsteemi polegi olemas, vaid on mitmeid śveitsi süsteeme.
Vaatluse all on seekord Hollandi ja Bursteini süsteem. Viimast on pikka aega kasutatud ka olümpiatel. Kuidas selgitada alumisse gruppi viidavat mängijat, kui mingis punktigrupis on paaritu arv osavõtjaid? Paarimiseks reastatakse kummalgi puhul punktigrupi mängijad nende Buchholzi punktide (= mängija kõigi vastaste punktide summa) järjekorras. Hollandi süsteemi puhul oli see mulle uudiseks. Tavaliselt on seal järjestuse aluseks olnud mängijate reiting, s.t. koht turniiritabelis. Selgub aga, et Hollandi süsteemegi on kaks, üks neist põhineb reitingutel, teine Buchholzil.

Kui grupis on 7 mängijat, leitakse Bursteini süsteemis kõigepealt vastane nr. 1-le, (põhimõtteliselt peaks see olema madalaima Buchholziga mängija ehk nr. 7), siis nr. 2-le jne.
Grupis peaksid olema võimalikud 3 paari, alla viiakse see, kes üle jääb, ideaaljuhul on selleks keskmine, s.t. nr. 4.
Hollandi süsteem viib alla kõrgeima Buchholziga mängija (nr. 1), sest kõrge Buchholz peaks tähendama, et ta on seni mänginud tugevaimate vastastega ja on seetõttu ära teeninud võimaluse mängida nõrgemaga. Kui nr. 1-le järgmises grupis vastast pole, viiakse alla nr. 2 jne. Seejärel püütakse omavahel kokku viia allesjäänud mängijad, ikka üks ülalt- ja teine altpoolt.
Küllap on käsitsi paarimisel siiski lihtsam reastada grupisiseselt mängijad siiski mitte Buchholzi (mida on vaja kogu aeg arvutada), vaid reitingu alusel.
Lembit

esmaspäev, 23. juuni 2008

Veel juuniveerust

Vaatleksime veel paari Geurti juuniveerus käsitletud juhtu.
Klubivõistlused Belgias. Ajakontrolliks poolteist tundi 40 käigule ja siis 30 minutit partii lõpuni. Ühes partiis on suur ajapuudus. Mustade nooleke kukub arvatavasti 38. käigul. Kohtunikena toimivad parajasti vabad mängijad. Kohtunik on küll käike kirjutanud ja noolekese langemist märganud, kuid kõhkleb, kas ta võib mängijatele midagi öelda. Elektroonilised kellad on sellesse klubisse alles hiljuti jõudnud ja valge neid õieti ei tunne. Seepärast pakub valge vastasmängijale viiki, mille see muidugi rõõmuga vastu võtab. Mõlemad suruvad käsi ja nende jaoks on partii läbi. Aga nüüd lõpuks ütleb kohtunik, et musta nooleke kukkus enne 40. käiku ja seega on valge võitnud. Mis siis nüüd saab? Kas on tähtsam mängijate kokkulepe või kohtuniku poolt märgatud noolekese langus?

Õieti on see vaid veelkordne näide selle kohta, et turniiridele on vaja pädevaid kohtunikke. Õnneks polnud vist seekord vaidlusi sündmuste järjekorra suhtes. Algul langes nooleke, pärast seda partii veel jätkus ja siis lepiti viiki.
Art. 13.6: Kohtunik ei tohi sekkuda partii käiku, välja arvatud malekoodeksis kirjeldatud juhtudel. Ta ei või osutada tehtud käikude arvule, välja arvatud art. 8.5 rakendamisel, kui vähemalt üks nooleke on langenud ...
Art.8.5a: Kui kumbki mängija pole kohustatud pidama partiiprotokolli vastavalt art. 8.4, peab kohtunik või tema abi püüdma olla kohal ja kirjutama käike. Sel juhul seiskab kohtunik kohe pärast noolekese langemist kellad ...
Niisiis pidi kohtunik ütlema, et nooleke on langenud. Kes ei saanud käike täis, on kaotanud.
Mehaaniliste kelladega oleksid mängijad ilmselt ajaületust märganud, elektrooniliste puhul on see raskem. Aga ka sel juhul peab kohtunik mängijate õigusi kaitsma.
Ajaületuse momendiga sai partii otsa. Järelikult ei saa viigilepe kehtida.
Art. 5.2c: Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal ...
Art. 6.9: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks ...
Võiks vaadata ka minu 14.V Viigilepe pärast ajaületust.

Ikka ei näi olevat kindlat seisukohta selle suhtes, missuguses järjekorras peaks sooritama vajalikud toimingud partii viigiks tunnistamisel seisu kolmekordse kordumise tõttu või 50 käigu reegli alusel. Puudutasin seda teemat 20.II Ikka seisukordustest, 16.IV Viigitaotlustest ja 22.V Millal taotleda?
Oma eelmistes veergudes soovitas Geurt sündmuste arenguks sellist järjekorda: 1) kell seisma panna, 2) kutsuda kohtunik ja 3) kavatsetud käik üles kirjutada. Käigukirjutusest alustada oleks ohtlik, sest käiku ei või ju eelnevalt üles kirjutada. Nüüd aga juhib üks itaallane tähelepanu sellele, et art. 8.1 ütleb selgelt: On keelatud käike ennakult üles kirjutada, kui mängija ei taotle viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel.
Nii et võiks toimida ikkagi nii: 1) kõigepealt kirjuta käik, 2) siis seiska kellad ja 3) lõpuks kutsu kohtunik. Muidugi peaks arusaamatuste vältimiseks kogu oma tegevusest vastasmängijat informeerima. Küllap tuleks asjale kasuks seegi, kui artikleid 9.2a ja 9.3a veidi korrigeeritaks, nii et nad asja selgemalt ära ütleksid.
Geurt tundub asjaga nõustuvat.

