teisipäev, 4. november 2008

Sakslaste juhtumeid (13)

Saksa kohtunikupraktika juhtumitest vaataksime täna neid, mis seostuvad mängusaalist lahkumisega. Olukorrad pole kindlasti standardsed, seetõttu on ka raske öelda, et tegutsema peaks just nii, mitte teisiti.
1. (12/2007) Oli pühapäeva ennelõuna. Ühel lahtisel turniiril tegi mängija kiiresti käike kuni esimese ajakontrollini. Siis jättis ta hüvasti, et minna täitma oma kohustusi jutlustajana. Enne teist ajakontrolli jõudis ta tagasi ja mängis oma partii võidukalt lõpuni. Kohtunikele mingit taotlust ei esitatud, seetõttu polnud ka apellatsioonikomiteel vajadust sekkumiseks, küll oli aga rohkesti arutamist osavõtjate vahel.
Loomulikult oli tegemist reeglite rikkumisega. Art. 12.5 sätestab ju, et mängijail ei ole lubatud kohtuniku loata mängualalt lahkuda. Toodud näitest ei järeldu, et kohtunikult oleks küsitud. Selline pikk eemaldumine oleks andnud hea võimaluse põhjalikuks seisuanalüüsiks, mis võis mõjutada partii tulemust. Muidugi võis kohtunik langetada antud juhul otsuse ka mingit taotlust omamata (millise, see oleneb juba temast). Kui lahkuda kavatsenud mängijalt oleks taotlus olnud, siis oleks sellest võinud informeerida teisi mängijaid turniiri avamisel ja vaadata, kuidas nad reageerivad.

2. (18/2007) Kõrgema liiga mäng. Valgetega mängija on käigul ja lahkub turniirisaalist. 10 minuti pärast tuleb ta tagasi, istub laua taha ja mängib edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
Selgelt rikutakse art. 12.5 üht teist sätet: Käigul olev mängija ei tohi ilma kohtuniku loata mängukohast lahkuda. Kohtunik peaks kindlasti jõudma selgusele, kuhu mängija oli vahepeal kadunud. Karistusest mängija igatahes ei pääse. Kui jääb kahtlus, et ta kasutas vahepealset aega mingite abimaterjalide kasutamiseks või seisu analüüsimiseks, pole välistatud ka kaotuse fikseerimine. Kui sellist kahtlust siiski pole, siis leiab artiklist 13.4 mingi kergema karistuse.

2. (18/2008) Ühel laual on avangust väljudes terav seis. Kui A on teinud käigu, lahkub B mängusaalist (kuigi on käigul ja ise seda teab) ilma kohtunikku informeerimata, et (nagu ta hiljem ütleb) tualetti minna. A ootab B tagasitulekuni ja siis nõuab, et B nõustuks viigiga. Muidu andvat ta reeglite rikkumise kohta protesti ja taotlevat võitu. B läheb ise kohtuniku juurde ja esitab väljapressimise kohta protesti. Kohtunik läheb koos B-ga laua juurde ja laseb A-l olukorda kirjeldada. Lõpuks ütleb ta A-le, et määrusterikkumist pole, kuna B pole mängualalt lahkunud. Kui A leiab, et B poleks tohtinud saalist lahkuda, ütleb kohtunik, et ka tualett kuulub mängusaali juurde. Kohtunik nõuab mõlemalt partii jätkamist, mida A uuesti protestides ka teeb. A kaotab lõpuks partii, sest laseb pärast viguri kaotust meelega aja üle ja esitab pärast vooru ametliku protesti partii tulemuse kohta.
Ka siin kehtib ju eelmisel juhul juba viidatud reegel, et mängukohast oma käigul lahkuda ei tohi. Tualett ei kuulu mängukoha, vaid mänguala mõistesse. Mänguala määratlusse mahuvad mängukoht, puhkeruumid, paik kehakinnituseks ja suitsetamiseks ning teised kohtuniku poolt määratud kohad. Siin kohtunik eksib. Viigipakkumine ei tohi olla seotud mingisuguste tingimustega. Kohtunik võis rakendada oma käigul lahkunud mängija suhtes mistahes karistusvahendeid. Kui ta ei pidanud vajalikuks kaotust panna, siis ei saa minu arvates seda tagasiulatuvalt kohaldada enam ka siis, kui partii lõpeb ühe poole võiduga. Nii jätaksin ehk partii tulemuse jõusse. Liiati näitas ka A oma viiginõudmisega, et ta ei pea vastasmängija kaotusega karistamist vajalikuks.
Lembit

Kommentaare ei ole: