Märkmeid ühelt kiirturniirilt

Kalevi kiirturniiri on juba nii kaua peetud, et korraldajad ja kohtunikud pole enam isegi numeratsiooni suhtes üksmeelel. Üldiselt on need kenasti õnnestunud. Minu arvates polnud ka see kord erandiks, kuigi osavõtjaid ja publikut oli tavalisest vähem. Mida korralduses saab veel paremini ära teha, selle üle üritame lähipäevil nõu pidada. Siinkohal vaid mõnedest küsimustest, millega kohtunikutöös kokku puutusin. Ehk võiksid ka mõned kolleegid nendele mõelda.

Võistlusjuhendist. Kui see on kahes või mitmes keeles, siis peaksime võimalikult hoolitsema, et see oleks üheselt tõlgendatav ning adekvaatne mõlemas (või kõigis) keeles. Eriti kui see puudutab nii delikaatset küsimust kui auhinnad. Muidu on pärast keeruline seletada. Oli mul sellega probleeme ka SELL-i üliõpilasmängudel Tartus. Sest kui üks tekst räägib parimast Eesti noorest ja teine lihtsalt noorest või kui ainult ühte on jäänud viide kunagisest esemeliste auhindade jaotamisest, siis mis on õige?

Mängijaid oli seekord kaks korda vähem kui mullu. Seetõttu polnud ka vaja lahendada probleemi eelturniiri gruppide arvust, sellest, kus keegi mängib ja kus mingi auhind välja mängida. Kõik mängisid koos, asi lihtne, aga järgmisele aastale peab juba ette mõtlema. Ka kohtunikke polnud seetõttu raske saada.

Swiss Manageri programm on FIDE ametlik programm ja sellega paarimisel probleeme polnud. Liiati kui paarijaks IA Mikko Markkula Soomest (FIDE kvalifikatsioonikomisjoni esimees, reeglite komitee ja śveitsi paarimise komitee liige). Kuigi Mikko oli pidevalt ametis, sain siiski temaga reeglite ja kohtunikutöö küsimustes põgusalt mõtteid vahetada. Arvan, et suhtlemine teiste maade kolleegidega on kohtunikele hädavajalik. Tema põhitöö siin oli siiski hoolitsemine partiide demonstreerimise eest ja seda ta ka igal sammul rõhutas.

Üks probleem enne paarimist siiski oli. Kolmandik mängijaist olid välismaalased FIDE reitinguga, meie omadest pooled FIDE, pooled ilma. Kuivõrd asi läheb ilmselt meie kiirmale arvestusse siis otsutasin meie omadel võtta kõigil arvesse kiirmalereitingud. Mikko pani esialgu kõik välismaalased (kel ju kiirmalereitinguid polnud), neist ülespoole, aga nii oleksid paarid väga kummalised saanud. Lugesin siis välismaalaste FIDE reitingud meie kiirmalereitingutega võrdseks. Ei tea, kas see päris õige oli, aga vähemalt paarid said normaalsed.

Tehnika võidukäik viis (või vähemalt pidi viima) nüüd finaalturniiril kõik käigud kohe laudade taga olevatele teleriekraanidele. Kadus vajadus hoida partiide juures paarikümmend demonstranti. Kuivõrd sel moel asi oli esmakordne, siis algul süsteem alati ei toiminud. Pidin isegi ühes partiis hakkama poole pealt käike kirjutama, kui need enam ekraanile ei ilmunud. Küll võtab tehnika kordaseadmine igaks vooruks kindlasti veidi aega ja seda polnud ajakava koostamisel arvestatud. Nii venisid voorude algused võrreldes programmis ettenähtuga või jäi viimasena lõpetatute puhkepaus peaaegu olematuks. Niigi on lisasekundite tõttu ajakavast kinnipidamine raske (ajaks oli 15 minutit + 10 sekundit käigule). Pikimad partiid ulatusid 100 käiguni, mis tähendas, et partii kestis tunni või veel rohkem. Programmis oli 50 minutit.

