Paar päeva tagasi sai üks meie kogenumaid maletajaid Hillar Kärner 77. Aeg läheb. Vahetult enne seda üllitas ta koos Margus Söödiga raamatu "Kuus aastakümmet Caissa lummuses", kust leiame nii tema maletee kirjelduse kui ka rohkesti selle jooksul mängitud partiisid, vastaste seas ka maailma tippmängijaid. Ühe lehekülje on ta aga pühendanud kohtunikele ja nende tegevusele. Üldiselt näib ta nendega rahule jäävat. Nii leiab sealt kiitvad hinnangud minu kunagistele headele kolleegidele Balduin Päsokesele, Harry Ellole ja Heino Kannule.
Hillar kirjutab: Kohtunikutöö nõuab absoluutset ausust ja erapooletust, sest vastasel juhul pead mängijana võistlema koguni kahe vastasega (vastase ja kohtunikuga). Selliseid ebameeldivaid juhuseid on mul siiski paaril korral ette tulnud, mis nõudsid kõige üleelamise kõrval pikka aega ja palju ajurakke. Päris lahti ta neid juhtumeid deśifreerinud pole, aga halb küll, kui sellised tagajärjed on juhtunud.
Hillar leiab, et vähemalt vabariiklikel võistlustel peaks kohtunike töö olema mingi organi (inspektsiooni) kontrolli all. Tehtud apsud saaksid läbi arutatud ja oleksid edaspidi välistatud. Päris õige. Selline organ on ju olemas ja selleks on maleliidu kohtunikekogu. Ise olen selle tegevusest küll viimastel aastatel eemale jäänud, aga see peaks ju endiselt eksisteerima. Selle poole on mängijail igal ajal võimalus pöörduda ja see peab asjad paika panema.
Hillar lisab: Ka võiksid kohtunike paberid korras olla. Õige seegi. Kas kõigil reitinguarvestusse minevate turniiride kohtunikel on ikka olemas kehtivad litsentsid? Oma vastava lõigu lõpetab ta arvamusega: Reegel, et kohtunikul on alati õigus, ei ole alati õige. Võistlejatel on siiski teha põhitöö.
Nii et püüdkem rohkem arvestada mängijaid ja juhtumite konkreetseid iseärasusi.
Lembit
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar