Juunikuu Chesscafest

Korra oleme viimase Chesscafe vooru sisu juba vaadelnud. Siinkohal vaid vihjeid selles veel käsitlemist leidnud asjadele, ilma neid ümber jutustama hakkamata. Küll siis igaüks ise leiab sealt, mis talle huvi pakub.
Üldse on veerg pühendatud hollandi maletaja ja kohtuniku Rob Hartochi mälestusele, mehele, kelle tegi tuntuks tema võit Kerese üle Amsterdamis 1971. See jäigi nende ainsaks kohtumiseks.
Iraanist on küsimus, milline peaks olema parim kohtade jagamise süsteem śveitsi süsteemis meeskonnavõistlustel. Nentinud, et asi oleneb kasutatud śveitsi süsteemi variandist, toob Geurt lihtsalt ära turniirimääruste lisa punkti 3, kus võimalused kirjas. Esmatähtsad on kindlasti partii- ja matśipunktid, üks neist on parajasti primaarne, teine sekundaarne.

RC esimees näib olevat juba tükk aega hädas juhtumiga, kus millegipärast pole kuningat laual või on neid koguni kaks. Detsembris arvas ta, et kuninga puudumisel sellele matti panna ei saa, nii et viik oleks peaaegu garanteeritud. Siis meenutas üks poolakas talle, et artikli 1.2 järgi on male mäng, mille eesmärgiks kuninga matistamine. Nii et kui kellelgi kuningas puudu on, siis polegi see male (vt. minu 28.XII Kohtuniku tegutsemisest, 24.II Kiir- ja välkmalest).
Märtsis otsis Geurt, mida teha siis, kui kellelgi on kaks kuningat. Kuigi ta seda koodeksist välja ei lugenud, oleks ta julge mehena olnud valmis partiis vahele astuma ja ühe kuninga laualt kõrvaldama (23.III Noppeid Chesscafest).
Seekord on päästjaks üks Ühendemiraatide mees. Tema on lugenud koodeksi artiklist 2.2, kui palju peab kummalgi mängijal partii algul laual malendeid olema. Ja kuigi kiirmale kohta ütleb artikkel B4: Kui kumbki mängija on sooritanud 3 käiku, ei võeta vastu mingeid taotlusi seoses malendite vale asendi, malelaua paigutuse ja kellanäitudega, ei käi see malendite arvu kohta, mis peab ikkagi õige olema. Geurt võib end jälle tunda õnnelikult.

Ühele itaallasele tehakse selles veerus selgeks śveitsi süsteemi paarimise detaile. Geurt selgitab: Allaviiduks tuleb pidada vaid seda mängijat, kes saab vastase mitteilmumise tõttu punkti, mitte aga tema vastast. Allaviidu saab ju nõrgema vastase ja kergema mängu, miski pole aga kergem, kui saada punkt ilma mänguta.
Kui on paaritu arv mängijaid, jääb üks neist paariliseta. Ta saab 1 punkti, vastast ega värvi talle ei arvestata, küll aga loeb see laskumisena. Mängija, kes on saanud punkti mängijate paaritu arvu või vastase mitteilmumise tõttu, ei või uuesti punkti saada mängijate paaritu arvu tõttu. Küll aga võib sel moel punkti saada mänguta punkti loovutanu.

Juttu on veerus veel sellest, kuidas arvestada noortevõistlustel vanusepiir või kuidas saada FIDE arbitriks.
Üks LAV-i mängija kurdab eetika languse üle: vanake unustab kella vajutada, nooruk teeb nagu mõtleks. Viimastel sekunditel vanake märkab ja vajutab kella, nooruk käib siis otsekohe. Ehk oleks korrektne vastasmängija unustamise korral alati sosistada "kell". Ka artikkel 10.2 soodustavat ebaeetilist käitumist (?) - Geurt leiab küll, et nii ei toimi mitte ainult noored, aga üldiselt pole ta samavõrd pessimistlik.

Põhjendatakse ka, miks lõpetatakse aasta pärast tiitlivõistlustel seni populaarse kontrolli 90 minutit partiile ja 30 sekundit igale käigule kasutamine (reitinguturniiridel jääb see endiselt võimalikuks). Nimelt on peetud vajalikuks, et kõik tiitlivõistlustel kasutatavad kontrollid oleksid kaheosalised ja võimaldaksid vahepeal lõdvestuda. Küll aga mängitakse kogu partii ühesuguste reeglitega, s.t., kas lisasekundid hakkavad jooksma juba 1. käigust või ei kasutata neid üldse (sellele nõudele see kontroll muidugi vastas).
Ja ärgem unustagem, et järgmisel nädalal mängime juba uue koodeksi järgi.
Lembit

Kas nii ka saab?

Ühel Saksa kodulehel väidab keegi mängija, et olevat leidnud peaaegu tõrgeteta süsteemi välkpartii võitmiseks.
Niisiis 5-minutiline välk. Mees võtab d-etturi kätte, paneb selle d4, aga käest lahti ei lase. Kuna vastane ei taha aega kaotada, võtab ta oma d-etturi ja kavatseb selle ilmselt panna d5. Nüüd aga lööb mees oma ikka veel käeshoitud etturiga tema lipu d8-lt ära (!?), võtab siis naaberlaualt mingi lineaarselt käiva malendi ja paneb selle muundamisväljale.

Reguleerima peaks asja artikkel C3 (või edaspidi sisuliselt peaaegu sama B3c): Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida.

Kogemused näitavat, et enamik mängijaid laskvat üllatusest Ed5 käest lahti. See aga tähendab igasuguse taotlusõiguse kadumist määrustevastasuse kohta. Valgel on nüüd lihtsalt lipp või midagi muud rohkem. Teine variant on, et must hoiab oma etturit siiski veel kõvasti peos. Siis võtab valge oma lõpetamata käigu tagasi, kuna see oli määrustevastane, ja mängib normaalselt edasi. Mingit riski seejuures pole. Kuni kella pole vajutanud, võib ju määrustevastasust korrigeerida, malendi puudutamisest aga C3 ei kõnele.

