Kuidas suhelda vastasega?

Schach-Zeitungi viimases numbris on FA Jürgen Kehr pühendanud oma lehekülje sellele, kuidas peaksid (või võiksid) kaks mängijat omavahel partii ajal suhtlema.
Kui ta mõned aastad tagasi olevat turniirimalet mängima hakanud, olnud ta üks esimesi vastaseid vanamees, kes olevat öelnud umbes "schachdupp" ja hakanud seejärel hoogsalt oma nuppe kohendama. Alles hiljem turgatanud pähe, et öeldu võis olla hoopis ingliskeelne "shut up" (pea suu!) saksa moodi hääldatult. Tema polevat öelnud midagi.

Koodeksi art. 4.2 lubab mängijal malendeid laual kohendada, kui ta on vastast sellest eelnevalt hoiatanud. Kui seda ei tehta, tuleb käia nii, nagu see on kirjas järgmises artiklis. Problemaatiliseks muutub asi siis, kui nii hakatakse toimima lihtsalt "puudutatud - käidud" reegli eiramiseks. Küllap peab asja märganud kohtunik sellele tähelepanu juhtima.

Või teine probleem. Mängija, kes parajasti käigul polnud, tõuseb laua tagant ja hakkab teisi partiisid vaatama. Äkki näeb ta, et laua taga istuv vastane puudutab üht malendit ja käib siis hoopis teisega. Mängija tuleb siis laua juurde ja nõuab käiku puudutatud malendiga. Mees aga ütleb, et oli öelnud "kohendan", ka üks pealtvaataja võivat seda kinnitada. Kutsutakse siis kohtunik. See otsustab, et puudutatud malendiga tuleb tõepoolest käia. Mängija oleks pidanud kõigepealt vaatama, kas vastast või kohtunikku paigal on, kes võiks seda teadet arvestada. Niisama õhku rääkimisest kasu pole, pealtvaatajad aga ei tarvitse alati olla objektiivsed. Suhtlemist häiris antud juhul see, et vastast laua taga polnud.

Veel selline näide. Mängija pakub viiki. Vastane ei pööra sellele tähelepanu, vaid teeb oma järgmise käigu. Partii jätkamine on üks võimalus viigiettepaneku tagasilükkamiseks. Paar-kolm käiku hiljem pakub aga teine omakorda viiki, öeldes, et tegelikult on seis juba ammu viik. Loomulikult üllatab selline ütlus nii vastast kui ka kohalviibivat kohtunikku. Miks siis mees esimest pakkumist vastu ei võtnud? Polevat lihtsalt kuulnud. Veidi hiljem selgus, et täiesti häirimatuks mängimiseks oli mees endale vatitropid kõrva pannud. Muidugi oleks olnud sel juhul hea seda vastasele enne partiid öelda, nii et see oleks teadnud end viigipakkumisel selgemalt väljendada. Teiseks aga tuleb viigipakkumine ka partiiprotokolli kanda.

Nii nagu Paabeli torni ehitamisel, võib ka males probleeme tekitada see, et mängijad kasutavad erinevaid keeli. Piirid on lahti, üha enam korraldatakse rahvusvahelisi turniire. Nende korraldajad peaksid seda arvestama. Artiklis soovitatakse tähtsamate malemõistete ja -fraaside tõlked turniirisaali üles riputada. Abimaterjalina viidatakse Itaalia kohtuniku Cristina Rigo huvitavale materjalile FIDE kohtunikekogu leheküljel. Mul endal on riiulil GM Averbahhi Belgradis 1980 (on ka hilisem väljaanne) ilmunud väike malesõnastik, kus kõik vajalikud sõnad ja väljendid saksa, inglise, hispaania, prantsuse ja vene keeles selgeks tehakse. Soomekeelsete loengute jaoks olen kõige tähtsamad asjad veel soome keeles juurde kirjutanud. Pruukinud olen ma seda raamatut siiski üsna minimaalselt.

Euroopa Maleliidu turniirimääruste art. 3.2 keelab mängijatevahelise suhtlemise (viigipakkumise) enne 40. käiku. Veidi selgemalt oleksid ehk reeglitegijad võinud end siiski väljendada. Kas tähendab siis suhtlemine seal ainult viigipakkumist või on selle mõiste haare siiski laiem kui sulgudes oleval? Päris täpselt ei saanud aru sellestki, millised on need "senior events", mille kohta reegel ei kehtivat.

Lõpetab aga Kehr oma artikli sellise episoodiga: Mängija puudutab mingit malendit kavatsusega sellega käia, siis aga märkab, et sellega head käiku pole ja teeb siis hoopis muu käigu. Vastane taotleb muidugi käiku. Nüüd aga märkab patustaja, et vastane oli unustanud tema kella käima vajutada. Seetõttu polevat ta käigul ning vastavalt koodeksi art. 4.3 nõutakse käiku ainult käigul olevalt mängijalt (... kui käigul olev maletaja meelega puudutab malelaual...). Loodan, et igaüks leiab ise, kellel õigus, Kehr lubab aga asja juurde tagasi pöörduda järgmises veerus.
Lembit