Chesscafe viimases veerus taastusid vaidlused mõnede lihtsate seisude üle, kus üks pooltest ületab aja. Olen neid vaadelnud 26. VIII Millest sõltub tulemus? Sedapuhku on Geurti oponentideks minu kommentaarides juba vilksatanud Igor Vereśtśagin ja keegi Yuri Huip.
Lähteseis peaks juba tuttav olema.
Valged: Kf1, Rh8 (2). Mustad: Kh1, Eh2 (2).
Must ületab aja, aga kas valge võidab, kui ta enne ajaületuse märkamist puudutab oma ratsut? - Vaevalt küll, sest ükskõik kummale väljale ratsu panna, on must patis. Nii pole vist oluline, et Igor ütleb, et pole teada patile viinud käik. Yuri arvates aga tulevat vaadelda kõiki võimalikke käike, arvestamata malendite puudutusi, kellavajutust, kätt, mida selleks kasutati jne. Siis oleks tulemuseks valge võit.
Ilmselt peaks aluseks olema ikkagi koodeksi art. 6.9: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga.
Kui ratsut poleks puudutatud, siis valged võidaksid, sest kuninga võiks panna nii e1 kui e2. Ratsu puudutamise järel niisugust võimalust aga enam pole.
Aluspõhimõte on, et partiid ei saa kunagi lugeda võidetuks sellele mängijale, kes aja ületab. Seejärel peaks hakkama seisu uurima. Kas vastasmängija saaks kuidagiviisi võita, kui partiid jätkatakse? Kui see võimalik pole, tuleb fikseerida viik.
Kui olete täiesti kindel, et üks mängijaist on enne noolekese langemist mingi malendit puudutanud, siis peaks seda arvesse võtma. RC koosolekul Kallitheas olevat osa kohalolnuist seda arutlust küll liiga keeruliseks pidanud.
Üks omapärane seis oli tookord veel vaatluse all olnud.
Valged: Kh8, Vc3, Oc5, Ea6, a7, e6 ja h7 (7).
Mustad: Ke8, Va8 ja g1, Od2 (4).
Pikk vangerdus on mustadel veel täiesti võimalik. Oletagem, et must paneb kuninga c8, vabastab selle käest ja just siis tema nooleke langeb. Ainus määrustepärane käik oleks siin pika vangerduse lõpetamine. Valgel pole siis muud teha kui 2. Of8+, millele peab järgnema 2. ... Oxc3++. Tegemist on forsseeritud käikudega. Valge mingite määrustepäraste käikude seeriaga võita ei saaks, aga aeg on läbi ja vastavalt tsiteeritud art. 6.9 lõpeb mäng viigiga.
Aga mis siis, kui must oleks küll pannud Kc8, aga poleks jõudnud noolekese langemise momendiks veel kuningat käest vabastada? Siis läheks võit valgele, kuna mustal oleks olnud võimalik mängida veel ka Kd8.
Lõpuks veidi nostalgiat seoses ühe pisikese isikliku tähtpäevaga. Mul on ees täpselt 40 aastat vanad Spordilehe ja Õhtulehe väljalõiked, mis räägivad kusagil kaugel San Juanis lõppenud FIDE kongressist. 12 uue rahvusvahelise arbitri seas sain selle nimetuse ka mina (NSVL-st veel näiteks GM Averbahh). Diplomil on veel Folke Rogardi allkiri.
Üldse anti 50-60-ndatel aastatel nimetus 243 kohtunikule. Püüdsin kindlaks teha, kui paljud neist veel elus on. FIDE registrist leiame 20 nime. See on ilmne liialdus, sest nende seas on üsna mitmed tuntud maletegelased, keda meie seas kahjuks enam pole, tõenäoliselt võib lahkunuid olla ka (peaaegu) 100-aastaste seas ja paari maa kohta on andmed lihtsalt puudulikud. Nii et ilmselt on märksa tõenäolisem arv 10. Peaksin neist kõige noorem olema.
Ega tookordki seda nimetust kerge saada polnud. FIDE ei arvestanud mingeid NSVL sisemisi võistlusi, ka kõige suuremaid mitte, kõnelemata juba Eesti meistrivõistlustest. NSVL seadis esitamise eeltingimuseks kõigi 5 eelneva kohtunikukategooria läbimise ja igal astmel keskmiselt vähemalt kolmeaastase staaźi (erandeid tehti vaid suurmeistritele). Kogumiku "Male Eestis" järgi oli mul selleks ajaks seljataga ca 200 võistlust, neist 10 rahvusvahelist ja üle 30 üleliidulise.
Muidu oli see aga huvitav aeg. Selsamal 1969. aastal alustasime Tallinna rahvusvaheliste turniiridega, tegutsesin Beltsõs koolinoorte esivõistlustel ja Jerevanis spartakiaadil. Eesti-Soomet mängisime Tallinnas, Bulgaaria-Eestit aga Sofias (peamine tulemus sealt jugoslaavlasest peakohtuniku kingitud paks kohtunikeraamat Śahovski prirućnik). Tallinnas peeti ka NSVL kurtide esivõistlused. Kohtuniku arengu seisukohalt on oluline tegutseda võimalikult erinevates paikades koos erinevate kolleegidega.
Tegemist sel aastal igatahes oli rohkem kui küllalt. Juhtisin kohtunikekogu (see tähendas ka Maleföderatsiooni aseesimehe ülesandeid), Tallinna linna ja spordiühingu Jõud malesektsioone, kuulusin NSVL Maleföderatsiooni nõukogusse. Alustasin ühes Tallinna koolis paariaastast eksperimenti, kus ühes klassis lülitati male ajutiselt kooliprogrammi ja seda hinnati võrdselt teiste ainetega. Keeltekoolis lõpetasin kevadel kolmeaastase soome keele kursuse ja alustasin sügisel prantsuse keele õppimist. Kohtunikutöös on keeltest palju kasu olnud. Ja muidugi oli kõige selle kõrval olemas ka põhitöö ning tolle vana Spordilehe teatel olevat ma ainuüks oktoobris pidanud 32 loengut, mille temaatika polnud aga kuidagi seotud põhitööga ega kahjuks mitte ka malega.
Tagantjärele näivad paljud asjad üsna mõttetu siblimisena, tookord küll mitte.
Lembit
neljapäev, 29. oktoober 2009
esmaspäev, 26. oktoober 2009
Juhtumeid Kanadast
Viimased minutid Edmontoni turniiril. Üks mees teeb määrustevastase käigu, mida kumbki mängija ei märka. Küll näeb seda üks pealtvaataja. Seejärel kutsutakse kohtunik. See võtab mehelt 2 minutit aega vähemaks ja sunnib teda käima puudutatud malendiga. Kui mängija ütleb, et ka vastane ei märganud ju määrustevastasust, ei päästa see teda karistusest. Võrdne seis läheb kaotsi. Nüüd uurib mees Chesscafest, kas talle ikkagi liiga ei tehtud.
Eeldades, et tegemist on tavamalega, leiame kohtuniku tegevuseks täpsed eeskirjad koodeksi artiklist 7.4. Kuna igaühel on võimalik seda lugeda ja tekst on pikk, ei hakka ma seda siinkohal tsiteerima. Selles artiklis pole juttu sellest, kes peab vea avastama või selle kohta taotluse esitama, öeldakse vaid: kui leitakse. Järelikult pidi kohtunik antud juhul ettenähtud meetmed kasutusele võtma. Aga tähelepanelikul lugemisel märkasite ehk isegi, et üks asi oli küll vale. Eksijalt võttis kohtunik 2 minutit ära, too artikkel aga näeb ette, et kohtunik annnab hoopis vastasmängijale 2 minutit juurde (kui tegemist oli 1. või 2. määrustevastasusega).
Pealtvaataja käitumine on omaette küsimus. Art. 13.7a uues redaktsioonis on selgelt öeldud: Kui keegi märkab määrustevastasust, võib ta informeerida ainult kohtunikku. See ei tähenda, et teisiti käitumise puhul pealtvaataja pöördumist ei arvestataks. Geurti vastuses näib küll näpuviga olevat. Nimelt kirjutab ta, et kui pealtvaataja tuleb otse mängijatele ütlema, et tehti määrustevastasus, siis tuleb vastav mängija saalist välja saata. Siis oleks ju väga raske seda partiid jätkata. Küllap ikka eemaldame pealtvaataja, mõlemat mängijat on meil veel vaja.
Teine juhtum on Calgary turniirilt. Üks naismängija ei teadnud, kuidas 50 käigu reegli alusel viiki taotleda. Kohtunik pani siis kellad seisma ja hakkas seletama. Vastasmängija oli pärast partiid pahane, sest kohtunik poleks tohtinud teist mängijat aidata. Kohtunik leidis vabanduseks, et märkas käikude valesti kirjutamist ja seetõttu võis ta kellad seisma panna. Mängija arvates oli kirjutamata käike teisteski partiides ja seal kelli ei seisatud. Kus õigus?
Muidugi peavad mängijad reegleid tundma, aga sageli on olukordi, kus nad detailides kindlad pole. Ometi leiab Geurt, et pole mingit põhjust, miks ei võiks mängijatele reegleid seletada. Geurti arvates poleks neid tulnud küll seletada vastase juuresolekul, vaid leida selleks mingi muu koht. Olen temaga aga samal arvamusel, et kelli poleks sellepärast küll vaja olnud seisma panna. Ei selgu tekstist seegi, kes parajasti käigul oli. Laua taga tuleb ilmselt millegi küsimine kohtunikult arvesse vaid siis, kui ise käigul oled ja su kell käib.
Nädalavahetuse veetsin Nõmme sügise kabeturniiril. Muidu polnud midagi, aga kolmele viimasele lauale olid lollikindlate Saitekite asemel pandud hiinlaste Quanqid. Kahe päevaga ma muude asjade kõrvalt neid selgeks ei saanud. Esmamulje järgi Easydega umbes samast klassist, seletused aga hieroglüüfidega. Õnneks oli oskajaid.
Maletajatele pole viimane kuu küll lõbus olnud. Alles lahkusid Michel Zdankevitch ja Elmar Sakkov, homme tuleb aga minna Otto Lahi matustele.
Lembit
Eeldades, et tegemist on tavamalega, leiame kohtuniku tegevuseks täpsed eeskirjad koodeksi artiklist 7.4. Kuna igaühel on võimalik seda lugeda ja tekst on pikk, ei hakka ma seda siinkohal tsiteerima. Selles artiklis pole juttu sellest, kes peab vea avastama või selle kohta taotluse esitama, öeldakse vaid: kui leitakse. Järelikult pidi kohtunik antud juhul ettenähtud meetmed kasutusele võtma. Aga tähelepanelikul lugemisel märkasite ehk isegi, et üks asi oli küll vale. Eksijalt võttis kohtunik 2 minutit ära, too artikkel aga näeb ette, et kohtunik annnab hoopis vastasmängijale 2 minutit juurde (kui tegemist oli 1. või 2. määrustevastasusega).
Pealtvaataja käitumine on omaette küsimus. Art. 13.7a uues redaktsioonis on selgelt öeldud: Kui keegi märkab määrustevastasust, võib ta informeerida ainult kohtunikku. See ei tähenda, et teisiti käitumise puhul pealtvaataja pöördumist ei arvestataks. Geurti vastuses näib küll näpuviga olevat. Nimelt kirjutab ta, et kui pealtvaataja tuleb otse mängijatele ütlema, et tehti määrustevastasus, siis tuleb vastav mängija saalist välja saata. Siis oleks ju väga raske seda partiid jätkata. Küllap ikka eemaldame pealtvaataja, mõlemat mängijat on meil veel vaja.
Teine juhtum on Calgary turniirilt. Üks naismängija ei teadnud, kuidas 50 käigu reegli alusel viiki taotleda. Kohtunik pani siis kellad seisma ja hakkas seletama. Vastasmängija oli pärast partiid pahane, sest kohtunik poleks tohtinud teist mängijat aidata. Kohtunik leidis vabanduseks, et märkas käikude valesti kirjutamist ja seetõttu võis ta kellad seisma panna. Mängija arvates oli kirjutamata käike teisteski partiides ja seal kelli ei seisatud. Kus õigus?
Muidugi peavad mängijad reegleid tundma, aga sageli on olukordi, kus nad detailides kindlad pole. Ometi leiab Geurt, et pole mingit põhjust, miks ei võiks mängijatele reegleid seletada. Geurti arvates poleks neid tulnud küll seletada vastase juuresolekul, vaid leida selleks mingi muu koht. Olen temaga aga samal arvamusel, et kelli poleks sellepärast küll vaja olnud seisma panna. Ei selgu tekstist seegi, kes parajasti käigul oli. Laua taga tuleb ilmselt millegi küsimine kohtunikult arvesse vaid siis, kui ise käigul oled ja su kell käib.
Nädalavahetuse veetsin Nõmme sügise kabeturniiril. Muidu polnud midagi, aga kolmele viimasele lauale olid lollikindlate Saitekite asemel pandud hiinlaste Quanqid. Kahe päevaga ma muude asjade kõrvalt neid selgeks ei saanud. Esmamulje järgi Easydega umbes samast klassist, seletused aga hieroglüüfidega. Õnneks oli oskajaid.
Maletajatele pole viimane kuu küll lõbus olnud. Alles lahkusid Michel Zdankevitch ja Elmar Sakkov, homme tuleb aga minna Otto Lahi matustele.
Lembit
laupäev, 24. oktoober 2009
Käitugem korralikult
Viimases Chesscafes on toodud paar näidet, mida võiksime paigutada mängijate käitumise valdkonda.
Üks juhtumeist on pärit Saksamaa amatööride meistrivõistlustelt. Mängija A on parajasti käigul. Tal on võimalus lüüa vastase malendit mitme oma malendiga. Mõtleb veidi, siis eemaldabki vastase nupu ja süveneb uuesti oma mõtetesse. Käigu jättis ta lõpetamata: oma malendit ta löödu asemele ei pannud, kella ei vajutanud. Vastasmängija B tegi avalduse, et selline tegevus teda häirib. Selle peale olevat käinud elav arutlus, aga igatahes oli A-l õnnestunud B-d segada.
Mida peaks kohtunik sellisel juhul tegema? Küsimuse tõstataja arvates: kui B protesti ei avalda, siis võiks ehk kohtunik hoiduda sekkumast. Kui aga ütleb, et teda häiriti, nagu antud juhul, siis võiks ta A-le öelda, et pangu vastase malend tagasi, kuni ta selle enda omaga asendab. Konkreetset reeglit koodeksis pole, kuid põhimõtteliselt saab lähtuda artiklist 12.6: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. B-le võiks ehk kompensatsiooniks anda 2 minutit aega ja A-le teha hoiatus.
Geurti arvates annab orientiiri koodeksi eessõna:
Nendel juhtudel, mida koodeksi mingi artikkel täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi.
Pakutud karistused sobivad, küll aga peaks kohtunik sellistel juhtudel ka omal algatusel sekkuma. Art. 13.1 ütleb ju: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Vahel on ju mängijad oma seisukohtade väljaütlemisel liiga tagasihoidlikud. Kui kohtunik A käitumist aktsepteerib, siis arvab ta, et nii ongi lubatud ja ta käitub selliselt edaspidigi. Kui aga mõni kohtunik sellise käitumise keelab, võiks see kaasa tuua A-taolise mängija ägeda protesti.
Ligilähedane on teemalt ka Kanadast saadetud küsimus. Tahetakse nimelt teada, mida õieti tähendab mõiste malend on mingil väljal käest vabastatud (näit. art. 4.6). Kas mängija võib võtta mingi malendi, asetada selle teisele väljale, analüüsida seisu, malendit ikka veel sellel väljal käes hoides ning analüüsi lõpuks lasta ta käest lahti hoopis teisel väljal? Kas ei võiks sundida mängijat käima sellele väljale, mida puudutati? Reeglitest täit selgust ei saavat.
Kuni malend pole käest vabastatud, võib ta asetada mistahes väljale. (Üks erand siiski on. Art. 4.4d: Kui mängija muundab etturi, on uue malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundamisvälja.)
Niisugune käitumine aga segab vastast ja on muidugi täiesti lubamatu. Vastasmängijal peab kogu partii jooksul ja mitte ainult oma käigul selgelt olema näha kogu laual olev seis, antud juhul seda võimalust aga pole.
Lembit
Üks juhtumeist on pärit Saksamaa amatööride meistrivõistlustelt. Mängija A on parajasti käigul. Tal on võimalus lüüa vastase malendit mitme oma malendiga. Mõtleb veidi, siis eemaldabki vastase nupu ja süveneb uuesti oma mõtetesse. Käigu jättis ta lõpetamata: oma malendit ta löödu asemele ei pannud, kella ei vajutanud. Vastasmängija B tegi avalduse, et selline tegevus teda häirib. Selle peale olevat käinud elav arutlus, aga igatahes oli A-l õnnestunud B-d segada.
Mida peaks kohtunik sellisel juhul tegema? Küsimuse tõstataja arvates: kui B protesti ei avalda, siis võiks ehk kohtunik hoiduda sekkumast. Kui aga ütleb, et teda häiriti, nagu antud juhul, siis võiks ta A-le öelda, et pangu vastase malend tagasi, kuni ta selle enda omaga asendab. Konkreetset reeglit koodeksis pole, kuid põhimõtteliselt saab lähtuda artiklist 12.6: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. B-le võiks ehk kompensatsiooniks anda 2 minutit aega ja A-le teha hoiatus.
Geurti arvates annab orientiiri koodeksi eessõna:
Nendel juhtudel, mida koodeksi mingi artikkel täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi.
Pakutud karistused sobivad, küll aga peaks kohtunik sellistel juhtudel ka omal algatusel sekkuma. Art. 13.1 ütleb ju: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Vahel on ju mängijad oma seisukohtade väljaütlemisel liiga tagasihoidlikud. Kui kohtunik A käitumist aktsepteerib, siis arvab ta, et nii ongi lubatud ja ta käitub selliselt edaspidigi. Kui aga mõni kohtunik sellise käitumise keelab, võiks see kaasa tuua A-taolise mängija ägeda protesti.
Ligilähedane on teemalt ka Kanadast saadetud küsimus. Tahetakse nimelt teada, mida õieti tähendab mõiste malend on mingil väljal käest vabastatud (näit. art. 4.6). Kas mängija võib võtta mingi malendi, asetada selle teisele väljale, analüüsida seisu, malendit ikka veel sellel väljal käes hoides ning analüüsi lõpuks lasta ta käest lahti hoopis teisel väljal? Kas ei võiks sundida mängijat käima sellele väljale, mida puudutati? Reeglitest täit selgust ei saavat.
Kuni malend pole käest vabastatud, võib ta asetada mistahes väljale. (Üks erand siiski on. Art. 4.4d: Kui mängija muundab etturi, on uue malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundamisvälja.)
Niisugune käitumine aga segab vastast ja on muidugi täiesti lubamatu. Vastasmängijal peab kogu partii jooksul ja mitte ainult oma käigul selgelt olema näha kogu laual olev seis, antud juhul seda võimalust aga pole.
Lembit
kolmapäev, 21. oktoober 2009
Uuesti välgust
Üks tänases Chesscafes vaadeldud juhtum on päris sarnane sellega, millega siin tegelesime nädalapäevad tagasi (15. X Juhtum välkpartiis). Juhtus see küll kaugel Brasiilias. A ületab aja, B märkab küll, aga ka tema aeg saab kohe otsa. Mida võis Geurtki siis muud öelda, kui seda, mis koodeksi artiklis A4 kirjas: Kui mõlemad noolekesed on langenud, loeb kohtunik partii viigiks.
Teine välkpartii on aga pärit Iraanist. Laual oli järgmine seis:
Valged: Ke2, Eb3, d3, f3 ja h3 (5).
Mustad: Ke5, Eb4, d4, f4 ja h4 (5).
Küllap saab igaüks malendeid lauale panematagi aru, et kõik neli paari ettureid on liikumisvõimetult blokeeritud ja ka kuningatel puudub igasugune võimalus vastase laagrisse tungida. Mänguga ei saa võita kuidagi, kaotada samuti mitte. Ajategur oli pisut musta kasuks: neil oli jäänud veel 25 sekundit, valgel ainult 15. Valge taotles viiki, must tahtis partiid jätkata, et oma ajaline eelis maksma panna. Mida pidi tegema kohtunik ja kuidas üldse viigitaotlustega lood on?
Ega põhimõtteliselt välkmale viigitaotlustest tavamalest palju erine, seda ka siis, kui tegemist on mitteküllaldase järelevalvega (igal laual pole omaette kohtunikku). Välkmales võib taotlus põhineda nii seisu kolmekordsel kordumisel kui ka 50 käigu reeglil. Muidugi on selliseid taotlusi raske kontrollida, sest partiiprotokolle ju pole.
Välgus kehtib ka artikkel 9.6: Partii lõpeb viigiga, kui jõutakse seisuni, kust matini ei saa jõuda mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Sellel põhinev taotlus peaks olema ilmselge, nii nagu selleski partiis. Kes selle artikli tähelepanelikult läbi luges, ei leidnudki sellest sõna taotlus. See tähendab, et taotlust polegi vaja. Kui kohtunik näeb, et lauale tekib selline võiduvõimalusteta seis, võib ta kohe omal algatusel viigi fikseerida. Kui kohtunikke on vähe ja neid partii juures pole, siis tuleb kohtunik kohale kutsuda ja see loeb partii viigiks.
Omaette probleem on art. 10.2 (kiire lõppmäng) rakendamine välkmales. Eelmise koodeksi järgi see välkmales ei kehtinud. Viimasel FIDE kongressil koodeksit arutades jäeti sellekohane artikkel aga ära ( minu 3. I Muutuvat kiir-ja välkmales). Hiljem selgus reeglite komitees tekkinud segadus ja koodeksi lõplikus redaktsioonis otsustati ikkagi art. 10.2 mitte rakendada (minu 13. III Uuest koodeksist). FIDE tekstid ilmusid mõlemas variandis. Kahjuks jäi koodeksi eestikeelsesse teksti kongressiaegne sõnastus. Õige on, et art. 10.2 kehtib välkmales ainult küllaldase järelevalve puhul, art. B.3.b aga peab olema: Artiklid 10.2 ja A.4.c ei kehti.
Lembit
Teine välkpartii on aga pärit Iraanist. Laual oli järgmine seis:
Valged: Ke2, Eb3, d3, f3 ja h3 (5).
Mustad: Ke5, Eb4, d4, f4 ja h4 (5).
Küllap saab igaüks malendeid lauale panematagi aru, et kõik neli paari ettureid on liikumisvõimetult blokeeritud ja ka kuningatel puudub igasugune võimalus vastase laagrisse tungida. Mänguga ei saa võita kuidagi, kaotada samuti mitte. Ajategur oli pisut musta kasuks: neil oli jäänud veel 25 sekundit, valgel ainult 15. Valge taotles viiki, must tahtis partiid jätkata, et oma ajaline eelis maksma panna. Mida pidi tegema kohtunik ja kuidas üldse viigitaotlustega lood on?
Ega põhimõtteliselt välkmale viigitaotlustest tavamalest palju erine, seda ka siis, kui tegemist on mitteküllaldase järelevalvega (igal laual pole omaette kohtunikku). Välkmales võib taotlus põhineda nii seisu kolmekordsel kordumisel kui ka 50 käigu reeglil. Muidugi on selliseid taotlusi raske kontrollida, sest partiiprotokolle ju pole.
Välgus kehtib ka artikkel 9.6: Partii lõpeb viigiga, kui jõutakse seisuni, kust matini ei saa jõuda mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Sellel põhinev taotlus peaks olema ilmselge, nii nagu selleski partiis. Kes selle artikli tähelepanelikult läbi luges, ei leidnudki sellest sõna taotlus. See tähendab, et taotlust polegi vaja. Kui kohtunik näeb, et lauale tekib selline võiduvõimalusteta seis, võib ta kohe omal algatusel viigi fikseerida. Kui kohtunikke on vähe ja neid partii juures pole, siis tuleb kohtunik kohale kutsuda ja see loeb partii viigiks.
Omaette probleem on art. 10.2 (kiire lõppmäng) rakendamine välkmales. Eelmise koodeksi järgi see välkmales ei kehtinud. Viimasel FIDE kongressil koodeksit arutades jäeti sellekohane artikkel aga ära ( minu 3. I Muutuvat kiir-ja välkmales). Hiljem selgus reeglite komitees tekkinud segadus ja koodeksi lõplikus redaktsioonis otsustati ikkagi art. 10.2 mitte rakendada (minu 13. III Uuest koodeksist). FIDE tekstid ilmusid mõlemas variandis. Kahjuks jäi koodeksi eestikeelsesse teksti kongressiaegne sõnastus. Õige on, et art. 10.2 kehtib välkmales ainult küllaldase järelevalve puhul, art. B.3.b aga peab olema: Artiklid 10.2 ja A.4.c ei kehti.
Lembit
esmaspäev, 19. oktoober 2009
Määrusevastasustest
Ma ei tea, kui järjekindlalt ja tähelepanelikult kolleegid jälgivad teiste maade kohtunikekogude internetilehtedel käivaid arutlusi ja diskussioone. Küllap on seda kasulik teha. Kes on jälginud, see märkas kindlasti, et sakslased on pärast peaaegu pooleaastast vahet jätkanud vaidlust määrustevastaste käikude üle.
Ehk mälletab keegi ka meie lehele sattunud juhtumeid (16. II Kas matt ikka loeb?, 8. III Ikka matist, analoogiline ka 18. VI Juhtumeid partiidest). Laual on lähteseis:
Valged: Kg1, Ob4 (2). Mustad: Kg3, Vb8 (2).
Valge tahab käia Od6+, aga laseb oda lahti hoopis väljal e6. Järgneb matt Vb1++.
Selle kohta on nüüd leitud, et olevat oluline, millal valge oma viga märkas. Kui otsekohe pärast oda käest vabastamist, siis peaks tal olema õigus oma valekäiku korrigeerida. Kui aga pärast mati saamist, siis pole midagi teha ja matt loeb.
Aga kas määrustevastane käik ikka on üldse käik? Juhitakse tähelepanu, et koodeksi uues redaktsioonis on art. 4.6 lõppu lisandunud uued laused:
Käiku nimetatakse määrustepäraseks, kui kõik artikli 3 asjakohased nõuded on täidetud. Kui käik pole määrustepärane, tuleb selle asemel teha teine käik vastavalt artiklile 4.5.
Siit siis püütakse järeldada, et oda panek valele väljale polegi käik, Geurt Gijsseni seletused 18. VI veerust ei lugevat ja ta ei saavatki Saksamaal võistlustel tegutseda.
On neid, kelle arvates matt loeb alles siis, kui mängija on selle saamist partiiprotokollil oma allkirjaga kinnitanud. Loomulikult peab lugema fakt, mitte aga selle tunnistamine. Partiiprotokoll on muidugi tähtis dokument ja art. 8.7 järgi jääb sinnamärgitud tulemus kehtima ka siis, kui see on vale. Muidugi kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Ülaltoodud juhtumit püüti võrrelda kurioosse lühipartiiga (käigud ikka malendite algseisust: 1. Oc4 e5 2. Lf3 d6 3. Lxf7++. Väidetakse, et tegemist on märgatava erinevusega. Kui valge on käinud 2. Lf3 ja kella vajutanud, on sellega määrustevastane käik sooritatud. Kui must ei näe siin põhjust mingi taotluse esitamiseks, siis on ta käigul ja võib selle teha. " 2. ... d6 on täiesti määrustepärane käik. Sellega on käik tehtud ja käiguvõimalus üle läinud valgele, sõltumata sellest et must pole ehk veel kella vajutanud. Seega lõpetab 3. Lxf7++ partii.
Algses seisus oli aga valge viimane Ob4-e6 määrustevastane ja kui valge pole veel kella vajutanud, pole must veel tegelikult käigul.
Mind esialgu sakslaste avaldused ümber ei veennud. Jäin samadele seisukohtadele nagu eelpool viidatud kommentaarides kirjas. Art. 5.1a ütleb:
Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik (mitte sellele eelnenud käik) on määrustepärane.
Kas see nii peaks olema või mitte, on omaette küsimus. Aga esialgu ütlevad reeglid nii.
Nii kaua kuni mängijad või kohtunik ei märka, et tegemist on määrustevastase käiguga, jätkub partii nii, nagu oleks tehtud määrustepärane käik. Kui määrustevastasus avastatakse aga pärast partiid, siis seda enam korrigeerida ei saa.
Saatsin täna paar lauset õnnitlustega naaberriigi malejuhile Aleksandr Bachile (IA 1999) tema 70. sünnipäevaks.
Lembit
Ehk mälletab keegi ka meie lehele sattunud juhtumeid (16. II Kas matt ikka loeb?, 8. III Ikka matist, analoogiline ka 18. VI Juhtumeid partiidest). Laual on lähteseis:
Valged: Kg1, Ob4 (2). Mustad: Kg3, Vb8 (2).
Valge tahab käia Od6+, aga laseb oda lahti hoopis väljal e6. Järgneb matt Vb1++.
Selle kohta on nüüd leitud, et olevat oluline, millal valge oma viga märkas. Kui otsekohe pärast oda käest vabastamist, siis peaks tal olema õigus oma valekäiku korrigeerida. Kui aga pärast mati saamist, siis pole midagi teha ja matt loeb.
Aga kas määrustevastane käik ikka on üldse käik? Juhitakse tähelepanu, et koodeksi uues redaktsioonis on art. 4.6 lõppu lisandunud uued laused:
Käiku nimetatakse määrustepäraseks, kui kõik artikli 3 asjakohased nõuded on täidetud. Kui käik pole määrustepärane, tuleb selle asemel teha teine käik vastavalt artiklile 4.5.
Siit siis püütakse järeldada, et oda panek valele väljale polegi käik, Geurt Gijsseni seletused 18. VI veerust ei lugevat ja ta ei saavatki Saksamaal võistlustel tegutseda.
On neid, kelle arvates matt loeb alles siis, kui mängija on selle saamist partiiprotokollil oma allkirjaga kinnitanud. Loomulikult peab lugema fakt, mitte aga selle tunnistamine. Partiiprotokoll on muidugi tähtis dokument ja art. 8.7 järgi jääb sinnamärgitud tulemus kehtima ka siis, kui see on vale. Muidugi kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Ülaltoodud juhtumit püüti võrrelda kurioosse lühipartiiga (käigud ikka malendite algseisust: 1. Oc4 e5 2. Lf3 d6 3. Lxf7++. Väidetakse, et tegemist on märgatava erinevusega. Kui valge on käinud 2. Lf3 ja kella vajutanud, on sellega määrustevastane käik sooritatud. Kui must ei näe siin põhjust mingi taotluse esitamiseks, siis on ta käigul ja võib selle teha. " 2. ... d6 on täiesti määrustepärane käik. Sellega on käik tehtud ja käiguvõimalus üle läinud valgele, sõltumata sellest et must pole ehk veel kella vajutanud. Seega lõpetab 3. Lxf7++ partii.
Algses seisus oli aga valge viimane Ob4-e6 määrustevastane ja kui valge pole veel kella vajutanud, pole must veel tegelikult käigul.
Mind esialgu sakslaste avaldused ümber ei veennud. Jäin samadele seisukohtadele nagu eelpool viidatud kommentaarides kirjas. Art. 5.1a ütleb:
Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik (mitte sellele eelnenud käik) on määrustepärane.
Kas see nii peaks olema või mitte, on omaette küsimus. Aga esialgu ütlevad reeglid nii.
Nii kaua kuni mängijad või kohtunik ei märka, et tegemist on määrustevastase käiguga, jätkub partii nii, nagu oleks tehtud määrustepärane käik. Kui määrustevastasus avastatakse aga pärast partiid, siis seda enam korrigeerida ei saa.
Saatsin täna paar lauset õnnitlustega naaberriigi malejuhile Aleksandr Bachile (IA 1999) tema 70. sünnipäevaks.
Lembit
laupäev, 17. oktoober 2009
Kuninga löömisest
Ajuti kerkib ikka ja jälle küsimus sellest, mis juhtub siis, kui kuningas lüüakse. Ise käsitlesime seda vist viimati 19.XII Juhtum välkpartiis. Vaevalt sellega tava- või kiirmales kuigivõrd tegemist on, välkmales aga küll. Tegelikult tundub ju, et asjad on reeglitega selgelt paika pandud:
1.2 ... Oma kuninga jätmine või asetamine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud...
7.4a Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, kaasa arvatud vastasmängija kuninga löömine või muundamisnõuete mittetäitmine,tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust...
B3c (välkmales) Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Niisiis ei lisanud tsiteeritud lause paigutamine artiklisse 1.2 midagi uut. Kuninga löömine on määrustevastane käik nagu iga teinegi ning tava- ja kiirmales võib eksida 3 korral, välkmales on aga kohe kõik läbi. Juhul kui igal laual omaette kohtunikku pole (küllaldane järelevalve).
Aga mitte juhuslikult pole viimasel kümnekonnal päeval vaidlused arenenud just Saksa maletajate seas. Nimelt on Saksa Maleliit lisanud koodeksile omapoolseid tõlgendusi ja neist ühe järgi ei loeta kaotajaks mitte seda mängijat, kes kuninga lööb, vaid hoopis selle vastast. Tõsi küll, võitjat hoiatatakse, et tema teguviis pole kooskõlas tolle FIDE 1.2 reegliga. Milline mõju sel hoiatusel on, ei tea (kas saab näiteks hoiatatu järgmisel korral ise kaotuse?).
