Mõttemängud

Noorte mõttemängude festival on muutunud iga-aastaseks traditsiooniliseks ürituseks. Teiste lauamängude kõrval on alati kavva kuulunud ka male ja seda mind tänavu korraldama kutsutigi. Kabeliit oli teinud kõik, mida võistlusteks vaja, olgu see siis mängijate ühislõuna ühes kesklinna restoranis (kus toitlustamiskulud mahtusid osavõtumaksu sisse) või turniiri parimatele ettenähtud karikad ja medalid. Diplomi ja pisikese śokolaaditahvli sai lõpetamisel aga eranditult iga mängija. Ning kui vahel kipub vanakesest kohtunikul olevat suure mängijate arvuga raske toime tulla, siis seekord oli mul koguni kaks abilist: üks neist hoolitses mängijate registreerimise, toitlustamise ja autasustamise eest, teine tegi arvutipaarimise, kusjuures selgus, et vajadusel seab ta ka kaks lisaminutit kellale minust kiiremini. Nii oli olemas kõik, mis vaja.

Esimene pisiprobleem oli seoses juhendiga. Male oli mängude viimane ala ja selgus, et kui teised alad olid läbi, siis kadus kabeliidu leheküljelt ka malevõistluste juhend. Ja kuigi juhend on kohtunikule tähtsaim dokument, polnud mul seda ka paberil olemas. Tähtsamad asjad nagu ajakontroll ja voorude arv olid mul muidugi meeles, vanuserühmad ja kohtade jagamise süsteem kahjuks mitte. Alles pärast turniiri leidsin, et vaadeldaja kodulehel oli juhend veel kenasti olemas. Nii et oleks pidanud lihtsalt rohkem otsima.

Peamine probleem oli siiski osavõtjate nappus. Kolme vanuseklassi peale saime kokku vaid 12 poissi ja tüdrukut. Kõige rohkem oli neid Kadrioru klubist. Kui igaüks oleks pidanud mängima ainult eakaaslastega, poleks vanematel üldse olnud kellegagi mängida. Niisiis kõik kokku ühisele turniirile. Olen endiselt seisukohal, et śveitsi süsteemis on optimaalne, kui voore on kolmandik mängijate arvust. Kuivõrd aga sedapuhku tuli osal mängijatest kokku minna endast märksa vanematega, siis ehk aitas suurem voorude arv asja veidigi tasakaalustada. Nii jäin juhendi seitsme vooru juurde.

Muidu oli turniir nagu ikka. Parajalt määrustevastaseid käike, õnneks küll enamasti siis, kui vastasel veel üle 5 minuti aega varuks. Nii et ajakorrektiive eriti palju vaja polnud.
Ütlesin mängijatele turniiri algul, et kiirmales kohtunik äärmise vajaduseta ei sekku. Tõstku käsi, kui nende arvates midagi juhtub. Nii oligi.
Paaril mängijal näis olevat tava mängida kahe käega. Kas peaks kohtunik siis sekkuma? Reeglid siin ei kohusta, aga kui vastane asjale tähelepanu ei pööra, peaks kohtunik aitama halvast harjumusest lahti saada. Kasvõi jutuajamisega pärast partiid.

Aga ikkagi osavõtjate vähesus. On meil juba turniire liiga palju või polnud festivali aeg kõige sobivam? Ehk jäi aga lihtsalt infot väheks. Maleliidu lehel teadet polnud, kabeliidu omalt ei teatud otsida. Maletajaid ju ikka Eestimaal leidub, kasvõi Põltsamaalgi oli ju päev varem tervelt sada mängijat.
Lembit