Vaevalt võiks selline asi küll rohkem kui korra õnnestuda. Juba järgmisel korral oldaks sinu suhtes märksa tähelepanelikum. Küllap ka kohtunik jälgib sind nüüd hoolikamalt ja leiab endale mängusaalis koha, kust seda kõige parem teha oleks.
Must võiks muidugi etturi d7-le tagasi panna ning oodata kuni valge kella vajutab, seejärel aga taotleda valge määrustevastasuse fikseerimist või vaadata, et valge asendaks oma määrustevastase käigu uuega.
Kui must korrektselt mängib, s. t. käib alles siis, kui valge on oma malendi käest lahti lasknud, siis see plaan ei toimi. Oma malendit siis kuhugi mujale panna ei saa. Nii jääb asi kohtuniku otsustada ja võib tekkida tüüpiline 1 : 1 olukord, kus valge kinnitab, et tal oli Ed4 alles peos, must aga ütleb, et see oli käest lahti.
Kohtunikul on muidugi õigus kaotus fikseerida ka ebasportliku käitumise eest, aga kuivõrd selleks on tõestusmaterjali vaja, siis leitakse sellistes 1 : 1 olukordades tavaliselt, et reeglite rikkumist pole olnud ja otsutatatakse asi süüdistatava kasuks.
Lembit

K ikka päevakorral

1. mail panin oma kommentaarile pealkirjaks Segadus K ümber. K on teatavasti juurdekasvukoefitsient, millega tuleb korrutada mingil turniiril oodatud tulemusega võrreldes rohkem või vähem saadud punkte, et teada saada, kuidas su reiting muutub. Seni võib see olla 10 (reiting vähemalt 2400) või 15 (nõrgematel mängijatel), uutel tulijatel aga 25.
FIDE Dresdeni kongressil otsustati reitingumängijate K-d kahekordistada, mis tähendaks märksa suuremaid kõikumisi. Suured vaidlused läksid sedapuhku lahti alles siis, kui otsus oli juba tehtud. Suurmeistrite ja reitinguspetside arvamusi oli nii ühe kui teise seisukoha kasuks. Rohkem näis siiski olevat neid, kes leidsid, et otsus võeti vastu kiirustades ja muudaks süsteemi väga ebastabiilseks.

Peaassamblee on ometi FIDE kõrgeim võimuorgan ja selle otsuseid keegi teine tühistada ei saa. Küll aga võib Presidendinõukogu teatud juhtudel (kui leitakse, et arutelu Peaassambleel ei olnud piisavalt põhjalik) otsuse elluviimise seisma panna, nii et järgmine kongress asja uuesti arutaks.
Näib, et nüüd minnaksegi seda teed. Pealegi üsna viimasel momendil, sest uued koefitsiendid peaksid hakkama kehtima alates 1. juulist. Kõigepealt kutsus FIDE kümmekond asjatundjat asepresident Makropoulose juhtimisel juuni algul kokku Ateenasse, kus tehtud otsust olevat igapidi kaalutud. Veidi kummaline küll, et seda tehti alles nüüd, mitte aasta tagasi, kui Peaassamblee otsust ette valmistati. Igatahes soovitati asjadele tagurpidikäik anda ja uuesti arutama hakata. Vedi lähemalt annab arutluse käigust teada http://www.chessbase.com/.

K niivõrd radikaalne suurendamine võiks endaga kaasa tuua liiga suuri muutusi. Samal ajal peeti heaks üleminekut reitingunimekirjade avaldamisele mitte iga 3 kuu, vaid iga 2 kuu tagant. Ka see muudab reitingud liikuvamaks, aga mitte nii suurel määral. Heaks kiideti ka otsus, et kui kahe vastasmängija reitingute erinevus on suurem kui 400 punkti, siis loetakse erinevuseks ikkagi 400. Nii kehtis see arvutamise lihtsustamiseks Eestis ka seni, FIDE-l oli see arv aga siiani 350.
Tarkade kogunemisele järgnes FIDE Presidendinõukogu, sedapuhku Krakówis. Nagu oodata võis, kiideti seal Ateena seisukohad heaks ning asi antakse uuesti arutusele tiitli- ja reitingureeglite komiteesse.

Leinateade tuli seekord Austriast. Lahkunud on sealne eakas maletegelane Wilfried Dorazil (98). Rahvusvahelise arbitri nimetuse sai ta juba 1959. Pikka aega oli ta FIDE kvalifikatsioonikomisjoni esimeheks ja muudelgi tähtsatel ametitel, alates 1974 aga FIDE auliige. Praegugi on mul laual dr. Dorazili kiri aprillist 1971. Ta kinnitab, et on kätte saanud rahvusvahelise turniiri "Tallinn-71" aruande ja on mu järeldustega täiesti päri jäänud. Hilisematelt FIDE tegelastelt ma nii korrektset tagasisidet enamasti ei saanud.
Lembit

Sekkuda või mitte?

Kolmapäeva hommikul helistati ootamatult Lasnamäelt. Õhtul pidi seal algama Tigran Petrosjani mälestusturniir. Just sel päeval oleks Tigran saanud 80-aastaseks (täpselt 40 aastat sai muide MM-tiitli kaotsiminekust). Tallinnas võistles ta korduvalt, 30 aastat tagasi võitis ta siin rahvusvahelise turniiri "Tallinn-79". Oli võimalus ka mujal vahetult Petrosjani mängu jälgida. Nii et mis siis ikka, läksin.


Mängijaid oli kahe grupi peale kokku veidi üle 30, koosseis aga üsna kirju, noorima ja vanima mängija vanusevahe 7o aasta ümber. Omajagu vajas see arvestamist. Ilm oli ka äkki liiga ilusaks läinud. Osa vajas lahtisi aknaid ja õhku, osa kartis tuuletõmbust. Mõned vanemad mängijad nõudsid küll täielikku vaikust, kui nad veel ise mängisid, seejärel olid aga kohe valmis naabritega sõnakalt asju arutama, sõltumata ülejäänud partiide jätkumisest.

Olen üldiselt alati lähtunud põhimõttest, et kiir- ja välkmale on peaaegu täielikult mängijate endi asi, kus kohtunik oma nina vahele ei pista, loomulikult kui mängijailt pole selleks taotlust tulnud. Veel vähem on kellegi partiisse asja pealtvaatajatel, kelle hulka ka teised mängijad kuuluvad. Noorematel olid küll küllalt sageli käed püsti. Rangest ajakavast kinnipidamiseks kasutasime määrustevastaste käikude puhul süsteemi "1. kord hoiatus, 2. kord kaotus" aegu korrigeerimata. Eriti palju selliseid käike polnud, aga juhtus ikkagi. Peamiselt kippus kuningas tulle jääma, aga paaril korral käis mõni malend hoopis teistmoodi, kui oleks pidanud.


Põhiliselt olid kasutusel vanad mehaanilised kellad, mille ainus häda oli, et mõnedel kippusid mõlemad pooled üheaegselt käima. Aga kahel juhtijate laual olid elektroonilised Easy-kellad. Nimi nagu viitab sellele, et nad on hõlpsasti kasutatavad, mulle see küll nii ei tundunud. Omapära on selles, et ajakontrollini aeg väheneb, seejärel aga hakkab sekundeid hoopis juurde tulema. Ekraanile ilmub küll lipuke, aga seda ei tarvitse tähele panna.

Ei pannud tähele ka see meister, kelle vastane aja ületas. Mul oli kange tahtmine juhtida tema tähelepanu kella iseärasustele, mida enne partiid ei osanud teha. Muidugi ei võinud ma sekkuda, aga õnneks jõudis ta enne oma aja otsasaamist partii ära võita. Kui ka tema aeg oleks lõppenud, oleks tulnud ilmselt fikseerida viik. See, et kohtunik asja pealt nägi ja kell näitab, kui palju kummalgi ajaületusest möödas on, ei loe. Koodeksi reeglid on üldised ega või kellatüübist sõltuda.


Teist korda kõhklesin, kui üks mobiil mingi häälitsuse tegi. Helisemiseks seda küll nimetada ei saanud. Reas istuvad mängijad ei reageerinud ega öelnud ainsatki sõna. Ainult üks mängija tõusis ja lülitas oma mobiili välja ja naaberlauas mänginud kohtunikulitsentsiga neiu vaatas mulle tähelepanelikult otsa, et mida ma nüüd teen. Loomulikult tean, et mobiilihäälitsus toob kaotuse, leidsin aga, et oma sekkumisega segaksin naaberlaudu märksa rohkem kui segas (õigemini ei seganud) see mobiil. Antud juhul toimisin ehk isegi õigesti, sest häälitsenud mobiil oli kuulunud hoopis teisele mängijale, kui arvasin. Aga selge mobiilihelin ühe partii ajal tõi küll nulli, ühe pealtvaataja saatsin saalist välja ja üks treener kadus ise välkkiirelt.

Oli üks vanem mängija, kes ilmselt harjunud vangerdust alustama vankrikäiguga. Ühes partiis vastane ei reageerinud, teises kutsus vastane mu laua juurde ja siis pidi eksija jätma kuninga paigale ja käima vankriga kui esimese puudutatud malendiga.
Toosama mees oli ühes partiis nagu vastanegi juba mõnda aega edasi-tagasi käinud, kui püüdis mulle selgeks teha, et võib seda ajaga võita, sest vastane ületab aja varem: temal oli jäänud 10 minutit, vastasel ainult 7. Sedapuhku pidi ta küll viigiga leppima.

Millegipärast ei oldud mõnel puhul rahul arvutipaarimise tulemustega. Eks siis seletasin, et kohtunik sekkub paarimisse vaid erandjuhtudel, kui masin paneb näiteks kokku omavahel juba kohtunud paari või annab kellelegi kolmas kord järjest mustad. Muidu aga loetakse paarimine õigeks. Põgusal vaatlusel ei leidnud mina küll midagi sekkumisväärset.
Aga üldiselt oli tegemist päris tavalise turniiriga, mis ka kohtunikutöö seisukohalt midagi ootamatut endaga kaasa ei toonud.
Lembit

Juhtumeid partiidest

Chesscafe äsjases veerus peatutakse riivamisi Carlsen - Ivantśuki partiil Leónist (vt. minu 14. VI Kohtunik ja välkmale). Loomulikult leiab ka Geurt, et kohtunik kiirpartiisse ei sekku ning viigitaotlus 50 käigu reegli alusel on mängija enda asi.
Küll aga seletab ta, kuidas selle asjaga on loodud kuulsatel Amber-turniiridel. Seal peetakse teatavasti kaks turniiri: ühel mängivad mängijad pimesi, teine on kiirturniir. Pimemales näeb mängija arvutiekraanil vaid viimast käiku (kõigile teistele on näha kõik käigud). Praktiliselt on mängijal seal iseseisvalt võimatu 50 käigu reegli alusel taotlust esitada.
Seetõttu näeb turniirijuhend ette, et kui 50 käiku on löömiste ja etturikäikudeta tehtud, teatab kohtunik, et nüüd on viigitaotluse võimalus olemas, ja mängijad otsustavad siis ise, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte. Samamoodi toimitakse ka seisu 3-kordse kordumise puhul. Seepärast kehtib analoogia põhjal samasugune kord ka seal paralleelselt peetaval kiirturniiril.

Samast leiame juhtumi ühelt Saksa klubiturniirilt. Kohtunikku pole parasjagu kohal, kaks meest on aga suures ajapuuduses. Valge käib Rg4-e6 (ilmselt võimatu käik) ja laseb ratsu käest lahti. Oleks ta mänginud Rg4-f6+, oleks ta pärast musta sunnitud Kg8-h8 pannud lipuga väljalt h7 mati. Enne kui valge jõuab kella vajutada, paneb must käiguga Vd8-d1 mati (valge kuningas oli g1, selle ees seisid etturid f2, g2 ja h2). Alles nüüd märkavad mõlemad mehed, et valge eelmine käik oli olnud määrustevastane. Valge tahab taastada seisu, mis oli laual enne Rg4-e6, must on pandud mati õigsuses kindel. Mis siis nüüd?

Eks peame appi võtma koodeksi. Kuna ajakontrollist juttu polnud, siis oli ilmselt tegemist tavamalega.
7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist.
Niisiis on oluline, kas see avastamine leidis aset partii ajal. Või oli partii juba lõppenud?
5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Käigu Vd8-d1++ määrustepärasuses kahelda ei saa. Järelikult on partii läbi, valgel pole enam ratsukäigu parandamise õigust ja punkt läheb mustale. See, et valge kella ei vajutanud, pole oluline.
Lembit

Veel nulltolerantsist

Hiina meistrivõistlustel juhtunu (vt. minu 11. VI Vaja ülimat täpsust) on ärgitanud asjahuvilisi mõnedel veebilehtedel (chessbase, ecforum) elavalt sõna võtma. Hoiak hilinemist täielikult keelava koodeksiartikli suhtes näib üldiselt olevat üsna negatiivne.
Aga milline see artikkel ikkagi on? Kuivõrd ametlikult uus koodeks veel ei kehti, siis hoiduvad nii FIDE kui ka liikmesföderatsioonid selle nähtavale kohale ülesriputamisest. Seetõttu on artiklist 6.6a läinud käibele kaks varianti.

6.6a: Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii, (kui kohtunik ei otsusta teisiti). Seega on lubatud puudumisaeg 0 minutit. Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja.
Selline oli FIDE presidendinõukogus tõepoolest RC poolt väljapakutud variant. Läbi see aga ei läinud ja võitis Iljumźinovi tekst, kus sulgudes olev lauseosa puudub (vt. ka minu 12. VI FIDE juhid Istanbulis, 13. III Uuest koodeksist). Nii et seda koodeksis pole ja kohtunikul ei ole hilinemise suhtes midagi öelda.
Aga võib-olla ei pidanudki kohtunik selle artikli järgi tõepoolest nulli panema? Ehk oleks võinud arvesse võtta, et neiu oli juba enne mänguaja algust oma laua juurde jõudnud ja isegi partiiprotokolli täitnud?


RC sekretäri, minu vana hea tuttava Stewart Reubeni arvates on nulltolerantsi rakendamine praktiliselt võimalik vaid siis, kui kohtuniku hoole all on mitte üle 5 laua ja kui ta ise kõigil neil kellad käigustab. Kuigi ega asja kohtunikust sõltuma panemine pole tema arvates parem: mängija teab, et koodeksi järgi peaks ta võitma, kohtunik aga leiab, et üheminutiseks hilinemiseks oli kaalukas põhjus, näiteks päästis mängija kusagil FIDE presidendi elu. Tema arust pole ei FIDE ega ka rahvusliku föderatsiooni asi, kuidas peaks erinevates tingimustes mängima. Nulltolerantsile minek vähendavat reitinguturniiril mängijate arvu 10 - 20 %. On teisigi mehi, kes leiavad, et sel moel tahab FIDE amatöörmalele üldse lõppu teha.

Igas turniirijuhendis peaks kirjutama, milline on sellel turniiril lubatud hilinemisaeg. Sellest ei tarvitse aga palju abi olla, sest juhendeid ei loeta sageli hoolikalt läbi ning koodeksist või mujalt võib saada hoopis teistsugust infot. Ka kellad ei tarvitse ühesugust aega näidata. Kellegi kellal võib olla alles 19.29, teisel aga juba 19.31.
Hea olevat selline kord nendele, kes on valmis raha eest partiid kaotama. Näitena on siin toodud Matulovići punktiloovutus Taimanovile Palma tsoonidevahelise turniiri viimases voorus 1970. Ma polnud varem vist sellest küll midagi kuulnud, tollesama jugoslaavlasega oli mul aga parasjagu tegemist oma esimesel välisturniiril kaks aastat hiljem. Enam pole vaja mõelda, kuidas kaotada ja sellele aega raisata. Pealegi ei lange ka reiting, sest mängimata partiid reitinguarvestusse ei lähe. Hilineja vastastelt võib aga hilinemine võtta võimaluse mingi normi täitmiseks, kui partiide arv täis ei tule.

Mida siis nüüd teha? Eks tuleb olukorraga kohaneda. Mõned inglased on soovitanud jätta seal kehtima senine tunnine hilinemisaeg, kui kohalikud korraldajad seda ei muuda. On aga teada, et juulis Briti Ühenduse turniiril kasutatakse igal juhul nulltolerantsi. On soovitatud määrata voorude algusajad harjunuga võrreldes veidi hilisemad, näiteks mitte 14.00, vaid 14.05, mitte 18.00, vaid 18.05. Ehk siis ikka kohale jõutakse. On ettepanekuid karistada hilinejaid topeltajaga, see tähendab, et 10-minutisel kaotab mängija 20 minutit. On pakutud ka auhindade kallale minekut.
Üks probleem on inglastel veel. Oma śveitsi süsteemis turniiridel on nad harjunud, et kui kellelegi teatud aja jooksul vastasmängijat ei tule, korraldatakse nende jaoks uus paarimine. Terve tund on mõttetu sel juhul oodata lasta. Kui paarida uuesti aga 30 minuti pärast, siis võib ühetunnise hilinemisaja puhul mängija ikka veel tulla. Seepärast on pakutud, et 30-60 minutit hilinejad saaksid mänguta pool punkti. Aga FIDE sellist ümberpaarimist teatavasti ei poolda.
Lembit

Kohtunik ja välkmale

Nädal tagasi lõppes Leóni kiirturniir. Finaalis olid vastamisi Carlsen ja Ivantśuk. Ajakontrolliks oli seal 20 minutit partiile ja 10 sekundit käigule. Kui 4 partiiga asi ei selgunud, mängiti 2 partiid vlku (5 minutit partiile + 3 sekundit käigule) ja vajadusel lahendati asi armageddoniga. Seal asi lõpuks Carlseni kasuks otsustatigi.
Pressikonverentsil äratas aga huvi üks Ivantśuki küsimustest: miks kohtunik ei sekkunud? Jutt oli teisest välkpartiist, kus Carlsen oli pikka aega püüdnud võita vankri ja ratsuga vankri vastu. See seis oli lauale tekkinud viimase etturi löömisega 47. käigul. Teadaolevalt on seis ju viik, aga kasvõi Kasparovil on see kunagi õnnestunud ära võita. Käike mehed muidugi ei kirjutanud, kuigi oli tegemist automaatse üleskirjutusega. Lõpuks pakkus Carlsen 100. käigul viiki ja siis partii lõppeski. Ivantśuki arvates oleks pidanud kohtunik juba 3 käiku varem asja ära lõpetama.