Tõetera sakslaste reeglis tõepoolest on. Eelmisel käigul on ju vastasmängija teinud kuninga tulle asetamisega või tulle jätmisega määrustevastase käigu ning nüüd on kuninga löömine nagu taotluseks teise poole eksimuse fikseerimise ja võidupunkti saamise kohta. Nagu just eelmises kommentaaris juttu oli, ei tarvitse tegevused vahel 100 %-liselt reeglitele vastata, kui nende eesmärk selge on.
Mis puutub aga Saksa ML tõlgendusse, siis on see FIDE reeglitega ilmses vastuolus. Koodeksi sissejuhatus ütleb aga, et föderatsioonid võivad rakendada detailsemaid reegleid ainult siis, kui need pole mingil moel vastuolus FIDE malekoodeksiga.
Ega sakslaste diskussioonis midagi uut esile kerkinudki. Oli neid, kes leidsid, et FIDE võiks aktsepteerida kuninga löömist võidutaotlusena. Kui näiteks valge kaotusseisus, kus tal vaid mõned sekundid kellal aega jäänud, igaks juhuks kuninga tulle jätab ning must selle provokatsiooni ohvriks langeb ja kuninga ära lööb, kas peab siis valge võitjaks kuulutama? Õige oleks muidugi reegleid täpselt järgida, öelda vastasele, et tema kuningas on tules ja kui ta nõus pole, siis kutsutugu kohtunik.
Ka siis kui ma käigu ära teen ja ütlen: "Seis on 3 korda kordunud, seepärast on viik", läheb ju partii edasi. Seis võis ju küll kordunud olla, aga taotlushetk oli vale. Kuigi koodeksist võib ka teistsuguseid näiteid leida. Kui ma olen juba kella vajutanud ja siis vastasele viiki pakun, pole see ka päris õige, aga vastane võib ikkagi otsustada, kas võtab viigi vastu või mitte. Kuninga löömise halb külg on veel see, et nii kaob laualt võimalikult vajalik tõestusmaterjal. Võib-olla ei seisnud kuningat f8-l löönud lipp näiteks mitte väljal d6, vaid hoopis e6.
Kuna sakslased näivad segaduses olevat ja soovitavad iga turniiri algul öelda, missugused reeglid parasjagu kehtivad, siis eemalt vaadates tundub, et nad võiksid asja lihtsustamise huvides oma tõlgendusest loobuda. FIDE niikuinii enne koodeksi järgmise redaktsiooni tulekut midagi muuta ei saaks.Kõige parem on aga, kui reeglitest võimalikult täpselt kinni peetakse.
Lembit
1.2 ... Oma kuninga jätmine või asetamine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud...
7.4a Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, kaasa arvatud vastasmängija kuninga löömine või muundamisnõuete mittetäitmine,tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust...
B3c (välkmales) Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Niisiis ei lisanud tsiteeritud lause paigutamine artiklisse 1.2 midagi uut. Kuninga löömine on määrustevastane käik nagu iga teinegi ning tava- ja kiirmales võib eksida 3 korral, välkmales on aga kohe kõik läbi. Juhul kui igal laual omaette kohtunikku pole (küllaldane järelevalve).
Aga mitte juhuslikult pole viimasel kümnekonnal päeval vaidlused arenenud just Saksa maletajate seas. Nimelt on Saksa Maleliit lisanud koodeksile omapoolseid tõlgendusi ja neist ühe järgi ei loeta kaotajaks mitte seda mängijat, kes kuninga lööb, vaid hoopis selle vastast. Tõsi küll, võitjat hoiatatakse, et tema teguviis pole kooskõlas tolle FIDE 1.2 reegliga. Milline mõju sel hoiatusel on, ei tea (kas saab näiteks hoiatatu järgmisel korral ise kaotuse?).
Tõetera sakslaste reeglis tõepoolest on. Eelmisel käigul on ju vastasmängija teinud kuninga tulle asetamisega või tulle jätmisega määrustevastase käigu ning nüüd on kuninga löömine nagu taotluseks teise poole eksimuse fikseerimise ja võidupunkti saamise kohta. Nagu just eelmises kommentaaris juttu oli, ei tarvitse tegevused vahel 100 %-liselt reeglitele vastata, kui nende eesmärk selge on.
Mis puutub aga Saksa ML tõlgendusse, siis on see FIDE reeglitega ilmses vastuolus. Koodeksi sissejuhatus ütleb aga, et föderatsioonid võivad rakendada detailsemaid reegleid ainult siis, kui need pole mingil moel vastuolus FIDE malekoodeksiga.
Ega sakslaste diskussioonis midagi uut esile kerkinudki. Oli neid, kes leidsid, et FIDE võiks aktsepteerida kuninga löömist võidutaotlusena. Kui näiteks valge kaotusseisus, kus tal vaid mõned sekundid kellal aega jäänud, igaks juhuks kuninga tulle jätab ning must selle provokatsiooni ohvriks langeb ja kuninga ära lööb, kas peab siis valge võitjaks kuulutama? Õige oleks muidugi reegleid täpselt järgida, öelda vastasele, et tema kuningas on tules ja kui ta nõus pole, siis kutsutugu kohtunik.
Ka siis kui ma käigu ära teen ja ütlen: "Seis on 3 korda kordunud, seepärast on viik", läheb ju partii edasi. Seis võis ju küll kordunud olla, aga taotlushetk oli vale. Kuigi koodeksist võib ka teistsuguseid näiteid leida. Kui ma olen juba kella vajutanud ja siis vastasele viiki pakun, pole see ka päris õige, aga vastane võib ikkagi otsustada, kas võtab viigi vastu või mitte. Kuninga löömise halb külg on veel see, et nii kaob laualt võimalikult vajalik tõestusmaterjal. Võib-olla ei seisnud kuningat f8-l löönud lipp näiteks mitte väljal d6, vaid hoopis e6.
Kuna sakslased näivad segaduses olevat ja soovitavad iga turniiri algul öelda, missugused reeglid parasjagu kehtivad, siis eemalt vaadates tundub, et nad võiksid asja lihtsustamise huvides oma tõlgendusest loobuda. FIDE niikuinii enne koodeksi järgmise redaktsiooni tulekut midagi muuta ei saaks.Kõige parem on aga, kui reeglitest võimalikult täpselt kinni peetakse.
Lembit
neljapäev, 15. oktoober 2009
Juhtum välkpartiis
Kolleeg rääkis juhtumi hiljutiselt välkturniirilt. Musta kellal kukkus nooleke. Valge juhtis sellele musta tähelepanu, aga kelli seisma ei pannud. Selleks ajaks, kui kohtunik laua juurde jõudis, oli ka teine nooleke langenud. Kui must sellele osutas, fikseeris kohtunik viigi. Valge vastuväited ei aidanud. Oli nii õige?
Kiir- ja välkmale omapära (kui pole küllaldast järelevalvet, s. t. välgus iga laua jaoks omaette kohtunikku) on selles, et aeg ei loeta lõppenuks noolekese kukkumisega, vaid sellest teadaandmisega. Ka partiid võimalikult jälgiv kohtunik asjade käiku ei sekku. Selle, mida oleks valge pidanud antud juhul tegema, on koodeksi art. A4d2 selgelt kirja pandud:
Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kellad seisatakse.
Valge seda kahjuks ei teinud, mistõttu kohtuniku tegevus vastab art. A4d3:
Kui mõlemad noolekesed on langenud, ... loeb kohtunik partii viigiks.
Üks asjaolu siiski veel. Ülalpool oli öeldud, et valge juhtis musta tähelepanu kukkunud noolekesele. Tavaliselt sellest piisab, et must ennast võidetuks tunnistaks ning asi laheneks üldse ilma kohtuniku sekkumiseta. On võimalik, et antud juhul ei pannud must vastasmängija avaldust noolekese langemise kohta lihtsalt tähele, kuigi tõenäolisem on, et must püüdis valge reeglitest kõrvalekaldumist enda huvides ära kasutada. Sel juhul on kindlasti musta käitumine ebasportlik.
Kui kohtunik oleks laua juures olnud, oleks ta võinud ajaületuse fikseerida ka sel juhul, kui otseselt tema poole ei pöördutud (s. t. fikseerima mitte noolekese langemise enda, vaid selle, et üks pool sellest vastasmängijale teatas). Kohtunik oleks võinud ka sellises 1 : 1 olukorras, kus üks mees räägib üht, teine aga sootuks vastupidist, võtta arvesse kellegi partiid jälginud usaldatava ja neutraalse pealtvaataja arvamust. Kui aga ka sellist pealtvatajat ei olnud, siis pole kohtunikul tõepoolest midagi muud teha, kui nentida mõlema noolekese langemist ja fikseerida siis vastavalt art. A4d3 viik. Ning seda ka siis, kui südamepõhjas tunneb, et küllap see musta aeg ikka kõigepealt üle läks, sest muidu poleks ju valge probleemi tõstatanud.
Niisiis aja ületamisel ikka kell seisma!
Lembit
Kiir- ja välkmale omapära (kui pole küllaldast järelevalvet, s. t. välgus iga laua jaoks omaette kohtunikku) on selles, et aeg ei loeta lõppenuks noolekese kukkumisega, vaid sellest teadaandmisega. Ka partiid võimalikult jälgiv kohtunik asjade käiku ei sekku. Selle, mida oleks valge pidanud antud juhul tegema, on koodeksi art. A4d2 selgelt kirja pandud:
Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kellad seisatakse.
Valge seda kahjuks ei teinud, mistõttu kohtuniku tegevus vastab art. A4d3:
Kui mõlemad noolekesed on langenud, ... loeb kohtunik partii viigiks.
Üks asjaolu siiski veel. Ülalpool oli öeldud, et valge juhtis musta tähelepanu kukkunud noolekesele. Tavaliselt sellest piisab, et must ennast võidetuks tunnistaks ning asi laheneks üldse ilma kohtuniku sekkumiseta. On võimalik, et antud juhul ei pannud must vastasmängija avaldust noolekese langemise kohta lihtsalt tähele, kuigi tõenäolisem on, et must püüdis valge reeglitest kõrvalekaldumist enda huvides ära kasutada. Sel juhul on kindlasti musta käitumine ebasportlik.
Kui kohtunik oleks laua juures olnud, oleks ta võinud ajaületuse fikseerida ka sel juhul, kui otseselt tema poole ei pöördutud (s. t. fikseerima mitte noolekese langemise enda, vaid selle, et üks pool sellest vastasmängijale teatas). Kohtunik oleks võinud ka sellises 1 : 1 olukorras, kus üks mees räägib üht, teine aga sootuks vastupidist, võtta arvesse kellegi partiid jälginud usaldatava ja neutraalse pealtvaataja arvamust. Kui aga ka sellist pealtvatajat ei olnud, siis pole kohtunikul tõepoolest midagi muud teha, kui nentida mõlema noolekese langemist ja fikseerida siis vastavalt art. A4d3 viik. Ning seda ka siis, kui südamepõhjas tunneb, et küllap see musta aeg ikka kõigepealt üle läks, sest muidu poleks ju valge probleemi tõstatanud.
Niisiis aja ületamisel ikka kell seisma!
Lembit
teisipäev, 13. oktoober 2009
Venelaste kommentaarid
Tulin just Michel Zdankevitchi matustelt. Kahju, üks tubli tegija on läinud, aga pole midagi parata.