Täna on 75. juubelisünnipäev ühel meie staaźikamal malekohtunikul Michel Zdankevitchil, kellega olen aastakümneid koos tegutsenud. 1987. aastal oli ta üks viimaseid, kes tolleaegse vabariikliku kategooria sai. Töötanud pikka aega spordiühingus Kalev, on ta ka hiljem olnud peaaegu asendamatu kiirturniiride "Meenutades Paul Kerest" peasekretärina. Sekretäriamet näibki talle kõige lähedasem olevat. Michelile võib ikka kindel olla. Praegu aga ootan talt "64" järjekordset numbrit ja energiat jätkub tal veel ka linnavoliniku ametiks. Palju õnne!
Lembit

laupäev, 21. juuni 2008

Üsna segane partii

Ei usu, et meil niimoodi mängitaks. Küll aga pakub ehk huvi, kuidas peaks määrusterikkumistele reageerima. Niisiis veel kord juttu malendite puudutamisest.
USA juunioride meistrivõistlused. Valge käib 9. g5-g6, must jätkab 9. ... f7-f5 ja ründab ühtlasi valget lippu. Valge on ilmselt kuulnud midagi möödaminnes löömisest ja lööbki 10. g6xf7. Must ütleb, et see on määrustevastane käik ja lisab oma allesjäänud ajale 2 minutit. Valge peaks nüüd käima 10. g6xh7, aga viib selle asemel hoopis oma lipu ohutule väljale.
Mõni käik hiljem kutsub must siiski kohtuniku ja nõuab valge g-etturi käiku ("puudutatud - käidud"). Kohtunik leiab, et kuivõrd reeglite rikkumine on leidnud aset viimase 10 käigu jooksul, tuleb taastada seis, kus see rikkumine aset leidis. Nüüd peab valge g-etturiga käima. Kuivõrd see tähendaks lipu kaotsiminekut, annab ta hoopis alla, kirjutades allkirja ka partiiprotokollidele. Küll aga uurib ta järele protestimisvõimalused.
Järgmine instants on muidugi peakohtunik. See ütleb, et reeglit puudutamisreegli rakendamise kohta tagantjärele pole olemas ning laseb partiil jätkuda. Isegi probleemi tõstataja ei tea küll, missugusest momendist peale, kas 10. käigust (ilma g-etturi käiguta) või praeguseks lauale tekkinud seisust. Minu arust praktilist vahet siin pole, sest igal juhul kaotas must nüüd kõigepealt etturi ja siis ka partii. Asi lõppes aga sellega, et musta isa läks koos treeneriga omakorda protestima ja nad saavutasidki eesmärgi ... osaliselt. Mustale pandi tabelisse viik, valge punkti sealt aga keegi ei kustutanud. Minu arust on see lausa pretsedenditu juhtum, kus mingi partii loetakse nii heaks, et selle mängijad kokku tervelt poolteist punkti saavad.

Loomulik, et pärast partiid algasid suured vaidlused. Oli neid, kes arvasid, et valge alistumisega partii lõppes. Edasine pole enam oluline ja protestiks polnud mingit alust. Teiste arvates oli alistumine tingitud kohtuniku väärast otsusest (tagasi puudutamishetke juurde!) ja seepärast on kõik muudetav.
Asi jõudis lõpuks Chesscafesse, kus Geurt alustab tavapäraselt analüüsi terve hulga koodeksipunktide tsiteerimisega.
Must teatas valge määrustevastasest käigust õigel ajal ja korrektselt. Kuivõrd g-etturiga oli määrustepärane käik olemas, oleks valge pidanud selle tegema. Valge teistsuguse käigu peale must kohe ei protestinud ja partii jätkus. Musta taotlus valge lipukäigu asendamiseks etturikäiguga mõni käik hiljem polnud aga enam seaduslik ja kohtunik oleks pidanud selle tagasi lükkama.
Art. 4.7: Mängija kaotab oma õiguse pretensiooni esitamiseks selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on ise mingit malendit meelega puudutanud.

Igasuguseid ebanormaalsusi on selles partiis üldse rohkesti. Veider on ju seegi, et mängija ise oma aja minuteid juurde lisas - see on ju kohtuniku töö.
Art. 5.1b: Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et alistub. Sellega on partii kohe lõppenud.
Valge oli väga impulsiivne ja kuigi tema otsus alistuda põhines tõepoolest kohtuniku valel otsusel, siis on pärast partiiprotokollide allakirjutamist ometi kõik järgnev RC esimehe arvates ebaoluline. Niisiis pidi 0 - 1 (mitte 1 - O,5) püsima jääma. Vaielda võib ehk Geurti arvamuse üle, et protokollide allakirjutamata jätmise korral oleks võinud veel protestida (aga alistumisest teatamine ju oli!).
RC olevat saanud koodeksi muutmise ettepanekuid ka selle kohta, et protestimine peaks olema võimalik isegi pärast allkirju protokollidel. Eks pärast Dresdenit näeme.
Lembit

neljapäev, 19. juuni 2008

Puudutatud - kas ka käidud?

Ootasin Geurt Gijsseni juuniveerust eelkõige mingit seletust Dresdeni olümpia kohtunike nimetamise kohta, kuid kahjuks ei leidnud. Seevastu valmistub Geurt ilmselt hoolikalt sealsamas toimuvateks RC koosolekuteks, kus peaks kinnitatama uus koodeks.
Kui vaadelda seekordseid küsimusi-vastuseid, siis käsitlevad need üllatavalt mitmel korral malendite puudutamist.

Küllalt tavalise juhtumi toob ühe kreeklase kiri. Kaks meest on partii alguseks laua taga. Surutakse käsi ja siis teeb valge avakäigu 1. e4. Kõik musta malendid pole veel korralikult reas. Must ei ütle midagi, püüab aga oma nupud väljade keskkohta seada. Esimesena puudutab ta f-etturit. Siis teeb ta käigu 1. ... c5. Valge kutsub kohtuniku ja nõuab käiku f-etturiga. Oma kohtunikupraktikast ei mäleta küll, et keegi oleks analoogilises olukorras niisuguse taotlusega esinenud. Aga alust ju nagu on. Peab siis nüüd tõesti f-ettur liikuma?
Geurt väidab, et enne 1. käigu tegemist võivad mängijad oma malendeid kohendada, ütlemata selleks "kohendan". Reeglitesse seda kirjutatud pole, aga küllap on see loogiline. Võtame siis seda kirjutamata reeglit arvesse. Geurt meenutab juhtu, kus Kasparov oli pahandanud, kui Ivantśuk oli valjuhäälselt "kohendan" öelnud, enne kui malendeid õigeks seadma hakkas.

Taivanist on lugu seal juunioride MM-le eelnenud valikturniirist. Üks poiss olevat selgelt öelnud "kohendan", siis kohendanudki ratsut, aga käinud hoopis löögi all olnud lipuga. Vastasmängija kutsus kohtuniku. See leidis, et "kohendan" polnud öeldud piisavalt valjusti. Nii pidi poiss käima ratsuga ja punkt läks kaotsi. Kõrvalvarjundi annab asjale see, et kohtunikuks oli vastase ema.
Kuidas oleks objektiivne kohtunik pidanud selles olukorras toimima? Naaberlaua mängijad olid kuulnud, et "kohendan" tõepoolest öeldi. Kas nende ütlusi oleks pidanud arvesse võtma?

Kohtunik satub alati raskustesse, kui mängijad on erinevatel seisukohtadel. Ükskõik, millise otsuse ta teeb, tunneb üks mängijaist tavaliselt ikka, et talle on liiga tehtud. Ometi tuleb ju otsus langetada. Kohtunik peaks kõik tegema tõe väljaselgitamiseks. Niisiis peaks ta kuulama ka võimalikke pealtnägijaid (-kuuljaid). Kui kohtunikul pole põhjust nende erapooletuses kahelda, saab nende arvamust arvestada. Lapsevanemast kohtunikul pole vaja end kohtunikutegevusest taandada. Antud konkreetsel juhul olen küll Geurtiga päri, et targem oleks olnud lasta see vaidlusküsimus mõnel kolleegil otsustada.

Üks soomlane on tulnud tagasi Geurti aprilliveerus tõstatatud vangerdusküsimuse juurde (vt. ka minu 17.IV Määrustevastastest käikudest). Meenutan, et valged tõstsid seal kuninga e1-lt g1-le ja otsustasid siis ikkagi mitte vangerdada. Kui ta nüüd kella vajutab, on ta siis teinud määrustevastase käigu (mis lubaks nüüd teha kuningaga mistahes käiku) või ainult selle esimese poole (mis sunniks teda tingimata vangerdama, kui see on võimalik)?
Soomlane leiab, et selguse tooks selles asjas ühe sõna muutmine artiklis 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik ... , tuleb taastada olukord (mitte seis), nagu see oli vahetult enne vea tekkimist.
Geurt nii suur optimist pole, kuigi Dresdenis asi ilmselt arutusele tuleb. Seni on aga RC esimehe tõlgendus täiesti selge. Lähtuda tuleb vangerdusest kõnelevast artiklist 4.6b: Kui mängija on kuninga käest vabastanud, pole käik veel tehtud, kuid mängijal pole enam õigust teha mingit muud käiku sellele poolele, kui see on määrustepärane.
Niisiis kui oled käinud Ke1-h1 või Ke1-b1, siis on see määrustevastane käik ja sa võid teha mistahes kuningakäigu, kui aga Ke1-g1, siis on see osa vangerdusest ning ongi võimalik ainult vangerdus ja vanker tuleb tõsta h1-lt f1-le.
Lembit

teisipäev, 17. juuni 2008

Kuidas karistada?

Sakslaste kodulehel arutletakse, kuidas tuleks karistada mängijat mitme eksimuse korral. Kuivõrd arutluses osalejad võrdlevad kohtunike õigusi ja võimalusi males ja jalgpallis, on ilmne, et mõjutajaks on käimasolevad jalgpalli EM-võistlused. Teatavasti toob selles mängus mitte just väga raske viga kaasa hoiatuse, mida sümboliseerib kollane kaart. Raske eksimus toob kaasa punase kaardi koos väljakult eemaldamisega.
Kuidas peaks aga toimima malekohtunik? Kas peaks pisieksimuste puhul karistuste gradatsiooniga pidevalt edasi minema, kuni jõutakse päris lõppu, see on partiist ja ehk koguni turniirist eemaldamiseni.

Males on kohtuniku otsustusõigus suurem ja tema tegevus vähem reglementeeritud. Koodeksi artikkel 13.4 annab loetelu neist karistusmeetmetest, mida kohtunik võib rakendada. Nagu näha, pole loetelus märkust, mida karistuseks ei loeta. Uue koodeksi projektis on ettepanek lisada enne viimast astet, s.t. võistlustelt kõrvaldamist veel üks variant: eksinud mängija poolt turniiril saadud punktide koguarvu vähendamine (nagu alapunktis e kõneldakse konkreetses partiis saadud punktide arvu vähendamisest).

Iseloomulik on, et karistuse võib määrata kohtunik, mitte klubi või võistluse korraldaja. "Koodeks lähtub sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed." (eessõnast). Kui mitte arvestada kaotuse fikseerimist mängule mitteilmumise või suure hilinemise korral, on õieti ainult üks olukord, kus koodeks täpselt ütleb, kuidas toimida.
"Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal mängu ajal, kaotab see mängija partii." (art. 12.2b). Kas see peaks ainus juhtum olema, kus kohtunikule otsus ette dikteeritakse, selle üle vaieldakse jatkuvalt, kuigi tundub, et mängijad on selle artikliga juba ära harjunud ja nüüd sellest loobumine võiks samuti segadust tekitada.
On pakutud näiteks sõnastust: "Kui mängija mobiiltelefon tekitab mängualal mingit heli, saab mängija hoiatuse. Kui see juhtub uuesti sama võistluse hilisemas partiis (või isegi hilisemal võistlusel?) kaotab see mängija partii." Võiks vaadata ka minu 9.IV "Mobiilihelinad jälle päevakorral".
Mõnedes ettepanekutes jäetakse artikli peamine mõte samaks, muudetakse vaid sõnastust. Näiteks: "Kui kohtunik märkab mängu ajal, et mängija mobiiltelefon pole mängualal täielikult välja lülitatud või et mängija kasutab mingit sidevahendit (mobiil, püsitelefon, faks jm.), loeb ta partii sellele mängijale kaotatuks." või "On rangelt keelatud tuua mängualale täielikult väljalülitamata mobiiltelefone või teisi elektroonilisi sidevahendeid kohtuniku loata. Kohtunik loeb partii kaotatuks mängijale, kes selliselt toimib, ja määrab vastasmängija tulemuse."

Kui mängija on ühe eksimuse eest hoiatuse saanud ja siis teeb midagi hoopis muud, mis samuti karistamist väärib, võib talle siis ikkagi teha teise hoiatuse või peab ta saama rangema karistuse, näiteks peaks tal allesjäänud mõtlemisaega vähendama?
Eemalt on väga raske ütelda, kuidas toimima peaks. Kui reeglid annavad konkreetsed vastused, tuleb nende järgi toimida. Automatismi males pole. Kaks hoiatust erinevate asjade eest ei tarvitse viia kaotusele. Päris selge, et kaotuse fikseerimine on väga karm karistusvahend, seda enam aga turniirilt kõrvaldamine. Sakslased tõid näidetena uimastite tarvitamise ja kakluses osalemise.