Paarimisest vast ainult nii palju, et eelturniiri avapäeval oli üks turniiri juhtinud suurmeistreist viimaseks vooruks kadunud. Ta oli ajakava hooletult lugenud ja hotelli läinud. Kui ta siis telefonikõne peale kohale jõudis, oli ta noor vastane juba võiduplussi saanud ja turniiri ainuliidriks tõusnud. Loomulikult ei protesteerinud suurmeister põrmugi. Küll näisid aga mõlemad olevad üllatunud, kui arvuti nad paar vooru hiljem ikkagi kokku pani. Aga see on üks śveitsi selgeid reegleid: paaride moodustamisel võetakse arvesse ainult tegelikult mängitud partiisid. Nii et see paar oli igati korrektne. Muidugi võitis nüüd suurmeister, noormees aga jäi finaalist välja.

Reeglitest kinnipidamine üldiselt mingeid probleeme ei tekitanud, mis tegi kohtunike tegevuse sedavõrd kergemaks. Nende asjadega, kus koodeks otse lahenduse annab, probleeme polnud. Keerukam on juhtudega, kus sellist otsest lahendust toodud pole.
Koodeksi artikkel 7.4 näeb teatavasti ette, et kahe esimese määrustevastase käigu eest tuleb vastasele lisada 'a 2 minutit. Kuivõrd see viiks täiendavale asjatule ajaviitmisele, olen tavaliselt kasutanud moodust, et esimene viga toob vaid hoiatuse, teine aga otse kaotuse. Kui mingi võistlus ei lähe FIDE reitinguarvesse, on selline toimimine täiesti lubatud (vt. koodeksi eessõna). Loomulikult tuleb see selgelt välja kuulutada ja seinale riputada (meie suurte tähtedega kahes keeles). Meil juhtus määrustevastaseid käike vaid ainult paaris partiis, aga ikkagi küsiti siis, mida nüüd teha.

50 käigu reegel. Ühes naiste partiis võitis valge vankri ja odaga vankri vastu. Viimased 58 käiku tehti ilma, et oleks ühtki malendit löödud, ja loomulikult ka ilma etturikäikudeta.
Partiis midagi ei juhtunud. Probleem tekkis vaid kohtunikel omavahel. Selleks ajaks olid teised partiid juba läbi ja kohtunikul võimalus käike lugeda. Seda ta tegigi. Mis siis, kui must oleks taotlenud viiki või kui ta oleks näiteks tehtud arvude käiku küsinud?
Algul arvasin, et oleks võinud isegi käikude arvu ütelda, sest monitor oli parajasti jälle käikude kirjutamise lõpetanud (mida ta pikka aega tegi) ja kohtunik oleks nii asendanud vaid masinat. Siis ikkagi muutsin oma arvamust, sest artikkel 13.6 ütleb ju, et kohtunik ei või osutada tehtud käikude arvule ja milleks asjatult probleeme tekitada.
Teisiti on lood viigitaotlusega. Kui õhtul Mikko arvamust küsisin, siis ütles praeguse reeglite komitee liige, et kiirmales ei saa mingit viigitaotlust olla, sest partiiprotokolli ei peeta. Õnneks oli mul kaasas ingliskeelne koodeksi tekst, kus näitasin artiklit 9.3 Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui ... b) kumbki mängija on teinud 50 viimast käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta. Ei mingit vihjet partiiprotokollile, kiirmalet puudutav B lisa ei sisalda aga mingit viidet sellele, et seal artikkel 5.c või 9.3 ei kehtiks. Täiendavat tuge leidsin ka Gijsseni Chesscafe veergudelt ja austraallaste leheküljelt.
Nii jään oma seisukoha juurde artiklist "Mõnda kiirmale reeglitest": Põhimõtteliselt kehtivad kiirmales ka 50 käigu reegel ja seisu kolmekordse kordumise reegel. Kohtunik võib nende järgi viigi fikseerida, aga ta peab oma otsuses kindel olema. Mängija peab tõestama, et tema taotlus on korrektne, aga kuidas seda kontrollida? See eeldab, et kohtunik on ise partiid jälginud. Arvesse võib võtta ka neutraalse usaldatava tunnistaja kinnituse.
Kui järgmisel hommikul selle Mikkole tõlkisin, näis ka tema nõusse jäävat. Aga loomulikult on see võimalik ainult siis, kui kohtunikul on aega ja võimalust partiid korralikult jälgida. Muidu jääb viik paratamatult fikseerimata.