Välkmale määrustes (koodeksi art. C) 50 käigu reeglit ei mainita - näiteks art. 10.2 kohta on seal öeldud, et selle alusel viiki taotleda ei saa. Järelikult kehtib ka siin koodeksi üldosa.
5.2e: Partii lõpeb viigiga, kui mõlemad mängijad on teinud 50 viimast järjestikust käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta.
9.3: Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui ... kumbki mängija on teinud 50 viimast käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta.
See tähendab, et pole vaja mingit kohtuniku omaalgatuslikku sekkumist.

Mängija käikude täpset arvu tavaliselt ei tea. On siis soovitatud hakata taotlema igal käigul, kui arvad, et umbes 40 käiku on tehtud. Kui kohtunik on arvestust pidanud, võib ta öelda, kas taotlus on õige või mitte, mitte aga seda, mitu käiku on tehtud. Taotluste esitamise arv pole piiratud. Kas aga siin ei tuleks siiski mõelda artiklile 12.6 (vastasmängija häirimine seoses ülemääraste taotlustega)?
Mängijal pole vaja oma taotluse õigsust tõestada. Piisab sellest, kui mängija ütleb, et 50 käiku on tehtud. Edasine on juba kohtuniku asi, ükskõik kas ta kasutab seejuures oma üleskirjutust, ekraani või muud tehnilist abivahendit.
Tavaliselt pole välkmales siiski kohtunikul võimalust kontrollida, kas 50 käiku on täis või mitte. Kui selline võimalus aga on ja kohtunik on veendunud, et käigud on täis (nagu oleks see võinud olla Ivantśuki puhul), fikseerib ta viigi.

Mingil turniiril võib kehtida oma erikord. Amber-turniiril näiteks küsib kohtunik 50 käigu täitumisel, kas mängijad tahavad viiki taotleda või mitte ja siis on juba nende endi asi, kas nad seda teevad. Aga see on ainult erand.

Päris selge, et Ivantśuki süüdistus kohtuniku vastu, et ta partiisse ei sekkunud, oli alusetu. Ehk oli see mingil määral viide ka sellele, et reeglid võiksid ju veidi teistmoodi olla. On minulgi tulnud sellele suurmeistrile (kes ise on ju üpris sümpaatne) paaril korral üsna elementaarseid asju seletada. On väidetud, et kord küsinud Ivantśuk näiteks, et kas saab pikka vangerdust teha, kui b1(b8) tules on. Ei tea, aga mõni teine suurmeister on seda küll küsinud.

Küllap peaksime siiski välkpartiidesse erinevalt suhtuma, sõltuvalt sellest, kas tegemist ühega paljudest massilise osavõtuga turniiril või otsustava lisapartiiga. 1. juulist peale teeb ka koodeks siin selge vahe: kui iga partiid jälgib omaette kohtunik, siis kehtivad selle kohta kõik tavapartii reeglid (käikude üleskirjutamine välja arvatud). Aga ka siis 50 käigu täitumisel kohtunik ise partiisse ei sekku.
Lembit

Vaja ülimat täpsust

Internetis uidates jäi mu pilk peatuma kahele asjale. Üheks neist olid Hiina meistrivõistluste tulemused, teiseks aga Hiiumaa Suve turniiri juhend. Kaks võistlust, mille vahel pole muidugi absoluutselt mingit seost. Aga ehk mingi kokkupuutepunkt siiski?
Hiina meistrivõistlused lõppesid suure üllatusega. Võitjaks tuli 16-aastane igasuguste tiitliteta Ding Liren, kes veel kaks vooru enne lõppu oli GM Wang Haost olnud poolteist punkti taga. Pealegi tuli tiitel üsna kergelt: viimases voorus hilines tema vastane laua taha 1 minut 47 sekundit ja punkt oligi läinud. Suurmeistrile mõjus see nii, et tujutult mängides kaotas ta teise partii järjest. Ding ise oli muidugi ülirõõmus, aga mingi varjuke tema tiitlile siiski jääb.
Kuigi naiste turniir peeti paralleelselt, lubati 15-aastane WGM Hou Yifan siiski meeste turniirile. Ta jäi küll tabeli lõppu, osutas aga siiski meestele visa vastupanu. Üheks partiiks oli ta juba varakult mängusaalis, täitis partiiprotokolli, ootas partii algust, signaali hetkel aga enam oma laua taga ei istunud, vaid jõudis sinna 5 sekundit (!) hiljem. Partii oli selleks ajaks juba läbi.

Hiinas on ametlikult maksma pandud FIDE koodeksi muidu alles 1. juulist jõustuv uus redaktsioon, kaasa arvatud selle nulltolerantsi artikkel:
6.6a: Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii. Seega on puudumisaeg O minutit. Võistluse reeglid võivad määrata teistsuguse puudumisaja.

Seni aga toimitakse igal turniiril isemoodi. Kui selle kommentaari mustand oli juba paberil, tõi Michel mulle 64 juuninumbri, kus juttu ka GP-turniirist Naltśikis. Olid kohtunikud sealgi hädas ühe suurmeistriga. I voorule hilinemisel piirdus kohtunik suulise manitsusega. Teistkordne hilinemine tõi ametliku hoiatuse. Kolmas hilinemine oleks reglemendi järgi pidanud ilmtingimata tooma kaotuse. Ja siis helistasid kohtunikud mõned minutid enne partii algust igaks juhuks mängijale, uurimaks millised plaanid tal selleks päevaks on... Turniiri lõpetamisel sai suurmeister kõige punktuaalsema mängija eriauhinna.

Hiiumaa Suvi on esimesi turniire, mis Eestis pärast 1. juulit korraldatakse. Nii et seal kehtib tingimata juba uus koodeks.
Lugesin seepärast seda 27. aprillil kinnitatud juhendit väga tähelepanelikult (olin muide veidi varem üllitanud hoiatava kommentaari - 15.IV Ikka see 10.6). Ei leidnud sealt aga midagi teistsuguse puudumisaja kohta. Tõsi küll, juhendi lõpust leiame lause Juhendis käsitlemata küsimused lahendab turniiri peakohtunik koos Hiiumaa Maleklubi presidendiga.
Need käsitlemata küsimused võivad ilmselt olla vaid sellised väiksema tähtsusega asjad, mille käsitlemiseks juhendis endas vajadust polnud, aga võimalik, et need ka lihtsalt ära unustati. Mõtlemisajaga ja partiile hilinemisega seotud küsimused on sedavõrd olulised, et neid reguleerib malekoodeks, mis on juhendist märksa tähtsam dokument. Ja kui koodeks lubab võistluse reeglitega mingeid erandeid teha, siis ei saa nendeks reegliteks kindlasti olla kohtuniku ja klubijuhi kokkulepe. Kohtuniku pädevusse pole kunagi kuulunud ega kuulu ei mõtlemisaja ega võimaliku hilinemisaja kindlaksmääramine.