Muide võiks ju ka males punane kaart olla. Mõni aasta tagasi kingiti mulle üks selline Rootsis Täbys, kui seal suurt kiirturniiri juhtisin. Olen seda Eestiski mõned korrad pruukinud, aga ainult heliseva mobiiliga pealtvaatajate turniirisaalist eemaldamiseks.
Sakslased arutasid ka konkreetset küsimust: mida teha mehega, kes enne viigitaotluse esitamist artikli 10.2 järgi (või ka hiljem) pöördub vastase poole solvavalt, umbes et tahad mind ajaga võita, käitud täiesti ebasportlikult jne. Ilmselt on igal juhul tegemist vastasmängija häirimisega, kohene kaotus oleks aga kindlasti liiga karm karistus. Soovitati näiteks otsustamine edasi lükata, lisada vastasmängija allesjäänud ajale 5 minutit ning hoiatada meest, et saab kaotuse, kui selliselt jätkab.
Kohtunik peab ise tunnetama, millised karistused mingile eksimusele vastavad. Vahel piisab sõnadest, vahel on vaja rangemat karistust.
Lembit

pühapäev, 15. juuni 2008

Veel armageddonist

USA naiste tśempionitiitli otsustanud Irina Krushi ja Anna Zatonskihi armageddonpartii on viimasel paaril nädalal jätkuvalt tähelepanu pälvinud. Asi iseenesest pole küll kuigi tähtis, aga seejuures on kõneldud ka üldisemalt välkmalest ja äkksurmapartiidest.
Vahepeal on Anna andnud ühe pika intervjuu, Tom Braunlich esinenud avaldusega orgkomitee nimel, Irina Anna matśiks välja kutsunud ning jätkunud arutlused Austraalia ja muidugi USA kodulehtedel. Uusi momente lisaks minu 2.VI "Saatuslikus armageddonis" käsitletutele lisaks on ilmunud vähe.
Anna on ukrainlanna, 2006. (ja nüüd siis ka 2008.) aasta USA tśempion, kes aga juba mõnda kuud elab Saksamal, kus paikneb ka tema mees, kunagine Läti maletaja Daniel Fridman. Temast sai tänavu Saksamaa tśempion. Male on tõesti kosmopoliitiline.

Anna intervjuu on tagasihoidlik, võitjal pole ju põhjust rahulolematust ilmutada. Ometi leiab temagi, et armageddon pole parim viis tiitliküsimuse lahendamiseks, kuigi kõik teadsid tingimusi ega vaielnud neile vastu. Ta tunnistab, et seisis selles partiis halvemini. Viimastel sekunditel lükkas Irina laual vankri ümber (ilmselt mitte küll meelega) ega tõstnud seda enam püsti.
USA reeglid (lähtuti nendest, sest tegemist polnud FIDE kvalifikatsioonivõistlusega) ütlevad selgelt: "Kui käigu tegemisel mängija lükkab kogemata ühe või mitu malendit ümber, ei tohi see mängija vajutada kella, kuni seis on korda seatud". Anna jättis aga pausinupule vajutamata ning loobus endale vastase määrustevastase tegevuse tõttu võitu või lisaaega taotlemast, kuna arvas, et oleks siis aja ületanud. Kui kellale on jäänud vaid viimane sekund, otsustavad vaid närvid ja õnn. Need olid sedapuhku tema kasuks. Muide auhinnaraha läks matśil jagamisele, lisapartiisid mängiti ainult tiitlile.

Orgkomitee nimel lubatakse välja töötada optimaalne play-offide süsteem tähtsate tiitlite selgitamiseks. Seejuures tuleb arvesse võtta ajalisi võimalusi. Vahel on ehk kasulikum kasutusele võtta mingid täiendavad näitajad, vahel anda tiitel mõlemale (kõigile). Uus mõte on, et ka armageddonis võiks kumbki pool saada iga käiguga 1 või 2 lisasekundit. Loomulikult eeldab see esiaegse aegade proportsiooni muutmist.

Näib, et FIDE ja USA maletegelaste vahel on vaibunud põhimõtteline vaidlus selle üle, kas enne vastase kellavajutust (seega enne tema käigu sooritamist) võib käia või mitte. Tunnustatakse koodeksi art. 1.1 praegust sõnastust: "Maletaja on käigul, kui vastasmängija käik on tehtud." Gijssen on küsinud: "Kas on üldse võimalik määrata, kas mängija on puudutanud enne vastasekellavajutust? Kõik toimub ju nii kiiresti." Võiks vaadata ka minu 24.V "Ikka tegemisest ja sooritamisest".

Nii tunnistajate kui ka videopildi kinnitusel käisid mõlemad mängijad enne vastase kellavajutust. Sealne IA Mike Atkins: "Mõlemad käisid erakordselt kiiresti. Nad pidid seda tegema, et ellu jääda. Kui nad viisakalt ootama jääksid, kaotaksid nad iga kord ajaga."
USA-s on malekella kohta käivad reeglid küllalt täpselt paigas. Nende art. 6 ütleb:
Peale kella vajutamise ei tohi kumbki mängija kella puudutada, välja arvatud
a) selle kohendamiseks.
b) Kui mängija lööb kella ümber, võib ta saada karistuse.
c) Kui vastasmängija kell ei käi, võib tema poole alla vajutada ja uuesti vajutada. Kui see ei aita, kutsuge kohtunik.
d) Iga mängija võib alati pärast oma käiku kella vajutada.
e) Ei tohi hoida kätt kellal ega selle kohal.
Kumbki d punkti ei rikkunud. Mängiti ühe käega: sama käega tõsteti malendeid ja vajutati kella. Ühe käega mängimisel on ka peaaegu võimatu kätt kella kohal hoida.

Braunlich lisab orgkomitee avalduse lõppu kirjelduse sellest, kuidas peaks (välk)malet mängima: Alustate käiku malendi puudutamisega. Nüüd peate selle kuhugi panema, kui seda saab määrustepäraselt teha (puudutatud - käidud). Peate käima, vabastades nupu käest teisel väljal. Käiku enam muuta ei saa, isegi kui te pole veel kella vajutanud. Käik on sooritatud, kui vajutate oma kella (ja käigustate vastase oma). Te ei saa sooritada oma käiku (=vajutada kella), enne kui vastane on enda oma lõpetanud ega saa segada vastasel käiku tegemast või kella vajutamast.