Aga nüüd siis tänase teema juurde. Nagu malekoodeksi sissejuhatusest näha, võib iga föderatsioon teatud tingimustel vabalt rakendada detailsemaid reegleid. Nendeks tuleb lugeda ka Venemaa kohtunikekogu poolt koodeksiteksti lisatud ametlikke kommentaare. Ega neid palju pole, ainult kuus, pealegi on kaks viimast ühesugused. Ehk leiame sealt endalegi midagi arvestamisväärset. Tõlkides kasutan meie tavapäraseid termineid.
Üks neist käib kurikuulsa art. 6.6a (hilinemine) juurde: Enne võistluste algust peab kohtunik lubatud puudumisaja märkima võistluste reglementi ning teatama sellest ka enne esimese vooru algust. Seejuures tuleb arvestada, kust osavõtjad mängukohta tulevad, kas turniir toimub töölt vabastamisega või mitte jne. Nendel juhtudel võib lubatud puudumisaega suurendada. - Ilmselt on see õige. Kui juhendis on hilinemisaeg olemas ja see kõigile teada, siis võib see reglemendist muidugi ka ära jääda. Üldiselt on hilinemisaeg ikkagi korraldajate, mitte kohtunike otsustada.
Art. 7.4a (määrustevastane käik) juurde: Klassikalise kontrolli puhul fikseerib võimatu käigu mängija, kui ta aga sellest ei teatanud ja tegi vastukäigu, siis kohtunik. Kui taotluse esitab mängija, siis seiskab ta kellad ja pöördub kohtuniku poole. Sel juhul hoiatab kohtunik võimatu käigu teinud mängijat ja lisab taotlejale 2 minutit. Kui mängijad lahendavad probleemi kohtuniku poole pöördumata, siis täiendavat aega ei lisata. Kui mängija ei märganud, et vastasmängija tegi võimatu käigu ja tegi ise vastukäigu, seiskab kohtunik kellad, palub korrigeerida võimatut käiku, kuid ei lisa täiendavat aega. - Siin tasub pöörata tähelepanu kahele viimasele lausele, kus juttu kellanäitude korrigeerimisest (õigemini korrigeerimata jätmisest). Koodeksi tekst seda ära ei ütle, aga loogiline näib selline toimimine olevat.
Art. 8.1 juurde (partiide üleskirjutamisest): Vastasmängija taotluse põhjal peab kohtunik tegema mängijale märkuse, et nende üleskirjutamine enne laual tegemist pole lubatud, seejärel aga hoiatuse. Reegli 3. rikkumise korral lisab kohtunik vastasmängijale kaks täiendavat minutit. - Olgu kasvõi niimoodi. Soovitusena võib seda arvestada.
Art.10.2 juurde: Vaieldav reegel. See kaob elektronkellade kasutamisel, kui tegemist on igal käigul aega lisavate reźiimidega. Art. 10.2c rakendamisel /taotluse tagasilükkamine/ lisatakse 2 minutit ainult siis, kui kohtunik loeb taotluse teadlikuks valeks. Kõige sagedamini palub kohtunik mängu jätkata ja vaatab, kuidas viigitaotluse tagasi lükanud mängija üritab võita. Kui kohtunik selliseid taotlusi ei näe, fikseerib ta viigi noolekese langemist ootamata. - Vaevalt on kommentaaris mõtet vaidlustada kehtivat reeglit ennast. See võimalus oli uue koodeksi väljatöötamise ajal. Kui taotlus on tagasi lükatud (mitte otsustamine edasi lükatud), lisatakse igal juhul 2 minutit. Viigi võib kohtunik fikseerida mistahes momendil nii enne kui pärast noolekese langemist.
Art. 12.8 (malekoodeksist kinnipidamisest keeldumine) ja 13 (rakendatavad karistused) juurde: Malekoodeksist mittekinnipidamise eest võib panna "0", aga juhul, kui vastasmängijal pole kooperatiivmati panemiseks piisavalt materjali, võib vastasmängijale panna "1/2". - Õige, aga see on välja loetav ka koodeksi teistest artiklitest.
Lembit
Aga nüüd siis tänase teema juurde. Nagu malekoodeksi sissejuhatusest näha, võib iga föderatsioon teatud tingimustel vabalt rakendada detailsemaid reegleid. Nendeks tuleb lugeda ka Venemaa kohtunikekogu poolt koodeksiteksti lisatud ametlikke kommentaare. Ega neid palju pole, ainult kuus, pealegi on kaks viimast ühesugused. Ehk leiame sealt endalegi midagi arvestamisväärset. Tõlkides kasutan meie tavapäraseid termineid.
Üks neist käib kurikuulsa art. 6.6a (hilinemine) juurde: Enne võistluste algust peab kohtunik lubatud puudumisaja märkima võistluste reglementi ning teatama sellest ka enne esimese vooru algust. Seejuures tuleb arvestada, kust osavõtjad mängukohta tulevad, kas turniir toimub töölt vabastamisega või mitte jne. Nendel juhtudel võib lubatud puudumisaega suurendada. - Ilmselt on see õige. Kui juhendis on hilinemisaeg olemas ja see kõigile teada, siis võib see reglemendist muidugi ka ära jääda. Üldiselt on hilinemisaeg ikkagi korraldajate, mitte kohtunike otsustada.
Art. 7.4a (määrustevastane käik) juurde: Klassikalise kontrolli puhul fikseerib võimatu käigu mängija, kui ta aga sellest ei teatanud ja tegi vastukäigu, siis kohtunik. Kui taotluse esitab mängija, siis seiskab ta kellad ja pöördub kohtuniku poole. Sel juhul hoiatab kohtunik võimatu käigu teinud mängijat ja lisab taotlejale 2 minutit. Kui mängijad lahendavad probleemi kohtuniku poole pöördumata, siis täiendavat aega ei lisata. Kui mängija ei märganud, et vastasmängija tegi võimatu käigu ja tegi ise vastukäigu, seiskab kohtunik kellad, palub korrigeerida võimatut käiku, kuid ei lisa täiendavat aega. - Siin tasub pöörata tähelepanu kahele viimasele lausele, kus juttu kellanäitude korrigeerimisest (õigemini korrigeerimata jätmisest). Koodeksi tekst seda ära ei ütle, aga loogiline näib selline toimimine olevat.
Art. 8.1 juurde (partiide üleskirjutamisest): Vastasmängija taotluse põhjal peab kohtunik tegema mängijale märkuse, et nende üleskirjutamine enne laual tegemist pole lubatud, seejärel aga hoiatuse. Reegli 3. rikkumise korral lisab kohtunik vastasmängijale kaks täiendavat minutit. - Olgu kasvõi niimoodi. Soovitusena võib seda arvestada.
Art.10.2 juurde: Vaieldav reegel. See kaob elektronkellade kasutamisel, kui tegemist on igal käigul aega lisavate reźiimidega. Art. 10.2c rakendamisel /taotluse tagasilükkamine/ lisatakse 2 minutit ainult siis, kui kohtunik loeb taotluse teadlikuks valeks. Kõige sagedamini palub kohtunik mängu jätkata ja vaatab, kuidas viigitaotluse tagasi lükanud mängija üritab võita. Kui kohtunik selliseid taotlusi ei näe, fikseerib ta viigi noolekese langemist ootamata. - Vaevalt on kommentaaris mõtet vaidlustada kehtivat reeglit ennast. See võimalus oli uue koodeksi väljatöötamise ajal. Kui taotlus on tagasi lükatud (mitte otsustamine edasi lükatud), lisatakse igal juhul 2 minutit. Viigi võib kohtunik fikseerida mistahes momendil nii enne kui pärast noolekese langemist.
Art. 12.8 (malekoodeksist kinnipidamisest keeldumine) ja 13 (rakendatavad karistused) juurde: Malekoodeksist mittekinnipidamise eest võib panna "0", aga juhul, kui vastasmängijal pole kooperatiivmati panemiseks piisavalt materjali, võib vastasmängijale panna "1/2". - Õige, aga see on välja loetav ka koodeksi teistest artiklitest.
Lembit
pühapäev, 11. oktoober 2009
Ettevaatust koodeksitõlgetega
Narvas õnnestus lõpuks hankida ka malekoodeksi uue väljaande venekeelne variant. Kuivõrd selle eessõnale on lisatud lause, et kõik märkused ja ettepanekud selle kohta tuleb saata Venemaa kohtunikekogule, siis on ilmselt tegemist ametliku koodeksitõlkega.
Ka nendel aegadel, kui veel rahvusvahelises maleelus osalesin, oli korduvalt kurtmisi selle üle, et venekeelne koodeksitekst pole originaali, s. o. ingliskeelsega täiesti adekvaatne. Kahjuks pean ütlema seda ka uue teksti kohta. Ilma spetsiaalselt otsimata leidsin kümmekond erinevust üsna kerge vaevaga.
Nii on art. 3.9 küll õigesti kirjas, et kuningas on tules, kui ta on vastasmängija ühe või mitme malendi rünnaku all, seevastu aga sellele eelnevas art. 3.8 - 2a väidetakse, et vangerdada ei saa ajutiselt ainult siis, kui välja, millel kuningas asub, ründab üks vastase malend. Nii et kui kuningas on kahekordses tules, siis vangerdage rahulikult? Kunagi oli selliseid apsakaid ka FIDE tekstis, aga aja jooksul on need likvideeritud.
Kiirmalet puudutava art. A1 ingliskeelne tekst on üpris lühike ja selge, venekeelne aga märksa keerulisem. Seepärast palusin mitmel kohtunikul, kelle jaoks vene keel on emakeel, see läbi lugeda ja öelda, millise maleliigiga on tegemist, kui mõlemal kellapoolel on mõtlemisajaks täpselt tund. Kõik nad lugesid sealt välja, et sel juhul on tegemist kiirmalega. Nagu teada, loetakse sellise kontrolliga partii nüüd juba tavamaleks.
Korduvalt puudub venekeelses tekstis viide mingile teisele artiklile või vastupidi, selline viide on olemas ka siis, kui seda ingliskeelses pole.
Siin-seal on pool lauset vahelt kadunud, aga see võib olla hoopis ka kusagilt juurde tulnud. Nii seisab tõlkes aktuaalses artiklis 6.6a Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Tegelikult on paksemalt trükitud osa olemas vaid artiklis 6.6b - seal, kus kõneldakse võistlustest, mille reeglid lubavad mingil määral hilineda. Seal võib kohtunik tõepoolest oma sõna öelda. Kui kehtib aga koodeksi sõnastus, siis pole kohtunikul midagi öelda, ta peab lihtsalt reeglitest kinni pidama.
Segab ka see, et mingit terminit on ühe ja sama artikli raames tõlgitud mitmel erineval moel. Nii võib näiteks player olla tõlgitud kui osavõtja, mängija või partner. Ilukirjanduslikus tekstis on sünonüümid küll väga teretulnud, kuid juriidilises tekstis peab mingile sõnale ühes keeles vastama teises keeles ainult üks vaste.
Ma ei seadnud oma eesmärgiks kolleegide tõlke kritiseerimise, vaid tahtsin hoopis tähelepanu juhtida koodeksile lisatud ametlikele kommentaaridele, mis kujutavad endast juhiseid kohtunikele. Ehk on seal meiegi jaoks midagi kasulikku. Aga nende juurde jõuan nüüd alles järgmisel korral. Esialgu aga palun oma kolleege Eesti kohtunikekogust võtta seisukoht, et koodeksi venekeelset tõlget Eestis ametlikult turniiridel ei tunnustata. Segadust võib tekkida liiga palju.