Kui võistluste korraldajad kusagil arvavad, et aastakümneid end esimesel mängutunnil küllalt vabalt tundnud mängijail on raske end korrapealt väga rangetesse raamidesse suruda, siis tuleb seda arvestada võistlusjuhendite koostamisel. Hiiumaa turniiril jääb aga vaid loota, et kõik mängijad minutipealt (vabandust: sekundipealt) oma mängulaudade taga on, muidu jääb kohtuniku hooleks vaid tulemuste fikseerimine. Tema jaoks siin manööverdusruumi pole, tahtku ta seda ise või mitte.
Lembit

Korraks mobiilidest

Saksa Maleliidu leheküljel on viimasel paaril nädalal olnud ühe teemana jälle arutluse all mobiiltelefonid ja nende helisemine. Seekordse diskussiooni algataja küsis, mida teha siis, kui mobiili asemel teeb mingit peaaegu analoogilist häält hoopis käekell või pulsimõõtja.
Mobiili häälitsus (mis ei tarvitsegi just helisemine olla) toob kaotuse. Uus art. 12.3b: Kui mistahes selline seade tekitab heli, kaotab mängija partii. Peamine põhjus on see, et selle abil võib sõbraga ühendusse astuda, kes võib-olla just samal ajal kodus seda partiid Fritzi abil jälgib. Tõenäosus on siin küll minimaalne ja peamiselt teoreetiline, aga oht on siiski olemas. Mobiili kaasatoomist koodeksi uus redaktsioon enam ei keela, muidugi tingimusel, et see on välja lülitatud. Maletajate häirimine on vaid sekundaarse tähtsusega. Juba mainitud käekella kõrval leiab üks diskussioonil osaleja, et nõrgast mobiilihelinast hoopis rohkem häirib teda see, kui vastane lõhnab näiteks sibula või alkoholi järele.

Võib-olla on koodeksiga ettenähtud karistused tõepoolest ebaproportsionaalselt karmid ja kohtunikele võiks jätta koodeksisätete rakendamisel mingisuguse mänguruumi. See käib ka näiteks partiile võimaliku hilinemise aja kohta. Antud juhul on aga reeglid just sellised, nagu nad on, ja kohtunike ülesanne pole otsida mingit õiglust (mis kipub ju üsna subjektiivne olema), vaid rakendada olemasolevaid reegleid, ka siis kui need kohtunikele millegipärast ei meeldi. Võimalus reegleid muuta tekib jälle järgmise koodeksiredaktsiooni väljatöötamise ajal ehk 3 aasta pärast.

Arutluse käigus juhiti põhjendatult tähelepanu sellele, et reeglite rakendamise jäikus on erinevatel juhtudel erinev. Iga määrustevastase käigu puhul tuleb vastasmängijale kindlasti anda 2 minutit, aga see, kuidas toimida mängija lahkumisel turniirisaalist, on jäetud kohtuniku otsustada. Kohati on kohtuniku otsustamise diapasoon küllalt lai: artikli 10.2 rakendamisel võime otsustada, kas viik kohe fikseerida, otsustamine edasi lükata või taotlus üldse tagasi lükata. Viimasel juhul on 2 minuti lisamine selge, aga otsuse edasilükkamisel sõltub see lisa sellest, kas leiame, et taotlus oli pigem õigustamata või pigem õigustatud.
Ajuti on mullegi tõepoolest tundunud, et karistus mobiilihelina eest on mingil juhul liiga karm, aga niisama on ju ka ebaõiglane panna suure materiaalse ülekaaluga mängijale ajaületuse korral kaotus vastase vastu, kellel on peale kuninga jäänud vaid viimane ettur, millel pole mingit perspektiivi kuhugi välja jõuda.

Üks tõstatatud küsimus oli, kui kaua võib mobiilihelinast möödas olla, et selle eest kaotus panna ja kas taotlejaks peab kindlasti olema vastasmängija. Mingeid piiranguid koodeksi vastavatest artiklitest (uue redaktsiooni 12.3b, 13.7b) välja ei loe. Niisiis ei tarvitse kohtuniku reageerimine ja kaotuse fikseerimine toimuda otsekohe, vaid see võib aset leida mistahes ajal partii jooksul (aga ehk veelgi hiljem?). Üks arutleja kirjutabki, kuidas tema mobiil oli taskus 15 minutit pärast partii algust mingit häält teinud ja ta oli kogu mänguõhtu piinelnud, oodates, et mis nüüd saab, ja lõpuks seetõttu mängu kaotanudki.
Kui vastasele meenub matiseisu sattunult, et teise poole telefon helises, siis pole selle küsimuse tõstatamine ehk küll enam sportlik, aga reeglid seda igatahes ei keela. Ja pöördujaks ei tarvitse olla tingimata vastasmängija, vaid ka iga pealtvaataja, kelle hulka arvatakse ju teised mängijadki, kelle turniiriseisu selle partii tulemus võib kuidagiviisi mõjutada.

Mis puutub käekella (millega mõne arutleja arvates varsti ka internetti pääseb), siis sellega seotud karistused peaksid olema märksa mõõdukamad ja kuivõrd koodeks neid täpselt ette ei kirjuta, siis sõltuvad nad kohtunikest. Kasutada võib näiteks mõtlemisaja korrigeerimist.
Rangetel reeglitel on positiivne mõju siiski olnud, mobiilihelinad on turniiridelt (peaaegu) kadunud. Ega sisselülitatud mobiile pole seal kunagi normaalseks peetud.
Lembit

Veidi keerukamat

Oleme jõudnud prantslaste kohtunikueksami tegemisega poole peale. Vaatame siis täna küsimusi edasi. Nende 4. osas küsitakse, kas väide on õige või vale.
1. Välkmales kaotab 1. määrustevastane käik. -
Õige. Tingimuseks on, et vastasmängija peab võitu taotlema enne oma käigu tegemist ja et tal on laual matistamiseks piisav materjal (C3).
2. Välkmales võib määrustevastast käiku parandada nii kaua, kuni sa pole veel kella vajutanud. -
Õige (C3, 4.6).
3. Välkmales võib vastata teise poole käigule enne, kui see on jõudnud kella vajutada. -
Õige (1.1, välkmale pole erandiks).
4. Kiirmales lisatakse määrustevastase käigu puhul 2 minutit vaid siis, kui ta seda ise taotleb. -
Õige (B6). Kohtunik sekkub omal algatusel vaid siis, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundamine on jäänud lõpetamata.
5. Tavamales kaotab partii 2. määrustevastane käik. -
Ei, alles 3. määrustevastasus kaotab partii (7.4b).