Austraallased tõstatasid oma arutluses küsimuse, kas kohtuniku poole pöördumiseks on mängijal õigus alati kell seisma panna. Loomulik, et kell jääb siis seisma ka selleks ajaks, kui kohtunik asja uurib. Art. 6.13d: "Kui on ilmne, et mängijal polnud kellade seiskamiseks küllaldast põhjust, karistatakse teda vastavalt artiklile 13.4." Kiir- ja välkmale kohta pole midagi eraldi lisatud.
Lembit

neljapäev, 12. juuni 2008

Olümpiakohtunikest

Maleolümpiani jääb tänasest 5 kuud. Suur võistlus, kuhu tänavu olevat oodata 150 mees- ja 120 naiskonda. Eelmisel nädalal peeti võistluskohas Dresdenis peakohtuniku pressikonverents. Mis siit kaugelt vaadates ja nappi avaldatud infot arvestades huvi pakkus?
Kõigepealt peakohtunik ise. Paar aastat tagasi Tallinnas käies rääkis hollandlane Geurt Gijssen sellest, et on juba ettevalmistusi alustanud ja kavatseb Dresdenis tähistada oma suurvõistluste karjääri lõpetamist. Mõtlesin isegi korra naiivselt, et ehk on võimalus sinna sõita.
Ja nüüd oli siis peakohtuniku nimi Ignatius Leong, Singapuri Maleföderatsiooni president ja praegu ka FIDE peasekretär. Kuidas ja miks muutus toimus, ei tea. Ehk leidis aset midagi taolist kui aastal 2000, kui samaaegselt alustasid tegutsemist kaks peakohtuniku kandidaati - Gassanov ja Gijssen. Hollandit esindab kohtunike seas nüüd hoopis keegi Jos Pots. Leong on seni silma paistnud peamiselt Aasia võistluste korraldamisega, aga 52-aastasena on ta konkurendist üle 20 aasta noorem.

Teiseks on huvipakkuv kohtunike koosseis. Avaldatud on kolm nimekirja. Esimeses on 7 juhtivat kohtunikku eesotsas Leongiga, teises 46 väliskohtunikku, kolmandas 54 sakslast (siin küll kordub peakohtuniku asetäitja Deventeri nimi). Seega hakkab olümpial tavapäraselt tegutsema veidi üle 100 kohtuniku. Kunagi pole vist kohtunike koosseis muutunud vist nii radikaalselt. Eelmisel olümpial oli mul veel palju tuntud nimesid, seekord võib need sõrmedel üles lugeda. On loomulik, et vanemad langevad pikkamööda välja. Ometi ei näi mingit vanusepiiri eksisteerivat. Selle kinnituseks kaks tuttavat daami tippkohtunike seas: Carol Jarecki Briti Neitsisaartelt (!) ja Elizabeth Polichroniade Rumeeniast.
1991 leidis FIDE, et rahvusvahelise arbitri nimetus on devalveerunud, ja kinnitas nõuded uue, seeniornimetuse saamiseks. Enne järgmist kongressi avaldati FIDE bülletäänis kolme uuele nimetusele pretendeerija nimed: Jonathan Berry Kanadast, Carol ja millegipärast mina. Vahepeal olid aga hakanud puhuma teised tuuled ja see kongress muutis tiitli olematuks. Leiti, et kui mingi uus nimetus luua, sis on varsti selle omanikke jälle palju. Õige muidugi. Ka need kolm eelvaliku läbinut polnud ju teistest millegi poolest paremad. Loodi hoopis FIDE arbitri nimetus.
Suurmeistrist Elizabeth tegutses asjalikult ka reeglite komitees.
Teised tippkohtunikud on nüüd pärit Serbiast, Katarist ja Iraanist.
Kui palju on aga reakohtunike seas kasvõi neid, kes olid kümme aastat tagasi Elistas?
Minu arust vist ainult kolm: inglane Gerry Walsh, armeenlane Nikogosjan ja ehk kõige staaźikamana sakslasest paarimisspetsialist Christian Krause, kellega olin koos juba Vallettas 1980 ,kus pidime vaid paarikümne mehega läbi ajada, neistki polnud mitmed jugoslaavlased varem suurt võistlust näinud.
Kohtunike loetelus on näiteks tegutsejaid Botswanast, Sambiast, Simbabvest, Barbadoselt, Lõuna-Aafrikast , Palestiinast, Vietnamist, Usbekistanist, Kirgiisiast ja paljudest muudest rohkem või vähem eksootilistest riikidest. Küllap on kõikjal kogenud ja erudeeritud kohtunikke. Ei ole Eestit-Lätit-Leedut, pole isegi Venemaad, Põhjamaid esindab ainult üks Rootsi soomlane.
Tahaksin uskuda, et Maleliidu juhatus on teinud kõik nii meie võistkonna maksimaalse koosseisuga esinemiseks kui ka meie kohtunike tegutsemiseks rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Minu arust on ka sellel viimasel mingi roll maa malemaine kujundamisel. Pealegi on meil viimastel aastatel rahvusvahelise nimetusega kohtunike arv hoogsalt kasvanud.

Pärast Leongi pressikonverentsi kirjutas võistluse koduleht selle olümpia 8 uuendusest. Neist enamusega peaksime juba tuttavad olema kasvõi minu 11.XII "Olümpia korrigeerib paarimist" järgi. See tähendab nii meestel kui naistel ühesuguseid võistkondi (4 mängijat + 1 varu), voorude arvu vähendamist 14-lt 11-le (ajakava on siis 5 vooru - vaba päev - 5 vooru - vaba päev - viimane voor), matśipunktide pidamist peamiseks näitajaks ning võistkondade jaotamist avavoorude paarimiseks 5 tugevusgruppi, et vältida väga ebavõrdseid kohtumisi.

Mõned asjad olid ometi Leongi suust uudiseks. Kui varem võis koosseisude muudatusi teha turniiri alguseni ja vahel polnud veel teises-kolmandas voorus täpselt teada, mitu võistkonda üldse mängib, siis nüüd on nimelisteks ülesandmisteks määratud kindel tähtaeg - 12.september ehk kaks kuud enne olümpiat.
Kõige resoluutsemad tunduvad korraldajad ja kohtunikud vähemalt esialgu olevat mängule ilmumisega. Kellade käivitamiseks ettenähtud ajal (kell 15) peavad kõik istuma laua taga. Keda pole, see kaotab otsekohe partii. Kui pole kumbagi, siis lõpetatakse partii 0:0.
Uue koodeksi projekti art. 6.7 sätestab: "Mängija, kes ilmub malelaua juurde võistlusel mängukorra ettenähtud alguseks määratud ajast hiljem, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Kui eeskirjades pole ette nähtud, mingit muud aega, on kaotusele eelnev aeg 15 minutit."
On täiesti loomulik, et võistlused algavad õigel ajal ja nii on see peaaegu kõigil aladel. Ka male ei tarvitse olla erandiks. Kahjuks on maletajad pikka aega harjunud sellega, et kuni tunnine hilinemine on peaaegu et normaalne. Eks näeme, kuidas olümpial seda mentaliteeti murda õnnestub (seal on muidugi asi lihtsam) ja seejärel ka teistel võistlustel.