Lembit
Ka nendel aegadel, kui veel rahvusvahelises maleelus osalesin, oli korduvalt kurtmisi selle üle, et venekeelne koodeksitekst pole originaali, s. o. ingliskeelsega täiesti adekvaatne. Kahjuks pean ütlema seda ka uue teksti kohta. Ilma spetsiaalselt otsimata leidsin kümmekond erinevust üsna kerge vaevaga.
Nii on art. 3.9 küll õigesti kirjas, et kuningas on tules, kui ta on vastasmängija ühe või mitme malendi rünnaku all, seevastu aga sellele eelnevas art. 3.8 - 2a väidetakse, et vangerdada ei saa ajutiselt ainult siis, kui välja, millel kuningas asub, ründab üks vastase malend. Nii et kui kuningas on kahekordses tules, siis vangerdage rahulikult? Kunagi oli selliseid apsakaid ka FIDE tekstis, aga aja jooksul on need likvideeritud.
Kiirmalet puudutava art. A1 ingliskeelne tekst on üpris lühike ja selge, venekeelne aga märksa keerulisem. Seepärast palusin mitmel kohtunikul, kelle jaoks vene keel on emakeel, see läbi lugeda ja öelda, millise maleliigiga on tegemist, kui mõlemal kellapoolel on mõtlemisajaks täpselt tund. Kõik nad lugesid sealt välja, et sel juhul on tegemist kiirmalega. Nagu teada, loetakse sellise kontrolliga partii nüüd juba tavamaleks.
Korduvalt puudub venekeelses tekstis viide mingile teisele artiklile või vastupidi, selline viide on olemas ka siis, kui seda ingliskeelses pole.
Siin-seal on pool lauset vahelt kadunud, aga see võib olla hoopis ka kusagilt juurde tulnud. Nii seisab tõlkes aktuaalses artiklis 6.6a Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Tegelikult on paksemalt trükitud osa olemas vaid artiklis 6.6b - seal, kus kõneldakse võistlustest, mille reeglid lubavad mingil määral hilineda. Seal võib kohtunik tõepoolest oma sõna öelda. Kui kehtib aga koodeksi sõnastus, siis pole kohtunikul midagi öelda, ta peab lihtsalt reeglitest kinni pidama.
Segab ka see, et mingit terminit on ühe ja sama artikli raames tõlgitud mitmel erineval moel. Nii võib näiteks player olla tõlgitud kui osavõtja, mängija või partner. Ilukirjanduslikus tekstis on sünonüümid küll väga teretulnud, kuid juriidilises tekstis peab mingile sõnale ühes keeles vastama teises keeles ainult üks vaste.
Ma ei seadnud oma eesmärgiks kolleegide tõlke kritiseerimise, vaid tahtsin hoopis tähelepanu juhtida koodeksile lisatud ametlikele kommentaaridele, mis kujutavad endast juhiseid kohtunikele. Ehk on seal meiegi jaoks midagi kasulikku. Aga nende juurde jõuan nüüd alles järgmisel korral. Esialgu aga palun oma kolleege Eesti kohtunikekogust võtta seisukoht, et koodeksi venekeelset tõlget Eestis ametlikult turniiridel ei tunnustata. Segadust võib tekkida liiga palju.
Lembit
reede, 9. oktoober 2009
Tähed jälle Narvas
Läänemere noored maletähed tegid täna Narvas oma viimased käigud ja enamik neist on juba koju jõudnud. Ka tänavuste võistluste kohta võiks korrata paljut sellest, mida panin kirja juba 14. X 2007 Ühest noorteturniirist ajendatud mõtteid. Üks võistkond oli seekord juures, nii et korraga mängiti 40 laual.
Seegi kord kasutasime ohtralt võimalust teiste maade kohtunikega omavahel mõtteid vahetada, sest millal selleks jälle võimalust on. Liiati oli Peterburi kohtunik kaasa toonud uue koodeksi venekeelse tõlke, millest vist iga kolleeg laskis endale koopia teha ja mis oli väga heaks arutluse aluseks. Aga sellest ehk kord hiljem.
Kui eelmisel turniiril nägi võistlusjuhend kohtade jagamise korral ette, et matśipunktidele järgneb omavahelise kohtumise tulemus ja alles siis tulevad partiipunktid, siis sedapuhku olid teiseks näitajaks tõstetud partiipunktid. Tundub, et see on parem lahendus.
Mängijate võimalikust partiile hilinemisest polnud aga juhendis midagi. Konsulteerisin seepärast enne turniiri mõnede kohtunike ja treeneritega ning üldiselt leiti, et üle pingutada ei või (võõras linn veel pealegi), aga 15 minutit võiks paras olla. Nii tegimegi. Loomulikult tuli see vormistada mitte kohtunike, vaid korraldajate otsusena. Tegelikult oleks võinud ka 5 minutit panna, sest hilinemisi peaaegu polnudki. Viimases voorus, kus voor algas pool tundi tavapärasest varem, oli laua taha istumisel kolm hilinejat, aga needki vaid paar minutit.
Mobiiltelefone sai tavaliselt meenutatud iga vooru algul, minu kõrvu küll ühtki helinat ei kostnud.
Kolleegidel oli parasjagu teadmisi ja oskusi. Esialgu tundus küll, et mõni püüdis siiski kergemalt läbi ajada. Ilmselt peaks selle tasemega turniiril iga kohtunik hoolitsema selle eest, et pool tundi enne vooru algust oleks kõik korras, kaasa arvatud malendite korrektne algseis. Kahevoorulistel päevadel polnud see ajanappuse tõttu küll kerge.
Raskusest erinevat keelt kõnelevate väikeste poiste ja tüdrukute viigipakkumistega oli juba eelmine kord juttu. Sama nüüdki. Kord olid kaks tüdrukut juba teineteisele kätt ulatamas, üks veendunud, et vastane on tema viigipakkumise vastu võtnud, teine aga arvamusel, et talle antakse partii alla. Kohtuniku abil jõuti siiski selgusele. Mitmel korral oli kasu risti asetatud sõrmedest.
Kohtunik peab lastevõistlustel olema üsna tähelepanelik. Kord olid protokollis valgete ja mustadega mängija nimed ära vahetatud, kord oli üks märkinud tulemuseks "1 : 0", teine "0 : 1" ja mõlemad protokollile alla kirjutanud.
Määrustevastaste käikudega sel tasemel muidugi palju tegemist polnud. Kord pöördus vastava avaldusega kohtuniku poole partiid jälginud lapsevanem. Ka sellistele avaldustele peaks kohtunik reageerima. Kontrollimisel selgus aga, et too isa ei tundnud ise korralikult reegleid: pikka vangerdust tehes oli mängija lihtsalt tõstnud vankri üle tules olnud välja b1.
Kord nägin siiski kohtunike viperusi. Partiis oli tõepoolest ajapuuduses määrustevastane käik. Loomulikult tähendas see vastasmängijale 2 minutit täiendavat aega. Aga matśi kohtunik (IA) ütles, et tema parandust kellal teha ei oska (tegemist oli tavaliste DGT kelladega - vaid ühel matśil olid Easyd), talle appi läinud kolleeg tegi paranduse aga hoopis teisel kellapoolel. Õnneks olid kelladel olnud ajad üles kirjutatud. Nii sai asi lõpuks korda.
Pisivaidlus tekkis selle kohta, kas mängija võib kaptenilt nõu küsida, kui talle viiki pakutakse või ta ise tahab seda teha. Loomulikult võib. Selle sätestab ju turniirimääruste art. 15b. Kapteni vastus peab siin küll olema üsna lakooniline.
Üldiselt oli see päris tavaline korralik turniir. Korraldajad olid selle õnnestumiseks tublisti vaeva näinud. Ka (pea)kohtunikutöös ei tajunud ma mingeid probleeme. Kui poleks olnud üht pisiasja. Turniiri mängitakse ju Narva kindluse ajaloolistes saalides. Selleks et ühest saalist teise jõuda, tuleb läbida kaks vahekorrust ja astuda peaaegu 30 trepiastmele, osa neist pealegi üsna kõrged. Tagasiteel oli neid muidugi samapalju. Vooru jooksul oli vaja kümmekond korda kindlasti käia järele vaatamas, mis teisal toimub. Ega see jalgadele hästi ei meeldinud.
Lembit
Seegi kord kasutasime ohtralt võimalust teiste maade kohtunikega omavahel mõtteid vahetada, sest millal selleks jälle võimalust on. Liiati oli Peterburi kohtunik kaasa toonud uue koodeksi venekeelse tõlke, millest vist iga kolleeg laskis endale koopia teha ja mis oli väga heaks arutluse aluseks. Aga sellest ehk kord hiljem.
Kui eelmisel turniiril nägi võistlusjuhend kohtade jagamise korral ette, et matśipunktidele järgneb omavahelise kohtumise tulemus ja alles siis tulevad partiipunktid, siis sedapuhku olid teiseks näitajaks tõstetud partiipunktid. Tundub, et see on parem lahendus.
Mängijate võimalikust partiile hilinemisest polnud aga juhendis midagi. Konsulteerisin seepärast enne turniiri mõnede kohtunike ja treeneritega ning üldiselt leiti, et üle pingutada ei või (võõras linn veel pealegi), aga 15 minutit võiks paras olla. Nii tegimegi. Loomulikult tuli see vormistada mitte kohtunike, vaid korraldajate otsusena. Tegelikult oleks võinud ka 5 minutit panna, sest hilinemisi peaaegu polnudki. Viimases voorus, kus voor algas pool tundi tavapärasest varem, oli laua taha istumisel kolm hilinejat, aga needki vaid paar minutit.
Mobiiltelefone sai tavaliselt meenutatud iga vooru algul, minu kõrvu küll ühtki helinat ei kostnud.
Kolleegidel oli parasjagu teadmisi ja oskusi. Esialgu tundus küll, et mõni püüdis siiski kergemalt läbi ajada. Ilmselt peaks selle tasemega turniiril iga kohtunik hoolitsema selle eest, et pool tundi enne vooru algust oleks kõik korras, kaasa arvatud malendite korrektne algseis. Kahevoorulistel päevadel polnud see ajanappuse tõttu küll kerge.
Raskusest erinevat keelt kõnelevate väikeste poiste ja tüdrukute viigipakkumistega oli juba eelmine kord juttu. Sama nüüdki. Kord olid kaks tüdrukut juba teineteisele kätt ulatamas, üks veendunud, et vastane on tema viigipakkumise vastu võtnud, teine aga arvamusel, et talle antakse partii alla. Kohtuniku abil jõuti siiski selgusele. Mitmel korral oli kasu risti asetatud sõrmedest.
Kohtunik peab lastevõistlustel olema üsna tähelepanelik. Kord olid protokollis valgete ja mustadega mängija nimed ära vahetatud, kord oli üks märkinud tulemuseks "1 : 0", teine "0 : 1" ja mõlemad protokollile alla kirjutanud.
Määrustevastaste käikudega sel tasemel muidugi palju tegemist polnud. Kord pöördus vastava avaldusega kohtuniku poole partiid jälginud lapsevanem. Ka sellistele avaldustele peaks kohtunik reageerima. Kontrollimisel selgus aga, et too isa ei tundnud ise korralikult reegleid: pikka vangerdust tehes oli mängija lihtsalt tõstnud vankri üle tules olnud välja b1.
