Korraldusküsimustest

Turniiride korraldamisel on korraldajate käed küllalt vabad, peamine on, et kehtiva malekoodeksiga vastuollu ei satutaks. Seepärast on ka mingite soovituste andmine, kuidas paremini toimida, küllalt raske. Chesscafe viimases veerus on vaatluse alla võetud ühe Itaalias peetud 5-voorulise lahtise turniiri juhend.
Oli ette nähtud mängida kiiremdussüsteemis. See tähendab, et 1. voorus ei mängi tabeli I pool II poolega, vaid kumbki neist jaguneb omakorda kaheks pooleks, mille vahel siis avavooru partiid toimuvad. Sama meetodit kasutatakse ka 2. voorus (nagu viimsel olümpialgi), Itaalia juhend nägi ette samamoodi mängimise ka 3. voorus, et alles siis pöörduda tavapärase mängukorralduse juurde. Nii peaks jõutama tasavägisemate avavoorudeni. Aga ükski süsteem ei tohiks oma põhiolemust kaotada. Olümpial oli 11 vooru, millest vaid kaks esimest mängiti kiirendussüsteemiga (oli sealgi kriitikuid), itaallased aga tahtsid sama teha 3 vooruga 5-st. Õiget lõppjärjestust poleks nii saadud. Pole siis ime, et Itaalia Maleliit neil sellest loobuda laskis.

Viiki ei lubanud juhend leppida enne 25 käiku. Kuni 1. juulini sellistel piirangutel seaduslikku alust pole, pärast seda küll. Niisiis jäeti ka see punkt ära. Kui mängijad tahavad, leiavad nad ikka mooduse, kuidas viiki leppida.
Huvitavalt oli itaallastel lahendatud küsimus paremusjärjestuse määramisest mängijate võrdse punktide arvu korral. Võimalusi on siin ju teatavasti palju. Nemad nägid ette, et võimalikud on 3 meetodit: 1) Buchholz (vastasmängijate punktide summa), 2) kärbitud Buchholz (sama ilma kõige madalama tulemuseta) ja 3) võitude arv. Missugust just kasutada, see pidi määratama alles pärast turniiri lõppu loosiga. Arvati, et nii õnnestub mängijad lõpuni mängima panna ja kiirviigid viimases voorus jäävad ära. Huvitav on moodus küll, aga vast peaksid võistlustingimused mängijaile siiski juba varem teada olema. Lõpuks jäid korraldajad peatuma tavalisele Buchholzile.
Punktide arvestamisel jäid korraldajad siiski endale kindlaks: võitjale 3, kummalegi viigistajale 1 punkt. See pole ju ka praeguse koodeksiga vastuolus (Art. 11: Kui eelnevalt pole teisiti teatatud...).

Filipiinidelt tulnud kirjas toodi juhtum meeskonnavõistluselt, kus kapten pannud mängijad laudade taha selles järjekorras: 1., 4., 3. ja 6. laud. Kui vastasmeeskonna kapten kohtuniku poole pöördus, pandi 3. laua mängijale otsekohe kaotus. Oli niimoodi õige?
Sellele küsimusele vastamine eeldab antud võistluste juhendi tundmist. Olümpial ja paljudel teistel võistlustel laudade järjekorda muuta ei tohi, teisal jällegi võib (ka kabes on tavaliselt laudade ümberpaigutamine nii Eesti kui rahvusvahelistel võistlustel lubatud). Eeldame, et antud võistlusel ei tohtinud madalama laua mängija kõrgema laua omast eespool olla. Kui meeskonnas on 4 lauda ja 2 varu ning 2. laud parajasti ei mängi, siis on võimalikud variandid 1-3-4-5, 1-3-4-6, 1-3-5-6 või 3-4-5-6 ja 3. laual oli kaotuse panemine õigustatud. Hämmastab vaid, et kohtunik ei öelnud kaptenile, et tema poolt paikapandud järjestus ei kõlba.
Lembit