Välkpartiiga on tegemist ka eksami 5. osas. Peate ette kujutama, et olete kohtunik 5-minutilise kontrolliga partiis, kus vastamisi Anand ja Bacrot. Anand lööb musta viimase etturi ning kummalgi jäävad lauale vaid kuningas ja vanker. Võidule viivat käiku pole näha. Käigul olev A. taotleb viiki. Tal on 5, vastasel aga 20 sekundit. Mida teete?
Välkmales art. 10.2 ei kehti (C2) - vähemalt 1. juulini, siis hakkab asi sõltuma sellest, kas iga laua jaoks on omaette kohtunik või mitte. Seepärast viiki taotleda ei saa. Kohtunik võib muidugi B-lt küsida, kas ta on viigiga päri. Kui ei ole, siis läheb partii veel mõni sekund edasi ja kellelgi saab aeg otsa.
Midagi sarnast on siin ühe Keila turniiril mängitud ja mõningaid vaidlusi tekitanud partiiga. Vahe vaid selles, et vankrite asemel olid seal laual lipud (ebaoluline) ja välgu asemel mängiti kiirmalet (see juba olulisem). Kiirmales on ka praegu art. 10.2 alusel viigi taotlemise õigus olemas ja seda seal ka kasutati. Aga see, kas viik fikseerida või mitte, sõltub ikkagi kohtunikust, kelle otsus selle artikli rakendamisel on lõplik.

Eksami 6. osas on tegemist tavapartiiga. Laual on ebavõrdne seis: valgel K + V + O + 2E, mustal ainult K + E. Valge ületab aja, samal hetkel aga heliseb musta telefon. Missugune peaks olema partii tulemus? -
Kui matti ega patti polnud, loeb ajavõit (6.10). Kui telefon heliseb pärast partii lõppu, pole art. 12.2 (kaotus mobiilihelina eest) kasutatav. Art. 13.4 alusel võib küll karistada teiste partiide häirimise ja telefoni mängusaali toomise eest (12.6, 13.2, 13.7b). Partii kaotatuks lugemine oleks prantslaste arvates väga karm, kuid siiski võimalik karistus. Kui 2 tegevust (noolekese langemine ja helin on üheaegsed, kaotab telefon. Võimalik on panna null ka mõlemale mängijale.

Ja lõpuks 7. osa. On tavapartii. Valgel on jäänud aega 30, mustal 10 minutit. Möödute lauast ja märkate musta protokollis valge käike 27. Vhd1 ja 28. Vh1. Sel hetkel näete, et valge mängib 42. O-O-O. Mida teete?
Kohtunik on sel juhul olnud küll ülimalt tähelepanelik. Tavapartiis peaksite sekkuma. Kui on käidud Vh1-d1, siis on liigutud üle kuninga algasendi. Järelikult on kuningas käinud ja vangerdada enam ei saa. Peaks aga kontrollima, kas pole tegemist märkimisveaga. Võib-olla käidi hoopis Vhf1 või Vhg1, mis jätab pika vangerduse võimalikuks (3.8).
Panete kellad seisma ja kontrollite teisel laual. Prantslased soovitavad enne nii seisu kui ajad üles kirjutada. Kui O-O-O on määrustevastane, saab must 2 minutit aega juurde (4.3, 4.4) ja võimaluse korral peab ta käima kuningaga.
Ongi eksam 3 viimase kommentaariga tehtud. Aega võis kokku kuluda 2 tundi.
Lembit

Kohendame malendeid

Prantsuse kohtunikeeksami teises osas Pedagoogika peate ette kujutama, et teie poole pöördub üks lapsevanem. Tema poeg mängib esmakordselt pikka partiid. Õpetaja on talle näidanud, kuidas käike üles kirjutada, aga kas ta peab võrreldes kiirmalega veel midagi teadma? Mida sellele emale või isale öelda? Seda laadi küsimused on prantslaste eksamil tavalised. -

Arvatavasti me sel korral liiga peensustesse tungida ei saa. Kella tuleb vajutada sama käega (nagu kiirmaleski). Reeglid on ju üldse üsna sarnased. Kui partii jooksul mingid kahtlused tekivad, pöördugu kohtuniku poole, kelle otsimiseks võib kellad seisma panna. Protokolli tuleb märkida tulemus ja alla kirjutada. Laua tagant tõusta võib, mitte aga kellegagi partiis toimuvat arutada. Kohtunik sekkub ka siis, kui kellegi nooleke langeb.
Kui malendite algseis on vale või on laud valesti seatud, tuleb algusest uuesti peale hakata. Määrustevastase käigu puhul sekkub kohtunik ja taastab enne seda käiku laual olnud seisu. Reitinguarvestusest on vist veel vara kõnelda. Liigne info võib vanemat asjatult ehmatada. Loodetavasti teeb vanem siis ka lapsele mõne asja selgeks.

3. osas Mängija kaebab on toodud mõned juhtumid. Kuidas peaks kohtunik reageerima ja oma otsust põhjendama?
1. Vastane kohendab minu malendeid. - See pole keelatud, kui seda oma ajast teha (4.2).
2. Vastane kohendas malendit, aga ei öelnud mitte "kohendan", vaid "vabandage" - Koodeksis seisev kohendan" (4.2) on toodud vaid näitena võimalikust ütlemisest. Nii et küllap piisab ka vabandamisest.
3. Vastane kohendab malendeid minu ajast. - See pole kindlasti korrektne toimimine. Tuleb süüdlasele asja seletada. Kui sama aga kordub, võib kohtunik rakendada art. 13.4 toodud karistusi.
4. Vastane on vihane, et ma igal käigul oma malendeid kohendan. Aga ma olen ju käigul ja see on mu õigus.- Igal käigul kohendamine on küll liiast. See on midagi sarnast korduva viigipakkumisega (12.6).