Kord nägin siiski kohtunike viperusi. Partiis oli tõepoolest ajapuuduses määrustevastane käik. Loomulikult tähendas see vastasmängijale 2 minutit täiendavat aega. Aga matśi kohtunik (IA) ütles, et tema parandust kellal teha ei oska (tegemist oli tavaliste DGT kelladega - vaid ühel matśil olid Easyd), talle appi läinud kolleeg tegi paranduse aga hoopis teisel kellapoolel. Õnneks olid kelladel olnud ajad üles kirjutatud. Nii sai asi lõpuks korda.
Pisivaidlus tekkis selle kohta, kas mängija võib kaptenilt nõu küsida, kui talle viiki pakutakse või ta ise tahab seda teha. Loomulikult võib. Selle sätestab ju turniirimääruste art. 15b. Kapteni vastus peab siin küll olema üsna lakooniline.
Üldiselt oli see päris tavaline korralik turniir. Korraldajad olid selle õnnestumiseks tublisti vaeva näinud. Ka (pea)kohtunikutöös ei tajunud ma mingeid probleeme. Kui poleks olnud üht pisiasja. Turniiri mängitakse ju Narva kindluse ajaloolistes saalides. Selleks et ühest saalist teise jõuda, tuleb läbida kaks vahekorrust ja astuda peaaegu 30 trepiastmele, osa neist pealegi üsna kõrged. Tagasiteel oli neid muidugi samapalju. Vooru jooksul oli vaja kümmekond korda kindlasti käia järele vaatamas, mis teisal toimub. Ega see jalgadele hästi ei meeldinud.
Lembit
laupäev, 3. oktoober 2009
Michel lahkus
Kõigepealt korraks eelmise kommentaari juurde. Igor Vereśtśaginiga polnud mul vähimatki kontakti olnud juba 10 aastat. Kuivõrd tema intervjuus oli toodud ka tema meiliaadress, siis enne oma kommentaari sisestamist saatsin sellel aadressil mõned ingliskeelsed laused. Suur üllatus oli aga see, et kui pärast kommentaari oma posti vaatasin, oli seal juba Igori venekeelne vastus. Meie kirjade vahe oli vaid 42 minutit.
Tundus, et ta oli minu ridade üle väga rõõmus. Jõudis oma kirjas meenutada, et me ei elanud koos mitte ainult Dohas, vaid ka Elista olümpial, mille olin jõudnud unustada ja millega lõpetasin oma kohtunikukarjääri. Kirjutas nii malekomponistide kongressist Riias kui ka sellest, et töötas kunagi kirjastuses just sel ajal, kui seal avaldati raamat Keresest (ju siis Heueri oma), aga ka oma ebaõnnestunud silmaoperatsioonist. Kogu jutu mõte oli siiski selles, et ta tahaks väga Eestisse kohtunikuna tegutsema ja loenguga esinema sõita. Honorare ei küsivat ja kupees ei sõitvat.
Üldiselt olen Venemaa maleelu viimastel aastatel jälginud peamiselt vaid ajakirja 64 kaudu. Selle toimetaja Rośal küsis Kerese juubeli ajal Tallinnas käies pooleldi naljatoonil, kas ma ei tahaks pärast Dvorkovitśit selle kohtunikerubriiki toimetama hakata. Aga lahkus ka Rośal ja kohtunikenurk on ilmumata jäänudki. Vaid mõningaid ajakirjas ilmunud asju on saanud ka meie veerus käsitleda. Seda tänu Michel Zdankevitchile, kes iga kuu algul uue numbri mulle kenasti koju toimetas. Septembrinumber jäi aga toomata ja nüüd oktoobri algul sain hoopis telefonikõne, kus paluti nekroloog kirjutada.
Tundub, et see oli alles äsja, kui Kalevis suurejooneliselt tema 75. sünnipäeva peeti ja talle Kalevi auliikme märk rinda pandi. Tegelikult oli see küll juba mullu jaanipäeva lävel.
Michel pidas end kohtunikuks aastast 1953. Ei mäleta enam, millal ise temaga esmakordselt kokku puutusin ja ühel turniiril tegutsesin. Igatahes oli see aastakümneid tagasi ja meie ühiste turniiride loetelu oleks päris pikk.
Michel mängis isegi päris paljudel turniiridel kaasa ja tegi malelaual kindlasti minust palju rohkem käike, aga ikkagi oli ta eelkõige võistluste korraldaja ja kohtunik. Michelile võis alati kindel olla, ta oli korrektne ja täpne ega püüdnud kunagi oma seisukohti peale suruda. Vahel oleksin temalt veidi keerukamates olukordades tõepoolest vastuvaidlemist oodanud, et siis poolt- ja vastuargumentide abil õigele lahendusele jõuda. SEst sellised ilmeksimatud kohtunikud, nagu väidab end ühes viimases intervjuus olevat FIDE peasekretär Leong, polnud me kumbki.
1987 jõudis Michel vabariikliku kategooriani, mis tol ajal tähendas kohtunikule päris kõrget hinnangut. On palju kohtunikke, kes püüavad turniiridel võimalikult vähe tegelda kirjatööga või teevad seda vaid kuidagiviisi. Micheli näis tõepoolest tabelite korrektne vormistamine väga huvitavat ja vähemalt sekretärina oli ta tõepoolest meie malekohtunike seas üks paremaid.
Pikka aega oli Michel seotud spordiühinguga Kalev, olgu siis seal instruktorina töötades või siis kohtunikuna mitmesuguseid turniire juhtides. Kui linnal Tallinna rahvusvahelisi turniire muutunud ühiskondlikes ja ainelistes tingimustes enam korraldada ei õnnestunud, alustas Kalev 1991 oma kiirturniiride sarja Meenutades Paul Kerest. Michel oli nende turniiride hing ja peaaegu kõigil senistel turniiridel istusime kohtunikelauas kõrvuti. Vist oli ainult üks turniir, kus teda peasekretärina polnud, sest suhetes Kaleviga olid mingid probleemid tekkinud. Ega suhtumine Micheli alati ühesugune polnud ja küllap jäi tal ajuti nii mõnelgi turniiril olemata, kus ta oleks tegutseda tahtnud.
Tuleval aastal oleks Michel pidanud olema peakorraldajaks Tallinnas peetavatel rahvusvahelise töölisspordiliidu CSIT meistrivõistlustel. Valmistasin talle pettumuse sellega, et ütlesin talle, et arvatavasti ei saa seal peakohtunikuna tegutseda, sest samal ajal on Tallinnas tavatsetud korraldada rahvusvahelisi kabeturniire ja ehk vajatakse mind seal jälle kohtunikuks. Mis parata, sest olude sunnil on juba aastaid minu põhialaks olnud kabe. Aga üldiselt sujus meie suhtlemine kogu selle pika aja jooksul probleemideta. Nii olen täna tõepoolest kurb.
Aga mis teha, elu läheb edasi. Täna märgiti võistlusega Eesti kabe 100 aasta juubelit, homme aga saavad Narvas kokku noored maletähed.
Lembit
Tundus, et ta oli minu ridade üle väga rõõmus. Jõudis oma kirjas meenutada, et me ei elanud koos mitte ainult Dohas, vaid ka Elista olümpial, mille olin jõudnud unustada ja millega lõpetasin oma kohtunikukarjääri. Kirjutas nii malekomponistide kongressist Riias kui ka sellest, et töötas kunagi kirjastuses just sel ajal, kui seal avaldati raamat Keresest (ju siis Heueri oma), aga ka oma ebaõnnestunud silmaoperatsioonist. Kogu jutu mõte oli siiski selles, et ta tahaks väga Eestisse kohtunikuna tegutsema ja loenguga esinema sõita. Honorare ei küsivat ja kupees ei sõitvat.
Üldiselt olen Venemaa maleelu viimastel aastatel jälginud peamiselt vaid ajakirja 64 kaudu. Selle toimetaja Rośal küsis Kerese juubeli ajal Tallinnas käies pooleldi naljatoonil, kas ma ei tahaks pärast Dvorkovitśit selle kohtunikerubriiki toimetama hakata. Aga lahkus ka Rośal ja kohtunikenurk on ilmumata jäänudki. Vaid mõningaid ajakirjas ilmunud asju on saanud ka meie veerus käsitleda. Seda tänu Michel Zdankevitchile, kes iga kuu algul uue numbri mulle kenasti koju toimetas. Septembrinumber jäi aga toomata ja nüüd oktoobri algul sain hoopis telefonikõne, kus paluti nekroloog kirjutada.
Tundub, et see oli alles äsja, kui Kalevis suurejooneliselt tema 75. sünnipäeva peeti ja talle Kalevi auliikme märk rinda pandi. Tegelikult oli see küll juba mullu jaanipäeva lävel.
Michel pidas end kohtunikuks aastast 1953. Ei mäleta enam, millal ise temaga esmakordselt kokku puutusin ja ühel turniiril tegutsesin. Igatahes oli see aastakümneid tagasi ja meie ühiste turniiride loetelu oleks päris pikk.
Michel mängis isegi päris paljudel turniiridel kaasa ja tegi malelaual kindlasti minust palju rohkem käike, aga ikkagi oli ta eelkõige võistluste korraldaja ja kohtunik. Michelile võis alati kindel olla, ta oli korrektne ja täpne ega püüdnud kunagi oma seisukohti peale suruda. Vahel oleksin temalt veidi keerukamates olukordades tõepoolest vastuvaidlemist oodanud, et siis poolt- ja vastuargumentide abil õigele lahendusele jõuda. SEst sellised ilmeksimatud kohtunikud, nagu väidab end ühes viimases intervjuus olevat FIDE peasekretär Leong, polnud me kumbki.
1987 jõudis Michel vabariikliku kategooriani, mis tol ajal tähendas kohtunikule päris kõrget hinnangut. On palju kohtunikke, kes püüavad turniiridel võimalikult vähe tegelda kirjatööga või teevad seda vaid kuidagiviisi. Micheli näis tõepoolest tabelite korrektne vormistamine väga huvitavat ja vähemalt sekretärina oli ta tõepoolest meie malekohtunike seas üks paremaid.
Pikka aega oli Michel seotud spordiühinguga Kalev, olgu siis seal instruktorina töötades või siis kohtunikuna mitmesuguseid turniire juhtides. Kui linnal Tallinna rahvusvahelisi turniire muutunud ühiskondlikes ja ainelistes tingimustes enam korraldada ei õnnestunud, alustas Kalev 1991 oma kiirturniiride sarja Meenutades Paul Kerest. Michel oli nende turniiride hing ja peaaegu kõigil senistel turniiridel istusime kohtunikelauas kõrvuti. Vist oli ainult üks turniir, kus teda peasekretärina polnud, sest suhetes Kaleviga olid mingid probleemid tekkinud. Ega suhtumine Micheli alati ühesugune polnud ja küllap jäi tal ajuti nii mõnelgi turniiril olemata, kus ta oleks tegutseda tahtnud.