Veel üks uuendus on viiki leppimise keeld enne 30. käiku (seal on tõepoolest olnud matśe, kus kõik partiid on kiirviigiga lõppenud). Leong ütleb, et seda on ka varem olümpiaadidel proovitud (ju siis 60-ndail aastail), aga Fischer olevat seda keeldu ignoreerinud ja karistust polevat järgnenud.
Koodeksi projekti art. 9.1b: "Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei või leppida viiki enne kindlaksmääratud arvu käike või üldse ilma kohtuniku või tema esindaja nõusolekuta."
Ah jaa, võistluse ettevalmistamisega ollakse igati rahul.
Lembit

esmaspäev, 9. juuni 2008

Prantslased küsivad

Vaataksime sedapuhku prantslaste viimase kohtunikeeksami UV1 kolmandat osa. Sissejuhatavalt on nad kirjutanud, et siin on kerged küsimused ja soovitanud nendega oma eksamitööd alustadagi. Viimaseks tuleks siis jätta esimene osa. Küllap see nii ongi.
Kolmandas osas on igal pool tegemist tavapartiiga. Küsitakse, mida kohtunik teeb, kui tal tuleb kokku puutuda järgmise juhtumiga.

1. Mängija võtab vangerduseks kätte vankri ja paneb selle kuninga kõrvale. Seejärel tõstab ta kuninga üle vankri. -
Vangerdada ei saa (art. 4.4b: Kui mängija meelega puudutab vankrit ja seejärel oma kuningat, ei tohi ta sellel käigul sinnapoole vangerdada). Kui saab, tuleb käia vankriga (art. 4.3a: ... peab ta käima esimese puudutatud malendiga, millega saab käia.) Kui vankrikäiku ei ole, tuleb käia kuningaga. Kui ka kuningaga ei saa käia, tuleb teha ükskõik missugune määrustepärane käik (art. 4.5).

2. Valged teevad pika vangerduse. Valge vanker a1 on aga musta g7 asuva oda löögi all. -
Pole mingit probleemi. Art. 3.8 ütleb, et ajutiselt ei saa vangerdada vaid siis, kui vastasmängija malendid ründavad välja, millel asub kuningas, välja, millele ta peab asuma, või välja, mille ta peab ületama. Vankri kohta piiranguid pole.

3. Partiis kasutatakse Fischeri kontrolli, kus iga käiguga lisandub 10 sekundit. Üks mängija on lõpetanud kirjutamise. Tal on jäänud veel 3 minutit aega. -
Mängija toimis korrektselt. Art. 8.4 kohustab mängijat, kellel on jäänud alla viie minuti aega, käike käik-käigult üles kirjutama vaid siis, kui iga käiguga lisandub vähemalt 30 sekundit täiendavat aega.

4. Üks mängija annab vastasmängija kuningale tuld, aga ei ütle seda. -
Tule ütlemine pole kohustuslik. Samal ajal aga pole see ka keelatud.

5. Üks mängija tõuseb enda käigul olles malelaua tagant ja teeb mänguruumis mõned sammud. -
Mängija ei ole mängukohast lahkunud, seetõttu ei riku ta artiklit 12.5. Mängukohast lahkumiseks oleks käigul oleval mängijal vaja kohtuniku luba.

6. Üks mängija kirjutab käike partiiprotokolli enne nende tegemist malelaual. -
Mängija tegevus on ilmses vastuolus artikliga 8.1: On keelatud käike ennakult üles kirjutada. Sekkun ja ütlen, et nii ei tohi, esimesel korral aga ei karista. Kui asi kordub, lisaksin vastasmängijale täiendavalt mõtlemisaega. Karistuste gradatsioon on toodud artiklis 13.4, nende rakendamine sõltub turniiri liigist ja mängijast. Automaatselt karistust muidugi ei pane.

7. Ühe mängija mobiiltelefon heliseb. -
Kui see leiab aset mängusaalis partii ajal, fikseerin artikli 12.2b järgi kaotuse. Seoses koodeksi uue redaktsiooni väljatöötamisega, on tehtud ettepanekuid see artikkel mõnevõrra leebemaks muuta.
Arvan, et oleksime selle põhieksamiga kõik kenasti hakkama saanud. Nende kõrgema astme eksamite tegemiseks peaks küll vist vähemalt meie B litsents olema.

Chesscafes avaldas pikema artikli USA esivõistluste kohta Susan Polgar. Tähelepanu keskpunktis on sama Krushi ja Zatonskihi järelmatś, millest kirjutasin 2.VI Saatuslik armageddon. Tundub, et minu seisukohad on suurmeistri omadega ligilähedased: armageddon pole tiitli selgitamiseks parim lahendus, eriti kui seda tehakse kohe pärast pika partii lõppu, ometi saab aga tagantjärele vaevalt midagi parandada. Polgari arvates oleksid mõlemad väärinud meistritiitlit.
Lembit

reede, 6. juuni 2008

Seisukordustest

Vaatleme prantslaste viimase kohtunikueksami UV1 teist osa. Selle teemaks on seisu kordumine.
1. Kuidas peaks mängija viigi taotlemiseks toimima? Kas ta peaks kirjutama oma käigu, seiskama kella jne.? -
Niisiis pole tegemist viigi pakkumisega, vaid viigi taotlemisega seisu kolmekordse kordumise tõttu. Mängija peab olema käigul (art. 9.2). Kui seisu kordumine on juba aset leidnud, siis pole enam midagi vaja protokolli märkida. Kui seis alles hakkab korduma, kirjutab mängija järgmise käigu oma protokolli, kuid laual ta seda teha ei tohi. Siis seiskab ta kella.

2. Laual on järgmine seis:
Valged: Kb7, Vd2 ja g3 (3). Mustad: Kh5, Oe6, Ra8 ja c7, Ef6, g7 ja h7 (7).
Mäng jätkub: 1. ... Kh4 2. Vgd3 Kh5 3. Vg2 Kh4 4. Vdd2 Kh5 5. Vg3. Tekib seis, mis näib olevat kordunud, kuid valged vankrid on oma kohad vahetanud. 5. ... Kh4 6. Vgd3 Kh5 7. Vg2 Kh4 8. Vdd2 Kh5 9. Vg3 ja ollakse tagasi algseisus. Sel hetkel pöördub mustadega mängija teie poole. Ta kirjutab Kh4 ja ütleb, et selle käiguga kordab seisu. Vastasmängija ütleb, et vankrid pole samad ja samade malenditega on seis kordunud vaid kaks korda. Mida otsustate? -
Enne kontrollima hakkamist küsin, kas vastasmängija on viigiga nõus - viigitaotlus on ju ühtlasi viigipakkumine (art. 9.1c). Siin ilmselt ei ole. Kui mängija on seisanud kellad, siis on taotlus korrektne. Artikkel 9.2 ei nõua, et samad vankrid seisaksid samadel väljadel, vaid ainult seda, et samadel väljadel oleksis sama liiki ja värvi malendid. Järelikult fikseerin viigi.