Naaberlaua kellavajutus. Tabeli lõpuosa partiid olid tihedalt koos, kaks valget ja musta kõrvuti. Erilisi raskusi see ei tekitanud, ainult ühel laual vajutas valgetega mänginu korduvalt kõrvallaua kella, mille peale teise laua must protesti avaldas. Kuidas valgeid karistada? Võtsime talt 2 minutit ära. Vajadusel oleks võinud sanktsioonidega edasi minna kaotuse määramiseni.
Aga kas oleks siis vastane pidanud sel juhul ka punkti saama, sest teda ju ei segatud? Mõned mängijad ütlesid, et karistused peaksid olema analoogilised mobiiltelefoni eest määratavatega. Aga mobiili puhul otsustab koodeks kohtuniku eest ära, mida teha, siin mitte. Kohtunik peab siin otsustama iseenese tarkusest ja et reeglite komisjon võiks siin mingi seletuse anda on samuti asjatu oodata. Selles partiis lisasid kohtunikud ka naaberpartii mustadele aega. Vast ei pidanud seda tegema, sest iga naaberlaua käigu eest said siingi ju mõlemad mängijad praktiliselt 10 sekundit. Õnneks valge võitis, nii et partii tulemust lisand ei muutnud.

Partii tulemus. Tulemustelehed on sellisel turniiril kindlasti vajalikud. Kohtunik ei või tulemuste fikseerimisel ainult oma kuulmisele loota. Aga ka paberitest alati ei piisa. Ühel lõpulaual nägin, et mehed surusid teineteisel kätt. Kui kohale jõudsin olid malendid juba algseisu tagasi pandud, valge märkinud lehele tulemuseks 1:O ja alla kirjutanud. Musta allkirja polnud, sest tema oli viiki leppinud (?). Valge versioonis oli asi nii. Ta oli juba partii algul viiki pakkunud, must aga (väga halva kuulmisega, aga kuuldeaparaadi koju unustanud) öelnud, et mängime veel. Kui must oli etturist lahti saanud, ulatas ta vastasele käe. Ise arvas, et oli nüüd viigi vastu võtnud (mis sellest, et viigipakkumine kehtib ju vaid vastaspoole järgmise käiguni), valge aga arvas, et vastane oli alla andnud. Kuna seisu enam polnud, siis mõtlesin juba lasta neil tulemuse saamiseks välku mängida, millega valge muidugi päri polnud. Küll aga suutis ta lõppseisu uuesti lauale panna, millele must vastu ei vaielnud. Must aga keeldus edasimängust, sest partii olevat lõppenud juba viigiga. Pidin talle siiski nulli panema.

Varakult peaks mõtlema kohtade jagamisele. Kalevis on meil alati pärast eelturniiri lõppu ning enne lõpetamist/avamist ülikiire. Mitmed asjad nõuavad korraga tegemist. Kohtade jagamisel on olnud otsustajaks voorujärgsete punktide summa. Seda aga arvutiprogrammis polnud ning kuna nii meeste kui naiste turniiril oli edasipääsule pretendeerijaid palju, siis võttis nende paremusjärjestuse kindlakstegemine mitmeid väärtuslikke minuteid. Ilmselt oleks tulnud juba viimase vooru ajal kokku liita kõigi võimalike pretendentide punktid ja siis oleks pärast turniiri jäänud vaid igale poole üks arv lisada.
Aga üldiselt sujus kõik normaalselt ja midagi märkimisväärset ei juhtunud. Nii nagu malevõistlustel tavaliselt ikka.
Lembit