Tuleval aastal oleks Michel pidanud olema peakorraldajaks Tallinnas peetavatel rahvusvahelise töölisspordiliidu CSIT meistrivõistlustel. Valmistasin talle pettumuse sellega, et ütlesin talle, et arvatavasti ei saa seal peakohtunikuna tegutseda, sest samal ajal on Tallinnas tavatsetud korraldada rahvusvahelisi kabeturniire ja ehk vajatakse mind seal jälle kohtunikuks. Mis parata, sest olude sunnil on juba aastaid minu põhialaks olnud kabe. Aga üldiselt sujus meie suhtlemine kogu selle pika aja jooksul probleemideta. Nii olen täna tõepoolest kurb.
Aga mis teha, elu läheb edasi. Täna märgiti võistlusega Eesti kabe 100 aasta juubelit, homme aga saavad Narvas kokku noored maletähed.
Lembit
neljapäev, 1. oktoober 2009
Idanaabritel veidi segadusi
Lugesin täna Igor Vereśtśagini pikka intervjuud Venemaa malekohtunike tegevuse kohta. Igor on olnud Venemaa kohtunikekogu aseesimees ja sekretär ning kuulunud ka FIDE kohtunikekogusse. Väidetavalt Venemaal ainus, kel õigus FIDE kohtunikeseminare korraldada. Varem ongi ta käinud esinemas väga eksootilistes maades. Ise IA alates 1996. Praegu näib ta küll olevat tähtsatest ametitest taandunud ja seetõttu on ilmne ka tema teatav opositsiooniline hoiak.
Kui just 10 aastat tagasi lõpetasin oma maletegelase karjääri FIDE kongressiga Dohas, siis elasime Igoriga kahekesi ühes toas ja arutasime üsna elavalt maailma tollaseid maleasju. Hiljem pole meil küll mingeid kontakte olnud.
Igori seekordse intervjuu ajendiks oli ühes Moskva rajoonikohtus hiljuti lõppenud kohtuprotsess, kus arutusel kellegi Aleksandr Kalmõkovi hagi Venemaa Maleföderatsiooni vastu. Enamus Igori intervjuus vilsatavatest nimedest on mu kunagised head tuttavad, Kalmõkov küll mitte, sest tema on hilisem malesse tulija.
Näib, et turniiritulemuste võltsimine ja ainult paberil peetavad turniirid pole ikka veel kuhugi kadunud. Dubov olevat juunis Vene MF presiidiumil kõnelnud 30 kummalisest või selgelt võltsitud turniirist. Isegi tõsistel turniiridel olevat fiktiivseid tulemusi ja mängijaid, kes nõuavad vastaselt mingit summat, et nad üldse mängima tuleksid. Muidu jääks parii mängimata ja reitinguarvesse minemata. Üks turniir, mille toimumise või mittetoimumise üle vaieldakse, on Beloje turniir 2006.
Kalmõkov otsustas saada kohtunikuks, pealegi kõrgete tiilitega: FIDE arbitriks ja ülevenemaaliseks kohtunikuks. FIDE arbitriks ta 2007 saigi, teise nimetusega on asjad keerukamad. Seoses sealse spordisüsteemi reorganiseerimisega ei olevat vahepeal seda tiitlit 5 aastat kellelegi antud. Siis otsustas ta saada IA-ks. Tegutses 4 selleks vajalikul turniiril, igal pool tasuta, sest muidu oleks asi palju rohkem aega võtnud. Kohtunikekogu esimees Bolotinski tahtis, et tegutseks veel viiendal (Igor tõlgendab seda nii, et igaühele esitatakse erinevaid nõudeid). Tegutses sellelgi, aga taotlus FIDE-sse ikka ei läinud.
Seevastu ilmus päevavalgele Beloje turniiri tabel, millel Kalmõkovi allkiri peakohtuniku asetäitjana. 2 aastat pärast selle turniiri väidetavat toimumist jõuti järeldusele, et turniiri ikkagi polnud. Kohtunikekogu otsustas Kalmõkovi (aga miks mitte peakohtuniku?) tähtajatult diskvalifitseerida ja taotleda talt FA äravõtmist, kuna see olevat antud alusetult. Vene MF preiiidiumi otsusega diskvalifitseerimine kinnitatigi, kuigi hiljem selgus, et seda üldse ei arutatudki. Selgusetuks jäigi, kas Kalmõkovi allkiri ikka oli tabelil või mitte. Igatahes pärast kolme arutelu jõudis Hamovniki kohus järeldusele, et Kalmõkovi diskvalifitseerimine tuleb tühistada, kohtunikekogu protokoll kehtetuks lugeda ja et FA äravõtmise taotlus ei kehti.
Igor jõuab järeldusele, et kui tahad kohtunikuna tegutseda, tuleb selleks endale leida teine föderatsioon (ta väidab, et viimasel 10 aastal olevat nii toiminud sajad maletajad, isegi kodakondsust vahetamata), esitada paberid 5 täidetud normi kohta ja saadki rahvusvahelise tiitli. Igor väidab, et näiteks Iraak saab kahe nädala pärast juurde tervelt 23 IA-d. Vaevalt et neist keegi tegutsema hakkavat, aga keegi ei keela ju eksamit anda ja tähtsat dokumenti saada, mis olevat võrreldav autojuhiloaga, mis võib ju ka kasutamata seista.
See, et rahvusvahelised tiitlid järgnevad rahvuslikele, on normaalne. Omal ajal oleks olnud täiesti võimatu saada IA-ks, kui poleks olnud kirja panna kogu eelnevat rida III - II - I - vabariiklik - üleliiduline kategooria. Venemaal sellele vahepeal tähelepanu ei pööratud, liiati kui ülevenemaalist oli vahepeal peaaegu võimatu saada. Igorgi olevat IA-ks saanud kohe pärast I kategooriat. Nüüd aga olevat tagantjärele asja kallale asutud ja seatud kahtluse alla vahepeal saadud tiitlid. Nii pidavat siis koguni 19 inimest lisama nüüd oma kategoorianimetusele FA (või ka IA) sõna "tingimisi". See näib küll ülepingutamisena. Venemaa kohtunike järjepidevus olevat Igori arvates lõppenud Dvorkovitśi lahkumisega, kuigi nende omavahelised suhted olid ajuti olnud keerulised.
Lõpuks pean möönma, et ega ma Venemaa oludega kuigivõrd kursis pole ning siin kirjas olev oli eelkõige refereering Igor Vereśtśagini intervjuust. Ei tea ma näiteks sedagi, kas FIDE kohtunikekoolitajad tõepoolest 3 päevaga 1000 eurot teenivad.
Lembit
Kui just 10 aastat tagasi lõpetasin oma maletegelase karjääri FIDE kongressiga Dohas, siis elasime Igoriga kahekesi ühes toas ja arutasime üsna elavalt maailma tollaseid maleasju. Hiljem pole meil küll mingeid kontakte olnud.
Igori seekordse intervjuu ajendiks oli ühes Moskva rajoonikohtus hiljuti lõppenud kohtuprotsess, kus arutusel kellegi Aleksandr Kalmõkovi hagi Venemaa Maleföderatsiooni vastu. Enamus Igori intervjuus vilsatavatest nimedest on mu kunagised head tuttavad, Kalmõkov küll mitte, sest tema on hilisem malesse tulija.
Näib, et turniiritulemuste võltsimine ja ainult paberil peetavad turniirid pole ikka veel kuhugi kadunud. Dubov olevat juunis Vene MF presiidiumil kõnelnud 30 kummalisest või selgelt võltsitud turniirist. Isegi tõsistel turniiridel olevat fiktiivseid tulemusi ja mängijaid, kes nõuavad vastaselt mingit summat, et nad üldse mängima tuleksid. Muidu jääks parii mängimata ja reitinguarvesse minemata. Üks turniir, mille toimumise või mittetoimumise üle vaieldakse, on Beloje turniir 2006.
Kalmõkov otsustas saada kohtunikuks, pealegi kõrgete tiilitega: FIDE arbitriks ja ülevenemaaliseks kohtunikuks. FIDE arbitriks ta 2007 saigi, teise nimetusega on asjad keerukamad. Seoses sealse spordisüsteemi reorganiseerimisega ei olevat vahepeal seda tiitlit 5 aastat kellelegi antud. Siis otsustas ta saada IA-ks. Tegutses 4 selleks vajalikul turniiril, igal pool tasuta, sest muidu oleks asi palju rohkem aega võtnud. Kohtunikekogu esimees Bolotinski tahtis, et tegutseks veel viiendal (Igor tõlgendab seda nii, et igaühele esitatakse erinevaid nõudeid). Tegutses sellelgi, aga taotlus FIDE-sse ikka ei läinud.
Seevastu ilmus päevavalgele Beloje turniiri tabel, millel Kalmõkovi allkiri peakohtuniku asetäitjana. 2 aastat pärast selle turniiri väidetavat toimumist jõuti järeldusele, et turniiri ikkagi polnud. Kohtunikekogu otsustas Kalmõkovi (aga miks mitte peakohtuniku?) tähtajatult diskvalifitseerida ja taotleda talt FA äravõtmist, kuna see olevat antud alusetult. Vene MF preiiidiumi otsusega diskvalifitseerimine kinnitatigi, kuigi hiljem selgus, et seda üldse ei arutatudki. Selgusetuks jäigi, kas Kalmõkovi allkiri ikka oli tabelil või mitte. Igatahes pärast kolme arutelu jõudis Hamovniki kohus järeldusele, et Kalmõkovi diskvalifitseerimine tuleb tühistada, kohtunikekogu protokoll kehtetuks lugeda ja et FA äravõtmise taotlus ei kehti.
Igor jõuab järeldusele, et kui tahad kohtunikuna tegutseda, tuleb selleks endale leida teine föderatsioon (ta väidab, et viimasel 10 aastal olevat nii toiminud sajad maletajad, isegi kodakondsust vahetamata), esitada paberid 5 täidetud normi kohta ja saadki rahvusvahelise tiitli. Igor väidab, et näiteks Iraak saab kahe nädala pärast juurde tervelt 23 IA-d. Vaevalt et neist keegi tegutsema hakkavat, aga keegi ei keela ju eksamit anda ja tähtsat dokumenti saada, mis olevat võrreldav autojuhiloaga, mis võib ju ka kasutamata seista.
See, et rahvusvahelised tiitlid järgnevad rahvuslikele, on normaalne. Omal ajal oleks olnud täiesti võimatu saada IA-ks, kui poleks olnud kirja panna kogu eelnevat rida III - II - I - vabariiklik - üleliiduline kategooria. Venemaal sellele vahepeal tähelepanu ei pööratud, liiati kui ülevenemaalist oli vahepeal peaaegu võimatu saada. Igorgi olevat IA-ks saanud kohe pärast I kategooriat. Nüüd aga olevat tagantjärele asja kallale asutud ja seatud kahtluse alla vahepeal saadud tiitlid. Nii pidavat siis koguni 19 inimest lisama nüüd oma kategoorianimetusele FA (või ka IA) sõna "tingimisi". See näib küll ülepingutamisena. Venemaa kohtunike järjepidevus olevat Igori arvates lõppenud Dvorkovitśi lahkumisega, kuigi nende omavahelised suhted olid ajuti olnud keerulised.
Lõpuks pean möönma, et ega ma Venemaa oludega kuigivõrd kursis pole ning siin kirjas olev oli eelkõige refereering Igor Vereśtśagini intervjuust. Ei tea ma näiteks sedagi, kas FIDE kohtunikekoolitajad tõepoolest 3 päevaga 1000 eurot teenivad.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)