3. Valged käivad mingis seisus a2-a3 ja vastasmängija pöördub teie poole viigitaotlusega seisu kordumise tõttu. Valgel jääb veel 30 minutit aega, mustal ainult 2. Mõlema partiiprotokollid on korras. Kirjeldage täpselt oma sekkumist. -
Ilmselt ei saa seis olla kordunud, kuna valge tegi äsja etturikäigu. Nii pole taotlus õige, kuivõrd see on aga samal ajal viigipakkumine, küsin valgelt siiski, kas ta viiki tahab (art. 9.1c). Kui ei taha, siis rakendan artiklit 9.5b. Selle alusel lisan valge allesjäänud ajale 3 minutit. Kuivõrd mustal oli aega 2 minutit, vähendan allesjäänud aega poole võrra. Nii on valgel nüüd 33 minutit ja mustal vaid üks.
Aja korrigeerimine selle artikli järgi on küllalt keeruline. Koodeksi uude redaktsiooni on tehtud ettepanekainult vastasmängija aja suurendamiseks kolme (aga ehk ka ainult kahe) minuti võrra. Teise poole aega ei vähendataks.
Lembit

kolmapäev, 4. juuni 2008

Küsimusi määrustevastasustest

Prantslased on avaldanud oma kohtunike ajakirja Bulletin des Arbitres Federaux uue numbri. Tavapäraselt on selles ära toodud ka nende viimasel kohtunike eksamil esitatud küsimused. Vaatleme siin vaid põhieksami UV1 küsimusi. Teistel astmetel eksamitega me seal vist hakkama ei saaks, sest need eeldavad põhjalikke teadmisi mitte ainult reitingu- ja kvalifikatsioonimäärustest, vaid ka Prantsuse maleelu korraldamisest. Pealegi oleks nende materjalide esitamine siinkohal pikk ja keeruline.
Aga UV1-ga peaks igaüks meist toime tulema. Veendugem selles ise. Kohtunike eksam koosneb kolmest osast. Neist esimene kannab pealkirja "Määrustepärane või määrustevastane".

1. Üks mängija pöördub teie poole, kuna tema vastane on teinud määrustevastase käigu. Mida teete (välk-, kiir- ja tavamales)?
Välgu kohta ütleb artikkel C3: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Kontrollin taotluse õigsust (vastasmängija peab olema käigul, tema kell vajutatud). Kui võitu ei taotleta, siis ma seda automaatselt ei fikseeri.
Kiir- ja tavamale kohta ütleb artikkel 7.4b: kohtunik annab kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega (kiirmales vt. art. B6). Püüan artikli 7.4a järgi taastada seisu, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Korrigeerin kelli vastavalt artiklile 6.14. Uue käigu puhul võtan arvesse puudutatud malendi reeglit (art. 4.3): uus käik tuleb teha võimalikult sama malendiga. Kui tegemist on juba kolmanda eksimusega, loen partii sellele mängijale kaotatuks.

2. Näete määrustevastast käiku, mida aga mängijad ei märka. Mida teete (välk-, kiir- ja tavamales)?
Välk- ja kiirmales kohtunik ei sekku, välja arvatud reeglites toodud erand:
B6 ... alles pärast sellist taotlust teeb kohtunik otsuse. Siiski sekkub kohtunik /kiirmales/ võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundumine pole lõpetatud.
Tavamales peab kohtunik alati sekkuma.
7.4a Kui partii ajal leitakse ... /Leidja võib olla ka kohtunik/

3. Mängija puudutab üht malendit ja käib teisega. Vastasmängija kutsub teid. Mida teete (välk-, kiir- ja tavamales)?
Rakendan artiklit 4 (Käigu tegemine). Kontrollin, et mängija ei teatanud oma kavatsusest malendit kohendada (art. 4.2) ja et vastasmängija pole ise veel mingit malendit meelega puudutanud (art. 4.7). Kui ta on seda teinud, siis taotlusõigus kaob. Sunnin mängija käima esimese puudutatud malendiga, millega saab käia (art. 4.3a).

4. Samasugune lugu (puudutab üht ja käib teisega). Keegi aga teie poole ei pöördu. Mida siis teete?
Välk- ja kiirmales ei sekku.
Art. B5: Kohtunik peab langetama otsuse vastavalt artiklile 4 (Käigu tegemine) ainult siis, kui üks või mõlemad mängijad paluvad seda teha.
Tavamales sekkun nagu siis, kui mul paluti sekkuda.

5. Mängitakse 1.e4 e6 2. d4 d5 3. exd5 exd5 4. Od3 Od6 5. Oe2 h6. Nüüd märkate, et malelaud oli valesti asetatud. Valged malendid olid 7. ja 8., mustad 1. ja 2. real. Mida teete?
Välk- ja kiirmales ei sekku.
Art. B4: Kui kumbki mängija on sooritanud kolm käiku, ei võeta vastu mingeid taotlusi seoses malendite vale asendi, malelaua paigutuse ja kellanäitudega.
Tavamales asetan seisu õigesti asetsevale lauale ja kontrollin, kas käigud olid õigesti märgitud.
Art. 7.1b: Kui partii ajal leitakse, et ainult malelaud oli asetatud vastupidi artiklile 2.1, siis partii jätkub, kuid seis, milleni on jõutud, tuleb üle kanda õigesti asetatud malelauale.
Vt. art. 2.3. Malendite algseis laual.

6. Laual tehakse samad käigud kui eelmises küsimuses. Siis märkate, et valge kuningas ja lipp on vahetatud. Mida teete?
Välk- ja kiirmales jällegi enam ei sekku. Valge ei saa enam vangerdada. Art. B4: Kui kuninga ja lipu asendon ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud.
Tavapartii tühistatakse ja mängitakse uus. Art. 7.1a: Kui partii ajal leitakse, et malendite algseis polnud õige, tuleb partii tühistada ja mängida uus.
Otsustan, mida teha ajaga. Art. 6.14 ... Peab kohtunik toimima kellanäitude määramisel oma parema äranägemise järgi.
Kui see on võimalik, annaksin neile kogu partiiks ettenähtud aja.
Lembit

esmaspäev, 2. juuni 2008

Saatuslik armageddon

USA tänavustel naiste meistrivõistlustel olid kaks mängijat teistest märksa tugevamad: nii Irina Krush kui Anna Zatonskih said võrdselt 7,5 punkti 9-st. Vastavalt juhendile (mis oli üsna sarnane Eesti Ekspressi omale) mängiti seejärel 2 kiirpartiid, kus kummaski võitsid valged. Seejärel peetud välkpartiides tehti juba suuri vigu: Anna pani lipu ette, Irina aga kaotas hea seisu. Siit siis kummalegi punkt mustadega. Eriti võis väsimust tunda Irina, sest pärast viimase vooru 6 tundi ja üle 100 käigu kestnud partiid jäi lisamängudeni ainult veerand tundi.

