Tähed jälle Narvas

Läänemere noored maletähed tegid täna Narvas oma viimased käigud ja enamik neist on juba koju jõudnud. Ka tänavuste võistluste kohta võiks korrata paljut sellest, mida panin kirja juba 14. X 2007 Ühest noorteturniirist ajendatud mõtteid. Üks võistkond oli seekord juures, nii et korraga mängiti 40 laual.
Seegi kord kasutasime ohtralt võimalust teiste maade kohtunikega omavahel mõtteid vahetada, sest millal selleks jälle võimalust on. Liiati oli Peterburi kohtunik kaasa toonud uue koodeksi venekeelse tõlke, millest vist iga kolleeg laskis endale koopia teha ja mis oli väga heaks arutluse aluseks. Aga sellest ehk kord hiljem.

Kui eelmisel turniiril nägi võistlusjuhend kohtade jagamise korral ette, et matśipunktidele järgneb omavahelise kohtumise tulemus ja alles siis tulevad partiipunktid, siis sedapuhku olid teiseks näitajaks tõstetud partiipunktid. Tundub, et see on parem lahendus.
Mängijate võimalikust partiile hilinemisest polnud aga juhendis midagi. Konsulteerisin seepärast enne turniiri mõnede kohtunike ja treeneritega ning üldiselt leiti, et üle pingutada ei või (võõras linn veel pealegi), aga 15 minutit võiks paras olla. Nii tegimegi. Loomulikult tuli see vormistada mitte kohtunike, vaid korraldajate otsusena. Tegelikult oleks võinud ka 5 minutit panna, sest hilinemisi peaaegu polnudki. Viimases voorus, kus voor algas pool tundi tavapärasest varem, oli laua taha istumisel kolm hilinejat, aga needki vaid paar minutit.
Mobiiltelefone sai tavaliselt meenutatud iga vooru algul, minu kõrvu küll ühtki helinat ei kostnud.

Kolleegidel oli parasjagu teadmisi ja oskusi. Esialgu tundus küll, et mõni püüdis siiski kergemalt läbi ajada. Ilmselt peaks selle tasemega turniiril iga kohtunik hoolitsema selle eest, et pool tundi enne vooru algust oleks kõik korras, kaasa arvatud malendite korrektne algseis. Kahevoorulistel päevadel polnud see ajanappuse tõttu küll kerge.
Raskusest erinevat keelt kõnelevate väikeste poiste ja tüdrukute viigipakkumistega oli juba eelmine kord juttu. Sama nüüdki. Kord olid kaks tüdrukut juba teineteisele kätt ulatamas, üks veendunud, et vastane on tema viigipakkumise vastu võtnud, teine aga arvamusel, et talle antakse partii alla. Kohtuniku abil jõuti siiski selgusele. Mitmel korral oli kasu risti asetatud sõrmedest.

Kohtunik peab lastevõistlustel olema üsna tähelepanelik. Kord olid protokollis valgete ja mustadega mängija nimed ära vahetatud, kord oli üks märkinud tulemuseks "1 : 0", teine "0 : 1" ja mõlemad protokollile alla kirjutanud.
Määrustevastaste käikudega sel tasemel muidugi palju tegemist polnud. Kord pöördus vastava avaldusega kohtuniku poole partiid jälginud lapsevanem. Ka sellistele avaldustele peaks kohtunik reageerima. Kontrollimisel selgus aga, et too isa ei tundnud ise korralikult reegleid: pikka vangerdust tehes oli mängija lihtsalt tõstnud vankri üle tules olnud välja b1.
Kord nägin siiski kohtunike viperusi. Partiis oli tõepoolest ajapuuduses määrustevastane käik. Loomulikult tähendas see vastasmängijale 2 minutit täiendavat aega. Aga matśi kohtunik (IA) ütles, et tema parandust kellal teha ei oska (tegemist oli tavaliste DGT kelladega - vaid ühel matśil olid Easyd), talle appi läinud kolleeg tegi paranduse aga hoopis teisel kellapoolel. Õnneks olid kelladel olnud ajad üles kirjutatud. Nii sai asi lõpuks korda.
Pisivaidlus tekkis selle kohta, kas mängija võib kaptenilt nõu küsida, kui talle viiki pakutakse või ta ise tahab seda teha. Loomulikult võib. Selle sätestab ju turniirimääruste art. 15b. Kapteni vastus peab siin küll olema üsna lakooniline.

Üldiselt oli see päris tavaline korralik turniir. Korraldajad olid selle õnnestumiseks tublisti vaeva näinud. Ka (pea)kohtunikutöös ei tajunud ma mingeid probleeme. Kui poleks olnud üht pisiasja. Turniiri mängitakse ju Narva kindluse ajaloolistes saalides. Selleks et ühest saalist teise jõuda, tuleb läbida kaks vahekorrust ja astuda peaaegu 30 trepiastmele, osa neist pealegi üsna kõrged. Tagasiteel oli neid muidugi samapalju. Vooru jooksul oli vaja kümmekond korda kindlasti käia järele vaatamas, mis teisal toimub. Ega see jalgadele hästi ei meeldinud.
Lembit