Selles Bulletini numbris on muide ära toodud Prantsuse kohtunikekogu esimehe Escafre´i vastuskiri GM Vaiserile. Ka Vaiserile on tema vastasmängija Prantsusmaa tśempionaadil ette heitnud, et ta kohendab malendeid liiga sageli. Vaiser oli väitnud, et kuna tal on probleeme nägemisega, siis peavad malendid väga täpselt väljade keskel asuma.
Vastamiseks on Escafre konsulteerinud RC esimehe Gijsseniga, kes leidnud, et ka oma ajast liiga sage kohendamine võib vastasmängijat häirida ja seepärast on ka siin art. 12.6 rakendatav. Halva nägemise puhul peaks kasutama abilist, nagu art. F9 seda ette näeb.

Vaevalt antud juhul see viimane soovitus küll otstarbekas on, seda leiab ka Escafre. Küll tulenevad siit soovitused Prantsuse kohtunikele. Kohtunik võib piirata art. 4.2 (kohendamine) liiga sagedast kasutamist, kui tegemist on vastasmängija kasvõi tahtmatu häirimisega. Kohtunikud peaksid hoolitsema, et mängijad paneksid malendid väljade keskele, vajadusel sellest enne partiid hoiatades. Siis poleks vaja kohendamisreeglit liiga sageli kasutada.
Halva malendite asetamise eest võib kohtunik ajaga karistada. Kui tegemist on nägemisraskustega mängijatega, peab kohtunik jälgima, et mängulaud oleks piisavalt valgustatud ning seda, kuidas langevad varjud. Kirja avaldamise mõte oligi selles, et kohtunike tegutsemine erinevates kohtades oleks võimalikult ühesugune.
Lembit

Elementaarseid küsimusi

Prantsuse kohtunikelehe Bulletin des Arbitres Federaux kevadnumbris on toodud küsimused, mis seal kohtunikele esitati märtsis korraldatud järjekordsetel eksamitel. Võtame seekordki vaatluse alla sealse kohtunike põhieksami ehk UV1. Suuri probleeme ei tohiks see meile küll valmistada.
Tavapäraselt on selle esimeseks osaks mõned elementaarsed küsimused. Eksamineeritaval lastakse valida mitme võimaluse seast, kusjuures on võimalik ka mitme õige vastuse olemasolu. Vastates tuleb viidata koodeksi sellekohastele artiklitele. Küsitakse:


1. Missuguse ajakontrolli puhul teatate noolekese langemisest: a) 5 minutit partiile, b) 20 minutit partiile, c) 50 minutit partiile + 10 sekundit iga käiguga, d) 40 käiku 2 tunniga + 1 tund lõpuni, e) 30 minutit partiile + 30 sekundit iga käiguga? -
Juhtudel a ja b on tegemist välk- ja kiirpartiiga ning kohtunik peab siin ootama mängija taotlust, küll aga sekkub ta mõlema noolekese langemisel (B7, B9). C ja d puhul on tegemist tavapartiiga ja järelikult tuleb sekkuda (6.9, 6.10), e on piiripealne juhtum. 60 käiguga saab mängija 30 lisaminutit, seega loetakse partii kestuseks 1 tund. Prantsuse eksamil loeti see veel kiirpartiiks ja järelikult kohtunik ei pidanud sekkuma (B1, B7). Alates 1. juulist on see juba tavapartii ja kohtunik fikseerib noolekese langemise (uus A1).


2. Kes otsustab, kuhu paigutatakse malekell, kas a) mustadega mängija, b) kohtunik, c) valgetega mängija, d) võistluste korraldaja, e) mitte keegi, sest kell asetatakse mustade paremale käele? - Kohtunik (6.4).


3. Ühes kiirpartiis mängitakse üksiku kuningaga kuninga ja ratsu vastu. Mida teete? Kas a) loete partii viigiks, b) ootate, kuni üks mängija teie poole pöördub, c) ootate, kuni üks nooleke langeb, d) ootate mõlema noolekese langemist, e) küsite publiku arvamust? -
Art. 5.2c alusel on partii lõppenud viigiga (surnud seis, kus matt pole võimalik). Nii et võite partii viiguks lugeda (9.6). Kiirmaleartiklis mingeid piiranguid toodud pole.

4. Partiid mängitakse 10-minutilise kontrolliga, kusjuures iga käiguga lisandub 10 sekundit. Valged viivad etturi 8. reale, vajutavad kella, ütlevad "lipp!", aga jätavad etturi lauale. Mida teete? Kas a) loete määrustevastasuse tõttu partii kaotatuks, b) asendate etturi lipuga, c) ei tee midagi, kuna mängijad ei taotle midagi, ning jälgite, et pealtvaatajad ei sekkuks, d) nõuate, et valge teostaks muundamise ja asendaks etturi, e) lisate mustale 2 minutit aega? -
Tegemist on määrustevastasusega, aga see on kiirpartii. Sinna sekkume ise vaid juhul, kui mõlemad kuningad on tules või ettur muundamata (nagu siin). Nii et nõuate valgelt etturi asendamist mingi muu malendiga (ütlemine ei loe). Prantslaste arvates tuleks mustale 2 minutit lisada vaid juhul, kui mängija seda ise taotleb. Artiklitest 7.4a, b, 6.14 eritaotluse vajadust küll nagu välja ei loe. Nii et asi on vähemalt vaieldav, arvestagem pealegi, et siin toimub määrustevastasuse likvideerimine kohtuniku algatusel.
Muide on Saraatovis ilmunud Pavel Lobatśi koodeksikommentaaride raamat (ise kahjuks näinud pole). Ka selles väidetavat, et määrustevastasuste puhul on 2 minuti saamiseks vaja mängija taotlust. Internetis on seda arvamust irooniliselt kommenteerinud minu vana tuttav IA Igor Vereśtśagin, kes omavat Venemaal ainsana õigust FIDE kohtunikueksami
vastuvõtmiseks.
Lembit