Seejärel siis äkksurm - armageddon. Valge peab siin kindlasti võitma, mustale piisab viigist.Kui palju minuteid peaks siin kumbki pool saama, selle üle vaieldakse. Eesti juhendites on vahekord tavaliselt 6:5, FIDE turniirimäärused annavad teatavasti 5:4, nii mängiti ka noorte kiirmalet Kohtla-Järvel. Tulsas toimiti nii, et see proportsioon lasti paika panna Irinal kui senisel tśempionil. Tema valik oli 6 minutit ja 4,5 minutit. Seejärel aga võis Anna valida, kumma värviga ta mängima hakkab. Anna valis mustad.
Kogu partii oligi Irina kellal rohkem aega. Ta väidab, et oli 8 sekundit 3 vastu, Anna kinnituse järgi veel 6 sekundit 2 vastu ja kuigi Irina ütleb, et ta olevat käinud otsekohe, lõppes partii nii, et Irina kellapoolel jõudsid numbrid nullini, Annal jäi sinna aga veel viimane sekund. See sekund otsustaski USA meistritiitli - tavamales.

Mõni päev tagasi pöördus Irina USA Maleföderatsiooni ja maleüldsuse poole avaliku kirjaga, kus kinnitab, et selle partiiga tehti talle liiga ja võeti meistritiitel ebaausalt käest ära. Nimelt oli Anna käinud pidevalt enne, kui Irina jõudis oma käigu lõpetada ja kella vajutada. Niipea aga kui Irina kella vajutas, vajutas ta selle kohe tagasi. Keegi vahele ei sekkunud. Ükski kohtunik ega korraldaja ei taganud otsustavatel momentidel fair-playd (ausat mängu). Kõik oli võimalik (free-for-all). Töö tulemus võeti ära ja võitis halvemate välgutamiskommetega mängija. Tähtis polnud teha parimaid käike, vaid käia võimalikult kella lähedal oleva malendiga.
Sekundite kiire haihtumine kellalt oli ta sedavõrd endast välja viinud, et ta ei suutnud pärast partiid midagi ette võtta, kui mitte arvestada ühe malendi laualt pühkimist. Irina arvates tuleks tiitel uuesti välja mängida normaalsetes partiides tavalise ajakontrolliga, mis ei muudaks mängijaid kella taguvateks ahvideks. Teda rahuldaks ka tiitli andmine mõlemale. Kellegi tulemusi ega reitingut see partii ei mõjutanud.

Arvan, et suudan ette kujutada partii õhkkonda ja Irina partiijärgseid tundeid. Formaalselt on aga väga raske (kui üldse!) asja tagantjärele Irina kasuks lahendada, kui muidugi partner selleks omapoolset head tahet ei ilmuta. Protestida tuleb kas partii ajal või vahetult peale seda, mitte nädalapäevad hiljem.
Kiir- ja välkmale, armageddonist kõnelemata on mängud, kuhu kohtunik omal algatusel nina vahele ei topi, kuigi 13.1 ta jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks, 13.3 jälgib partiisid, eriti kui mängijad on ajapuuduses ning ta 13.2 peab tagama head mängutingimused ja vältima mängijate segamist.

Loomulikult pidi kohtunik toimuvat tähelepanelikult jälgima. Kui miski Anna tegevuses oli reeglitega vastuolus, pidi Irina sellele kohtuniku tähelepanu juhtima ja see vastavad meetmed võtma. Kui oli ... Aga ehk polnudki. 1.1 Mängija on käigul, kui vastasmängija käik on tehtud. Ka koodeksi uues redaktsioonis pole siin muudatusi oodata. Kohe pärast ühe malendi ümberasetamist võib teine käigu teha, muidugi mitte enne - siin peavad kohtunikud olema valvsad. Kui tavamales niimoodi palju aega võita ei õnnestu, siis välgus või armageddonis võib sellel olla otsustav tähtsus. Nii võib olukorra kasutamise oskus olla mänguoskusest olulisem.

Igal turniiril mängitakse just selle võistluse reeglite järgi. Need reeglid on kõigile mängijaile teada ja turniirile lülitumisega on nad neid aktsepteerinud. Olgu nad head või halvad, nad kehtivad sellel turniiril ja nende korrigeerimine või muutmine enam arvesse ei tule. Nii ei usu ma ka siin võimalikesse korrektiividesse.

Ameeriklaste leheküljel puhkenud diskussioonis tsiteeris aga keegi minu kunagist head tuttavat Eduard Gufeldit: armageddon pole male. Küllap ta male ikkagi on, aga selle eriline alaliik. See, kes võidab armageddonipartii, ei tarvitse tingimata olla
parim tavamales.
Meenuvad Eesti Ekspressi meistrivõistlused 2007. Ka seal otsustati tiitel (ja mitte ainult Ekspressi oma) armageddoniga. Selles viimses partiis oli ühel lõpuks peotäis nuppe üle, aga aeg nullis, teisel mitte küll 1, vaid tervelt 3 sekundit alles. Kumbki pool mängis seda partiid (peaaegu) korrektselt, nii et kohtunik ei pidanud sekkuma. Aga kes mängis paremini ja vääris meistritiitlit? Eesti meistriks sai kõigi reeglite järgi see, kellel veel aega varuks. Kaotaja tänas kohtunikku tegutsemise eest. Kõik oli nagu korras. Kellelgi polnud millegi vastu protesteerida. Ja ometi ei saanud ka kohtunik aru, kes oli parem mängija, see, keda peaks tavamales parimaks lugema.
Tänapäev tähendab armageddoni võidukäiku. See on põnev ja pealegi aeg on raha. Aga ometi palun korraldajaid: kui vähegi võimalik, lahendage asi kuidagi teisiti. Nii tava-, kiir- kui ka välkmalel (ja armageddonil muidugi ka) on oma spetsiifika ning males oma koht. Igaüks neist selgitab parima just sellel alal.
Lembit